Maa Elu, 23. august 2018

586014 772504

JA T E H NIK

EE 23. AUGUST 2018 • NR 34 (167) • HIND 1 €

AJALEHT ETTEVÕTLIKULE MAAINIMESELE

II T 2 0 1 8

RAPLAMAAL KEHTNAS 14.–15.09

A

EV

9

M

V

TE

AIVAR HERMANN: ENDA VEOAUTO KOKKUSAAMISEKS OSTSIN OMAL AJAL KOLM AUTOT. AEGA LÄKS, AGA NÜÜD ON KÕIK ORIGINAAL.

STI K Ü N NI

ISSN 2504-5865

JUBA 3 NÄDALA PÄRAST

Järvamaal tegutseva Metstaguse Agro põllul küündis vili juuli keskel vaevu poole põlveni. foto: dMitri KotJUH / JÄrVA teAtAJA

Küsitlusele vastajad mõjutavad põuakahju kompenseerimist riiNA MArTiNSON Maa Elu

levaate, kui palju tänavune põud on Eesti eri paiku kimbutanud, loodab Eesti Põllumaja ndu s -K aub a nd u s k o d a saada homseni kestva taimeja loomakasvatajate küsitluse tulemustest.

Mida enam põllumehi leiab mahti vastata, seda täpsem ülevaade ja suurem lootus, et Euroopa Komisjon leiab meet-

meid, mis aitaksid põua tõttu raskustesse sattunud tootjaid.

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja (EPKK) juhatuse esimees Roomet Sõrmus selgitab, et Euroopa Komisjon ootab Eestilt augusti lõpuks põhjalikku infot põuakahju kohta, et otsustada, kas on vaja rakendada täiendavaid meetmeid.

Uuringuga loodetakse saada ammendav ülevaate, milliseks kujuneb põllukultuuride saagikus ja saak Eesti eri piirkondades. Selle info põhjal saab koostada üldistuse Eesti teravilja-, rapsi- ja kaunviljade toodangu mahust kultuuride lõikes. „Usun, et see info on vajalik kõikidele turuosalistele – põllumeestele, vahendajatele ja vilja tarbijatele: söödatehased, loomakasvatajad, toidutööstused. Euroopa Komisjon ootab Eestilt põuakahju infot, loodame, et uuring aitab Maaeluministeeriumil komisjonile saata

kvaliteetsema sisendi,” selgitab Sõrmus.

Möödunud aasta sügisel korraldas EPKK samuti sarnase küsitluse. Siis vastas ligi 700 põllumajandustootjat. Küsitluse andmed edastati Maaeluministeeriumile, kes omakorda pani nende põhjal kokku vastuse Euroopa Komisjonile, kes otsustas nende andmete põhjal Eestile eraldada 1,3 miljonit eurot taliviljade hävimisest või külvamata jätmisest tekkiva kahju hüvitamiseks. Nüüd septembris maksab PRIA selle abi tootjatele välja. PRIA esialgseil andmeil kujuneb erakorralise toetuse ühikumääraks 33 eurot hektari kohta. Toetust taotleti 45 000 hektarile ja määratakse 40 000 hektarile.

Käimasolevale küsitlusele oli kahe esimese päeva jooksul vastanud 214 põllumajandustootjat (nendest 116 on tavatootjad ja 98 mahetootjad), vastajatest 161 on taimekasva-

tajad või segatootjad ning 53 tegelevad vaid loomakasvatusega.

Esimesed andmed näitavad, et teravilja keskmine saagikus meenutab 2016. aasta tagasihoidlikku saaki. „Enamik vastanud teraviljakasvatajatest ütleb, et nende saak jääb tänavu rohkem kui 30 protsenti mullusest väiksemaks,” nendib Sõrmus.

LOOMAKASVATAJAID ON PRAEGU VASTAJATE HULGAS 126. NENDEST LIGI POOLED ON 14. AUGUSTI SEISUGA SUUTNUD KOGUDA ALLA POOLE LOOMADE SÖÖTMISEKS TARVILIKUST ROHUSÖÖDAST. Kui vaadata suurema kasvupinnaga kultuure, siis küsitlusele vastanute hulgas on pa-

rimatel talinisu saak ligi 5000 kg/ha, kuid tabeli teises otsas on neidki, kelle talinisu saak ulatub vaid 1000–1500 kg/ha.

Keskmine talinisu saagikus on praegu alla 3000 kg/ha.

Suvinisu saagikus varieerub samuti 1000 kilogrammist kuni 4500 kilogrammini hektari kohta. Keskmine suvinisusaak on praegu umbes 2300 kg/ha.

Suviodra keskmine saak on praeguse seisuga 2200 kg/ha, samas kõige väiksemad saagid jäävad alla 1000 kg/ha ja kõige paremad saagid ulatuvad 4500 kg/ha.

Loomakasvatajaid on praegu vastajate hulgas olnud 126.

Nendest ligi pooled on 14. augusti seisuga suutnud koguda alla poole loomade söötmiseks tarvilikuks rohusöödast. Umbes kolmandik on suutnud varuda 50–75 protsenti rohusöödast. Vaid 10 protsenti vastajatest on suutnud varuda rohusööta vajalikus koguses.

2 || õuN || maa elu

23. august 2018

Eesti õunad võistlevad KriSTiNA TrAKS Maa Elu

alika Õunatalus on algamas aasta kiireim aeg – õunad vaja korjata, saata müügile ja alustada õunamahlategu. Saak tuleb tänavu keskmise suurusega, kuid õunad on päikeselisest suvest tavapärasest magusamad, ütleb talu juhataja Lauri Kasvand. Õunatalu viis õunaaeda asuvad Räpina ümbruses, aastane õunasaak on 300 tonni ringis. Pindalalt pole ettevõtmine Eesti suurim, küll aga saagilt. Õunte kasvatamine käib siin täiesti teistmoodi, kui seda tehti paarkümmend aastat tagasi kolhoosiaedades või paljudes koduaedades. Alates juba sellest, et puud on väikesed ja sordidki täiesti teistsugused.

Halika talus on õunu kasvatatud juba 2000. aastast, kui Lauri isa-ema Kalmer ja Ille asjaga pihta hakkasid. Lauri räägib, et isa lähenes kohe õunakasvatusele uuenduslikult, näiteks lõikas puid teistmoo-

di. Põhirõhk oli toona hoopis maasikakasvatusel ja nii sirgusid Lauri ning vennad Henri ja Alari üles maasikapõldudel vanematel abiks olles.

Kogu pere on tegutseb praegu õunakasvatuses, alates 2010. aastast juhib ettevõtmist Lauri. „Minu jaoks on paeluv see, et õunakasvatus on Eestis täielikult arendamata, me oleme saanud olla teerajajad. See, mis täna teeme, erineb totaalselt aastakümnetetagusest õunakasvatusest,” sõnab ta. „Kui mu vanemad õuntega alustasid, oli Eesti õun pisike, kärnane ja ussitanud. See oligi varem õuna kuvand, sest puu kasvas ise ja sisuliselt hoolitsuseta. Ent kui puu eest agrotehniliselt teistmoodi hoolt kanda, saab Eestis kasvatada suurt ilusat õuna, seejuures palju kahjurivabamalt kui näiteks lõunapoolsetes riikides.”

KÕIK ON TEISTMOODI Jalutame õunaaias ja silma ei hakka ühtki puud, millel poleks ohtralt õunu või kus need oleksid ussitanud. Puud on just sellise kõrgusega, et ulatub õunu võtma, ja iga puuni viib kastmissüsteem vett. „Sel suvel oleme puid kastnud maikuust alates, üldse on augusti keskpaigaks olnud 60 vihmata päeva. Põud on nii kuri, et rohi kuivas puude vahel, maa on kivikõva ja koduaedades on näha, kuidas isegi vanad suured puud kannatavad. Meil on tiigid tühjaks kastetud ja

ootame sügisvihmasid. Samas just tänu kastmisele on meil puud rohelised ja õunad puudel paisuvad. Tavatingimustes on õunapuu vastus põuale see, et viskab õunad pisikeselt maha ja hakkab valmistuma uueks aastaks,” kõneleb Kasvand. Õunapuud istutades pannakse vaim valmis aastatepikkuseks ootuseks, enne kui korralikku saaki saab. Halikal käib asi teistmoodi – üle viieaastane puu on juba vana ja kannab suurt saaki. Õunapuu eluiga suuraias on kümmekond aastat. Samas võib puid pidada ka 25 aastat, kuid siis tuleb neid rohkem lõigata, puud väsivad ja saagikus väheneb. ÕUNAPUU VAJAB IGA PÄEV HOOLT Ka sordid muutuvad kiiresti, aina tuleb uusi juurde, mis vanadest on millegi poolest paremad. „Planeerime sorte kümme aastat ja õunasaaki puule 3–5 aastat ette. See, mida praegu korjame, on kolme aasta tagune töö. Järjepideva hoolitsusega saamegi igalt puult kogu aeg 70–120 protsenti plaanitud saagist. Kui koduaias pole mõnel

ÕUN ON ÕRNEM KUI KANAMUNA, SEDA TULEB ÕRNALT KORJATA, ÕRNALT SORTEERIDA JA ÕRNALT KLIENDI JAOKS KOTTI PISTA.

TOIDUAINETE TÖÖTLUSSEADMETE MAAILM BIOKEEMIA, MÕÕDISTAMINE

ed i t ain o t i in e är m id, p , selitam m r ä p •p op e m i st kud • p ä r d i st a m i n j a t a r v i d õ i õ d en •m uvah • pes katõrje u • pu t atus e k ui v e e r imin a j u s s i e n r bo ra, p • t a a tu s ja k a r k imin e o u k • ja h in e ja m i l e l i in jad •v i st a m e n d a • s il d u m p a k m e d k d • vaa imissea k k a •p

PAKENDAMISSEADMED

TOIDUKUIVATID

Meie tootevalikust leiab sobivaid tooteid nii eratarbija kui ka väike- ja suurtootja. Valikus on mahla tegemise varustus, toidukuivatid, piima töötlemise seadmed, õlle pruulimise seadmed ning terviklikud tootmise ja pakendamise automaatliinid.

ad eer iv dens kuivatid n o k • ak um ja va uivatus k m l • kü

d v ilj a juur er, õlu a j puu in, siid rjad, i ve • ma ja vahu uust, võ , pulbrid j n , i ed t e r n v u • eem jog s , , m d i • pi im e e d imta s • rav s, keedi lisandid u o • mo uõli, toid ted o d o i t o su •t , sui t a h i l •

Eraisikutele pakume suures valikus mahlapresse, purustajaid, toidukuivateid ning kõike vajalikku mahla ja marjade säilitamiseks või kuivatamiseks.

Ettevõtete vajadustele läheneme projektipõhiselt ning arutame koos läbi iga detaili tööprotsessi lihtsustamiseks ja automatiseerimiseks.

Palun tutvuge enim müüdud toodete valikuga meie e-poes www.cidermill.eu.

d vaba oste o r a st- j is • pla utid, gam a m h us- ja se r it • k ä ä u ti d mah evaadid udelid m tp d • tam s- ja plas ja kapsli a d a i l g k r • eliko • pu d

Lao 8–6, 80010 Pärnu • tel 5351 6054 (müük eraisikutele), 5450 2075 (projektimüük) • info@cidermill.eu

TOORME TÖÖTLUS

PAKENDID

maa elu || õuN || 3

23. august 2018

välismaiste iludustega

aastal puul ühtki õuna, siis kas on saanud puu ühe aasta võrra vähem hoolt, on olnud väga karm ilm või eelnevalt ülimalt hea õuna-aasta ja puu puhkab.”

Et igal aastal saaki saada, tuleb Kasvandi sõnul veebruarist alates iga päev käia puu juures ja nii kuni novembrini välja. „On vaja vaadata, kas tal on piisavalt vett ja süüa, kas on vaja mõni oks ära võtta, jälgida, et teda satikad ja haigused ei ründaks. Õnne on ka vaja – et külm puid ära ei võtaks ja õitsemine ei langeks öökülmade ajale,” kirjeldab ta. „Sordi külmakindlus on äärmiselt tähtis. Ühes aiaosas proovisime head uut sorti, panime puud kasvama, korjasime ühe saagi ja siis külmus talvel 10 000 puud ära. Sellest õunasordist on nüüd veel kümme aastat 70 puud alles ja need kümme aastat pole külma olnud. Seega õnneasi.”

Eri sorte kasvab Halika aedades 30, veel mõni aasta tagasi oli neid üle 50. Peamine sortide väljaharvendaja ongi talvekülm. Samas nimetab Kasvand Eesti kliimat õunte kasvatamiseks päris heaks, sest külmade talvede tõttu on igasuguste kahjurite elu keeruline, nad ei ela samuti külma üle. Karm kliima annab õunale maitset ja nendes on rohkem bioaktiivseid ained, mida puu vajab ekstreemsetes tingimustes vastupidamiseks, kuid mis on väga kasulikud ka inimesele.

