Maa Elu, 2. november 2017

marko Gorban: SELLEKS, ET PÕLLUMEES SAAKS OMA TÖÖD TEHA EFEKTIIVSELT JA OLLA KONKURENTSIVÕIMELINE, ON VAJA REEGLEID, MIS OLEKSID LIHTSAD JA TOIMIVAD.

9

772504

586014

ISSN 2504-5865

mEtaLLitÖÖ taGab stabiiLsE ELuJÄrJE

„VIIS AASTAT TAGASI ALUSTADES EI OSANUD ARVATA, ET TÖÖMAHT KASVAB IGAL AASTAL UMBES KOLMANDIKU VÕRRA,” SÕNAB OSAÜHINGU OGEL OMANIK JA JUHT ANDRI PÕLLUSTE.

VaLmista JuurViLJamahLa

KÕIK JUURVILJAMAHLAD SISALDAVAD TARTROONHAPET, MIS OSALEB SÜSIVESIKUTE JA RASVADE OKSÜDATIIVSES AINEVAHETUSES, AIDATES ÄRA HOIDA LIIGSET RASVUMIST.

2. novEMBEr 2017 • nr 43 (125) • hind 1 €

aJaLEht

EttEvÕtLikULE

MaainiMEsELE

Juurimaa hobused

võistlevad ja näitlevad reeT Saar

h

obustel on ka casting’ud, Juurimaa Talli suksud on need mitu korda edukalt läbinud. Alles hiljuti salvestati üht seriaali pealinnas Liivalaia tänaval ning „Tõde ja õigust” Lõuna-Eestis. Seda räägivad talliomanikust ema ja tütar Eve ja Kristiina Raudnagel. Nende hobused tegid kaasa ka filmis „1944” ja Soome filmis „Igitee”, mis hiljuti ekraanile jõudis.

Hobuste eelnev proovimine on vajalik, sest iga hobune ei sõida näiteks suitsupilvest läbi või ei suuda pikka aega rahulikult seista. Perenaised on nüüd juba võtteplatsil nii kogenud, et mõistavad filmimisprotsessi ja oskavad õigel ajal ise kaadrist välja jääda.

Juurimaa Tall asub Märjamaa lähistel Loodna külas.

2009. aastal alguse saanud äriühing on vaid üks etapp talu arengust. Vanaperenaine Maie Lindre ehk Memm, nagu teda peres kutsutakse, alustas koos tütar Evega talupidamise algusaastatel piimakarjaga. Kari suurenes, aga juurde sigines ka hobuseid, keda sai peagi nii palju, et selle suuna jaoks moodustati eraldi osaühing. Eve tütar Kristiina on loomade keskel üles kasvanud ja jätkab koos perega talu arendamist.

Piimakarja asemel on nüüd laudas ammlehmad ja vasikad.

Tallis on ligemale 80 hobust, kellest umbes pool on siin hoiul.

Aktiivselt tegutseb oma ratsakool, mille suund on ennekõike laste- ja noortesport ning harrastajad. Kelle tulemused juba kõrgemast klassist, saavad jätkata näiteks 40 km kaugusel Ruila tallides. aretustÖÖ Kui vaJadus Ja hobi „Aastaid me hobuste aretamisega ei tegelenud, kuid võtsime selle poole uuesti käsile ja

Kristiina Raudnagel võistlemas hobusega Woodland Viljandimaa karikavõistlustel.

hakkasime kasvatama eesti sporthobuseid. Päris alguses oli eesmärk kasvatada endale ratsakooli jaoks ponisid. Need loomad on juba töös, nüüd aretame sporthobuseid nii oma ratsakooli jaoks kui ka müügiks,” räägib Kristiina. Ta lisab, et kui õnnestub aastas mõned sporthobused müüa, saab raha teenida, kuid see pole peamine – aretamine on hobi. Algaja, edasijõudnu, harrastaja – igaühele peab olema sobiv hobune. Õpetushobune peab olema hästi turvaline. Vajalike omadustega loomad valitakse välja ja koolitatakse, tulemuseni jõuab alles 5–7 aastaga.

Juurimaal käib ratsutamas 70 inimese ringis. Kristiina, kes on siin treener, on rahul, et nüüd on suurem osa neist juba oma piirkonnast. Algusaasta-

tel oli vastupidi. Sportgrupis on veel ülekaalus kaugemalt käijad, kuid siitkandi noortestki on sportgrupp peale kasvamas.

Noorte tulemused näitavad, et liigutakse õiges suunas. Tänavustel Eesti ratsakoolide karikavõistlustel võitis Juurimaa Tall koolisõidu laste ja noorte arvestuses. Tulemus on seda hinnatavam, et peamiselt harjutatakse siin just takistussõitu. „Võistkondlikult saime 3. koha. Arvestades, et Eestis on nii palju ratsakoole, on tore, et oleme suutnud suurtele keskustele konkurentsi pakkuda,” on Kristiina hooajaga rahul. Tema enda jaoks on aasta olnud veel selle poolest eriline, et ta sai emaks.

Ka pooleaastasel Mattiasel on mänguhobune juba nurgas väikest ratsanikku ootamas.

Pisipoja kõrvalt jätkab Kris-

tiina võistlemist. „See motiveerib õpilasi, kui treener võistleb,” kõlab üks põhjendusi lisaks sellele, et Kristiina on seda lapsepõlvest saadik teinud. Mõned õpilased on nii hästi arenenud, et sõidavad juba treenerist kõrgemaid parkuure. „See on ainult hea ja näitab, et olen teinud õiget tööd. Kui asi jõuab tõsisema sportimiseni, kaasame ettevalmistusse ka teised treenerid.”

Eve juhendab turiste, neid käib siin ratsutamas päris palju.

Aga Juurimaale võib tulla ka lihtsalt loomi vaatama. Siin on hulk sõbralikke koeri, kassid, 3 eeslit, 3 kitse, 2 lammast, 2 tšintšiljat, 2 hane, sületäis kanu, jänesed, lehmad, hobused. Naistel on kavatsus teha siia loomapark ja ehitada õppeklass, et saaks koolidele loodusõppetunde pakkuma hakata. Siis on või-

Foto: merike udrik­ÕiSpuu

malik kasvõi terve päev kohapeal sisustada: teha ringkäik talus, käia metsas ja loomade juures. Loomi uudistamas käiakse juba praegu, edaspidi saab põhjalikumad programmid ette valmistada.

Kahel suvel on Juurimaa talu olnud lahke vastuvõtja avatud talude päeval. „Väga vinge ettevõtmine,” kiidavad ema ja tütar. Tänavu sõideti nende juurde juba suurte bussidega ja siin käis üle poole tuhande huvilise. Ratsutajad valmistasid külaliste tulekuks ette vägeva etenduse hobustega.

KaKs harJutusvÄlJaKut Juurimaa Ratsaspordi Arendamise Ühing on MTÜ, mille kaudu kirjutatakse projekte talli arendamiseks. Viimase aja suurema ettevõtmisena sai val-

mis teine harjutusväljak, kohtunikumaja ja varjualune valmivad järgmiseks sügiseks. Ehitamist rahastati Leaderi meetmest. „Kirjutasime teisegi projekti, millega saame tõkked ja platsi silumise aparaadi. Siin on meil täiskomplekt varustust ja saame hakata rohkem võistlusi korraldama. Eestis kahe harjutusväljakuga kohti väga palju pole,” räägib Kristiina.

Suvel, kui korraga on talus ratsalaagrid, harrastajad, võistlejad ja turistid, jääb ühest väljakust väheks. Kui välisväljak saab ka valgustuse, on võimalik sügisel kauem väljas harjutada.

Sisehooajal ja väga halva ilmaga treenitakse maneežis.

Juurimaa Tallis on kolm töötajat. Ühe lapseootel naise asemele otsitakse praegu talli uut abilist. Omanike plaane arvestades peaks neil lähiaastatel olema palgal neli-viis inimest.

Nüüd jõuab jutt selleni, et sobivaid töötajaid on raske leida.

Neil on käinud tublisid praktikante, aga kahjuks vähesed lähevad pärast kooli lõpetamist tallidesse tööle. Eks üks põhjus on palk, mida väikeettevõte suudab maksta. Miinimumpalga eest keegi tööle ei tule, oskuslik tallitöötaja tahab saada vähemalt põllumajandussektori keskmist palka ehk 600–700 eurot kätte.

Juurimaa Talli perenaised ütlevad, et nende areng on läinud sujuvalt üles. „Me pole laisaks läinud. Kui jätaks palju trenne ära, ei tuleks inimestele vastu ega investeeriks, siis oleksid tagasilöögid kerged tulema,” sõnab Kristiina.

Et motiveerida sportgrupi noori, käidi hiljuti vaatamas Helsinki Horse Show’d. Pärast mindi külla Tampere lähedal asuvale sõprustallile. Sealne ratsakool tegutseb Juurimaaga sarnastel põhimõtetel, aga on suurem. Noored hakkasid kohe omavahel suhtlema ja said ratsutada nende hobustel, kevadel tulevad soomlased vastukülaskäigule.

Juurimaa Talli perenaised on seisukohal, et oma äri eduks peab olema pildil. See tähendab, et neid näeb messidel, pidulikel ja meelelahutuslikel üritustel, aga Kristiina ja Eve Raudnagel lisavad, et sellised üritused annavad alati võimaluse ratsasporti tutvustada. Vahel on neilt küsitud, miks nad oma trenne ei reklaami. Põhjus on lihtne – grupid saavad ilma selletagi täis.

2 || uudised || maa elu

2. november 2017

Lindora laat toob kokku tuhandeid inimesi Sander Silm Maa Elu

S

adakond aastat tagasi simunapäeval sai Võrumaal Lindora küla lähedal alguse laat, mis nüüdseks on kasvanud sedavõrd suureks kauplemispeoks, et isegi korraldajad meenutavad heldimusega aegu, mil laadal müüjaid loetleti kümnetega ja pigem meenutas laat kohaliku rahva kokkutulekut.

Kümmekond aastat tagasi oli Lindora laat oma eheduses täiesti fenomenaalne Eestis. Iga aasta simunapäeval ehk 28. oktoobril tulid ostjadmüüjad Vastseliina, Obinitsa ja Lepassaarde viivate teede ristumiskohta Lindoral ja laat võis alata. Eelregistreerimist ja muud laadakorraldusega kaasnevat polnud. Laadal pakuti lõkkel tehtud suppi, kõikvõimalike talutoodete kõrval müüdi ka pooleldi althõlma koduõlut ja handsat, kohtuti tuttavatega ja tunti ennast muidu mõnusalt.

Päris ilma korralduseta siiski ei saanud ja selle eest kandis toona hoolt Vastseliina mehi koondav Vastseliina meesteklubi ehk Teisipäevaklubi. Siis ja praegu laada korralduse juures olev Ivar Traagel tunnistab, et nad meestega igatsevad aeg-ajalt tagasi aega, kui laat ei toonud kohale veel tuhandeid inimesi.

Paraku jutud Lindora laada rustikaalsest ehedusest muudkui levisid ja nüüd seisavad korraldajad silmitsi sadade müüjate ja tuhandete külastajatega. Ivar Traagel ei tee saladust, et korraldajate jaoks on sellise populaarsuse näol tegemist paraja proovikiviga.

Kilomeetritepikkune autorivi Erand polnud ka eelmine laupäev, mil laadakülastajate autode rivi oli veninud suisa paari kilomeetri pikkuseks.

Kuna laadale eelregistreerimist ei toimu ja kohad jagatakse elava järjekorra alusel, siis olid esimesed kauplejad parema koha saamise lootuses kohal suisa mitu päeva varem.

Ivar Traageli sõnul pärineb kohaootamise rekord mullusest aastast, mil reedel algava laada jaoks võttis üks mees oma koha sisse juba esmaspäeval. „Kõik kauplejad saaksid koha ka siis, kui tuleksid kohale eelmisel päeval,” on Traagel hämmeldunud.

Kuid mitte ainult müüjate suur huvi ei tekita korraldajatele peavalu, vaid ka külasta-

Lindora laat toob Eesti kagunurka kokku sadu müüjaid ja tuhandeid laadalisi.

Foto: Sander Silm

jate suur hulk. „Eelkõige linnast tulevad laadakülastajad ei pruugi aru saada, et meil pole siin suuri parkimisplatse ja auto tulebki parkida paar kilomeetrit kaugemale. Maaelu on selline, et pead kõndima, et pääseda laadale,” toob Ivar Traagel välja laada populaarsusega kaasneva varjupoole.

Mis teeb laada sedavõrd tuntuks? Kindlasti seal pakutav laadakraam, sest eheda talukauba kontsentratsioon on Lindora laadal jätkuvalt suur ja nii mõnedki kohalikud talunikud tulevad oma toodanguga välja vaid Lindora laadale. Seda hindavad ka laadakülastajad, mistõttu Lindora laat on üks väheseid, kui mitte ainukene laat Eestis, kes ei kuluta enda reklaamimisele sentigi.

Laada kasvul piirid peal Kuigi müüjate huvi laadal kauplemise vastu on elav, tõdeb Traagel, et laat füüsiliselt kasvada ei saa, kuna ümberringi on eramaad.

Korraldajad on mõelnud ka tööstuskaubaga kauplemisega lõpetamise peale, kuid paraku katab sealt saadav kohatasu ülejäänud väikesed müügikohatasud. „Meil maksab iga kaupleja keskmiselt 10–12 eurot ja selle summaga tuleme pelgalt ots otsaga kokku.”

Praegu korraldab laata Vastseliina Piiskopilinnuse SA, mille juhatuse liige Ivar Traagel on. Kuna sihtasutuse korraldada on ka Vastseliina Maarahvalaat, siis ei tee ta saladust, et sihtasutus näeks hea meelega, et mõni MTÜ võtaks laada korraldusliku poole enda peale.

Teisalt teavad müüjad tema sõnul nüüd juba korraldajate ootusi ja laat on korraldusliku poole pealt paigas.

Kuigi Ivar Traagel nendib, et Lindora laada suur populaarsus on vähendanud selle algset ehedust, näitab iga aastaga kasvav külastajate tulv, et tegemist on jätkuvalt mõnusa ja eheda maalaadaga.

Lindora laat

L

indora küla on olnud laatade poolest kuu­ lus juba pikka aega, esimene laat pee­ ti siin 1920. aastate alguses.

See ei toimunud küll Lindoras, vaid Lepassaares, mis jääb 4 km kaugusele. Maapind oli seal madal ja porine, seetõttu ot­ siti sobivamat paika. Laadapi­ damiskohaks sai kuiv ja liivane männik, mis asub Vastseliina, Obinitsa ja Lepassaarde viiva­

te teede ristumiskohal.

