Maa Elu, 16. märts 2017

ISSN 2504-5865

9

772504

586014

Avo MIITEr: PRAEGU LÄHEB KUIVATATUD KALAST KOERANÄKSE IGAS KUUS VÄLJA KUUS TONNI, PÕHILISELT SAKSAMAA JA TAANI SUURTELE EDASIMÜÜJATELE.

EESTI KLIIMA oN MUUTLIK MAA ELU UURIS, MILLISES EESTIMAA KANDIS ON PÕLLUMEES KÕIGE ÕNNELIKUM. ILMATARK AIN KALLIS TÕDES SELLE PEALE, ET ILM VÕIB OLLA PÕLLUMEHE SUURIM SÕBER JA KA VAENLANE KÕIKJAL JA IGAL AJAL.

EHITUSTANDrIL

EHKKI SUURFIRMAD PAKUVAD OMA OBJEKTIDEGA ROHKESTI KÕNEAINET, TUGINEB EHITUSTEGEVUS EESTIS SIISKI VÄIKESTELE VÕI KESKMISE SUURUSEGA ETTEVÕTETELE.

16. mäRts 2017 • nR 11 (93) • HinD 1 €

aJalEHt

EttEvÕtlikulE

maainimEsElE

eesti on tubli teravilja eksportija K

ui eelmisel näda la l heitis Maa Elu pilgu liha ekspordile ja impordile ning tõdesime, et liha eksport jääb impordile tublisti alla, siis teravilja puhul on risti vastu-

pidine seis. Teravilja import on järjest vähenenud, mis näitab, et kohapeal kasvatatud viljast valdavalt piisab oma vajaduste katmiseks.

Teravilja eksport on mõistagi seotud eeskätt

sellega, millist saaki on viljapõllud andnud, et oleks, mida teistesse riikidesse müüa. 2014. ja eriti just 2015. aasta oli teraviljakasvatajatele helde ning kogusaak ulatus vastavalt üle 1,22 ja 1,53 mil-

joni tonni. Mullu viljapõldudelt esialgsetel andmetel saadud 0,93 miljonit tonni on võrreldav 2012. ja 2013. aastaga, mil teravilja kogusaak jäi 0,97 ja 0,99 miljoni tonni vahele. (ME)

TErAvILjA EKSporT jA IMporT (milj eurodes) 160 140

143,0

120 100

106,8 93,3

80 60 40 20 0

92,7

86,0

59,4 39,0 18,4 2011

2012

28,6 2013 Eksport

20,9 2014 Import

14,7

15,1

2015

2016 Allikas: statistikaamet

• kulumaterjalid • varuosad• loomakasvatustarvikud

www.pmkaubamaja.ee SE TEHNIKAKESKUS OÜ • Tel 5668 7957, 5687 7399

2 || Kala || maa elu

16. märts 2017

pÄrNUS TULEb ENNEoLEMATU jAHI- jA KALANDUSMESS siRJE niiTRa Postimees

S

elle aasta juuli lõpus leiab Pärnu külje all Sauga jõe sadamasse rajatud kalurikülas esmakordselt Eestis aset suur jahi- ja kalandusmess, kuhu on oodatud ka matkajad ja kõik teisedki, kes vabas õhus tegutsemisest lugu peavad.

Pärnu jõe suudmest umbes kahe kilomeetri kaugusele Sauga jõe maalilisele kaldale väikelaevade sadama ja majutuskeskuse Fishing Village rajanud Jakob Kose räägib, kuidas ta messi ideeni jõudis. „Puutun kirgliku hobikalastajana iga päev kokku kalastajate ja paadiomanikega ning teema on olnud mulle hingelähedane ammu. Mu isa on laevakapten ja ka ise olen merendust õppinud. Jahimehena olen küll veel algaja, aga seegi harrastus pole mulle võõras. Tänasel päeval on vaba aja veetmine looduses kasvav suundumus. Inimesed ostavad rohkem paate, käivad rohkem kalal, jahil ja matkamas. Nii otsustasingi oma ammuse mõtte teoks teha. Tahame koos koostööpartneritega teha võimalikult hea ürituse, et sellest kasvaks välja iga-aastane suursündmus kõigile, kes ühel või teisel viisil looduses olemist naudivad.”

Lisaks jahi- ja kalameestele ootavad korraldajad messile veel matkajaid ja inimesi, kes peavad lugu merendusest laiemalt. „See saab olema nädalalõpp, mis paneb Pärnu jõekalda kihama ja kutsub kokku loodushuvilised üle Eesti. Tegemist leidub kogu perele, sest programmi on lisatud õpitoad noortele ja kultuuriprogramm.

Eraldi on planeeritud käsitööala,” tutvustab Kose.

Puhke- ja vabaajakeskuse mõte hakkas mehe peas idanema juba Tallinnas töötades ja õppides. Kuna maa Sauga jõe ääres oli isal juba varem soetatud, puutus Jakob 17aastase noorukina sellele detail-

audrus

rõõmustav Riina MaRTinson Maa Elu

Sauga jõe sadamasse rajatud kaluriküla Pärnu külje all.

planeeringu koostamisega kokku. Kui pealinnas said kõrged koolid lõpetatud, tuli see lihtsalt üle vaadata ja sobivaks kohendada. Igatahes esialgsest kämpingu ideest loobuti korraliku puhkekeskuse kasuks.

Kolme aasta eest avati esimese asjana paadilaenutus 12 mootorpaadi, väikese kalastuspoe ja vastava varustuse rentimise võimalusega. Eesmärk oli, et inimene võiks tulla kohale, kaks kätt taskus, ja minna siit näiteks Pärnu lahele koha püüdma. Seejärel hakati ehitama sadamat ja nüüd ollakse 50 kaikohaga Pärnu kolme suurema väikelaevasadama hulgas. Tänavu lisandub kompleksi väike kohvik ja forellipüük. Järgmisena on plaanis teha samasse juba korralik restoran ja autokaravanide ala ning laiendada toitlustamise võimalusi.

Viiele hektarile mahub

Foto: urMAs luik.

väike majake ööbimiseks ja jagub ruumi telkijailegi. Väga populaarsed on otse jõe kaldale ehitatud väikesed kalurionnid, kus saab samuti ööd veeta, et hommikul vara kalastama asuda. „Me ei müü siin kalakilo, müüme mõnusat vaba aja veetmise võimalust ehk elustiili,” lausub Kose.

Pärnu Jahi- ja Kalandusmessile ning selle ajal toimuvale kalastusvõistlusele „Pärnu lahe koha” oodatakse kahel päeval kokku kuni kümmet tuhandet külastajat. Sissepääs ja programm on kõigile tasuta. Mess toimub 28.– 29. juulil. Kohalejõudmiseks tuleb uuelt Tallinna-Lihula maantee vaheliselt Pärnu ringteelt valida õige ring ja väljuda sellest, pöörates Pärnu lennujaama poole.

Nüüdseks on jahi- ja kalandussektoris aktiivselt toimetavaid inimesi Eestis väga palju: ainuüksi harrastuskalasta-

jaid on viimase uuringu põhjal Eestis 149 000, jahipidamisõigus on aga 15 000 inimesel.

Siia lisanduvad kutselised kalurid, keda loendati mullu ligi kaks ja pool tuhat. Praegune seis Maanteeameti liiklusregistris näitab, et Eestis on registreeritud 30 204 väikelaeva, mis on 1369 alust rohkem kui 2015. aasta lõpus.

Taolist messi, kus jahindus- ja kalandushuvilised koos oleksid, pole Eestis varem korraldatud. Järgmisel nädalal toimub Tallinnas Eesti Näituste messikeskuses meremess, kuid seal puudub võimalus näiteks paadiga proovisõitu teha, mis Sauga jõel täiesti võimalik ning ühtlasi on välimessi eeliseks. Jahimeestel toimub kord aastas suur kokkutulek ja matkajad korraldavad oma messi. Nii et selline suur ühisüritus saab teoks esimest korda. Tänaseks on uudsele messile oma kindla jah-sõna andnud juba viisteist firmat, kuid registreerumine algas kaks nädalat tagasi ning jätkub. Lisainfo: www.parnumessid.ee.

Trigon Dairy Farming Estonia AS tütarettevõte Väätsa Agro AS võtab tööle

NOORKARJAKASVATUSE JUHI Põhilised tööülesanded: • Noorveiste kasvatuse korraldamine ning nõuetekohase arvestuse pidamine.

Nõuded kandidaadile: • organiseerimis- ja koostööoskus; • hea analüüsi- ja otsustusvõime; • täpsus ja korrektsus tööülesannete täitmisel; • kiire õppimis- ja arenemisvõime, kohusetunne, hea pingetaluvus.

Kasuks tuleb: • eelnev töökogemus põllumajandusettevõttes; • vene või inglise keele oskus suhtlustasandil.

Ettevõte pakub: • mitmekesist ja huvitavat tööd kiiresti arenevas kontsernis; • arenguperspektiivi; • erialaseid täiendkoolitusi; • ametiautot; • vajadusel ametikorterit; • konkurentsivõimelist töötasu.

Sooviavaldus ja CV palume saata 27. märtsiks e-posti aadressil Lenno.Link@trigondairy.com.

ui kevadel hakkab merest tulema kilu, ostab Pärnu ligidal tegutsev OÜ Lahekala kokku 400 tonni külmutatud kala, millest jagub ettevõttel terveks aastaks põhiliselt Lääne-Euroopa koertele maiuspaladeks kuivatamiseks.

Audru külje all nõukogudeaegsest sigalast ümber ehitatud tootmishoones valminud koeranäksid lähevad Petbiti kaubamärgi all peaasjalikult Taani ja Saksamaale, Eestisse jääb vaevu protsendi jagu toodangust, räägib OÜ Lahekala omanik ja juhataja Avo Miiter.

Mees meenutab, et selle sajandi algusaastatel tegutsesid nad Vana-Pärnus ja töötlesid kala inimeste toiduks, aga sel turul oli konkurents toona äärmiselt tihe ja nii hakati uurima võimalusi, mida kalast veel teha annaks. „Käisime lahtiste silmadega ringi ja uurisime, mida mujal tehakse. Näiteks Peipsi järve ääres kuivatati Peipsi tinti lemmikloomadele ja sealt tuligi mõte ise samuti selles vallas katsetama hakata,” räägib Miiter. „Kui inimestele valmistatud toitu suutsime müüa ühes kuus umbes 200 kilo ja see polnud rentaabel, siis koeratoiduga hakkas märgatavalt paremini minema.” Üsna pea õnnestus hankida üks kopsakas tellimus Soomest, mis andis võimaluse toodet suuremas koguses valmistada ja müüa. „Müüme nüüd juba 12 aastat ja järjest tõusvas joones,” sõnab Miiter. „Praegu läheb kuivatatud kalast koeranäkse igas kuus välja kuus tonni, põhiliselt Saksamaa ja Taani suurtele edasimüüjatele.”

Nagu öeldud, alustati Peipsi tindiga, mis kuivas kiiresti ja maitses samuti hästi, aga siis läks selle kala püük keelu alla ja mindi odava kilu juurde, mis on pisike ja kuivab hästi. Kuivatamiseks kasutatakse kolmanda sordi kala, mis inimtoiduks üldjuhul ära põlatakse.

Külmutatud kilu ostetakse samas Audru vallas tegutsevast Eesti Kalapüügiühistust kevadel kohe 400 tonni. Just kevadine kilu on hea, sest see pole väga rasvane ja kuivab seega

KUIVATAMISEKS KASUTATAKSE KOLMANDA SORDI KALA, MIS INIMTOIDUKS ÜLDJUHUL ÄRA PÕLATAKSE.

Taksi Susie isu näitab, et kuivatatud kilu maitseb koertele tõesti hästi.

Foto: urMAs luik

maa elu || Kala || 3

16. märts 2017

kuivatatud kilud

ad Lääne-Euroopa koeri

JUHTKiRi

PEETER RaiDla

peatoimetaja

KUI vALD jA rIIK ASTUvAD ErI SAMMU ...

j

paremini. „Ostame aasta varu korraga, siis on rahulik ja tormipäevad meid ei ohusta,” tähendab mees.

Vajaduse järgi võetakse hoidlast kilu välja, sulatatakse, siis läheb kuivatusahjudesse kuni 30 kraadi juurde kolmeks päevaks, sealt edasi pakkimisse. Pärast kuivatamist saab 400 tonnist kätte 80 tonni valmistooteid. Koeratoiduks kala lihtsalt kuivatatakse, mingeid maitse- ja säilitusaineid ei lisata.

Miiter räägib, et päris tegevuse alguses mõtles ta esimesed ahjud ise välja, nüüd on kasutusel spetsiaalsed tehaseahjud. Kuidas kala kõige mõistlikum kuivatada, on ta uurinud nii maaülikooli teaduritelt kui ka mujalt maailmast, näiteks käinud isegi suurte kalatöötlemistraditsioonidega Islandil kalakuivatamist uudistamas. Pooleteise aasta eest laiendas Lahekala tootmist, kui ehitas juurde uue tsehhi PRIA toel. „See raha oli meile väga suureks abiks,” tõdeb Miiter.

