Maa Elu, 6. detsember 2018

RIHO REESAAR: EESMÄRK ON PÜSIDA KUUE JA ÜHEKSA MILJONI VAHEL, KÕIK EELDUSED SELLEKS ON. KASV EELDAKS TÕSISEID INVESTEERINGUID.

KÜLAKÕRTSI PIDAJA

„TAHAME, ET KA LINNARAHVAS NÄEKS, MIS ON KÕRVENÕGES JA KUIDAS VESKI VANASTI VÄLJA NÄGI,” LAUSUB HÜÜRU VESKI PERENAINE.

9

772504

586014

ISSN 2504­5865

KAHJULIK KIDUUSS

IGAL AASTAL ON LEITUD PAAR KORDA KOLLAST KIDUUSSI, KUID TÄNAVU AVASTATI ESMAKORDSELT ÜHELT PÕLLULT KA VALKJAS KIDUUSS.

6. DETSEMBER 2018 • NR 49 (182) • HIND 1 €

AJALEHT ETTEVÕTLIKULE MAAINIMESELE

2 || Puit || maa elu

TooMAs ŠAldA Maa Elu

äänemaa üks edukamaid ettevõtteid, endise Haapsalu REVi territooriumil tegutsev osaühing Tene Kaubandus on pühendunud puidust majade, kuuride, aiamajade, lehtlate ning teiste puidust hoonete valmistamisele. Nende toodangust jääb kodumaale vaid mõni protsent. Ettevõtte asutamisest alates on selle tegemisi tandemina vedanud Heino Kirs ja Riho Reesar. Esimese pärusmaa on tehnika ja tootmisprotsessid, teisel müük.

Trumbiks oleva hinna ja kvaliteedi suhte hoidmise peamise võimalusena näevad nad enda osalusega jaemüügifirmade loomist olulisemates sihtriikides.

KLIENT VALIB OTSTARBE Enne kui Reesar ja Kirs endise Haapsalu REVi hoonete ja territooriumi omanikeks said, oli siin aastaid uksi ja aknaid toodetud. „Meil oli puutöökoda seadmete ja pinkidega. Esialgu plaanisimegi toota aiamajade uksi ja aknaid aiamaju valmistavale Eesti ettevõttele, aga kui olime tellimuste täitmiseks ettevalmistused ära teinud, läks see pankrotti. Üks nende sakslasest suurtellija tuli seejärel meie juurde jutuga, et kui juba uksi ja aknaid teeme, ehk oskame siis neile majagi külge ehitada. Kuna meil endal polnud asjast ettekujutust, istusime tootmisjuhiga autosse ja sõitsime ühele Saksamaa messile uurima, mille tegemist meile üldse pakutakse ja missugune on tegevuse perspektiiv. Saime pildi, täiendasime seadmeparki ja hakkasime pihta. Esimesed majad valmisid 2000. aasta kevadel,” meenutab Tene Kaubanduse hoovõtuaegu Reesar. Samasuguseid, 28- ja 40millimeetrise seinapaksusega maju toodetakse praegugi, aga mudelite arv on kordi kasvanud.

Tene Kaubanduse kataloogist leiab praegu ligi 80 mudelit, valik algab 4ruutmeetrisest ja ulatub 150ruutmeetrise puithooneni. Kliendid kasutavad nende toodangut Reesare kinnitusel vastavalt oma äranägemisele: „Meie ju ei tea, mis ostja teeb. Mõni ostab aianurka majakese tööriistade hoidmiseks, teine istumiskohaks.

On neid, kes soojustavad ja elavad sees. Meie majad on lihtsalt kokku pandavad ja kliendi enda valida on seegi, kas ta immutab või värvib või ei tee midagi. Tootmises olevatest mudelitest ei saa ühegi puhul öelda, et seda ei tellita.”

Mudelite väljatöötamisel ei lähtuta Tene Kaubanduses omanike või disainerite maitsest, vaid turu nõudlusest.

Kaup peab sobima ostjale. Välismaised edasimüüjad saadavad Tenele infot, mida kliendid tahavad. „Küsitud on ka

MUDELITE VÄLJATÖÖTAMISEL EI LÄHTUTA TENE KAUBANDUSES OMANIKE VÕI DISAINERITE MAITSEST, VAID TURU NÕUDLUSEST. KAUP PEAB SOBIMA OSTJALE.

6. detsember 2018

Tene Kaubandus panustab vahendajate vähendamisele

Riho Reesare sõnul jääb tu­ handest Tene Kaubanduses valminud puithoonest Eestisse kesk­ miselt viis, aga see protsent näitab kasvu­ tendentsi.

Foto: toomas ŠaLda

selliseid maju, mida meie toota ei saa – näiteks 10 x 10 meetrit seest täiesti tühja maja. Siis peaks olema hoopis teistsugused katusekonstruktsioonid ja muud lahendused. Suuri tühje ruume me ei tee.” Materjalina kasutatakse Tenes ainult kuuske, mida ostetakse saematerjalina Eestist, Lätist, Soomest, Rootsist ja Venemaalt.

EKSPORT ESIKOHAL Aastatel 2000 kuni 2007 oli Tene Kaubandusel kaks välisklienti, kes ostsid ära kõik siin toodetu. Üks Hollandist, teine Saksamaalt. „Neist oleme tänaseks lahku kasvanud. Pärast sujuvat lahutust tuli käia ka mõnel messil, et uusi koostööpartnereid leida. Täna oleme esindatud Saksamaal, Hollandis, Šveitsis, Prantsusmaal, Norras, Itaalias, Rootsis, Soomes, Poolas, Hispaanias, Austraalias, Kanadas, USAs, Portugalis ja isegi Alžeerias. Stabiilsusest saab siiski rääkida vaid Euroopa riikide puhul. Mida lõuna poole, seda vähemaks kindlust jääb. Lõunamaine kauplemiskultuur on teistsugune. Aga me ei püüagi tulla kogu maailmale tema eripärades vastu ja toota eri maade klientide soovidest lähtuvaid mudeleid, meil on ikkagi kataloogikaup. Näiteks Holland, Belgia ja Prantsusmaa on sellised, kus Tene tooted ei müü kõige paremini, sest meie teeme aiamaju koos põrandaga, aga seal tahetakse ilma, nii on odavam,” selgitab Reesar. Põhja-Ameerikat peab ta perspektiivikaks turuks. Püüeldakse selle poo-

le, et sinna läheks seitsmendik Tene toodangust.

Eestisse jääb tuhandest Tene Kaubanduses valminud majast keskmiselt viis, aga Eesti osa on hakanud kasvama. „Me ei reklaami end, aga järjest enam jääb meie toodangut kodumaale. Ju siis inimesed ei taha enam ise kuuri taga aastaid peidus olnud lauavirnadest majakesi kokku klopsida ja eks meie majanduslik olukord ole ka paranenud.”

AASTATEL 2000 KUNI 2007 OLI TENE KAUBANDUSEL KAKS VÄLISKLIENTI, KES OSTSID ÄRA KÕIK SIIN TOODETU. ÜKS HOLLANDIST, TEINE SAKSAMAALT. Oma ettevõtte tootmismahu kohta ütleb Reesar, et see on libe teema: „Ühte autokoormasse võib minna kuus või hoopis 60 maja. Ühikute hulk ei ole seetõttu adekvaatne mõõdupuu. Tähtsad on käive ja kasum. Kui veel kümmekond aastat tagasi oli tavaline, et käive kasvab iga aastaga 10–15 protsenti, siis see pole enam reaalne. Majanduses on olnud tõuse ja langusi. Meie firmas on kõikumisi ette tulnud ka majanduse hetkeseisust sõltumatult. On mõõnasid, mille põhjuseid me ei olegi suutnud mõista.

Et kliendid elavad nii erinevates riikides ja suur osa müügist käib internetis, on kõikumiste põhjusi väga raske tuvastada.”

Tene Kaubanduse aastakäi-

ve on viimastel aastatel püsinud veidi allpool seitset miljonit eurot. „Eesmärk on püsida kuue ja üheksa miljoni vahel, kõik eeldused selleks on.

Kasv eeldaks tõsiseid investeeringuid,” kommenteerib Reesar.

Kui senistest investeeringutest kõnelda, siis kõik vanad hooned on renoveeritud ja eelmisel aastal valmis päris uus tehasehoone. Rohkem Lihula maantee äärsele territooriumile ei mahugi. „Samuti on meil korralik kontor, kogu territoorium on asfalteeritud, oma katlamaja kütab tootmisjääke, ainult elektri ostame sisse. Jäätmeid müüme kütteks teistelegi. Toodame ka puitbriketti. Iga tootmisetapi jaoks on olemas seadmed. Järjest enam oleme automatiseerinud,” on omanikel põhjust rahuloluks.

VAHENDAJAID VÄHEMAKS Tootmine toimib Tene Kaubanduses õlitatult, aga ettevõtte eeliseks oleva hinna ja kvaliteedi suhte hoidmine innustab muutma müügipoolt. „Meie eesmärk on saada peamistes sihtriikides korralikult tööle enda jaemüügiettevõtted. Hispaanias juba on see Grupo Tene, kus meie osalus on kasvanud 70le protsendile – seal pole ohtu, et nad ühel päeval meile selja pööravad. Sarnane ettevõte kogub jõudu Soomes. Kui määrab hinna ja kvaliteedi suhe, siis vahendajate vahele jätmine on peamine võimalus selle hoidmiseks. Seal, kus me nii kaugele veel jõudnud ei ole, peame oluliseks lei-

da püsivad koostööpartnerid ja mitte loota ühepäevaliblikatele, kes otsivad ainult odavat hinda.

Neid ei huvita pikem koostöö.

Meil on omajagu häid lojaalseid partnereid, aga uute vastu pole ka midagi, natuke veel mahub.”

Messidel pole Tene Kaubandus juba kaua osalenud. „Messide aeg on läbi. Umbes 2012. aastast on esikohal internet. Ei pea kulutama mitukümmend tuhat eurot, et oma kaupa tutvustada,” on Reesar veendunud.

Kuigi analoogsete puitmajade tootjaid pole maailmas palju, ei saa öelda, et konkurents Tene Kaubandust üldse ei mõjuta. Juba Eestis on mitu tootjat, on ka Lätis, Leedus ja Poolas.

Kodusest konkurentsist kõneldes räägib Reesar loo lähiminevikust, kus kaks Tene Kaubanduse juhtivtöötajat otsustasid siinset oskusteavet ja kontakte ebaeetilisi võtteid kasutades omapäi kasutada, lasid toota Tenelt üks ühele maha viksitud maju ja proovisid neid Tene välisklientidele mõnevõrra odavamalt müüa.

Soomeski toodetakse sarnaseid aiamaju, aga vähem, sest tootmiskulud on seal suuremad kui meil. „Eks palga- ja muud surved on siingi. Toodangu omahind kasvab paratamatult Eestiski. Puit läheb kallimaks, sama on transpordi ja tööjõukuluga. Müügihinda aga eriti kergitada ei saa, sest siis jääb maht väiksemaks. Tüüpiline on, et käive kasvab, aga kasum kahaneb. Tunneme end siiski kindlalt, oleme seni lahendused leidnud ja leiame edaspidi,” kinnitab Reesar.

maa elu || Kartul || 3

6. detsember 2018

JuHTkiri

pEETEr rAidlA

peatoimetaja

Põhiline liiklusvahend, millega Viive Rosenberg Keenia pea olematutel külateedel ringi liikuma pääses, oli mootor­ ratas.

ÜHEST KENAST MEMORANDUMIST

T

Foto: erakogu

Eestlane õpetab keenlasi kartuleid kasvatama ÕPETAME VEEL PIIMATOOTMIST

riinA MArTinson Maa Elu

E

esti kartuliteadlane Viive Rosenberg naases äsja Keeniast, kus jagas külainimestele juhatust kartulikasvatamise kohta. Koos pandi maha paar vagu kartulivartest pistikuid, mis loodetavasti paari kuu pärast küla esimesed mugulad valmis kasvatavad.

Rosenberg oli keenialasi kartulikasvatamise usku keeramas teist korda. Mullu käis ta arengukoostöö organisatsiooni MTÜ Mondo abiga Keenias uurimas, kas kartulikasvatusest võiks saada abi sealse toidupuuduse leevendamiseks.

Mondo inimesed olid võtnud ühendust Keenia põllumajanduse ja karjakasvatuse uurimiskeskusega ning sealsed töötajad soovisid saada õpetust kartuli meristeemmeetodil tervendamise ja pistikutega paljundamise kohta.