Laata hakati pidama iga aas­ ta 28. oktoobril. Algselt kau­ beldi ainult koduloomade­ ga. Hiljem lisandusid tööstus­ kaup, omavalmistatud ese­ med, käsitöö ja aiasaadused.

1980. aastate keskpaiku tek­ kis kartus, et põline laada­ traditsioon hakkab välja su­ rema, kuid 1990ndatel sai laat uue hoo sisse.

Allikas: vastseliina.ee

Motivatsioonikohvikus arendavad ettevõtlikud naised oma finantskirjaoskust, millele aitab kaasa ka rahamäng. Mustas kleidis on kohviku Foto: Silvi Lukjanov eestvedaja Sille Erala.

Ettevõtlike maanaiste

ühistegevus sai riikliku tunnustuse Silvi Lukjanov Järva Teataja

E

elmise aasta jaanuaris kogunes 30 Järvamaa naist Roosna-Allikule, et üksteist motiveerides alustada või elavdada ettevõtlust. Nad ei osanud arvata, et aasta hiljem pärjatakse nende tegevus täiskasvanud õppija nädala õpiteo tiitliga. „Kui meie motivatsioonikohviku lugu ERMi suurel ekraanil jooksma hakkas, tuli mulle klomp kurku ja käed hakkasid värisema,” tunnistab motivatsioonikohviku ellukutsuja Sille Erala. „Väga uhke tunne oli meie naiste üle ja siiras tänutunne märkajatele.

Mis seal salata, tegi meele ikka rõõmsaks teadmine, et ilmselt alustasime 2016. aasta jaanuaris õige asjaga.”

Motivatsioonikohviku mõtte sai täiskasvanud õppija nädala avaüritusel aasta õpiteo tiitliga pärjatud Sille Erala ETNA Eestimaa mikrokrediidi programmist Paide laenugrupile. Ta oli kaasatud juhtima selle ettevõtlusprogrammi. „Niisugune üksteise motiveerimise vorm meeldis mulle ja tundus, et kõnetas teisigi,” ütleb ta.

Nii tegi ta üleskutse ja ettevõtlikke maanaisi kogunes motivatsiooniklubisse 30 ringis. Rohkem kui ideed ja teadmised ajas naisi kodunt välja soov koguda julgust, et astuda esimene samm ettevõtlusega alustamisel.

Mitu naist tunnistab naisettevõtluse teabekeskuse Järva-Net korraldatud ettevõtlike Järvamaa naiste motivatsioonikohviku tutvustusringis, et plaanib ettevõtlusega alustada. Lapsega kodus olev Tiina Kõiv sõnab, et on isegi kodukanti tagasi tulnud selleks, et just omade keskel oma asja ajama hakata. Mõtteid on tal mitu, kuid puudu jääb julgusest alustada.

Nii lõi Kõiv endale võimaluse käia kord kahe nädala tagant teisipäeviti motivatsioo-

Motivatsioonikohvik Eliina Pind osaleja, OÜ Väekas omanik otivatsioonikoh­ vikus pakutav on vajalik ja põnev.

Sain selgemaks, miks inimestega töötades mõni olukord elus on läinud nii, nagu on läinud, ja kuidas saab pare­ mini. Olen äärmiselt rõõmus, et

kohtasin nii palju tublisid ja tra­ gisid naisi.

Teises osas saan teada, kust ettevõtlusega tegeldes raha kü­ sida, et suuremaid mõtteid ellu viia. Oma rahakoti jõud ju kohe kõigest üle ei käi. Olen mõel­ nud arenduskeskusse mineku­ le, kuid nüüd saan siin teiste­ ga suheldes oma äriplaani kok­ ku panna.

nikohvikus, et endas selgusele jõuda. „Sain palju uusi teadmisi eneseanalüüsiks, samuti tutvusin omakandi ettevõtlike ja aktiivsete inimestega.

Nüüd jätkan osalemist, et oma toitlustusettevõtte ideed veelgi selgemaks ja konkreetsemaks teha,” selgitab Kõiv.

Alles kooliteed alustanud tütre ja lasteaias käiva poja kõrvalt valmistas Tiina Kõiv motivatsioonikohvikusse suupisteid. Kõiv ütleb selle kohta, et on õppinud käsitöö- ja kodundusõpetajaks ja sai nii käe soojas hoida. „Mulle meeldib küpsetada ja kasutada kodumaiseid naturaalseid toiduaineid ehk küpsetada tervislikult, sest püüan leida aseaineid nisujahule ja munale.”

Samal põhjusel on kohale tulnud teisedki naised ja mitte ainult Roosna-Alliku vallast, vaid kaugemaltki. Lasteaias töötav Helena Tooming lausub, et koolitusele tõi teda lootus oma mõtted järjestusse seada, et siis ettevõtjana tegutsema asuda. „Praegu on mul põhitöö kõrvalt näiteks pooleli ingliskeelse raamatu tõlkimine eesti keelde. Kas jätkata rohkem seda teed? Kuid mulle meeldivad ka lapsed. Nii ongi peas virvarr, millele soovin koolitusel selgust leida,” räägib ta.

Sisemine rahutus ajas motivatsioonikohvikusse ka küla tegemisi juhtiva Malle Rooba Roosna-Alliku valla Kaaruka külast ja Liia Randma Tü-

ri valla Kirna külast. Mõlemad on kindlad, et õppimine ergastab ja ärgitab uutmoodi mõtlema, mida on vahetevahel kõigile vaja.

Motivatsioonikohviku esimese osa, äratuse ja enesearenduse moodulit juhtiva täiskasvanute koolitaja Heidi Antonsi meelest on kokku tulnud just sellise mõtteviisiga naised, kelle turgutamisest tunneb ta suurt rõõmu. „Olen olnud 20 aastat füüsilisest isikust ettevõtja ja mäletan alustamisaega.

On suur rõõm, et saan jagada teadmisi esimese sammu astumise kohta lausa kuuel kokkusaamisel.”

Antons ärgitab naisi mõtlema, mida nad tahtsid teha lapsena, kas seda saaks teha ka nüüd. Või mis on see, mida nad teevad nii, et kaotavad aja- ja kohataju. „Kui selliseid endale väga meeldivaid asju teha võimalikult hästi ja endast suurema eesmärgi nimel, võibki sellest saada tulus ettevõtmine,” selgitab ta.

Motivatsioonikohviku korraldaja Sille Erala sõnab, et ettevõtlikud naised hakkasid Roosna-Allikul koos käima ja käiakse siiani. Esimesel aastal õpiti ennast juhtima, analüüsima ja muutusi juhtima. Pühenduti ka ettevõtlikkuse moodulile, kus teadmisi ja kogemusi käisid jagamas tegutsevad ettevõtjad. Neilt saadi teadmisi, kuidas kestlikult tegutseda. „Esimese aasta nii-öelda äratuse ja mõtete äriplaaniks koon-

M

damise järel julgesid juba mitmed alustada ja oskasid ka tegutsemiseks toetusi küsida,” teab viiendat aastat ettevõtluse nõustamisega tegelev Sille Erala.

Motivatsioonikohvikut jätkati, sest naistele see meeldis.

Teist hooaega alustati rahaõpetuse mänguga, sest ettevõtlikud naised soovisid saavutada kontrolli oma finantstuleviku üle. Lisandus uusi huvilisi, kõik on Roosna-Allikul kord kuus käivasse kohvikusse teretulnud.

Kui esimesel tegutsemisaastal innustati üksteist alustama ettevõtlusega, siis tänavu õpitakse Erala sõnutsi raha paremini kasutama. Selleks mängisid naised hooaja esimesel kogunemisel rahaga targemat ümberkäimist õpetavat mängu CashFlow. Selgemaks sai nii ost-müük kui ka pangandus. „Meile kinnistus teadmine, et tuleme kokku veel ja veel, sest mis saab olla toredam kui koos ühtemoodi mõtlevate naistega saada lõbusal ja seltskondlikul viisil teada algtõdesid raamatupidamisest ja investeerimisest ning saavutada nii parem kontroll oma finantstuleviku üle,” räägib Erala. Mängus teevad naised koostööd teiste mängijatega ja näevad, kuidas investeeringuid tehes saada paremini hakkama päriselus. Oktoobris ja novembris tulevad naistele esinema Naisinvestorite klubi esindajad, kes räägivad investeerimisest.

Motivatsioonikohviku seekordne koostööpartner on MTÜ Järva Arengu Partnerid. „Oleme kaasatud nende võrgustike arendamise projekti, mida toetab Leaderi programm, tänu sellele on naiste õpetlikud koosviibimised selgi aastal tasuta,” täpsustab Erala.

Eraettevõtlusega tegeleval naisel on kavas motivatsioonikohvikuid jätkata. „Küsijaid on olnud nii naiste kui ka meeste seas. Järgmise korraldame ehk juba segakohviku,” arutleb ta.

maa elu || Talud || 3

2. november 2017

tallu tÖÖle. Maa Elu uuris, kas Eesti talud võtavad ka talvel endale vaba­ tahtlikke töötajaid või sulaseid, kui inimesel on sobilik amet või väljaõpe.

juHTkiri

Talvepuhkuse ajaks tallu

vabatahtlikuks Taavi alaS

peatoimetaja

hiLinE ÄrkaminE

J

V Maa Elu

älismaal on tavapärane, et puhkuse ajal minnakse vabatahtlikuna talusse tööle ja paljud maaettevõtted on sellisest abijõust huvitatud.

Suvine vabatahtlik töö on teada, aga Eestis on üha rohkem neid, kes saavad talvel võtta pikema puhkuse kui suvel.

Turismi arenedes tekib juurde talusid, kus külastajaid oodatakse ka talvel, näiteks aktiivset puhkust pakkuvad turismitalud või hobusekasvatajad.

Kui ees on ootamas mitu nädalat puhkust, siis erilise talvepuhkuse saab veeta Eesti või välismaa talus vabatahtlikuna.

Kui huvi, leiab võimaluse Pärnumaa Sepa mahetalu (sepamahetalu.wordpress.com) perenaine Nele Tamm annab teada: „Ka talvisel ajal on meie talus tööd ja oleme huvitatud abilistest.”

Talvised tööd on näiteks loomade söötmine, asemete korrastamine, piimatoodete valmistamine, lihtsamad tööd meiereis. „Asjalikum inimene võib isegi lehmi lüpsta. Lisaks elus püsimise soodustamine puude toomise ja ahju kütmise näol,” loetleb Tamm.

Kaldala Mahetalu Võrumaal (kaldala.com) kasvatab lihaveiseid, treenib hobuseid, pakub hobuturismi ja hobuteenuseid.

Peremees Joosep Tikk ütleb Maa Elule, et nende talu profiil on üleval paaril rahvusvahelisel vabatahtlikele mõeldud kodulehel. „Sealt tuleb aeg-ajalt kirju, kus vabatahtlikud tahavad tulla meile appi, aga ka kultuuri uurima ja Eesti maaeluga tutvuma. Kirju saame paar korda kuus, suvel rohkem.”

Viimase paari aasta jooksul on Kaldala mahetallu jõudnud 5–10 välismaalast ja üks vene perekond Narvast. „Kõik on olnud väga toredad ja abistanud kergematel talutöödel, aidanud süüa teha ja lapsi vaadata,” on peremees rahul.

Talvisel ajal on huvi vabatahtliku töö vastu leigem. Sel ajal on ka raskem vabatahtlikke majutada. „Kui inimesel on huvi, entusiasm ja, mis meie jaoks eriti oluline, ka kogemus, siis miks mitte. Alati saab asja arutada ja leida variandi, mis sobib mõlemale poolele,” ütleb Tikk.

Millised on talvised tööd

peeTer raidla

„Kui tuleb korralik talv, võib abikäsi vaja minna küll,” tõdeb Helle Kaljula (vasakul), kes pildile jäänud koos tütar Mariiniga.

Foto: Sander ilveSt

inFo

k

es soovib tal­ vel vabataht­ likuna talu­ desse minna, võib vaadata nii Eesti kui

ka välismaa talude infot.

MTÜ WWOOF Eesti ju­ hatuse liige Karin Kilk soovitab: vabatahtlikel tasub ka otse talu(de)ga

talus? Joosep Tikk rõhutab, et tööd erinevad, sest iga talv on isemoodi. Üks tähtis töö on loomade söötmine, mida tehakse enamasti traktoriga. „On muidki loomadega seotud toimetusi, kuid enamik neist vajavad kogemust või korralikumat väljaõpet. Väljaõpet saame küll teha, kuid siis peame oma tööde arvelt tegelema juhendamisega ja see on meie jaoks täiendav ajakulu.”

taLviseL ajaL oN huvi vabatahtLiku tÖÖ vastu Leigem.

ühendust võtta ja uuri­ da, kas saab sisetöödel abiks olla, näiteks põl­ lusaaduste töötlemisel või mujal.

Väljaõpet on Kaldalu mahetalu kogemuse järgi mõttekam pakkuda siis, kui inimene jääb kauemaks ja saab tööga juba iseseisvalt hakkama. „Meie eelistame, et vabatahtlik jääb pikemaks ajaks, siis on temast rohkem abi ning temagi õpib siinset elu paremini tunda ja saab vahvama maaelukogemuse,” lausub Tikk. abilisi tarvis lumerohKel talvel Raplamaal Kehtna vallas asub Huskypark OÜ (kelgukoerad. ee/hellerkantri), turismitalu,

kus saab sõita kelgukoertega.

Perenaine Helle Kaljula tõdeb, et kui tuleb korralik talv, võib abikäsi vaja minna küll. „Tegelikult on rohkem abilisi vaja kevadel ja sügisel, kui on tarvis uuendada aedikuid ja kuute ning treenida koeri.”

Kuna vabatahtlike majutusvõimalusi pole, on nad püüdnud oma jõududega hakkama saada. „Sõltume turismis väga palju lume olemasolust. Kuna viimastel aastatel on lund nappinud, siis oleme ilma lisatööjõuta toime tulnud.”

Saaremaa Koplimäe Mahetalu perenaine Marju Müür räägib, et nemad võtavad vabatahtlikke vastu aprillist oktoobrini. Seega võib nende poole pöörduda varakevadel. „Sel ajal on rohkem tööd, mida vabatahtlikega jagada. Talvel tegeleme töötlemisega. Kuna tegemist on toiduvaldkonnaga, siis selleks on vaja rohkem teadmisi ja oskusi, samuti tervisetõendit.”

uba augustis oli siin-seal näha ja kuulda, et heitlike ilmaolude tõttu võib tänavu saagikoristusega põldudel jamaks minna.

Ajakirjanduses hakkasid ilmuma esimesed kirjutised põllumeeste tõsisest murest, oma panuse sellesse püüdis anda ka Maa Elu. Sellest saab nüüd juba üle kahe kuu. Läinud nädala keskel kattus kogu Eesti lumekihiga, tõmmates põllumeeste murele kriipsu alla – enam pole midagi teha, tuleb hakata kahjusid kokku lugema.