Plaanis on rajada veel uus külmkamber, selleks tarbeks on juba ostetud lähedal asuvad vanad garaažid. mudil loomatoiduks Aastate jooksul on Lahekalas kasutatud tootmises mitmeid kalu ja proovitud neist uusi tooteid välja mõelda. Praegu pakub mõttetööd meie meres „umbrohuna” leviv mudil, mis kalu-

ritel järjest suuremas koguses võrku satub, aga mille realiseerimisega kalamehed hädas on.

Miiter tõstab lauale katsetamiseks kuivatatud mudilad ja ütleb nende põhjal, et see praegu üsna põlatud kala tundub talle koeranäksina igati perspektiivikas.

Kümne töötajaga Lahekalal pole endal laborit, kus uusi tooteid välja mõelda ja katsetada. Nii on Miiter üritanud ülikoolidega tootearenduses koostööd teha, kuid väiketootjail on tema sõnul raske ses vallas löögile pääseda. Aga üritavad ikka.

Veel on Lahekalas proovitud kuivatada kala nahka, näiteks ahvenanahk maitseb katsetuste põhjal koertele hästi.

Pealegi saaks ümberkaudsetest kalatööstustest odavalt nahka, samuti teisi ülejääke, mida loomatoiduks kasutada. „On, mille kallal mõelda, mõtted meil kogu aeg liiguvad,” muheleb Miiter. meeletu valik Nagu on kingsepp ilma liistudeta, pole Miiteril kodus koera.

Küll aga teistel töötajatel, kelle koerte peal esimesed katsetused tehakse.

Aimu, mida koeratoidumaailmas mujal riikides tehakse, saab messidelt, kus käiakse tooteid tutvustamas ja uusi kontakte sõlmimas. Üks suurimaid omataolisi maailmas on Saksamaal Nürnbergis toimuv mess.

„Mida kõike maailmas lemmikloomadele ei tehta. Valik on ikka täiesti meeletu – alates krõbinatest suurte uhkete tortideni välja,” kirjeldab Miiter. „Nürnbergi messil oli näitusehall nagu kümme meie näitusehalli. Kõik le m m i kloomatoitu täis, vaatepilt on tohutult kirju.”

Nagu paljudes teistes eluva ld kondades, valmib suurim hulk koeratoitu Hiinas, ka kalast loomatoitu teevad hiinlased, samuti hollandlased ja poolakad.

M i iter meenutab, e t om a k au b a ga niigi üleküllastunud Saksamaa turule jõuda polnud sugugi lihtne. „ S a a ts i m e

Lahekala juhataja Avo Miiter ütleb, et kuivatatud kalast valminud koeranäkse müüvad nad juba 12 aastat ja järjest tõusvas joones.

Foto: Ants liigus

muudkui e-kirju ja ootasime tagasisidet. Esimesed vastused olid, et ärge isegi hakake mõtlema sellele, aga me ei jätnud jonni ja lõpuks õnnestuski saada Saksamaa suurde Trixie ketti.

Kolm aastat läks, enne kui lõpuks kaubale saime,” räägib ta.

Väiksemaid koguseid on Lahekala müünud veel Austriasse, Soome, Hollandisse ja Leetu.

Praegu on tellimusi piisavalt, et rahulikult homsesse vaadata ja tegevuse laiendamisele mõelda. „Koerad ju ei kao kuhugi,” sõnab mees.

Petbiti koeramaius pole põhitoit, vaid väike näks, millega mugav lemmikut premeerida. Huvitaval kombel ei pidavat kassidele kuivatatud kilu meeldima, aga eks loomad olegi erinevad. Kui loo autor ühe kilunäksipaki kodus lahti tegi ja sealt mõned koer a kaussi raputas, ilmus kohe välja värsket kala põlgav kass, äsas koerale käpaga ja pistis ise mitu kilu nahka ning lubas alles siis koera kausi kallale. Maitsesid kilud koeralegi.

õgeva vald kavatseb müüki panna 240 hektarit maad, et saada raha oma tänavuse aasta investeeringute katteks. Paraku on suurt osa sellest maast siiani kasutanud maaeluministeeriumi haldusalas tegutsev Eesti taimekasvatuse instituut, kes toimetab Jõgevamail oma agrotehniliste uuringute ja sordiaretusega.

Sel esmaspäeval viitas probleemile endine maaeluminister Urmas Kruuse, esitades koos erakonnakaaslastega arupärimise enda järeltulijale, maaeluminister Tarmo Tammele. Võib küll küsida, miks Kruuse oma ametiajal nüüd esile kerkinud probleemi ette ei näinud, seda enam, et just tema võimuperioodil kinnitati taimekasvatuse instituudi arengukava aastateks 2015–2022. On ju praegune valitsus ametis alles alates novembrist 2016.

Kuid etteheitest olulisem on probleemile kiiresti lahendus leida.

Tamm kinnitas riigikogule, et ministeerium on pidanud vallaga läbirääkimisi, vahetanud kirju ja telefonikõnesid. Minister on ka kohtunud vallavolikogu esimehe ja vallavanemaga. Hetkeseis on selline, et vald on kinnisvarahindajate abiga välja selgitamas, palju müüki pandav maa maksta võiks. Ja riik on valmis selle maa ministri kinnitusel instituudi jaoks välja ostma. Tõsi, kaalutud on ka sobiliku asendusmaa leidmist riigi enda varudest.

Kogu probleemistik on tegelikult märksa laiem kui need paarsada hektarit maad Jõgeva vallas. Kõne all on eeskätt riigi ja kohalike omavalitsuste ühistegevus Eesti riigi hüvanguks. Mõistmine, et ka kohalik omavalitsus on osa meie riigist. Paraku taandub taas kõik regionaalpoliitikale, õigemini selle puudumisele. Ühest küljest on loomulik, et omavalitsus peab seisma esmajoones oma inimeste heaolu eest. Olen kindel, et ka Jõgeva valla kavandatud investeeringud, mida on plaanis rahastada maa müügist saadavate eurodega, peavad silmas just kohalike inimeste huve. Kuid valla elanikud on ennekõike ikkagi Eesti kodanikud. Ka valla aruandlus toimub ju rahandusministeeriumi pideva, igakuise kontrolli all.

Tahan sellega öelda seda, et kui riigi ja valla suhted oleksid normaalsed, siis ei oleks selle paarisaja hektari maa saatuse küsimus niisugust tähelepanu väärinudki, vaid probleemile oleks enne selle teravat püstitust lahendus leitud.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@postimeesgrupp.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@postimeesgrupp.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@postimeesgrupp.ee, telefon 739 0383 Müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@postimeesgrupp.ee väljaandja Postimees Grupp AS Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Postimees Grupp AS, 2017

4 || uudISed || maa elu

16. märts 2017

pÕLLUMAjANDUSLIKE MAjApIDAMISTE Arv jÄTKAb vÄHENEMIST

E

elmise aasta põllumajanduse struktuuriuuringu esialgsetel andmetel oli Eestis 16 700 vähemalt ühehektarise põllumajandusmaaga või põhiliselt müügiks tootvat põllumajanduslikku majapidamist, mida on ligi 2500 majapidamist vähem kui kolm aastat tagasi, teatas statistikaamet.

Kuigi viimase kolme aastaga on vähenenud nii piimakarjakasvatajate kui ka seakasvatajate arv, näib, et mõlemad on oma tegevuse pigem ümber korraldanud. Lõpetajateks on ilmselt eelkõige hooldusniitjad ehk majapidamised, kes põllumajandussaadusi ei tootnud, kuid kelle heas põllumajanduslikus ja keskkondlikus korras säilitatav püsirohumaa samuti kasutatavaks põllumajandusmaaks loetakse. Tegemist on administratiivsete piirangute loogilise tulemusega. Põllumajandusmaa ei ole kasutusest välja langenud, vaid on liikunud aktiivsete põllumajandustootjate valdusse.

Olukorras, kus väikemajapidamiste arv on mitmete aastate jooksul mitu korda vähenenud – viimase kümne aastaga kokku 6600 majapidamist, on põllumajandusmaa pind olnud pikalt tõususuunas. See on kümne aastaga suurenenud üle 88 000 hektari, sh viimase kolme aastaga üle 37 000 hektari ja ulatub nüüd juba 995 000 hektarini.

2016. aasta 1. septembri seisuga oli Eestis 6970 majapidamist, kus peeti põllumajandusloomi, -linde või mesilasperesid. Kümne aastaga on loomadega majapidamiste arv vähenenud kaks korda.

Viimase kolme aasta jooksul lõpetas piimakarja pidamise 790 majapidamist ehk iga kolmas. Kaks kolmandikku

Eesti põllumajanduses annab 8% majapidamistest 81% kogu põllumajanduse toodangust.

Foto: erAkogu

lõpetajatest olid oma tarbeks 1–2 lehma pidajad. Eriti silmatorkav on seakasvatajate arvu vähenemine viis korda.

Pideva kontsentratsiooni kasvu tulemusena on Eesti põllumajanduses kujunenud struktuur, kus 1300 majapidamist ehk 8% majapidamiste koguarvust annavad 81% kogu põllumajanduse toodangust. Nende valduses on 67% kasutatavast põllumajandusmaast ja 81% loomakasvatusest loomühikute arvestuses. Kuigi piimalehmade arv suurtes majapidamistes on viimasel kolmel aastal vähenenud, peetakse põhiline osa ehk 63% piimalehmi siiski majapidamistes, kus on vähemalt 300 looma. Juba sisuliselt kogu seakasvatus asub suurtes majapidamistes ja sealhulgas on vähemalt tuhande seaga majapidamistes 97% sigadest. Ka linnukasvatus on Eestis väga kontsentreeritud ja 97% neist peetakse majapidamistes, kus lindla suurus on vähemalt 1000 lindu.

Koos tootmise kontsentratsiooniga on aasta-aastalt suurenenud ka rendimaa osatähtsus. Kui kümme aastat tagasi oli rendimaa osatähtsus 55% põllumajandusmaast, siis 2016. aastal juba 65%. Viimase kolme aastaga on rendimaa ja muu maa (põhiliselt tasuta kasutusse saadud maa) osatähtsus suurenenud 4% võrra. Rohkem rendivad põllumajandusmaad suuremad juriidilised isikud.

Kui alla 10hektariste majapidamiste põllumajandusmaast hõlmab enamiku ehk 77% oma maa ja 50–100hektaristel on oma maad umbes 35% (ülejäänu on rendimaa ja muu valdus), siis üle 100hektarilistel majapidamistel jääb oma maa osatähtsus ainult 30% kanti ja põhiosa on rendimaa. (ME)

Põllumajandussaaduste eksport toetub väärindamata toodetele

p

õl lu maja ndussaaduste eksport vähenes 2016. aastal nii liha-, kala-, piima- kui ka teraviljasektoris, kokku ligikaudu 8 protsenti võrreldes aasta varasemaga. Ekspordis domineerivad väärindamata tooted, selgub maaeluministeeriumis koostatud 2016. aasta põllumajandus- ja toidusektori väliskaubanduse ülevaatest. „Eksport vähenes niigi madalalt võrdlusbaasilt. Arvestades, et põllumajandussaaduste ekspordihinnad pöörasid eelmisel aastal taas tõusule, langes eksport reaalmahtudes tõenäoliselt veelgi enam, ütles maaeluministeeriumi kaubanduse ja põllumajandussaadusi töötleva tööstuse osakonna juhataja Taavi Kand. „Toidusektori ekspordi struktuuri iseloomustas 2016. aastal jätkuvalt väikese lisaväärtusega ja töötlemata toodete domineerimine. Nii suurimat ekspordikäibe kasvu kui aasta kokkuvõttes ka suurimat kogukäivet näitasid väärindamata tooted.”

2016. aastal eksporditi Eestist põllumajandussaadusi ja toidukaupu jooksevhindades 1,1 miljardi euro eest, sellest kodumaist päritolu toidukaupu 778 miljoni euro väärtuses. 28% põllumajandussaaduste ja toidukaupade ekspordist moodustas re-eksport ehk välismaalt sisse toodud kaupade taasväljavedu.

Kõige enam kasvas toorpiima (+11 mln €), kuivatatud puuviljade ja pähklite segude (+5,9 mln €) ning kuivatatud herneste (+4,9 mln €) eksport. Sihtriikidest kasvas märgatavalt eksport Lätti (+6,6 mln €), kuhu viidavatest kaupadest suureneski enim toorpiima vedu.

Eksport hoogustus märkimisväärselt ka Tuneesiasse (+3,8 mln €) ja Suurbritanniasse (+3,4 mln €), kuhu viidi möödunud aastast suuremas mahus vastavalt otra ja nisu.

Toodete lõikes kahanes absoluutarvudes enim pehme ehk hariliku nisu eksport (–27 mln €), mis vaatamata keskmise väljamüügihinna langusele ja koguste vähenemisele on endiselt peamine ekspordiartikkel. Oluliselt langes ka külmutatud Atlandi väärislõhe (–18,5 mln €) ja piimakontsentraadi (–16,7 mln €) eksport.

