Maa Elu, 10. jaanuar 2019 by AS Eesti Meedia

PILLE MARRANDI: TÜRI AIANDUSE JA MESINDUSE SELTS POLE VAID TÜRI LILLELAAT, OLEME PIIRKONNA MAINE JA MÕTTELAADI KUJUNDAJAD.

KARUSLOOMAKASVATUSE POOLT JA VASTU ME JU TEAME, ET KUI EESTIS KARUSLOOMAKASVATUS KEELUSTADA, KOLIB SEE TEGEVUS LIHTSALT MUJALE JA SEAL ON TINGIMUSED TÕENÄOLISELT PALJU HULLEMAD.

772504

586014

ISSN 2504-5865

PÕHK LEEVENDAB SÖÖDAPUUDUST

SUVINE PÕUD PÕHJUSTAS SUURES OSAS EESTIS ROHUSÖÖDA JA SÖÖDAVILJA IKALDUSE. ABIKS VÕETAKSE KORESÖÖDANA KA TERAVILJAPÕHK JA MAISISILO.

10. JAANUAR 2019 • NR 2 (187) • HIND 1 €

AJALEHT ETTEVÕTLIKULE MAAINIMESELE

Piima- ja munatootjail on läinud hästi PIIMATOODANG EESTIS AASTAIL 2015–2018

197 050

194 509

198 771

196 826

202 558

200 465

206 249

202 831

198 204

200 959

205 609

2015

2016

2017

2018

2015

2016

2017

2018

2015

2016

2017

2018

I kvartal

II kvartal

III kvartal

I kvartal

2015

II kvartal

2372

2018

2328

2017

2344

2016

2199

2369

2015

2328

2016

2017

2018

III kvartal

MUNATOODANG EESTIS AASTAIL 2015–2018

I kvartal

2015

II kvartal

2016

52 217

2018

45 351

2017

50 679

2016

55 277

2015

50 924

2018

50 124

55 843

53 035 2017

50 025

2016

47 630

2015

56 301

48 844

Munatoodang kokku (tuhat tk)

2017

2018

III kvartal

I kvartal

II kvartal

2015

2018

2017

2016

2015

2018

2017

2016

2015

2016

2017

2018

III kvartal

Allikas: statistikaamet

graaFika: ain kiVilaan

Fotod: ants liigus / pärnu postimEEs Ja sHuttErstoCk

Munatoodang kana kohta (tk)

2018

2017

2245

2016

2100

2015

2291

Piimatoodang lehma kohta (kg)

2247

hkki 2018. aasta viimase kvartali tulemused piima- ja munatootmise kohta on alles laekumata, võib aasta kolme esimese kvartali näitajate põhjal öelda, et meie piima- ja munatootjail läks eelmisel aastal hästi. Viimase nelja aasta tulemusi võrreldes olid 2018. aasta esimese üheksa kuu näitajad piimatootmises parimad. Näiteks kui 2015. aastal toodeti esimese kolme kvartaliga piima kokku 589 284 tonni, 2016. aastal 597 812 tonni ja 2017. aastal 595 933 tonni, siis 2018. aastal toodeti esimese üheksa kuuga piima koguni 610 629 tonni. Sisuliselt sama seis oli ka munatootmises. Kui 2015. aastal toodeti esimese kolme kvartaliga 147,15 miljonit muna, 2016. aastal 151,67 ja 2017. aastal 154,08 miljonit muna, siis 2018. aasta esimese üheksa kuuga koguni 163,33 miljonit muna. Mõistagi ei saa läinud suve põuda kuidagi ära unustada ning sööda nappus võib talvekuudel nii siin kui seal oma jälje jätta. Oma mõju munatoodangule avaldab kindlasti ka osaühingus Sanlind mullu aset leidnud salmonellapuhang. Siin jääb üle vaid loota, et Eesti looma- ja linnukasvatajate vaim suudab isegi sellistele katsumustele vastu seista.

2014

Maa Elu

2014

PEEtER RaiDla

189 627

Piimatoodang kokku (t)

2 || kaRusLoomakasVatus || maa eLu

10. jaanuar 2019

Vaidlus karusloomakasvatuse keelustamise üle ei vaibu KASVATAJATE SEISUKOHAD Väljavõtteid Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühingu vastusest keelustajate eelnõule: • Farmides peetavad loomad on nagu teised koduloomad, keda on aretatud üle 200 aasta, ning nad ei saa ilma inimese abita eksisteerida. Karusloomad ei ole metsloomad, nagu seletuskirjas väidetakse. Näiteks hõberebased on aretatud inimeste poolt. Karusloomakasvatus on meie kliimas ja majandusruumis sobilik ettevõtlusvorm, mis on üks vähestest põllumajandussektoris, kus Eestil on kliimast tulenev eelis. • Karusloomakasvatust riik ei doteeri, valdkonda arendatakse üksnes omavahendite arvelt. Karusloomakasvatus annab tööd ja elatist umbes 200 perekonnale Eesti maapiirkonnas. Ligi 1000 Eesti inimest töötab Soome karusloomakasvandustes, meelsamini tegutseksid nad kodumaal. Karusloomakasvatajad täidavad kõiki seadusest tulenevaid väga karme norme ja reegleid, mis jõustusid 1. jaanuaril 2017. • Karusloomade toodang läheb 98% ekspordiks ehk aitab suurendada Eesti eksporti 7–9 miljoni euro eest aastas. Karus-

tooMas ŠalDa Maa Elu

8 Riigikogu liikme esitatud loomakaitseseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille kohaselt keelustataks Eestis alates 1. juunist 2024 loomade pidamine, nende aretamine ja paljundamine üksnes või peamiselt karusnaha tootmise eesmärgil, on kohalikud karusloomakasvatajad ärevusse ajanud. Sarnase sisuga eelnõu on esitatud varemgi, aga keeluni pole jõutud. Maaeluministeerium teatas nüüdki, et jääb oma 2016. ja 2017. aastal esitatud seisukohtade juurde ja leiab, et karusloomakasvatuste tegevust ei ole põhjust keelata, kui kasvatustes on täidetud loomade pidamise ja loomade surmamise kohta kehtestatud nõuded. Eelnõu ei toeta praegu ka Keskkonnaministeerium. Peagi arutab asja Riigikogu keskkonnakomisjon. Eestis kasvatatakse karusloomadena tšintšiljasid, küülikuid, naaritsaid ja rebaseid, kokku umbes 200 000 karuslooma. Järvamaal tegutseva Kurna OÜ tšintšiljafarmi peremehe Aado Oherdi arvamuse kohaselt ei tea eelnõu esitajad maaelust midagi. „Alles poolteist aastat tagasi oli teema päevakorral, nüüd jälle. Nad ei mõista, et 98% siin toodetud karusnahast läheb ekspordiks, et see on umbes kahesaja perekonna leib, et see on näiteks minusugusele pensionärile oluline lisasissetulek ja tegevus. Kui rääkida looduse säästmisest, siis karusnahast tehtud esemeid pärandatakse põlvest põlve, aga kunstkiust riideid ei päranda keegi ning nende tootmisel ja hooldamisel kasutatakse loodusele kahjulikke aineid. Kiskjaliste karusloomade ehk rebaste ja minkide kasvatamisel kasutatakse toiduainetööstuse jäätmeid. Kui näiteks HKScan Eesti ASi jäätmed vedada Väike-Maarja loomsete jäätmete käitlemise tehasesse, tõuseks märgatavalt linnuliha hind. Samal ajal toidaks lätlane oma minke jääkidega ja saaks ka linnulihaturul Eesti ees konkurentsieelise.” Eetikaküsimuste juurde jõudes selgitab Oherd, et kui meie Eestis karusloomakasvatuse keelustamegi, ega siis need loomad kasvatamata ja hukkamata jää. „Meie täidame rangeid nõudeid ja tagame loomadele kindlasti parema elu, kui neil oleks näiteks Hiina kasvandustes. Pärast jõuavad need kaugel maal ja teadmata oludes kasvanud loomade nahad ka meie enda turule. Karusnahatoodete müümist pole keegi keelama asunud.” Oherd ei usu, et karusloomakasvatajad lähitulevikus rahule jäetakse. Seda ka juhul, kui keelustamisest selgi korral midagi välja ei tule, jätkuvalt

loomade söötmiseks kasutatakse toiduainetööstuse jäätmeid, mille utiliseerimiseks kuluks palju muid ressursse (u 6000 tonni aastas). Karusnahatööstus on üks eeskujulikumaid näiteid ringmajandusest, kus jäätmeid peaaegu ei teki. Karusloomad ei saasta loodust, neist saadav toodang on väikese keskkonnamõjuga, erinevalt tekstiilitööstusest. Kunstkarusnaha tootmisest ei teki mikroplasti. Karusnahast tooted peavad vastu mitukümmend aastat ja neid on võimalik värskendada. Karusnahk laguneb looduses orgaaniliselt. • Oleme peaaegu kõigis eluvaldkondades võtnud eeskujuks edukaid ja kõrge eetikastandardiga Skandinaavia riike. Võiksime sedasama teha ka karusloomakasvatuse puhul, mis on näiteks Soome Eduskunnas kinnitatud üheks sajast maa kõige perspektiivikamaks majandusharuks oma 400 miljoni eurose aastamahuga ja võimega hoida elus suuri maapiirkondi. 2017. aasta kevadel teatas Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, et nende Turu-uuringute ASilt tellitud uuringu kohaselt leiab kõigest 22 protsenti vastanutest, et karusloomakasvatust ei tohiks lubada.

KEELUSTAJATE SEISUKOHAD Tšintšiljakasvatamisega alustamine on üsna kulukas. Oleneb, kui suur põhikari võtta, loom ise maksab 100–120 eurot, lisaks puurid ning puhas ja soe ruum. Foto: toomas Šalda

kasutatakse ära võimalust endale tähelepanu tõmmata. „Mängitakse noorte ja isegi laste emotsioonidega ning sügavuti ei selgita seda asja neile keegi. Tegelikult saaks karusloomakasvatust nii meie maainimeste kui ka riigi huvides paremini ära kasutada. Praegu ei julge noored sellega alustada ja kogenud kasvatajad investeeringuid teha. Kõik algab üleolevast suhtumisest maainimesse. Nii ongi maal järjest rohkem tühje maju.” Võrumaal FIEna juba ligi kakskümmend aastat tšintšiljasid kasvatav Maia Parts kinnitab, et tema ei ole keelustamisjutul enda tegemisi mõjutada lasknud, aga mitu temaga konsulteerinud noort peret pole julgenud alustada. „Alustamine on üsna kulukas. Oleneb, kui suur põhikari võtta, loom ise maksab 100–120 eurot, lisaks puurid ning puhas ja soe ruum. Investeerida on praegu riskantne. Kui oli laastav seakatkulaine ja sigalad tühjaks jäid, oli neidki, kes oleksid suu-

KUI RÄÄKIDA LOODUSE SÄÄSTMISEST, SIIS KARUSNAHAST TEHTUD ESEMEID PÄRANDATAKSE PÕLVEST PÕLVE, AGA KUNSTKIUST RIIDEID EI PÄRANDA KEEGI NING NENDE TOOTMISEL JA HOOLDAMISEL KASUTATAKSE LOODUSELE KAHJULIKKE AINEID.

relt ette võtnud, aga ei julge. Rohkem on surve all küll rebase- ja naaritsakasvatus, aga tšintšiljade kasvatamine keelataks ju ka ära. Ise pean tšintšiljakasvatust väga sobivaks just maal elavatele eakatele inimestele, kellel on raske ümber õppida või kuskilt mujalt pensionilisa otsida. See tegevus hoiab mind rakkes, aga ei murra konti. Saan üksinda hakkama. Loom ei ole haigustundlik, teda ei vaktsineerita. Väga suur pluss on kindel turg.” Viljandimaal rebaseid kasvatava osaühingu Foximoor juhatuse liige Erko Roosma tõdeb, et kindlustunnet tal küll pole, aga lõpetamisele ka ei mõtle. „Väiketalunikuna on mul mitu tegevusala, aga kuna majanduslikus mõttes on tegu perspektiivika alaga, plaanin jätkata.” EI OLE MUSTVALGE TEEMA Andres Metsoja, Riigikogu keskkonnakomisjoni liige, rõhutab, et kuna Isamaa fraktsioon ei ole oma seisukohta selles küsimuses veel kujundanud, on järgnev tema isiklik arvamus. „Käisime keskkonnakomisjoniga hiljuti Karjaküla karusloomakasvatuses. Ikka on nüansse, mida saaks paremini teha, aga ma ei saa öelda, et loomi koheldaks seal hoolimatult. Nägin viisakaid olusid nagu igas teises normaalses loomafarmis. Samas tuleb tunnistada, et ühiskond liigub selle poole, et kasvatamine ja ennekõike hukkamine on õigustatud vaid juhul, kui vajame looma toiduks.