Kevadise külma vastu ei anna siiski suurt midagi teha, sest see saabub tihti väga ennustamatult ja pahatihti kipub langema just õunapuude õitsemise aega.

Küll aga saab silmi lahti hoida liblikate koha pealt. „Tuleb panna tähele, millal nad hakkavad lendama ja kui palju neid on. Kui on vähe, siis pole hullu, kuid kui on massiliselt, tuleb teha tõrjet,” räägib Kasvand. „Samas kui ussitanud õunu on puu otsas palju ja jätta need veel puu alt koristamata ka, siis tuleb sealt peale uus võimas ussigeneratsioon. Sellepärast on soovitus koristada puu alt kõik mahakukkunud õunad ja puulehed ning vedada kraam võimalikult kaugele – ainuüksi see annab suure efekti.”

KONKURENT VÄLISMAISTELE ILUDUSTELE Õunaletid on poes külluslikud läbi aasta, kuid Eesti õuna aasta ringi saada pole. Esiteks on põhjus see, et õun lihtsalt ei säili ilusana järgmise saagini ja seda ei jätkugi. Teiseks on kaupmehel palju lihtsam võtta müüki välismaised õunad. Nii ongi poes Eesti õuna jaoks tavaliselt vaid paar letikohta, kuigi kasvatajad jõuaksid hooajal täita rohkem kohti.

Eestimaalaste lemmikõun on läbi aegade Liivi kuldrenett, seda oodatakse ja see maitseb väga hästi. Üleüldse on õuna juures kaks peamist kriteeriumit – olgu ilus ja maitsev. „Meie eesmärk on kasvatada nii ilus õun, mis konkureerib kõige kenamate välismaiste õuntega. Sel aastal tulevad ilusad õunad, sest päikest on olnud väga palju. Just päike teeb õunad kauniks. Kui on ilus suvi, on ka õunad võrratud,” ütleb Kasvand.

JUHTKiri

PEETEr rAiDLA

peatoimetaja

METSAST JA MAJANDAMISEST

A

ugusti keskel kogunes seltskond metsaomanikke, et asutada Püsimetsaühistu ja veel ka tulundusühistu Forestly Eesti. Ajendiks mure Eesti metsade pärast. Asjaosalised ise on oma algatust põhjendanud sellega, et viimase kolme aasta jooksul on Eestis lagedaks raiutud umbkaudu Hiiumaa pindala jagu metsa.

Kui Püsimetsaühistu koondab metsaomanikke, kes soovivad oma metsa majandada tulusalt nii, et säiliks sealne elurikkus, siis Forestly Eesti kutsub endaga liituma inimesi, kes soovivad metsade ja nende elurikkuse püsimisse investeerida. Forestly Eestit näevad selle asutajad omamoodi metsafondina, et hakata investeerima metsamaa ostmisse, kaitsmisesse ja püsimetsa majandamisse, lootes sel teel tulugi teenida ja ühistu liikmetele dividende maksta.

Sümpaatne on selle algatuse juures see, et koos probleemi teadvustamisega pakutakse välja ka üks võimalikest lahendustest. Seda erinevalt mitmest muust rühmitusest, kes on piirdunud peamiselt käramisega.

Tõsi, algatuse kohal hõljub mõni mure- ja kahtlusepilvgi. Nii Püsimetsaühistu kui ka Forestly Eesti asutamise järel levitatud pressiteates ära toodud isikutest ei suutnud ma nimelt tuvastada kedagi, kes oleks ise tegutsenud tõsiselt võetava metsamajandajana. Et kumbki ühistu polnud selle nädala alguses veel registrisse kantud, puudus võimalus saada ülevaade kõigist asutajatest. Loodetavasti on nende hulgas siiski juba eelnevalt metsamajandusega lähemalt kokku puutunud tegijaid. Et vähemalt esmapilgul mõistlikuna tunduvast ettevõtmisest ikka asja saaks.

Mets ja selle majandamine on läbi aegade olnud valdkond, mis tekitab emotsioone ja kutsub arvamust avaldama. Paratamatult toob see kaasa ka lahmimist, mis jaotab arvajad kahte leeri. Nendeks, kes midagi teha soovivad, ja nendeks, kes sellele vastu seisavad. Ere näide on Est-Fori tselluloositehase rajamise kavatsus, mille idee juba eos maha suruti. Lõpuks seisti vastu koguni sellele, et põhjalikult uurida niivõrd mastaapse ettevõtmise võimalikku mõju meie keskkonnale.

Ootan põnevusega, milline on Est-Fori järgmine käik. Eesti on küll väike, kuid piisavalt suur selleks, et siin oleks võimalik nii tselluloosi toota kui ka püsimetsade majandamist edendada.

„Minu jaoks on paeluv see, et õunakasvatus on Eestis täielikult arendamata, me oleme saanud olla teerajajad,” ütleb Halika Õunatalu juhataja Lauri Kasvand. fotod: KriStiNA trAKS JA LiiS treiMANN / PoStiMeeS

Põhiline müügikoht on Halika talul Tallinnas Nõmme turul asuv Õunamaja, kuid õunu saadetakse ka poodidesse.

Tööstusele talu õunu ei müü, kehvema välimusega ubinad pressitakse ise mahlaks.

Kui suur on turul üldse Eesti õuna osakaal, on Kasvandi sõnul keeruline öelda, sest paljudel on endil õunapuud, samuti ei arvestata statistikas turul müüdavat ja kogukonnasiseselt jagatavat. „Kaupluses on aga Eesti õuna osakaal kasvamas. Visalt, aga siiski.”

EI KORJATA NAGU KARTULEID Õuna maitset ei mõjutab seegi, kuidas see on korjatud ja säili-

tatud. „Õun on õrnem kui kanamuna, seda tuleb õrnalt korjata, õrnalt sorteerida ja õrnalt kliendi jaoks kotti pista. Me ise sorteerime õunad suuruse järgi.

Kuna õunad vajavad hella kohtlemist, ei luba me klientidel õunakastis sobrada. Õun saab loopimisest või puu otsast kukkumisest kohe mõlgi ja läheb sellest kohast pruuniks. Me jälgime korjamise ajal kiivalt, et õunu ei loobitaks ja poleks kartulikorjamise kolinat. Kogu korjamine peab käima hääletult,” räägib Kasvand.

Tööd tehakse talus ära oma pere jõududega, kuid korjamisel palgatakse ka abikäsi. Õunakorjajate leidmisega on ala-

ti tükk tööd, sest füüsiline töö pole kerge ega sobi igaühele.

Kasvand ise ütleb, et temal noore mehena ei ole küll olnud tahtmist millegi muu kui õunakasvatusega tegeleda. „See on ikka tunduvalt mugavam kui maasikakasvatus, kus ma lapsena küürutasin. Siin saad püsti töötada ega pea saaki kohe müüma nagu maasikakasvatuses,” sõnab ta. „Samas ega õunakasvatajaid Eestis palju pole, sest see on pika vinnaga äri, vaja on teadmisi ja algkapitali. Esimesed viis aastat on noore puu juures palju tegemist, sisuliselt teed esimese saagini viis aastat tasuta tööd. Kui talvekülm puu ära võtab või valisid vale sordi, tuleb otsast peale hakata.”

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Ain Kivilaan Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2018

4 || Toit || maa elu

23. august 2018

Kapteniproua kutsub külla Tiit Efert Maa Elu

N

ädalavahetusel peetavast 175 kilomeetri pikkusest Peipsi Toidu Tänavast võtab osa ka Luunjas asuv Kapteni Kelder.

25.–26. augustil pakuvad Peipsi järve rannajoonel ja veidi sisemaa pool asuvad ajutised restoranid oma kokakunsti ja kohalikku toorainet. Kapteni Kelder tegutseb Luunja kultuurimaja keldrikorrusel juba viiendat aastat. Peipsiga seob toidukohta asukoht Emajõe kaldal Luunja paadisadamas.

KAPTENI TERVITUS Keldrisse sisenedes näeb tulija esimesena seinamaalingut piraadilaeva kaptenist. Keldrid on üldjuhul külmad ja kõledad, aga Kapteni Kelder õhkab hubasust ja avarust. Peauksest tuleb laskuda keldrikorrusele, kuid künka sisse ehitatud maja hoovipoolne osa on maapinnaga ühel tasandil. Siit läheb uks jõeterrassile, kust avaneb imeline vaade Emajõele ja teisel kaldal Kaagvere mõisahoonele.

Kapteni Keldri perenaine Lilian Saage, keda kutsutakse kapteniprouaks, kuuleb külalistelt kiidusõnu, kui kaunis vaade Emajõele avaneb ja kas kohalikud ise ikka saavad aru, milline rikkus see on. „Austraaliast käisid väliseestlased, kes muudkui vaatasid ja imetlesid. Nad arvasid, et me ise ei oska hinnata seda, mis meile on antud,” räägib Lilian. „Aga me oskame küll.”

Kes teavad Kaagvere kooli kohta, need küsivad, kas tõesti see on see mõis ja seal elavadki need tüdrukud. „Kaagvere mõis oma müstikaga mõjub ka,” sõnab Lilian.

TÄPSEM KONTSEPTSIOON OLI ALGUSES LAHTINE. ESIMENE MÕTE OLI TEHA ULUKIRESTORANI, SIIS TUNDUS AGA KARIIBILIK TOIDUKOHT LAHE. LÕPUKS JÄÄDI IKKA LIHTSA EESTIMAISE TOIDU JUURDE. Tema eestvedamisel püstitati läinud aastal austusavalduseks looduse ilule, jõerahva visadusele ja baltisaksa mõisaloo pärandile jõesadamasse National Geographicu kollane aken.

Kuigi Lilian oli paigaldamise eestvedaja, sai see tema sõnul teoks kogukonna toel.

Lilian rõhutab, et seni polnud kaunile Emajõele ühtegi akent. Pealegi lasti just Kabinas, Luunja valla territooriumil 1842. aastal vette esimene aurulaev Liivimaal, „Juliane Clementine”.

TAGASI ALGUSESSE Tartust pärit, kuid 15 aastat Harjumaal elanud nelja lapse ema Lilian otsustas aastaid tagasi koos abikaasa Matiga osta endise Luunja pioneerilaagri, et sellest puhkeküla välja arendada. Lilian asus äriplaani kir-

Keldrid on üldjuhul külmad ja kõledad, aga Kapteni Kelder õhkab hubasust ja avarust.

Lisaks kõrtsiproua ametile on Lilian Saage koolitaja, tema ettevõte on ka praktikabaas.

fotod: tiit efert

jutama. Laagrikompleksis asunud aidahoonet nägi ta kõrtsiks sobiliku paigana. Äriplaani järgi pidi see rajatama seitsmendal tegevusaastal. Ent tehing jäi katki, sest müüjaga ei saadud kokkuleppele.

Samas jõudis Liliani ja Matini info, et Luunja mõisa keldris on ruumid rendile anda. Siin oli tegutsenud Kreeka restoran Hellas. Kelder oli trööstitu, lumivalged seinad ja aknad musta kilega kinni kaetud. Baariletti ei olnud.

Ometigi see ei kohutanud, pigem vastupidi. Lilian mõistis, et tegemist on täiesti unikaalse kohaga, lihvimata teemandiga.

Ruumid võeti 2013. aastal rendile ja alustati remonti. Seinad värviti üle, ehitati tammeplangust baarilett. Säilitati aga just selle koha jaoks nõukogude ajal valmistatud mööbel. „See sobib siia,” sõnab Lilian.

Võlvkeldri laes ripuvad endise kunstikombinaadi Ars toodetud raudristidega lühtrid, mida kaunistavad rummipudelid.

Et jõesadama ääres asuv koht peab kandma merekarude hõngu, oli kohe selge, sest nende perel on veega väga tihe side. Liliani abikaasa Mati on hobipurjeteja, nende pulmadki peeti vee peal. „Mereteema on ka austus jõele,” ütleb Lilian.

Väga peent toidukohta teha ei plaanitud, sest algusest peale oli selge, et kliente hakkab ka jõe pealt tulema. „Ei taha ju tulla paadist otse valgete lina-

dega restorani, seepärast tegime lihtsa koha, kus tunned ennast hästi,” räägib Lilian.

Täpsem kontseptsioon oli alguses lahtine. Esimene mõte oli teha ulukirestorani, siis tundus aga kariibilik toidukoht lahe. Lõpuks jäädi ikka lihtsa eestimaise toidu juurde. Nii leiabki menüüst aegumatu klassika Sadamakapteni kiluvõileivad, aga ka Merekaru räimesigari, milleks on riivleivas paneeritud räimed dipikastmega.

