Maa Elu, 20. detsember 2018

JAANUS AUN: PALJU KURJEMAD ON MAAOMANIKUD SEAL, KUS ON KEHTESTATUD RIIGI MÄÄRATUD LOODUSKAITSE: NEED ALAD ON KAITSE ALL JA PUNKT, SINU MAA SELLE HULGAS.

KARTULIVORSTID

IGAST PARTIIST LÄHEB ESIMENE POTIST VÕETUD VORSTIRÕNGAS KOHE AHJU KÜPSEMA, ET PERENAINE SAAKS MAITSET PROOVIDA.

9

772504

586014

ISSN 2504-5865

PÜHADEMEELEOLU

PÜHADE AJAKS VÕIB LISAKS JÕULUKUUSELE VÕI HOOPIS KUUSE ASEMEL TUPPA TUUA MÕNE PÕNEVA TOATAIME.

20. DETSEMBER 2018 • NR 51 (184) • HIND 1 €

AJALEHT ETTEVÕTLIKULE MAAINIMESELE

Kaunist jõuluaega!

2 || Mets || maa elu

HEA LEHELUGEJA!

M

aamessi veerg Maa Elu serval annab teada, et mess pole enam kaugel.

Järjekorras 27. maaeluteemaline suursündmus Maamess toimub 25.–27. aprillil 2019 Tartu Näituste messikeskuses.

Tulevase Maamessi nimel käib töö juba maikuust saadik.

Mess on põllumajanduse, metsanduse, aianduse ja toidutööstuse spetsialistide üks peamine kohtumispaik, võimaldades tutvuda uusima tehnoloogiaga ja jagada kogemusi.

Maamess on uute klientide leidmise koht – hea võimalus end näidata, brändidele tuntust luua ja tehingud lukku panna.

Samuti on Maamess iga-aastane kokkusaamiskoht, kus saab klientidelt väärtuslikku tagasisidet. Tootearenduses peetakse ennekõike silmas klientide vajadusi, mess annab hea võimaluse kolme päeva jooksul hulgaliselt professionaalseid arvamusi koguda. Sageli esitletakse uusi tooteid just Maamessil, et saada vahetut tagasisidet, kas nendele võiks Eesti turul koht leiduda.

Maamessi võetakse tõsiselt, seda peegeldab ka ettevõtjate pühendumus messiks valmistumisel. Kindel on, et ka 2019. aasta Maamessil esitletakse mitut maailmas suurt tunnustust kogunud innovaatilist lahendust. Tänaseks on ekspositsioonipinnad täitunud juba 80 protsendi ulatuses ja mess tuleb traditsiooniliselt temaatiliselt mitmekesine.

Hea meel on nentida, et Maamess on rahvusvaheliselt tuntud – ka tänavu annavad messil tooni välismaised ettevõtted, kes rajavad teed Eesti turule ja otsivad koostööpunkte kohalike ettevõtjatega. Kahtlemata näitab Maamessi kvaliteeti kuulumine Euroopa suuremate põllumajandusnäituste korraldajate liitu EURASCO, millega ühinesime juba 1997. aastal.

Maamessi veerus püüame teid kursis hoida messiuudistega. Soovitame pilku peal hoida Maamessi veebilehel www. maamess.ee ja Facebooki lehel, kust saate muu hulgas näha tänavust graafikat, mille fookus on kartulil. Miks nii, kirjutame järgmistes veergudes.

Rõõmsaid pühi, ilusat vana aasta lõppu ja edukat uut aastat!

Kohtumiseni Maamessil!

Margus Kikkul Maamessi projektijuht

20. detsember 2018

Jaanus Aun: Omaniku on metsale päris tugev VIIO AITSAM Maa Elu

etsa ja muu looduse kaitsmine on päevakorral ja moes.

Paraku lis a b s e e omajagu pinget looduskaitse ja metsaomanike suhetesse.

Riigi sihtasutuse Erametsakeskus juhataja Jaanus Aun on erametsanduses tegutsenud kakskümmend aastat. Nii praegusel ametikohal kui ka eelmisel (2002–2006 oli Jaanus Aun Eesti Erametsaliidu juhatuse esimees) on ta näinud looduskaitse ja erametsaomanike suhete arengut lähedalt pealt.

Miks nii on, et looduskaitse on tänaseni metsaomaniku jaoks pinget tekitav probleem, kus vastuolu tegelikkuse ja soovitu vahel on suur?

Ega seda soovitut väga üheselt määrata ei saa. Meie ühiskonnas pole sellist kokkulepet ka, kui just ei arvesta neid ametlikke otsuseid, et nii ja nii palju peab metsamaad kaitse all olema. Seisukohti looduskaitse ulatuse ja sisu osas on pigem palju – alates sellest, et midagi ei peaks kaitsma, ja lõpetades sellega, et kaitsma peaks kõike.

Kuidas looduskaitsepiiranguid rakendada nii, et konflikti ei oleks ja maaomanik ka rahul oleks? Minu arvates võiks see olla kokkuleppimise tee, lepinguline suhe.

Mulle Eestis on väga meeldinud vääriselupaikade* kaitsmine vabatahtliku lepingulise süsteemi alusel. Seda on palju kritiseeritud – keskkonnakaitsjad seepärast, et paljud erametsades olevad vääriselupaigad on veel lepinguta, ja maaomanikud seepärast, et lepingutingimused pole piisavalt head, aga kui selle lepinguni ikkagi jõutakse, siis metsaomanik võtab selle olukorra omaks. Olukord, kus on jõutud kokkuleppeni, tõmbab kõige rohkem konfliktide pinget maha.

Palju kurjemad on maaomanikud seal, kus on kehtestatud riigi määratud looduskaitse: need alad on kaitse all ja punkt, sinu maa selle hulgas.

Kui kaasneb kompensatsioon, siis on nördimus väiksem, aga oleneb ka, kui suure bürokraatiaga kompensatsiooni saamine seotud on.

Kokkulepe on parem. Üht sellist instrumenti, vabatahtlikku lepingut on rakendatud juba 20 aastat ja seda tuleks edasi arendada.

Millest võiks tulla, et avalikud sõnavõtjad justnagu ei saa aru metsaomanikuks olemisest – üle kõige kõlab, nagu oleks neil ainult majandushuvi?

foto: kristjan teedema / postimees

Majanduslik külg ei ole muidugi ainuke. Samas on see metsa-

omaniku jaoks tavaliselt üsna olulisel kohal – turumajanduslikus ühiskonnas on normaalne, et omandist ka kasu saadakse. Metsaomanikul on ootus samuti kasu saada, olgu või küttepuude varumisega.

Teisalt tegime hiljuti koostöös keskkonnaagentuuriga päringu metsaregistrisse, kust tuli välja, et tervelt kolmandik majandatava erametsa katastriüksustest (pindalaliselt) on sellised, kuhu viimase kümne aasta jooksul pole metsateatist esitatud. Neid metsi ei majandata, ei raiuta. See tähendab, et on terve hulk omanikke, kes majanduslikku kasu ei pea nii tähtsaks.

Kindlasti on nende hulgas ka neid, kelle metsaomand on nii väike, et seda ongi väga keeruline tulusalt majandada, kuid suurem osa, usun, on seotud mõttelaadiga, et las loodus toimetab.

Need on sisuliselt nagu eraviisilised kaitsealad – on majandusmets, omanikud maksavad igal aastal maamaksu, aga nad ei majanda oma metsi. Et selle otsuse on nad ise teinud, ei võta nad seda piiranguna, vaid see on näiteks kas osa maaomanikuks olemise identiteedist, pere traditsioon vms. Head uuringut ei ole selle kohta tehtud, miks inimesed nii käituvad.

gasi oli üks seminar, kus olid esinejad Oxfordi ülikoolist. Seal räägiti Inglismaa kogemusest, kus maaomanike keskkonnahoidliku käitumise hüvitab mitte riik, vaid erasektor. Tuntud brändidega tugevad ettevõtted aina rohkem eraldavad selleks raha.

Võib-olla võiks see olla kunagi ka meie tee. Saaks kohmakad riiklikud mehhanismid vahelt välja. Selle, et maaomanik ei majanda, maksab kinni keegi kohalikul turul tegutseja, kelle oma tegevuses on keskkonna jalajälg suur, kuid sisimas soov loodusele midagi tagasi anda. Maaomanik ei majanda, arvestab oma saamata jääva tulu kokku, aga ei pea küsima ka täissummat, vaid osa – lisab sellega ka oma panuse ja naudib seda esteetilist väärtust.

Keskkonnakaitsjate poolelt mulle meeldivad need juba Eestiski tekkinud seltskonnad, kes püüavad metsa kaitsta oma raha abil. See on aus lähenemine selle kõrval, et vaid rääkida teistele, kuidas nad käituma peaksid.

Oleme proovinud seda selgitada, aga tundub, et raha tagaajamine on ühiskonnas stereotüübina üsna tugevalt kinnistunud. Väga kurb.

Mulle tundub, et kui majandav metsaomanik soovib, et temaga arvestataks, et tema metsa puutuvad riiklikud otsused temaga läbi räägitaks, siis selle taga on ka veel midagi muud kui ainult tahtmine tuluallikast mitte ilma jääda.

See võib vast tekkida metsaomanike poolel ka – üks seltskond, kes teatab, et korraldame ise oma metsas looduskaitset ja ärgu teised tulgu ette ütlema?

Vabalt. Aga kui mõelda kolmandikule, kes juba praegu ei majanda... Seda oma looduskaitsena ekstra välja kuulutama paneks vahest vaid soov oma meelsust näidata.

Minu meelest tasuks looduskaitsjatel, selle asemel, et metsaomanikes vastaspoolt näha, hoopis näiteks toetada erametsaliidu taotlust muuta maksuseadust nii, et metsa majandamisel oleks füüsilistele isikutele mingis ulatuses puidu müük maksuvaba. Samas ei peaks tagastatud metsamaa müük enam tulumaksuvaba olema. Praegune kord, mis annab maksusoodustuse hoopis maa müümisel, soodustab metsakinnistute müüki, aga vaja oleks, et füüsilisest isikust omanike omand drastiliselt ei väheneks.

Omanikutunne on päris tugev kaitse metsale. Näiteks mõni majandajast metsaomanik ütleb ka: ma majandan, aga oma maja taha metsa harvesteri ei lase. Looduskaitse võiks võita sellest, kui omanike paljusus säilib. Ja vaja on meetodeid, mis ei tooks kaasa metsaomanike kohtlemist suhtlemise asemel.

Võib küll olla. Vaadata tasub ka, mis tonaalsust käimas olevas metsadebatis hoitakse.

Omandiõiguste austamine kuulub pigem parempoolse konservatiivse maailmavaate juurde. Nüüd on tulnud peale seda põlvkonda, kes ise pole näinud nõukogude aega, mil kõik oli kõigi oma. Neil pole negatiivset isiklikku kogemust minevikust. Võib-olla mõjub kaasa ka see, et inimestel on kombeks arvata, nagu oleks parem alati seal, kus meid ei ole. Leitakse, et teistmoodi on parem.

Kindlasti. See on see, millest ühel seminaril rääkis Viljandimaa metsaomanik Mihkel Maala – „ma pole oma metsa enam oodatud”. Tema ütles seda seoses Natura nn varialaga, mis ootamatult ta metsa kaardile ilmus. Inimesel võib olla majandamissoov või ka mitte, aga kui ta saab teate või kirja, et teda informeerimata on tema maa võetud kaitse alla, on see eelkõige õiglustunde riivamine. Omanik tunnetab ebaõiglust. Selliste olukordade teke looduskaitsele kasuks ei tule – metsaomanik hoopis kaugeneb loodusest.

Kui sotsioloog Ülo Vooglaiu termineid kasutada, siis sellesse inimesesse pole suhtutud kui subjekti, kellega suheldakse, vaid suhtutakse kui manipuleerimise objekti, keda lihtsalt koheldakse. See pole väärikas.

Jah. Riik vahel ju kasutab ikkagi ka sunnimeetodeid, kui näiteks on tegu mõne kaitsealuse liigiga, kes peab püsima jääma jne – ei ole lõpuni usaldust, et mets ametliku kaitseta alles jääb. Aga see ei tähenda, et ei peaks inimestega rääkima.

Omaniku kaasamine protsessi on minu meelest elementaarne.

Kas on olemas mingit eestikeelset teoreetilist alust, mille abil vabatahtlikku looduskaitset edendada?

Ma ei tea sellist. Nii-öelda laual on see teema olnud seoses ökosüsteemiteenustega. Aasta ta-

Miks ühiskond ei märka omanikutunnet, vaid rahahimu?

Rahahimu on ka olemas ja võib-olla need taunimisväärsed asjad jäävad lihtsalt rohkem silma. Teine asi, et erametsandusega lohiseb siiani kaasas 1990. aastate lõpu halb maine.

See on miljoni dollari küsimus, kuidas ühiskonnale selgeks teha metsaomanikuks olemine, mille põhiosa ei ole rahahimu. Majandusliku kasu saamine on oluline komponent, aga selle kõrval on omanikule tähtsad teised väärtused ka.

Mulle tundub vahel, et see pole kinnistunud, vaid on kuidagi tagasi pöördunud – vahepeal on olnud aeg, mil omanikuks olemine oli Eestis ideaalina ka au sees.

Võib-olla see tagasipöördumine on paratamatus, mis kaasneb raie intensiivistumisega. Kuna on palju küpseid metsi, siis raie ongi intensiivsemaks muutunud, teede äärest on seoses pehmete talvedega raiutud rohkem jne. Raiesmikud jäävad inimestele rohkem silma ja lageraie nägemine seostub vaatajale kohe sellega, et metsas on käidud raha pärast. Selline stereotüüpne suhtumine. Hästi kasvavaid noorendikke tavaliselt metsakauge inimene ei märkagi.

Viimastel aastatel on nähtud raielanke rohkem ja see on mõjutanud metsanduse mainet negatiivses suunas.

Kas linnastumine võiks olla üks suhtumise muutumise põhjus?

PALJU KURJEMAD ON MAAOMANIKUD SEAL, KUS ON KEHTESTATUD RIIGI MÄÄRATUD LOODUSKAITSE: NEED ALAD ON KAITSE ALL JA PUNKT, SINU MAA SELLE HULGAS. Selle põhjal, kuivõrd olen metsadebati ülesastumisi jälginud, tundub mulle, et selles voolus, mis on praeguse metsamajandamise vastu, on palju noori linnainimesi. Väga tugevalt domineerib vasakpoolne, ühise omandi joon, mida iseloomustab seisukoht, et loodus ei peaks kellegi eraomandis olema.

Kuhu see viib?

