Maa Elu, 8. november 2018

ISSN 2504-5865

SINDI PAIS AVATI KALADELE

PAISU LAMMUTAMISE MÕJU EI OLE LOKAALNE. KOGU TEGEVUS TOIMUB PÄRNU JÕESTIKU ELUPAIKADE TAASTAMISE RAAMES.

9

772504

586014

SIIM KABRITS: AASIA LOODUSFARMAATSIA ETTEVÕTETEL TEKKIS HUVI CHAGA EHK MUSTA PÄSSIKU VASTU, MIDA MEIE ESIVANEMAD ON AASTATUHANDEID KASUTANUD.

TAIMEDE E-MÜÜK

VEEBIS TAIMEDE JA AIANDUSTARVIKUTE OST ON TÄNAPÄEVAL JUBA REAALSUS JA LEVIB IGA AASTAGA JÄRJEST ENAM.

8. NOVEMBER 2018 • NR 45 (178) • HIND 1 €

AJALEHT ETTEVÕTLIKULE MAAINIMESELE

Endisest ühiselamust saab vanatehnika muuseum KUidO saaRpUU Järva Teataja

ärva-Jaanis käib hoogne ehitus. Viilhall on valmis, nüüd ehitatakse vanatehnika muuseumide keskuse hoonet, et aasta pärast oleks vanatehnika muuseum juba avatud.

2016. aastal jagas Euroopa regionaalarengu fond toetusi piirkondade konkurentsivõime tugevdamiseks. 0,9 miljoni euro suuruse toetuse sai Järva-Jaani tuletõrje seltsi projekt „Järva-Jaani vanatehnika muuseumide keskus”.

AASTA AEGA AVAMISENI Koos omaosalusega läheb projekt maksma 1,2 miljonit eurot.

Esimesena valmis atraktiivne restaureerimisboks koos unikaalse vanatehnika halliga, kus külastajate silme all hakatakse vanatehnikat restaureerima.

Teise järguna uuendatakse ehitatava viilhalli kõrval seisev hoone. See on 1955. aastal valminud kutsekooli esimene ühiselamu, kuhu tuleb JärvaJaani vanatehnikamuuseumide keskus.

JÄRVA­JAANI ÜHEKSAST MUUSEUMIST KUUS ON TULETÕRJESELTSI HALDUSALAS JA KÕIGI NENDEGA SAAB TULEVASES KESKUSES TUTVUDA. Ehitamiseks läks augustis, peatöövõtja on Paide MEK, kuluma peaks ligi pool aastat. Kogu projekti lõpptähtaeg

1955. aastal valminud kutsekooli esimene ühiselamu, kuhu tuleb Järva-Jaani vanatehnikamuuseumide keskus. foto: kUido saarpUU

on 2019. aasta oktoober. JärvaJaani vanatehnika muuseumide keskuse avamine jääb tõenäoliselt novembrisse.

Järva-Jaani vanatehnika varjupaiga peremees Tuve Kärner nendib, et uut hoonet ehitada oleks olnud lihtsam kui vanaga jännata.

Seepärast võibki muuseumipapa ehitajat kiitma jääda.

Vanatehnika muuseumide keskuse hoone ehitamine on Tuve Kärneri sõnul edenenud väga hästi. „Hanke võitnud Paide MEKile jagan vaid kiidusõnu.

Loodan, et kõik jätkub samamoodi. Mehed on hingega asja kallal ja näitavad igal sammul head tahet välja.”

Mis tulevasse muuseumikeskusesse tuleb?

Esmalt hoonest. Endine ühiselamu on kahekordne hoone, 12 x 50 meetrit. „Kui Laia tänava poolt minna peauksest sisse, siis vasakut kätt, läbi kahe korruse, kogume kokku

kaks Järva-Jaani tuletõrjemuuseumi,” selgitab Tuve Kärner. „Sinna tuleb seitse autot, redelid jms üleval ja muu varustus näitamiseks pealekauba. Kui tuleb grupp huvilisi sisse ja järsku kõlab sireen, siis saab teiselt korruselt mööda toru esimesele laskuda, all tuletõrjeriided selga panna, pritsuautosse hüpata ja seiklusrajale suunduda. Raja lõpus saavad osalised oma käega kustutamist proovida.”

Sellega on pool hoonest leidnud kasutusotstarbe.

TROBIKOND TARVILIKKE RUUME „Peauksest paremale jääb kontoriosa, kus moodustatakse külastajatele muuseumipakett,” jätkab Kärner. „Esmalt tuleb giid üksinda. Viime ta JärvaJaani muuseumide tuppa, näitame kaardil ära kõik siinsed kümme muuseumi. Igast muuseumist on toas killuke, mitte

palju, aga piisavalt, et reisikorraldaja saaks ülevaate.” „Teisel pool, alumise korruse paremas tiivas on tegevusruum.

Kui õues vihma sajab ja varjupaigas on porine, siis tegevustoas saab teha mida iganes, joonistada-meisterdada või korraldada kasvõi nõukaaegset nostalgiaõhtut,” kirjeldab Tuve Kärner. „Sinna jääb ka köögiplokk.”

Hoone parema tiiva teisele korrusele jääb nõupidamisruum, paar töökabinetti ja vormiriietuse näituseruum. Ei puudu ka raamatukogu ja pisike lugemissaal. Olemas on tehnika hoiustamiseks mõeldud ruum.

Tulevase muuseumide hoone all on ka kelder. Sinna tuleb tsiviilkaitse püsinäitus, metalli- ja puutöö tegemise ruum ja koht, kus saab näitusi ette valmistada.

Olgu öeldud, et viilhalli maksumus (umbes 150 000 eurot) moodustab vaid kuuendiku muuseumide keskusehoone ehitamisest.

Tuve Kärner on Järva Teatajale selgitanud, et Järva-Jaani üheksast muuseumist kuus on tuletõrjeseltsi haldusalas ja kõigi nendega saab tulevases keskuses tutvuda. „Vanasse tuletõrjemuuseumi jääb fondihoidla, kus on vanad asjad või need, mida on topelt. Teine tuletõrjemuuseum on praegu kinomuuseumiga ühes majas. Sealt kolitakse see välja ja kinomuuseum läheb poole suuremaks.”

Kogu kompleks peaks valmima 2019. aasta hilissügiseks.

Seni saavad vanatehnikahuvilised külastada praegust varjupaika, kus on ligi 500 masinat. Kärner sõnab, et kuigi ta on nii mõneltki hurjutada saanud, et kallist vanatehnikat lageda taeva all hoiab, siis neid miljoneid, et kõik sõidukid ilma eest varjule panna, ei jõua kokku lugedagi. „Selle projekti käigus saame katuse alla 35 unikaalseimat masinat,” täpsustab ta.

2 || Sindi pais || maa elu

8. november 2018

Algatusrühma „Sindi pais” asutaja Hans Soll.

24. oktoobriks oli osa Sindi paisust juba lammutatud. fotod: Urmas Luik / pärnu postimees

Vabanenud kalad kihutasid Sindi paisust ülesvoolu Kalev Vilgats Pärnu Postimees

K

eskkonnaministeerium kutsus 24. oktoobril huvilisi jälgima Sindi paisu avamist kalade rändeks. Septembris alanud lammutustöö oli selleks ajaks päädinud osa paisu lammutamisega, sealt tuiskas vahune veejuga mööda Pärnu jõge lahe poole.

Inimesi, keda kalade vabastamine ükskõikseks ei jätnud, oli arvestataval hulgal. Hakatuseks demonstreeriti videot, kus oli selgelt näha, kuidas kalad ennast oimetuks hüppasid, kuid üle paisutõkke ei pääsenud.

Keskkonnaminister Siim Kiisler ütles, et kui ta seda videot esimest korda nägi, kiskus silmanurk märjaks. „Samamoodi on paljud inimesed, mõned väga aktiivselt ja järjekindlalt, proovinud sellest paisust üle ja lahti saada,” ütles minister kalade näitel.

Kiisler tänas algatusrühma „Sindi pais” asutajat Hans Solli ja mainis hea sõnaga oma kahte eelkäijat, kelle otsustega jõuti lõpuks paisu avamiseni. Mati Raidma keskkonnaministrina allkirjastas otsuse paisu võõrandamise algatamisest riigile, keskkonnaminister Marko Pomerants kiitis heaks tööde alustamise paisu langetamiseks.

VIHTRA, JÄNDJA JA SINDI Keskkonnaagentuuri projektijuht Külli Tammur ütles, et asi ei ole pelgalt Sindi paisus ja Pärnu jões, vaid terves Pärnu jõestikus, kus on üle 270 jõe ja oja, mida on umbes 3000 kilomeetrit. Kaks paisu on sellel aastal juba maha võetud – need on Vihtra ja Jändja. Veel kümmekond ootavad oma jär-

ge väiksematel lisajõgedel. Ent kõige monoliitsem on mõistagi Sindi pais. „Projekti mõju ei ole lokaalne. Kogu tegevus toimub Pärnu jõestiku elupaikade taastamise raames,” rõhutas Tammur, kellele Hans Soll kinkis algatusrühma poolt alpikanni.

27. märtsil 2015 alanud projekt kestab 2021. aasta lõpuni.

Selle kogumaksumus on 15 miljonit eurot, millest 10 miljonit kulub Sindi paisule. 85 protsenti rahastusest pärineb Euroopa Liidu ühtekuuluvusfondist.

SINDI PAISUL ON TEHA TÖÖD MAA JA ILM NING AJAKAVA KAHEKSA­ LEHEKÜLJELINE. KOKKU ON 262 TÖÖLÕIKU, MIS ON OMAVAHEL SEOTUD JA MÄÄRATUD PÄEVADE KAUPA. Tammur tutvustas kohaletulnutele lühidalt töid, mis tehti Vihtras ja Jändjas. Vihtra pais asub Põhja-Pärnumaa vallas. Seal tehtu tundub, et polnudki väga suur pingutus, kuid kaladele oli takistuseks juba väike veetaseme tõstmine, kivivall jões, millest üles ei saanud.

MITU AASTAT TÖÖD Jändja paisul Türi vallas oli ees paisu nn lüüsiosa, mis oli jõepõhjast kõrgem, kala ei saanud jällegi üles, astang oli meeter kõrge ja sellele laudadest kõrgendus lisaks. Kuna Jändja pais on muinsuskaitse all, siis seda tervikuna maha võtta ei tohtinud. Sellegipoolest on keskmine ava nüüd kümne meetri laiune. Üles- ja allavoolu veetaseme erisus on null, mis tähendab, et paisutust po-

le ja kalad saavad vabalt ülesalla liikuda.

Sindi paisul on teha tööd maa ja ilm ning ajakava kaheksaleheküljeline. Kokku on 262 töölõiku, mis on omavahel seotud, määratud päevade kaupa, mis tähendab, et iga muudatus-viivitus kuskil mõjub järgmisele etapile.

Niisiis, 1970. aastatel rajatud ja kalade rännet takistava 4,3 meetri kõrguse Sindi paisu lammutamist alustati septembris.

Lammutustöid ja hiljem kärestiku rajamist teevad konsortsium GRK Infra AS ja Graniittirakennus Kallio OY. „Kolme kuu pärast peab betoonpais olema maas,” rõhutas Tammur.

Paisu taha rajati suurtest lõhatud kivitükkidest ajutine ligipääs ehk töötegemise tee, mida mööda saab liikuda rasketehnika. Hüdrovasaraga Rokson lõhub paisu aste-astmelt madalamaks. Nagu terasnokaga järelejätmatu rähn.

Veetase Sindi paisul on langenud meetri võrra ja esialgu seda rohkem ei alandata. Ajakavas on veehaarete taastamine kahele läheduses tegutsevale ettevõttele. Kui see saab tehtud, jätkub paisu lammutamine Sindi-poolselt kaldalt.

Vaja on rajada kärestik ja rekonstrueerida Sindi välisujula.

Tammur tõdes, et kaasnevaid töid on palju, need on aga möödapääsmatud. Näiteks kaldakindlustused, et vesi kaldaid ära ei viiks. „On visatud nalja, et eelarve on kümme miljonit, aga üks mees Roksoniga toksib paisu 1000eurose kuupalga eest maha. Nii lihtne see ei ole, tööala on tohutu,” kirjeldas Tammur ning kummikutega vapralt poris pläterdajad võisid oma silmaga veenduda töötandri suuruses.

Kui pais on maha lõhutud, hakatakse ehitama kärestikku,

mida saab teha kuivas jõesängis. Selleks veetakse jõe keskele pikisuunaline tamm masinate liikumiseks. Tamm suletakse ühest otsast ja vesi suunatakse ühte kaldasse. Kuivas osas hakatakse ehitama kärestikku, siis võetake tammi ots maha, suletakse teine serv ning vesi suunatakse äsja valminud kärestikule.

Kärestiku rajamisega samal ajal algab ujula rekonstrueerimine. Jõe põhja kaevatakse auk ja pinnas veetakse minema. Tegemist on riigi kompromissiga kohalike elanikega, kes soovisid ujula säilimist. Mõlemad pooled on kokkulepet ausalt täitnud.

Kui kärestik ja ujula on valmis, oodatakse ühte suurveeaega, mis viiks kärestikult ära üleliigse kraami, mida pole palju ja mis kandub lahte nagu tavalinegi sete.

Lõhedele rajatakse kudealad. Vette pannakse kruusa, sest lõhedel meeldib pesasid kruusa kaevata. Lisatakse voolurahustuskive, mille taha on kaladel hea varjuda.

Pärnu jõe tavalise keskmise vooluhulga juures kärestikku näha ei ole. Sellisel suvel, nagu oli tänavune, liigub jõgi Sindipoolsesse kaldaäärde madalvee sängi. Jääb selgelt eristuv säng, kärestik on paljandunud, kõik sama toimub looduslike kärestike korral. „Pärnu jõe vesi ei kao kuhugi, selle hulk ei muutu. Pärnu jõgi on üks Eesti suuremaid jõgesid, millest ei saa kunagi kahe meetri laiust pahkluusügavust veenirekest,” hajutas Tammur võimalikke kartusi.

