RADAR 11

Nr 11 jaanuar-veebruar-märts 2012

Politsei- ja Piirivalveameti ajakiri

Ühe sõna hind

Salakauba jälil Liiklus – see on imelihtne!

Inimestele lähemale

JUHTKIRI

Radar toob kevade Hea lugeja!

6

28

Sisukord 4 Uudised 6 Luubi all Salakauba jälil 10 Mõte Demokraatia ja politsei 14 Persoon Vanakooliohvitser 16 Võti Ühe sõna hind 20 Derko Derko ja Siiri ootavad kevadet 22 Uuring Sisekliima ja informeeritus näitavad tõusutrendi 26 Galerii Trüffel 2011 28 Liiklus Liiklus – see on imelihtne!

32 Kriminaaltulu Crime must not pay 34 Läheme külla Inimestele lähemale 37 Põhiväärtused Lääne prefektuur mõtestas põhiväärtusi 40 Konverents Kriminaalpolitsei konverents vaagis riigi julgeolekuküsimusi

44 Migratsioon Üks päev migratsiooniinspektoritega 48 Operatiivjuht Jalgpallimatšilt liiklusõnnetusele

Sa hoiad käes selle aasta esimest Radari numbrit, mis sai valmis täpselt kevade alguse esimesel päeval. Selle Radari kaanelugu jutustab piirivalvuritest, kes püüavad idapiiril salasigarettidega kaubitsejaid. Salasuitsuvedu sai Narva jõe kallastel hoo sisse mõni aasta tagasi ja ei näita vaibumise märke tänaseni. Sigarettide smugeldamine on lihtsalt niivõrd tulus äri. Kui üle Narva jõe sildade või raudteepiiripunkti kaudu legaalselt Eestisse saabujatel on sigaretid kõige veidramatesse kohtadesse ära peidetud, siis suuremate laadungite salaja üle jõepiiri toimetamiseks mõeldakse välja leidlikke ja vahel lausa diversiooni- või eriüksuste arsenali sobivaid lahendusi. Millised need täpsemalt on, saad teada juba paari lehekülje pärast.

Radari kevadnumbris on juttu veel paljudel muudel põnevatel teemadel. Persoonilugu kõneleb mehest, kellest pole varem rääkinud ei Radar, Politseileht ega ka suured meediaväljaanded.

Jutt käib K-komando juhist Heldur Lombist, kes sai vabariigi aastapäeva puhul presidendilt teenetemärgi. Peale selle kaeb Radar migratsiooniinspektorite tööd, läheb külla Pärnumaale Saarde valla inimestele, arutleb liiklusteemadel ning tutvustab kriminaaltulu tuvastamise büroo tööd.

Nagu alati leiavad nuputajad ajakirjast ristsõna ja mälumängu ning spordihuvilised spordiuudised ja selle aasta spordikalendri.

Mõnusat lugemist ja päikselist kevadet!

50 Äkkrünnak Äkkrünnakud on muutnud meid valvsaks 52 Haridus Algab lõputööde kaitsmine 55 Sport

Nelli Pello Radari peatoimetaja FOTO: KAJA VENTSEL

58 Ajalugu 21 aastat tagasi 60 Mälumäng ja ristsõna 62 Raamatud ja kokkuvõte inglise keeles

26

50

on neli korda aastas ilmuv Politsei- ja Piirivalveameti ajakiri.

Toimetus Peatoimetaja: Nelli Pello Keeletoimetaja: Ene Sepp Esi- ja tagakaanel: Salasigarettide avastamine idapiiril. Joonistus: Kamille Saabre Küljendus ja makett: Profimeedia Trükk: Kroonpress Tiraaž: 4000

Kolleegium Raivo Küüt, Tõnu Hunt, Raigo Haabu, Tarmo Miilits, Merike Jürilo, Vilve Raik, Elmar Vaher, Aldis Alus, Tarmo Kohv, Priit Suve, Harrys Puusepp, Toomas Sildam

Kontakt Ajakiri Radar | Politsei- ja Piirivalveamet | Pärnu mnt 139, 15060 Tallinn Telefon: 612 3055, 534 39684 | E-post: radar@politsei.ee Veebis: issuu.com/ajakiri_radar

3

UUDISED

President tänas teenetemärgiga meie inimesi

Alustas tööd turvataktika talitus Uuest aastast alustas tegevust turvataktika talitus, kes hakkab kujundama turvataktikat terves Politseija Piirivalveametis. Turvataktika talituse töö tulemusena peavad vähenema politseinike vigastused.

Olenemata politseiametnike soovist ja pingutusest lahendada kriitilised olukorrad rahumeelsel viisil, on teatud juhtudel ainus võimalus kasutada vahetut sundi ehk teisisõnu jõudu, erivahendit või relva. Iga sunni kasutamise juhtum kujutab politseiametniku jaoks ohtu, mida saab maandada oma teadmiste, kogemuse ja treeninguga kogutud pagasiga.

Korrakaitsepolitseiosakonna operatiivbüroo juhi Toomas Malva sõnul ei ole alati meie võimuses olukordade kujunemist ette näha ja olla valmis kõigiks olukordadeks. „Kuid meil on võimalik õppida teiste vigadest, ent ka kordaminekutest. Seepärast tuleb koguda kokku meie organisatsiooni kogemus ja teadmine ning seda omavahel jagada. Ainult nii saame hoiduda teadmatusest, kogemuse puudumisest või vähesest treeningust tingitud eksimustest või neid vähendada.“ Nii ongi aasta algusest loodud turvataktika talituse ülesanded analüüsida erinevaid juhtumeid, koostada nende põhjal juhendeid, arendada selle läbi politsei turvataktikat ja eriväljaõpet ning valvata selle järele. Kokkuvõtvalt võimaldab eraldi üksus kujundada ühtset turvataktika poliitikat kogu politseis.

Turvataktika talituses töötavad eriväljaõpet korraldavad politseiinstruktorid, kes teevad koostööd prefektuurides töötavate koosseisuväliste politseiinstruktoritega. Talitust juhib politseikapten Jaak Kiviste, kes on politseisüsteemis tööl alates 1997. aastast, mil ta asus ajateenistusse Sisekaitse Operatiivrügementi. Jaak Kiviste on töötanud patrull- ja kriminaalpolitseis, Paikuse Politseikoolis, Politseiameti väljaõppetalituses ning JUPO kiirreageerimistalituses.

4

Iseseisvuspäeva eel tänab ja tunnustab meie riik teenetemärkidega inimesi, kelle pühendumus erinevatel elualadel on olnud paljudele teistele julgustuseks ja innustuseks, kirjutas riigipea teenetemärkide andmise otsuse eessõnas. President Ilvese sõnul näitab riik selle tunnustuse kaudu nii oma rahvale kui ka välisilmale, millised on Eesti väärtushinnangud ja vaim ning millised teod on talle olulised. „Lähtun riigipeana sellest, et Eesti Vabariigi teenetemärk on Eesti Vabariigi kõrgeim tänu ja tunnustus inimesele, nii Eesti kui ka mõne teise riigi kodanikule, kelle töö ja tegevus on aidanud Eestit muuta paremaks, turvalisemaks ja rikkamaks ning mõnigi kord on autasu saaja ilmutanud isiklikku vaprust. Ta on teinud enamat, kui tööülesanne otseselt ette näeb,“ ütles president Ilves. „Teenetemärkide saajaid ei ole palju, mis peaks suurendama neist igaühe väärtust ja kaalu.“ Eesti Vabariik tänab erilise pühendumuse ja sageli vaprusega oma tööd tegevaid

Talis Thal

Ain Kruuse

politseiametnikke. Kotkaristi IV klassi teenetemärgi sai politsei eriüksuse K-komando üks rajajaid ja juhte Heldur Lomp, Kotkaristi kuldristi erinevaid kuritegusid edukalt ja leidlikult avastanud Võru kriminaaltalituse vanemuurija Talis Thal ning Kotkaristi V klassi teenetemärgi Ida prefektuuri korrakaitsebüroo piirkondliku politseitöö talituse juht Ain Kruuse.

FOTOD: RENE RIISALU

Turvataktika talitus hakkab kujundama ühtset turvataktika poliitikat.

Aprillis jõuab TV3 eetrisse uus politseiseriaal 26. jaanuaril kirjutasid peadirektor Raivo Küüt ning TV3 ja Filmimehe juhid alla politseitelesarja lepingule. Esimesed võtted patrullidega on juba alanud ning esimene osa jõuab eetrisse 18. aprillil.

Kolmapäeviti kell 21 eetrisse minev seriaal, mis kannab tööpealkirja „Patrull“, hakkab näitama meie patrullpolitseinike tööd. Ühe pooletunnise saate jaoks filmitakse kahe patrulli tegemisi ühe vahetuse jooksul, millest saatesse jõuab kokku 4–6 erinevat sündmust/ väljakutset. Sarjas on peatähelepanu just politseinikel – sellel, mida ja kuidas nad teevad, et inimesed seda tööd paremini mõistaksid. Sarja eesmärk on näidata politseinikke mitte ainult professionaalsest, vaid ka inimlikust küljest.

Saate ühe tegija Raimo Kummeri sõnul jooksevad sarnased politseiseriaalid juba aastaid inglaste, sakslaste ja soomlaste telekanalitel ning on väga populaarsed. Sama ennustab ta meilegi. Soomes kasvatas politseiseriaal näiteks tublisti politseinikuks õppida

Esimene võttepäev

soovijate hulka ning Tampere politseinikud, kes sarjas osalesid, valiti aasta linnakodanikeks. Oma nõusoleku sarjas osaleda on andnud Lõuna prefektuurist Jaan Mürk, Andrei Ivahnenko, Kalmer Mägi ja Rainer Peetsman, Põhja prefektuurist Julia Eesalu, Tõnis Land, Dmitri Budnikov, Mihkel-Jaagup Laats, Steven Rehelem, Aivar Sepp, Jaanus Murakas ja Raul Tamm ning Ida prefektuurist Indrek Hindreus, Pavel Reškin, Raivo Vološtšuk ja Juri Všivtsev. Lääne prefektuuris on läbirääkimised osalejatega pooleli.

FOTO: ILMAR KAHRO

FOTO: KAJAVENTSEL

President Toomas Hendrik Ilves tunnustas 23. veebruaril Eesti Vabariigi 94. aastapäeval Eestile osutatud teenete eest 99 inimest, kelle seas oli kolm Politsei- ja Piirivalveameti töötajat – Heldur Lomp, Talis Thal ning Ain Kruuse.

UUDISED

Üheksa aastat tagasi sai alguse migratsioonijärelevalve Eestis. Toona oli keskuses, kuhu paigutati väljasaatmist ootavad illegaalid, ainult kuus majutuskohta. Nüüdseks on keskus läbinud suure muutuse ning sinna mahub vajaduse korral kuni 60 inimest.

FOTO: REELIKA RIIMAND

Väljasaatmiskeskus on teinud läbi suure muutuse

Harkus asuv väljasaatmiskeskus loodi 2003. aastal ning tolleaegse hoone väljanägemine ja jõudlus erineb tublisti tänapäevasest.

Majutuskohtade arvu kümnekordistumise kõrval on väljasaatmiskeskuse juhi Pärtel Preinvaltsi sõnul aastate jooksul kardinaalselt muutunud ka hoone valvekontseptsioon. „Alustasime roosteauklike aiapostide ning second-hand okastraadiga, kuid nüüdseks on väljasaatmiskeskuse turvalisus oluliselt muutunud. Suur osa alast on kaetud valvekaameratega ning piiratud kõrge läbipaistmatu plankaia ja kvaliteetse lõiketraadiga,“ ütles Preinvalts. Väljasaatmiskeskuse loomine oli ühtlasi esimene

Väljasaatmiskeskus

samm spetsialiseeritud migratsioonijärelevalve funktsiooni loomise poole. 2004. aastal loodi tolleaegse Kodakondsus- ja Migratsiooniameti struktuuris migratsiooniinspektorite ametikohad ning alustati nende väljaõpet.

Migratsioonijärelevalve peamine eesmärk on tõkestada migratsioonireeglite rikkumist ning vähendada sellest tulenevat ohtu avalikule korrale ja sotsiaalsüsteemile.

14. veebruarist naasis lapsehoolduspuhkuselt Merike Jürilo, kes asus taas ametisse peadirektori asetäitjana kodakondsuse ja migratsiooni alal.

Merike Jürilo on kodakondsus- ja migratsioonivaldkonnas töötanud aastast 1999. Üle kümne aasta töökogemust KMA keskastme- ja tippjuhina on võimaldanud tal olla osaline ühe nüüdisaegse teenindusorganisatsiooni kujunemises. „Intrigeerivad on minu töös olnud nii kommunikatsioon ja teeninduskvaliteedi teemad, nii näivus ja tegelikkus kui ka otsustusprotsesside mõju valdkonna arengule,“ ütles Merike Jürilo, kes oli enne lapsehoolduspuhkust mõne nädala PPA peadirektori asetäitja ametikohal.

Peadirektor Raivo Küüt ütles Jürilo töölenaasmise puhul, et ees ootavad keerulised, kuid huvitavad ajad. „Kõigepealt tänan Helen Rennelit, kes on hästi ning asjatundlikult pisut enam kui viis kuud KMOd juhtinud,“ sõnas peadirektor. Samamoodi juhtis Jürilo äraolekul kodakondsus- ja migratsioonivaldkonda üle 1,5 aasta Margit Ratnik, kes on ise praegu lapsepuhkusel. „Mõistagi ei ole saabuv tohutu tõus isikut tõendavate dokumentide ümbervahetamisel mingi meelakkumine. Peame tegema kõik endast oleneva, et inimesi teenindada ja

FOTO: ERAKOGU

Kodakondsus- ja migratsiooniosakonda asus juhtima Merike Jürilo

Siseministeeriumi hoone

LÜHIDALT Ühisoperatsioonides osaleb 90 piirivalvurit Tänavu on Eesti valmis ELi liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri (Frontex) koordineeritavatele ühisoperatsioonidele saatma 90 piirivalvurit, kellest 76 võtavad osa maismaapiiril, 10 õhupiiril ja 2 merepiiril toimuvatest operatsioonidest. Selle kõrval osalevad kaks piirivalvurit operatsiooni koordinatsioonikeskuses Frontexi toetusametnikena. Sel aastal võtab enim Eesti ametnikke osa Kreeka-Türgi maismaapiiril toimuvast ühisoperatsioonist „Poseidon 2012“. Esimest korda osaleb PPAst kolme kuu vältel Kreeka-Türgi piiril kuueliikmeline piirivalve valmidusüksus, keda vajaduse korral kasutatakse tavaüksuste toetuseks ning kiiret reageerimist nõudvas olukorras. Tehnikast lähetatakse Kreekasse lennusalga lennuk ja Lõuna prefektuuri piirivalvebüroo vaatlusbuss ning kantavad öövaatlusseadmed.

Märulipolitsei sai kümneaastaseks 1. märtsil kümme aastat tagasi loodi siseminister Ain Seppiku otsusega julgestuspolitsei koosseisu üksus, kelle ülesanne on ohjata massirahutusi, reageerida eri- ja erandolukordadele ning tagada avalikku korda. Üksus alustas esialgu tööd kahekümne mehega, nende eesotsas praegune korrakaitsepolitseiosakonna juht Tarmo Miilits. „Eraldi üksuse loomine oli reaktsioon maailmas järjest sagedamini toimuvatele massirahutustele. Täna kümme aastat hiljem võib öelda, et märulipolitsei on olnud kaasatud kõigi kõrgema ohuhinnanguga suurürituste turvalisuse tagamisse ning reageerimist vajavate sündmuste lahendamisesse nagu suure kõlapinnaga jalgpallimatšid, poliitilised tippkohtumised, ent ka kõigile mällu sööbinud nn pronksiöö ja kahtlemata eurovedu,“ ütles Miilits.

Orkestril on uus koduleht

Merike Jürilo

nende rahulolu tagada. Meie ülesanne on oma tööga hakkama saada nii, nagu seda ootavad meilt meie kliendid,“ ütles Raivo Küüt.

Merike Jürilo loodab, et taas tööpostil olles saab ta natuke aega sisseelamiseks. „Loomulikult on mul alustuseks palju küsimusi ning loodan, et nende küsimuste ja vastuste kaudu arenen nii mina kui areneb ka organisatsioon,“ märkis Jürilo.

Politsei- ja piirivalveorkestril valmis uus ning atraktiivne veebileht, kust leiab kõige värskemat infot orkestri tegemiste kohta. Veebilehel http://ppaorkester. ee on teavet orkestri koosseisude, saabuvate esinemiste, välja antud plaatide ning orkestri tegevust käsitlevate uudiste kohta. Kodulehel saab kuulata orkestri helisalvestisi, vaadata fotogaleriisid ning kontsertvideoid. Siit leiab viited ka orkestri Facebooki ja Myspace’i lehtedele, mis aitavad kaasa info liikumisele asutusest väljapoole, värskendavad orkestri imagot ning loovad paremad võimalused orkestri oma sõpruskonna tekkeks.

5

LUUBI ALL

FOTOD: JAAN RÕÕMUS JA MEELIS KARTON, (NARVA-JÕESUU KORDON), NARVA-2 PIIRIPUNKT, PIUSA KORDON

Salakauba jälil Silmurikkast Narva jõest tõmbavad piirivalvurid kõrgesti hinnatud delikatesskala kõrval viimastel aastatel välja veelgi väärtuslikumat ujuvkaupa – musta kilega „soomustatud“ sigaretikaste, mis erinevalt öise eluviisiga vee-elanikest ujuvad kangekaelselt vaid ühes suunas – Venemaalt Eestisse. hel mullusuvisel õhtul kõndis piirivalvemajor Andrus Tint pärast teenistuse lõpetamist parajasti kodu poole, kui Kreenholmi tänaval astus talle ligi augustikuumusest kurnatud ja päikesest pimestatud vanaeideke, kes sirutas mundrimehe poole väriseva käe paari Vene suitsupakiga. „Kas soovite …“ jõudis ta vene keeles mehaaniliselt pomiseda, enne kui märkas paguneid ohvitseri õlgadel. „Oi, issake,“ ahhetas eksitust taibanud tädike varandust hõlma alla peites, et risti ette lüües kiiresti lähima nurga taha kaduda.

Absurdimaiguline juhtum näitab veenvalt, kuidas tööpuudusest ja mahajäetusest märgitud ääremaal on keelatud ärist saanud vaevu ots otsaga kokku tulevate elanike peamine sissetulekuallikas. Liikumapanevaks jõuks jalgadele ja ajurakkudele on suitsupaki mitu korda väiksem hind piirijõe vastaskaldal.

Narva jõe kallastel mõne aasta eest hoo sisse saanud salasuitsuvedu ei näita hoolimata riigiametnike pingutustest tänaseni taandumise märke. Toetudes meedias avaldatud hinnangutele ja piirivalve statistikale tabatud salakauba kohta, võib väita, et ebaseaduslik suitsuäri kogub Ida-Virumaal järjest tuure, jättes riigi ilma miljonitesse ulatuvast maksutulust. „Sigarettide smugeldamine on äärmiselt tulus äri ja niivõrd massiline,

Ü

6

et vahel tundub, nagu tegeleksid kohalikest elanikest sellega kõik, välja arvatud ainult invaliidid,“ põrutab Narva piirivalvekordoni endine juht Rein Steinfeld emotsionaalselt.

Oma pikka teenistusaega meenutava Steinfeldi sõnul oli piirivalve algusaastatel Narva piirikaitsjate peamine mure see, kuidas kõiki seaduslikke võimalusi ja vahendeid kasutades selgitada korrarikkujatele riigipiiri olemust.

Viimase viie-kuue aasta jooksul hakkas aga Narva jõe kallastel vohama salakauba, peamiselt Vene maksumärkidega sigarettide vedu. Kavalate salakaubitsejate takistamisele kulub praegu nii Narva kordoni kui ka naaberkordonite piirivalvurite peamine energia. „Euro tulek on salakaubavedu veelgi aktiivistanud, kuna vaheltkasu ühe suitsupaki pealt suurenes,“ hindab Steinfeld, kelle arvutuste järgi teenib kõige lihtlabasem sigaretismugeldaja praegu paki pealt kahe-kolmekordset tulu.

Eriüksustele paslikud meetodid Kui üle Narva jõe sildade või raudteepiiripunkti kaudu legaalselt Eestisse saabujatel on sigaretid kõige veidramatesse kohtadesse ära peidetud, siis suuremate laadungite salaja üle jõe-

piiri toimetamiseks mõeldakse välja leidlikke ja vahel lausa diversiooni- või eriüksuste arsenali sobivaid lahendusi. Üks meetodeid on valida vähekäidav koht ning ujuda pimeduse varjus vee all akvalangidega üle jõe, vedades musta kilesse pakitud sigaretikastid nööri otsas enda järel vastaskaldale, kus vastutulnud kambamehed kauba kiiresti minema toimetavad. Teine võimalus on lennutada pneumopüssi või tavalist vibu kasutades üle jõe tamiil, mille külge Venemaa-poolsel kaldal seotakse kileümbrises kastid sigarettidega. Seejärel jääb kohalike vastuvõtjate mureks kastid märkamatult üle jõe tirida ja kaup hoolega varjatud vahelattu peita. Kauba üleveoks vajalikku tamiili saab teisele kaldale vedada ka lihtsamalt, sidudes selle sappa elektrooniliselt juhitavale laevamudelile, mis puldiga Venemaa randa ujutatakse ning pärast kenasti üle piiri tagasi kutsutakse. Lihtlabaste võtetena püütakse väiksemaid sigaretikoguseid

LUUBI ALL

Kalakombinaadi kaile jäänud sigaretikaste ei jõudnud ootamatult tabatud ülevedajad enam varjule viia.

Salasigarettide avastamine paneb piirivalvurite oskused proovile. Fotol veab Narva kordoni piirivalveametnik Raivo Metsma Narva jõe õhukeselt jäält ära silla pealt alla visatud salasigarettide kotti. Foto 2009. aastast

veekindlates kottides alla heita Sõpruse sillalt või visata neid pealtnäha kalu püüdvast paadist üle kontrolljoone Eesti vetesse, kust samasugused „harrastuskalurid“ need otsekui juhuslikult üles korjavad. „Selliseid tegevusi ja meetodeid peab pidevalt jälgima, neid ette nägema ning nende vastu valmistudes oma teenistust korraldama,“ valgustab praegu pensionipõlve pidav Steinfeld kolleegide argipäeva. „Loomulikult on säärane töö raske ja ettearvamatu, kuna isikuid, kes keelatuga tegelevad, on mitukümmend korda rohkem kui piirivalvureid ning viimased ei satu alati õigel ajal õigesse kohta.“ Veetasemest allpool toimetavad salakaubavedajad on enamasti professionaalid, tavaliselt endised nõukogudeaegsed tuukrid või akvalangistid, kes on saanud suurepärase väljaõppe.

Kuigi piirivalvurid tunnevad viimaste meetodeid hästi ja on nendeks valmis, käivad kurjategijad pahatihti ikka pool

sammu eespool. „Nad hingavad pidevalt kuklasse, me tunneme neid nägupidi, sageli ka nime ja isegi isanime pidi, aga neid on raske vahele võtta. Näiteks ei ole meil kehtestatud piiritsooni, iga inimene võib piirijõe ääres viibida ning kuigi me teame ja tunneme, et see või teine isik tegeleb salakaubaveoga, ei õnnestu teda enamasti koos asitõenditega kinni võtta,“ räägib kogu 18aastase teenistusaja jooksul idapiiri valvanud mees. „Ja kui konkreetset isikut otse sündmuskohalt asitõenditega ei tabata, ei ole võimalik menetlust alustada, sest oma õigusi hästi teadev kurikael ei tunnista midagi üles. On olnud juhtumeid, kus oleme jõe äärest avastanud sigaretikastid ning nende kõrvalt inimesed, kuid viimased neid kaste omaks ei tunnista ja muid tõendeid pahatihti ei ole. Enamasti lõppevad säärased vahejuhtumid sellega, et kättesaadud sigaretid rändavad tollilattu ning ülevedajad jäävad karistamata.

Näiteks oleme tabanud äsja jõest väljaroninud isiku, kes enne piirivalvurite saabumist jõudis akvalangi atribuutika ja kalipso maha võtta ning keeldus neid omaks tunnistamast. Kahjuks ei õnnestunud ka siis tõendada tema osalust salakaubaveos,“ meenutab Steinfeld.

Kui salakaubavedajad ise pahatihti üksnes ehmatusega pääsevad, siis langeb nende kaup piirivalvurite saagiks üha

sagedamini. Üks viimaste aastate edukamaid tabamisi sai jaanuari alguses osaks Narva-Jõesuu kordoni meeskonnale.

Viimaste valvsus ja kiire reageerimine, professionaalne koostöö naaberkordoniga ning oskuslik maa-ala sulgemine aitasid püüda väljapääsmatusse lõksu kohalike suitsuvedajate kolmeliikmelise grupeeringu ning tabada otse sündmuskohalt 600 000 sigaretti. Ööl vastu 9. jaanuari hakkasid kohas, kus Narva jõgi enne lahte suubumist viimase kääru teeb, vastaskaldalt mööda veepinda libisema pimedusega ühte värvi kastide kokkuköidetud kobarad. Öö varjus toimetajaid ei häirinud jõekääru tagant paistva piirivalvekordoni valgustatud territoorium, millel toimuvat võis palja silmaga jälgida kunagise kalakombinaadi hüljatud hoone katuselt. Nõukogudeaegse ettevõtte laguneva kai äärde liuglesidki üksteise järel otsekui nähtamatu käe juhitud „tubakalaevukesed“ ning veidi aja pärast ronis vaikse solinaga maapinnale tume kogu akvalangi ja lestadega. Nüüd oli kaldal vahti pidanud kaaslastel, kelle teada käis kordonis parajasti tavapärane toimkonna vahetus, aeg appi kaste tõstma minna. Kiiruga kallist kraami kai kõrval asuvasse viiekordsesse hoonesse sokutades üllatas kogu kampa läheduses peatuva patrullauto valgusvihk. Smugeldajate tegevusel silma peal hoidnud ja õigel ajal reageerinud piirivalvurid leidsid tühjalt kailt laialipillatuna kümmekond sigaretikasti ning lumelt kolme inimese jäljed, millest ühed paistsid tulevat otse jõest.

Polnud kahtlust, et ootamatult tabatud ja maa poolt äralõigatud isikud varjavad end kusagil lähedal.

Tänu toimkonnavahetusele saabusid Narva-Jõesuust kohale topeltjõud ning koos Narva kordonist saabuva

7

LUUBI ALL

Avastatud salasigarettide kastid Narva-Jõesuu kordonis. Kastid võidakse edasitoimetajate jaoks jätta lihtsalt põõsaste varju.

Näiteid salakaubavedajate võtete kohta: keha külge teibitud ja konservikarpidesse, kirjaümbrikusse ning muinasjuturaamatusse peidetud salasigaretid

Narva kordoni endine ülem Rein Steinfeld ja vanempiirivalvur Väino Sokk teevad avastatud salasigarettide ülevaatust.

Foto 2009. aastast

Salakaubitsejatega pistavad rinda ka Kagu-Eesti piirivalvurid. Piusa kordoni piirivalvurid Janek Kaurson ja Kalmer Lehes näitavad sealsete salakaubavedajate töövõtet.

8

abiväega piirati kombinaadi territoorium kiiresti ja põhjalikult sisse.

Mahajäetud tootmishoone esimeselt korruselt avastati veel 50 kastitäit sigarette ning korruseid ja ruume ükshaaval läbi kammides jõudsid otsijad kunagise direktorikabineti ukseni, mille taga kopitavais tugitoolides konutasidki mitte midagi teadvaid kalapilke heitvad salakaubitsejad. „Viimasel ajal olime siinpool jõge järjest kinni pidanud tavapäraseid, kõige rohkem kümmekonnast kastist koosnevaid salasuitsukoguseid, mistõttu oli oodata, et lähiajal midagi mastaapsemat ette võetakse, sest tarnijad ja edasimüüjad soovivad kaotusi tasa teha,“ räägib hiljuti Narva-Jõesuu kordonit juhtima asunud Andrus Tint. „Kauba ülevedamise koht ja aeg olid valitud kavalalt lootuses, et toimkondlaste vahetus nõrgendab piirivalvurite reageerimisvalmidust ning valvsust, kuid seekord langesid vedajad iseendi kavaluse ohvriks.“ Vaevalt kaks nädalat hiljem, 22. jaanuaril, peatas Narva-Jõesuu kordoni autopatrulli toimkond veidi pärast keskööd jõeäärsel maanteel liikuva kahtlase maasturi, mille salongist ja pagasiruumist tuli kontrollimisel lagedale 82 200 Vene Föderatsiooni maksumärkidega sigaretti. Selle juhtumi puhul olid sigaretid juba teel n-ö vahelaost realiseerimiskohta. Üks erilisemat laadi juhtum, mis näitab, et salasuitsuäri kasumlikkus ei jäta külmaks ka naaberriigi ametiisikuid, toimus mullu märtsis. Sel päeval äratas Narva raudteepiiripunkti kaubajaamas valvekaamerat jälgiva toimkondlase tähelepanu ebaharilik

LUUBI ALL

tegevus mööblivabriku-kaupluse Narova piirkonnas. Venemaalt saabunud kaubarongi vedur, mis oli juba koosseisu küljest lahti haagitud ja pidi suunduma vedurite parklasse, oli pöörangut eirates sõitnud veidi kaugemale kui vaja ning puistas õhtuhämaruses aeglasel käigul edasi liikudes oma sisemusest välja kahtlasi kotte. Selgus, et valgustkartvat kotikülvi viljelesid Vene kodanikest vedurijuht ja tema abi, kelle vaevu laadungist vabanenuna pidasid kinni piirivalvurid. Rööbaste kõrvalt korjati üles 37 kasti Venemaalt kaasatoodud sigarette.

Koht, kus külakost vedurist välja loobiti, oli valitud tõenäolise arvestusega, et see jääb piirivalvekaamerate nägemisulatusest välja. Märkimist väärib asjaolu, et salakaubaveo avastanud piirivalvuri teenistuskoht asus sigarettide väljaloopimise kohast ligi kahe kilomeetri kaugusel ning sündmuskoht kaamera asukohast omakorda ühe kilomeetri kaugusel. Silmad pidid olema tõeliselt terased, et videvikus sellisest kaugusest monitoris tähele panna liikuvaid ja kahtlaselt tegutsevaid isikuid.

Väikesed draamad jalakäijate sillal Narva-2 piiripunktis üle jalakäijate silla Venemaa vahet kulgevaid narvakaid iga päev kontrollivad piirivalvurid oskavad salakaubavedajate leidlikkusest imeasju jutustada. Näiteks loo 13aastasest tüdrukust, kes kapsaksloetud muinasjuturaamatu „Kolm karu“ kaante vahele oskuslikult lõigatud peidikus kaht pakki naistesuitsu varjas.

Või omapärase paroodia nõukogude filmiklassikast, mille pealkirjaks sobiks hästi „Briljantjalg“ – anekdootliku loo lohmakaid dressipükse kandvast meesterahvast, kelle jalad allpool põlvi ebaloomulikult suured tundusid.

Imelikku asjaolu põhjendas mees piirivalvuritele kipsipandud säärtega, kuid kepi või kargu kasutamist siiski vajalikuks ei pidanud. Kipsis olid mehe jalad tõepoolest, kuid selle katkilõikamisel selgus, et ennastsalgava inimliikuri kummagi sääre ümber on veel neli plokki sigarette.

Levinud peidukohad ületoojate seas on näiteks hügieeniliste sidemete pakid, mahlapakid, spetsiaalselt õmmeldud vestid ning tavapärasest kergemad konservikarbid, mis raputamisel sahisevad – karpi on suurusest sõltuvalt peidetud 1–2 suitsupakki ning raskuseks lisatud kotike liiva või kruusa.

Sigarette püütakse riiki toimetada nii laste kui ka täiskasvanute üle- ja alusriiete sees ning teibiga kehale kinnitatult, nii pakiviisi kui ka lahtiselt.

Populaarse salaäriga püüavad arvestada ka vastaskaldal asuvad ettevõtted. Väidetavalt olla Jaanilinnas paljudesse toidupoodidesse paigutatud lausa riietuskabiinid, et kliendid saaksid ostetud kauba juba kohapeal rahulikult rõivastesse peita. Turul ei häbeneta seevastu kedagi – aetakse või rahvasumma seas püksid-palitud maha ning müüja aitab ostud kindlamini sisse pakkida. Sageli võib kohe silla Venemaa-poolses otsas märgata vaatepilti paarikesest, kus naine aitab mehel sigarette seljanahale teipida.

Konfiskeeritud kauba eest püütakse piirivalvuritele omal viisil kätte maksta. Eriti õelad on selle peale kontrollijatele juba hästi tuntud smugeldajatest naispensionärid, kelle üleriided alati läbi kobatakse. Vastutasuks peidavad viimased riietesse nööpnõelu, väiksemaid naelu ja muid teravikke, mille vastu on nii mõnigi läbiotsija sõrmed veriseks kriimustanud.

Peale salakaubitsejate liikleb sillal hulganisti seaduskuulekaid tubakakauba maaletoojaid, kes alustavad hommikul ja käivad edasi-tagasi mitu

korda päevas, tuues iga kord kaasa seadusega lubatud suitsukoguse. Sarnaselt smugeldajatega on nemadki enamasti kas töötud või siis pensionilisa teenivad vanainimesed. Levinumad kohad jalavaevaga hangitud kaubast lahtisaamiseks on Narva linnas Kreenholmi ja Soo tänaval paiknevate ostukeskuste lähedal, kus päise päeva ajalgi võib märgata pilti, kuidas soni kandev hallipäine pensionär noorele naisele suitsupakke kilekotti laob.

Kinnipüütud laadungid kasvavad ELi välispiiri valvamise kõrval on piirivalvurite igapäevane hool tõkestada salakaubavedu piiripunktidevahelisel alal, piiri lähedal ja nendes piiripunktides, kus tolliametnikke alaliselt kohal ei ole. Arvestades, et suurimaid salasuitsukoguseid püütakse endiselt riiki vedada rahvusvaheliste maanteepiiripunktide kaudu, on möödunud aastal piirivalvurite tabatud 3,2 miljonit salasigaretti märkimisväärne saavutus.

Samas on see kogus 65% võrra suurem kui 2010. aastal, saates signaali salakaubaveo märgatavast elavnemisest.