KUNA KEENIAS TALVE EI OLE, SAAKS SEAL KARTULEID KASVATADA AASTA RINGI, KUID AGROTEHNIKA ON SEAL HOOPIS MUU, KUI MEIE OLEME HARJUNUD NÄGEMA. Paraku oli tänavu teaduskeskuse inimeste huvi juba raugenud, küll aga olid õhevil asja juures külaelanikud. Rosenberg seletab, et Shianda külas on aastaid tegutsemas Mondo Eesti vabatahtlikud, kelle üks soov on õpetada kohalikke endale ise süüa kasvatama. „Sealsete inimeste toidupuudus on teada,” nendib Rosenberg. „Meil siin Eestis võib toitu olla küllaga, kuid otseselt toiduga me neid siiski aidata ei saa, sest keeruline logistika seaks piirid. Nii tunduski kõige parem aidata neid oma tead-

BriTTA TArVis,

välisministeeriumi meedianõunik

V

Ainuke põl­ lutööriist on külas kõblas.

mistega. Koos jõudsime mõttele, et inimesed võiksid ise oma aiamaal kartuleid kasvatada.”

Tänavu rahastas QUIN-Estonia (Põhjamaade innovaatiliste naiste ühendus) projekti Eesti välisministeerium.

Külas, kus Rosenberg viibis, ei teatud kartulist suurt midagi, küll aga tunnevad nad bataati ehk maguskartulit ja on kuulnud jutte Iiri kartulist.

Kunagi olid iirlased seal teinud oma projekti kartuli tutvustamiseks, aga ilmselgelt need teadmised toona väga laialt ei levinud.

Siiski kasvatatakse kartuleid eemal mägedes. Paraku on kohalikud teed meie mõistes olematud ja seega oleks ülimalt keeruline kartuleid mägedest alla küllasse tuua. „Kartul on nende jaoks väga kallis, maksab euro kuni kaks kilo, see on liiga kallis, sest kellel seal üldse tööd on, saab ehk kuus 200 euro ümber palka,” seletab Rosenberg.

Shianda külas polnud võimalik kartuliseemet leida ja isegi kui seda pakutaks müüa, ei jõuaks külarahvas osta. Seetõttu pakkus Rosenberg välja mõtte kartuleid pistikutest kasvatada.

Nüüd ei jäänud muud üle, kui sõideti üles mägedesse kartulivarsi hankima. Vartest võetud pistikud torgati all külas mulda kasvama. Rosenberg usub, et kartulid lähevad seal ilusti kasvama. Külla jäi inimene, kes hoolitseb taimede eest ja saadab Eestisse infot nende kasvamise kohta.

Saak peaks valmis olema umbes kahe kuu pärast. „Ega me päris täpselt tea sedagi, mis

sordiga tegu, lihtsalt võtsime need põllult,” sõnab Rosenberg.

Kuna Keenias talve ei ole, saaks seal kartuleid kasvatada aasta ringi, kuid agrotehnika on seal hoopis muu, kui meie oleme harjunud nägema. Ainukese põllutöövahendina on külas kasutusel ümara servaga kõblas. „Traktoritest ei hakka rääkimagi. Isegi teadusasutuse suures farmis, kus mullu käisin, ei hakanud mulle ükski traktor silma,” meenutab Rosenberg.

Kui tavalist kartulit teatakse Keenias veel vähe, siis maguskartul on üks põhilisi toidutaimi. Lisaks kasutatakse söögivalmistamisel palju erilisi banaane ja maniokki. Külalistele pakutakse jamsijuurt, mis on kohalikele igapäevatoiduks kallis. Turul hakkas silma palju rohelisi lehtköögivilju ning magusaks pakutakse papaiat, kirjeldab Rosenberg nähtut.

Kuna küla majades pole elektrit, on inimesteni jõudnud vähe teadmisi muust maailmast. Kui Rosenberg näitas pilte oma kodust, tekitasid need palju elevust. „Küll nad ahhetasid ja ohhetasid meie liiliaid ja tageetesid nähes,” muheleb naine.

Tulevikust rääkides pakub Rosenberg, et keenialasi võiks õpetada ka teisi üheaastaseid köögivilju kasvatama, näiteks porgandeid. „Muld tundub olevat viljakas ja kive pole, porgandikasvatuseks igati sobiv,” märgib ta. „Väga põnev kogemus,” ütleb Rosenberg ja lisab, et teistestki Aafrika riikidest on märku antud, et ollakse huvitatud kartulikasvatusest.

älisministeerium toetas projekti „Kartuli pistikpaljundamise ja istikutest kasvatamise tehnoloogia katsetamine Keenias” 12 907 euroga. Toetuse saajaks on MTÜ Quin-Estonia.

Suur osa Eesti arengukoostöö projektidest keskendub sellele, et tutvustada arengumaades tõhusaid tehnoloogiaid ning parendada toimetulekut ja jätkusuutlikkust neis riikides kohapeal. Antud projekt on koostöö väga hea näide. Eestis väljatöötatud kartuli paljundamise tehnoloogia võimaldab väga kiiresti ja tõhusalt suurendada mugulkultuuride saagikust. Eesti riigi arenguabi mõju saaks kartuli kiirpaljundamise tehnoloogiaga oluliselt suurendada.

Projekt on selles mõttes eriline, et on esimene põllumajandusele keskenduv vabatahtliku lähetamise projekt, mida välisministeerium toetab. Küll aga on põllumajanduse arengu toetamine arengukoostöö sihtriikides osa meie arengukoostöö prioriteetvaldkondadest, eelkõige Moldovas ja Gruusias.

Viimastel aastatel oleme näiteks toetanud projekte Gruusias ja Moldovas, kus tutvustati toiduohutuse nõudeid ja põhimõtteid kohaliku piima- ja juustööstuse edendamiseks. Samuti on hea näide 2018. aasta projekt Gruusias, et tõsta lüpsilehmade tootlikkust. 2017. aastal toetasime ka MTÜ Peipsi Koostöö Keskuse sotsiaalse ettevõtluse projekti Kahhetis Gruusias, mis keskendus uuele orgaaniliste marjamahlade arendamisele, et anda tööd üheksale kogukonnaliikmele.

äpselt nädal tagasi toimus Tartus tänuüritus, kus maaülikool avaldas austust oma praktikaja koostööpartneritele. Pidulikus õhkkonnas leidis aset aga veel üks, vaat et olulisemgi sündmus. Maaülikool sõlmis nimelt koostöömemorandumi nelja kutseõppeasutusega.

Laua taha sättisid end istuma Järvamaa kutsehariduskeskuse, Luua metsanduskooli, Räpina aianduskooli ning Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli juhid, maaülikooli rektor Mait Klaassen leppis tagasihoidlikult kohaga laua otsas.

Kõigi asjaosaliste allkirjad saanud memorandum sätestab õppeasutuste edasise koostöö üldised alused, soodustamaks vastastikku väga heal tasemel õppetöö korraldamist.

Muu hulgas lepiti kokku, et maaülikool annab kutsekoolide õpilastele võimaluse oma õppe-, teadus- ja praktibaase tasuta kasutada. Ikka selleks, et kutseõppeasutustes toimuvat õpet teadusliku suunaga rikastada. Ja ka vastupidi: kutsekoolide õppe- ja praktibaasid peaksid omakorda aitama maaülikooli õppejõududel ja tudengitel praktilist suunda hoida.

Lisaks näeb memorandum ehk koostöö raamleping ette maaülikooli sisseastumistingimuste muutmist, et soodustada kutsekoolide lõpetajate ligipääsu kõrgharidusele. Nagu maaülikooli õppeprorektor Endla Reintam selgitas, annab see noortele inimestele sõnumi, et kutseharidus pole kaugeltki tupiktee ning et ka kutsehariduse valinud noorel on võimalik ülikoolis õpinguid jätkata.

Raamleping annab nii maaülikooli kui ka kutsekoolide õppejõududele võimaluse vahetada uuemaid teadmisi, oskusi ja kogemusi, osaleda vastastikku õppetöö läbiviimisel ja lõputööde juhendamisel, korraldada ühiseid täiendkoolitusi ja karjääripäevi nii maaülikoolis kui ka kutseõppeasutustes.

Maa Elu tervitab igati kõikvõimalikke koostöövorme. Maaülikool, maakutsekoolid ning nende partnerettevõtted peaksid moodustama tervikliku ahela, kus igal lülil on täita oma kindel roll. Vaid nii on võimalik kokku viia teadus, praktika ja reaalne tootmistegevus. Sellest, et meie haridussüsteemis ettevalmistuse saanud spetsialistidel puudub tihedam kokkupuude tegeliku eluga, on juba aastaid kõneldud.

Mõistagi ei tekkinud ka siin kirjeldatud memorandum tühjale kohale. Koostööd on varemgi tehtud, iseasi, kuivõrd selle tulemus on osapooli rahuldanud.

Maa Elu avaldab lootust, et sõlmitud raamleping kujunebki vaid raamiks, mis saab aluseks tihedale ühistegevusele väga konkreetsetes valdkondades.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Ain Kivilaan Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna­Eesti Postimehe vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2018

4 || Külaelu || maa elu

6. detsember 2018

ÜHISE MAAELUPOLIITIKA KUJUNDAMISE KOOSTÖÖLEPE

E

esti Põllumajandus-K auba nduskoda, Eesti Külaliikumine Kodukant ja Eesti Leader Liit kirjutasid eile Lääne-Virumaal toimunud visioonikonverentsil alla maaelu ühise ja tervikliku arendamise koostööleppele.

Leppe eesmärk on suurendada maakogukondade võimekust laiapõhjalise

koostöö ja kaasamise kaudu vastavalt kogukonna juhitud kohaliku arengu meetodile. Ühiselt anti riigikogule ja valitsusele teada, et juba toimivad võrgustikud ja aktiivsed inimesed on valmis võtma suuremat vastutust kohaliku elu, kogukondlike teenuste ja ettevõtluse korraldamisel. Riigi oodatakse samas õiguslikke raame ja suuremat usaldust. (ME)

TERAVILJA TARBIMINE ÜLETAB TOOTMIST

L

äinud reedel toimus Eesti Maaülikooli peahoones „Viljelusvõistlus 2018” lõpukonverents, kus maaeluministeeriumi kantsler Illar Lemetti andis kuulajatele ülevaate Eesti taimekasvatushooajast 2018. aastal ja valdkonna tulevikuplaanidest. „Rahvusvaheline teraviljanõukogu prognoosib, et käesoleval aastal ületab maailmas teravilja tarbimine selle tootmist, samal ajal on maailmas nelja viimase aasta väikseim teraviljavaru. Ka Euroopa Liidus on sarnane seis,

sest enamikus riikides jäi teraviljasaak alla viimase viie aasta keskmise. Toodangu osas oli hea aasta vaid Hispaanias ja Rumeenias,” sõnas Illar Lemetti muu hulgas oma ettekandes.

Kantsler märkis, et lõplikud andmed Eesti teraviljasektori kohta avaldab Statistikaamet 2019. jaanuari lõpuks. „Teame aga juba praegu, et võrreldes eelmise aastaga jääb kogusaak väiksemaks, kuigi teravilja kasvupinda oli võrreldes eelmise aastaga 6 protsenti rohkem,” lisas Lemetti. (ME)

Vana koolimaja uus värv juba maha ei kooru!

Fotod: Lääniste külaselts / külaliikumine Kodukant

Köök enne ja nüüd.

PRIA KINNITAS OTSETOETUSTE ÜHIKUMÄÄRAD

E

elmisel nädalal kinnitas PRIA viie tänavu makstava otsetoetuse ühikumäärad, mis kõik on suuremad kui eelmisel aastal. Otsetoetuste jaoks on tänavu eelarves 133,9 miljonit eurot. „Aasta on olnud põllumeestele põua tõttu keeruline ja PRIA teab, kui väga tänavu rohkem kui 14 000 tootjat otsetoetusi ootab,” ütles PRIA peadirektori asetäitja Ahti Bleive.

Otsetoetused on märkimisväärne osa PRIA vahendatavatest toetustest, nende maht moodustab rohkem kui kolmandiku terve aasta jooksul makstavatest summadest. Käesoleva aasta ot-

setoetuste eelarve on eelmise aasta omast ligi 10 miljonit eurot suurem. Euroopas kehtestatud reeglite järgi alustati pindala- ja loomapõhiste toetuste väljamaksmist esimesel võimalikul päeval ehk 3. detsembril. Kõiki otsetoetusi rahastab Euroopa Liit.

Kinnitatud ühikumäärad on 2018. aastal järgmised: ühtne pindalatoetus – 90,83 eurot/ha; kliimat ja keskkonda säästvate tavade toetus (rohestamine) – 41,87 eurot/ha; noore põllumajandustootja toetus – 45,41 eurot/ha; puu- ja köögivilja kasvatamise otsetoetus – 312,61 eurot/ ha; piimalehma kasvatamise otsetoetus – 228,86 eurot/ loom. (ME)

JAHIRAHU KUULUTATAKSE TÄNAVU VÄLJA VÕRUMAAL

S

el aastal kuulutatakse üleriigiline jahirahu välja 21. detsembril Võrumaal Tamula järve ääres pidulikul üritusel.