Kala on menüüs veelgi. Näiteks Peipsihärra kala, mis on Peipsi koha- või ahvenafileest maitsev praad. Samuti õlletainas räimerümbad frititud kartulite ja kastmega: Fish&Chips Kapteni Keldri moodi.

Meeste hulgas on menukas Maaroti ribipraad: searibi ahjukartuli ja praekapsaga. Magustoitudest on populaarne Kapteniproua unelm, mis on pisut sarnane Kräsupea koogiga. „Müüme seda purgiga kaasa,” sõnab Lilian. Kapteni Keldris on kõigil, kellel on taskus väikelaeva juhiluba, auväärt positsioon, juhiluba kehtib kliendikaardina.

UKS EUROOPASSE Kapteni Kelder avati 2014. aastal. Esimesel suvel süvendati Luunja sadamas kanalit. Kui sügisel vesi sisse lasti, oli ümberringi mudaväli. Aga keldrit see ei puudutanud, sest ust jõe poole siis veel polnud. Selle tegemine polnud lihtne, sest

maja kuulub miljööväärtusliku objektina muinsuskaitse valvsa pilgu alla.

Lilian kutsus ametnikud külla, pani nad keldris keskmisesse lauda istuma ning teatas, et tahab akent Euroopasse, mille all pidas ta silmas ust. Esimese tegevusaasta lõpuks oligi uks olemas. Aga uksest oli vähe, järgmisena liikus mõte terrassile.

16. maiks ehk Luunja valla päevaks aastal 2015 oli ka terrass valmis. Nüüdseks on terrass juba väikseks jäänud. Suvel, kui mätas on kuiv, saab laudu ka murule viia. Kevadel, kui uksest enam külma sisse ei tule, on uks terrassile valla, sügisel on terrass lahti seni, kuni ilm kannatab.

SADAMAS ELU EDENEB Sadamapiirkond areneb hoogsalt. Valmis autosuvilaparkla.

Siin on kõige laugem slipp, nii et paadist saab kuiva jalaga sisse-välja, samuti uued paadisillad ja rand puhkamiseks. Endisi mõisahooneid värskendatakse. Rajatakse piirkonna ainus tankla, kust saavad kütust nii autod kui ka veesõidukid.

Liliani sõnul tuleb juba praegu palju kliente jõe pealt.

Sõidetakse autoga Käreverre, sealt laenutatakse paat ja sõidetakse Peipsile. Vahepeal tehakse Luunjas peatus. Liliani suur järgmine unistus on Tartu-Luunja laevaliin. „Välisturistidele see meeldiks. Laev sõidab siia tund aega. Siin saab keha kinnitada, ujuda ja peesitada, pärast laevaga linna tagasi sõita,” mõtiskleb Lilian. Tema sõnul suudab ka Emajõe kõige suurem laev Pegasus Luunja sadamas ringi keerata. Läinud aastal Emajõe festivali raames tegigi Pegasus

reisi kahe kollase akna vahel marsruudil Tartu-Luunja-Tartu.

Osalejad nautisid reisi. Palju on ka jalgrattamatkajaid, sest sadamasse jõuab kergliiklustee.

TEENINDAJATE PRAKTIKABAAS Lisaks kõrtsiproua ametile on Lilian koolitaja. Tema ettevõte on ka praktikabaas. Ta tunnistab, et töötajaid pole lihtne leida. Ametis kolm kokka ja kolm teenindajat. Töökasvatust väärtustava pere vanemad lapsed Katarina Elisabeth ja Alexander Matthias on juba andnud ettevõttesse oma panuse, noorimad pojad ootavad kannatamatult oma aega.

Eesmärk on, et kõik kliendid saaksid soojalt vastu võetud, nagu oma koju. See on maakõrts, pole anonüümsust nagu linnas. Kliente teatakse nägu- või nimepidi, nende toiduja joogieelistusi mäletatakse ja see on klientidele meele järele.

Lilian on kohalikele inimestele väga tänulik, kui nood tulevad ja külastavad ikka ja jälle Kapteni Keldrit. „Kogukond on meid hästi omaks võtnud ja tunne, et kuulun siia, on tugev.”

Kapteni Kelder võõrustab rõõmsaid ja kurvemaid üritusi.

Kelder mahutab piduliku katte korral 70 inimest, ruumi jääb ka tantsupõranda jaoks. Ilma selleta mahub 100 inimest, on olnud lausa 150 külalist.

Lilian korraldab vähemalt kord kuus üritusi, mis inimesi kohale meelitavad. Üks on näiteks iga aasta alguses Starteri pidu. Kuna vana-aastaõhtu eelistab Lilian pereringis veeta, siis korraldatakse pidu enne kolmekuningapäeva, kui saab veel head uut aastat soovida. „See on alati hästi populaarne pidu,” räägib Lilian.

maa elu || RaTTaReTK || 5

23. august 2018

Rohtunud raudteetammi läbib kord aastas jalgrattaretk KUiDO SAArPUU Järva Teataja

K

ui augusti alguses, ühel päikesepaistelisel pühapäeval ratturid Türi raudteejaama kogunesid, ei teinud nad seda selleks, et rongiga Viljandisse või Tallinnasse põrutada. Oh ei, ettevõetud teekond viis nad sootuks unustatud radadele.

Unustatud, ammu rohtunud ja võssakasvanud rajad viisid ratturid Türilt Tamsallu ja seda maksimaalselt kunagise kitsarööpmelise raudtee tammi ära kasutades.

MATKASAATJAGA MATK KOGUB POPULAARSUST Rattamatka korraldaja, Türi-Tamsalu matkatee MTÜ juhatuse liige Andres Vink selgitas, et tänavu oli neil kuues kord jalgrattamatka korraldada. „Oleme seda tavapäraselt teinud augusti esimeses pooles. Nii ka tänavu. Nagu ikka, sõltub osalejate arv konkreetse sõidupäeva ilmast. Eelmi-

Tänavu osales rattaretkel 50–60 huvilist, suur osa neist jäi ka pildile. fotod: KUido SAArPUU

sel aastal oli osalejaid seetõttu väga vähe, tänavu aga oma 50–60.”

Lisaks 65 km põhidistantsile Türilt otse Tamsallu said osalejad valida ka lühema, 35 km pika teekonna, tutvumaks Türi ja Paide lähistel olevate vaatamisväärsustega ning seda koos matkasaatjaga. „Osa inimesi võttis pärast lühemat matka ette

ka teekonna Tamsallu,” teadis Vink öelda.

Tasub märkida, et pooled või isegi rohkem inimesi valis just lühema sõiduvariandi endale pühapäevaseks ajaveetmiseks.

Türi-Tamsalu rattamatk on alati kulgenud mööda omaaegset raudteetammi. „Alustasime matkaga ennekõike seetõttu, et selline huvitav rada oli

olemas. Harrastajad seda sõitsid, lõiguti oli see kergemini ja lõiguti raskemini läbitav,” meenutas Andres Vink. „Otsast lõpuni see rada aga sõidetav ei olnud. Ka polnud matkatee kaardistatud, ega paljud selle kohta suurt midagi ei teadnudki.” „Sõlmisime kõikide omavalitsustega, mida matkatee läbis, koostöölepingu. Vallad hakkasid neid teid hooldama, ka meie ise nägime vaeva ning nüüd on see unustatud teekond saanud taas sõidetavaks,” kirjeldas ta. „Türi-Tamsalu matkatee eesmärk oli leida raja pealt partnerid, kes pakuksid ratturitele omi teenuseid. Türi-Tamsalu liikmed ongi kõik rajaäärsed MTÜd.”

RATTASÕBRAD LÄÄNE-VIRUMAALT Nagu ikka, tullakse Türi-Tamsalu rattamatkale lähemalt ja kaugemalt. Esimest korda võtsid matka ette Aleksander Bimberg ja Rain Sepping. Mehed tulid sõitma Lääne-Virumaalt. „Sattusime siia päris juhuslikult,” ütles Rain Sepping. „Ootan, et matkal oleks ka raskemaid hetki, et õhtuks oleks sees mõnus väsimus. Eks pendel peab liikuma ikka kahes suunas, õlu maitseb ka paremini, kui enne oled higistanud.”

Sepping lisas, et pikemat kõndimist ta oma opereeritud põlvedega väldib. Jalgrattasõit on aga igati jõukohane. „Raudteetammil sõitmine teeb retke kindlasti ohutumaks,” arvas ta. „Kui Paide ja Türi kandis on kergliiklusteedega väga hästi, siis minu kodukohas Tapa vallas on lood teised. Teid napib ja on ka õnnetusjuhtumeid.” „Ideeliselt on tegelikult raudteetammil sõitmine üks sirge kulgemine. Jalgratturina ei meeldi mulle pikad sirged, tee võiks ikka loogelda ja kulgeda üles-alla,” arutles ta. „Ma ei ole matka osas väga suurte lootustega. Võimalik, et raja maastikuosas ebatasasused ja tammi metsistumine teevad asja elavamaks. Lihtsalt mööda raudteed jalgrattaga sõita ei ole iseenesest väga äge.”

Aleksander Bimberg ootas matkapäevalt kergemat kulge-

Rattamatka korraldaja, Türi-Tamsalu matkatee MTÜ juhatuse liige Andres Vink selgitas, et tänavu oli neil kuues kord jalgrattamatka korraldada.

TÜRI-TAMSALU KITSARÖÖPMELINE RAUDTEE • Türi-Paide-Tamsalu raudtee oli 62 kilomeetri pikkune kitsarööpmeline (rööpmelaius 750 mm) raudtee Türi ja Tamsalu raudteejaama vahel.

• Türi-Paide kitsarööpmeline raudteeharu ehitati koos Tallinna-Viljandi liiniga ja avati ajutiseks liikluseks 1900. aastal. Eesti Vabariigi ajal pikendati raudteed Paidest Tamsaluni. Türi-Paide-Tamsalu raudtee oli kasutusel aastatel 1920–1972.

• Sel raudteel liikusid reisi- ja kaubarongid. 1937. aastal võeti reisijateveo kiiremaks, mugavamaks ja säästlikumaks muutmiseks kasutusele rööbasomnibussid Ro-11 ja Ro-12.

• Tamsalu-Türi raudtee ääres asusid järgmised peatused: Türi, Kirna, Paide, Mäo, Vodja, Esna, Järva-Jaani, Võhmuta, Vajangu ja Tamsalu.

mist, mis siiski tekitaks õhtuks piisava väsimustunde.

Meeste eelmiseks suvematkaks oli juulikuine Kaitseliidu jalgrattamatk. Seal sõitsid asjaosalised kahe päevaga 160 km Tartust Paidesse.

sed tema plaanid. „Meil on väljalaenutamiseks 22 jalgratast.

Küll tullakse neid kasutama gruppidena, küll üksikult,” sõnas ta. „Oleme teinud ka nii, et kui matkatee liikmetele tulevad külastajagrupid, siis saavad nad matkatee rattad oma klientide sõidutamiseks kasutada. Ka on Türi raudteejaamas jalgrataste laenutuspunkt ja teeme koostööd ka Jaama kohvikuga.”

Andres Vink lisas, et sellest aastast pakuvad nad ka jalgrataste minilaenutust. „Inimene võtab Türilt jalgratta ja sõidab mööda matkateed näiteks Järva-Jaani vanatehnika varjupaika, uudistab seal ringi ja jätabki lõpuks jalgratta sinna,” selgitas ta. „Meil on matkatee ääres kokkulepitud kohad, kuhu sõiduvahend jätta.

Ja huvi on!”

Tulevikusuundadena nimetas pool aastat Tais turismindusega tegelev Andres Vink ära (pool)elektriliste jalgrataste kasutamine. See võimaldaks matkaraja võimalustega tutvuma tuua ka liikumispuudega inimesi.

RATTALAENUTUS KOGUS HOOGU Seda omapärast matkateed tuleb hooldada. Ja mitte vähe, sest muidu on kinnikasvamine kiiresti tulemas. Andres Vink rõhutas, et see rattamatk ei ole ühestki küljest kasuteenimisüritus. Küll aga seob see ühtseks mõned tei-

TÜRI-PAIDETAMSALU RAUDTEE OLI 62 KILOMEETRI PIKKUNE KITSARÖÖPMELINE (RÖÖPMELAIUS 750 MM) RAUDTEE TÜRI JA TAMSALU RAUDTEEJAAMA VAHEL.

Allikas: Vikipeedia

6 || mõis || maa elu

23. august 2018

Erismaad veavad ühiselt mit TOOMAS ŠALDA Maa Elu

õllumajanduses on paremaid ja kehvemaid aegu, aga ikka oleme suutnud laudast, põllult ja metsast teenida raha ka 1839. aastal ehitatud Oidremaa mõisahoone renoveerimiseks. Tänu mõisapidamisele pole tekkinud rutiini. Aga kõik on põllumajandusega nii või teisiti seotud,” kinnitab koos perega Pärnumaal Lääneranna vallas Oidremal hästi toimiva põllumajandusettevõtte rajanud ja selle kõrvalt Oidremaa mõisa taastanud Riho Erismaa.