Ei tea. Praegu on see lihtsalt ühiskonnas silma hakkav mõttevool. Kui see pikas joones kasvab, mis siis on... Võib-olla tehakse kogu süsteem ringi.

Praegu toimib turumajandusliku ühiskonna mudel, aga võibolla tulevikus ongi nii, et otsustatakse: natsionaliseerime maaomandi – seekord siis ise, kuulutame kõik rahva omandiks ja teeme ühe suure rahvuspargi.

Mul on meeles üks kirjutis, kus

Maa elu || Mets || 3

20. detsember 2018

utunne v kaitse

JuHTKIrI

peeTer rAIdlA

peatoimetaja

oli öeldud, et kui ikka meie, linnainimesed, kes me oleme ühiskonnas enamuses, tahame, et rohkem puid ei raiutaks, siis rahvahääletusel selle me ka saavutaks.

JAHIRAHU JA JÕULURAHU!

H

Rahvahääletusel see olekski nii. Linnainimesed piiraks teiste inimeste omandi kasutamist. Maainimesed võib-olla seepeale tahaksid piirata linnainimeste korteriomandi kasutamist. Kuna maainimesed on vähemuses, siis nad ei võida. Linnainimesed saavad edasi kasutada oma korterit täitsa vabalt, aga maainimene metsa enam kasutada ei saa. Õnneks on Eestis ikka oidu olnud siiani.

jahirahu.

Eesti Jahimeeste Selts on mitmendat aastat järjest eraldi punktide kaupa välja toonud ka selgituse, miks on jahirahu tähtis pidada: • Jahimees väärtustab seda kui olulist ja sügavalt eetilist osa jahinduses. Kuna jahirahu ei tulene seadusest, on see jahimeeste kokku lepitud traditsioon.

• Jõulupühadel toimuv jahirahu on tarvilik nii looduse kui ka inimese jaoks.

See on ideaalne aeg mõtiskleda enda ja looduse vahelisest suhtest ning arutleda lõppeva aasta olulisemate sündmuste üle.

• Jahimees austab sellega metsloomi ja looduslikku mitmekesisust. Ajaga on jahipidamises palju muutunud, ent austav suhtumine saaki on jäänud samaks.

• Jahirahu on loodust hoidev traditsioon ning Eesti jahimees selle hoidja.

Looduse hoidmine lähtub austavast suhtumisest ümbritsevasse.

• Pühad on sobiv aeg, mil jahimehed saavad selgitada jahinduse vajalikkust, metsloomade eluolu ja käitumist neile, kes loodusega tihti kokku ei puutu.

• Jahirahu ajal saab minna metsa koos pere ja lähedastega Eestimaa looduse ilu nautima.

Inimestele mõeldes kuulutati läinud pühapäeval Jõgeval välja ka üle-eestiline jõulurahu. Oma rahu on vahetult enne jõulupühi välja kuulutanud teisedki keskused, Tallinn nende seas. Kahju ainult, et koos jõulude möödumisega see rahuaeg kohe unustuse hõlma tahab vajuda.

Maa Elu soovib kaunist jõuluaega kõigile oma lugejaile ja ka kõigile metsaelanikele. Poliitikutele soovime aga rahulikku meelt kõigiks eelseisva valimisvõitluse päevadeks.

Kaalukausid on nii palju kaldus, et eesti traditsiooniline elulaad, mis loomulikul kombel nagunii muutub, võib sattuda lükata ja tõmmata olukorda – on ohus.

Eks ohus ole see nagunii. Aga me ei tea, kuidas paarikümne aasta pärast on. Meie siin ütleme, et erametsaomand on väärtus, sest inimene hoolib maast, panustab selle heasse käekäiku jne, aga praegusekski on hulk selliseid igapäevaseid tegevusi, mis on kord olnud, aga enam ei ole. Kas me siis nutame iga päev, et meil neid pole?

Kõlab karmilt, aga võib-olla on erametsaomand kunagi samuti ajalooline nähtus. Ütleme, et see on väärtus, aga me ei tea, mida suured protsessid ühiskonnas võivad muuta.

Juba väga palju on inimesi, kes räägivad, et peaks inimese vahelesegamise metsaasjadesse üldse ära lõpetama. See näitab, et juba ongi ühiskonnas meelsus muutunud ja on olemas tahe korraldada neid asju teistmoodi.

Kommunistlikud pöörded kiirustasid likvideerima eraomandit, et inimestelt ära võtta turvatunne. Kas nüüd siis oma riigis...

Mingil ajal lugesin metsadebati sõnavõttudest isegi selliseid arvamusi, nagu olekski eelmine riigikorraldus parem olnud.

Mulle, kes ma ikka mäletan nõukogude aega, oli seda õõvastav lugeda.

Ma ise pean jätkuvalt väärtuseks erainitsiatiivi, maast hoolimist, maa ja loodusega sügava sideme hoidmist hinges.

Aga me keegi ei tea, mis suhtumine 50 aasta pärast on. Võib-

omme kogunevad jahimehed Võrumaale Tamula järve äärde, et juba 26. korda välja kuulutada traditsiooniline

olla siis on Eestis kolm linna ja kogu ülejäänud maa rahvuspark.

Võib-olla inimesed on siis väga rahul ja õnnelikud selle üle. * Vääriselupaik on majandatavas metsas ala, kus suure tõenäosusega võib esineda kitsalt kohastunud, ohustatud, ohualdis või haruldasi liike.

Jaanus Aun arvab, et tasub edendada just vabatahtlikku looduskaitset.

foto: Viio aitsam

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Ain Kivilaan Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2018

www.omaporsas.ee

Oma Põrsast leiad kõik vajaliku jõululauale: maitsva seaprae, süldi- ja pasteedimaterjali Ootame teid Tallinnas Mustamäe, Balti Jaama ja Nõmme turul, Tabasalus Klooga mnt 5a, Rakveres Vaala keskuses

4 || VaateakeN || Maa elu

20. detsember 2018

KuIdO SAArpuu Järva Teataja

J

uba detsembri alguses saadeti Järvamaal korda suuri asju: Paide linna Valgma külla loodi valgusinstallatsioonid ja Türi vallas Väätsa aleviku rahvamajal avati jõulumeelsed vaateaknad. Vaat et uhkemadki kui suurlinnades.

Vaevalt et keegi maal elavatest inimestest õhkaks, et igatseb suurlinliku sagimise, liiklusummikute või pealiskaudsuse järele, kuid... Kui jõuluaeg on käes, su kodukant on mattunud talvisesse pimedusse, kogu ihu ja meel karjub muutuste järele, siis pole midagi muud, kui tuleb ise tegutseda. Tegutseda, et linnas nähtud helge tuledesära ja uhked jõulukaunistused ka maale jõuaksid.

KÜLA SAI VALGEKS Kuu alguses sai Valgma külas näha valgusmängu, mis tõi muidu pimedasse ridakülla valgust ja efekti.

Valgma külas elav Tuuli Klementa selgitas, et nende külas tänavavalgustust ei ole ja pidevalt on häda, et küla on nii pime. „Tulime pärast külakoosolekut mõttele panna aedades puud särama,” lausus ta.

Klementa hinnangul saab suurte puude võrade valgustamisega uhke efekti ja mööda külateed jalutades saab nüüd ühest valgusinstallatsioonist teiseni kõndida. Kõnnitigi. Lisaks süüdati Valgma külas tee ääres küünlad ja külarahvas jalutas külaplatsile, kus külaselts pakus piparkooki ja kuuma jooki.

Esimese ja teise advendi järel jõuti suurte tegudeni ka Väätsa alevikus. Kui aasta tagasi kaunistati kohalikul rahvamajal paar suurt vaateakent, siis sel aastal jõuti 30 akna kaunistamiseni.

Ettevõtmise eestvedaja Lau-

Väätsa vaateakendel jõulumeeleolu loomise eestvedaja Lauri Läänemets tehtut uudistamas. foto: dmitri kotjUH / järVa teataja

Suurlinlikku helgust saab luua metsaküllagi ri Läänemets selgitas, et vaateakende jõulumeeleollu viimise taga ongi välismaa kogemus. Seal on nimelt tava jõuluajal suurte kaubanduskeskuste vaateaknad temaatiliselt kaunistada. „Eestis sellist tava ei ole,” nentis ta.

Jõulumeeleolus aknaid on leida rahvamaja esi- ja taga-

KUI AASTA TAGASI KAUNISTATI KOHALIKUL RAHVAMAJAL PAAR SUURT VAATEAKENT, SIIS SEL AASTAL JÕUTI 30 AKNA KAUNISTAMISENI.

küljel. Kui juba mullused paar kaunistatud akent tõid Väätsale detsembris imetlejaid, siis seekordne väljapanek toob Lauri Läänemetsa sõnul loodetavasti veelgi rohkem uudistajaid. „Meie mõte ongi see, et Väätsa vaateakendest saaks talvisel ajal omanäoline turismiatraktsioon. Kui juba tullakse, siis külastatakse ehk ka jalgrattamuuseumi ja minnakse kohvikusse,” lootis ta.

Paljudel kaunistatud akendel on näha liikumist: sõitvad rongid või ronivad jõuluvanad, rääkimata uisujääl keerutavast tüdrukust koos lumememmega. „Siin tuli meile appi MTÜ

Spark Makerlab. Nad varustasid atraktsioonid mootoritega, mille abil esemed akendel liikuma panna,” rääkis Väätsa rahvamaja kultuuritöö spetsialist Rait Pilipenko.

Pilipenko sõnul lõi akende loomises kaasa kogu Väätsa kogukond. „Inimesed tulid õhinal asjaga kaasa ja viimane nädal enne avamist oli rahvamajas kogu aeg palju rahvast, kes kõik ühise eesmärgi nimel pingutasid.”

EESKUJU KAUBANDUSKESKUSTEST Vaateakende kaunistamisse panustas mitukümmend inimest.

Jõulurõõm on punajalgne, jõulurõõm on sajajalgne, igaühe juures käib, tipib maja õnne täis.

Rahulikku jõuluaega ja tegusat uut aastat!

Kohtumiseni uutel ja põnevatel koolitustel üle Eesti.

Hea põllumees!

Rahulikku jõuluaega, rõõmu ja edu uuel aastal Sulle ja Sinu perele!

MTÜ Eesti Seemneliit

www.seemneliit.ee

Väätsa eakatekodu kümmekond memme kudus sadu pisikesi päkapikumütse. Eakatekodu juhataja Tiia Mettus pakkus, et selleks kulus oma paar kuud.

Mütsid kulusid vaateakende kaunistamisel marjaks ära.

Tehniliste lahendusteta aknad on muidugi ka toredad.

Väätsa rahvamaja loomeringi juhendaja Kristina Such tõdes, et nende teise korruse aknad on kogu vaatemängu ühed lihtsamad. „Teise korruse vaateakent kaunistades peabki arvestama, et väljapanek olgu suuremõõtmeline, küllalt lihtne ja eemalt hästi vaadeldav. Sinna ei saa ju väikesi kõnekaid detaile kujundada, keegi kahjuks ei näe neid.”

Ta lisas, et ülemistel korrustel saab mängida valguse ja kujunditega. „Meie panime oma 3D-lumehelbed liikuma radiaatoritest tuleva soojuse ja tavalise ventilaatori abil. Ei mingeid keerulisi mootoreid, kuid väike lumine liikumine on aknal siiski olemas.”

Rait Pilipenko akendest lemmikut välja valima ei hakanud. „Maja üldpilt on tähtis ja minu arust on kõik super. Välja on kukkunud tõeline imedemaa,” tunnustas ta.

Läänemets rõhutas, et kindlasti ei sünni midagi säärast üleöö ega paari nädalaga. „Mina alustasin ettevalmistusi juba juulis. Otsisin mõtteid, mida vaateakendele teha, ja mõttekaaslasi, kellele akna kujundamise idee kuklasse tiksuma panna. Käsu peale ei tee keegi midagi. Kui inimestel on aega mõelda ja asja arutada, saab mõte viimaks omaks ja jõuab enamasti ka teostuseni.”

Väätsa alevik on kogukonda kaasavate tegudega tuntust kogunud varemgi. Talviti on seal korraldatud lumememmede paraadi ja suvel kortermajade festivali. Kui kohalik kogukond panustab, ei saa tulemus olla muud kui väga vahva. Ongi olnud! Sel põhjusel kuulutati Väätsa tänavu Järvamaa aasta külaks.

Kaunistatud vaateaknaid saab Väätsal imetleda aasta lõpuni.

Maa elu || teHNoVÕRGud || 5

20. detsember 2018

Maa-ametil valmis tehnovõrgu talumistasu kalkulaator rIINA MArTINSON Maa Elu

E

estis on 100 000 katastriüksust, mille omanikel on õigus saada tehnovõrgu talumistasu. Osa neist ei tea sellest võimalusest, osa aga arvab pakutava summa naeruväärselt väikeseks, et selle nimel taotlust täitma hakata.

Kas ja kui suures summas oleks kinnistuomanikul võimalik tulevast aastast taotleda tehnovõrgu talumistasu, saab igaüks ise vaadata äsja Maaametis valminud talumistasude kalkulaatorist.

Nagu öeldud, puudutab talumistasu ligi 100 000 katastriüksust, see on tervelt 15 protsenti kõigist maaüksustest üle Eesti.

Et talumistasu saada, tuleb esitada avaldus tehnovõrgu omanikule, kas siis elektri-, gaasi-, side- või muule ettevõttele, kelle torustik või liin teie maa pealt läbi läheb.

Võrguvaldajad maksavad talumistasusid kogu Eesti peale päris kopsakas summas: hinnanguliselt kaks miljonit eurot aastas, kuid iga maaomanikuni jõuab pigem pisku.

Kui tehnovõrgud piiravad maa kasutamist, on omanikul õigus saada talumistasu, mille väljamakse mediaansuurus on aastas 4,58 eurot.

See tähendab, et pooled maaomanikele makstavad summad on sellest väiksemad ja pooled suuremad. foto: erik proZes / postimees

Talumistasu väljamakse mediaansuurus on Maa-ameti andmeil 4,58 eurot, mis tähendab, et pooled maaomanikele makstavad summad on sellest väiksemad ja pooled suuremad.

Ligikaudu 70 000 katastriüksusel jääb väljamakstav summa vahemikku 1–10 eurot, 15 000 katastriüksusel 10–20 eurot, 24 000 katastriüksusel 20–50 eurot ja 3800 katastriüksusel üle 50 euro.

Maa-ameti kodulehelt leitav talumistasu kalkulaator aitab maaomanikul vaadata, kas

tema maal paikneb tehnovõrke, näiteks elektriliin või gaasitrass, ja milline on maksimaalne taotletav talumistasu, selgitab Maa-ameti katastri teabe- ja arendusosakonna juhataja Priit Kuus.