Peamiselt nisu, külmutatud lõ-

Kõige enam kasvas mullu toorpiima eksport, seda koguni 11 miljoni euro võrra.

Foto: Meelis MeilBAuM / viruMAA teAtAjA

he ja piimakontsentraadi väljaveo vähenemise tõttu vähenes ekspordimaht Alžeeria, Prantsusmaa ja Leedu suunal. „Kahe viimase aasta sihtturgude ja ekspordiartiklite võrdluses peegeldub Eesti toidusektori ekspordi kaks peamist probleemi − esiteks eksportivate ettevõtete suur sõltuvus üksikutest sihtturgudest, teiseks eksporti vedavate toodete väike arv. Ekspordi kasvu ja stabiilsete kaubanduspartnerite olemasolu tagamiseks peab Eesti muutuma tooraineid eksportivast riigist kõrgema lisandväärtusega tooteid eksportivaks riigiks,” lisas Kand. „Mida rohkem välja müüdavat toorainet kohapeal väärindatakse, seda suurem ja püsivam sissetulek on tagatud Eesti põllumajandustootjatele ja toiduainetööstusele. Seejuures, mida suurem on Eesti ettevõtetele avatud turgude arv, seda kiiremini saavad ettevõtted reageerida nõudluse muutusele ja seda väiksem on ühe tähtsa turu äralangemisest tulenev äririsk.”

2015. aastaga võrreldes kasvas Eesti päritolu põllumajandussaaduste ja toidukaupade sihtturgude arv. Enam kui 1000 euro väärtuses eksporditi kokku 99 turule, mida on 6 võrra rohkem kui 2015. aastal.

21 protsenti 2016. aasta eksporditulust teeniti väljaspool Euroopa Liitu asuvatel turgudel. vastuolulised suundumused Eesti piimasektori jaoks oli 2016. aasta vastuoluliste suundumustega. Piimatoodete kogueksport vähenes aastaga 5% 122 miljoni euroni, kuid selle taga olid pigem üksikud tooted. Langust vedas piimakontsentraat, mille väljavedu 2016. aastal sisuliselt lakkas. 11 protsendi võrra kahanes ka või ekspordikäive. Samas hoogustus toorpiima kui peamise ekspordiartikli müük lõunanaabritele, kokku 47 000 tonni (34%) 11,1 miljoni euro võrra (33%). Kusjuures toorpiima aasta keskmine ekspordihind püsis 2015. aasta tasemel, 24 sendi juures.

Tuntavalt suurenes (16%) ka teatud fermenteeritud või hapendatud piimatoodete kaubagruppi kuuluvate toodete (pett, hapupiim, keefir, jogurt) eksport. Juustu väljaveo käive jäi peaaegu samale tasemele.

98% piimatoodete eksporditulust tuli ELi liikmesriikidelt. Peamised Eesti piimasektori välisturud olid lõunanaabrid ja Soome. Leetu ja Lätti müüdud piimatoodete ekspordikäibest moodustas enamiku toorpiim. Soome müüdi

peamiselt juustu. Kokku eksporditi piimatooteid 45 riiki, neist esmakordselt Bahreini, Bangladeshi, Etioopiasse, Kameruni ja Slovakkiasse.

Sarnaselt piimasektoriga vähenes ka lihasektori ekspordikäive aastaga 5%. Langus leidis aset peaaegu kõigi lihade ja lihatoodete ekspordis, erandiks olid vaid väikeses mahus eksporditavad lamba- ja hobuseliha ning rups. 52,8 miljoni euroni küündinud eksporditulust tuli valdav osa lihatoodete müügist, millest omakorda ligi pool (12,9 mln €) moodustas vorstide väljavedu.

Aastases võrdluses suurenes eksport enim Hongkongi, kuhu hoogustus sea rupsi ja kanatiibade müük. Uute turgudena lisandusid UusMeremaa ja Island, kuhu viidi vastavalt sealiha ja kuivatatud või suitsutatud veiseliha.

Nendest suundumustest hoolimata on kolmandate turgude osatähtsus lihasektori ekspordis aga jätkuvalt väike, moodustades 2016. aastal vaid 4% kogu liha ja lihatoodete väljaveost. Nagu eelneval aastal eksporditi Eesti lihasektori toodangut 28 sihtriiki, samas valdav osa tulust tuli üksikutelt turgudelt – naaberriikidest Lätist (47%), Soomest (19%) ja Leedust (18%). (ME)

PETKUS VILJAKÄITLUSSEADMED

* MÜÜK * REMONT * VARUOSAD * NÕUSTAMINE www.petkus.fi info@petkus.fi, tel 5303 4211 Pärnu mnt 11, 71012 Viljandi

maa elu || uudISed || 5

16. märts 2017

NÄLjASED KArUD oTSIvAD ToITU

M Eestimaa looduses ootab käitlemist 20 000 tonni rehviorganisatsiooFoto: sAnder ilvest / postiMees nide poolt kokku veetud vanarehve.

KoLME KUUGA KÄIDELDI 1635 ToNNI vANArEHvE sutanud seadusest tulenevat õigust ja meie otsused edasi kaevanud. Vaidlustatud on nii meie ettekirjutus vanarehvide likvideerimise kohta, asendustäitmise rakendamise hoiatus kui ka täitekulude väljanõudmine,” ütles Keskkonnainspektsiooni peadirektor Peeter Volkov. „Keskkonnainspektsiooni edasised sammud, sealhulgas asendustäitmise jätkamine, sõltuvad kohtulahenditest.

Sisuliselt käib vaidlus tootjavastutuse ulatuse üle. Lahenduse või soovitud tulemuse saamine võtab aega, kuid peame need vaidlused läbi vaidlema.“ lisas Volkov.

Küll aga on Volkovi sõnul asendustäitmise esimene etapp näidanud, et mõistliku hinnaga on võimalik Eestis vanarehve käidelda. Seda näitab ka naaberriikide praktika.

Eelmise aasta lõpul andis Keskkonnainspektsioon teada, et Eestimaa looduses ootab käitlemist 20 000 tonni rehviorganisatsioonide poolt kokku veetud vanarehve. (ME)

MAKSUAMET LEIDIS SÕIDUAUToDESTKI SINIST KüTUST

E

rimärgistatud diislikütust ehk rahvakeeli sinist kütust on lubatud praegu tarbida ainult põllumajanduses kasutatavates traktorites ja kombainides või kalalaevades, kuid selle seaduse järgimist kontrolliv Maksu- ja Tolliamet (MTA) on tänavu tuvastanud juba kümneid sinise kütuse kasutamisega seotud rikkumisi – seda nii eraisikute sõiduautodega kui ka veoautodega.

Eesti maanteedel on sel aastal lühikese ajaga suudetud tuvastada üle kümnest sõidu- ja veoautost erimärgistatud kütust või selle varem kasutamise jälgi. Lisaks on kontrollid tuvastanud peaaegu paarkümmend rikkumist kütuse jaemüügikettides erimärgistatud diislikütuse tankimisel sõiduautosse. „Tegemist on olnud tavaliste sõiduautodega – nende seas nii maasturid kui ka sedaanid,” täpsustab MTA pressiesindaja Rainer Laurits. „Reeglina on

M

tab mesinikel aegsasti rakendada abinõusid karude tekitatud kahjustuste ennetamiseks. Parim viis on ümbritseda mesitarud korralikult paigaldatud ja töötava elektrikarjusega. Lisaks võib elektrikarjust kombineerida tugeva võrkaiaga, samuti võib kasutada visuaalseid, akustilisi

ja teisi karude jaoks ebameeldivaid peleteid.

Keskkonnaamet hüvitab karu tekitatud kahjustused mesinikele ja karjakasvatajatele. Samuti hüvitatakse asjakohased kulutused, mis on tehtud rünnakute vältimiseks. (ME) Foto: wikipediA

MAKITALT SUURIM VALIK AIATÖÖRIISTU. Akutoitega, bensiinimootoriga või juhtmega abilised aeda!

tanklates erimärgistatud diislikütuse tankurid selgelt eraldatud, mistõttu on eeldatavasti tegemist teadlike rikkumistega. Kui mõnes jaemüügiketis on märgistus vähem selge, siis ei ole muidugi välistatud ka eksimused.”

MTA tolliosakonna juhataja asetäitja Tiit Kõluvere soovitab kõigil autojuhtidel olla väga tähelepanelikud ses suhtes, millist kütust nad enda sõiduvõi veoautosse tangivad. „Jäljed sinise kütuse kasutamisest püsivad kütusepaagis isegi veel pärast viit tankimist, mistõttu tuvastavad meie ametnikud selle kasutamise üpris hõlpsasti,” rõhutab ta.

MTA-l on kavas jätkata edaspidigi erimärgistatud kütuse kasutamise kontrolle nii maanteedel kui ka linnades.

Linnades võidakse kontrollida näiteks transporditeenuseid pakkuvate ettevõtete sõidukeid.

Riina MaRTinson

pÕLLUMAjANDUSAMET LoobUS LAUATELEFoNIDEST

ä r t si s t a l ate s on põllumajandusameti paljud töötajad kättesaadavad üksnes mobiiltelefoni ja e-posti teel. Nagu amet ise oma kodulehel sel-

Kui karu on kord juba mee maitse suhu saanud, võivad ta ründed mesilale korduda ja mesiniku kahjud väga suured olla. Selline pilt avanes Foto: MAriAnne loorents mõned aastad tagasi Lääne-Virumaal.

gitas, loobuti lauatelefonidest infovahetuse parandamise nimel.

Põllumajandusameti töötajate mobiilinumbrid on kirjas ameti kodulehel www.pma.agri.ee. (ME)

Makita innovatsioon on tähistatud erinevate tähistega millest igaüks kannab ainulaadset tehnilist lahendust.

Makita 4-taktiline mootor.

Madal heitkogus.

Madalad kasutuskulud.

Madal müratase.

Ei vaja õli ja kütuse segamist.

Harjadeta hooldusvaba mootor.

Väiksem energiakulu, 50% pikem tööaeg.

Harjadeta mootor tagab pikema aku kasutusea.

Kuni 50% pikem tööaeg ja pikem mootoriiga.

Makita kiirlaetavad LXT akud.

Maailma suurim 18 V Li-ion akusüsteem.

Kiirlaadiaga kuni kolm korda kiirem laadimisaeg.

Mugav ja kompaktne liugtüüpi akusüsteem.

Rohkem jõudu, pikem tööaeg.

2 x 18 V akusid saab kasutada koos, tulemuseks 36 V.

www.makita.ee

E

elmise aasta detsembris alustas AS RagnSel ls v a na rehv ide käitlemist Tartus Raadil otse Eesti Rahva Muuseumi vahetus läheduses. Kolm kuud hiljem, tänavu veebruari lõpus selgus, et kolme kuuga jõudis ettevõte käidelda 1635 tonni vanarehve, millega oli nn asendustäitmise esimene etapp ka lõppenud. Edasine tööde jätkumine sõltub käimasolevate kohtuvaidluste tulemustest.

Raadil oli tegu osaühingu Rubronic platsil olevate vanarehvidega, mille käitlemiseks oli ettenähtud aeg möödas ja mille kohta tegi Keskkonnainspektsioon 2016. aasta suvel ettekirjutuse. Asendustäitmise esimese etapi läbiviimiseks eraldas riik Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu 300 000 eurot. „Selle raha nõuab riik oma kohustusi mittetäitnud ettevõtetelt tagasi, aga kuna küsimus on märkimisväärsetes summades, on ettevõtted (AS Kuusakoski, MTÜ Rehviringlus) ka-

ärtsi keskpaik on Eestis karude taliuinakust ärkamise aeg ja esimeste ringiliikuvate karude jälgi on juba märgatud. Pika talve maganud pruunkarud on ärgates näljased ja võivad toiduotsinguil sattuda inimese lähedusse.

Tasub teada, et näljane poegadega emakaru võib inimese läheduses olla ohtlik.

Seega ei tohiks metsas karuga kokku juhtudes asuda looma jälitama või karupoegade olekut ümber korraldama.

Mingil juhul ei tohi karupoegi metsast endaga kaasa võtta. Karuga ootamatult kohtudes on ainuõige teguviis kohe ja rahulikult taanduda.

Karu on kõigesööja, toitudes varakevadel sageli raibetest, kuid nad võivad kahjustada mesitarusid ja murda kariloomi. „Kuna karu on väga hea haistmisega, järjekindel ja tugev loom, võivad kord juba avastatud mesila ründed hakata korduma ning kahjustused võivad olla väga suured,” räägib Keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist Tõnu Talvi.

Keskkonnaamet soovi-

6 || Ilm ja põld || maa elu

16. märts 2017

Millises Eesti piirkonnas on põllumees Taavi Alas Maa Elu

Eesti kliima on väga muutlik

esti on küll väike, aga siin on igasugust. On teada, et kõik, kes Eestis soovivad midagi aias või põllumaal kasvatada, peavad alati arvestama suhteliselt suurte ilmaerinevustega Eesti lõikes.