Ettevõtliku perekonna põllumajanduspealik on praegu tegelikult juba Riho ja tema abikaasa Marika vanuselt kolmas laps Martin. Kodumajutust pakkuvas mõisahoones tegelevad klientidega Marika, samuti Martini abikaasa Cädy.

Minia on veendunud, et eri põlvkonnad täiendavad üksteist suurepäraselt. Riho Erismaa ise saab end pidada nii põllumeheks kui ka mõisahärraks, aga mitmekülgse mehena on tema CVs kirjas ka Lihula vallavanema ja Koonga valla volikogu esimehe amet. Praegu on ta ametis Põllumajandusameti Pärnu keskuse juhataja asetäitjana, kus saab keskenduda maaparandusele ehk erialale, mida ta Eesti Põllumajanduse Akadeemias veidi enam kui kolm aastakümmet tagasi õppis. Just EPA päevil kohtus ta sealsamas majandusökonoomikat tudeerinud Marikaga.

20 AASTAT MÕISAPIDAMIST Endises Koonga, praeguses Lääneranna vallas asuva Oidrema küla nimi kirjutatakse ühe a-ga, aga mõisa nimi kahega. Perenaise selgituse kohaselt leidsid keeleametnikud, et kuna „oidre” ei ütle põhisõnaks oleva „maa” kohta midagi sisulist, siis kohanimena tuleb eelistada lühemat varianti.

Siia, Riho kodukohta, nad igal juhul elama ja töötama tulid. Peagi nägid ilmavalgust lap-

1658. aastal rajatud Oidremaa mõisa 1839. aastal ehitatud kivist peahoone on perekond Erismaa koduks juba enam kui kaks aastakümmet. fotod: tooMAS ŠALdA

sed, keda on neli, noorim 18aastane. Mõisahoone külalistoa kaminapealsele on kenasti sätitud laste ja lapselaste fotod ja küllap neid muudkui lisandub.

Mõisapidamiseni jõudsid Marika ja Riho loomakasvatuse ja põlluharimise kõrvalt tänu Riho vanemate soojadele suhetele 1939. aastal Oidremaa mõisa ostnud, aga peagi sõja eest Rootsi ja sealt edasi Kanadasse pagenud perekond Randsaluga. „Eesti iseseisvuse taastamise järel sai vanapaar oma valduse tagasi. Mõistagi oleks mõisa taastamine ja pidamine neile üle jõu käinud ja nii nad pakkusidki 1992. aastal meile seda asja vedada. Jäime nõusse,” meenutab Riho. Randsaludelt tuli esimene kapital mõisahoone kordategemiseks. „Esialgu arvasid nad, et vabanenud Eestis on võimalik mõis üsna kiiresti turismiga tulu teenima panna. Kanadas olid nad tegelenud just rendimajadega ja uskusid, et siin toimib sama ärimudel. Ei läinud need asjad siin nii lihtsalt,” nendib perenaine. „Meie jätkasime hoone renoveerimist, aga sugulased läksid

ärevile, et mis siis saab, kui pärisomanikud meelt muudavad.

Hakkasime isegi mõistma, et õige oleks mõisapidamine ametlikult enda kätte võtta. Pangalaenuga ostsime hoone välja ja 1998. aastal kolisime sisse. Isegi lehes kirjutati, et Koonga valla volikogu esimehel on miljon krooni võlgu.

2011. aastal saime laenu tasutud.

Neile, kes kiidavad, et meil on nii ilus ja suur kodu, ütlen ikka, et sellel on oma hind. Kes tahab mitu korda aastas välismaal puhkamas käia, kes uhket autot, aga meie oleme kogu vaba raha ja aja paigutanud kodu kordategemisse. Ükski meie laps pole kurtnud, et on millestki ilma jäänud. Paljud sugulased ja sõbrad pelgasid, et oleme hulluks läinud, aga enam nad nii ei arva.”

Kui Erismaad poleks Kanadast saabunud pakkumist

ENDISES KOONGA, PRAEGUSES LÄÄNERANNA VALLAS ASUVA OIDREMA KÜLA NIMI KIRJUTATAKSE ÜHE A-GA, AGA MÕISA NIMI KAHEGA.

vastu võtnud, oleks Oidremaa mõisahoonel suure tõenäosusega lastud lihtsalt laguneda. „Kaugemalt tulijad või vald poleks niimoodi pühendunud. Tol ajal olid Eestis odavalt müügis paljud mõisahooned. Olin ise Koonga valla volikogu esimees ja seal otsustasime näiteks müüa Kõima mõisa soodsalt ühele järjekordsele ilusa jutuga arendajale. Ei tulnud tal sest asjast midagi välja. Sarnased näiteid võib paraku palju tuua,” tõdeb Riho.

700ruutmeetrises Oidremaa mõisahoones on umbes 30 ruumi ja kuigi maja on koduks kolme Erismaade põlvkonna esindajatele, oli igati mõistlik tuba toa haaval renoveeritava hoone uksed avada külalistelegi. „Hästi töötab lause – tundke end nagu kodus. See soojendab inimesed üles ja nad mõistavad, et meil ongi peremõis ja kodumajutus. Näiteks on siin võimalus tutvuda, kuidas üks põllumajandusega tegelev perefirma end tänapäeval üldse majandab.

Näitame enda elustiili neile, kes soovivad viibida rahulikus miljöös ja nautida loodust.

Palju käib näiteks linnuvaatlejaid ja rattamatkajaid.

Asukoha mõttes sobime väga hästi neile, kes liiguvad Pärnust Saaremaale või Haapsallu ja vastupidi. Alles eelmisel nädalal tuli 13 Poola rattamatkajat ja nädalavahetusel korraldasime juba pulmi,” tutvustab Oidremaa mõisa tegemisi Cädy Erismaa, kes ämm Marika kinnitusel on üha rohkem külaliste võõrustamise enda peale võtnud. „Tal ju keeled hästi suus.

Mina toimetan hea meelega rohkem köögipoolel,” kommenteerib Marika ja lisab, et kuigi mõisas peetakse ka pulmi ja sünnipäevi, on mõistlik piir umbes 60 külalist.

Mõisahoone uuendamine on lõputu protsess, aga erilist heameelt tunneb pererahvas kahe väga olulise parenduse üle. „Aastakümne alguses sai vana eterniitkatus kivi vastu välja vahetatud ja hiljuti valmis kõigisse hoone soppidesse ulatuv keskküttesüsteem, mis avab meile külaliste vastuvõtmisel täiesti uued võimalused.

Muidu olime kitsalt seotud suvega, aga nüüd võtame külalisi

maa elu || Mõis || 7

23. august 2018

tut vankrit

Erismaade kolm põlvkonda tegutsevad ühiste eesmärkide nimel.

vastu aasta ringi,” ütleb Riho rahulolevalt.

NOORED OSKAVAD JA TAHAVAD Turism on küll atraktiivne majandusharu, aga majutuse pakkumine on ja vähemalt esialgu jääb majanduslikus mõttes Erismaade jaoks lisategevuseks. „Mõisas pole kunagi olnud nii palju sissetulekut, et sellega põllumajandust toetada. Küll aga vastupidi. Kui oleme päris hädas olnud, oleme metsast abi saanud. Kui kriisi ajal raha sööda ostmiseks polnud, sai metsa maha võtta ja nii välja rabeleda. Võib öelda küll, et oleme puudega loomi toitnud,” naerab Marika.

Nii ongi Erismaade elus esikohal põllumajandus. Osaühingu Uue Oidremaa pealik on 28aastane Martin Erismaa. „Maid, kus oma loomadele sööta kasvatada, on meil 295 hektarit. Lisaks mets. Noorkarja ja tiinete lehmadega kokku on 140 looma, lüpsil 54. Aastane väljalüps ulatub peaaegu kuuesaja tonnini,” tutvustab ta lühidalt.

2012. aastal osteti naabritelt

vana laut ja renoveeriti see robotlaudaks. Hoone tehti seest tühjaks ja kujundati põhuallapanuga vabapidamislaudaks. Et lauta piisavalt õhku tuleks, lõhuti vana lagi, alles jäid ainult katus ja sarikakonstruktsioonid.

Kui eelmises laudas oli keskmine aastane väljalüps 6200, siis nüüd juba 9200 kilogrammi lehma kohta.

KUI ERISMAAD POLEKS KANADAST SAABUNUD PAKKUMIST VASTU VÕTNUD, OLEKS OIDREMAA MÕISAHOONEL SUURE TÕENÄOSUSEGA LASTUD LIHTSALT LAGUNEDA. Sõltub, mida hinnad teevad ja mis majanduses toimub. „Maa hulk paneb karja suuruse paika, meile on optimaalne kaks robotit ja 100 lüpsilehma,” kommenteerib ta.

Eelmisel aastal vahetas Uue Oidremaa PRIA toel välja suure osa tehnikast. Isa Riho peab õigeks ütlust, et ära karda suu-

PARIM METSAMAJANDAJA ON LAURI SALUMÄE

L

ri väljaminekuid, vaid väikseid sissetulekuid, need ei tohi kokku kuivada. „Kõige hullemal ajal, kaks aastat tagasi ostsime krõbeda hinna eest siloplokilõikuri, aga saime kaubale, et maksame müüjale aasta lõpus. Masin teenis end juba kolme kuuga tasa,” toob poeg Martin näite julge otsuse kohta.

Mitme põlvkonna koos elamine ja majandamine on Erismaadel hästi toiminud. „Kui tahad, et noortel läheks hästi, tee neile ruumi, aga ära astu päris kõrvale. Kui meist arenenumaid riike vaadata, on ju tavaline, et viie-kuuekümnesed on paljud riigitööl ja usaldanud oma ettevõtted järgmise põlvkonna juhtida. Meie arutame pereringis paljusid teemasid, aga keegi oma arvamust teisele peale ei suru.

Igaühel on oma otsustus- ja vastutusvaldkond, oma roll ja ülesanne. Isegi minu 85aastane isa, kes elab vaid kaks kilomeetrit eemal, on kõigi meie tegemistega kursis ja pakub välja ideid. Igal põlvkonnal on teiselt midagi õppida,” on Riho kindel.

ä i nu d n ä d a l a l Haap­salu külje all Uuemõisa mõisapargis toimunud kogu pere metsapäeval kuulutati 2018. aasta parimaks metsamajandajaks Lauri Salumäe (pildil) Lääne-Virumaalt.

E e s ti Erametsaliidu ja E­r ametsa­ keskuse koostöös 25. korda korraldatud konkursi žürii valik langes Lauri Salumäe kasuks, sest ta paistab silma põhjalike teadmiste, järjekindla tegevuse ja selgete sihtidega oma metsa majandamisel. Säästva metsamajandamise kinnituseks on tal FSC sertifikaat, mille nõuetele peavad vastama kõik pere metsades tehtud tööd.

Eesti Erametsaliidu juhatuse esimehe Mikk Linki sõnul oli tänavusel konkursil mitu väga tugeva taustaga metsaomanikku ja parima metsamajandaja tiitli saaja üle arutati pikalt. „On rõõm näha, et oma metsa jätkusuutlikult ja teadmispõhiselt majandavad metsaomanikud on valmis teadmisi ja kogemusi ka teistega jagama,” lausus Link. „Parimate metsamajandajate konkurss annab meile hea võimaluse neid tublisid omanikke esile tõsta, kuid ka ühiskonnale säästlikku metsamajandust lähemalt tutvustada.”

Salumäe on koos perega panustanud nii metsanduse kui ka maaelu edendamisse laiemalt. Oma metsa kasvamise ja kasvatamise kogemust jagab ta kõigi huvilistega hiljuti loodud õpperajal, kus saab hea ülevaate sellest, kuidas erinevas vanuses mets kasvab, milliseid töid seal tehakse ning kuidas metsa uuendamisel ja kasvatamisel ka teiste metsaelanikega (nt naabrist põdraga) ühist keelt otsitakse.

Salumäe elab teadmisega, et tulevik tuleb kindlasti, ja on kindel ka selles, et tulevikus soovime paremini elada, sh rohkem tulu teenida. „Seda pean silmas ka oma metsa majandamisel ja investeerin noore metsa hooldamisse ja kasvatamisse, et tulevikus oleksid metsad paremad ja kvaliteetsemad,” ütles Salumäe.