KALA PÄÄSEB LIIKUMA Pärnu jõe kalu ootab õiglasem ja parem tulevik, kui parafraseerida inimestele lubatut. Seda kinnitas kalandusekspert

PÄRNU JÕGI – KALAJÕGI • Pärnu jõgi on suurima potentsiaaliga lõhejõgi Eestis.

• Praegu saavad kalad kasutada vaid ühte protsenti kogu jões leiduvatest elupaikadest.

• Paisu avamisega pikeneb kalade senine 14kilomeetrine jõelõik ligi 100 kilomeetrini.

• Pärnu jõe taastootmispotentsiaal on 45 000 – 58 000 lõhe noorkala aastas.

• Praegu jõuab enamikul aastatel jõest merre vähem kui 100 kala.

• Pärnu jõestik võiks toota sama palju lõhet kui ülejäänud Eesti lõhejõed kokku.

Allikas: Keskkonnaministeerium

Meelis Tambets: „Kakskümmend aastat kestnud protsessist võidavad kalad ja kaladest hoolivad inimesed.”

Tambetsi kinnitusel on lõhe – võimas, ilus, uhke, nagu kalanduse lipulaev – võimeline Sindi paisust juba üles minema. Näiteks jõesilm ei ole Sindist kunagi üles saanud. Mõne veeseisu korral kalatrepp küll töötas, aga jäi jõesilmule läbimatuks. Paisu all käis lootusetut olukorda uurimas meritint. Piirkonna tuntuim kala vimb ülesvoolu ei saanud, ehkki hüppas kolmandiku, tugevamad isendid kuni poole paisuni – asjata.

Kuhu hakkavad kalad minema? Nagu inimesed pärast raudse eesriide murdumist. Kalad lähevad Paideni, Türile, kes kui kaugele. Tambets kirjeldas, kuidas meriforelli ja lõhe elupaiga nõudlus on erinev. Lõhe läheb, kuni vett on palju. Meriforell võib minna väga peenikestesse niredesse ja tuhanded kilomeetrid vetevõrku ärkavad uuele elule.

Pärnu jõest püütud ja märgistatud kala on meres läinud päris kaugele. Lõhe, samuti vimb on truud kodujõele ja tulevad sageli tagasi. Pärnu jõe kalarikkuse taastamise kaugemates plaanides on läänemere tuura asustamine Pärnu jõkke. „Kalastiku taastumine võtab aega paar kalapõlvkonda, aga juba täna oli näha, kuidas kala ülesvoolu lippab. Väga suur samm saab Pärnu jõel astutud, aga Eestis on veel kohti, kus kalad on hädas,” resümeeris Tambets.

maa elu || maaelu || 3

8. november 2018

Maaeluministeerium jagas teenetemärke

M

aaelu m inisteerium tähistab 12. novembril oma 100. aastapäeva.

Sel puhul korraldas maaeluminister Tarmo Tamm läinud reedel Tartus Eesti Rahva Muuseumis piduliku vastuvõtu, kus muu hulgas anti kätte ministeeriumi 12 kuldset ja 62 hõbedast teenetemärki.

Maaeluministeeriumi kuldne teenetemärk antakse silmapaistvate teenete eest põllumajanduse, toidutööstuse, maaelu või maaettevõtluse edendamisel. Hõbedane teenetemärk antakse eduka tegutsemise eest põllumajanduse, toidutööstuse, maaelu või maaettevõtluse edendamisel. (ME) KULDSE TEENETEMÄRGI PÄLVISID: Ants Bender, Eesti Taimekasvatuse Instituudi vanemteadur Madis Häusler, Põllumajandusuuringute Keskuse Kuusiku katsekeskuse agronoom Marika Kairjak, Maaeluministeeriumi õigusosakonna juhataja aastatel 1999–2017 Mati Kermas, Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti esimene peadirektor aastatel 2000–2006, PRIA ülesehitamise juht Toomas Kevvai, Maaeluministeeriumi toiduohutuse ning teaduse ja arenduse asekantsler Kalev Kreegipuu, endine Põllumeeste Keskliidu juhatuse esimees, mitme põllumajandus- ja toiduainesektori ettevõtte juht, maavanem ja riigiametnik Jaak Läänemets, teraviljakasvataja, aasta põllumees ja põllumajandussektori tippjuht, aktiivne maaelu ja ühistegevuse edendaja Ants Noot, Maaeluministeeriumi kantsler aastatel 1999– 2016 Andres Oopkaup, Maaeluministeeriumi asekantsler aastatel 1994–2001, endine Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu esimees, Eesti Rukki Seltsi asepresident Sirje Potisepp, pikaajaline Eesti Toiduainetööstuse Liidu juhataja Peeter Seestrand, põllumajandustalituse direktor Eesti Vabariigi alalises esinduses ELi juures Qu Zhe, Hiina suursaadik aastatel 2012–2017, Eesti-Hiina kaubandussuhete edendamise toetaja.

HÕBEDASE TEENETEMÄRGI PÄLVISID: Jaak Assafrei, Põllumajandusameti Viru keskuse juhtivspetsialist Narva piiripunktis Alar Astover, Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi mullateaduse ja agrokeemia osakond, professor Christian Böse, Saksa ekspert üheksakümnendatel, kelle pädev sektorianalüüs viis meid oluliselt lähemale ELi ühisele põllumajanduspoliitikale Margo Heinmaa, Osa ja

JUHtKiRi

peeteR Raidla

peatoimetaja

HEAD SOOVID MAAELULE

L Maaeluministeeriumi teenetemärgid. iLLUstratsioon: maaeLUministeeriUm

Tervik OÜ juhataja ja Väljataguse Agrotööstuse OÜ juhataja Tago Holsting, Eesti kutseliste mesinike ühingu liige Helju Hubel, Maaeluministeeriumi maakasutuspoliitika maaparanduse ja maakasutuse peaspetsialist Siina Ilves, Räpina Aianduskooli agronoom Ülle Jaakma, Eesti Maaülikooli teadusprorektor ja professor Rut Kaeval, Põllumajandusuuringute Keskuse Kuusiku katsekeskuse peaagronoom, taluperenaine Riho Kala, Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli direktori asetäitja, õppetalu juhataja Kai Kasenurm, Maaeluministeeriumi välissuhete osakonna peaspetsialist Peeter Kaunis, pikaajaline ASi Vireen töötaja Kalev Kiisk, OÜ Oore Agro omanik ja juhatuse liige, ettevõtja Ene Kiudsoo, Tootmiskoondise AGRO agronoom, Baltic Agro AS müügiesindaja alates 1998. aastast, taimekasvatuskonsulent ja Eesti Aiandusliidu juhatuse pikaajaline liige Toomas Kivisto, Riigimetsa Majandamise Keskuse metsaparanduse osakonna juhataja Mait Klaassen, Eesti Maaülikooli rektor Katrin Kotkas, Eesti Taimekasvatuse Instituudi taimebiotehnoloogia osakonna teadur Margit Krieger, Maaeluministeeriumi siseauditi osakonna juhataja Clyde Kull, suursaadik Eesti Vabariigi alalises esinduses Euroopa Liidu juures ja esinduse juht Mart Kuresoo, Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli ASi labori juhataja Raimo Kuusemäe, pikaajaline ASi Vireen töötaja Raivo Külasepp, ASi Grüne Fee Eesti juhatuse esimees, Aiandusliidu juhatuse esimees ja Räpina Aianduskooli nõukogu liige Jüri Lauter, Veterinaar- ja Toiduameti Hiiumaa-Saaremaa keskuse juhataja, varem Hiiumaa Veterinaarkeskuse juhataja Asta-Virve Libek, Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi Polli aiandusuuringute keskuse vanemteadur

Aleksei Lotman, Eestimaa Looduse Fondi mere ja maaelu ekspert Vahur Mõttus, Maaeluministeeriumi taimetervise osakonna peaspetsialist Katrin Mähar, Veterinaarja Toidulaboratooriumi viroloogia-seroloogia osakonna juhataja Ulve Märtson, loomakasvataja ja veterinaar, Eesti maaelu ja põllumajanduse edendaja Valdis Noppel, Aside Farmi Piimatööstus ja Tere juhatuse liige Andi Normet, Aianduskooli vilistlane ja endine lillekasvatuse õpetaja Vaimi Nõmm, Veterinaarja Toidulaboratooriumi keemia osakonna juhataja Marge Olju, Põllumajandusameti Järva-Rapla keskuse peaspetsialist Margus Puust, Eesti Jahimeeste Seltsi president Ove Põder, Maaeluministeeriumi maaelupoliitika ja analüüsi osakonna majandusja keskkonnaanalüüsi büroo nõunik Tõnu Põlluäär, Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu tõuraamatu- ja aretusosakonna juhataja Rein Pärs, Muuga PM OÜ juhatuse esimees Ingrid Raidme, Maaeluministeeriumi õigusosakonna juhataja asetäitja Eili Rajapuu, agronoom ja nõustaja; Baltic Agro ASi müügipartner Jõgevamaal kuni 2015. aastani; taimekasvatuskonsulent kogu Eesti põllumajandusele Katrin Rannik, Maaeluministeeriumi maakasutuspoliitika osakonna juhataja Maris Raudsepp, Põllumajandusameti taimekaitse ja väetise osakonna juhataja Rein Rautits, Maaeluministeeriumi pikaaegne ministeeriumi nõunik aastatel 1987–2016 Mare Rebane, Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi lektor, audiitor Kalle Reiter, ASi Sagro juhatuse esimees ning ASi Sagro Food ja OÜ Sagro Elekter juhatuse liige Ann Riisenberg, Eestimaa Põllumajandus-Kaubanduskoja keskkonnavaldkonna juht Livi Rooma, Põllumajandusuuringute Keskuse põllumajandusseire ja uuringute osakonna juhataja Juhani Rouhiainen, Soome

nõustaja üheksakümnendatel, kes oli taasiseseisvuse alguses sillaks Soome, tutvustas esimesena ELi ühist põllumajanduspoliitikat arusaadavalt ja eesti keeles Merjan Savila, Maaeluministeeriumi taimetervise osakonna peaspetsialist Ell Sellis, Maaelu Edendamise Sihtasutuse lambakasvatuse konsulent alates 2016. aastast, MTÜ Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidu juhatuse liige alates 2000. aastast Riina Soidla, Eesti Maaülikooli õppejõud Karen Selma van Stegeren, Hollandi kui olulise pikaajalise toetajariigi suursaadik ja kuninga maaletooja Kadri Surva, Maaelu Edendamise Sihtasutuse raamatupidaja Ilmar Tamm, Eesti Taimekasvatuse Instituudi vanemteadur, sordiaretuse osakonna juhataja Pille Tammemägi, Maaeluministeeriumi toiduohutuse osakonna juhataja asetäitja Britt-Marena Tiikmaa, Rahandusministeeriumi riigieelarve osakonna nõunik ja Maaeluministeeriumi valitsemisala kuraator Toomas Timmusk, Eesti Maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituudi direktor, maaehituse ja veemajanduse õppetooli maaparanduse lektor Lilian Tude, Maaeluministeeriumi haldusosakonna asjaajamis- ja teenindusbüroo juhataja Marika Tuusis, pikaaegne Rahandusministeeriumi riigieelarve osakonna ametnik, Haridus- ja Teadusministeeriumi rahandusosakonna juhataja Hannes Ulmas, Maaeluministeeriumi kalamajandusosakonna turukorralduse ja kaubanduse büroo juhataja aastatel 2000–2018 Ülla Uusen, Põllumajandusuuringute Keskuse seemnekontrolli laboratooriumi peaspetsialist alates 1992. aastast Kaja Vainula, Veterinaarja Toiduameti Lääne-Virumaa keskuse peaspetsialist loomatervishoiu ja loomakaitse alal (aastatel 1997–2012 peaspetsialist toiduhügieeni alal) Airi Vetemaa, Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutuse tegevjuht Kaarel Vissel, Eesti Põllumajandusmuuseumi koguhoidja-teadur.

äinud reedel saatis maaeluministeerium välja pressiteate selle kohta, et ministeerium saab 12. novembril 100aastaseks ning soovib sel puhul Eesti maaelule kinkida 100 head soovi. Ühtlasi avati ministeeriumi kodulehel veebivorm heade soovide kirjutamiseks ja lähetamiseks.

Maa Elu väike toimetus otsustas ka enda viis soovi kirja panna. Me soovime: • Et Eesti riigi püsimajäämise ja turvalisuse tagamise järel kujuneks kolmandaks oluliseks riiklikuks küsimuseks hoolitsus Eesti riigi ühtlase arengu eest. Et kaoks ära ääremaa ning jääksid ainult linn ja maa, kus on kõigile tagatud võrdsed võimalused inimväärseks eluks. Et ka maal oleks võimalik mõistlikus kauguses tööl, koolis, lasteaias ja poes käia ning tänapäevaseid ravi-, sotsiaalhooldus-, sideja postiteenuseid tarbida.

• Et riigi võimukandjateni jõuaks mõistmine: väikeste maakoolide ning maal tegutsevate apteekide ja perearstikabinettide sulgemine ei saa sõltuda ministeeriumis või omavalitsuses peetavast Exceli tabelist ja mõne ametniku suvast, vaid et see on üleriigilise tähtsusega teema. Kui raha selleks napib, siis pigem jäägu mõni tank ostmata, selle asemel et järjekordne maakool kinni panna või sundida maainimesi saja kilomeetri taha arsti juurde minema. Vastasel juhul ei pruugi meil saja aasta pärast enam olla neid, keda selle tankiga kaitsta.

• Et riik taastaks normaalse maksusüsteemi ning lõpetaks maksude ja aktsiisidega mängimise, mis on andnud valusa hoobi eeskätt just maaettevõtlusele.

Riik peab kehtestama pikaajalise maksurahu, et Eesti taas ka välisinvestoritele atraktiivseks teha. Muuta seaduseks, et erakondade valimislubadused ei tohi tugineda uutele ja kõrgematele maksudele, vaid üksnes majanduskasvust tulenevale suuremale maksulaekumisele. Eesti ei suuda enam taluda iga nelja-aastase tsükli järel toimuvaid maksuvapustusi.