Sel esmaspäeval tuli maaeluministeeriumis kokku põllumajanduse ja maaelu arengu nõukogu, et taimekasvatuse kehva seisu vaagida. Minister andis teada Eestist saadetud kirjadest Euroopa Komisjoni põllumajandusvolinikule ja Euroopa Komisjoni presidendile, et ka Brüsselis meie põllumehe muret teadvustada.

Päev varem, pühapäeva hilisõhtul asusid põllumajandus-kaubanduskoda ja talupidajate keskliit kiirkorras põllumehi üles kutsuma, et nad osaleksid kiirküsitluses ning annaksid teada, kuidas õnnestus saagikoristus, kui suur osa viljast jäi koristamata ja millises seisus on talivilja külv. Vastata saab veel täna kella 17ni, et andmed juba homme maaeluministeeriumile edastada.

Küsimustiku alguses on öeldud: „Seoses tänavu esinenud ebasoodsate ilmastikutingimustega soovib Euroopa Komisjon Eestilt täiendavat informatsiooni 2017. aasta põllukultuuride kasvatuse kohta. Lisaandmed on vajalikud tõestamaks Eesti erakordselt keerulist olukorda taimekasvatussektoris seoses ebasoodsate ilmastikutingimustega ja selleks, et komisjonil oleks alust erakorralisi meetmeid kasutusele võtta.”

Ma ei taha kellegi peale näpuga näidata, kuid minu esimene reaktsioon oli kõigele sellele küll üsna ühene: miks alles nüüd?

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad). tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2017

4 || meTalliTÖÖsTus || maa elu

2. november 2017

Eestis on söögikohti, mis panustavad juba praegu aktiivselt kohaliku tooraine kasutamisse, kuid arenguruumi on veel ja uus Foto: erakoGu süsteem peaks tegema lihtsamaks kõigi elu.

LÄÄnEmErE-ÄÄrsEd riiGid tEEVad koostÖÖd toidu turustamisEL Sirje niiTra

a Postimees

lates selle aasta oktoobrist teevad 15 Läänemere-äärset toiduvaldkonna organisatsiooni „Baltic Sea Food” projekti raames koostööd piirkonna toidu tõhusamaks turustamiseks.

Väikeste ja eriti oma äri alustavate toidutootjatega rääkides selgub, et kõige suurem mure on oma toodetega turule pääsemine ja parem on teha seda koos mõne teise ettevõttega. Nüüd on neile appi tulnud kohaliku toidu turustamisele keskenduv rahvusvaheline koostööprojekt „Baltic Sea Food”.

Palume Maaeluministeeriumi kaubanduse ja põllumajandussaadusi töötleva osakonna juhataja asetäitjal Kadi Raudsepal avada uue projekti tagamaid.

Ta selgitab, et eesmärk oli aidata maapiirkondade tootjate ja töötlejate toodangul kiiremini toitlustusasutusteni jõuda, projekti fookuses on seega toodete turustamine ettevõttelt ettevõttele. Ringi reisides ootavad turistid, et neile pakutaks söögikohtades ja majutusasutustes rohkem kohalikke toite. Näiteks on hommikusöögilauas tihtipeale mesi toodud sadade kilomeetrite kauguselt, kui ometi on lähipiirkonnaski mesinikke, kes oma toodangu müügist huvitatud. Sama kehtib paljude teiste toiduainete kohta.

Läänemere toidutee projekti raames oli juba varem tekkinud mitme riigi toiduorganisatsioonide vahel hea koostöö ja tuumikvõrgustik.

Sinna kuuluvad näiteks maaturismiga tegelevad ühingud, kes viimasel ajal palju kohalikule toidule keskendunud.

Kuna Interregi Läänemere regiooni programm avas just uue vooru, mille keskmes oli innovatsioon ettevõtluses, siis oli aeg küps üheskoos edasi minna. Kümne riigi koostöös valmiski plaan, kuidas koos eri piirkondade toiduaineid ja toite paremini tutvustada. Projekt sai rahastuse ja kolme aasta jooksul on nüüd võimalik seda põhjalikumalt teha.

Esimese sammuna on kavas kaardistada riigiti senine olukord ehk kuidas erinevad toiduvõrgustikud praegu oma tooteid müüvad, mis on kitsaskohad ja milliseid ITlahendusi kasutatakse. Seda projekti etappi juhib Lahti Rakenduskõrgkool Soomes.

Pärast uuringute avalikustamist kaasatakse logistika- ja turunduseksperdid, kes aita-

vad nuputada, kuidas tulevikus saaks neid asju paremini ja säästlikumalt teha, ning töötavad välja vastava mudeli. Kolmandas etapis toimub tulemuste levitamine ja tihe koostöö riikide toiduvõrgustikega, selgitamaks praktilise rakendamise võimalusi. Projekti raames toimub ka õppereis Rootsi, tutvumaks selle riigi olukorraga. On teada, et Lõuna-Rootsis on hästi toimiv võrgustik, kus restoranide ja kohvikute kokad saavad tellida kohalikke toidukaupu otse põllumeestelt ja väiketöötlejatelt. Projekti üks osa ongi teiste riikide kogemuste levitamine ja neist õppimine.

Küsimusele, kas siis meie kokad praegu ei saa otse tootjailt toiduaineid tellida, vastab Raudsepp, et saavad küll, aga mitte piisavalt. „Kokal on mugavam ja kiirem kasutada oma telefonis rakendust, mille abil saab tellida ühest kohast kõik vajalikud tooted, tal pole aega suhelda erinevate põllumeeste või töötlejatega,” selgitab ta.

Edaspidi on kavas juurutada IT-lahendusi, mis seda suhtlust hõlbustaksid.

Eestis on söögikohti, mille omanikud ja peakokad panustavad juba praegu kõvasti kohaliku tooraine kasutamisse, kuid arenguruumi on veel ja uus süsteem peaks tegema lihtsamaks kõigi elu. Nõudlus nii sise- kui ka välisturistide poolt on igal juhul olemas.

Saaremaale või Lõuna-Eestisse minnes ei peaks kohvikutes, restoranides ja majutusasutustes saama täpselt sama toitu nagu Tallinnas. Igal pool saaks pakkuda midagi ainult sellele kohale omast ehk midagi teistsugust. Lõpuks aitab see kaasa maapiirkondade ettevõtluse arendamisele ja riigi majandusele tervikuna.

Väikeettevõtted kurdavad sedagi, et poekettidesse on oma kaubaga raske sisse saada, sest kogused, mida nad pakkuda suudavad, on väikesed, tarnekindlus pole kuigi suur ja logistika on keeruline. Siingi võiks lahenduseks olla suurem koostöö ehk võrgustikesse koondumine.

Mitmekesi koos turustamine võimaldab vähendada kulusid transpordile ja reklaamile ning seeläbi avanevad suuremad võimalused oma toodangut tutvustada. Eesmärk ei peagi olema tingimata suurde kaubandusketti pääsemine, vahel piisab ka mõnest üksikust toidukohast või väiksemast poekesest.

Lisainfot projekti „Baltic Sea Food” kohta leiab Maaeluministeeriumi kodulehelt www.agri.ee.

Osaühingu Ogel eesmärk on pakkuda teenust materjalist võtmeteni, et klient saaks võimalikult väheste muredega läbi.

metallifirma

vajab uut tehasehoonet ToomaS Šalda Maa Elu

t

egelikult oleme ehitusfirma, ainult et meie ehitame metallist,” ütleb osaühingu Ogel omanik ja juht Andri Põlluste (28). Enne Ogeli asutamist kolm aastat vanaisa Rein Murdi asutatud ja samuti metallialal tegutsevas firmas tööl olnud Põlluste nägi turul ruumi ja soovis jätkata omal käel. „Vanaisa poole sajandi jooksul kogutud teadmised ja kogemused on mulle praegugi suureks abiks, isa tegutseb samuti ehituse valdkonnas. Kõik pingid ja töövõtted olid selged ja nii ma oma ettevõtte loomise juurde jõudsin,” selgitab Põlluste, kes on õppinud tootmisarendust- ja tehnikat, aga diplomini ei jõudnud, sest töö ja ettevõtlus tõusid esikohale.

Ogeli kodulehelt võib leida pika nimekirja teenuseid. Algab see metallfermidest, -postidest, -taladest ja sisaldab ka näiteks suitsu- ja grillahjude valmistamist. „2012. aastal alustasime kuue mehega.

Arvasin, et see on lagi. Tänavu suvel oli meil 22 töötajat, praegu 17. Esimesed kaks aastat üritasime turgu leida, võimalusi oli erinevaid. Varsti kujunesid meie tüüptoodeteks ehituskonstruktsioonid, PVChallid, metallpiirded ja trepid.

Muidugi on meil ka väiksemate tellimuste täitmiseks valmidus olemas, aga selleks ei jätku tavaliselt aega. Kolme neljandiku ulatuses on meie klientideks suured ehitusettevõtted, nagu Sa.Met AS, AS Eston Ehitus, AS Ehitustrust jt, aga jagub ka otse tellijaid. Sisuliselt kõik meie tööd lähtuvad konkreetsest projektist. Tellimusi jagub nii linnades kui ka maal. Võimalusel eelistame Pärnule lähemal asuvaid objekte, aga paraku on tasuvamad tööd enamasti kaugemal. Meil on korralik transpordivahendite park,

„

millega liigume, mehed on alati huvitatud uutest ja põnevatest objektidest. Maal ehitame põhiliselt PVC-halle, millest mõnest saab masinakuur, mõnest külmhall vms. Päris palju oleme ehitanud teraviljahoidlaid: 2 Audrusse, Tartumaale, Raplamaale jm. Praegu püstitame halli ühele kartulikasvatajale,” avab Põlluste Ogeli argipäeva. Iga uus hall on eelmisest erinev, sest klientide vajadused varieeruvad ning materjalid ja tehnoloogia arenevad.

PVC-hallide püstitamine tähendab pidevat õppimist, sest lahendused täiustuvad. Ettevõtte masinapargiga on firmajuht rahul. Tööd tehakse enamasti Euroopast, peamiselt Rootsist, Saksamaalt ja Hollandist kasutatuna ostetud seadmetega. Masinatele on kulunud umbes 300 000 eurot.

KolmandiK Kasvu aastas Ogeli tootmishoone asub Pärnus Liiva tänaval jõe kaldal, Raekülas on ettevõtte värvitsehh, aga endise Sauga valla (nüüd Tori vald keskusega Sindis) territooriumile on kerkimas uus tehas, mis avab Põlluste sõnul firma jaoks täiesti uued võimalused. „Eelmisel aastal ostsime krundi. Paraku maale uute töökohtade loomise ja arendamise toetuste saamise jaoks me ei kvalifitseerunud, sest töölisi on liiga palju.

Pangalaenu tahtsime ka võtta, aga kuna ehitus juba käis, ei saanud sedagi. Omavahenditega hakkama saada on küll keeruline, aga eesmärk on püüdlusi väärt. Uude tehasesse viime kõik senised tegevused kokku ja lisandub pulbervärvimine. Viis aastat tagasi alustades ei osanud arvata, et töömaht kasvab igal aastal umbes kolmandiku võrra. Praegu oleme lähedal maksimumile, suudame toota 70 tonni teraskonstruktsioone kuus. Kui uus tehas ükskord valmis saab, ei näe ma mahule piire. Aga haljale oksale jõudmiseks oleks peale projektipõhise tegevuse vaja jõuda seeriatootmiseni. See on püsiv, ei pea tööde leidmisega nii

palju vaeva nägema. On firmasid, kus seeria- ja projektipõhine tootmine toimivad paralleelselt, sealt võtangi eeskuju.”

Metallitöö mahtu loetakse küll tonnides ja kilodes, aga mitte ainult, sest iga tellimus on erinev, mõne detailiga on tööd viis tundi, teisega kümme minutit. „Terase mahult on meie kõige suurem projekt olnud 120 tonni konstruktsioone Tartu Lõunakeskuse ehitusele.

Meie käisime Tartus ehitamas, samal ajal tehti Pärnus asuva tootmishoone metallkarkassi Võrus. Andsime liiklustihedusse korraliku panuse. See on tavaline, et kõik käib risti-rästi.”

Metallisektoris konkurentsis püsida pole lihtne. „Iga objekti puhul vaadatakse kõigepealt, kes selle tööga üldse hakkama saab, referentsid ja seadusest tulenevalt ka CE-märk on väga tähtsad. Siis võetakse hulk pakkumisi, hind otsustab asja. Oleme vältinud hinnaralliga kaasaminekut. Talvel, kui tellimusi vähem, tuleb siiski kasumimarginaali alandada ja suvel see tasa teenida. Suvel saab tööd see, kes jõuab teha, talvel see, kes odavamalt teeb. Järjepideva töö tulemusena saan siiski kinnitada, et viie aasta jooksul pole Ogelis olnud hetke, kui tegemisi oleks liiga vähe olnud. Meeste päevad on tööga täidetud ja tasustatud. Järjepideva tööjärje tagamine ongi minu kõige raskem ülesanne,” kinnitab Põlluste, kes vajadusel asendab ise mehi, kel mingil põhjusel vaba päeva tarvis.

Ettevõtte suurimaks trumbiks peab Põlluste paindlikkust. „On metallifirmasid, kes täidavad tellimusi ainult jooniste järgi ja kui tahad mingit muudatust, tee uus joonis.

Meie aitame kliendil jõuda talle kõige kasulikuma otsuseni nii valmiva toote toimimise kui ka kestvuse mõttes. Kõik tahavad ju oma raha eest saada parimat.

Usun, et hinna ja kvaliteedi suhe on meil optimaalne. Tootmise efektiivsuse poolest oleme paljudest konkurentidest ees, seda tänu oskajatele meestele. Meie suund on pakkuda teenust materjalist võtmete-

Foto: toomaS Šalda

ni, et klient saaks võimalikult väheste muredega läbi.” metallitÖÖ taGab stabiilse eluJÄrJe Ettevõtte juhil tuleb hakkama saada nii tellijate poolt tuleva hinnasurvega kui ka kiirrongina kihutava palgatõusuga. „Metallisektoris on häid mehi raske leida. Koolist tulijaid on vähe. Meil ongi enamasti Soomest tagasi või mõnest teisest firmast tulijad. Välistööjõudu pole kasutanud. See on küll kohati ahvatlev, aga pole seda teed läinud. Kaadri voolavus on väike, nendest kuuest, kellega alustasime, on viis tänaseni meil. Palka maksame umbes Eesti keskmist, mis Pärnu kohta on korralik tasu. Kui vähe maksad, minnakse lihtsalt teise firmasse,” tunnistab Põlluste ja kasutab võimalust oma alale reklaami teha: „Metallitöö on mitmekülgne. On kaks varianti: näiteks laevakeevitajal on kindel pikk ja üksluine lõik ees, aga meil on töö projektipõhine, nüansid on erinevad, kõik pidevalt muutub, mõttetööd jagub. Mehi motiveerib seegi, et meie toodangut saab paljudes kohtades oma silmaga näha ja siis on hea tunne, kui oled millegi valmimises osaline olnud.