Talumistasu saamiseks tuleb tehnovõrgu omanikule esitada avaldus ja tasu makstakse juhul, kui see on üle ühe euro. Talumistasu suuruse saab inimene teada, kui sisestab enda maaüksuse tunnuse või aadressi geoportaalis asuvasse talumistasu kalkulaatorisse. See

esitab otsitud maatüki kohta tasu suuruse ja lisab viite maakatastri kitsenduste kaardile, kus on võimalik tutvuda tehnovõrgu asukoha andmetega.

Talumistasu suurus sõltub maad läbiva võrgu tüübist, maa sihtotstarbest ja sellest, kui palju võrk maa kasutamisele kitsendusi seab. Samas ei maksta tasu tehnovõrgu selle osa eest, mis on vajalik ainult samal kinnisasjal teenuse tarbimiseks.

Talumistasu saab maatulundusmaa sihtotstarbe korral; transpordimaal ei maksta talu-

mistasu; kõigi teiste sihtotstarvete korral makstakse talumistasu elektri- ja maagaasi põhivõrgu puhul.

Talumistasu avalduse esitamiseks saab kasutada kalkulaatori viidet võrguettevõtja kodulehele, kust leiab avalduse. Kui Maa-ameti kitsenduste kaardil puuduvad maaomanikule teadaolevad kitsendusi põhjustavad tehnovõrgud, tuleb pöörduda tehnovõrgu omaniku poole.

Alates 1. jaanuarist arvutatakse talumistasu maakatast-

TALUMISTASU Milliste tehnovõrkude olemasolu korral saab tasu?

Maatulundusmaa korral on õigus saada talumistasu elektri põhi- ja jaotusvõrgu; maagaasi põhi- ja jaotusvõrgu; sidevõrgu; vee- ja kanalisatsiooni- ning kaugküttevõrgu eest. Transpordimaa eest ei ole võimalik saada talumistasu. Teiste sihtotstarvete, sh elamumaa korral, ainult elektri- ja maagaasi põhivõrgu puhul. risse kantud andmete alusel ja ühtsel metoodikal. See tagab kõigile maaomanikele võrdsetel alustel arvutatud hüvitise tehnovõrgu talumise eest ja enim koormatud maaomanikele senisest suurema talumistasu maksmise.

Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse redaktsioon määrab tehnovõrkude talumistasuks 7,5 protsenti rajatisealuse maa maksustamishinnast ja fikseerib koefitsiendid maa kasutamise kitsenduse ulatuse määramiseks. Kui tegemist on maaga, mille sihtotstarbeline kasutamine on tehnovõrgu talumise kohustuse tõttu oluliselt kitsendatud, siis on kitsenduse sisuline ulatus 100 protsenti.

Kui maa kasutamine on osaliselt võimalik, siis on kitsenduse sisuline ulatus 50 protsenti. Kui maa kasutamine ei ole oluliselt takistatud ja tehnovõrk on selle maa kasutamiseks vajalik, siis on kitsenduse ulatus null protsenti, see tähendab, et sellise kitsenduse eest talumistasu ei maksta.

Loodusest inimese heaks!

Täname oma koostööpartnereid ja kliente meeldiva koostöö eest!

Soovime teile soojust tuppa ja südameisse!

Imelist jõuluaega ja õnnestumisi uuel aastal!

HEAD KLIENDID JA ÄRIPARTNERID! Täname teid meeldiva koostöö eest, soovime teile rahulikke jõule ja ilusat uut aastat!

Järvamaa, Türi, Tehnika 14a Tel 503 5585 • www.kolmestar.ee kolmestar@kolmestar.ee

6 || SISUTURUNDUS ||

20. DETSEMBER 2018

ESIMENE HIINA EXPO. Novembri algul toimus Shanghais esimene Hiina rahvusvaheline impordile suunatud Expo. Sellest üritusest sai n-ö „kuldne platvorm“ välismaistele tootjatele, kes tutvustasid oma tooteid, teenuseid ja tehnoloogiaid Hiina tarbijaskonnale.

Eesti ja Hiina majandus- ja kaubanduskoostöö sai hoogu juurde Hiina suursaadik Eestis Li Chao

Novembri algul toimus Shanghais esimene Hiina rahvusvaheline impordile suunatud Expo. Sellest üritusest sai n-ö „kuldne platvorm“ välismaistele tootjatele, kes tutvustasid oma tooteid, teenuseid ja tehnoloogiaid Hiina tarbijaskonnale.

Mitmed neist leidsid reaalseid ärivõimalusi. Eesti maaelu minister Tarmo Tamm juhtis Eesti valitsuse, ettevõtjate ja näitusel osalenute delegatsiooni. Eestlaste Hiina visiidil olid suurepärased tulemused: Expo ajal nägime kahe riigi vaheliste koostöösuhete suurt potentsiaali, mis annab hoogu juurde majandus- ja kaubandussuhete arendamisele.

Tegu oli maailma esimese rahvusliku imporditeemalise Expoga. Ühtlasi oli see suurepäraseks sammuks rahvusvaheliste kaubandussuhete arendamise nimel ja hiinlaste järgmiseks märkimisväärseks meetmeks, et oma turg maailmale avada.

300 000ruutmeetrise näitusealaga Expo tõi kohale enam kui 3600 ettevõtet 172 riigist ja regioonist, lisaks rahvusvahelised institutsioonid ning enam kui 400 000 kohalikku ja rahvusvahelist ostuhuvilist. Kokku külastas näitust 800 000 inimest. Expol sõlmiti tulemusterohkeid sidemeid: plaanis olevate tehingute kogumaht oli enam kui 57,8 miljardit dollarit, sellest 12,7 miljardit toidu- ja põllumajandussektoris, 16,5 miljardit aga kõrgetasemelise tehnoloogia vallas. Enam kui 570 uut toodet, tehnoloogiat või teenust jõudis esmakordselt Mandri-Hiina või koguni maailma turule.

Ka Eesti jaoks töötas „kuldne platvorm“ hästi.

Meie riikide valitsused sõlmisid linnuliha valdkonnas kokkuleppe, mis võimaldab Eesti linnulihatooteid Hiina eksportida. Mõlemad riigid kinnitasid ka jätkuvat valmidust 2018.–2022. aastaks sõlmitud põllumajanduse alase koostöökava edasiseks elluviimiseks. Lisaks lepiti kokku koostöövõimaluste otsimise osas aianduse, biotehnoloogia ja toiduturvalisuse vallas.

Neli Eesti ettevõtet – Saku Õllete-

Hiina järgib vankumatult kõigile kasulikku avanemise strateegiat, astudes kaubanduse ja investeeringute arendamiseks ning liberaliseerimiseks vajalikke samme. Hiinal on kavas jätkuvalt kasvatada impordivõimekust, avardada ligipääsu sealsele turule, edendada maailmaklassilist ärikeskkonda ja leida veel võimalusi

programmi elluviimisel.

Samuti veetakse ühiselt Hiina koostööd Kesk- ja IdaEuroopa riikidega. Lõppeva aasta esimesel poolel arendati meie riikide vahelisi suhteid sagedaste kõrgetasemeliste kohtumiste kaudu. Eesti president Kersti Kaljulaid võttis osa suvisest Davosi foorumist Tianjinis ja tegi töövisiidi Hiina septembris. Eesti peaminister Jüri Ratas sai aga Sofias Hiina ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide 7. kohtumisel kokku Hiina peaministri Li Keqiangiga, kellega vahetati mõtteid mitmetel majanduskoostööd puudutavatel teemadel. Meie koostöö kaubanduse, energeetika, põllumajanduse ja e-kommertsi vallas on andnud väga häid tulemusi ja kahe riigi ettevõtete vahelised sidemed aina tihenevad.

Hiina ja Eesti allkirjastasid linnulihatoodete protokolli

Oleme pühendunud Hiina turu avamisele. Hiinal ja Eestil on mõlemal oma tugevused – meil on võimalus üksteise majandusarengut vastastikku täiendada. Meie edasine koostöö saab kõigi eelduste kohaselt olema kasulik mõlemale poolele. Lähema 15 aasta jooksul impordib Hiina hinnanguliselt 30 triljoni dollari väärtuses kaupu ja 10 triljoni väärtuses teenuseid. Hiina turul on ootel 1,3 miljardit inimest, paljud Eesti kõrgetasemelised tehnoloogiad, teenused ja

has, BALSNACK, Heimtali viinaköök ja EBM Grupp tutvustasid Expol oma tooteid ja kohal oli veel enam kui 20 Eesti ettevõtet.

Eesti ettevõtted võeti Hiina tarbijate poolt huviga vastu. Üks Eesti suupistete tootja allkirjastas 55 000dollarise lepingu Shenzhenist pärit ostjaga. Üks Eesti lihatootja aga sai Wenzhou päritolu toi-

duettevõttelt 14 miljoni dollari suuruse kanalihatoodete tellimuse. Eesti otsib edaspidigi võimalusi, et eksportida Hiinasse siinseid tooteid: Atlandi lõhet, loomaliha, turska ja orgaanilisi kaerahelbeid.

Esimese Hiina Expo näol oli tegu Hiina valitsuse sammuga, et veelgi kiiremini oma turg avada. Sellest sai Eesti ja Hiina vaheliste majandus- ja kaubandussuhete edukamaid näiteid. Hiina president Xi Jinping lubas konverentsi avakõnes, et

avatud suhtlemiseks maailmaga. Hiinlaste eesmärgiks on edendada rahvusvahelist koostööd nii kahepoolsete kui mitme osapoole suhete edendamise kaudu. Hiina uksi enam kinni ei panda.

Vastupidi, need tehakse veelgi laiemalt avali. Hiina töötab koos teistega parema homse nimel.

Eesti on üks Hiina olulistest partneritest Euroopa Liidus ja Baltikumis. Ühtlasi on Eesti Hiina võtmepartneriks Uue Siiditee

tooted on neile aga veel tundmatud. Ma loodan, et Eesti tooted leiavad Expo sarnaste lahenduste toel ka edaspidi tee otse Hiina tarbijani.

Oma avakõnes avaldas president Xi Jinping ka lootust, et Expo, millest saab igaaastane üritus, toob ka tulevikus kaasa suurepäraseid tulemusi. See näitab Hiina järjepidevat pühendumist multilateraalsete kaubandussuhete arendamisele, vaba turumajanduse edenda-

Shanghai vaade

misele ning protektsionismi ja unilateralismi vastu võitlemisele. Tegu on ettevõtmisega, mis on suunatud avatuma maailmamajanduse edendamisele. Ma usun Hiina rahva võimekusse teha asjad ära ja teha need ära hästi. Mul on usku Hiina majanduse stabiilsusse ja kasvuväljavaadetesse.

Ma olen ka veendunud, et sõbralikud suhted Eesti ja Hiina vahel viivad meie edasise koostöö uuele tasemele.

Eesti ettevõtted osalesid Hiinas imporditeemalisel Expol

Maa elu || etteVÕtja || 7

20. detsember 2018

Virtsus valmivad viisakad aknad terjal keskkonnasäästlikum.

Tööd jätkub,” räägib Idvani.

Kivisalule ja Idvanile on vastukarva mitme konkurendi reklaamistrateegia, kus kliente meelitatakse ebareaalse kuni 70protsendilise soodustusega. „See ei vasta tõele, aga sageli toimib. Klient ei viitsi süveneda ja lasebki end tüssata. Tegelikult pole mingit märkimisväärset soodustust. Kui tootja annaks päriselt nii palju hinnas alla, maksaks ta ju peale. Juba materjali hind ei luba seda teha. Soovitame säärase hüpersuper sooduspakkumise kõrvale võtta meie või mõne teise aknatootja ilma igasuguse hinnaalanduseta pakkumised, võrrelda ja siis otsustada.”

TOOMAS ŠAldA Maa Elu

A

knatootjaid on Eestis palju, konkurentsi pakuvad ka Läti ja Poola tehased, aga üle 15 aasta Virtsus aknaid, uksi ja lükanduksi tootval osaühingul Kvaliteetaken on tööd enamasti jagunud. „Kui tahad, et klient sinu toodangu kasuks otsustab, on tähtis hind, kvaliteet ja lühike tähtaeg,” kinnitavad ettevõtte omanikud.

Kaks Virtsu meest, Elmo Kivisalu ja Indrek Idvani analüüsisid turgu ja alustasid endise kohaliku automajandi hoones plastist avatäidete tootmist. „Mina juba olin ettevõtja, tegelesin metallitööga, Indrek töötas ühes Tallinna aknatehases. Omaenda tehase rajamise idee tekkis, kui üks klient vajas suurt kogust laevaaknaid. Kuna ma klaasimisest midagi ei teadnud, kutsusin Indreku appi.

Selgus, et kummalegi ei meeldi elada ja töötada Tallinnas, sealt asi alguse sai,” meenutab Kivisalu Kvaliteetakna sünnilugu. „Kodukoha Virtsu noored liikusid kõik siit ära, aga meie hing ihkas tagasi. Palgatööd tehes nägin sedagi, et akende järele on arvestatav nõudlus. Alustasime noorusliku entusiasmiga. Meie jaoks oli peamine, et saaks kodutalus elada ja leiva lauale. Alustasime üsna tagasihoidlikult,” lisab Idvani.

Kõigepealt tuli mõistagi hankida tehnika. Aknatootmine eeldab spetsiifilisi seadmeid. „Kui metallikeevitusaparaadil pole vahet, kas keevitad autot või prügikonteinerit, siis meie keevitus sobib ainult akende tootmiseks. Mis võimalik, tegime ise, Euroopast hankisime esialgu kasutatud ja taastatud mõistliku hinnaga seadmed, ainult frees oli päris uus. Nüüdseks oleme kõik vanad seadmed uute vastu välja vahetanud. Tasapisi oleme arenenud ja leidnud endale üle Eesti head esindajad.”

VIRTSUS ON HINGAMISRUUMI Kui Tallinna kogemusega meestelt pärida, millised on Virt-

„Talvekuudel on avatäidete nõudlus väiksem, aga tööd Kvaliteetaknas jätkub,” kinnitab ettevõtte juhatuse liige Indrek Idvani. foto: toomas Šalda

su eelised, vastavad nad nagu ühest suust, et ettevõtluse seisukohalt polegi vahet, küll aga elukeskkonna mõttes. „Siin on rohkem hingamisruumi, aknast paistab meri ja liiklus on rahulik. Kui ongi pingeline, lähed mere äärde, jalutad natuke ja vaim saab jälle värskeks. Muidugi tuleb ettevõtet rajades arvestada, mitu kilomeetrit on Tallinnasse, sest seal on kõige rohkem kliente, aga seni oleme suutnud Tallinna tellimused siit ära katta.”

