RADAR 14 by Politsei- ja Piirivalveamet

Nr 14 oktoober-november-detsember 2012

Politsei- ja Piirivalveameti ajakiri

Negatiivsete sündmuste ärahoidmine on parim, mida me üldse teha saame.

Isegi toru mehed ja rekkajuhid teenivad rohkem.

Usalduse ehitamine ja Mina küll hoidmine algab süüdistan riiki. pisiasjadest.

See töö, mis on tehtud, on kulda väärt.

Paar kuud tagasi ei julgenud keegi isegi unes oodata mingitki palgatõusu.

Igaüks meist on oma Tuleb rahva usaldus organisatsiooni saadik. taastada. Kodanikud on muutumas kriitilisemaks.

Kui inimene teeb oma tööd armastuse ja Piirivalve töötajatele ei ole pühendumusega, enam neli aastat positiivseid siis muutubki töö selle uudiseid saabunud. kaudu väärtuslikuks.

Kui ühiskonna õiglustunnet on Õhuke riik nõuab mõtlemist, pidevat mõtlemist. riivatud, vastutab tippjuht. Kas inimesed on juhi jaoks nagu numbrid või osa töisest perekonnast?

Kõik mõttetud kulutused ja liigne sära tuleb maha hööveldada.

Vähesed politseijuhid on kaotanud oma koha sellepärast, et kuritegevus kasvab.

Mis jutt see on, et inimesed ei julge enam oma kardinaid paotada!

Nii nagu ametnik suhtleb meie inimestega, nii Kangelaseks suhtleb riik olemine ei oma rahvaga. saa olla

Suurem osa elust ja maailmast on meie tegevusulatusest väljaspool.

Armastus ei hääbu kunagi.

Kui oled karistaja, siis pead olema kindel, et ei eksi ega tee inimesele liiga.

püsiv seisund.

JUHTKIRI

12 4 Sisukord 4 Fookus Raivo Küüt: „Kui ühiskonna

õiglustunnet on riivatud, vastutab tippjuht“

12 Õhuke riik Õhuke riik nõuab mõtlemist, mitte laristamist

15 Uurijad Kasvava kuhja otsas 18 Mõte Philippe Jourdan: „Töö on väärtus iseenesest“ 20 Usaldus Usaldus algab pisiasjadest 26 Eesliin Arvamused eesliinilt 30 Mõte Helgema tuleviku poole 32 Võti Mis maksab kuritegu? 34 Reportaaž Mis on lahti Lihulaga? 39 Planeerimine Ministeerium tegutseb mõistlikuma tööjaotuse nimel

42 Palk Võidujooks palga nimel 44 Juht Indrek Tibar vormi varna ei viska 46 Menetlus Karistaja ei tohi eksida 48 Juht Raul Vahtra: „Hindan ennetavat poolt“

Südamega tehtud töö Hea lugeja! Sa hoiad käes selle aasta viimast Radarit. Enamikuni meist jõuab see number küll uue aasta alguses, kuid mõlemal puhul on aeg parim mõtisklusteks. Just väärt mõtted ja erinevate asjaolude lahtimõtestamine ongi selle Radari eesmärk. Senisest avatumalt ning kriitilisemalt kirjutame teemadel, mis on viimasel ajal politseid puudutanud ja raputanud. Viimane aasta ei ole olnud kindlasti kergete killast – õhus on olnud skandaalid, rahva usaldus politsei vastu on löönud kõikuma, juhid astusid ja astuvad tagasi. Kindlasti on selles numbris rohkem küsimusi kui vastuseid, kuid kõige tähtsam ongi see, et me ei peida pead liiva alla, kui läheb raskeks, vaid teeme oma tööd edasi – südamega, ausalt, veel paremini. Nagu ütleb üks kuldsete sõnadega mees paar lehekülge edasi: „Kui inimene teeb oma tööd armastuse ja pühendumusega, siis muutubki töö selle kaudu väärtuslikuks. Sageli on nii, et tulemused hakkavad just siis paranema.“

Nelli Pello Radari peatoimetaja

50 Luule 51 Orkester 54 Mälumäng

FOTO: KAJA VENTSEL

53 Raamatud

on neli korda aastas ilmuv Politsei- ja Piirivalveameti ajakiri.