Jahirahu on jõulupühade ajal, 24.–26. detsembrini Eesti metsades kehtiv aeg, mil jahimehed ei küti ja austavad ulukeid. Jahirahu ei tulene seadusest, vaid on jahimeeste omaalgatuslik kokkulepe.

Eesti Jahimeeste Selts on jahirahu välja kuulutanud alates 1993. aastast, tookord

foto: elmo riig / sakala

kuulutati jahirahu välja Viljandimaal Heimtalis. (ME)

PÕLLUMAJANDUSKAUBANDUSKOJA KONTOR KOLIS

E

esti PõllumajandusK auba ndu skod a alustas esmaspäevast alates tegevust uuel aadressil Tallinnas Pär-

nu mnt 141. Koja uued ruumid asuvad Delta Plaza büroohoone 12. korrusel.

Siiani tegutses koda Tallinnas Vilmsi tänavas. (ME)

Lääniste linnamäe jõuluime – 135aastane koolimaja Airi Hallik-Konnula Eesti Külaliikumine Kodukant

L

ääniste jõuluehteis külakeskus kõrge künka otsas hakkab autoga Võnnu poolt tulijale hämaras juba kaugelt silma.

Esmapilgul on raske uskuda, et see seestpoolt puupliidi- ja piparkoogihõnguline vana koolimaja oli veel viis aastat tagasi hooldamata sotsiaalpind. „Selles kohas siin oli laes suur auk,” kõneleb külaseltsi liige Tõnis Karki keset suurt saali seistes. „Tala pooleldi kõdunenud, lagi läbi – ega midagi, tegime endale asja selgeks ja parandasime ära,” seletab ta umbes nii, nagu oleks käinud poest piima ja leiba toomas.

Kõige hämmastavam Lääniste külaseltsi puhul ongi see, et nad on teinud ilmatu töö ära peaaegu välise abirahata. Näiteks kaks aastat tagasi remontis selts räämas köögi ja kaks ruumi hubasteks kambrikesteks. „See on siin südamete murdmise tuba, kuna just selline südametega tapeet oli poes kõige odavam. Ja lamp maksis ka ainult kolm ja pool eurot,” pajatab punase paberkupli paistel Tõnis Karki, kes pildile tulekuks on liiga tagasihoidlik, ent oma ehituskogemust vana koolimaja juures jagab kirglikult ning nakatab teisigi. Tema eestvõtmisel on korda tehtud vanad aknad, vahetatud välja osa põrandast, segatud lagede valgendamiseks nii kriidi- kui lubivärve. „Sel-

leks ei ole vaja muud kui Arvo Veski 1969. aasta raamatut „Individuaalelamute ehitamine” – kõik vabariigiaegsed teadmised on seal sees,” viitab Karki.

Kõige vägevam töö vana koolimaja juures oli ehk ookerkollase muldvärvi keetmine, mille juures olid Tõnisele abiks kunagised ülikooli kursusekaaslased. Nii sai vana maja värvitud just oma esialgset tooni, ja mis peamine – see värv juba maha ei kooru!

KÜLASELTS KUI KIRG JA HOBI 2016. aasta Kohaliku Omaalgatuse Programmist, mis teatavasti jagab kuni 2000-euroseid toetusi, suutis külaselts välja võluda köögi jaoks uue puupliidi, elektrikilbi majjatoomise, uue juhtmestiku ning vundamendiparanduse – tänu sellele, et kõik, mis võimalik ja lubatud, tehti oma kätega. Jaan Ainla laotud pliidile mahub parasjagu palju potte-panne, et talgu- või pidusöök valmis saada. Et

KÕIGE VÄGEVAM TÖÖ VANA KOOLIMAJA JUURES OLI EHK OOKERKOLLASE MULDVÄRVI KEETMINE, MILLE JUURES OLID TÕNISELE ABIKS KUNAGISED ÜLIKOOLI KURSUSE­ KAA­SLASED.

kõik tööd ei ole majas kaugeltki tehtud, saab aimu sellest, et kogu vajaminev vesi tuleb siia käe otsas tassida.

Vaid loetud päevad tagasi pani külaseltsi meestevägi koolimajale ette Kogukondade EV100 taotlusvooru abiga soetatud aknad ja ukse. Nimelt olid nõukogude ajal mingil põhjusel kaks aknaauku palju suuremaks lõigatud, samuti oli saali otsaaknast tehtud ukseava, mis hiljem plaatidega kinni löödud. Nüüd said aknad vähemasti originaalide sarnaste ruutudega, kuigi kolmandiku jagu suuremad. Blogist laaniste.blogspot.com saab lugeda, kui „lihtsad” need maja korrastamise tööd tegelikult on.

Kui kaua Lääniste kogukond niimoodi rassida jõuab? Külaseltsi eestvedaja ja projektijuht Kertu Rünkorg arvab, et jõuab veel kaua, kui teha ainult neid asju, mis endale meeldivad. On olnud külapäev, kino, kontserdid, saunaõhtud pärast rasket talgutööd. Selts ei ole võtnud eesmärgiks külamaja iga päev lahti hoida, sest paljud aktiivsemad käivad kaugemal tööl.

Seltsile sobib, et hoone on valla omanduses ning seltsile korraga kümneks aastaks rendile antud – nii on ehk kõige paremini tagatud, et kinnistu jääb avalikku kasutusse.

Et maja soojaks saamine on talvel päris pikaldane, siis kuni kevadeni suurt midagi ei toimugi. Aga kui veel viimane kolmandik, hiljutine sotsiaalkorter ehk kunagine külakooli õpetaja korteriruum korda saab, siis

mine tea. Piilume korraks neisse tubadesse – prrr, kui külm ja kole!

TALV AHJA JÕEL, TULI KOOLIMAJA KOLLETES Möödunud pühapäeva õhtul andis Lääniste koolimaja saalis kontserdi üks Eesti hinnatumaid bluuskitarriste Andres Roots. Pillimeest ja publikut oodates ning peoks ettevalmistusi tehes läks meie jutt ikka ja jälle siinsamas koolimaja akende all laiuvale ning praeguseks peaaegu üleni jääkaane all olevale Ahja jõele. Kuidas siitsamast kunagi parvega üle jõe sai, kuidas käis hoogne palgiparvetus Tartu suunal, kuidas jõgi on toonud siia muinasasustuse ning ümbruskonnas paikneb tihedasti vanu kalmeid. Jõgi oli kõige tähtsam transporditee Tartusse liinibussi ja veokite tulekuni.

Koos kitarristiga saabub külamajja siitkandi filmimees Janno Simm. „Sa pead kindlasti nägema tema filmi „Sügis Obi jõel”!” on perenaine Kertu juba jõudnud mainida. Ent terve kontserdi keerlevad mu mõtted hoopis Ahja jõe ümber – küll oleks ikka vahva ühel hilissügisel seda jõge pidi sõita, kui Lääniste koolimaja juures saaksin paadi korraks kaldasse tõmmata ja majarahvaga uudiseid vahetada. Ja kes teab – võibolla on minu saabumist kunagi uudistamas ka paarikümne külakooli õpilase silmapaarid. Lääniste külaselts on igatahes selle lootuse püsimiseks nii palju teinud.

maa elu || reklaam || 5

6. detsember 2018

Leie HLÜ Asutatud Hoiused

Laenud

Kehtna HLÜ

Kambja HLÜ

Maaelu Edendamise HLÜ

Saaremaa HLÜ

Põlvamaa HLÜ

Tartu HLÜ

1996

1993

1992

1999

1999

2000

2006

Tähtajaline hoius 1 aastaks

Tähtajaline hoius 1 aastaks (intress 4% aastas)

Tähtajaline hoius 1 aastaks (intress 5–6%)

Tähtajaline hoius 1 aastaks (4,5–6%)

Tähtajaline hoius 1 aastaks (5%)

Tähtajaline hoius 1 aastaks (5%), 2-3 aastaks (6%)

Tähtajaline hoius 1 aastaks (5–5,5%),

Eraisikule: laenud (alates 10%) Äriühingule: ärilaenud (alates 10% aastas)

Säästuhoiused 1 aastaks (intress 5–6%)

Eraisikule: tarbimislaen (intressimäär alates 15%)

Eraisikule: tarbimislaen (intress 10–18%)

Äriühingule: ärilaenud (intressimäär 10–13%)

Äriühingule: investeerimislaenud (intress 10–18% aastas)

Muud teenused

Rahasiire

Säästuhoius (3%)

Kullahoius (vastavalt kullahinna muutusele) Eraisikule: tarbimislaen (alates 8%) Äriühingule: investeerimislaen (alates 8%)

Eraisikule: tarbimislaen (intressimäär 12–18%) Äriühingule: investeerimislaen (intressimäär 12–18% aastas)

Eraisikule: tarbimislaen (16%) Äriühingule: investeerimislaenud (12–16%)

Makseteenused (arveldused, rahasiire)

Eraisikule: tarbimislaenud (alates 10%) ning liisingud (alates 8%) Äriühingule: investeerimislaenud ja liisingud (alates 8%), faktooring (alates 12% aastas) Garantiid ning kindlustusvahendus läbi Lõuna Kindlustusmaakler OÜ

Internetipanga teenus Koduleht

Energiahoius (5,5%)

www.kehtnahly.ee

www.hly.ee

www.hoiulaenu.ee

www.saartehoius.ee

www.hoius.ee

www.tartuhly.ee

Kontorid

Leie

Rapla

Kambja

Järva-Jaani, Tallinn, Pärnu, Põltsamaa, Koeru

Kuressaare

Põlva

Tartu, Tallinn, Narva

Kontakt

info@leie.ee

kehtna.hly@gmail.com +372 487 5245

info@hly.ee +372 741 6237

info@hoiulaenu.ee +372 5300 7279

shly@tt.ee +372 453 3132

hoius@hot.ee +372 504 6750

info@tartuhly.ee +372 740 7134

539

295

832

326

176

850

2953

1 155 869

734 053

2 725 934

2 979 719

311 697

2 786 733

34 092 378

Liikmeid 30.09.2018 seisuga Varade maht 30.09.2018 seisuga

6 || varia || maa elu

6. detsember 2018

Kanepi kandi kaup

sai oma märgi MAArius suVisTE Lõuna­Eesti Postimees

P

õlvamaal asuv Kanepi vald tuli välja ainulaadse oma toodete märgiga – „Kanepi kandi kaup”.

Nüüd saavad Kanepi valla ettevõtted kasutada toodetel nimetatud märki. Logo eesmärk on tutvustada Kanepi valda ja valla territooriumil valmistatavaid tooteid. Märki võib kasutada nii toidu- kui ka tööstuskaupadel.

Märk on tuletatud Kanepi valla vapist, sellel on kohanimest tuletatud sümbol. Logo autor on Kanepi vallas asuva Viia-Jaani labürinditalu peremees Aivar Täpsi. „Loodame, et märk aitab ettevõtetel oma tooteid nähtavamaks teha ja neid paremini turustada,” ütles Kanepi vallavanem Andrus Seeme. „Tarbige ikka eestimaist ja Kanepi kandi kaupa!”

Tänavu kevadel tegi kanepileht vapil ja lipul Kanepi hetkega maailmakuulsaks – kulutulena üle ilma levinud uudis tõi Põlvamaa valla pildile ka teisel pool maakera.

Nimelt valis Kanepi volikogu nii vapile kui ka lipule kanepilehe.

Alla 5000 elanikuga valla vapil kujutatakse rohelisel kilbil hõbedast, seitsme rootsu-

Nüüd saavad Kanepi valla ettevõtted kasutada oma toodetel märki „Kanepi kandi kaup”. Logo eesmärk on tutvustada valda ning valla territooriumil valmistatavaid tooteid. Märki võib kasutada nii toidu­ kui ka tööstuskaupadel.

dega lehekesega, kergelt allapoole laieneva varrega kanepilehte. Vapi värvid on tuletatud taime värvist.

Sümbol on valla teatel Kanepi piirkonda sümboliseerivana kasutusel olnud juba vähemalt 150 aastat. Kanepi lauluselts käis oma asutamise aastal 1869 esimesel üldlaulupeol lipuga, millel kujutatud kanepivihku. Kujutist on varasemalt kasutatud Kanepi keskkooli sümboolikana ja Kanepi Jaani koguduse lipul.

Kanepi valla lipu kangas jaguneb kolmeks, ruudukujulisel valgel kesklaiul on rootsudeta roheline kanepileht, äärtes rohelised püstlaiud.

Rohelised laiud lipu äärtes sümboliseerivad Kanepi vallaga ühinenud Kõlleste ja Valgjärve valda. Kanepilehega Kanepi valla tegi mitu korda kuulsamaks kunstnik Tõnu Kukk.

Kanepi vald on võtnud südameasjaks populariseerida tööstuslikku kanepit.