• Et riik paneks koos ettevõtlusorganisatsioonidega paika aastakümneteks mõeldud kava maaettevõtluse, sealhulgas metsanduse edendamiseks ja maal uute töökohtade loomiseks. Selle kava üheks osaks peab saama ettevõtluse vajaduste reaalne arvestamine haridusasutustes, kus valmistatakse ette maaspetsialiste. Kui see kava on reaalne ja kaetud riigipoolsete soodustustega, tulevad ka investorid selle taha.

• Et riigikogu ja valitsuse kõigile otsustele eelneks põhjalik mõjude (sealhulgas maaelule avaldatava mõju) analüüs.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Ain Kivilaan Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2018

4 || aianduS || maa elu

8. november 2018

Hansaplanti juhatuse liige Indrek Naudi usub, et aianduse tulevik on veebipoed.

Juba praegu saab taimi veebi vahendusel osta, aga edaspidi peavad poed pakkuma lihtsat võimalust kõik tooted paketina leida.

Just selliseid aedu tuleb tulevikus aina juurde ja sinna sobilikke taimetarvikuid peavad aianduskeskused pakkuma.

foto: riina martinson

foto: GeorG kÕrre / postimees

Aianduse tulevik: ostan taimed mobiilis ja droon toob koju dule rohelise keskkonna rajada saaks,” selgitab Naudi.

RiiNa MaRtiNsON Maa Elu

iandusliidu visioonikonverentsil maalitud tulevikupildis tehakse enamik aiandusoste nutiseadme vahendusel ja tellitud kaup tuuakse kliendile mugavalt koju kätte, näiteks drooniga.

Kui droonid veel lilli laiali ei vea, siis veebis taimede ja aiandustarvikute ost on tänapäeval juba reaalsus ja levib iga aastaga järjest enam – kaupa käega katsumata ostetakse praegu nii jõulutähti kui ka suuri viljapuuistikuid. Et aianduse mobiili kolimine on paratamatu, tõdesid kõik Maa Eluga vestelnud spetsialistid, nii noored kui ka pika praktikaga mehed.

Mida inimesed edaspidi aianduskeskustelt ootavad, kõneles nädala eest Pärnus toimunud konverentsil Hansaplanti juhatuse liige Indrek Naudi. Tema sõnutsi mõjutab aianduskaupade müüjaid tulevikus asjaolu, et järjest vähem inimesi elab maal ja aiad muutuvad üha väiksemaks või kolivad üldse rõdule. „Elukeskkond muutub, lilled ja taimed saavad täiesti uue tähenduse. Tulevikus peame pakkuma rohkem taimi, millega linnainimene endale rõ-

KLIENDITEENINDAJA ASEMEL ARVUTI Teine suur mõjutaja on nutimaailm. Kui üldiselt kiputakse arvama, et mobiiliostud on noorte pärusmaa, siis uuringud näitavad, et seda ostukanalit kasutavad kõik generatsioonid ja 55pluss vanuses inimestest ostleb veebi vahendusel 38 protsenti. Kõige rohkem kasutab seda kanalit nn y-generatsioon ehk 22–36aastased.

Mobiili kolimine pole aga sugugi halb, sest see annab võimaluse taimi müües paremini teadmisi jagada. „Arvan, et selles vallas on suured liikumised tulemas,” ütleb Naudi.

Pole saladus, et praegu on kõigil aianduskeskustel suur probleem tööjõuga, seda lihtsalt napib. Naudi usub, et just siin võib appi tulla tehnoloogia, ja kirjeldab tulevast aianduskeskust kohana, kus ostja saab sisenedes nutiseadme, mis juhatab vajaliku taimeni, annab selle kasvatamiseks palju põhjalikuma seletuse, kui klienditeenindaja müügisaalis kiirustades suudaks.

Kui praegu tuleb inimene poodi, peab ta kõige vajaliku leidmiseks poe mitu korda risti-põiki läbi käima, aga nutiseade juhatab kiiresti otsituni. Või veel parem – inimene sisestab poodi astudes andmed oma aia suuruse ja soovide kohta nutiseadmesse ning istub kohvikusse. Kuni klient mugavalt kohvi joob, arvutatakse talle poes vajaminevad kogused välja ja pakendatakse ära.

„Väga selgelt on näha, et me ei ole praegu populaarsed noorte seas. Põhjuseid, miks noored aianduspoodi tulevad, jääb järjest vähemaks,” nendib Naudi. „Meie ülesanne on mõelda, kuidas noored meie juurde tuua.

Ehk on Instagram koht, mille vahendusel noortele teada anda, et meie juures on olemas asjad, mida nad vajavad.”

Noortest klientidest kaupmehed mööda vaadata ei tohi, sest nemad on valmis kulutama raha. Samas pole nõus kulutama aega. „Kui noored tulevad poodi ega saa kiiresti, mida soovivad, lähevad veebipoodi ja saavad sealt kõik vajaliku,” märgib Naudi.

Kõik roheline ja looduslähedane on noorte seas väga hinnatud ning selle eest, mis on kasvatud jätkusuutlikult ja mahedalt, ollakse valmis rohkem maksma. Tervislik elustiil on see, millele on inimesed nõus kulutama.

Kolmas suund, millega aianduskeskused peavad arvestama: neilt ei oodata eraldi tooteid, vaid valmislahendusi ehk kõik seotud tooted peavad olema ühest kohast lihtsalt lei-

INIMENE SISESTAB POODI ASTUDES ANDMED AIA SUURUSE JA SOOVIDE KOHTA NUTISEADMESSE NING ISTUB KOHVIKUSSE. KUNI KLIENT MUGAVALT KOHVI JOOB, ARVUTATAKSE TALLE VAJAMINEVAD KOGUSED POES VÄLJA JA PAKENDATAKSE ÄRA.

tavad ja ühe klõpsuga tellitavad. Tuleviku aianduskeskus on mitte kaupa täis ladu, vaid mõnus vaba aja veetmise koht. „Sinna suunas on aianduskeskused juba liikumas,” kinnitab Naudi.

Veel usub Naudi, et tuleviku kliendid tahavad taimi, mis tulevad otse tootjalt. „Kui praegu oleks võimalik, siis kliendid läheksid otse aiandisse taimi tooma,” lausub ta. „Seepärast võiksid aianduskeskused olla tihedas kontaktis kohaliku kasvatajaga ja müüa väga värsket kaupa.”

PROGRESSI VASTU EI SAA Aastakümneid aiandusega seotud Polli aiandusuuringute keskuse vanemteadur Toivo Univer tõdeb, et progressi vastu ei saa. „Kui mina käisin koolis, siis õpetati, et kui paned käe mulda, tunnetad kohe ära, kas on aeg seeme mulda panna. Aga kui kõik käib interneti vahendusel, siis tuleb soetada andur, mis mõõdaks mulla temperatuuri,” räägib ta ja lisab kohe, et mobiilist on looduse tundmaõppimisel siiski paju kasu: lähed metsa, vaatad – sammal ja otsid mobiilist välja, mis selle nimi on. Teadmisi saab juurde.

Grüne Fee juhatuse liige Raivo Külasepp tõdeb, et interneti võimalusi peab kasutama, aga ainult seda teed minna ei saa, sest osa kliente soovib vahetut suhtlemist ja see peab jääma. „Tuleb lähtuda sellest, mida klient soovib.”

Nurmiko juhatuse liige Jaak Ungerson usub, et aianduskeskused peavad muutuma ja neist saavad meelelahutusko-

had. „Nagu praegu käib osa inimesi suurtes kaubanduskeskustes, käiakse tulevikus meelt lahutamas aianduskeskuses, kus on restoranid ja muud sarnased kohad,” räägib ta ja kinnitab kohe, et taimemüük ei kao siiski kuhugi.

Vastupidi – taimemüük kasvab senisega võrreldes veelgi. „Sellele ma vaidlen vastu, et inimesed ei viitsi taimede eest hoolitseda. Inimestel on kodukontorid, kodu on väga tähtis, see hoitakse korras ja ilusana.

Võib tulla majanduskriis, aga oma aeda keegi unarusse ei jäta. Selle jaoks leitakse alati raha. Tõsi, taimed ostetakse internetist,” räägib Eesti üks suurimaid lillekasvatajaid Ungerson.

Et inimene läheb järjest mugavamaks ja kõik ostetakse internetist, seda näeb Ungerson igapäevatöös. Praegu käib näiteks nende kasvatatud jõulutähtede müük. „Inimene ühel päeval tellib internetist ja järgmisel päeval on kaup ukse taga,” ütleb mees. „Tulevik läheb kõik internetti.”

Ungerson usub sedagi, et kasvav aiahuviliste põlvkond tahab järjest enam kodumaist.

OÜ Rohenurk haljastaja Terje Prisk tõdeb, et klient muutub tõepoolest järjest mugavamaks ega viitsi enam poodi minna ja ootab haljastajalt täislahendust.

Iga aastaga tuleb juurde kliente, kes ostavad maja, kutsuvad haljastaja kohale, annavad talle mõne märksõna, tahavad kiiret lahendust ja hiljem ka krundi hooldust.

Seega, nagu ennegi öeldud: klient on nõus maksma, aga mitte aega kulutama.

maa elu || ÕppekÖÖk || 5

8. november 2018

Kogukond tuli appi ja päästis maja MaaRiUs sUviste Lõuna-Eesti Postimees

H

iljuti avati Valgamaal Pukas kogukonna õppeköök, kus põrandasse on maalitud väärikas ajalugu. „Ei meeldi meile elu hääbumine maal, tühjad, nukrad või lagunevad hooned,” ütleb eestvedaja Anneli Uffert, miks võeti ette hoone päästmine.

Anneli Uffert, mitmendat põlve pukalane, on kaasa löönud paljudes kogukonna ettevõtmistes. Näiteks kooli vilistlaskogus, tantsimises-laulmises.

Iluteenuste pakkujana töötab ta Pukas aastast 2002. „Ruumid olid paarkümmend aastat remontimata, laed sadeveest tugevasti kahjustunud ja elektrisüsteem amortiseerunud. Puudus vajalik maandus teenuste osutamiseks ja elektripirne tuli varuda kui kartuleid talveks,” räägib Uffert.

Ta märgib, et vald ruume remontida ei suutnud ja endal tal nii suures mahus võimalused puudusid. Valgamaa Partnerluskogu toel kirjutas ta kaks projekti Leader-meetmesse, et teenused ajakohastada ja säilitada.

Puka valla kadumise ajal lõi aga jalgealune taas kõikuma.

„Äsja valminud ruumid ja uuenenud teenused olid jälle ohus.

Uudis raputas korralikult, sest öösiti olin kirjutanud projekte, päeval töötanud ja korraldanud remonti, kõike korraga,” kirjeldab Anneli Uffert. „Siin tuli kogukond appi!

Otsustasime maja päästa ja säilitada oma rahvale teenuste tarbeks,” rõõmustab ta. Nimelt aasta tagasi sügisel loodi mittetulundusühing Puka Kogukond. Parimaks ideeks sai valitud kogukonna õppeköögi rajamine Puka sovhoosi söökla ruumidesse endises vallamaja hoones. Selles majas oli ja on toidukauplus, raamatukogu, postipunkt, iluteenused (juuksur, massaaž), kasutatud riiete pood ja anna-ära-teenus. „Ruum tundus suur, võimalused on avarad,” sõnab õppeköögi rajamise eestvedaja, Puka Kogukonna juhatuse liige Anneli Uffert. Koostööd tehakse Valgamaa kutseõppekeskuse, külaseltside, ettevõtete ja huvigruppidega. „Mäletan aega, kui kooli sööklas meie vanemad said kokata. Kokakursused toimusid talveõhtutel ja õpetaja toodi suisa Tõrvast sovhoosi direktori autoga kohale. Veel varem

„Kogukonna õppeköögi avamise üle on väga hea meel,” rõõmustab pukalasest eestvedaja Anneli Uffert. foto: maariUs sUViste

„EI MEELDI MEILE ELU HÄÄBUMINE MAAL, TÜHJAD, NUKRAD VÕI LAGUNEVAD HOONED,” ÜTLEB EESTVEDAJA ANNELI UFFERT.

oli Pukas tütarlaste koduma- koostööprojektid, ühiskokka- vald kasutada ruumid, paigaljandamiskool.” mised jms. das küttesüsteemi ja toetas Kogukonna õppeköögi kõr„Kogukond loodab etapi- projektide omaosalustega. Leavale tekkis kohalikul noorel pe- kaupa maja korrastada ja ko- der-meetme kaudu taotlesid purel soov rajada laste mängutu- gukonnale vajalikud teenused kalased toetust elektrisüsteemi ba. Kogukond leiab, et õppe- säilitada, et ikka pered siin pü- uuendamiseks ja köögitehnika köök koos mängutoaga saab siksid ja elu oleks võimaluste- soetamiseks. Kohaliku omaalolema sidus ja tugev sotsiaalne rohke,” lisab Anneli Uffert. gatuse programmi toel saadi saÕppeköögi ruumid korista- muti vajalikke asju. Eesti küinvesteering kogukonnas, samuti noorema ja vanema põlv- ti talgupäeval. Remont ja põ- laliikumise Kodukant EV100 konna vahel. randale maalimine tehti vaba- taotlusvoorust saadi terve õpKöök ja mängutuba lubavad tahtlikkuse alusel. Põrandal on peköögi põrand. parimal viisil kaasata eri põlv- nüüd kujutatud aleviku ajalugu Kokku osales ettevõtmises kondi (lastest eakateni) igasu- piltides, millel on olulised hoo- 25 vabatahtlikku. Vabatahtliettevõtmistesse – töö- ned. Tegijaiks ikka Pukaga seo- kud, toetajad ja koostööpartneAtlastgustesse Copco suruõhukompressorid ja suruõhutehnika! toad, kursused, pere- ja meele- tud inimesed. rid on ära märgitud tänutahvlil Lisaks erinevad suruõhutrassi komponendid! lahutusüritused, kogukondade Ufferti sõnul andis Otepää köögiseinal.

Manpoweri kliendiks on Metsä Wood Pärnu kasevineeri tootmise tehas. Tehase töökeskkond ning seadmed on uued, modernsed ning turvalised. Praegu töötab tehases ligi 100 töötajat ning järk-järgult kasvades pakub Pärnu tehas tulevikus tööd 200 tootmisvaldkonna spetsialistile.