PARIMAD 2018. aasta parima metsamajandaja konkursi tulemused: • Lauri Salumäe – 2018. aasta parim metsamajandaja (Lääne-Virumaa) • Maive Vaarpu – taimetundja metsaomanik (Hiiumaa) • EELK Ridala Püha Magdaleena kogudus – ühistegevust toetav metsaomanik (Läänemaa) • Ilmo Torn – laiahaardeline metsaomanik (Saaremaa) • Märt ja Oliver Koitmaa – tubli hobimetsaomanik (Tartumaa) • Tornator Eesti OÜ – professionaalne metsamajandaja (üle Eesti) • Jüri Stroo – tubli püsimetsamajandaja (Lääne-Virumaa) • Mikk Vakkum – metsamajanduse tulevikutegija (Järvamaa) • Mare ja Heini Kunimägi – innukas metsauuendaja (Viljandimaa) Kandidaatide juures hinnati nende viimaste aastate metsamajandustöid ja muid metsa eri väärtustega seotud tegevusi. Arvesse võeti metsaomanike metsamajandamispõhimõtteid, panustamist kogukonna ja maaelu arengusse ning traditsioonide hoidmisse.

Uuemõisa mõisapargis toimunud meeleolukal kogu pere metsapäeval osales tuhatkond inimest, kes said osaleda mitmes põnevas töötoas, võistlusel ja ekskursioonil. Näiteks sai õppida hooldama metsatööks tarvilikke lõikeriistu, proovida mõõdusaagimist ja harjutada saeketivahetust. Samuti kuulata loodusfotograaf Remo Savisaare loengut ning harjutada kätt käbikorvpallis. Külastajatele esinesid superstaarid Uudo Sepp ja Jüri Pootsmann.

Eestis on üle 100 000 era­ metsaomaniku, kellel kõigil on metsa majandamisel oma eesmärgid ja põhimõtted. Kuna metsandus on üks Eesti majanduse alustala, on oluline, et metsaomanikud saaksid metsa hoidmise ja jätkusuutliku majandamise eest tunnustatud. (ME)

8 || VaNaTeHNiKa || maa elu

23. august 2018

„Aega läks, aga nüüd on kõik originaal. Kui kast välja arvata, siis usun, et minu masina küljes ei ole ühtegi uuema aja poltigi,” sõnab Aivar Hermann. fotod: KUido SAArPUU

Vanaveok tõusis

tehnikasõprade ihaldusobjektiks KUiDO SAArPUU Järva Teataja

ärva-Jaanis asuva vanatehnika varjupaiga jaoks on augusti algus aasta tuliseim aeg. Toimub siis ju killavoor ehk tuulutama tullakse vanatehnikat varjupaiga kogust ja kaugemaltki. Suur osa on seal põllumajandustehnikal. On alati olnud.

GAZ-tüüpi veoautod uhkes rivis, aiatraktorid nende ees – kui ajahambast puretud endisaegsel tehnikal oleks hing sees, siis vanatehnika killavoori aegu nad varjupaigas kindlasti konutada ei tahaks.

Nad tahaksid, et keegi pumpaks rehvidesse õhku, valaks paaki kütust, asetaks juhtmete külge aku ja viiks nemadki uuele elule putitatuna juubeldava rahva ette paraadringile.

RAUAHUNDI KÄEST PÄÄSTETUD VEOAUTO Et varjupaiga kollektsiooni kuulub ligi 500 eksponaati, osutub säärane õnn võimalikuks siiski vaid kõige paremini säilinud eksponaatidele. See on vanatehnikasõprade austusavaldus masina kunagistele loojatele.

Järva-Jaani varjupaiga peremees Tuve Kärner meenutab, et see oli neil 12. kord vanatehnika killavoori korraldada. Kuigi ettevõtmisele olid oodatud nii kummalised kulgurid kui ka väikesõidukid, siis võis paraadrivis näha palju muud: õlle/kaljavaadiga traktorist vanade veoautode ja bussideni.

Nendele, liikuvatele isenditele, kunagi majandites ränkrasket tööd teinud masinatele on lubatud pensionipõli, mis tähendab hoolitsust hoolsa oma-

niku käe all, osalemist vanatehnikaüritustel ja imestavaid pilke, kus iganes masin ka seisma jääks.

Veoauto GAZ-51, mürkroheline kabiin peal, sama värvi kast taga ja varjupaiga kleepsud ustel. Tundub, et tegemist on varjupaiga eksponaadiga, aga nii see siiski ei ole. Järva-Jaani mees Margus Mitt tõi oma veoauto killavoorile lihtsalt tuulduma. „Masina aastaarvu ma täpselt ei teagi, kuskilt 1960ndatest see vast pärineb,” selgitab ta. „Kasutati seda kolhoosis, veeti, mida iganes oli vaja vedada.

Kui vaja, siis loomi, kui vaja, siis heina või vilja.”

Majandite lagunemisel, 1990. aastate algul jõudis GAZ Marguse isa kätte ja sellele leiti koduses maamajapidamises taas rakendust. Tööd ei jagunud aga kauaks. „Ühel hetkel jäi auto seisma, kere mädanes läbi ja isa soovitas sellest loobuda,” meenutab Mitt. „Mulle see mõte ei meeldinud, tõin auto Järva-Jaani ja hakkasin seda vaikselt tegema. Nüüd on kulunud viis-kuus aastat: raam käis liivapritsust läbi, originaalkabiin oli nii kehvas seisus, et selle taastamise asemel muretsesin uue. Juppe tuli otsida üle Eesti, poritiibade järel käisin näiteks Saaremaal.” „Kindel on see, et masina kallal toimetamine pole minu elult küll midagi ära võtnud, pigem ikka juurde andnud.”

Killavoori paraadrivis seisval masinal on veneaegsed numbrid küljes ehk tänavalegaalne see veel ei ole. Margus Mitt lubab selle vea kõrvaldada, praegu veel osaliselt ehitusjärgus oleva masina võimalikult originaalseks ajada ja tulevikus võimalusel uunikumina arvele võtta. „Rasket tööd ei hakka see masin enam kunagi tegema.

Hoian ta enda jaoks alles, et vahel mõnel vanatehnikaüritusel osaleda, ja see on ka kõik,” avaldab igapäevaelus veoautojuhi ametit pidav mees. „Mulle va-

natehnika meeldib ja sel põhjusel see auto, erinevalt paljudest teistest, vanarauda ei jõudnud.

Kuidas saanukski? Olen ju sellistes masinates poisikesepõlves kaasa sõitnud. Kui ise töömeheteed alustasin, siis neid autosid suurt enam ei liikunud.”

Tänapäevast ja omaaegset tehnikat võrrelda suurt ei kannata. Ka Margus Mitt ei kujuta ette, et ta peaks GAZ-51ga iga päev tööd tegema või pikki reise ette võtma. „Aga seda kõike tehti, nendega käidi isegi Leningradis ära,” teab ta öelda.

ISIKLIK MATKAVEOAUTO Killavoori autorivi veoautode reas pargib muruplatsil järjekordne GAZ – veoauto GAZ51. Eriline, mitte tavaline veok.

DUK-1 mudelinimetuse juures näitab, et tegemist oli desinfitseerimisautoga. Roolib seda vanatehnika varjupaiga eksponaati Raplamaa mees, tavaelus bussirooli keerav Aivar Hermann.

Kui 51 on laenuauto, siis selle kõrval parkiv 1980. aasta GAZ-52 on Aivari isiklik. Seda roolib paraadil tema kaasa Anne Hermann, igapäevaelus raamatupidajaametit pidav naine. „Enda veoauto kokkusaamiseks ostsin omal ajal kolm autot. Aega läks, aga nüüd on kõik originaal. Kui kast välja arvata, siis usun, et minu masina küljes ei ole ühtegi uuema aja poltigi,” sõnab Aivar Hermann. „Veoauto saamise taga oli nii soov kui ka vajadus. Kasutan autot metsast puude väljavedamisel ja pakun külameestele abi ehitusmaterjalide transpordil. Musta numbrit sellele ma ei taotle, sest see on ennekõike tarbesõiduk.”

Raplamaa GAZ-52 on täiesti tänavalegaalne. Ei ole liialdus öelda, et vajadusel on see ka omamoodi matkasõiduk. Aivar on valmis nokitsenud nimelt magamisasemetega kuudi, mis käib veoauto kasti, otse kabiini taha. „See on nostalgiasõiduk. See raputab, see loksutab,

„Sekretariaadi lõplikel andmetel tuli vabariigi juubeliaasta vanatehnika killavoorile täpselt 100 masinat,” täpsustab Järva-Jaani vanatehnika varjupaiga peremees, killavoori korraldaja Tuve Kärner.

kuid toob meelde need ajad, mil isa kõrval veoautokabiinis istudes seda kõike samamoodi läbi kogesid,” ütleb ta. „Katsun seda hoida ikka töös, sest kui üks asi seisma jääb, siis see ka laguneb.”

KILLAVOOR KUI SÕPRADE KOKKUSAAMISPAIK „Viimase info kohaselt pidi sõitma tulema 106 masinat, kuid oli teatud kadu ja sekretariaadi lõplikel andmetel tuli vabariigi juubeliaasta vanatehnika killavoorile täpselt 100 masinat,” täpsustab Järva-Jaani vanatehnika varjupaiga peremees, killavoori korraldaja Tuve Kärner. „See on keskmine arv, kuid sel aastal me osalejate arvule suurt tähelepanu ei pööranudki. Vaikselt, aga kindlalt on meie pilk juba järgmises aastas, mil sooviks kokku saada 120 masinat. Sest Järva-Jaani tuletõrje saab 2019. aastal 120 aastat vanaks.”

Kärner lisab, et nagu ikka pakkus killavoor talle endalegi üllatusi. Kui ettevõtmine oli laupäeval, siis juba reede õhtul hakkas masinaid ja nende oma-

NAD TAHAKSID, ET KEEGI PUMPAKS REHVIDESSE ÕHKU, VALAKS PAAKI KÜTUST, ASETAKS JUHTMETE KÜLGE AKU JA VIIKS NEMADKI UUELE ELULE PUTITATUNA JUUBELDAVA RAHVA ETTE PARAADRINGILE.

nikke Järva-Jaani kogunema.

Esimesena jõudsid kohale ikka kaugema kandi mehed. Pimedas oli müristamist kui palju. „Killavoor pole pelgalt killavoor. See ei ole vaid vanatehnika eluleaitamine, see on seltsielu ja vanatehnika sõprade kokkusaamine,” arutleb Tuve Kärner. „Et masinaga JärvaJaani jõuda, on paljud asjaosalised garaažis mässanud kuid või isegi aastaid.”

Eraldi kiituse ütles Tuve Kärner edasi varjupaiga sõpradele. Üks selline mees on Veljo Indus (on kogunud kuulsust GAZ-53A veoautole BMW mootori pealearetamisega). Vähe sellest, et ta ise on veetnud lugematu arv tunde varjupaiga tehnikat putitades, on ta oma peregi vanatehnikausku pööranud.

Selleaastasel paraadil oldi väljas viiekesi: Veljo veoauto MAZ-200 staabibussi, järel naine, naisevend ja vennapojad.

Kõigil omad masinad istumise all. „Veljo on otsekui varjupaiga tehniline kiirabi. Helista talle millal tahes ja ta tuleb kohale,” tunnustab Tuve Kärner.

Olgu pisitraktor või eriotstarbeline veoauto, siis kõik on seda meelt, et Järva-Jaani vanatehnika varjupaik on tehnikaajaloo säilitamisel ära teinud väga tänuväärse töö.

See oli 12. aasta Järva-Jaanis vanatehnika killavoori korraldada. Tänavused teemasõidukid olid väikesõidukid. Nagu igal aastal, olid sõidule oodatud ka igasugused kummalised kulgurid.

maa elu || VaRia || 9

23. august 2018

ArVAMUSPLATS

LiNNUVEErG

TANTS VÄIMELA ÕRREPIDAMISKANALA ÜMBER TÕNU VETiK

Lõuna-Eesti Talumuna OÜ juhatuse liige

L

õuna-Eesti Talumuna OÜ kavandab Väimelasse uut õrrepidamiskanalat ja soovime nii kohalikele inimestele kui ka laiemale avalikkusele oma kavatsusi selgitada.

Arutasime juuli lõpus kohalike inimestega detailplaneeringut ja keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) aruannet.

Olime väga üllatunud, kui kohtasime protestigrupi organiseeritud vastuseisu, valeväiteid ajakirjanduses ja suurt hulka valesti informeeritud aleviku inimesi. Oleme olnud kogu aeg seisukohal, et arendusprojekt tuleb teha täiesti läbipaistvalt ja kõik osapooled peavad saama vastused ausalt ja kontrollitult.

KANADE ARVUST Alustame kanade arvust. Kinnistu, kuhu kanalat planeerime, detailplaneeringu algataja Võru Vallavolikogu on valla kodulehele üles laadinud detailplaneeringu kinnitatud lähteseisukohad, kus on kirjas kanade arv: umbes 290 000.