Näiteks üks Ogeli esimesi suuri töid oli seotud Pärnu Keskuse ehitamisega, seda vaatan ikka veel teise pilguga. Meie amet ei kao kuhugi, robotid võtavad võimust seeriatootmises, aga projektipõhises ehituses lihtsalt ei saa ilma inimese, betooni ja metallita.”

Aga miks siis noored ei õpi metallitööd, kuigi spetsialistil on kindel leib tagatud? „Keskkoolis õppiv poiss ei oska veel aru saada, et metallitöö võiks tema teema olla. Selles eas on meri põlvini ja ennast nähakse tulevikus küll ärimehe, küll poliitikuna, aga kui kohustused tekivad, hakatakse vaatama, kuidas perele tegelikult kindel sissetulek ja stabiilsus tagada. Meie töötajatest enamik on metallitöö peale sattunud, meil on autoremondilukkseppi, kõrgharitud ajaloolane jne, elu teeb oma korrektiivid. Oleme nad ise välja õpetanud. Noortele julgen metallitööd soovitada küll. Kui see käpas ja ärimeheveri vemmeldab, ega siis keegi kätt ette pane. Kindlasti peab metallimehel olema iseseisev otsustusvõime ja tehniline taiplikkus, ilma nende omadusteta jääb protsess seisma,” vastab Põlluste.

maa elu || uudised || 5

2. november 2017

Euroopa ühine põllumajanduspoliitika

läheb lihtsamaks Sirje niiTra Postimees

E

esti eesistu m ise ü he suurema võiduna põllumajanduse valdkonnas jõudsid Eesti ELi Nõukogu eesistujana, Euroopa Parlament ja Euroopa Komisjon kokkuleppele nn Omnibus-määruse põllumajandusega seotud õigusaktide muutmises, mis peaks muutma ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP)

Maaeluministeeriumi asekantsler Marko Gorban. Foto: maaeluminiSteerium

ministEErium otsib PÕLLumEhELE toEtust

P

õllumehe mure on ka meie mure ning me otsime erinevaid võimalusi, kuidas oma põllumehi aidata. Oleme Euroopa Komisjoni põllumajandusvolinikule Phil Hoganile üle andnud sektori keerulist seisu tutvustava kirja, samuti saatis Jüri Ratas samateemalise kirja Euroopa Komisjoni presidendile Jean-Claude Junckerile,” märkis maaeluminister Tarmo Tamm esmaspäeval toimunud põllumajanduse ja maaelu arengu nõukogu istungil.

Minister lisas, et mainitud kirjades küsiti erakorralist toetust ja paluti paindlikkust rohestamise nõuete täitmisel, kuna ilmastikuoludest tulenevalt on nende täitmine järgmisel aastal raskendatud. „Kuigi praegu meie ettepanekute osas veel vastust ei ole, siis meie muret on märgatud – Euroopa Komisjon on nii Balti riikidelt kui Soomelt palunud täiendavaid andmeid, mille põhjal vastav otsus teha,” sõnas Tarmo Tamm. „Lähiajal plaanin kohtuda pangajuhtidega, sest osal tootjatel võib ajutiselt tekkida probleeme oma kohustuste täitmisega.”

Et tegelikust olukorrast ülevaadet saada, on Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda ja Eestimaa Talupidajate Keskliit algatanud kiirküsitluse, millele saab veel täna õhtuni vastata.

Homme ehk 3. novembril saadetakse vastused edasi Maaeluministeeriumile. Küsimustiku leiab lingilt: goo.gl/k6D2jg (ME)

lihtsamaks nii tootjate kui ka ametnike jaoks.

Maaeluministeeriumi asekantsler Marko Gorban, oskate selgitada, mida see Omnibus-määruse põllumajandusega seotud õigusaktide muutmine meie põllumehe jaoks tähendab? Kas nüüd muutub asjaajamine ja toetuste saamine lihtsamaks?

Selleks, et põllumees saaks oma tööd teha efektiivselt ja olla konkurentsivõimeline, on vaja reegleid, mis oleksid lihtsad ja toimivad. Muudatuste eesmärk on ÜPP lihtsustamine, kusjuures muudatused peaksid tegema lihtsamaks nii põllumehe kui ka toetuste administreerijate elu. Sõlmitud kokkulepet võib pidada ühise põllumajanduspoliitika vaheülevaateks ja see on hea tõuge algavatele ÜPP tuleviku läbirääkimistele.

Kokkuleppega kaasnevad muudatused neljas ühist põllumajanduspoliitikat reguleerivas määruses, millest vist olulisim on maaelu

arenguga seonduv. Selgitage neid pisut lähemalt.

Põllumajanduses puudutab Omnibus-määrus nelja peamist põllumajanduspoliitika alusakti: otsetoetuste, maaelu arengu, ühise turukorralduse ja horisontaalset määrust.

Läbirääkimistel oli üks tähtsamaid teemasid riskijuhtimine, mis on nüüdsete ilmastikuolude juures oluline teraviljakasvatus- ja aiandussektoris. Praegu rakendab riskijuhtimismeetmeid maaelu arengukavade kaudu 12 liikmesriiki. Nii kindlustuse kui ka sektorispetsiifilise sissetuleku stabiliseerimise vahendi puhul rakendatakse tulevikus kahju või sissetuleku vähenemise korral madalamat lävendit (20 protsenti varasema 30 asemel), millest alates saab kahjusid kompenseerida. Samuti tõuseb riskijuhtimismeetmete toetuse määr 65lt 70le protsendile. See tähendab, et tootja hakkab riskijuhtimise meetmete puhul vähem panustama ja seeläbi peaksid need meetmed tootjatele atraktiivsemaks muutuma.

Senisest paindlikum on tagastatava abi ehk finantsinstrumentide kasutamine, näiteks on käibekapitali andmisel suurem vabadus ja võeti välja osale investeeringumeetmetele kohalduvaid piiranguid, näiteks mis puudutab loomade ostu.

Otsetoetuste paketis täpsustati püsirohumaa definitsiooniga seonduvat, liikmesriikidel on nüüd võimalus senisest enam oma olusid arvesse võtta. Lisaks pikenes rohestamises nende kultuuride loetelu, mille kasvatamine läheb ökoloogilise fookusalana arvesse. Kui põllumehel on üle teatud ulatuse rohumaad, ei pea ta kultuuride mitmekesistamise ja ökoloogilise fookusala nõudeid täitma. Kui varem oli see piiratud teatud maani, siis nüüd kehtib see ka üle 30 hektari suurustele pindadele.

Muudatusi tehti ka noorte põllumajandustootjate otsetoetuste lisamakses – kui seni said noored põllumajandustootjad taotleda otsetoetuste lisamakset viie aasta ulatuses, millest oli välja arvatud tegevuse alustamise ja toetuse taotlemise vahele jääv aeg, siis nüüd saavad kõik noore põllumajandustootja definitsioonile vastavad põllumehed taotleda viieks aastaks toetust, mis on 25–50 protsenti otsetoetuse maksest suurem.

Turukorralduse määruses tehtavad muudatused aitavad tugevdada tootjate positsiooni tarneahelas. Tootjaorganisatsioonide lepinguliste läbirääkimiste, ühisturustamise ja tootmise planeerimise õiguseid laiendatakse kõigile põllumajandussektoritele. Lisaks antakse tootjatele õigus nõuda kirjalikke lepinguid ja võimalus lep-

imaa Viljand im a Eduk te õ Ettev

„

Seda isad ostaksid..

Küsi grillkoda ja teisi aiamaju info@arctic.ee www.arctic.ee

pida toodangu ostjaga kokku väärtuse jagamises.

On nüüd siis tegu sellega, millest on meil aastaid räägitud ja mida oleme soovinud?

Eesistujana olime pisut teises rollis ja pidime hea seisma kõigi liikmesriikide huvide eest. Peamine on, et läbirääkimised lõppesid edukalt ja kõnealune põllumajandusega seotud õigusaktide pakett kiideti heaks. Oli ka neid, eelkõige liberaalsemaid riike, kellele ei meeldinud näiteks riskijuhtimise meetmetes sissetulekute kaotuse lävendi allapoole toomine. Üldiselt nägid aga liikmesriigid selles määruses ÜPP lihtsustamise võimalust. Läbirääkimised tegi keerukaks, et Euroopa Parlament tuli välja paljude ettepanekutega, mis oma sisult kujutasid väikest ÜPP reformi ja oleksid lihtsustamise eesmärgist kaugemale läinud. Lõpuks õnnestus kompromiss ikkagi saavutada. Usume, et sellest paketist võidavad nii Euroopa Liit kui ka Eesti riik ja kõik põllumehed.

Millal need lihtsustamise ettepanekud jõustuvad?

Kuna Omnibus-määruse näol on tegemist väga suure paketiga, mis hõlmab lisaks põllumajandusele veel teisi valdkondi, siis on seda praegu raske öelda. Põllumajanduse osa on meil nüüd läbi räägitud, aga mitmes teises valdkonnas on arutelu veel käimas. Kaalumisel on võimalus võtta põllumajandust puudutav pakett määrusest välja.

Kui võetakse, siis saaks seda juba tuleva aasta algusest rakendada. Milliseid neist me Eestis reaalselt rakendame, seda arutame põllumeestega lähiajal.

6 || juuRVili || maa elu

2. november 2017

Valmista endale is Toivo niiBerG Räpina Aianduskooli õpetaja

uigi taimedes on palju vett, ei ole see harilik, vaid bioloogiliselt aktiivne vesi, mille omastamine loomse organismi ja inimorganismi poolt on seni veel põhjalikumalt uurimata. Kindlasti kannavad sellises nii-öelda imevees lahustuvad looduslikud orgaanilised ained erilisi omadusi, mida on raske seletada tavakeemia seadustega. Ühe taime mahla orgaanilised ja mineraalsed ained tasakaalustavad ja summeerivad positiivseid reaktsioone, mis avalduvad mahla jooja tervise ilmses paranemises. Näiteks ei ole senini avastatud palderjanijuures otsest uinutava toimega ainet, aga ometi avaldab seda mitme aine koosmõju.

Kõik juurviljamahlad sisaldavad tartroonhapet, mis osaleb süsivesikute ja rasvade oksüdatiivses ainevahetuses, aidates ära hoida liigset rasvumist. Viljalihaga mahlas leiduv pektiin ja tselluloos aga seovad ainevahetuse käigus muidu soolestikust raskesti eralduvad kahjulikud jäägid ja isegi raskmetallid, „pühkides” seega seedekulgla puhtaks. Mahlades leiduvad vitamiinid ja mineraalained vähendavad väsimust ja liigset isu ning suurendavad organismi vastupanuvõimet.

juurviLjadest mahLa saamiseks oN Need esmaLt vaja puhastada, koorida ja seejÄreL hÄsti peeNeLt riivida.

Juurviljadest mahla saamiseks on need esmalt vaja puhastada, koorida ja seejärel hästi peenelt riivida. Riivitud juurvilja võiks mõned tunnid lasta jahedas ruumis seista ja alles siis mahl välja pressida.

Paljud riivitud juurviljad hakkavad kiiresti õhu käes tumenema ja mahl omandab ebameeldiva värvuse. Selle vältimiseks on soovitatav värskelt riivitud juurviljamassile valada peale keedetud jahutatud ja soola või sidrunhappega maitsestatud vesi, nii et see kataks veidi riivmassi. Mahla ei ole mõtet valmistada palju, vaid ühe-kahe päeva jagu ja ülejääki säilitada harilikus külmikus. Kõige õigem on vajalik mahlakogus (0,2–0,5 liitrit päevas) valmistada tsentrifugaalpressiga. Oluline vahe on värsketel, veidi käärinud ja kuumutatud mahladel.

Liigselt käärinud või kuumutatud mahl omandab hoopiski uued omadused, sest käärimisel ja kuumutamisel paljud

maa elu || juuRVili || 7

2. november 2017

se juurviljamahla

PORGANDIMAHL sisaldab hulgaliselt A-vitamiini provitamiini karotiini, mida vajavad eriti need, kellel on pidev suur vaimne ja füüsiline koormus. Eriti peaksid porgandimahla tarbima värsked infarktihaiged, kehvveresuse, kõhukinnisuse, väikese maohappesuse ja dermatiidi käes kannatajad. Porgandimahl võiks kuuluda iganädalasse menüüsse kui vähivastane b-karotiini sisaldav imejook.

Porgandimahla tarvitada tühja kõhu peale 100–150 g korraga, võimalusel ka öösel. Ekseemide korral segada päevanormina 300 grammile porgandimahlale juurde 80 g spinatimahla ja juua tühja kõhu peale 3 korda päevas. Spinatimahla puudumisel pigistada klaasile porgandimahlale juurde üks küüs küüslauku. Vastunäidustatud on porgandimahl seedekulgla haavandtõbede, maksaja soolepõletike ning kilpnäärme alatalitluse korral.

PASTINAAGIMAHL on porgandimahlast isegi väärtuslikum, sisaldades peale porgandist leitu veel hulgaliselt eeterlikke õlisid. Kahjuks kasvatatakse seda väärtuslikku köögivilja meil liialt vähe. Üldiselt on raviomadused ja vastunäidustused samad, mis porgandil. Lisaks soodustab pastinaak seedeelundite tegevust ja tagab normaalse söögiisu ja toonuse. Veidi vänge lõhna tõttu on pastinaagimahla soovitatav segada teiste mahladega.

Seedimist soodustavaks mahlaseguks võtta 2 osa porgandimahla, 1 osa pastinaagimahla ja 1 osa kartulimahla.

PEEDIMAHL on hea looduslik kõhulahtisti, uriinieritust ja punaliblede teket soodustav ning immuunsüsteemi tugevdav vahend. Väga tervistav on peedimahl kliimaksi, veresoonte lupjumise, liigse rasvumise, kõrge vererõhu ja neerumaksahaiguste korral.

Peedimahla päevane norm on 200–400 g päevas, mida tarvitada 2–4 korda tühja kõhu peale. Värsket peedimahla juuakse enne sööki pool klaasi kolm korda päevas. Raskete tervisehäiretega inimesed võivad mahla juua kuni pool liitrit päevas. Väheveresuse korral soovitatakse tarvitada mahla mitu kuud 1–2 supilusikatäit enne sööki. Vastunäidustatud diabeedihaigetele.

