Maa Elu, 16. veebruar 2017

MAI PARVE: KAKS LEHMA OLI, NENDE LÜPSMISE PIDIN PÄEVAPEALT ÄRA ÕPPIMA. PEAGI HAKKAS KARI TASAPISI PAISUMA, NÜÜD ON SIIN 219 LOOMAGA FARM.

TÖÖTURG OOTAB ASENDUSTALUNIKKE

KUI 2008. AASTAL TEGID ASENDUSTALUNIKUD 6312 TÖÖTUNDI, SIIS 2016. AASTAL JUBA 42 805 EHK LIGI SEITSE KORDA ROHKEM.

9

772504

586014

ISSN 2504-5865

MIDA KUJUTAB ENDAST FSC?

FSC ON RAHVUSVAHELINE ORGANISATSIOON, MIS EDENDAB METSADE SÄÄSTLIKKU MAJANDAMIST JA KANNAB SEDA SÕNUMIT METSAST KUNI LÕPPTARBIJANI.

16. Veebruar 2017 • nr 7 (89) • Hind 1 €

aJaleHt

etteVÕtliKule

maainimesele

Sada teraviljapeenart

ootab külvajaid Riina MaRtinson Maa Elu

E

esti talud, koolid-lasteaiad ja teisedki huvilised on oodatud ühinema Eesti Taimekasvatuse Instituudi ja agronoom Heino Laiapea algatusega külvata Eesti 100 aasta juubeli tähistamiseks üle riigi sada teraviljapeenart.

Idee välja käinud Laiapea räägib, et teravili on Eestis oluline põllukultuur ja toiduaine ning inimene võiks teada, mida ta sööb ja kuidas see kasvab. „Paraku ei tee paljud inimesed vahet kaeral, odral, nisul ja rukkil. Olen tihtilugu isegi meedias näinud, kuidas lugude juurde pannakse või näidatakse teleriekraanilt valet pilti: jutt on odrast, aga pilt nisust,” seletab ta.

Et tutvustada inimestele Eestis aretatud sorte, ongi

Saja teraviljapeenra külvamise idee autori Heino Laiapea sõnul võib teravilja kasvatada mitte ainult suurel põllul, säärane peenar võib pakkuda silmailu kooliaias, külamajade ja muuseumide juures ning muidugi koduaias.

Fotod: maiLiis oLLino Ja eLmo riig

kavas eeloleval kevadel rajada 100 teraviljapeenart kaheksa Jõgeval aretatud odra-, kaera-, suvinisu-, herne- ja oasordiga. Laiapea näeks meelsasti, et osaleda võiksid agronoomiharidusega inimesed – pole vahet, kas tegutsevad või pensionil olevad. „Nad võiksid teha seda oma perele ja külale mõeldes. Seda peenart saab näidata külalistele ja nii teavet levitada,” seletab Laiapea. „Eriti tore, kui liituksid need talud, kes osalevad avatud talude päeval.”

Eesti sajanda sünnipäeva auks külvati sügisel sada rukkipõldu. „Ma mõtlesin, et oleks hea, kui ka teised meie teraviljad tutvustatud saaksid,” tähendab Laiapea. „100 teraviljapeenart aitakski saavutada, et meie riigi 100. aastapäeval tunneksid inimesed paremini kohalikke põllukultuure ja mõistaksid kodumaise põllumajanduse tähtsust riigi majanduses ja iseseisvuse säilimisel.”

Eesti Taimekasvatuse Instituudi (ETKI) sordiaretajad on valinud teraviljapeenral kasvatamiseks välja sellised sordid: oder „Maali” ja „Anni”, kaer „Kalle”, suvinisu „Voore” ja „Hiie”, põldhernes „Kirke” ja „Mehis” ning põlduba „Jõgeva”.

Kel on huvi oma kodu juurde teraviljapeenar rajada, võiksid oma soovist kohe teada anda Heino Laiapea e-posti aadressil heinoprei@gmail.com.

Laiapea võtab osaleda soovijate avaldused vastu, TKI pakendab seemned ja siis lepitakse kokku, kuidas seemned külvajateni jõuavad. Külv, hooldus ja koristus on iga kasvataja enda ülesanne.

Kui sügisel on saak koristatud, võiks sellest teha viljavihud ja need näiteks kooli või lasteaeda õppematerjalideks anda või mõnel „Eesti 100” üritusel näituseks seada. „Miks mitte ei võiks kuskil olla näitusel Eesti teraviljasortide viljavihud, need on ju nii ilusad,” soovitab Laiapea.

Idee algatajad näeksid, et teraviljapeenras oleks ühe sordi all üks ruutmeeter, nii saaks viljast juba ilusa pildi, aga külvata võib ka väiksemale pinnale. Küll aga on soovitatav pidada teraviljapeenra kohta päevikut, kus on märgitud külviaeg, tärkamine ja kõik järgnevad taime kasvufaasid. „Peale selle võiksid inimesed, kes külvavad, teha pilte ja videoid ning neid siis teistele näidata,” soovitab Laiapea.

e in am et im to le ha ko de tu os € 0 6 le Ü TASUTA! *

* Kehtib teisipäeviti

www.pmkaubamaja.ee Tellimiskeskus: +372 5668 7957, +372 5687 7399. Tehniline konsultatsioon: +372 5697 0060. E-post: info@pmkaubamaja.ee. SE Tehnikakeskus OÜ Selja tee, Sauga vald, Pärnumaa

2 || pÕllumajandus || maa elu

KAS KA KANAKULL KIPUB LINNALINNUKS? OLAV RENNO linnuteadja

O

len viimastel aastatel saanud linlastelt päringuid, osal fotogi juures, kas tõesti ollakse linnapargis või koguni elava autoliiklusega tänava ääres näinud kanakulli, seda põliseks metsaelanikuks loetavat röövlindu.

Tõepoolest on tulnud vastata, et jah – meie linnalinnustik näib täienevat teiste hulgas sellegi liigiga.

Selle keskmise suurusega haugaslase tüüpiline elupaik on lausaline vana kuuse- või segamets. Paraku on niisugused paljudele inimest pelgavatele lindudele omased paigad juba mitukümmend aastat suure majandusliku surve all. Suur osa neist liikidest kahaneb järjest, kuni viimaks üht või teist lihtsalt siinkandis enam ei ole ... Kui elupaikade kadumisega kaasneb veel jälitamine ja füüsiline hävitamine, on asurkonna hõrenemine eriti kiire. Ei aita kuigivõrd ka loodushoiu sätted (kanakull on meil arvatud kaitsealuste lindude II kategooriasse).

Kanakull on osutunud üsna plastiliseks liigiks ning on suuteline elutsema üsnagi kära- ja liiklusrohkes keskkonnas. Röövlindudele pole ju oluline mitte ainult häirimatu ja turvaline pesitsusbiotoop, vaid ka küllaldane toidubaas. See aga vaesub nii metsades kui ka nende ümbruskonnas – kanakulli toidusedelis seni küllalt kõrgel kohal olnud teder ja laanepüü on neljajalgsete kiskjate ülirohkuse tõttu vähearvuliseks jäänud. Haukad on järjest rohkem läinud üle hall- ja künnivareste, hakkide ja pasknääride küttimisele. Linnades on saadaval suhteliselt kergesti tabatavaid kodutuvisid, kes näiteks Tallinnas moodustavad suurema osa kanakulli saaklindudest. Jah, seal võib kõigis suuremates parkides aasta ringi näha neid röövlinde, kes leiavad pesitsemisvõimalusegi mõne suure puu võras.

Varemalt, veel mõnikümmend aastat tagasi, suhtuti kanakullidesse täiesti ühemärgiliselt: kui jahimees kulli märkas, nii kohe püssitoru sellele suunas. Sõjaeelsel ajal loeti kana- ja raudkullide hävitamine lausa üheks metsaametnike tööülesandeks ja ainuüksi nemad saatsid kümne aasta jooksul Tartu zooloogiamuuseumile kontrollida 9000 paari kanakullijalgu.

Sõjajärgsetel aastatel oli jahiklubides röövlindude hävitamise plaan ja jahimehed pidid täitma kullijalgade normi. Oli ju käsiraamatus „Eesti NSV linnud” selgelt kirjas, et „ka-

Kanakulli Eesti asurkonda hinnatakse pisut üle 400 paari Foto: Wikipedia suuruseks.

nakulli tuleb pidada meie üheks kahjulikumaks kulliliseks, kes oma suure arvukuse tõttu laastab kõiki jahimaid”. Lennus on kanakull niisama suur kui viu, aga ta hoiab tiibu pisut nurkjalt ega laiuta saba (viud hoiavad lennates tiibu sirgemalt ja need on palju laiemad kui kanakullil). Nii nagu kõigil kullidel ja kakkudel, on ka kanakulli emaslinnud suuremad kui isased, kaalult vastavalt poolteist ja kuni üks kilogramm.

Vanalindude alapool on valkjas, peente tumedate vöötidega, noorlindude rind ja kõht on kreemikad ja tumedate triipudega. Emase selg on pruunikashall, isasel tinahall.

Kanakull on levinud kogu põhjapoolkera metsavööndis. Eesti asurkonda hinnatakse pisut üle 400 paari suuruseks. Meil on see liik valdavalt paigalind, kesksügisel ja märtsi-aprilli vahetusel täheldatakse põhjapoolsete pesitsejate läbirännet. Meie kanakulle, reeglina noorlinde, on leitud kuni tuhande kilomeetri kauguselt. Kanakull on pikaealine lind – rõngastusandmeil on mõni isend elanud isegi 17–18 aasta vanuseks.

Pesitsema hakkavad kanakullid kahe–kolme aasta vanuselt. Iga paar kontrollib umbes 1500hektarilist territooriumi, enamjaolt metsast ala. Pesa rajatakse puuvõrasse vähemalt kümne meetri kõrgusele vastu tüve või jämedate oksaharude vahele – see on õige kogukas oksalasu, mida ääristavad värsked rohelised oksad. Seda kasutatakse hulk aastaid, kuid kullipaaril on ka mitu varupesa.

Emalind muneb paaripäevaste vahedega ja aprilli lõpuks on pesas kolm kuni viis sinakasvalge koorega muna.

Isalind teeb pesa kohal sageli vaatluslende, liigutades tiibu aeglasemalt ja kõrgemalemadalamale kui tavalennul.

Enamjaolt haub emane, keskmiselt viis nädalat, ja jääb siis kuni kolmeks nädalaks poegi soojendama ja toitma.

Toiduhankimine on alul isalinnu hooleks ja ta kütib põhiliselt rästasuurusi linde, sekka mõne oravagi, keda emalind tükikeste haaval poegadele söödab. Kui emane hukka saab, ei oska isalind saagiga midagi peale hakata ja kuni paarinädalased pojad surevad kindlalt nälga, lausa pessa tassitud saagi keskel. Emalind ei lahku pesalt enne kolme nädalat ja alles siis hakkab temagi jahil käima, saades saagiks suuremaidki linde, nagu tetri, vareseid, laanepüüsid ja nurmkanu, veekogult mõne pardi ja naerukajaka. Ei pääse väiksem jäneski. Kanu hakkab õuedelt kaduma just alates umbes jaanipäevast – isase kanakulli jaks neist üle ei käi. Ise peavad kanakullid hoiduma kotkaste, händkaku ja metsnugise eest; võibolla on viimase üliküllus meie metsades üks kanakullide kadumise kaastegureid.

K a na k u l l on Põhja-Korea rahvuslind. Eestis oli ta aastal 2005 nimetatud aasta linnuks.

16. veebruar 2017

Piimatootja ohkab tooMas Šalda Maa Elu

aplamaal Valgu lähedal asuvas Sarapiku farmis tervitab saabujat esimesena suur, esinduslik ja sõbralik Berni alpi karjakoer Aadu. Paar minutit tuleb võõral end rahulikult nuusutada lasta, sest Aadu tahab veenduda, et tal ikka head kavatsused on. Inimeste tuppa kolimise järel vaatab koer aegajalt igaks juhuks läbi akna, et seal kõik kontrolli all oleks.

Sissejuhatuseks meenutavad Mai ja Jaan Parve lühidalt Sarapiku Farm OÜ ja Sarapiku talu ajalugu. „Talu rajas minu vanavanaisa, kes oli samuti Jaan, 1880ndatel. Ostis mõisalt koha. Nii ta põlvest põlve meieni jõudis. Töötasime prouaga mõlemad lähedal asuvas Tasuja kolhoosis, tema peaökonomisti, mina peamehaanikuna. Sarapikule tulime elama 1985. aastal, kui minu ema siitilmast lahkus ja isa üksi jäi. Alguses tegime kõike rohkem hobi korras põhitöö kõrvalt, aga eks ta oli ka lisateenistus, mis aitas paremini ära elada,” räägib Jaan talle omasel rahulikul moel. Energilisem perenaine jätkab: „Kaks lehma oli, nende lüpsmise pidin päevapealt ära õppima. Peagi hakkas kari tasapisi paisuma.”

Nüüd on siin 219 loomaga farm.

TaheTi haneks TõmmaTa Talule pühendumise tingis asjaolu, et sovhoos hakkas kohalikele inimestele andma raielube, sealhulgas ajalooliselt Sarapiku talule kuulunud metsadesse. „See mulle hinge ei mahtunud, hakkasin asju ajama ja saime talukoha täies mahus tagasi,” meenutab Jaan. Aastal 1989 lõpetas Tasujas töötamise Mai, aasta hiljem Jaan. „Eks me alguses FIEdena toimetasime.

1992. aastal ehitasime esimese korraliku 24kohalise lauda, mille kohta arvasime toona, et loomi ja ruumi on piisavalt. Läks kaks aastat mööda ja loomad ei mahtunud enam ära.” Seejärel võeti ette külmlauda ehitus, mis valmis uue aastatuhande esimesel aastal. „Külmlaudad olid siis hästi moes,” kommenteerib perenaine.