See on avalikuks tehtud suvel 2017 ja olnud kõigile kättesaadav. Detailplaneeringu koostamisse on kaasatud isikuid, kelle õigusi võib planeering puudutada, ja isikuid, kes on avaldanud soovi olla selle koostamisse kaasatud. Nii on edastatud detailplaneeringu koostamise korraldaja teated posti teel kõigile puudutatud isikutele.

Pärna tee 7 ja Pärna tee 9 maaüksuse detailplaneeringu lähteseisukohtades (dokument on kõigile huvilistele kättesaadav olnud ja on praegugi valla kodulehel) on kirjas 290 000 kodulinnuga farmi rajamine. Töö käigus on seoses tehnoloogiliste iseärasustega seda arvu korrigeeritud

360 000 kanale. 360 000 on maksimaalne kanade arv, mis selles kompleksis tulevikus võib olla. Sellest suurema kanade arvu esitamine ajakirjanduses on pahatahtlik valla elanike eksitamine. Näiteks on Võrumaa Teatajas (2. august 2018) kirjutatud 1 800 000 või enama kana pidamise plaanist. Ebaaus avalikkuse hirmutamine, millel puudub igasugune tõepõhi.

360 000 kodulinnuga farm ei ole Baltimaade suurim, see on järjekordne valeväide. Läti munatootja Balticovo farmides on kokku umbes 2 800 000 munejat lindu, nendest umbes 2 000 000 lindu paiknevad ühes laudakompleksis.

Konkureerime kõik ühisel turul ja väiksema kui 290 000 linnufarmi korral oleks tarbijale Eesti muna hind märksa kallim kui Läti muna oma.

LÕHNAHÄIRINGU MUDELIST Täiesti arusaadavalt on Väimela elanike suur mure lõhnahäiringu võimalik esinemine kanala rajamisel. Siin saame toetuda Eesti riigi välja töötatud lõhnahäiringu mudelile, mis on koostatud arendajast ja KSH läbiviijast sõltumatult, Eesti Keskkonnauuringute Keskuse poolt. Niinimetatud lõhnaroos ehk lõhnahäiring on viidud seaduses ettenähtud normi piiridesse. Selleks on arendaja valinud kallima tehnoloogilise lahenduse mitte ladustada sõnnikut kanalakompleksi territooriumil.

Sõnnik viiakse kinnises ruumis asuva konteineri täitumisel kohe biogaasi jaama. Esialgsed läbirääkimised on peetud. Seega ei anna võrrelda nõukogudeaegseid kanalaid, kus olid haisu levitavad sõnnikulaguunid, plaanitava uue kanalaga, kus sõnnikut kohapeal ei hoita.

Hirmutamisena kasutatakse ka väidet, et kanalas tekkiv reovesi saastab pinnast ja vett.

Parima võimaliku tehnoloogia valimisel on arvestatud sellega, et kanalas tekkiv reovesi ei jõua pinnasesse, põhjavette ega pinnavette. Kanala pesemise käigus pesuaineid ei kasutata, tekkiv reovesi kogutakse isoleeritud kogumiskaevu ja viiakse grupi ettevõtete põldudele väetiseks. Kanasõnnikut põldude väetamiseks on kasutatud sama kaua, kui on peetud kanu. Alternatiiv on lindlate pesuvesi juhtida ühiskanalisatsioonivõrku, oleme selles osas pidanud läbirääkimisi OÜga Võru Valla Veevärk.

Olmereovesi suunatakse OÜ Võru Valla Veevärk hallatavasse ühiskanalisatsioonivõrku mööda suletud torustikku. 15 töötajaga farmis tekkiv olmevee kogus ei ole suur.

ANTIBIOOTIKUME EI KASUTA Protestigrupp esitab kindla väitena antibiootikumide kasutamise munafarmides. Aus oleks näidata, millel selline süüdistus põhineb, vastasel juhul on tegemist laimu ja valega, mis hakkab oma elu elama. Võin kinnitada, et meie munakanalates ei kasutata antibiootikume. Punkt.

Mõned Eesti kaubandusketid on teatanud, et aastast 2025 enam puurikanade mune nende lettidelt osta ei saa.

Klientidele pakutakse kas õrrekanade või mahemune. Praegu impordib Eesti umbes 30% mune Baltikumist ja Poolast, sest meil siin pole piisavalt tootmisvõimsust. Kui me arenguga kaasa ei lähe, hakkame importima kuni 70% munadest ja laseme võib-olla alatiseks käest võimaluse pakkuda Eesti inimestele Eestis toodetud kanamune. Rääkimata töökohtadest ja regiooni arengust. Uus ajakohane tööstus tervikuna võimaldab maksta töötajatele paremat palka ja ehk jätab mõni inimene Soome tööle minemata ja jääb mõni pere seetõttu kokku.

KANALA KASULIKKUSEST Mida vald ja inimesed uuest kanalast saavad? Loome kuni 15 uut töökohta ja need ei ole IT-spetsialistid, nagu juuli lõpus koosolekul kostus.

Samavõrra lisandub seotud töökohti. Valla tuntus kasvab ja investeering kanalasse näitab, et vald on teistelegi investeeringutele avatud.

Lagunenud suurfarmi asemele tuleb nägus tänapäevane tootmine ja Väimelas toodetakse märkimisväärses mahus Eesti mune! Me oleme alati valmis kuulama ära valla inimeste soovid ja nendega arutama, kuidas saaksime kaasa lüüa valla elus.

Oleme avatud kompromisside otsimisele.

Kas detailplaneeringut ja KSHd vastu võtta ja kehtestada või mitte, otsustab kohalik omavalitsus. Seda, kas kompleksluba väljastada või mitte, otsustab Keskkonnaamet. Meie soovime ennekõike valeväited ümber lükata ja protsessi lõpuni viia selgelt ja läbipaistvalt, et institutsioonid saaksid teha oma tööd ja langetada otsused sõltumatult.

Põllumeeste ühistu KEVILI ostab kokku märga ja kuiva teravilja ning rapsi.

Lisaks pakume kuivatusteenust KEVILI Rõngu ja Roodevälja terminalides.

Usaldusväärse koostööpartnerina on meil:

Sibulavanikute punumine / Плетение кос из лука Pirukate küpsetamine / Выпечка пирожков Vanausuliste suhkru keetmine / Приготовление староверского сахара Käsitöö / Рукоде́лие

Kiire ja paindlik logistika Konkurentsivõimelised tingimused ja hinnad Kaasaegsed laboriseadmed kvaliteedi määramiseks

OSTAME AINULT OTSE PÕLLUMEHELT! Huvi korral võta ühendust telefonil +372 5857 6759 või e-maili teel kalev.vunk@kevili.ee www.kevili.ee

Kallaste näitetrupp / Театральная труппа Калласте

Isane pruunselg-põõsalind.

WWW.fLiCKr.CoM/ PHotoS/ MArKKiLNer

KES PESITSES MARJAPÕÕSAS? OLAV rENNO linnuteadja

A

ias sõstraid korjates sattus nii mõnigi marjanoppija leidma põõsa keskele peidetud linnupesa – parajast peotäiest rohukõrtest ja -kulust voolitud tassike. Kui selle meistritöö sisekülg ei olnud mingi pehme materjaliga kuigivõrd vooderdatud, siis oli tegemist pruunselg-põõsalinnu pesaga.

See saledapoolne, varblasest veidi pisem lind (kaalub keskmiselt 15 grammi) on üks Eestis pesitsevast viiest põõsalinnuliigist. Nad elutsevad paarikaupa pool-avamaastikul, kus leidub kuni paari-kolme meetri kõrguseid põõsaid. Pruunselg-põõsalindudele sobivad ka marjaaiad, hõreda puistuga pargid ning metsatukad ja lehtpuuhekid. Nad pesitsevad meelsasti põõsassoodelgi, aga ka karjamaadel kasvavates nõgesetihnikutes, kus pesa põimitakse nõgesevarte vahele, nagu seda teevad roolinnud. Põõsasse tehakse pesa tavaliselt alla meetri kõrgusele.

Pruunselg-põõsalinnu selg on tegelikult roostja tooniga.

Isaste pea on kevadel helehall ja kurgualune puhasvalge, sügissulestikus hallikasvalge nagu emastelgi. Rind on beežikasvalge, kõhualune hallikas, suhteliselt pika halli saba külgmised suled valged. Emased on enamjaolt pruuni rüüga.

Liik on levinud Euraasias alates Kesk-Hispaaniast ja Briti saartest kuni Taga-Baikalini. Euroopas asustab ta ka Vahemere maid, edasi Türgit ja Kaukaasiat (mägedes ta kuigi kõrgele ei kipu), levila põhjapiir ulatub Skandinaavia ja Soome keskosadeni, idas aga kaldub järjest lõuna poole, vastavalt 15kraadisele juuli isotermile.

See põõsalind on kaugrändur, lahkudes meilt juba septembri keskpaigaks, et veeta talv Sahara-taguses Sahelis. Seal võib talvitavaid linde mõnikord tabada katastroofiline põud, nagu näiteks talvel 1968/69, mille järel pruunselg-põõsalinnu Euroopa asurkond kahanes umbes poole võrra. Siiski suutis see linnuliik uuesti kosuda ja nii hinnatakse sel kümnendil Eestis pesitsevate pruunselgade arvukust enam kui poolele miljonile haudepaarile.

Enamik põõsalinde saabub meile alles maikuul, nii ka pruunselg – isased nädala võrra varem kui emaslinnud. Kohale jõudnud isaslinnud leiavad

endale meelepärase elupaiga ja annavad oma valdusest märku lühikese (kõigest kuni poolteist sekundit kestva) karedapoolse, sekka isegi kriipivate helidega laulu varal. Sagedasti lastakse kuulda kare-nasaalset kutsehüüdu vääd vääd vääd.

Väga iseloomulik on, et emaslinnu või mõne rivaali ilmudes esitatakse pikemaid laululende, kerkides oma istekohalt peaaegu püstloodis mitme meetri kõrgusele, seal kümmekond sekundit paigallennul tantsiskledes ja siis jälle oma põõsa otsa laskudes. Kuna pruunselg-põõsalindudel on emaseid vähem kui isaseid, siis jääb osa alul hõivatud territooriume tühjaks. Kuid sellele vastupidi võib mõni tragim isalind hoolitseda kahe emase ja nende järglaste eest.

Kui pesa on isase kaasabil valmis ehitatud, muneb emalind sinna maikuu lõpuks viis valkjakoorelist pruunitäpilist muna, mille haudumisel osaleb ka isalind. 11–12 päeva pärast on pojad koorunud, nad on alul paljad ja kinnisilmsed ning vajavad soojendamist. Seda teevad ja toitu hangivad vanemad vaheldumisi. Pojad võtavad tuule tiibade alla paari nädalaga, ent hakkavad juba enne seda pesaümbruse okstel turnima, mis paraku ja pahatihti ei jää kassidel ja harakatel märkamata. Munade ja pisikeste poegade järgus hävinud pesade korral soetavad pruunselg-põõsalinnud järelkurna, juulikuul aga võib mõni paar üles kasvatada lausa teisegi pesakonna, kes püsib pesas veel augusti esimesel nädalal.

Toituvad nad maapinnal ja lehekõdu sees leiduvatest putukatest, ämblikest ja muudest selgrootutest, sealhulgas pisikestest tigudest. Harva püütakse mõni putukas ka lennust.

Varasügisel ei põlata marjugi.

Augustis ja septembri alul on meil märgata pruunselgpõõsalindude läbirännet, samuti lendavad lõunasse meie pesakonnad, kes enne talikorterisse jõudmist peavad ületama 1800 kilomeetri laiuse Sahara kõrbe, et jõuda selle ja vihmametsade vahel paikneva Saheli puhmastest, torkpõõsastest ja akaatsiatest rikka piirkonna idapoolde. Paraku see paljude Euroopa värblindude talvine, praegu veel 800 kilomeetri laiune „tõotatud maa” kahaneb kõrbe pideva pealetungi tõttu igal aastal mitme kilomeetri võrra.

Euroopas rõngastatud pruunselg-põõsalindude eluiga on küündinud üle 8 aasta, paraku aga jääb see keskmiselt 3 ja 4 aasta vahele.

10 || ilma- Ja TaimeTaRK || maa elu

23. august 2018

iLMATArK

RETSEPTID Lihtne soomustorikusalat 4–6 seenekübarat, 3–4 sl hapukoort või majoneesi, 1–2 mugulsibulat (½ klaasi peeneks hakitud muru- või karulauku või sibulapealseid), 1 sl veiniäädikat, 1 tl suhkrut või mett, maitseks veidi soola.

Lõigu seened väiksemaks, aseta soolaga maitsestatud vette ja keeda tasasel tulel tund aega. Nõruta ja jahuta külma jooksva vee all. Lõigu seened salatile sobilikeks ribadeks, sega juurde veiniäädikas ja suhkur, maitsesta soola ja pipraga ning tõsta tunniks ajaks külmikusse. Puhasta mugulsibul ja lõigu kuubikuteks. Võta seened külmikust, lisa hakitud sibul hapukoore või majoneesiga ja sega. Serveeri röstsaia või -leivaga.