Oluliselt intensiivsema piiriületuse tõttu lasub ebaseadusliku tubakaveo tõkestamisel raskuspunkt endiselt Ida prefektuuri piirivalvuritel, kes avastasid mullu oma tööpiirkonnas 136 salasuitsu vedamise juhtumit ja pidasid kinni 2 miljonit sigaretti. Igati kiiduväärt tööd teevad piirivalvurid ka Kagu-Eestis, kus rinda tuleb pista ületoimetajatega, kes veavad harvemini, kuid märksa suuremates kogustes.

Mullu oli niisuguseid juhtumeid Lõuna prefektuuris 40 ning tabatud salasigarettide kogus oli 1,2 miljonit.

Urmo Kohv PPA pressiesindaja

9

MÕTE

FOTO: SCANPIX

Demokraatia ja politsei Politsei käitumine peegeldab riigi demokraatia taset kõige rohkem, tehes seda nähtavalt 24 tundi ööpäevas. See, kuidas politsei suhtleb, kuidas rakendab sundi jne, on iga riigi demokraatia lakmuspaberiks. ui pealkiri oleks „Demokraatlik politsei“, oleks tegemist väitega ning poleks enam midagi arutada. Võiks eeldada, et demokraatliku riigi politsei on samuti demokraatlik.

Enamasti see nii ongi. Küsimus on nüanssides, mida kogumis ja kontekstis vaadeldes saab hinnata, mil määral on politsei demokraatlik või mitte.

Politseiteadlase Peter K. Manningi väitel peegeldab demokraatiat politseis see, kuidas politsei kohtleb iseennast (politsei sotsiaalne struktuur, töökultuur ning edutamise, värbamise ja vallandamise poliitika). Organisatsioonilisest aspektist peetakse demokraatliku politsei aluseks esmajärjekorras eraldumist militarismist, sisemiste distsiplinaarüksuste loomist ja otsustusõiguse detsentraliseerimist.

Jätan viimati nimetatud politseisisesed kategooriad siiski eraldi aruteluks ning keskendun ühiskonda lähemalt mõjutavatele küsimustele.

Muidugi oleks politsei tegevuse käsitlemine ahvatlevam ja puudutaks meid kõiki lähemalt, kuid ei pruugi olla edasiviiv, küll oleks aga emotsionaalne.

Seejuures on politsei käitumine ikka keskkonna, sh organisatsiooni peegeldus, mitte vastupidi. Kui politseinikke on karmis sõjaväelises keskkonnas koolitatud vastuvaidlematult käske täitma, siis ei ole sellises politseis palju ruumi loovusele ega avatusele. Samuti ei ole thatcherismi ja reaganoomika tagajärjel õhukeseks muutunud riigis oodata suurt arvu politseinikke ning mitmed turvalisusküsimused on antud või jäetud erasektorile.

K

10

Ei ole kahtlust, et politsei eksisteerib formaalse organisatsioonina, kuid sama kindlalt ei saa väita, et politsei on demokraatlik. Õigem oleks öelda, et niiviisi väites peab see olema kuidagi põhjendatud. Millised on demokraatliku politsei vältimatud eeltingimused?

Usun, et meid ei vii edasi arutelu õige või vale kategoorias. Küsimus on pigem rõhuasetustes ja mõjus.

Miks peab üldse arutlema politsei demokraatlikkuse üle? Peamine põhjus on see, et politsei käitumine peegeldab riigi demokraatia taset kõige enam ning teeb seda kõige nähtavamalt 24 tundi ööpäevas. See, kuidas politsei suhtleb, kuidas rakendab sundi jne, on iga riigi demokraatia lakmuspaberiks. Politsei käitumine võib inimeste elu mõjutada fundamentaalselt ning seda mitte ainult sunniga. Politsei tegevuse kaudu ei hinda inimesed ainult valitsuse tegevust, vaid see avaldab mõju demokraatliku riigi poliitilise elu võtmeküsimustele, nagu valimised, sõnavabadus jms. Politsei tegevus raamistab demokraatlikku poliitilist elu, määratledes piirtingimused, milles see toimub.

Kui mittedemokraatlikus riigis võib politsei kasutada üksikuid demokraatlikke meetodeid (nt tagab üksikisikutele võimaluse pöörduda politsei poole), siis ei toimi demokraatlik riik ilma demokraatliku politseita.

Demokraatliku politsei määratlemine Valdavalt on demokraatia mõtestamisel kasutatud vahendina riiki, harve-

mini on tegemist mõne väiksema kooslusega, nt organisatsiooniga. Üks selle põhjusi on asjaolu, et kõiki riigile iseloomulikke demokraatia tunnuseid ei saa üksühele üle kanda organisatsiooni tasandile. Niisiis peame pöörama oma pilgud demokraatliku politsei iseloomulike tunnuste leidmiseks mujale.

Esimest korda sõnastati demokraatliku politsei seitse aluspõhimõtet 1996. aastal ÜRO politseimissiooniks Bosnias ja Hertsegoviinas ning lühidalt kõlavad need nõnda: 1) politsei peab olema orienteeritud ning lähtuma demokraatia põhimõtetest; 2) politsei peab avaliku usalduse vastuvõtjana käituma professionaalselt; 3) politsei kõrgeim prioriteet peab olema elude kaitsmine; 4) politsei peab teenima kogukonda ning on kohustatud andma sellele aru; 5) politseitegevuse peamine ülesanne on inimeste elu ja vara kaitse; 6) politsei peab austama inimväärikust ja järgima põhilisi inimõigusi; 7) politsei ei tohi oma tegevusega kedagi diskrimineerida.

Nendele põhimõtetele järgnes samal aastal ÜRO korrakaitse standard inimõiguste tagamiseks (International Human Rights Standard for Law Enforcement). Teine tähtis dokument, millele toetuda, on Euroopa Nõukogu 2001. aastal heaks kiidetud Euroopa politsei eetikakoodeks (European Code of Police Ethics). Mõlemad on mahukad ja sisukad dokumendid, mida siin pikemalt ei käsitle, kuid peatun nendest tulenevatel demokraatliku politsei alustel.

Viimase kümnendi ühes mõjuka-

MÕTE

11

MÕTE

mas demokraatliku politsei arengut käsitlevas raamatus (Changing the Guard, 2006) on autor David H. Bayley koondanud demokraatliku politsei põhialustena järgmised tunnused: 1) politsei peab käituma seaduse alusel; 2) politsei peab kaitsma inimõigusi; 3) politsei peab alluma välisele tsiviilkontrollile ning 4) politsei tegevuse peamine prioriteet peab olema üksikisikute vajaduste rahuldamine.

Lisan eelnimetatutele veel viiendaks tingimuseks organisatsiooni toimimise tsiviilorganisatsioonina. Viimast ei ole otseselt kusagil sõnastatud, kuid see peitub vaadeldavates põhimõtetes ja on meie tänases keskkonnas minu arvates äärmiselt oluline. Pean siin silmas tsiviilorganisatsiooni mentaalsuse erisust militaarorganisatsioonist – esimeses on soodustatud ning motiveeritud loov ja avatud mõtlemine, teises täpne ja vastuvaidlematu käsu täitmine. See erinevus väljendub suuresti politsei käitumises normi kohaldamisel ning suhtlemisel kogukonnaga, ent ka eesmärkide seadmises ja planeerimises.

Kuigi järgnevad demokraatlikku politseid iseloomustavad tunnused ei ole tähtsuse järjekorras, olen veendunud, et välise kontrollimehhanismi olemasolu ja toimimine on suuresti kogu demokraatliku politseitegevuse aluseks.

Politsei peab alluma välisele kontrollile Politsei seadusliku käitumise nõue on olemuselt tühi, kui politsei ei pea oma käitumisest kellelegi aru andma. Peab olema mehhanism, mis kontrollib politsei tegevust, otsustab selle mõistlikkuse üle ning otsustab ja algatab vajalikud korrektuurid. Meil on peamised politseitegevuse tasakaalu välised kontrollimehhanismid kohus, riigiasutused (nt ministeerium, õiguskantsler) ja ajakirjandus. Kui riigiasutused on oma järelevalves järjekindlad, kuid valdavalt legalistlikest põhimõtetest kantud, siis on ajakirjandus enamasti faktipõhine ja tendentslik (see ei ole etteheide, vaid tõdemus). Mõneti täidavad välise kontrolli rolli ka kohalikud omavalitsused, kuid mulle tundub, et järjest vähem.

Need tasakaalustajad võivad teadliku ja mõistliku korralduse puhul olla piisavad, kuid puuduliku või juhusliku toimimise korral on vaja täiendavat

12

eraldiseisvat kooslust valitavatest isikutest. Arenenud riikides on kasutusel erinevad variatsioonid, mille erisusi võib märgata kultuuritsoonide vahel (Anglo-Ameerika, Mandri-Euroopa, Põhjamaad), ent ka nende sees.

Selliseid politseiväliseid gruppe, kellele politsei on kohustatud aru andma, võib esineda mitmel tasandil (nt riik, maakond vms), kuid kogukonna või kodanikukeskse politseiteenuse tagamisel päris ilma ei saa.

Praegu on meil siseturvalisuse nõukoda, kelle peamise eesmärgina on märgitud siseministri nõustamine, st demokraatliku politseitegevuse tasakaalustajana ei ole see eriti suure kaaluga ning on liiga üldine.

Sõltumatu, valitava koosseisuga,

Politsei ei tohi muuta inimeste käitumist ainult sunni või hirmuga, vaid peab muutma inimese mõtlemist selgitamise ja suhtlemise kaudu. rühma või rühmade järelevalvel on kaks peamist tulemit: 1) nõuab politseinikelt oma tegevuse aluste ja olemuse üle järjepidevat mõtlemist ning 2) on kaitsemehhanismiks võimaliku valitsejate meelevalla eest (nt poliitika kujundajate sekkumine mikrotasandi töökorraldusse või taktikasse, patrullide arvu määramine mingisse piirkonda või taktika ettekirjutamine konkreetses menetluses). Esimene punkt võib olla politseile ebameeldiv, kuid see on üks väheseid mehhanisme, mis suudab tagada pideva arengu (nii materiaalse kui ka metoodilise). Teine punkt tasakaalustab piiranguid politseinikele, nt erakonda kuulumine, streigikeeld jne.

Politseil endal ei ole mõistlikke hoobasid eetilisel ja väärikal viisil enda eest seista (nt eelarveküsimused, metoodika valik, sh reaktiivsus vs. proaktiivsus jms).

Politsei tegevus peab olema seaduslik Demokraatlikus riigis peab valitsemine (sh politsei tegevus) põhinema

seadustel, mille on vastu võtnud valitav organ (nt riigikogu). Politsei peab kuuletuma ja täitma seadust, mitte võimuloleva grupi või selle liikmete erisoove. Seda võib ka sõnastada kui telefoniõiguse probleemi. Ametnike või poliitikute erinevaid kanaleid ja erinevat moodi saabunud signaale, mis ei ole kehtiva õigusega kooskõlas, ei tohi täita. Ei või unustada, et kõik on seaduse ees võrdsed. Mida suuremad on ühiskondlikud lõhed või klassivahed, seda suurem on tõenäosus, et valitsev klass kasutab võimu vääralt.

Kergematel juhtudel üritatakse politseid näidata ebaobjektiivselt (nt valimisperioodil teiste kandidaatide mustamisel).

Peab meeles pidama, et politsei ei loo õigust, vaid rakendab seda ning sellele tegevusele annab hinnangu kohtuvõim. Aeg-ajalt võib esineda politseitööd mõjutavatel instantsidel soovi või kalduvust asuda seadusandja ja/ või kohtuniku rolli, kitsendades meelevaldselt seaduse sätteid või mõistes õigust küsimustes, mis peaks jääma kohtuvõimu lahendada (nt võimalikud püüded raamistada menetlejate kaalutlusõigust).

Demokraatliku põhimõtte aluseks oleva seadusliku käitumise kõige raskem dilemma politseile on see, kui seadusepügal ise ei ole demokraatlik.

Tõsi, seda esineb harilikult siirderiikides ühest režiimist teise ülemineku algfaasis. Traditsioonidega demokraatiates on säärased juhtumid harvad ja probleem laheneb ilmselt sätte muutmise või põhiseadusevastaseks tunnistamisega, kuid vahepealsel ajal on normi rakendajad ehk politseinikud väga keerulises olukorras.

Politsei peab järgima inimõigusi Demokraatia ei nõua ainult politseitegevuse põhinemist seaduslikkusel; see nõuab, et politsei kaitseks demokraatlikke alusväärtusi. See nõuab seaduse sisu kaitsmist, et oleks sõnavabadus, ühingutesse kuulumise vabadus jne.

Politsei ei tohi kedagi diskrimineerida ja peab olema n-ö klassiülene.

Isikutele peab olema tagatud kaitseõigus, neid ei või kohelda ebaväärikal või alandaval moel, ammugi kasutada põhjendamatut vägivalda (nt sõrmedsahtli-vahel ülekuulamismeetod).

MÕTE

Üldiste inimõiguste järgimine või inimlikkus laiemalt on see politsei iseloomujoon, mis igapäevakäitumises kõige enam silma paistab. Ka inimõigusi on võimalik tagada erinevalt – kas hambad risti ja irooniliselt või naeratades ja iseenesestmõistetavalt.

Just politseipoolne inimliku käitumise viis peegeldab sageli riigi demokraatia taset kõige täpsemalt.

Politsei töökorraldus peab olema suunatud üksikisikute teenimisele

FOTO: KAUPO KIKKAS

Politsei on kõige ilmsem valitseva võimu väljendus. Kui ta kasutab võimu peamiselt valitsuse huvides, siis rikub ta demokraatliku valitsemise üht olulisemat põhimõtet – valitseda rahva heaks. Dramaatiliseks muutub olukord siis, kui politsei ei vasta enam lihtrahva ootustele ega vajadustele.

Kõige elementaarsem ligipääs politseile on tagatud hädaabinumbri kaudu. Praegu on meil veel kaks numbrit: politsei 110 ja häirekeskus 112. Mõistagi võib säärane dihhotoomia hädasolija segadusse ajada ning seetõttu käib aktiivne töö üleminekuks ühtsele hädaabinumbrile 112. Hädaabikõnedele vastamise süsteem areneb pidevalt, et tagada kõigi abivajajate kõnede vastuvõtmine ning professionaalne teenindamine.

Iga politseinik peaks olema motiveeritud mõtlema iga päev terve päeva jooksul, mida ta saab teha turvalisuse heaks.

Mõistagi põhineb hädaabikõnede süsteem ühiskondlikul kokkuleppel, et seda numbrit kasutatakse ainult tõelise vajaduse korral. Viimase hindamine on siin nõrgaks küljeks, kuna jääb helistaja otsustada. Erinevate riikide hädaabikõnedele vastajad on silmitsi probleemiga, et helistatakse küsimustes, mida ei ole kiiresti vaja lahendada või mis ei kuulu üldse operatiivteenistuste kompetentsi. Ühest küljest on see legitiimsuse peegeldus, teisest küljest toodavad asjasse mittepuutuvad kõned tarbetut mahtu ning võivad tõelise hädalise ootama jätta.

Organisatsioonis toimivad tsiviilorganisatsiooni põhimõtted Politsei on traditsiooniliselt olnud militaarne või poolmilitaarne organisatsioon, kus on valitsenud jäik hierarhiline käsuliin. Viimastel kümnenditel on politsei juhtimine muutunud rohkem tsiviilorganisatsiooni sarnaseks. Uue avaliku halduse (new public management) põhimõtete sissemurdmisel saabusid avaliku sektori juhtimisse värsked tuuled – koostatakse tegevuskavasid, rää-

gitakse tulemusjuhtimisest jms.

Erasektori juhtimispõhimõtete juurutamisel on üks keskseid küsimusi, kelle heaks politsei töötab. Kui erasektoris teenivad töötajad juhatuse või nõukogu huve omaniku kasu maksimeerimise eesmärgil, siis riigiteenistuses olev isik ei või hetkekski unustada, et on rahva, mitte mõne kliki või eliidi teenistuses. Eriti käib see töökorralduse ja/või materiaalsete kulutuste tegemise kohta (avaliku sektori igavene oht, et materiaalsed väärtused muutuvad umbisikuliseks). Alati peab esitama küsimuse: kui see oleks minu firma (raha), kas ma siis ka nii otsustaksin?

Kuigi neoliberaalne arusaamine organisatsioonist on oluline, ei keskendu ma organisatsiooni juhtimise ja ülesehituse nendele aspektidele. Pean tähtsaks hoopis organisatsiooni võimudiskursust. On oluline erinevus, kas võimu mõistetakse kui hierarhilist vahendit, et sundida kedagi tegema midagi, mida ta muidu ei teeks, või hoopis laiemalt. Politsei ei tohi muuta inimeste käitumist ainult sunni või hirmuga, vaid peab muutma inimese mõtlemist selgitamise ja suhtlemise kaudu. Tänapäeval on legitiimsuse alus arusaamine, st politseitegevus saavutab legitiimsuse siis, kui on arusaadav. Niisugusel foucaultlikul võimudiskursusel peaks rajanema ka politsei organisatsioon, kus bürokraatia raamid, tavad ja normid peaksid toetama loovust ning mõtlemisjulgust.

Iga politseinik peaks olema motiveeritud mõtlema iga päev terve päeva jooksul, mida ta saab teha turvalisuse heaks.

Peale nende tunnuste võib lisada teisigi, kuid see ei ole eriti oluline.

Tähtis on, et demokraatliku politsei aluseks olevate küsimuste üle arutletaks nii politseis kui ka ühiskonnas.

Politsei kui siseturvalisuse ühe võtmeinstitutsiooni provintsistumise tagajärgi ei soovi ilmselt keegi nautida. Politsei peab olema võimeline mõtlema ning lahendusi otsima ja pakkuma interaktsioonis kogukonnaga. Kui me ei oska kirjeldada, mis turvalisus on, siis saavad kõik aru sellest, mida ta ei ole.

Turvalisus ei ole ühegi isiku või institutsiooni oma või kellegi teha, turvaline keskkond on meie enda kujundada.

Priit Suve Lääne prefekt

13

PERSOON

FOTOD: KAJA VENTSEL JA RENE RIISALU

Vanakooliohvitser Politsei eriüksuse K-komando juht Heldur Lomp ei ole suur jutumees ei oma iseloomult ega ka töö eripärast tingituna. Kui aga Eesti Vabariigi president annab mehele Kotkaristi IV klassi teenetemärgi, on põhjust saladuseloori kergitada. Heldurist räägivad tema endised ja praegused kolleegid. eldur Lomp on pärit Viljandimaalt, õppinud Nõmme miilitsakoolis ja töötanud eriüksuses vabariigi algusajast alates. „Kui hakkasin 1991. aastal eriüksust looma, anti minu käsutusse prahti täis ruumid Pagari tänaval. Alustasime selles mõttes täiesti nullist. Mehi valides üritasin vaadata, et nad oleksid kas või natukenegi korrakaitsega kokku puutunud.

Heldur, noor, pikk ja kõhn mees, tuli tegelikult ise minuga vestlema,“ meenutab Helduriga kohtumist eriüksuse esimene juht Henn Kask. „Vestluse käigus mõistsin, et tegemist on väärt mehega, kes hakkas mulle kohe meeldima. Jutust oli aru saada, et ta armastab sporti, on patriootlike mõtetega, pole napsumees ega suitsetaja. Suitsetajad ja napsumehed eriüksusesse ei sobi.

Samuti tundis ta professionaalset huvi võitluskunstide vastu ning oli varem käsitsivõitlusega kokku puutunud.

Heldur tuli tööle väga keerulisel ajal ning kohe tuli kokku puutuda raskete ja ohtlike operatsioonidega ka väljaspool Eestit, kus pidime näiteks koostöös idanaabriga Venemaal siit pärit ohtlikud kurjategijad kinni pidama. Heldur sai väga hästi hakkama ning näitas initsiatiivi. Ta ei ole kunagi olnud suur jutumees. Ta on tegudeinimene, kellele võib loota. See oli eriüksuse ja ka riigi algusaegadel, mil kuritegevus oli massiline, väga oluline, et inimeses sai sada protsenti kindel olla. Heldur on kohusetundlik ja algatusvõimeline ning peab alati oma sõna. Arvan, et Eesti riik annab selle autasu väga õigele inimesele.“

H

14

Kui K-komando pikaaegne juht Lembit Kolk 2003. aastal pensionile läks, oli eriüksuse juhi kohale mitu kandidaati. „Mul oli pool aastat aega otsuse langetamiseks ja sain päris põhjalikult kandidaadid oma peas läbi kaaluda. Lõplik valik langes Heldurile,“ räägib Lembit Kolk. „Jään oma varem väljaöeldud seisukoha juurde, et kõigepealt peab olema inimene kõige sellega, mida ta kodust kasvatusega kaasa on saanud. Alles seejärel tuleb politseinik ning kõige lõpuks saab vaadata, kas inimeses on piisavalt sisu, et ta võiks teenida eriüksuslasena. Eetilist poolt pean kõige kaalukamaks, sest ainult sellelt pinnalt on ta suuteline langetama õigeid otsuseid, kui küsimuse all on inimelu.

Heldur kasvas ja arenes koos eriüksusega, temas süvenes soov ennast täiustada, õppida ning omandada uusi asju. Ta mehistus ja täiendas end pidevalt ning see on andnud hea tulemuse – vahemikus 2003–2012 on üksus hästi ja probleemideta edasi arenenud, paranenud on ka eriüksuse relvastus. Mind rõõmustab väga, et üksus on saanud juba pikka aega areneda sisepingeteta, meeskond on ühtne ning arvestab üksteist. Need pinged, millega taheti kallutada ja mõjutada eriüksust 90ndatel, on õnneks sinna aega jäänudki.

Kui jagada inimesed Oskar Lutsu järgi Kiirteks ja Tootsideks, siis kaldub Heldur kõvasti Tootsi poole. Ta on asjalik, tubli, hea huumoritajuga, valmis vahel ka vigureid tegema. Eks temalegi tehakse neid, aga ta ei pane seda pahaks.

Neile omadustele lisandub õppimishimu ja soov ennast täiustada (FBI akadeemia, tegutsemine Kaitseliidus). Karismaatilisust võiks ehk rohkem olla, kuid teisest küljest aitab see vältida põhjuseta ohtlikesse olukordadesse sattumist.

Heldur on tasakaalukas ning psühholoogiliselt hea tunnetusega. Meeskonnaliikmed peavad teda inimeseks, kellega võib oma isiklikke muresid jagada. Heldur oskab üksuse liikmeid kaitsta ka süsteemisiseste või -väliste probleemide korral, ta on tasakaalukas ja ei võta mõttetuid riske. Selle kõrval oskab ta hinnata meeskonnaliikmete tugevaid külgi ning neid seeläbi esile tõsta.“ Helduri otsene ülemus, keskkriminaalpolitsei operatiivbüroo juht Aivar Alavere iseloomustab Heldurit kui Eesti riigi patriooti selle parimas tähenduses. „Peale riigi teenimise politseitöös on ta suur kirg riigikaitses osalemine Kaitseliidu kaudu, rääkimata hobidest, nagu sõjaajalugu ning üldse kõik sõjandusega seonduv,“ räägib Alavere. „Helduri tihedast suhtlusest kaitseväega on ka eriüksusele palju kasu olnud. Eesti mastaape ja piiratud ressursse arvestades on pidev erialane infovahetus ning ühistreeningud kaitseväe spetsialiseeritud üksustega väga kasulikud mõlemale poolele.

Helduri iseloomustamisel meenuvad esimesena tema loomupärane viisakus ja tagasihoidlikkus ning stressitaluvus pingesituatsioonides, mis on töö seisukohalt eriti oluline. Heldur ongi olemuselt väärikas ja sirgeselgne vanakoolimees, ohvitser, kellel on hea huu-

PERSOON

23. veebruaril andis Vabariigi President Heldur Lombile Kotkaristi IV klassi teenetemärgi.

morisoon, oskus ise nalja visata ja seda taluda, kui tema suhtes nalja visatakse.

Eriüksuse töö on tihtipeale väga rutiinne. Reaalne action, mis avalikkusele vähem või rohkem nähtav on, moodustab vaid kaduvväikese osa tööajast. Näiteks saadakse hommikul tööülesanne pidada kinni kurjategijad mingi jälituskombinatsiooni käigus, kus üksus jääb ooterežiimile, et sekkuda, kui asjaolud sobivad on. Tihtipeale venivad säärased ooteperioodid väga pikaks, mis on kõike muud kui huvitav. Seetõttu on üksuses mõnusa sisekliima hoidmine eriti oluline. Omamoodi legendaarseks on eriüksuses saanud traditsioon uued liikmed mõne vimkaga õnge võtta. Ja mitte ainult uued liikmed.

Aga ega kõike ei pea ju ajakirjas rääkima.“ Tõeliseks ohvitseriks nii lahingus kui ka tsiviilelus peavad Heldurit tema võitluskaaslased Kaitseliidust. „Heldur on meile aastaid olnud hea kamraad ja kaasamõtleja,“ ütleb Kaitseliidu Tallinna Maleva Toompea malevkonna pealiku abi Priit Raju. „Helduri tegemiste suurim väärtus Kaitseliidu Toompea malevkonna jaoks on koostöö edendamine erinevate jõustruktuuride vahel. Suuresti tänu Heldurile oleme aastate jooksul edukalt korraldanud mitu ühisõppust, kus kaitseliitlased on külg külje kõrval sõduritööd teinud koos Eesti parimatega.

Usaldus, mis sellisest koostööst tekib, ei ole numbritega mõõdetav. Helduriga luurele julgen minna iga kell, iga päev, sadagu fugasse või pussnuge.“ Kaarel Kuusk keskkriminaalpolitsei pressiesindaja

15

VÕTI

Skeemimeistrid Oleg Ljadov (vasakul) ja Imre Arakas mõttetalgutel

Ühe sõna FOTOD: KESKKRIMINAALPOLITSEI

hind Kui Toomas Tamme tapmise ettevalmistamise fakti põhjal alustatud kriminaalasi 2009. aasta lõpus keskkriminaalpolitsei menetlusse saadeti, oli asjas märksa rohkem küsimusi kui vastuseid. õlevkiviäri pinnalt omavahel tülli pööranud Virumaa ärimehed Toomas Tamm ja Nikolai Reisman käisid erinevates tsiviilasjades juba mõnda aega kohut, kui Reisman 2009. aasta septembri keskel talle ootamatult hoopis ühe Ida prefektuuri menetluses oleva kriminaalasja raames

P 16

kahtlustatavana üle kuulati ning vahi alla võeti.

Selles asjaolus haistis oma võimalust Toomas Tammega äri alal seotud Oleg Ljadov. Sama Ljadov, kes läheks luurele üksnes Imre Arakasega ning kes lindistas kõike ja kõiki ning rääkis asjadest pikalt-laialt, ütlemata see-

juures mitte midagi. Viimane asjaolu tegi Ljadovi hilisemad ülekuulamised mõnevõrra keerukamaks, sest väga raske on üle kuulata, kui kahtlustatav muudkui räägib ja räägib, aga kirja panna pole midagi. Küll oskas aga Ljadov öelda midagi konkreetset ja olulist Toomas Tammele. Nimelt seda, et on olemas inimene, kellele Tamme endine äripartner Reisman tegi pakkumise tappa Toomas Tamm.

Tavaliselt lähevad inimesed sääraste uudiste peale ärevile. Tamm polnud erand. Kuid pole halba ilma heata.

Ljadov rahustas Tamme, öeldes, et see tellimuse saanud inimene ei kavatse siiski tapmist ette valmistada, vaid – üllatus, üllatus – mõtleb oma loo politseile ja prokuratuurile ära rääkida. Head asjad ei olnud Ljadovi sõnul sellega veel lõppenud – säärasel juhul avaneks ju suurepärane võimalus Reismanile täiendav kahtlustusepisood esitada ning sellega Reismani pikemat vahi all pidamist taotleda.

Loomulikult oli Tamm sellest kõigest vägagi huvitatud.

Teine pool Ljadovi loost hargnes samal ajal Imre Arakase ja Enriko Kasemaa suunal, kus Ljadov sai Arakase vahendusel Kasemaalt nõusoleku eten-

VÕTI

dada tasu eest väidetava palgamõrvari rolli. Tasujaks oli kolmik kavandanud Toomas Tamme.

Järgmine vaatus Et asi Tammega pelgalt jutu tasemele ei jääks, korraldas Ljadov Tammele ja viimase esindajale Mikk Lõhmusele etenduse järgmise vaatuse Jõhvi külje all trahteris Valge Hobu. Rõhutades kohtumise ülimat salastatust, oli Ljadov lasknud kõik Toomas Tamme väikebussiga trahteri tagaukse juurde sõidutada, kust edasi juhatas ta Lõhmuse ja Tamme trahteri 2. korrusele. Olles kohendanud oma relva (Ljadov: „Nii tõsiste inimestega kohtumisele minnes tuleb alati kõigeks valmis olla“), käis Ljadov üksinda trahteri 1. korrusel. Tagasi tulles teatas ta, et vestles tapmistellimuse saanud isikuga, kes kardab oma turvalisuse pärast ega soovi ütlusi andma minna. Lõhmuse ja Tammega see isik isiklikult kohtuda ei tahtnud. Sellega oli järjekordne vaatus etendusest läbi.

Mida Ljadov tegelikult pool tundi allkorrusel tegi, sellest võiks rääkida ainult ta ise. Tema sõnul olid kõik trahterisse kogunenud hoopiski tavalisele ärilõunale suppi sööma. Miks miljonär Toomas Tamm ärilõunaks kusagile Jõhvi külje alla 25kroonist seljankat sööma sõitis, seda Ljadov ei põhjendanud. Küll mäletas Ljadov, et pärast kohtumist sõitis igaüks oma teed: Tamm ja Lõhmus Kiviõlisse, tema Tallinnasse. Tõsi, kõneeristuste põhjal sõitis Ljadovi telefon kaasa hoopis Tamme ja Lõhmusega, kuid pisiasjad ei ole Ljadovi jaoks. Ta vaatab asjadele suurelt.

Mõne päeva möödudes teatas Ljadov Tammele ja Lõhmusele järjekordse hea uudise: see tapmistellimuse saanud isik on siiski valmis täieliku anonüümsuse tagamisel prokuratuuri ütlusi andma minema. Seejuures ei unustanud Ljadov mainida loomulikult oma „tagasihoidlikku“ rolli ning loo erilist delikaatsust ja keerukust, suurt närvi- ja ajakulu, mille Ljadov oli rahasse ümber arvestanud ning mis andsid üsna ümmarguse summa – 300 000 krooni oli „palgamõrvari“ ülestunnistuse hind. Tamm leidis selle summa olevat põhjendatud.

Aeg aga jooksis omasoodu, uut kuriteoavaldust polnud, oht Reismani vahi alt vabastamiseks järjest suurenes.

2009. aasta oktoobri algul tegi Toomas

Nad teadsid, et keskkriminaalpolitsei teab nende petuskeemi. Politsei teadis, et nad teavad. „Näitlejad“ praadisid vaikselt omas rasvas, ootasid oma tundi.

Tamm Ida prefektuuri kuriteosündmuse avalduse ning mõne päeva möödudes kuulati ta üle. Sellesse vahemikku mahtus aga kokkusaamine Kiviõlis, kus Mikk Lõhmus kohtus Oleg Ljadovi ja Enriko Kasemaaga ning andis üle varem lubatud 300 000 krooni. Kasemaa selgitas Lõhmusele, et otsustas lõpuks ikkagi anda anonüümsena ütlusi. Kuna tal on pere, tahab ta maha jätta oma kuritegeliku mineviku ning rehabiliteerida end võimude ees. Jah, oleks kõik päris elus ka nii lihtne … Kuid ärme unustame, tegemist oli ju mitmevaatuselise näidendiga. Elus ettetulevad erandid sobivad lavastustesse hästi. Lõhmuse ja Tamme jaoks oli Kasemaa selgitus kas nüüd just veenev, aga vähemasti piisav.

„Tasuta heategija“ Oktoobri keskel vabanes Reisman Tartu Ringkonnakohtu määruse põhjal vahi alt. Lootus tema jätkuvale vahi all pidamisele uue kuriteoepisoodi lisandumise näol oli luhtunud. Politsei ja prokuratuur ei pidanud Toomas Tamme ütlusi piisavaks, et Reismanile lisakahtlustust esitada. Ebaõnnestunud oli esimene katse viia Kasemaa Virumaale prokuratuuri ütlusi andma – prokuröril polnud sel päeval aega Kasemaaga kohtuda. See tagasilöök jäi omal moel Mikk Lõhmuse kanda, kuna just tema pidi tagama selle, et prokurör Kasemaa üle kuulaks. Kuid jällegi pole halba ilma heata – need ebaõnnestumised pööras Ljadov kiiresti oma kasuks, esitades Toomas Tammele väljamõeldud värvika loo sellest, kuidas mingi auto seisab ta maja juures, ta kardab väljas käia ning on hirmul oma perekonna pärast. Moraalsetel kannatustel oli Ljadovi jaoks kindel hind – mitte ühtegi senti + 300 000 krooni. Toomas Tamm maksis. Üks auto oli tõepoolest vahepeal Ljadovi aia taga ka peatu-

nud, kuid sellega sõitis Kasemaa oma osale rahast järele. Ehkki Kasemaa sai Ljadovilt kokku ainult 300 000 krooni, väitis Ljadov lõpuni, et andis kõik 600 000 krooni Kasemaale ning talle endale ei jäänud midagi. Vaat säärane tasuta heategija siis …

2009. aasta oktoobri lõpus otsustas kohus rakendada Enriko Kasemaa suhtes anonüümsust ning Kasemaa rääkis oma loo prokuratuuris anonüümse tunnistajana ülekuulamisel ära. Ljadovi algatatud Toomas Tamme, Mikk Lõhmuse ja riigiasutuste lollitamise skeem töötas täistuuridel. Jätkuvalt ei pidanud politsei aga vajalikuks Nikolai Reismani suhtes midagi ette võtta, tõendeid oli vähevõitu, politsei oli algusest peale pessimistlik kogu loo suhtes.

Niisugune olukord ei sobinud mõistagi Ljadovile, kes lootuses Toomas Tammelt järjekordset rahasummat küsida otsustas sündmusi edasi arendada. Ta kurtis Lõhmusele, et Virumaal asja uurimine ei edene, Reismanil on palju tutvusi politseis, seal võib kõik sumbuda.

Raske on sääraseid väiteid tõena võtta, kuid see mõjus vähemasti Lõhmusele, kes taotles Riigiprokuratuuris asja ületoomist Tallinna. Ilmselt tundusid põhjendused prokuratuuri jaoks kaalukad ning asi otsustati anda keskkriminaalpolitsei menetlusse.