Piimatootmine läks Sarapikul edukalt ja neli aastat hiljem valmis uus lüpsiplats.

Päris õige vungi sai Sarapiku farm siiski sisse alles aastal 2011, kui linti lõigati Raplamaa esimese robotlauda avamise puhul. „Me polekski robotite peale läinud, Mai oli esialgu nende suhtes väga pessimistlikult meelestatud, aga siis ilmusid kuskilt välja noored ja hirmuäratavalt aktiivsed noormehed, kes kinnitasid, et nemad esindavad mingit uhket panka ja tahavad nüüd piimatootmisse kõvasti investeerida ning pakkusid välja skeemi, et nemad investeerivad, meie toodame. Peagi olid avanemas ELi

Mai, Jaan ja koer Aadu, kõik hingega piimatootmise juures.

Foto: toomas ŠaLda

toetusvoorud ja nägime läbi, et nende äriplaan seisneb lehmade asemel inimeste lüpsmises – nemad oleksid saanud enamuse osalusest endale ja meie oleksime tööd teinud. Vaat siis kargas hing täis! Meie elutöö ja teie hakkate nüüd selle pealt teenima! Haarasime ise härjal sarvist, taotlesime PRIAst robotlauda ehitamiseks tuge ja ka saime. Ehitasime Raplamaa esimese robotlauda. Haimre kaheksa robotiga laut valmis kuu aega hiljem. Meie laudas on 148 lüpsilehma kohta, kaks robotit ei suuda rohkem lüpsta. Suurema robotlauda ehitamise peale ei mõelnud me seetõttu, et maad ei ole piisavalt palju. Kunagi omal ajal ei osanud me ette näha, et ümberkaudseid rohumaid tasuks kokku osta. Kümne kilomeetri kaugune maatükk tundus hirmkauge, aga nüüd käin isegi kolmekümne kilomeetri kaugusel sööta varumas, pole häda midagi. Oma viga. Nii elatumegi ainult piimamüügist. Silo, hein, teravili – neid kasvatame, aga ainult oma loomade tarbeks. Seetõttu see kriis meile valusam oligi, et peale piima ei lähe meil müüki midagi. Kellel oli teravili kõrval, neil oli pisut lihtsam, kui saaki oli,” jõuab pererahva jutt alles hiljuti läbi

saanud piimatootjatele väga valusa kokkuostuhindade madalseisu juurde. magada ei saanud „Kõigepealt maksad palgad, riigimaksud, pangalaenu ja siis vaatad, kas endale midagi jääb.

Samal ajal on vaja veterinaarravi, seemendamist jpm, need kulud tuleb nagunii kanda,” kirjeldab peale kõige muu perefirmas raamatupidaja kohuseid täitev Mai. „Nüüd on asi ikkagi paremaks läinud, saame vähemalt rahulikult magada. Eelmisel suvel keerlesid öösiti peas rehkendused, et kuidas ikkagi välja rabelda, mida müüa, mida osta. Nüüd lubab riik, et märtsis tulevad üleminekutoetused, seda oleks eelmisel aastal vaja olnud. Hea, et tulevad, aga see tugi on hiljaks jäänud. Mujal Euroopas saadi need õigel ajal makstud, meie olime oma muredega päris üksi.”

Seda mõtet, et piimakari lihakarjaks ümber aretada, Sarapiku farmis eriti ei kaalutud, sest see ei käi üleöö ja eeldab samuti suurt tööd. Noorkarja oldi paraku sunnitud müüma. „Meil oli palju noorloomi, Eestis ei tahtnud neid keegi, viiskümmend viis looma müüsime sisuliselt olematu hinna eest Poola,” on perenaine tänaseni nördinud.

maa elu || pÕllumajandus || 3

16. veebruar 2017

ja pingutab edasi maha nende ees,” hindavad Parved koostööpartnerit.

Sel ajal kui igas maamajandust käsitlevas väljaandes kirjutatakse iga päev väärindamisest, on Parved veendunud, et Sarapiku Farm OÜ jääb toorpiimale kindlaks. „Kunagi üheksakümnendate lõpus isegi mõtlesime sellest, aga sinna ta jäi. Praegu ei ole me enam nii noored, suuri investeeringuid ei suudaks teha ja turustaminegi on keeruline. Meie piimast saaks iga päev näiteks 350 kilo juustu, kus ja kellele ma seda müün? Väärindajaid on juba meietagi palju, turule edukalt sisse imbuda oleks väga keeruline,” leiab Mai. Jaan täiendab: „Kõik ei saa väärindada, keegi peab tööstustele toorpiima ka müüma. Igaüks tegelgu sellega, mida kõige paremini oskab.”

Praegu annab seitsme palgal olijaga Sarapiku farmi pidajatele kindlust seegi, et Eesti piimale on avanenud täiendavad turud ja nende toodangut on ekspordimahtude kasvamise korral tööstustel praegusest enamgi tarvis.

Sarapiku farmi tulevikuplaanide kohta kostavad Parved, et tehnikat oleks vaja uuendada, noorloomalauta renoveerida, raha paigutamise võimalustest puudust ei ole, aga kõigepealt tahaks robotlauda ehituseks võetud kümneaastase laenu kaela pealt ära saada. „Ei saa ju lõpetada ka, võlg jääb ikka üles. Nelja ja poole aasta pärast see suur vabanemine saabub.”

Raskeid momente on Sarapiku farmis üle elatud varemgi. „Enne PRIA otsust toetada Sarapiku robotlauda ehitamist kaalusin isegi piimatootmise lõpetamist,” tunnistab peremees, kuid kinnitab, et jätkamisotsus oli kõigile järgnenud raskustele vaatamata õige. „Kui oleks lõpetanud, siis mida me siin teinud oleksime. Paljud käivad küll linnas tööl, aga meile meeldib siin. Nüüdseks oleme kolm kriisi üle elanud. Hakkame juba harjuma,” kostab peremees nukralt naeratades. Perenaine aga möönab ohates, et kui nüüd lähiajal kukuksid kokkuostuhinnad jälle sügavikku, kustutaks ikka ära küll: „Tänavune aasta kulub sellele, et kaheaastast miinust tasandada ja ree peale saada. Eelmise aasta keskmine piima realiseeri-

mise kilohind oli 22 senti, seega vähemalt kümme senti vähem, kui on normaalne. Auk, mida nüüd täita tuleb, on suur.” kiidavad e-piima Sarapiku farmis toodetakse veidi üle 1400 tonni toorpiima aastas, mis teeb lehma kohta ligikaudu 10 000 kilo.

Nii nagu siin kandis tavaline, müüakse kogu toodang EPiimale ja ollakse rahul. „Kunagi, kui veel Haidary sealses Lactos majandas, müüsime Raplasse, aga saime sealt väga õigel ajal tulema, rahasid saamata ei jäänud. Üldiselt on nii, et mida sa jooksed ühest kohast teise ja otsid kõrgemat hinda, parem olgu kindel partner, siis tead, et sul viiakse piim ära,” leiab Mai. E-Piima plaanid rajada Paidesse uus suur piima-

tööstus toob pererahva näole rõõmsa ilme, aga kui suurtööstuse rajab hoopis MilkEst, pole hullu, sest E-Piim ei kao Sarapiku rahva veendumuse kohaselt ikkagi kuhugi. E-Piima kiidavad mõlemad sellegi tõttu, et nemad võtavad ka väiksemate, 25–30 lehmaga piimatootjate toodangu ära. Osa suuri tööstusi väikestega tegelda ei viitsi. „E-Piim kohtleb väiksemaid ja suuri võrdselt ja suurtele hinnaeeliseid ei tee. Väiksemad tahavad ju ka elada. Müts

Kõigepealt maKsad palgad, riigimaKsud, pangalaenu ja siis vaatad, Kas endale midagi jääb.

ToeTusTesT saadakse valesTi aru Kui jutt jõuab meie piimanduse ja põllumajanduse peale laiemalt, siis peremees Jaani häirib, et ikka veel võib eestimaalaste seas kohata vääriti arusaamist põllumajandustootjatele eraldatavate toetuste asjus: „Tavainimene ei süvene. Kui lehes kirjutatakse, et põllumeestele makstakse toetust, siis tema mõtleb, et miks teda ei toetata. Sellest vahest, et tema tegutseb vabaturu tingimustes, aga põllumees konkureerib teiste riikide meist oluliselt rohkem toetust saavate tootjatega, ei saada aru. Esiteks ei toetata mitte ainult põllumajandust, vaid kogu maaelu, ja teiseks on põllumajandustoetused praeguses ELi kuuluvas Eestis teiste riikidega veidigi võrdsemate tingimuste loomisel möödapääsmatud. Olekski hea ja rahu majas, kui mitte keegi mingit toetust ei saaks. Vaataks hea meelega, et kuidas nad seal vanas Euroopas hakkama saavad. Piimatootmise mõttes on Eesti heas kohas ja püsiks igati konkurentsis, kui kõik peaksid ise hakkama saama.”

JuHtKiRi

peeteR Raidla

peatoimetaja

MIDA TEHA, ET ARVO POOD ALLES JÄÄKS?

S

el esmaspäeval pidi rahandusminister vastama riigikogus üsna omapärasele arupärimisele. Vabaerakondlased küsisid nimelt, mida teha, et Tamme Arvo pood Tsoorus alles jääks.

Küsimuse otsene tagapõhi peitub Eesti ja Läti aktsiisimäärade erinevuses, mis on andnud valusa löögi meie piiriäärsetele väikepoodnikele, nende seas ka Võrumaal Antsla vallas Tsoorus poodi pidavale Tamme Arvole, kelle paljud senised kunded eelistavad nüüd Lätis õlle ja kangema kraami järel käia. Ja seetõttu ilmselt ka osa söögikraamist sealt tuua.

Kui aus olla, siis ega minister Sven Sesteril midagi tarka öelda polnudki. Kõigepealt püüdis rahandusminister viidata sellele, et ega alkoholiaktsiis üksi pole hinnavahet suureks ajanud: „Kui Tsoorus müüdava 40kraadise pooleliitrise viina hind oli eelmise aasta detsembris 3,33 eurot kallim võrreldes Läti Valkas müüdava viina hinnaga, siis oli aktsiisierinevus sel ajal veidi vähem kui pool kogu hinnavahest ehk 1 euro ja 54 senti.“ Edasi liikus Sesteri jutt juba tavaradadele. Et väikekohtades ongi kauba hind kallim kui näiteks Tallinnas, et Lätis on tööjõumaksud madalamad, et üleüldse juuakse ohtralt ning Eestis ongi Soome ja Rootsiga võrreldes liialt palju viinapoode.

Vastus otsesele küsimusele jäigi kuulmata.

Sesteri vastusest tegin mina ühese järelduse: inimeste püsimajäämine Eesti äärealadel on küll viimane asi, millele rahandusministeerium riigikassat täites mõtleb.

Ja ega paljud teisedki ametkonnad pole oma otsustes sellest hoolinud. Pean siin silmas näiteks koolide ja postkontorite sulgemist. Kõik liigub tõmbekeskustesse, väikekohad suuri tegijaid, kelle hulka ka riik kahtlemata kuulub, ei huvita.

Teisisõnu pean taas kord, nii nagu nädal tagasi haldusreformist kõneldes, tõdema, et riigil puudub regionaalpoliitika.

Võimukandjad pole ilmselt ammu Tammsaaret ja Lutsu lugenud ning on ära unustanud, mis maarahvast läbi aegade elus ja paigal on hoidnud.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@postimeesgrupp.ee toimetaja Riina Martinson riina.martinson@postimeesgrupp.ee makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@postimeesgrupp.ee, telefon 739 0383 müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@postimeesgrupp.ee Väljaandja Postimees Grupp AS Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad). tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Postimees Grupp AS, 2017

Kompaktse ja mitmekülgse Avanti laaduriga saab ühendada väga palju erinevaid lisaseadmeid Avant on töökas haljastuses, teehoolduses, tallis, farmis, ehitusel, kinnistuhoolduses, mullatöödel ja mujal

Müük, hooldus ja lisaseadmed:

• Erinevad mudelid • Tõstevõime kuni 1500 kg • Tõstekõrgus kuni 3,1 m • Mootori võimsus kuni 57 hj • Sõidukiirus kuni 30 km/h

SAMI MASINAKESKUS OÜ • Saue, Tule 20 • Tel 670 9621, 528 2732, 521 8462 • Valga, Petseri 40 • Tel 524 1759 • www.sami.ee

4 || puidutööstus || maa elu

16. veebruar 2017

REKLAAM

Robotlüpsisüsteem Lely Astronaut A4 on on kõige usaldusväärsem töötaja, keda ette võib kujutada.

Jüris valmivaid

Investeerides Lely Astronaudi lüpsirobotitesse, saate endale süsteemi, mis lüpsab lehmi ööpäeva jooksul: valmistab loomad lüpsiks ette, kinnitab ja pärast eemaldab nisakannud (vajaduse korral oskab ka uuesti kinnitada) ja hooldab lehmi pärast lüpsi.

Tänu Lely Astronaudi lüpsirobotite süsteemile on võimalik kontrollida mitmeid näitajaid iga lehma kohta, mida tavapärase lüpsmisviisi korral ei ole võimalik saada. Robotlüps võimaldab põllumajandustootjal otsustada, kui palju lehm peaks piima andma. Tootja saab varakult signaale lehma olukorra kohta ning oma lehmadega individuaalselt suhelda.

Selle tulemusena paraneb näiteks lehmade tervis, poegimiste vahel on lühemad vahed ja väheneb söödakulu.

siRJe niitRa Postimees

üris tegutseva perefirma Tiptiptap atraktiivseid ja turvalisi mänguväljakuid ning spordiplatse võib kohata lasteaedades ja linnaparkides kõikjal Eestis, aga nende peal möllavad lapsed ka paarikümnes välisriigis.