Seoses uute tootmisliinide ja järeltöötlusosakonna käivitamisega ootame oma meeskonnaga liituma

TOOTMISTÖÖLISI, kelle käe all valmib spoonist kvaliteetne vineer.

Töö toimub kolmes vahetuses graafiku alusel ning sobib kõigile vähemalt 18-aastastele naistele ja meestele. Töö eeldab head füüsilist vormi, eesti keele oskust suhtlustasemel ning arvuti kasutamise oskust baastasemel.

Pikaajalise ja sujuva koostöö kindlustamiseks pakume Sulle tööalast väljaõpet, huvitavat tööd, arenguvõimalusi, tänapäevaseid töötingimusi ja -vahendeid, ohutut töökeskkonda ning konkurentsivõimelist palka. Võimalusel pakume Pärnu linnast väljaspool elavatele töötajatele transporti ning väljaspool Pärnu maakonda elavatele töötajatele ka majutust.

Sinu uus töötajaid väärtustav töökoht asub Pärnus Kase 17.

Kui soovid omandada uusi oskusi või oled töötanud puidutööstuses, anna meile endast märku!

Lisainfo ja kandideerimine läbi Manpoweri kodulehe www.manpower.ee Vaata ka www.metsawood.ee

6 || maaÜlikool || maa elu

8. november 2018

Mait Klaassen: uue aja põllumehed on isadest palju julgemad Mida te arvates välismaale õppima minekust? Kas välismaal saadud haridus on tingimata parem?

See, et iga hinna eest surutakse noori välismaale õppima, on pisut üle pingutatud. Võiks võtta rahulikult – las õpib kõigepealt siin kursuse või mitu, tekib siinne sotsiaalne võrgustik ja siis on õige aeg minna välismaale. Kindlasti peaks valima, kuhu minna. Jah, tippülikoolid on väga head ja muidugi minge, aga kui tegemist on mingi suvalise ülikooliga, siis võib küll olla nii, et meil Eestis saaks kokkuvõttes parema hariduse ja lisaks vajalikud kontaktid kogu eluks.

KRistiNa tRaKs Maa Elu

a aettevõtluses on käimas põlvkonnavahetus. Maaülikooli rektor Mait Klaassen ütleb, et u u e põlvkonna põllumehed on palju uuendusmeelsemad ja ettevõtmistes julgemad kui nende isad. Robot töötab, mina mõtlen, on nende mõtteviis.

Viimasel ajal on arutletud ingliskeelse ülikoolihariduse üle ja kuivõrd peaksid meie ülikoolid seda pakkuma. Milline teie seisukoht on?

Haridusministeerium ütleb, et ingliskeelseid õppekavu on vaja juurde teha, nüüd aga on tekkinud arvamus, et inglise keeles õppimine oleks justkui halb.

Meil on ingliskeelne MBA õpe, veterinaaridel on pool õpet ingliskeelne. Kui vähegi võimalik, kutsume endale rahvusvahelisi tipplektoreid õpetama. Nad annavad üliõpilastele võimalust rohkem n-ö kastist välja mõelda ja inspireerivad. Üldiselt peaks olema nii, et inimene, kes tuleb ülikooli õppima, on võimeline kuulama ingliskeelset loengut. Gümnaasiumist tullaksegi üldjuhul päris hea inglise keele oskusega.

Millised on Eesti Maaülikooli praegused üliõpilased?

Nende maailmapilt on palju muutunud võrreldes varasema ajaga ja eks valikudki ole teised. Seda on näha huvist erialade vastu. Kui veel 20 aastat olid esimeseks valikuks maamajanduslikud ja metsanduserialad, siis praegu see nii ei ole.

Samas on tööhõive maal nüüd teistsugune, inimesed on ära läinud ja pole vist sellist ala, kus oleks tootmine nõnda palju efektiivistunud nagu põllumajanduses. Üldiselt on vastuvõtt vähenenud, kuid põhierialad – maamajandus, põllumajandustoodete tootmine ja turustamine, metsandus, metsatööstus ja veterinaaria – täituvad küll. Veterinaaria on muidugi läbi aegade kõige populaarsem ala.

Samas on näha, et huvi on suurem mõnede (näiliselt) kergemate erialade, näiteks maaturismi vastu. Ka keskkonnakaitsega seotud alad on populaarsed.

VÄGA PALJUD ON ARU SAANUD, ET MAAL ON HEA ELADA JA NAD JÄÄVAD MAALE ELAMA. KÕIK EI TEGELE PÕLLUMAJANDUSEGA EGA PEAGI TEGELEMA. AGA OMA MAKSUD VIIVAD NAD MAALE, ON AKTIIVSED KOHALIKU ELU EDENDAMISEL. Miks see nii on? Iseenesest pole turismitalu pidada ju kuigi lihtne …

Põllumajandusalad on kõik seotud raske ja vahel ka füüsilise töö tegemisega. Selleks peab olema kutsumus ja see peab meeldima. Samuti on õppida palju, õppimine on karm, rasketesse oludesse minnakse ka tööle. Ega sellist aastat, kus kõik oleks rahul saagi ja tuluga, põllumajanduses naljalt polegi. Kui saak on väga hea, siis on hind madal ja vastupidi.

See teadmine pärsib üliõpilaste juurdetulekut. Samas meilt saadava haridusega on lihtne

„Mina veetsin lapsepõlve loomaarsti autos ja meie suguseltsis oli veterinaaria juba traditsioon.

Küllap määras see minugi erialavaliku,” tunnistab Mait Klaassen. foto: kristina traks

leida töökohta, anname väga praktilise hariduse.

Sama lugu on metsameestega. Kiidetud neid ju väga pole, kuigi see mets, mida me täna raiume, on ju meie metsameeste kasvatatud. Seda kasvatatakse ka tulevikus, sest metsamees on südamega metsa küljes. Eesti on üks neist vähestest kohtadest maailmas, kus on väga raske takistada metsa kasvamist. See on suur jõupingutus, sest mets tuleb tagasi igal juhul.

Minu jaoks on metsamees üks üllamaid elukutseid üldse.

Nad panevad metsa kasvama ja see kasvab tulevastele põlvedele. Sama suursugune on loomaarsti amet, sest ilusamat tööd kui sünnitusabi andmine pole minu arvates olemaski. Sa annad järgmisele elule võimaluse … Loomaarsti eriala on meil läbi aegade väga populaarne ja endiselt on veterinaare puudu. Meie õpe on heal tasemel ja rahvusvaheliselt akrediteeritud, paljud veterinaarid lähevad siit välismaale tööle, näiteks Soome. Seal hinnatakse Eesti Maaülikooli diplomiga loomaarste, sest nad on näinud looma, oskavad loomaga käituda, neil on olemas klassikalised veterinaari oskused ja teadmised uusimatest tehnikatest.

Maaturismi erialale on ka väga palju soovijaid. Mõeldakse, et saab pidada turismitalu, korraldada matku. Jah, see annab vaimselt palju, kuid ettevõtluse poole pealt on äärmiselt raske ala. Kokku on meil üliõpilasi 3000 ringis, neist umbes kümnendik välisüliõpilased. Tullak-

se ka kaugetest paikadest, näiteks praegu õpib meil veterinaarias üks Jaapani neiu.

Kas maaülikooli tullakse õppima põlvest põlve vanemate eeskujul?

Jah, nii kipub olema. Kui noor inimene kasvab metsameeste hulgas üles, tuleb temagi metsandust õppima. Mina veetsin lapsepõlve loomaarsti autos ja meie suguseltsis oli veterinaaria juba traditsioon. Küllap määras see minugi erialavaliku. Inseneriks hakkavad õppima need, kel on selle peale nutti, kuid väga tihti on ka nende isad olnud insenerid.

Kes maaülikooli lõpetab, sel pole vist muret töö leidmisega?

Haridus, mis nad siit saavad, võimaldab igal juhul saada tööd. Samas – tegijale jätkub alati tööd ja magajale alati und.

Meie oleme siin eesmärgiga kasvatada tegijaid. Kes ei leia tööd, sellel peab olema küll enda viga.

Kui paljudel jäävad õpingud pooleli, sest tööandjad ahvatlevad nad ülikoolist ära tööle?

Tööturg võtab kohe asjalikumad üliõpilased ära! Suur õnnetus on see, et meil Eestis on tööjõudu väga vähe. Ehituse poisid võetakse kohe tööle, niipea kui natuke oskavad pliiatsit peos hoida. Kes on vähegi asjalikum, see ei pruugi enam kooli jõuda. Kahjuks on nii, et tööandja võtab praegu tööle ka bakalaureuseharidusega. Samas võib inimene hätta jääda, sest tema haridus tegelikult on alles poole peal.

Ehituses ja insenerialadel on katkestamine kõikjal maailmas väga levinud. Üks aspekt on seal õppimise raskus.

Sul peab olema nutti insenerieriala peale, matemaatika ja füüsika peab olema tugev. See aga on raske.

Viimasel ajal on näha, et millenniumilapsed ei talu stressi. Nad on gümnaasiumis õppinud väga hästi, lõpetanud kuldja hõbemedaliga. Neid on palju kiidetud ja kõik on neil alati hästi olnud. Nad tulevad ülikooli, kus aga on hoopis teistsugused nõudmised. Siin kogevad nad võib-olla üldse esimest korda ebaõnnestumist, saavad halva hinde … ega ela seda üle.

Jätavad õppimise pooleli, lähevad kuhu iganes, sest nad on programmeeritud edule ja sellele, et nad saavad alati kõigega hakkama ja midagi halba nendega ei tohi juhtuda. Aga elu ei ole selline. Mina ütlen alati, et kui said halva hinde, siis pole mõtet süüdistada kogu maailma, vaid tunnistada endale – ma ei õppinud ära! Lõpuks – kui olulised üldse on hinded?

Kui vaatan oma sõpruskonda, siis edukad on mitte need, kes said koolis häid hindeid, vaid need, kes olid aktiivsed. Üha enam tuleb mängu täiskasvanute koolitus ja üliõpilased on aina vanemad. Inimesed mõistavad, et neil on vaja õppida ja nad saavad õppimise ühendada tööga. Ega ülikooliharidus pole ainult loengutes istumine, vaid suhtlemine teiste omasugustega ja sotsiaalse võrgustiku loomine.

Põllumajanduses on käimas põlvkonnavahetus. Millised on uue aja põllumehed?

Noorte mõttelaad on see, et ei pea ise tõusma kell 5. Las tööd teeb robot, kuid minu asi on mõelda. Nad on palju uuendusmeelsemad, julgemad. Näeme seda Maaelu Edendamise Sihtasutuse nõukogus laenugarantiisid jagades. Nad tegelevad tootearendusega hoopis teise lähenemisega, ei vaata ainult idapiiri taha, vaid näevad turuna kogu maailma. Arvan, et põllumajandus saab olema atraktiivne ka tulevikus. Tõsi, see on juba üsna kontsentreerunud.

Mis pilguga te meie maaelu peale vaatate?

Väga paljud on aru saanud, et maal on hea elada ja nad jäävad maale elama. Kõik ei tegele põllumajandusega ega peagi tegelema. Aga oma maksud viivad nad maale, on aktiivsed kohaliku elu edendamisel. Kindlasti jääb põllumajandus meie väga oluliseks majandusharuks, sest vett meil jätkub. Sama on metsakasvatusega, kuigi me ei ole veel kasutanud kõiki võimalusi, mida meie metsad pakuvad.

See puudutab just metsaande.

Meie metsad ja rabad annavad tohutut saaki ja täielikult ilma vaeva nägemata. Me kasutame seda rikkust liiga vähe. Vaatame näiteks Soomet, kus sood-rabad on välistööjõudu täis ja riik on kuulus murakalikööri poolest, mida eksporditakse igal poole. Meie sisuliselt praegu ei kasuta oma metsasaadusi.

maa elu || Varia || 7

8. november 2018

LEMKENI PORTFELLI LISANDUB MEHAANILINE UMBROHUTÕRJETEHNIKA AIN ALVELA Maa Elu

K Õhust putukaid püüdvatel liikidel on reeglina lüheldane ja laia päraga nokk, nagu pääsukestelgi.

Foto: Marko Saarm / sakala

Putukasööjatel on kitsas käes OLAV RENNO linnuteadja

T

änavune sügis oli erakordne ja mitme meteoroloogilise rekordiga. Loomad ja taimed reageerisid soojuse püsimisele oma fenoloogiliste ilmingute edasilükkamisega. Lehesadu viivitus paar nädalat, osa putukaid ei rutanud peitupugemisega ja lähiränduritest linnudki ei pidanud tavalistest lahkumisdaatumitest kinni.

Ka meilt läbirändavad Põhjala linnud püsisid siin kauem kui „normaalsetel” sügistel ja talikülalisi on alles üsna napilt näha. Osalt võib neid loodusnähtusi pidada Maa kliima soojenemise järjekordseteks hoiatusmärkideks.

Suurem jagu rändlinde on aga lahkunud. Putuktoidulisi linde sunnib selleks nokaesise pidev kahanemine ja kadumine. Õhust oma kõhutäidet püüdvad linnud asusid rännuradadele juba augustis – alul piiritajad ja hall-kärbsenäpid, siis kaldapääsukesed ning septembri alul räästapääsukesed.

Suitsupääsukesed tulevad toime sama kuu lõpuni, liiatigi on paljudel pääsupaaridel veel kolmas pesakond hooldada. Vähem märgatav on augustis ööbikute, käosulaste ja peoleode kadumine, kes tegutsevad le-

hestiku varjus ja juba juuni lõpuski endast enam lauluga märku ei andnud. Pealegi on nad ju kaugrändurid, kes talve veedavad enamasti troopilises Aafrikas. Tasapisi asusid juba juuli lõpust alates teele ka roolinnud, lehelinnud ja põõsalinnud, keda võis küll näha ka septembris.

Paljude putukasööjate lindude toidusedeli reedab nende noka kuju ja ehitus. Õhust putukaid püüdvatel liikidel, nagu öösorridel, piiritajatel, pääsukestel ja kärbsenäppidel, on reeglina lüheldane ja laia päraga nokk. Öösorri nokaservadel on saagi – ööliblikate kindlamaks tabamiseks pikad tundekarvad.