Kõhklused püsivad Nagu Ida prefektuuri kolleegid oli ka keskkriminaalpolitsei kogu loos skeptiliselt äraootaval seisukohal. Mida muud teha oligi, kui ainsa arvestatava tõendina on toimikus varem pikaaegset vanglakaristust kandnud anonüümse tunnistaja Mari alias Enriko Kasemaa jutt. Loomulikult ei saanud sellist asja tähelepanuta jätta ning vajalikul määral ohu reaalsust kogu aeg ka hinnati ja kontrolliti. Tulemused ei andnud aga skepsise kadumiseks põhjust. Lavastaja Ljadov ei saanud säärase olukorraga loomulikult leppida – kui midagi ei toimu, siis pole võimalik Toomas Tammelt ka „töötasu“ küsida. Ljadov teatas Kasemaale, et oleks vaja inimest, kes veel kinnitaks Kasemaa juttu, et Nikolai Reisman tellis Toomas Tamme tapmise.

Et selle isiku jutt oleks veenev, pidi ta saama võimaluse rääkida asjaosalistest õigete nimedega. Selleks käis Kasemaa keskkriminaalpolitseis ja palus oma varasemad anonüümsena antud ütlused

17

VÕTI

arvestada oma õige nime all antud ütlusteks. Seejärel tõi Kasemaa politseisse oma tuttava Tauno Traadi, kes justkui kaasasolnud autojuhina „kinnitas“ Kasemaa ütlusi Toomas Tamme tapmise tellimisest. Et Reismaniga mitte kunagi kokku puutunud Traat politseis Reismani ikka kindlalt ära tunneks, sai ta Kasemaalt Reismani fotod. Kasemaa sai omakorda fotod Ljadovilt, viimane aga Tammelt ja Lõhmuselt. Traat rääkiski soovitud loo ja „tundis“ ära ka Reismani kui ühe asjaosalise. Kuidas põhjendas aga Tamm fotode andmist: „Siis, kui Ljadov rääkis, et on olemas inimene, kellelt oli Nikolai Reisman tellinud minu tapmise, ning Reisman oli selle inimesega kohtunud pimedas baaris, siis sellega seoses palus Ljadov minult ka seda, kas oleks võimalik saada Reismanist fotot, et see Reismaniga kohtunud inimene ikka kindlasti Reismani ära tunneks. Mina andsin need fotod Ljadovile. Ma ei mäletagi, kust ma need fotod täpsemalt sain, kas meie majast (Kiviõli Keemiatööstuse hoone) turvamehe käest või kusagilt mujalt.“ Kaks tunnistajat sama juttu rääkimas, aga politsei ei liiguta jätkuvalt lillegi Nikolai Reismani suhtes. Jah, aga ega Traadi usaldusväärsus Kasemaa omast just palju ei erinenud – mõlemal oli see üsna väike, pöördvõrdelises suuruses nende karistusregistri pikkusega.

Aga kuidas siis Toomas Tammelt uut rahasummat küsida, mida selleks veel peaks tegema, oli Ljadov nõutu. Nüüd otsustasid mõttemeistrid Kasemaa, Arakas ja Ljadov otsustavalt panuseid tõsta, leppides kokku järjekordse vaatuse detailid. Tõsi, Ljadov „unustas“ Kasemaale mainida, et seekord Tamme nõusolek „töö“ tasustamiseks puudub.

Lavastatud tulistamine Jaanuaris 2010 lavastaski kolmik tulistamise Tallinnas Männiku Säästumarketi parklas. „Ohvriks“ oli Enriko Kasemaa, kes oma autos istudes pidi üle elama „tundmatu killeri“ rünnaku.

Et asi oleks lõpuni etenduse vääriline, oli ettevalmistuste käigus tulistatud üks kuul tulirelvast Kasemaa auto keresse ja kohapeal kasutas killerit etendanud Arakas paugutamiseks stardirevolvrit, visates sündmuskohale maha tulirelva kestad. Reisman sai aga natukese aja möödudes Arakase soetatud suvaliselt mobiilinumbrilt sõnumi „OK“, mis

18

Jaanuaris 2010 lavastati tulistamine Tallinnas Männiku Säästumarketi parklas. „Ohvriks“ oli Enriko Kasemaa, kelle auto keresse tulistati ettevalmistuste käigus kuul.

pidi ilmselgelt kinnitama tema süüd Männiku tulistamise tellimises, motiiviks Kasemaa politseis antud ütlused tema kohta. Reisman kehitas sõnumit saades vaid õlgu. Ei osanud tema arvata, et sellest pidi tema kirstunael saama.

Ta ei kustutanud sõnumit ära, mille üle uurijal oli muidugi pärast hea meel. „Töö“ tehtud, lootis Ljadov Männiku lavastuse eest Tammelt jällegi raha küsida, kuid Tamm enam maksta ei soovinud. Riigiasutuste vahepealsete otsuste järgi oli olukord tsiviilkohtuvaidlustes Reismaniga talle soodsaks muutunud ning Reismani vahistamine Tamme enam ei huvitanud. Seega oli suur stsenarist ja lavastaja Ljadov teinud ootamatult väikese, kuid asjade hilisema hindamise seisukohalt olulise valearvestuse, mis võimaldas politseil lõpuks tegelikele sündmustele jälile saada.

Mida teeb politsei Männiku tulistamise episoodis? Põhja prefektuuri kolleegide esmaste toimingute järel tuleb asi keskkriminaalpolitsei menetlusse.

Keskkriminaalpolitsei ootab jätkuvalt õiget aega, tehes vaid mõne möödapääsmatu uurimistoimingu. Kuid keskkriminaalpolitsei ei kuula üle kannatanut Enriko Kasemaad, see isik ei ole lihtsalt kannatanu tüüpi inimene.

Kasemaa ise pidas ennast küll kannatanuks, sest keegi ei kavatsenud talle maksta tasu järjekordse etenduse eest.

Nii kirjutas Enriko Kasemaa 2010. aasta jaanuari lõpus rahulolematusest pakatava elektronkirja Mikk Lõhmusele, kus kirjeldas detailselt kõiki lavastusi ja valeütluste andmisi ning soovitas Tammel viimase lavastuse eest jäänud võlg ära klaarida. Selle kirja saatis (väidetavalt) üllatusest rabatud Lõhmus edasi keskkriminaalpolitseisse.

Või kas see üllatus nii suur oligi, kui juba enne tulistamisstseeni etendamist

Tulirelv, millega tulistati Enriko Kasemaa autot.

Kohapeal kasutas killerit etendanud Arakas paugutamiseks stardirevolvrit, visates sündmuskohale maha tulirelva kestad.

Enriko Kasemaa kodust leiti trotüülipakk, mille sisse torgatud juhtmega detonaator ootas vaid vajalikku vooluallikat...

ja üle 700 padruni, mis sobisid tulistamiseks Kalašnikovi automaadist.

VÕTI

oli Ljadov käinud Lõhmuse ja Tamme käest 50 000 krooni küsimas „musta“ relva ostuks, rääkides ühtlasi üldjoontes, milleks relva vaja on. Oleg Ljadovi pöördumine raha saamiseks, sellekohane ebaseaduslik nõudmine ja väidetav teo kavandamine oli Lõhmusele enda sõnul esimeseks signaaliks selle kohta, et asi pole õige. Vähemasti nii ta ise hiljem väitis. Mida teeb seaduskuulekas inimene, kui mõistab, et keegi kavatseb mingi kuritegeliku jama korraldada?

Teatab sellest õiguskaitseorganitele.

Mida tegi Mikk Lõhmus? Teataski sellest politseile … ligi pool aastat hiljem, kui ta oli keskkriminaalpolitseisse tunnistajana ülekuulamisele kutsutud.

Valede sasipundar Olgu selle teatamisega, kuidas on. Enriko Kasemaa poolt Mikk Lõhmusele saadetud elektronkirja järel said paljud küsimused vastuse, varasemaga võrreldes oli kogu võimalik tapmise kavandamise skeem muutunud ühtäkki lihtsalt valede ja vassimiste sasipuntraks.

Keskkriminaalpolitsei ei olnud seni teadlikult erilist aktiivsust asja menetlemisel üles näidanud ning tavapärasest käitumisest erandjuhuna oli seekord venitamine ka põhjendatud. Keskkriminaalpolitsei ootas ning ootaski oma aja ära. Politseil ei olnud nüüd enam kusagile kiiret, mingit tapmist polnud vaja ära hoida. Ohtu tapmise tellimise kordumiseks polnud põhjust karta.

Ljadov pole käed rüpes istuja tüüp.

Tagasilöök Tammega ei takistanud Ljadovil hakata kohe uusi rahasaamisvõimalusi otsima. Arakasega koos tegutsedes salvestati vestlus Toomas Tammega, mida üritati hiljem „kaubaks“ teha nii Toomas Tamme kui ka Nikolai Reismani juures. Kuid libalavastuste asjaosalistele oli nüüdseks selge, et varem või hiljem tuleb neil oma tegude eest vastust kanda. Nad teadsid, et keskkriminaalpolitsei teab nende petuskeemi. Politsei teadis, et nad teavad. „Näitlejad“ praadisid vaikselt omas rasvas, ootasid oma tundi.

Keskkriminaalpolitsei toimetas aga omasoodu. Lahendada tuli küsimused, kellel missugune osa oli toimunud sündmustes olnud, kas Kasemaa kirjas kirjeldatu vastab täielikult tõele või on see lihtsalt üks pooltõde varasemate valede reas. Järgnes pikk ooteaeg, mis eemalseisjale paistaks vaieldamatult

pigem tegevusetusena. Tegelikkuses oli asi kaugel sellest, jälitustöö vajaliku tõendi saamiseks ning asjaosaliste hulgas toimuvate protsesside mõjutamiseks kestis järjepidevalt ning andis lõpuks oodatud tulemuse. Kaubaartikliks kujunenud salvestus ilmus välja 2010. aasta oktoobri alguses, kui Nikolai Reisman esitas Riigiprokuratuuri Ljadovilt saadud digitaalse diktofoni koos sellel oleva salvestusega, mis on praeguseks juba palju meediakajastust leidnud. Kes, kellele ja kui palju selle salvestuse eest maksis, pole uurimisel tuvastatud, vähemalt ametlikult mitte.

Aeg politseipoolseks aktiivseks tegutsemiseks oli lõpuks käes. Ljadov, Arakas ja Kasemaa peeti kinni, neile esitati kahtlustused. Ljadov ning Arakas rääkisid lugusid, kuidas Tamm ja Lõhmus olid kõigist lavastustest teadlikud, Kasemaa ning mõni nädal hiljem kahtlustatavana üle kuulatud Tamm eitasid neid fakte. Lavastustest teadmist eitas ka varem tunnistajana üle kuulatud Mikk Lõhmus. Arakas andis välja püstoli, millest tulistati Kasemaa autokeresse auk. Arakase kodust leiti läbiotsimisel õhurevolver, mida kasutati Männiku „tulistamise“ episoodis kohapeal.

Kõlbmatu asitõend Eksperdi arvamuse kohaselt on digidiktofoni salvestusel rääkijateks isikuteks tõepoolest Tamm, Ljadov ja Arakas.

Kuid Ljadovi diktofonis ja arvutis on veel hulk salvestusi, mille ta oli oma arvates ära kustutanud. Osa nendest salvestustest viitab selgelt asjaolule, et Ljadov on salvestustes lasknud teha ka väikest viisi DJ tööd, miksides kokku erinevaid salvestuse kohti ning lõigates välja sobimatuid. See tähendab, et üle tuli kontrollida ka muidu tavapärasena paistnud vestlus Tamme, Ljadovi ja Arakase vahel. Tulemus oli seekord ootuspärane: üht olulisemat asitõendit oli töödeldud ning selle tõttu rikutud nii vestluse kui ka taustaheli järjepidevust vähemalt kolmel korral. Kas see salvestus on asitõendina nüüd veel kõlblik? Ei ole – oli vastus pärast põhjalikke arutelusid prokuratuuriga. Vaja oli töötlemata salvestust. Ljadovi viimane ponnistus esitada salvestuse originaal enam tulemusi ei andnud – uurimisele esitatud salvestus oli rikutud eksemplari kaksikvend, millega polnud midagi peale hakata. Kuna Tamme kahtlustust toetavatest

tõenditest oli määrava tähtsusega tõend osutunud kõlbmatuks, polnudki enam suurt valikut – menetlus Tamme suhtes lõpetati 2011. aasta juunis ning näitlejate asi saadeti prokuratuuri.

20. oktoobril 2010 „Pealtnägija“ saates esinedes teatas Ljadov, et annab salvestuse ajakirjanikele, et mitte „äärmiseks jääda“. Aeg andis arutust ning paraku polnud tema soovil seekord määratud täituda. Suur stsenarist ja lavastaja oligi lõpuks esimene ning ühtlasi äärmine, keda kogu pettuseafääriga seostati.

Kõik asjaosalised on nüüdseks kohtus oma karistused kätte saanud, neist viimasena Ljadov 2012. aasta jaanuaris. Reaalse vanglakaristuse sai nelikust ainult Kasemaa, kelle paturegister kohtusse saatmisel osutus ootamatult pikaks. Karistusena osaliselt reaalse vangistuse mõistmisel said määravaks tema kodust leitud trotüülipakk, mille sisse torgatud juhtmega detonaator ootas vaid vajalikku vooluallikat, ning üle 700 padruni, mis sobisid tulistamiseks Kalašnikovi automaadist. Kas Kasemaa oli nõus ütlema uurijale isiku nime, kellelt ta need asjad sai? Muidugi oli – oma kinnimineku eest võlgneb ta nüüd „tänu“ endisele tuntud Linnuvabriku grupi liikmele Daniel Mängile, kes läbiotsimisel leitud esemed tema juurde kunagi hoiule tõi. Aga jah, ega Mängil poleks sadade padrunitega praegu enam midagi peale hakata – juba üle 15 aasta peab ta jahti hoopis teistel jahimaadel.

Kasemaa peab aga selles ilmas osa karistusest seespool vanglamüüre veetma.

Aeg-ajalt tuleb ikka ette, et mingi loo lõpp on ühtlasi uue algus. Ljadovi kaudu eri aegadel prokuratuuri ja politseisse jõudnud salvestustest on üks jälle uurimisobjektiks juba järgmises keskkriminaalpolitsei menetluses olevas kriminaalasjas. Kuidas läheb seekord, näitab aeg.

Lõpetuseks oleks ehk huvitav teada, kui suur oli ühe sõna hind esmase valetunnistuse andmisel, mille eest maksti 600 000 krooni. Jagades selle summa ütlustes märgitud 382 sõnaga, saame ühe sõna hinnaks 1570 krooni ja 68 senti, praeguses vääringus umbes 100 eurot ühe sõna eest puhtalt kätte. Polnud paha „teenistus“.

Margus Maasepp keskkriminaalpolitsei menetlusbüroo I talituse juhtivuurija

19

DERKO

Derko ja Siiri ootavad kevadet

FOTOD: ERAKOGU

Üks Ida prefektuuri noorimaid liikmeid on Saksa lambakoer Dragon Derko, kes asus veebruaris teenistusse kõigest kuuenädalasena. Alates sellest Radari numbrist jälgime terve aasta jooksul kutsika kasvamist patrullkoeraks, tema õppimist ja kohanemist politseitööga.

Siiri ning Derko avastavad koos koerajuhi ja politseikoera ametit.

20

da prefektuuris moodustati möödunud aastal koerterühm, et paremini teenindada väljakutseid, kus võiks koertest abi olla. Esialgu alustas koerterühmas tööd kaks koerajuhti koos koertega, kuid efektiivsema töö korraldamiseks algasid kohe laienemisläbirääkimised. Oma nõusoleku koerajuhiks hakata andis möödunud aasta lõpus tollal piirkonnapolitseinikuna töötanud Siiri Kereme. Otsus ei tulnud kergekäeliselt, sest Siiril puudus koerakasvatamise kogemus. Just see asjaolu sai määravaks koeratõu valimisel. Talle pakuti kas Belgia või Saksa lambakoera kutsikat. Valik langes viimase kasuks, sest need koerad on loomult rahulikumad kui esimesed.

Dragon Derko sündis 18. detsembril pesakonnas, kus oli kokku 13 kutsikat. Kutsikate ema omanik on üks Eesti tunnustatumaid teenistus- ja sportkoerte õpetajaid Urve Lageda, nende isa on pärit Saksamaalt sportkoerte pesakonnast. Peale uudist pesakonna kohta algas ärev ootamine, mis lõppes 30. jaanuaril, kui sõideti Tallinna kutsikale järele. Aeg oli küps, et eraldada kutsikas pesakonnast. Politseinikele ei tehtud koeravalimist raskeks – tuppa toodi mängima kõigest kaks kutsikat. „Minu koer oli energilisem, mängis palli ja oli

I

DERKO

Derko proovib jõudu kutsikas Nitroga, kes on samuti Ida prefektuuri uus kasvandik.

Esimene päev uues kodus ajab kõrvad kikki.

kohe näha, et oli iseseisvam,“ selgitab Siiri oma valikut. Tema valikuga nõustus ka Ida prefektuuri koerterühma juht Raul Bamberg ning kolleeg Tarmo Nukka. Seejärel vormistati dokumendid ning koerapass anti üle uuele omanikule. Algas sõit Rakvere poole, kuid enne seda pani vana perenaine emmeigatsuse leevendamiseks kaasa ühe pesast pärit teki ja mängupõrsa.

Sõit läks rahulikult ja Rakvere politseijaoskonda jõuti keset tööpäeva.

Uudis levis koridoris välgukiirusel ning uut kutsikat tuldi uudistama kõigist kabinettidest. Peale nunnutamist jätkus Siiril patrullipäev, mis kestis õhtul kella kaheksani. Patrullis alustas tööd ka väike Derko, olles täpselt 6nädalane.

Emalõhnaline tekk ja põrsas Kohanemine uue koduga läks hõlpsalt.

Enne oli soetatud matt, sööginõud ja kutsikate kuivtoit. Siiri, kes elab vanematega talus, võttis koera enda tuppa hoolsa valve alla. Pesa tehti perenaise voodi kõrvale matile, lisaks emalõhnaline tekk ja põrsas. Toas oli igaks juhuks valmis pandud koht pissimiseks, kuid alates esimesest ööst harjutas Siiri kutsikat õues käima.

Ka perekoertega tekkis Derkol hea läbisaamine. Toakoer, neljaaastane pikakarvaline taks, võttis ta omaks, kuid pani kohe paika, kes on majas peremees. Koos mängides annab taks siiani märku, kui käitumisega on üle piiri mindud. Teise koeraga, kes on ketis suurt kasvu valvekoer, anti kohanemiseks aega. Koerte reaktsioonid on ettearvamatud ja nii arvas Siiri, et las suur koer jälgib esmalt kutsikat eemalt ning

Derkol on kolleegist narkokoeralt Arguselt palju õppida

mõistab, et peres on uus liige. Ükskord juhtus aga nii, et õues mängides jooksis Derko ketikoera juurde, ja nii loodigi sõbralikult tutvust, ninad vastakuti.

Peale nädalast kodusolekut, 6. veebruaril tuli sõita juba Murastesse politsei- ja piirivalvekolledži teenistuskoerte koolituskeskusesse, kus algas põhikoolitus. Ajal, mil Siiri oli loengul, istus Derko kannatlikult koertemajas ja ootas oma treeninguaega. Esialgu käidi vanemate koertega koolitusel kaasas ning jälgiti, kuidas neid õpetati.

Sealt saadi ka esimene kogemus, kuidas teha jäljeõpet ja otsida inimesi. Jäljeõpet alustati Derkoga nn ruuduga, mida tehakse siis, kui käes on toitmisaeg. Siiri tallab oma jalanõudega pinnasele ruudukujutise, millesse jaotab laiali krõbinad. Rihma otsas kutsikas tõstetakse keset ruutu ning nuuskides lubatakse ära süüa enamik krõbinaid.

Selle harjutusega peab koeral tekkima seos jälje ja söögi vahel, st kus on jälg, seal on ka toit. Ka politseitöös premeeritakse koera siis, kui ta on oma töö ära teinud. Kui alguses tundus, et nädal aega õpet eemal võõras kohas võib väikesele kutsikale tunduda stressirohke, siis tegelikult läks kõik hästi.

Siiri ütles, et tal oli võimalus kutsikat enda juures toas hoida ning loom harjus olukorraga ruttu.

Harjub maast madalast autosõiduga Kui igapäevasest patrullipäevast rääkida, siis on see täis tegutsemist. Patrulligraafiku järgi peab peale Rakvere aeg-ajalt käima mujalgi Ida-Virumaa linnades ja teenindama väljakutseid, milles vajatakse koera abi. „Oluline

ongi harjutada maast madalast koera autosõidu, võõraste inimeste, uute kohtade ja huvitavate lõhnadega, sest need aitavad kohaneda tööga ja olukordadega, mis teda tulevikus iga päev ees ootavad,“ ütleb Siiri. Lisaks autoga ringisõitmisele käiakse juba jalgsipatrullis, enamikus Rakvere parkides ja puhkealadel ning linna muudes kohtades, kus praegusel aastaajal rahvarohke pole, kuid puututakse siiski kokku inimestega.

Esimese politseioperatsioonil osalemise kogemuse sai Derko kätte veebruari lõpus. Kiviõli keskkoolis kontrolliti õpilastel narkootiliste ainete olemasolu või nende tarbimist.

Põhitöö tegid siiski kolm narkokoera.

Palju lapsi, kõva lärm ning liigne tähelepanu ehmatasid algul kutsika ära. Üks koerakasvatuse osi on harjutamine erinevate olukordadega, et ta sotsialiseeruks ümbritsevaga.

Igapäevaelu juurde käivad pidevad treeningud. Koer peab alluma käsklustele ning selleks on vaja teha kuulekusharjutusi. Üllatavalt ruttu hakkas kutsikas aru saama istumise ja lamamise käsklusest, kuid perenaise sõnul tuleb kõrvalkõnd raskelt ja on üsna algeline.

Lemmikasi on Derko arust kotike Siiri puusal, mille luku avamise heli peale ta kõrva teritab. Seal kotikeses leidub head maiust, kas juustu, viinerit või krõbinat, ning koer teab, et selle nimel tasub pingutada. „Me õpime iga päev midagi uut – mina koerajuhina, Derko koerana. Iga päev toob kaasa üllatusi.

Praegu ootame kevadet, et saaks juba jooksmas käia.“ Mari Riina Rist Ida prefektuuri pressiesindaja

21

UURING

Sisekliima ja informeeritus näitavad tõusutrendi Möödunud aasta sügisel Politsei- ja Piirivalveametis korraldatud sisekommunikatsiooni uuring näitab, et kolme organisatsiooni liitmisega kaasnenud ebakindlus ning teadmatus on hakanud nüüdseks taanduma.

Töötajate hinnangud on peagu kõigis kategooriates sisekliimale, üldisele töökorraldusele ja informeeritusele paranenud. öödunud aasta lõpus tegi kommunikatsioonibüroo PPAs põhjaliku sisekommunikatsiooni uuringu, mille eesmärk oli selgitada, kuivõrd rahul on töötajad organisatsiooni kommunikatsiooni, sisekliima ja igapäevase töökorraldusega.

Samuti vaadeldi põhjalikumalt töötajate hinnanguid toimunud muutustele, organisatsiooni väärtustele ja mainele.

Küsitluse korraldas ning esmase andmeanalüüsi tegi uuringufirma Turu-uuringute AS. Täiendava andmeanalüüsi ja võrdluse 2010. aasta sisekliima uuringuga tegi allakirjutanu.

Uuringuandmete töötlemiseks kasutati andmeanalüüsi programmi SPSS for Windows 18.0.

Uuring korraldati 10.–31. oktoobril 2011. aastal. Tegemist oli ankeetkü-

M

22

sitlusega, mida sai täita nii internetis kui ka paberil. Kokku vastas ankeedile 1473 inimest, sellest 1115 (76%) internetikeskkonnas ja 358 paberil (24%). Seega vastas ankeedile 24% organisatsiooni töötajatest. 28 inimest liigitas end nii administratsiooni kui ka erinevatesse prefektuuridesse kuuluvaks ning nende vastused läksid arvesse mõlemas rühmas.

Positiivsed ja negatiivsed muutused Politsei, piirivalve ning kodakondsusja migratsiooniameti liitmise põhjustega peab end kursis olevaks 58% vastanutest, kursis ei ole aga kolmandik küsitletutest. Liitmise põhjuseks peetakse peamiselt tugivaldkondade kokkuliitmist (70%), ent ka efektiivsemat organisatsiooni ja ressursside paremat kasutamist (69%), sisejulgeoleku kompetentsuse ja ressursi koondumist (66%) ning valdkondadevahelise dubleerimise vähendamist (65%).

Vastajatel paluti anda hinnang viimase aasta positiivsetele ja negatiivsetele muutustele kolmel tasandil: PPAs kui organisatsioonis tervikuna, prefektuuris/osakonnas (sh administratsioon ja peadirektorile alluvad üksused) ning vahetus üksuses. Vastused anti vabas vormis ja hiljem koondati sarnase sisuga vastused ühtse nimetuse alla.

Kõige enam toodi positiivseid muutusi esile just enda vahetus üksuses. Positiivseimaks muutuseks peeti koostöö ja inimsuhete parenemist, kolleegide lähenemist, mida nimetas 7% vastanutest, kusjuures sellist meeskonnatöö toimimist ja koostöö paranemist hindas vahetus üksuses positiivseimaks muutuseks kümnendik küsitletutest (tabel 1). Sellele järg-

nesid parem töökorraldus, efektiivsus (6%), mille all mõistetakse ka dubleerimise vähenemist ja tööülesannete selginemist, ning tekkinud stabiilsust ja eesmärkide selginemist (4%), mille all peetakse silmas ka muudatustega kohanemist ja rutiini väljakujunemist.

Võrreldes teiste organisatsiooni tasanditega on PPA kui terviku puhul positiivse muutusena veidi olulisemaks peetud seda, et kadunud on palgata puhkuse päevad. Vahetu üksuse puhul on võrreldes teiste tasanditega märgatavalt olulisemaks peetud paremaid töötulemusi ja kompetentsuse kasvu ning seda, et töötajaid on juurde tulnud. Keskmisest rohkem on hinnatud olmetingimuste paranemist ja uue juhi tulekut.

Kõige negatiivsemaks peeti väikest palka, mis ei ole töökoormuse kasvu ja üldise elukalliduse kõrval muutunud (tabel 2). PPAs kui organisatsioonis tervikuna arvati viimase aasta negatiivseimateks muutusteks eelkõige bürokraatia suurenemist ning pidevatest muutustest tingitud teadmatust ja ebakindlust, ent ka asutuste liitmisel tekkinud mammutorganisatsiooni, mis on kauge ja killustunud.

Vahetus üksuses on negatiivsed muutused seotud ennekõike oma lähedaste kolleegide ja tööga. Nii peeti viimase aasta negatiivseimaks muutuseks töökoormuse kasvu ja inimeste puudust, samuti inimeste lahkumist. Prefektuuri/osakonna tasandil toodi bürokraatia suurenemise, töökoormuse kasvu ja inimeste puuduse kõrval keskmisest rohkem negatiivse muutusena esile ressursside vähesust, mis on tingitud üldisest kokkuhoiupoliitikast ja eelarve väiksusest.

Rahulolu sisekliimaga Nii nagu ilmnes 2010. aasta sisekliima uuringust, olid ka 2011. aastal

UURING

Tabel 1. Positiivsed muutused PPAs (kodeeritud vabad vastused) protsentides Koostöö ja inimsuhete parenemine, ühtsus Parem töökorraldus, efektiivsus Tekkinud stabiilsus, eesmärkide selginemine Paremad töötulemused, kompetentsuse kasv Palgata puhkuse päevade kadumine Olmetingimuste paranemine Avatus; infovahetus ja arvamuste arvestamine on paranenud Töötajaid on tulnud juurde, uued töötajad Juhtide vahetumine, roteerumine Andmebaaside kiirus ja kättesaadavus Palga langust pole olnud, leidus lisavahendeid Töökoht on alles, koondamisi, lahkumisi pole Muu Vastamata / ei oska öelda

kõige teadlikumad ja rohkem PPA sisekliimaga rahul need inimesed, kes on organisatsioonis töötanud vähem kui aasta. Samamoodi on jäänud korrakaitsepolitseiosakonna ning kodakondsus- ja migratsiooniosakonna töötajate hinnangud kõigis kategooriates keskmisest positiivsemaks.

Tervikuna andsid positiivsemaid vastuseid 2011. aastal veel juhid ning

PPA-s Prefektuuris/ Vahetus üksuses/ Keskmine osakonnas büroos 5 7 10 7 6 3

6 3

6 5

6 4

1

2

6

3

3 1 2

2 1 2

2 3 1

2 2 2

0.3

0.7

4

2

0.2 1

1 0.7

3 1

1 1

0.5

0.5

1

0.7

0.3

0.5

0.7

0.5

1 79

0.7 75

1 62

1 72

nende teadvuses ongi Politsei- ja Piirivalveamet ühtne. Rohkem kui 5 aastat töötanud inimesed mäletavad aga veel oma eelmise organisatsiooni toimimist, nad on läbi teinud muutused ja sellega kaasnenud mõningase ebaselguse ning annavad hinnanguid teatavalt võrdlevalt positsioonilt.

Vaadeldes töötajate hinnanguid sisekliimale, selgub, et kõige enam

Lõuna prefektuuri, administratsiooni ja peadirektorile otsealluvate üksuste töötajad. Kõige kriitilisemad olid seevastu piirivalveosakonna ja Lääne prefektuuri ning üle 5aastase staažiga töötajad.

Säärast tööstaažist tulenevat erisust võib seletada ilmselt sellega, et alla aasta PPAs töötanud inimesed on juba liidetud organisatsiooni ning

g sisekliimale protsentides Hinnang Minu suhted kaastöötajatega on head Ma võin oma ülemuse poole pöörduda, kui mul on tööga probleeme

Meie üksuse sisekliima on mõnus ja töötamist soodustav

Probleemseid olukordi lahendatakse õiglaselt

21

32

6

Ma usaldan PPA tippjuhtkonda

4

Kogu PPA sisekliima on tööle innustav ja motiveeriv

3

16

14

Valdkonnad on kõik võrdsed, ühte ei eelistata teisele

3

15

18

0

8

17

10 10

23

15

27

14 19 23

27

27

19

20

25

19

29

8

PPA juhtimine on viimase aasta jooksul läinud paremaks

Joonis 1

12

38

12

27

39 34

30 38

6

10

22

15

44

10

Tunnetan ennast täna PPA kollektiivi täisväärtusliku liikmena

10

37

27

Probleemseid olukordi lahendatakse rahumeelselt

3

44

25

Minu otsene ülemus kiidab mind heade tulemuste eest

4

38

43

4

8

2

31

55

Ma usaldan oma otsest ülemust

22

44

51

75

Täiesti nõus Pigem nõus Ei oska öelda Pigem ei ole nõus Üldse ei ole nõus 23

UURING

hinnatakse töökollektiivis häid suhteid kaastöötajatega (joonis 1). Jooniselt on näha, et positiivselt hinnatakse enda lähedast keskkonda nii kolleegide kui ka otsese ülemuse puhul. Hinnangud lähevad aga märgatavalt kriitilisemaks PPA kui terviku ja tippjuhtkonna suhtes.

Ka 2010. aastal tehtud sisekliima uuringust ilmnes, et organisatsiooni töötajad tajuvad oma lähema üksuse sisekliimat märksa paremana kui laiema üksuse oma. Toona oli 71% vastanutest nõus ja pigem nõus väitega, et tema vahetu (struktuuri)üksuse sisekliima on hea ning soodustab töötamist. Oma prefektuuri/osakonna puhul oli vastav protsent aga 47.

Niisugune tulemus on üsna ootuspärane, kuna lähikeskkonna meeldivamana tajumine tõuseb üsna sageli esile mitmesugustes organisatsiooniuuringutes. On ju loogiline ja üldinimlik, et inimesed, kellega me iga päev suhtleme ja kokku puutume, on meile omad ning nendega on suhtedki selgemad.

Kaugemad suhted jäävad aga võõramaks ja seetõttu hinnatakse neid nähtavasti kriitilisemalt.

Üldine informeeritus ja kommunikatsioonikanalite kasutamine Töötajate hinnangud organisatsiooni kommunikatsioonile on läinud aastaga oluliselt paremaks. Organisatsiooni eesmärkidest ja sihtidest on selge arusaam rohkem kui pooltel organisatsiooni töötajatel ning organisatsioonisisest informatsiooni oskab leida kümnendiku võrra rohkem inimesi kui

Üldine informeeritus (täiesti nõus ja pigem nõus) protsentides Minu vahetu üksuse juht informeerib töötajaid otsustest, mis neid puudutavad

82.6884 83

80.7196 81

Tean, kust leida organisatsioonisisest informatsiooni

71

Minu prefektuuris/osakonnas informeeritakse töötajaid otsustest, mis neid puudutavad

67.0740 67 56 59.4026 59

Saan piisavalt tagasisidet oma töö kohta

42 54.9219 55

Minu osakonna/prefektuuri juhi otsused on selged ja põhjendatud

48 55.3971 55

Mul on arusaam kogu organisatsiooni eesmärkidest ja sihtidest

46 39 38.8323 38

Saan piisavalt väljendada oma arvamust PPA-s toimuva kohta

37 37.2709 34

Tippjuhtkond annab organisatsiooni eesmärkidest hea arusaama

Joonis 2

2011 2010

0

aasta tagasi (joonis 2). Paranenud on töötajate hinnangud tagasiside saamise kohta. Kui 2010. aastal arvas piisavat tagasisidet saavat 42% töötajatest, siis nüüdseks on see protsent kasvanud 59ni.

Tähelepanuväärselt on aastaga paranenud hinnangud oma prefektuuri/ osakonna juhi kommunikatsioonile.

Kui 2010. aastal arvas veidi üle poole, et nende prefektuuris/osakonnas informeeritakse töötajaid sellest, mis neid puudutab, siis 2011. aastal oli selle väitega nõus või pigem nõus juba kaks kolmandikku töötajatest. Kui aasta tagasi leidsid vähem kui pooled

30

60

küsitletutest, et nende prefektuuri/osakonna juhi otsused on selged ja põhjendatud, siis nüüd arvab nii üle poole vastanutest.