Tiptiptap on puhas perefirma, mis jääbki perefirmaks ja pärandatakse sellisena kunagi lastele, kinnitavad elukaaslastest omanikud Kadri Klaassen ja Rasmus Varunov.

Ehkki, kosilasi on edukal ettevõttel olnud ja neid võib veel tulla.

Robotkäsi on alati lehma all ja juhib kogu lüpsiprotseduuri.

Peaaegu kõik andurid on paigaldatud käe sisse ja mõõtmine toimub udara lähedal ning on seega väga täpne.

idee sündis vaJadusesT Idee alustada laste mänguväljaku atraktsioonide tootmisega sündis 12 aastat tagasi nii-öelda elust enesest. Kadri oli parajasti lapseootel. Kuna pere ehitas endale maja, sooviti sinna juurde sobivat haljastust ja mänguväljakut. „Lappasime esialgu internetist kohalike tootjate kodulehti, kuid ei leidnud sealt midagi, mis meid ahvatleks ehk oleks piisavalt värvikirev ja ohutu. Hakkasime ringi vaatama ja leidsime Laps ja Pere messi külastades ühe välismaise tootja mänguväljaku, mis tundus sobilik, kuid oli üüratult kallis. Nii saimegi aru, et selles valdkonnas on võimalik veel palju ära teha,” selgitab pereisa.

Kuna Rasmus on õppinud puidueriala, tundus talle mõistlik ise niisugune tootmine käima panna. Seda enam, et Kadri on jurist ja sai aidata paberite vormistamisel. Kunstnik oli ka omast käest võtta, selleks oli nõus koostööd tegema pere kodumaja sisekujundaja Hilda Ostonen, kes varem oli töötanud lastemööbli disainerina Standardis. Koos otsustati kõik oma teadmised, kogemused ja lõpuks säästudki ühele kaardile panna, et tootmist alustada. „Iga edukas ettevõte saab alguse garaažist ja nii alustasime meiegi. Ühe hea tuttava

Uus metoodika piimakarja sõrgade seisukorra süstemaatiliseks parandamiseks!

Hea tervisega lehmad on tootlikumad ja nõuavad vähem tähelepanu. Suurepärase tervise ja liikuvuse oluline eeldus on sõrgade hea seisukord. Kahjuks peavad paljud piimakarjakasvatajad regulaarselt kokku puutuma sellistest haigustest, nagu näiteks digitaalne dermatiit, tuleneva kariloomade sõrgade halva seisukorraga. Nende haiguste ravi või sihtotstarbelistel vahenditel rajanev ennetus on keeruline.

Lely on loomade sõrgade seisukorra jätkusuutlikuks, loomasõbralikuks ja ohutuks parandamiseks välja töötanud Meteor Hoof Health Approach nime kandva metoodika.

Kõnealune metoodika hõlmab sihtotstarbelist nõustamist ja tuge, erivahendeid ning hooldustooteid. Uus metoodika on mõeldud kõikidele loomarühmadele: noorkarjad, kinnislehmad ja lüpsilehmad. Lisaks võetakse sellega arvesse kõiki sõrgade seisukorda mõjutada võivaid tegureid. Tulemuseks on igale üksikfarmile kohandatud lähenemisviis.

Tutvustav video on leitav www.youtube.com kaudu otsisõnaga Lely Meteor

Täpsema teabe saamiseks palume pöörduda: Linery OÜ, Toomas Rüütel, toomas@linery.ee, tel 521 6455.

innovators in agriculture

Lely on kogu maailmas ainus ettevõte, mis tarnib põllumajandussektorile toodete ja teenuste täisvalikut – silotehnikast automaatsete söötmis- ja laudapuhastussüsteemide ja lüpsirobotiteni.

Lely tegutseb ka piimandussektoris energianeutraalsete tegevuste tagamisele suunatud ärikontseptsioonidega.

Iga päev inspireerime inimesi klientidele uuenduslike lahenduste pakkumisel alates nõustamisest ja lõpetades nende enda tehtud valikute elluviimise toetamisega.

Aastaid on Lely olnud automatiseeritud lüpsisüsteemide valdkonna turuliider.

www.linery.ee Lely Center Estonia, Linery OÜ Mäo Keskus, Mäo, Paide vald, 72751 Järvamaa

abiga, kellest sai meie esimene töötaja, tegime esimesed kaks asja, milleks olid üks liumägi ja üks vedrukiik, just seal valmis. Läksime nendega Jäneda lillelaadale maad kompama.

Inimestega vesteldes saime aru, et sellistel asjadel oleks tahtjaid küll. Leidsime sealt oma esimese kliendi, milleks oli Alavere külaselts. Kusjuures üks liumägi õnnestus meil sealsamas isegi maha müüa. Saime juurde usku, et vajadus ja kliendid on olemas,” räägib Varunov, kuidas nüüdseks poolesaja töötajaga firma alguse sai.

Tootmise laienedes koliti Luige keskusse. Algul toodeti põhiliselt Eestisse. Kui sealgi kitsaks jäi, koliti Rae valda Jüri alevikku, kus on ligemale 3000 ruutmeetrit tootmis- ja laopinda ning kus tegutsetakse siiani. Tööl on üle 50 töötaja ja tänavu on plaanis kümme

Uusi tooteid tuleb Tiptiptapil juurde kogu aeg. Kõige rohkem ostetakse ikka erksavärvilisi esemeid, sest need kutsuvad lapsi kõige enam mängima.

Fotod: erakogU

KALANDUSSEKTOR PEAB KESKENDUMA TÖÖTLEMISVÕIMEKUSE TÕSTMISELE

T

oetused aitavad kala ndusettevõtetel võtta kasutusele uuenduslikke tehnoloogiaid lisandväärtuse andmiseks kogu tarneahela ulatuses ja leida ekspordi kasvatamiseks uusi turge, ütles Eesti Kalaliidu nõukogu liikmetega kohtunud maaeluminister Tarmo Tamm.

Läinud nädala reedel Pärnus aktsiaseltsi Japs kalatööstuses toimunud kohtumisel Eesti Kalaliidu nõukogu liikmetega oli peateemana kõne all olukord kalandussektoris ja kalatöötlemisettevõtetele suunatud toetused. „2015. aasta seisuga on kalatoodete ekspordikogused ja

-väärtused langenud võrreldes Venemaa embargo eelse ajaga.

Seetõttu on oluline toetada ettevõtjaid nende otsingutes kalatoodetele uute turgude leidmisel ning viia läbi teavitus- ja tutvustuskampaaniaid,” ütles maaeluminister.

2016. aastal alustati Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi (EMKF) 2014–2020 toetuste eelnõude väljatöötamist kalatöötlemissektorile. 2016. aasta veebruaris jõustus maaeluministri määrus „Kalapüügi- ja vesiviljelustoodetele uute turgude leidmise ning teavitus- ja tutvustuskampaaniate toetus”. 2017. aastal sõlmisid maaeluministeerium ja Maaelu Edendamise Sihtasutus (MES) lepingu, mille

järgi kavandab sihtasutus kalatöötlemisega tegelevatele ettevõtjatele laene väljastada esialgu 7,2 miljoni euro ulatuses.

Ministri sõnul avati 2017. aastal ka kalapüügi ja vesiviljeluse innovatsioonitoetuste taotlusvoorud, mille abil saavad ettevõtted koostöös teadusasutustega välja töötada uuenduslikke tehnoloogiaid. „Eestis on toorme ekspordi osakaal suur ja üle poole kala ekspordimahust on külmutatud kilu ja räim. Toetused aitavad suunata ettevõtjatel oma tegevusi toodangule suurema lisandväärtuse andmisele ja seepärast on oluline, et sektor neid toetusvõimalusi ka aktiivselt kasutaks,” lisas Tamm. (ME)

maa elu || puidutööstus || 5

16. veebruar 2017

mänguväljakuid leiab üle Eesti

Tööl on Tiptiptapis üle 50 töötaja ja tänavu on plaanis kümme inimest veel juurdegi võtta, sest tellimuste arv aina kasvab.

tar. Mänguväljaku alla on tavaliselt vaja paigaldada kas liivast või kummist turvaaluskate, et laps kukkudes viga ei saa. Firmas on oma kujundajad ja konstruktorid, kes pakuvad terviklahendusi. Neid veneaegseid mänguväljakuid, mis hädasti väljavahetamist või uuendamist vajaksid, meil esialgu veel jagub.

inimest veel juurdegi võtta, sest tellimuste arv aina kasvab. Põhilise osa iga-aastasest 10–20 protsendi suurusest kasvust annab eksport. Nii võib Tiptiptapi kaubamärgiga laste mänguväljakuid kohata peale Eesti, kus on hõlvatud ligikaudu pool turust, veel paarikümnes riigis.

Tootevalik on suur Valikus on üle 500 toote, millest osa on mõeldud kodu­ hoovidesse, kuid suurem osa lasteaedadesse, avalikele platsidele ja parkidesse paigaldamiseks. Selle äri A ja O, mida rangelt järgida tuleb, on Euroopas kehtiv ohutusstandard. Karmid on ka nõuded materjalidele, mida kasutatakse. Kõiki esemeid testitakse hoolikalt, et need täiesti turvalised oleksid. Kui näiteks kodukiike katsetatakse raskusega 350 kilo, siis avalikku kasutusse minevad peavad

vastu pidama kuni 2735 kilole. Ükski laps ei tohi mänguhoos ohtlikku olukorda sattuda. Kõige selle taga on terve teadus, millega tootjad peavad ennast kogu aeg kursis hoidma.

Kui palju on mänguväljakud ajaga muutunud? Kadri selgitab, et traditsiooniline kiik, liivakast ja värviline liumägi, mida kõige rohkem ostetakse, on ilmselt enam-vähem samaks jäänud. Kuid on ka ülimoodsaid värvitud võrkatraktsioone ja ufo-laadseid kerasid, mille funktsioonist ei saa esmapilgul arugi. Lisandunud on interaktiivsed vilkuvate tuledega ronimisplatsid. Uusi asju tuleb kogu aeg juurde. „Ootele ega loorberitele istuma ei saa jääda, kogu aeg tuleb midagi uut välja mõelda,” lausub Kadri. Ta lisab, et suur hulk ideid tuleb klientidelt endilt.

Kõige rohkem ostetakse

ikka erksavärvilisi esemeid, sest need kutsuvad lapsi kõige enam mängima. Hall mänguväljak linnapildis eriti väikeste huvi ei paelu. Et teada saada väikeste ja vanemategi eelistusi, on Tiptiptap tellinud koguni teadusuuringu. Üsna oodatult selgus, et ostuotsuse tegemisel on põhilised hind ja ohutus. Välimuse panevad paika tavaliselt atraktsiooni tulevase asukoha omanikud disainerite abiga.

Kuna lapsed kasvavad kiiresti suureks ja teismelistel on hoopis teised huvid, ostetakse meil koduaeda tavaliselt vaid liivakast ja kiik, vahel ka liumägi või väike mängumaja. Mõni üksik tellib uhkemaid atraktsioone, nagu näiteks Tarzani rada. Maailma moetrende jälgitakse rohkem avalikel platsidel kas elamute

vahel või külakeskustes, kuhu kohalikud omavalitsused oma noorte perede ja laste heaoluks investeerivad. Õnneks juhtub seda üha rohkem.

Tegelikult pakub Tiptiptap vahendeid värskes õhus aja veetmiseks väikelastest pensionärideni välja. Nii on meil juba paljudesse parkidesse sportimiseks virgestusalasid ja terviseradu rajatud. Enam pole nii, et parki pannakse lastele liumägi ja kõik – sinna juurde paigaldatakse ka sobivad pingid, prügikastid ja muu inven-

Kõiki esemeid testitakse hoolikalt, et need täiesti turvalised oleksid.

Konkurents on tihe Eestis on kolm-neli sedalaadi mänguväljakute ja elamusparkide tegijat, teist sama palju on maaletoojaid. Põhiliselt tuleb rinda pista Skandinaavia suurtootjatega. Konkurents on suur ja kerge sellest läbi närida ei ole. Oma eeliseks peavad Kadri ja Rasmus seda, et tegu on Eesti tootega, millel hea disain, kõrge kvaliteet ja mõistlik hind. Kõik tooted on sertifitseeritud ja vastavad Euroopas kehtestatud nõuetele.

Kahjuks kõigil Eesti tootjatel see nii veel ei ole. Et õnnetusi ei juhtuks, soovitavad Kadri ja Rasmus küsida tarbijal tellimuse vormistamisel alati ametlikke sertifikaate.

Tiptiptapil on mitmes riigis head koostööpartnerid ehk edasimüüjad, kelle abiga Eestis toodetu kaugele üle piiri jõuab ja paika pandud saab. Kõige rohkem võib nende kaupa kohata Rootsis, aga ka Norras,

Soomes, Lätis, Leedus, Poolas, Hispaanias, Horvaatias, Itaalias, Rumeenias ja mujal. Kõige eksootilisemad kohad on Taiwan ja Katar. Uute klientide leidmiseks tuleb igal aastal messidel käia. Eesti vähese tuntuse ja teatud Ida-Euroopa maine kummutamiseks tuleb nii omanikel kui ka ettevõtte müügipersonalil sageli väga head läbirääkimisoskust näidata. Esimese tehinguni jõudmine võib olla vägagi aeganõudev. Näiteks tuli hiljaaegu ühe komplekti Keeniasse müümiseks hullumoodi vaeva näha.

Mullu nimetati Tiptiptap Harjumaa ettevõtteks 2016, mille üle omanikud on väga tänulikud. Nad annavad tööd paljudele maainimestele – inimesi käib tehases tööl lisaks Jüri ümbrusele näiteks Vaidast, Jõelähtmelt ja mujaltki. „Kõik, kes puutööd oskavad ja on huvitatud selle tegemisest, on teretulnud,” kutsuvad Kadri ja Rasmus. Kaugemalt tulijatele püütakse läheduses isegi elamine leida. Tänapäeva heitlikus maailmas on hea teada sedagi, et töökoht on kindel, sest omanikud täistuuridel tegutsevat ettevõtet ära müüa ei kavatse. Ka nende 10aastane poeg Rasmus Erich on juba teatanud, et tema hakkab kunagi kindlasti Tiptiptapi direktoriks.