Piiritajad vormivad püütud putukad neelu alguses kämpudeks ja toovad niiviisi poegadele ühelt retkelt mitukümmend või -sada kärbest või teist putukat. Sel moel võivad piirpääsukesed käia putukaid püüdmas kümnete kilomeetrite kaugusel ja tuua poegadele toitu vaid mõne korra päevas. Ka pääsukesed viivad pessa hulga putukaid korraga.

Puulehtedelt ja teistelt taimedelt putukaid hankivatel lindudel on reeglina mitmesugust pikkust peenike teravaotsaline nokk. Väiksemate laululindude põhitoiduks on pisike-

sed pehmemad putukad, alates lehetäidest, ja ka pisemad ämblikud. Suurema noka omanikud võivad süüa ka väikesi mardikaid, eriti pehmekoorlasi, ja tigusid.

Vaenukäod ja siniraad on spetsialiseerunud suurte lagedal elavate mardikate, eeskätt sitikate söömisele. Kuna need on ilmselt taimekasvatuses kasutatavate mürkainete toimel meie loodusest peaaegu täiesti kadunud, siis on Eestis viimase poolesaja aasta kestel haudelinnuna täielikult kadunud siniraag ja juhuslikuks pesitsejaks muutunud vaenukägu.

Meist pisut lõuna pool suvilinnuna esinev ja liivaseintes kolooniatena pesitsev mesilasenäpp kasutab muude kiletiivaliste putukate hulgas agaralt ka mürgiastlaga liike, nagu herilasi, vapsikuid ja mesilasi. Need kahjustab see lind omapärasel moel: naasnud oma istepaigale, sobitab ta heri-

RÄHNID RAIUVAD PUUDE KOORE ALT JA PUTUKATE KAHJUSTATUD TÜVEDEST VÄLJA LOENDAMATU HULGA ÜRASKEID JA PUIDUSIKKE.

lase peapoolset otsa pidi noka vahele ja virutab putuka tagakeha vastu oksa. Mõne löögiga õnnestub mürgipaun ja -astel keha küljest eemaldada ning saak söömiskõlblikuks muuta.

Pole võimatu, et kliima edasisel soojenemisel see mesilate nuhtlus peagi Lõuna-Eestissegi ilmub.

Ei ole hõlpus soojale maale rännanud lindudegi elu. Aafri­ kas end järjest tihedamini ilmutavad põuad ja üha intensiivistuv põllumajandus vaesestavad sealseid loodusressursse, sealhulgas entomofaunat üha kiiremini. Metsade raadamine taimekultuuride kasvupinna suurendamiseks ja kõrbete laienemine – näiteks Sahara pindala on saja aastaga kasvanud kümne protsendi võrra ja kõrb haarab oma lõunaserval igal aastal mitme kilomeetri laiuse riba Saheli põõsasmaastiku vööndist, kus talvitavad paljud meiegi põõsalinnud.

Paljud putuktoidulised linnud jäävad pakasest ja lumest hoolimata talveks meile. Osa neist hakkavad tarbima ka seemneid, nagu puukoristaja, tihased ja rähnid, kuna porr oskab elatuda üksnes puukoore pragudesse peitunud putukatest ja teistest lülijalgsetest, nende nukkudest ja munadest.

Rähnid aga raiuvad puude koore alt ja putukate kahjustatud tüvedest välja loendamatu hulga üraskeid ja puidusikke, hallpea-, rohe- ja musträhn uuristavad käike sügavale sipelgate-kuklaste pesakuhilatesse.

Kui aga võimalik, tarbib mitu rähniliikigi meelsasti linnutoitlates välja pandud pekki, päevalilleseemneid ja muud lisasööta.

asvav surve taimekaitsevahendite kasutamise vastu sunnib põllutehnika arendajaid välja töötama uusi mehaanilisi umbrohutõrjeriistu, mis ühtlasi sobivad mahepõllunduse arendamiseks.

Eks see ole ka põhjus, et mehaaniline umbrohutõrje ja selleks kasutatav tehnika pole enam ammu nišitoode. Ka suured mullaharimistehnika tootjad pööravad üha rohkem tähelepanu nende seadmete tootmisele.

Peamiselt adra- ja teraviljakülvikutootjana tuntud Lemken omandas suvel Madalmaade ettevõtte Machinefabriek Steketee B.V., et laiendada oma taimekaitsetoodete portfelli mehaanilise umbrohutõrje seadmetega. Veel ostis Lemken Steketee mullaharimismasinate üksuse Rumptstad.

Nüüd on Lemkeni tiiva alla lisaks ettevõtte traditsioonilisele adratootmisele mehaaniliseks umbrohutõrjeks, kõrrekoorimiseks, külvieelseks mullaharimiseks, põllupinna ettevalmistamiseks enne peenseemne külvamist, põllu tasandamiseks ja põldude multšimiseks mõeldud seadmed.

Lemkeni tegevjuhi Anthony der Ley hinnangul levib kogu maailmas soov vähendada keemiliste taimekaitsevahendite kasutamist, nii põllupidajate seas kui ka ühiskonnas üldse. Samuti muutuvad õigusaktid üha rangemaks, mistõttu tehnikatootjad ja põllumehed vajavad tõhusaid alternatiive. „Kuna herbitsiide kasutatakse laialdaselt, on just

nende arvelt suurim võimalus kärpida keemiliste taimekaitsevahendite kasutamist,” märgib Anthony de Ley. „Lemkenil on kavas soodustada mehaanilist umbrohutõrjet, lisame tootevalikusse seda võimaldava umbrohutõrjetehnika.”

Mehaaniliste umbrohutõrjeseadmete tootja Machinefabriek Steketee B.V. peakorter asub Stadaan’t Haringvlietis Madalmaades ja annab tööd poolesajale inimesele. Ettevõtte kasutuses on patenditud kaameratehnoloogia, mis aitab põllupidajal oma masinaid täpselt juhtida ning lihtsustab tavapärast mehaanilist umbrohutõrjet vagude vahelt ja vagude peal taimede vahelt.

Lemken lubab teha koostööd Steketeega, et laiendada ettevõtte tegevust ja tootmisvõimalusi Madalmaades.

Saksa perefirma paigutab ressursse Steketee arendamisse, tootmisse ja müügitegevusse, et soodustada ettevõtte arengut. Kaubamärgid Steketee ja Rumptstad jäävad esialgu alles.

Steketee endine omanik ja tegevjuht Klaas Veerman kinnitab, et ettevõtet müües oli talle oluline see, et töötajatele jääksid töökohad alles ja saaks ühiselt keskenduda uuenduslike ideede elluviimisele. „Lemkeni toote- ja ärifilosoofia on mind veennud, et me mõlemad püüdleme samade eesmärkide poole.

Seetõttu olen väga rõõmus, et saan kaasa aidata Steketee edasisele arengule,” ütleb Veerman.

Klaas Veerman vastutab ka edaspidi Steketee tegevuse juhtimise eest, edaspidi koos Lemkeni taimekaitseüksuse juhi Iljan S­chouteniga.

Steketee mullaharimisriistad võimaldavad arendada taimekasvatust, kus ei kasutata keemilisi taimekaitsevahendeid või kasutatakse neid üksjagu vähem.

Foto: Machinefabriek Steketee/www.profi.co.uk

8 || alajaam || maa elu

8. november 2018

Kunst on tühjad seinad kunstiga katta Paides käsil järgmine alajaam.

Ma isegi ei tea, miks sellised tühjad telliskiviseinad just mulle on juhtunud.”

KUidO saaRpUU Järva Teataja

K

ui kunstnik Liina Talts Järvamaal värve segab ja sobivaid pintsleid valib, on lootust, et mõni ilmetu sein saab taas kunsti täis. Alajaamad on tema erilised lemmikud. „Aravetel üks kortermaja, Paides garaažide otsasein, kaks alajaama,” loetleb Liina Talts seniseid Järvamaal tehtud seinamaalinguid. „Nüüd on

TUJUD JA TUNDED MÄÄRAVAD Paide raekoja taga olev alajaam saab endale peale vaate Rüütli tänavalt tulevasele Paide riigigümnaasiumile (Posti tn vana koolimaja).

Vaade pärineb ühelt ajalooliselt fotolt, mida kunstnik seina mõõtmeid arvestades maalinguks sobivaks kohandas. Seal on näha vanu tänavaid, vanu hooneid nende servas, koolimaja ja selle üle vallimäel kõrguvat vallitorni. „Mul oli joonistatud kavand, digitaliseerisin selle ja

Liina Taltsi käe all valmiv joonistus Paide raekoja taga asuva alajaama seinale on järjekorras neljateistkümnes. fotod: kUido saarpUU

Et talv ei tuleks taas ootamatult ...

Saha töökõrgust saab reguleerida tugisuuskade abil, mille taldrikud on toodetud eriotstarbelisest Bruxite terasest.

Saha standardvarustuses on elektriline klapp ja juhtpult, mille abil saab �ibasid teineteisest eraldiseisvalt liigutada.

Pärast kaitseklapi rakendumist liigse surve tagajärjel liigub saha �ib rõhuaku abil tagasi algasendisse.

VB seeria saha haakeraam on varustatud amor�saatorite ga, mis aitavad sahal teed paremini kopeerida.

Haage on maapinna paremaks kopeerimiseks konstrueeritud ujuva konstruktsiooniga.

Vedruleevenditega varustatud tööterade hoidjad on jagatud eraldi liikuvateks sektsioonideks, mis tagavad takistusest ülesõidul pikema saha tööea ja puhtama lumekoristuse tulemuse.

Standardse mõõduga Olofsfors kuluterade mõlemad servad on kasutatavad. Sahka on võimalik komplekteerida ka võrk- või kummiteradega.

4300.- 4500.- 4600.- 4700.- 7200.- 7350.- 7450.-

Toode Töölaius min - maks Hõlma kõrgus Traktori soovituslik võimsus Mass (haaketa)

VM-2000 1750 - 2115 mm 883 mm 50 - 100 hj 446 kg

VM-2400 2010 - 2456 mm 962 mm 80 - 120 hj 486 kg

VM-2800 2360 - 2880 mm 962 mm 80 - 150 hj 536 kg

VM-3200 2690 - 3280 mm 962 mm 100 - 180 hj 578 kg

VB-3200 2990 - 3220 mm 1145 mm 150 - 200 hj 1059 kg

VB-3700 3010 - 3770 mm 1145 mm 180 - 220 hj 1109 kg

VB-4000 3270 - 4100 mm 1145 mm 200 - 250 hj 1196 kg

Hinnad ei sisalda käibemaksu

www.masinakeskus.ee

Põhja-Eesti müügihall: Tule 20, 76505 Saue, Harjumaa Telefon: +372 528 2732, +372 521 8462 E-mail: myyk@sami.ee

Lõuna-Eesti müügihall: Petseri 40, 68204 Valga, Valgamaa Telefon: +372 524 1759 E-mail: heiki.kuld@sami.ee

näitasin projektoriga seinale,” kirjeldab Liina Talts maalimisele eelnevat tegevust. „Nii sain piirjooned kätte ja eraldi seinale mõõtmine jäi ära. Edasi polnud muud kui hakata järjest värvima, saada paika valgus ja varjud. Esimesena joonistan maha kontuurid, mida hakkasin siis värvidega täitma.”

See, kui palju värve ja värvitoone ühe seinamaalingu juures kasutust leiab, selgub töö käigus. Mõnigi kord teeb Liina Talts oma taiese töö käigus ümber. Oleneb tujust ja tunnetest.

Kasutust leiavad kivipindadele mõeldud fassaadivärvid. Üks alajaamamaaling, kui seda saaks teha kaheksatunnise palgatööna esmaspäevast reedeni, võtaks Liina Taltsil aega kolme nädala jagu. Tegelikkuses maalib kunstnik Paides nii, nagu muude tegevuste kõrvalt jõuab, seega on protsess palju pikem kui paar nädalat. Palju-palju pikem. Tööd tehakse valdavalt ilusate ilmadega, paari tunni kaupa päevas.

Oktoobri keskpaigaks oli Liina Taltsi järjekordne seinamaaling edenenud: pinnad olid värviga täidetud, kuid detailidega tuli veel vaeva näha.

Seinamaalingute tegemine arendab kunstnikku. „Nii suuri maale polnud ma varem teinud. Nüüd tean, et saan suurte piltide tegemisega hakkama.

Protsesse kui selline mulle väga meeldib. Tulen argirutiinist välja, nokitsen omaette pilti teha – see on mõneti lausa meditatiivne tegevus.”

EI LÕHKUMIST EGA SODIMIST Kunstniku senised teosed on Paides hästi vastu pidanud. Ei ole neid rikkunud ilmastikuolud ega kellegi kuri käsi. Seda on Liina Talts märganud poeskäikudel ja autoga möödasõitmisel. „Muidugi on need pildid mulle armsad. Nägin nende valmistamiseks ju omajagu vaeva,” arutleb ta. „Ju inimestele meeldib, et nad neid üle pole sodinud.”

Seinamaalingute aktsiooni algataja, endine Järva maavanem Alo Aasma loodab, et Liina Taltsi järjekordne seinamaal valmib oktoobris. Kunstnik ei välista, et maali valmimine võib lükkuda edasi.

Alo Aasma lisab, et kui kõik klapib, saab selle aastanumbri sees uhkemaks veel üks hoone – Paide päästekomando kõrge torn. Kas plaan teostub, see sõltub Aasma ütlust mööda läbirääkimistest kunstniku ja projekti sponsorite vahel.

Viimane suurem majamaaling valmis kevadel Paides Tööstuse 16 korterelamu otsaseinale. Spreiprinditud teos ületas tegemise ajal mõõtmetelt kõiki seniseid samas tehnikas tehtud pilte.

Tööstuse tänava kortermaja seinal ilutsev kunstnik Kristjan Juusu kavandatud 140ruutmeetrine maaling kujutab kitsarööpmelist raudteed, tuletades meelde, et ka Paide on olnud raudteelinn.