Põhilised kommunikatsioonikanalid on jätkuvalt kolleegid, otsene juht ja siseveeb, kusjuures otsese juhi ja siseveebi roll kommunikatsioonikanalina on aastaga tähelepanuväärselt kasvanud (joonis 3). Kui aasta tagasi sai otseselt juhilt ja siseveebist sageli, regulaarselt infot veidi üle poole küsitletutest, siis nüüd saab sealt sageli, regulaarselt infot üle 60% vastanutest.

Samal ajal on vähenenud kuulujuttude osakaal, mis viitab formaal-

Vahetu juhi roll info jagamisel on oluline Kõnealuse uuringu tulemusi on organisatsiooni jaoks raske alahinnata, sest sellise põhjalikkusega tehtud küsitlus annab väga hea ettekujutuse organisatsiooni liikmete vajadustest. Meil on võimalik võrrelda 2010. ja 2011. aasta ankeetküsitluse tulemusi. Sisekommunikatsiooniaspektist vaadatuna teeb rõõmu see, et kaks aastat tagasi valitud põhimõtted on end õigustanud ning töötajate informeeritus on paranenud.

Kommunikatsioon on aga dünaamiline protsess ning lõplikuks rahuloluks ei ole kunagi põhjust. Nii näiteks on selgi aastal siseteemadena fookuses palga ja karjää-

24

riga seotud teemad. Suur loetavuse protsent sunnib ka kommunikatsioonibürood teemade kajastamisel olema süstemaatilisem ning kasutama veelgi lihtsamat sõnastust. Samas ei saa unustada, et inimeste sissetulekut, karjääri või muul moel heaolu puudutavate teemade puhul muutub määravaks keskastmejuhtide roll. Oluline on, et tippjuhtkonna info jõuaks keskastmejuhtideni lihtsal ja muutmata kujul, sest vahetu juht on töötaja jaoks kõige usaldusväärsem infokanal. Mida peame kindlasti senisest rohkem kajastama, on PPA lühi- ja pikemaajalised eesmärgid, otsuste tagamaad

ning erinevad valikud. Uuringust selgus, et töötajad ootavad rohkem infot juhtide nõupidamistelt. See on kanal, mis siseveebi ja silmast silma suhtlemise kõrval vajaks veelgi aktiivsemat kasutust. Et teada saada, kas me täidame seatud eesmärke, jälgime igal nädalal siseveebi uudiste loetavuse statistikat. Hea meel on selle üle, et juhtkond väärtustab sisekommunikatsiooni, mis teeb heal tasemel siseinfo vahendamise üleüldse võimalikuks.

Helin Vaher PPA kommunikatsioonibüroo

90

4

sete infokanalite paremale levikule organisatsioonis. Kommunikatsiooniteoreetikud on öelnud, et kuulujutt tekib siis, kui muud võimalused infot saada puuduvad. Mida rohkem ametlikke kanaleid organisatsioonis info saamiseks on, seda väiksem on kuulujuttude osakaal ning vastupidi.

Seetõttu peetakse kuulujutte ka n-ö organisatsioonikommunikatsiooni termomeetriks.

Sarnaselt aasta tagasi tehtud uuringuga küsisime sisekommunikatsiooni ankeedis töötajatelt, mis infost nad puudust tunnevad. Üldiselt võib öelda, et teemade ring on aastaga jäänud samaks. Endiselt tuntakse puudust palgaga seonduvast teabest, edutamise, arengu- ja karjäärivõimalustest, juhtimisotsuste kujunemisest, selgitustest ja põhjendustest, tulevikuplaanidest ja arengusuundadest ning igapäevasest tööga seonduvast infost, mis on vajalik tööülesannete täitmiseks. Vaid muutustega seonduv teadmatus, kes millega tegeleb, kuidas üksused omavahel suhtlevad jne, ei ole enam päevakorras. Küll rõhutas aga hulk inimesi mõlemas uuringus, et ootavad objektiivset, tõest ja ausat infot, mitte n-ö ilustatud ja vasturääkivat teavet.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kolme organisatsiooni liitmisega kaasnenud ebakindlus ja teadmatus hakkab taanduma. Töötajate hinnangud on peagu kõigis kategooriates sisekliimale, üldisele töökorraldusele ja informeeritusele paranenud. Tõsi, mitme muutuse kohta on töötajad endiselt kriitilised, kuid see aitab meil selgemini teadvustada ja prioriseerida, mis teemadega on vaja pidevalt tegelda. Samuti aitab organisatsiooni probleemide tundmine meil senisest targemini ja tulemuslikumalt planeerida sisekommunikatsiooni.

Järgmises Radari numbris kirjutan pikemalt sellest, mis selgus sisekommunikatsiooni uuringust organisatsiooni väärtuste kohta: mis väärtusi töötajad oluliseks peavad, mida PPAs väärtustatakse ja mida peaks organisatsioon küsitletute arvates tegelikult väärtustama ning milline on organisatsiooni maine ja kuvand töötajate silmis.

Annika Tuulemäe PPA sisekommunikatsioonijuht (lapsehoolduspuhkusel)

Tabel 2. Negatiivsed muutused PPAs (kodeeritud vabad vastused) protsentides

Vähene palk Pidev muutus, teadmatus, ebakindlus Töökoormuse kasv Bürokraatia suurenemine Inimeste puudumine Optimeerimine, ressursside vähesus Suur, kauge organisatsioon, killustumine Koondamised Töövahendite puudus Andmebaaside, IT halb töökindlus Inimesed lahkuvad Ebaõiglus, ebavõrdsus Motivatsiooni vähenemine, tunnustuse puudus Juhtide vahetumine, paljusus Kõrvalised tööd, pseudoprobleemid Närvilisus, väsimus, ükskõiksus, stress Koostöö vähenemine, kaugenemine Sallimatus, ärategemine, halvad suhted Vähene väärtustamine, hoolimatus Otsuste/juhtkonna mõistmatus Kontroll ja surve tööle, jäikus Tööspetsiifilised muutused Palgata puhkuse päevad Muu Vastamata

PPA-s Prefektuuris/ Vahetus üksuses/ Keskmine osakonnas büroos 7 6 9 7 8 6 5 6 2 8 1 4 7

5 7 5 5 4

12 4 10 5 2

6 6 5 5 4

3 3 4 1 5 2

4 3 2 2 3 2

4 4 3 6 1 3

3 3 3 3 3 2

2 3 2

2 2 1

2 2 3

2 2 2

3 2

2 2

0.7 2

2 2

1 3

1 0.7 1 0.7 0.5 1 51

2 0.7 1 0.9 1 1 44

1 1 1 0.7 0.6 1 48

0.5 0.4 2 48

Kommunikatsioonikanalite kasutamine (sageli, regulaarselt) protsentides 64.69790 65 63

Kolleegidelt Oma otseselt juhilt Siseveebist

53

26.40870 26

Juhtkonna koosolekute kokkuvõtetest

23.62530 24 23

Ajakirjandusest

19.82350 20 21

Oma osakonna juhilt Radarist

17.99050 18

11

17.71890 18 22

Kuulujuttudest Ühistelt üritustelt

5

Infostendilt

5

9.50441 10 98.62186

65.90631 4

Peadirektorilt

Joonis 3

60.14940 60

29.93890 30 39

Nädala Kullerist

2011 2010

61.91450 62

50

3.53021 4 3

Facebookist 0

10

20

30

40

50

60

70

25

GALERII

Trüff Juba väikestviisi traditsiooniks kujunenult korraldas Lääne prefektuuri fotohuvilistest moodustunud V. Oto klubi oma liikmete seas konkursi „Trüffel 2011”.

Radar esitleb esikuuikut. „Maiustamas …”

(Nils-Edvard Tennmann) „Fotol on roohabekas, kes toimetab enamasti roostikes. Kuna minu elukoha lähedal asuvad suured roomassiivid, siis tekkis mõte võtta ette väike retk ning minna neid otsima. Ega nende leidmine eriti lihtne polnudki, kuid suure juhuse tõttu õnnestus välja peilida üks väiksemaarvuline asurkond. Kaks aastat järjest olen talvisel ajal, mil tugeva jää ja külmunud lumega on nendele juurdepääs lihtsam, roohabekaid jäädvustamas käinud. See „vunts”, kes maiustab pillirooseemnega, on pildile võetud 2011. aasta veebruarikuu lõpus pisut enne päikeseloojangut umbes 15kraadises pakases. Külm ja loojangu pehmed toonid toovad roohabeka kohevuse ning värvid eriti hästi esile.”

„Mina ei ole süüdi!”

(Nils-Edvard Tennmann) „Hüpikämblikke peaks maailmas olema enam kui 5000 liiki, Eestis peagu 40. See isend on jäädvustatud 2011. aasta suve alguses, kui avastasin punnsilma kuuriseinalt saaki jahtimas. Hüpikämblikud ei ole päris tavalised ämblikud, sest nad ei koo saagi püüdmiseks võrku, vaid hüppavad oma ohvrile peale ja imevad elumahladest tühjaks. Need süütud silmad, mille taga peituvad õõva tekitavad teod, on mind paelunud hetkest, mil ma hüpikämblikku esimest korda fotol jäädvustatuna nägin.

Fotole püüda on neid üsna keeruline, sest neil on väiksed mõõtmed ja üüratu hüppevõime. Tänaseni tundub uskumatu, et selliste suurte süütute silmadega elukad märkamatult meiega kõrvuti askeldavad.”

26

GALERII

ffel 2011 „Ootus”

„Kuus minutit paigalseisu“ (Tiit Ilus)

(Karmo Kullamaa)

„„Ootus“ on üks minu esimesi katsetusi infrapunafoto pildistamises. Pärast filtri soetamist ning fotografeerimise nüansside teoreetilist selgekstegemist hakkas keerulisem osa – leida huvitav koht ja tingimused foto tegemiseks. Kuna ava oli seda pilti tehes lahti umbes 40 sekundit, siis ei oleks ilusa ja kontrastse pildi saamiseks tohtinud kaadris toimuda mingit liikumist. Minu kiuste oli just sel päeval Pärnus tuuline ilm, mis liigutas nii puid kui ka pilvi. Inimtühja paiga leidmine oli lihtsam, sest kõik rahvas oli rannas. Otse loomulikult suutsin filtri ka paar korda asfaldile kukutada, aga foto sai muulile viiva tee alguses tehtud ning hiljem arvutis töödeldud.”

„Ühel päikesepaistelisel augustikuu pärastlõunal käisin pargis ja Pärnu jõe ääres rohelust pildistamas. Seekordne eesmärk oli katsetada fotografeerimist infrapunasel (IR) lainepikkusel. Pilte tehes kasutasin infrapunafiltrit [IR950] ja statiivi, sest IR-foto valmimine võtab väga kaua aega. Pealkiri „Kuus minutit paigalseisu“ kõneleb enese eest, kui pikaks kujunes just selle pildi säriaeg.”

„Meil on elu keset vett”

„Lillelised tilgad” (Marko Maidlas)

(Jaanus Oks)

„Minu foto on tehtud 2011. aasta kevadel Soomaal Läti külas nn viiendal aastaajal. Kuna käin Soomaal väga palju erinevatel aastaaegadel, siis on loomulik, et jäädvustan neid võrratuid hetki, mida pakub meie kodumaa loodus. Selgi korral oli fotoaparaat juhuslikult kaasa sattunud ning proovisin erinevaid võtteid. Samal ajal oli sealsamas mitu ilmselt mitte amatöörfotograafi, kes kükitasid põlvini vees ja üritasid häid kaadreid saada. Õnneks tegin oma pildi kuiva jalaga – jäin tulemusega rahule ja on tore, et see meeldis teistelegi.“

„Pildi tegin ühel juunikuu hommikul oma maakohas Läänemaal. Kuna sel ööl oli vihma sadanud, siis oli hea võimalus proovida, kuidas jäädvustada makroobjektiiviga taimedele kogunenud veepiiskasid. Makrofotograafia on üldse hea vaheldus normaalobjektiiviga pildistamisele. Nii õpib nägema väikesi detaile, mida tavaliselt ei pruugi märgatagi. Pilt sündis ühes majalähedases lillepeenras, kus märkasin ühel õiel kolme piiska, mis peegeldasid hästi läheduses olevaid teisi õisi. Peagu kümme katsetust hiljem oligi foto olemas.”

Hedy Tammeleht / Lääne prefektuuri pressiesindaja

27

LIIKLUS

Liikleja peab nägema ja tunnetama, et politsei teeb just neid tegevusi, mis aitavad liiklusohutust parandada, ning kõrvaldab liiklusest neid, kes teistele ohtu kujutavad.

FOTO: PRIIT TUUNA

Need on ETV saatejuhi Urmas Vaino tuntud sõnad „Tänavaristlejate“ tunnusklipist.

Nii lihtne see muidugi ei ole ja statistika räägib iseenda eest. 2011. aastal hukkus Eesti liikluses 101 inimest, s.o 28% enam kui 2010. aastal. Tänavu on kahe ja poole kuuga liikluses hukkunuid juba 21 inimest. esti elanike, Vabariigi Presidendi, Riigikogu liikmete ja Siseministeeriumi juhtkonna huulil on ärevad küsimused ning nõudlikud pilgud on pööratud politsei poole.

Mis on lahti Eesti liiklusega ja miks politsei ometi midagi ette ei võta?

Liiklusohutus sõltub viie komponendi koosmõjust: liiklejast, sõidukist, liikluskeskkonnast, liiklusreeglitest ja liiklusjärelevalvest. Kui kas või ühes neist on järele antud, on tagajärjeks liiklusohutuse vähenemine. Teadusuuringute kohaselt võiks täielik liiklusreeglite järgimine kahandada liiklusõnnetusi 50% ulatuses. Politsei õlul on järelevalve kandev roll. Kuigi liiklusjärelevalve mõju kogu liiklusohutust tagavatele teguritele hinnatakse kõigest 10–25%, on meie val-

E

28

Liik

see on

vata kõigi nelja eelneva komponendi järele.

Kõik algab inimesest Kõigi komponentide liikumapanev jõud on inimene. Ta osaleb liikluses, juhib sõidukit, planeerib, ehitab ja kujundab liikluskeskkonda, kirjutab ja kehtestab liiklusreegleid ning valvab liikluse järele. Kõik sõltub inimese hoiakutest.

Me oleme harjunud rääkima liikluskultuuritusest – kiiruseületamistest, joobes juhtimisest, kergliiklejate vähesest seaduskuulekusest, üha vananevast sõidukipargist (liiklusregistris oli 1. veebruari seisuga 686 036 mootorsõidukit, millest vanemaid kui 10 aastat oli 66,3%), teede halvast sei-

sukorrast ja talihoolde seisundinõuete täitmata jätmisest ning mitmeti mõistetavatest liiklusreeglitest ja menetluse keerukusest. Kõige sellega tegeldes oleme unustanud, et ka järelevalve tõhusus sõltub politsei hoiakutest, s.o mida, kus ja kuidas me rakendame.

Meie ressurss ei ole piiramatu ja liikleja soovib politsei reageerimist liikluses ohtu kujutavate tegevuste ilmnemisel ning karistamist moel, mis vastaks tekitatud ohtlikkuse astmele. Ressursi planeerimatu kasutamine ohtu mittekujutavate nõuete vormistamisele kirjaliku hoiatusena ei paranda liiklusohutust.

Piiratud eelarve ja isikkoosseisu tingimustes peame pingutama ning uusi lahendusi otsima. Peame tegutsema targalt oma ressursiga, et see oleks

LIIKLUS

iklus

‒

on imelihtne! suunatud järelevalves just sinna, kus seda kõige rohkem vajatakse, ja tegema seda, mis reaalselt liiklusohutust parandada aitab. Praegune ühiskond ja olud nõuavad ühest küljest säästlikkust, teisest küljest aga suurt mõjusust ning tasakaalu vajaduste ja võimaluste vahel.

Liiklusjärelevalve suunad 2012. aastal Üks eesmärgipäraste tegevuste kogum on 2012. aasta liiklusjärelevalve plaan. Plaanis on määratletud prioriteetsed liiklusjärelevalve tegevused ja nende soovituslikud mahuprotsendid.

Peale selle on esile toodud liiklusohutust parandavad lisategurid. Järelevalves peab reageerima ohtu tekitavale

liikluskäitumisele. Eraldi on käsitletud karistuse mõjusust ja määramise põhimõtteid. Uudsena kasutatakse kaheetapilist planeerimist (märts–august ja september–veebruar), kus arvestatakse varasemate aastate sama perioodi õnnetusi ning viimaste kuude politseilisi tegevusi, et avastada muutunud suundumusi. Igakuiste muutuste analüüsimine võimaldab prefektuuri, büroo ja jaoskonna tasandil operatiivsemalt reageerida liikluses toimuvale. Vähe tähtis ei ole ka ühele või teisele tegevusele kuluv aeg. Välimenetluse kiirendamine, kaasates erinevaid IT-lahendusi, ning käsikirjas koostatavate menetlusdokumentide arvu viimine miinimumini võimaldavad vähendada väärteomenetluse dokumenteerimisele kuluvat aega.

Liiklusjärelevalve olemuse ja planeerimise aluste ühtseks mõistmiseks korraldatakse Eestis prefektidele ning korrakaitse- ja liiklusjuhtidele rahvusvahelist koolitust. Viimati jagati sellelaadseid teadmisi aastal 1999. Nüüdsed juhid on paljuski iseõppijad ning liiklusohutuse käsitlus on pigem kogemuslik kui süsteemne ja teaduslik.

Kuigi liiklusjärelevalve on korrakaitsepolitsei pärusmaa, on siin ka kriminaalpolitseil oluline roll. Nimelt näeb plaan ette KarSi §-de 422 ja 423 menetlemise käigus selgitada välja soodustingimused ning reageerida nendele märgukirjade või ettekirjutuse vormis.

Sama kohustus on korrakaitsepolitseil LSi § 223 tunnustel menetletud väärteoasjades. Ükski liiklusõnnetust soodustav asjaolu ei tohi jääda välja-

29

LIIKLUS

FOTO: ÕHTULEHT

Kiiruskaameratest üksi ei piisa

Koostööpartnerid tuleb leida ja panna huvituma üheskoos liiklusohutuse parandamiseks tehtavast. selgitamata ning politsei peab tegema kõik (kaasa arvatud sunniraha kohaldamine), et muutmist või rakendamist vajav ellu viidaks.

Peale kriminaalpolitsei peavad liiklusohutuse parandamisse panustama Justiitsministeeriumi haldusalasse kuuluvad prokuratuur ja kohus, olgu see aresti mõistmine teistele liiklejatele ohtu kujutavale menetlusalusele isikule või teo ohtlikkusele vastava karistuse mõistmine. Süüteo toimepanemise vahendi, liiklusohutuse kontekstis sõiduki konfiskeerimine peab muutuma niisama tavapäraseks kui KarSi §-s 424 ettenähtud kuriteo (nn kriminaaljoobe) menetlemine ressursisäästliku kiirmenetluse korras.

Kui külastasin veebruaris Ida-Viru keskhaiglas joodikjuhi süül vigastada saanud patrullpolitseinik Vjatšeslav Rehet, oli mul põhjust taas kord kinnitada: politsei peab kaitsma seaduskuulekaid kodanikke seaduskuulmatute eest ja liikluses ei ole seda võimalik teha ainult kiiruskaameratega, hoiatades või väikeste trahvidega. Politsei jõudku nähtavamalt Eesti teedele ja tänavatele ning samuti tuleb mõelda purjus ja kihutavate autojuhtide senise üsna leebe karistuspoliitika karmistamisele, ütlesin toona. Minu arvamus pole muutunud.

Oluline täpsustus: ma ei arva, et trahvimäärasid liikluses tuleb suurendada, ometi ei suuda ma mõista, miks pakub politsei raske jalaga ja joodikjuhtide karistamisel allahindluskampaaniat, kus võimalikust rahatrahvist määratakse sageli viiendik või kolmandik või piirdutakse üldse hoiatusega. Ei ole presidendi ülesanne, tal pole ka voli õpetada, kuidas täpselt peab politsei liiklust ohjeldama. Küll on aga presidendi – kodaniku ja riigipea – kohustus väljendada muret, kui liiklusõnnetused võtavad aastas üle 100 inimelu ning ligi 2000 inimest saab vigastada. Sel põhjusel olen ma väga murelik.

Omal ajal tundus ratsionaalsem likvideerida liikluspolitsei kui iseseisev osa politseist. Nüüd aga küsigem, kas me pole optimeerimisega liiale läinud mitte ainult politseis, kuna sama võib näha veel paljudes valdkondades, kus riik tõmbub riigist välja ja inimestele kau-

30

gemaks. Mis on tulemus? Korrakaitsepolitsei tegeleb nüüd liiklusega tavaliselt nii palju, kui palju jääb muu töö kõrvalt aega üle. See pole etteheide ainult politseile, vaid pigem – või õigemini just eriliselt – Siseministeeriumile, kes peab sõnastama Eesti sisejulgeoleku prioriteedid.

Nii nagu hea mõrvauurija ei saa olla hea küberpolitseinik, kes vajab väga spetsiifilist koolitust, ei saa ka iga hea korrakaitsepolitseinik olla hea liikluspolitseinik. Aga asjalikke, nüüdisaegse koolituse ja mõtlemisega liikluspolitseinikke on Eestis praegu hädasti vaja. On vaja liikluspolitseid, kes aitaks surmasõitjatele pidurit panna. Tõsi on, et esmajoones vajame liiklusõnnetuste vähendamiseks ohtu märkavat ja seda ära hoidvat, kaasteelistest ning iseendast hoolivat liikluskultuuri, et jalakäijad kannaksid helkureid, vajame korras maanteid ja tänavaid. Aga praegu, olgem ausad, vajame rõhutatult ka politseipoolset tõhusat järelevalvet.

Politsei tugevus Eestis olgu ikka selles, et politsei tagab seaduskuulekate inimeste õigused ja vabadused, üldise õiguskorra ning toetub seejuures seadustele neid maksimaalselt kasutades.

Seejuures peab politsei olema alati efektiivne ja otsustav ning vajaduse korral ka jõuline, et kaitsta seaduskuulekaid inimesi.

Toomas Hendrik Ilves Vabariigi President

Koos suudame rohkem Politsei üksinda kõike ei jõua. Suur tähtsus on liiklusohutusega seotud ametkondade ja kohalike omavalitsuste kaasamisel ning koostööl kolmanda sektoriga. Koostööpartnerid tuleb leida ja panna huvituma üheskoos liiklusohutuse parandamiseks tehtavast.

Liikleja peab nägema ja tunnetama, et politsei teeb just neid tegevusi, mis aitavad liiklusohutust parandada, ning kõrvaldab liiklusest neid, kes teistele ohtu kujutavad. Me peame võõrduma Erna retke luureülesande täitmist meenutavatest tegevustest kiirust mõõtes, politseisõidukis istumisest ning ükskõiksusest kutsuda korrale meie vaateväljas liiklusnõuete eirajaid. Asula- ja linnakeskkonna puhul tuleb lähtuda printsiibist, et see on inimese elukeskkond ja siin on viidud miinimumini oht, et jalakäija võiks õuealal või ettenähtud kohas kodutänaval teed ületades surma saada või vigaseks jääda.

Liiklusjärelevalvet teostades saab meil olla üks ja ainuke eesmärk: liiklusohutus tuleb tagada selliselt, et keegi ei peaks hukkuma ega raskesti vigastada saama.

Alo Kirsimäe PPA korrakaitsepolitseiosakonna liiklusbüroo juht

LIIKLUS

FOTO: ÕHTULEHT

Liiklus on politsei prioriteet, mida nõuab elu ise Kõigi meie osalemine liikluses on tänapäeval paratamatu, oleme siis autojuhid, reisijad, jalakäijad või jalgratturid. Politseil on liikluses väga tähtis funktsioon – järelevalve.

Seetõttu peame meie vastutavate ametnikena liikluses toimuvale mõtlema hoopis teisiti – analüüsivalt, põhjusi ja tagajärgi kokku viies ning probleemide ennetamise võimaluste üle pidevalt juureldes.

Liikluspolitsei likvideerimine, millele Vabariigi President iseseisvuspäevakõnes viitas, on tekitanud arutelu ja vastukaja. Liikluspolitsei likvideeriti juba 1990. aastatel. Samas oleme uuest aastast loonud eraldi üksuse – liiklusbüroo korrakaitsepolitsei koosseisus –, kuhu on koondatud jõud, kelle kogemused ja igapäevane oskusteave töö liiklusjärelevalve valdkonnas efektiivsemaks muudab. Büroos on menetlustalitus, järelevalvetalitus ning ka liiklusanalüütikud.

90ndatel oli otsus eraldi liikluspolitsei kaotamisest põhjendatud sellega, et spetsialiseerumine kitsale alale on politseis ebaefektiivne ja ressursimahukas ning seetõttu peavad kõik patrullid ka liikluse järele valvama. Juurutati nn lähima patrulli printsiipi. Nüüdseks võib öelda, et see põhimõte on ajale jalgu jäämas, sest ka liiklusjärelevalve on muutunud keerukamaks ning nõuab spetsiifilise oskusteabe valdamist, nt kas või veokite tehnilise seisukorra kontroll, kus on vaja väga täpseid teadmisi kehtestatud normidest.

Ressurss meie tegevuseks ei hakka tulevikus kunagi hüppeliselt kasvama.

Liiklusbüroo näol on meil olemas n-ö kindel tagala, meetodite ja taktika väljatöötaja ning analüüsikeskus, kes saabki kogu organisatsioonile ette öelda, kuidas peab liiklusjärelevalve korraldatud olema.

Kindlasti ei saa me lugeda kokku tehtud protokolle, määratud trahvide hulka ega summat, et oma tööd hinnata.

Oleme kiirendanud välimenetlust, sh muutnud seda elektroonilisemaks, millega saab vähendada sise- ja suurendada välitöö mahtu. Kui vajalikud toimingud tehakse juba sündmuskohal ning andmed kantakse otsemaid ka andmebaasi, saamegi panustada suurema ressursi liiklusjärelevalvele seal, kus seda on vaja, ja selle arvelt vähendada kontoritöö hulka.

Niisugune plaan saab kõigi eelduste täitmisel teoks juba sügisel.

Nende rikkumiste puhul, mille tagajärjed üldiselt kõige fataalsemad on, peame olema karistust määrates ja trahvides maksimaalselt ranged, et mitte öelda armutud. Need on kiiruseületamised, joobes juhtimine, tehniliselt mittekorras sõidukid ning turvavarustuse kasutamise eiramine. Trahve määrates tuleb ennekõike lähtuda maksimaalmäärast kui mõõdupuust ja selle järgi hakata arvestama kergendavaid asjaolusid, mitte vastupidi.

Olukorda liikluses mõjutavad erinevad asjaolud ning politsei järelevalve on siin nendest pelgalt üks aspekt. Väga tähtsad on taristu olukord, seadusandlik keskkond, ennetustöö mõjusus jne. Järelevalvajatena saame senisest palju suuremat rõhku panna liikluskeskkonnale. Me ei saa jätta menetlustes liiklusõnnetuste soodustavate asjaolude kõrvaldamiseks

tegemata vajalikke menetlemistoiminguid, sh ettekirjutusi.

Liikluses toimuvast rääkides vaatavad inimesed tänavalt kõige enam küsivalt otsa ikkagi politseinikule, mitte järelevalve tegijale. Meie peame tagama ka koostöö ja kaasatuse. Lõpuks on võimalik inimeste mõttelaadi liikluses muuta maast madalast, kodust ja koolist. Sestap peab politsei initsiatiivil teemasse kaasama võimalikult suure koostöövõrgustiku, sh autokoolid ning haridus- ja teadusasutused.

Elu ise, sh vigastatute ja hukkunute arv, näitab meile kätte, et liiklus on politseitegevuse prioriteetne valdkond. 30% hukkunutest liikluses ei ole selles ise süüdi.

Järelikult peame süütuid kaitsma ja süüdlasi karistama pigem seaduse karmuses, mitte selle leebuses.

Raivo Küüt PPA peadirektor

31

KRIMINAALTULU

Crime must not pay

Möödunud aasta sügisel alustas Politsei- ja Piirivalveametis tööd kriminaaltulu tuvastamise keskne üksus, mille eesmärk on kurjategijad vaeseks uurida. „Tahame saavutada seda, et ühel hetkel ei võta kurjategija enam vahelejäämist ja karistust kui äririski, vaid jätab kuriteo toime panemata, kuna see ei tasu lihtsalt ära,“ räägib kriminaaltulu tuvastamise büroo juht Krista Aas.

32

KRIMINAALTULU

Krista Aas, millega kriminaaltulu tuvastamise büroo tegeleb?

Kuidas on suhtumine kriminaaltulusse muutunud?

Kõige lihtsamalt öeldes otsime, arestime ja konfiskeerime kuritegelikku vara. Meie ülesanne on uurida kurjategijad vaeseks, st kuritegevus ei tohi ära tasuda – crime must not pay. Kui menetlusbüroo või prefektuur menetleb konkreetset kriminaalasja, siis meie korraldame samas asjas vara jälituse ja tuvastamise menetlust. Meie ülesanne on tuvastada kriminaalasjas kahtlustatava või temaga seotud isikute vara, selgitada välja, kas seal on teadmata päritolu vara, selle hulgast omakorda leida kuritegelikku päritolu vara ning kõige lõpuks jõuame loodetavasti nii kaugele, et kriminaalasjas on vara, mida on võimalik kas kuriteos saadud varana või laiendatud konfiskeerimisele kuuluva varana arestida. Selle kõrval korraldame ise konfiskeerimismenetlusi.

Lisaks on büroo Eesti riigi kriminaaltulu tuvastamise kesküksus. See tähendab, et meie kaudu tulevad sisse ning lähevad välja kõik välisriikide päringud, mis käsitlevad vara tuvastamist ja arestimist. Kui mõni välisriik tahab teada, kas mõnel isikul on Eestis vara, siis esitab ta oma päringu meile ja vastupidi. Üldjuhul vastatakse kuni nädala jooksul, väga kiiretel juhtudel 24 tunni vältel. See on hea ja kiire võimalus teada saada, kas isikul on vara, mille kohta tuleks hakata tõendeid koguma, või mitte.

Rahvusvaheliste päringute arv kasvab iga aastaga, sest Eesti kurjategijatel on üha rohkem vara välisriigis. Samuti on järjest rohkem välisriikide kurjategijaid, kes kasutavad Eestit transiidimaana või kellel on siin vara. Eelmisel aastal tehti meile 21 rahvusvahelist päringut, mis on päris suur arv. Peamiselt küsivad meilt infot Soome, Rootsi, Läti ja Leedu. Ise oleme küsinud infot näiteks Hispaaniast ja Saksamaalt.

Rahvusvaheliselt tunnustatud parima praktika näide on Iirimaa, kus kriminaaltulu üksuses ei tööta ainult kriminaalpolitseinikud, vaid ka raamatupidamiseksperdid, maksu- ja tolliametnikud, analüütikud, sotsiaaltoetuste ametnikud ning prokurörid.

Eeliseks on erinevate pädevuste sünergia. Kui üks käsitlus ei tööta, siis proovitakse teist. Üksus loodi 1996. aastal ja sellest ajast on nad konfiskeerinud vara üle 70 miljoni euro ning nõudnud sisse makse üle 100 miljoni euro.

Kriminaaltulust hakati rääkima 2000. aasta paiku, aga siis veel ainult välisriikide kontekstis. Kriminaalpolitsei eesmärgina on kuritegeliku tulu tuvastamine pildil 2008. aastast. See on teema järjepideva käsitlemise tulemus, et uurija mõtteviis on hakanud muutuma. Ideaalis peab initsiatiiv kuritegeliku vara tuvastamiseks ja äravõtmiseks tulema uurijalt. Kui ta näeb, et narkokurjategija sõidab ringi kalli autoga, aga tööl ei käi, siis peab tal tuluke põlema minema, et tegemist ei saa ilmselt olla seaduslikest vahenditest soetatud sõidukiga. Praegu ei pea uurija hakkama alati ise vara päritolu tuvastama, aga ta peab teadma, millal kriminaaltulu uurijaga nõu pidada. Nagu ma ütlesin, on paljuski tegemist mõtteviisi muutusega. Nõukogude Liidu õigus oli kuriteokeskne. Kuna eraomandit ei olnud ja sellest rääkimist peeti tabuks, siis keskenduti kuriteo tõendamisele, heal juhul mõeldi kannatanule kahjude hüvitamisest. Võib-olla oli ka vara saamise eesmärgil toime pandud kuritegusid vähem. Tänapäeval pannakse 70–80% kuritegudest toime omakasu saamise eesmärgil. Et probleemi kontrolli all hoida, ei ole mõtet tegelda tagajärgedega, vaid tuleb tegelda sellega, mis probleemi põhjustab, praegusel juhul omakasu ajendiga.

Suurte omakasuliste komplekskuritegude puhul võtavad kurjategijad vahelejäämise ja karistuse saamise riski sageli normaalse äririskina. Kui kurjategija tuleb kohtusaalist karistusega välja, aga võib minna pärast karistuse kandmist Bahamale elama, on see risk end ära tasunud. Sestap tulebki elimineerida kuriteo tegelik eesmärk ehk varaline kasu. Tahame saavutada seda, et kurjategija hindab kuriteoga saadud vara äravõtmise riski niivõrd suureks, et loobub kuriteo toimepanemisest.

Kuidas kriminaaltulu tuvastajate tööd hinnata?

Meie töö mõju – nagu kriminaalpolitsei töö mõju üldiselt – on väga raske mõõta või hinnata, sest see ei avaldu ühiskonnas kunagi eriti otseselt. Muutused valgekraelises kuritegevuses ei sõltu ainult politsei tööst, vaid paljuski ka majandus- ja õigusruumist. Oleme leppinud sellega, et hindame oma tööd arestitud (ja lõpuks loodetavasti konfis-

keeritud) rahasummade järgi. Eelmisel aastal arestisime kriminaaltulu kriminaalasjades, mida politsei ise menetles ja prokuratuuri saatis, 2,7 miljonit eurot, mis on üsnagi viimase nelja aasta keskmine tulemus. 2010. oli väga hea aasta, siis arestiti 3,5 miljonit eurot, aga 2009. oli nõrk aasta kõigest 1 miljoni euroga. Nagu näha, ei ole aastad vennad ning tulemus võib aastati kardinaalselt erineda. Meie töö tulemuslikkus ja kriminaaltulu konfiskeerimise summa sõltuvad sellest, kui hästi või halvasti teeb oma tööd kriminaalpolitsei üldiselt. Kui kriminaalpolitseil on käsil n-ö suured asjad ja tehakse head tööd, siis on meilgi rohkem tööd.