6 || mets || maa elu

16. veebruar 2017

Millisena tahame näha säästlikku metsandust Eestis, on igaühel võimalik kaasa rääkida FSC-nõuete Fotod: eesti FCs koostamisel. Siinsel fotol on säilikpuudega lank.

FsC –

läbipaistvalt metsast tarbijani indReK talpsep

K

as oled poes või kodus piimapakil, pappkarbil või puidust aiatoolil märganud linnukese ja puuga logo, mille all on tähed F, S ja C? Kas oled sealjuures kas või korraks mõelnud, mida see märgis tähendab?

FSC ehk Forest Stewardship Council (eesti k Metsahoolekogu) on rahvusvaheline organisatsioon, mis edendab metsade säästlikku majandamist ja kannab seda sõnumit metsast kuni lõpptarbijani. FSCmärgis tootel tähendab, et materjal, millest see toode tehtud on, vastab märksõnadele keskkonnahoidlik, ühiskonnale kasulik ja jätkusuutlikult majandatud. Just praegu on kõigil huvilistel võimalik kaasa rääkida, milline on see metsade majandamine, mida me nende märksõnade all Eestis edaspidi näha soovime.

Ikka selleks, et kaunis loodus meie ümber kestaks, metsandusest saadavad hüved teeniksid ühiskonda laiemalt ja metsanduse majanduslik mudel oleks elujõuline.

Indrek Talpsepa sõnul on Eestis juba praeguseks FSC-standardite järgi sertifitseeritud ligemale 1,4 miljonit hektarit metsa.

millega TäpsemalT on Tegu?

Metsade majandamist reguleerib eri õigusaktide kõrval mitu vabatahtlikult rakendatavat raamistikku ehk sertifitseerimisskeemi, mille abil tõestatakse mingitele kindlatele nõuetele ehk standarditele vastavust.

Nõuete täitmisel väljastatakse selle kohta vastav tõend ehk sertifikaat.

Piltlikult öeldes on nende raamistike puhul tegu oma olemuselt millegi abielusarnasega – vabatahtliku kohustusega järgida teatud ühiskonnas väärtustatud norme.

Kõiki neid norme võib järgida ka ilma ametliku kinnituseta, kuid just viimane annab tunnistuse kolmandalt osapoolelt ja edastab seega selge sõnumi väljapoole. Sertifitseerimisskeemi puhul on perekonnaseisuameti rollis audiitor ja tunnistuseks väljastatud sertifikaat.

Erinevalt abielust on teiseks osapooleks mets ja sertifikaadi taotleja võib olla nii iga asjast huvitatud metsaomanik kui ka puitu või muid metsasaadusi tarbiv ettevõtlus. Ehkki põlise metsaomaniku jaoks võib metsa kohta kehtida väljend „kuni surm meid lahutab”, väljastatakse sertifikaat siiski korraga vaid loetud aastateks.

metsaomaniKule võib lisandväärtus tulla eri aspeKtide Kaudu.

Selleks et mõista niisuguste metsandust käsitlevate standardite olulisust, on vaja ajas üle paarkümne aasta tagasi minna, aastasse 1992. Äsja on Rio de Janeiros toimunud ÜRO keskkonna- ja arengukonverents, mille raames ei suutnud osalenud riigid jõuda siduvate kokkulepeteni säästliku metsanduse valdkonnas.

Samal ajal on surve metsade majandamiseks maailmas aina suurem ja üha rohkem kasvab eri huvirühmade mure.

Seega otsustab mitu suurt organisatsiooni ja ettevõtet luua rahvusvahelise, sõltumatu ja eri huvirühmasid ühendava mittetulundusliku ühenduse, mis metsade vastutustundlikku majandamist kogu maailmas edendaks.

Ehkki üks esimesi, ei ole FSC praeguseks sertifitseeritud metsapindala vaadates maailma suurim omataoline. Küll aga on tegemist kõige laiemalt levinud ja tuntuima süsteemiga, mida toetavad ühe ja ainsana paljud maailma suurettevõtted ning suured rahvusvahelised keskkonnaorganisatsioonidki. Aga nende kõrval ka miljonid tavalised inimesed, sest läbi terve tarneahela lõpuks tootele jõudev märgis on usaldusväärne suhtlusvahend tootja ning tarbija vahel.

mis on FsC lisandväärTus? Metsaomanikule võib lisandväärtus tulla eri aspektide kaudu. Kuigi sertifitseeritud metsamaterjali eest kõrgemat hinda saada ei pruugi, on üha selgem, et sertifikaat annab eelise nii ekspordi- kui ka kohalikul turul. Töötajale tuleb lisandväärtus muuhulgas läbi paranenud tervise- ja tööohutusnõuete täitmise, kohalikule elanikule nendega suuremal määral arvestamise kaudu. Ühiskonnale laiemalt aga läbi paremini hoitud keskkonna ja tootmisahelas suurema väärtuse loomise.

Selle tagamiseks on FSCstandardis esitatud nõuded mõnevõrra rangemad kui metsaseadus või muud kohalikud õigusaktid. Näiteks nõutakse standardis rohkemate säilikpuude jätmist raielangile, sealjuures peab elujõuliste puude kõrval säilitama vanu ja õõnsaid puid, pesapuid, kuivanud puid ja lamapuitu.

Suured majandajad peavad osa oma metsamaa pindalast puutumata jätma ning väiksemad metsaomanikud kaitsma elupaiku, mille kaitse ei ole seadustega tagatud. Veel on kõrgemad nõuded tööohutusele, näiteks metsatööliste turvavarustusele, samuti tuleb raielangile viivatele teedele paigaldada hoiatusmärgid (kas olete märganud, et nt RMK raiete puhul on teedel sildid väljas?). Peale selle tuleb arvestada kohalike elanike ja kogukondadega ning otsida nendega üksmeelt, et nende õigusi elukeskkonnale ja elatusallikatele mitte kahjustada. Ühtlasi peaks olema suurem osa metsade majandamisega seotud tegevusest ja otsustest läbipaistvad, ühiskonnale arusaadavad ja diskussioonile avatud. ooTame Teie kommenTaare FSC metsamajandamise standard paneb paika need nõudmised, millega metsaomanik peab arvestama, kui ta tahab tõestada, et on keskkonnahoidlik, sotsiaalselt vastutustundlik ja majanduslikult jätkusuutlik.

Just praegu on käimas protsess, mille käigus lepitakse eri huvirühmade koostöös kokku uus standard. Siinjuures on oluline, et kuni 25. märtsini on selle esimene versioon kõigile avatud ja kõik on oodatud seda kommenteerima. Kuivõrd Eestis on juba praeguseks FSC-standardite järgi sertifitseeritud ligemale 1,4 miljonit hektarit metsa (sealhulgas RMK hallatavad alad) ja umbes 250 tarneahela ettevõtet, võib üldistades öelda, et hoolimata valdkonna spetsiifilisusest puudutab see standard ühel või teisel moel suurt osa Eesti elanikest. Just seetõttu on vajalik, et kaasa rääkimas oleks võimalikult palju erinevaid osapooli – kes mõistab paremini seadusi, kes kohalike elanike muresid, kes tunneb paremini linde, kes mulda ja selle elukaid, kes mõistab paremini eri raieviise, kes seda, kuidas ja kui tihti peaks midagi seirama. Kuigi üldine FSC-raamistik on paika pandud rahvusvahelisel tasandil, on meil siiski küllalt võimalust detailides kaasa rääkida, et meie metsade majandamisel rakendatav standard arvestaks just meie riigi ja ühiskonna iseärasusi ning soove ja nägemust.

häädemeeste Riina MaRtinson Maa Elu

H

äädemeeste alevi servas asuva mineraalveetehase avar laoruum täitub juba sadade tuhandete pudelitega, mis peavad rahuldama meie janu eeloleval suvehooajal.

Nii eesti kui inglise keeles elevust tekitava nimega Häädemeeste vett hakati selles Pärnumaa mereäärses paigas tootma 1967. aastal. Mineraalainetest rikas soolakas vesi kogus tuntust nii Eestis kui ka lähemates liiduvabariikides oma soodsa mõju tõttu seedimisele ja oli levinud turgutusvahendiks mao alahappesuse korral.

1984. aastaks puurkaev amortiseerus ja järgmisel aastal puuriti aleviku servale uus, mis toimib siiani. Pärnu Õlletehas hakkas sellest kaevust villima mineraalvett Pärnu, kuid õlletehase sulgemise järel hääbus ka mineraalvee tootmine pea paarikümneks aastaks. uus Tulemine Viis aastat tagasi rajas OÜ Keisri Köök mineraalvee tootmiseks Häädemeestele täiesti uue tehase. Tootmisse investeeriti 1,5 miljonit eurot, millest 300 000 oli PRIA toetus. Tehase juhataja Alar Kullison tõdeb,

Häädemeeste mineraalvesi jõuab 610 me kontrolli enne, kui poodi jõuab.

et ehkki konkurents Eesti veeturul on tihe, ei kahetse ta uue tehase ehitamisse tehtud investeeringut. „Jah, väiketootjal pole Eesti turul kerge,” nendib ta.

Kui tehase avamisel räägiti ekspordiplaanidestki, siis Eestist välja viie aastaga veel murda pole õnnestunud. Esialgu loodeti nostalgiatootena jõuda Balti riikidesse, nüüd aga vaadatakse pigem Euroopa Liidust väljapoole kuuma kliima-

Võta ühendust EST 6000 969 RUS 6000 968

Uued atraktiivsed tähtajalised hoiused!

Raha HLÜ tähtajaliste hoiuste eelised: • intressi väljamaksmine teie valikul; • intressimäär kuni 9%; • hoiustatav summa alates 100 eurot; • hoiustel puuduvad tehingu- ja hooldustasud; • tähtajaline hoius on turvaline; • hoiuse perioodid 12, 24, 36, 48 ja 60 kuud; • kõik hoiused on pikendamisvõimalusega!

• Hoiuse avamine kiire ja kliendisõbralik.

Tähelepanu! Tegemist on finantsteenuseid osutava ettevõttega, enne lepingu sõlmimist palume tutvuda lepingu tingimustega ning vajadusel konsulteerida meie spetsialistidega. * Vastavalt tulumaksuseadusele on Raha HLÜ-s füüsiliste isikute hoiuste intress maksustatud tulumaksuga. Intresside väljamaksmisel peetakse kinni tulumaks (20%), mis läheb tasumisele maksu- ja tolliametile!

HOIUSTA 2 aastaks 10 000 € INTRESS perioodi lõpus 1050 €*

HOIUSTA 2 aastaks 10 000 € INTRESS kvartalis 137,50 €*

HOIUSTA 2 aastaks 10 000 € INTRESS igakuiselt 43,75 €*

HOIUSTA 2 aastaks 10 000 € INTRESS perioodi alguses 900 €*

Hoiusta juba täna www.rahahoius.ee

maa elu || ettevÕtlus || 7

16. veebruar 2017

te vesi turgutab trennitegijaid ja töömehi

eetri sügavusest maapõuest otse tehasehoonesse ja seal automaatsel villimisliinil pudelisse ning läbib väga hoolika Foto: maiLiis oLLino

ga riikide poole, eeskätt Aasia turu suunas. Töö välisturgude nimel käib ja kodulehe kaudu leitakse Häädemeeste vee tootjaid üles. „Mustalt Mandrilt tuleb ka petuskeemi pakkumisi,” lisab juhataja.

Kullison räägib, et soolase mineraalveega maailma minna ei saa. „Maailmas õnnestuks müüa mullita allikavett, mitte mineraalvett. Soolast vett joob ainult idablokk ja mineraalvee-

ga pole mujal midagi teha,” tõdeb ta. „Isegi soomlased ei ole harjunud soolakat vett jooma.”

Eri rahvuste maitse-eelistust näitab seegi, kui poes ostetakse kõige meelsamini mulliga puhast mineraalvett, siis hotellides läheb hästi mullita allikavesi. maa-alune Järv Häädemeestel ammutatakse vett kahest kaevust. Ühest,

610 meetrit sügavast, tuleb mineraalvesi ja teisest, 125 meetri sügavusest, ammutatakse allikavett. Tehase all olev kümneid tuhandeid aastaid vana mineraalvee maardla on sedavõrd suur, et seda ei suudaks ei meie ega järgnevadki põlvkonnad tühjaks juua.

Tehasel on luba ööpäevas välja võtta ligemale poolsada kantmeetrit mineraalvett, aga nii palju pole veel tarvis läinud.

REKLAAM

KUIDAS VALIDA SOBIVAT PELLETIPRESSI KODU VÕI TOOTMISHOONETE KÜTMISEKS? Muuda puidujäätmed lihtsa vaevaga hinnaliseks kütuseks.

Paljud majapidamised on huvitatud kodu kütmisest pelletigraanulitega. Seda lihtsatel põhjustel, et biomassi pelletid on keskkonnsõbralikud, vähendades CO2 emissioone, aga ka sellepärast, et pelletite tootmine võib olla hästi kättesaadavate materjalide puhul nagu puit või põllumajanduslikud jäätmed, suhteliselt lihtne. Kasutades puidugraanuleid, tuleb paigaldada vastavad põletid.

Graanulid, ehk teisisõnu pelletid on looduslik küttematerjal, mida valmistatakse hakkeerinevatest puidujäätmetest, olgu nendeks siis saetolm ja saepuru või hakke laastud. Lisaks sellele annab granuleerimine võimaluse vabaneda aiandus- ja põllumajandusjäätmetest nagu puulehed, oksad, kõrrelised ning põhk, muutes need kasulikuks küttematerjaliks või loomasöödaks.