See oli Alo Aasma algatatud EV100 seinamaalingute aktsioonis toona 13. teos. Liina Taltsi käe all valmiv joonistus raekoja taga asuva alajaama seinale on järjekorras neljateistkümnes.

Seinamaalingute projekti pidas kunstnik Liina Talts igati vahvaks. „Kaasatud on eri kunstnikke, näha saab igaühe käekirja. Eks maalides peegeldub ka tegija iseloom. Mina võiksin oma piltide järgi olla rõõmsameelne ja energiline, värviline, kuid muutliku tujuga.”

Liina Taltsi meelest võiks igavad ja tühjad seinad kunstiga kaunistada. Eriti siis, kui hoone ega selle seinad pole arhitektuuriliselt või ajalooliselt erilised. „Kunsti võiks linnapildis olla parajas koguses,” arvab ta. „Liiga vähe pole hea. Ka üleliia mitte.”

Liina Taltsi loomingut saab Järvamaal näha ka siseruumides. Põigake Roosna-Allika põhikooli või võtke ette käik Paide muusikakooli viiuliklassi ja teile saab kohe selgeks, kelle pintslitõmbed on maalingute taga. Seinamaalingud on jäänud silma paljudele, sealt on tulnud mitmeidki tööpakkumisi.

Ka viiuliklassi pildi tekkelugu on seinamaalingutega seotud: ühe muusikakoolis käiva lapse vanem nägi tema töid linnapildis. Kui läks viiuliklassi ülesvuntsimiseks, oli tööpakkumise saanud Liina Talts oma pintslite-värvidega platsis.

maa elu || ajaluGu || 9

8. november 2018

Unustamatu 1988. aasta „Viljaveskis”: Kuidas juhtida hobust ühe ohjaharuga Maa Elu jätkab 18. oktoobril alustatud tagasivaadet Eesti Televisiooni omaaegse maaelusaate „Viljaveski” tegemistesse pöördeliste 1980. aastate lõpus.

eNe paJUla ajakirjanik

988. aasta algas „Viljaveskis” suurema arveteklaarimisega.

Saatejuht Rein Hanson näitab stuudiost suurt kirjapakki: „Need kõik käsitlevad ühte probleemi. Ausõna, ma ei oska paugupealt öelda, mis asi see täpselt on, mis meie saates edasi tuleb, kas repliik, täpsustus, õiendus või koolitund, aga ristigem seda kuidas tahes – ilma igatahes ei saa.”

Sekeldused algasid juba eelmise aasta 13. oktoobri saates, mida samuti juhtis Rein Hanson. Sinna olid kutsutud Maalehe vastne peatoimetaja Ülo Russak ja maaelu osakonna juhataja Olev Anton, kes rääkisid 1. oktoobril asutatud Maalehest.

Olev Anton tutvustas järgmises lehes algavat olukirjelduste sarja Mandri-Eesti esimesest, Põlva kolhoosist. Muu hulgas nentis ta, et noored ajakirjanikud-kolleegid on küll kursis agronoomia ja zootehnikaga, kuid tunnevad pealiskaudselt tegelikku külaelu.

15 POTTI RIIULIS Järgnes pommuudis: leht polnud veel kahte nädalatki vana, aga oli juba kistud üleliidulisse skandaali. 7. oktoobril tähistati Nõukogude Liidus konstitutsioonipäeva. Ülo Russak: „Meie teine lehenumber oli pühendatud konstitutsioonipäevale ja selle esiküljel oli foto pisikesest poisist, kes lasteaias just potilt tõusnud. Pildi all oli päevakohane tekst. Eile aga tuli toimetusse ajakirja Selskaja Žisn Eesti korrespondent Sergei Kuznetsov koos kolleegiga Sovetskaja Estoniast, kes süüdistasid pilti poliitilises allegoorias, kuna poisi seljataguselt potiriiulilt võis kokku lugeda viisteist potti, mis nende arvates kujutasid viitteist liiduvabariiki. Nende meelest ei olnud see uuel uutmise ajal kohane.”

EESTI TELEVISIOONIS JA TEISTES AJAKIRJANDUS­ KANALITES ON ILMUNUD ARUTLUSI, MILLEST JÄRELDUB, ET MEIE PÕLLUMEES KASUTAB HALVASTI ÜLELIIDULISTEST FONDIDEST SAADAVAT JÕUSÖÖTA. Ent see polnud ainus Sergei Kuznetsovi ja Maalehe lahkheli.

Rein Hanson jätkas 5. jaanuaril: „Ma ei pea paslikuks tõsta veel kord üles Sergei Kuznetsovi ja Maalehe arusaamatust. Aga Eesti Televisioonis ja teistes ajakirjandus-

Seltsimeestele meenutas üks tavaline ööpott millegipärast nõukogude vabariiki. Seda põhjusel, et neid riiulil täpselt 15 ehk samapalju kui liiduvabariike oli. maa eLU

kanalites on ilmunud arutlusi, millest järeldub, et meie põllumees kasutab halvasti üleliidulistest fondidest saadavat jõusööta. Meie aastane lihatoodang on 110 000 tonni.

Väidetavalt aga võiks saadava miljoni jõusöödatonniga toota 200 000 tonni liha! See on lihtsalt fantastiline järeldus ja meie põllumeest solvav etteheide. Milles siis asi?

Loomad vajavad jõusööta loomaliigiti erinevalt. Keskmiselt kulutatakse ENSVs selleks, et loom kilo võrra raskemaks kasvatada, 7 söötühikut. Aga eluskaalukilo ei ole veel lihakilo. Tapmise juures läheb mõndagi kaotsi. Seega on lihakilogrammi keskmine söödakulu 12 söötühikut. Aga see on tapakaal, mis pole veel leti- ehk fondiliha. Letiliha saamiseks tuleb eraldada veel pead ja kõrvad, subproduktid ja jalad, nii saab leti- ja fondiliha söödakuluks 13 söötühikut.

Selle arvestuse kohaselt ostab meie vabariik sisse 1 018 000 tonnsöötühikut sööta ja müüb välja 1 430 000 söötühiku eest loomakasvatustoodangut.

Keda söödaväärindus huvitab, siis üks söötühik tähendab umbes ühte kilo jõusööta. Meie põllumees toodab ühe eluskaalukilo märgatavalt väiksema söödakuluga kui kolleeg Lätis või Leedus, NSVLi keskmisest rääkimata.

Teiseks tahaks loota, et kui ühel on teravilja müüa ja teine tahab seda osta, siis varsti ei seisa seal vahel enam keegi kolmas, kellel on asja näpuga näidata, kui palju sa osta või müüa tohid.

Meie liidu eri rahvaste ja majanduspiirkondade kaubavahetus tuleneb ülimalt loomulikest elulistest tarvidustest ja selle suhtlemise administratiiv-

ne limiteerimine on möödunud relikt.”

Saate teises pooles tegi Hanson Risti kaupluse juhataja Sirje Pentjärve abiga selgeks, mis asi on ostmine ja müümine. „Ei saa öelda, et saame jõusööta üleliidulisest fondist või et seda meile eraldatakse. Me nimelt ostame seda ja ostame nii, et müüvad teraviljarajoonid saavad ka kasumit.”

red tootmisobjektid sotsiaalset tarvet alla neelanud – niisiis, 1987. aastal läks käiku Noarootsi kool, kool-lasteaed Kullamaal, individuaalprojekti järgi ehitatud söökla Tuudil, Kõmsi kultuurimaja ja katuse alla sai ka Lihula kultuurimaja.”

Need objektid on tänaseni alles ja sihipärases kasutuses, välja arvatud Tuudi söökla, mis on kohendatud elumajaks.

IMPORTTEHNOLOOGIAGA SIGALA Hanson jätkas reportaažiga Linnamäe kolhoosi sigala avamiselt. Tegemist oli tõesti rahvusvahelise sündmusega. Hanson: „Sigalasse on paigaldatud 28 miljoni Taani krooni eest moodsaimat importtehnoloogiat ja siin on tehtud 2 500 000 rubla eest ehitus-montaažitöid, siin on 6000 loomakohta ja planeeritud toodang 1000 tonni liha aastas.”

Tervitussõnad EKP Haapsalu Rajoonikomitee I sekretärilt Arder Välilt: „See sigala näitab, kuidas 20. sajandi lõpu loomakasvataja töötama peaks.”

Hanson küsitles ka sigala ehitajat, Haapsalu KEKi juhatuse esimeest Armin Niinemetsa, kes rääkis õppetunnist, mille ehitamine tuntud ja nõudliku välisfirma järelevalve all andis. Säärane kõrgendatud nõudlikkusega töö jätkub, sest juba kerkib järgmine suur objekt, importtehnoloogiaga jõusöödatehas Taeblas. Taeblasse on plaanitud ehitada ka piimaja lihakombinaat.

Vahemärkusena olgu öeldud, et Linnamäe sigala töötab tänaseni, kuigi sai möödunud aastal seakatkust räsida. Jõusöödatehas ehitati küll valmis, kuid see lõpetas töö koos Haapsalu raudteega. Piima- ja lihakombinaat jäid vaid mõtteks.

Hanson: „Siiski ei ole suu-

LIHA IKKA VÄHE Lihatootmise probleemid olid kõne all Mati Naruski juhitud saates 5. juulil. Nimelt olid Viljandi rajoonist valitud ENSV Ülemnõukogu saadikud saatnud ENSV Ministrite Nõukogule, plaanikomiteele ja ATKle kirja, milles paluti uuesti läbi vaadata 1989. aasta Viljandi rajoonile esitatud liha ja piima riikliku tellimuse projekt, sest selle täitmine oli ebareaalne.

Kirja kommenteeris Viljandi rajooni ATK aseesimees, rajooninõukogu saadik Peep Aru: „Varustamine on kvartalite kaupa olnud äärmiselt ebaühtlane. Esimeses kvartalis olid majandid raskustes lihamüügiga, teises ei suutnud kombinaat loomi vastu võtta, kolmas tuleb jälle kombinaadile pingeline, aga neljandas peavad majandid plaani täitmiseks loovutama peaaegu et viimasedki loomad.”

(Aga sarja eelmises artiklis ütles ETKVLi juhatuse esimehe esimene asetäitja Aado Peebo: kui plaani täidetakse aasta lõpus, siis saab ka süüa alles aasta lõpus.)

Peep Aru pakkus väljapääsu: planeerimine korraldataks alt üles, lihakombinaadi võimsused ehitataks välja ja tagataks tööjõud.

1. märtsi saates selgitas Rein Hanson jälle ökonoomikat: „Seekord on meie poole pöör-

dutud küsimusega, kuidas nüüd liha ja piima eest makstakse.

Dotatsiooni ju seoses isemajandamisele üleminekuga enam ei ole, küll aga räägitakse hinnalisanditest jms. Mida need endast kujutavad, kui suured on ja kuidas formeeruvad?” küsis ta ATK kvaliteediinspektsiooni juhatajalt Lembit Läntsilt.

Too vastas: „Riiklikku dotatsiooni kui sellist väetiste ja tehnika soetamiseks enam tõesti ei eksisteeri – nende asjade eest tuleb maksta nagu iga asja eest, millel on oma hind.

Küll aga on traditsioonilistele kokkuostuhindadele määratud hinnalisandid, mis sõltuvad toodangu olulisusest. Hinnalisandi peab välja maksma varumisorganisatsioon, niisiis lihavõi piimakombinaat, ja neil on vastavad arved juba avatud. Tõsi, seoses panganduse reformimisega ei ole see asi päris sujuvalt läinud. Ent nüüd peaksid asjad korras olema.”

Lõpuks Rein Hansoni mõtisklus 5. jaanuari saatest: „Küll tahaks, et ei tuleks jälle kevadet, kus looduse aastaringi tormiline algus su oma petliku tulekuga enneaegu põllule meelitab ja siis kõike tehtut nädalate kaupa armutult leotab; et suvel ei peaks jälle nii palju igavikuna tunduvaid päevi loo juures ootama ja ahastama, enne kui loodetuul oma õnnistust toova luua võtab ja taeva puhtaks nühib; et sügis tuleks oma selges kuldses ilus, mitte aga arutu hiigelrullina üle põldude sõtkudes ja Eestimaal saaks jälle kord rääkida kuldse lõikuse ülevusest, mitte aga ennekuulmatutest uputustest ja üleujutustest. Et saaks looduse igavese ringi sees elada nii lihtsalt ja loomulikult, kui põllumees elab, et kõige kiuste jätkuks hingejõudu ikka loota ...”

10 || ilma- ja TaimeTark || maa elu

8. november 2018

ilMataRK

JÜRi KaMeNiK

ilmatark

VALGUSREOSTUS – PRAEGUNE KIRSTUNAEL

Mädarõigas on looduslik antibiootikum ja toimib külmetushaiguste, liigesepõletike ja muude külma aja haiguste vastu. foto: marko saarm / sakaLa

Juurikates jõudu jagub KatRiN lUKe fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

H

iline sügis pakub ravimtaimesõbrale kasulikke juuri ja mugulaid.

Võilillejuurt korjatakse varakevadel või hilissügisel. Pestakse, närvutatakse, tükeldatakse ja kuivatatakse. Siis juba vastavalt soovile, kes röstib, et kohvi teha, kes jahvatab jahuks, et teed valmistada või smuuti või kama sisse lisada. Aga võib ka niisama väikesi tükke näksida.

Võilillejuur soodustab sapi ja maonõre teket, suurendab soolhappe hulka maonõres, aitab kolesterooli alandada, soodustab seedimist ja sobib ka diabeetikule. Kuivades mõru maitse kaob. Kes tahab juurest näksimiseks sobivaid palu valmistada, võib seda köögikombainis õhema lõiketeraga viilutada ja panna toidukuivatisse. Nii saab pähklit meenutava maitsega suupiste.

Viimasel ajal soovitatakse võilillejuurt vähiravis kasu-

tada, ent kindlad andmed selle toime kohta veel puuduvad.

Kuna võilill võib paisutada sappi, siis see ei sobi neile, kellel on sapikivid.

Takjajuurt kasutatakse vähiravis, see takistab vähirakkude paljunemist ja puhastab organismi. Sobib ka diabeetikule, sest sisaldab inuliini, mis on magus, aga ei tõsta vere suhkrusisaldust. Takjajuurt töödelda on raske, sestap on lihtsam teed või tinktuuri valmistada.