Iga ülesande jaoks on Kvaliteetaknas pika töökogemusega spetsialistid. Seni pole juhtunud, et mõni ametisse asunu on kiiresti pettunud ja lahkunud. „Oleme palga alati õigel ajal välja maksnud ning püüdnud pakkuda head ja stabiilset töökeskkonda.” Kvaliteetakna palgal on 30 inimest.

Kaadri voolavust ei ole. On mehi, kes on ettevõttes töötanud asutamisest saati. „Et miski valesti läheb, juhtub väga harva, ja kui lähebki, siis avastatakse see kiiresti,” kinnitab Idvani.

Kvaliteetakna kliendid on ehitusfirmad, edasimüüjad ja

eraisikud. „Püsiklientuur on meil soliidne. Erakliendid soovitavad meid naabritele või tuttavatele. Üsna palju on neidki, kes vahetavad kodus aknaid ühe või mõne kaupa. Ehitusfirmad juba teavad, et meie hind on konkurentsivõimeline, ja sageli pöörduvadki ainult meie poole,” on mehed rahul. Nii suudetaksegi ülitihedas konkurentsis ellu jääda. „Eestis jätkub seni tööd kõigile korralikele tootjatele,” kommenteerib Kivisalu.

KORRALIKULT JA KIIRESTI Aknatootmise tähtis tegur on hooajalisus. „Ehitusfirmad tellivad küll aasta ringi, aga eraisikud kaovad oktoobris-novembris ära ja hakkavad uuesti tellima alles siis, kui kevadel aiamaa korras. Talvel löövad kõik tootjad hinna alla, lisaks mõjutavad meie turgu Läti ja Poola tehased,” kõnelevad mehed.

Valiku teeb klient kolme näitaja põhjal: kvaliteet, hind ja tähtaeg. „Aga hinnapakkumiste arv on ikkagi seitse-kaheksa korda suurem, kui reaalselt tellimusi tuleb. Õnneks on

tänu programmidele pakkumiste koostamine üsna lihtsaks läinud,” kiidab Kivisalu.

Arvamus, et enamik vanu nõukogudeaegseid aknaid on uute vastu välja vahetatud, ei vasta tõele. „Meie tootmine kasvas esimesel neljal aastal jõudsalt, masu ajal oli meilgi tellimusi hõredalt. On neid, kes soojustavad näiteks KredExi toel maja ja vahetavad kehvasti sooja pidavad aknad välja. Isegi paarkümmend aastat tagasi paigaldatud plastaknaid vahetatakse uute vastu. Muutunud on nii profiilid kui ka klaaspaketid – ikka parema sooja- ja mürapidavuse suunas. Aknad on paksemad, toekamad, ma-

KUI TALLINNA KOGEMUSEGA MEESTELT PÄRIDA, MILLISED ON VIRTSU EELISED, VASTAVAD NAD NAGU ÜHEST SUUST, ET ETTEVÕTLUSE SEISUKOHALT POLEGI VAHET, KÜLL AGA ELUKESKKONNA MÕTTES.

Tel 5567 2762 513 1679

TOOTA ON LIHTSAM KUI MÜÜA Kvaliteetaken suudaks tootmist kasvatada. „Kui masinad ja spetsialistid olemas, siis aknatootmine pole mingi probleem, vajadusel saab ruume juurde ehitada, töötada mitmes vahetuses või seadmeid juurde hankida, keerulisem on logistika ja turundus. Suured Euroopa aknatehased toodavad üle tuhande akna päevas ja otseselt tootmisega tegeleb seal tõenäoliselt vaid kolmandik või neljandik töötajatest, kõik ülejäänud on teenindav personal,” teab Kivisalu.

Kvaliteetaknal on esindus Rakveres, Kuressaares, Pärnus ja Viljandis, edasimüüjad Märjamaal, Tartus ja Paides, Tallinnas tegutsevad projektijuhid.

Varem sagedane halvustav või üleolev suhtumine plastaknasse on kahanenud. „Eks see maitse ja rahakoti asi ole. Praktilisuse poolest on plastaken kindel valik, hinna ja kvaliteedi suhte poolest kõige mõistlikum, hooldada on lihtne. Õige paigalduse ja hoolduse korral kestab kvaliteetne plastaken oma pool sajandit,” räägib Idvani.

Ettevõtte tuleviku kohta ütlevad juhid, et mõtteid on mitmeid, aga neist on vara rääkida. Pidevalt lisandub uusi tooteid. „Kalleid lahendusi on turul palju, näiteks kardinad, mis liiguvad päikesega ise ette, aga välismaistelt koostööpartneritelt ootame ennekõike mõistliku hinnaga uusi tooteid. Aga nii või teisiti, juba oma nimest lähtuvalt peame meie rõhuma kvaliteedile. Kui kvaliteet on aus, siis firma kestab.”

8 || teHNIka || Maa elu

KuIdO SAArpuu Järva Teataja

V

ast igaüks on meie liikluses kohanud mopeedautosid. Pisikesi neljarattalisi sõiduvahendeid, mille juhtimiseks, kui oled piisavalt vana, ei pea mingit juhiluba olema. Kui elad maal, kehva ühistranspordiühendusega kohas, võib neljarattaline mopeed osutuda tõhusaks abiliseks.

Väätsal elav Loore Sammul sai mopeedauto omanikuks selle aasta veebruaris. Põhjus see, et oli vaja saada liikuma: küll tööle, küll poodidesse.

Mopeedautoga käib Lõõlasse tööle ka Loore Sammuli abikaasa. Auto osteti perre kasutatuna ja remondi pärast suurt väljaminekut pole see nõudnud.

Tavamarsruut on Väätsa– Paide–Türi.

SÕIDAVAD KÕIK „Mul endal autojuhiluba ei ole, pole kunagi ka olnud,” ütles Sammul. „Küll aga läbisin paar aastat tagasi enne mopeedauto muretsemist autokoolis liikluse teoreetilise osa. Minu eesmärk ei olnud autojuhiluba, vaid just seesama teoreetiline osa. Ilma selleta poleks vist küll julgenud mopeedautoga liiklusesse minna. Kui sa ikka ei tea, kellele ristmikul peab teed andma, siis on hull lugu küll,” arutles ta.

Loore Sammuli mopeedautoga saab sõita kaks inimest: juht ja kaassõitja. Kohas, kus oleme harjunud nägema tagumisi istmeid, valitseb tühjus, ja seda ruumi kasutab Sammul näiteks poekottide vedamiseks, nagu ta Paide Maksimarketist väljununa edukalt demonstreerib.

Mopeedauto on hea liiklusvahend ja seda ennekõike seetõttu, et erinevalt kaherattalisest mopeedist on sel katus, samuti läheb sõiduk talvel soojaks ja suvel annab ja-

20. detsember 2018

Mopeedautod annavad maainimesele vabadust

Väätsal elav Loore Sammul sai mopeedauto omanikuks selle aasta veebruaris. fotod: kUido saarpUU

NÕUDED Millised nõuded kehtivad mopeedauto juhile?

Mopeedauto jaoks on enamasti vaja AM-kategooria juhiluba.

Siiski tuleb meeles pidada, et asjaolud sõltuvad täpsemalt auto andmetest ja parameetritest.

AM-kategooria juhiluba vajavat sõidukit võib juhtida alates 14 eluaastast.

Liiklusseaduse § 94 lg 2 kohaselt võib AM-kategooria juhiluba vajavat mootorsõidukit juhtida

ka isik, kellel on mis tahes muu mootorsõiduki juhtimisõigus või piiratud juhtimisõigus. AM-kategooria juhtimisõigust või piiratud juhtimisõigust ei nõuta isikult, kes on sündinud enne 1993. aasta 1. jaanuari ja kes olid käesoleva seaduse jõustumisel (2013. aasta 1. jaanuaril) 16–17aastased.

Noorematelt mopeedauto juhtidelt nõutakse juhiluba.

hutust. Sammuli mopeedautost ei puudu ka luksuslisa – makk.

Pedaale on kaks: pidur ja gaas, käigukast töötab automaatkasti põhimõttel. Ülevaatust sel pisikesel masinal olema ei pea, kindlustus aga küll.

tunnistas, et mopeedautod jäävad silma, seda just maanteeliikluses ja oma väikese kiiruse tõttu. „Maanteel liikuvad mopeedautod tekitavad enda taha autokolonne, teised juhid hakkavad neist mööda suruma ja möödasõit on teadagi mis: kõige ohtlikum manööver meie liikluses,” selgitas ta.

Liiklusseaduse järgi on mopeed kahe- või kolmerattaline

PIGEM AEGLASED Liikluspolitseinik, Pärnu politseijaoskonna välijuht Ivo Haav

Allikas: Maanteeameti eksamiosakonna juhataja Tarmo Vanamõisa

mootorsõiduk, mille valmistajakiirus on üle 25, kuid mitte üle 45 kilomeetri tunnis ja mille töömaht sädesüütega sisepõlemismootori korral ei ületa 50 kuupsentimeetrit. Mopeediks loetakse ka eelnimetatud tingimustele vastavat kerget neljarattalist mootorsõidukit, mille tühimass ei ületa 350 kilogrammi.

See tähendab, et kõik ülejäänud maanteel liikuvad sõidukid on mopeedautost üldjuhul kiiremad.

Haav lisas, et tihti ei ole mopeedautodega sõitjad nii kogenud liiklejad, et oskaksid maanteel teistega arvestada. „Selle asemel et tee ääres sõita, kiputakse liiklema pigem keset sõidurada. Sõiduvahend ise – mis sest, et mopeedauto – on oma suuruselt pisema tavaauto mõõtu ehk võtab ruumi sama palju kui auto, aga aeglane liikumiskiirus on see, mis tekitab probleeme.”

Halvustavat või ülbet suhtumist Loore Sammul liiklu-

Pakume tööd

CE-kategooria juhile, kes oskab eesti keelt ja omab töökogemust pool- ja/või täishaakel Stabiilne töö Soome ja Rootsi vahel Tööaeg vahetustega – 2 nädalat tööl ja 1 kodus Lisainfo: Andrus Laul tel 5340 0065 alonewolf.ee

ses kogenud ei ole. „Ütleme, et mul on vaja sõita Türile. Kui ma näen, et minu taha on kogunenud autod, siis tõmban tee paremasse serva ja lasen kiiremini liikujad sujuvalt mööda.”

Rollerauto juhina oskab Sammul märgata liikluses teisi samasuguseid mootorsõidukeid. „Rollerautosid tuleb üha juurde. Kui veel veebruaris nägin selliseid linnapildis üksikuid, siis nüüd, paar kuud hiljem, on neid kindlasti juba rohkem,” on Sammul pannud tähele.

Seda tähelepanekut kinnitab ka liiklusregistri vastav statistika. Maanteeameti avalike suhete osakonna peaspetsialist Merit Mähar vahendas, et septembri keskpaiga seisuga oli liiklusregistris arvel 1306 mopeedautot. Vastava, L6e-kategooria sõidukite arv on viimastel aastatel üha kasvanud.

Kui 2014. aastal oli mopeedautosid 247, siis mullu oli nende arv juba 1018.

MOPEEDAUTODE MÜÜK KASVAB

M

opeedautosid müüva ettevõtte OÜ Autosõit müügijuht Toomas Alekõrs tõdes, et Eestis on huvi mopeedautode vastu suurenenud. Uute neljarattaliste mopeedide osakaal moodustas näiteks 2016. aastal kogu turust 3%, aastal 2017 juba 6%. „Kuna tegemist ei ole laiatarbekaubaga, vaid tootega, mis on mõeldud spetsiifilisele grupile, siis müügiarvud ei ole suured,” märkis Alekõrs.

Mopeedauto kliendid võib tema ütlust mööda tinglikult jagada kolme gruppi. Esiteks noored vanuses 14–18 aastat.

Teiseks vanemad kui 18aastased, kellel ei ole B-kategooria juhtimisõigust. Ning kolmandaks eakad, kelle tervislik seisund ei vasta enam mootorsõidukijuhile kehtestatud nõuetele. „Praegu on põhiline ostja eakas inimene, kelle sissetulek on üldjuhul pension. Seega nende huviorbiidis on kasutatud masinad,” ütles Alekõrs.

Uute mopeedautode müüki pärsib tema sõnul aga see, et liisingufirmad ei soovi neid rahastada ja kindlustusfirmad ei ole väga altid neile ka kaskokindlustust pakkuma. Liisingufirmad soovitavad nende ostu vormistada laenuna, mille omafinantseering ja intress on aga autoliisinguga võrreldes tunduvalt kõrgem. (Postimees)

Maa elu || kINNIsVaRa || 9

20. detsember 2018

rIINA MArTINSON Maa Elu

K

ui sooviks oma kinnisvara ruttu maha müüa, siis mis on edu võti? Kõigil maakleritel, kellega Maa Elu rääkis, oli sellele küsimusele üks konkreetne vastus – hea hind.

Hind peaks hea olema loomulikult ostja vaatenurgast.

LVMi kutseline maakler Ingmar Saksing näeb praegu, et müüjad ootavad hinnatõusu. „Kinnisvara müügiga alustades arvestatakse, et hinnad tõusevad, ja selle järgi määratakse müügihind. Tegelikult näitab elu, et tänased ostjad hinnatõusu vastu võtmas ei ole,” nendib ta. „Praktikast on mitu näidet, kus 30 000 – 40 000 eurot maksvad ja korras põhikonstruktsiooniga maamajad leiavad kiiresti ostja. Kui aga sama asja eest küsida 60 000 – 80 000, siis huvi lihtsalt ei ole.”

Kinnisvaraeksperdi Pärnu maakler Arne Pent kinnitab, et alati on edu võti väiksem hind. „Kui müüki tuleb 1–2toaline madalama korruse korter, mille hind on turuhinnast 5–15 protsenti odavam, siis selle müümine ei võta rohkem aega kui paar nädalat. Sellise kinnisvara järele on suur nõudlus,” räägib ta.

Sama kogemus on Arco Vara Viljandi osakonna juhil Aime Opermannil. „Kui tuleb müüki hea ja õige turuhinnaga 2–3toaline korter, mis asub esimesel või teisel korrusel ja on heas seisukorras, läheb kiiresti müüki, isegi nädala-kahega.”

SUURED PÕLLUD Jätkuvalt on minev kaup metsa- ja põllumaa. „Põllu puhul on väga nõutud suuremad maaüksused – mida suurem, seda parem,” märgib Pent. „Nende ostjad on põllumajandusettevõtjad. Eriti kuum on nõudlus, kui müügipakkumisel oleva maatüki läheduses on mitu tugeval järjel talu või põllumajandusega tegelevat ettevõtet.”