Kui suurtootmises on kiduussi üle karm kontroll, siis oma tarbeks kasvatajate seas pole kiduuss haruldus, see levib uuele põllule tuttavalt saadud mugulatega või toob traktor nakatunud mulda ratastega.

Foto: peeter kümmeL / sakaLa

Uus kahjustaja meie põldudel –

valkjas kartuli-kiduuss riinA MArTinson Maa Elu

K

õik tootjate põllud, kus plaanis seemnekartulit kasvatada, läbivad kindlasti eelnevalt kontrolli, et mullas poleks pesitsemas kartuli-kiduuss. Igal aastal on leitud paar korda kollast kiduussi, kuid tänavu avastati esmakordselt ühelt põllult ka valkjas kiduuss.

Kartuli-kiduuss (Globodera pallida) on ohtlik nematood, kelle sissetoomine ja levitamine on kõikjal Euroopa Liidus keelatud. Palja silmaga on seda mullas pea võimatu märgata. See avastatakse mullaproovist. Nii avastati ka uus valkjas kartuli-kiduuss Põllumajandusameti (PMA) plaanilise järelevalve käigus.

PMA nõunik Ljudmila Kerge räägib, et lisaks kõigi seemnekartulipõldude kontrollile tehakse seiret ka tarbekartuli põldudel. Kui põllul on avastatud kiduuss, siis seemnekartulit seal kasvatada enam ei tohi.

LEVIB MULLAGA Nii kollane kui ka valkjas kiduuss on Euroopas üsna levinud. „Meil ja Lätis-Leedus polnud valkjat kiduussi seni leitud,” ütleb Kerge. „Eks see ikka kartuliga koos meieni jõudis. Tsüst on nii pisike nagu moonitera ja levib mullaga mugula küljes.”

Valkjat kiduussi leidub näiteks Hollandis ja Saksamaal ning üksikud kolded on Soo-

mes. Kui sealt kartuleid tuuakse, võib see koos mugulatega ka siia liikuda.

Just mullaga need kahjustajad enamasti levivad. Kui tootmispõldudel on kiduuss harv külaline, siis oma tarbeks kasvatajate põldudel seda ikka leiab. Näiteks kui keegi, kes samal põllul on juba aastaid kartuleid kasvatanud, märkab, et kartul enam hoolimata väetamisest kuidagi kasvada ei taha, võibki kiduussi kahtlustada. „Esialgu pole põllul midagi märgata, sest see kahjustaja ühe aastaga suurt ei levi, see võtab aastaid aega, kui suurt kahju tegema hakkab. Taimed hakkavad kiratsema, mugulad jäävad väiksemaks või üldse ei moodustu,” kirjeldab Kerge. „Vahel inimesed kasvatavad aastakümneid aiamaal kartuleid ja seemet ei uuenda ning siis ei saa aru, miks kartul ei kasva.”

Erasektoris võib kiduuss levida, kui inimesed omavahel kartuleid jagavad, mullaste tööriistade ja traktoritega naabrite aiamaid künnavad.

KUI TOOTMISPÕLLULT LEITAKSE KIDUUSS, SAAB MAAKASUTAJA ETTEKIRJUTUSE, MILLE KOHASELT EI TOHI SEAL PÕLLUL SEEMNEKARTULIT KASVATADA JA TARBEKARTULI KASVATAMISEL TULEB VALIDA KARTULI­ KIDUUSSI SUHTES RESISTENTNE SORT.

Kuhu kiduuss on juba jõudnud, seal peaks viljavaheldust tegema ja kartuli mujale kasvama panema, aga mingil juhul ei tohi saastunud põllul kasvanud mugulaid maha panna, sest mullaga mugulate küljes olev kiduuss võib sattuda ka uuele põllule. Või kasvatada seal vaid varajast kartulit, mis enne augustit üles võetakse. Samuti oleks lahendus kasvatada kiduussikindlaid sorte.

KOHUSTUSLIK SEEMNEUUENDUS Kui tootmispõllult leitakse kiduuss, saab maakasutaja ettekirjutuse, mille kohaselt ei tohi seal põllul seemnekartulit kasvatada ja tarbekartuli kasvatamisel tuleb valida kartuli-kiduussi suhtes resistentne sort. Kuna kollane kartuli-kiduuss on laialdaselt levinud, siis on aretatud palju selle kiduussi suhtes kindlaid sorte. Valkja kartuli-kiduussi osas on selliseid sorte vähe. „Ohtlike kahjustajate vältimiseks on tarbekartuli tootja kohustatud igal aastal uuendama 20% mahapandavast seemnest sertifitseeritud seemnekartuliga. Istutusmaterjali uuendamine aitab kaitsta kartulisaaki haiguste ja kahjurite eest ning tõstab saagi kvaliteeti,” selgitab PMA taimetervise ja aianduse osakonna juhataja Riina Koidumaa.

Kollane ja valkjas kartulikiduuss on mõlemad kantud ohtlike taimekahjustajate nimekirja. Kartuli-kiduussi valmik on pisike, vähem kui millimeetripikkune nematood, mida palja silmaga ei näe, küll aga võib mullas näha tugevakestalisi tsüste. Kahjustaja suudab eluvõimelisena püsida mullas 10–20 aastat.

maa elu || maaKari || 7

6. detsember 2018

silViA pAluoJA

Pärnu Postimees

K

aansoo küla jääb kahe maakonna, Pärnu- ja Viljandimaa piirile, aga just siin, napilt saja elanikuga maakohas kasvab riigi suurim maatõugu kari ning on hoiul Eesti maatõugu karja kasvatajate seltsi rändhõbekarikas. „Rändkarikas on mul kodus laual, siin laudas on pisike auhind, mis anti sügisel Ülenurmel mulle kui parimale tõuaretajale,” ütleb Sirje Treumuth, kelle eliitklassi Metsapere tõufarmis peetakse ligemale 60 veist.

Maanaiselikult tagasihoidlik Sirje Treumuth räägib, et talle hakkas nudipäine tõug meeldima juba noorena, kui ta Pärivere sovhoosis lüpsjana töötas. Maatõug talle hinge jäigi ning kui võimalus tekkis, hakkas ta ise nende „nunnudega” tegelema. „Karja täiendus tuleb endalt, seda olen ikka ise kasvatanud ja ega vasikaid olegi müüa. Kui keegi tahabki, siis nagu lemmikloomaks ja ühekaupa,” nendib ta.

Maatõugu lehmade piimaand jääb koguselt teistele alla, aga Sirje Treumuth ütleb, et kui süüa on, siis ta annab toodangut ka.

Tänavu oli silo- ja heinategemise aeg selline, mis karjakasvataja laubale murekortse lisas. Metsapere farmi suude tarvis oli vaja osta pool vajalikust talvisest söödast. See väljaminek suurendab tootmiskulusid.

Piim läheb Jõgeva Tootjate liidu kaudu Leetu. Tootja väidab, et oma kombinaadid venitavad maksmisega või kiusavad toorpiima hinna alla. „Ma ei pea ise jooksma kombinaatide vahet ja nendega kaupa tegema, et piim ära viidaks, sest siin oleme metsade vahel, Eesti ääremaal,” põhjendab ta väärt piima riigipiiri taha saatmist. Õhtuse lüpsi aeg läheneb, Ülane, Ütleja ja teised toredate nimedega ammujad ampsavad pika keelega lõhnavat silo ning omanik lisab, et kuigi igal on kõrvas kollane number, paneb ta neile nimed nagu maalaudas kombeks ja ristib vasikad ema nime esimese tähe järgi.

Eesti maatõugu kari kui killuke pärandkultuuri püsib entusiasmil, selliste inimeste tööl ja tahtel nagu Sirje Treumuth, kes entsiasmi rõhutamise peale naerab, sest tema on loonud endale ja perele kodu lähedal töökoha. See polegi vähetähtis.

Eesti maakarja kasvatajate (EK) seltsi tõuraamatu pidaja ja tegevjuht Käde Kalamees kinnitab, et maakari on pärandkultuuri kandja, sest teda on peetud väga laua. Esimest korda räägiti kohaliku karja parandamise vajadusest 1803. aastal, kuid teaduslikku aretustööd alustati alles 1909. aastal.

Kalamees koostas 2007. aastal monograafia „Eesti maakarja arengulugu” ja tunneb valdkonda põhjalikult. Silmaringi ja teadmiste laiendamiseks lisagem, et esimene maa-

Maakari kui killuke pärandkultuuri püsib entusiasmil

EESTI MAAKARI • Põlistõug, kantud üleilmsesse ohustatud tõugude nimekirja.

• Eestis peetakse 1600–1700 maatõugu veist.

• 2018. aastal on 20 tunnustatud tõufarmi, milles on vähemalt neli maatõugu tõuraamatu lehma.

• Suurimad tõufarmid on Pärnumaal Metsapere farm (omanik Sirje Treumuth), Harjumaal Muuluka Farm OÜ (Ilse Gošovski), Saaremaal Riido talu (Jaan Kiider).

• Aastast 2009 tunnustab Eesti maakarja kasvatajate selts rändhõbekarikaga parimat tõufarmi.

• Eesti maakarja kasvatajate selts loodi 1919 ja taasloodi 1989, seltsi tõuraamatupidaja ja tegvjuht on Käde Kalamees.

Allikas: Maa Elu

„Maatõug mulle meeldis ja on jäänud, lõin selle farmi pidamisega pe­ rele kodu lähe­ dal töökohad,” ütleb Sirje Treumuth, kes peab maatõu­ gu eliitklassi farmi Kaansoo külas.

Foto: urmas Luik / pärnu postimees

tõugu lehm Lillik Tartumaalt Wahi katsetalust võeti „Eesti põllumehe veiste tõuraamatusse” 20. augustil 1914 ja pull Murru-Mats samal päeval sama talu karjast. „Seega on juba üle 100 aasta dokumenteeritud maatõugu veiste põlvnemise, välimiku ja toodangu andmeid ja neid hoitakse arhiivis, hilisemaid andmeid aga Eesti põllumajandusloomade jõudluskontrolli aktsiaseltsi andmebaasides,” täpsustab Kalamees.

Tänavu 1. augustil oli tõuraamatu põhiosas jõudluskontrolli aluseid lehmi 426, lisaks 227 jõudluskontrollis mitteolevat tõuraamatu veist, seega kuulub tõu paremikku 653 lehma. Kogu tõugu kuulub 1600– 1700 emaslooma ja 28 tõuraamatu pulli. Üle riigi kasvatatakse maatõugu lehmi paarisajas majapidamises. Tunnustatud tõufarme on 20, tõufarmiks saamise tingimus on jõudluskontroll ja vähemalt nelja maatõugu tõuraamatu lehma pidamine. Tõufarme hindab seltsi juhatuse komisjon ja kinnitab juhatuse aastakoosolekul.

Suurimate tõufarmide omanikud on Pärnumaal Sirje Treumuthi eliitklassi Metsapere farm (54 tõuraamatu lehma), Harjumaal Ilse Gošovski eliitklassi Muuluka Farm OÜ (53), Saaremaal Jaan Kiideri Riido talu esimese klassi tõufarm (36). Kahekümnes tõufarmis on 324 tõu-

ÜLE RIIGI KASVATATAKSE MAATÕUGU LEHMI PAARISAJAS MAJAPIDAMISES. TUNNUSTATUD TÕUFARME ON 20.

raamatu põhiosa lehma – võrreldes eelmise aastaga 41 võrra rohkem.

Maatõug on Eesti rahva aretatud põlistõug, geneetiliselt nudi, väikesekasvuline, poegib kergelt. Täiskasvanud lehm kaalub keskmiselt 500 kilo ja talle kulub elatussööta tunduvalt vähem kui teistele piimaveiste tõugudele, kuid söödaväärindus on samaväärne näiteks eesti punast tõugu veistega.

Jõudluskontrolli aastaraamatule tuginedes on maatõugu veiste keskmine eluiga 2315 ja holsteini tõul 1853 päeva, seega püsib maatõug holsteinist keskmiselt 462 päeva kauem karjas.

Maatõugu lehma piimas on rohkem rasva, valku ja süsivesikuid võrreldes holsteiniga. Piim laapub hästi ja toodete, eriti juustu valmistamisel on vaja vähe lisandeid, ent tulemus on tervislikum.

Kalameest rõõmustab, et nii väikesearvulise tõu puhul nagu maakari on teadusliku aretustööga suudetud piimatoodang viia 6000–8000 kiloni aastas.

Ta lisab näited: rekordlehm Pipi lüpsis neljandal laktatsioonil 305 päevaga 12 700 kilo piima (omanik Lea Puur Viljandimaal) ning suurima päevatoodangu, 62 kilo andis kuuendal laktatsioonil Pamela (omanik Ilse Gošovski). „Eesti maatõu omamine ja aretamine on nii hobi kui missioon,” arutleb Kalamees. „Hobi on see kindlasti ühekahe looma omanikule, kuid suurema karja omanikud on saanud aru selle töu aretamise ja säilitamise tähtsusest, sest üle saja aasta oma rahva aretatud väärtuslik tõug on ka eneseteadvuse tõstmise väljendus.”