Kui saartel on alati olnud pehmem ja niiskem, siis Ida-Eestis või LõunaEestis on lumi ja külm igal aastal vähemalt mõnda aega kindel külaline. Ka sademete hulk pole Eestis alati ühesugune – näiteks Vormsi saarest armastavad vihmapilved suvel tihti ringiga mööda minna. Kui ühel suvel Lõuna-Eestis muudkui sadas ja uputas, kurtis Läänemaa tuttav männimetsa tuleohtlikkuse üle, sest õiget vihma polnud neil nädalate viisi. Jõgevamaast räägitakse alati kui kohast, kus külm võib viljapuud ära võtta. Hiidlased ja saarlased ei pea selle pärast tavaliselt muretsema, sest neil nii külma talve pole.

Väikeaednikku, kes lihtsalt ilu pärast või oma tarbeks midagi kasvatab, keerulised ilmaolud niipalju ei mõjuta kui neid, kes peavad oma põllumajandus- või aiandustegevusest elatuma. Lihtsam on muidugi jõukamatel ettevõtjatel-põllumeestel, kes saavad parima tehnoloogiaga saagile kaasa aidata, kuid kasu toovad ka põlluma-

Ain Kallis meteoroloog, klimatoloog

H

ea saak on ilma kingitus,” sedastas poole sajandi eest tuntud agrometeoroloog Karl Põiklik. India vanasõna ütleb: „Päike on saagi isa, vesi saagi ema.” Ainult et seda taimedele vajalikku soojust (päikest) ja vett tuleb nii, nagu ilmataat juhatab.

Eesti kliima eripäraks ongi väga suur muutlikkus. Eriti sademete osas: näiteks sadas 1974. aasta juunis mõnes paigas 212 mm, teisal vaid 14 mm vihma.

2002. aasta augustis sadas Tartus 8 mm, aasta hiljem juba 115 mm.

„

jandus- või aiandusharidus ja eelmistelt põlvkondadelt õpitud teadmised.

Samas pole ka kogenud põllumehel või aednikul igapäevaelu sada protsenti kindel. Ilmastik teeb ikka trikke ja sellega peab alati arvestama.

Sordid valige ilma järgi Eestimaa külmemas nurgas ehk Jõgevamaal asuva Vaigla talu perenaine ja ühenduse Eesti Veiniakadeemia lektor Tea Lajal ütleb Maa Elule, et puuviljasaak ja kvaliteet sõltuvad tõesti ilmast, aga veel mul-

Iga suvi, iga vegetatsiooniperiood on kordumatu, sestap erinevad Eesti piirkonnad saagikuse poolest.

Isegi aastail, kui suve keskmise õhutemperatuuri ja sademete näidud langevad kokku, võivad saagid olla teistsugused, palju võib sõltuda sellest, kuidas sadas, millal sadas jne.

Väga palju oleneb ka põldude mikrokliimast, reljeefist, st koha kallakust.

Millised Eesti paigad on soodsamad põllumajanduse mõttes?

Vegetatsiooniperiood on kõige pikem lõunapiiri ääres ja Saaremaal. Oluline näitaja – suve keskmine õhutemperatuur

on kõrge eriti Võru- ja Pärnumaal (kolme kuu norm ehk pikaajaline keskmine on sealmail 16,7 °C), kõige madalam aga Kirde-Eestis (Väike-Maarjas 15,5 ja Jõhvis 15,6 °C). Öökülmad kollitavad sügisel ja kevadel teadupoolest Jõgeva, Türi ja Rapla kanti.

Koos ilmadega mõjutab loomulikult saagikust mullaviljakus, selles mõttes on õnnelikumad Järva-, Viljandi-, Jõgeva- ja Harjumaa. Ja muidugi agrotehnika.

Nõukogude ajal teatasid Pihkva oblasti juhid, et kuna Eestis on palju enam päikesekiirgust, siis ongi sealsed saagid kõvasti paremad …

Kokkuvõttes võib ilm olla põllumehe suurim vaenlane või sõber kõikjal ja igal ajal.

lastiku tüübist ja kõigest sellest, mis ise tööna panustatakse. „Saak sünnib mitme aspekti koosmõjul. Eestis on võibolla õnnetum see puuvilja- või marjakasvataja, kelle põld või istandus on õhukese mullakihina paekiviplaatidel või väga turbasel pinnal. Ega liiva- või saviplatsidelgi kasvatada pole kerge,” märgib Tea Lajal. Samas on neil omamoodi plusse. „Mida vähem saaki, seda kontsentreerituma aroomi- ja suhkrusisaldusega viljad kasvavad. Näiteks marmelaadi, mahla, moosi või veini valmistamisel on

hea, kui marjades-puuviljades on rohkem suhkruid ja lõhnumaitseid. Toodete maitse on siis lihtsalt parem.”

See, et Eesti põhjarannik on Lõuna-Eestiga võrreldes jahedam, tähendab Tea Lajali sõnul seda, et seal on viljadel vähem aega küpseda, mis omakorda tähendab, et seal tuleb valida varavalmivad sordid, ei muud. „Või valmistada tooteid, kus poolküpsete viljade teravamad happed on plussiks, näiteks mahlakommid, mahlajoogid, siidrid, vahuveinid,” loetleb ta.

Eesti Maaülikoolis

Suurvee ajal võib vesi tõusta otse põllu servani.

Foto: Arvet Mägi / Virumaa Teataja

Hiline kevadkülm kimbutab kogu Eestit Hilised kevadkülmad, mis on kõige suuremad pahandusetegijad, võivad Eestis olla aga igal pool, ka Haanja kuplite vahel. „Ei usu, et Eestis peaks keegi oma asukoha pärast olema õnnetum. Valida tuleb õiged sordid ja hooldustehnikad ning tegutseda läbimõeldult,” soovitab Tea Lajal.

Tema enda Vaigla talu viinamarjaistandus on Vilinas, külmapealinna Jõgeva kõrval.

Kogemus näitab, et taimede tervis, külmataluvus ja

maa elu || Ilm ja põld || 7

16. märts 2017

es kõige õnnelikum?

esimesed saagid on samasugused kui Tartu kõrval Rõhu katsejaamas. „Olen mitmel suvel järjest näinud, mida teevad puuviljad Haapsalu kõrval Haava talus ja viinamarjad Võru lähedal Pruuli-Kaska talus. Igal paigal on oma pinnas ja mikrokliima ja igal oma probleemid. Praegu tundub, et ükski paik pole teisest tingimata parem. Kolimine ei tule mõttessegi, pigem vahetame sorte või kultuuri.”

Kevade järgi saaki ennustada ei saa Tea Lajal ütleb, et need kuus

aastat, mil ta on eesti viinamarjadega süvitsi tegelenud, on kõik olnud omamoodi.

Mitte ükski kevad pole aimu andnud, milline tuleb saagi küpsemise või korje aeg. Iga kord tuleb mingi uue olukorraga tegemist teha. „Ideaalset viinamarjasaaki olen näinud 2011. ja 2012. aastal Rõhul ja 2016. aastal Vaiglal. Praegu ei ole enam kõige suurem probleem kliima, vaid pinnase tüübi ja sordi sobivus. Mis millega sobib, pole veel täpselt teada.”

Suvises ja soojemas Eesti

paigas Põlvamaal tegutsev küüslaugukasvataja Rainer Soosaar (Kõlleste Garlic OÜ) nõustub Jõgevamaa kolleegiga, et tänapäeval peab igaüks ise oma õnne sepp olema. Kus keegi elab ja tootmist arendab, ei määra kuigi palju. „Kuigi jah, eks mullastik ja kliima Eesti eri paigus erinevad. Aiandustootjad sõltuvad suuresti ilmastikust – kui kasvuajal pole sademeid, pole loota ka saaki. Samas saame ise väga palju ära teha: vaadelda ja otsida sobilikke sorte jne.”

Rainer Soosaar rõhutab, et küüslaugukasvatusele tuleb panna alus juba sügisel, see tähendab põllu ettevalmistamist ja väetamist. Aastatega on tundma õpitud oma piirkonna kliimat, mullastikku jne. „Saagikust määravad muidugi meie kevadised ilmaolud, olgugi et kevad võib olla ebasoodne,” selgitab ta. Saagikust saab tänapäeval jõuliselt mõjutada: õigete sortide valik, taimede vajaduste arvestamine, otstarbekas väetamine ja tõhus umbrohutõrje.

Kõlleste Garlic OÜ on näinud mitmeid häid saagiaastaid ilmast sõltumata. Rainer Soosaar rõhutab, et küüslaugu kasvatamiseks oli väga hea aasta 2014. Samuti ollakse väga rahul 2016. aasta küüslaugusaagiga, aga mitte sibulaga. „Sibulal oli hea aasta 2015.”

Elumis 105 OD Pühi umbrohud oma maisipõllult minema!

UUS!

● Väga lai tõrjespekter ● Imendub lehtede, varte ja juurte kaudu ● Kiire mõju, pikaajaline mullakaudne toime ● 2 erineva toimeainete grupi toimeainet väldivad resistentsete umbrohtude teket ● OD formulatsioon (õlidispersioon) - ei vaja segamisel kleepainet

Lisainfo:

Syngenta Eesti, Kaupo Suik Tel: +372 51 44 011 kaupo.suik@syngenta.com

Vaata lisaks: www.syngenta.ee

Varakevadel unustavad metsisekuked toidu ja koonduvad vanade hõreda võraga mändidega mänguFoto: wikipedia paikadesse.

MEIE METSALINDUDE KUNINGAS OLAV RENNO linnuteadja

M

ärtsikuu varahommikuil on metsas kõlavate helide seas ühed põnevamad metsisekukkede mänguhäälitsused. Paraku ei ole neid suursuguseid linde meie metsades enam kuigi palju leida ja seetõttu on paljud endised mängupaigad tühjaks jäänud. Enamjagu loodusehuvilisi peab leppima metsisemängu seiramisega teleriekraanilt.

Nende suurte metsakanaliste pidev levila hõlmab okasja segametsavööndit Skandinaaviast ja Kesk-Euroopast kuni Baikalini, ent elupaigaks sobivad neile eeskätt okasmetsad, eriti just männikud. Meelsamini asutakse hõredaoksistes laasunud tüvedega metsades, kus on puudest segamatum lennata. Paiguti pesitseb see metsalind ka Karpaatide, Alpide ja Püreneede eelmäestikes, kuni 1760. aastani leidus neid Šotimaal, kuhu nad nüüdseks on taasasustatud, aga veelgi varem hävis see liik Iirimaal.

Metsised on Eestimaal elutsenud ilmselt sellest ajast peale, kui siin hakkasid kasvama männikud. Kunda Lammasmäe asulapaigast, mille vanus on üle 7000 aasta, on muude luude hulgas leitud ka metsiste omi. Nende suurte maitsva lihaga lindude arv hakkas meil aegamisi kahanema juba paari sajandi eest, sest küttide kasutusse tuli järjest rohkem ja tõhusamaid jahipüsse. Saaremaal lasti viimane metsis üle-eelmise sajandi keskel, Hiiumaal oli saja aasta eest veel paarsada metsist, nüüd vaid alla kümne. Eesti maismaal on tänapäeval napilt üle tuhande metsise- ehk mõtusekuke – viis korda vähem kui 1960. aasta paiku; metsisekanu näib olevat veelgi vähem. Metsaretkede harrastajad kohtavad neid valju robinaga lendu tõusvaid linde järjest vähem.

Metsiste sugupooled erinevad suuruse ja välimuse poolest sedavõrd, et mitmel rahval on metsisekuke ja -kana jaoks erinev nimetus, näiteks soomlastel metso ja koppelo.

Isasmetsis on suur nagu kalkun (üks murdekeelne nimi ongi metsakulu!), nokast sabatipuni peaaegu meeter ja kaalub 4 kuni 5 kilo. Sulestik on tume: pea, kael, selg ja kehaküljed sinakas-tumehallid, tiivad pruunid, tiivanukil valge laik, must rind rohelise metalliläikega ja pikk must saba peente valgete viirudega, kulmud kevadel erepunaste lihavate näsaratega. Emaslind on tubli kodukana suurune, kaalult veidi üle pooleteise kilo ja sulestik vöödiline kollakasruske, peaaegu nagu tedrekanalgi. Metsise jalad on varvasteni sulis.

Metsised on valdavalt taimtoidulised. Kevadel ja suvel söövad nad rohuliblesid, mustikalehti ja -võrseid ning villpea- ja tarnaõisi, sügisel marju. Püsiva lumikatte tekkimine lõpetab metsiste marjadieedi ja nad kolivad mändide otsa, kus söövad kuni märtsi keskpaigani männiokkaid; muust toidust on nende väljaheitejunnides märke ka kuuseokastest. Okaste toiteväärtus on väike ja neid neelatakse ühe söömaaja vältel paarsada grammi. Seda vintsket toitu aitavad lihasmaos peenendada juba sügisel alla neelatud kruusasõmerad, mida käiakse hankimas metsateedel või mõne oja sängist. Talv otsa viibivad metsised männivõrades, laskudes maapinnale üsna harva, paksu lume korral end mõnel õhtul oksalt lumme kukutades ja seal lumevaiba suhtelises soojuses ööbides.