Igapäevaseks muutunud madala süsinikutasemega puidu ja biomassi küttegraanuleid on lihtsasti kasutatavate seadmetega mugav toota.

Kokku saab hoida ka ladustamisruumi, pakkudes kõrgemat kütteväärtust iga kilogrammi kohta.

Pelletipress võimaldab pelleteid valmistada madala tootmiskuluga: toormaterjali kulu on minimaalne, ka tehnika ei vaja suuri investeeringuid.

Selleks, et pudelile tohiks kirjutada „looduslik mineraalvesi”, ei tohi seda enne pudelisse panekut kuhugi transportida – vesi tuleb villida allikal.

Päevas valmib tehases tavaliselt 16 alusetäit, millel 700 liitrist pudelit. „Liinid on meil isegi võimsamad,” seletab tehase tootmisjuht Leili Viskus.

Tehases on ametis neli töölist, suvel palgatakse tavaliselt mõni inimene abiks. „Rohkem polegi vaja, sest masinad teevad töö ära,” tõdeb Viskus ja viib meid tootmist vaatama.

Kuna Häädemeeste vesi on arteesiavesi, jõuab surveline vesi puurkaevudest maapinnale pumba abita. Vesi liigub tehasehoone mahutitesse, sealt läbi liivfiltrite villijasse. Kuna maasügavusest tuleb mineraalvesi välja 14kraadisena, on seda enne karboniseerimist vaja jahutada.

Mineraalvee villimisliin on 25 meetrit pikk. Selle alguses lähevad sõrmepikkused sinised toorikud pudelipressi, kus need pudeliteks puhutakse, seejärel liiguvad valmis pudelid pessu, siis villitakse neisse vesi, vajadusel karboniseeritakse ja paigaldatakse kork. Edasi lähevad helesinised pudelid etikeerijasse, kus lisatakse etikett, ning siis liiguvad pudelid tähelepaneliku inimsilma alt läbi pakendamisse.

Pudelitesse villitakse vett kuuel eri moel: mulliga ja ilma mineraalvesi, mulliga ja ilma mineraalidega vesi, kus mine-

raalvesi on pooleks allikaveega, ning mulliga ja ilma allikavesi.

Eesti kaubanduskettides on valdav osa mineraalveest müügil karboniseeritud kujul, sest seda ostetakse kõige rohkem.

Häädemeeste mineraalvesi on üsna soolane ja viie aasta eest, kui taas turule tuldi, ei ostetud seda eriti aktiivselt, mõni suisa ehmatas soolasuse peale ära, aga nüüd on inimesed järjest terviseteadlikumaks muutunud ja puhast mineraalvett ostetakse üha enam. „Meie endigi töötajad eelistasid varem seda lahjemat varianti, mis pooleks allikaveega, aga nüüd joovad kõik mineraalvett,” sõnab Viskus. „Meie mineraalvesi on Borjomiga enamvähem sama soolasusega.”

Häädemeeste vees on muu hulgas kaltsiumi, magneesiumi ja natuke rauda. „Raua me võtame suures osas filtris välja.

Me lihtsalt filtreerime vee liivfiltris ja muud mineraalveega teha ei tohi,” selgitab Viskus. oma TööTaJaTele veTT Eestis leiab lisaks kaupustele Häädemeeste vett restoranides ja hotellides. Näiteks Pärnu Estonia spaa tubades on Häädemeeste allikavesi, nimetab Kullison. Samuti varub mitu Pärnumaa ettevõtet otse tehasest vett oma kontorisse töölistele ja kokkuleppel on ettevõte valmis vett ka ise kohale viima. „Teeme koostööd transpordifirmadega, kes oma töötajatele pudelitega Häädemeeste vett

reisile kabiini kaasa annavad, mitu põllumajandusettevõtet annab traktoristile suvel palavaga pudeli hommikul kaasa,” räägib Kullison.

Suvi on veemüügi kõrghooaeg. „Nii kui päike välja tuleb ja inimesed aiamaal käima hakkavad, siis läheb suurem müük lahti,” sõnab Viskus. „Kahju, et Eestimaa suvi nii lühike on, saab hoo üles ja ongi läbi,” lisab Kullison ja räägib, et raskeim aeg on veetootjail septembrist detsembrini. Jaanuarist läheb müük taas ülesmäge, sest aastavahetusel on meie inimestel komme uusaastalubadusi anda ja populaarseim nende seas on teatavasti lubadus tervislikult toituma-sööma ja trenni tegema hakata. Kõigi nende tegevuste juurde sobib kvaliteetne mineraalvesi hästi. „Ma ei saa öelda, et meie vesi on tervist parandav, sest ei suuda seda ära tõestada,” muheleb Kullison. „Aga soovitan seda juua sportlike tervislike eluviisidega inimestel ja neil, kes teevad füüsilist tööd ja higistavad palju. Juua võiksid needki, kel on vaja magneesiumi ja kes kõhuhädadega kimpus.”

Kullison tahaks näha, et järjest enam ettevõtteid, restorane ja baare pakuksid oma töötajatele ja külalistele kohalikku Eesti loodusest ammutatud mineraalvett. Häädemeeste vee kvaliteedi kohta annab kinnituse Eesti maitse pääsukesemärk.

Kuidas valmistada pelleteid?

Pelletipressid on erinevate suuruste ja võimsustega, alustades väikemajapidajate vajadustele suunatud pressidest ning lõpetades suurtootjatele tootmisvajaduste kohaste komplekttehastega.

Esmalt peaks mõtlema soovitava tootmiskoguse mahule ning eelarvele, mis aitab valida sobivat mehhanismi. Kui teie soovitav graanulite tootmiskogus on alla 500 kg/h, siis on väikepressid teie jaoks sobiv lahendus.

Enne graanulite valmistamist tuleb granulaatorisse sisestatav materjal suuru-muuta sobivaks suuru seks, mis tähendab, et materjali mõõt peaks olema kuni 5 mm. Lisaks sellele peab granuleeritav materjal olema sobiva niiskusastmega, milleks on 8–15% niiskust.

A.K.K. AS pakub komplektseid seadmeid puitmaterjalide, tootheinapallide ja muu biomassi granuleerimiseks. Kui teie toot misjäätmeteks on sobivas koguses ja kvaliteediga puidujäätpuidujäät med, saate pelleteid tootes lisaks kõrge kütteväärtusega materjalidele teenida ka täiendavat kasumit.

AS A.K.K. Uus 9, 78301 Märjamaa, Eesti Tel +372 5666 4960 e-post info@akk.ee www.akk.ee www.facebook.com/AsAkkEesti

8 || köögivili || maa elu

16. veebruar 2017

Kurk ja tomat

annavad saaki aknalaualgi Riina Martinson Maa Elu

K

el päikesepaisteline aknalaud, võib seal kevadel kasvatada oma toidulauale kurki ja tomatit. Kui täna seeme mulda panna, saaks kurki ampsata ehk juba paari kuu pärast ja tomatit mais.

Kurgiseemned võib küll juba praegu mulda pista, kuid Räpina aianduskooli köögiviljanduse, maheviljeluse ja taimekaitse õpetaja Tairi Albert rõhutab siiski, et praegu külvates tuleb kasutada lisavalgustuseks taimelampe. „Kui sellist võimalust ei ole, oleks arukam alustada kasvatamisega märtsis, kui on juba mõnevõrra rohkem looduslikku valgust, sest kurgi korralikuks arenguks ja viljumiseks on vajalik korralik valgustus,” selgitab ta. „Kurgile vajalik valgustugevus on 15 200 luksi.”

Soe, niiske ja valge Ideaaltingimustes, 25–30 kraadi juures, ilmuvad kurgi idulehed pärast külvi neljandal päeval ja sealt edasi kulub õitsemiseni umbes poolteist kuud. Pärast tärkamist võiks päeval olla temperatuur pluss 21 kraadi ja öösel 19. Õitsemise algusest tuleks arvestada umbes 20 päeva

korraliku poolpika või lühiviljalise kurgi esimese saagini. „Rõhutan, et ideaaltingimuste hulka kuuluvad parasniiske kasvupinnas, optimaalne väetamine, sobiv temperatuur ja vajalik valgustus,” räägib Albert.

Tuppa aknalauale sobiksid rohkem poolpikad ja lühiviljalised kurgisordid. Tähtis on, et need oleksid mõruainevabad ja partenokarpsed (praktiliselt kõik õied on emasõied, millest arenevad ka viljad).

Poodides on saadaval ülirikkalik valik mitmesuguseid muldasid. Sobivat valides jälgige, et see kõlbaks köögiviljade kasvuks ja sisaldaks nii makro- kui ka mikroelemente. „Kotti avades ei tohi pinnas olla hallitanud, sest siis levivad haigustekitajad ka taimedele,” rõhutab Albert.

Kurgitaimed ei armasta pikeerimist, aga ümberistutamise vastu ei ole neil midagi. Esimene külvianum võiks olla vähemalt viie sentimeetri sügavune ja viiesentimeetrise läbimõõduga, veel parem suurusega 10 korda 10 sentimeetrit.

Kui külvianum on juuri parajalt täis kasvanud ja poti põhjast augukesest hakkavad paistma valged juureotsad, tuleb taim suuremasse potti ümber istutada ning vastavalt vajadusele toesta-

Pikki aastaid agronoomina töötanud Ilmar Tiismaa paneb hilistalvel kurgiseemned mulda ja tema roheliste näppude hoole all annavad Foto: Urmas Luik taimed toas ülirikkalikku saaki.

da. Sobiv pott on kolmeliitrine. Istutage taim niisama sügavale või äärmisel juhul kuni idulehtedeni pinnasesse – mitte mingi juhul ärge kurki sügavamale istutage.

Loomulikult tuleb jälgida, et kõikide pottide põhjas oleks augukene, kust liigne kastmisvesi vajadusel ära voolab. Kasta tuleb toasooja veega nii, et muld oleks pidevalt parasniis-

ke, mitte liiga vähe ega ka liiga palju.

Kindlasti on vaja aknalaual kasvavat kurki väetada. Sellega võiks alustada kaks nädalat pärast taime ümberistutamist suuremasse potti. Sobivad kõik köögiviljadele mõeldud makro- ja mikroelemente sisaldavad väetised, mugavam on kasutada vedelväetisi. Väetada võiks vähemalt korra nädalas ja jälgige seejuures pakendil olevat kasutusjuhendit.

Albert toob välja, et kuna väetistes ei ole reeglina kaltsiumi, aga kurgid vajavad seda sama palju kui lämmastikku, tuleks kodustes tingimustes enne taime istutust suuremasse potti segada pinnasesse kakskolm teelusikatäit munakoore peenestatud pulbrit – mida peenem pulber, seda parem. „Kellel võimalus ja soov, võib munakoorepulbri asemel samal ajal vedelväetise kasutusega kurke väetada kaltsiumnitraadi lahusega. Kaltsiumnitraat on poes müügil 20kilostes kottides, aga paari kurgi pärast ei hakka inimene seda tõenäoliselt ostma,” räägib Albert. „Kaltsiumnitraati mõõta siis 0,2 grammi 100 milliliitri väetiselahuse valmistamiseks.”

Selle loo juures oleval pildilt näete, kui kenasid kurke kasvatab oma toas Lõpel elav Ilmar Tiismaa. Tema plaanib peagi taas kurgiseemned mulda panna. „Veebruari keskel võib panna küll, siis saab aprilli keskel juba midagi värsket võtta,” ütleb ta. „Tuppa tasub valida mõni pika kasvuhoonekurgi sort.”

Tiismaa rõhutab samuti, et kurk tahab toas väga head mulda, suurt potti, kindlasti väetamist ning tuba peab olema soe ja

päikesepaisteline. „Ma näpistan kõik kõrvaharud ära, seon taime nööriga kardinapuu külge, siis on pensionäril tore vaadata, kuidas taim areneb su silma all,” räägib ta. „Toas kasvatamise suur pluss on seegi, et siis ei tule haigused taime kimbutama.”

Tomat sobib algajalegi Tomatitki võib edukalt aknalaual kasvatada. Pealegi on seda kurgiga võrreldes hoopis lihtsam teha, kuid saaki tuleb oodata kauem. „Tomati kasvuaeg on kurgist vähemalt kaks korda pikem. Ehk kui me praegu tomatiseemned mulda külvaksime, saaksime aknalaual kasvanud tomatite vilju süüa maikuu lõpus,” seletab Albert.

Aknalaual kasvatamiseks valige mõni amplitomati sort, näiteks „Venus” ja „Vilma” on algajailegi jõukohased kasvatada.

Sobivad ka teised madalakasvulised sordid, sest need on tomatitest kõige varajasema saagikande algusega ja hea hoolduse korral viljuvad kuni sügiseni.

Ideaaltingimustes oma kodumaal, kus miinuskraade ei ole, on tomat lühiealine püsik ja hea hoolduse korral võib ühelt taimelt saaki saada mitu aastat järjest.

Kasvunõuded (temperatuur, väetamine, pinnase niiskus) aknalaual kasvatades on samasugused nagu kurgil, tomat vajab samuti kindlasti kaltsiumi.

Erinevalt kurgist talub tomat hästi pikeerimist (pikeeritud taimed on tugevamad) ning ka valguse tugevuse vajadus on tomatil mõnevõrra madalam (10 000 – 12 500 luksi).

Aknalaual võiks amplitomateid kindlasti toestada.

Foton – kvaliteet mõistliku hinnaga.

Juba 10 aastat Eesti turul!