Kindlasti on klientide huvi garanteeritud, kui müügis on veekoguäärne kinnistu. „Kinnisvaraliigid, mis on väga nõutud ja mille nõudlus ületab pakkumist, on veekoguga piirnevad hoonestamata ja hoonestatud kinnistud,” kinnitab Pent.

Viljandimaal künklikul maastikul asuv suure krundi ja avara planeeringuga maja on hea näide kinnisvarast, mis soodsa hinna korral meelitaks kohale hulga huvilisi. foto: erakoGU

Müüja ootab hinnatõusu, ostja odavamat hinda „Paraku on päris veepiiriga kinnisvara müügis suhteliselt vähe.”

Viljandimaal otsitakse palju maakonnakeskuse läheduses asuvat kinnisvara, eriti viie kilomeetri raadiuses. „Möödunud suvel vahendasin kahe maja müüki, mis asusid kahe-kolme kilomeetri kaugusel Viljandist, ja huvilised tekkisid niipea, kui olin kuulutuse sisestanud,” kirjeldab Opermann. „Veel on elav huvi üürikorterite vastu, rohkem tahetakse 2–3toalisi kortereid.”

ISE TEHTU VENITAB Paremini läheb kaubaks väga heas seisukorras korter või kui korter on remontimata, peab hind olema tunduvalt odavam. „Neid kortereid ostavad investeerijad, kes renoveerivad ise korteri, või noored pered, kel-

lel ei jätku raha, et osta väga heas seisukorras korter,” seletab Opermann.

Kinnisvara hinnal hoiab piduri peal asjaolu, et pangast on järjest keerulisem laenu saada. Üsna tihti võib põhjus peituda selles, et inimesed on oma

PANGAST ON JÄRJEST KEERULISEM LAENU SAADA. ÜSNA TIHTI VÕIB PÕHJUS PEITUDA SELLES, ET INIMESED ON OMA KORTERISMAJAS TEINUD MUUDATUSI, AGA DOKUMENDID ON KORDA AJAMATA.

korteris-majas teinud muudatusi, näiteks vaheseinu eemaldanud, katusekatet vahetanud või paigaldanud õhksoojuspumba, aga dokumendid on korda ajamata. „Kui klient jõuab panka ja pank näeb, et dokumendid pole korras, siis just selle tõttu jääb palju kinnisvara müümata. Pank lihtsalt ei anna enne laenu, kui dokumendid korras,” räägib Opermann. „Samuti on pangad hakanud valima, millist vara nad tagatiseks võtavad. Kui vara on nende jaoks nõrk, siis küsivad ostjalt suuremat lisatagatist. Seegi takistab sageli müüki, et ostjal ei ole omafinantseeringut.” ÕIGLANE HIND? Milline on siis õiglane hind, mida müügikuulutuses küsida?

Et teada hinda, millega tasub müüma hakata, soovitab Sak-

sing tellida hindamisakti või vähemalt konsulteerida kutselise maakleriga.

Kui hakata ise portaalides sarnaste objektide pakkumisi uurima ja nende järgi hinda kujundama, siis ei pruugi kõige kiirema lahenduseni jõuda, sest tihtipeale pannakse objekte müüki turuhinnast kallima hinnaga ning vahe esialgu küsitava ja tehinguhindade vahel võib olla üsna suur. Kui müük ei edene, võib ju hinda alla lasta, aga see kõik on lisakulu, sest vahepeal kulub raha nii müügikuulutuse avaldamise kui ka kinnisvara ülevalpidamise peale.

KIIDA OMA VARA Maamaja müües on loomulikult tähtis looduskaunis koht, samuti asjaolu, kas müüja suudab piisavalt vara positiivseid omadusi välja tuua.

· Korterelamute kompleksne renoveerimine · Fassaadi- ja katusetööd · Elamute ehitus · Omanikujärelevalve Tel 509 7953 · dominos@dominos.ee Foto jäädvustas läbi droonisilma Erametsakeskuse kontrollüksuse kvaliteedinõunik Andres Orula

www.dominos.ee

Kinnisvarabüroo Uus Maa maakler Sabine Liias müüs hiljuti maja Otepää künklikul maastikul järve ääres ja nimetab kahekuulist müügiaega väga kiireks. „Kindlasti oli maja veekoguäärne asukoht plussiks, kuid ka ülevaatlikud fotod, mis andsid infot, kui kaugel majast on järv,” nimetab ta. „Hooneid annab renoveerida ja muud inimese kätega tehtavat ka, kuid asukohta mitte. Seda tuleb osata müügi juures rõhutada. Asukoht veekogu ääres või paksus põlismetsas loovad eelduse kiireks müügiks, kuid ainult sel juhul, kui see info jõuab potentsiaalse ostjani.” „Meil on ka kliente, kes soovivad väikelinnast maale tallu kolida, sest linna lähedal maal on majal soodsam hind, samuti väiksem ja turvalisem kogukond,” toob välja kinnisvarabüroo Uus Maa kutseline maakler Ülle Mainsoo.

On tekkinud hulk inimesi, kes soovivad Harjumaalt ära kolida. Enamasti on need pered, kes mõtlevad, kuidas lapsed saaksid rahulikuma elukeskkonna ja iseseisvalt jalgsi kooli ja huviringidesse liikuda.

Neile on asukoha valikul tähtis kogu infrastruktuur: korraliku kõvakattega tee, ühistransport ja eriti just koolibuss, kindlasti kiire interneti võimalus, sest enamik maalekolijaist teeb kaugtööd. Tihti tuleb ette, et üks inimene perest on saanud piirkonda tööd ja teine teeb kaugtööd või teevad mõlemad kaugtööd.

Säärase ostuhuviga vaadatakse ringi näiteks Pärnumaal. Neile klientidele ongi põhiline just korraliku infrastruktuuri olemasolu ja maja hinnaklass võiks jääda 35 000 euro juurde. Maamajade soodne hind on eriti oluline, sest linnast kaugel asuva maja ostu pangad eriti finantseerida ei taha.

Mainsoo müüs hiljuti suure renoveerimist vajava maja Mustla alevikus. Põhjus, miks valiti just see maja, oligi asjaolu, et Mustlas on kool, lapsed saavad jala kooli, on olemas perearstikeskus, väga hea hambaarst, kes on hinnatud isegi viljandlaste hulgas, ning mõnus seltsielu. „Kinnisvara hinnad on samuti mõistagi paremad kui Viljandis,” loetleb Mainsoo. „Näeme ka, et Suure-Jaani on samamoodi väga hea potentsiaaliga väikelinn, kus avatakse tervise- ja veekeskus, kus on lasteaed ja gümnaasium ning maaliline maastik.”

10 || keskkoNd || Maa elu

20. detsember 2018

Eraisikud saavad toetust ühisveevärg SIrJe NIITrA Maa Elu

ui seni on Keskkonnainvesteeringute Keskus toetanud rohkem ettevõtteid, kohalikke omavalitsusi ja muid organisatsioone projektides, mis aitavad keskkonda säästa ja parandada, siis nüüd saavad rahalist abi ka eraisikud, et liituda ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga.

Keskkonnainvesteeringute Keskuse juhataja Veiko Kaufmann, kuuldavasti saate nüüd aidata neidki paljusid maaperesid, kel praegu veel kodus vett sees ei ole ega reovesi majast välja ei jookse. Mil määral seda teha saate?

Oleme teadlikud muredest, mis inimestel selles valdkonnas on – kohalikud omavalitsused on seda infot kogunud ja meile edastanud. Kahjuks ei saa me aidata veel kõiki ja mitte täiel määral. Aga reovee kogumise aladel, kus on vähemalt 2000 tarbijat, saame aidata liitumispunktist vee- ja kanalisatsioonitorustiku ehitamist majani. Samuti toetame kogumismahuti paigaldamist või selle ümberehitamist.

Viimast siis, kui puudub ühiskanalisatsioon ning on teada, et ühisveevärki ja -kanalisatsiooni lähima viie aasta jooksul ei rajata.

SIIANI OLEME TOETANUD VEE-ETTEVÕTJAID MAGISTRAALTORUSTIKE RAJAMISEL, AGA OMA KRUNDI PIIRES PIDI INIMENE ISE ÜHENDUSE VALMIS EHITAMA. Siiani oleme toetanud veeettevõtjaid magistraaltorustike rajamisel, aga oma krundi piires pidi inimene ise ühenduse valmis ehitama. Kõik see puudutab maamajapidamiste kõrval ka paljusid linnainimesi, kel on ühenduse loomine magistraaliga seni üle jõu käinud. Asja peamine mõte on elu mugavaks muutmise kõrval, et reovett ei lastaks kuhugi kraavi loodust saastama.

Lisaks on praegu olemas hajaasustuse programm, mida rahastab kolmandiku ulatuses kohalik omavalitsus, teise kolmandiku annab Eesti riik Riigi Tugiteenuste Keskuse kaudu ja ülejäänu peaks inimene ise leidma. Sama programmi raames on võimalik lisaks puurkaevu tegemisele oma elamise juurde ka sissesõiduteed rajada ja elekter sisse tuua. Kuna seda programmi rahastab osaliselt ka kohalik omavalitsus, siis peaks taotleja olema kohalik elanik, kelle maksud laekuvad sellesse omavalitsusse. Soovitan Riigi Tugiteenuste Keskuse kodulehel järgmise

taotlusvooru infol silma peal hoida.

Võib muidugi ka olla, et maakodu asub 2000 tarbijaga reoveekogumise alal, nagu näiteks endised suvilapiirkonnad Muraste, Vääna-Jõesuu, Pirita jõe äär, Laulasmaa, Narva-Jõesuu, millele annabki KIK toetust. Umbes poole ulatuses tuleb omavahendid siiski endal leida. Keskmine toetuse summa on jäänud 2000–2500 euro ringi. Juuni algusest, mil seda on jagatud, on selleks ette nähtud kümnest miljonist eurost taotlusi esitatud juba üle kahe miljoni peale. Nii et mahtu veel on ja kõik taotlused on teretulnud.

Kas toetate ka väikeste maateede ehitust või tuleb need pigem ära metsastada, nagu regionaalminister hiljuti soovitas?

Otseselt mitte, kaudselt aga küll. Toetame looduskaitseobjekti hooldamiseks mõeldud juurdepääsutee rajamist ning vajadusel truupide ja sildade paigaldamist. Arvestades praegust asustustihedust, on muidugi meie riigi teedevõrk üks suuremaid, sest osa külasid on inimestest tühjaks jäänud.

Mõne tee hooldamine võib olla omavalitsusele tõesti küsitava väärtusega. Samas peame ju soodustama puhtas looduses elamist ja töötamist ka edaspidi.

Teil on olemas meede, mis mõeldud lasteaedadele. Mida see endast kujutab?

rajamist, samuti küttetorustike soojalekete vähendamist ja uute kaugküttesüsteemide rajamist. Üks oluline teema on alternatiivkütus transpordis. Pärnu linnas on biometaanile üle läinud juba 18 linnaliinibussi, sama plaanib sealne maakond.

Pärnu on eeskujuks, kindlasti tulevad teised maakonnad riburada pidi järele. Hea näide on Viljandimaal Koskveres Mangeni farmi lüpsilehmad, kelle lägast, silost ja sõnnikust toodetakse Siimani biometaanijaamas rohegaas, mis tarbitakse sada protsenti Eesti transpordis.

Peale keskkonnasäästmise toetame kaudselt maaettevõtlust, mis on meile väga oluline.

Näiteks on meil ettevõtete ressursitõhususe meede, mille kaudu läks üsna suur toetus, üle kahe miljoni euro, Tartumaale Luunja valda Palmako liimpuidutehasele, mille tsehhis võeti kasutusele innovaatiline tootmisliin. Sellisel juhul tehakse enne alati ressursiaudit ja oleme ise ka aidanud audiitoreid välja õpetada.

Toetame ka jäätmete uuesti ringlusse minekut, sealhulgas jäätmejaamade rajamist, samuti ohtlike jäätmete kogumisringide käivitamist.

Eks see kõik aitab peale keskkonna puhtamaks muutmise edendada ka maapiirkondade ettevõtlust ja luua uusi töökohti.

Ressursitõhususe investeeringute väikeprojektide

See meede on mõeldud munitsipaallasteaia hoonete energiasäästlikumaks muutmiseks, et vähendada nii-öelda välisõhu kütmist ja parandada sisekliimat. Selleks tuleb tavaliselt uuendada kütte- ja ventilatsioonisüsteemi, soojustada seinu ja katust. Renoveerimise tulemusel peaks olema saavutatud vähemalt energiaklass C. Mõnevõrra teeb praegu muret ehitushindade tõus, kuid üldiselt toimib see meede päris hästi. Kogu eelarve oli 14 miljonit eurot ja see oli mõeldud 52 lasteaia peale üle terve Eesti. Lõpetatud on tööd kahes kohas – Tiheda lasteaias Jõgevamaal ja Vinni lasteaias Lääne-Virumaal, kuid lähiajal on valmimas teisigi. Kõigepealt tehakse energiaaudit, millest selgub, kus on kadu kõige suurem ja millist süsteemi tuleks uuendada. Lisaks energia kokkuhoiule saavad lasteaia töötajad ja lapsed selle tulemusena endale soojemad ja parema õhuga ruumid. Enamasti hõlmab see ka valgustuse väljavahetamist tänapäevasema vastu.

kohta tooksin esile, et neid soovime menetleda võimalikult kiiresti. Otsuseni jõuame 20 päevaga, tavaliselt on suurprojektide puhul selleks aega kuni 60 päeva. Mõistagi peab kontroll olema siiski piisavalt põhjalik, et oleks tagatud toetusraha sihipärane kasutamine.

Millised vahendid KIKi kasutuses üldse on, millist raha ja kui palju keskkonnaprojektidele jagada saate?

Kõigepealt räägime Euroopa Liidu toetustest ehk struktuurivahendidest, aga meie kasutada on ka siseriikliku keskkonnaprogrammi vahendid, mis tulevad Keskkonnaministeeriumi kaudu riigieelarvest.

Kolmandaks saame keskkonna parandamiseks vahendeid heitmekaubanduse kauplemise süsteemist ehk süsihappegaasi kvootide müügist. Varem tegelesid meil nende rahastusallikatega kaks eraldi üksust, nüüd on need efektiivsuse, kokkuhoiu, valdkonnastumise ja sünergia eesmärgil ühendatud.

KIKi kaheksateistkümne tegutsemisaasta jooksul oleme toetanud ligi 20 000 keskkonnaprojekti. Aastail 2014–2020 oleme struktuurivahendite ja heitmekaubanduse kauplemissüsteemi vahenditest rahastanud 1475 projekti kokku 316 miljoni euroga. Keskkonnaprogrammist oleme aastail 2014–2018 rahastanud 4227

projekti ligemale 165 miljoni euro eest.