Varakevadel unustavad metsisekuked toidu ja koonduvad vanade hõreda võraga mändidega mängupaikadesse. Alul kõnnivad nad langetatud tiibadega mööda maad või lund ja katavad selle iseloomulike kriipsudega. Märtsi lõpul alustavad nad mängu, esialgu mõnel jämedal oksal, hiljem ka maapinnal: võngutavad lehvikuna laiutatud saba, kõigutavad kaela üles-alla, nii et pea on vahel vastu selga, tiivad kogu aeg ripakil ja otsad vastu maad.

Tuntuim osa metsisemängust on häälitsused. „Laulus” on kaks osa: naksutamine ja ihumine. Naksutamine kõlab kui kindla ajavahemiku järel vastu pooltühja tikutoosi ko-

putamine, mis läheb järjest valjemaks ja lõpeb valju niinimetatud põhilöögiga. Sellele järgnev ihumine meenutab midagi harakakädina ja lumekrudisemise vahepealset.

Naksutamine kestab mõne minuti, ihumine kõigest kakskolm sekundit. Ihumise ajal kaob metsisekukel kuulmine, kuna ta kuulmekäik sulgub, ja sel ajal ei taju ta ümbrust, mistõttu saab talle aeg-ajalt ja pisuthaaval ligineda.

Metsisekanad tulevad mänguplatsile aprilli alul ja valivad seal endale meelepärase, loomulikult ägedama mängulaadiga kaasa. Seejärel leiavad nad mõne varjulise põõsaaluse, kuhu kraabitud ja kasinalt vooderdatud, puhmastaimedest varjatud lohku munevad, enamasti ülepäeviti, 6–11 kreemika tausta ja peente tähnidega kirjatud muna. Haudumine vältab 24–29 päeva, kirju kaitsevärvi udusulestikuga pojad lahkuvad ema saatel pesast kohe pärast kuivamist. Esimese kümne päeva kestel söövad nad putukaid ja muid selgrootuid, hiljem ka pehmeid taimeosi. Haudeajal läheb palju pesi metsas uitavate kiskjate ja metssigade nahka, poegadest saab lennuvõimeliseks umbes viiendik – neid hukkub palju ka kraavitatud metsades, kuna liikumisruumi ja toitemaad jääb esialgu napiks, kuni pojad pooleteisenädalaselt suudavad lendu tõustes üle vee saada. Emased tibud saavutavad nii-öelda täiskasvu hilissügiseks, noored kuked järgmisel suvel. Üsna tihti kuuleme „hulludest metsistest” – need on mänguplatsi kaotanud või sealt irdunud kuked, kes paarilisi ei leia ja kel „testosteroon veres vemmeldab” ning paneb inimeste, koduloomade ja isegi autodega kontakti astuma.

Metsist on tihti kasutatud vapilinnuna – ta ilutseb ka Eesti jahimeeste seltsi embleemil, tänini peetakse teda hinnaliseks jahitrofeeks. Kaduma kippuva liigina on ta arvatud II kaitsekategooriasse.

Järgmise, vabariigi juubeliaasta lind valiti meie põlislooduse sümbolite hulgast ja selleks saab metsis.

8 || eHITuS || maa elu

16. märts 2017

eesti ehitus tugineb väikestele või keskmise suurusega ettevõtetele TooMas ŠalDa Maa Elu

o

saühingu Mivo Ehitus asutamiseni jõudis selle juht ja omanik Avo Allikmäe 2003. aastal osalt tänu sellele, et Raikküla kooli majandusjuhatajana jäi tal energiat üle. „Mõnda aega jätkus koolis tööd ja tegevust piisavalt, aga mis teha sai, sai tehtud, ja saabus aeg, mil riik enam remondiks ja ehitamiseks raha ei eraldanud. Aga süsteem toimis ja mul jäi energiat üle. Asutasin siis oma ettevõtte, mida alguses juhtisin kooli kõrvalt. Firma kosudes ei jäänud enam riigitööks mahti,” meenutab Avo Allikmäe Mivo Ehituse sünnilugu. Ise ta sealjuures end suureks ehitusspetsialistiks ei pea, tema trumbid on ettevõtluse tundmine ja organiseerimisvõime – algatamine, juhtimine, kontrollimine. „Töökohtade loomine, inimeste motiveerimine, protsesside toimimise eest vastutamine – see on minu pärusmaa.”

Allikmäe hindab tagantjärele, et istutas seemne õigel ajal viljakasse mulda, sest 2003. aasta oli ehitusbuumi algus ja ehitusteenuse järele oli suur nõudlus. „Tegutses mitut sorti ehitusfirmasid, nii neid, kes tegid odavalt ning kiiresti, ja neid, kes rõhusid kvaliteedile. Meie otsustasime hakata pakkuma kvaliteetehitust ja oskustööd, odavat hinda me esikohale ei seadnud.

Meid leiti üles, klientuur kasvas ja ettevõtte esialgne kasv oli kiire. Alustasime kahe-kolme mehega ilma laenu võtmata ja praegu võime end oma kolmekümne töötajaga pidada ikkagi vähemalt keskmise suurusega ettevõtteks. Buumi ajal jätkus tööd kõigile, keegi ei püüdnud kedagi ära lämmatada. Masu saabudes algas suur võitlus ja alatute võtete kasutamine pihta. Näiteks mindi panka laenu taotlema meie koostatud ehituskalkulatsiooniga, aga tegelikkuses võeti ehitajaks hoopis keegi teine. Meie suhtes kehtinud usaldust kasutati lihtlabaselt ära. Oli paar lühemat perioodi, kus tööd oli vähem, ja mehed pidid kordamööda mõne aja kodus veetma, aga kokkuvõttes elasime need ajad üsna valutult üle.”

Mivo Ehitus liigitab end üldehitusfirmaks, kes suudab alustada vundamendist ja teha kõik tööd kuni kliendile võtmete ulatamiseni. „Alustades oli meie pakutavate teenuste nimekiri lühem, aga järk-järgult on neid lisandunud. Mõistagi on praegugi töid, milles kasutame koostööpartnerite abi, näiteks kütte-, ventilatsiooni-, elektri- või to-

Mivo Ehituse juht ja omanik Avo Allikmäe tunneb erilist heameelt muinsuskaitselistel objektidel tehtud restaureerimistööde üle.

Taustal Seli mõis.

rutööd, aga igal juhul oleme me ehitusfirma, mitte vahendajad.” „suuri” väldib Iga ehitusettevõtte jaoks on elulise tähtsusega pidev tööjärg. „Isegi praegusel talveajal on meil viis erineva mahuga objekti töös. Abi on sellest, et teeme koostööd kindlustusfirmadega, likvideerime kahjujuhtumite tagajärgi. Kindlustusfirmadel on aastatega välja kujunenud nende jaoks usaldusväärsete ehitusettevõtete ring ja meil on õnnestunud sellesse ringi pääseda. Oleme ehitanud nullist üles mahapõlenud maju ja teinud palju väiksemaid töid,” kirjeldab Allikmäe Mivo Ehituse argipäeva.

Isiklikule kogemusele tuginedes väldib Allikmäe alltöövõtu tegemist Eesti mõistes suurtele ehitusfirmadele, mis tegelikult koosnevad end projektijuhtideks nimetavatest kontoriinimestest ja kes teenivad alltöövõtjaid rakendades proportsionaalselt liiga rasvase kasumi. „Nendega sõlmitud lepingutes ei kajastu sageli lisatööd, millest alltöövõtjal pole enne tööde algust aimugi, aga millest ta ei pääse ja nii võib väga kergesti lõhki minna. 2008. aastal saime ühel objektil nii suurusjärgus poole miljoni krooniga vastu pükse. Tegime siiski töö lõpuni, et enda head nime säilitada. Tuleb ette sedagi, et lihtsalt ei maksta raha ära või venitatakse sellega lõputult. Kaubandus-Tööstuskoda on küll teinud ettepaneku, et seaduses seisaks, et peatöövõtjatele ei tohiks viimast osa ära maksta enne, kui

alltöövõtjatele on nende töö eest tasutud, aga seda pole kuulda võetud. Kes meil seadusi vastu võtavad ja kes neid seadusandjaid kõige rohkem sponsoreerivad? Ikka suurettevõtjad, kellele selline seadus ei meeldiks. Aga väidan kindlalt, et kogu Eesti ehitus tugineb tegelikult peamiselt väikese või keskmise suurusega ettevõtetele, kes reaalselt ka ehitavad. Oleme Eesti mõistes „suurtele” töötanud küll ja ka rahast ilma jäänud, mistõttu püüamegi nüüd suhelda otse tellijatega, olgu tegu siis riigi, omavalitsuse, erafirma või eraisikuga.” tÖÖ leiab tegija Kust siis Mivo Ehitus tööd saab? „Aastate jooksul on meil tekkinud omajagu püsikliente, kes vajadusel uuesti meie poole pöörduvad. On suuremaid ja väiksemaid ettevõtteid, kelle püsipartneriks end pidada võime. Teine ring koosneb nendest, kellele meid on soovitatud. Näiteks erinevad ehitusjärelevalved on meie kohta hea sõna poetanud. Kui juba järelevalve soovitab, võib ikka usaldada. Osaleme avalikes hangetes: ministeeriumid, omavalitsused; on kutsetega hankeid, kus summad jäävad alla riikliku piirmäära, sealt saame tööd. Me ei ole end väga reklaaminud, töö on meid ise üles leidnud,” vastab Allikmäe.

Ehitusfirmasid on Eestis palju, konkurents on tihe ja alati ei ole asjad just korrektselt läbipaistvad või mõistuspärased, on mees nördinud. Tihti võidetakse hankeid kuni poole oda-

vama hinnaga keskmisest pakkumisest. Kuidas on see võimalik? „Riiklike hangete puhul võidab odavaim pakkumine. Hanke võitmiseks koostatakse kas teadlikult või ka ekslikult väga odavaid hinnapakkumisi. Selline olukord mõjutab märgatavalt ehitustööde kvaliteeti. Värvatakse väheste oskustega ehitustöölisi, mille tõttu tuleb tellijal hiljem teha täiendavaid kulutusi ja puudused kõrvaldada.

Jääb arusaamatuks, mille arvelt nii odavalt ehitatakse. Kas kasutatakse väga odavaid, mittesobivaid ja halva kvaliteediga ehitusmaterjale või jäetakse arved ja riigimaksud tasumata?

Me oleme mõne hanke tulemuste vastu protestinud, aga sageli räägitakse meie riigis must valgeks. Mivo Ehitusel ei ole mõtet oma aega ja närve protsessimisele liiga palju kulutada, meie oleme ehitusfirma, aga nõutuks teeb selline asi küll.”

Lähimineviku aastate esinduslike käibe- ja kasuminäitajate eest tunnustas Äripäev Mivo Ehitust tänavu gasellettevõtte tiitliga. Allikmäe kinnitusel on tema firma käive viimastel aastatel igal aastal pisut kasvanud, 2016. aastal ulatus see 1,8 miljoni euroni. „Jõulisemat käivet annavad mõistagi suuremad objektid, eelmisel aastal olid meie jaoks sellised Lihula Konsumi laiendus, Juuru rahvamaja rekonstrueerimine, Käru heitveepumpla ehitamine, ühe Olerexi tankla ning KredExi toetuse saanud korterelamu rekonstrueerimine.”

Mivo Ehituse jaoks on tavaline tööraadius kuni 100 kilo-

Foto: erAkogu

meetrit Raplast, aga kodulinnas Raplas pole neile just palju tööd jagunud. „Kui sa ei ole päritolult kohalik – mina olen siia tulnud Ida-Virumaalt – ja sul ei ole kuigi palju kohalikke sugulasi, sõpru ja tuttavaid, on siin keeruline objekte leida. Meid ei kutsuta näiteks kohalikele väikestele hangetele koole või lasteaedu remontima. Nii ehitamegi Märjamaa vallas rohkem kui Raplas.

Eraisikutel on jälle odavam leida remondimees mitteametlikult. Kuna meie töötame ainult ametlikult, oleme paratamatult kallimad kui naabrimees, kellele saab maksta sularahas. Aga selline kokkuhoid tähendab sedagi, et meil tuleb iga päev kokku puutuda ebakvaliteetse tööga, mida peab ümber tegema.

Praagi tõttu on tekkinud külmumised, mädanemised, läbivajumised.” restaureerimine Paneb silma särama Mivo Ehituse pakutavatest töödest kõige meelsamini räägib Avo Allikmäe restaureerimisest. „Keeruliste muinsuskaitsenõuetega objektide restaureerimine lisab meie elule erksamat värvi. Restaureerimisi pole just ülemäära palju, aga need on hulga põnevamad kui kipsseina ehitamine või Fibo ploki seina ladumine. Huvitav töö pakub valmides rahuldust nii ehitajale kui ka tellijale. Muinsuskaitseobjekte saame restaureerida tänu sellele, et meie meestel on olemas nõutav kompetents, tööl on isegi vastav insener. Viimane muinsuskaitsealune objekt, kus töötasime, oli kaitseministeeriumi-

le kuuluv Seli mõis. Restaureerimisel saab kasutada ainult selliseid mehi, kes ehitust läbi ja lõhki tunnevad ning eelistatult on elukogenud. Need on spetsiifilised tööd, mis nõuavad nii väga häid kutseoskusi kui ka lihtsalt elutarkust.”