Toimetus Peatoimetaja: Nelli Pello Keeletoimetaja: Ene Sepp Küljendus ja makett: Profimeedia Trükk: Kroonpress Tiraaž: 4000

Kolleegium Raivo Küüt, Tõnu Hunt, Raigo Haabu, Tarmo Miilits, Merike Jürilo, Indrek Tibar, Elmar Vaher, Aimar Köss, Tarmo Kohv, Priit Suve, Harrys Puusepp, Toomas Sildam

Kontakt Ajakiri Radar | Politsei- ja Piirivalveamet | Pärnu mnt 139, 15060 Tallinn Telefon: 612 3055, 5343 9684 | E-post: radar@politsei.ee Veebis: issuu.com/ajakiri_radar

FOOKUS

Raivo Küüt FOTOD: ARTUR SADOVSKI

"Kui ühiskonna õiglustunnet on riivatud, vastutab tippjuht" Märtsis ametist lahkuv Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor Raivo Küüt räägib intervjuus Radarile Eesti suurima riigiasutuse juhtimisest, ametite ühendamisest, masust, mõõteskandaalist ja tagasiastumisest.

Sul täitus hiljuti 22. aasta politseis. Mis on need aastad, millele tagasi mõeldes ütleksid praegu, et see oli tõeliselt hea aeg?

Kui olen kord mingil kindlal põhjusel valinud ühe elukutse ja saanud oma valiku alusel tegutseda, võin tagasi vaadates öelda, et kogu see aeg on olnud positiivne. Mäletan toonast valikut hästi. Nägin politseinikuna võimalust inimeste heaks midagi reaalselt ära teha. Siin tuleb mõista ajalist konteksti. Oma riigi taastamine ja ülesehitamine alles algas ning oli kaks võimalust: vaadata kõrvalt ja kritiseerida või panna ise käed külge.

FOOKUS

Oled töötanud konstaablist peadirektorini ning kõigil tasandeil, mis sinna vahele jäävad. Mis rollis tundsid kõige selgemalt, et saad midagi reaalset ära teha?

Need võimalused on eri tasandeil väga erinevad. Minu meelest on võtmetähtsusega jaoskonna- või kordonijuhid. Need on ametikohad, kus lahendatakse probleeme, mis on seotud kogukonnaga. Mul endal on väga head meenutused ajast, mil juhtisin lõuna politseiosakonda. See on töö, kus saab oma meeskonna ja kogukonnaga koos töötades väga palju teha selle piirkonna turvalisuse suurendamiseks. Mulle on oma karjääri jooksul erinevatel tööpostidel umbes iga viie aasta järel sattunud olukorrad, kus tuleb muutusi ellu viia. Nii oli see Lõuna politseijaoskonnas, Põhja Politseiprefektuuris ning nüüd ka Politsei- ja Piirivalveametis. Reformimise kõrval oled viimastel aastatel juhina pidanud palju kärpimisega tegelema. Sinu ametiaeg algul politsei ja hiljem PPA peadirektorina on peagu üks ühele langenud kokku masuga.

Jah, need on olnud väga keerulised ajad. Politseiameti viimase juhina pidin reorganiseerima politsei ning sealt edasi integreerima PPAs kolm erineva taustaga ametkonda. Seda tuli teha paralleelselt majanduskriisiga, mis viis eelarvest suure hulga raha. Muudatused tekitavad inimestes ebakindlust, ka väikesed muutused. Meil olid aga mitmekihilised, kõike ning kõiki hõlmavad muutused. Juhina töörahu tagamine on sellisel ajal raske, kuid samaaegu tähtsaim ülesanne. Kui ühel hetkel on kõik senised infokanalid katki, valitseb ebakindlus ning vähenevad inimeste sissetulekud, siis on see väga keeruline ülesanne. Vaadates nende kärbete ulatust, mis masu kaasa tõi, kas ja kuidas oleks sinu hinnangul kolm eraldi ametit selle aja suutnud üle elada?

Ikka oleks üle elanud, aga analoogsed muudatused oleks siis tulnud igal ametil endal teha. Põhitegevuse hoidmise nimel tugitegevuse kärpimisest ei oleks selles majanduslikus olukorras tõenäoliselt keegi pääsenud. Koos saab seda paremini teha. Keerulisemas olukorras olnuks ka ministeerium, sest pidanuks jaotama ning kärpima kolme ameti eelarvet.

FOOKUS

Oluline on mõista, et ühises ametis muutub ülesannete struktuur. Kõiki neid koostöövorme, mis meil varem üksteisega olid, ei ole ju PPAs enam tarvis. Jõudude ristkasutus toimib ja seda on vältimatult vaja, mida tahes keegi sellest arvata võib. Lõppkokkuvõttes on see kõik riigi ressurss ja piinlik on, kui keegi avaldab arvamust, et see kuulub just ühele või teisele valdkonnale. PPA ressurssi rakendatakse ühise eesmärgi nimel, milleks on turvalisuse tagamine.

Kas võime juba praegu nii küsida või alles viie või kümne aasta pärast?