Mida ootab büroo sellelt aastalt?

Peadirektori ja siseministri ootused, et valdkonnas toimuks selge areng, on väga suured, kuna meile anti lisaraha. Oleme võtnud juurde inimesi, kes tegelevad ainult kriminaaltulu avastamisega. Mina eriti suuri lubadusi kahe käega ei jaga, sest mitu inimest on tulnud meile väljastpoolt politseid, mis tähendab, et 2012. aasta möödub koolituse ning tööprotsesside ja -meetodite juurutamise tähe all. Tulemus peab sel aastal kindlasti paranema, aga kahekordset hüpet oodata ei tasu.

Minu lubadus on, et kindlasti ületame 2,7 miljonit eurot.

Nelli Pello Radari peatoimetaja

Kriminaaltulu tuvastamise büroo Büroo alustas tegevust 1. septembril 2011.

Tallinnas töötab 9 kriminaaltulu uurijat ja igas prefektuuris 2 ametnikku (v.a Ida prefektuur, kus on 1 ametnik). Varem tuvastasid kriminaaltulu üksikud ametnikud ning seda tehti muude tööülesannete kõrvalt.

Alates 2008. aastast on keskmiselt konfiskeeritud aastas 2,7 miljonit eurot kriminaaltulu. Juhtumid, kus on võimalik kriminaaltulu teenida, on valdavalt narkokuriteod, rahapesu ning kõikvõimalikud omakasulised kuriteod.

Kõige rohkem arestitakse sularaha ja pangakontodel olevat raha, vähem on arestitud sõidukeid, väärisesemeid ja arvuteid ning kõige vähem kinnisvara. Samas on arestitud vara väärtus üldjuhul vastupidine – kinnisvara kõige suurema väärtusega ja arestitud sularahasummad üldjuhul kõige väiksemad.

33

LÄHEME KÜLLA

34

LÄHEME KÜLLA

FOTOD: TIIT ILUS JA HEIKO LEESMENT

Inimestele lähemale Kodakondsus- ja migratsioonibüroo Pärnu teenindus sõitis juhtprojektina külla Saarde valla elanikele, et inimesed saaksid esitada isikutunnistuse taotluse oma kodukohas.

Epiloog ehk Saarde vallast saab juhtprojekt

toimumisest huvitatud ning aitas selle õnnestumisele igati kaasa.

Valla kodulehe andmetel on 4447 elanikuga Saarde vald oma regionaalpoliitiliselt olukorralt sarnane mitme omavalitsusega, mida pärast iseseisvuse taastamist on tabanud suured ja osalt elanikkonda valusalt puudutavad muudatused. Näiteks läbis Saarde valda Tallinnast Pärnu kaudu Riiga kulgenud raudtee, mille äärde oli koondunud vilgas elutegevus. Raudtee pakkus tööd ja leiba. Nüüdseks on olukord teine. Tihemetsa alevik, kus omal ajal ehitati ja remonditi raudteetehnikat, on minetanud selles plaanis oma tähtsuse peamiselt seepärast, et praeguseks on tollasest raudteest järel tuhmuv mälestus ning selle monumendiks võsastuv raudteetamm. Elanike jaoks muidugi olulisima ebameeldiva muutusena lahkusid koos iseseisvuse taastamisega nii mõnestki hõredamalt asustatud piirkonnast ka ühissõidukid.

Elanikkond vananeb ja külad jäävad tühjemaks, liinide käigus hoidmiseks ei jätku reisijaid ega ressursse. Selles plaanis ei erine Saarde vald oma regionaalpoliitilistelt probleemidelt teistest Eesti hõreasustusega äärealadest.

Möödunud aasta sügisel arutati Lääne prefektuuri juhtide nõupidamisel mitmel korral, kuidas leevendada isikutunnistuste aegumisega oodatavat koormuse hüppelist kasvu. Kaaluti võimalust aidata maapiirkondades inimesi fotograafiga, sest paljudes valla-

Koht palmide all ja küla keset raba

Lääne prefektuuri kriminalist ja fotoklubi eestvedaja Tiit Ilus jäädvustab järjekordse taotleja dokumendifoto.

keskustes ei saa enam dokumendipilte teha. Selle mõtte edasiarendusena sündis hoopis idee, kuidas sõidaksid kodakondsus- ja migratsioonibüroo teenindused ise inimestele lähemale.

Ametnikud teeksid kohapeal pildid, võtaksid vastu taotlused ning jagaksid hiljem valmis isikutunnistused inimestele kätte. Arvestades hajaasustust ja ühissõidukite puudumist osas piirkondades, tundus Saarde vald juhtprojekti kandidaadina üks parimatest kohtadest. Ka vald ise oli selle projekti

On 15. veebruari hommik. Pakime Lääne prefektuuri hoovis end hommikul migratsioonijärelevalve kongautosse. Järgmine peatus on Kilingi-Nõmme kultuurimaja ees, mida kutsutakse moodsamas keeles klubiks.

Talvise hoone fassaadil tervitab saabujaid metallist ja valgustuslindist palmiinstallatsioon. Siseneme klubisse tund enne väljakuulutatud aega, et klientide teenindamiseks kõik korralikult valmis panna. Maainimestele kohaselt on kohusetundlikumad juba varakult kohal ning jälgivad kärsitult asjade paika panekut.

Sel ajal kui saalis asju üles seatakse, uurin esimeste seas kohale jõudnud Kalju Metstelt (79) seisukohta uuendusliku kampaania kohta. „See on inimestele ikka väga suureks abiks, et sellises vormis saab kohe taotluse esitada ja pilti teha. Kunagi korjas kohalik miilits kõikide dokumendid kokku ja lasi vajalikud asjad ära teha. Hiljem said kõik need jälle tema käest ilusasti kätte,“ meenutab Kalju varasemaid aegu, kui isikutunnistused hõlpsasti vahetatud said. „Rehemaa küla, kus ma elan, pole elanike vähesuse tõttu enam kaardile märgitudki. Kolmelt poolt piirab meie kodukohta raba ning bussiliiklust meil pole. Kunagised üle

35

LÄHEME KÜLLA

reaalselt jõudis kohale 54. Kuna tegemist oli peamiselt vanemate inimestega, sundis nii mõnegi loobuma tervisehäda. Sellele vaatamata nendib ürituse korralduskülje eest hea seisnud Pärnu teeninduse juhataja Annika Pärna, et päev läks igati korda. „Selle aktsiooni kohta ei oska öelda küll midagi negatiivset. Emotsionaalselt oli kõige meeldejäävam muidugi näha ning tunda sealsete inimeste siirast heameelt ja tänulikkust, et neile see võimalus pakutud on. Kuna olime väga tõsiselt koostöös vallaga teinud eeltööd, siis saime edaspidiseks kinnitust, et eeltööd on tõesti väga vaja, sest siis sujub kõik kohapeal kiiresti ja tõrgeteta. See päev näitas selgelt, kui vajalik on viia isikutunnistuse taotlemise võimalus inimestele, eeskätt just eakatele lähemale.“

Isikutunnistuse taotlejad vaatasid ametnike eeltäidetud avalduse üle ja allkirjastasid selle.

raba läinud teed on hooldamata ja kasutuskõlbmatud. Täna hommikul sain kohale koolibussiga ja nii saan minagi uue isikutunnistuse mugavalt tehtud,“ on vanahärra hoolimata olematutest transpordivõimalustest rõõmsameelne.

Klubihoone ette jõuab plaanipärase graafiku alusel saabunud Swedbanki pangabuss, kus peale muude toimingute saavad isikutunnistuse taotlejad oma riigilõivu tasuda. Bussi kõrvale jalgrattaparkla ette vuravad Soome kelgud, mis aina uusi dokumenditaotlejaid kohale toovad. Veidike jahedas klubihoones antakse enne pildistamist frisuurile viimast lihvi. Tulipunaseks värvitud Soome kelguga saabunud proua on mures, et ega põsed liiga punased ole. Fotoaparaadi taga tegutseb argipäevadel kriminalistiametis olev ja Lääne prefektuuri V. Oto klubi eestvedav Tiit Ilus, kelle ülesanne on jagada Pärnu teeninduse töötajatele peamisi fotograafiatõdesid, et järgmistel kordadel juba omal käel hakkama saada.

Tulemata ei jää keegi Tänaste peategelaste vanus jääb enamasti 70 ja 80 eluaasta vahele. Kui enne rääkisime transpordiprobleemidest, siis saab enamik neist kohale siiski oma vahenditega. Koos kaasaga isikutunnistust taotlema tulnud ko-

36

Riigilõivu sai tasuda kultuurimaja ees pangabussis.

halik mees Ilmar Soobik (84) kuulis kampaaniast vallavalitsusest: „Meile meeldib selline võimalus väga, sest oleme juba vanad ja liikumine pole kerge.

40 kilomeetri kaugusel asuvas Pärnus käimine võtaks meil terve päeva ja see pole nii lihtne.“ Varem Tihemetsa tehnikumis raamatupidajana ametis olnud praegune pensionär Leili Arus (79) nendib sarnaselt eelkõnelejaga, et see on vanematele inimestele väga hea võimalus, nii on tema arvates kindlasti kergem. Neile, kellel sõiduvõimalust pole, on vald selle ise organiseerinud.

Ettevalmistused selleks päevaks algasid juba varem. Kahel korral kuulutati vallalehes saabuvast mugavast isikutunnistuse taotlemise võimalusest ja tehti personaalteavitust. Selle tulemusel registreerus 58 taotlejat, kellest

Epiloog Keskpäeval saabub sündmust kajastama ka regionaalne Eesti Rahvusringhäälingu võttegrupp. Esimesest arglikust katsetusest muuta isikutunnistuse taotlemine inimestele lihtsamaks, tuues kogu bürokraatia neile lähemale, sünnib soe kajastus. Ärkavad teisedki vallad, kes on juba soovinud saada sama teenust ka enda keskustes.

Seda näitab muidugi aeg, kas niisugusel kampaanial on jõudu areneda üleriigiliseks. Vajadus selle järele on osas piirkondades kahtlemata äärmiselt suur.

Heiko Leesment Lääne prefektuuri kommunikatsioonispetsialist

PÕHIVÄÄRTUSED

Isegi siis, kui oled määranud karistuse, lõpeta vestlus heade soovidega. („Politseiniku ABC“)

JOONISTUSED: SILVER KOORTS

Lääne prefektuur mõtestas põhiväärtusi Koos ühendametiga sündisid kaks aastat tagasi ka nn ühendpõhiväärtused, mille sisu on jäänud avamata. Lääne prefektuur proovis põhiväärtusi kirjeldada ning neid tegevustega sisustada. õhiväärtuste sõnastamine ei ole 2010. aastal ühinenud organisatsioonidele sugugi võõras.

Politseiorganisatsiooni põhiväärtuste temaatika tõstatus 90ndate lõpus, kuna tollal räägiti organisatsioonis üksnes seaduslikkusest. „Samas ei olnud seaduste täitmine ka politseiametnike hulgas väärtus. Näiteks selgus

P

arutelul, kus me rääkisime aususest kui ühest inimese põhiväärtusest, et nõupidamisele sõites ületas enamik osavõtjaid kiirust ehk rikkus seadust.

Seda ei tahetud aga avalikult tunnistada. Jõudsime järeldusele, et organisatsiooni põhiväärtus ei saa olla seaduslikkus, vaid ausus,“ meenutab endine Lääne Politseiprefektuuri pre-

fekt Kalle Laanet. „Eriti oluline oli välja selgitada, mida ootab turvalisust pakkuv organisatsioon. Eesmärk ei ole ju näidata organisatsioonist väljapoole võimalikult head statistikat, vaid pakkuda inimestele suurt turvatunnet.

Sellest tulenevalt arutati võimalikud põhiväärtused läbi kõigil tasanditel, mitte ei kehtestatud käskkirjaga ega saadetud täitmiseks, vaid lepiti kokku, millised on organisatsiooni põhiväärtused. Protsess ühistele arusaamistele jõudmiseks nõudis palju aega. Olen seisukohal, et eriti tähtis oli see, kuidas korraldati põhiväärtuste väljaselgitamist.”

37

PÕHIVÄÄRTUSED

Lääne Politseiprefektuuri põhiväärtusteks sõnastati 2004. aasta oktoobris inimlikkus, professionaalsus ning koostöö. Ülepolitseilised ühtsed põhiväärtused selgitati välja 2006. aastal, mil kolmele eespool nimetatule lisandus ausameelsus.

Tegutse õiglaselt! („Politseiniku ABC“)

Väärtused hakkasid elama PPA administratsiooni juht Vilve Raik, kes oli 2004. aastal ametis Põhja Politseiprefektuuri nõunikuna, meenutab, et inimlikkusest hakati vargsi rääkima aastal 1999. „See toimus politseinike suhtlemisoskuse võtmes. Ühiskonnas oodati politseilt kui aitajalt ja hoolijalt vastukaaluks karistaja rolli. Tollane peadirektor Harry Tuul palus mul mõelda, mida ühiskonna säärase ootusega ette võtta.

Pakkusin, et võiksime kirjeldada, milline peaks olema politseiniku hea käitumine.

Tollest ajast sündis humoorikate piltide ja lühikeste käitumisjuhistega väikeses formaadis voldik „Politseiniku käitumise ABC“.“ Raiki sõnul saigi väärtuspõhise juhtimise lugu politseis alguse aastail 2003–2004. „Soovisime muuta väärtused juhtimisvahendiks. Olime selgeks teinud väärtuspõhise juhtimise eeldused: kõik algab juhi enda väärtustest ja tahtest; erinevate tasandite juhid peavad saama asjast aru (mõisted peavad olema selged) ja protsessis aktiivse rolli võtma; väärtused peavad aitama töötajat igapäevatöös (olema praktilised); väärtused peavad vastu vaatama hindamisprotsessidest. Arutelud algasid Põhja prefektuuri juhtkonnast ning jätkusid sisekoolitustega prefektuuri osakondade juhtkondadele. Protsess kestis peagu aasta, siis kinnistusid põhiväärtused meie kõigi igapäevaellu.

Minu arvates oligi see tähtsaim – inimese jaoks hakkasid väärtused elama ja teda igapäevatöös toetama.”

Lääne prefektuuri piirivalvebüroo vanempiiriametnik Janne Mets meenutab, kuidas toimusid põhiväärtuste arutelud toonases piirivalves: „2007. aasta sügisel peeti Viljandimaal seminar teemal „Piirivalve uuenenud identiteet 2007”. Arutelule oli kutsutud ligikaudu tosin ametnikku Piirivalveametist ja igast piirivalvepiirkonnast.

38

„Minu arvates oligi see tähtsaim – inimese jaoks hakkasid väärtused elama ja teda igapäevatöös toetama.”

Leiti, et vastu võetud piirivalveteenistuse seaduse tõttu on organisatsioon jõudnud sellisesse olukorda, kus on vaja määratleda uus piirivalve identiteet. Enne kokkusaamist oli identiteedi määratlemise üle arutlenud kogu isikkoosseis e-kirja vahendusel. Tollel seminaril osales ka suhtekorraldusfirma, kes aitas sõnastada Eesti piirivalve missiooni, visiooni ja põhiväärtused. Põhiväärtused sõnastati järgmiselt: „Oleme ausad ja vastutustundlikud, tugevad ja asjatundlikud, motiveeritud ja lojaalsed riigiteenistujad. Vajaduse korral rakendame jõudu sisejulgeoleku kaitseks.”

Tunnussõnadeks said professionaalsus, usaldusväärsus ja koostöö.“

Kodakondsus- ja migratsioonivaldkonnaski tegeldi teemaga süvitsi – 2005. aastal alustati Kodakondsusja Migratsiooniameti arengusuundade ajakohastamist ning sõnastati need nõnda: KMA ülesanne on suurendada ühiskonnas turvalisust ja stabiilsust Eesti kodanike määratlemise ning välismaalaste migratsioonijärelevalve kaudu. KMA on usaldusväärne ja avatud, inimesekeskne ja turvaline. Neli viimast nimetatigi tolle asutuse väärtuspõhimõteteks.

Lääne prefektuur haaras initsiatiivi Ühendameti loomine seadis aga väärtustele uued nõuded: kas ühendada kolme ameti senised ja iseseisvad põhiväärtused või luua hoopis midagi uut.

Olukord oli keeruline kõigile: kuuest kaheksani varieeruval põhiväärtuste loetelul puudus asutusesisene kokkulepe ning üheselt mõistetav sisu.

Lääne prefektuuri töötajate ajalooline mälu ja mure praeguse olu-

PÕHIVÄÄRTUSED

Arutelude tulemusena moodustus kaheksast põhiväärtusest neli, mis koondasid enda alla kõigi kaheksa põhiväärtuse sisu. Need on professionaalsus, usaldusväärsus, inimlikkus ning koostöö. korra pärast eskaleerus 2011. aasta novembrikuus ettepanekuga asuda sisustama põhiväärtusi tegevustega, et neid üheskoos mõtestada ja kirjeldada ning tagada seeläbi nende ühene mõistetavus. Mitte üheski organisatsioonis pole võimalik kõiki kokkuleppeid ja käitumisreegleid reguleerida kirjalike dokumentidega ning mida suurem on organisatsioon, seda keerukam see on. Alati jääb suurem või väiksem osa määramatust ehk n-ö halli ala.

Just selle määramatuse vähendamiseks ongi põhiväärtused – täpsemalt just nende ühene ja ühine mõistmine – organisatsioonile eluliselt vajalikud.

Põhiväärtusi üheskoos kirjeldades võtame endale vastutuse neid järgida.

Saavutanud vajalikud kooskõlastused, algatas prefektuur protsessi, mille käigus asuti sisustama kaheksat praeguses loetelus sisalduvat põhiväärtust tegevusnäidistega ehk kirjeldama, mida Lääne prefektuuri töötajad iga põhiväärtuse all mõistavad. Põhiväärtuste arutelud toimusid aasta alguses prefektuuri kuues maakonnas ja neid vedasid maakondade esindajad erinevatest valdkondadest.

Arutelude korraldajate meeskonna moodustasid Pärnu teeninduse juhataja Annika Pärna, Kärdla kordoni piirivalvur Vahur Pihlamägi, Vändra konstaablijaoskonna juht Janek Saharenko, Rapla teeninduse juhataja Janika Sopp, Paide kriminaalteenistuse juht Jan Aasma, Haapsalu politseijaoskonna patrullteenistuse vanem Tarmo Paio, Haapsalu kordoni juht Jaanus Müür ning piirivalvebüroo vanempiiriamet-

nik Silvar Rattas. Suur roll oli ürituste korraldamist koordineerinud koordinatsioonibüroo ametnikel Leeni Almosenil ja Kaja Kukel.

Kaasa lõid peagu pooled prefektuuri töötajad Arutelud peeti maailmakohviku meetodil ning neis osales kokku 213 teenistujat. Igas maakonnas arutati läbi kõik kaheksa põhiväärtust ja kirjeldati nende all tegevusi/käitumisi, mis iseloomustavad konkreetsele põhiväärtusele vastavat käitumist. Lisaks koondati aruteludel ettepanekuid, missugused põhiväärtused võiksid kuuluda ühise nimetuse alla. Arutelu lõpus andis iga osalenu oma hääle tegevusele, mis tema arvates iseloomustas põhiväärtusele vastavat käitumist kõige paremini. Hääletuse tulemusena tekkis iga maakonna arutelust põhiväärtuste alla tegevuste loetelu esiviisik.

Paide kriminaalteenistuse juhi Jan Aasma sõnul sai tema arutelude vältel enda jaoks põhiväärtusi paremini mõtestada: „Sain teada, et ühendasutuses on palju mõtlevaid inimesi, kes on valmis ühiste eesmärkide nimel panustama.“ Pärnu teeninduse juhataja Annika Pärna lisas: „Saadud kogemus

kinnitas, et väärtustame samu asju ja hoolime inimestest.“ Oma arvamust sai avaldada ka veebihääletusel, milles osales 244 teenistujat. Ühtekokku mõtestasid põhiväärtusi peagu pooled Lääne prefektuuri töötajad.

Arutelude tulemusena moodustus kaheksast põhiväärtusest neli, mis koondasid enda alla kõigi kaheksa põhiväärtuse sisu. Need on professionaalsus, usaldusväärsus, inimlikkus ning koostöö. Põhiväärtuste sisustamise ülevaade ja tulemused saadeti peadirektorile ning PPA juhtkonnale, et küsida nende arvamust. „Meie eesmärk on kasutada seda, milleni jõudsime, igapäevatööga sidumise kõrval nii hindamiste käigus kui ka kommunikatsioonis väljapoole. Kindlasti soovime põhiväärtustega seonduvat kõigile mõistetavalt visualiseerida,“ ütleb Lääne prefektuuri koordinatsioonibüroo vanemstaabiametnik Kaja Kukk. „Soovitame teistelgi niisugune huvitav teekond läbida ning ühiselt mõistetavatele kokkulepetele jõuda.“ Lääne prefektuuri kommunikatsioonimeeskond Täname kõiki, kes artikli valmimisel abiks olid!

„Tänan! Ühest vandest mulle piisab!“ („Politseiniku ABC“)

39

KONVERENTS

Paneeldiskussioonis osalejad kõnelesid tuleviku ohtudest ja teguritest, mida peaks arvestama. Diskussioonist võtsid osa Kaitsepolitseiameti peadirektori asetäitja Eerik Heldna (vasakult teine), CERT Eesti juht Hillar Aarelaid, Tartu Ülikooli sotsiaalse kommunikatsiooni professor Marju Lauristin ning Teabeameti peadirektor Rainer Saks.

Vestlust juhtis Lõuna prefektuuri kriminaalbüroo juht Vallo Koppel.

Kriminaalpolitsei konverents FOTOD: MATI TINT

vaagis riigi julgeolekuküsimusi 5. jaanuaril kogunes suur osa Eesti kriminaalpolitseinikest Viljandi Ugala teatrisse tähistama kriminaalpolitsei 92. aastapäeva järjekorras juba kuuenda kriminaalpolitsei konverentsiga, mis sel korral kandis pealkirja „Kriminaalpolitsei roll riigi julgeoleku tagamisel“.

40

onverentsi avakõne pidas siseminister Ken-Marti Vaher, kes rõhutas kriminaalpolitsei rolli riigi ja ühiskonna sisemise rahu tagajana. „Nüüdisaegne kriminaalpolitsei peab olema veelgi dünaamilisem ja uutele oskustele avatum, kui seda on kuritegelik maailm,“ lausus ta. Ministri sõnul põhineb organiseeritud kuritegevus äriettevõtte loogikal: kurjategijad on orienteeritud kuritegeliku kasumi teenimisele, neil on selge hierarhia ning oma nn projektimeeskonnad. „Meil tuleb arvestada, et elame avatud maailmas. Raske organiseeritud kuritegevus ei ole lokaalne, vaid üleilmne probleem. Ühe klahvivajutusega võib tekitada kahju maailma teises otsas,“ ütles Vaher.

K

Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor Raivo Küüt tõdes, et kriminaalpolitsei valdkond on 2012. aastal kogu politseis ainus, kes on ressursse PPA prioriteetsete ülesannete lahendamiseks juurde võitnud. Selle üle on hea meel, kuid ei saa unustada, et rahaline kasv ei ole lõputu. Õhukese riigi kontekstis tekib alati küsimus, kui tugev on meie turvalisus. Küllap on need riskid meile kõigile teada. „Samas ootab rahvas meilt kohalolekut, ennetust ning kiiret tegutsemist olukordades, mis seda nõuavad. See tähendab tihti kompromisse ja valikuid. Paraku jääb nendes valikutes osa meie ülesandeid ka n-ö ootelistile. See on paratamatus,“ rääkis Küüt. Tema sõnul on üsna raske selgitada seda inimesele, kes on hädas, kes

KONVERENTS

Konverentsil anti üle kriminaalpolitsei teeneteristid. Fotol saab autasu Lõuna prefektuuri kriminalistikatalituse juhtivkriminalist Alari Spaal.

vajab abi kohe ja praegu. „Selles olukorras ütleme küllap meiegi väga raske südamega „Palun oodake“.“ Raivo Küüdi väitel saame turvalisust luua, kui kõik inimesed, sealhulgas vabatahtlikult meiega paralleelselt turvalisuse eest seisjad, võtavad suurema kaasvastutuse turvalisuse eest, luues ja arendades oma ümber tähelepanelikku ning hoolivat ühiskonda. Teiselt poolt ei saa ka politsei kohalolu, kartus karistuse pärast, meie nähtavus ja kuuldavus kunagi oma tähtsust kaotada.

Uued kuriteoliigid Peadirektori asetäitja kriminaalpolitsei alal Raigo Haabu rääkis turvalisuse ja turvatundega seotud n-ö uutest kuriteoliikidest. Kui tavapäraselt õõnestavad isikuvastaste kuritegude poolelt kogukonna turvatunnet kõige enam mõrvad ning tapmised, siis nüüd on inimeste ja kaupade vaba liikumine alates 2007. aastast ning üha uute kriisikollete tekkimine Euroopa Liidu välispiiride ümber tekitanud olukorra, kus illegaalse immigratsiooni tõkestamine on järjekindlalt kasvanud. Illegaalse immigratsiooni najal õilmitsev organiseeritud kuritegevus ja seda kasutavad terroristlikud organisatsioo-

Aastast aastasse on välja selgitatud üha rohkem keerukaid majandus- ja finantskuritegusid ning tulevik viitab selles kontekstis üksnes kasvule. nid on julgeolekuriskiks kogu Euroopa Liidule. Selle kuriteoliigi vastu võitlemisel on tähtis kriminaalpolitsei koostöö teiste Politsei- ja Piirivalveameti valdkondadega, julgeolekuasutustega ning teiste koostööpartneritega. Juba kolmandat aastat kestva majandus- ja finantskriisi tingimustes on majanduskuritegusid menetlevatel üksustel olulise kahjuga juhtumite arv kasvanud.

Aastast aastasse on välja selgitatud üha rohkem keerukaid majandus- ja finantskuritegusid ning tulevik viitab selles kontekstis üksnes kasvule.

2011. aastal eurotsooni astudes muutus Eesti atraktiivsemaks nii rahapesijatele kui ka sularaha vargustele ja röövidele spetsialiseerunud elukutseliste kurjategijate gruppidele.

Hoolimata sellest, et 2011. aastal ei

sattunud Eestis märkimisväärsetes kogustes võltsitud eurosid käibesse, tuleb Raigo Haabu sõnul siiski selle riskiga arvestada. Samuti peame arvestama, et mis tahes spekulatsioonid ühisraha või finantssüsteemi vastu võivad põhjustada suure paanikalaine, nagu juhtus näiteks lõunanaabrite juures.

Viimase kümnendi ülikiire info- ja kommunikatsioonitehnoloogia areng on toonud kaasa tohutud võimalused ja teiselt poolt mõneti hoomamatud riskid. Negatiivse poole peal on kindlasti erinevad küberkuritegevuse liigid, alustades netis toimuvast koolikiusamisest ja identiteedivargustest ning lõpetades lapsepornograafia tootmise ja levitamisega ning kõrgtehnoloogiliste kuritegude toimepanemisega.

Ettekannete osa avas keskkriminaalpolitsei kriminaalluure juhtivametnik Märt Palo, kes võrdles kuritegelikku olukorda ning kriminaalpolitsei tööd mõjutavaid tegureid 90ndate alguses ja nüüd. Ettekanne tekitas äratundmisrõõmu eriti neis, kes ise 90ndatel juba politseis tööl olid.

20 aastaga on muutunud seadused, ministrid, peadirektorid, kriminaalpolitsei pädevus ja roll ning ka kuritegelik olukord, politsei usaldusväärsus ja inimeste eelarvamused. Politseinike

41

KONVERENTS

Kriminaalpolitseinikud kogunesid konverentsile juba kuuendat korda.

jaoks uskumatu, kuid kodanike hulgas levinud arusaamana tõi ta esile näiteks selle, et kriminaalpolitsei semmib kurjategijatega ning kuulab kõike ja kõiki pealt, lisaks kasutab töös ebaseaduslikke meetodeid. Kriminaalpolitseinikud selle eelarvamuse pärast siiski ei muretse, sest on arusaadav, et teatud kontingendiga lävimata ei olegi võimalik tööd teha. Näiteks kõige ja kõigi pidevaks pealtkuulamiseks pole ei õiguslikke aluseid ega ressurssi, samuti ei saa panna võrdusmärki silmale nähtamatu ja ebaseadusliku vahele. Ühiskondlikul tasemel oli 20 aastat tagasi probleemiks politsei usaldusväärsus ning kriminaalpolitsei kui KGB käepikenduse kuvand ühiskonnas. Tänapäeval kujundab kuvandit suurelt jaolt kommertsmaailm, st inimeste jaoks seondub kriminaalpolitsei Märt Palo sõnul ka CSI või Räpase Mackeyga.

Asümmeetrilised julgeolekuohud Kaitsepolitseiameti peadirektori asetäitja Eerik Heldna tutvustas asümmeetrilisi julgeolekuohtusid tänapäeva Eestis. Asümmeetrilised julgeolekuohud ei ole ainult militaarsed, vaid näiteks rahvusvaheline terrorism, massihävitusrelvade ebaseaduslik levik, organiseeritud kuritegevus, küberkuritegevus ning illegaalne migratsioon.

Julgeolekuasutuse tegutsemist selles valdkonnas põhjendab fakt, et osa rah-

42

Peame õppima turvaohte ja globaalseid riske mõistma, laskmata end eksitada infomürast. vusliku julgeoleku ohte ei pruugi avalduda kuriteona, kuid võivad avaldada olulist mõju. Seetõttu võtab julgeolekuasutus ohu tõrjumiseks kriminaalpolitsei meetmeid. Tõsine julgeolekuoht on rahvusvaheline salarelvakaubandus, millega kaitsepolitsei on hoolega ja ka tulemuslikult tegelnud. Tulevikuks valmistudes seisame mitme küsimuse ees.

Kui praegu on terrorismioht Eestis üks väiksemaid Euroopa Liidus, siis kuidas säilitada madal ohutase? Kas ja kuidas suudame tõkestada terroristide keemilist ning bioloogilist rünnakut?

Tartu kriminaaltalituse juhi Ain Balderi hea praktika alane ettekanne kandis pealkirja „Turvatunde haprus, kadumine ja taastamine Tartu kriminaaltalituse praktika näitel“. Mis ühendab Tartu Kommertsgümnaasiumis tulistamisega ähvardajat ning meedias memmemõrtsukaks tituleeritud August Burkevitšit? Pealtnäha on tegemist kahe väga erineva isikuga – üks noor, teine keskealine, üks varasemate rikkumisteta, teine aukartustäratava kriminaalse taustaga –, kuid mõlemad on pannud proovile ühiskonna

turvatunde hapruse. Noorukil kulus kogukonna turvatunde kaotamiseks paar rida internetis, Burkevitšil kaheksa kangihoopi. 28 tundi ja 28 minutit hirmu järgnes kogukonnas kahe naise tapmisele ning 22 tundi ja 27 minutit koolis tulistamisega ähvardamisele – täpselt nii kaua läks kriminaalpolitseil nende lugude avastamiseni ehk kahtlustatavate ülekuulamiseni. Kriminaalpolitsei roll kodanike turvatunde taastajana oli tänu mõlema juhtumi kiirele avastamisele märkimisväärne ning meedia kaudu kaasati sellesse ka elanikkond.

Kuidas vähendada riske?

Tartu Ülikooli sotsiaalse kommunikatsiooni professori Marju Lauristini ettekande teema oli „Tulevik: heaoluühiskond, riskiühiskond või turvaühiskond?“. Sotsioloog Ulrich Becki riskiühiskonna kontseptsioonile viidates väitis Lauristin, et kõrgtehnoloogilises keskkonnas on risk inimese enda tegevuse vältimatu tulemus. Riskidega toimetulek nõuab suuremat individuaalset autonoomiat ning vaba juurdepääsu infole, mis aitab teha õigeid valikuid. Globaalsed riskid on näiteks massilised põgenikevood, terrorism, kliimamuutus ja looduskatastroofid, tootmisega seotud suurõnnetused ning nakkushaigused. Globaalsed majandusriskid, nagu finantskriis, massiline tööpuudus, energiaressursside nappus,

KONVERENTS

Vaatasime igapäevatöömailt kaugemale

Konverentsil esines segakoor Chorus Menticum.

toidunappus ja vaesus, raputavad Euroopa heaoluühiskonna alustalasid, ka väärtuste mõttes.

Kuidas riske vähendada? Turvalisusriskide vähendamiseks tuleb kõigis elanikerühmades suurendada usaldust riigi institutsioonide vastu ning arendada koostöövõrgustikke. Lauristini meelest on oluline, et me ei annaks ise potentsiaalseid ohtu väljakutsuvaid signaale ning oskaksime infotulvas orienteeruda. Kõige suurem tulevikukeskkonna ja tulevikuriskide teema on hakkamasaamine kõrgtehnoloogilises keskkonnas, et suudaksime olla keskkonna peremehed. Meile arusaamatu keskkond suurendabki tõenäosust sattuda manipulatsioonide ja muude ebaratsionaalsete reaktsioonide ohvriks. Peame õppima turvaohte ja globaalseid riske mõistma, laskmata end eksitada infomürast. Peame nägema märke, mis võimaldavad nendega toime tulla. Kõik see eeldab Lauristini sõnul avatust, tundlikkust ning usaldust.

PPA on nagu malmist vedru Paneeldiskussioonis osalejatel oli võimalus anda oma arusaam tulevikuohtudest ja -teguritest, mida peaks arvestama. Paneeldiskussioonist võtsid Marju Lauristini ja Eerik Heldna kõrval osa Teabeameti peadirektor Rainer Saks ning CERT Eesti juht Hillar Aarelaid. Kõlama jäi Aarelaiu mõte, et PPA on talle pandud kõrgete ootuste

tõttu nagu malmist vedru ning tuleb loota, et vedru pinge all katki ei lähe.

Rainer Saksa arvates on olemas mustreid ja arengusuundi, mida inimtegevuse senise loogika järgi saab ennustada ka tulevikus, kuid kõige suuremad on ohud, milleks puudub valmisolek.

Teadmatus riski realiseerumise hetkel valitseva keskkonna kohta teebki valmistumise keeruliseks. Hillar Aarelaid lisas, et kõrgtehnoloogilises valdkonnas on eestlased altid uusi leiutisi katsetama, kuid suutmatus seda tehnoloogiat hallata teebki meid haavatavaks. Marju Lauristin täpsustas, et oleme tehnika suhtes heausksed ja ei oska karta enda ega ka naabri tehnika kasutamises teatud mõttes kuritegelikku potentsiaali.