• FOTON 504, 50 hj, 4 WD • 12 + 12 käiku, revers • rippsüsteemi tõstevõime 930 kg • jõuvõtuvõlli kiirus 540 ja 1000 pööret minutis • hüdroväljavõtteid 2 paari + 1 • komplektis tagarataste raskused ja esimesed porikaitsmed • hind sisaldab maanteeametis registreerimist • garantii 2 aastat või 1500 töötundi

LAOMASINATE KEVADPAKKUMINE Farmesti keskused Tartus ja Sauel Sepa 15c, TARTU Tel 5699 6450, 5691 1812 info@farmest.ee

Pärnasalu põik 1, SAUE Tel 5699 6470 info@farmest.ee

OOTAME PÕNEVAID PILDIMÄLESTUSI MAAMESSILT LÄBI AASTATE. Huvitav väljapanek? Praktiline ost?

Kaasahaarav programm? Või hoopis mõni lõbus seik, mille oled fotole püüdnud?

Otsi välja oma vanad pildialbumid ja pane oma foto teele!

Peaauhinnaks on hinnaline mootorsaag ja perepääse Maamessile!

13 490 €

Pilt on illustratiivne, esimene rippsüsteem ei kuulu komplekti.

(+ käibemaks)

www.farmest.ee

Tutvu tingimustega maaelu.postimees.ee/maamess25 Konkursi tähtaeg 19.03.2017

maa elu || asendustalunik || 9

16. veebruar 2017

Tööturu uks on uutele asendustalunikele lahti Kommentaar Riina Kaldaru

Eesti Talupidajate Keskliidu asendusteenistuse direktor

H

Lihaveised igapäevast lüpsmist küll ei nõua, kuid hoolt vajavad nemadki.

Taavi Alas Maa Elu

E

esti talunikul on alles kaheksandat aastat, st alates 2008. aastast võimalik endale kas või lühikeseks ajaks kvalifitseeritud asendaja palgata, kuid paraku on nõudlus asendajate järele suurem kui pakkumine.

Eesti Talupidajate Keskliidu asendusteenistuse direktor Riina Kaldaru ütles Maa Elule, et talunike soov asendusteenuse järele on aastatega kasvanud: kui 2008. aastal tarbiti 6312 asendustundi, siis 2016. aastal juba 42 805 ehk seitse korda rohkem. „Oleme märkimisväärne tööandja Eesti maapiirkondades. 2016. aastal andsime aasta läbi tööd 44 inimesele seal, kus tööandjaid napib,” ütleb Kaldaru.

Neljas maakonnas pole ühtegi asendajat Asendajaid, kes võiksid talunikele puhkust anda, on headele palga- jm tingimustele vaatamata ikkagi vähe – eelmisel aastal oli Eestis vaid 39 talunike asendajat.

Seda on vähe. Asendajatega täielikult katmata piirkonnad olid eelmisel aastal Jõgeva-, Hiiu-, Ida-Viru- ja Põlvamaa.

Heaks näiteks on endised talunikud, kellel on teadmisi, oskusi ja tervist asumaks endistele ametivendadele appi. „Meil töötavad ka talunikud, kellel loomi enam pole, on lihakari või on vähe lehmi, mistõttu saab ta teisi abistamas käia. Meie asendustalunikud on valdavalt põllumajandusharidusega, on ka magistrikraadiga inimesi. Nad on laialdaste oskustega, nõutud ja oodatud,” räägib Riina Kaldaru.

Tasuv töö, mis ei sobi igaühele Uus põllumajandushooaeg on

algamas ja tõde on, et asendustalunikke on vaja väga juurde, kuna mõni maakond on Eestis praegu täiesti katmata ja osas maakondades töökäsi napib.

Mida asendusteenistus endast kujutab ja kes sobib talunike asendajaks? Riina Kaldaru hinnangul on talunike asendamise töö vastutusrikas, liikuv, sageli tuleb kodust eemal viibida, mistõttu asendustaluniku amet ei sobi igale soovijale, aga samal ajal on see tasuv töö. Pealegi makstakse transpordihüvitist ja toimib motivatsioonisüsteem.

üks perenaine üüris ise asendajale korteri, sest muud võimalust ei olnud. „Töö käigus inimene mõistab, et on olemas kergemaid ja rutiinsemaid töid ja loobub nelja esimese töökuu jooksul,” ütleb Kaldaru. Kuid sobivaid töötajaid oodatakse sellele vaatamata. „Värbame inimesi ka täna.

Otsime kas põllumajandusharidusega või vähemalt kolmeaastase põllumajanduses töötamise kogemusega inimesi, kes mõistavad töötada piimaja lihakarjaga. Meestelt nõuab talunik põllutöid jm masinatöid. Väga nõutud ongi mehed, kes teevad kõike – lüpsmisest põllutöödeni välja,” selgitab Riina Kaldaru.

Talunik vajab väga puhkust Reet Lankur, kes oli kuusteist aastat, kuni selle aasta jaanuarini MTÜ Türi Talunike Liidu juhatuse esimees, rõhutab Maa Elule, et talunik on samuti inimene ja tal on õigus puhkusele – veeta aega pere-

Foto: Arvo Meeks / Valgamaalane

ga, sõpradega, reisida, viibida spaas jne. „Ja mis peamine – Eesti riigi seadusandlus võimaldab seda.” Et selleni on üldse jõutud, on tehtud ära tohutu töö koos ministeeriumidega, läbitud igasugused kooskõlastamised jne. „Minu suur tänu ETKLi Asendusteenistusele, et meie talunikel on võimalus oma 360 tööpäeva sees saada nn hingepausi.”

Takistused – majutuse puudumine ja ülikiire reageerimisvajadus Reet Lankur rõhutab, et puhkuseasendaja tellimine käib Eesti Talupidajate Keskliidu (ETKLi) Asendusteenistuse kaudu, kui talu on sõlminud vastava lepingu. Selleks peavad talud aegsasti oma puhkuse või üksikuid puhkepäevi varakult ette planeerima, sest asendajaid on vähe. „Türi vallas ostavad asendusteenust minu teada kolm talu, sh kaks piimatootmistalu ja üks liha-veisekasvatustalu”, lausub ta. Nõudlus oleks suurem, aga takistuseks on asendustaluniku majutamisega seonduv.

Tihti pole Lankuri sõnul taludes eraldi ruumi anda, kuhu asendaja saaks end pikemaks ajaks sisse seada. Alati ei ole asendajat leida samast vallast või isegi maakonnast. Ööbimisvõimaluse korral tuleb asendaja kaugemalt ja olenevalt tellimuse pikkusest elab ta mõnda aega talus.

Arvestame, et asendaja tellijad elavad temast kuni 50 kilomeetri kaugusel. Kaugemale sõidetakse harvem. Lankur toob näite, kuidas üks perenaine üüris ise asendajale korteri, sest muud võimalust ei olnud, aga asendajat oli pikemaks ajaks vaja.

Reet Lankur on olnud asendusteenistuse loomise algaastatel sellega seotud ja ot-

sinud ise sobivaid asendustalunikke ja sõlminud lepinguid Järvamaa taludega, kes soovisid asendusteenust.

Millised probleemid võivad tekkida? „Igas töös on raskusi, arusaamatusi, ootamatuid ja kiireid olukordi, millele tuleb lahendusi leida,” ütleb Lankur. „Näiteks ühel varasemal perioodil oli olukord, kus pidin leidma asendaja 8–10 tunni jooksul. Nimelt helistas taluperenaine Põlvamalt nutusel häälel, et vaja hommikuks lüpsjat, kuna laudas õhtusel toimetamisel astus üks lehm töötajale jala peale nii hullusti, et too ei suutnud enam jala peale toetada. See oli raske juhus, aga ma lahendasin selle – tänu sellele, et Järvamaa asendustalunik nõustus minu pika veenmise järel talle vastu tulema. Lisaks viisin ta ise öösel kohale (talitus algas kell 6), sest ta ei teadnud talu asukohta.”

iljuti tuli uudis, et põllumajandusminister kärpis 2017. aastaks asendustoetust 50 000 euro võrra, s.o enam kui 38 tuhat tundi vähem asendamist haiguse või puhkuse korral.

Arusaamatuks jääb, milleks kärpida raha tegevuselt, mis on oma vajadust aastatega tõestanud, pakub tööd ja loob töökohti ning on ääretult oluline talupere tervisele ja heaolule.

Soomes on samalaadne teenistus tegutsenud riigi toetusel üle 55 aasta ja seal töötab enam kui 170 Eestist pärit asendajat. Esimene Soomes töötanud asendaja on meil tööl ja huvi asendustaluniku ameti vastu on Soome läinute seas suurenenud. Asendusteenistuse huvi on neile Eestis tööd pakkuda. Kõik parteid lubavad valimiskampaania ajal luua uusi töökohti. Asendusteenistus on maale töökohti loonud 2008. aastast saadik ja loome veel, kuid riigi toel oleks see kiirem ning äsja piimakriisist välja tulnud ta-

luperele jõukohasem ja toetavam.

Kas kõigil talunikel on võimalik leida asendaja, kui nad seda soovivad?

Riigitoetusega teenust osutame kõigile soovijatele, kes vastavad asendustoetuse määruse nõuetele, kuid asendamise tellimine käib kehtestatud korra järgi ja prioriteediks on piimakarjakasvatajad ning asendamine haiguste ajal.

Kõigepealt abistame hädalisi, sageli kiirkorras, ning siis puhkepäevade või puhkuse soovijaid.

Riigitoetusega teenust püüame jagada võimalikult paljudele soovijatele. Pikaaegsed tellijad esitavad järgmise aasta puhkepäevade või puhkuse tellimuse juba eelmise aasta lõpus või kord poolaastas, sest nii on kindlam soovitud ajal teenust saada.

Töödejuhataja koostab tööde ajagraafiku vastavalt laekunud tellimustele ja püüab tallu saata soovitud asendaja. Alati see ei õnnestu, kuna ühel asendajal võib olla korraga mitu tellimust ja siis tuleb leppida teise, samuti tubli asendajaga.

Kes sobib asendus­talunikuks?

K

andideerimiseks on vaja vastata vähemalt ühele neist kolmest tingimusest: 1) kandideerijal peab olema kas keskeri-, kutsekesk- või kõrgem põllumajandusharidus, 2) kandideerijal peab olema kas põllumajandustöötaja I, II või põllumajandustootja III taseme kutsetunnistus, 3) põllumajandushariduse või kutse puudumisel peab olema vähemalt aastane töökogemus põllumajandusettevõttes, sh loomadega töötamise kogemus, ja peab ole-

ma läbitud asendustaluniku koolitus.

Teised nõuded: • töötahe, hea suhtlemisoskus, sõbralikkus • usaldusväärsus, kohusetundlikkus, kella tundmine, diskreetsus • lüpsioskus, veistega töötamise kogemus • meestel masinatega töötamise oskus põllutöödel • lugupidav suhtumine tellijasse, tema loomadesse ja varasse • juhiluba, isikliku auto olemasolu, traktorijuhiluba.

PETKUS VILJAKÄITLUSSEADMED

* MÜÜK * REMONT * VARUOSAD * NÕUSTAMINE www.petkus.fi info@petkus.fi, tel 5303 4211 Pärnu mnt 11, 71012 Viljandi

10 || ilma- ja taimetaRk || maa elu

KatRin luKe fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

M

aks on meie organismis tähtsaim elund, teda on ühes Jaapani teadusfilmis võrreldud ülitarga keemialaboriga, millel on meie kehas palju funktsioone – kõik, mida sööme, hingame, nahale määrime ja ka kanname, jõuab lõpuks maksa. Ka mürgised ained. Seepärast on maksa tervise huvides eelkõige puhas toit ja elukeskkond.

Aeg-ajalt võiks maksa ja kogu organismi turgutada taimeteedega, mis on kasulikud nii organismi kui ka maksa puhastamiseks. Eriti siis, kui on olnud periood, mil pole söödud just kõige tervislikumalt. Tänapäeva puu- ja juurviljadki on enamasti mürkide ja kemikaalidega kasvatatud, siis veel säilitamiseks pritsitud – et ikka kaua säiliksid. Nii ei ole taimetoitki, mida sageli propageeritakse maksa puhastamiseks, alati ohutum.

Parimad taimesaadused on mahetunnustusega või oma kasvatatud-korjatud. Sama kehtib taimeteede kohta. Igaüks võib oma taimevaru hankida kevadest sügiseni ja varsti ongi see aeg käes!

Maksa puhastamiseks ja toetamiseks sobivad põdrakanepi noored lehed, kaselehed, raudrohu õied, kõrvenõgese lehed, Hiina meditsiini järgi ka kibuvitsa õied. Nendest taimedest teha teed, valades 1 tl purustatud taime üle 200 ml kuuma veega ja lasta tõmmata 10–15 minutit. Juua söögiaegade vahepeal või õhtuti tass.

Sapinõristuse soodustamiseks sobivad saialille õied, kibuvitsa marjad, ubaleht, võilille juured, palderjani juured, pihlakamarjad, siguri ürt ja juured, humalakäbid. Võib teha ka segu nendest taimedest ja lisada juurde sapipõie ja sapiteede silelihaseid lõõgastavaid taimi: piparmünti, kummelit, melissi, kaselehti. 1 tl purustatud taimi valada üle kuuma veega ja lasta tõmmata 20–30 minutit. Juua

Kibuvitsaõitest tehtud tee puhastab maksa.

30 minutit enne sööki. Segusid tuleb vahetada iga 1,5–2 kuu järel. Sapieritust suurendavad ka maitsetaimed – neid saab kasutada toidu sees: pune, tüümian ehk liivatee, koriander, basiilik, köömned, iisop, piparrohi, mädarõigas, sinep, aedtill jne. Peale huvitava maitse on maitsetaimedel ka põletikuvastane, mikroobe hävitav toime. Toiduainetest on head sapieritamise ergutajad porgand, lodjapuu mari, aedtill, arbuus, kõik maitsetaimed. maksa- Ja sapiTeede põleTiku korral kasuTaTavad Taimed Tugeva põletiku korral on abi soolikarohust, vereurmarohust.

Võib valmistada ka tinktuuri.