Eesti maatõug on kantud ÜRO toidu- ja põllumajandus-

organisatsiooni (FAO) ohustatud tõugude nimekirja.

Aprillis tähistas maakarja kasvatajate selts oma lipu 90.

aastapäeva. Tuleval aastal möödub 30 aastat seltsi taasasutamisest ja ületuleval sada aastat seltsi asutamisest.

Suursündmuste kõrval jätkub argitöö, tuginedes aastateks 2013–2023 koostatud maatõu aretus- ja säilitusprogrammile, eesmärgiga suurendada tõu arvukust ning hoida ja arendada tõuomaseid tunnuseid. „Programmi järgides valime välja parimad pulliemad ja püüame vältida sugulusaretust,” märkis Kalamees. Maatõu aretajatel on kasutada viie-kuue liini pullide sperma Keava kunstliku seemenduse jaamas.

8 || Ravimtaimed || maa elu

6. detsember 2018

linnuveerg

RÖÖVLINNUD ON TOIDUAHELATE TIPUS OLAV RENNO linnuteadja

S

ee agressiivse alatooniga nimetus kahe põhiliselt lihast toituva linnuseltsi, kulliliste ja kakuliste kohta on otsetõlge saksa keelest. Lihasööjaid linde on muidugi paljudes teisteski linnurühmades, aga kuna lihaks tuleb lugeda kõigi loomade – tigudest selgroogseteni – pehmeid kudesid, siis on liha hoopiski mitte pruukivaid linde lausa vähe: näiteks meie tuvid ja mitu troopikas elutsevat puuvilju söövat liiki. Enamus teratoidulisigi linde sööb putukaid või toidab nendega vähemasti poegi.

Liha, eriti rasva söömine annab suhteliselt rohkelt energiat, kuna seedimine on biokeemiliselt lihtsam ja vähem siseenergiat nõudev. Teiselt poolt aga on loomse toidu hankimine energiakulukam ja keerukam, mistõttu sellele spetsialiseerunud loomaliikidel on kujunenud hulk eri laadi kohastumusi.

Röövlindude põhitunnuseks loetakse konksus tipuga nokka ja teravaid kõveraid küüniseid. Need on kujunenud saakloomade tabamise ja söömispaika kandmise ning tükeldamise vahenditena. Kuid raibetest toituvatel vana maailma raisakotkastel kui ka uue maailma kondoritel on küünised kaunis tömbid ja nad söövad leitud saagi kohapeal ära. Raisakotkad võivad sealjuures end nõnda täis õgida, et mõnikord ei suuda söömaaja järel kohe lendu tõusta. Kondorid aga suudavad saaki leida nii hea nägemise kui ka lõhnataju abil – nad võivad toitu otsida ka puude vahel lenneldes või koguni maapinnal kõndides.

Peaaegu kõik röövlinnud on head lendajad. Paljud haugaslased, eriti kotkad ja raisakotkad, samuti kondorid suudavad tõusvate õhuvoolude termikat kasutades vähese jõukuluga tundide kaupa tiirelda-lauelda ja endale saaki seirata. Kakkudel ehk öökullidel on suhteliselt suured tiivad, nende suleservade ehitus summutab lendamisel tekkiva õhukahina ja üsna hääletu lend lubab saakloomale märkamatult lähedale jõuda. Kulliliste silmad on rohkem ligistikku kui enamusel lindudel ja see tagab ülitäpse kauguse hindamise.

Kakkudel aga paiknevad kõrvaavad ebasümmeetriliselt,

mistõttu nad saavad pilkaseski pimeduses oma ohvri asukoha 1–2 kraadi täpsusega kindlaks teha.

Enamus kullilisi ja kõik kakud söövad liha, mida „pakuvad” selgroogsed loomad: kalad, kahepaiksed, roomajad, linnud ja imetajad. Mõned kullid, nagu lõo- ja punajalg-pistrikud püüavad soojal ajal aga ka putukaid, herilaseviud otsivad herilaseja kimalasepesi, kuid nende putuktoiduliste põhitoiduks on ikkagi „pärisliha”. KeskAafrikas elutsevad palmikotkad söövad õlipalmi viljaliha, mida söödavad ka poegadele. Mõned kakud, näiteks kodukakk täidavad kõhtu ka vihmaussidega, mida otsivad metsaalusest lehevarest. Kuna külmal aastaajal jääb loomset toitu napiks, on paljud röövlinnuliigid sunnitud rändama soojematesse ja toiduküllasematesse paikadesse.

Sadakond aastat tagasi jõudis esmalt linnuteadlasteni, seejärel pikkamisi üldsuseni tõdemus, et röövlindudest tulenevat majanduslikku ja looduskaitselist kahju on kõvasti üle hinnatud.

Eestis kulus selgitustööks oma poolteist aastakümmet, enne kui „kullisõda” 1970. aasta paiku hakkas vaibuma. Järk-järgult võeti kõik kulli- ja kakuliigid riikliku kaitse alla, kotkad ja kassikakk kuulutati loodusmälestusmärkideks. Paraku ilmnes poolesaja aasta eest uus häda: sünteetilised taimekaitsevahendid eesotsas DDT ja selle derivaatidega jõudsid toiduahelate kaudu lindudeni ja paljud röövlinnud-tippkiskjad sattusid kaltsiumi ainevahetuse pärssimise kaudu väljasuremise ohtu.

Nimelt jääb lindude munakoor kloororgaaniliste ainete kaudmõjul nii õhukeseks, et hauduv vanalind võib selle puruks rutjuda. Eriti tundlikud on rabapistrikud, kes lakkasid rabades pesitsemast kümnekonna aasta jooksul 1960ndatel, ja kalakotkad, keda 1980. aastaks oli Eestisse pesitsema jäänud vaevalt kümme paari. Tänapäevaks on lood enamusel liikidel paranenud, ent ilmneb uusi ohte – pliimürgitusest kuni saakloomade arvukuse kahanemiseni. Ka aastaid kasutatud pesapuude ja õõnespuude hävimisel metsalangetamise käigus on suur negatiivne mõju.

Nii et tipus olla pole hõlpus…

Röövlindude põhitunnuseks loetakse konksus tipuga nokka ja teravaid kõveraid küüniseid. Nagu merikotkal. foto: Henn Soodla / pärnu postimees

Karepa ravim­ taimeaia perenaine Kat­rin Luke oma suvise värske taime­ saagiga. foto: Kasper Mäe / virumaa teataja

Eesti ravimtaimed on Aasia omadest mitu korda puhtamad Taavi Alas Maa Elu

E

esti ravimtaimed on võrreldes maailmas ülipopulaarsete Aasia taimedega palju puhtamad, paremad ja toimivamad. Õige turunduse korral võiks Eesti ravimtaimed tõusta kõrgesse hinda.

Seda kinnitavad Eesti tuntud ravimtaimede kasvatajad.

Aasia tundub maailmas väga paljudele inimestele peaaegu imede piirkonnana, kus saab leida hingerahu, iseennast, armastust. Ka toidud ja Aasias kasvavad taimed tekitavad lääne inimestes erilist tunnet, usutakse, et just sealt ravimtaimi, teesegusid või muid looduslikke imeravimeid tellides tuleb tervis. Kas see päris nii on?

Kubja Ürditalu omanik Kristian Sander märgib, et Aasia taimede puhul on inimeste argument ikka soov leida midagi erilist kuskilt kaugelt. „Saadakse aga üsna kehva väljanägemisega ja pestitsiidijääke täis taim. Kõik Eesti taimed sobivad maailmaturule – küsimus on turunduses. Kvaliteet on Eesti taimel super,” kinnitab Sander.

Tuntud Karepa Ravimtaimeaia perenaine Katrin Luke lisab, et välismaal kasvatatakse pea kõiki taimi suurtes kogustes, kogutakse kombainidega ja peenestatakse masinatega.

See tähendab, et kvaliteet pole võrreldav Eesti puhtas looduses kasvanud või kasvatatud taimedega. Eesti miinus on väike territoorium. Seetõttu on meil raske oma puhaste ravimtaimedega maailma mur-

da – ei ole võimalik palju kasvatada-toota, samuti on paljud looduslikud alad kadumas ja niitude asemel karjamaad ja rapsipõllud.

Luke teab, milliseid ravimtaimi tasuks aga Eestist välja eksportida: „Kes kasvatada saab ja riskib, siis sobivad mündid, kummel, mustasõstralehed. Metsataimedest kuuseokkad, mustikad, kaselehed, vaarikad, kibuvitsamarjad,” loetleb ta. Kuusevõrsetest, okastest ja angervaksast saab ka ülihäid tooteid ja maitseaineid teha: kibuvitsamarjadest, pihlakamarjadest häid siirupeid; nõgesest koos põdrakanepi ja muude rohetaimedega rohejahu, mis annab mineraale ja vitamiine. Võib öelda, et massiliselt toota ei saa, küll aga gurmee- ja käsitööasju.

Praegu tuuakse kahjuks veel Eestisse välismaalt üsna palju ravim-, maitse- ja teetaimi. Paljusid neist saaks siin palju parema kvaliteediga toota, nagu näiteks kummel, tüümian, piparmünt, basiilik, kadakamari jpm.

Ravimtaimede „maailma viimisel” loeb kindlasti ka see, et oleks tegemist taimedega, mis oleks meeldivad ja mida enamik taluks. Samuti ei tohi ravimtaimed olla liiga erilised või sellise maitsega, millest valmistatud teesegusid inimesed vabatahtlikult juua ei taha.

Eesti kõige paremad ravimtaimed, millest saab hästi teed keeta ja mis sobivad-maitsevad enam-vähem kõigile inimestele, on Kristian Sanderi sõnutsi kummel, saialill, piparmünt.

Katrin Luke lisab nimekirja

mustasõstralehed, põdrakanepi, nurmenuku, pärnaõied ja hariliku pune.

Head on tema jutu järgi ka kibuvitsamarjad ja mündid, gurmeetaimedest aga monardad, basiilikud ja sidrunliivateed.

Sander lisab, et ravimtaime maitse ei pruugi tõesti alati kõigile sobida, sest ravimtaime puhul hinnatakse selle toimet. „Maitselt on sobilikud kindlasti põdrakanepi- ja mustasõstralehed. Need annavad igale teele hea maigu,” soovitab ta.

Ekspordi puhul tasub arvesse võtta kogemust, mida Eesti ravimtaimekasvatajad ja -tootjad oma senise tegevuse käigus on saanud.

Kristian Sander ütleb, et Kubja Ürditalust ostetakse gripi- ja külmetuste hooajal gripi-, külmetus- ja kurguteesid.

Muul ajal tuntakse enim huvi hea une ja stressi maandavate teesegude vastu. „Palju küsitakse ka kindla tõve või haiguse raviks: näiteks prostatiidi korral ostetakse väikeseõielist pajulille, insuldist paranemiseks tahetakse mailast, podagra korral aga spetsteed, milles on naat, nõ-

EESTI MIINUS ON VÄIKE TERRITOORIUM. SEETÕTTU ON MEIL RASKE OMA PUHASTE RAVIMTAIMEDEGA MAAILMA MURDA – EI OLE VÕIMALIK PALJU KASVATADATOOTA.

ges ja teised kusihappesooli välja viiva toimega taimed.”

Karepa Ravimtaimeaia toodetest ostetakse palju elujõuteed organismi turgutamiseks väsimuse korral. Teised soovivad gurmeeteed kas pealelõunaseks ajaks või rahustavat teed. Jõuluajal on hästi populaarne jõulutee. „Meie korjame haruldasi metsataimi, mida teised ei viitsi koguda – needki lähevad hästi kaubaks,” märgib Katrin Luke. Ühes on ravimtaimekasvatajad kindlad: masstootmist ei saaks Eesti kunagi lubada – ega peakski!

Kristian Sander märgib, et tema arvates ei peaks Eesti saama tuntuks kui tooraineriik ravimtaimede kasvatamisel. „Selleks pole meil odavat tööjõudu ega vajadust. Et Eesti tuntus kasvaks, ei ole vaja midagi teha muud kui vaid hoida olemasolevat loodust ja põldude puhtust. Kasvatada noori mitte kasumiahnuse ja raha kummardajaiks, vaid vähe tarbivateks ja kõike elavat austavateks inimesteks. Vanasid tõenäoliselt ümber ei õpeta,” lisab ta.

Kuna maailmas tõuseb puhas looduslik toode aina enam hinda, tasuks Eestil siiski ennast puhaste ravimtaimede pakkujana tutvustada. Katrin Luke sõnade kohaselt on Eestis tootjaid ja e-poode palju, kes müüvad välismaalt toodud tee- ja maitsetaimi. „Tore oleks, kui me ise siin omal maal eestimaist tarvitaksime, mitte aga Venemaa ja Hiina kaupa. Eks see oleks riigiametnike ja EASi teema, aga kes tahab välisturule pääseda, on hakkaja, siis ehk pääseb ka.”