Peame olema targad. Ükskõiksus ja võõrdumine on ohtlikud.

Erik Heldna soovitas tähtsustada ennetust, mis on odavam kui uurimine.

Kunagi ei jõuta 100% avastada kõiki varavastaseid kuritegusid, kuid teatud kommunikatsiooni ja õige sõnumiga võidakse olla preventiivsed. Aarelaid lisas ennetusele koostöö. Tema soovitusel ei saa kurjategijate püüdmist teistele anda, kuid ennetustöö tegemisse saab ja on suisa mõistlik teisi osalisi kaasata.

Hea näitena tõi ta esile suurte maanteede ääres olevad kiirusemõõtjad.

Konverentsi võttis kokku prefekt Tarmo Kohv.

Liina Pissarev Lõuna prefektuuri pressiesindaja

Selle aasta kriminaalpolitsei konverents oli kantud ennekõike headest mõtetest ja selle teostus oli igati kiiduväärt. Päevateemad olid aktuaalsed ning esinejate tase oli kõrge.

Kriminaalpolitseinikele pakkus üritus eelkõige võimalust vaadata igapäevatöömailt kaugemale, st saada tööl olulist ja silmaringi laiendavat infot.

Niisugust enesetäiendamist on vaja just konverentsil kõne all olnud globaalsete muutuste ja riskidega toimetulemiseks. Omaette vaatemänguliseks kujunenud paneeldiskussioon andis kõigile kaasa rohket mõtteainet.

Tänan kõiki korraldajaid sisutiheda ning kriminaalpolitsei konverentsidele omase suurepärase teostuse eest.

See sooritus oli taas hea näide meeskonnatöö kohta, sest koostöös loome ju turvalisust.

Tarmo Kohv Lõuna prefekt

Teemad tekkisid pühakojas Kriminaalpolitsei konverentsi ettevalmistus algas juba eelmise aasta varakevadel. Teema ja ettekandjate pakkumiseks kogunes korraldusmeeskond ühel päeval Ida-Virumaal väljasõidukoosolekule, kuid juhtus nii, et ettenähtud majas ei olnud ühtegi muud vaba ruumi peale pühakoja, ning sinna kokku istutigi. Konverents on mõeldud teadmiste saamiseks ja silmaringi avardamiseks. Seekord tahtsime rääkida meid ümbritsenud ning praegu ja tulevikus ümbritsevatest ohtudest. Selliste aktsioonide puhul on südantsoojendav erinevate osakondade inimeste koostöö ning asja hingega tegemine. Eks konverentsi korraldamise vaeva ja muret teavad ainult need, kes on selle läbi elanud. Kokku võttes olen saanud positiivset tagasisidet ning kergendus ja heameel peale viperusteta kulgenud konverentsi lõppu oli kirjeldamatu.

Endast andmise rõõm on kordaläinud ürituse puhul suur.

Ervin Teesalu korraldusmeeskonna juht

43

MIGRATSIOON

Üks päev migratsiooniinspektoritega

FOTOD: TUULI ANNAMA

Kord üle nelja aasta esineval veebruarikuupikenduse päeval on Põhja prefektuuri migratsioonijärelevalve talitusel plaanis n-ö välitööpäev, mille kohta ametlikus keeles öeldakse sihtsuunitlusega politseiline tegevus. Päeva esimeses pooles kontrollitakse turismi- ja toitlustusasutusi, õhtusel ajal kuni kella kümneni aga kindlaid aadresse, mille elanikel on elamisluba kehtivuse kaotanud.

Svetlana Ovsjannikova kontrollib külastajakaarte hotellis Viimsis.

44

ell 14 koguneb talituse ruumidesse Vikerlase tänaval väike seltskond: Svetlana Ovsjannikova, Ivi Rosin ja Taavet Liira migratsioonijärelevalvest ning Aleksandr Veske ja Ülle Ohtla Muuga kordonist.

Järgneva nelja tunni jooksul sõidetakse läbi kolm majutusasutust Viimsi kandis ning kaks toitlustuskohta Lasnamäel ja Ülemistes.

Majutusteenuse pakkujate puhul vaatavad inspektorid turismiseaduses nõutud külastajakaartide olemasolu ning nende täitmise korrektsust. Operatsiooni juht Igor Krotenko nendib, et kaartide täitmisega on probleeme nii suurematel ketihotellidel kui ka väiksematel hostelitel, kuid väiksemate kohtadega on muresid rohkem.

Rikkumiste raskusaste on erinev, kuid üldjuhul avastatakse ikkagi puudujääke. Küll on kaartidel puudu aadressid, dokumendinumbrid või jäetakse n-ö püsiklientide puhul kaart hoopis täitmata. Majutusasutustel on kohustus arhiveerida viimase kahe aasta kaarte,

K

MIGRATSIOON

kuid selliste pisteliste kontrollide puhul vaadatakse enamasti üle kuu või kahe kaardid.

Esimene koht, kuhu roheline piirivalvedžiip ette keerab, on hotell Viimsis. Administraator ulatab ametnikele musta mapi, mille vahele on köidetud 15 cm kõrgune pakk A5 lehekesi. Üldiselt näib siin süsteem paigas ja kord majas olevat. Pakk jagatakse laiali ning vaadatakse ükshaaval läbi. Kuigi päris mitu lehte tuleb panna puudulike hunnikusse, on üldpilt siiski hea.

Krotenko räägib, et kohapeal tavaliselt peale kaartide läbivaatamise ja näidete kopeerimise midagi ei tehta. Aeg-ajalt kontrollivad inspektorid ka hotelli külalisi ja nende dokumente, et saada ülevaade, kas andmed kaartidel on õiged.

Puuduste avastamisele järgneb juhatuse liikme väljakutsumine ning vigade selgitamine. Karistuse üle otsustab nagu ikka menetleja sõltuvalt inimese käitumisest ja suhtumisest ning karistused jäävad hoiatusega algavasse ja 2000eurose trahviga lõppevasse vahemikku.

Ohe paberihunniku taga Mähe majutuskoha retseptsiooni luksuslikkust taotlev sisutus ei kajastu kuidagi külastajakaartide süsteemis.

Kontrollijatele ulatatakse pakk neljaks kokku murtud dokumendikoopiaid, mida turismiseadus iseenesest ei nõua, ning suuresti ainult nime ja päritolumaaga varustatud külastajakaardid.

Voltimist ning paberite krabistamist on omajagu. Olukorra võtab hästi kokku Taaveti huultelt pääsenud ohe, kui ta paberihunniku taga istet võtab.

Lähiajal tuleb sellegi hotelli juhil Vikerlase tänavalt läbi astuda.

Veelgi suuremat loomingulisust kaartide süstematiseerimisel näitab kolmas külalismaja. Seal kirjutatakse kliendi andmed lihtsalt ruudulisse spiraalmärkmikusse. Tõsi, iga külastus eraldi lehele. Korduvatele selgituskatsetele vaatamata jääb retseptsionist veendumusele, et see lahendus on võimalikest parim. Paraku aga seaduse mõttes märkmikku kuidagi külastajakaardiks pidada ei saa.

Aeg on ootamatult kiiresti edasi liikunud ning päeva esimese poole lõpus jõutakse läbi minna üksnes ühest toitlustuskohast Lasnamäel. Luubi all on kohad, kus võivad töötada välismaalased, ning eelkõige jälgitakse, kas nen-

de töötajatel on õigus Eestis viibida ja selles kohas töötada. Kui avastatakse rikkumine, võetakse üldjuhul vastutusele mõlemad osalised – nii inimene, kes loata Eestis töötab, kui ka ettevõte, kes seda tööd võimaldab. Kui inimesel puudub üldse õigus Eestis viibida, siis võib realiseeruda linnalegendi staatuses stsenaarium, kus kokk poole supikeetmise pealt kaasa võetakse, ent need juhtumid on haruldased. Kõige tüüpilisem rikkumine tuleneb sellest, et elamisluba töötamiseks antakse kindla ettevõtte juurde, kuid inimesed vahetavad töökohta ilma luba uuendamata. Kontrollitud söögikohas on kõik korras ning ka pärastlõunaselt muhedas tujus laudkond on Eestis täieõiguslikult. „Tavaliselt kontrollime söögikohti suuremate jõududega, et välistada olukorda, kus keegi tagumise ukse kaudu põgeneb. Samuti aitab suurema jõu kohalolek napsitanud seltskondade vaidlemishimu tasandada,“ räägib Krotenko.

Siit koorub ka üks migratsioonijärelevalve inspektorite kriitilisemaid muresid – nad ei ole eriteenistujad. See tähendab, et neil ei ole õigust inimesi kinni pidada ega järelevalve tegemist segavat inimest takistada. Erivahenditest on lubatud pelgalt gaas, kumminui ja käerauad. „Kontrollimas käime näiteks söögikohtades-baarides, kus tihtipeale kogunevad alkoholijoobes seltskonnad, ning kodustel aadressidel, kus iial ei tea, kes ja millise meelsusega sulle ukse avab. Löögi all on ühelt poolt meie turvalisus, teiselt poolt võime efektiivselt reageerida,“ ütleb Krotenko.

See on üks põhjusi, miks juba KMA ajast on tehtud pidevat koostööd piirivalvurite ja nüüd üha enam ka politseinikega. „Meil on õigus välismaalasi kontrollida, politseiametnikel on aga tööliinist sõltumata õigus inimest väärteo korras kinni pidada. Ühisoperatsioonidel on paremini tagatud ka ametnike turvalisus,“ selgitab Krotenko. Tema sõnul võiks migratsioonijärelevalvet kaasata väga erinevatele politseioperatsioonidele.

Kriminaalpolitseinikega on käidud nii tagaotsitavaid otsimas kui ka lõbustusasutusi kontrollimas ning tulemused on olnud kasulikud mõlemale poolele. Korrakaitse poolelt on näide tühjade majade kontrollimine Koplis, kust leiti kaks illegaali. „Praegu veel

Päeva esimese instruktaaži teeb migratsioonijärelevalve talituse juht Igor Krotenko.

Aleksandr Veske üritab kaartide ja dokumendikoopiate segaduses selgust saada.

Taavet Liira pildistab probleemset märkmikku.

45

MIGRATSIOON

Kõigil Lasnamäe šašlõkikoha klientidel olid dokumendid korras.

harjumust migratsioonijärelevalvet kaasata ei ole ning peame oma olemasolu pidevalt meelde tuletama. Usun siiski, et mida rohkem ühiseid tegevusi teeme, seda iseenesestmõistetavaks muutub kas või see, et isiku juhiluba või varasemaid rikkumisi kontrollides visatakse andmebaasis pilk ka tema Eestis viibimise aluse olemasolule,“ ütleb Krotenko. Õhtune aadresside kontroll tehaksegi koos korrakaitsepolitseinikega.

Lõuna politseijaoskonnast on abiks kaks patrulli: Jaanus Anni ja Madis Mändla ning Aleksandr Rõmaš ja Ott Nõmmik. Inspektorite teises vahetuses on Andres Käosoo, Ülle Elva ja Marika Kasak. Tööjaotus on selline, et üks rühm kontrollib Mustamäe, teine Õismäe aadresse, Krotenko viib aga kummagi rühma poolt kinni peetud inimesed Vikerlase tänavale arestikambrisse.

„Dima, sinu juurde tuldi“

Ivi Rosin selgitab administraatorile, et märkmik külastajakaartide süsteemi ei asenda.

46

Täna kontrollitakse n-ö kohalikke illegaale – aastaid siin elamisloaga elanud inimesi, keda väljasaatmine ei ähvarda, kuid kes peavad siiski oma dokumendid korras hoidma. „Üldiselt teavad inimesed oma kohustusi, kuid peavad seda tühiseks paberitega sebimiseks.

Riigile on aga oluline teada, kes Eestis elavad, ning elanikel peab olema seaduslik alus Eestis elada või viibida.

Pealegi avab seaduslik siinviibimine ligipääsu sotsiaalsetele teenustele, mida paljud nendest inimestest tegelikult vajaksid,“ ütleb Krotenko. Tema sõnul on inimeste kodakondsuse või Eestis viibi-

MIGRATSIOON

Õhtune aadresside kontroll tehakse koos korrakaitsepolitseinike Aleksandr Rõmaši ja Ott Nõmmikuga.

Universaalne üksus

Päev lõppeb arestimajas.

mise alustega seotud probleemid pigem süveneva iseloomuga. „Kui inimene õigel ajal dokumente korda ei aja, on tal hiljem järjest raskem seda teha ning oma kohusetundlikkust ja heatahtlikkust tõendada,“ selgitab ta.

Välja sõidetakse kolme autoga.

Paldiski maantee viiekordse maja esimesel korrusel avab ukse vanem daam, kelle kitlisabast pistab pea välja hallikaspruun koeranähvits. „Tere, oleme politseist ja otsime teie sugulast,“ tutvustab end Ülle. „Dima, sinu juurde tuldi,“ hõikab naine üle õla. Väärteokutsetele vaatamata pole Dmitri juba teist aastat oma elamisluba pikendanud ja seetõttu jäävad tal sel õhtul spordiuudised vaatamata.

Samal ajal koputab teine rühm uksele Akadeemia teel ning sealgi on otsitav kodus, kuid mitte kauaks. Tedagi

ootab ees sõit Ida jaoskonna arestikambrisse, kus mõlema mehe isiklikud asjad kiretult pappkarpi laotakse ning ööbimiskoht kätte näidatakse. Juba järgmisel hommikul hakkavad asjad liikuma selle poole, et nad oma Eestis viibimise legaliseeriks.

Kolmandaks saadab migratsiooniinspektor sel õhtul arestimajja naisterahvas, kelle elamisluba on kõigest paar päeva aegunud. Seaduse mõttes ei ole siiski vahet, kas tähtaega on ületatud üks päev või üheksakümmend päeva. Sestap on mõistlik soovitus igale välismaalasele: külasta migratsiooniinspektorit enne, kui migratsiooniinspektor sind külastab.

Tuuli Annama PPA pressiesindaja

Põhja prefektuuri migratsioonijärelevalve talituses töötab neli menetlejat ja kuus inspektorit. Just viimased on need, kes ka välitöödel käivad ja dokumente kontrollivad. Tegemist on väga universaalse n-ö isemajandava üksusega. Koos juhiga teeb 11-liikmeline meeskond nii välitöid kui ka menetlusi, jälgib andmebaasidest elamislubade lõppemist, otsib illegaale ning käib otsuste vaidlustamise korral kohtus.

Kuigi välitööd tehakse regulaarselt, tuleb suur osa menetlustest tubase töö ja teeninduste kaudu, kuhu inimesed pöörduvad, kui neil elamisluba lõpeb.

Kui tähtaeg on ületatud, siis inimene teeninduse kaudu enam elamisluba pikendada ei saa ning asjaga tegeleb migratsioonijärelevalve. Samuti tuleb teenindusse esitatavatest Maksu- ja Tolliameti õienditest välja näiteks see, kui inimene on töötanud mõnes teises ettevõttes, kus tal luba ei ole. Peale selle on kõikvõimalikke muid elamislubade ja viisanõuete rikkumusi. Ka juhuslikult tänaval kinni peetud illegaaliga tegeleb just seesama pisike meeskond.

Iga juhtum on eriline ja nüansirohke juba ainuüksi juriidilises mõttes, sest välismaalasi ning elamislubasid käsitlevad regulatsioonid on väga spetsiifilised. Alati lisandub ka inimlik tegur, kus ühes ääres on inimene, kes paneb suu klõpsti kinni ja avab selle üksnes oma õiguste nõudmiseks, ning teises servas naine, kes on illegaalselt Eestis viibitud kaheksa aastaga loonud siin kodu, sünnitanud kaks last ja seisab nüüd silmitsi totaalse elumuutusega.

47

FOTO: VALDO PÕDER

OPERATIIVJUHT

2008. aasta Eesti-Türgi jalgpallikohtumise eel annab operatiiivjuht Einar Lillo viimaseid juhtnööre Põhja regionaalse tugiüksuse meestele.

Jalgpallimatšilt liiklusõnnetusele Kriiside lahendamine ja suursündmustel ohjade haaramine on vastutus, mis nõuab kogemusi ning kompetentsust. Operatiivjuhil on selleks eeldused ja võimalused. n esmaspäeva hommik. Kell pool üheksa koguneb väike hulk inimesi Põhja prefektuuri nõupidamissaali igahommikuseks operatiivnõupidamiseks, kus antakse ülevaade ööpäeva sündmustest Tallinnas ja mujal Harjumaal. Teiste seas saab sõna operatiivjuht, kes annab nädalase vahetuse üle kolleegile. Tuleb välja, et läinud nädalal ei olnud suuremaid sündmusi lahendada. Oli suhteliselt rahulik. Nii see aga alati ei ole.

O

48

Kaheksaaastase kogemusega kriisireguleerija ja operatiivjuhi ülesandeid täitnud Einar Lillo teab omast käest, et päevad ega nädalad pole vennad. „On olnud valveid, kus olen pidanud tegelema enesetappude ja pommiähvardajatega, seisma silmitsi traagiliste liiklusõnnetustega või lahendama juhtumit, kus on kasutatud relva. Teise äärmusena võin kinnitada, et osa valveid möödub rahulikult, mõnikord ilma mingi sekkumiseta.“ Siiski nendib mees, et aastas tuleb ette paar-kolm mastaapsemat sündmust, kus koostöös eriüksuse, läbirääkijate ning teiste kolleegide ja partneritega tuleb kõik oma teadmised ja kogemused käiku lasta, et ärev situatsioon minimaalsete kannatusteta lahendada. „Võtmesõnad on operatiivjuhtimises eelkõige koostöö, otsuste langetamise võime kriitilistes olukordades ning juhtumi haldamine.

Operatiivjuht peab olema kursis erinevate ressursikaasamisvõimalustega ja abistama igati reageerivaid üksusi ehk

looma eeldused positiivseks lahenduseks,“ selgitab Lillo.

Operatiivjuhtimise algusaastad Staažikas Lillo on üks kriisireguleerimismeeskonna ning sellest välja kasvanud operatiivjuhtimise alusepanijatest. „See sai alguse 2003. aasta lõpus, 2004. aasta alguses, kui tegime ettepaneku luua kogemuste ja oskustega ametnike rühm, kes on valmis juhtima suuremaid sündmusi või lahendama ettetulevaid kriise. See meeskond pidi olema struktuuriväliseks kompetentsuskeskuseks, kes valmistab ette teemakohaseid regulatsioone, korraldab õppusi ja koolitusi ning osaleb ressursimahukate sündmuste planeerimisel ja juhtimisel. Nimetasime rühma kriisireguleerimismeeskonnaks.“ Kui algusaastatel olid operatiivjuhtide vahel ülesanded jaotatud valdkondade järgi ning igaühel olid oma

kindlad prefektuurivälised koostööpartnerid, kellega ühiselt sündmusi lahendada ja keda kaasata, siis tänapäeval säärast üksühest jaotust ei ole.

Kokkuleppel on üksnes kõik spordiüritused jäänud Einar Lillo ja Elari Kasemetsa kanda.

FOTOD: ERAKOGU

OPERATIIVJUHT

Vaheldus igapäevatööle Põhja prefektuuris tegutseb praegu 11 meest, kes on nädalast nädalasse kursis regioonis toimuvaga ning valmis iga kell reageerima ja juhtimise sündmusel üle võtma. Operatiivjuhtide seas on üheksa korrakaitsevaldkonna juhti ning kaks kriminaalpolitsei taustaga. Üks viimastest on narkokuritegude talituse juht Kaido Kõplas, kes on meeskonna noorim hing. „Olin üks vähestest, kel oli võimalus kriisireguleerimismeeskonda kandideerida. Üldjuhul tehakse võimalikele kandidaatidele personaalne pakkumine,“ selgitab Kõplas. „Minu valik meeskonnaga liituda oli puhtalt vahelduse küsimus. Olen korraldanud narkoüksuse tegemisi viimased seitse aastat.

Nii kisub üsna üksluiseks. Peale vahelduse on operatiivjuhtimistöö andnud mulle kuhjaga oskusi, kogemusi ja vilumust ka korrakaitsevaldkonnas, kus ma enne üsna vilets olin. Ütleme nii, et iga valves oldud päev on kogemus omaette ning iga kriisi või sündmuse lahendamine on õppetükk, mis rikastab minu politseinikukarjääri.“ 2004. aastal alustanud operatiivjuhtidest on jäänud tegevaks kolm. Üks algusaastate liikmetest on ka Põhja prefektuuri prefekt Elmar Vaher, kes kinnitab, et kriisireguleerimismeeskonna loomine oli ainuõige ja vajalik otsus. „Kui arvestada, et Tallinnas ja mujal Harjumaal toimub aastas palju suursündmusi ning pooled kuritegudest ja kriisiolukordadest juhtuvad just siin, siis on vajadus kogenud ja oskustega kriisilahendaja järele suur. Need 11 meest, kes osalevad õppustel ja täiendavad oma teadmisi koolitustel või tööl, on meie prefektuuri selle valdkonna kullafond. See annab kindlustunnet, et meie tagala on kaitstud ning mis tahes sündmuse korral on meil kompetentsus kriisi maandada ja lahendada omast käest võtta,“ räägib Vaher.

Helen Uldrich Põhja prefektuuri pressiesindaja

Põhja prefektuuri kriisireguleerimismeeskond 2010. aasta veebruaris piirivalvelaeva Kõu ees

Kes on operatiivjuht?

2004. aastal loodi toonases Põhja Politseiprefektuuris erinevate üksuste kogenud ja oskustega juhtidest kriisireguleerimismeeskond; sellest kasvas välja operatiivjuhtide süsteem. Operatiivjuht on nädalase valvegraafikuga oma igapäevatöö kõrval lisaülesandeid täitev ametnik, kes reageerib suurematele ja tõsisematele sündmustele ning võtab vajaduse korral üle juhtimise, et suunata ressursse ja koordineerida staabi tööd.

Koostöös päästjate, kiirabitöötajate ning teiste kolleegidega (nagu kiirreageerijad või läbirääkijad) korraldatakse operatiivjuhtide kaasabil ja osalusel erinevaid õppusi, et täiendada teadmisi ning lihvida kriisiolukordade lahendamise kogemusi. Operatiivjuhtide ja kriisireguleerimismeeskonna liikmete abil on Tallinnas turvaliselt möödunud suurüritused, nagu NATO välisministrite kohtumine, tantsu- ja laulupidu, erinevad jalgpallikohtumised jms. Suursündmuste juhtimise kõrval on operatiivjuhi ülesandeks teostada teenistuslikku järelevalvet ning vahendada infot asutuse juhile. Põhja prefektuuris tegutseb tänapäeval 11 operatiivjuhti, peale reageerivate juhtide kuuluvad kriisireguleerimismeeskonda spetsialist, kes valmistab ette erinevaid materjale, ning piirivalvebüroo ametnik ja läbirääkijate juht.

Suurendame operatiivjuhtide süsteemi terves Eestis Veebruari lõpus kinnitas peadirektor käskkirjaga kriisireguleerimismeeskonna moodustamise ja kriisireguleerimismeeskonna tegevuses osalemise korra, mille alusel luuakse hiljemalt selle aasta 31. märtsiks operatiivjuhtide süsteem ka Ida, Lõuna ja Lääne prefektuuris. Nii on kogu politsei vastutusala ulatuses senisest rohkem ühtlustatud politsei pädevuses olevate sündmuste lahendamise juhtimist ja valmisolekut ning loodud selle kohta ka suurem selgus koostööpartneritele. Koos kriisireguleerimismeeskonna ja operatiivjuhtide süsteemiga luuakse märtsikuu lõpuks PPA vastutava politseiametniku funktsioon, kes on oluline tugi operatiivjuhile, et tagada sündmuse võimalikult tõhus ja operatiivne lahendamine, prefektuurideülene koostöö, koostööpartnerite laiaulatuslikum kaasamine ning abisaamine välisriikidelt. Kui operatiivjuhi peamine ülesanne on tagada politsei valmisolek sündmuste lahendamiseks prefektuuri tööpiirkonna ulatuses, siis PPA vastutava politseiametniku ülesanne on tagada see strateegilisel tasandil ehk terves riigis.

Marti Magnus korrakaitsepolitseiosakonna kriisireguleerimise büroo juht

49

ÄKKRÜNNAK

Eesti politsei hakkas äkkrünnaku temaatikale enam rõhku pöörama alates 2008. aastast, pärast Saksa politsei instruktorite selleteemalist külaskäiku. Foto õppuselt

Äkkrünnakud FOTO: KAJA VENTSEL

on muutnud meid valvsaks Mis teile möödunud suvest kõige esimesena meenub? Ilmselt mitte Norra traagiline massimõrv või Kaitseministeeriumi juhtum.

Seni kuni õõvastavad sündmused pidevalt peas ei vasarda, võime pidada oma riiki turvaliseks. Need peaksid aga muutma meid valvsaks ja ettenägelikuks.

Vahetame sel teemal mõtteid Põhja prefektuuri kriisireguleerija Marko Ildiga.

50

Marko Ild, kas võime öelda, et inimeste agressiooni väljanäitamise viisid on muutunud ning äkkrünnakud on kujunenud tänapäeva nähtuseks? Kuidas Eesti politsei seda probleemi enda jaoks teadvustas?

Eesti politsei hakkas äkkrünnaku temaatikale enam rõhku pöörama alates 2008. aastast, pärast Saksa politsei instruktorite selleteemalist külaskäiku.

Ilmselgelt olid selle põhjuseks 2007. ja 2008. aastal Soomes toimunud koolitulistamised. Teadsime, et säärased sündmused maailmas aset leiavad, aga need juhtusid meist kaugel ja teises kultuuriruumis. Otsest ohtu oma riigis me ei tunnetanud. Pärast Soome sündmusi oli lugu teine – toimusid ju sündmused meile väga lähedal. Äkkrünnakuid võib pidada nüüdisaja nähtuseks. On toodud küll üksikuid näiteid ajaloost, kuid äkkrünnakust kui eraldi kuriteoliigist saame rääkida alates 1990. aastaist. Algselt iseloomustaski äkkrünnakuid see, et need toimusid peamiselt koolides, sellest tulenevalt

käsitleti tollal äkkrünnakut peamiselt koolitulistamisena. Tänapäeval on aga äkkrünnakuid mujalgi, nt kaubanduskeskustes, elamutes, haiglates, sõjaväeosades, isegi tänaval ja muudes avalikes kohtades. Äkkrünnakuoht on kõikjal, kus on palju rahvast.

Millised on selliste rünnakute peamised põhjused ja motiivid?

Kas me saame nende põhjal öelda midagi ühiskonna kohta? Kas ühiskonnas on viimasel ajal midagi põhimõttelist muutunud?

Kõik algab tulistaja viha kasvamisest enda ja teiste vastu. Sellele järgneb pikk planeerimisfaas, mille vältel hilisem tulistaja otsib oma probleemile vägivaldset lahendust. Sageli otsitakse mõttekaaslasi internetis ning püütakse oma kavatsusi teistelegi tutvustada.

Ründajale on tihti väga oluline ka tema tegude või manifestide avalik kajastus.

Ta soovib olla kangelane ning leida endale järgijaid, sestap on internet säärase tegevuse jaoks sobiv keskkond.

ÄKKRÜNNAK

Eestis on olukord veel võrdlemisi rahulik. Sellel võib olla mitu põhjust, kas või näiteks meie rahvusele omane vähene temperamentsus ja ekstreemsete vaadete pooldajate vähesus ühiskonnas. Märkimata ei saa jätta sedagi, kui tõsist tähelepanu pööratakse äkkrünnaku võimaliku kavandamise ilmingutele ning sääraste kavatsuste eskaleerumise ja tegevuste jäljendamise vältimisele. Ka Kaitseministeeriumi sündmuse kajastamine andis minu hinnangul positiivse tulemuse – head said kõik päästetud, pahal pääsu polnud. Meedia ei ole äkkrünnakute vaates seadnud ründajat stereotüüpsesse võitleja rolli, pole detailselt kirjeldanud ründaja tegevust ega ole seega soodustanud teo järgimist. Teo üldine hukkamõist ning riigi karmi sekkumise õigustamine on loodetavasti positiivset mõju avaldanud.

Kindlasti ei tohi aga lootma jääda, et sellest äkkrünnakute ärahoidmiseks piisab. Globaliseeruv ühiskond on loonud olukorra, kus Eesti inimene on muutunud avatuks ja vastuvõtlikuks maailmas toimuvale. Eestiski on sagenenud erinevad meeleavaldused ning oma seisukohti avaldatakse üha radikaalsemalt. Kõik see peaks olema piisav indikaator, et olla valvas ohtude ilmnemisel ja nende maandamisel.

Mis sunnib inimest otsima oma probleemidele niivõrd radikaalseid lahendusi?

Ummikseisus inimese mõttemaailm muutub põhjalikult ning meeleheitest kasvab viha enda ja teiste vastu, tekivad hävituslikud mõtted, reaalsustaju hägustub ning inimene hakkab oma peas looma uut, endale sobivat maailmapilti. Selle protsessiga kaasneb soov kätte maksta ja jätta endast vihatud

Eestiski on sagenenud erinevad meeleavaldused ning oma seisukohti avaldatakse üha radikaalsemalt. ühiskonnale mällu sööbiv pärand – minna ajalukku n-ö kangelasena.

Millele peaks iga riigiasutus, nt kool või mõni muu rahvarohke asutus, tänapäeval mõtlema? Millised on elementaarsed ettevaatusabinõud?

Kuigi iga säärane juhtum on kordumatu ja teistest erinev, saab siiski anda mõningaid soovitusi, et äkkrünnakuohuga toime tulla. Koostöös vastava valdkonna spetsialistiga tasuks mõelda läbi oma asutuse või ettevõtte nõrgad kohad – ligipääs asutuse siseruumidele, võtmete või kaartide kättesaadavus, majasisese teavitamise süsteem jne. Samuti tuleks asutuse eripära põhjal mõelda juba enne läbi tegevus äkkrünnaku korral – mida asutus ja seal olevad inimesed saaksid ise teha kurjategija tegevuse tõkestamiseks. Varem on äkkrünnakust kergemalt pääsenud need koolid ja asutused, kellel on olnud sellekohane tegevusjuhend ning säärase olukorra juhtumiseks on end ette valmistatud. Selle ala spetsialistid soovitavad kõige parema kaitsena kiiresti varjuda, piirata kurjategija liikumisvõimalusi ning äärmise vajaduse korral evakueeruda. Tähtis on ka politsei kiire teavitamine ja sekkumine.

Kus on piir üliturvalise ja normaalse keskkonna vahel? Kas on oht üle reageerida ja üle reguleerida selliselt, et kodanike jaoks muutub

Politsei soovitused äkkrünnaku korral • Kuna äkkrünnak ei ole tavaliselt pööratud kellegi konkreetse vastu, on ründaja soov tappa ja vigastada võimalikult palju inimesi. Äkkrünnaku toimumise alal on ohus kõik seal viibivad inimesed. Väldi igasugust kontakti kurjategijaga!

• Varju kiiresti seestpoolt lukustatavasse ruumi ning püsi vaikselt, et kurjategija sinu asukohta ei avastaks.

• Anna politseile teada, millises ruumis sa oled. Päästma minnakse esmalt nendesse ruumidesse, kus teatakse kedagi olevat.

• Klaaspindade ja lukustamata uste taha varjumine ei aita. Kui head varjumiskohta pole, tuleb kiiresti ja ohutus suunas evakueeruda.

• Kui sul on infot, milline kurjategija välja näeb, kus ta asub või milline on tema relvastus, anna sellest esimesel ohutul võimalusel politseile teada.

• Juhul kui selles olukorraks on olemas käitumisjuhised, siis järgi neid – need on välja töötatud eesmärgiga päästa just ohukoldes oleva inimese elu.

riigiga suhtlemine ebamugavaks, sest riigiasutused kardavad ning on end ohtude eest ennetavalt kaitsnud?

Kooli või töökohta turvalisemaks muutes ei tohi unustada, et see keskkond peab esmajärjekorras täitma oma eesmärki, milleks ta on loodud.

Näiteks on kool haridusasutus, kus lapsel on hea ja mugav olla ning kuhu ta tuleb igal hommikul haridust omandama. See keskkond peab ka niisuguseks jääma. Kui kool oleks üliturvaline, siis oleks tegemist vanglaga ning lapsed tuleksid sinna igal hommikul justkui karistust kandma. Turvalisuse ja eesmärgipärasuse vahel tuleb leida mõistlik kesktee. Turvalisuse astet ei tohiks tõsta üle selle piiri, kus turvameetmed hakkavad häirima asutuse töötajate tööd. Ehkki see oleks äärmiselt turvaline, pole ilmselt mõistlik paigutada teenindussaalide töötajaid kuulikindlatesse boksidesse, suhelda mikrofonide kaudu ning väljastada dokumente üliväikestest luukidest.

Sageli arvatakse, et turvalisuse suurendamiseks peab tegema meeletult ümberkorraldusi ja kulutama palju raha. Tegelikult saab töökoha turvalisust parandada lihtsate reeglite kehtestamisega – reguleerida külastajate sissepääsu ning nende liikumist siseruumides. Kuid kehtestatud reeglitest tuleb ka kinni pidada. Üsna hea turvalisuse tase on tagatud juba siis, kui majas liikumiseks kasutatakse uksekaarte ning eriolukordades käitumise juhised on välja töötatud ja personaliga läbi harjutatud. Turvalisust saab luua ka kaaslaste märkamisega ja muret tegevatest tähelepanekutest teatamisega.

Helin Vaher ja Mihkel Loide PPA pressiesindajad

Mida peab arvestama olukorra lahendaja?

• Kasuta oma kaitsevarustust!

• Sea oma tegevustele prioriteedid.

• Jälgi ka muid ohte, nt tulekahju, lõhkeseadeldised jms.

• Sündmuse juht nähku ka suuremat pilti, seadku eesmärgid ning kujundagu nende elluviimiseks sobilik strateegia.