Välispidiselt on selle õlist ja tõmmistest kasu juuste väljalangemise vastu, kuid võib teha ka maske või loputada juuretõmmisega.

Mädarõikajuur on hea kurgi marineerimiseks, ise teen sellest võiet: puhastan, riivin, mikserdan või ja suhkruga köögikombainis. Võie sobib korvikeste täitmiseks, võileivatortidele, kastmetele ja mujalegi.

Mädarõigas on looduslik antibiootikum ja toimib külmetus-

MAAPIRNIKRÕPSUD ON MAGUSAD, PÄHKLIMAITSEGA JA SOBIVAD NII NÄKSIMISEKS KUI KA JAHVATATUD KUJUL SMUUTIDESSE JA KAMA SISSE.

haiguste, liigesepõletike ja muude külma aja haiguste vastu, tugevdades organismi ja parandades seedimist.

Maapirnimugulad. Kel aias kasvab maapirn, võib pool saaki sügisel üles kaevata ja teise poole jätta varakevadeks, kui lumi on sulanud. Aga maapirnimugulaid võib võtta talvelgi sulailmaga. Märjemal maal kipuvad rotid ja mügrid neid sööma, metsaservas tuleb saaki jagada kahjuks ka metssigadega (kui neid veel on).

Kui aias on liivamaa nagu meil Karepal, siis vesirotte ja mügrisid pole. Maapirnid tuleb pärast väljakaevamist pesta harja või survepesuriga ja lasta närbuda. Siis viilutada köögikombainiga õhukesteks laastudeks ja panna kohe kuivama. Piisab ööpäevast, siis ongi krõpsud valmis, et need kotti tallele panna. Maapirnikrõpsud on magusad, pähklimaitsega ja sobivad nii näksimiseks kui ka jahvatatud kujul smuutidesse ja kama sisse.

Muidugi võib neid toorena kasutada: koorida ja lisada suppi, aedviljavokki, toorsalatisse koos õuna, porgandi ja peediga. Maitsestada võib ebaküdooniasiirupiga, maitseõlidega. Eriti sobib maapirn diabeetikule: ei tõsta veresuhkrut, aga on

KÜlviKaleNdeR: NOveMBeR Istutusaeg

E

t käes on väga valgusvaene aeg, tasub rääkida valgusreostusest.

Ilmavaatleja töö ilmajaamas, eriti pilvede määramine, aga ka atmosfäärinähtuste vaatlemine oleneb tegelikult päris palju valgusoludest. Näiteks on kõige raskem pilvi vaadelda ja määrata siis, kui pole mingisuguseid valgusallikaid: pimedate ööde aeg, kuu loomine või väga väike kuufaas, kuu on horisondi taga, vaatluskoht on eemal asulatest, mistõttu pole ka valgusreostust – näiteks Vilsandil. Sellisel juhul on võimalik määrata vaid pilvede olemasolu – kas tähti on näha või mitte ja hoolikal vaatlusel ehk ka umbkaudne pilvisus.

Kujutlegem ilmajaama töötajat, kes peab määrama täielikus pimeduses üksnes meelte abiga pilved ja atmosfäärinähtused (udu, tuisu jms) – see on vististi võimatu (kuigi tuisku saab küll määrata silmad kinni – kui on tuul ja miskit jäist tuleb vastu nägu)! Seetõttu on huvitav, et siin avaldub valgusreostuse positiivne külg vähese loodusliku valguse tingimustes: vähemalt alumised pilved on valgustatud ööselgi piisavalt, et neid saaks vaadelda, määrata erimid vähemalt liigi (põhivormi) või alamliigi (vormi) tasemel ja fotografeerida. Teine võimalik hea külg võiks esile tulla näiteks inimeste puhul, kellele meeldib siiski, kui maal oleks ka valgusreostust – magamajäämiseks liiga pime, kui isegi kuu ei paista.

Mis on valgusreostus? Valgusreostusega on tegu siis, kui tehisvalgus satub sinna, kuhu sel pole ette nähtud sattuda.

Näiteks tänavalaterna valgus võib segada inimeste magamist, sest selle valgus, mis on tegelikult ette nähtud vaid teed valgustama, satub ka mujale, näiteks inimeste magamistuppa ehk soovimatusse kohta. Tehisvalgus viitab aga sellele, et valgusreostus on kaasnähtuseks eeskätt tänapäevases (tööstus)tsivilisatsioonis, kus on võimalik piisavalt energiat kasutada ja suunata seda valgustitesse. Täpsemalt peetakse valgusreostuse allikaks valesti suunatud tänavavalgustust, aga ka hoonete ja monumentide valgustust ning valgustatud välireklaame, sh viimaste mõju üha kasvab. Kõige rohkem on valgusreostust tiheasustusaladel, eriti hiidlinnades ja nende kogumites.

Valgusreostus tekitab keskkonnaprobleeme, kahjustab ökosüsteeme, sest ajab sassi päeva ja öö rütmi (muudab valguse ja pimeduse loomulikku rütmi), segab astronoomiliste vaatluste tegemist, sest tähistaevas muutub heledamaks, tähed ega planeedid ei eristu siis enam kuigi hästi; mõjub negatiivselt inimeste tervisele, sest mõjutab psühholoogiat, hormonaalset tasakaalu, käitumist ja nõrgendab immuunsüsteemi ehk kunstlik päeva ja öö tsükli muutmine võib lõpuks põhjustada tõsiseid psühholoogilisi ja füsioloogilisi tagajärgi, ja isegi soodustada vähiteket.

Nädal algas madalrõhulohu liikumisega Läänemerelt itta, selle järel tugevnes kõrgrõhuhari ja ilma hakkas määrama Venemaa antitsüklon. See hoiab ilma pilves, sombuse ja uduse. Sooja on kuni 10 kraadi ja öökülmaohtu pole. Nädala lõpuks võib siiski madalrõhkkond või selle lohk tuua vihmasaju, kuid soojus püsib ja niipea talvemärke näha pole.

magus. Sisaldab vähe kaloreid, kuid rohkesti kiudaineid ja mineraale. Soodustab heade bakterite kasvu soolestikus ja puhastab organismi. Tõsi, osal inimestel tekitab gaase.

Soopihlajuured aitavad reuma ja soolade ladestumise vastu teena, närvi- ja peavalu korral ka salvina. Eriti hea, kui lisada salvi sisse lavendli ja nulu eeterlikke õlisid. Soopihl kasvab seisva veega tiikides ja lompides, soostunud aladel. Et neid varakevadel või hilissügisel kätte saada, tuleb tihti selga panna kalameheülikond. Varsjuur lõigatakse ära sealtmaalt, kus algavad narmasjuured. Siis jääb taim elama ja annab ka edaspidi saaki. Varsjuured kuivatada ja teha salvi, tinktuuri või teed.

Salvi valmistamiseks hautatakse juuri näiteks kookos-, palmivõi searasvas, aga ka õlis 6–8 tundi 90 kraadi juures. Õlile lisatakse paksendamiseks vaha 10 g 100 ml kohta ja eeterlikke õlisid 1–3 protsenti. Teed keedetakse 30 min ja hoitakse 30 min soojas või valatakse kuuma veega üle ja lastakse termoses 6–8 tundi seista.

Kalmusejuur. Tarvitatakse seedimise ja kõhukinnisuse korral, on kasutatud ka söögiisu tõstmiseks ja õli või salvina välispidiselt reumavalu leevendamiseks. Kalmus kasvab seisva veega tiikides ja järve kaldal.

Lehed meenutavad võhumõõga ja hundinuia lehti, kuid on erksa värvi ja lõhnaga, sügisel muidugi koltunud.

Kalmuse tunneb ära vürtsika lõhna järgi, ükski muu veetaime juur ei lõhna nii tugevalt.

Kalmusejuur meenutab patsi, millel on juured all. Narmasjuured tuleb ära lõigata, juur pesta, tükeldada ja viinaga üle valada, nii et viin jääks 5–10 cm üle juuretükkide. Lasta seista kaks nädalat ja kurnata. Kui kõht on kinni ja tekivad puhitused, siis võetakse tilkadena vees lahjendatult. Mongolid kasutasid juuri vee puhastamiseks, visates neid kaevu, ja organismi tugevdamiseks. Tänapäeval ei soovitata kalmust pikemalt tarvitada, kuna korjab loodusest mürke ja võib soodustada kasvajate teket.

Kõrvenõgesejuuri on kasutatud eesnäärme suurenemise, urineerimisraskuste, veepeetuse, tursete ja podagra korral tinktuuri või pulbrina. Kaevatakse välja, pestakse, puhastatakse ja tükeldatakse. Kuivatatakse 40 kraadi juures. Siis võib valmistada tinktuuri või jahvatada pulbriks. Päevane annus 6 g juurt, mida võetakse kolm korda päevas ehk korraga 2 g. Kui uriinis on verd, siis mitte tarvitada ja pidada nõu arstiga.

Head jätkuvat sügist!

9. R 10. L 11. P 12. E

Vili

Vili Vili, alates kl 05.55 juur

08.08 16.02

Juur

13. T

Juur, alates kl 17.45 õis Kuu veerusõlmes. Aiatöödeks sobimatu päev

14. K

Õis

15. N 16. R

16.54

Õis

Õis, alates kl 06.42 leht kUUkaLendri koostaJa siGne siim, 2018

MAA

TULI

VESI

ÕHK

maa elu || Aed ja kodu || 11

8. november 2018

Aiavaasi külmaõrnad puud

viige varju alla või pange mulda Säde Lepik Maa Elu

T

errassidel ja plaaditud pinnaga õuedes või aedades loovad tihti meeleolu aiavaasis kasvavad taimed. Seal võib näiteks näha mägimände, elupuid ja isegi iluõunapuid.

Enne kui miinuskraadid püsivalt võimu saavad, tuleb nüüd otsustada, kuidas neid vaasiasukaid talve eest kaitsta.

Kui kasvuanum on nii suur, et see läbi ei külmu, kasvukoht on tuulte eest hästi kaitstud ning tuleb mõnus lumerikas talv, siis polegi vastupidavamatele liikidel vast ohtu külmavõetud saada. Kindlam on aga valmis olla halvimaks.

Tasub meeles pidada, et meie kliimaga harjunud lehtpuud ja põõsad taluvad üldjuhul kasvunõus talvitumist paremini kui okaspuud, sest nende eluprotsessid pole talvel aktiivsed. Okaspuude elutegevus on talvel lihtsalt aeglustunud.

Kui pott läbi külmub, ei saa need aga juurtega enam niiskust kätte ja kuivavad varakevadise päikese mõjul.

Kindlasti ei või talveks välja jätta anumasse istutatud külmaõrnu lehtpuid, nagu kämmalvahtraid, hunnitut remmelgat või peensaagjat kirsipuud.

Okaspuudest võtab külm kindlasti ära California ebaküpressid, kuid ohus võivad olla ka aiavaasi elupuud, sest nende juured ei talu pikemat läbikülmumist.

Eestis kasvanud harilikud mägimännid, harilikud, roomavad ja sabiina kadakad, harilikud kuused ja harilikud männid, lehtpõõsastest harilikud küüvitsad, põõsasmaranad, kukerpuud, laiuvad tuhkpuud jt jäävad suures kasvuanumas talvitudes tõenäoliselt alles.

Iluõunapuud ja elupuud võivad talvetingimustega hakkama saada väga hea mikrokliimaga paigas. Terrassilt või oma aluselt tasub taime kasvuanum aga talveks kindlasti maha tõsta, et külm õhk ei pääseks nõu alla ja maa soojus ei laseks anumal ruttu läbi külmuda. Kui kasvunõu ei ole väga suur, siis oleks hea see sügisel vähemalt osaliselt maa sisse kaevata. Pealt katke potis olev muld kergkruusa, graniitkillustiku või freesturbaga.

Talvel kühveldage anumaasuka kaitseks selle ümber hästi soojust hoidvat lund.

TASUB MEELES PIDADA, ET MEIE KLIIMAGA HARJUNUD LEHTPUUD JA PÕÕSAD TALUVAD ÜLDJUHUL KASVUNÕUS TALVITUMIST PAREMINI KUI OKASPUUD. Külmaõrnu taimi on kindlam ületalve hoida siiski keldris või muus hoiuruumis, kus temperatuur püsib null kraadi ringis. Lehtpuid ja põõsaid võib hoida pimedas, okaspuudel on aga ruumis talvitumise ajal tarvis näha päevavalgust.

Tuleb jälgida, et muld oleks ko-

Roosi­puu koliti Vasta mõisakooli pargist enne külmi hoiuruumi. foto: säde lepik

gu aeg parajalt niiske, muidu kuivab taim ära. Üle kasta ka ei tohi, sest siis tekivad mädanikud.

KÜLMAKARTLIK ROOSIPUU Väga efektsed on nii suurtes pottides (kuni 30 liitrit) kui ka peenras kasvavad roosipuud ehk tüviroosid. Mart Ojasalu selgitab raamatus „Roosiaed.

Roosid – lilleilu liidrid”, et tüviroosi luues poogitakse pikale kibuvitsavõrsele kas 60, 100 või 140 cm kõrgusele kultuurroosisort. Roosipuu kõrgus oleneb pookekoha kõrgusest, leidub ka 30 cm tüvele poogitud miniroosipuid.

Pakasekangasse või kuuseokstesse mähkimisega ei saa püstises asendis roosipuud külma eest kaitsta, tüviroos külmub paari pakasepäevaga.

Anumas kasvavat roosipuud on lihtne talveks sisse kanda, kuid selle soove võib ruumis olla raske täita. Valgust tüviroos seal talvel ei vaja, kuid temperatuur peaks hoiuruumis püsima vahemikus null kuni +2 kraadi. Ruum ei või ka varakevadel palju soojemaks minna, sest siis hakkavad võrsed kasvama. Pimedas kasvanud võrsed on õrnukesed ja saavad kindlasti kahjustada, kui roosipuu mais tagasi õue viite.

Noortele võrsetele on siis ohtlikud nii ere päike kui ka öökül-

mad. Roosipuu ei või hoiuruumis ka kuivale jääda.