JÜri KAMENiK

ilmatark

TORNAADOD EESTIS

E

estis tuleb tornaadosid ette igal aastal, kuid enamasti on need vee kohal – vesipüksid. Et praegu on vesipüksihooaeg, siis on paslik pisut tutvustada neid lähemalt. Üpris harva juhtub, et pilvest hakkab maa poole laskuma keeris. See võib olla väga kitsas, aga ka räbaldunud ja väga lai.

Pöörlemist võib, kuid ei pruugi märgata.

Kui selline keeris ei lasku maa- või veepinnani, siis nimetatakse seda lehterpilveks (funnel cloud, tuba). Kui see aga kontakteerub aluspinnaga, siis peaks vee kohale tekkima pritsmetest pilv, maismaa kohale aga tolmupilv ja sel juhul on tegemist kas vesipüksiga, maapüksiga või tornaado ehk trombiga. Kõikidel juhtudel nimetatakse säärast pilve ikka nimega Cumulonimbus tuba. Sealjuures on väga oluline mõista, et vesipüksi või tornaado puhul ei pruugi olla silmaga nähtavat „lonti” aluspinna ja pilve aluse vahel. NB! Tornaado ja tromb on kattuvad mõisted.

Tornaadodeks loetakse ka vesipüksid ja maapüksid, kuid need kuuluvad mitte-mesotsüklonaalsete tornaadode hulka. Mesotsüklonaalsed tornaadod on üldiselt kõige ohtlikumad ja tugevamad.

Nende teke on seotud rünksajupilve sees tekkiva spiraalse ja kallutatud tõusva õhu sambaga, mida nimetatakse mesotsükloniks (diameeter 2–10 km). Seda sisaldavat pilve nimetatakse ülirünksajupilveks (supercell). Selle alla, tavaliselt keskele, võibki tornaado tekkida.

Kui mesotsüklonit pole, siis tekivad maa- või vesipüksid (mittemesotsüklonaalsed tornaadod) vastavalt kas maismaa või veekogu kohal. Ilm on siis märksa rahulikum, kusjuures ei pruugi olla isegi mitte rünksajupilvi, kuid konvektsioon on vajalik. Nende teke on mesotsüklonaalsete tornaadode omast teistsugune: need moodustuvad näiteks siis, kui tõusev õhuvool haarab piirkihist endasse juba olemasoleva keerise, mis muutub püstteljeliseks. Mittemesotsüklonaalne vesipüks enamasti hajub, kui jõuab maismaa kohale.

Kuidas Eestis trombidega lood on?

Eestis tuleb enamikul aastatel mõni tornaado ikka ette. Enamasti on tegu mittemesotsüklonaalsete maa- ja vesipüksidega, kuid nende registreerimine on juhuslik, sest tornaadoennetus- või jälgimissüsteemi meil pole.

Tundub, et tugevate tornaadode teke Lääne-Eestis on väga vähe tõenäoline, kuid seal on seevastu üsna tihti vesipükse. Viimaseid nähakse rohkem Saaremaa läänerannikul, aga ka Väinamerel ning Pärnu ja Soome lahel, harvem mujalgi. Mõnikord tekivad vesipüksiseeriad, mille puhul on korraga näha mitut keerist või need moodustuvad järjestikku. Tüüpiline aeg vesipükside tekkeks on august ja september, kui sooja veepinna kohal on jahe ja labiilne õhumass. Vesipükse tekib Eestis igal aastal.

Kuigi südasuvest on saanud hilissuvi, on veel kuni 25kraadiseid ilmu võimalik kohata. Üks selline võimalus on praegu, kui lõunakaartest on suhteliselt palav õhumass tunginud Läänemere idakaldale. Nii võib täna ja homme sooja olla kuni 26 kraadi, kuid samas suureneb vihma võimalus. Seejärel on ilm mõneks ajaks jahe ja sajune. Uuesti võib suviselt soe rannailm tagasi pöörduda kas 27. augustil või septembri esimesel nädalal, kuid – elame, näeme!

Seedimist parandav soomustorik kasvab maist augustini, sooja sügise korral kauemgi. foto: toiVo NiiBerG

Gurmaanid hindavad noort

soomustorikut TOiVO NiiBErG

Räpina Aianduskooli õpetaja

T

änavusel seenevaesel ja kuival aastal kohtan puutüvedel üha rohkem soomustorikuid, mida välimuse tõttu ei saa segi ajada ühegi teise seeneliigiga. Soomustorikul on tõhus immuunsüsteemi tugevdav toime ja näiteks inglased kutsuvad soomustorikut drüaadi sadulaks (dryad saddle) ja peavad sellest kui heast söögi- ja ravimseenest väga lugu.

Soomustorik (Polyporus squamosus) kasvab üsna sageli pargis ja puiestikus, väga harva ka metsas. Eelistab laialehelisi puid, eriti vahtraid ja pärnu. Noort soomustorikut loetakse gurmaanide seeneks. Soomustorik võib kasvada nii surnud kui ka elusal puul, kuid põhjustab valget

südamemädanikku ja on seega üsna arvestatav pargipuude kahjustaja.

Tavaliselt paiknevad seene viljakehad maapinna lähedal, kuid neid võib leida ka mitme meetri kõrgusel. Seen kasvab maist augustini, sooja sügise korral kauemgi. Viljakehad paiknevad puul harva üksikult, enamasti mitmekaupa koos.

Lisaks soomustorikule leidub Eestis veel kuut liiki torikuid, kuid need on soomustorikust väiksemad ja ilma soomusteta. Sama suureks võib sirguda ainult kändudel kasvav kännutorik, kübara läbimõõt kuni 20 cm.

SOOMUSTORIKU KÜBAR ON POOLRINGJAS, NEERJAS VÕI PEAAEGU RINGIKUJULINE, KESKELT NÕGUS, SAGELI ALLAPOOLE PAINDUNUD SERVAGA, MIS ÄÄREST VAIKSELT ÕHENEB.

Soomustoriku kübar on poolringjas, neerjas või peaaegu ringikujuline, keskelt nõgus, sageli allapoole paindunud servaga, mis äärest vaikselt õheneb. Kübara läbimõõt on 8–50 cm, paksus 0,5–5, vahel ka 10 cm. Värvuselt on noore seene kübar valkjas-ookerjas, vanemal ookerkollane, veelgi vanemal ookerpruun.

Kübarat katavad tihedalt põhivärvusest tumedamad veidi turritavad soomused, mis ongi andnud seenele nime. Jalg on külgmine, lühike ja jäme, ookerkollane, aluselt tume või isegi must.

Seeneliha on vamjas, paks ja valge, vanemal söögiks kõlbmatul seenel sitke ja kollane.

Osa gurmaane kasvatab soomustorikut ka kunstlikult. Agrotehnika sarnaneb austerserviku omaga.

Seene muudab väärtuslikuks spetsiifiline lektiin (PSL).

Lektiinid on mitteimmunoloogilise päritoluga valgud, neid leidub looduses alates viirustest ja bakteritest kuni imetajateni. Enamik lektiine on avas-

Britipärane soomustorik (1709. aasta kokaraamatust) 150 g viilutatud noori soomustorikuid, 240 ml nisujahu, 3 sl külma vett, 1 muna, 2 sl valget veiniäädikat, 1 sl võid, näpuotsaga soola ja suhkrut, peeneks hakitud värsket salveid.

Valmista jahust ja veest paks tainas, klopi munakollane kergelt lahti ja sega tainasse. Vahusta munavalge vähese suhkru ja soolaga ning sega tainasse. Lisa peeneks hakitud salvei. Kasta seeneviilud tainasse ja prae pannil mõlemalt poolt kuldpruuniks.

tatud taimedest, eriti liblikõieliste seemnetest.

Lektiinid avastas 1888. aastal Hermann Stillmark Tartu ülikoolis. Esimene avastatud lektiin oli ritsiin. Lektiinidel on kindel funktsioon, paljud taimsed lektiinid on väga toksilised, see kaitseb ilmselt taime ärasöömise eest. Kõrgematel organismidel osalevad lektiinid rakkudevahelistes kontaktides.

Soomustorik aitab parandada seedimist ja toitainete omastamist, seda tänu pektinaasi suurele aktiivsusele. Samuti tagab seen tugeva immuunsuse gripitüvede vastu.

Söögiks kasutatakse noori viljakehi, mis on erilise lõhna ja maitsega. Seent on väga hea kuivatada ja jahvatada pulbriks, millega hiljem paljusid toite maitsestada. Seen jääb igati maitsev, kui seda pesta, nõrutada ja eelkuumutatud pannil väheses õlis (suitsutatud sealiharasvas) kiiresti läbi praadida, maitsestada ja serveerida koos lisanditega: praetud baklažaan, hautatud apteegitill, mereannid, krevetid.

KÜLViKALENDEr: AUGUST 24. R

Õis Aiatöödeks sobimatu päev

25. L

Õis

26. P 27. E

14.56 06.05 20.38

Õis, alates kl 08.33 leht Leht

28. T

Leht, alates kl 19.35 vili

29. K

Vili

30. N

Vili

31. R

Vili, alates kl 4.30 juur KUUKALeNdri KooStAJA SiGNe SiiM, 2018

MAA

TULI

VESI

ÕHK

maa elu || aeD Ja KoDu || 11

23. august 2018

riiNA MArTiNSON Maa Elu

A

ugust on ikka olnud püsilillede ümberistutamise aeg, kuid tänavune põuane suvi tekitab küsimuse, kas tasub püsikuid häirima hakata või oleks targem kevadeni oodata.

Koduaias ikka juhtub, et peenraid on vaja ümber teha ja taimed mujale kolida või on mõni püsik lootusetult umbrohtu kasvanud või vanemad lilled juba nirult õitsema hakanud. Nii tulebki püsikud ümber istutada ja ülejääk sõpradele jagada.

Terve suvi oli põuane ja veel augusti algul püsis kartus, et taimi tänavu arukas liigutada pole. Nüüdseks on õnneks enamikus kohtades korralikult sadanud ja maa natukenegi niiske.

Paikusel oma kodu ümber lopsaka Inglise stiilis aia loonud Maie Vridolin ütleb, et kui oskad taimele peale vaadates hinnata, kas see on piisavalt tugev, siis ikka võib ümber istutada. Aga algajal soovitaks tema istutamise ja ümberistutamise pigem kevadel ette võtta.

Kindlasti ei tohiks ümberistutamisega pikalt venitada, sest taim peab jõudma juurduda. „Ma olen mõnel aastal isegi oktoobri algul istutanud, aga tänavu proovin selle töö kiiresti ära teha,” ütleb Vridolin.

KOOS MULLAPALLIGA Rusikareegel on, et kevadel õitsevaid püsikuid istutatakse sügisel ja suve lõpul õitsejad tuleks ümber istutada kevadel. „Tunnistan, mina pole sellest alati kinni pidanud,” muheleb Vridolin.

Enne ümberistutust on mõistlik taim korralikult läbi kasta. Kuna tänavu on vähe vihma tulnud, siis tasub enne labida maasse löömist juba eelmisel päeval taim korralikult läbi leotada. Nii saab taime suurema mullapalliga maast kätte ja see talub ümberistutuse vintsutusi kergemini.

Võimalusel peaks püsikuid ümber kolima alati suure mullapalliga. Kui aga lill on umbrohust läbi kasvanud, tuleb need juurte ümbert välja harutada ja sellega lõhub juuri kaitsva mullapalli ära. Sel juhul oleks hea ümberistutamine jätta hoopis

Püsilillede ümberistutamisega venitada ei tasu

Maie Vridolin tõdeb, et aiapidajate elu keerleb tänavu vee ümber: suvel tuli palju kasta ja taimi ümberistutama asudes peaks rohkelt kastma nii enne kui pärast. foto: UrMAS LUiK / PÄrNU PoStiMeeS

ÜMBERISTUTAMISE NÄPUNÄITEID • Kevadised õitsejad istuta ümber sügisel, suvelõpu õitsejad kevadel.

• Suvi oli taimedele raske, kiirusta ümberistutusega, et taim enne talve korralikult juurduda jõuaks.

• Pärast ümberistutust kärbi lehti ja vajadusel varjuta taime.

• Enne püsikute ümberistutamist kasta taimi korralikult.

• Kaeva taim maast välja suure mullapalliga.

• Noortele taimedele anna augustis sügisväetist.

• Turguta püsikuid sügisel kompostmullaga.

• Jälgi, et taimed saaksid sügisel korralikult kastetud.

kevadele, kui taimel veel suur lehepuhmast pole.