51

FOTOD: ERAKOGU

HARIDUS

Politsei- ja piirivalvekolledžis valmistuvad nii üliõpilased, õppejõud kui ka lõputööde juhendajad kevadiseks lõputööde kaitsmiseks. Radar uuris, millised on olnud huvitavamad lõputööd korrakaitse valdkonnas ning mida lõputöö kaitsmisel arvestada. aastal jõudis korrakaitse valdkonna kaitsmiskomisjoni ette 25 lõputööd, mille teemad olid ajendatud politsei- ja piirivalveseaduse jõustumisest ning selles sätestatud politsei järelevalve meetmete ja sunni rakendamise meetmete uurimisest. Töödes käsitleti politsei pädevust ja seaduses sätestatud regulatsioone ning vaadeldi nende rakendamist praktilises tegevuses. Viis lõputööd olid seotud alaealisusega – uuriti alaealiste hälbivuspotentsiaali, alaealiste komisjonide tegevust ja alaealisi väärteomenetluses. Väärteome-

2011.

52

netluse valdkonnas oli veel üks lõputöö: kaugülekuulamise rakendamine väärteomenetluses. Aktuaalsed olid lõputööd liikluse valdkonnas: statsionaarse automaatse kiirusmõõtesüsteemi rakendamine, probleemid liiklusõnnetuste sündmuskoha fikseerimisel ning järelevalve raskeveokijuhtide sõidu- ja puhkeaja üle. Peale selle olid teemad politsei struktuuridest, töökaitsest ning politsei muust tegevusest.

Igal aastal valib komisjon lõputöö, mis on oma uudsuse, käsitluse ja vormistuse poolest komisjoni liikmete arvates parim. 2011. aasta kevadel oli kaks väga huvitavat tööd:

„Politsei pädevuse probleeme politsei ja piirivalve seaduses“ (autor Kaja Luigelaht, juhendaja Mait Laaring) ning „Kontentanalüüsi kui meetodi rakendamine alaealiste hälbivuspotentsiaali määramiseks“ (autor Virgo Saar, juhendaja Uno Traat). Esimene töö eristus teistest suurepärase õigusliku analüüsi ja teine uudse uurimismetoodika poolest. Otsus tehti neist esimese kasuks.

Lõputööde teemasid pakkudes lähtutakse mitmest aspektist: et teema oleks aktuaalne ja organisatsioonile kasulik ning nii töö kirjutajale kui ka juhendajale huvitav. 2011. aasta lõ-

HARIDUS

putööde kaitsmisest meenub suurepärane töö, mida hinnati ikkagi (vaid) hindega „väga hea“. Kokku küll ei lugenud, aga töös oli kümnete kaupa kirjavigu (töö autor eesti rahvusest).

Samas oli suhteliselt keskpärane töö, kirjutajaks mitte-eestlane, aga ei tehtud ühtegi märkust töö vormistusliku ega keelelise külje kohta. Nagu praktika on näidanud, siis loe enda töö üle või sada korda, ise kõiki vigu ei avasta. Soovitus: lase oma lõputööd lugeda ja parandada mitmel inimesel.

Kõige parem oleks muidugi, kui seda teeks eesti filoloog. On loomulik, et kõigisse töödesse ei jõua kõik komisjoni liikmed süvitsi minna ja ega komisjoni liikmed ei ole ka üliinimesed, et kõigis valdkondades eksperdid on.

Seega on kaitsmisel väga tähtis, kuidas osatakse väheste minutitega enda tööst komisjonile ülevaade anda. Sellesse tuleb kindlasti panustada. Esitlust võib harjutada näiteks kolleegidele esinedes.

Lõputööde kaitsmised on avalikud ning 2012. aasta kevadel on oodata huvitavaid kaitsmisi abipo-

Soovitus: lase oma lõputööd lugeda ja parandada mitmel inimesel. litseinike kaasamisest, teenistusrelvade kasutamise õiguslikust alusest, lähisuhtevägivalla juhtumite lahendamisest, väärteoprotokolli keelelisest analüüsist, kiiruskaamerate mõjust, andmete avalikustamisest väärteomenetluses, patrullimise ennetusväärtusest jne. Allpool räägivad lõputööde juhendamisest pikaajalise kogemusega kaitsmiskomisjoni esimees ja hinnatud lõputööde juhendaja Siiri Pars ning õppejõud Ülle Vanaisak.

Millised on olnud huvitavamad lõputööde teemad läbi aegade?

Siiri Pars: Meenub aastatetagune alaealiste ohvritega seotud lõputöö, milles oli tehtud uuring. Töö oli äärmiselt huvitav, sellega oli palju vaeva nähtud ning küsitletud karistust kandvaid isikuid.

Minule kui juristile pakuvad suurt huvi

õigusliku taustaga teemad. Kuna enamiku teemasid oleme ise pakkunud, siis ootame neist alati palju ning asume neid huviga lugema, et saada teada, kas üliõpilane on kõike olulist märganud, ning kui ta on teinud empiirilisi uuringuid sellel teemal, siis mis tulemusteni on ta jõudnud. Meile annab see teavet, kas PPA on oma rolliga prefektuuride tegevust korraldades ja juhtides hakkama saanud või mitte. Ülle Vanaisak: Väga uudne ja huvitav oli eelmisel aastal kaitstud töö kontentanalüüsil põhineva uuringuga, kus lapsed kirjutasid esseed enda tulevikust 25 aasta pärast. Erisused tavakooli ja nn Tootsi klasside õpilaste vahel olid kardinaalsed. Tulemuste alusel võiks hälbiva käitumisega lapsi ehk mõjutada ning hoida ära nende kujunemist korrarikkujaiks.

Mis on olnud suuremad komistuskivid kaitsmisel?

Siiri: Probleemiks on, kui teemast kaldutakse kõrvale või ei suudeta olulist esile tuua. Sestap on asjakohane, kui ka kaitsekõne on juhendajaga läbi räägitud.

Paide politseijaoskonna noorsoopolitseinik Marju Tamsalu lõputöö kaitsmisel

53

HARIDUS

Paide politseijaoskonna patrullteenistuse vanem Üllar Kütt (vasakul) ja patrullpolitseinik Taavi Idavain lõputööde kaitsmisel

Ülle: Kui kaitsja ei suuda oma esitlusega huvi tekitada ja ennast kuulama panna. Teine kurb kogemus on see, et väga kriitiline retsensioon on üliõpilase enesekindlusele hävitavalt mõjunud. Siit soovitus: enda töö on tarvis sõna otseses mõttes kaitsta, sest tööd on ju väga palju tehtud.

Milline on hea juhendatav?

Siiri: Hea juhendatav on aktiivne, algatusvõimeline ja distsiplineeritud, tal on valitud teemast eelteadmisi, ta on kirjaoskaja – hea keele- ja stiilitajuga, valdab üht võõrkeelt, on iseseisvaks tööks valmis. Ülle: Ta on täis entusiasmi ja kirge ning tal on soov maailma muuta. Samas arvestab ta juhendaja soovitusi ja suudab taluda kriitikat.

Mis saab, kui üliõpilane pole suutnud leida endale juhendajat?

Siiri: PPA pakutud teemade puhul lisatakse selle teema kontaktisik, kes soovi ja nõusoleku korral võib olla juhendaja. Enamasti leitakse juhendaja akadeemiast, kuid välistatud ei ole ka vastava ala spetsialistid väljastpoolt.

Mina kontaktisikuna olen võtnud endale juhendatavad, kuid kui neid on liiga palju, siis olen püüdnud leida muu juhendaja lähtuvalt teadmisest, kes on selleks sobilik ekspert.

Kaitstud töid on võimalik lugeda politsei- ja piirivalvekolledži eriraamatukogus ning elektrooniliselt SKA Rikswebist aadressil http://riksweb.sisekaitse. ee/index.asp?action=300.

54

Hea juhendatav on täis entusiasmi ja kirge ning tal on soov maailma muuta.

Millised on olnud suurimad raskused lõputöö juhendamisel?

Siiri: Kõige raskem on kindlasti töö eesmärgi sõnastamine. Selle saavutamiseks uurimisülesannete kujundamine on juba veidi lihtsam. Raske on ka töö ülesehitus paika panna.

Mitte alati ei õnnestu see esimesel korral ning seda tuleb töö kirjutamise ajal muuta, kuna mahud võivad olla liiga erinevad või jäi midagi olulist tähele panemata. Probleemiks võib kujuneda ka töö kirjutamine teemal, mis on valitud ajal, mil sellel on suur aktuaalsus lähtuvalt probleemidest õigusnormides, kuid töö kirjutamise ajal need muutuvad ning probleemid lahenevad. Ülle: Mind on häirinud, kui juhendatav eeldab, et õppejõu ülesanne on allikatest viiteid anda ja kirjavigu parandada.

Siiri ja Ülle: Kõige negatiivsem on nn kadunud üliõpilane, kellele juhendaja kirjutab, teeb ettepanekuid kohtuda, tööd alustada jms, kuid vastused jäävad tulemata. Kuigi juhendajad saavad aru, et üliõpilane on koormatud muudegi töödega ja eraeluga, on kõik sama ka juhendajal. Kui koostöös ei tehta kompromisse, on selle tase kehv. Mida hiljemaks jäetakse kirjutamist, seda rohkem kannatab selle kvaliteet, eriti juhul, kui juhendajal on mitu juhendatavat.

Milline on olnud parim kogemus juhendamisel?

Siiri: Üliõpilase emakeel ei olnud eesti keel, töö oli aga õiguslik, mille puhul on igal sõnal oma tähendus ja sellega eksida ei tohi. Sellele vaatamata oli juhendaja jaoks see kergeim juhendamine, kuna üliõpilane valdas teemat hästi. Ülle: Hästi vahva on olnud, kui üliõpilased on kasutanud uudset või vähem levinud uurimismetoodikat. Huvitavad tulemused sai eksperimendiga, kus alaealistele esitati ühesuguseid küsimusi, kuid ühele sihtrühmale selgitati enne menetlusaluse isiku õigusi ja kohustusi, ent teisele rühmale ei selgitatud.

Siiri: Meeldivaks üllatuseks on need juhtumid, mil üliõpilane ei ole eelmist kaitsmist positiivselt läbinud, kuid on teinud tööd ning uuel kaitsmisel teeb teistele silmad ette. Märkida tahaks ka naljakat juhtumit, mil komisjoni liige tööd lugedes leidis sellest ebaõiged andmed ning küsis selle kohta kaitsjalt selgitust, mille peale üliõpilane lausus: „Tubli, et märkasite, olin tõesti eksinud.“ Ülle: Üliõpilane viibis missioonil Afganistanis, koostöö oli vaatamata kaugjuhendamisele suurepärane. Aklimatiseerumata kaitsja harjutas kaitsmise eelõhtul suures saalis mikrofoniga korduvalt kaitsekõnet ning tegi järgmisel päeval enesekindla ja särava esitluse. Ülle Vanaisak ja Andres Kutser SKA politsei- ja piirivalvekolledži korrakaitse õppetooli lektorid Siiri Pars PPA KKPO koordinatsioonitalituse juhtivkorrakaitseametnik

SPORT

2011. aasta parimad sportlased – FOTO: ENN KUUSIK

Jelena Všivtseva ja Allar Raja 20. jaanuaril tunnustati 2011. aasta parimaid politseisportlasi, kelleks on Jelena Všivtseva Ida prefektuurist ning Allar Raja Põhja prefektuurist.

Võistkondlikus arvestuses noppis esikoha Põhja prefektuur.

„Tänan kõiki, kes on osalenud võistlustel, innustanud kolleege, tõmmanud kaasa oma lähedasi ja andnud eeskuju isegi siis, kui kaela ei ole saadud kuldset medalit või tõustud tippude tippu. Tänu teie innustusele oleme kõik koos tugevamad,“ lausus parimate sportlaste tunnustamisel peadirektor Raivo Küüt.

2011. aasta parimaks politseisportlaseks naiste arvestuses tunnistati Jelena Všivtseva Ida prefektuurist, teisele kohale tuli Marian Muuga Lääne prefektuurist ja kolmandale Anastasia Gerassimova PPAst. Meeste arvestuses läks esikoht Allar Rajale Põhja prefektuurist, teisele kohale tuli Vladimir Latin Sisekaitseakadeemiast ning kolmandale Lauri Abel Põhja prefektuurist. 2011. aasta sportliku visaduse tiitliga pärjati Maris Roosipuu PPAst ja Jevgeni Vološin Ida prefektuurist.

Kuulutati välja ka esikolmik politseiasutuste võistkondlikus arvestuses. Eesti politsei 2011. aasta meistrivõistlustel politseiasutuste võistkondlikus arvestuses läks esikoht Põhja prefektuurile, teisele kohale tuli PPA ning kolmandale Ida prefektuur. 2011. aasta kõige aktiivsemaks ja sportlikumaks asutuseks tunnistati Lääne prefektuur.

2011. aasta parim naissportlane Jelena Všivtseva

Võistluskalender algas jõutõstmisega Eesti Politsei Spordiliidu 2012. aasta võistluskalender algas 27. jaanuaril jõutõstmise auhinnavõistlusega Kõrveküla spordihoones.

Osalema asus viimaste aastate rekordarv võistlejaid – 34. Politsei- ja Piirivalveameti võistlejatele pakkusid edukalt konkurentsi Vanglateenistuse ja Kaitseliidu võistlejad. Naiste arvestuses võt-

tis võidu Karin Mikk Põhja prefektuurist 284,6 Wilksi punktiga. Meeste võitjad erinevates kaalukategooriates olid järgmised: kuni 74 kg – Rain Saar Lääne prefektuurist tulemusega 427,5 kg; kuni 83 kg – Priit Paakspuu Sisekaitseakadeemiast tulemusega 600,0 kg; kuni 93 kg – Sulev Sild Põhja prefektuurist tulemusega 557,5 kg; kuni 105 kg – Janek Kõrgmaa

Kaitseliidust tulemusega 637,5 kg; kuni 120 kg – Marek Vähi Põhja prefektuurist tulemusega 745 kg ning üle 120 kg – Remi Koosa Lõuna prefektuurist tulemusega 660,0 kg. Võistkondlikus arvestuses võitis Sisekaitseakadeemia, järgnesid Põhja ja Lõuna prefektuur.

55

SPORT

Tartu võõrustas sisejalgpallimeistreid

Mehed Sisekaitseakadeemia: Timo Tubli, Kristo Jõks, Kunnar Püvi, Genes-Deivid Pikani, Maksim Rozgonjuk, Marek Pello, Keith Maiste, Toomas Aas, Ervin Stüf Lõuna prefektuuri Tartu PJ: Ainar Vätsing, Ago Martinson, Egerd Pajustik, Tarmo Närap, Jevgeni Jessin, Oleg Rakitin, Martin Maks, Tarmo Tapfer, Hegert Heil, Maido Kolk Ida prefektuuri I: Andrei Bolonenkov, Juri Belõi, Valeri Smirnov, Jevgeni Malahhov, Sergei Bulavkin, Vadim Raužin, Oleg Konorev, Igor Kübarsepp, Roman Dmitrijev, Aleksei Tšernik

Naised Sisekaitseakadeemia: Kerly Simulman, Merilin Maarits, Eli Viielo, Killu Kaasik, Triinu Õras, Jekaterina Petrojeva, Küllike Vask, Elerin Vunder, Reet Truverk Lääne prefektuur: Triinu Laos, Marian Muuga, Keity Liivakivi, Meili Kapp, Raili Tomson, Marit Mets, Kristi Kais Põhja prefektuur: Eneli Kauber, Kerly Vompa, Katrin Kahro, Tiiu Kull, Mailis Palm, Maria Bulak, Maianzely Uutar

56

Võistlustulle astus 68 võistlejat.

Suusasõbrad võtsid üksteiselt mõõtu 2. märtsil tervitas suusasõpru Holstre-Polli tervisekeskus, kus toimusid Eesti politsei 2012. aasta suusatamise meistrivõistlused.

Hoolimata veidi märjast ja tuulisest ilmast asus stardijoonele 68 võistlejat ning 8 neljaliikmelist teatevõistkonda.

Võistlused peeti vabatehnikas eraldistardist. Naiste arvestuses tulid oma vanuseklassis Eesti politsei meistriks Ivi Rosin Põhja prefektuurist, Jelena Všivt-

seva ja Mirja Virve Lõuna prefektuurist ning Jaanika Jalast Ida prefektuurist.

Meeste arvestuses olid võitjad Ivo Känd Lõuna prefektuurist, Kunnar Vahi ja Raul Koppelmaa PPAst ning Ain Roosimägi Ida prefektuurist. Teatevõistluse võitis PPA võistkond koosseisus Kaari Tehver, Alar Ridamäe, Kunnar Vahi ja Aivar Ridamäe. Teise ja kolmanda koha saavutasid Lõuna prefektuuri I ning II võistkond.

Aseris mängiti lauatennist 17. veebruaril peeti Aseri vabaajakeskuses eelmisel aastal KAPO ametnike poolt käimalükatud politseiasutuste lauatennisevõistlus. Sedakorda oli korraldajaks Virumaa Politsei Spordiselts.

Aseri spordisaalis ülespandud kaheksa lauatenniselaua taga nähti nii ülekaalukaid võite kui ka nappe kaotusi.

Finaalis mängisid samad mehed, kes mullugi. Aleksandr Makarov Ida prefektuuri Narva kordonist on nüüdsest selle võistluse kahekordne võitja, võttes finaalis võidu tulemusega 3 : 0. Hoopis rohkem vaeva pidid nägema III kohale pretendeerijad. Jaanus Mölder KAPOst ja Kulno Lehismets Viru vanglast pidasid maha viiesetilise (3 : 2) mängu, mille tulemusena vahetas Jaanus Mölder mulluse V koha auhinnalise III vastu.

Naisteturniiril mängisid kõik kõigi-

FOTO: VIIU NORMAK

Meeste arvestuses mängiti kolmes alagrupis üheringiline turniir, kus finaalgruppi pääses iga alagrupi kaks paremat meeskonda. Finaalgruppi, kus selgitati välja 1.–6. koht, jõudsid Sisekaitseakadeemia, Kaitsepolitseiameti, Ida prefektuuri I, Lääne prefektuuri Paide PJ, Lõuna prefektuuri Tartu PJ ja Lõuna prefektuuri PV meeskond. Finaalgrupis said Sisekaitseakadeemia ja Lõuna prefektuuri Tartu PJ meeskond võrdselt 12 punkti, kuid tänu omavahelise mängu võidule sai turniirivõidu Sisekaitseakadeemia ning Lõuna prefektuuri Tartu PJ pidi leppima hõbemedalitega. Kolmanda koha võitles 10 punktiga välja Ida prefektuuri I meeskond.

Esimest aastat osalesid sisejalgpallis ka naiskonnad, kes mängisid üheringilise turniiri. Kahe võiduga saavutas esimese koha Sisekaitseakadeemia naiskond, teise koha Lääne prefektuuri naiskond ja kolmandaks jäi seekord Põhja prefektuuri naiskond. Võistluste parimateks mängijateks tunnistati Ervin Stüf ja Merilin Maarits Sisekaitseakadeemiast.

FOTO: ENN KUUSIK

Tartu Ülikooli spordihoone võõrustas 3. veebruaril Eesti politsei 2012. aasta sisejalgpalli meistrivõistlustele osalema tulnud 14 meeskonda ja 3 naiskonda.

Naiste esikolmik: Tiina Kotke (vasakult), Anna Romanenko ja Kaie Nurmsalu

ga ning kõik kohtumised lõppesid ühe poole võiduga 4 : 0. Kindel võitja oli Anna Romanenko Viru vanglast. Temagi on nüüd kahekordne võitja, mullu küll Sisekaitseakadeemia eest mängides.

Teiseks tuli Tiina Kotke Lõuna prefektuurist ja kolmandaks Kaie Nurmsalu Lääne prefektuurist.

Eesti Politsei Spordiliidu 2012. aasta spordivõistluste kalender

JRK TOIMUMISE AEG JAANUAR 1 27.01.2012 VEEBRUAR 2 03.02.2012 3 17.02.2012 MÄRTS 4 02.03.2012 5 16.03.2012 6 30.03.2012 APRILL 7 aprill 8 12.–13.04.2012 9 aprill MAI 10 18.05.2012 11 31.05.–01.06.2012 JUUNI 12 08.06.2012 13 15.06.2012 14 20.–21.06.2012 JUULI AUGUST 15 august 16 03.–05.08.2012 17 24.08.2012 18 31.08.2012 SEPTEMBER 19 06.–07.09.2012 20 13.–14.09.2012 21 13.–17.09.2012 22 21.09.2012 OKTOOBER 23 05.10.2012 24 05.–07.10.2012 25 12.10.2012 NOVEMBER 26 02.11.2012 27 22.–23.11.2012 DETSEMBER 28 18.01.2013

SPORDIALA

KOHT

KORRALDAJA

Jõutõstmise auhinnavõistlus

Kõrveküla

EPS

Sisejalgpalli meistrivõistlused Lauatennisevõistlus

Tartu Aseri

EPS Virumaa Politsei Spordiselts

Suusatamise meistrivõistlused Ujumise meistrivõistlused Võrkpalli auhinnaturniir veteranidele

Holstre-Polli Tartu Rapla

EPS EPS EPS

Eesti–Rootsi politsei II sõprusturniir jõutõstmises Võrkpalli meistrivõistlused Eesti–Soome politsei XIV sõprusturniir males

Rootsi Paide Tallinn

Rootsi politsei EPS EPS

Teenistuspüstolist laskmise meistrivõistlused Sulgpalli meistrivõistlused

Männiku Hiiumaa

EPS EPS

Viievõistluse meistrivõistlused Kergejõustiku meistrivõistlused Jõustruktuuride spordimängud

Rakvere Rakvere Võru

EPS EPS Kaitseministeerium

Erna Retk USPE tehnilise komisjoni koosolek Jalgrattakrossi meistrivõistlused Spordiinstruktorite nõupidamine

Tallinn Jõulumäe Ida-Eesti

Erna Selts EPS EPS EPS

Laskejooksu auhinnavõistlus Politsei- ja Piirivalveameti karikavõistlus laskmises USPE meistrivõistlused jalgrattasõidus Krossijooksu meistrivõistlused

Mõedaku Männiku Prantsusmaa Jõulumäe

EPS EPS USPE EPS

PPC ja PAP laskmise auhinnavõistlus 35. USPE kongress Orienteerumise meistrivõistlused

Potsepa Iirimaa Rakvere

EPS USPE EPS

Malemeistrivõistlused Korvpalli meistrivõistlused

Tallinn Paide

EPS EPS

Aasta sportlane 2012

EPS

57

AJALUGU

damiseks normaalselt töötavaid sidevahendeid. Ka muus erivarustuses tuli hakkama saada sellega, mis vene ajast oli olemas ja kõlbas veel kasutada.

28. veebruari 1991. aasta Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi seadusega muutusid miilitsaaegsed tulirelvad ja erivahendid politsei omaks.

Kuna uute juhendite ning käskkirjade ettevalmistamine oli töömahukas, siis juhinduti igapäevatöös veel mõnda aega nõukogudeaegsetest juhenditest ja eeskirjadest (sageli valikuliselt). Alles 7. mail 1992 kehtestas politseipeadirektor Igor Amann politsei tulirelva kandmise ja kasutamise juhendi. Kuna 1992. aastal oli 1366 ametnikku ilma igasuguse erialase ettevalmistuseta ning relvade ja erivahendite kasutamisel oli väga palju probleeme, siis võis tulirelvi väljastada ainult neile politseiametnikele, kes olid saanud vastava ettevalmistuse, ning juhendiga pandi konkreetsed ülesanded korrapidajale, kes pidi kontrollima tulirelvade väljastamist ja tagastamist. Samal kuupäeval kinnitati ka kumminuia kandmise ja kasutamise juhend.

Politseipataljoni mehed said kätte esimesed kerged kuulivestid.

Erivahendite kasutamise kord

aastat tagasi

FOTOD: EESTI FILMIARHIIV

21

Hiljutistest uudiste saadetest, mis on kajastanud Moskvas toimunud miitinguid ja demonstratsioone, näeb tegutsemas ka Moskva politseinikke. Kui spetsiaalsetel korrakaitseüksustel on varustus aastatega täielikult muutunud, siis kasutavad tavapolitseinikud veel erivahendeid, mis meil olid viimati 90ndate alguses. raegu, 21 aastat hiljem on väga raske kirjeldada seda olukorda, kui kuritegevus kasvas 30% aastas. Ühed tulid politseitööle ja teised juba lahkusid. Puudust tunti

P 58

kõigest. Probleemid algasid uue vormiriietuse valmimisaegadest kinnipidamisega. Taasloodud politseil puudusid korralikud transpordivahendid, ei olnud piisavalt bensiini ega sidepi-

18. juunil kinnitas politseipeadirektor politsei erivahendite kasutamise korra. Passiivsete kaitsevahenditena olid märgitud läbipaistva näokaitsega plastkiiver PK80, mis kaitses kandja pead kepihoopide, kivide ning muude loobitavate esemete löökide eest, ning armeetüüpi teraskiiver, mis kaitses kandja pead lõhkekehade väiksemate kildude, kivikildude, metallvarvalöökide ja kepihoopide eest. Politsei kaitsevahenditest oli nimetatud kerge, 3,5 kg kaaluv vene päritolu kaitsevest, mida juhendis nimetatakse soomusvestiks ŽL-74, mis kaitses kandja ülakeha külmrelva, kivide ja kepihoopide eest, ning üle 10 kg kaaluv raske soomusvest ŽT-71M, mis kaitses kandja ülakeha püstoli- ja revolvrikuulide ning rinnaosa sileraudse jahipüssi laengu eest. Politseivarustusse kuulus ka kerge alumiiniumkilp „Vitraž“ ja 4,5 kg kaaluv soomuskilp BZT-75, mis kaitseb politseiametnikku püstoli- ja revolvrikuulide ning sileraudse jahipüssi laengu eest.

Aktiivsete kaitsevahenditena oli juhendis märgitud kumminui PR-73,

AJALUGU

käerauad BR, spetsiaalne rahustustool, pisargaasipihusti ja pisargaasisuitsu padrun „Tšerjomuhha“ ning politseioperatsioonide abivahendid, näiteks ranits, milles oli tühjalt 8 kg kaaluv gaasigeneraator „Oblako“, millega võis tekitada kuni 1500 ruutmeetrise gaaspilve. Samuti oli politseirelvastuses peale lahing- ja ründegranaatide F 1 ja RGD või RGN ka heli- ja valgusgranaat „Zarja“ ning seadeldis „Plamja“, mis tekitas 10–15 m kaugusel 170 dB heli- ja tugeva valgusimpulsi. Politseirelvastusse kuulus ka väiksegabariidiline lõhkamisseadeldis „Kljutš“, millega sai vajaduse korral avada ust või tekitada kuni 60 mm paksustesse seintesse kuni 20 cm läbimõõduga avasid. Politsei aktiivsete kaitsevahendite nimekirjas oli veekahuriga tuletõrjetsisternauto ATS-40.

Massiliste korratuste tõkestamiseks või relvastatud kurjategija kinnipidamiseks olid eriotstarbelised veoautod ZIL ja soomussõidukid BRT-60PB ning liiklusvahendite peatamise 13 kg kaaluv abivahend „siil“, mis kandis nimetust Joz-M2.

Politsei algusaastatel olid kasutuses vene päritoluga kerged pehmete kaitseplaatidega kuulivestid KORA1, mis kaalusid 2,5 kg. Kaitsevest

pidi kandjat kaitsma terariistatorgete, Makarovi ja Valter PP püstolikuulide eest ning pakkuma kandjale kaitset viie meetri kauguselt tulistatud 12-kaliibrise jahipüssi haavlite eest. Samuti kasutasid politseinikud esimestel tööaastatel raskeid kuuliveste (Modul-2), mis olid oma ehituselt kombineeritud kaitsevestid. Kaitsevest ise oli varustatud pehmete kaitseplaatidega ning tema kuulipidavaid kaitseomadusi oli parandatud 5 mm paksuste ja 10 x 12 cm suuruste titaanplaatidega, mis asetsesid riidest valmistatud sahtlites. Nii moodustus eespool asetseval kaitsepaneelil veel nendest moodulitest kalasoomust meenutav väga tugev lisakaitsekiht.

Nagu koolieelikud mängupüstoliga Politsei taasloomise esimestel aastatel jäeti võrreldes varasemaga politseinikele väga suur relvade ja erivahendite kasutamise vabadus. Uus olukord ja suur vabadus tõi peagi kaasa palju probleeme. Ühed kaotasid teenistusrelva, teised jälle väitsid, et teenistusrelv on ära varastatud. Ühest Harju Politseiprefektuuris korraldatud juurdlusest nähtub, et nooreminspektor Kalle jättis oma teenistuspüstoli ja kaks laskemoonaga salve oma tööruumi lauale ning teadmata asjaoludel läks see relv ja laskemoon sealt kaduma. Juurdlu-

Märt Männik politseipataljonist näitab uut varustust – keraamilist kiivrit, pumppüssi ja kuulivesti.

se kokkuvõttes märgitakse, et keegi ei osanud relva kadumise kohta midagi öelda. Inspektor Kalle sai relva kadumise eest karistuseks hoiatuse ametikohale mittetäieliku teenistusalase vastavuse kohta. Toonaseid segadusi iseloomustab ilmekalt politseipeadirektori kõne 1992. aasta töötulemuste kohta, kus ta on öelnud: „Me käime ametirelvaga ümber nii nagu koolieelikud mängupüstoliga.“ 90ndate alguses sai politsei Eesti politsei vapiga kaunistatud käerauad, mille tootmise võttis enda peale vanglatööstus. Kõik oli suurepärane hetkeni, mil käerauad politseiametnikele igapäevatöös kasutamiseks välja jagati. Selgus, et käerauad olid võrreldes eelmistega väga ilusad, pakendatud korralikult ilusasse pappkarpi, nummerdatud, kaasas eestikeelne juhend, kuid kahjuks oli neil ainult üks viga.

Eestis toodetud käerauad olid mõeldud nii väikesele käevarrele, et osutusid kasutamiskõlbmatuks.

Udo Rehkalt PPA logistikabüroo varahaldustalituse juhtivspetsialist

Eestis valmistatud käerauad osutusid liiga väikeseks.

59

MÄLUMÄNG

Mälumäng 1983. aastal viigistas Robert Hübner male MMi pretendentide matšis Vassili Smõsloviga. Kuidas selgitati matši võitja?

1

2 3

1. jaanuaril 2012 ei saanud Filipiinide pealinna Manila lennuväli lennukeid vastu võtta. Mis põhjusel?

Filmis „Siin me oleme“ on palju meeldejäävaid rolle. Üks peategelane oli Punapea, keda kehastas Renate Karhu, kes ei olnud tegelikult näitleja, vaid Estonia ooperikoori laulja. Kuigi laulmiseks võis hääl sobida, siis Nõmmiku arvates filmi mitte.

Seetõttu luges Punapea rolli sisse elukutseline näitleja. Kes?

Värvulised on suurim lindude selts.

Sellesse kuulub üle 5000 liigi. Kõige väiksem värvuline on pöialpoiss (kaal kuni 7 g). Kes on suurim?

4

1971. a detsembris pälvis üks Eesti mängufilm rahvusvahelisel meditsiinifilmide festivalil Bulgaarias suure kuldmedali. Filmi režissöör on Sulev Nõmmik ja stsenarist Enn Vetemaa. Mis film see on?

5

6

Carassius auratus auratus ehk kuldkala on Hiinast pärit akvaariumikala, keda hakati kasvatama juba 4500 aastat

tagasi. Hiinast Euroopasse toodi see aga alles 17. sajandil. Millisest Eestiski üsna tavalisest kalast on kuldkala aretatud?

1. märtsil 2012 otsustas Vabariigi Valitsus sõlmida diplomaatilised suhted Birmaga. Pärast seda jääb veel ainult kaks riiki, kellega Eestil diplomaatilisi suhteid ei ole. Nimetage need riigid.

7

8 9

Kes on pildil?

Kui tead vastust mälumängu viimasele küsimusele, saada see aadressile radar@politsei.ee märgusõnaga „Mälumäng“. Õigesti vastanute vahel loosime välja kaks Radari logoga saunalina.

Nüüi ja Nidi, Nordri ja Sudri, Austri ja Vestri, Althjoofr, Dvalinn, Naar ja Naainn, Niipingr, Daainn, Bifurr, Bafurr, Bömburr, Nori, Ori, Oonarr, Ooinn, Mjödvitnir.

Viigr ja Gandaalfr, Vindaalfr,Thorinn, Fili, Kili, Fundinn, Vali, Throor, Throoinn, Thekkr, Litr ja Vitr, Nüür, Nüüraadr, Rekkr, Raadsvidr. Mis kirjandusteosest pärineb esitatud nimekiri?

Eelmises Radaris küsisime, mis nime kannab pildil olev poiss. Õige vastus on Sprite Boy. Õigesti vastanute hulgast võitsid Radari saunalinad Karl Essi Paide politseijaoskonnast ning Maria Bulak Põhja prefektuuri kesklinna politseijaoskonnast.

Kõige kauem on Eestis järjest vihma sadanud Väike-Maarjas.

Rekord püstitati 1996. aastal.

Mitu tundi vihmasadu kestis?

Ristsõna vastuseid ootame samuti aadressile radar@politsei.ee märgusõnaga „Ristsõna“. Õigesti vastanute vahel loosime välja kaks Radari logoga järjehoidjat. Kui soovid saata mälumängu ja ristsõna vastused koos, kirjuta märgusõnaks „Vastused“.

10

Küsimused panid kokku PPA õigusbüroo juristid Aare Hõbe ja Tiina Vellet

Eelmise Radari ristsõna õige vastus oli „… vesi uppujatest välja“. Õigesti vastanute hulgast võitsid Radari logoga järjehoidjad Irena Luik Värska kordonist ja Vjatšeslav Pertsev Mehikoorma kordonist.

Radar soovib võitjatele palju õnne ning võtab nendega auhindade kättesaamiseks ühendust!

1. Ruletilaua ääres. Hübner valis musta ja Smõslov punase värvi. Kuulike veeres punasele 3-le ja Smõslov võitis. 2. Uusaasta ilutulestiku tõttu oli linn tossu täis, maanduvad lennukid ei näinud maandumisrada.

3. Maria Klenskaja. 4. Ronk ehk kaaren, kaalub kuni 1,5 kilo. 5. „Mehed ei nuta“. 6. Hõbekogrest. 7.

Sudaan ja Põhja-Korea. 8. Udmurdi vanaemade ansambel Buranovskije Babuški. Venemaa esindajad selle aasta Eurovisioonil. 9. „Noorem Edda“.

60

RISTSÕNA

61

RAAMATUD

Uudiskirjandus raamatukogudes Traffic Safety Leonard Evans. Bloomfield (Mich.): Science Serving Society, c2004 Asukoht: SKA raamatukogu

Raamatus on käsitletud liiklusohutuse teemat ning on keskendutud ühele suurimale probleemile liikluses – inimese tervisele. Liiklusreeglite eiramise tagajärjel hukkub maailmas aasta jooksul üle miljoni inimese.