NAERIS on väga vana tuntud köögivili ja mahlgi oli rahvameditsiinis keskajal aukohal. Naeril aga kasutatakse erinevalt teistest juurviljadest eelkõige lehemahla, mis ületab kaaliumi-, magneesiumi- ja kaltsiumisisalduselt kõik teised mahlad. Seega on naerilehemahl väga hea mao ülehappesuse looduslik regulaator. Häid tulemusi on andnud ka naeri juuremahl hemorroidide ehk päraku veenikomude ravis, ja seda koos porgandimahlaga. Kuid siingi võiks eelistada naeri lehemahla: parim segu oleks 8 osa porgandijuure-, 4 osa spinati- ja 2 osa naerilehemahla. Tarvitada tuleks sellist segu klaas päevas väikeste lonksudena enne sööki. Kuiva köha vastu võtta naerijuuremahla 1–2 sl 3–4 korda päevas segatuna meega. Vastunäidustatud gastriidi, maksahaiguste ning mao ja kaksteistsõrmiku haavandite korral.

PETERSELLIMAHLA loetakse väga heaks ravimiks kuseteede ja neeruhaiguste korral, see aitab vähendada ka uriinis olevat valku. Samuti soodustab uriini eraldumist ja aitab lahustada neerukive. Seedetraktile mõjub petersellimahl soolegaase, spasme ja valusid vähendavalt. Petersellimahl segatuna porgandimahlaga aitab

ravida silmahaigusi: silma sidekesta põletik (konjuktiviit), hall kae (katarakt), nägemisnõrkus ja nägemisnärvi haigused. Koos peedimahlaga vähendab petersellimahl menstruaaltsükli spasme ja liigset veritsust. Peterselli värske toormahl soodustab neerupealiste ja kilpnäärme normaalset funktsioneerimist. Mahl aitab tugevdada veresooni, eriti kapillaare ja artereid.

Kõigi mainitud haiguste korral tuleks päevas tarvitada 1–2 sl puhast petersellimahla. Vastunäidustatud neeru- ja põiehaiguste korral, samuti rasedatele.

SELLERIMAHL on kuulus oma toniseeriva toime poolest. Sellerimahl tugevdab närvisüsteemi, vähendab liigset rasvumist, soodustab neerude tegevust ja uriini er it u m ist , vä hendab menstruatsioonivalusid ja mao alahappesust, ravib naha- ja veenipõletikke ja podagrat. Sellerimahlal on kergelt lahtistav toime. Mahla päevane norm on 100–200 g päevas, tarvitada 2–3 korda tühja kõhu peale. Sellerimahla sobib segada porgandi-, tomati-, spinati-, peedi-, naeri- ja rõikamahlaga. Vastunäidustatud kilpnäärmehaiguste, tromboosi ja maohaavandite korral.

MUSTRÕIKAMAHL on üks mineraalainerikkamaid dieetmahlu. Mahlal on tugev mikroobe hävitav toime. Mahl soodustab uriini ja maomahla eritumist, happeliste neeru- ja sapikivide lahustumist, vaigistab köha, ravib angiini ja impotentsust, normaliseerib ja parandab südametegevust. Rõikamahl leevendab südamehaiguste, reuma, kroonilise bronhiidi, maksa- ja sapi ha ig u ste kulgu. Värske juure mahl on skorbuudi- ja allergiavasta se toimega. Kuna must rõigas suurendab uriinieritust ja seda peetakse happeliste neeru- ja kusepõiekivide lahustajaks, siis kasutatakse seda neeru- ja sapikivitõve korral. Selleks

võetakse üks teelusikatäis veega lahjendatud mustrõikamahla 30–40 minutit enne sööki 3–4 korda päevas. Mahla lahjendada veega 1 : 1. Närvi- ja liigesepõletike korral soovitatakse välispidiseks määrimiseks teha tõmmis, mille valmistamiseks võtta 3 osa rõikamahla, 2 osa mett ja üks osa viina. Vastunäidustatud seedekulgla haavandtõve ja enterokoliidi korral.

MÄDARÕIKAMAHLA kasutatakse söögiisu tõstmiseks ja seedetegevuse ergutamiseks. Tänu suurele C-vitamiini sisaldusele (80–150 mg%) tugevdab üldist heaolu, taandab üleväsimust ja tugevdab organismi vastupanuvõimet.

Sinepiõlid ja glükosiid sinergiin pärsivad halvaloomuliste kasvajate vohamist. 1 sl värsket mahla klaasi vee kohta mõjub hästi kõhulahtisuse vastu, pärssides ja hävitades soolestiku patogeenset mikrofloorat.

Ravikuurina soovitatakse mädarõikamahla võtta segatuna sidrunimahlaga: 1–2 sidruni mahl ja 1 sl puhast mädarõikamahla. Valmis mahlasegu võib hoida harilikus külmikus peaaegu kuu aega. Sisse võtta tuleb sellist eleksiiri 2–3 korda päevas ½ tl tühja kõhu peale. Samas soodustab selline jook organismist liigse vee eraldumist ja uriini teket. Värsket mädarõikamahla koos meega kasutatakse ka bronhiidi ravis (1 sl korraga peale sööki). Mädarõigas soodustab vereloomet ja korrastab menstruaaltsüklit. Riivitud mädarõika kompressid asendavad sinepiplaastrit. Mädarõikamahla ja alkoholi segu on hea pindmiste mädaste haavandite desinfitseerija. Mädarõikamahl lahjendatuna õunaäädikaga 1 : 5 on hea nahapuhastaja akne ja rasuse naha korral. Pärast protseduuri loputada nägu sooja veega. Selline kodune näovesi säilib külmikus umbes üks kuu. Vastunäidustatud seedekulgla haavandtõbede, mao ülihappesuse, enterokoliidi ja neeruhaiguste korral.

REDISEMAHL kuulub jällegi tugevatoimeliste mahlade hulka. Mahla valmistatakse nii juurtest kui ka lehtedest. Koos porgandimahlaga suurendab limaskestade toonust.

Paremat mõju avaldab siis, kui võtta 30–40 minutit pärast mädarõikamahla tarbimist. Redisemahl rahustab, vähendab valu ja puhastab organismi liigsest limast. Vastunäidustatud igasuguste seedetrakti haavandite korral.

JUURSIGURIMAHLA loetakse segatuna peterselli-, sellerija porgandimahlaga üheks paremaks nägemisteravuse parandajaks ja silmanärvide toniseerijaks (väsimuse vähendamine), seega peaks sellist turgutajat tarbima kõik arvutifännid. Silmanägemist turgutava joogi valmistamiseks tuleks võtta 7 osa porgandi-, 5 osa juurselleri-, 2 osa juursiguri- ja 2 osa petersellimahla. Ära tuleks juua vähemalt klaas mahla päevas väikeste lonksudena enne sööki. Vastunäidustatud allergikutele, astmaatikutele, pankreatiidi, hemorroidide, bronhiidi ja gastriidi korral.

KARTULIMAHL on suurepärane põletikuvastane vahend. Toore kartuli mahla on lihtne valmistada.

Kõigepealt eemaldada kartulilt koor, kuna see ei ole inimese tervisele kasulik. Hakkida kartul peeneks. Asetada marli sisse ja suruda mahl välja.

Tarbida ainult värskelt pressitud mahla. Sa-

muti võib teha smuutit: lisage õuna, banaani, kiivit, apelsini, greipi, sellerit, arbuusi jne.

Kartulimahl on abiks artriidi ja teiste põletikuliste haiguste korral. Samuti leevendab see valu, eriti liigese- ja seljavalu. Kartulimahl on väga aluseline ja aitab südame-veresoonkonnahaiguste ja isegi kasvajate vastu. Kartulimahl aitab edukalt organismi puhastada ja kaalust alla võtta.

Selleks on vaja juua üks tass kartulimahla hommikul enne hommikusööki ja õhtul 2–3 tundi enne magamaminekut.

Kui kartulimahl ei maitse, siis võib seda segada teiste mahladega, näiteks porgandimahlaga, lisada võib ka mett. Vastunäidustatud neile, kel on raske suhkurtõbi või maohappesuse vähenemine.

MAAPIRNIMAHLA kasutatakse mao ülihappesuse vähendamiseks, mao ja soolestiku talitluse normaliseerimiseks. Mahl on põletikuvastase toimega. Maapirnil on ka antisklerootiline mõju ja võime parandada veresoonte seinte olukorda. Vastunäidustatud kõhupuhituste korral.

www.omaporsas.ee

biokeemilised ained lagunevad, samas tekivad uued hoopis teiste omadustega ained. Seega tuleks ravimiks tarvitada eelkõige värskeid mahlu 150–200 g 2–3 tundi pärast põhisööki, st tühja kõhu peale. Viimase mahlaklaasi võib rahuga juua ka enne magamaminekut.

Oma Põrsas pakub eestimaist sealiha t! is m r fa e r e p u g n ja a V SEALIHA al 2,40 €/kg Ootame teid Tallinnas Nõmme, Mustamäe ja Lasnamäe turul, Tabasalus Klooga mnt 5a Rakveres Vaala keskuses ja Pikk 11

Uus lihapood Balti jaama turul!

8 || maHeTooTmiNe || maa elu

2. november 2017

mahetalu. Pärnumaal Koonga vallas Pikaveres asub Eesti üks esimesi mahetalusid.

Sepa mahetalus peetakse lehmi ja igast viimasest kui piimatilgast valmib midagi maitsvat.

sepa mahetalus

on peamine lehmade õnn

Sepa mahetalu perenaise Nele Tamme sõnul toodetakse talus koguseliselt kõige rohkem kohupiima.

TiiT eFerT Maa Elu

P

ikavere külasse jõudes tekib tunne, nagu oleks imeväel jõudnud Muhumaale, sest siin looklevad kiviaiad, mille vanust ei oska keegi täpselt öelda. Kuna siinkandis on maa kivine, pidasid esivanemad targemaks maapõuest välja tulnud kivid aedadeks laduda. Aiad moodustavad tänavaid, mis kõik viivad kuhugi: naaberkülla, taluõuedesse või suuremate teede äärde. Kiviaedadega on piiratud ka krundid ja põllud.

Just siin kiviaedade vahel võtab meid vastu Sepa mahetalu toimekas perenaine Nele Tamm. Talu hoovis on parasjagu käsil õunamahla pressimine. pidada talu või mitte pidada Nele sai talu emalt päranduseks 2009. aastal. Emaga karjalaudas juhtunud õnnetus oli pere jaoks ootamatu. Nele plaanid olid teised, ta töötas Paikusel koolis lastekaitsespetsialistina ja valmistus Tartu ülikoolis lisaaineid võttes sotsiaalpedagoogika magistriõppeks. Kuigi ta oli kogu aeg talus elanud, ei osanud ta lehmagi lüpsta ja pidi selle imekiiresti ära õppima.

Esimesel, traagilisel õhtul aitas teda välja vapper teismeline poeg, sest juhtugu mis tahes, loom lüpsmata jääda ei saa.

Majapidamises oli kaks lüp-

silehma ja tehnikat polnud. Talu vajas hädasti investeeringuid. Tol ajal 39aastane naine seisis valiku ees: kuni 40. eluaastani sai taotleda noore taluniku starditoetust. Nele haaras sellest kinni kirjutas kiiresti projekti. Kahjuks jäi ta napilt joone alla.

Aga mõte talu pidada oli juba kindel ja ta ei jätnud jonni.

Ta kirjutas uue taotluse heinavarumistehnika soetamiseks ja selle ta ka sai. Nüüd polnud enam pääsu. Toetusega kaasnes viieaastane aruandekohustus ja tuli tegutsema asuda.

Nele võttis tallu lihaveised ja kasvatas lüpsilehmade arvu.

Samas oli jäänud talul piimakvoot taotlemata, mis tähendas, et seda ei saanud kombinaati müüa.

Nele hakkas kohupiima valmistama. Esialgu müüs ta piima ja kohupiima töökaaslastele.

Sõna hakkas levima ja Pärnuski tekkisid esimesed kliendid.

Esimesed tooted valmisid koduköögi pliidil. Tööpäevad olid 16 kuni 21 tundi pikad. „Kell viis ärkasin, lüpsin lehmad, kaheksaks sõitsin Paikusele, kella kolmest tulin ära lehmi lüpsma, seejärel hakkasid tooteid valmistama,” kirjeldab Nele oma tööpäevi.

2011. aastal otsustas ta palgatöölt ära tulla ja keskenduda talupidamisele. Nüüdseks on ta võtnud naabrinaise lüpsjana tööle. „Oleksin ma teadnud, et ta on nõus, oleksin ta kohe pal-

ganud,” lisab Nele. Aastast 2011 peab Nele ennast professionaalseks talunikuks. „Enne olin hobitalunik.”

KoGenud mahetalu Sepa talu taotles sajandivahetuse paiku mahetalu märki ja sai selle 2002. aastal. See oli aeg, kui ses valdkonnas valitses teadmatus ja tarbijaskond polnud veel kujunema hakanud. Nüüd on pilt teine ja Sepa mahetalul pole mingit plaani ökomärgist loobuda. „Tundub, et see on siiski argument,” lausub Nele, „on neid, kes jälgivad märke, ja on neid, kes vaatavad ainult hinda.” Aga on selliseidki ostjaid, kelle rahakott on õhuke, aga siiski ostavad kvaliteetseid ja keemiata mahetooteid.

Lihaveistest on Sepa mahetalus tänaseks loobutud ja keskendutud ainult piimakarjale.

Tundub küll, et lihaveised kasvavad ise, aga nendega on pidevalt tegemist. „Nad söövad karjamaa küllalt kiiresti tühjaks, seetõttu peab palju kopleid olema ja neid tuleb vahetada. Lisaks tahavad nad juua, millega kaasneb igapäevane veevedamine. Jõusööta peab viima. Ei ole nii lihtne midagi,” kirjeldab Nele. Maast puudu ei tuleks, talul on seda sadakond hektarit.

Piimatoodete müümiseks hakati suvisel ajal usinasti laatadel käima. Ühte nädalavahetusse võis mahtuda kuni viis laata ja polnud enam aega lihaveistega tegelda. Kui oli va-

Fotod: kriStina eFert

ja investeerida juustukatlasse, siis selleks saadi raha lihaveiste müügist. Nii oli kaalukauss lõplikult piimakarja poole kaldunud. Praegu on talus alla 20 lehma ja üks pull, kes kõik on üheskoos karjamaal.

Nele on igale loomale nime pannud ja käib neid karjamaal leivaga hellitamas. Loomad on hästi sõbralikud ja rahulikud.

Nad on kenasti hoitud ja vastu annavad hea kvaliteediga piima. iGa viimane Kui tilK Nele eesmärk on väärindada iga viimane kui piimatilk ja mastaabiefektiga tulu ei teenita. „Saame hakkama, aga kindlasti on sada tulusamat tegevust,” sõnab Nele.