Kui palju teil tööjõudu on? Kas KIK on üle Eesti esindatud?

Üle Eesti on meil viis regiooni ja sealsed inimesed teevad lisaks igapäevasele projektitööle vajadusel paikvaatlusi ehk järelevalvet kohtades, kuhu meie kaudu avalik raha on läinud. Kokku on töötajaid 60, neist põhiosa moodustavad projektide koordinaatorid, kes suhtlevadki toetuse saajatega ja selgitavad neile vahel keerukana tunduvaid dokumente ja seadusi lihtsas keeles lahti.

Samuti aitavad meie spetsialistid projektide koostamisel ja elluviimisel. Peale selle veame põhikoolilastele mõeldud keskkonnateemalist videokonkurssi Mini Negavatt ja 18–30aastastele mõeldud nutikate ressursisäästuideede konkurssi Negavatt. Meie töötajad on enamasti kõrgema haridusega, suur osa neist loodusteaduste kallakuga oma ala asjatundjad, kes saavad töö eest väärilist tasu.

Keskkonnainvesteeringute Keskuse juhataja Veiko Kaufmann. foto: erakoGU

Osta, müü ja rendi targalt!

Soovid müüa edukalt?

Lisa kuulutus või oksjon.

TASUTA

ARVESTADES PRAEGUST ASUSTUSTIHEDUST, ON MUIDUGI MEIE RIIGI TEEDEVÕRK ÜKS SUUREMAID, SEST OSA KÜLASID ON INIMESTEST TÜHJAKS JÄÄNUD. Üks peamisi valdkondi, mida toetate, on seotud taastuvenergiaga. Kui suured need summad on?

Oleme palju toetanud hakkpuidul töötavate katlamajade

Suurim maa ja metsa müügiportaal Eestis.

Müügiinfo jõuab hetkega enam kui 800 ostjani.

Maa elu || keskkoNd || 11

20. detsember 2018

gi ja kanalisatsiooniga liitumiseks PROJEKTID Mõned keskkonnaprogrammist toetatud projektid • Ühisvee- ja kanalisatsioonitorustike rajamine Kaarepere külas Jõgevamaal ja Ubja külas Lääne-Virumaal • Audru osavalla ja Raplamaa elanike ohtlike jäätmete kogumisringid • Emumäe matkaradade rekonstrueerimine, Kärstna mõisa rahula kiviaia restaureerimine • Soome lahe veealuse müra uuring, Haapsalu linnale niiduk Tagalahe meretaimestiku niitmiseks • Võru vallas Raistes

• • •

• •

endise põllumajandushoone lammutamine, Viljandimaal Marna külas 85 tonni vana väetise kõrvaldamine Eistvere järve ujuvsilla ja Emajõe kallasraja rajamine E-Piima biokatlamaja Järva-Jaanis, Aegviidu biokatlamaja Käva 2 kaevanduse sissevarisenud surfiava korrastamine Ida-Virumaal Palade Loodushariduskeskuse kiviminäitus Hiiumaal Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu Puuinfo projekt Allikas: KIK

Palade Loodushariduskeskuse kiviminäitus Hiiumaal.

WWW.ERT.EE

Maa elu || VIljaVeskI || 13

20. detsember 2018

Unustamatu 1988. aasta „Viljaveskis”: rõõm ja mure käsikäes Maa Elu jätkab 18. oktoobri ja 8. novembri lehes alustatud ülevaadet omaaegse „Viljaveski” saadetest 1988. aastal.

eNe pAJulA ajakirjanik

1

6. juunil 1988 juhtus midagi enneolematut – pärast mitut rahumeelset öölaulupidu vabastati Karl Vaino EKP KK 1. sekretäri ametist ja kutsuti tagasi Moskvasse. Tema asemele määrati Vaino Väljas, kes oli rahvale tunduvalt meelepärasem. Inimeste enesekindlus tõusis, nagu ka usk sellesse, et ühel meelel olles nad võivadki oma tahtmist saada. Kui ülevaid tundeid 1988. aasta suvi eestlastes ka tekitas, läks elu esialgu edasi endist rada.

NOKK KINNI, SABA LAHTI 20. juuni saadet alustas Mati Narusk kõneka muusikapalaga „Ei saa mitte vaiki olla”. Kõnekas oli ehk seegi, et saade läks veerand tundi üle lubatud pikkuse – see kestis 75 minutit lubatud 60 minuti asemel. Narusk lähetas teele jaanipäevaeelsed head soovid kõigile, kelle südameis loitis õigluse tuli, aga sellega oli saate pidulik osa läbi.

Seekord oli saatejuhile abiks tulnud ETV õppestuudio praktikant, ameti poolest Rakvere rajooni Õitsengu kolhoosi peaveterinaararst Kalmar Kala, kes rääkis sellest, millest kõige paremini teadis: „Piima GOST (Nõukogude Liidus kehtinud riiklik tehniline standard) on muutunud, aga selle saavutamine pole reaalne. Eelmine piimastandard pärineb 1970. aastast ja on oma aja ära elanud. Uus GOST on esitatud piimakombinaatidele, aga majanditele on öeldud vaid seda, et see hakkab kehtima uuest aastast. Majandeil on viimane aeg hakata ennast sellega kurssi viima, sest rangematele kvaliteedinormidele mittevastav toodang läheb madalamasse sorti ning selle eest saab vähem raha. Uue GOSTi järgi ei tohi vastuvõetava piima temperatuur ületada +10 ja eriti head hinda hakatakse maksma sellise piima eest, mille temperatuur ei ületa +5 kraadi. Tore lugu küll, sest möödunudaastasest jahutusseadmete vajadusest rahuldati ainult veerand.

On see siis käsu- või kasumajandus? Teame, et ei jätku pesuvahendeid ega sooja vett, piimal on söödamaitse, puudu on ligi 400 lüpsjat.”

Piima kvaliteedist rääkis Kalmar Kala ka 5. juulil, seekord Paide piimakombinaadis.

Seal tõdes ta nukralt, et kõrgemat sorti piima varuti eelmisel aastal kahjuks vaid 37,4%, ja sellest juba Emmentali juustu ei tee.

Veel korra rääkis Kala piimast, täpsemalt individuaalsektori piimakarja iga-aastasest vähenemisest, 30. augustil: „Piimapunktide ja meiereide kaotamisega tehti loomapidajatele karuteene. Praegused piimaringid ei õigusta ennast, sest suvel kipub piim seal hapuks minema, talvel külmuma. Lehmapidajad aga ootavad tundide viisi au-

tot. Probleem on ka piima kvaliteedis. Kogu individuaalsektori piim valatakse ühte tsisterni ja kombinaadis tehakse üks proov – piim läheb igal juhul II sorti, sest I sordi hinda pole individuaalsektorile ette nähtudki.” Ja ta lisas: „Aastaks 2000 kavatsetakse Eestisse rajada 10 000 talu – aga kui suhtumine piimatootjasse ei muutu, siis on see äärmiselt küsitav.”

HÄDA, MIS TAEVANI KISENDAS Nii et kaugeltki kõik ei olnud ülev ja rõõmust ülevoolav. Tollaste põllumeeste mällu jäi too aasta, nagu ilmselt jääb ka tänavune suvi, erakordse põua poolest.

18. juuli saadet alustas Rein Hanson nukral noodil: „Viimaste päevade ja nädalate põhiteema on aga vähemasti LääneEesti rajoonides põud. See imekaunis suvi, mis suvitajate jaoks võib kogu sajandikski unelmate suveks jääda, tähendab Saaremaa, Hiiumaa ja Haapsalu rajooni põllumeestele ka paljude aastakümnete kõige karmimat põuda. Ärgu teiste rajoonide maamehed minust valesti aru saagu – tean küll, et see suvi on omamoodi karm ja kapriisne olnud igal pool, ent LääneEestis on seekordne põud võtnud tänaseks juba loodusõnnetuse mõõtmed. Nagu palju-palju aastaid tagasi on selle õnnetuse epitsenter jälle Saaremaal, kus omakorda üks kõige enam kannatanud piirkondi on Sõrve.

Masendav on vaadata lambakarjamaad, kus maa on mustale mullale näritud, masendav on näha oma füüsiliste eelduste poolest lopsakat rohusööta vajavat musta-valget karja rebasevärvi maal jooginõude ümber rüselemas; masendav on näha kalli raha eest parandatud poolesajahektarist uudismaaobjekti madalal maal, kus pole tärganud mitte ükski odratera, masendav on eemalt päris ilus paistev kollane rukis, kus kõrred ometigi paiknevad viiesentimeetriste vahedega.

Nii see põllumehe elu on.

Halisemata siinkohal ülearu pikalt juhtunu üle, mida niikuinii enam ka kõige kangema dekreediga parandada ei saa, mõtlen lihtsalt, kuidas edasi. Mulle meenub ühe meie vabariigi väga kõrge ülemuse sõnavõtt kevade lõpul, kui ta ütles, et meie toidulaud on garanteeritud, kuivõrd põllumees olla planeerinud tänavuseks terasaagiks 35 ts/ ha. Ah see siis oligi see ainus ja kindel garantii? Millal ometi saame aru niisugusest laste liivakasti tasemel planeerimise hukatuslikkusest? Muidugi, plaan võiks olla veel tänagi reaalne, kui põl-

PRAEGU OLEME ÜHENDANUD VALDU, KUNAGI – ENAMASTI 1970.

AASTATEL – ÜHENDASIME KOLHOOSE. KÕIK KOKKUHOIU NIMEL, NII PRAEGU KUI KA SIIS.

„Viljaveski” üks omaaegseid saatejuhte Märt Müür 1990. aastate alguses. foto: meelis lokk / sCanpiX

lumehe kaubanduspartneriks poleks riik abstraktselt, vaid usaldusväärne varudega partner. Niisuguses olukorras ostab põllumees kogu maailmas lihtsalt raha eest vilja juurde, söödab oma loomad ja täidab oma lepingud, kuigi muidugi kasinama tuluga kui heal aastal. Aga meie põllumehel pole paraku aimugi, kui palju ta vilja juurde osta saab. Mõistlik maamees tapaks sel sügisel karja väiksemaks, et ülejäänud osa täisväärtuslikult toita, aga kes seda lubab ja mis siis homme saab? Olen 100% nõus, et lõpuks leitakse mingeid võimalusi ja vahendeid nagunii ja selleks, et hädalisi aidata, ATK ülepea olemas ongi, aga milleks kõik see teadmatus ja närvikulu seal vahepeal? Mis teha, esialgu on elu veel just niisugune …” lõpetab Hanson oma monoloogi sama kurval toonil.

2. augustil kordab sama juttu Märt Müür: „Maamees ütleb, et kui kombainid viljas, siis ka sügis käes. Selle järgi võttes peaks sügis juba paar nädalat vana olema ja sealjuures üsna kahvatu näoga, sest suvine põud on viljatera peeneks küpsetanud ja saak loodetust tublisti väiksem. Rajoonides loetakse-rehkendatakse kokku alla 20 ts/ha (plaan oli, teadagi, saada üle 35). Aga parata pole midagi, ilmataat käsukorrale ei allu.”

Põuast ei pääse üle ega ümber Mati Naruskki 30. augusti saates: „Põllumees külvas tänavugi seemne suurte ootuste ja lootustega mulda, aga … aastad pole vennad. Nüüd on 8 ts/ ha saak mõnele majandile hea tulemus, sest paljudelt põldudelt pole kõrtki koristada. Elama aga peab ja õnneks on olukord piirkonniti ka mõnevõrra erinev. Paide rajoon sai põua tõttu pisut vähem kannatada, aga nüüd teevad sajud liiga ja ega ole kerge siingi.”

Narusk saab saatelõigu lõppu lisada ka midagi head: „Kirna kolhoosis aga on suudetud 80% teraviljast koristada ja saak on 29,2 ts/ha, mis on

vabariigi paremaid – kui mitte parim.”

EI OLE MIDAGI UUT SIIN PÄIKESE ALL Kõik kordub. Enam-vähem igale tänapäevasele protsessile võime leida minevikust paarilise.

Praegu oleme ühendanud valdu, kunagi – enamasti 1970. aastatel – ühendasime kolhoose. Kõik kokkuhoiu nimel, nii praegu kui ka siis. Ja nagu praegu ei ole kõik läinud kui lepase reega, ei läinud ka siis.

16. veebruaril võttiski Märt Müür uuesti kõne alla ühe pikalt vindunud probleemi: „Nüüd aga loo juurde, mis on meie põllumajandusele tüüpiline. Nimelt ühendati 12 aastat tagasi Sandla sovhoos Kõljala sovhoosiga. Keskus jäi Kõljalasse, sovhoos jäi sama nime kandma ja Sandla inimesed hakkasid end tahes-tahtmata ääremaalastena tundma.

Sandla sovhoos oli 11 000 ha suur, Kõljala 6000 ha, mõlema majandus vastuvõetaval järjel ja inimestel oli mõlemal puhul oma majandi tunne hinges.

Kuid ometi pandi leivad tol ajal käsu korras ühte kappi. Ja nüüd on rahval juba paar aastat soov uuesti lahku minna. On peetud koosolekuid ja hääletatud, kuid lõpliku otsuseni pole jõutud ja see teeb inimesed nõutuks.”

Müür ajab juttu Sandla osakonna töökoja ja aiandi töötajatega. Jutuajamisi kokku võttes võib öelda, et: • elu siinmail on viimastel aastatel kehvemaks läinud; • 12 koos elatud aastaga on üle 100 töötaja vähemaks jäänud, sest kultuurielu on soikunud, noortel pole meelepärast tegevust ja nii minnaksegi ära; • asjaajamine on keeruline, sest keskusesse on siit kümmekond kilomeetrit, kuid iga vajaliku jupi järele tuleb sinna minna. Keskuse rahvas pole ka eriti lahke, hoiab kõike oma meestele.

Müür: „Inimestel on lastud kolmel korral hääletada. Ühel korral oli hääletus isegi salajane ja iga kord saadi vastuseks, et

lahutame, ometi on ikka kokku jäädud. Miks?”

Direktor Tõnu Hütt: „Tulid isemajandamine ja enesefinantseerimine ning kui olime kõik poolt- ja vastuargumendid läbi rehkendanud, siis leidsime, et pole õige majandit kaheks lahutada, sest siis ei vea välja üks ega teine. Niisiis oleme otsustanud oodata 1988. aasta lõpuni ja otsustada siis.”