Väljavõtteid loomakaitseseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast: • Karusloomad on metsloomad. Neile ei ole võimalik karusloomakasvanduste intensiivpidamise tingimustes tagada ligilähedaseltki liigiomast elu. Samas ei suudeta Eestis tegutsevates karusloomakasvandustes täita isegi intensiivpidamise tingimustele vastavaid nõudeid. Karusnaha tootmisega kaasneb lisaks hulgaliselt keskkonnaprobleeme. Karusnahk on luksuskaup ja karusnaha tootmine ei ole inimese eluks oluline tööstusharu. Seetõttu on põhjendatud karusloomakasvandused teatud üleminekuajaga sulgeda. • Loomade pidamine karusnaha tootmise eesmärgil on ühiskonna jaoks eelkõige eetilise mõõtmega. Eesti on tugevate läänelike väärtustega riik, kus aina enam küsitakse loomadele kannatuste põhjustamise vajalikkuse ja põhjendatuse kohta. Väga olulisel kohal on tervislikud vali-

kud igapäevaelus ja majanduse jätkusuutlik areng. Karusnaha tootmine ja karusnahast toodete kasutamine ei sobitu enam sellisesse maailmapilti. • 26. novembril 2015 esitleti Euroopa Parlamendi loomade heaolu ja kaitse sisekomisjonis teadusraportit, mille kohaselt on karusloomafarmide keelustamine ainus lahendus, et ära hoida karusnahatööstuses aset leidvat loomade heaolu tõsist rikkumist. Raportist nähtub, et karusloomafarme, kus suudetaks metsloomade vajadustele vastu tulla, ei ole olemas. Ka parimad katsed loomade heaolunõudeid järgida ei suuda loomade heaolu tõsta tasemeni, mida enamik inimesi piisavaks peaksid. • Paljudes riikides on karusloomakasvatus keelatud. • Loomade eestkoste organisatsiooni MTÜ Loomuse tellitud küsitluse kohaselt ei poolda 81% naistest ja 55% meestest loomade kasvatamist ja hukkamist farmides karusnaha saamise eesmärgil.

Me ju ei pea pidama loomi puuris, et oma keha nende nahaga katta. Aga kogu teema on selline, et igale küsimusele või väitele võib vastata vastuküsimuse või -väitega. Näiteks keskkonnasäästlikkuse seisukohast on karusloomakasvatus kindlasti vähem kahjulik kui tekstiilitööstus jne. Lisaks teame ju, et kui Eestis keelustada, kolib see tegevus lihtsalt mujale ja seal on tingi-

mused tõenäoliselt palju hullemad. Ja lõpuks on kogu majandustegevus loodusele kahjulik. Ma ei ole tänaseks endas lõpuni selgust saanud, kas karusloomakasvatus tuleks Eestis lõpetada või mitte. Aga seda ei saa kuidagi heaks kiita, et keelustamise toetajad saatsid Riigikogu liikmetele vana aasta lõpus iga päev paarsada elektronkirja, selline tegevus töötab oma eesmärgile vastu.”

maa eLu || aiaNdus || 3

10. jaanuar 2019

Türi Aianduse ja Mesinduse Seltsi värske juht Pille Marrandi.

juHtKiRi

PEEtER RaiDla

peatoimetaja

KELLELE OMA HÄÄL ANDA?

Türi lillelaat on juba pikki aastaid olnud üks menukamaid omasuguste hulgas.

Fotod: dmitri kotJuH / JärVa tEataJa

Türi lillelaada uus juht: Tean, mille üle võtsin TÜRI AIANDUSE JA MESINDUSE SELTS silvi luKjanov Maa Elu

eda detsembrikuu päeva, mil põline türilanna valiti üheks Eesti kevadekuulutajaks nimetatud laada korraldajaks, jääb ta alatiseks mäletama. Mõtteid, kuidas esindusüritust vääriliselt jätkata, tal jätkub, samuti on tal uue meeskonna toetus. Türi Aianduse ja Mesinduse Selts (AMS) pidas 8. detsembril üldkoosolekut. Oli teada, et valitakse ka juhatuse esimees. Üks kandidaat paljude teiste seas oli Pille Marrandi, Türil kortermajas sündinud naine, kelle lapsepõlve üks tippsündmus oli iga-aastane Türi lillelaat.

TÜRI AIANDUSE JA MESINDUSE SELTS POLE VAID TÜRI LILLELAAT, OLEME PIIRKONNA MAINE JA MÕTTELAADI KUJUNDAJAD. Marrandi ema oli AMSi liige ja nii osales 1974. aastal sündinud tüdrukutirts paljudel

• Loodi 1975. aastal • Esimene esimees Ilmar Haak, järgmine Arni Metsjõe • 1995. aastast Eino Sepp • 2011. aastast Liivi Lohvart (Lintlom) • 2018. aastast Pille Marrandi • Liikmeid 90 (detsember 2018) Allikas: Türi AMS

laatadel, küll mitte taimedega kauplejana, vaid müüs usina käsitöötegijana oma näputööd. KANGAKUDUJAST RAAMATUPIDAJAKS Pereinimeseks saades astus Pillegi Türi AMSi liikmeks, seda 2011. aastal ja käsitööringi kaudu. Viimased aastad on hakkaja naine juhendanud seltsis kangakudumise ringi. Kui seltsi raamatupidaja tahtis ameti maha panna, pakuti seda Pille Marrandile. Väikeettevõtjana olid tal oskused olemas. „Tean, mille üle võtsin. Olin kolm aastat seltsi raamatupidaja,” jääb vastne juhatuse esimees seltsi eelarveseisu kommenteerides napisõnaliseks. Laatade korraldamise juures olnuna teadis ta sedagi, et temast kompetentsemat liiget seltsis teist pole. Ta tundis kohustust jätkata Eesti kevade-

kuulutajaks nimetatud Türi lillelaada organiseerimist. „Olin üllatunud, kui teised kandidaadid enne valimist ennast taandasid, ja mind valiti Türi AMSi uueks juhiks ühehäälselt. Ma ei kahetse midagi, kuid jään seda valimispäeva kogu eluks mäletama,” lisab ta. Juhatuse esimehena nimetas Marrandi enda kõrvale uue juhatuse. Kui ennast peab ta pigem aiandushuviliseks, kelle tugev külg on korraldamine, siis juhatuse liikmete seast leiab mitu tõelist aianduseksperti. „Minu paremaks käeks on seltsi ühe loojaliikme Leo Rehela tütar Liivi Rehela, liikmeteks veel aiandusega sinasõbrad Lii Kald, Moonika Juhans ja Kazimiera Vellemaa,” loetleb ta. Koostöös on Marrandil kavas muuta Türi lillelaat taas paigaks, kuhu tulevad jälle kauplema aiandid ja ettevõtted, kes vahepeal eri põhjustel tulemata jäänud. Ka korraldusliku poole täpsustamise jätab ta ettevaatlikult edaspidiseks. „Alles detsembrikuu viimastel päevadel andsin Türi valda sisse taotluse, et saada luba valla maadel laata korraldada. Pärast loa saamist saan täpsemalt kavandada pinda ja organiseerida laata edasi,” kõneleb ta. Kuid ühes oli Marrandi kindel – 1. veebruarist algab Türi lillelaada kauplejate kirjapanek. Ta teeb kõik selleks, et tä-

navu tuleks taas käsitöönäitus ja laadale sobilikud vahvad jõuproovid. „Ootan kogu korraldusega seotud melu põnevusega, sest laadad on ostlemise kõrval kujunemas meeleolukaks perepäevaks. Seda püüame Türil pakkuda täies mahus,” kinnitab ta. VANUSEST TÄHTSAM ON AKTIIVSUS Seltsil on praegu umbes 90 liiget, nende keskmine vanus on üsna kõrge. Ei vanust ega liikmeskonna suurust ei pea Marrandi kuigi määravaks. „Tähtsam on, et liikmeks olemine tähendab aktiivset seltsi tegevuses osalemist. Kui kõigile üritustele ei saa tulla, on see arusaadav, kuid üldkoosolekule peab iga liige tulema,” arvab ta. Nii ootabki ta seltsiga liituma tõsimeelseid huvilisi, sest ainult nii saab seltsi tegevus muutuda veel sisukamaks. „Türi AMS pole vaid Türi lillelaat, oleme piirkonna maine ja mõttelaadi kujundajad. Saame nendeks aina kindlamalt, korraldades koolitusi ja õppepäevi.” Naisel on kavas taastada mitmed aianduse ja mesinduse koolituspäevad ja kutsuda sinna rääkima oma ala eksperdid. „Võtsin juhi koha selleks, et tegutseda üksmeeles ja ühiste huvide eest. Esimesed mõttetalgud tulevad juba jaanuaris,” täpsustab ta.

lanud 2019. aasta üks olulisemaid märksõnu on juba 3. märtsil toimuvad Riigikogu valimised ja neile peatselt järgnevad Euroopa Parlamendi valimised. Valija seisab taas tõsise küsimuse ees: kellele oma hääl anda? Erakonnad pole otsustamist valijaile sugugi lihtsaks teinud. Selget sõnumit pole suutnud välja käia ükski erakond. Vähemalt sellisel tasemel, nagu see oli omal ajal Isamaa öeldud „Plats puhtaks!” või siis Reformierakonna üleskutse viia Eesti Euroopa viie rikkama riigi hulka. Mis sest, et tegu oli paljuski ülepakutud loosungitega, seadsid need ometi valijate ette kindla sihi. Me saime aru, mida meile öelda taheti, valija otsustada oli, kas sellega kaasa minna või mitte. Praegune Reformierakond on Ansipi aegadega võrreldes kahvatu vari. Tema „Parem tulevik” võiks olla mis tahes liikumise lipukiri, sest eks me kõik taha endile ja oma lastele paremat tulevikku. Ähmaseks jääb ainult, mida oravapartei ise soovib selleks ette võtta. Keskerakonna moto „Õiglane riik kõigile” võib liigitada samasse lahtrisse. Kena ja igati paslik soov, küsimus on, mida seekord täpselt silmas peetakse. Isamaa on oma telereklaamides sättinud Reformierakonna ja sotsid ühe „Riik otsustab” mütsi alla ning pakkunud välja oma alternatiivina „Rahvas otsustab”. Ma ei tea, kas asi on minus või milleski muus, aga seegi loosung jääb õõnsaks. Kuidas see rahvas siis ikkagi otsustab? 2015. aastal otsustas rahvas valida just sellise Riigikogu, nagu ta meil praegu on, ja näe mis välja tuli: kogu maksusüsteem keerati pea peale. Sotsid on kenasti kõik oma tosinkond valimislubadust ritta sättinud, aga on jätnud enda teada, kuidas need lubadused ellu kavatsetakse viia. Niisamuti on EKRE meile helget tulevikku lubamas: teleriekraanil kaovad maksude mündiread küll kiiresti, aga saab siilgi aru, et sellisel moel kahanemine on sulaselge utoopia. Eesti 200 tulek virgutas paljude meeli, aga ammu oleks aeg näidata, milliseid samme nad oma pika plaani elluviimiseks astuda kavatsevad. See pole sugugi esimene kord, kus erakonnad ei oska oma sihte piisava selgusega valijatele selgitada. Ehkki aeg-ajalt on tunne, et Eestit valitsevad PR-tegelased, kes igale poole tahavad nina toppida ja oma klientide huvides sekkuda, siis valimiste ajal on nende roll kuidagi tagasihoidlikuks jäänud. Kas on ideed otsas või ei taheta neid kuulda võtta? Sellel on küll ka positiivne tahk: erakonnad peavad ise oma seatud sihi nimel ajusid ragistama. Paraku on selle tulemus üsna kahvatu. Nii ongi jätkuvalt üleval küsimus: kellele oma hääl anda?

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Ain Kivilaan Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad). Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2019

4 || Loomasööt || maa elu

10. jaanuar 2019

Mis täna süüa saab? Isegi väikesed muudatused söödaratsioonis annavad piimatoodangus tunda ja loomapidajad otsivad võimalust kari ka kesisel ajal võimalikult kvaliteetselt ära toita. foto: mailiis ollino / pärnu postimees

Kes said sügisel teraviljapõhu korralikult kogutud ja hoiustatud, saavad sellega nüüd talvel söödapuudust leevendada. foto: elmo riig / sakala

Põhk aitab söödapuudust leevendada Riina Martinson Maa Elu

oomakasvatajatel on sel talvel omajagu peamurdmist, kuidas kari ära toita, sest suvine põud põhjustas suures osas Eestis rohusööda ja söödavilja ikalduse. Abiks võetakse koresöödana ka teraviljapõhk ja maisisilo. Viljandimaal loomi kasvatav Parduse talu perenaine Heli Malõh räägib, et ehkki nad ei saanud läinud suvel teha nii palju silo, kui oleks tahtnud, siis hätta nad loomade toitmisega ei jää. „Ostsime pisut juurde ka, 150 palli. Igaks juhuks kevadeks ette, äkki siis tuleb puudu ja ei ole enam saada,” sõnab ta. „Varem pole me mitte kunagi pidanud juurde ostma.” Parduse talus on 150 lehma ja teist samapalju noorloomi. Põuase suve tõttu saavad loomad näiteks rohkem põhku. Natuke kesisem ninaesine mõjutab piimatoodangut. „Juba sügisel märkasime, et piima oleks võinud rohkem olla,” ohkab Malõh.