The Handbook of Road Safety Measures Rune Elvik, Alena Hoye, Truls Vaa, Michael Sorensen.

Bingley: Emerald, 2009 Asukoht: SKA raamatukogu

Käsiraamat hõlmab 128 liiklusohutusteemat: liikluskorraldust, sõiduki ülevaatust, juhi koolitust, reklaamikampaaniaid, politsei kaasamist, liikluskaameraid jne.

Kriminalistikaekspertiis Eestis 1918–2011

Stress Management In Law Enforcement Toimetajad Leonard Territo, James D. Sewell. Durham, N.C: Carolina Academic Press, c2007 Asukoht: SKA raamatukogu

Raamatus on käsitletud stressi. Kuidas

62

Madis Ernits. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK Paikuse kooli raamatukogu, PPA raamatukogu

Raamatus on räägitud põhiseadusest ja selle aluspõhimõtetest teemade kaudu, millega autoril on tulnud teadust ja praktikat ühendades kokku puutuda. Kaante vahele on koondatud vahekokkuvõtted riigiõiguslikest uurimustest aastatel 1996–2011.

Biometrics In Identity Management: Concepts To Applications Shimon K. Modi.

Boston: Artech House, c2011 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK raamatukogu

Raamatus on ülevaade biomeetriast, biomeetrilisest tehnoloogiast, biomeetrilistest süsteemidest, multibiomeetriast, isikutuvastamisest, sõrmejälgedest, DNAst, näo tuvastamisest jne.

Crime And Criminology Sue Titus Red. Oxford: Oxford University Press, 2009 Asukoht: SKA PPK raamatukogu, SKA PPK Paikuse kooli raamatukogu

Raamatus on käsitletud kriminoloogiat, kriminaalõigust, kriminaalõigussüsteeme, kriminaalset

uudiskirjandus riksweb.sisekaitse.ee e-raamatud www.sisekaitse.ee/e-raamatukogu müügil olevad trükised www.sisekaitse.ee/raamatukogu/ kirjastamine/muugil-olevad-trukised

käitumist, hälbivat käitumist, majanduskuritegusid, narkokaubandust, organiseeritud kuritegevust, kohtusüsteeme, kuritegevust jpm.

Forbidden Drugs Philip Robson. Oxford: Oxford University Press, c2009 Asukoht: SKA PPK raamatukogu

Raamatus on püütud leida vastust, miks kasutatakse narkootikume, millised on narkootikumide kasutamise tagajärjed ning kuidas aidata narkosõltlast. Lähemalt on käsitletud järgmisi narkootikume: alkohol, tubakas, kokaiin, stimulandid, hallutsinogeenid, n-ö peonarkootikumid, steroidid jne.

Siseministeeriumil valmis aastaraamat Siseministeeriumil ilmus järjekorras kolTurvalisuspoliitika mas turvalisuspoliitika 2012 aastaraamat, mis annab põhjaliku ülevaate Siseministeeriumi valitsemisala prioriteetidest, seatud eesmärkidest ning 2011. aasta tulemustest. Raamatu „Turvalisuspoliitika 2012“ esimene pool keskendub valdkonna seitsmele seatud prioriteedile. Väljaande teises pooles on põhjalik ülevaade sellest, millised olid valitsemisala töötulemused turvalisuspoliitika põhisuundade täitmisel 2011. aastal. „Turvalisuspoliitika 2012“ on mõeldud aruandena Riigikogule, kuid on ka sisukas lugemismaterjal kõigile sisejulgeoleku töötajaile. Vaata raamatut e-trükisena http://issuu. com/siseministeerium/docs/turvalisuspoliitika_2012.

2012

Raamatus on ülevaade kriminalistikaekspertiisi korraldamisest aastatel 1918– 2011. Tutvustatud on ka Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi tegevust.

Põhiõigused, demokraatia, õigusriik

kodulehekülg www.sisekaitse.ee/raamatukogu

TURVALISUSPOLIITIKA

Herbert Lindmäe, Üllar Lanno, Merike Rump, Marika Väli, Eesti Kohtuekspertiisi Instituut. Tallinn: KNT Meediad, 2011 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK raamatukogu, SKA PPK Paikuse kooli raamatukogu

mõistavad politseinikud stressi, kuidas ära tunda stressi ja sellega toime tulla? Milline on stressi mõju politseinikele ja nende perekondadele ning mida saaksid selle vältimiseks teha nende ülemused?

Sisekaitseakadeemia raamatukogu

SUMMARY

Summary

MIGRAT IGRATS RATSIO ATSIOO AT SIOO IOO ON

Üks päev migratsiooniiinspektoritega

hel mullusuvisel õhtul kõndis piirivalvemajor Andrus Tint pärast teenistuse lõpetamist parajasti kodu poole, kui Kreenholmi tänaval astus talle ligi augustikuumusest kurnatud ja päikesest pimestatud vanaeideke, kes sirutas mundrimehe poole väriseva käe paari Vene suitsupakiga. „Kas soovite …“ jõudis ta vene keeles mehaaniliselt pomiseda, enne kui märkas paguneid ohvitseri õlgadel. „Oi, issake,“ ahhetas eksitust taibanud tädike varandust hõlma alla peites, et risti ette lüües kiiresti lähima nurga taha kaduda.

Absurdimaiguline juhtum näitab veenvalt, kuidas tööpuudusest ja mahajäetusest märgitud ääremaal on keelatud ärist saanud vaevu ots otsaga kokku tulevate elanike peamine sissetulekuallikas. Liikumapanevaks jõuks jalgadele ja ajurakkudele on suitsupaki mitu korda väiksem hind piirijõe

Ü

vastaskaldal.

Narva jõe kallastel mõne aasta eest hoo sisse saanud salasuitsuvedu ei näita hoolimata riigiametnike pingutustest tänaseni taandumise märke. Toetudes meedias avaldatud hinnangutele ja piirivalve statistikale tabatud salakauba kohta, võib väita, et ebaseaduslik suitsuäri kogub Ida-Virumaal järjest tuure, jättes riigi ilma miljonitesse ulatuvast maksutulust. „Sigarettide smugeldamine on äärmiselt tulus äri ja niivõrd massiline,

et vahel tundub, nagu tegeleksid kohalikest elanikest sellega kõik, välja arvatud ainult invaliidid,“ põrutab Narva piirivalvekordoni endine juht Rein Steinfeld Oma emotsionaalselt. pikka teenistusaega meenutava Steinfeldi sõnul oli piirivalve algusaastatel Narva piirikaitsjate peamine mure see, kuidas kõiki seaduslikke võimalusi ja vahendeid kasutades selgitada korrarikkujatele riigipiiri olemust.

Viimase viie-kuue aasta jooksul hakkas aga Narva jõe kallastel vohama salakauba, peamiselt Vene maksumärkidega sigarettide vedu. Kavalate salakaubitsejate takistamisele kulub praegu nii Narva kordoni kui ka naaberkordonite piirivalvurite peamine energia. „Euro tulek on salakaubavedu veelgi aktiivistanud, kuna vaheltkasu ühe suitsupaki pealt suurenes,“ hindab Steinfeld, kelle arvutuste järgi teenib kõige lihtlabasem sigaretismugeldaja praegu paki pealt kahe-kolmekordset tulu.

Eriüksustele paslikud meetodid Kui üle Narva jõe sildade või raudteepiiripunkti kaudu legaalselt Eestisse saabujatel on sigaretid kõige veidramatesse kohtadesse ära peidetud, siis suuremate laadungite salaja üle jõe-

piiri toimetamiseks mõeldakse välja leidlikke ja vahel lausa diversiooni- või eriüksuste arsenali sobivaid lahendusi. Üks meetodeid on valida vähekäidav koht ning ujuda pimeduse varjus vee all akvalangidega üle jõe, vedades musta kilesse pakitud sigaretikastid nööri otsas enda järel vastaskaldale, kus vastutulnud kambamehed kauba kiiresti minema toimetavad. Teine võimalus on lennutada pneumopüssi või tavalist vibu kasutades üle jõe tamiil, mille külge Venemaa-poolsel kaldal seotakse kileümbrises kastid sigarettidega. Seejärel jääb kohalike vastuvõtjate mureks kastid märkamatult üle jõe tirida ja kaup hoolega varjatud vahelattu peita. Kauba üleveoks vajalikku tamiili saab teisele kaldale vedada ka lihtsamalt, sidudes selle sappa elektrooniliselt juhitavale laevamudelile, mis puldiga Venemaa randa ujutatakse ning pärast kenasti üle piiri tagasi kutsutakse. Lihtlabaste võtetena püütakse väiksemaid sigaretikoguseid

veekindlates kottides alla heita Sõpruse sillalt või visata neid pealtnäha kalu püüdvast paadist üle kontrolljoone Eesti vetesse, kust samasugused „harrastuskalurid“ need otsekui juhuslikult üles korjavad. „Selliseid tegevusi ja meetodeid peab pidevalt jälgima, neid ette nägema ning nende vastu valmistudes oma teenistust korraldama,“ valgustab praegu pensionipõlve pidav Steinfeld kolleegide argipäeva. „Loomulikult on säärane töö raske ja ettearvamatu, kuna isikuid, kes keelatuga tegelevad, on mitukümmend korda rohkem kui piirivalvureid ning viimased ei satu alati õigel ajal õigesse kohta.“ Veetasemest allpool toimetavad salakaubavedajad on enamasti professionaalid, tavaliselt endised nõukogudeaegsed tuukrid või akvalangistid, kes on saanud suurepärase väljaõppe. tunnevad viimaste v piirivalvurid u g piir Kuigi lmis, alm al valm kss vvalmis, eks nendek nendeks nendeks n nen on ti ja o sti hääästi hästi h d odeid eetodeid mee meetodeid meeto pool ti ikka poo hti h ahatih ahatiht ahatihti pahatihti pahatih pahati p pah a pahat jad aategijad jategijad ja urjateg urjategijad kurjategijad ad kur käivad

sammu eespool. „Nad hingavad pidevalt kuklasse, me tunneme neid nägupidi, sageli ka nime ja isegi isanime pidi, aga neid on raske vahele võtta. Näiteks ei ole meil kehtestatud piiritsooni, iga inimene võib piirijõe ääres viibida ning kuigi me teame ja tunneme, et see või teine isik tegeleb salakaubaveoga, ei õnnestu teda enamasti koos asitõenditega kinni võtta,“ räägib kogu 18aastase teenistusaja jooksul idapiiri valvanud mees. „Ja kui konkreetset isikut otse sündmuskohalt asitõenditega ei tabata, ei ole võimalik menetlust alustada, sest oma õigusi hästi teadev kurikael ei tunnista midagi üles. On olnud juhtumeid, kus oleme jõe äärest avastanud sigaretikastid ning nende kõrvalt inimesed, kuid viimased neid kaste omaks ei tunnista ja muid tõendeid pahatihti ei ole. Enamasti lõppevad säärased vahejuhtumid sellega, et kättesaadud sigaretid rändavad tollilattu ning ülevedajad jäävad karistamata.

Näiteks oleme tabanud äsja jõest väljaroninud isiku, kes enne piirivalvurite saabumist jõudis akvalangi atribuutika ja kalipso maha võtta ning keeldus neid omaks tunnistamast. Kahjuks ei õnnestunud ka siis tõendada tema osalust salakaubaveos,“ meenutab Steinfeld.

Kui salakaubavedajad ise pahatihti e geb llaangeb siis langeb ad siis pääsevad, atusega pääsevad, atuseg ehmatusega nes ehm üksnes ikss üha saag saa saagiks urite saagi pii piirivalvurite p piirivalv aup dee kaup nende

sagedamini. Üks viimaste aastate edukamaid tabamisi sai jaanuari alguses osaks Narva-Jõesuu kordoni meeskonnale.

Viimaste valvsus ja kiire reageerimine, professionaalne koostöö naaberkordoniga ning oskuslik maa-ala sulgemine aitasid püüda väljapääsmatusse lõksu kohalike suitsuvedajate kolmeliikmelise grupeeringu ning tabada otse sündmuskohalt 600 000 sigaretti. Ööl vastu 9. jaanuari hakkasid kohas, kus Narva jõgi enne lahte suubumist viimase kääru teeb, vastaskaldalt mööda veepinda libisema pimedusega ühte värvi kastide kokkuköidetud kobarad. Öö varjus toimetajaid ei häirinud jõekääru tagant paistva piirivalvekordoni valgustatud territoorium, millel toimuvat võis palja silmaga jälgida kunagise kalakombinaadi hüljatud hoone katuselt. Nõukogudeaegse ettevõtte laguneva kai äärde liuglesidki üksteise järel otsekui nähtamatu käe juhitud „tubakalaevukesed“ ning veidi aja pärast ronis vaikse solinaga maapinnale tume kogu akvalangi ja lestadega. Nüüd oli kaldal vahti pidanud kaaslastel, kelle teada käis kordonis parajasti tavapärane toimkonna vahetus, aeg appi kaste tõstma minna. Kiiruga kallist kraami kai kõrval asuvasse viiekordsesse hoonesse sokutades üllatas kogu kampa läheduses peatuva patrullauto valgusvihk. Smugeldajate tegevusel silma peal hoidnud ja õigel ajal reageerinud piirivalvurid leidsid tühjalt kailt laialipillatuna kümmekond sigaretikasti ning lumelt kolme inimese jäljed,Svetlan aO Ovsjann vsjannikova kontroll millest ühed paistsid tulevat otse jõest. külastaja ib akaarte kaarte hotellis Viimsis.

Polnud kahtlust, et ootamatult tabatud ja maa poolt äralõigatud isikud varjavad end kusagil lähedal.

44 Tänu toimkonnavahetusele saabutjõud ltjõu ltjõud tope topeltjõud le ohale kohale k suust esuust Jõesuust Narva NarvaNarva-Jõesuust d Nar sid buva saabuva onist saab kord kordonist va ko rva koos Narva ning koo

Kord K ord rd üle le ne nel n e ja el ja a aasta aas aa asta a esiine ne eva val al v veebruarikuupiken pike p ikend iken ike ke ken end ndu use se p päev val al al on Põ Põh õhja õh hja prrefektuuri migr mig m igrat rrat ats a sio si ioo io ooni on nijjä äre ärele ä rele eva va allve alv ve talitu a sel plaanis n-ö n -ö öv vä älitöö litö tö ööp öpäe öp äev ev, mill ev, ille e kohta hta am metlikus keeles es ö öe eldak e ldak lldaks akse k e ssih ih ihtsu httssuunitl hts tlu lu usseg ga politseiline tegevu g ev evu evus vus. vu s. P Päe Pä ev ev va a es es meses p esim po oolles les kontrollitakse tu turi turis tur tu uri ur urism rism ris smi-- jja a to ttoit oitl tlu lu ustu ussa us asu utu usi, õhtusel ajja aja aj al kun al un nii k ke ell lla a kümn mneni e aga kindlaid aad aa a adre adres ad a dre resse e,, m mille i ee elanikel on elamislu mis m mi is isl islu iislub sllub llu ub ub ba ak ke ehttiv vuse kaotanud.

NAMA MA

Salasigarettide avastamine paneb piirivalvurite oskused proovile. Fotol veab Narva kordoni piirivalveametnik Raivo Metsma Narva jõe õhukeselt jäält ära silla pealt alla visatud salasigarettide kotti. Foto 2009. aastast

hinnaSilmurikkast Narva jõest tõmbavad piirivalvurid kõrgesti väärtustud delikatesskala kõrval viimastel aastatel välja veelgi sigaretilikumat ujuvkaupa – musta kilega „soomustatud“ kaste, mis erinevalt öise eluviisiga vee-elanikest ujuvad kangekaelselt vaid ühes suunas – Venemaalt Eestisse.

FOTOD: JAAN RÕÕMUS JA MEELIS KARTON, (NARVA-JÕESUU

KORDON), NARVA-2 PIIRIPUNKT, PIUSA KORDON

Salakauba jälil

Kalakombinaadi kaile jäänud sigaretikaste ei jõudnud ootamatult tabatud ülevedajad enam varjule viia.

K

ell 1 ell 14 4 koguneb talituse ruumidessee V Vikerlase tänaval väike selt ltsskond: o Svetlana Ovsjannikov k ko o ova, va,, IIvvi Ros Rosin ja Taavet Liira migraats tsio oon oo ooni o onijjäreleevalvest ning Aleksandr Veske ja Üll Ve lle le O Ohtla Muuga kordoni st.

Järrggn Jä Jär neeeva n va neljaa tunni jooksul sõidetakse lä läb äb bii kol b olm lm m majutusasutust Viimsi kan an ndi diss n niing k kaks toitlustuskohta Lasnamääeel nam el ja Ülem mistes.

Maju M aaju utus utu t stee st enuse pakkujate puhul vaatav va avad vad d in nsp pektorid turismiseaduses nõu nõ õutu ud d külasstajakaartide olemasolu ning ning in ing ng nen nde tääitmise korrekts nd ust. Operats ratsi atsio tsio siio ssio io ooni oon ni ju uhtt Igor Krotenko nendib, eett k kaaaaaarti rtide tääitmisega on rti probleeme nii n ii ssu ii uur uure u uremateel ketihotellidel u kui ka väi vväik väiks äik äi ääikse ikseem ikse emat mat m attel el h hostelitel, kuid väiksemaate kohtadeega on m mat muresid rohkem.

Rikku Ri Rik R ikku ik kkum umiste raaskusaste on erinev, kuid üld üldju üldj üldjuh djuh hul hu u avast ul a tatakse ikkagi av puudujääke. K ke. ke Küll Kü üll ü lll on on kaaartidel puudu aadressid, dok dok ok okum ku um mend me mendi e di d nu umbrid või jäetakse n-ö püsik pü p püs üss k üsi ü kllie kli klien lientiid id p ide puhul kaart hoopis täitmaattta. ma a. M Maj Ma ajjutu usasutustel on kohustu s arh arhive arhiv aar rhivveeeri rhiv eer er da vii iimase kahe aasta kaarte, FOTOD: T FOTOD TUULI TU AN

LUUBI ALL LUUBI ALL

kuid selliste pisteliste kontrollide pude töötajatel on õigus hul vaadatakse enamast Eestis viibida ja i üle kuu või selles kohas töötada. kahe kaardid.

Kui avastatakse rikkumine, võetakse Esimene koht, kuhu üldjuhul vastuturoheline piirisele mõlemad osalised valvedžiip ette keerab, – nii inimene, on hotell Viimkes loata Eestis töötab, sis. Administraator kui ka ettevõulatab ametnikele te, kes seda tööd võimald musta mapi, mille vahele on köidetud ab. Kui inimesel puudub üldse 15 cm kõrgune pakk õigus Eestis viibiA5 lehekesi. Ülda, siis võib realiseer diselt näib siin süsteem uda linnalegendi paigas ja kord staatuses stsenaarium, majas olevat. Pakk kus kokk poole jagatakse laiali supikeetmise pealt kaasa ning vaadatakse ükshaav võetakse, ent al läbi. Kuigi need juhtumid on päris mitu lehte tuleb haruldased. Kõige panna puudutüüpilisem rikkumi like hunnikusse, on ne tuleneb sellest, üldpilt siiski hea. et elamisluba töötami Krotenko räägib, et seks antakse kohapeal tavaliselt kindla ettevõtte juurde, peale kaartide läbivaat kuid inimesed amise ja näidete vahetavad töökoht kopeerimise midagi a ilma luba uuenei tehta. Aeg-ajalt Päeva esimese instrukt damata. Kontrollitud kontrollivad inspekto söögikohas on migratsioonijärelevalveaaži teeb rid ka hotelli kükõik korras ning talituse lalisi ja nende dokume juht Igor Krotenk ka pärastlõunaselt nte, et saada üleo. muhedas tujus laudkon vaade, kas andmed kaartidel on õiged. d on Eestis täieõiguslikult. „Tavalis Puuduste avastamisele elt kontrollijärgneb juhatuse me söögikohti suurema liikme väljakutsumine te jõududega, ning vigade selet välistada olukord gitamine. Karistuse a, kus keegi taguüle otsustab nagu mise ukse kaudu põgeneb ikka menetleja sõltuvalt . Samuti aiinimese käitutab suurema jõu kohalole misest ja suhtumisest k napsitanud ning karistused seltskondade vaidlem jäävad hoiatusega algavass ishimu tasandae ja 2000euda,“ räägib Krotenk rose trahviga lõppevas o. se vahemikku.

Siit koorub ka üks migratsioonijärelevalve inspekto Ohe paberihunn rite kriitilisemaid iku taga muresid – nad ei ole eriteenistujad. See tähendab, et neil ei Mähe majutuskoha ole õigust inimesi retseptsiooni lukkinni pidada ega järeleval suslikkust taotlev sisutus ei kajastu ve tegemist segavat inimest takistad kuidagi külastajakaartid a. Erivahendie süsteemis. test on lubatud pelgalt Kontrollijatele ulatatak gaas, kummise pakk neljaks nui ja käerauad. „Kontro kokku murtud dokume llimas käime ndikoopiaid, näiteks söögikohtades-b mida turismiseadus aarides, kus iseenesest ei nõua, tihtipeale kogunev ning suuresti ainult ad alkoholijoonime ja päritolubes seltskonnad, ning maaga varustatud kodustel aadkülastajakaardid. ressidel, kus iial ei Voltimist ning paberite tea, kes ja millise krabistamist meelsusega sulle ukse on omajagu. Olukorr avab. Löögi all a võtab hästi on ühelt poolt meie kokku Taaveti huultelt Aleksandr Veske turvalisus, teiselt üritab kaartide pääsenud ohe, ja dokumendikoop poolt võime efektiivs kui ta paberihunniku iate segaduses elt reageerida,“ taga istet võtab. selgust saada. ütleb Krotenko.

Lähiajal tuleb sellegi hotelli juhil ViSee on üks põhjusi, kerlase tänavalt läbi astuda. miks juba KMA ajast on tehtud Veelgi suuremat pidevat koosloomingulisust tööd piirivalvurite kaartide süstematiseerim ja nüüd üha enam isel näitab ka politseinikega. „Meil kolmas külalismaja. on õigus väSeal kirjutatakse lismaalasi kontrollida, kliendi andmed lihtsalt politseiametniruudulisse spikel on aga tööliinis raalmärkmikusse. t sõltumata õigus Tõsi, iga külastus inimest väärteo korras eraldi lehele. Korduva kinni pidada. tele selgituskatÜhisoperatsioonidel setele vaatamata on paremini tajääb retseptsionist gatud ka ametnik veendumusele, et see e turvalisus,“ sellahendus on võigitab Krotenko. Tema malikest parim. Paraku sõnul võiks aga seaduse migratsioonijärelevalvet mõttes märkmikku kaasata väga kuidagi külastajaerinevatele politseio kaardiks pidada ei peratsioonidele. saa.

Kriminaalpolitseinikega Aeg on ootamatult on käidud kiiresti edasi liinii tagaotsitavaid otsimas kunud ning päeva esimese kui ka lõpoole lõpus bustusasutusi kontroll jõutakse läbi minna imas ning tuleüksnes ühest toitmused on olnud kasuliku lustuskohast Lasnam d mõlemale äel. Luubi all on poolele. Korrakaitse kohad, kus võivad töötada poolelt on näide välismaalatühjade majade kontroll sed, ning eelkõige jälgitaks imine Koplis, e, kas nenTaavet Liira pildista kust leiti kaks illegaali. b „Praegu veel probleemset märkmi kku.

7

45 KRIMINAALTULU

6 KRIMINAALTULU Krista Aas, millega kriminaaltulu tuvastamise büroo tegeleb?

The cover page story of this time’s Radar - „Tracking down contraband“ tells us about the smuggling of cigarettes at the eastern border. Illegal cigarette business has been proliferating at the banks of Narva river for the last five or six years.

Today the basic energy of border guard officers of the Narva Border Guard Station as well as of the neighbouring border guard stations is focused on prevention of contrabandists. While persons arriving legally into Estonia over the bridges of Narva river or through the railway border crossing point have hidden their cigarettes into most peculiar places, then, for conveyance of bigger loads secretly over the river border, quite inventive solutions are being made up, which sometimes would even fit into the arsenal of diversionary units or rangers. One of such methods is to select a less passable location and to cross the river under the guise of darkness by swimming with aqualungs under the water, dragging by a rope the cigarette boxes packed into black membrane behind oneself to the opposite bank, where the comrades, who came to meet them, carry the goods promptly away.

The smugglers who are operating below the water level are mostly professionals, usually former Soviet time divers or scuba divers, who have received excellent training. Although the border guard officers know the methods of the latter well and are prepared for them, still the criminals are often half a step ahead.

Crime must not pay

Politsei- ja Möödunud aasta sügisel alustas tulu tuvastamiPiirivalveametis tööd kriminaal on kurjategijad se keskne üksus, mille eesmärk seda, et ühel vaeseks uurida. „Tahame saavutada ist ja hetkel ei võta kurjategija enam vahelejääm toime panekaristust kui äririski, vaid jätab kuriteo räägib mata, kuna see ei tasu lihtsalt ära,“ kriminaaltulu tuvastamise büroo juht Krista Aas.

Kuidas on suhtumine kriminaaltulusse muutunud?

keeritud) rahasummade järgi. Eelmisel aastal arestisime kriminaaltulu kriminaalasjades, mida politsei ise menetles euja prokuratuuri saatis, 2,7 miljonit rot, mis on üsnagi viimase nelja aasta hea keskmine tulemus. 2010. oli väga aasta, siis arestiti 3,5 miljonit eurot, milaga 2009. oli nõrk aasta kõigest 1 aastad ole ei näha, Nagu euroga. joni karvennad ning tulemus võib aastati dinaalselt erineda. Meie töö tulemuslikkus ja kriminaaltulu konfiskeerimise või summa sõltuvad sellest, kui hästi halvasti teeb oma tööd kriminaalpoon litsei üldiselt. Kui kriminaalpolitseil head käsil n-ö suured asjad ja tehakse tööd, siis on meilgi rohkem tööd.

Kriminaaltulust hakati rääkima Kõige lihtsamalt öeldes otsime, 2000. aasta paiku, aga siis veel ainult arestime ja konfiskeerime kuritegelikku välisriikide kontekstis. Kriminaalpolitvara. Meie ülesanne on uurida kurjatusei eesmärgina on kuritegeliku tulu tohi tegijad vaeseks, st kuritegevus ei on vastamine pildil 2008. aastast. See Kui ära tasuda – crime must not pay. teema järjepideva käsitlemise tulemus, menetprefektuur või menetlusbüroo et uurija mõtteviis on hakanud muutumeie leb konkreetset kriminaalasja, siis ma. Ideaalis peab initsiatiiv kuritegelija korraldame samas asjas vara jälituse ku vara tuvastamiseks ja äravõtmiseks tuvastamise menetlust. Meie ülesanne narkoet tulema uurijalt. Kui ta näeb, on tuvastada kriminaalasjas kahtlustakurjategija sõidab ringi kalli autoga, seltava või temaga seotud isikute vara, põaga tööl ei käi, siis peab tal tuluke gitada välja, kas seal on teadmata päritlema minema, et tegemist ei saa ilmselt leida olu vara, selle hulgast omakorda olla seaduslikest vahenditest soetatud kuritegelikku päritolu vara ning kõige sõidukiga. Praegu ei pea uurija hakkalõpuks jõuame loodetavasti nii kaugele, ma alati ise vara päritolu tuvastama, võiMida ootab büroo sellelt aastalt? et kriminaalasjas on vara, mida on aga ta peab teadma, millal kriminaalvõi Peadirektori ja siseministri ootused, malik kas kuriteos saadud varana ma tulu uurijaga nõu pidada. Nagu on et valdkonnas toimuks selge areng, laiendatud konfiskeerimisele kuuluva ütlesin, on paljuski tegemist mõtteviisi väga suured, kuna meile anti lisaravarana arestida. Selle kõrval korraldamuutusega. Nõukogude Liidu õigus kes ha. Oleme võtnud juurde inimesi, me ise konfiskeerimismenetlusi. ei oli kuriteokeskne. Kuna eraomandit Lisaks on büroo Eesti riigi krimitegelevad ainult kriminaaltulu avasolnud ja sellest rääkimist peeti tabuks, See kesküksus. tuvastamise tamisega. Mina eriti suuri lubadusi naaltulu siis keskenduti kuriteo tõendamisele, siskahe käega ei jaga, sest mitu inimest tähendab, et meie kaudu tulevad kannatanule kahjumõeldi juhul heal on tulnud meile väljastpoolt politseid, se ning lähevad välja kõik välisriikide vara de hüvitamisest. Võib-olla oli ka mis tähendab, et 2012. aasta möödub päringud, mis käsitlevad vara tuvastakurisaamise eesmärgil toime pandud koolituse ning tööprotsesside ja -meemist ja arestimist. Kui mõni välisriik tegusid vähem. Tänapäeval pannakse todite juurutamise tähe all. Tulemus tahab teada, kas mõnel isikul on Eestis 70–80% kuritegudest toime omakasu peab sel aastal kindlasti paranema, vara, siis esitab ta oma päringu meile saamise eesmärgil. Et probleemi konttasu. kuni aga kahekordset hüpet oodata ei ja vastupidi. Üldjuhul vastatakse tarolli all hoida, ei ole mõtet tegelda juhtudel kiiretel väga Minu lubadus on, et kindlasti ületame nädala jooksul, gajärgedega, vaid tuleb tegelda sellega, või2,7 miljonit eurot.

24 tunni vältel. See on hea ja kiire praegusel jupõhjustab, probleemi mis vara, malus teada saada, kas isikul on hul omakasu ajendiga.

Nelli Pello komille kohta tuleks hakata tõendeid Suurte omakasuliste komplekskuRadari peatoimetaja guma, või mitte. võtavad kurjategijad puhul ritegude kasarv Rahvusvaheliste päringute riski vahelejäämise ja karistuse saamise vab iga aastaga, sest Eesti kurjategijatel kursageli normaalse äririskina. Kui on üha rohkem vara välisriigis. Samuti jategija tuleb kohtusaalist karistusega on järjest rohkem välisriikide kurjatevälja, aga võib minna pärast karistuse gijaid, kes kasutavad Eestit transiidirisk 2011. kandmist Bahamale elama, on see Büroo alustas tegevust 1. septembril maana või kellel on siin vara. Eelmisel ja Tallinnas töötab 9 kriminaaltulu uurijat end ära tasunud. Sestap tulebki elimipäaastal tehti meile 21 rahvusvahelist Ida preehk igas prefektuuris 2 ametnikku (v.a neerida kuriteo tegelik eesmärk tuvasringut, mis on päris suur arv. Peamiselt seda, fektuur, kus on 1 ametnik). Varem varaline kasu. Tahame saavutada Läti ning küsivad meilt infot Soome, Rootsi, tasid kriminaaltulu üksikud ametnikud et kurjategija hindab kuriteoga saadud näikõrvalt. tööülesannete ja Leedu. Ise oleme küsinud infot muude tehti suureks, seda niivõrd vara äravõtmise riski teks Hispaaniast ja Saksamaalt.

Alates 2008. aastast on keskmiselt et loobub kuriteo toimepanemisest. paeurot miljonit 2,7 tunnustatud aastas Rahvusvaheliselt konfiskeeritud võimalik kus kriminaaltulu. Juhtumid, kus on rima praktika näide on Iirimaa, Kuidas kriminaaltulu tuvastajate narkokriminaaltulu teenida, on valdavalt kriminaaltulu üksuses ei tööta ainult tööd hinnata? raakuriteod, rahapesu ning kõikvõimalikud kriminaalpolitseinikud, vaid ka Meie töö mõju – nagu kriminaalpoja omakasulised kuriteod. matupidamiseksperdid, maksuja litsei töö mõju üldiselt – on väga raske Kõige rohkem arestitakse sularaha tolliametnikud, analüütikud, sotsiaalon pangakontodel olevat raha, vähem mõõta või hinnata, sest see ei avaldu toetuste ametnikud ning prokurörid. ja arMuuväärisesemeid otseselt. arestitud sõidukeid, ühiskonnas kunagi eriti SaEeliseks on erinevate pädevuste sünerei vuteid ning kõige vähem kinnisvara. tused valgekraelises kuritegevuses üldjuhul gia. Kui üks käsitlus ei tööta, siis proomas on arestitud vara väärtus sõltu ainult politsei tööst, vaid paljuski vitakse teist. Üksus loodi 1996. aastal – kinnisvara kõige suurema Oleme vastupidine õigusruumist. ja ka majandusja sellest ajast on nad konfiskeerinud väärtusega ja arestitud sularahasummad tööd leppinud sellega, et hindame oma üldjuhul kõige väiksemad. vara üle 70 miljoni euro ning nõudnud arestitud (ja lõpuks loodetavasti konfississe makse üle 100 miljoni euro.

Kriminaaltulu tuvastamise büroo

year the Bureau arrested criminal proceeds in criminal matters proceeded by the police itself and sent to the prosecutor’s offices in the value of 2,7 million Euros, which is the average result of the last four years.

The story „One day with migration inspectors“ tells us about the works of the Migration Supervision Division of the North Prefecture. The staff of the Migration Supervision Division of the North Prefecture includes four bodies conducting proceedings and six inspectors. Namely the latter are those covering also the field duties and checking the documents. This is a very multiuse and so called self-support division. Together with its head the 11-member division performs field-tasks as well as proceedings, monitors terminations of residence permits from the databases, searches for illegal persons and participates in court hearings if their decisions have been contested. Although the field tasks are being carried out on regular basis, still, the major part of the proceedings is carried out by indoor work and by the service offices addressed by people upon the expiry of their residence permit. When the term of the residence permit has lapsed, then such permit cannot be extended by service offices anymore and in such case the matter is processed by the Migration Supervision Division.

33

32

As the detection of criminal proceeds is one of this year’s priorities, then Radar is disclosing some backgrounds of detecting criminal proceeds. The story „Crime must not pay“ is describing a new unit – the Criminal Proceeds Detection Bureau –, which set to work last autumn.

The Criminal Proceeds Detection Bureau searches for, arrests and confiscates criminal property. „Our task is to investigate the criminals to become poor, i.e. crime must not pay,“ says the head of the bureau Krista Aas. „In ideal the initiative for detection and expropriation of criminal property has to originate from investigator. If an investigator notices that a drug criminal is driving an expensive car but has no employment, then such fact should alert the investigator that probably the car was not acquired by legal means.

Today investigators need not always start to establish the origin of the property, but they must know when to consult with an investigator of criminal proceeds.“ Last

63