Head meHed on Hinnas Firmajuht kinnitab, et Mivo Ehituses peetakse töötajatest väga lugu. „ Sätime oma tööd nii, et mehed saavad ööbida kodus. Meestel on pered, lapsed, nad ei taha ilma nendeta olla.

Muidu võiks ju Soomes ehitada, kus paratamatult suuremat palka makstakse. Hommikul tuleme kontorisse kokku ja siit viivad firma autod mehed objektidele laiali. Et neil oleks mugav töötada, on kõigile tagatud korralik riietus igasuguste ilmaolude jaoks. Kaader on meil üsna stabiilne, on neidki, kes algusest peale meie juures püsinud.

Oleme ise ilma oskusteta inimesi koolitanud ja pidevalt võtnud praktikante, kuigi nendega tegelemine pole lihtne.”

Välismaale leiba ja priskemat palka teenima on siiski mindud ka Mivo Ehitusest. „Ollakse paar aastat ära ja tullakse tagasi. Mõni küsibki, et kui ta aastakese Soomes või kuskil mujal töötab ja sedasi majanduslikult paremale järjele jõuab, siis kas ta saab pärast meie juurde tagasi tulla. Olemegi nii kokku leppinud. Aga pere juurest eemal tahetakse üha vähem töötada.”

Meeskonnatunde hoidmiseks korraldab Mivo Ehitus töötajatele kaks korda aastas kahepäevaseid väljasõite. „Päeval on kavas sportlik tegevus, õhtul vabas vormis suhtlemine. Mehed on tavaliselt eri objektidel laiali, nüüd saame kokku. Kuigi püüame puhata, jõuavad jututeemad enamasti ikka ehituse juurde välja,” muheleb ülemus. sPetsialiseerumisest ei Pääse Tuleviku peale mõeldes tõdeb Allikmäe, et paljud kümne aasta tagused töökohad on kadunud või kadumas, nii ka ehituses. Ehitusse on küll innovatiivsust mõnevõrra keerulisem sisse viia kui mõnda teise valdkonda, aga tööd muutuvad siingi tänu uutele masinatele ja materjalidele kiiremini ja lihtsamalt tehtavaks. „Peame senisest rohkem kaasama IT-valdkonna inimesi.

Et turul püsida, tuleb meil tõenäoliselt järjest enam keskenduda oma nišile. Muinsuskaitsetöö on väga huvitav, aga seda on vähe, sest neid, kes suudavad selliseid objekte rahastada, jääb üha vähemaks, sisuliselt suudab seda juba praegu ainult riik. Pigem peame spetsialiseeruma mingitele oskustele, komplekssetele lahendustele, näiteks energiasäästliku maja teemale. Samal ajal otsivad seda konkurentsivõimelisena püsimise võimalust kõik ehitusettevõtted. Eks sellel, kes midagi esimesena alustab, on turueelis.”

Lõpetuseks kinnitab Allikmäe, et on väga rahul, et poolteist aastakümmet tagasi ehitusfirma vankrit vedama hakkas. „Töö on vaheldusrikas, on nii kontoritööd kui ka väljas liikumist, inimestega suhtlemist. Ükski päev ei sarnane eelmisega. Mulle meeldib probleeme lahendada. Väga teeb rõõmu, kui kliendid kiidavad. Emotsioone on palju, tore on vaadata enda firma ehitatud objekte, mis jäävad püsima aastakümneteks või kauemakski.”

maa elu || nõuanne || 9

16. märts 2017

Kuidas toataimi ümber istutada Riina Martinson Maa Elu

M

ärts on sobiv aeg toataimi ümber istutada. Üldjuhul tahavad noored ja kiirekasvulised taimed igal kevadel uut potti ja mulda, aga suurtel ja rasketel taimedel võib piisata pealmise mullakihi uuendamisest. Kindlasti on suuremat potti tarvis, kui näete, et taim hakkab senisest välja kerkima ja juured poevad alt august välja.

Päev enne ümberistutamist peab taime korralikult läbi kastma, sest siis tuleb mullapall kergemini potist välja ja püsib hästi koos.

Kui eemaldate taime vanast potist, siis raputage seda kergelt, et lahtine vana muld maha kukuks.

Kui mullapall on tihedalt juuri täis kasvanud, võtke kaks-kolm sentimeetrit suurem pott. Toataimi tohib ümber istutada senisest vaid õige pisut avaramasse potti, sest muidu hakkab taim kasvatama juuri ja mullapealne osa jääb kiratsema.

Taim tuleb uues elukohas sättida mulda endisele kõrgusele, lisage juurepalli ümber ja peale uut mulda ning vajutage see kergelt kokku.

Potiks sobib nii plastist kui ka savist anum. Vahe on selles,

Toris asuva ajaloolise hobumajanduse kompleksi juurde kuulub üle 900 hektari põllu- ja metsamaad ning 28 hobust.

Foto: Mailiis Ollino / Pärnu Postimees

Tori kasvanduses on veel 28 hobust

M

aaeluminister Tarmo Tamme kutsel külastasid peaminister Jüri Ratas ja rahandusminister Sven Sester esmaspäeval Tori hobusekasvandust, kus kohtusid Tori valla juhtide ja hobumajandussektori esindajatega, et arutada Torisse kavandatava hobumajanduse keskuse tulevikuperspektiive.

Tamme sõnul olid kõik kohtumisel osalenud ühel meelel, et ajalooline Tori hobusekasvandus tuleb säilitada ja välja arendada. „Hobumajanduse keskuse rajamine Torisse annaks olulise arengutõuke nii hobumajandussektorile kui ka piirkonnale laiemalt. Seepärast jätkab riik koostöös valla ja hobusektoriga aktiivselt lahenduste otsimist, et leida võimalusi hobusekasvandusse investeerida,” ütles maaeluminister Tarmo Tamm.

Maaeluministeerium on teinud valitsusele ettepaneku

moodustada koostöös hobumajandussektori ja kohaliku omavalitsusega sihtasutus Tori Hobumajanduse Keskus, et kujundada riigile kuuluvast hobusekasvandusest rahvusvaheliselt tunnustatud hobumajanduse keskus.

Toris asuva ajaloolise hobumajanduse kompleksi juurde kuulub üle 900 hektari põlluja metsamaad ning 28 hobust.

2016. aasta lõpus lõpetatud rendilepingute järgselt on Tori hobusekasvandust majandanud Eesti Põllumajandusmuuseum.

Kohtumisel osalesid Tori vallavanem Kaie Toobal ja vallavolikogu esimees Kalev Kiisk, hobusektori katusorganisatsioonina toimiva Eesti Hobumajanduse Liidu juhatuse liige Marti Hääl, Eesti Põllumajandusmuuseumi direktor Merli Sild, maaeluministeeriumi kantsler Illar Lemetti ning põllumajandus- ja maaelupoliitika asekantsler Marko Gorban. (ME)

Maaülikool maailmas saja parima seas

R

ahvusvaheline konsu ltatsioon i f i rma Quacquarelli Symonds (QS) avalikustas edetabeli „QS World University Rankings by Subject 2017”, mille järgi on Eesti maaülikool ainsana Eesti ülikoolidest oma valdkonnas 100 parima hulgas. Maaülikool püsib jätkuvalt kõrgel kohal, paiknedes põllumajanduse ja metsanduse valdkonnas 51–100. kohal. „Eesti Maaülikooli jätkuvalt tugev tase ka rahvusvahelisel areenil on väga suur tunnus-

tus, seda enam, et oleme sel kohal püsinud juba aastaid,” ütles maaülikooli rektor Mait Klaassen ja lisas, et konkureerimine tuhandete ülikoolidega tõstab saavutuse väärtust veelgi. „Põllumajandus ja metsandus on kindlasti lisaks teistele erialadele meie uhkuseks, milles on oma roll nii ülikooli teadlastel, õppejõududel kui ka tudengitel. Märkimisväärseks tuleb hinnata ka vilistlaste panust ja tähtsust Eesti majanduse arendajatena ja tööandjatena,” sõnas Klaassen. (ME)

et plastmasspott hoiab paremini niiskust, aga savist pott hingab ja selles kuivab muld kiiremini. Seega, kel kipub kastmine alatasa meelest minema, valigu parem plastanum.

Hoolikas tasub olla ka mulla valikul, sest mõni taim, näiteks toasõnajalg ja asalea, vajab happelist mulda, aga kalanhoe ja aaloe tuleks istutada kaktustele mõeldud liivarikkasse mulda. Kaktustele võib potti panna ka tavalist toalillemulda, aga siis tuleb sellele lisada liiva. Kui ise täpselt ei tea, siis küsige lillepoe müüja käest, millist mulda konkreetne taim vajab.

Pärast ümberistutust tahab

taim põhjalikku kastmist, seejärel võiks selle jätta otseste päikesekiirte eest kaitstud valgusrikkasse kohta umbes nädalaks. Pärast seda võib tõsta poti taimele sobivasse kasvukohta ja alustada korrapärast kastmist.

Kuu möödumisel on hea teha algust väetamisega.

Kindlasti tuleb arvestada, et õitsvaid taimi ümber ei istutata, õitsemise ajal ei tasu isegi taime asukohta toas muuta.

Toataimi tasub ümber istutada senisest vaid õige pisut avaramasse potti.

Foto: Toomas Huik

Toivo niiBERG Räpina aianduskooli õpetaja

v

arakevadel võib koguda veekogude ääres kasvava kalmuse risoomi ja noori lehti, mis on soodsad seedimisele, leevendavad unetust ja ergutavad noortel emadel piima tekkimist rinnas.

Harilik kalmus (Acorus calamus L.) on 60–150 cm kõrgune mitmeaastane rohttaim võhaliste sugukonnast. Rahvasuus kutsutakse seda veel nende nimedega: kalbus, luhamõõk, jõemõõk, võhandumõõk, taadreselg, tütrejuur ja tatari mürgirohi.

Kalmuse kodumaaks loetakse Aasiat, kust tatari-mongoli väed selle 16. sajandil Euroopasse tõid. Nad arvanud, et veekogudest, kus kasvab kalmus, võib vett julgesti juua. Hiina meditsiinis ja köögis kasutati kalmust juba 3700 aastat eKr. Nii kirjutatakse enam kui 5000 aastat tagasi välja antud Hiina arstimiraamatus kalmusest kui elupikendajast ja eriti soovitati seda maohaiguste korral.

Kalmus kasvab jõgede ja järvede kaldaosas, tiikides, ojades ja kraavides, moodustades tiheda läbipõimunud taimestiku. Vars kahetahuline, kaetud mõõkjate lineaalsete kuni 60 cm pikkuste lehtedega. Mitmeaastane risoom on horisontaalselt roomav kuni 1,5 meetri pikkune ja 3–4 cm läbimõõduga. Õitseb juunis ja juulis. Õied asetsevad harilikult külgmise 4–12 cm pikkuse tõlvikuna, mis kasvab kaldu.

Kalmust paljundatakse 20–25 cm pikkuste risoomitükkidega varakevadel või hilissügisel. Need tuleb istutada tiigi või oja kaldale savikamasse pinnasesse nii, et risoomi siledam osa jääks osaliselt saviga katmata. Istutuskoht peaks olema pidevalt 10–15 cm paksuselt veega kaetud. Võib istu-

all, kurnata ja juua pool klaasi hommikul ja teist sama palju õhtul.

Immuunsüsteemi tugevdamiseks valmistada järgmine teesegu: 35 g kasekäsna, 20 g naistepunaürti, 15 g kalmusejuuri, 15 g verehurmarohuürti ja 15 g raudrohuürti. 2 sl peenestatud segu panna termosesse ja valada üle poole liitri keeva veega, lasta tõmmata 3 tundi, kurnata. Juua pool klaasi 3 korda päevas 20–30 minutit enne sööki. Samal ajal viia igal õhtul pärasoolde 1 taruvaiguküünal.

Kalmusetinktuuri valmistamiseks võtta 1 osa peenestatud juurepulbrit ja 5 osa viina, asetada segu õhukindlalt nädalaks pimedasse toasooja ruumi seisma, seda aeg-ajalt loksutades. Tarvitamiseks võtta veega lahjendatult pool teelusikatäit söögiisu ja seedimise parandamiseks. Lahjendamata tinktuuri kasutada reumaatiliste valude korral määrimiseks.

Vesitõmmise valmistamiseks võtta 1 tl kuivatatud juurepulbrit, valada sellele klaas külma vett ja jätta 12 tunniks seisma. Tarvitada lonkshaaval päeva jooksul enne ja pärast

Fotod: wikipediA

KALMUSE KODUMAAKS LOETAKSE AASIAT, KUST TATARI-MONGOLI VÄED SELLE 16. SAJANDIL EUROOPASSE TÕID.