Potentsiaali ja lootust igal juhul on.

maa elu || terviSeteGu || 9

6. detsember 2018

Tervisetegu anti elus totaalse kannapöörde teinud ärimehele silVi lukJAnoV Maa Elu

K

uigi Kirna mõisa peremees Reimo Lilienthal kartis oma mõtteviisi muutuse tagajärjel lausa hullumajja sattumist, usub ta, et tervenemise kogemust jagades tuleb aina rohkem inimesi nii mõisaparki kui ka loengutele ja tahab enda rollist tervise juures aina targemaks saada.

Reimo Lilienthal, kui te Tallinnas edukalt tegutsenud ärimehena ostsite 2014. aasta lõpus Kesk-Eestisse ligi 400 aasta vanuse lagunenud Kirna mõisa, tundus see paljudele üsna mõistetamatu ja, mis seal salata, ka kahtlane. Nüüd olete mõisas tegutsenud neli aastat ja sel suvel kuidagi eriliselt laialt suunanud ettevõtmisi inimeste terviseteadlikkuse tõstmisele. Teid on nomineeritud PõhjaEesti aasta atraktiivse turismiprojekti kategoorias. Eelmisel nädalal Järvamaa Tervisefoorumil sai teie tegevus tiitli „Järvamaa tervisetegu”. Lisaks on Eesti ametlik turismiinfoportaal Puhka Eestis valinud Kirna mõisa Eesti kümne kõige põnevama paiga hulka, ning 2018. aastal kümne kõige ainukordsema paiga hulka.

Kust tuli teil tahtmine osta mõis Kesk-Eestisse?

Sellist tahtmist pole kunagi tulnud. Eksärimehena olen analüütiline ja oskan kalkuleerida, äriplaani teha, kulud-tulud tabelisse lüüa ja vaadata, mis on mõistlik ja mis ei ole. Äriliselt puudub Kirna mõisa ostuks igasugune mõte. Sellepärast ongi paljudel sellest ostust väga raske aru saada. Majanduslikus mõttes ei kannataks seda mõisa osta ka ühe euro eest. Mis tahes mõisahoonet Eestis ei kannata!

Täna aga räägime Kirna mõisast kui erilisest asukohast, mida külastavad inimesed Brasiilia ja Tiibetini välja. Tullakse turismibussidega, ligi 10 000 inimest aastas.

Millal teie pargi avastasite?

2012. aastal, kui muutusin pikselöögi tõttu nii-öelda 180 kraadi. Minu väärtushinnangud, peenmaailmatunnetus ja kõik muu minu sees läbis muutumise. Sattusin esimest korda Kirna mõisa intuitiivteaduste kooli vastuvõtupäeval ning tundsin mõisapargi maagilist mõju enesetundele, erilist rahulolu ja rõõmu. Mõistan inimesi, kes parki igal aastal külastavad. Pargis võid tunda peavalu või ajab iiveldama, oksendamiseni välja. See näitab, et puhastusprotsess hakkas pihta. Pärast mõningast ebamugavust saabuv uus seisund on seda kõike väärt.

Milliseid imelisi tervenemisi olete mõisapargis oma silmaga näinud?

Selline nägi Kirna mõis välja tänavu mais.

Foto: dmitri kotjuH / järva teataja

Kirna mõisapargis mina ratastoolist tõusmist pole näinud, kuid teadaolevalt on neid viimase 20 aasta jooksul toimunud. Usun sellistesse tervenemistesse, sest olen mitmest ka ise tagasisidet saanud. Et tervis on nii isiklik teema, ei soovita neid avalikustada. Inimene ei taha naeruvääristamist – seda on veel liiga palju. Kui küsite, kuidas tervenemise fenomen ikkagi töötab, siis ma ei oska seda seletada, aga see töötab sellele vaatamata.

Olete rääkinud oma 180 pöördest elus pärast pikselööki. Kuidas muutus täpsemalt väljendus?

Jah, mu maailmavaate muutus sai ilmselt alguse pikselöögist 14. oktoobril 2011. aastal Vahemerel. Olime üheksakesi jahiga teel Maltale. Kõigil meil oli õnn sellest otsetabamusest ellu jääda ja minu arvates on toimunud muutused meis kõigis.

Olin enne paadunud skeptik ja ratsionalist ehk tavaline Eesti egoistist jõmm, kes uskus ainult fakte ja kelle elu mõtteks oli jõukuse tagaajamine.

MAJANDUSLIKUS MÕTTES EI KANNATAKS SEDA MÕISA OSTA KA ÜHE EURO EEST. MIS TAHES MÕISAHOONET EESTIS EI KANNATA! Pärast jahil juhtunut osalesin teiste soovitusel kahepäevases meditatsiooni töötoas, kus avanes mulle midagi seletamatut. Hakkasin nägema kõige elava ümber värvilist välja, millest sain infot inimese tervise, suhete ja kõige muu kohta. See kõik oli väga šokeeriv ja hirmutav. Mõtlesin, et olen hulluks läinud ja arvasin, et kui sellest perearstile räägin, siis lõpetangi hullumajas. Infot inimeste kohta voolas mulle sedavõrd palju, et väga halb oli olla rahvarohketes kohtades na-

gu lennu- või bussijaam. Ma ei osanud infoga midagi peale hakata. Nii eelistasingi end sulgeda tuppa.

Elukaaslane oli samuti hämmastuses minuga toimuvast. Otsisime mõlemad mulle abi. Olen tänulik, et mu teele juhatati inimesi, kelle abiga oskan oma nägemisi suunata.

Sellel uue mina avastamise perioodil hakkasin selleteemalist kirjandust lugema ja suur rõõm oli avastada, et mu tajumused pole midagi uut, vaid juba tuhandeid aastaid tagasi raamatutesse kirja pandud.

Olles ärimehe taustaga, nägite ilmselt spirituaalses maailmas võimalust läbi annetuste kogumise suurt raha teenida?

Olin äriinimene. Enne purjetama minekut oli mul mitmes erinevas valdkonnas hästi toimivad ettevõtted. Pärast sisemist muutust lõpetasin aktiivse äritegevuse ja tegutsen täna lisaks Kirna tegemistele ka vabatahtliku merepäästjana.

Kõik sündmused Kirnas toimusid sel suvel vabatahtliku annetuse alusel. Mõisakompleks on avatud 365 päeva aastas ja pileteid me ei müü. Ka pole meil plaani mõisasse elama asuda.

Saan aru, et see võib inimestes küsimusi tekitada, kuid ausalt, siiani maksame oma pere säästudest peale Kirna mõisa jooksvate kulude katmiseks.

Annetuskasti kogunevast ei piisa sellekski, rääkimata millestki muust. Mul pole kordagi olnud isegi helesinist unistust teenida Kirnast rikkust. Ärimehe teadlikkus on mul säilinud ja kui tahaksin raha teenida, siis seda on kümme korda lihtsam teha osta-müü-vaheta tehingutena, nagu seda tegin vanasti autoäris või kinnisvaraga.

Tütar ei saa siiani aru, miks me ei võiks elada nagu normaalne pere, käia reisidel ja lubada endale muudki. Me aga viime kõik varem kogutud säästud Kirna mõisa.

Miks te seda siis teete?

Seda küsimust ma kartsin, sest selget vastust mul sellele pole. Tunnen mingit missiooni, sisemist vajadust seda teha. Näen, kuidas ühiskond on inimese tervist ja tervenemist puudutavas valdkonnas tasakaalust väljas. Teaduspõhine meditsiin tegeleb vaid tagajärgede likvideerimisega.

Kuid ikkagi tekib küsimus, millest te elate?

Saan aru inimeste huvist. Pärast seda, ütleme nii, kui mul ekraan avanes, hakkas mu juurde tulema inimesi, kellel olid tervise, suhete ja igasugu muud isiklikud küsimused. Ma ei tea miks. Algul natuke rohkem tuttavad, siis juba vähem tuttavad. Suust suhu levinud infoga olen eravastuvõttudel nelja aasta jooksul vastu võtnud umbes 1500 inimest. Paistab, et abi on saadud, ega muidu sõna ei levitataks ja ennast järjekorda ei pandaks.

Kuid seegi on pigem siiski hobitegevus, sest tasu laekub MTÜ Kirna kontole annetusena. Mu igapäevavajadused on päris väikesed, võrreldes varasema elustiiliga. Need saab kaetud ammuse investeeringu mõõdukast dividenditulust. Vastuvõtte teen peamiselt Tallinnas, sest elan siin, kuid suviti ka Kirnas.

Kirna mõisat ostes oli teil soov rajada koolitus-, kultuuri- ja tervisekeskus. Kui palju algsest mõttest on säilinud?

Nimetust oleme küll lihtsustanud vabahariduskeskuseks, kuid mõte inimesi harida loengutega sellest, mida arstid ei räägi ja koolis ei õpetata, on jäänud samaks.

Tänavu käis loengutel üle 2200 inimese, põhiliselt KeskEestist. Hea meel on sellegi üle, et oleme täitnud soovi tuua kohalikku elu rohkem mõisasse.

Tuunimisel on mitu mõtet.

Kindlasti jäävad need seotuks

inimese tervisega. Ärikoolitusi toimuma ei hakka. Uut pikselööki ma ka ei oota, et tagasi muutuda. Olen väga rahul oma praeguse elu, suhete ja tervisega. Nende kvaliteeti ei ole üldse võimalik võrrelda varasemaga. Tean, et soovin isiklikku kogemust jätkuvalt jagada ka teistega.

Millest te unistate?

„Pärast sise­ mist muutust lõpetasin aktiivse äritegevuse ja tegutsen täna lisaks Kirna tegemistele ka vabatahtliku merepäästja­ na,“ tunnistab Reimo Lilient­ hal.

Foto: teet reier

Olen palju mõelnud, mis on mu elu eesmärk. Arvan, et see on isiklik areng. Sellest lähtuvalt on mul väga lihtne soov – ükskõik mida teen, soovin olla õnnelik. Mulle ei tähenda see enam miljonit pangaarvel, minu õnne väärtused on iseenda sees.

KIRNA MÕIS • Kirna mõisa moto 2018 „Terve ühiskond algab tervest inimesest”.

• 2200 inimest võttis 2. juunist kuni 22. septembrini osa Kirna mõisa loengutest, töötubadest, treeningutest, kontsertidest, etendusest.

• 41 erinevat sündmust kokku.

• 21 erinevat lektorit, treenerit ja töötubade läbiviijat. Nende seas doktor Adik Levin, taimetark Irje Karjus, integratiivne toitumisterapeut Liis Orav, treener Kaia Heinleht, sünnitoetaja Elery Tammemägi, hiina meditsiini arst doktor Udo Uffert, psühholoog ja psühhoterapeut Kristjan Puusild, psühholoogiline nõustaja Kristel Rannamees, terapeut Igor Eartchild, Eesti Transpersonaalse Assotsiatsiooni asepresident Alar Tamming, unenõustaja Kene Vernik, konstellöör Heldo Korbe ning Teadliku Muutuse Kunsti koolitaja Ville Jehe jt.

• 18 erinevat loengut üheksal loengupäeval, lisaks erinevad töötoad, treeningud, kaheksa kontserti ja teatrilavastus „Mitteinimene”.

• 123 otseülekannet kokku kõigilt loengutelt erinevates rahvamajades ja kogukondades Eestis ja välismaal, kokku 36 tundi otseülekandeid.

• Kogu programmi rahastati annetustest.

• Kirna mõisa pererahvas on Reimo Lilienthal ja Tuuli Org. • Koduleht www.kirna.ee Allikas: Kirna mõis

10 || ilma- ja taimetarK || maa elu

ilMATArk

JÜri kAMEnik

6. detsember 2018

Metsahõngulised jõulukingid

ilmatark

Õige jõuluglögi valmistamine toob tõelise pühadetunde.

kATrin lukE fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

A

lanud on jõulukuu ja jõuluootus. Lisaks ootusele ka mure, mida kinkida ja jõululauale panna. Kõige jaoks ei jätku raha ega ole ka aega mööda poode tormata. Kel suvel taimi ja marju varutud, saab ise palju kodus lastega ära teha, on põnevam, keskkonnasõbralikum ja tervislikum!

Glögi saab valmistada õuna-, sõstra-, aroonia-, tikri-, kirsi-, ploomi-, jõhvika-, pohla- ja rabarerimahlast. Neid võib omavahel ka segada, et ilusam värv saada. Mahl tuleb kuumaks ajada ja lisada vürtsid: nelk, kardemon, ingver, kaneel. Kui meeldib, ka tähtaniis. Juua võib nii kuumalt kui jahtunult, kuigi jahedal ja niiskel ajal kulub just kuum vürtsikas jook ära.