SILO VÄHESUSE KORRAL SOOVITASIME MITMES FARMIS KOGU VANEM NOORKARI JA KINNISLOOMAD VIIA ÜLE PÕHURIKKALE SÖÖDARATSIOONILE. Vestlustest kolleegidega teab Malõh, et nuputamist loomadele täisväärtusliku söögipoolise varumise pärast on kõigil. „Mõnel on palju puudu ja peavad juurde ostma, mõni tuleb ka välja. Oleneb, kui palju kellelgi maad on,” seletab ta. Teatavasti on tänapäeva farmides ülitäpselt välja arvutatud, kui palju ja mis vahekorras loomad süüa saavad. Malõh räägib, et neil töötab söödarat-

siooni välja maaülikooli haridusega poeg. „Olen küll eluaeg töötanud loomakasvatuses, aga mina oma teadmisega seda välja enam arvutada ei oskaks, tänapäeva arvutid ja noored teevad selle töö paremini ära,” muheleb naine ja lisab, et säärane täpne ratsiooniarvutus tasub ennast kindlasti ära, nii on vähem haigusi ja toodang suurem. PÕHK LÄKS HINDA Eesti Maaülikooli emeriitprofessor Olav Kärt, kes praegu ametis Baltic Agro loomakasvatuse konsultandina, räägib, et juba suve keskel tekkis paljudel loomapidajatel mure rohusööda nappuse pärast. „Kui veisekasvatuse suureks eeliseks oleme harjunud pidama meie mõõdukat kliimat ja soodsaid tingimusi rohttaimede kasvuks, siis nüüd on kõik teisiti,” märgib mees. „Kui kaks esimest niidet oli koristatud, oli nii mõnelgi loomapidajal talveks varutud vaid mõne kuu söödavaru. Kuna põud kahjustas ka kevadel külvatud rohumaid, oli palju nuputamist, kuidas kari ületalve pidada.” Mitmed farmerid pöördusid Baltic Agro poole, vaagimaks võimalusi sel segasel ajal loomad siiski võimalikult kvaliteetselt ära toita. „On selge, et jõusöödaga saab vaid osaliselt koresööda puudust katta, seepärast oli põhiline soovitus püüda kogu põhk söödapõhu kvaliteediga kokku koguda, kuigi ka teravilja, eelkõige suvivilja põhk oli kohati niivõrd lühike, et selle kogumine muutus tehniliselt võimatuks,” kirjeldab Kärt. Õnneks oli sügis vihmasem ja suhteliselt soe. See võimaldas heinamaad veel kolmandat ja neljandatki korda üle käia ja saadud lisa siloks korjata. Põllumehed, kes kasvatasid sel aastal maisi siloks, said enamasti vajaliku silokoguse kätte, kes

selle suhteliselt uudse kultuuriga veel tegelenud pole, on raskemas seisus. Kes sai teraviljapõhu korralikult ladustatud ja hoiustatud, saab sellega söödapuudust leevendada. „Silo vähesuse korral soovitasime mitmes farmis kogu vanem noorkari ja kinnisloomad viia üle põhurikkale söödaratsioonile. Hekseldades ja niisutades põhku, segades sinna proteiin- ja jõusööda ning vitamiin- ja mineraalsööda, saame nimetatud loomarühmade söödavajaduse edukalt katta,” seletab Kärt. „Teravilja osa ratsioonis saame suurendada, kui pöörame tähelepanu tärklise allikale ja vatsas lõhustumise kiirusele. Nii vähendame atsidoosi riski ja säilitame piima soovitud rasvasisalduse.” Kui lüpsilehmadele ei soovitata kaera enamasti anda, siis rohusööda puuduse korral on kaer suure kiusisalduse tõttu siiski sobiv teravili. „Looma, eeskätt vatsa tervise seisukohalt tuleks eelistada traditsioonilistele teraviljadele maisijahu, minimeerima peaks konserveeritud teravilja kasutamist. Omal kohal veiste söödaratsioonis on rohusööda vähesuse korral ka suhkrupeedi difusioonlõigud,” soovitab Kärt.

Eesti Maaülikooli emeriitprofessor Olav Kärt tõdeb, et kui veisekasvatuse suureks eeliseks siin Eestis oleme harjunud pidama meie mõõdukat kliimat ja soodsaid tingimusi rohttaimede kasvuks, siis mullu oli kõik vastupidi. Foto: Erakogu

ÄRA EKSPERIMENTEERI Sügisel toimus mitu loomakasvatajate kokkusaamist, et arutada, kuidas konkreetselt eeloleval talvel veiste söötmisel toimida. Pikki aastaid põllumajandusloomade söötmist uurinud ja maaülikoolis õpetanud

KUI LÜPSILEHMADELE EI SOOVITATA KAERA ENAMASTI ANDA, SIIS ROHUSÖÖDA PUUDUSE KORRAL ON KAER SUURE KIUSISALDUSE TÕTTU SIISKI SOBIV TERAVILI.

Kärt soovitab võimalusel kasutada söödameistri teenust, et traditsioonilise sööda vähesuse tõttu mitte eksperimenteerida ja tagada loomadele õige koostisega segusööt. Baltic Agro söödameistri teenuse tootejuhi Jarmo Randmaa sõnul tõid nad suurenenud nõudluse tõttu sügisel lisaks olemasolevale kolmele mobiilsele söödaveskile turule veel neljandagi. Need käivad loomakasvatajate juures kohapeal jahvatamas ning klient teab ja näeb, milliseid tooraineid ta oma loomadele ratsiooni paneb. „Nii on valmissööt alati värske ja kvaliteetne,” sõnab Randmaa. Parduse talu perenaine Malõh on söödameistri teenuseid kasutanud juba aastaid ja tõdeb, et see tõepoolest lihtsustab põllumehe elu loomade söötmisel. „Vanasti tegime sööta oma viljast ise, aga kui loomi tu-

li juurde, siis muutus see raskeks. Ise sööda valmistamine nõuab tööjõudu, masinad vajavad hooldust ja see on kõik nii raha- kui ka ajakulu,” selgitab Malõh. „Söödameistri teenuse puhul kasutame oma vilja – nisu ja otra ning paneme ratsiooni ise kokku, aga mobiilne veski teeb segu küüni all valmis ja puhub punkrisse – teenus võimaldab meil lausa kaht sorti sööta tellida.” Põlvamaal tegutseva Krootuse Agro loomakasvatusjuhi Imbi Pokbinderi sõnutsi on lisaks mugavusele söödamikseri kasutamine rahaliselt mõistlik. „Söödameistri teenus on odavam kui ise sööta valmistada. Varem meil oli endal veski olemas, aga mobiilset veskit tellida on soodsam nii ajaliselt kui ka rahaliselt,” selgitab ta. „Ratsiooni paneme ise kokku ja söödameister segab komponendid täpselt ära.”

maa eLu || Puit || 5

10. jaanuar 2019

Lepapuust sünnib omanäoline mööbel taavi alas Maa Elu

le kahekümne aasta mööblimeistrina tegutsenud Harjumaa mees Udo Aas ütleb, et paljud tema tooted sünnivad nii, et tellija räägib talle, millist mööblitükki või muud puidust eset ta saada tahaks. Seda, mida nad soovivad, ei ole poes saada ja siis Udo nuputab, kuidas seda teha, või katsetab, milline lahendus on kõige parem. „On asju, mis on praktilised ja enamikule alati vajalikud. Näiteks toolid, lauad ja pingid. Mõnikord soovitakse toole, kus on seljatoed, vahel ilma seljatoeta olenevalt sellest, kus ja milleks neid kasutatakse, kas kodus või väljas või kohvikus,” räägib Udo. „Võin seega öelda, et igal toolil ja laual on oma nägu. Üks näide on veidi kõrgem seljatoega tool, mis sai valmistatud seetõttu, et pererahval oli kodus keskmisest kõrgem laud, mille taga ei saanud tavamõõdus tooliga istuda. Udo arvestab, et tema mööbel oleks kaalult ja mõõtmeilt selline, mida kannatab ühest kohast teise liigutada: välistingimustes hoitavaid aiatoole-laudu peab saama lume eest varju alla viia. Põhiline puit, mida ta kasutab, on lepp, enamasti tuleb toormaterjal Viljandimaalt. „Lepp peab seisma vähemalt aasta, soovitatavalt isegi kakskolm, et saaks õige tooni ja struktuuri.” Algusaastail kooris Udo ise leppa, aga hea toormaterjali saamiseks tuleb see koorida kohe pärast saagimist. „See võtab nii palju aega, lihtsam on valmis toormaterjal sisse osta. Peab lihtsalt spetsialiseeruma põhitegevusele – toodetele, mida müün internetis ja laadal,” ütleb ta. „Üks koht, kus minu tehtud mööbel kuulub sisustuse hulka, on Valgehobusemäe puhkekeskus.” Puutööga puutus Udo kokku juba lapsena, kui endale ise kitarri tegi. Lepast mööbli valmistamist alustas Udo 1996. aastal, kui eelmine töö otsa sai. „Enne töötasin metsamajandis. Praegune töö tuli nii, et tegin prooviks endale mõne mööblitüki.” Udo sõnul tulevadki esemed nii, et peab muudkui proovima ja olema järjekindel. „Ei saa läheneda vaid teadmistepõhiselt, vaid peab katsetades leidma sobiva lahenduse ja keskenduma sellele, mida soovid saavutada. Vaja on nii kunstnikuannet kui ka mehaanikuoskusi,” lisab ta. Muidugi tuleb näha tervikpilti, et mis ja kuidas kokku sobib, vaja on tasakaalukust, kannatlikkust, keskendumist ja eesmärgile pühendumist. ENAMIK EELISTAB MASSTOODANGUT Ehkki Udo puitmööblit ja tarbeesemeid pole võimalik poetoodanguga segamini ajada, näeb ta, et inimesed eelistavad masstoodangut. „Silmad lähevad neil küll särama, kui nad mu toole, laudu, riiuleid ja muud näevad. Vahel öeldakse – see kõik on muinasjutuliselt ilus, aga minu ajakohasesse koju ikka ei sobi. See näitab, et inimene tunnis-

Meister Udo Aas ja valik tema mööblinäidiseid. Fotod: Erakogu Ja taaVi alas

tab, et uus ja modernne, kus ta parasjagu elab, polegi nii ilus ja ideaalne, aga muutma seda ka ei kipu. Eestis on inimesed teadagi hinnatundlikud. Udo on käinud Soomeski laatadel müümas ja märganud, et meist jõukamad soomlased on veel enam masstoodangu usku ja eelistavad seda käsitöömööblile. Raharohkus ei paista Soome tarbijast kusagilt välja, pigem vastupidi. „Soomlane on suur tingija, tahab nui neljaks eest võimalikult odavalt osta.” Mõni aasta tagasi pakkusid lätlased oma odavama hinnaga talle laatadel konkurentsi, aga nüüd on neilgi hinnad tõusnud ja konkurents seega vähenenud. Udo teeb asju laias sortimendis, mõned saab suuremate asjade valmistamise ülejääkidest: riidenagid, seinakonksud, tee- või kohvitassi hoidjad, pliiatsikarbid, lõikelauad, kandikud ja lindude söögilauad. „Väiketooted võivad teinekord laadal minna nagu soojad saiad, sest neid on hea kohe pakkida, kotti panna ja kingituseks viia. Suuremaid asju saab tellida koduleheküljelt.” UHKE LINNUSÖÖGIMAJA Viimasel ajal on menukas müügiartikkel linnumaja. „See sai nii tehtud, et üks sõber saatis sotsiaalmeedias idee ja mina hakkasin praktilise lahenduse kallal tööle. Mõtlesin ja proovisin, kuni sain valmis praktilise, samas stiilse linnusöögimaja.” Üks uuem, samas ka kallim toode on suur kaanega kirst asjade hoidmiseks. „Kümmekond

LEPP PEAB SEISMA VÄHEMALT AASTA, SOOVITATAVALT ISEGI KAKSKOLM, ET SAAKS ÕIGE TOONI JA STRUKTUURI.

aastat tagasi mõtlesin, et teen hulga lilleriiuleid ja teenin head raha, aga lõpuks tekkis tunne, et need asjad pole üldse nii ilusad. Kui ma enam ainult raha nimel midagi ei teinud, hakkas ettevõtmine minema palju paremini ja tooted tulid ka ilusad välja.” Kui päris algul oli mõte teha vaid midagi endale, siis asja laiemalt ette võtma ajendas see, et oli vaja kindlat tööd. „25 aastat tagasi sai endale soetatud praegune elamiskoht, kus on piisavalt ruumi töökojale, materjalilaole ja valmistoodete hoidmiseks ning see on logistiliselt hea asukoht pealinna lähedal.” KÄIB MÖÖBLIT HOOLDAMAS Kui kutsutakse, käib Udo oma tooteid ka hooldamas-parandamas ja nii näeb oma loomingut uuesti. „Mööbli tavahoolduseks on meil kättesaadav linaõli, aga soovitaksin hoopis puiduõli Teak Oil, see on linaõli baasil, lisanditeks lahusti, sikatiiv ja fungitsiid. Kuna puhas linaõli on looduslik ja toitev, siis maamajades ja välistingimustes võivad seda mööblit tulla närima hiired või läheb mööbel lihtsalt hallitama.” Kui mööbel on õues, soovitab Udo igal aastal sellest kergelt liivapaberiga üle käia ja õliga katta. „Kui kasutada pinda katvat toonivat vahendit või hoopis värvi, siis puidu loomulik toon ja struktuur kaotab oma sära. Seepärast tehke ikka linaõliga või muu puiduõliga. Palja maa peale ei tasu mööblit väljas panna, sättige mööbli alla midagi, mis hoiaks ära selle vahetu kokkupuutumise maapinnaga, kas kiviplaadid või puitalus.” Talveks soovitab Udo mööbli tõsta katuse alla, kus õhk hästi ligi pääseb, kuid kui sellist kohta pole, seisab korralikult õlitatud mööbel täitsa hästi ka lumehanges.

Osta, müü ja rendi targalt!

Soovid müüa edukalt? Lisa kuulutus või oksjon.

TASUTA

Suurim maa ja metsa müügiportaal Eestis. Müügiinfo jõuab hetkega enam kui 800 ostjani.