Mõned roosisõbrad on tüviroose ületalve hoidnud ka kütteta kasvuhoones, kattes pikali ja osalt mulda pandud taime juured ja võra osa korralikult (u 30 cm paksuse) kuiva turba või mulla kihiga.

Kuid on ka neid, kelle meelest on roosipuid õigem ja lihtsam kasvatada siiski peenrasse istutatult, sest väljas talvitunud roosipuud õitsevat paremini ja neid ei ohusta kedriklestad. Sel juhul on tüviroos vaja talveks maha painutada. Seda arvestades tüviroosid juba istutataksegi 45kraadise nurga all ja püstasendisse suunab taime tugikepp.

Roosipuud painutatakse maha järk-järgult, paarikümne sentimeetri haaval, sobivas asendis taime vahepeal nööriga vaia külge kinnitades, et see asendiga harjuks, ja paari päeva pärast painutamist jätkates. Painutada tohib muidugi siis, kui päeval on väljas veel plusskraadid.

Else Liventaal rõhutab raamatus „Roosid. Nõuandeid ja soovitusi aednikule”: „Painutama peab üle juurekaela – kui

seda teha vastupidises suunas, võib tüvi juurekaela küljest lahti murduda. Tüve murdumise vältimiseks on otstarbekas painutada taime üle puupaku, mille läbimõõt on umbes 20–25 cm.”

Mahapainutatava tüviroosi tagasilõigatud kultuurosa alla laotage kuuseoksi, mis aitavad natuke ka hiiri eemale peletada. Kinnitage painutatud tüvi konksuga maa külge ja katke siis roosi võraosa 25–30 cm paksuselt pakasekaitseturba või mullaga. Tüveosa katke kuuseokstega. Kui aias hullavad lapsed või koerad võivad sedasi kaetud tüviroosi kogemata puruks vajutada, pange selle kohale veel kaitseraam või hõre kast, mis õhku läbi laseb.

KANARBIKE JA EERIKATE AEG Hilissügisel ei pea aiavaasid muidugi külma hirmus päris tühjaks jääma. Seal on nüüd sügistalvise täitena väga ilusad roosade õitega saleda eerika ja hariliku kanarbiku pungõitsvad sordid, mida täiendavad hästi helehallid padipõõsad ja viltlehed. Kanarbikud ei ole nii kärt-

sud kui eerikad, neil on ka põnevaid valgete, kollakate ja rohekate vaid veidi avanenud õitega sorte, mida vihmad ei saa väga rikkuda. Talveks saate oma taimeanumat täiendada veel kaharate männiokste või näiteks mitmes toonis kontpuuokstega.

KÜLMAÕRNU TAIMI ON KINDLAM ÜLETALVE HOIDA SIISKI KELDRIS VÕI MUUS HOIURUUMIS, KUS TEMPERATUUR PÜSIB NULL KRAADI RINGIS. Eerikaid ja kanarbikke kastke kindlasti nii kaua, kuni substraat pole kasvunõus külmunud, siis püsivad nad vähemalt jõuludeni ilusad. Kui jätate nad kuivale, siis tõmbuvad eerikad ruttu pruuniks ja hakkavad pudisema. Liigniiskus on muidugi ka halb. Kui kahtlete, kas kasta või ei, katsuge mulla niiskust 3–4 cm sügavuselt.

Saleda eerika sordid ongi meil ühe hooaja taimed. Harilik kanarbik on küll külmakindel, kuid tavaliselt ei ela sügiseks ilusaks poputatud taimed talve lillekastis üle ja kevadel saab neid harva turbapeenraase ümber istutada.

12 || CHaGa || maa elu

8. november 2018

Chaga ühendab vanavanemate tarkuse teadlaste tööga tOOMas Šalda Maa Elu

õige õigem on muidugi ise metsas käia, süüa ja varuda marju, võrseid ja muid metsasaadusi, aga väga paljud meist ei tee seda nagunii. Pole kas aega, teadmisi või lihtsalt viitsimist. Samal ajal tahab iga mõistlik inimene oma tervise eest hoolt kanda. Meie tooted annavad selleks võimaluse,” kinnitab Viljandimaal Tuhalaanes põhjamaa karmis kliimas kasvanud väekatest taimedest looduslikke toidulisandeid tootva osaühingu Chaga juhatuse liige Siim Kabrits.

Ettevõtte tuntuim ja Kabritsa hinnangul perspektiivikaim toode on tänase seisuga inimeste immuunsussüsteemi toetav eliksiir Elemental, mille peamine koostisosa ongi chaga ehk must pässik, rahvakeeli kasekäsn, mille tervistavatest omadustest oleme mitut puhku kirjutanud meiegi.

Veel on valikus chaga pulber, kuusevõrsed, männikasvud, külmkuivatatud marjad ja eelnevate segamisel saadud elujõudu lisavad pulbrid, mida saab tellida firma kodulehelt või osta ökopoest, näiteks Biomarketist. Lähiaastatel peaks turule jõudma musta pässiku jt lisanditega kummikommid.

IDEE TULENES VAJADUSEST „Olin aastaid eksportinud Eesti, Soome ja Rootsi metsamarju mujale Euroopasse, Aasiasse ja USAsse. Aasia loodusfarmaatsia ettevõtetel tekkis aga huvi ka chaga ehk musta pässiku vastu, mida meie esivanemad on aastatuhandeid kasutanud.

ETTEVÕTTE TUNTUIM JA KABRITSA HINNANGUL PERSPEKTIIVIKAIM TOODE ON TÄNASE SEISUGA INIMESTE IMMUUNSUSSÜSTEEMI TOETAV ELIKSIIR ELEMENTAL, MILLE PEAMINE KOOSTISOSA ONGI CHAGA EHK MUST PÄSSIK. Minu enda perelgi on kogemus olemas. Vähki haigestunud vanaemale ei lubatud enam kuigi palju elupäevi, loota polnud justkui enam midagi, aga ema hakkas talle andma musta pässiku eliksiiri. Kahe kuu pärast kirjutati vanaema haiglast välja ja tema eluküünal kustus alles kaksteist aastat hiljem. Kas see oli pässikust või millestki muust, aga 12 lisa-aastat oli meie perele vä-

ga suur kink. Ema jätkas soovijatele eliksiiri valmistamist,” meenutab Kabrits. Tema vanaema lugu on ära mainitud dr Vello Padriku raamatus „Eesti vähiravi ajalugu”.

2014. aastal diagnoositi Kabritsa sõbral 4. astme maovähk. „Just tema esmane positiivne tagasiside ja aktiivsus valdkonnaga tegelemisel tõid mindki selle juurde. Tema kuldsed sõnad olid: ära mõtle vaid endale. Kui kellelgi on seda vaja, tuleb pingutada ja tootma hakata. 2016. aasta juunis lahkus ta meie hulgast, aga sellise diagnoosiga on iga lisandunud kuu väga suure väärtusega ja tema initsiatiivi ettevõttega alustada meenutan alati soojuse ja tänuga.”

Nüüdseks neli aastat on osaühing Chaga teinud koostööd vastava ala spetsialistide ja laboritega ning kirjutanud projekte, et leida toetust tootearenduse uuringutele. Toidulisandite alla klassifitseeruva Elementali eliksiiri väljatöötamisel oli partneriks Tartus tegutsev teadusasutus OÜ BioCC. Kabrits möönab, et musta pässiku kasutamiseks on mitu võimalust ja retsepti, aga kuna eliksiiri kasutatakse sageli medikamentide ehk arstide soovitatud rohtudega samal ajal, on hea, kui tohtrid teavad kasutatava eliksiiri täpset koostist ja toimet. „Oma valdkonna tippude teenuseid tuleb kasutada. Ise ei suuda väikeettevõte kõike teha. Meie töötajad on pühendunud tootmisele ja turundamisele. Suuresti käsitööna valmistame Viljandimaal Tuhalaanes Passi talus seitset toodet ja mitu uudist on peagi turule jõudmas. Meie toodete peamised komponendid on korjatud mahesertifitseeritud Eesti metsadest või vajadusel põhjamaade puhtast loodusest. Kui on tarvis mett, kasutame mahemett, kui piiritust, siis mahepiiritust.

Tuleb teada, kust ja millal taimi tasub korjata, koostisained võivad piirkonniti ja valmidusastme järgi erineda. On kindlaks tehtud, et näiteks Eestis kasvanud metsamustikatel on teatud antioksüdandid kontsentreeritumad, neid on tänu päikese jaotumise põhjamaisele iseloomule siin koguni 30 protsenti rohkem kui Leedus või Poolas kasvanud metsamustikatel.”

TASA JA TARGU Ettevõtet on Kabrits arendanud kiirustamata ja vältides kulude kuhjumist. „Me kõik oleme kuulnud, kuidas on rajatud tehaseid ja asi suurelt ette võetud, aga siis lühisesse joostud.

Mingil põhjusel on sein ette tulnud. Tootmine on ehk käimagi saadud, aga asi ei tasu end ära. Meie püüame liikuda pigem vaikselt, aga väga läbimõeldult. Meil on seitse töötajat, neist osa osalise tööajaga. Järgmisel aastal planeerime suuremat hüpet ja kasvatame müügimeeskonda. Tegime hiljuti enda kohta suurema investeeringu, ostsime Tõrvasse tehasehoone, aga see on veel

Siim Kabritsa kinnitusel hinnatakse maailmas üha enam puhta bioressursiga Soomes, Rootsis ja Eestis toodetud toidulisandeid. foto: toomas ŠaLda

sisustamata. Igal juhul on tegu väiketootmisega.”

2014. aastaga võrreldes on tootmine mõistagi kosunud. „Praegu toodame ikka tuhandetes pudelites, aga eesmärk on jõuda sadade tuhandete pudeliteni aastas,” ei tee Kabrits saladust. Rõõmu tunneb ta selle üle, et firmajuhid nii meil kui mujal on mõistnud, et töötajate tervisesse tasub panustada, nii et jõulupakkidesse chaga eliksiiri lisamist võib pidada investeeringuks.

Rahulikult edenemise põhimõtet toetab ka asjaolu, et must pässik on küll taastuv, aga siiski piiratud ressurss. „Meil on oma kindlad korjajad, kes teavad, kust korjata.

Pässikut kasvab vaikselt juurde, aga ressurssi tuleb mõistlikult kasutada. Alla viieaastast pässikut me ei kasuta,” selgitab Kabrits.

Firma põhieesmärk on eliksiirile stabiilse klientuuri ja turu leidmine, et müük võimaldaks praegusest enam panustada teadusse ja innovatsiooni. „Teised tooted on rohkem toeks, et näiteks messil käies oleks ikka, mida tutvustada.”

Uus ja esimese hooga harjumatu võib tunduda plaan hakata valmistama chaga ja külmkuivatatud marjade lisandiga kummikomme. Eesti-Läti koostööprogrammi toel on välja töötatud lastelegi sobivad maitsed ja koostisosad. „Kuna tegu on nišitootega, peab olema taga suurem turg.

Nüüd peame leidma partneri,

kes oleks tootmisest huvitatud.

Hind ei tohi väga kalliks minna. See oleks võimalus pakkuda lastele kasulikke aineid põnevas vormis. Viie aasta pärast tahaks ikka turul olla.”

ROHKEM JA KAUGEMALE Oma kaubaga Eesti vastavatesse kauplustesse jõuda ei ole looduslike toidulisandite tootjal kuigi keeruline. Sootuks raskem on see piiri taga. „Euroopas oleme jõudnud Saksamaale, Prantsusmaale, Norrasse ja Rootsi, Aasias Lõuna-Koreasse, Singapuri, Hiinasse. Kaupa oleme saatnud Kanadasse ja eks kodulehe kaudu on tellimusi tulnud igasugu eksootilistestki paikadest.

Välismaiseid koostööpartnereid leiame peamiselt messidel. Oleme osalenud seitsmel messil ja osavõtt hakkas vilja kandma alles kolmandal aastal. Varem saime küll kontakte ja julgustavaid õlalepatsutusi, aga tõsisemat tagasisidet ja tellimusi hakkas tulema ikkagi alles kolmandal aastal. Järjepidev pildis olemine tekitab usaldust. Aga messidel osaleda on kulukas.

Eestis on probleem, et paljud ettevõtted püüavad välisturgudele siseneda üksinda, aga targem ja odavam oleks seljad kokku panna. IT-sektoris on mõistetud, et reklaamida ei tasu mitte niipalju enda firmat, kui siinset ettevõtluskeskkonda. Samamoodi saaks maailmale tutvustada meie puhast loodust ja tootmiskeskkonda,

mis paljude suurriikidega võrreldes on ikka väga heas seisu,” on Kabrits veendunud. Kabrits on liikumise Organic Estonia üks eestvedajaid.

Eestist kaugemale soovitab ta mõelda teistelgi. „Kui toode on suunatud ühele protsendile inimestest, siis Eestis oleks see arv 13 000, aga kui ühiste jõupingutuste abil jõuda Aasia turule, kasvab arv mitme suurusjärgu võrra. Sealsed tarbijad on sama toote eest nõus maksma palju rohkem – kui Elementali eliksiir maksab meie poodides umbes 35 eurot, siis analoogse toote eest käib jaapanlane või korealane silma pilgutamata välja kolm korda suurema summa.”

Chaga vastu tuntakse praegu kõige rohkem huvi LõunaKoreas, kus selle kohta ilmub pidevalt uusi teadusuuringuid.

Chaga’s on ligi 200 bioaktiivset ühendit, järelikult tasub uurida. Suur teadushuvi on ka Jaapanis ja Hiinas, Euroopa tuleb tasapisi järele. „Meie kasuks räägib muu maailmaga võrreldes väga puhas looduskeskkond. Meie tooraine on kasvanud puhtas õhus ja saanud elujõudu puhtast veest. Järjest vähem ostetakse Hiinast pärit toidulisandeid, seast sealsest põhjaveest 60 protsenti on rikutud, sarnane on olukord Indias. Järjest enam tõusevad oma puhta bioressursiga hinda Euroopa riigid, eriti Soome, Rootsi ja ka Eesti,” näeb Kabrits tulevikku optimistlikult.