KÜlviKalEnDER: MÄRTs 18. L

06.22 18.35 17.58

Jäär

R

VI

i ts

Leht Leht, alates kl 05.00 vili Vili Vili, alates kl 17.31 juur, kevade algus 12.29

22. K

Juur

23. N

Juur, alates kl 04.28 õis, kaduneljapäev

24. R

Õis AllikAs: MärkMik-kAlender „AAstA AiAs 2017” kirjAstuselt vArrAk

TULI

VESI

ÕHK

S

Juur

MAA

V

21. T

LI

20. E

kits

ur Amb

19. P

ju Kal

vi Lõ

17. R

sööki immuunsüsteemi tugevdamiseks.

Kalmusejuurepulbri valmistamiseks jahvatada kuivatatud risoom kohviveskis jahuks. Jahu asetada õhukindlalt suletud purki. Tarvitada noaotsatäis korraga söögiisu tõstmiseks või suitsetamisest loobumiseks – kirglikel suitsetajatel tekitab iiveldust.

Kes tahab närvide ülepingest või unetusest vabaneda, saab abi kalmusevannidest.

Viiele liitrile veele lisada 500 g peenestatud juuri. Segu ajada korraks keema ja lasta 15 min tõmmata, seejärel kurnata. Tõmmis lisada soojale vanniveele. Eriti soovitatavad on sellised vannid unetutele ja üleväsimuse all kannatajatele.

Vanne teha kestusega kümme minutit tund enne magamaminekut üle päeva 20 vannist koosneva ravikuurina. Vannivee temperatuur peab olema 37–41 kraadi.

Peenestatud kalmusejuurepulbrit kasutati vanasti kirpude ja riidekoide tõrjeks.

Kalmus kasvab jõgede ja järvede kaldaosas, tiikides, ojades ja kraavides, moodustades tiheda läbipõimunud taimestiku.

K

ü

pris märkamatult on aeg jõudnud märtsi keskpaika, mil päev pikeneb kiiresti, valgus hakkab pimeduse üle võitu saama ja tavaliselt ilmuvad esimesed tõelised kevade märgid. Millised need kevade märgid on, kuidas nad kajastuvad ilmas ja looduses?

Esmalt tasub tutvustada kevade klimaatilist ja seejärel fenoloogilist määratlust. Klimaatiliselt, st ilmastiku alusel jaotatakse kevad kolmeks. Esiteks on kevadtalv, mis kestab kogu lumesulamise aja, selle alguseks loetakse päeva, millele järgnevad valitsevalt sulailmad ja lumikate kahaneb jõudsalt, kevadtalv ehk eelkevad on ka see periood, kui talv pöördub justkui tagasi, st ajutise lumikattega ajad pärast talvise lume sulamist. Teiseks on varakevad, mis algab siis, kui maapind on lõplikult lumikattest vabanenud, ja kestab kuni taimede kasvuaja alguseni ehk ajani, kus ööpäeva keskmine õhutemperatuur tõuseb püsivalt üle +5 °C. Kolmandaks tuleb (päris)kevad ehk kevad kitsamas mõttes, mis on taimede kasvuperiood enne suve algust, kui ööpäeva keskmine õhutemperatuur püsib vahemikus 5–13 kraadi.

Mõnel aastal võib näiteks varakevad vahele jääda, see juhtub siis, kui lumikate püsib väga kaua, näiteks aprillini, isegi selle lõpuni, mistõttu lume sulamise aeg võib osutuda väga soojaks ja õhutemperatuurifoon on kohe taimede kasvu alguseks sobiv. Praegu on paljudes kohtades üsna tõenäoliselt tegu veel kevadtalvega, sest püsiv lumikate on lagunenud, ent aeg-ajalt esineb lumesadusid ja lumikatte ajutisi tekkimisi.

Fenoloogiliste aastaaegade määratluses on lisaks ilmastikule tähtsal kohal elus ja eluta looduse arengujärgud. Tegelikult on fenoloogilised ja klimaatilised aastaajad lähedased ja seetõttu eelnevalt juba osaliselt kirjeldatud. Kui siiski eristada kevadet just fenoloogilises mõttes, siis lisanduvad lumikatte sulamisele veel näiteks sellised kevade märgid: algamas on tedre- ja metsisemäng, saabub künnivares, tihased laulavad ja metsloomade tegevus on elavnenud. Varakevade fenoloogiliseks tunnuseks võib pidada kaskede mahlajooksu. Varakevade edenemisel lisandub sellele kase, sarapuu ja sinilille õitsemine, talirukki vegetatsiooni uuenemine. Kui vaher puhkeb õide (sel on rohekad õied), siis on see päriskevade fenoloogiliseks tunnuseks, veel on kevade tunnuseks öökülmade esinemine (suvel öökülmi tavaliselt pole); kevade jooksul õitseb enamik taimeliike ja puid, saabuvad rändlinnud ja poegivad loomad. Kevade lõppu ja suve algust tähistab fenoloogilises plaanis õunapuude õitsemise lõppemine, rukkipea loomine ja piiritaja saabumine.

Ikka veel on ette tulnud nn ootamatuid lumesadusid, 12. märtsil esines mitmel pool tugevat härmatist jne, mis kõik näitab, et päriskevadeni on veel aega, peab arvestama talvemärkidega. Siiski on ilmad juba üpris kevadised ehk õhutemperatuur päeval enamasti üle 0 °C (öösiti siiski peaks veel miinuskraadidega arvestama) ja sadu enamasti vihma või lörtsi ja märja lumena – kui lumikate tekibki, ei jää see pikemaks ajaks. Ei paista ka lähiaeg toovat pööret talve poole, vaid pigem püsib varakevadine ilm.

tada ka niiskesse mulda 5 cm sügavusele ja jälgida, et muld oleks pidevalt märg.

K a l mu sel kasutatakse tugeva lõhna ja mõru maitsega risoomi, mida koguda varakevadel või hilissügisel. Risoom pesta ja soovi korral koorida, lõikuda 5 cm pikkusteks tükkideks või tükeldada kuubikuteks. Ruutmeetrilt võib saada 2–3 kilo risoome, samalt kohalt võib uue korje teha 5–8 aasta pärast. Algul kuivatada soojas õhurikkas ruumis või katusealuses varjulises tuuletõmbusega kohas ja hiljem leiges ahjus või saunalaval, kuid mitte kõrgemal temperatuuril kui 40 kraadi. Korralikult kuivatatult on murdekoht valge või kollaks, vahel ka veidi punakas, mitte aga pruun.

Kalmusejuur sisaldab 4–5% eeterlikke õlisid, mille koostises on asaroon, iseloomulikku tugevat roosi lõhna eviv asarüülaldehüüd ja eugenool. Süsivesikutest on ülekaalus tärklis (25–45%). Kevadised noored lehed ja võrsed on C-vitamiinirikkad ja sobivad vürtsika lisandina salatisegudesse. Kõik taimeosad sisaldavad tanniine.

Kalmusejuuretee parandab söögiisu ja ergutab seedimist.

Kalmus soodustab kudedest liigse vee eraldumist. Teed juua maomahla alahappesuse, soolegaaside ning neeru- ja põiekivide korral. Kalmusejuur kuulus segudesse, mida noored emad võtsid rindades rohkema piima tekitamiseks. Samuti on juurikaid näritud halva suulõhna peletamiseks.

Seedimist parandava ja korrastava tee valmistamiseks võtta 1 osa kuivatatud paakspuukoort, 2 osa kuivatatud piparmündi- ja 3 osa nõgeselehti, 1 osa kuivatatud kalmuse- ja 2 osa palderjanijuurt. Võtta 2 kuhjas sl teesegu, valada peale 2 klaasi keeva vett ja keeta 10 minutit tasasel tulel kaane

U

KEvADE MÄrGID

põhjamaa ingver

JU

ilmatark

Ne i

JÜRi KaMEniK

16. märts 2017

kalmus –

Sõnn

ilMaTaRK

ISTUTUSAEG

10 || Ilma- ja TaImeTaRK || maa elu

K V

maa elu || KOdu ja aed || 11

16. märts 2017

ärme tekitame puusante juurde sÄDE lEPiK

v Maa Elu

arakevadistel jalutuskäikudel otsid looduse ärkamise märke. Lehestik ei varja veel midagi ära ja igas asulas jääb seepärast praegu silma hoolimatult lõigatud puid, mis ei ela ega sure. Üsna värsket koledat saetööd märkasin viimati Laagri suunalt rongiga pealinna sõites: keegi oli raudtee ääres noored männid ilma latvadeta jätnud, võttes neil maha vähemalt kolmandiku kõrgusest.

Räsitud lehtpuid on muidugi palju rohkem, tulbastamisest pole pääsenud saared, pärnad ja tammed, kes küll lõikamise ehk teistest natuke paremini üle elavad. Kuid räsitud on ka kaski, vahtraid, leppasid jt lühema elueaga puid, kelle selliseks noorenduspüüdeks või väga hilinenud suuruse muutmise katseks ei tohiks mingeid õigustusi leiduda.

Kevadtalvel saab saagimine hoo sisse ja igal aastal jõuab meediassegi mõni vastukaja tekitav lugu koledast puulõikusest meie ühises avalikus ruumis. Ma ei arva, et puid ei tohi puutuda, vastupidi, asulais tuleb neid järjepidevalt hooldada ja kujundada ning kuivanud oksad on tarvis ära lõigata, enne kui need alla kukuvad. Lõigata tuleks sagedamini ja vähe korraga, mitte aga harva ja palju ühe raksuga. Hoolduslõikus peaks toetama puu elujõulisust. Noor puu kasvatab oma peente okste väikesed haavad hästi kinni. Kui eesmärgipärast ja liigi omapära arvestavat võrakujundust ja hoolduslõikust on pidevalt tehtud, pole puu äkiliseks tulbastamiseks mingit põhjust. äkiline ja oHtlik sekkumine Selle, mida tulbastamine tähendab, on mitmele allikale tuginedes hästi ära selgitanud kogenud arborist Sulev Järve: „Latvamiseks ehk tulbastamiseks nimetatakse sellist lõikust, kus puu latv, jämedad külgoksad või enamik võrast koos tüvepikendusega eemaldatakse sobimatust külgokstevahelisest kohast ning puule tekitatakse ohtlikult suured haavad.” (Vt Eesti Loodus 2012, nr 4, „Linna- ja pargipuid hooldagu ar-

Tulbastatud puud on püüdnud endale uue võra kasvatada.

Need kaks tulpa ei ela ega sure. Õigem oleks need ju maha võtta?

boristid”.) Enne kui suure puu lõikamiseks läheb, tasub see viie aasta tagune ajakirjanumber välja otsida. Tulbastamise halba mõju puude tervisele selgitab seal ka Luua metsakooli õpetaja Veiko Belias („Tulbastamine on kuritegu puu suhtes”), dendroloog Aino Aaspõllu aga kirjutab, miks sellist lõikust siiski on kasutatud („Puude tulbastamine ja Tudu Pilvepuu”).

Halba lühidalt kokku võttes võib öelda, et esimestel lõikusjärgsetel aastatel on tulbastatud puud eriti koledad ja tulbastamine põhjustab sageli tüvemädanikku. Oma loomupärast olekut köndistatud puud enam tagasi ei saagi. Pärast jõhkrat lõikust kasvatavad remmelgad, paplid jmt liigid suurtele lõikekohtadele kõvasti vesivõsusid.

Et mitte nälga jääda, püüavad puud uinuvatest pungadest oma kaotatud lehestikku taastama hakata. Järsk üleminek jämedalt tüvelt või oksatüükalt peeneks võrseks on ebaloomulik. Vesivõsudest arenevad oksad kinnituvad nõrgalt, need võivad kergesti murduda ja puukoore katki rebida, tihti on seda häda näha remmelgail. Vesivõsusid tu-

leb paari aasta tagant harvendada ja murdunud oksad ära lõigata – tööd on seega ka köndistatud puuga ning mädanev könt pole ohutu.

Lõikusega nõrgestatud puud on haigustele ja kahjuritele vastuvõtlikumad. Eriti kergesti lähevad suurte lõikehaavade tõttu mädanema kask, vaher, pappel, hobukastan.

Puidurakkude külmumise pärast ei tohi elavaid oksi lõigata, kui külma on rohkem kui kümme kraadi, lõikustööks ei sobi ka aeg pungade puhkemisest lehtede täis kasvamiseni ega sügisene lehtede langemise aeg. Kasele, vahtrale ja sarapuule võib hoolduslõikust teha suvel, kui lehed on juba suured, siis ei hakka nende haavad enam mahla jooksma.