Esimesed tooted olid kohupiim ja jogurt, siis lisandus toorjuust. Küsimise peale hakkas Nele valmistama näiteks sõira, seejärel tuli jäätis. „Kui jäätisemasinat nägin, siis see tundus nii väike. Jõudsin järeldusele, et valmistan jäätist iga päev,” räägib Nele. Nüüd on ta juba uue ja suurema masina muretsenud. Suvel oli populaarne toode grilljuust, praegu on menukamad koorevõi ja hapukoor. Koguseliselt kõige rohkem toodab ta aga kohupiima.

Kliendid käivad ostmas ka otse kodust. Pärnus tehakse kaubaringe, tooteid saab osta Pärnu OTTi vahendusel. Tal-

linnas on tooted müügil Kaubamajas, Nõmme turul, Köleri Delis ja Mahemarketis.

Kogu sortiment on saadaval Veerenni tänaval asuvas kaupluses Talu Viljad. Veel varustab Sepa mahetalu kohvikuid ja restorane.

Praeguse tootmismahu juures suudab talu olemasolevad kliendid kenasti ära varustada.

Tootmise kasvatamiseks oleks vaja piimakarja suurendada, uued loomad aga ei mahuks praegusesse lauta ära. Ent uue lauda ehitamine nõuab kopsakat investeeringut.

Talus on ka paarisajapealine kanakari. Mune jagub püsiklientidele ja oma toodete sisse.

Tooted on pälvinud tunnustust, näiteks valiti šokolaadipiparmündijäätis 2013. aastal parimaks tooteks Imaveres toimunud piimapäeval. Sõir pälvis 2016. aastal esikoha ja selle valmistaja sõirameistri tiitli Saatses seto sõirapäeval. Sellega kaasnes kohustus huvilistele sõira tegemist õpetada. „Juhtus nii, et töötoas oli huvilisi ka Pärnumaalt. Nii sain sõira kodukandis Seto-

eeLNevaL kokkuLeppeL oN sepa mahetaLus vÕimaLik Õppida piimatoodete vaLmistamist.

maal oma kodukandi inimestele selle valmistamist õpetada,” räägib Nele.

JaGab meelsasti õpetust Nele räägib oma talu lugu meelsasti huvilistele ja jagab talupidamiskogemusi, kui teda kuhugi esinema kutsutakse. Ta on osa võtnud avatud toiduainetööstuste nädalast ja avatud talude päevast, mil avab külastajatele uksed.

Eelneval kokkuleppel on Sepa mahetalus võimalik õppida piimatoodete valmistamist.

Kasutada saab Sepa mahetalu meiereid, kus on juustukatel, juustupress, koorelahutaja, võimasin, jäätisemasin, elektripliit. Õpituba võib olla nii koduköögi kui ka väiketöötleja suunitlusega. Õpilaste arv võib olla paarist kuni paarikümneni. põlvKonnavahetus Paljude väiketalude tulevik pole selge, sest kord talule aluse pannud inimesed jäävad vanemaks ja noori talupidamine ei huvita. Sepa mahetalus on teisiti – juba praegu on ettevõte üle antud poeg Jorma Silmale ja Nele võib rahulikult meiereis tootearendust teha. Lehmade heaolu ja karja laiendamise plaanidega tegeleb noorperemees. Nii võib talu kestmises kindel olla.

maa elu || VaRia || 9

2. november 2017

GLÜFosaadi kEELaminE ÄhVardab tÕsta ViLJa hinda

Rohelised

E

rähnid Isane roherähn sipelgaretkel.

OLAV RENNO linnuteadja

k

ui rähnidest juttu tuleb, läheb mõte kõigepealt mustavalge sulestikuga kirjurähnide peale, keda Eestis võib kohata viit liiki (koos laanerähniga). Peale nende elutseb meil veel musträhn ja kaks roheka sulgrüüga rähniliiki. Viimastest täna juttu teemegi.

Viimase poole sajandi kestel on meil üsna tavaliseks muutunud hallpea-rähn. Eestis oli veel 1950. aastatel tema langeva lõpuga klüü-klüü klüü-vilerodu suhteliselt harva kuulda, nüüd aga on ta kaunis tavaline pesitseja paljudes niisketes lehtja segametsades, suurtes parkides ja koguni kuivades männikutes, Eestis kokku 3000 kuni 5000 haudepaari. Kõikjal peab aga leiduma haabu, sangleppi või muid pehmema puiduga puid, millesse need peaaegu hakisuurused rähnid suudavad pesaõõnsuse peiteldada oma hoopis nõrgema nokaga, kui on suur-kirjurähnil. Paarikümne rohelise rähni hulgas on see liik kõige laiema levilaga – LõunaNorrast ja Edela-Prantsusmaast Musta mere ja Kesk-Siberini, kust edasi Kaug-Idani on levinud teine alamliik; teda leidub Kesk-Soomes ja Karjalas, ent puudub Kesk-Euroopas ja Lõuna-Rootsis. Meil on see rähn nagu teisedki rähnid sisuliselt paigalind. Kabli linnujaamas harva püütud linnud on küllap põhjapoolsed läbirändajad.

Selle, ka hallrähniks nimetatud linnu selg on tuhmsamblaroheline, sabapealne pisut kollakas, alapool natuke rohekalt toonitud helehall, tumedatel tiivasulgedel heledad vöödid, nii et lennul paistavad tiivad tähnilistena. Pea ja kael on hall, isaslindudel laup erepunane, emasel aga hall, alanoka tüvikult lähtub kitsas must valjasriba. Nokk on mannetum kui roherähnil.

Alates juba veebruarist trummeldab isane mõnel kuival oksal, lastes kuulda umbes pooleteise sekundi pikkuseid põrinaid.

Paarid moodustuvad enamasti

Hallpea-rähni emalind poegadele toitu toomas.

Fotod: Wikipedia

eelkevadel. See rähn talub liigikaaslasi enam kui mõni sugulane ja pesi on leitud isegi ainult sadakond meetrit üksteisest. Hallpea-rähn õõnestab oma pesakoopa poolkõdunenud puutüvesse. Mai keskpaiku on pesas kuus kuni kaheksa muna, mida rähnipaar teineteist mõne tunni takka vahetades haub keskmiselt 17 päeva. Alul paljaid ja suletud silmadega poegi toidetakse esimestel päevadel vanalinnu pugust välja öögatatud putukatega, hiljem antakse poegadele toiduks noka vahel kohale toodud saaki – sipelgaid, kärbseid ja mardikaid ning nende tõuke. Kolme ja poole nädalaselt lendavad pojad pesast välja ning jäävad nädalapäeviks vanalindude juurde, kes neid veel ka toidavad. Siis aga algab iseseisev elu, kuni järgmisel varakevadel leitakse endale paariline ja asutakse ise pesitsema.

Nende rähnide eluiga küünib 6–7 aastani.

Hallpea-rähn käib talvel meelsasti linnutoitlates pekki nokkimas ja sööb ka seemneid. Ent põhiline toit on ikka puutüvedel ja koore all leiduvad putukad, vähem ka sipelgad-kuklased, kelle pesakuhilatest nokka saamiseks tuleb mõningast kaevuritööd teha. Sügisel söövad nad ka marju. Suhteliselt kasuliku linnuliigina kuulub hallpea-rähn kolmandasse kaitsekategooriasse.

Teine meil pesitsev rohelise sulestikuga rähniliik on roherähn. Ta on Eestis jäänud üsna haruldaseks – hea, kui pesitseb veel mõnikümmend paari, ent veel kolmveerand sajandi eest oli ta siin üks tavalisemaid rähne. Nüüd kuulub ta teise kaitsekategooriasse kui kadumisohus liik. Temagi on paigalind ja talvist asurkonda hinnatakse kuni 150 isendile. Kesk- ja

Ida-Eestis näeb seda liiki päris harva, Lääne-Eestis ja läänesaartel pisut sagedamini. Roherähni võib pesitsemas leida salu-lehtmetsades, puisniitudel ja suurtel pargialadel või kalmistutel, harvem kuuse-segametsades, kui seal leidub haabu, ent mitte kunagi kuivades männikutes.

Roherähn on sulestikult üsna sarnane hallpea-rähniga, kuid lagipea on kuklani punane, silmaümbrus must ja isasel ka punane valjasriba. Hallikas alapool on kollase jumega.

Noorlinnu sulgrüü on tähniline.

Toitutakse enamjaolt sipelgatest, nii pisikestest murelastest kui ka suurematest kuklastest, keda nopitakse maapinnalt, talvel aga uuristatakse kuklaste manu pääsemiseks kuhilatesse augud ja urud. Vähesel määral hangitakse toiduks kõdupuidus ja irdkoore all elavaid putukaid ja nende vastseid. Huvitav iseärasus on nende kahe rähniliigi keele ehituses: keeletipp pole terav ja kidadega nagu kirjurähnidel või musträhnil, vaid pisut laienenud-lamenenud. Et putukaid kinni hoida, on keel kaetud ülikleepja limaga, mis soodustab sipelgate noppimist. Roherähni väljasirutatud keel küünib isegi 10 sentimeetrit nokatipust kaugemale.

Roherähn trummeldab harva, see-eest aga laseb kuulda oma häälitsust – ühtlase kõrgusega klü-klü-klü-hüüdu, mis on lühemate silpidega, aga pikem kui hallpea-rähnil. Pesapaika hakkab isalind kaitsma juba märtsis, rivaale järjest sagedamini helikeele abil sellest teavitades. 40 sentimeetri sügavuse ja 15sentimeetrise läbimõõduga pesaõõnsuse raiub mõnesse pehmema puiduga puu tüvesse isalind, saades sellega toime 15 kuni 30 päevaga. Mai keskpaigaks muneb emalind 5–8 muna. Haudumiseks kulub keskmiselt 17 päeva ja osalevad mõlemad paarilised. Esialgu sulgedeta ja kinnisilmsed pojad hakkavad juba kolme nädala vanustena, mõni päev enne lennuvõimeliseks saamist pesast väljas käima. Juulikuu jooksul pesakonnad hajuvad ning roherähnid uitavad erakutena ringi terve sügise ja talve, kuni salatung neid jälle paarideks liidab.

esti põllumehed on murelikud, sest glüfosaadil põhinevate umbrohutõrjevahendite keelustamine võib tõsta põllusaaduste hinda ja vähendada põllumeeste konkurentsivõimet Euroopas.

Kaks aastat tagasi aasta põllumeheks valitud Tartumaa teraviljakasvataja Romet Rässa on glüfosaadi võimaliku keelustamise suhtes pessimistlik. „Peaksin sel juhul ostma endale teised põllutööriistad. Suureneksid kulud kütusele, palkadele ja varuosadele,” sõnab ta. „ Absoluutselt õige,” nõustub Rässaga Kevili põllumeesteühistu nõukogu esimees, eelmisel aastal põllumajandussektori silmapaistvamaks tippjuhiks valitud Jaak Läänemets. Tema sõnul mõjutaks glüfosaadi keelustamine vähemal või rohkemal määral kõiki Eesti põllumehi, kes ei tegele mahepõllumajandusega.

Glüfosaat on maailmas enim umbrohutõrjeks kasutatav ühend, mis hävitab kõiki umbrohtusid.

Maaülikooli põllumajandusja keskkonnainstituudi dotsent Eve Veromann ütleb, et kui alguses peeti ainet võrdlemisi ohutuks, siis viimastel aastatel on ilmu-

nud aina rohkem uuringuid, mis tõestavad vastupidist.

Näiteks on glüfosaat Maailma Tervishoiuorganisatsiooni hinnangul potentsiaalselt vähki tekitav. Teised uuringud on Veromanni sõnul aga näidanud, et aine on ohtlik veeelustikule ja kahepaiksetele ning vähendab niiviisi looduslikku mitmekesisust.

Seetõttu arutabki Euroopa Komisjoni juhitud taimekaitsevahendite töögrupp nüüd, kas ja millisel määral aine edasist kasutamist lubada. Eelmisel kolmapäeval toimunud liikmesriikide hääletusel aine kasutusloa pikendamine vajalikku toetust ei leidnud.

Maaeluministeeriumi taimetervise osakonna nõuniku Gerit Dreyersdorffi kinnitusel oli tegu oli siiski mittesidu-

va eelhääletusega ja glüfosaadi lõplik tulevik selgub hiljemalt 15. detsembril. Kui selleks ajaks kasutusluba ei pikendata, ei tohi glüfosaati enam Euroopa Liidus kasutada.

Romet Rässa ja Jaak Läänemets on ühel meelel, et häid alternatiive glüfosaadil põhinevale tõrjevahendile ei ole. Teised maaharimisviisid, näiteks sügavkündmine või vahekultuuride kasvatamine, on hulga keerukamad ja kallimad.

Tootmise kallinemine tähendaks Rässa ja Läänemetsa sõnul põllusaaduste, nagu vili või kaunviljad, hinnatõusu.

Sama tõsiasja toob välja Gerit Dreyersdorff, kelle sõnul on Eesti ametlik seisukoht glüfosaati soosiv. Kui palju aine keelustamine põllusaaduste hinda kergitaks, seda Dreyersdorff, Rässa ega Läänemets praegu hinnata ei oska.

Rässa lisab, et vilja ja kaunviljade kallinemine langetaks Eesti põllumeeste konkurentsivõimet Euroopas. Ta selgitab, et lääneriikide põllumehed saavad suurenevad tootmiskulud katta põllumajandustoetustega. Kuna Eestis on toetused väiksemad, siis on Eesti põllumehed halvemas seisus.

JOHANNES VOLTRI

mEtssiGu asEndaVad huntidE toiduLauaL mEtskitsEd Ja hirVEd

a

afrika seakatku tõttu murravad hundid igal aastal üha vähem metssigu. Metssigade asemel on nende saakloomad rohkem metskitsed ja punahirved.

Keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist Tõnu Talvi räägib, et metssigade vähenedes on tõusnud metskitsede arv ning hundid on metssigade asemel hakanud toituma punahirvedest ja metskitsedest. „Hunt on oportunistlik kiskja ehk ta murrab saaki, mida saab kõige kergemini kätte ja mida on kõige rohkem,” ütleb ta. Huntidel on metsas veel piisavalt saakloomi ja metssigade kadumine huntide toidulaualt koduja taluloomi ei ohusta.

Kuigi Eestis kariloomade murdmises märkimis-

väärseid muudatusi toimunud pole, võib aastati suuri erinevusi esineda külade või valdade tasandil. Kodu- ja kariloomade murdmine sõltub Talvi sõnul sellest, kui lihtne on huntidel saaki tabada. Kui loomad ei ole ümbritsetud korraliku taraga, kui puudub karjakaitsekoer või kui inimene pärast murdmist ei sekku, siis võivad hundid jäädagi karja kimbutama.