Kui aga on soov umbrohtu kasvanud taim veel tänavu puhastada ja ümber istutada, siis tuleks see töö lähiajal ära teha, et taim enne talve korralikult juurduda jõuaks. Loomulikult peab rikkalikult kastma.

Kui taimel on veel õied küljes, siis ümberistutamise ajal tuleb need maha lõigata. Lopsaka lehestikuga lille ümber istutades kärpige lehed kuni poole võrra tagasi, sest töö käigus paratamatult vigastame juurestikku ja taim ei saa mullast vajalikus koguses toitaineid kät-

te ja lehtedest aurustub liigselt niiskust. „Kui lehemassi vähemaks lõigata, kaotab taim vähem niiskust, aga mina isiklikult ei poolda seda, et kõik lehed maha lõigata,” mainib Vridolin.

Kui taim on liialt suureks puhmaks paisunud, tasub see laiali jagada – mõne taime võib rahulikult labidaga osadeks lüüa, mõne juurtega tuleb aga õrnalt ringi käia. Tiheda mättana kasvavad püsikud, näiteks astilbed ja floksid, on säärased, mida julgelt labidaga poolitada võib, aga päevaliilia ja pojengi juurtega tuleb ettevaat-

lik olla ja need hoolikalt lahti harutada.

VÄETA JA KASTA Aiapidajad võivad lõputult vaielda, kas parem on peenraid multšida või mitte. Tihtipeale on nii, et hobiaednikud, kes soovivad võimalikult vähe näppe mullaseks teha ehk hooldusvaba aeda, multšivad, seevastu rikkalike kogemusega lillekasvatajad pigem mitte.

RUSIKAREEGEL ON, ET KEVADEL ÕITSEVAID PÜSIKUID ISTUTATAKSE SÜGISEL JA SUVE LÕPUL ÕITSEJAD TULEKS ÜMBER ISTUTADA KEVADEL. Vridolini aias pole koorepuru, killustikku ega muud katet mullale laotatud. Tema soovitab istutada noores istutusalas taimede vahele pinnakattetaimi: need kasvavad kiiresti, varsti on ka püsikud juba nii suured, et mullapinda polegi lehtede alt näha ja umbrohi ei pääse vohama.

Pinnakattetaimedeks sobivad näiteks täpiline iminõges, Siberi valdsteinia, kevad-nabaseemik, tipmine puksrohi, varju-kivirik, väike igihali ja roomav akakapsas.

Kindlasti tasub pärast peagi lõppevat rasket suve taimi sügisel väetisega turgutada, eriti noori istutusalasid. Tavaliselt Vridolin väetab vaid üks kord aastas, kevadel kompleksväetisega ja kanakakaga ning sügisel paneb taimede alla lihtsalt komposti, aga tänavu plaanib temagi püsikutele sügisväetist anda.

Kindlasti tasub sügisel oma püsililli, puid ja põõsaid korralikult kasta, et need talvele paremini vastu läheksid.

Just kastmine oli tänavu võtmesõna, mis aitas taimedel elus püsida. Siiski kuivasid paljudes aedades mõned püsikud ära, eriti oldi kimpus astilbedega. Vridolin soovitab rahulikult oodata ja vaadata, mis neist järgmisel aastal saab. Väga suure tõenäosusega taimed tärkavad taas.

Kohe on käes sügisene taimelaatade ja suurmüükide aeg.

Tihti soovitatakse algajal aiapidajal uute taimede ostmine pigem kevadele jätta, sest mitte keegi ei tea, millega talvel ilm meid üllatab. Tõsi, kevadel istutades tuleb väga palju kasta, sügisel pääseb tavaliselt kergemalt. „Taimele on iseenesest soodsam sügisel mahaistutatud saada, aga ilmataat võib talvel ebameeldivusi teha,” nendib Vridolin.

Lõppevat suve jääb meenutama lõputu kastmine. „Aiapidajad on väga usinad olnud,” teab Vridolin. „Kes on minu aias käinud, on rääkinud, et kastsid-kastsid-kastsid. Üks mees kõneles, et istus õues tabureti peal ja hoidis voolikut käes, siis tõstis natuke taburetti edasi ja taas kastis. Niimoodi tundide viisi. Paljud ei julge isegi veearvet vaadata, see võib tulla hirmutav.”

Vridolin kastis samuti püsikuid. „Kahju ju vaadata, kui taim longus,” mainib ta ja lisab, et see suvi meeldis eriti hästi kuivalembestele taimedele, näiteks naistenõgesele ja iisopile.

KOSMOS MAITSEB NAGU TILL TOiVO NiiBErG

Räpina Aianduskooli õpetaja

K

osmosed (Cosmos Cav) kuuluvad korv õieliste (Asteraceae) sugukonda. Kosmosed pärinevad troopilisest ja lähistroopilisest Ameerikast, peamiselt Mehhikost. Nende hulgas on nii ühekui ka mitmeaastaseid õrnade, enamikus vastakute kahelisulgjate lehtedega rohttaimi. Õisikud on punased, roosad, valged ja kollased, asetsevad pikkadel õieraagudel üksikult või hõredais kobarais. Kõrgus 60–150 cm.

Euroopas hakkasid kosmosed levima 19. sajandi keskel.

Peamiselt kasvatatakse hari-

likku kosmost ja väävelkollast kosmost. Päritolumaal on kosmos hinnatud ravim- ja toidutaim, samuti kollase ja oranži riidevärvi saamise allikas. Ravimina kasutatakse enim kosmose õisi ja toidus lehti või noort ürti.

Kosmosed eelistavad päikeselist, külma tuule eest kaitstud kasvukohta, kasvavad hästi ka kerges poolvarjulises kohas. Kasvuks vajavad need aga parasniisket kergema lõimisega toitainerikast mulda.

Lämmastikuga üleväetamisel ja liigses varjus kasvades õitsemine väheneb ja taimed kipuvad lamanduma.

Kosmosel on Brasiilia ja Mehhiko rahvameditsiinis pikaajalised traditsioonid, eriti

malaaria ravis. Kosmos sisaldab mitut antioksüdanti, millest tuntuim on buteiin. Buteiinil on tugev põletikuvastane toime, mida omakorda suurendab ta imema h las triterpeenide olemasolu . Õite õlileotist on kasutatud nahahaiguste ravis ja lihasevalu vähendajana.

Kosmose noori lehti tarvitatakse salatites, hautistes ja suppides, nagu meie tee-

me seda tilliga. Eriti hea lisand on kosmose noor leheürt magusatele puuvilja-toorsalatitele.

Ka suppidele ja hautistele tuleks kosmoseürti lisada alles siis, kui roog on peaaegu valmis. Õisi võib kasutada eelkõige toidu kaunistamiseks, värvilisi kroonlehti ka toorsala-

KOSMOSEPALSAM Võta liitrine korralikult suletav pudel või purk ja täida see tihedalt kosmose õitega, kuid ära suru, vaid raputa purki. Vala peale kvaliteetne oliiviõli, nii et see õisi kataks, sulge nõu ja jäta nädalaks-paariks pimedasse sooja kohta. Seejärel kurna õli, pigista ka õied kuivaks.

Määri saadud õliga enne magamaminekut valutavaid kohti. Hoia õli jahedas pimedas kohas. tite koostises. Kosmos sobi hästi kokku tilli, apteegitilli ehk fenkoliga, aedharakputke, koriandri, basiilikute ja melissiga.

12 || TaluPiDamiNe || maa elu

23. august 2018

Sepa mahetalu perenaine Eve Demitševa ütleb, et nad tahavad vaikselt ja väikselt oma asja ajada. Näiteks kitsi on neil 80 ringis. foto: MAAriUS SUViSte

Põlvamaa mahetalu püüab jääda vee peale MAAriUS SUViSTE Lõuna-Eesti Postimees

L

innaelu kus see ja teine jätnud ning maale elama kolinud Põlvamaa Sepa talu perenaine ei käi vahel pool aastat poes. Sest töid-tegemisi ja loomade-lindudega tegelemist on niivõrd palju.

Sepa mahetalu asub Kanepi vallas Kaagvere külas. Pererahvas ostis talu siis, kui sel polnud isegi elektrit sees. Oli aasta 1982, kui pere otsustas: aitab ülikoolilinnas elamisest, läheme maale.

Taluperenaine Eve Demitševa töötas tol ajal Tartu Ülikooli rektori kantseleis. Nii et kan-

napööre oli tohutu. „Maaelu on mulle kogu aeg meeldinud. Vanaema elas meie praeguse kodu lähedal, kõik koolivaheajad veetsin siin – seda kohta teadsin juba lapsena väga hästi,” räägib perenaine.

Kui nad talupidamisega alustasid, oli neil tuhat broilerit, 30 siga ja neli pulli. Tasapisi talu muudkui arenes. Vahepeal tekkis võimalus minna Soome elama ja tööle. „Sugulased olid seal juba ees. Ütlesid, et tulge, vaadake ja jääge ka siia. Käisime, olime, vaatasime, aga tulime tagasi – see ei olnud

VÄGA SUUREKS ME OMA TALUPIDAMIST EI KASVATA. AJAME VÄIKSELT JA VAIKSELT OMA ASJA. PLAAN ON TEHA OMA VÄIKE TUNNUSTATUD MEIEREI.

meie jaoks,” tunnistab Eve Demitševa, kes peab Sepa mahetalu koos abikaasa Sergeiga. Nende kolm tütart ja poeg käivad abiks, kui vähegi oma tööd-tegemised võimaldavad.

Pererahvas kasvatab lambaid, kitsi ja küülikuid, veel tehakse kitsepiimast juustu ja kasvatatakse kodulinde.

KRIIPSUJUKUD JA VAHVAD KALKUNID Lambaid on 70 ja kitsi 80 ringis, tõuküülikuid üle poolesaja. Lindla võtab silme ees kirjuks: on munakanu, tõukanu, Aafrika kiiverkanu, kalkuneid, hanesid ja parte. Kõige uuemad linnud nende juures on musta nokaga Hiina haned. Eriti toredad on India jooksupardid, keda pererahvas kutsub nende väljanägemise järgi kriipsujukudeks.

Vahvad on ka kalkunid. „Kuni 40kiloseks kasvavad li-

hakalkunid on nii ilusad – nad on meil elu peal. Nad tulevad uudishimulikult ligi ja tahavad hirmsasti sülle saada,” ütleb perenaine, kui üks lind parajasti sülle tahabki.

Talus on ka kalatiigid, kus kasvatatakse põhiliselt linaskit ja karpkala.

Kuidas nad toime tulevad? „Püüame jääda vee peale,” tõdeb Eve Demitševa. Veel eelmisel aastal turustasid nad ise kitsepiimatooteid (peale juustu ka natuke jäätist), käisid mööda laatasid. Suur proovikivi on olnud avatud talude päev, kus nad on kolm korda osalenud.

Aga nüüd on nii, et kauba järel käiakse nende enda juures. Samuti saadetakse tellimise peale kaup kuhu iganes Eestimaa nurka.

Küsimusele, mida Kanepi valla talupidajad veel sooviksid, vastab Demitševa: „Väga tahaks alpakasid.”

OMA TUNNUSTATUD MEIEREI Üks tütar tahtis tallu viia emud, kuid mõtteks see jäigi.

Praegu veel. „Meil ei ole kõik valmis, et saaksime emud võtta. Kui vajalikud asjad olemas, siis miks mitte,” pakub Demitševa, kes on mõelnud ka liha-

veiste peale. Lähiajal hakatakse tegema lambapiimatooteid. „Ei, ei, ei,” kostab ta, kui küsida, kas ta läheks perega kunagi linna tagasi elama. „Maal elamine on meie jaoks elustiil.

Lihtsalt meeldib. Ma ei kujuta ette, et peaksin jälle betoonkarbis elama, nagu kunagi Tartus korteris – naabrid üksteist ei tunne, jalutad asfaldi peal ja käid mööda poode. Ma vahepeal ei käi pool aastat üldse poes – abikaasa käib aegajalt ja toob hädavajalikud asjad ära.”

Millal perenaine viimati korralikult puhata sai, see paneb ta pikalt mõtlema. „Ainukesed puhkused ongi olnud koolitusreisid: näiteks Prantsusmaale, Šveitsi, Hollandisse.

Aga ega koolitustel aega puhata polegi, tegevust ja jooksmist tootjate vahel on palju.” „Väga suureks me oma talupidamist ei kasvata. Ajame väikselt ja vaikselt oma asja.

Plaan on teha oma väike tunnustatud meierei,” tutvustab perenaine. Ema suur soov on, et poeg ja minia tuleksid kunagi Sepa tallu teise majja elama ja võtaksid talupidamise üle. „Nad tulevad, küll nad tulevad, aga see võtab aega – praegu käivad nad veel mõned aastad Soomes tööl edasi.”

KESKLIIGENDIGA LAADURID JA HAAKERIISTAD HOOLDUS NING MÜÜK