Sama teema natuke teisest nurgast võttis 29. märtsil üles Rein Hanson: „Haapsalu rajoonis lahutati selle aasta jaanuaris endine suur Karuse kolhoos kaheks: Vatla ja Karuse kolhoosiks. Muidugi oli see lahutamine omaaegse administreeritud liitmise n-ö vigade parandus,

aga probleem pole selles. Probleem on selles, et lahutamisel tekkisid arusaamatused sotsiaalehitusse paigutatud vahendite jaotamise pärast ja kokkuleppele pole ikka veel jõutud.

Põhivaidlus käib kuue korteri kasutamise ümber, kusjuures Vatla kolhoosi esimees ütleb, et kui need korterid nende kasutusse jäävad, siis neil muid rahanduslikke pretensioone ei ole. Karuse esimees ütleb, et nendest korteritest pole inimesi keegi välja ajanud ja nad võivad seal sees elada, kuni Vatlas uued majad valmis saavad.

Vatla esimees ütleb, et suuline lubadus ei maksa midagi, tema jääb rahule alles siis, kui see on ka paberil fikseeritud.

Haapsalu ATK esimees Toivo Kivimäe kinnitas, et probleemi on arutatud ATK nõukogus ja seal lubas Karuse samuti, et inimesed võivad seal edasi elada, nii et tema ei näe edasiseks protsessimiseks enam põhjust. Ometigi pole kokku leppida õnnestunud.

Hullemgi veel. Hanson: „Eilseks kutsuti kokku Vatla kolhoosi üldkoosolek, et võtta vastu seisukoht Karuse kolhoosi vara jagamise asjus. See koosolek näitas armutu selgusega, kui vägivaldne, ülekohtune ja aastakümneid pikki pingeid tõi kaasa omaaegne majandite sunniviisiline liitmine. Sellega kaasnes tänaseni tajutav stress, inimeste kodupaikadest minemasundimine, töötahte langus ja mis kõik veel. Koosolekul süüdistati ATK juhatajat, juhataja asetäitjat ja ATK nõukogu esimeest äraostmisest ja altkäemaksust kuni alkoholi kuritarvitamiseni välja. Vastavalt üldkoosoleku protokollile otsustas Vatla kolhoos Karuse kolhoosi kohtusse kaevata. Nii et lahutus kestab.”

Seemnekartuli tellimused (Eesti esimene paljundus): Red Sonia Finka Corinna Elfe

Quarta Laura Agria

Tel 509 8691, www.heakartul.ee

14 || IlMa- ja taIMetaRk || Maa elu

20. detsember 2018

IlMATArK

JÜrI KAMeNIK

ilmatark

KUIDAS ARENEB JÄÄ LÄÄNEMEREL

K

Kuuseokastest tehtud jook aitab väsimuse vastu, annab elujõudu ja maitseb hästi.

foto: marko saarm / sakala

Kuusk ei ole pelgalt jõulupuu KATrIN luKe fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

K

uusk tuleb kord aastas jõulukuul kõigile meelde, ka päris looduskaugele inimesele. Samas pakub kuusk loomadele aasta läbi peavarju, kaitset ja sooja, inimesele toitu ja ravi. Kui inimene siitilmast lahkub, kasutame kuuseoksi kaunistuseks. Kuuse võras pesitsevad linnud ja oravad.

Kuusk kasvab kõikjal Keskja Põhja Euroopas, ka kõrgel mägedes. Eestis tunneb harilik kuusk end hästi tasaselgi maal. Juured on maapinna lähedal, märjemates kohtades kipuvad puud kergesti ümber kukkuma. Kuival saviliivasel maal seda muret pole, kuused sirguvad 30–40 meetri, vahel isegi 60 meetri kõrguseks. Tü-

ve läbimõõt võib ulatuda kuni meetrini ja puu eluiga 250 aastani, vahel enamgi. Valgusküllases kasvukohas asetsevad noore kuuse oksad horisontaalselt, vanematel longus, oksad algavad maapinna lähedalt. Pimedamas kasvukohas on kuuse alumised oksad kuivanud.

Kuusk paljuneb seemnetest, juurduda võivad ka alumised oksad. Kiireim juurdekasv on alates neljandast eluaastast – siis võivad kuused kasvada kuni 70 cm aastas. Kuusehekke istutatakse aia äärde, et kaitsta end tuule, müra ja võõraste pilkude eest, maantee äärde aga tuisutõkkeks.

Noores valgusküllases kuusi-

KES ON SAANUD SUVEL METSAS KRIIMUSTADA VÕI KEDA PUTUKAD ON HAMMUSTANUD, SIIS HAAVA PEALE TASUB PANNA PEHMET KUUSEVAIKU.

kus leidub seeni, näiteks kuuseriisikaid, kuuse-segametsas kukeseeni. Kuuseseemned on toiduks lindudele, oravatele ja hiirtele.

Kuuseokkad on hea C-vitamiini allikas. Kevadised noored võrsed on hapuka maitsega, sisaldavad küll vähem C-vitamiini, aga on see-eest pehmed. Sidrunhape annab neile meeldiva hapuka maitse. Inimesed näksivad neid kevadel, kuid neist saab valmistada hea maitsega smuuti või limonaadi, millele võib magustamiseks lisada agaavisiirupit, mett või suhkrut, maitseks ingverit. Kui segu on mikserdatud, siis kurnata ja juua. Ise valmistan seda terve varasuve – palaval ajal hea karastav jook.

Talvel võib samasugust jooki teha kuuse oksatippudest, vanemad okkad sisaldavad rohkem C-vitamiini ja klorofülli. Okkad võib kuuseoksa küljest ära näppida, aga mina lõigun oksa 3–5 cm pikkusteks juppideks, seejärel peenestan veega segatuna mikseris. Sa-

KÜlVIKAleNder: deTSeMBer 21. R 22. L

Õis Talve algus 00.23

Õis, alates kl 18.28 leht

19.49

23. P 24. E 25. T 26. K

Leht 09.19 15.22

Istutusaeg

ätte on jõudnud talv ja aktuaalseks muutub jää merel.

Ehkki oleme juba harjunud, et meri on viimastel talvedel jäävaba või jäätub vähesel määral, mistõttu jääteede kasutamine või jäälõhkujad võivad hakata unustusse vajuma – ainult mõned kibekülmad märtsid on veel neid meelde tuletanu, tasub siiski praegu ikkagi meenutada seda, mis mõjutab jäätumist ja kuidas jää areneb.

Läänemeri on keeruka konfiguratsiooniga sisemeri, mille ühendus ookeaniga on piiratud. Läänemeri on maailmas üpris eriline, sest asub täpselt jäätumispiiril, teine selline sisemeri lisaks Läänemerele on veel Hudsoni laht. Läänemerega sarnaselt sobib Hudsoni laht kliimaindikaatoriks.

Asukoha tõttu jäätumispiiril on teiseks eripäraks jäätumistingimused, sest Läänemeri asub kohas, kus jääkatte ulatus võimaldab teha järeldusi kliima muutumise kohta ehk Läänemere jääkatte ulatus sõltub talve karmusest, olles seega kliimaindikaatoriks. Keeruka konfiguratsiooni ja jäätumistingimuste tõttu varieerub jäätumise ulatus erinevatel talvedel väga palju. Tallinna lahe jäätumist on mineviku kliima kindlakstegemise eesmärgil uurinud klimatoloog Andres Tarand.

Mere jäätumist mõjutavad sügisel kõige enam veetemperatuur ja tuul. Näiteks 2009. a sügisel oli merevesi tavapärasest soojem ja veele omase suure soojusmahutavuse tõttu jahtus see aeglaselt – vaatamata detsembri ja jaanuari külmale ilmale ei toimunud kiiret jäätumist. Teine põhjus jäätumise viibimisel oli tollal tugev tuul, sest võrdlemisi tugev ida- või kagutuul lükkas tekkivat jääd eemale: takistasid jää teket ja soodustasid Läänemere idakalda külmumisest vabana püsimist, nii et 2010. a jaanuari lõpus võis öelda, et merejää ulatus viitas hoopis mõõdukale talvele, mitte nii külmale nagu see oli tegelikult.

Selgituseks, talvi klassifitseeritakse külmasummade alusel, mis arvutatakse perioodi kohta, mil ööpäeva keskmine temperatuur oli alla null kraadi ja sellest sõltub jääkatte ulatus merel, kuid see seos on väga üldine – kui olla täpsem, siis jääkatte ulatus sõltub suuresti temperatuuri jaotusest külmal poolaastal, kuid jäätumist määravaid tegureid on veelgi (vee soojavaru, tuul, hoovused, soolsus, lumikate jääl jne). Seevastu talve karmust jää järgi määratakse ulatuse järgi, millise paralleelini on jääkate levinud: Läänemeres kulgeb jääpiir soojadel talvedel Tallinna meridiaanil, mõõdukatel jõuab jää Ristna, külmadel talvedel Ventspilsi paralleelini.

Jäätumise määrab vee külmumispunkt, mis omakorda oleneb lisaainetest vees, sealhulgas soolsusest. Mida soolasem on vesi, seda madalam on külmumispunkt.

Praegu on õige aeg rääkida pühadeilmast. 24. detsembril valitseb veel antitsükloni lääneserv, aga lääne poolt ulatub merele madalrõhkkonna serv. 27. detsembril võib loodest saabuda madalrõhulohk.

See tähendab, et 24. ja 25. detsembril on õhutemperatuur enamasti –5...–10 °C, aga ilm on tõenäoliselt pilvine, võib lund sadada, kui siiski selgineb, on oluliselt külmem. 26. detsembril võib ilm muutuda tuulisemaks, võib tuisata, 27. detsembril aga soojeneda oluliselt. Elame-näeme!

ma saab teha tugeva saumikseriga kõrges kannus. Kui vesi roheliseks muutub, siis kurnata ja jook ongi valmis. Selline jook aitab väsimuse vastu, annab elujõudu ja maitseb hästi. Ravi- ja turgutamiskuuriks sobib 7–8 päeva tarbida.

Neerukoe põletiku korral tasub olla ettevaatlik, sest kuuseokkas on vaike, mis ärritavad neerukude. Siberisse küüditatud valmistasid talvel kuuseokkateed, et ränkrasketes tingimustes ja kehva söögiga ellu jääda. Kuusk andis ellujäämiseks vajalikke mineraale ja C-vitamiini. Ka kariloomadele on toidupuuduse ajal kuuseokkaid antud, seda on näha näiteks filmis „Karge meri”.

Kuuseoksi on kasutatud allapanuks, kui põhku pole.

Raviks sobib kuusevaik.

Kes on saanud suvel metsas kriimustada või keda putukad on hammustanud, siis haava peale tasub panna pehmet kuusevaiku. Talvel on vaik hangunud ja seda saab noa või peitliga koguda kuuse küljest, et kodus salvi keeta. Vaik valatakse üle sulatatud rasva või õliga ja hautatakse pliidiserval või ahjus kaane all. Võib ka keeta, aga siis läheb hulk eeterlikku õli kaotsi. Kui vaik sulanud, siis kurnata, õlile lisada vaha – 100 ml kohta umbes 10 g – ja ongi valmis. Ise olen lisanud veel varemerohtu ja papli- või haavapungi.

Selline salv aitab putukahammustuste, haavade, kannaja sõrmelõhede, ohatise, umbe kasvava varba või sõrme, vistrike, löövete korral, lemmikloomade haavade ja käpapõletiku vastu. Kuusevaik on antiseptik. Kuusevaiguga on ravitud ka küüneseent, ravi võtab küll 6–7 kuud aega, aga tulemus on kindel.

Jõululauale sobivad kuuseokastega maitsestatud toidud.

Ise kasutan kuivatatud ja jahvatatud kuuseokkaid ürdisoolas koos pihlakamarjade ja punega, sellega maitsestan liha.

Paljud keedavad kuuseokastest või -võrsetest siirupit, seda saab tarvitada magusa või soolase toidu maitsestamiseks, alates praest kuni keeksini.

Ajal, mil meil on suurtootmine ja kõigest üleküllus, oleme unustamas, mida mets peale ühekordse rahasaamise pakub. Aga mets suudab palju pakkuda. Ehk jääb raiest puutumata ka mõni laanemets, kus kasvavad vanad üle sajaaastased kuused.

Ilusat jõulukuud ja metsarahu!

Leht, alates kl 18.59 vili Vili

Vili, alates kl 19.50 juur

27. N

Juur

28. R

Juur, alates kl 22.23 õis kUUkalendri koostaja siGne siim, 2018

MAA

TULI

VESI

ÕHK

maa elu || aed ja kodu || 15

20. detsember 2018

Kõrge araukaaria (vasakul) ja selaginell.

fotod: säde lepik

Selaginellisordid ei vaja kaunistuseks kunstlumevahtu.

Kõrge araukaaria ja jõulutäht.

Pühademeeleolu loovad taimed

tahavad jahedat tuba Säde Lepik Maa Elu

P

ühade ajaks võib lisaks jõulukuusele või hoopis kuuse asemel tuppa tuua mõne põneva toataime, millel ehk juba ongi tähtis roll muu maailma pühadetraditsioonis.

TÄKILINE ARDIISIA Sügavroheliste igihaljaste lehtede ja punaste viljadega täkiline ardiisia (Ardisia crenata) on peaaegu sama pilkupüüdev kui värvikate kõrglehtedega jõulutäht. Mürsiineliste sugukonda (Myrsinaceae) kuuluv täkiline ardiisia on oluline taim Ida-Aasia aastavahetuse kombestikus, näiteks Jaapanis peetakse seda rikkalikult viljunud põõsakest õnne ja jõukuse toojaks. Saksamaal ja Prantsusmaal on seda aga kutsutud jõulupõõsaks.

MEIE PIMEDASSE JA SOMBUSESSE HILISSÜGISESSE TOOB JUST SÜGISEL EREPUNASEKS VÄRVUVATE VILJADEGA TAIM PALJU SÄRA. Kuid ka meie pimedasse ja sombusesse hilissügisesse toob just sügisel erepunaseks värvuvate viljadega taim palju sära, seda saate täiega nautida, kui õnnestub osta ardiisia, mille viljad alles hakkavad värvi muutma. Taime nahkjate lehtede servades on väikesed tunnuslikud paksendid. Tallinna lillekauplustes maksavad suuremad, u 50 cm kõrgused ardiisiad, millel ilutseb tiheda „viljavöö” kohal veel võluv lehetutt,

28.50, väiksema ardiisia (kõrgus silma järgi u 30 cm) saaks 12 euro eest.

Hea hoolduse korral ei pruugi ardiisia ilu ühtede pühadega otsa saada. Toataimena vajab ardiisia hästi valget, kuid otsese päikese eest varjatud kasvupaika. Kerge ja õhuline kasvumuld hoidke potis parasniiske. Eriti hea on, kui muld on kergelt happelise reaktsiooniga.