25. oktoobril tungisid hundid Järvamaal Albu vallas kallale kahele hobusele, mõlemad hobused said kergemaid vigastusi. Hobuste omaniku Tiina Tollimäe sõnul ei ole hundid kunagi varem hobuseid rünnanud. Hobused olid koplis, taraga piiratud karjamaal.

Järvamaa jahindusklubi juhatuse esimehe Mati Hõbemäe jutu järgi olid mets-

sead varem huntide meelissaak, sest sead on aeglased ja kergesti jahitavad. Koduloomad on huntidele kõige kergem saak, peale koduloomadele jahivad hundid ka hirvesid ja põtru. Hõbemäe arvates võib huntide kasvav arv suureks probleemiks saada. „Kui huntide arvukus tõuseb ja saakloomade hulk väheneb, siis väga lihtne tuletus on inimesed ja lapsed.”

Keskkonnaagentuuri uuringute andmetel on metssigade osakaal huntide toidulaual märgatavalt vähenenud. Kui 2013. aasta uuringust selgus, et huntide peamised toiduallikad olid põdravasikad, põdrad, metssead ja koprad, siis 2016. aastal olid need põdravasikad, põd rad , metsk itsed ja hirvlased.

Siim kamS

ALTERNATIIVVARUOSAD JCB tehnikale HOOLDUS ja REMONT

ENTRA GRUPP OÜ Magasini 31 Tallinn Tel 644 3345 e-post entra@entra.ee

10 || ilma- ja TaimeTaRk || maa elu

Kevadine JõhviKaJooK Kevadistest jõhvikatest pigista­ tud mahla hulka valatakse kahe­ kuni kolmekordne kogus vahtra­ mahla. Maitseks võib lisada veidi mett. Tõeline tervisejook. Võib ka valmistada vahtrasiirupiga.

taimedes leiduvad toimeained taastavad ja korrastavad neid valupunkte. Puhtas ja häirimatus looduses kasvanud taimede väele ei saa kultuurtaimed oma toimelt lähedalegi. See, et raba tundub toitainevaesena, on petlik. Turbasammal on lausa toitainete ladu.

Kuna jõhvikas kasvab päris samblasüles, on tal on kasutada rikkalik toitainete ladu.

Legendi järgi on meie rabades kasvav jõhvikas sookollide poolt ärapeidetud rubiin. Kindlasti oleme kõik seda marja näinud ja söönud, aga kas ka oma käega korjanud ja otse rabamättalt suhu pannud?

Jõhvikas ei sisalda küll märkimisväärselt vitamiine, aga on see-eest rikas mineraalainete ja mikroelementide poolest, mis teebki temast väeka marja. Jõhvikas leidub rohkelt kaaliumi, kaltsiumi, naatriumi, fosforit, rauda, tsinki, vaske, mangaani.

Jõhvikas sisalduvad pektiinained muudavad ohutuks meie organismis leiduvad raskmetallid ja radioaktiivsed ained.

Marjades leidub muidugi küllaldaselt C-vitamiini (hapu maitse annab siiski sidrunhappe sisaldus, 3 protsenti) ja parkaineid.

Jõhvikaid kasutatakse meditsiinis ainevahetuse reguleerimiseks, kõhu korrastamiseks, põiehädade ja aneemia korral.

Jõhvikas tugevdab veresoonte seinu, vähendab vere hüübivust, seega on kasulik südame- ja vererõhuhaigele ning ateroskleroosi korral. Jõhvikas on hea palaviku langetaja ja janukustutaja. Külmetushaiguste ja angiini korral tuleb teha jõhvikamahla jooki. Vastunäidustatud on jõhvikas maokatarri, haavandtõve, maksa ja sapiteede põletiku korral.

mareT makko apteekertaimetark

J

õhvikas on Eesti ehe rabametsade ja siirdesoode mari.

Rahvapärane nimetus kuremari vihjab sidemele kurgedega, täpsemalt sookurgedega.

Jõhvikate korjamiseks on õige aeg pärast esimesi öökülmi, siis on neis kasulikke aineid kõige rikkalikumalt. Kevadel lume alt väljasulanuna on marjad veelgi maitsvamad, kuna happe hulk on talvega vähenenud.

Soos ja rabas on eestlased ammusest ajast käinud marjul ja ravimtaimi korjamas ning sealt on sõdade ajal peidupaika otsitud. Soo ja raba on ikka olnud puhtad ja veidi müstilised paigad, kuhu tänapäeval igaühe jalg pole astunudki. Palju on muistseid muinaslugusid, kus raba ja soo on olnud nõidade tegevuspaik või nõiavägiste ravimtaimede kasvukoht.

Praeguseks on rabadest ja soodest saanud unikaalsed paigad, mille erakordsus avaldub just sealsete elanike ja taimeriigi kaudu. Nüüdsele inimesele on raba eksootiline, müstiline rahupaik. Rabas valitseb omamoodi vaikus, raba on energeetiliselt ja füüsiliselt puhas. Sellist liigilist eripära ja puutumatust nagu meie raba- ja sooaladel pole Euroopas enam kusagil.

Soode ja rabade kuivendamisega on hävinud sealsed hindamatud ravimtaimed. Eesti pinnast on kuni 31 protsenti kaetud rabade ja soodega. Rabavesi on eriline, selles kasva-

vad samblad moodustavad filtri, mis kurnab vee hästi puhtaks. Rabaveega on hea loputada juukseid ja keha, see jätab puhta ja mõnusa tunde, selles on palju aineid, mis rahustavad, desinfitseerivad ja toidavad nahka, aitavad leevendada psoriaasi ja teisi nahahaigusi. Rabas kasvavad väekad ravimtaimed ja marjad. Kõik need on tugevatoimelised ja nende tarvitamisel tuleb piiri pidada. Turbasambla eriomadus on õhust veeauru imamine, sellega koos haaratakse ka tahma, suitsuosakesi, metsataimede õietolmu ja kogu saastet, mis seal leidub. Nii ongi turbasammal üks suuremaid õhu- ja veepuhastajaid. Samblale endale piisab eluks vaid tolmust ja veest.

Rabavees peaaegu puuduvad haigusi tekitavad bakterid ja mikroobid. Kuna rabavesi on küllalt happeline – pH on 3, on see puhastav ja nakkusevastane. Soo puhastab sellest läbinõrguvat vett, reguleerib õhuniiskust ja eraldab hapnikku.

Selles puhtas ja karmis paigas kasvavad ravimtaimed ja marjad peavad olema paindlikud, et ellu jääda. Samas ravivad sootaimed ise ainevahetust ja hoiavad seda stabiilsena. Reuma, liigesepõletik, gripp, külmetushaigused – nende haiguste korral ongi inimese keha termoregulatsioon häiritud ning see põhjustab vaevusi ja pidevaid probleeme. Soo- ja raba-

Jõhvika teaduslik nimi Oxycoccus palustris on tuletatud kreeka keelest: oxys – hapu, coccos – vili.

Foto: elmo riiG

ju Kal

kÜlvikalender: novemBer

07.54 16.15

VESI

ÕHK

K

Leht Leht, alates kl 14.29 vili

22.36

TULI

S

9. N

Õis, alates kl 12.45 leht

MAA

V

8. K

10. R

Õis

LI

Juur, alates kl 12.26 õis

7. T

VI

juur

07.23

5. P 6. E

R

i ts

Vili, alates kl 11.46 juur

ur Amb

4. L

Jäär

vi Lõ

3. R

kits

U

i

segi praegusel pilvisel ajal (hilissügis on Eestis üks pilvisemaid aegu, sest aastases käigus on pilvisuse maksimum novembris ja detsembris – üldpilvisus 8,3–8,6 palli ja madalpilvisus 7,5–8,1 palli) võib helgematel hetkedel jälgida põnevaid pilvi – joonpilvi ehk kondensjälgi.

Joonpilved (Cirrocumulus tractus) ehk kondensjäljed on tavalised pilved, mis võivad tekkida õhusõiduki lendamise mõjul kahel moel. Esimesel juhul on põhjuseks õhusõiduki mootorist pärinev veeaur, mis paiskub õhku põlemisprotsessi käigus. Teisel juhul võivad kondensjäljed tekkida oludes, kus õhk on veeaurust küllastunud.

Need on joone- ja riba(lindi-)kujulised pilved, mis on mõnikord lühemad, teinekord aga üle kogu taeva ulatuvad. Võivad aja jooksul katta suure osa või terve taevalaotuse, mõnikord on katkendlikud või usjad.

Joonpilvi esineb aastaringselt, olles väga tavalised, kuid on sageli varjatud madalate pilvedega. Need on sagedasemad kahe erineva tihedusega õhumassi vahel oleva üleminekuvööndite (front) ja madalrõhulohu ees või madalrõhkkonna soojas osas (soojas sektoris).

Joonpilved koosnevad enamasti jääkristallidest, vahel ka allajahtunud veetilkadest. Seetõttu on nad kiud- või kiudrünkpilvede erim, mis annavad küll sageli sademeid, kuid aluspinnani need ei jõua (virga).

Joonpilvedel on ka ilmaennustuse seisukohast tähendus: kui joonpilvi hakkab tekkima massiliselt mingis kindlas ilmakaares (sageli koos teiste ülemiste pilvedega) ja levimisala laieneb, siis on oodata pilvisuse tihenemist ja sademeid 12–24 tunni jooksul, mõnikord ka kiiremini.

Joonpilved võivad viidata lähenevale tsüklonile või selle lohule, mille eel suureneb aluspinnast kilomeetrite kõrgusel õhu niiskussisaldus ja õhumass hakkab kerkima, soodustades niiviisi joonpilvede teket ja püsimist. Kui joonpilv on katkendlik, näitab see veeauru ebaühtlast jaotust troposfääri ülapiiril, täpsemalt kõrgusel, kus see pilveriba asub. Seega on võimalik ka vastupidine: prognoosida atmosfääri seisundi abil seda, kus on joonpilvede teke tõenäoline. NASA on koostanud vastava prognoosikaardi, mis on Internetis igaühele kättesaadav (veebis: goo.gl/wSDCKo).

25. ja 26. oktoobril tuli rinda pista väikese lumetormiga, seejärel hakkas lumi sulama. Uuesti sadas lund 30. oktoobril, kuid mitte enam palju. Öeldakse, et „niimitu päeva on esimene lumi maas, niipalju ka „talvesi” teeb”. Mõnes kohas oli see lumi enam-vähem neli päeva maas.

Seega kui seda lumepäevade hulka vaadata, siis teeks 4 talve (praegu ära sulanud sinna hulka ei lähe). See kogus näitab, et just kõige püsivam see talv ei tuleks. Elame, näeme!

Kolmapäeval (1.11.) liikus madalrõhulohk Eesti kohale. Neljapäeval (2.11.) tekkis Läänemerel osatsüklon ja tõi peamiselt vihma. Reedel (3.11.) suundub madalrõhkkond üle Eesti Venemaale. Öö on sajune (sajab vihma), päeval sajuhood hõrenevad. Tuul öösel lühiajaliselt nõrgeneb, päevaks tuule suund muutub, olles enamasti põhjast. Õhutemperatuur on ööpäeva vältel 5...10 °C. Nädala lõpuks jõuab edelast kohale väga soe õhumass, mistõttu ööpäeva vältel on õhutemperatuur 5...10 °C, ja see võib mõneks ajaks püsima jääda.

JõhviKamaiustus Suurimad ja kaunimad jõhvi­ kad kastetakse munavalge sis­ se, seejärel veeretatakse tuhk­ suhkrus. Kui tahetakse pakse­ mat suhkrukorda, võib kastmist ja suhkru sees veeretamist kor­ rata. Lastakse kuivada, et mar­ jad üksteise külge ei kleepuks.

on sookollide peidetud rubiin

JU

JoonPiLVEd Ja iLmamuutusEd

rEtsEPtid

Ne i

ilmatark

Sõnn

jÜri kamenik

Jõhvikas

ISTUTUSAEG

ilmaTark

2. november 2017

K

Vili allikaS: mÄrkmik­kalender „aaSta aiaS 2017” kirjaStuSelt varrak

V

maa elu || kodu ja aed || 11

2. november 2017

Puulehed Looduses ei riisu ju peale tuule lehti keegi ja nende kõdunemine on osa toitainete ringlusest.

Foto: Mabel Amber / pixabay.com

mulda ja kompostiks Säde Lepik Maa Elu

M

ärgadel lehtedel libisedes ja kukkudes võib haiget saada ja luid murda. Seepärast on nüüd viimane aeg puhastada lehtedest aiateed ja -rajad, terrassid ja trepimademed, mis on libedaks muutudes eriti ohtlikud paigad.

Linnas tuleb lehed tavaliselt koristada ka oma aia tagant ehk krundiga piirnevalt tänavalt, sest kinnistu omanikku kohustavad seda tegema kohaliku omavalitsuse heakorraeeskirjad.

Muidu võib järgneda trahv ja lugu on rahakotile eriti valus siis, kui keegi saab kukkudes viga ja nõuab sisse sellega kaasnevad kulud. Tartu heakorraeeskirjas on näiteks sees punkt, et puude ja põõsaste lehed olgu ka kinnistult ära koristatud, pealinnas aga tuleb vältida prahi kandumist kinnistult kõnniteele. Teave selle kohta, mida just teie kodukandis nõutakse ja kuidas on korraldatud puulehtede tasuline äravedu või äraandmine, on paari hiirekliki kaugusel.

Mitu kasutusvõimalust Lehti riisuda on muidugi mõnusam kui protsessida või trahvi maksta. Avaras maa-aias on samas kindlasti varjulisi või loodusliku ilmega osi, mida po-

le mingit mõtet lehtedest puhtaks kraapida, las need lagunevad seal, kuhu langesid, ja toitained jõuavad tagasi mulda. Looduses ei riisu ju peale tuule lehti keegi ja nende kõdunemine on osa toitainete ringlusest. Kõdunevad lehed ei anna mulda eriti palju toitaineid, küll aga huumust. Lehekompost parandab mulla struktuuri, tehes selle kobedamaks ja õhulisemaks, ühtlasi kasvab mulla veesiduvusvõime. Seega on lehekomposti kasulik lisada nii raskele savikale kui ka kergele liivasele mullale.

Ilupuude, põõsaste ja hekkide alla, püsilillede istutusaladele ja peenramaale võivad lehed talvekattena alles jääda ja sinna tasub neid kas mullaparanduseks või soojustuseks juurdegi tuua. Taimed on kõige külmakartlikumad esimesel kasvuaastal. Hea oleks lehti peenral natuke mullaga katta või neile veidi liiva puistata, siis ei lenda need tuulega laiali ja kõdunemine toimub kiiremini. Lehtede vahele raputage haigustekitajate tõrjeks puutuhka. Kui näiteks nartsissi- ja tulbisibulad said nii hilja maha pandud, et need ei jõua hästi juurduda või kui pakane ähvardab tulla enne lund, laotage peenrale katteks kiht kuivi puulehti.