Kui on värske taim, siis peenestada purgitäis taimi ja valada üle 40% viinaga, kui kuivatatud ürt, siis võtta 1 osa kuivatatud ürti ja 5 osa viina. Lasta seista 2 nädalat, kurnata ja hoida pimedas.

Tee valmistamiseks võetakse 1 sl peenestatud ürti, valatakse üle 200 ml keeva veega ja lastakse tõmmata kaane all soojas või termoses 30 minutit. Juuakse 30 minutit enne sööki.

Kuna need taimed on mürgised, siis kasutatakse neid lühemat aega, 7–10 päeva. Siis võib jätkata teiste taimesegude joomisega. Vereurmarohtu ja soolikarohtu võib kasutada ka segudes. Põletikuvastase toimega taimed on ka metskuldvits, koirohi, humalakäbid, raudro-

hi, ubaleht, aedsalvei, naistepuna. Neist võib valmistada teed nii üksikult kui kasutada neid segudena, lisades kummelit, kaselehti, piparmünti, punet. Toiduks kasutada peeti, kõrvitsat, aedrõigast, porgandit.

maKsa suuremad Kahjustajad on ravimid.

Pihlakamarjad soodustavad sapinõristust.

ju Kal

Vili 07.44 17.27

VI

Leht, alates kl 21.33 vili

Vili

22. K

Juur

23. N

Juur, alates kl 19.17 õis

24. R

Õis aLLikas: märkmik-kaLender „aasta aias 2017” kirJastUseLt varrak

TULI

VESI

ÕHK

S

Vili, alates kl 09.08 juur

MAA

V

21. T

ur Amb

20. E

R

i ts

Leht

LI

19. P

Jäär

K

21.33

kits

vi Lõ

18. L

armisTunud maks ehk maksaTsirroos Segudena juua kõrvenõgest, maarjalepa-, raudrohuürti, takjajuurt, kolmisruset, kibuvitsamarju, linnurohtu. Tarvitada naturaalset maarjaohaka seemnete õli, astelpajumahla, kapsa toormahla soojalt. 1 sl peenestatud taimi valada üle 200 ml veega, lasta tõmmata 30 minutit, kurnata ja juua 20 minutit enne sööki.

Maksa suuremad kahjustajad on ravimid – eriti liigeste ja küüneseene ja kolesterooli alandavad ravimid, paratsetamool, suhkruasendajad, pestitsiidid, alkohol, toidulisandid – ka äädikas, keemilised ained maitsesegudes ja toidus, stress.

Seepärast tuleb aegajalt maksa puhastada nii teekui paastukuuridega (mida meie esivanemad just enne kevadet tegid lihavabalt elades) ja hoiduda valedest asjadest oma elus.

Sapipõie ja sapiteede silelihaseid lõõgastavad palderjanijuured, naistepuna-, piparmündi-, melissi- ja puneürdid, saialille õied, aedsalvei lehed, kummel. Neid taimi võib lisada ka segudesse põletike jm probleemide korral.

Sapikivide korral on kasutatud taimetoidudieeti, eriti neid toiduaineid, mis kolesterooli seovad ja kehast välja viivad, nagu hautatud kõrvits või kaalikas (kaalikat võib ka ahjus küpsetada), riivitud porgand. Suvel 3 nädala jooksul süüa 5–6 klaasi metsmaasikaid päevas. Hädavajalik on liikuv eluviis, vanasti soovitati isegi sanatoorset või kuurordiravi.

Vältida rasvast, vürtsikat, konserveeritud, mari-

KÜlviKalendeR: veeBRuaR 17. R

hepaTiiT Kasutada teena vereurmarohu-, naistepuna-, soolikarohu-, raudrohu-, salvei-, linnurohuürti, käokulla õisikuid, teelehe lehti, kummeliõisi. 1 sl peenestatud taimi valada üle 200 ml veega, lasta tõmmata 30 minutit, kurnata ja juua 20 minutit enne sööki. Kasulikud toidud on porgand, kõrvits, ka hautatud või kuumutatud sibulast toidud.

Ravikuur võib kesta 6 kuust kuni mõne aastani.

Fotod: Wikipedia

U

T

ohutu huvi pikaajaliste prognooside vastu ärgitas kirjutama seekord sellest, kas ja kuidas saab üldse prognoosida aastaaegade ilmastikku.

Hakatuseks toon mõningaid näiteid huvitavatest arvamustest, mida huvilised ja hobisünoptikud on esitanud blogi „Ilm ja inimesed” (ilmjainimesed.blogspot.com) kommentaariumis 5. veebruari seisuga: * Kuna olen Kagu-Eestist, siis võtan mõõdupuuks Võru jaama, mille 1981.– 2010. aasta suvekuude keskmine õhutemperatuur oli 16,7 °C. 2017. a suvi tuleb tervikuna keskmisest soojem (>17,5 °C Võrus), kuumalainetega ning usutavasti ka äikeselisem ja põuasem kui paar möödunud suve. Tõenäoliselt kujuneb kõige soojemaks kuuks juuli (>19 °C Võrus), millele järgneb august (>17,5 °C Võrus) ning juuni (<17,5 °C Võrus). * No juuli peaks minu andmetel ka Harkus tulema +19 või rohkem. Kõige rohkem kahtlen juunis. See võib tulla keskmisega pigem sinna +14 kanti või vähemgi. Võruski hea kui +15 tuleb. Lõpliku hinnangu suvele annan kevadise pööripäeva paiku. Kuiv kevade algus ja kuiv märts vähendaks sooja suve tõenäosust.

Mida nendest kahest näitena, kuid anonüümselt esitatud prognoosist arvata? Jah, vanarahval on olnud arvamine, et aasta jooksul peab saama teatud koguse soojust, mis on ilmselt ka nende kahe näidisprognoosi taga, ehkki siin see välja ei pruugi paista: blogi kommentaare jälgides on selgunud, et tänapäevalgi peetakse rahva/huviliste hulgas seda soojustasakaalu väga tähtsaks. Olen sellesse mitmel põhjusel skeptiliselt suhtunud, sest aastad pole vennad, ilmade järjepidevus kipub augusti lõpus katkema, aastatevaheline varieeruvus ja aastasisene muutlikkus on tohutu, mistõttu ei julge sellist tasakaalu või tasaarveldust kinnitada, kuid mine tea – elame-näeme!

Aga nüüd täpsemalt pikaajaliste prognooside alustest ja meetoditest. Atmosfääri kui hästi muutliku keskkonna „mälu” on suurusjärgus kümme päeva, ehk see on siis atmosfääris toimuvate protsesside maksimaalne ajaskaala. See ühtlasi annab teoreetilise piiri täpseteks ilmaennustusteks: üle 10 päeva ei ole mõtet täpseid prognoose anda ehk enam kui 10päevase ilmaprognoosi viga muutub juba nii suureks, et see osutub kasutuks.

Tõsi küll, sellised ennustused on seoses kättesaadava arvutusvõimsuse kasvuga muutunud üha täpsemaks, sest kuni kahenädalaste ilmaprognooside aluseks on atmosfääri dünaamikast lähtuv numbriline arvutus, mistõttu selle täpsus oleneb kättesaadavast arvutusvõimsusest. Kuid sellest ca kahenädalasest piirist pikema ilma(stiku)prognoosi koostamise metoodika on põhimõtteliselt erinev, sest siis tuleb arvesse võtta pikemaajaliste ilmamuutuste põhjused, mis asuvad väljaspool atmosfääri. Pikaajaliste ilmaennustuste aluseks on enamasti statistika, kuid üha enam ka üldise tsirkulatsiooni modelleerimine.

Nädal algas ilma soojenemisega, mis oli Islandit räsinud kuumalaine järelmõju (seal oli 12. veebruaril sooja 14...19 kraadi).

15. veebruaril jõudis Eesti kohale kõrgrõhuhari ja suur soe asendus kargema ilmaga. See kõrgrõhuhari nihkub itta, võimaldades tuulisemate ja ehk ka sajusemate madalrõhulohkude ligipääsu. Püsivat talveilma silmapiiril ei paista.

JU

MILLINE TULEB KEVAD JA SUVI

neeritud, praetud toitu, kiirtoitu, herneid, lillkapsast.

Ravimtaimedest on sapikivide korral kasutatud ubalehte, raudrohtu, piparmünti, paakspuu koort, aedsalveid, vereurmarohtu, naistepuna, kummelit, kollast mesikat, linnurohtu, köömneid, altee juuri, saialille, võilille juuri, kollast karikakart, maarjalepa ürti, liivateed, rukkililleõisi, kollast mesikat. Nendest taimedest teha segusid ja juua tass päevas söögikordade vahel. Segus peaks olema nii lõõgastavaid, limasisaldavaid, uriinieritust suurendavaid kui põletikuvastaseid taimi, ühest nõu ei saa anda, sest probleem on alati erinev. Toidulaual kasulikud aedviljad on peet, kõrvits, aedrõigas, porgand.

Lamblioos (ehk maksalutikad) võib tekitada ka sapipõiepõletikku. Siis on abi soolikarohust. Jälle 1 sl õisikuid 200 ml vee kohta, lasta 30 minutit tõmmata. Juua 30 minutit enne sööki. Lastel on kogused väiksemad!

Ne i

ilmatark

Sõnn

JÜRi KaMeniK

Taimravi maksaprobleemide korral

ISTUTUSAEG

ilMataRK

16. veebruar 2017

K V

maa elu || kodu ja aed || 11

16. veebruar 2017

Kontpuusordid püüavad pilku huvitava lehestikuga.

Kui lund ei ole, siis pääsevad punased kontpuuoksad hästi mõjule heledate kõrreliste taustalgi.

Fotod: Säde Lepik

Iluaiandus. Mõjusa ja üllatava värvilaigu saate sügistalveks aeda kontpuudega. Just praegu on õige aeg nende koorevärve imetleda.

Kontpuu –

säraja hallis talves Säde Lepik Maa Elu

M

inul seostub kontpuudega ilus taimemälestus lapsepõlvest. Mu vanematekodu juurde oli siis ujumiseks kaevatud suur tiik. Tiigi kaldad olid üpris savised ja eks sellist ümbrust oli algul keerukas ilusamaks haljastada. Et tiigi tagumine kallas lage poleks, olid sinna istutatud mingid vastupidavad ja vähenõudlikud põõsad. Suvel ei pannud neid tähelegi, aga talvel püüdis vabakujuline põõsastik juba kaugelt pilku, sest seal kasvasid säravpunaste võrsetega siberi kontpuud. Need olid siis valge lume taustal nii üllatavad ja ilusad, et põõsa nimi jäi lapselegi esimese küsimise peale meelde. Ja ajapikku selgus, et sel põõsal on muidki häid omadusi: ilus sügisvärvus ja valged marjad, mis küll süüa ei kõlba ja on ehituslikult tegelikult luuviljad. Kontpuud kannatavad hästi lõikust

ja pügamist ning nende värvikad oksad sobivad punutistesse jm käsitöödesse.

Ilu igaks aastaajaks Kontpuud on kenad kevadel õitsedes ja sügisel lehevärvi muutes ning kui liike ja sorte valida ja põõsaid lõigata, rõõmustavad nad aias silma oma noorte võrsete mustjaspunasest erepunase, oranžika, kollase ja rohekaskollaseni ulatuva värvi ning ka ilusate valgete, sinkjasvalgete, siniste või mustade viljadega.

Kontpuu (Cornus) perekonna mitmekümnest liigist kasvab üks meil looduslikultki.

Lääne-, Põhja- ja Edela-Eestis on paiguti levinud verev kontpuu (Cornus sanguinea), mida rahvasuu on kutsunud ka luupuuks ja kukerkuuseks. Nimi kontpuu vihjab kontkõvale puidule. See külmakindel ja mulla suhtes vähenõudlik umbes kolme meetri kõrgune liik kasvab leht- ja segametsades ja niitudel mai lõpul või juuni al-

gul õitseva põõsana. Liigniiskust nad ei taha. Väiksed (läbimõõt u 1 cm) õied on koondunud suurtesse tipmistesse kännastesse. Vastakult paiknevad rohelised lehed värvuvad sügisel veripunaseks ja see omadus ongi andnud liigile nime. Viljad värvuvad septembris sinkjasmustadeks.

Iluaianduse tarbeks aretatud vereva kontpuu sordid võluvad eelkõige talvise koorevärvusega. Umbes poolteise meetri kõrguseks kasvaval sordil „Midwinter Fire” on koorevärvus oksa alaosas kollakas ja läheb tipu poole kerkides oranžiks ja siis erepunaseks. Sordi „Magic Flame” oksad on talvel oranžid, sügisel leegivad põõsa lehed or a n ž i k a skol l a s e lt .

Oranžikaspunaste okste ja lehtede roosakasoranži sügisvärvusega on ka sort „Anny’s Winter Orange”. Madalama (0,8–1 m) sordi „Compressa” tumerohelised ning just-

kui kortsutatud ja krobelised lehed värvuvad sügisel veinpunaseks, okste koor on talvel tumepunakas.

Meie puukoolides on kõige rikkalikum siberi kontpuu (Cornus alba) sordivalik. Põhiliik kasvab kahe-kolme meetri kõrguseks, põõsa vanemad oksad on hallikaspunased, noored oksad muutuvad talvel aga erepunaseks. Vastakult paiknevad lehed on pealt tumerohelised, alt aga heledad sinakasvalkjad, sügisel värvuvad lehed violetjaspunaseks. Juuni alguses õitsva põõsa kreemikasvalged väiksed õied paiknevad umbes viiesentimeetrise läbimõõduga kännastes. Kui keegi kaht-

Iluaianduse tarbeks aretatud vereva kontpuu sordid võluvad eelkõige talvise koorevärvusega.

See siberi kontpuu näitab juba valgeid marju ja lehestik on hakanud omandama sügisesi toone.

leb, kas tegu on vereva või siberi kontpuuga, siis neil liikidel on lihtne vahet teha viljade värvi järgi: vereval kontpuul on need mustad, siberi kontpuul aga valged.