Jõulutee sisse sobivad taimedest mündi- ja basiilikulehed, eriti sidrun- ja nelkbasiilik, meliss, mustsõstralehed, pune.

Foto: miHkeL maripuu / postimees

Värviandjaks võiks lisada kuivatatud marju, sealhulgas arooniat, musta sõstart, kibuvitsaja pihlakamarju, jõhvikaid, pohli, maasikaid, vaarikaid, kirsse.

Kaunistuseks ja maitsebuketti täiendama sobivad kuivatatud õunad, samuti apelsin ja sidrun (koos koorega või siis ainult koored). Kui marju pole, võib lisada hibiskuse ehk karkade õisi, mis annavad teele ilusa tumepunase värvi. Maitselt on need küll hapud, kuid seda tasakaalustavad muud maitsetaimed, õunad ja kibuvitsamarjad. Jõulumaitset lisavad kaneel, ingver, nelk, kardemon, samuti kuivatatud kuuseokkad. Kõik oleneb katsetamisest ja maitseeelistustest. Jõulutee sobib joomiseks talv läbi: niiske perioodi marjadest saame C-vitamiini immuunsüsteemi toetamiseks. Vürtsid, eriti nelk on viirustevastase toimega. Nelk aitab ka kõhulahtisuse

JÕULUTEE SOBIB JOOMISEKS TALV LÄBI: NIISKE PERIOODI MARJADEST SAAME C­VITAMIINI IMMUUNSÜSTEEMI TOETAMISEKS.

ja kurgupõletiku vastu. Ingver annab sooja ja soodustab seedimist, kaneel ja kardemon soodustavad samuti seedimist ja parandavad meeleolugi.

Jõuluprae ja lihatoitude maitsestamiseks sobivad samuti loodusest või aiast pärit maitseained: kuuseokkad, kadakaja pihlakamarjad, pune. Vanasti korjati ikka heinamaa äärest kadakate vahelt kimp harilikku punet, et sellega verivorsti maitsestada. Kes teeb lihata verivorsti, sellele sobib pune odratangu maitsestamiseks. Loodusest kogutud punel on parem maitse kui tänapäeval kasutatavas majoraanis. Kogemusest tean, et poest ostetud pune seemnetest kasvavad teise maitsega taimed kui meie looduses kasvavad. Kadakamarjad sobivad kala, eriti rannakala ja suitsuliha maitseaineks, lamba- ja ulukilihale, küpsetistesse, marinaadidesse.

Taimedest maitseaine saamiseks tuleb need kuivatada, siis läbi sõela või resti hõõruda, et varred eemaldada, ja ongi maitseaine valmis. Kuuseokkad ja marjad tuleb kuivatada, seejärel blenderis peenestada. Kuuseokkaid võib kuivatada koos oksaga, siis raputada okkad lahti ja peenestada. Et

neid hiljem oleks lihtsam kasutada, võib segada soolaga ja hoida õhukindlas purgis või pakendis, et sool ei paakuks. Ürdisoola saab valmistada kuivatatud ja peenestatud taimedest, segades ühe mahuosa taimi ühe mahuosa soolaga. Või 30 kaaluosa taimi ja 70 mahuosa soola. Nii saab paraja kangusega ürdisoola, mida kulub 1 spl kilo liha kohta, taimetoidule 1 tl. Kui on ülikerged taimed nagu karulauk, basiilik või petersell, siis taimi 20% ja soola 80%. Aiataimedest sobivad ürdisoola valmistamiseks basiilik, küüslauk, tšilli, paprika, till, petersell, seller.

Kõrvits. Marineeritud kõrvits või kõrvitsakompott on ilus värviline toit jõululaual. Kui traditsiooniline nelgi ja äädika kombinatsioon on ära tüüdanud, võib kõrvitsat maitsestada ebaküdoonia, kukerpuumarjade, ingveriga. Kaunistuseks lisada jõhvika- ja pohlamarju. Kõrvitsat võib ahjuski küpsetada, maitsestades karri ja kõrvitsaseemnetega.

Kel sügavkülmas marju, saab valmistada põnevaid vürtsikaid moose ja tšatnit. Ise olen teinud külmetuse ajaks ikka kibuvitsamarjamoosi – marjad mahlapressist läbi ajanud, lisanud vett ja ebaküdoonia- või sidrunimahla, maitsestanud ingveri ja nelgiga.

Selline moos sobib hästi jõululauale. Kibuvitsamoosi tuleb valmistada moosi- või marmelaadisuhkruga. Mõistagi saab moosi valmistada õuntest, aga ka kardemoni ja ingveriga. Eriti tänulik materjal on kõrvits. Mida suurem ja kollasem, seda parem!

Kõrvitsa enda maitse on mahe, seega sobivad maitsestamiseks sidrun ja apelsin (koorega kasutades peavad need pärinema mahetootmisest, kus mürke ei kasutata), ingver, ebaküdoonia.

Tulemus on super nii värvilt kui maitselt! Retsepte leiab veel Karepa ravimtaimeaia kodulehelt www.ravimtaimeaed.ee. Ürdivõid saab teha nii värsketest (basiilik, petersell, küüslauk, mädarõigas) kui ka kuivatatud või külmutatud taimedest.

Peotäis taimi, 50 ml õli, 1 tl soola, pakk võid ja siis kõik köögikombainis läbi mikserdada. Sügavkülmast võetud taimed purustada kohe külmunud olekus (muutuvad sulades nätskeks).

Purusta, lisa õli, sega ja lase tund seista. Seejärel sega toasooja võiga. Säilita pimedas, sest rohelised taimed valgust ei armasta.

Kui meisterdamisest jääb ürdisoola, teed, ürdivõid, moosi või glögi üle, võib neid külla minnes julgelt kinkida. Omatehtu on palju väärtuslikum kui poest ostetu. Kinkimiseks sobivaid purke ja pudeleid leiab poest.

Põnevaid maitseid ja kaunist jõuluootust!

kÜlVikAlEndEr: dETsEMBEr 7. R

09.20

Vili

8. L

Vili, alates kl 14.02 juur

9. P

Juur

10. E

09.07 15.21

Juur Aiatöödeks sobimatu päev

11. T

Juur, alates kl 01.40 õis

12. K

Õis

13. N

Õis, alates kl 14.40 leht

14. R

Leht kuukaLendri koostaja signe siim, 2018

MAA

TULI

VESI

ÕHK

maa elu || Aed ja kodu || 11

6. detsember 2018

Kui suvila või maakodu aed jääb talveks omapead Säde Lepik Maa Elu

P

ikk soe sügis andis ka kõige laisematele aega aiatööd lõpetada. Suur vahe on aga selles, kas uitad oma valdustes iga päev ja saad vajaduse korral kohe tegutseda või siis jääb aed pikkadeks talvekuudeks omaniku hooleta. Kui te ei saa maakodu või suvila vahet sõita, siis tuleb seal enne külmade algust korra niisuguse pilguga ringi vaadata, et heitlikud ilmad, hiired ja metsloomad ei saaks omapead jäänud aia taimedele kurja teha.

Lihtne on öelda, et ärge parem kasvatage õrnukesi taimi, leppige sellega, mis loodus on andnud või nendega, mis kõik ilma kapriisid ära kannatavad.

Aga kui tegu on näiteks vanematelt päritud aiaga, siis kannavad ema istutatud roosid ju armsaid mälestusi, mida tahad hoida. Kui suvekodu aga ongi soetatud ka aianduslikeks katsetusteks, siis tasub lagedale kohale aeda rajades sinna esmalt tuule tõkkeks ja taimede kaitseks hekk istutada.

LIIGA PAKSUST TALVEKATTEST POLE KASU Peenraroosidest ja teistestki õrnematest taimedest võib liiga varase ja hoolika katmisega kergesti ilma jääda, sest paks umbne kate meeldib seenhaigustele ja närilistele. Ülekaitstud taim läheb katte all kergesti hallitama.

Kuna selliseid talvi, kus pehme lumevaip tuleb aegamisi natuke külmunud maale ja püsib kevadeni, on meil üliharva, on suvekodu aias kasu pigem kergest lohakusest: vanadest lehtedest puhastamata maasikapeenar elab näiteks lumeta külma paremini üle; lõikamata varred koguvad püsikupeenrasse lund; kui pole kõrretüükaid, siis ei kogune neisse kõrrelisi määndavat vett.

Aias, kus ei saa käia talvekatet kohendamas, peaks see olema kuiv ja õhuline. Minu rannaäärse maakodu aias on meie keskmistel talvedel, kus näeb natuke igasugust ilma, piisanud sellest, kui laotan varem mullatud roosidele püsivate miinuskraadide tulles kaitseks ja lume kogumiseks kuuseoksad. Need loovad taime ümber õhulise ja parajalt jaheda keskkonna ning okkad ei meeldi loodetavasti ka hiirtele.

Täiendav kate on pigem ettevaatusabinõu erijuhtudeks, kui teeb lumeta külma või keset talve on pikk sula, millele järgneb äkki pakane. Kuuseokstele võib lisada kuivalt hoiule pandud puulehti, head on näiteks tammelehed, mis ei vetti. Lehtedele asetatud kuuseoksad hoiavad need paigal. Nii kaetud roosi kohale võib sättida teineteist toetavatest vineertahvlitest või millestki muust katuse. Hea kuiva ja õhulise kaitse saab suurema mullatud roosipeenra kohale ka näiteks poolekslõigatud euroalustest või painutatud kaartest karkassile kinnitatud koormakattega,

Lohakalt pandud tüvekaitsest kasu ei ole.

Oma metsast toodud kuuseokstega on hea katta nii roose kui mada­ laid igihaljaid taimi. fotod: erakogu

mis ei ulatu maapinnani või on otstest lahti, sest õhk peab liikuma.

Talvekatte alla pange ka parafiiniga niiskuskindlaks tehtud mürksööta. Sinised Brody kuubikud, helelillad Detia rattad või muu säärane sättige kas ostetud söödamajja, drenaažitorusse, äralõigatud otsaga plastpudelisse või muusse anumasse, kuhu hiir ligi pääseb. Mürkhõrgutis on sedasi vihma eest kaitstud, linnud ja loomad ei saa seda aga kätte.

RASKE SULALUMI ON OHTLIK KOOREM Lumerohkel sulailmadega talvel võib raskeks muutuv lumi kergesti ilupuude ja -põõsaste oksi murda ja rikkuda nende sordiomase kuju. Eriti ohtlik on asi sammasja kujuga okaspuudele, mille oksi lumi alla painutab. Kord alla vajunud oksad jäävadki inetult sorgu. Kerakujulised elupuusordid võivad aga raske koorma all lapikuks vajuda. Õrnemad okaspuud on kindlam juba enne külmi (külm teeb oksad rabedaks) kinni siduda. Selleks sobib vähemärgatav tume nöör, hea veniva ja parajalt tugeva sideme saab kantud sukkpükstest – aias, kus talvel ei käi, ei häiri see abivahend kedagi. Kitsaks sambaks sirguval puul suruge püstisi oksi üles, kinnitage side maapinna lähedal tüve ümber ja kerige siis see spiraalina puu latva ja alla tagasi. Kindlam on siduda tihedalt, nii et nööriring jookseb u 15 cm tagant. Elupuukerale tehke peale mitu sidemeringi.

Kui külmaga enam siduda ei saa, siis mõne väikese talveõrna puukese kohale võib hõ-

reda püstkojana sättida tokid ja siduda nende külge (tüügas ülespoole) kuuseoksad, need kaitsevad ka ereda varakevadise päikese eest.

Et roomava kadaka, mägimänni ja teiste oksad talvel maa külge ei jäätuks, sättige nende alla mõni lauajupp või kuuseoks, liigveel ei lase taime alla koguneda ja jäätuda sinna puistatud kruus või multšiks sätitud kivikesed.

VARJUTUSKANGAS, TÜVEKAITSED JA HAISVAD PELETID Kui enne kevadet aeda ei lähe, tuleb nüüd mõelda, kuidas igihaljaid taimi (pukspuu, rododendron, mahoonia, kanarbikusordid, Fortune’i kikkapuu, kanada kuusk ‘Conica’ ja teised) kaitsta kevadtalvise päikesepõletuse eest. Seegi oht on suurem tuulises paigas. Hästi tundlikud on päevasooja ja öise pakase vaheldumise suhtes okaspuuhakatised.

Jälle on abi kuuseokstest.

Kiviktaimlas võiks need kividele toetada või tüükaga mulda suruda, et lumi neid padjandtaimedele päris peale ei vajutaks.