6 || Loodus || maa eLu

10. jaanuar 2019

Eesti looduskaam

linnuvEERG

Kodutuvid leiavad joomisvõimalusi üsna mitmeti. Foto: margus ansu / tartu postimEEs

JUUA VAJAVAD KA LINNUD olav REnno linnuteadja

esi on kõigil elusolenditel vajalik kui peamine füsioloogiliste protsesside keskkond. Linnud manustavad endale vajalikku vett nii seda otseselt juues kui ka mahlakat toitu, eeskätt liha ja taimevilju süües, seega paljud liha- ja vilitoidulised linnud ei joo üldsegi. Linnu organism vajab vett suhteliselt napilt. Linnu kehast eritub vett naha kaudu ülivähe – linnud ei higista. Nende neerudest väljuv uriin on lämmastikuja muudest sooladest palju kontsentreeritum kui veres ringlev ja lihaskoes sisalduv vedelik. Lisaks imendub lindude kloaagis sinna jõudnud uriinist veelgi vett verre tagasi, nii et koos roojaga väljutatav kusi on lindudel lausa püdel ja valget värvust. Vedelam on liha- ja eriti kalasööjate lindude väljaheide, kuna nad tarbivad ju veerohkemat toitu. Meie jäälindude poegade „kaka” on koguni nii vedel, et niriseb mööda sissepääsutunnelit pesakoopast aegamisi välja. Vee kadu lindudegi kehast näib olevat paratamatu hingamisel kopsupinnalt auruva vee tõttu. Ent neil nagu enamikul roomajatelgi suurem osa väljahingatavas õhus olevat veeauru kõris kondenseerub, st veeldub ning neelatakse tilgakestena uuesti seedekulglasse. Toidu koosseisus olev vesi imendub enamjaolt jämesoole seina kaudu verre ja see niinimetatud metaboolne vesi katab suurema osa lindude füsioloogilisest veevajadusest. Enamik linde joob alanokka vette pistes ja siis pead kergitades, et nokka võetud vesi kurku voolaks. Tuvid ja nende lähisugulased vurilad, kurvitsaliste hulka kuuluvad ledikud ja mitmed värvulisedki, näiteks peoleo ja amadiinid, joovad aga teisiti: nad pistavad noka lausa sõõrmeteni vette ja imevad mao vett täis. Poolkõrbes ja teistel kuivadel aladel pesitsevad vurilad varustavad oma poegi veega üsna omapärasel moel. Isalinnud lendavad hommikul vee äärde, joovad oma janu täis ja pealekauba leotavad oma koheva rinnasulestiku veega läbi. Siis lendavad nad üsna raske kandamiga – peaaegu teeklaasitäie veega tagasi pesapaigale ja pojad saavad isa suletordikut imedes-

lutsutades oma janu kustutada. Õhtupoole lendavad veekogule emalinnud ja kui vett leidub ümberkaudu vähe, pole haruldane, kui jooma koguneb mitmesajalinnuline vurilaparv. Emalinnud poegadele vett ei kanna. Mõnes veeahtramas piirkonnas tuleb vee äärde lennata kuni 60 kilomeetri kauguselt. Paljud väikelinnud saavad oma joogitarbe rahuldatud hommikuse kaste tilkade või vihma järel lehtedele kogunenud vee varal. Pääsukesed ja piiritajad rüüpavad vett lennult, kastes madallennul oma alanoka vette. Paljud vintlased kasutavad joogikohas kuumal päeval juhust, et end üleni vette kasta. Tuvid aga on nii suplushimulised, et tikuvad talvel sulaveeloikudesse ja on seejärel külmumisohus. Kui joogiallikad jääga kattuvad, on mõnedki teratoidulised linnud januga jännis ja peavad selle kustutamiseks nokkima-neelama lund. Selle veeks muutmine nõuab muidugi päris palju energiat. Mõnikord hilissügisel söövad lund siidisabad ja rästad – võib-olla ehk käärinud marjadest saadud alkoholi lahjendamiseks ja joobe leevendamiseks? Joomishetkel on linnud hõlpsamalt rünnatavad. Seda kasutavad nii kiskjad kui ka kullid, eriti pistrikud. Rünnetest pääsemiseks on lindudel võimalus kas käia joomas tiheda kaldataimestiku varjus või tulla joogikohta hulgakesi. Tiheda parvena lendu heitunud lindude hulgast ei olegi ohvrit kerge valida ja tabada – sageli lõpeb pistrikul või haukal jaht tühjade küünistega. Merelinnud on võimelised jooma ka ookenivett, mille soolsus ületab mitu korda nende neerude toodetava uriini oma. Lahendus on lindude nokatüvikul paiknevad soolanäärmed, mille torukestesse verest väljutatakse soolamolekulid, mis kristallideks ühinevad ja näärmeavadest välja langevad. Tormilinnulistel avanevad need torujad moodustised noka peal ja on hästi märgatavad, nii et seda linnuseltsi kutsuti varem toruninalisteks. Osal merelindudest pudenevad üliküllastunud soolalahuse tilgad või kristallid lihtsalt nokka ja raputatakse sealt välja. Suvel peaksid linnusõbrad looma oma lemmikutele joomiskohti, kuid ikka laugete servadega anumate näol, et vette sattunud lind suudaks jälle kuivale pääseda, või siis pannes veevanni „päästeparvekese”.

Riina MaRtinson Maa Elu

ui loodussõber satub talvisel ajal metsa harvem, kui süda ihkab, võib uudishimu leevendada looduskaamerate pilti jälgides. RMK loodusblogi vahendusel saab praegu kaasa elada hirve-, šaakali- ja forellikaamera silma ette jäävate loomade tegemistele. RMK loodusblogi pidav Tiit Hunt räägib, et viis aastat käigus olnud looduskaameraid jälgitakse päris palju, menukamaid salvestisi on vaadatud tuhandeid kordi. Jälgijate seas on nii tavalised loodussõbrad kui ka ornitoloogid, terioloogid, ihtüoloogid ja muud spetsialistid üle maailma. Viimase aja üks vaadatuimaid salvestisi oli näiteks Matsalus šaakalikaamera ette jäänud hunt, teda on vaadatud üle 15 600 korra. SAAB TEAVET LOOMA KÄITUMISEST Levinud arvamuse kohaselt šaakalid ja hundid samas kohas ei ela – šaakalid pigem rannikul ja hundid paksus metsas. Eks see reeglina nii ongi ja Matsalus Saastna poolsaarel kaamera eest läbi jalutanud üksikud hundid on ilmselt rändamas ühest elupaigast teise ega ela seal püsivalt. „Hunt ja šaakal kokku ei klapi, erinevalt näiteks rebasest, kes šaakaliga samas elupaigas üksteist sallivad,” seletab Hunt. „Šaakal rebast maha ei murra, küll aga on tõsiasi, et šaakali elukohast kaovad kährikud, need murrab šaakal maha.” Nii polegi šaakalikaamera eest läbi käinud ükski kährik ja nende, varasematel aastatel seal kandis tavaliste loomade jälgigi ümbruskonnas enam ei märgata. Iseenesest pole halb, et võõrliik kährik kuskilt piirkonnast kaob. Matsalu kandis on mere ääres maas palju linnupesi, mida kährikud rüüstasid. Tõsi, kährikuid on ses suhtes asendamas nüüd šaakalid. „Eks aastatega näeme, kui palju šaakalid kährikutega võrreldes linnupesi rüüstavad. Kipun arvama, et pigem vähem,” kõneleb Hunt.

KAHE AASTA EEST PEETI HOLLANDIS ARVET, KUI PALJU NÄHTI ERI LINNULIIKE JA KUULDI NENDE HÄÄLI-LAULU MEIE KOPRAKAAMERAS, NING SAADI KOKKU 150 LIIKI. Teist aastat töös oleva šaakalikaamera vahendusel võib üsna tihti mõne looma peale sattuda. Hundi hinnangul on selle asukoht parim võimalik, sest šaakalid käivad kaamera eest läbi peaaegu iga päev, ka

Jõeforellid.

Päikeseloojang kopra kuhilpesa taha.

valgel ajal, loomulikult hulgaliselt teisigi loomi. Kaamerate abil saame rohkem teada loomade leviku ja käitumise kohta. On ju näiteks seesama šaakal pisut müstiline loom – ühest küljest räägitakse, et neid on Eestisse palju siginenud, aga näinud on neid vähesed. Hunt tõdebki, et šaakal on väga ettevaatlik ja rebasega võrreldes kohe väga kaval loom. „Viimati, kui viisin neile sinna toidupalakesi, ei näinud ma ühtegi looma, aga šaakal oli viis minutit pärast minu lahkumist kaamera ees. Ju ta kuskil kadakapõõsas passis,” jutustab Hunt. „Ta peidab ennast ära ja jälgib sind võib-olla kümne meetri kauguselt.” Kaameratel on peal liikumisja soojusandurid, mille märguande peale saab salvestuselt üles leida mõne looma külaskäigu. Olenevalt sellest, kui põnev salvestus on, pannakse RMK blogisse videod üles, ka Looduskalendrisse lisatakse need.

Looduskaamerad harivad inimesi päris palju ja neid jälgivad ka erialaspetsialistid. Näiteks hoiavad ornitoloogid silma peal rändlindusid jälgivatel kaameratel. „Eelmise aasta šaakalikaamerast tuli välja, et Metsküla kandis, kus pole kunagi varem nähtud punahirve, jalutas too kaamera eest läbi, ja sügisese rändekaamera eest Sassi poolsaarel jooksis taamal läbi šaakal,” toob välja Hunt. AASTA LOOMALE OMA KAAMERA Kui ühe looma kaamera üleval, ei tähenda see, et muude elukate kohta infot ei saa. Hunt meenutab, et kahe aasta eest peeti Hollandis arvet, kui palju nähti eri linnuliike ja kuuldi nende hääli-laulu meie koprakaameras, ning saadi kokku 150 liiki. Hundi andmeil jälgitakse veebi vahendusel siinsete looduskaamerate pilti umbes 160 riigis üle maailma.

maa elu || Loodus || 7

10. jaanuar 2019

meraid jälgitakse üle maailma

fotod: RMK looduskaamerad

Šaakal.

Rebane ja harakad šaakalikaameras.

Šaakal.

Ilves šaakalikaameras Saastnas.

Hirved Saaremaal.

Hirvlehmad.

Mäger sööb ploome.

Must-toonekurg koprakaameras.

Viupardid Haeskas.

Kevadränne.

Kaamera ja valgepõsk-lagled.

Lagled.

Suur kobras.

Kuna alanud aasta loomaks valiti kobras, siis kindlasti hakkab tänavu üks kaamera kobraste elu edastama. Koprakaamera on varemgi üleval olnud ja nende loomade tegemised on väga põnev vaatamine. Hunt räägib, et kaamerale sobiliku asukoha leidmine nõuab üksjagu eeltööd ja aega. Ootamatusi võib ette tulla ka siis, kui kaamera on juba mõnda aega edastanud pilti karmi looduse tormituultes, paduvihmades või lumetuisus. Mõnikord söövad loomad juhtmed ära – on hiired neid läbi närinud, aga ka veised on kaabli läbi ampsanud, šaakalid sikutanud juhtme lahti või on sipelgad kaamerasse pesa teinud. Kuna Hundi enda suur huvi on juba tudengipõlvest saati mägrad, siis pakkus talle palju põnevust mägrakaamera jälgimine. Mullusel mägrahooajal sai kaamera vahendusel esimest korda näha mägrapoegi.

„Ka kährik tõi samas mägralinnakus pojad ilmale ja siis sai vaadata, kuidas mäkrade ja kährikute elu kõrvuti elades välja paistab. Põliselaniku mägra ja allüürnikust kähriku vahel ei paista suhted olevat just sõbralikud, tihtilugu läks jagelemiseks ja tõsiselt kismaks. Kährik läks noorele mägrapojale raevukalt kallale ja kui ema poleks läheduses olnud, oleks õnnetu mägrahakatis sootuks maha murtud,” jutustab Hunt. Viimastel aastatel on palju räägitud, kuidas loomade arv metsas muutub, näiteks on metssigade uputus asendunud metskitsede omaga. Seda muutust näeb ka kaamerast. „Hirvekaamerast on metssead kadunud, mullu sattus vaid korra üks kesik kaamera ette, muidu olid nad kaamera ees peaaegu alalised kunded, ei läinudki söödaplatsilt kauaks ja kaugele ära, nüüd neid pole,” tõdeb Hunt.

8 || Viljaveski || maa elu

10. jaanuar 2019

Unustamatu 1998. aasta „Viljaveskis”: vigade parandamise aeg Ene Pajula ajakirjanik

Maa Elu jätkab eelmise aasta 18. oktoobri, 8. novembri ja 20. detsembri lehes avaldatud ülevaadet omaaegse „Viljaveski” saadetest 1988. aastal.