Aiamaal ja kasvuhoones on mõistlik süvapeenras ära kasutada orgaanika kõdunemisel

eralduv soojus. Hästi soojalembesed on näiteks aedoad ning kõrvitsad ja kurgid. Tean, kuhu mul järgmisel aastal kerkib ronivate lattubade püramiid. Tänavusel jahedal suvel edenesid need väga visalt. Peenramaad kaevates tegin nüüd oapüramiidile kavandatud kohale umbes kahe labidalehe sügavuse augu ja täitsin selle poolenisti plekiliste õunte, vanade oavarte ja puulehtedega, lisasin kanakaka graanuleid, pealt katsin kõik mullakihiga. Loodetavasti on siis ubadel järgmisel suvel soojem kasvada.

Kui kasvuhoone on koristatud, siis läheb sealgi kasvumaad järgmiseks aastaks ette valmistades asja ette hulga puulehti.

Raamatus „Kasvuhoone” soovitab kauane aiandusõpetaja Tiina Paasik kaevata 40–60 cm sügavuse süvendi ja laotada sinna esmalt puulehed ja siis hobuse­ sõnniku baasil valmistatud väetist Bio-Kompost, nende katteks läheb omakorda 15–20 cm paksune mullakiht ja istutuskoht ongi kevadeks valmis.

Kuivi puulehti on kasvuhoones hea ka tagavaraks hoida, et need oleksid pakase korral õrnemate püsikute, põõsaste ja rooside soojustuseks käepärast võtta. Et puulehtedest soojustus talvel kohev ja õhuline püsiks ning ära ei vet-

tiks, tuleks selle kohale seada vettpidavast materjalist vari­ katus: kaks vineeritükki võib näiteks A-tähe kujuliselt katuseks kokku panna. Eriti hea soojustuse saab tammelehtedest, sest need kõdunevad väga aeglaselt. Et hiired end lehtede sees liiga mõnusalt ei tunneks, laotage lehtede alla mõni kuuseoks või pange mürki, kuid muidugi nii, et lapsed, linnud ja lemmikloomad seda kätte ei saaks.

Väikese külmahella põõsa ümber võib ka metallvõrgust silindri keerata ja selle lehtedega täita.

Kui mõnda õuna- või pirnisorti rikub aias kärntõbi, siis ei maksa puulehti ega mädanevaid õunu nende puude alla vedelema jätta. Kindlam on need puude vahel mullaga katta, kuid arvestades, et paks õuna- ja lehekiht laguneb halvasti. Süvendi paras sügavus on kuni 1,5 labidalehte. Pärast lehtede katmist pole vaja mulda tasaseks siluda või kinni tallata, lehtede kõdunedes vajub muld niigi.

Lehe­puru muudab mulla happelisemaks ja varjulistes kohtades hakkab kergesti kasvama sammal.

Esindusmurule ei tohi tihedat lehetekki muidugi jätta, sest umbne keskkond soodustab seenhaiguste arengut. Seepärast pole ka hea, kui lume alla läheb kõrge rohi või kui murus on palju prahti ja kulu.

Tänavu sai muru veel oktoobriski niita. Kui multšeriga niidukiga murul mitut pidi liikuda, paiskub külgluugist peenike lehe- ja rohuhake üsna ühtlaselt murule, see pudi laguneb ruttu ja on väetiseks. Lehe­ puru muudab aga mulla happelisemaks ja varjulistes kohtades hakkab kergesti kasvama sammal. Sellegi vastu aitavad puutuhk ja dolomiidijahu ning muru õhustamine. Koguriga niidukiga saab multšiks sobivaks pudiks muutunud lehed rutem kätte, riisudes aga jälle õhustate murukamarat. Märjad lehed tuleb siiski ära riisuda ja sügisel on seda tööd kindlasti kergem teha kui kevadel.

Kuidas sünnib lehekompost?

Murult kokkuriisutud lehtedest (v.a parkainerikkad ja aeglaselt kõdunevad tamme-, kirsi-, toominga- ja pihlakalehed, kui te neid sorteerida ja omaette komposteerida jõuate) ja rohuhakkest tasub teha lehekomposti.

Kui tulevasele kompostihunnikule on aias sobiv lõunapäikese eest varjatud asupaik lei-

tud, hakkige sellel kohal rohukamar peeneks, raputage sinna puutuhka ja laotage mõned lepa- ja kaseoksad, et vihmausse kohale meelitada. Kompostihunniku laius võiks olla kuni 2 m, suuremat ei maksa teha, sest siis on hunnikus vähe hapnikku ja lagunemine seetõttu häiritud; 1 m laiune või kitsam hunnik aga jälle kuivaks ruttu läbi.

Mida niiskemalt riisutud lehed kompostihunnikusse jõuavad, seda parem, sest need lagunevad kiiremini. Purustatud lehed lagunevad samuti rutem. Ühe lehekihi paksus võiks kompostihunnikus olla u 30 cm. Lehed on süsinikurikkad, seepärast peaksid lehekihid paiknema vaheldumisi rohuhakkega vm, kust lisandub lämmastikku (näiteks virts, taimeleotis).

Kihtide vahele pange puutuhka, seda kulub ühe kuupmeetri kohta umbes 4 kg. Lisage ka savikat mulda ja kui on, siis natuke valmis komposti. Mulda ja komposti võiks igas kihis olla vähemalt 5 labidatäit ruutmeetri kohta. Kihtide vahele pange ka taimevarsi või peenemaid oksi, et hunnik püsiks õhulisem. Kui kuhjate kokku ainult lehti, siis vajub kompostihunnik liiga tihedaks, see ei kuumene lagunedes korralikult, vaid hakkab hoopis mädanema.

Katke kompostihunnik pealt mullaga, see hoiab soojust ja niiskust. Võimalikult sirgete külgedega hunnik hoidke pealt kumer, siis valgub vihmavesi maha. Kevadel kaevake hunnik läbi. Kui kompostitegu õnnestub, siis on see järgmisel sügisel valmis. Happelise lehekomposti eest on eriti tänulikud rododendronid ja kanarbikud.

Komposteerumisprotsessi ja kompostiliikide kohta leiate huvitavat teavet Maia Raudsepingu raamatust „Kompost ja kompostimine” ja Pauline Pearsi raamatust „Kompost”.

Esimeses teoses on ka nõuandeid, kuidas valmistada lehekompost mustas polüetüleenkotis. Nii lihtne see lugu muidugi pole, et topid koti tihkelt lehti täis ja kevadel ongi kobe kompost valmis. See juhtub pigem aastaga. Täitke ainult 2/3 koti mahust, siis ei ole lehed liiga kokku surutud. Koti sisse tehke augud, et õhk lehtedele ligi pääseks. Kui lehed on päris kuivad, siis jätke kotisuu lahti ja laske vihmal neid niisutada või kastke ise. Lisage ka kühvlitäis mulda ja natuke rohuhaket või lämmastikväetist ning raputage need lehtedega segamini. Aeg-ajalt tasub kotte liigutada ja keerata.

Paljudel on mure, mida teha ilmselgelt haigete või kahjuritest rikutud puulehtedega.

Meie aia hobukastani lehed on juba kahel aastal ära rikkunud hobukastani keerukoi. Kui selle pahalase vastsed kahe lehekihi vahel tegutsevad, muutuvad kastanilehed juba suve lõpuks pruuniks ja hakkavad varakult varisema. See kahjur on Eestis laialt levinud viimastel aastatel ja teda on soosinud ka pehmed talved. Tõrjevahendeid, mis keerukoi vastu aitaksid, pole, keerukoil ei ole meil ka looduslikke vaenlasi. Hobukastanist on kahju. Seepärast riisusin hobukastanilehed tänavu hoolega kokku, vedasin lõkkekohale ja põletasin ära. Komposti sisse neid ju ei lisa ja mulda ka ei kaeva, kui lehed aga puu alla jätta, siis on keerukoidel seal seda mõnusam talvituda. Loodetavasti on keerukoisid järgmisel aastal vähem ja hobukastan püsib ilusam ja tervem.

12 || PuiduTÖÖsTus || maa elu

2. november 2017 Lemmikmees annab tööd 16 inimesele, kes tulevad Tsirguliinast, Sangastest, Rõngust, Otepää kandist ja loomulikult kohapealt – Sihva külast. „Hiljuti võtsime kaks töötajat juurde.

Hakkasime nüüd ise kümblustünnidesse plastsisu tegema,” täpsustab Kalev Lemmik, kes tunnistab, et head töötajat ei ole lihtne leida. „Vahepeal otsisime töötajaid juurde. Ja ei ole! See, et räägitakse tööpuudusest, ei pea kindlasti paika. Tööjõupuudus on, aga mitte tööpuudus,” on väikeettevõtja kindel. „Kes vingub, see vingub kogu elu nagunii ja temast pole ka töötegijat.

Stabiilset, õiget ja usaldusväärset töötajat on keeruline leida.

Aga meil õnneks on head ja püsivad töötajad.”

Töötajate väljaõpe toimub kohapeal. „Meil õpitakse töö käigus. Kus sa sellist ametit ikka õpid? Kui tahta kedagi, kel töö kohe selge, tuleb lihtsalt konkurendilt üle lüüa. Aga isegi siis tuleb juurde õppida, sest tehnilised lahendused on teised,” räägib Lemmik. „Sellepärast ongi asjalikku inimest vaja, et ta ruttu õpiks selle töö ära.”

Osaühingu Lemmikmees asutaja ja omanik Kalev Lemmik ütleb, et kui väga tahta ja unistada, siis saadki kõik, mida oled soovinud.

Foto: maariuS SuviSte

unistada tuleb suurelt maariuS SuviSTe Valgamaalane

o

tepäält kümmekonna kilomeetri kaugusel Sihva külas valmivad toru- ja ovaalsaunad, kümblustünnid ja kämpingud. Need jõuavad peale Soome ja Rootsi Saksamaale, Austriasse, Šveitsi ja Prantsusmaale. Vähe sellest – nüüd leiavad need tee ka Islandile ja lausa Uus-Meremaale.

Uus-Meremaale lähevad peamiselt kümblustünnid, ütleb osaühingu Lemmikmees asutaja ja omanik Kalev Lemmik. Ta lisab, et Uus-Meremaal on tootjaid küll, aga puidu peaksid sealsed tegijad ikka Euroopast või Venemaalt sisse

tooma. „Neil on see mure, et ei ole materjali, millest teha. Paljudes maades jääbki tootmine selle taha.”

Veel sel aastal jõuavad Lemmikmehe esimesed tooted Islandile. Seal lähevad müügiks valdavalt kämpingud, aga ka saunad. Eestis müüb ettevõte viis protsenti toodangust, mis tähendab, et piiri taha jõuab kogunisti 95 protsenti valmistatust.

Kalev Lemmik pani firmale aluse 2004. aastal. Mõttele hakata kümblustünne ja saunasid tegema tuli ta siis, kui 2000. aastate algul Lapimaal grillikodasid ehitamas käis. Tehase pani ta püsti oma kodukülas Sihval endises viljakuivatis. Esimese torusauna tegi ta endale.

aastas 300 sauna „Testimiseks tuleb ikka endale teha,” sai mees oma kogemusest teada. „Esimesed neli sauna tegime naturaalsest töötlemata puidust. Need näitasid välja vead, mis töötlemata puiduga kaasnesid. Puit hakkas elama oma elu, kuivas ja paisus. Kõrvaldasime kõik vead.

Pärast seda oleme teinud kogu toodangu ainult termotöödeldud puidust.”

Toodete valmistamiseks töödeldakse puitu termoahjus 200 kraadi juures 24–30 tundi. Termotöötlemise käigus parandatakse puidu pehkimis- ja ilmastikukindlust ning vähendatakse soojusjuhtivust ja puidu paisumist niiskuse tõttu. Kõrge tem-

peratuur eraldab puidust ka vaigu. Termotöödeldud puit on keskkonnasäästlik ja looduslik toode. Tootmisprotsess toimub ainult soojuse ja veeauru mõjul, ühtegi kemikaali valmistamise käigus ei kasutata.

Termotöötlusteenust ostab Lemmikmees praegu sisse, kuid hiljemalt kevadeks on oma termoahi käivitatud. Kvaliteetset puitu oma tootmise tarbeks

see, et rÄÄgitakse tÖÖpuudusest, ei pea kiNdLasti paika. tÖÖjÕupuudus oN, aga mitte tÖÖpuudus.

ostetakse Eestist ja kaugemaltki, näiteks lehisematerjal imporditakse ise Baikali järve lähistelt.

Tööd ja tegemist jagub. „Suvel on olnud niimoodi, et ühel kuul tegime 36 sauna – see on rekord,” märgib Kalev Lemmik. Aasta jooksul teevad nad umbes 300 sauna, peale selle 500 kümblustünni. Sel aastal on valminud ka 15 suvemajakest. „Kõige väiksem saun, Pesamuna, on tegelikult päeva töö – kui hommikul hakatakse kokku lööma, on õhtuks valmis,” ütleb Lemmik, kelle sõnul on Eestis kolm-neli suuremat tegijat, kes püüavad nendega konkureerida. „Vahepeal tuli juurde palju väikeseid tegijad, aga nüüdseks on nad kadunud.”

ise pead tahtma teha Mida soovitada alustavale väikeettevõtjale? „Sa pead kindlasti tahtma teha seda, millega alustad, ja unistada tuleb suurelt. Kui ikka väga tahad, unistad, lähed ja lähed, siis saavutadki kõik, mida soovid. Kui vastumeelselt punnima hakkad, ei tule midagi välja,” teab Kalev Lemmik oma kogemusest. „Olen omal nahal ära proovinud, kui olen tahtnud kõrvalt millegi uuega tegelema hakata. Tunnetad, et pole päris õige, aga siiski mõtled, et võiks teha.

Siis korraga avastad, et asi on jäänud väga soiku – ei tulnud välja, järelikult ei olnud õige,” jutustab Lemmik. „Selles tuhinas, et kõrval on edukad ettevõtjad ja tahad ka kohe edukas olla, ei maksa oma ettevõtet teha. Ise pead ikka tahtma ja tundma, et see on õige asi.

Siis tuleb ka välja. Aga algus ei ole lihtne – algkapital ja turu leidmine.”

Kalev Lemmik sai algkapitali Lapimaal töötades ja pani kodus ettevõtte püsti. „Aeg oli õige ja valdkond oli õige, läks kiirelt hästi käima. Kohe oli turg olemas, saime jala ukse vahele enne teisi,” tõdeb ta. „Esimese paari aastaga tegime suure hüppe. Kindlasti tuli kasuks ka see, et ise nii hullult tahtsime.”