Rododendronid on mul juba nii kõrged, et neid enam kuuse­ okstega kaitsta ei saa. Nende ette sätin varjava sirmina rohelise võrkja koega plastmaterjalist varjutuskanga, mis on nööridega seotud suurte mändide külge. Varjutuskangast on müügil mitmes laiuses ja tiheduses. Ümber taime võib sättida ka varjutuskangast moodustatud koti, aga seda peaks siis alt toetama tugikarkass, et taime ja kanga vahele jääks õhuruumi.

Suured temperatuurikõiku-

mised on ohtlikud ka noortele õhukese koorega viljapuudele, sest puukoor võib lõheneda.

Selle vastu aitab, kui tüved mõnel kuival plusskraadidega päeval tüvevalgendi või oma segatud lubjapiimaga üle pintseldada. Vihma ja sulailmaga tuleb valge kaitsekiht kergesti maha. Kui lupjamist talvel korrata ei saa, mähkige õrnade tüvede ja alumiste okste ümber parem jõupaberiribadest spiraal, kotiriie või midagi muud või pange tüvele heledad plastikust kaitsespiraalid. Tumedat materjali ärge kasutage, sest selle all läheb päikese käes väga palavaks.

PEENRAROOSIDEST JA TEISTESTKI ÕRNEMATEST TAIMEDEST VÕIB LIIGA VARASE JA HOOLIKA KATMISEGA KERGESTI ILMA JÄÄDA, SEST PAKS UMBNE KATE MEELDIB SEENHAIGUSTELE JA NÄRILISTELE. Jäneste hammaste eest kaitsevad viljapuid ka tüve ümber seotud kuuseoksad. Hiired võivad isegi hullemat kahju teha kui jänesed. Kui jänese hammaste alt jääb puule laiguti alles koort, koorealust niint ja kambiumi, siis võib puu haava ise kinni kasvatada. Hiired närivad puu juurekaela kohalt tihti täitsa paljaks, puu kuivab ja hukkub. Kuuseoksi või männikäbisid võib laotada ka ümber puu. Et plastist kaitsepiraal või kaela ja põhjata ning küljelt lõhki lõigatud ja tüve ümber sätitud plastpudel hiiri juurekae-

Plantskydd’i kastetud ja puule kinnitatud vamm peletab vere­ haisuga.

la kallale ei laseks, tuleb selle alumine ots juba enne külmi maasse suruda.

Hiirte ja jäneste peletuseks on tüvesid üle tõmmatud omatehtud segudega, kus oli 90 osa savi, 9 osa tsinkfosfiidi ja 1 osa silkaatliimi või võrdses koguses savi ja veiserooja.

Metsa ääres võib aeda tükkida ka metskitsi või põtru.

Neid saab aias viljapuudest, dekoratiivtaimedest, vaarikaist, maasikaist ja muust eemale peletada haisva verejahul põhineva vahendiga Plantskydd.

Metskitsede ja põtrade eemale hoidmiseks pritsitakse leiges vees lahustatud Plantskyddiga okkakandjail peamiselt latvu. Lehtpuudel on kitsede ja jäneste eemale tõrjumiseks parem tüved ja alumised oksad üle pintseldada. Selleks on hea aeg hilissügisel, kui lehed langenud, temperatuur on natuke üle 0°C ja ilm on kuiv, sest peletusaine peab jõudma taimel ära kuivada. Pritsitud on ka mõne miinuskraadiga, kuid –5°C juures tõmbub segu juba sültjaks. Kui pole sobivat ilma, varuge poroloonitükke või nõudpesuvamme ja tehke nagu rootslased: valmistage lahus (juhend on Plantskydd’i pakendil) ja võimalusel lisage sellele õues pisut ammoniaaki.

Kastke poroloonitükid lahusesse, laske kuivemaks nõrguda ja kinnitage haisukandja siis traadist painutatud aasaga õunapuu alumise oksale. Puule piisab ühest vammist. Peletav mõju kestab umbes kuu. Koduste dendroparkide loojad kaitsevad oma haruldasi hoolealuseid ka ümber noorte puude sätitud traatvõrgust keeratud silindritega.

12 || SÖÖGiKoHt || maa elu

sirJE niiTrA Maa Elu

1

6. sajandist pärit Hüüru vesiveski seinte vahel tegutseb juba viimased viisteist aastat trahter, mis on aastaringi tegutseva forellipüügi ja koduste toitudega võitnud paljude ümbruskonna elanike, aga ka kaugemalt tulnute südamed.

Sellest Tallinn-Paldiski maantee ääres asuvast vanast veskihoonest võib võõras ka vabalt mööda sõita, ilma et märkaks sisse keerata. Ometi peitub halli ja pisut räämaski välimuse taga killuke Eesti huvitavat ajalugu ja mõnus kodust toitu pakkuv söögikoht. Nagu ütleb koha perenaine Kirsti-Helena Lepp, on nii hoone kui ümbruskonna lihtsus taotluslik. „Tahame, et ka linnarahvas näeks, mis on kõrvenõges ja kuidas veski vanasti välja nägi,” lausub ta, lisades, et tegu on külakõrtsi, mitte mingi peene restoraniga. Ometi on paljud hakanud just sellistest söögikohtadest Eestimaal üha laiutavate pitsa-, kebabi- ja sushipakkujate kõrval puudust tundma.

Siit saab maitsvat seapraadi ja karbonaadi, aga ka päris õiget mulgiputru, mida kuigi paljudes kohtades ei pakuta. „Me ei arva, et oskaksime itaalia või hiina toite nende maade kokkadest paremini teha,” leiab Lepp.

Hüüru trahteris ehk kõrtsis võtab külastaja vastu hubane söögisaal, kus nurgas prak-

6. detsember 2018

Hüüru külakõrtsis saab talvelgi enda püütud kala süüa sub kamin ja menüüst saab valida ehtsaid eesti toite lõunaks hinnaga kolm ja pool eurot praad. Ka sisustus on maalähedaselt puidune. Lisaväärtusena saab täiesti tasuta uudistada sajandite vanuse veski omaaegseid masinaid, mis näevad välja täiesti töökorras.

Veskikoha omandas 15 aastat tagasi Kirsti isa Arno Pavel pärast seda, kui oli Eestimaal ringi vaadanud mõttega kuhugi väike külakõrts rajada. Siin tundus kõik sobilik olemas olevat ja veskiseadmed, mis sisse jäid, lisasid väärtust. Leedust jalgrattaid maale toonud mees hakkas laokile jäetud veskit putitama esialgu oma palgast, hiljem võttis laenu, mis tänaseks tasutud. Alustati forellipüüki ja grilliti kala, kõrvale pakuti toorsalatit. Einestamiseks avati esialgu vaid hoone esimene korrus. Poole aasta pärast avati ka teine korrus ja tööle hakkas korralik köök. Nüüd on kujunenud kindel klientuur ja paljusid sisenejaid osatakse juba nimepidi tervitada. Peolauda saab mahutada kahel korrusel 60 kuni 80 inimest.

KALAD ÄRA EI LENDA – NEID SAAB KA TALVEL PÜÜDA Ametis on kümmekond töötajat – talvel vähem ja suvel rohkem. Praegu on mõistagi vaikne – lõuna ajal on külastajad ümbruskonnas töötavad ini-

mesed ja nädalavahetusel tellitakse laudu perekondlike tähtpäevade tähistamiseks. Ehkki forelli saab püüda ja sellest maitsvaid roogasid valmistada aastaringi, ei tea paljud seda ja on väga üllatunud, kui kuulevad, et see lõbu on külmal ajalgi võimalik. Jääalune püük pakub lisanaudingut ja on neid, kes seda siin harrastamas käivad. Jääkirme all sulistavad kalad pakuvad lisaks silmailu. Kui on soov eriti värske kala lauale saada või kaasa fileerida lasta, teeb baarimees selle mõne minutiga võimalikuks.

Tegu ei ole kalakasvatusega – kala ostetakse sisse ja seni on see põhiliselt Saaremaalt tulnud. „Väga pikalt nad siin hotellis ei viibi – suvel ehk vaid paar nädalat ja siis on juba laua peal,” selgitab perenaine. Siiski tuleb nendega kogu aeg tegeleda. Esimesel suvel juhtuski, et kaks koormatäit kalu hapnikupuudusse surid. Nüüd osatakse õnnetust ette näha ja vajadusel antakse kaladele lisahapnikku. Ka mullune liiga soe suvi polnud kaladele hea. Talvel tunnevad nad jälle jahedas vees ennast üsna hästi.

Suvel on mõnus väljas terrassil istuda, veevulinat kuulata ja vaadata, kuidas grillmeister siinsamas sinu silme all kalast erinevaid roogasid teeb. Ümbritsev loodus ja sajandeid vana veskihoone on omaette

suur väärtus. Eks suvel tulebki taolisel söögikohal koguda rasva talveks, mil teenistus mitu korda väiksem. Kuni vähegi võimalik, tahetakse kohta ikka kogu aasta lahti hoida.

Hüüru Veskil on veel ühe asjaga vedanud. Nimelt usuvad omanikud, et neil käib majas külas vana omanik, kes siin kunagi õnnetult surma sai. Kirsti abikaasa on veskis ööbides samme kuulnud, aga kokkupuude vaimuga on olnud pea kõigil töötajail, kes on vana mehe kohaolekut igaüks omamoodi tunnetanud.

MURET TEEVAD NII KORRALIKE TÖÖTAJATE PUUDUS KUI ÜLBE KLIENT On teada asi, et toitlustuskohad vaevlevad töötegijate puuduses. Ka atraktiivne Hüüru Veski vaevleb selle häda käes.

Hetkel on puudu kolm teenindajat. Kui sotsiaalmeedias kõlab süüdistusi stiilis, et Eesti omanikud on orjapidajad ja palka ei maksa, siis on tööandjatelgi töövõtjatega väga halbu kogemusi. On üsna tavaline, et inimene ei ilmu kokkulepitud ajal töövestlusele isegi siis, kui on enne talle sõnum saadetud. Sageli puudub elementaarne viisakus. Normaalne pole seegi, et suvel ilusa ilmaga tuleb mitu töötajat korraga vaba

Perenaine Kirsti­Helena Lepp ütleb, et nii hoone kui ka ümbruskon­ na lihtsus on taotluslik.

Foto: sirje niitra

päeva küsima. Neid ei huvita, kuidas töö tehtud saab ja omanik ei saa midagi teha. Ühtpidi on Tallinna ja Keila vahel paiknemine hea, teisalt tuleb Hüürule ikkagi bussiga sõita, kuigi tööandja selle kinni maksab.

Teisalt on suurtes keskustes ka töökoha valik palju laiem.

Elus aitab püsida see, et perefirmas tehakse väga palju oma jõududega ära. Tööd tehakse koos abikaasaga. Pere kolmest lapsest vanim käib juba suvel kiirel ajal abiks. Isa Arno enam nii palju kaasa ei löö kui algusaegadel, kuid on alati olemas, kui midagi otsustada tarvis. Perenaine täidab auke kõikjal, kus vaja – keedab, küpsetab, valab, koristab, riisub lehti ja mis kõike veel. „Kui keegi oleks 15 aasta eest öelnud, mis mind eest ootab, siis ma poleks siia lähedalegi tulnud, aga nüüd pole enam kuhugi põgeneda,” ütleb ta.

VESKIKOHA OMANDAS 15 AASTAT TAGASI KIRSTI ISA ARNO PAVEL PÄRAST SEDA, KUI OLI EESTIMAAL RINGI VAADANUD MÕTTEGA KUHUGI KÜLAKÕRTS RAJADA.

Selge see, et kellast kellani palgatöö oleks palju kergem. Ta on, muide, läinud töölt otse sünnitusmajja ja sünnitusmajast otse tööle tulnud. Lapsed on sageli tööl kaasas olnud, ehkki neid tuleb veekogu läheduse pärast siin hoolega valvata.

Ehkki kõigile klientidele see ei sobi, siis lauateenindust ressursi kokkuhoiu mõttes ei toimu ja toit tuleb tellida baarist. Sagedased käijad on sellega harjunud, aga kõik mitte. Ehkki teated on uksel väljas, tormab mõni baaritöötajast mööda talle tähelepanu pööramata ja siis pahandab, miks keegi tema juurde ei tule. Tellitud toit tuuakse lauda ja teenindus on sõbralik, aga mitte ülevoolav. Perenaist pahandavad aga kõige enam kliendid, kes annavad kõigiti tunda, et teenindajad on neist madalamal. Näiteks kui inimene nõuab enda teenindamist soome või vene keeles või vilistab või nipsutab sõrmi teenindaja kutsumiseks. „Olen mõnele öelnud, et ma pole koer, ka ei või eeldada, et kõik teenindajad soome, vene, hiina, prantsuse või mõnd muud keelt räägivad, piisama peaks eesti ja inglise keelest,” lausub naine. Ta lähtub töös põhimõttest, et hea klient on kuningas, aga soovib seejuures, et kuningas ka kuninglikult käituks. Siis saavad lõpuks kõik soovid täidetud ja kõik on rahul.