0 aastat tagasi, 19. jaanuaril 1988 viib „Viljaveski” saatelõik vaataja Rakvere rajooni Vilde kolhoosi. Saatejuht Mati Narusk juhatas selle sisse nii: „On hea aja märk, et on tekkinud usk ja lootus oma maa ja rahva igapäevase elu paremale korraldamisele. Ja hea on seegi, et ei istuta käed rüpes ega oodata, et keegi kuskilt tuleb ja hakkab asju paika panema, vaid tullakse ise kokku ja pakutakse välja paremaid lahendusi.” PANEME ISE KÄED KÜLGE Jah, 30 aastat tagasi tahtsime väga lõpuks ometi ise oma elu korraldama hakata, ise käed külge panna. Kas pole kummaline, et just need inimesed, kes toda aega mäletavad, on nüüd järjest häälekamalt hakanud nõudma, et hoopis riik peab hakkama meie eest rohkem hoolitsema? Riik peab ütlema, mida ja kuidas, riik peab sätestama sellegi, mis kellast inimene tõusma peab ja kui palju saia süüa tohib. Narusk jätkas: „Nii ka siin, Vilde kolhoosis Pajustis, kus majandi kultuuriosakonna eestvõtmisel tulid ajurünnakule kokku kultuuritöötajad, põllumajandusjuhid ja ajakirjanikud. Ühiselt otsiti vastust kultuurielus lahendamist ootavatele küsimustele, mida on aastate jooksul kogunenud kümnete kaupa. Kaks päeva tõsist mõttetuld ja üldsuse poole võidi pöörduda juba konkreetsete ettepanekutega.” Lähemalt tutvustas ettepanekuid Haljala kultuurimaja direktor, ENSV teeneline kultuuritegelane Aino Paju: „Kultuurimajade ja kultuuritöötajate tegevuse hindamise süsteem on olnud pikka aega küsitava väärtusega, sest tööd hinnatakse põhiliselt massilisuse ehk kvantiteedi alusel, jättes tagaplaanile kunstilise taseme ja väiksemate kollektiivide osavõtu taidlusest. Haridusel ja tööstaažil ei ole kultuuritöötaja töötasuga mingit seost, juurde makstavad lisatasud jäävad pensioniarvestusest välja.” Teda täiendas Vilde kolhoosi kultuuriosakonna juhataja Valdur Liiv: „Maakultuuriasutuste juhendamine on liiga killustatud. Riiklike kultuurimajade tööd suunab kultuuriministeerium, ametiühingu klubide oma ametiühingute nõukogu ja kolhoosiklubide oma sisuliselt fiktiivselt ATK (agrotööstuskoondis – toim). Rajoonis võiks olla üks kultuurielu suunav keskus, kus arvestataks paikkonna omapära ja lähtutaks missioonitundest.” Oma mõtteid jagas Eesti Raadio reporter Ott Kool: „Majandid suhtuvad oma piirkonna kultuuriellu väga erinevalt juba ühe rajooni piirideski ja see sõltub paljudest asjaolu-

dest. Kui majandis ei jätku tööjõudu ja inimesed peavad ilma puhkepäevadeta tööd rabama, siis ei saa normaalsest kultuurielus osalemisest juttugi olla.” Niisiis tehti töö parema korraldamise ettepanekuid õige mitmel rindel. Mõnda asja sai kohapeal parandada, aga enamik muutusi vajas kõrgema taseme juhtide abi. Huvitav on järgminegi saatelõik, milles reporter Koit Raud annab teada Mäetaguse sovhoosist: „Siin elab 12 rahvuse esindajaid, neist 42% eestlased, 40% venelased. Eestlased on uhked 80 aastat tegutsenud pasunakoori ja 40aastase laulukoori üle, siin on mitu vokaal-instrumentaalansamblit ja töötavad isetegevusringid. Vene rahvuse esindajail käib koos vaid pereklubi.” Kas ei kõla see justkui jutt eileõhtusest „Aktuaalsest kaamerast”? Olukorda püüab välja vabandada partorg Viljo Kingsepp: „Oleme püüdnud teisi rahvusi kaasa tõmmata. Oleme teinud ankeetküsitluse, viinud selle põhjal läbi uurimuse ja võtnud tööle ringijuhte. Loodetavasti õnnestub meil neilegi meelepärast huvitegevust pakkuda.” Kas pole see järjekordne tõestus, et oleme juba üle 30 aasta püüdnud anda tegutsemisvõimalusi ka venekeelsetele inimestele? Ei kõla just poliitkorrektselt, aga ometi… Heatahtlikud pakkujad võivad käia kõrvade peal, aga kui huvilisi pole, siis pole. Vaevalt küll, et sinna Mäetaguse laulukoori võeti ainult eestlasi, aga olgu, sinna minekut võis takistada keelebarjäär, aga pasunakoori? Pillimängu ju keeleoskamatus ei takista. Kusjuures, nagu me nüüd teame, on meie üldlaulupeole tulnud täiesti umbkeelseid koore Ameerikast Hiinani, õppinud laulud pähe ja laulnud eesti keeles uhkesti laulukaare all. Ja kui eestlaste koorid ei sobinud, siis mis takistas huvilistel minna ja öelda, et siin me oleme, tahaksime venekeelse ansambli asutada? Kas oli see pelgalt kultuuride erinevus? OLID ALLES NALJAMEHED Mai alguses on meil tavaliselt aastaringi kõige ilusam aeg, sellest hoolimata alustas Mati Narusk 10. mai saadet mornis tujus: „Seekord sedapidi, et sellest saateplaanist, mida algul pidasime, ei saanud asja. Tujukas aprillilõpu ilm oma lumetormiga ei lasknud põllumehel töid alustada ega meil nendest ka osa saada. Nii meie telemaja plaanimajandus juba kord on: saate põhijutud räägitakse oma paar nädalat varem linti ja saatepäeval ei saagi enam hoolida, mis ilm just parajasti on. Tõsi küll, siit stuudiost saab asju värskemaks üle rääkida ja seda me nüüd teemegi. 27. aprillil oli meil kavas üks suur puuistutamise aktsioon. Kohtame ju ikka veel halle, haljastuseta, alasti maju, mille elanikud oma koduümbrusest eriti ei hooli. Varusimegi mõned kenad ilu- ja viljapuud, et nende majade ustele koputada ja

16. juunil 1988 taasavatud mälestusmärk I maailmasõjas ja Vabadussõjas langenutele Pärnumaal Mihkli kalmistul. foto: Mailiis Ollino / Pärnu postimees

inimestele puukene pihku pista. Seekord takistas meie plaani elluviimist lumi, aga mulle meenub samasugune ettevõtmine mõned aastad tagasi. Siis olid uste avajad küll kui puuga pähe saanud, hämmastuses ja pahasedki, kui oma head tahet üles näitasime. Kes kohkus, kes sattus segadusse: „Laske inimestel ometi rahulikult magada,” öeldi meile. „Vot tšudaki prijehali! (no on alles naljamehed kohale sõitnud),” kommenteeriti meie ettepanekut ja siis resoluutselt: „Ärge segage end meie asjadesse!” Lõpuks sai üks unine mees siiski asjale pihta, käskis meil kuurist labida võtta ja lubas meil vahtrapuu lahkesti maja taha maha istutada. Niipalju siis inimeste loodusearmastusest, aga siiski jääb lootus, et aeg muudab ka neid inimesi.” SEPAD KUI UUE AJASTU SÜMBOL 16. juunil 1988 juhtus midagi enneolematut – pärast mitut rahumeelset öölaulupidu vabastati Karl Vaino EKP Keskkomitee 1. sekretäri ametist ja kutsuti tagasi Moskvasse. Tema asemele määrati Vaino Väljas, kes oli rahvale tunduvalt meelepärasem. Inimeste enesekindlus tõusis, nagu ka usk sellesse, et ühel meelel nad võivadki oma tahtmist saada. Rein Hansoni juhitud 18. juuli saatest ilmnebki selgesti, et ideoloogilised piirangud olid lõdvenenud. Veel aasta ta-

gasi poleks Glavlit (Kirjandusja Kirjastusasjade Peavalitsuse venekeelse nimetuse lühend – toim) selliseid jutte läbi lasknud, veel enam, inimesed, kes selliseid arvamusi avaldasid, oleksid pidanud, pehmelt öeldes, taluma mitmeid ebameeldivusi. Saate esimese reportaaži tegi Hanson Palmse seppade päevalt, kuhu oli kokku tulnud 60 seppa. Rahvuslipu (juba enesestki mõista) heiskasid kokkutuleku vanim ja noorim sepp, saateks laulis Eesti Raadio segakoor Enn Võrgu laulu „Eesti lipp”, dirigeeris Ants Üle oja. Tervitussõnad ütles Heinz Valk, kes juhtis tähelepanu sepatöö sügavale tähenduslikkusele – sepad oskavad hästi teha vanadest kulunud asjadest uhkeid uusi… Ajalookandidaat Vello Lõugast intervjueeris Hanson muistse rauasulatusahju juures: „Sellised ahjud on siinmail isegi kuni viis tuhat aastat vanad ja need olid kasutusel veel üleeelmise sajandi algul. Säärasesse

HALASTUST JA MÕISTMIST EI VAJA AINULT MANALAMEHED. KA TÄNA ON MEIE ÜMBER KÜLLALT NEID, KES MITTE ÜKSI HÄID SÕNU, VAID KA KONKREETSET ABI VAJAVAD.

ahju pandi sadakond kilo maaki ja puusütt ning tubli päevase lõõtsutamise järel tuli siit kümmekond kilo rauda välja. See paistab tüütu jukerdamisena, aga aastatuhande algul maksis mõõk siinmail vähemalt ühe, kui mitte mitme hobuse hinna, ja ahje ei tehtud kunagi ükshaaval – leitud on terveid vanu metallurgiakombinaate.” IDEOLOOGILISED PIIRANGUD LÕDVENEVAD Oli aeg, kui püüdsime kiirkorras tasuda vanu võlgu. Nii liikus Hanson nüüd koos kaameraga Mihkli kalmistule, kus taasavati mälestusmärk esimeses maailmasõjas langenutele. Hanson: „Te vaadake ainult, kui palju nimesid. Sealjuures on Mihkli üks väheseid kihelkondi, kus on täpselt teada kõik esimeses ilmasõjas langenud meeste nimed. Kindlalt võib öelda ainult üht – ükski Mihkli noorik pole neid poisse sünnitanud sõja tarbeks, vaid ikka nendesamade Mihkli põldude kündmiseks, oma kodu rajamiseks, samblasoos jõhvikal käimiseks, talviseks puuteoks ja suviseks heinakaareks. Mis teha, kui ülevaimategi loosungite kiuste sõltub siin maises elus inimesest endast teinekord ikka pagana vähe. Olen juba kord varem väljendanud seisukohta, et olgem ausad ja tunnistagem enestele, et Eestis on territooriume, kus riigivõim on inimese elu jooksul kümmekond korda vahetunud ja seetõttu pole selle maa poegade sõjaväljale sattumist määranud pahatihti mitte isik-

likud veendumused, vaid sünniaasta – kelle mobilisatsiooni alla parasjagu satuti. Aga elu on kõigil langenuil olnud üks ja austagem vähemalt nende inimlikku mälestustki. Klassivõitluse mustvalge kirvega elu kõiki Gordioni sõlmi mustaks ja valgeks lahti raiudes ei saavuta me suurt midagi peale juurtetuse ja hingelise kõleduse – seda on elu juba ülearugi karmilt tõestanud. Sellepärast ei olegi seda, nii paljude hukkunud noorte meeste nimedega kivi, vaja neile – seda on vaja meile endile. Miski ei saa kajastada kodukandi ja sünnimaa ajalugu ausamalt ja õigemini kui kodukandi inimeste lugu. Me suudame olla paremad kodanikud ainult siis, kui teame, mis on saanud meie eelkäijatest ja mida on läinud maksma iga ajalooline saavutus või ka traagiline viga meie väikese rahva eluteel. Ühel teisel kalmistupäeval tegi keegi naisterahvas ettepaneku lisada esimeses ilmasõjas, 1905. aasta keerises ja Vabadussõjas langenute nimeplaatide kõrvale ka tagasihoidlik tahvel nende nimedega, kes langesid teises ilmasõjas n-ö valel poolel – niisiis mobiliseeritutena Saksa sõjaväkke. See mõte lükati tagasi, aga kas see ongi nii arutu? See ei pea olema ausammas, sest iga mõtlev inimene saab aru, et eesti rahva kannatused on selgi sajandil saanud alguse Saksamaalt. Aga üks tagasihoidlik tahvel mälestuse ja hoiatusena neist aegadest võiks kõne alla tulla küll. Teisalt, miks on suur osa Punaarmee sõjameestele pühendatud sambaid anonüümsed? Ammu oleks aeg sedagi teada, kus langesid meilt Punaarmeesse läinud mehed. Igaüht nimepidi. Mitmetes rajoonides käib ka stalinismiohvrite konkreetne väljaselgitamine. Alles kõik see kokku annab meile kodukandi tegeliku ajaloo, alles kõik see kokku annab vastutuse oma aja, oma rahva ja iseenese ees. Seda kõike saab taktitundeliselt vormistada kalmistute andestavas vaikuses, ilma liigse kirglikkuse ja meile nii väga verre kasvanud mustvalge halastamatusega. Kes muu kui maarahvas peaks selle üle mõtlema kõigepealt – linn ju elab kuidagi ära ka tulijateminejatega, aga maa ei iial…” võtab Hanson selle päeva mõtted kokku ja jätkab: „Aga halastust ja mõistmist ei vaja ainult manalamehed. Ka täna on meie ümber küllalt neid, kes mitte üksi häid sõnu, vaid ka konkreetset abi vajavad. Tõsi, igasugused annetused ja fondid on viimasel ajal vägagi moodi läinud, aga elu on jõudnud juba näidata, et nõnda kuidas keskaparaadi bürokraadid end kõiksugu fondide ja limiitide jumalast seatud peremeesteks on harjunud pidama, nõnda on nad varmad liialt üldnimelistest fondidest ka vabatahtlikult annetatud raha enda kasuks kasseerima. Seepärast leian, et vanal Särgaval oli tuline õigus, kui ta hoiatas: kas ikka maksab Indiiamaa heaks annetada, kui häda oma saunas taevani kisendab.”

maa elu || Kliima || 9

10. jaanuar 2019

saagi lähemas tulevikus toimuda. Väga kindlaid tulemusi selle põhjenduseks andsid 1960. aastate tuumakatsetuste tagajärjel õhku paisatud jääkradiosüsiniku uuringud, mis näitasid, et süsiniku ringlus toimub tänapäeval samuti nagu pool sajandit tagasi ning iga kümne aastaga viiakse atmosfäärist ära ligi pool seal olnud süsihappegaasi koguhulgast.