Taimele meeldiks, kui temperatuur püsiks ruumis 15 kraadi ümber. Keskküttega korteris on seda raske saavutada, kuid sooja annab ehk vähemalt ööseks vähemaks keerata. Keskküttega elamises on õhk tavaliselt ka liiga kuiv, sel juhul tuleks täkilist ardiisiat aeg-ajalt veega piserdada. Niiskemas keskkonnas püsivad ilusad viljad taimel mitu kuud. Mida jahedam on ruum, seda tagasihoidlikumalt võib ardiisiat talvel kasta, kompleksväetist andke u kord kuus.

Kevadel hakkab taim uusi võrseid ja lehti kasvatama, seejärel puhkevad tähekesekujulised hea lõhnaga roosakasvalged õied ja hakkavad arenema viljad. Suve võiks taim veeta õues varjulises paigas. Täkilisel ardiisial on ka kirjude lehtede ja valgete viljadega sorte. Ardiisia liikidest kasvatatakse sooja kliimaga paikades ilu- ja hinnatud ravimtaimena ka jaapani ardiisiat (A. japonica).

KUNSTLUMISE EBAKÜPRESSI ASEMEL SELAGINELL Hollandist jõuavad meile pühadeks müügile väikesed kunstlumevahuga kaetud või haljad ebaküpressid, nt sinakasroheli-

se okkatooniga kalifornia ebaküpress (Chamaecuparis lawsoniana) ‘Ellwoodi’, lõhnav ebaküpress (C. thyoides) ‘Top Point’, mägi-ebaküpress (C. pisifera) ‘Boulevard’ jt. Neid annab sobitada jõuluseadeisse või kasvatada talveaias.

Paraku rändavad need pärast pühi tihti ruttu prügikasti, sest soe ja kuiv tuba neile ei sobi. Talvepäevad on meie tubades okaspuude jaoks ka liiga hämarad ning turbas kasvavat taime on lihtne üle kasta. Jõuluks ostetud ebaküpresse on talvitatud jahedas ja valges ruumis, kasutatud suvel taimekastis või siis otsitud neile aias poolvarjuline, parajalt niiske ja tuuleta koht, kuid meie talved võtavad need jõuluiluks poputatud taimed enamasti ikka ära.

Kui teil on tahtmist keeruka taimega jännata, siis ostke hoopis mõni selaginelliliste (Selaginellaceae) hulka kuuluv Martensi selaginelli (Selaginella martensii) efektne sort, mille võrseotsad on justkui härmas, (hõbe)valged või valkjaskollased. Selaginelli saab lillepoest umbes 8 euro eest. 15–30 cm kõrgune igihaljas taimeke meenutab natuke lopsakat ja pitsimustrilist mätast.

Põneva taime suur pluss on see, et troopilise vihmametsa asukana on see harjunud üsna vähese valgusega ja lepib seega meie hämarate tubadega. Need vajavad poolvarju ja hajutatud valgust. Lisaks tahavad need palju vett ja niisket õhku ning nõrgalt happelise reaktsiooniga kasvumulda. Kuivemas ruumis tuleb taime sagedasti sooja veega piserdada. Ahiküttega kodus, kus ruum püsib niis-

kem, tasub sellega jännata. Hea koht selaginelli kasvatamiseks võiks olla ka aknaga vannituba.

Keskküttega ruumis saaks neile sobivalt niiske ja sooja keskkonna luua ehk klaasanumas.

KÕRGE ARAUKAARIA Madeiral, Kanaari saartel jt lähistroopilise kliimaga paikades seatakse aedades ja haljas­ aladel tihti pühadeehtesse taimi, mis kasvõi pisutki meenutavad kuusepuud. Kui ehtima ikka ulatab, on selles rollis väga kena nt 50–65 m kõrguseks sirguv koonilise võraga kõrge araukaaria (Araucaria heterophylla). Kui puul on kasvades olnud piisavalt valgust ja ruumi, tunneb selle eemalt ära selle järgi, et oksad paiknevad justkui korrapäraste rõhtsate korrustena ümber tüve.

ARAUKAARIAT EI TOHI ÜLE KASTA JA SELLELE EI MEELDI KA KUIVALE JÄÄDA, KESKKÜTTEGA RUUMIS TULEKS SEDAGI TAIME PISERDADA. 18 araukaaria liigist kõige tuntum kõrge araukaaria pärineb Uus-Meremaast põhja poole jäävalt Norfolki saarelt ja see on ka ainus koht, kus see looduslikult levib. „Ränduri taimeraamatus” kirjutab Urmas Laansoo, et esimeste eurooplastena nägid seda puud 1774. aastal kapten James Cook ja tema meeskond. „Alates 1793. aastast hakati taime kasvatama kultuuris, kuid tema teaduslik kirjeldus avaldati alles 1952. aastal. /…/ Kõrge araukaaria talub hästi liivast pin-

nast, mõõdukat tuult ja soolase vee pritsmeid ning seepärast kohtab teda eriti sageli ranniku lähedale istutatuna. /…/ Kõrgel araukaarial on triibuliste, sinakate ja hõbevalgete okstega ning erineva võra ja okka kuju ning võra suurusega sorte, kuid neid kasvatatakse harva.”

Mõisahäärberites ja muudeski avarates ning kõrgete lagedega ruumides oli kõrge araukaaria väga menukas toataim 19. ja 20. sajandi vahetusel.

Graatsiliste okste ja pehmete okastega taime hüüti toakuuseks. Keskküte muutis ruumid selle jaoks aga liiga kuivaks ja palavaks.

Kena ja kahara, silma järgi umbes meetrikõrguse taime hind oli lillepoes 36.50. Kõrge araukaaria tasub koju tuua siis, kui teil on talveaed või mõni muu valge, õhurikas, jahe ja suur ruum, kus talvel on sooja kuni 15 kraadi. Valge ruum võib olla ka natuke soojem.

Araukaariat ei tohi üle kasta ja sellele ei meeldi ka kuivale jääda, keskküttega ruumis tuleks sedagi taime piserdada.

Kui taime valesti kasta või kui ruum on liiga soe või pime, siis vajuvad araukaaria oksad longu ja kahjuks nende ilus asend siis enam ei taastu. Taimele sobib nõrgalt happeline kasvumuld.

Suitsetajal ei maksa araukaariat endale tahta, sest suitsuses õhus tõmbuvad okkad kollaseks ja varisevad ruttu.

Teistest araukaaria liikidest on meil müügil olnud ka tšiili araukaariat (A. araucana) ja Bidwilli araukaariat (A. bidwillii), neile ei maksa pai tegema minna, sest ka väikeste toataimedena on nende okaste tipud väga teravad.

16 || jÕuluRooG || Maa elu

20. detsember 2018

Pühadelauale kuuluvad ka kartulivorstid reeT SAAr Maa Elu

K

ultuuripärandiaasta lõpul ja pühade eel on sobiv tutvustada kartulivorsti, mis Märjamaa ja Vigala kandi külades on väga levinud pühaderoog.

Inga Artel-Hermas õppis kartulivorsti tegemist emalt, kes oli väga hea kokk. Vorsti oskavad teha kõik Inga lapsed ja miniadki on asja selgeks saanud. Et ka Inga on hea käega kokk, pole imestada, et pühade lähenedes tellivad tuttavad temalt kartulivorsti rohkem, kui põhitööst vabadel päevadel teha jõuab. „Kartulivorsti hakkasin tegema, kui tekkis oma pere. Minu jaoks on kartulivorst olnud menüüs kogu aeg, selle valmistamisega pole vahet sisse tulnud. Kartulivorsti tehakse meie peres jõuluks ja aastavahetuseks,” räägib Inga. Ennekõike oli kartulivorst küll aastavahetuse roog, aga kui nad vahepeal talu pidasid ja kevadel jäi vana kartulit üle, siis tehti kartulivorsti enne uue saagi tulemist ka jaanipäevaks.

VORSTITEGU VÕTAB AEGA Vorsti koostisained on kartulid, soolaliha, sibul, küüslauk, sool, pipar, vorstirohi ja köömned. Igal perenaisel on täidise valmistamisel mõistagi oma nipid. „Mulle meeldib, kui kartul on kuubikuks hakitud. Nii tegi mu ema ja mulle endale maitseb ka just nii. Paljud kasutavad kartuli purustamiseks kapsarauda, aga sellega jääb täidis pudrusem,” toob Inga välja oma „vormieelistused”.

Vorstiteoga, mis võtab aega tubli tööpäeva, on ametis mitu pereliiget. Tööjaotus on selline, et mees koorib ja hakib kartulid, tütar valmistab liha ette, Inga maitsestab ja segab kõik komponendid korralikult läbi ning täidab vorste.

Kõik hakkab peale suurest kartulikoorimisest. Esimestel aastatel hakiti toores kartul kuubikuteks käsitsi. Inga abikaasa tegi kunagi oma töö kergendamiseks „viilutaja”: puuris suurele noale otsa augu ja kinnitas terariista lõikelaua külge.

Siis tuli nuga vaid üles-alla tõsta ja kartulit edasi lükata. Kuna kogused on suureks läinud, siis osteti köögikombain, mis teeb ka kuubikuid. Ükskord läks masin enne suuremat vorstitegu rikki. Töölt koju jõudnud naine meenutas, kuidas mees tülpinud ilmel käsitsi kartuleid tükeldas.

Kõige suurem töö on sealiha hakkimine. Inga kasutab läbikasvanud soolaliha ja pisut suitsupeekonit. „Ema ei lisanud suitsupeekonit – siis polnud seda saadagi –, mina panen natuke, sest see annab teise maitsevarjundi,” tuleb veel üks selle tegija erisus. Nüüd tuleb sibul ja küüslauk koorida-purustada, juurde vorstirohtu, soola, pipart ja köömneid. Ingale endale sobib, kui köömnemaitset on tublisti tunda, aga kuna mõni neid nii ohtralt ei taha, siis lisab vaid natuke. Tellijatele on individuaalne lähenemine nagunii: kes küüslauku ei armasta, selle partiisse seda ei lisata.

Kui kartul on pestud ja nõrutatud, segab tegija kõik komponendid vannis põhjalikult läbi ja jätab maitsestuma.

Sel ajal hakkab ta soolikaid et-

Inga ArtelHermas kartulivorsti toppimas. fotod: reet saar

te valmistama. Siis läheb toppimiseks. „Mul on selleks ikka lehter ja pulk,” on Inga jäänud klassikalisele viisile truuks.

Lapsed öelnud emale, et mis ta jamab lehtri ja pulgaga, kasutagu elektrilist hakklihamasinat, millel on vastav otsak. „Küsisin, kui ruttu te masinaga teete.

Vastusest sain aru, et ma teen käsitsi kiiremini.” Kõige paremaks abivahendiks on osutunud just nõukaaegne plastmassist lehter, mis käib pereliikmete vahel külakordagi, teravamate servadega lehter võib soole katki teha.

IGAST PARTIIST LÄHEB ESIMENE POTIST VÕETUD VORSTIRÕNGAS KOHE AHJU KÜPSEMA, ET PERENAINE SAAKS MAITSET PROOVIDA JA VAJADUSEL MIDAGI TIMMIDA.

Kartulivorstid ootavad kuumutamist.

Järgmiseks lähevad vorstirõngad keevasse vette, et toores kartul õhu käes tumedaks ei tõmbuks. Inga tavatseb neid keeta vaid mõne minuti, siis jahutab maha. Nüüd ongi vorstid valmis, et need kas praeahjus või pannil läbi küpsetades ke-

na krõbeda kooriku ja kuldse jume saaksid. Mõni tegija keedab vorstirõngaid palju pikemalt, mõned teevad n-ö keeduvorsti, mida ahju ei pandagi, osa praeb täidise enne soolde toppimist läbi. „Mina tahan, et vorst küpseb ilusti läbi, rasv sulab lihast välja ja läheb kartulikuubikute sisse. Aga igal kokal oma retsept,” lõpetab Inga mõistvalt.

Igast partiist läheb esimene potist võetud vorstirõngas kohe ahju küpsema, et perenaine saaks maitset proovida ja vajadusel midagi timmida. Ta teeb küll väljakujunenud koguseid, aga palju sõltub sellest, mitu päeva on liha soolas olnud ja kui tugev oli soolvesi.

VORSTI SISSE TULEB PANNA HING Kartulivorsti hakkas Inga koos abilistega valmistama juba novembri alguses. Mida enam pühade poole, seda kiiremaks läheb. Ükskord unustas naine ühe tellimuse ja et olukorrast välja tulla, andis ära tütrele mõeldud vorstid ja tegi talle aastavahetuseks uue portsu asemele.

Kuigi kaks kuud saab kartulivorste teistele tehtud ja isu võiks ehk neist otsas olla, ei puudu see traditsiooniline roog

Inga ja tema laste perede jõululaualt kunagi. Kuigi lapsed teevad kartulivorsti oma koduski, siis emale külla tulles küsib noorem poeg ikka, kas kartulivorsti on. „Vorsti sisse tuleb panna hing. Ja vorstirohi peab olema oma korjatud,” teab Inga.

Ta jätkab: „Vorstitegu on puhas käsitöö. Sellepärast tulebki vorst nii hea, et teed neid käsitsi, maitsed pidevalt ja sul on kogu aeg kontroll asja üle. Käsitööna tehtud vorstil on hoopis teine maitse kui tööstuses valmistatul.”

Ta lisab, et kartulivorstide tegemine on küll töömahukas, aga kui inimesed seda nii väga soovivad ja on nii tänulikud, siis on tegijal selle üle vaid hea meel ja ta laseb kätel käia.

Kartulivorst on Vana-Läänemaa toit, aga kuna neid on tehtud ka tööstustes, siis on kaugemalt kandi sööjad saanud samuti vorste proovida. Märjamaal saab kartulivorste osta paarist poest, lisaks on siinkandis küllaga neid, kes vorste kodus valmistavad. Toidupoes töötav Inga ütleb, et kui kartulivorsti parajasti letil pole, on küsitud, kas hooaeg on juba läbi. Tegelikult kogub nii-öelda vorstipidu alles tuure.

Rõõmurikkaid pühi ning õnnelikku päralejõudmist kõigile, kes parasjagu teel!

Põhja-Eesti müügihall: Tule 20, 76505 Saue, Harjumaa Telefon: +372 528 2732, +372 521 8462 E-mail: joosep.kaba@sami.ee

Lõuna-Eesti müügihall: Petseri 40, 68204 Valga, Valgamaa Telefon: +372 524 1759 E-mail: heiki.kuld@sami.ee

www.masinakeskus.ee