Arboristid oskavad ka suure lehtpuu võra kõrgust ja laiust vähendada nii, et säilib puu loomulik kuju. Seda ei tehta aga korraga, soovitud tulemuse saab mitme lõikusega ja ehk kümne aastaga. Kõiki oksi saab lõigata sobiva külgoksani. Puuvõra ei vähendata rohkem kui neljandiku võrra. Kui seda põhimõtet ei saa täita, siis oleks

Fotod: erAkogu

ilmselt õigem puu päriselt maha saagida. kÖnt on elav etteHeide Tiheasustusalal kasvavaid puid (välja arvatud viljapuud) tohib raiuda vaid kohaliku omavalitsuse loal ja ka hoolduslõikuseks tuleb taotleda luba. (Kogu asjaajamise käik on Tallinnas näiteks sätestatud dokumendis „Puu raieks ja hoolduslõikuseks loa andmise tingimused ja kord”.) Omavolilise tegutsemise eest saab trahvi ja kõigil lõikustöödel on justkui kogu aeg peal asjatundja kontrolliv pilk.

Luua metsakool koolitab arboriste, kes teavad, kuidas puid õigesti lõigata. Lõikuskunst on keeruline ja sellega ei peagi igaüks ise hakkama saama. Nõu ja abi saab küsida näiteks Arboristide Koja Facebooki lehe kaudu ja peamised lõikusreeglid leiab kätte ka Sulev Järve ja Väino Eskla raamatust „Puude ja põõsaste lõikamine”.

Tarkust meil seega justkui on ja tuleb järjest juurde. Tarka ja hoolikat lõikust näeb aga veel vähe. Sellel on minu arvates mitu põhjust. Sandistatud

puud surevad aeglaselt ja kuni nad hääbuvad, riivavad nad ka pilku. Lõikustöö tellijal on alati kiire. Puu pole kõigi jaoks elusolend, kes väärib hoolimist, ja inimesel ei ole vist lihtsalt annet oma tegude tagajärgi ette näha.

Ladva ja võrata puusante oleks tulevikus ka siis hulga vähem, kui enne istutamist kaaluda, millised puuliigid koduaeda üldse mahuvad ja kui palju te tahate nende hooldusele aega kulutada. Kui istutus hoolega läbi mõelda, siis ei avasta järgmine põlvkond ootamatult, et mõni puu on liiga suureks kasvanud, varjab valgust, ähvardab tormiga majale kukkuda ja lagundab juurtega vundamenti.

Suured pärnad ja tammed linnakrundile kindlasti ei mahu, neid saavad kasvatada ja imetleda väga

SANDISTATUD PUUD SUREVAD AEGLASELT JA KUNI NAD HÄÄBUVAD, RIIVAVAD NAD KA PILKU.

Järjepideva lõikusega saab väikesena hoida isegi tammesid.

avarate õuede omanikud. Ilus on vabalt ja võimsalt kasvav puu, tema võlu tuleb kõige paremini esile siis, kui puud saab vaadata umbes kõrguse kauguselt. Pärnad kasvavad umbes 30–35 m kõrguseks, hariliku tamme kõrgus jääb üksikult kasvades ehk 15–20 m peale. Pärna võra läbimõõt võib olla üle 10 m, tammel üle 25 m.

Arukase kõrgus on 20–30 m, võra läbimõõt 10–15 m.

Kuid hiiglaseid ei peagi endale tingimata tahtma. Kena aiakujunduse saab luua ka ilupõõsastega ja hiiglase asemel võib toredaks õuepuuks olla hoopis pihlakas, pooppuu või iluõunapuu. Paljudel liikidel on ka väikesekasvulisi ja huvitava kujuga sorte. Vähe ruumi võtavad kitsa sammasja võraga sordid, neid on mitmetel lehtpuudel. Sellised on näiteks harilik tamm „Fastigiata”, harilik haab „Erecta”, sanglepp „Pyramidalis”, harilik vaher „Columnare”. Okaspuudega on vähem tööd. Aeda sobiks hästi (ka püsijõulupuuks) näiteks kitsa võraga Serbia kuusk või väike ja ilus Korea nulg „Silberlocke”.

HEA VALIK ERATARBIJALE OMA PUIDU TÖÖTLEMISEKS.

www.gardenistas.eu

ELEKTRIMOOTOR – 4 kW 3900 € 3590 € KAMPAANIA + TASUTA 10 saelinti BENSIINIMOOTOR – 14 hj 4140 € 3900 € KAMPAANIA + TASUTA 10 saelinti * Hinnad sisaldavad käibemaksu.

Kampaania kuni 30. aprill 2017.

AIATÄHT TALLINN Tuleviku tee 10, Peetri Tel 5558 5709

AIATÄHT SAKU Tehnika 7, Saku Tel 5324 4296

E-post info@aiataht.ee www.saeraam.ee facebook.com/aiataht

12 || TuRISm || maa elu

16. märts 2017

stRuvE kaaR

Struve baasjoone mõõtmine.

S Võivere tuuliku kõrval asuvat triangulatsioonipunkti käib igal aastal uudistamas umbes pool tuhat inimest.

Foto: MAriAnne loorents

struve kaar peab turistid Pandiverre tooma anDREs PUlvER

Virumaa Teataja

p

andivere piirkonna valdade arendusega tegelev MTÜ Paik üritab piirkonna turismile tuult tiibadesse puhuda Struve kaart kasutades.

MTÜ Paik juht Aivar Niinemägi räägib, et Struve kaar on kavas muuta turismiatraktsiooniks ning seda mitte ainult Eestis, vaid kogu kaare ulatuses. „Oleme kaasanud teadlasi Tartu ülikoolist, Riia tehnoloogiaülikoolist, Lapimaa ülikoolist, eri riikide turismiarendajaid,” loetleb Niinemägi. Ta kõneleb, et Struve kaare punktid on vaja muuta atraktiivseks nii teadushuvilistele kui ka loodushuvilistele. kantud unesCo maailmaPärandisse Lisaks Struve kaare säilinud triangulatsioonipunktidele, mida on kokku 34, ei saa neid

ühendavat marsruuti ette kujutada ilma Peterburi Pulkovo observatooriumita, mistõttu on Niinemägi käinud partnereid otsimas nii Peterburis, Lätis, Leedus kui ka Soomes.

Kui Eestis võttis päris tükk aega, et jõuda arusaamisele Struve kaare väärtuses, siis naabrite juures polegi veel UNESCO maailmapärandisse kantud objekti väärtustamiseni jõutud. Ometi on maailmas sadu tuhandeid, kui mitte miljoneid inimesi, kes valivad reisisihiks alati UNESCO maailmapärandi objektid.

Niinemägi arvates annaks Struve kaar võimaluse koguni kolmenädalase puhkuse veetmiseks. „Ühel aastal võib ette võtta Norra ja Soome, järgmisel aastal Baltikumi ning kolmandal aastal Valgevene ja Ukraina,” pakub ta.

Selleks aga, et turistidel kaarel, õigemini kaare säilinud punktide juures või nende lähiümbruses tegemist oleks, tuleb kohalikul rahval kõvasti koostööd teha. Sest paljast kivi ei tule peale mõne üksiku fänni eriti keegi vaatama.

Pandivere piirkonnas, mida MTÜ Paik arendab ja kus asub kaks kolmest Eestis säilinud triangulatsioonipunktist, peaksid Aivar Niinemägi sõnul „kaareturismile” toeks olema Emumägi, Kiltsi loss, Äntu loodusrajad, Väike-Maarja muuseum, Porkuni paemuuseum, Puhta Vee teemapark.

Emumäe atraktsioonid on praegu üpris kehvas seisukorras, kuid Niinemägi teab rääkida, et Rakke vald kavatseb vaatetorni korda teha ja lisada Emumäele atraktsioone.

Kiltsi lossis on põnev kaardiekspositsioon, kuid lossiga seoses on MTÜ-l Paik päris mitu plaani, mis, nagu ka kaardituba, lähtuvad lossi kunagisest omanikust admiral Krusensternist.

Puhta Vee teemapark laiendab oma tegevust igal aastal ning on suunatud eelkõige keskkonnahariduslikele ettevõtmistele, kuid Niinemägi arvates võiksid ka turistid selle leida. Teemapargi eestvedaja Priit Adler ütleb, et kui mullu külastas neid umbes 6000 inimest, siis tänavu ta-

hetakse külaliste arvu kahekordistada.

Võivere triangulatsioonipunkti kõrval asuv taastatud tuulik on saamas endale sisu ning koostöös Taru tähetorni rahvaga on valmimas Struveteemaline väljapanek.

Huvi on MTÜ Võivere Tuuleveski üks eestvedajaid Liivika Harjo rääkis eelmisel sügisel, et praegu käib Võivere triangulatsioonipunkti igal aastal uudistamas umbes pool tuhat inimest, neist sadakond välismaalased. „Internetis on materjali Struve kaare kohta küll väga palju, aga tahaksime siin näidata seda, mida internetist ei leia,” kõneles Liivika Harjo.

Kindlasti ei saa vaadata mööda ka piirkonna turismitaludest ja päris mitmest töötoast, mis Pandivere piirkonda jäävad – nii on lähikonnas sepatöö- ja keraamikatuba, leivatuba ja käsitöötuba. „Aga kõige tähtsam on koostöö – kui turist on sinu juures, siis soovita talle järgmist kohta, kuhu minna,” jul-

truve geodeetiline kaar on Friedrich Georg Wilhelm Struve eestvõtmisel aastatel 1816–1855 Maa kuju ja suuruse mõõtmiseks rajatud triangulatsiooniahel, mis ulatub Põhja-Jäämere äärest Musta mere äärde. Kaare pikkus on 2820 km, see läbib Norra, Rootsi, Soome, Venemaa, Eesti, Läti, Leedu, Valgevene, Moldova ja Ukraina territooriumi.

Kaare moodustanud võrgustik koosnes 258 põhikolmnurgast ja 265 peamisest mõõdupunktist.

Aivar Niinemägi räägib, et Lätis pidi ta ühel konverentsil andma lastepärase selgituse, mis see Struve kaar siis ikka on. „Ma ütlesin, et see on GPS-i vanaisa. Isa oli triangulatsioonivõrgustik – paljud keskealised ja vanemad inimesed peaksid veel

gustab Aivar Niinemägi ettevõtjaid. „Kui sina kedagi kuhugi saadad, siis saadetakse ka sinu juurde,” sõnab ta.

Pandivere piirkond jääb Eesti põhilistest turismimarsruutidest kõrvale ning seetõttu on vaja tublisti tööd teha, ennast näidata ja endast palju rääkida, aga ka teistega koos tegutseda. Nii ongi Struve kaart kavas siduda turismiteedega, mis lähikonda jäävad. „Peipsi tee, Rukkitee, Mõisatee, Piibe tee,” loetleb Aivar Niinemägi võimalikke koostööpartnereid.

Lähiajal on MTÜ-l Paik kavas uuendada maanteede ääres olevad suured turismiskeemid, mida on piirkonnas kokku 11, ning paigaldada veel neli täiendavat skeemitahvlit. juurde vaja atraktiivsust Plaanis on ka uute turismikaartide trükkimine, sedakorda tehakse kaardid lisaks eesti, vene ja inglise keelele ka läti- ja soomekeelsed. „Naabrid on meie jaoks väga tähtis sihtgrupp,” märgib Niinemägi.

34 säilinud triangulatsiooni-

Foto: tArtu täHetorn

mäletama triangulatsioonitorne,” räägib Niinemägi.

Alates 2005. aastast kuulub Struve geodeetiline kaar UNESCO maailmapärandi nimistusse. Algsetest triangulatsioonipunktidest oli tollal säilinuna teada 34; neist neli on Norras, neli Rootsis, kuus Soomes, kaks Venemaal, kolm Eestis, kaks Lätis, kolm Leedus, viis Valgevenes, üks Moldovas ja neli Ukrainas.

Viimastel aastatel on aga mitmel pool, eriti Lätis ja Valgevenes, otsitud mõõtmispunkte ning lätlastel on selles ka õnne olnud: leitud on veel kaks punkti.

Eestis siiski lisaks Tartu tähetornile ning Võivere ja Simuna punktidele midagi leida ei ole. Kokku oli Struvel Eestis 22 mõõtepunkti. Punktide asupaigad on tulevikus siiski kavas tähistada.

punkti juurde tagasi tulles, mis on Struve kaare kõige tähtsamad vaatamisväärsused, räägib Niinemägi, et needki on vaja atraktiivseteks muuta. Võivere punkt on küll kenasti eksponeeritud ja tuulikusse on tulemas ka näitus, kuid turisti jaoks pole seda eriti palju.

Lennukate ideedena pakub Niinemägi välja, et igas punktis võiks olla geopeitus, lapsed saaksid geolutikaid liikuma panna. „Ja võiks ju jõuda kasvõi selleni, et saaks struvemone otsida,” kõneleb ta. „Üks suur unistus on teha lastele droonide luuremäng mööda kaart. Rakke on Eesti üks robootikakeskusi ning seda kompetentsi tuleks kasutada,” mõtiskleb Aivar Niinemägi.

Struve kaare tutvustamiseks on koostöös Tartu ülikooli ja tähetorniga valminud tuhandest palast koosnev pusle. „Pusle on nagu märk sellest, et meie turundustegevus koosneb väikestest tükikestest ning nõuab kannatust ja paljude osaliste kaasamist,” arutleb Niinemägi.