Kas see, kui tulbid ja rabarber ootamatult jaanuaris kasvama hakkavad, on märk ülemaailmsest kliima soojenemisest?

fotod: Toomas Huik / postimees

Kuidas suhtuda pikaajalistesse ilmaprognoosidesse? Arvi Liiva keemik

irjutama ajendas 13. detsembri Maa Elus ilmunud artikkel „Eesti ilm soojeneb maailma keskmisest kiiremini”. Selles avaldatud Eesti Taimekasvatuse Instituudi agrotehnoloogia osakonna teaduri Triin Saue ilmastikuprognoosi suhtun küllaltki skeptiliselt. On teada, et tänapäeva meteoroloogiateenistus ei suuda anda isegi rohkem kui paarinädalasi ilmaprognoose. Kuidas suudab üks teadur siis ette näha, milline on meie ilmastik ja sealjuures ka taimede vegetatsiooniperiood sajandi keskpaigaks ning isegi aastasaja lõpuks? Muidugi poleks paha, kui Eesti ilm oleks, nagu selles ennustuses öeldud, sarnane praegu Šotimaal valitseva küllaltki leebe kliimaga. Ärevaks teeb tema ilmaprognoosis aga väide, et praegused mitte eriti sagedased ekstreemsed ilmanähtused muutuvad tavaliseks. ÜRO EGIIDI ALL TEGUTSEVAD TEADLASED IPCC (Intergovernmental Panel on Climate Change, eesti keeles – valitsustevaheline kliimamuutuste paneel) on ÜRO egiidi all tegutsev valitsustevaheline teaduslik organisatsioon. Selle teadlased ähvardavad maailma rahvaid aga veel suuremate õnnetustega: maailmamere tase tõuseb, mis uputab suured maismaa-alad. Ennustavad ka suure osa seniste põllupindade muutumist kõrbeks, mis kutsuks esile ülemaailmse näljahäda. Selle tulemusena koliksid lõunapoolsed tsivilisatsioonid paremaid tingimusi otsides põhja, jahedamasse ja niiskemasse vööndisse. Eesti ise aga muutuks kolme aastaajaga maaks. Lumega talved oleksid haruldased ja porine sügis kestaks oktoobrist märtsini. Seda kõike juhul, kui ei võeta ette otsustavaid samme globaalse soojenemise peatamiseks. Seejuures püüavad ÜRO kliimateadlased tõestada, et praegune Maa soojenemine ja üha enam sagenevad ekst-

reemsed ilmastikunähtused on 95protsendilise tõenäosusega põhjustatud just inimtegevusest ja sellega kaasnevast kasvuhoonegaaside, eriti CO2 katastroofilisest suurenemisest atmosfääris. Kui varasemat Kyoto kliimalepet jälgides püüti hoida inimtekkeliste kasvuhoonegaaside sisaldust õhus 1990. aasta tasemel, siis Pariisi kliimakonverentsil seati eesmärgiks vähendada kasvuhoonegaaside emissiooni nii, et maakera keskmine temperatuur ei tõuseks sajandi lõpuks enam kui kahe Celsiuse kraadi võrra võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse tasemega. Väidetakse, et Maa keskmine temperatuur on 1880. aastaga võrreldes juba kraadi võrra tõusnud, millest pool kraadi olevat põhjustatud inimtekkelisest CO2st. Hoiatatakse, et kui samas tempos jätkatakse, jõuame sajandi lõpuks nelja kraadi võrra soojema kliimani.

ROHKEM VEEL KUI VILJAPÕLLUD, HEINA- JA KARJAMAAD NEELAVAD SÜSIHAPPEGAASI MAAKERA NIINIMETATUD KOPSUD – METSAD, ERITI TROOPILISED VIHMAMETSAD. Eelnevast järeldub, et kasvuhoonegaaside emissiooni piirates saaksime ära hoida ennustatavat temperatuuri tõusu. See tähendab suunata oma soovi järgi maakera edasist temperatuurimuutust, vältida väidetavat edasist Maa kliima soojenemist ning ähvardavat ökokatastroofi. See on siiski üritus, kus ühe suhteliselt kõrvalise tähtsusega teguriga püütakse suunata looduslikke protsesse, mis on toiminud miljoneid aastaid, ammu enne inimkonda. TULEVIKUPROGNOOSIDEST Kui tõsiselt võetavad on need tulevikuprognoosid ähvardavatest katastroofidest, mida tänu laialdasele lobitööle laialdaselt usutakse?

On teada, et süsteem, milles Maa kliima kujuneb ja muutub, ei ole tervikuna lihtsakoeline, vaid kompleksne, koosneb paljudest omavahel seotud ja üksteist mõjutavatest komponentidest. Kliimat mõjutavate tegurite ja protsesside paljusus ja varieeruvus ongi asjaolu, mis takistab kliimamuutustest täiel määral arusaamist ja nende prognoosimist. On ilmselge, et mitte kasvuhoonegaasid ei soojenda maakera, vaid seda teeb Päike. Otsides kliimamuutuste põhjusi, tuleks põhitegurina arvestada just Päikesel toimuvaid protsesse. On teada, et Päikese aktiivsus aeg-ajalt muutub, seega ka soojusenergia, mida Maa Päikeselt saab. Samuti on teada, et Maa ei tiirle ümber Päikese kogu aeg täpselt sama trajektoori pidi. See kõik mõjutab ja kujundab otseselt Maa kliimat. Seega süsihappegaasi sisaldus atmosfääris ega inimtekkeline osa selles ei ole Maa kliima kujunemises määrav. Selleks on siiski Päikeselt Maale tulev kiirgus. Akadeemik Endel Lippmaa soovitas kord nii meil kui ka ÜRO kliimaprofessoritel, et vähegi mõista Maa kliimaprotsesse, tulla vaadetes üle maakeskselt Ptolemaiose süsteemilt päikesekesksele Koperniku maailmasüsteemile. VASTUVÄITEID KLIIMASOOJENEMISE TEOORIALE Allakirjutanu on süsinikualaseid uurimusi teinud üle poole sajandi ja esitab mõned vastuväited praegu laialt leviva globaalse kliimasoojenemise teooria kohta. Esiteks ei ole seni esitatud ühtegi tõsiteaduslikku tõestust, mis kinnitaks, et Maa soojenemine pärast väikest jääaega oleks põhjustatud inimkonna poolt tööstusrevolutsiooni tagajärjel õhku paisatud süsihappegaasist, mitte aga põhiliselt looduslikest teguritest. Samuti ei ole senini kellelgi õnnestunud tõestada, et valitseks kindel seos inimtekkelise süsihappegaasi emissiooni ja meid tulevikus ähvardavate kliimamuutuste vahel.

ARVAMUS Ilmateenistuse juhtivsünoptiku Taimi Paljaku seisukohavõtt kliimamuutuste kohta 2017. aasta 14. detsembri Maa Elus: Väga pikaajalisest ilmaprognoosist rääkides on pakutud, et kliima läheb soojemaks ja Eestiski võiks julgemalt virsikupuid aeda istutada, teise teooria kohaselt on tulemas hoopis väike jääaeg. Kliima on aastasadade jooksul pidevalt muutunud ja arvan, et muutused toimuvad ka tulevikus. Pooldan kliimat käsitledes pigem terminit kliimamuutus, mitte ühesuunalist terminit kliima soojenemine. Arvan, et praegune soojenemise tendents pöördub mõne aja pärast jahenemisele. Mil määral ja kui kauaks – see on küsimärk. Siin on loodusel endal väga kaalukas sõna öelda. Inimene peaks jälgima muutusi ja rohkem loodusega arvestama, püüdlema vähema saastatuse ja tervislikuma elukeskkonna poole. Üldse püütakse üle tähtsustada süsihappegaasi osa Maa kasvuhoonegaasina. On üldteada, et põhiline kasvuhoonegaas on veeaur, mis annab kuni 70% maakera üldisest kasvuhoone efektist. Süsihappegaasile langeb sellest 9–26%, metaanile 4–9% ja osoonile 3–7%. Edasi kiputakse maha vaikima tõika, et inimtekkeline süsihappegaas moodustab ainult 5% atmosfääri paisatava CO2 üldhulgast. Ülejäänud 95% on loodusliku päritoluga, põhjustatud organismide hingamisest, orgaanilise aine lagunemisest ja vulkaanipursetest. Seega inimtekkelise süsihappegaasi osa summaarsest kasvuhoone efektist on suhtelisel väike – ainult mõni protsent. Väidetakse, et süsiniku ringlus, mis peaks liigse õhku paisatud süsihappegaasi atmosfäärist kõrvaldama, on maakera üldise saastatuse ja ookeanide hapestumise tõttu takistatud või peaaegu isegi lakanud. Seetõttu põhiline osa inimtegevusega õhku paisatud süsihappegaasist jäävat sinna püsima ja isegi piiramatuks ajaks. Selle tulemusel toimuvat CO2 pidev kuhjumine atmosfääri, mistõttu kasvuhooneefekti mõju muudkui kasvab. Julgen siiski väita, et mingit katastroofilist CO2 kuhjumist atmosfääri ei toimu ega

SÜSIHAPPEGAASI KÕRVALDAMISEST Mis on aidanud aastatuhandete jooksul ja tänapäevalgi liigset süsihappegaasi atmosfäärist kõrvaldada? Esmalt muidugi maakeral kasvav taimestik, mis kasvuprotsessis seob rohkesti süsihappegaasi. Rohkem veel kui viljapõllud, heina- ja karjamaad neelavad seda maakera niinimetatud kopsud – metsad, eriti troopilised vihmametsad. Peamised süsihappegaasi siduvad ja mahutavad reservuaarid on siiski ookeanid, mis sisaldavad endas kuni 90% kogu Maa ringluses olevast süsinikust lahustunud CO2 kujul. Süsihappegaasi neeldumist maailmameres kindlustab ookeanides kasvavate veetaimede ja vetikate (planktoni) suur süsihappegaasi sidumise võime, samuti surnud veeorganismide ja mineraalsete moodustiste pidev settimine ookeanide põhjakihtidesse. Ookeanide plankton ja veetaimed neelavad isegi suuremas koguses süsihappegaasi kui kogu maakera maismaal kasvav taimestik. Maakeral toimuvas süsiniku ringluses on nii süsihappegaasi emissioon kui ka neeldumine tasakaalulised protsessid. Kui suureneb CO2 kontsentratsioon õhus, suureneb ka süsihappegaasi neeldumine, kuna intensiivistub taimede assimilatsioon ja kasvab ka ookeanide CO2 neeldumisvõime, sest ka süsteemi ookean-õhk vahel valitseb tasakaal. Kuidas aga seletada, et süsihappegaasi tase atmosfääris on aastatel 1861–2015 siiski märgatavalt tõusnud üle varasema 0,04% taseme, nagu väidetakse IPCC aruannetes? Just sellega püütaksegi seletada ja isegi põhjendada juba toimuvat Maa globaalset soojenemist. Nagu eelnevalt mainitud, on peamised süsihappegaasi siduvad ja mahutavad reservuaarid ookeanid. Praegu toimuva kliima loodusliku soojenemisega tõuseb ookeanide pinnavee temperatuur ja väheneb CO2 lahustuvus ookeanides. See toob paratamatult kaasa süsihappegaasi hulga mõningase suurenemise atmosfääris. On teada, et maakera soojematel perioodidel – jäävaheaegadel oli atmosfääri süsihappegaasi sisaldus suurem kui jääaegadel. Seega CO2 sisalduse praegune tõus atmosfääris pole mitte Maa soojenemise põhjus, vaid ookeanivee soojenemise tagajärg. Seda on veenvalt põhjendanud mereuurija Ivar Murdmaa artiklis „Ookean ja kliima” kogumikus „Universum valguses ja vihmas”. Lõpetuseks ei taha ma sugugi eitada, et kliimas ja selle kujunemises on oma osa olnud ka inimtegevusel. Rahvaarvu suurenemisega kaasnenud meeletu urbaniseerumine, metsade, eriti troopiliste vihmametsade hävitamine ja suurenev looduse saastumine on kindlasti omajagu mõjutanud ka meie kliimat, mitte aga inimtekkeline süsihappegaas.

10 || iLma- ja teRVisetaRk || maa eLu

10. jaanuar 2019

ilMataRK

jÜRi KaMEniK

ilmatark

JÄIDE JA KIILASJÄÄ

Veretooteid hinnatakse mujalgi, näiteks Inglismaal on traditsiooniline toit black pudding, mis sarnaneb meie verikäkiga.