Siberi kontpuud on samuti vähenõudlikud, nad taluvad hästi saastunud õhku, saavad hakkama kevadise üleujutuse, liigniiske või poolvarjulise kasvukohaga. Kuid paremini edenevad nad parajalt niiskel ja viljakal mullal. Päikesepaistel kasvades on kontpuude lehtede ja võrsete värvus eredam ja vastab paremini sordikirjeldustes lubatule.

Sordi „Aurea” lehed on algul kollased, kuid muutuvad suve edenedes järjest rohelisemaks ja sügisel punakaks. Talvel on võrsed erepunased. Täiskavanud põõsa kõrgus on umbes poolteisest kahe meetrini.

Umbkaudu niisama kõrge „Elegantissima” jääb meelde oma rohelise- ja valgekirjude lehtedega, sügisel võib osa lehti omandada roosaka tooni.

Võrsed on talvel ilusad punased. Sort „Gouchaultii” üllatab lehtedega, mis on puhkedes lausa oranžikad, suve edenedes on rohelistel lehtedel ilusad kollased ääred. „Ivory Halo” on aeglasema kasvuga ja madalam sort, mille lehti ehivad valged servad. „Kesselringi” rohelised lehed värvuvad sügisel punakaks, selle sordi oksad on erinevalt teiste omadest aga talvel mustjaspunased. Sordi „Regnzam” sügisvärvus on veinpunane.

Kõige punasemate võrsetega peaks olema vana sort „Sibirica” (kõrgus umbes poolteist meetrit), kuid mõni asjatundja kinnitab, et natuke kõrgem sort „Westonbirt” on siiski veel erkpunasem. Kõi-

ge punasemale koorevärvile pretendeerib iluaiandusmaailmas ka sort „Baton Rouge” („Minbat”). Väga ilusa veinpunase s ü g i s v ä r v u s e ga on sort „Siberian Pearls” (kõrgus umbes kaks meetrit).

Kui tahate talveks aeda kollase või kollakasrohelise oksavärviga põõsaid, siis võiks kasvatada PõhjaAmeerikast pärit võsundkontpuu (C. stolonifera) sorte. Heleroheliste lehtedega sordi „Flaviramea” noored võrsed on ilusad rohekaskollased, valge leheservaga sordil „White Gold” aga kollased.

Saartel ja rannikul, kus kliima on pehmem, võib lubjarikkal mullal katsetada ka kirss-kontpuu (C. mas) kasvatamist. See looduslikult Kaukaasias, Ukrainas jm kasvav liik ei kannata liigniiskust, kuid saab üsna hästi hakkama põuaga. Õitsemine võib olla väga kaunis – kollased õied puhkevad aprillis-mais juba enne põõsa lehtimist, kuid õitseajal võib veel külmasid tulla ja õiepungad hukkuda. Kui oksi detsembri algupoolel vaasi tuua, siis võib nende õitsemist ka jõulude ajal näha.

Söödavad viljad on punased.

Sordil „Aurea” on kollased lehed. Kirss-kontpuu kasvatamisest ja kasutusvõimalustest on kirjutanud Robert Piir raamatus „Vähetuntud marjad aias”.

Ootavad kevadel lõikust Verevat, siberi ja võsund-kontpuud saab paljundada pist­ okste või haljaspistikutega.

Veel lihtsam on endale uus põõsas saada aga lookvõrsikuga ehk kevadel vastu maad painutatud oksast, mis on järgmiseks kevadeks endale juured alla võtnud.

Mõni aiapidaja ehk vihastab paljundamisejutu peale, sest kontpuud levivad juurevõsusid ajades ju liigagi hästi ja võivad hooletusse jäetult aias võimust võtta. Seepärast tuleks kontpuudele leida koht, kus neil on ruumi mõjule pääseda ja ilusti silma paista ning kus saate nende levikut põõsaste ümbrust regulaarselt niites või trimmerdades piirata.

Kontpuude hea valik ahvatleb nendega aiakujunduses mängima, hekis võib vaheldumisi istutada näiteks roheliste või kirjude lehtedega sorte.

Kenad on nad ka vabakujulise grupina, üksik põõsas nii hästi mõjule ei pääse. Kontpuude noorte võrsete värvid (ja ka kirjuleheliste sortide värvitoonid) on tihti kirkamad kui vanadel okstel. Seepärast tasub vabalt kasvavaid põõsaid samuti igal kevadel noorendada, üheaastasi oksi võiks tagasi lõigata neljandiku kuni kolmandiku võrra, ära lõigake ka lamanduma kippuvad oksad.

Lõikus teeb põõsa tihedamaks, värvikate võrsete pärast võib põõsad üle aasta lausa madalate tüügasteni maha lõigata.

Kontpuude sortide ja lõikusvõimaluste kohta leiate lisalugemist Jüri Annisti väga heast ja põhjalikust raamatust „Puudest ja põõsastest puust ja punaseks”.

12 || liHatööstus || maa elu

16. veebruar 2017

salaami. Kuu alguses Rocca al Mare kaubanduskeskuses oma neljanda esinduskaupluse avanud tilluke Matsimoka lihatööstus teeb kõigis poodides otse klientide silme all salaamit.

itaalia lihaspetsialist:

Eesti toit on südamega tehtud andRes pulveR

Virumaa Teataja

M

atsimoka itaaliapärased salaamid küpsevad spetsiaalses kliimakapis, mille töötas välja Itaalia traditsiooniliste lihatoodete maailma üks tunnustatumaid tippspetsialiste doktor Alessandro Cuomo.

Juba ülikooli ajal käis Cuomo mööda Itaalia eri piirondi ning uuris ja kaardistas traditsioonilisi Itaalia toiduvalmistamise meetodeid. Väiketootjate tooted olid küll oluliselt originaalsemad ja kvaliteetsemad kui suurtootjatel, kuid probleem seisnes asjaolus, et toiduohutuse tagamiseks peavad olema hästi kontrollitud keskkonnatingimused, mida väiketootjatel oli raske saavutada.

Eesmärgiks sai välja töötada seadmed, millega on võimalik väikeettevõtetelgi ohutult traditsioonilisi lihatooteid valmistada.

Lähtudes oma teadmistest nimetatud vallas, asutas Alessandro Cuomo ettevõtte Arredo Inox S.R.L., mis töötab välja ja toodab mitmesuguseid kliimakappe traditsiooniliste salaamide ja kuivlaagerdatud liha valmistamiseks.

Kliimakappide tarkvaras on suur hulk programme, mis järgivad traditsiooniliste salaamide ja kuivlaagerdatud liha valmistamiseks vajalikke protsesse. „Kliimakapid peidavad endas Itaalia ajaloolist toiduvalmistamise kultuuri. Ma ei müü salaamit, ma müün itaallaste arusaama salaamikultuurist,” kõneleb Alessandro Cuomo, kes oli Eestis Matsimoka tegemistega tutvumas, siinsele toidukultuurile pilku heitmas ning maaülikoolis ja Tallinna tehnikaülikoolis toiduohutusest loenguid pidamas. eesTi kohalik liha on hea Ja Tervislik „Eesti toit on väga traditsiooniline ja selle maa tavasid austav,” leiab Cuomo. „Kui ma söön Eesti toitu, siis ma tunnen, et see on tõeliselt hea ja südamega tehtud. Ma tunnen selle maa maitset, looduse maitset,” lisab ta.

Alessandro Cuomo konsulteerib paljusid suuri toiduainetööstuse ettevõtteid Euroopas.

Neis valmistatakse kohati päris hea kvaliteediga toitu. „Aga see on ikkagi suurtootmises valminud kraam ja alati jääb puudu üks väga oluline komponent – inimene, inimlik hoolsus ja vastutus. Lisaks pannakse seal paratamatult toidu sisse kemikaale,” räägib ta.

Alessandro Cuomo sõnul ei müü ta mitte salaamit, vaid itaallaste arusaama salaamikultuurist. Kliimakapid peidavad endas Itaalia ajaloolist Foto: meeLis meiLBaUm / virUmaa teataJa toiduvalmistamise kultuuri.

„Kui ma maitsen siinset toitu, siis ma naudin seda. Ma annaksin seda oma lapsele. See on toit, mida süüa,” kiidab Itaalia lihaspetsialist Matsimoka tooteid.

Eesti kohalik liha on Cuomo hinnangul väga hea ja tervislik, samuti siinne küüslauk. „Meie kappide abil tehtud itaalia salaami aitab ühendada Itaalia ajaloolised traditsioonid kohaliku toorainega ja muuta see maitsvaks, tervislikuks ja, mis ülioluline, ohutuks toiduks,” kõneleb Alessandro Cuomo.

Arredo Inoxi ekspordijuht Michael Tesser lisab samuti, et Eesti liha ja piim on väga kõrge kvaliteediga. „Selle asemel, et Itaaliast siia salaamit importida, on ülimalt mõistlik seda siin valmistada ja jätta raha kodumaale,” lausub ta.

Kliimakappide kohta ütleb Tesser, et nemad müüvad masinat, ent see on vaid tööriist, nagu saag, hakklihamasin, mis iganes, mida lihatööstuses tarvis. „Kõige olulisem on tooraine ja see, mida ning kuidas sellega tehakse,” tähendab ta.

Alessandro Cuomo leiab, et kui salaamit juba osta, siis pole kunagi mõtet minna seda otsima kaubanduskeskustesse, kus see on uhkelt kilesse

pakitud. „Olen kohanud üle maailma paljudes kohtades kaupa, mida müüakse Itaalia salaami või Itaalia vinnutatud liha nime all. Ma võin astuda kohtu ette ja anda teadusliku tõestuse selle kohta, et need tooted on tervisele ohtlikud,” lausub Cuomo.

Tema sõnul on oluline, et oleks võimalik jälgida, kust tuleb liha, küüslauk, maitseained. Ja niisama oluline on see, et on võimalik salaami küpsemise protsessi jälgida. Kui õhuniiskus või pH-tase muutub liiga kõrgeks või madalaks, läheb liha riknema. Kliimakapid võimaldavad seda jälgida ja reguleerivad ise vastavalt ette antud progammile. Kui aga midagi valesti läheb, annavad nad häiret.

Matsimoka lihatööstuse üks omanikke Sten Inno räägib, et salaami on toores toode – seda ei keedeta ega kuumutata. „Kui me ei tea, mis seal sees on ja kuidas ta tehtud on, siis on asi kahtlane,” ütleb Inno.

Teadmised oTse iTaaliasT Ainuke, mis salaamit säilitab, on pH- ja kuivustase. Ja palja

silmaga me neid ju ei näe. „Kui poes on müügil salaami, mis maksab kaheksa-üheksa eurot kilo, ei saa asi õige olla. Sellise raha eest ei ole võimalik kvaliteetset salaamit valmistada,” lausub Inno.

Salaamivalmistamist käis Sten Inno Alessandro Cuomo korraldatud mesitriklassis aasta eest õppimas. „Kui Sten käis Itaalias meie juures teadmisi omandamas, paistis ta silma sellega, et tahtis teha kõike puhtalt, ökoloogilisest kraamist – teada, kust tuleb liha, mitte kasutada valmis maitseainesegusid,” räägib Michael Tesser.

Sten Inno aga märgib, et nägi Itaalias mitte ainult salaami valmistamist: „Kogesin kogu sealset eluviisi alates sellest, kuidas sidruneid puu otsast võetakse ja lauale pannakse.” Ta kutsus itaallased Eestis-

se vastukülaskäigule, et anda neile osa meie toidukultuurist. „Me jagame ühist visiooni sellest, milline peaks traditsiooniline kohalik toit olema,” ütleb Inno.

Matsimoka salaami ei ole Michael Tesseri sõnul Itaalia toit. „See on Itaalia kontseptsiooni järgi eestlaste poolt Eesti toorainest tehtud toode, mis on analoogne Itaalia salaamiga. Aga see on Eesti toit,” kinnitab ta.

matsimoKa salaamid Küpsevad Kapis Kuu aega, seega on tegemist üpris Kiire salaamiga, sest mõni sort Küpseb KaKs aastat.

Salaamimüük Matsimokale suurt tulu ei too. Üks kapp maksab 10 000 eurot ja annab 60–80 kilo salaamit kuus. „Salaamitegemine on liha valmistamise kõrgem kunst – pigem näitame, et saame ka sellega hakkama,” lausub Sten Inno.

Matsimoka salaamid küp-

sevad kapis kuu aega, seega on tegemist üpris kiire salaamiga, sest mõni salaamisort küpseb kaks aastat.

Matsimoka lihatööstuse alguseks võib pidada 1982. aastat, mil Hulja mees Aivar Inno hakkas koduõuel suitsuahjus liha ja vorsti suitsutama ning seda Karjalasse vedama. Hiljem müüdi oma kodust toodangut laatadel, kuni tunamullu varakevadel avati nüüdisaegne väike lihatööstus.

Praegu on Matsimokal neli esinduspoodi – Rakvere Põhjakeskuses, Tallinnas Solarises ja Rocca al Mares ning Tartu kaubamajas. „Kui hästi läheb, siis sel aastal tuleb üks pood veel, aga siis ka mõneks ajaks aitab,” arvab Sten Inno.

Praegu veetakse Matsimoka poodidesse värsket kaupa iga päev. „Kogused ei ole eriti suured ja kogu aeg saab kusagil midagi otsa, aga pigem toodamegi vähem, kui et kaup lettidele seisma jääb ja riknema läheb,” leiab Inno.

Kunagisest ühe mehe ettevõtmisest on nüüdseks saanud 20 töötajaga firma, mis Hulja alevikule kuulsust kogub. Traditsioonilised lihavalmistamise meetodid ja kodumaine tooraine annavad Matsimoka meistrite kokku panduna tervisliku toidu, mis asjatundjatelgi keele alla viib.