Verikäkki peetakse uueks väetoiduks Riina MaRtinson Maa Elu

õuluajal saab paljudel verivorstist isu täis, ometi tasub toitainerikkaid veretooteid menüüs edasi hoida, tihtipeale on rauanäljas just naiste organism. Vahest tasub nüüd proovida verikäkki, mille britid paar aastat tagasi suisa uueks väetoiduks nimetasid. Meiegi telekanalitel jooksvates kokandussaadetes on tippkokk Jamie Oliver seda tervislikuks kiitnud ja oma retseptides kasutanud. Kes varem verikäkki söönud pole, võiks esimeseks kogemuseks kindla peale minna ja valida poeletilt Tallinna toidumessil FoodFest 2018 parimaks verikäkiks tunnustatud Atria Maks & Mooritsa verikäki koore ja sibulaga, varem on sama tiitli saanud näiteks Oskari kahe peki verikäkk. Eri tootjate verikäkivalik on suu-

res toidupoes lai ja maitseid seinast seina. Atria müügidirektor Meelis Laande seletab, et verivorsti ja -käki sisu pole ühesugune. Kui verivorsti põhikoostisosa on toiduveri, liha, maitseained ja odrakruup, siis verikäkil on kruupide asemel nisu- ja/või rukkijahu. „Veretooted on rauarikkad ja sisaldavad organismile vajalikku B12-vitamiini. Samuti on toiduveri valgurikas. Veretooted on suure toiteväärtusega, see on meie laiuskraadil elavatele inimestele tarvilik just külmal ajal,” räägib Laande. Verikäkist tuleb lõigata 1–2 sentimeetri paksused viilud ja praadida pannil mõlemalt poolt. Kes põnevamat ampsu tahab, neil soovitab Laande valmistada verikäkist krõpsud: lõigata õhukesed viilud, pintseldada kergelt õliga, laduda ah-

VERETOOTED ON SUURE TOITEVÄÄRTUSEGA, SEE ON MEIE LAIUSKRAADIL ELAVATELE INIMESTELE TARVILIK JUST KÜLMAL AJAL.

juplaadile ja küpsetada kõrgel temperatuuril, kuni viilud muutuvad krõmpsuks. „Väike vaheldus tavapärasele valmistusviisile,” kiidab ta. Kui vanal ajal oli verikäkitegu taludes üsna levinud, siis tänapäeval valmistatakse neid vaid tõeliste toiduentusiastide kodudes. Maablogi on vahendanud Eesti Põllumajandusmuuseumi spetsialisti Ell Vahtramäe juttu, et verikäkid olid vanemal ajal perekondlike pidupäevade ja tähtpäevadega seotud toit, eriti pulmades esimese toiduna kuni 19. sajandi lõpukümnenditeni. Neid söödi üle maa mihkli- ja mardipäeval, ka kadripäeval ning muidugi jõulude ajal. Käkitainas segati värskest verest, veest ja jahust, see tuli tihke ja tugev. Möödunud sajandil hakati käkitainasse lisama praetud pekitükke sibulaga. Käkid pätsiti käte vahel valmis ja keedeti küpseks kas vees, liha keeduleemes või hapukapsasupis. Kui vesi keema hakkas, pandi varem valmis vormitud käkid sisse. Kui käkid pinnale kerkisid ja siis uuesti põhja vajusid, olid need küpsed. Käkikeeduleent rüübati mõnuga käkkidele kõrvale.

Foto: sHuttErstoCk

RETSEPTID Verikäkid 0,6 l verd 0,4 l vett 200 g soolaliha 200 g sibulat 1,2 kg odrajahu 3 tl soola 3 tl söögisoodat majoraani Segage tugev tainas, lisage praetud sibul ja lihakuubikud. Mätsige pätsikesed ja keetke vees või puljongis, kuni käkid pinnale kerkivad ja siis uuesti põhja vajuvad. Verikäkikrõpsud Lõigake verikäkist õhukesed viilud, pintseldage kergelt õliga, laduge ahjuplaadile ja küpsetage kõrgel temperatuuril, kuni viilud muutuvad krõmpsuks. Mida kasulikku verikäkist veel saab? Selles on tsinki, magneesiumi, proteiini, kaaliumi, kaltsiumi ja dieedipidaja rõõmuks vähe süsivesikuid. Verikäkki oleme harjunud sööma kergelt praetuna koos hapukoore või pohlamoosiga. Mõned armastavad seda ka toorelt. Tervislikuks valmistamiseks soovitatakse esmalt verikäkk hoopis keeta ja pärast viilud kergelt oliiviõlis pruunistada. Loomulikult sobib verikäkki valmistada ahjus või grillil. Ka nagu kartuleid otse sütel küpsetades pidavat saama maitsva suutäie.

KÜlviKalEnDER: 11.–18. jaanuaR 11. R

Leht

12. L

Leht, alates kl 10.18 vili

13. P

Vili

14. E

09.06 15.54

Vili, alates kl 20.31 juur

08.45

15. T

Juur

16. K

Juur

17. N

Juur, alates kl 03.00 õis

18. R

Istutusaeg

iimastel nädalatel on Riigi Ilmateenistuses peamiselt 1. astme ehk kollane hoiatus olnud: näiteks 7.01. õhtul ja 8.01 öösel oli kõikjal suur jäiteoht! Mis on jäide ja kiilasjää ning kuidas see tekib? Vahel esineb allajahtunud sademeid – pilvedest langevad veetilgad madalama kui 0 °C õhutemperatuuri juures. See tekitabki jäidet ja kiilasjääd. Vast tuntum allajahtunud sademeliik on jäävihm, mida sajab enamasti kihtsajupilvedest. Jäävihm tekib siis, kui pilvede ja maapinna vahel on piisavalt paks soe õhukiht, kus lumi sulab, kuid aluspinna lähedal külm õhukiht, kus tekkinud vihm hakkab uuesti külmuma. Nii tekivad peenikesed ja tugevad läbipaistvad jääterad diameetriga 1–3 mm. Seega on jäävihma ajal tegu tugeva inversiooniga. Seetõttu sajab sageli jäävihma puhul segamini tavalisi, kuid sageli allajahtunud vihmapiisku koos jääterakestega, mille sees võib-olla külmumata vett. Kui veetilkade külmumine on osaline, siis võib tekkinud jääterade keskele jääda tahkumata vett, mida on peetud koguni ebausu allikaks („Sajab tahket vett soojaga, on oodata nälja-aastat” jne). Kõvale pinnale kukkudes võib terake katki minna ja järele jääda kaks poolikut koorikut. Mõnikord jäätuvad vihmapiisad täielikult – siis sajab jääkuulikesi, mis on samuti jäävihma üks vormidest. Jäävihma sajab iseloomuliku sahinaga. Tegu on laussademetega (kihtsajupilvedest, harvem kõrgkihtpilvedest). Jäävihmaga sarnane on jäätuv vihm, mille ainsaks erinevuseks on see, et sademed (vihm) on täiel määral vedel. Sageli sajabki jäätuvat (udu)vihma, sest külma õhu kiht pole piisavalt paks või piisavalt külm, et uuesti jäätumine toimuks. Jäätuv uduvihm erineb jäätuvast vihmast veetilkade suuruse poolest: uduvihma tilgad on alla 0,5 mm läbimõõduga, praktikas – veepinnale kukkudes ei tekita veeringikesi. Ja lõpuks on olemas jäälörts, kus osaliselt sulanud lumehelbed on külmas õhukihis uuesti jäätunud – tugeva tuulega võib see kõndija jaoks olla päris valus. Jäälörts tekib sarnaselt jäävihmaga, kuid soojas õhukihis jõuavad lumehelbed vaid osaliselt sulada, st tekib märg (osaliselt sulanud) lumi. See hakkab külma (miinuskraadidega) õhukihti sattudes jäätuma. Nii tekivad üsna karedad ja krõbedad lumetombud. Sellega võib kaasneda jäite ja kiilasjää oht. Jäälörts näitab tugeva inversiooni olemasolu, mis tekib tavaliselt enne sulale minekut. Allajahtunud sademed (jäävihm, jäätuv vihm ja jäälörts) on Eestis seotud eeskätt lõunatsükloniga, mis toob väiksematelt laiustelt kohale väga sooja õhu, kuid selle all, maapinna lähedal, on külm (miinuskraadidega) õhukiht. Sellist olukorda, kus temperatuur kõrgusega tõuseb, nimetatakse inversiooniks. Inversioon kaasneb alati allajahtunud sademetega ja on siis väga tugev. Ilm on olnud loodevoolu tõttu ebatavaliselt muutlik, nii et iga päev toob isemoodi ilma. Samas Eesti kagunurgas ja kõrgustikel on siiski miinuskraadid pikemat aega püsinud ja võib rääkida ka stabiilsest talvest, kuid saartel ja lääneservas on olukord selles osas eriti niru. Eks aeg näitab, kas toimub stabiliseerumine või mitte. Tundub siiski, et läheb külmemaks ja pärast 12. jaanuarit võib oodata õhutemperatuuri püsimist kõikjal alla 0 °C ja sademeid üksnes lumena. Elame, näeme!

Õis kuukalEndri koostaJa signE siim, 2019

MAA

TULI

VESI

ÕHK

maa eLu || aed ja kodu || 11

10. jaanuar 2019

Jasmiinilõhn vähendab süütunnet toivo niiBERG

Räpina Aianduskooli õpetaja

ärast jõule võib lillepoes leida toas kasvatamiseks sobivaid valgete õitega jasmiine, mis levitavad üsna tugevat lõhna. Lõhnravis laialdaselt kasutatav jasmiin parandab enesetunnet ning vähendab kurnatust ja köha. Küllap igaüks tunneb Eesti parkides laialt levinud ebajasmiini (Philadelphus coronarius), mis, nagu nimigi ütleb, on jasmiini kauge sugulane: ebajasmiin on kivirikuline ja päris jasmiin õlipuuliste esindaja. Päris jasmiini lähem sugulane Eesti looduses on hoopis harilik saar, mis oma leviala põhjapiiril kannatab sageli külmakahjustuste all. Ligustrilaadsete seltsi teised perekonnad peale õlipuuliste on veel sirelid, ligustrid ja forsüütiad. Jasmiinid on troopikas ja subtroopikas kasvavad igihaljad või heitlehised lehtpõõsad või puitunud liaanid, olles esindatud peaaegu 200 liigiga. Kultuurina viljeletakse peamiselt suureõielist ehk tavalist (Jasminum grandiflorum), madalat (J. humile) ja toalillena kasvatamiseks sobivat valgeõielist jasmiini (J. sambac). Jasmiiniõisi on ajalooliselt hinnatud ennekõike piirkondades, kus need taimed kasvavad. Nii on hindudel levinud komme punuda suureõielise jasmiini õisi vanikutesse, et neid kinkida eriti lugupeetud külalistele. Indiast on pärit ka jasmiini poeetilised nimetused öökuninganna ja kuukiir. Juba iidsetest aegadest on Indias tava kasutada jasmiiniõisi ohvriannina.

JASMIINILÕHN PARANDAB ENESETUNNET, TOOB TAGASI ELUTAHTE PÄRAST SUURI VAIMSEID ÜLEELAMISI, VÄHENDAB ALAVÄÄRSUSTUNNET JA KURNATUST, KÖHA JA HÄÄLEKÄHEDUST. Eri paikkondade legendide järgi sümboliseerivad jasmiiniõied rõõmu, õnne, viljakust, ilu, naiselikkust, emadust, pulmarituaalides ka igikestvat armastust. Huvitav on tõsiasi, et Indias on jasmiin otseselt mõrsjalill, Itaalias Toscanas kuulub jasmiin küll pruudikimbu sisse, aga toob uskumuse kohaselt õnne hoopis peigmehele. Suureõieline jasmiin on Pakistani rahvuslill, selle taime oksi on kujutatud Pakistani vapil. Valgeõieline jasmiin on saanud rahvuslille staatuse Filipiinidel ja Indoneesias. Rahvuslikuks sümboliks peetakse jasmiini ka Tuneesias. Samuti on jasmiiniõied üks Süüria linna Damaskuse sümboleid. JASMIIN TOALILLENA Toas kasvatamiseks sobivad lõhnav jasmiin (J. odoratissimum), hiina jasmiin ehk roo-

Kuna jasmiin on üsna tugeva lõhnaga, ei tasu seda tuua allergiku koju. Ka magamistuba pole sellele õige koht. Fotod: Erakogu Ja sHuttErstoCk

sa jasmiin (J. polyanthum), talijasmiin ehk kollaseõieline jasmiin (J. nudiflorum), euroopa jasmiin (J. fruticans), beesi jasmiin (J. beesianum) ja tavaline jasmiin. Kõikide nimetatud liikide hooldamine on ühesugune. Valgeõieline jasmiin pärineb troopilisest Aasiast. Lihtõielised valged õied on tugeva spetsiifilise lõhnaga, mis täidavad kogu väikese elamise. Sellepärast ei soovitata jasmiini magamistuppa, võib põhjustada peavalu ja allergiat. Õitseb maist septembrini. Õied tulevad lühikeste kõrvalvõrsete otsa, mis kasvavad igal aastal uuesti. Valgeõielise jasmiini sortidest on levinumad suurte õitega hästi lõhnav ‘Orleans’, kahekordsete õitega ‘Belle of India’ ja väikesi miniatuurseid roose meenutav vähem aromaatne ‘Grand Duke of Tuscany’. Toas kasvatamiseks vajab jasmiin aasta läbi palju valgust ja võrdlemisi vähe soojust. Sobivam temperatuur on 17–18 kraadi. Tähekujuline valge õis on aromaatne, paikneb üksikult või moodustab 2–12 kaupa kobaraid. Kõige kaunimad õied kingib jasmiin siis, kui kasvab suhteliselt väikeses potis korralikult väetatud turbamullas. Põõsast tuleb lõigata tagasi varakevadel. Potis kasvatades vajab tuge. Sobilik kasvumuld tuleb segada mättamullast, lehemullast, kõdusõnnikust ja liivast vahekorras 2:1:1:1. Aktiivsel kasvuajal lisage kastmisveele täisväetist (2 g liitri kohta) ja andke verejahu. Talvel väetage ainult kunstliku valguse tingimustes. Suveks tuleks jasmiin viia õue ja istutada poolvarjulisse kohta. Märtsist oktoobrini peab jasmiini süstemaatiliselt kastma, kuid hoiduma liigsest niisutamisest. Paljuneb kergesti pistikutega, mis juurduvad niiskes substraadis toatemperatuuril. Kahjuritest levinumad on kedriklest ja kasvuhoone karilane. Roosa ehk hiina jasmiin on

Ida-Aasiast pärit kiiresti kasvav ronitaim. Hoolimata sellest, et taime nimetus on roosa jasmiin, on sel valged õied, vaid õiepungad on roosakat värvi. Jasmiiniõitel on väga tugev lõhn, seega ei sobi taim astmaatiku koju. Looduslikes tingimustes õitseb jasmiin veebruarist suve keskpaigani, toas lühemalt. Roosat jasmiini kastetakse talvel vähem kui teistel aastaaegadel. Talvel tuleks lasta mulla pealmisel kihil kuivada. Suvel tuleb taime märksa rohkem kasta, kasutage pehmet vett. Roosa jasmiin vajab palju valgust, lühikest aega talub ka otsest päikesevalgust. Eelistab jahedamat kasvukohta. JASMIIN RAVIMINA Jasmiini kasutatakse laialdaselt lõhnravis. Naturaalne jasmiiniõli on värvuselt oranžikaspruun, tugevalt aromaatne viskoosne vedelik. Jasmiini lõhnakomponente on palju. Et saada arvestatav kogus aroomiõli, peab õisi koguma massiliselt: liitri õli tarvis on vaja noppida ligi kaheksa miljonit õit. Sestap ongi looduslik jasmiiniõli üks kallimaid õieõlisid maailmas. Jasmiinilõhn parandab enesetunnet, toob tagasi elutahte pärast suuri vaimseid üleelamisi, vähendab alaväärsustunnet ja kurnatust, süütunnet, ahistust ja toimib erootiliselt ergutavalt. Ravib köha ja häälekähedust. Mõjub tugevamalt koos

viirukiga. Reisivaevuste ja väsimuse korral aitab paremini koos tsitruseliste lõhnaga. Tilkade arv ei pruugi olla rangelt määratletud. Lähtuda tuleks sellest, et juba 1–2 tilka aroomiõli avaldab mõju. Õli võib tilgutada padja sisse või magamistoa kardinatele. Otse nahale ei soovitata tilgutada ühtki õli, välja arvatud teepuu. Tee jaoks tuleb koguda veel avanemata, aga värvunud õiepungi. Hiina meditsiinis kasutatakse jasmiiniõisi hepatiidi, rinnavalu, maksatsirroosi ja düsenteeria vastu. Jasmiinitee joomise traditsioon kujunes seal välja kaheksa-üheksa sajandit tagasi Songi dünastia ajal. Teeks võtke 1 kuhjas tl kuivatatud õisi klaasi keeva vee kohta, laske kinnises nõus seis-

ta, kuni tee on joomiseks paraja temperatuuriga, kurnake ja jooge. Kuivatatud jasmiiniõisi võib segada rohelise tee hulka vahekorras 1:3. Hea tee ei pea tingimata sisaldama kuivatatud jasmiiniõisi, piisab, kui hoida õisi mõni nädal marlikotikeses teepurgi põhjas. Jasmiinitee on rahustava toimega, tõstab toonust ja tuju, vähendab üleväsimusest tekkinud peavalu, soodustab seedimist ja puhastab organismi.

TOAS KASVATAMISEKS VAJAB JASMIIN AASTA LÄBI PALJU VALGUST JA VÕRDLEMISI VÄHE SOOJUST. SOBIVAM TEMPERATUUR ON 17–18 KRAADI.

12 || etteVÕtja || maa eLu

10. jaanuar 2019

Pereﬁrma väärindab lõhet tiit EFERt Maa Elu

allinnas Balti jaama ja Nõmme turul asuva Peetri Lõheäri juured ulatuvad Eesti põhjaranniku ühte kauneimasse, Käsmu külla. Siin elab perekond Malva, kes seda äri veab. Peetri Lõheäri taga on OÜ Eksfisk, kes töötleb ja väärindab vääriskala – lõhe, forelli ja siiga. Soolatakse kalamarja ja külmsuitsutatakse lõhet. Lisaks oma müügilettidele varustatakse Stockmanni kaubamaja ning mitut hotelli ja toitlustuskohta. EESTLASED ON LÕHERAHVAS Peetri Lõheäri asutas üle 20 aasta tagasi Käsmu mees Peeter Vaik. Aastaid tagasi andis ta ettevõtte juhtimise üle tütar Mariale ja väimees Jürgen Malvale, nemad on ettevõtet usinalt kasvatanud. „Noorem generatsioon võttis üle,” kommenteerib Jürgen, kes on kirglik kalamees. Tal on kalapüük juba lapsest saati veres. Jürgen on pärit Käsmu naabrusest Võsult. Lapsena oli tal võimalus käia Lohusalus räime ja kilu võrgupüügil kaasas. „Pisik on sellest ajast alates sees,” tunnistab ta.

EESTLANE ON LÕHERAHVAS, AGA SÜÜAKSE PEAMISELT NORRA LÕHET, SEST SEDA ON KÜLLUSES, KOHALIKKU JAGUB HOOAJAL VAID NÄPUOTSAGA. Malvade kodu on Käsmus mere ääres. Rannas ootab valge paat, hoovis on suitsuahi, nagu ühele kalurile kohane. „Käsmus on vägev,” kiidab Jürgen. Ta püüab kala niipalju, nagu jaksab. Kui ilm lubab, on võrgud sees. Kui saagiõnn naeratab, jõuab kohalik värske kala Peetri Lõheäri klientideni. Siis-

ki on Peetri Lõheäri lettidel valdavalt importkala. „Kala maaletoomine annab tarnekindluse ja võimaluse kalapoodi pidada,” selgitab Jürgen. „Mere peale ei saa kindel olla.” Kõige populaarsem kala on lõhe, seda tarbivad eestlased ohtralt. „Eestlane on lõherahvas, aga süüakse peamiselt Norra lõhet, sest seda on külluses, kohalikku jagub hooajal vaid näpuotsaga,” kõneleb Jürgen. Norra kalakasvatused rahuldavad eestlaste ja suure osa maailma nõudlust. Lõhe on norralaste jaoks roosa kuld, musta kulla ehk nafta kõrval. „Olen ise käinud vaatamas, täitsa korralikud kasvandused, pole häda midagi,” räägib Jürgen. Lõhet kasvatatakse ka Fääri saartel, Šotimaal ja mujal. Jürgeni sõnul pole mingit vahet, sest kalu kasvatatakse ühtemoodi. Norrast jõuab kala poeletile mõne päevaga. Lõhe kasvab tegelikult siinsamas Läänemereski ja Jürgen on seda püüdnud omaenda akna alt, kuid kasvanduse jaoks ei ole Eestis tingimusi. Kala lihtsalt ei kasvaks siin, kuigi looduslikult saab ta hakkama. „Läänemeres küll lõhe elab, aga siin pole tema jaoks kõik piirkonnad kogu aeg soodsad,” selgitab Jürgen. Lõhe liigub Läänemeres kilu- ja räimeparvede järgi. Kasvanduses peaks ta aga olema ühe koha peal ja see ei pruugi talle sobida. „Lõhe rändab tuulte ja toiduga kaasa,” kirjeldab Jürgen. Lõhe on aga eriline, ta läheb kudema samasse jõkke, kust ise pärit on. Merest leiavad nad tagasitee ilmselt päikese või maakera ümbritseva magnetvälja järgi orienteerudes. Sünnijõe suudme lähistel aitab tee leida erakordselt peen haistmine ja võrratu lõhnamälu. LOODUSLIK LÕHE ON IMELINE Käsmu lahte suubub Võsu jõgi, kus lõhed samuti kudemas käivad. „Vahva on vaadata, kuidas nad, seljad veest väljas, kudema suunduvad,” räägib Jürgen. Vanasti võeti kalu sealt lausa kahvaga välja. Käsmust ida poole

jäävad suuremad jõed Purtse ja Narva, seal on kalu rohkem. Kui sealsetel kalameestel on hea saak, jagub kalu ka Jürgenile müüa ja ta tarnib need Peetri Lõheärisse edasi. Kui räägitakse, et kala jääb merest järjest vähemaks, siis Jürgen pole sellega nõus. „Lõhepüük eeldab mere tundmist. Siinkandis oli hea lõheaasta,” sõnab ta. Kui võrgud on meres, siis saab ka kala. Kui võrke sisse ei lase, pole ka kala ega põhjust nuriseda. Jürgen on pahane hoopis hüljeste peale. „Nad on nahaalsed, valivad võrgust välja parimad palad, pistavad nahka ja lõhuvad võrke.” Jürgen on kala püüdnud viis-kuus aastat. Ametlikult on ta kutseline kalur, aga püügikoormust arvestades siiski hobikalur. „Käärid kutselise ja hobikaluri vahel on suured,” sõnab ta. Kui olla kutseline, siis peab sellega tegelema sada protsenti.

KALAÕNN EI HÜÜA TULLES Jürgenit tabas suvel enne jaanipäeva erakordne saagiõnn. Tal jäi lõhe siinsamas Käsmu lahes kinni peenikesse siiavõrku, mida tavaliselt ei juhtu. See toimus ajal, kui lõhe rannas ei liigu. Kui Jürgen võrku merest välja sikutas, arvas ta, et see on kivi taha takerdunud, aga kaldal mõõtis kättesaadud lõhe pikkuseks 105 sentimeetrit ja kaaluks 15 kilo. Senini oli tema rekord 3,8kilone meriforell. Norrast on ta suuremaidki kalu kätte saanud, aga see ei lähe arvesse. Eesti rekordist jäi tulemus siiski kaugele: 1938. aastal püüdis advokaat August Mölder Keila jõest spinninguga 37,75 kg kaaluva lõhe, mis on ametlikult Eesti rekord. Neli aastat varem Pirita jõest püütud 32kilone elukas on aga siiani 167 sentimeetriga Eesti pikim. Merest püütutest on teadaolevalt suurim 2000. aastal Paldiski lahest tabatud peaaegu 25kilone kala. „10- kuni 15kilone lõhe on hea kvaliteediga.

Seal on piisavalt rasva ja liha,” räägib Jürgen. Vabalt kasvav lõhe on loodusliku toidu peal ja püüab kogu toidu ise. Metsik lõhe on kaluri sõnul hulga kvaliteetsem kui kasvanduse oma. Kala saab ju vabaduses toituda just sellest, mis on talle kõige kohasem, ja ringi liikuda nii palju, kui süda lustib. Selline sportlik eluviis väljendub nii kala välimuses kui ka liha kvaliteedis. „Kui üldiselt arvatakse, et loodusliku lõhe liha peab olema heledam kui kasvanduse kala, siis päris nii see pole,” ütleb Jürgen. Liha värv oleneb sellest, millest kala toitub ja kus elab. Eestis püütakse valdavalt kudelõhe, mis on kehvem, sest emane kala paneb kogu energia marja kasvatamisse. „Liha moondub, kaotab rasva,” kirjeldab Jürgen. VÄRSKE KALAGA TÕTTA KOJU Kui kalaärist kala osta, tuleks sellega kiiresti koju tõtata. Poeletil hoitakse kala jää peal. „Nulli kuni pluss kahe kraadi juures säilib kõige paremini,” õpetab Jürgen. Kui on soe ilm, peaks kotti pa-

Jürgen Malva eelistab mõistagi kodumaist lõhet, ent kõigi soovide rahuldamiseks tuleb ikkagi Norras kasvanud kala pakkuda. Fotod: tiit EFErt / montaaŽ

nema jääd, sest riknemine algab kohe, kui temperatuur tõuseb. Jürgen võtab kohe paadis kaladel kõhud lahti ja laseb vere välja. „Siig on eriti tundlik kala,” teab ta. Peetri Lõheäri eristub teistest kalamüüjatest kvaliteetselt puhastatud kalafilee poolest. Pooleteisekilosed lõhefileed on nende enim müüdud toode. Kvaliteetne fileerimine on Jürgeni sõnul pikaaegse õppimise tulemus. Professionaalsusele pannakse Peetri Lõheäris suurt rõhku. Filee kvaliteet sõltub paljudest teguritest: alates laua puhtusest, võimalikult vähestest lõigetest kuni kala tõstmiseni, et see viga ei saaks. Peetri Lõheäris töötab kaks fileerijat ning üks töötaja nokib pindluid ja teeb retsepti järgi ka muid tooteid. Kõik on puhas käsitöö. Jürgen tunnistab, et ettevõtte jaoks on tööjõupuudus probleem number üks, see paneb arengule piiri ette. „Oleme üritanud koolitada,” räägib ta. Peetri Lõheäri tootmisruumid asuvad Tallinnas A k adeem ia teel. Kokku käib Peetri Lõheärist aastas läbi 150 tonni kala.