Sellel on kaks tahku. Kui võtame pelgalt majandusliku aspekti, siis näeme juba praegu tugitegevuse kokkutõmbamisest saadud positiivset efekti. Kuidas see keeruline periood ja masu on mõjutanud meie töötajate emotsionaalset olukorda, on juba teine küsimus. Sellesse peab praegu väga palju panustama.

Kui oleksid kogu seda olukorda ette teadnud, kasvõi PPAd tabavate eelarvekärbete mahtu, kas oleksid peadirektoriks üldse kandideerinud?

Saatuse irooniana oled just viimastel kuudel peadirektorina nüüd esimest korda olukorras, kus PPA palgafondi on lisandumas lisaressurss, mida töötajate motiveerimiseks kasutada.

Eks mõtteharjutusena võib igasuguseid küsimusi seada, aga on selge, et adekvaatne teadmine majanduskriisi ulatusest ja mõjudest puudus mitte ainult meil, vaid kogu maailmas. Minu jaoks oli toona politseijuhina selge, et kui Politseiamet oma tegevuse lõpetab ja uus organisatsioon alustab, siis on loogiline jätk kandideerida uue ameti peadirektori kohale.

Arvan, et selles võtmes on minu lahkumine organisatsiooni jaoks positiivne. Minu peadirektoriks oleku ajaga on ju seostunud ainult reformid ja kärpimine. Ajal, mil riigi võimalused on taas paranemas, on hea, kui juhipositsiooni võtab keegi, kel sellist taaka ei ole ning kes pole pidanud tegema inimeste jaoks valusaid ja ebapopulaarseid otsuseid, näiteks likvideerima politseid.

Kes on oma organisatsiooni nimel hingega tööd teinud, peaks seda ka niivõrd armastama, et mitte saada takistuseks muutustele. Mis puutub sellesse, kuidas PPA loodi, siis võib alati olla tagantjärele tark. Tookord oli poliitiline otsus pauguga kolm ametit kokku liita. Nüüd oleme seda varianti rakendanud, pidanud raginal ja töö käigus looma mehhanisme, et uus amet toimida saaks. Minu meelest on põhjalikult läbi mõeldud ja kaalutud variandid, kus on pikk ettevalmistusperiood, siiski paremad. Eks mingi aja jooksul jõutakse ikka samasse kohta välja, aga kiiremal juhul on protsess organisatsiooni töötajate jaoks märksa valusam. Sellistes olukordades on ülioluline ka see, et ettevalmistusi teeksid inimesed, kes mõistavad, et lõpuks peavad nad ise nende väljatöötatud mehhanismide alusel seda vankrit vedama hakkama. Mis võiks olla Eesti jaoks see ajaline piir, kust alates on õige vaadata, kas ja mil määral on PPA loomine oma eesmärgi täitnud?

Kahtlen, kuivõrd sind politsei likvideerimises süüdistatakse, piirivalve hävitamises võib-olla tõesti. Lugedes meediast ühe endise piirivalvejuhi väiteid, jääb küll mulje, et sellest valdkonnast ei jäetud midagi alles.

PPA loomine oli selgelt poliitiline otsus. Ametnikel tuleb poliitiline otsus ellu viia. Mingist hävimisest või hävitamisest ei saa juttugi olla. Ma ei tea, mis kaalutlustel niisuguste väidetega esineda. Raske on pidada väärikaks inimest, kes ise on olnud nende poliitiliste otsustega seotud ning siis põrutab emotsionaalselt, mis iganes sülg suhu toob. Piirivalve on jätkuvalt olemas ja täidab oma ülesandeid muutuvas ajas nagu teisedki liidetud valdkonnad. Väliskeskkond muutub pidevalt ja esitab meile uusi ülesandeid. Me ei saa istuda kuskil kookonis ja mõelda, et meil on siin oma ülesanne ning ärgu keegi segagu. Ei ole nii. Meile paneb

FOOKUS

ülesanded riik, kes nõuab järjest uusi lahendusi. Eestis, Euroopas ja kogu maailmas toimuvad muutused ning me peame neid arvestama. Inimlikult mõistan, et neil, kes on politseis või piirivalves üle kahekümne aasta töötanud, võib olla raske kohaneda. Kui nad kunagi noorelt on isamaalise mõtteviisiga tulnud oma riiki üles ehitama, panustanud kogu hinge ja tahtejõu, võib olla keeruline üle saada sellest, et toona polnud silme ees niisugust organisatsiooni, milles töötame praegu. Ühest küljest tuleb seda mõista, aga teisest küljest ei tohi need inimesed muutuda takistuseks uutele arengusuundadele. Kes on oma organisatsiooni nimel hingega tööd teinud, peaks seda ka niivõrd armastama, et mitte saada takistuseks muutustele, mida ootab meilt riik, vaid vastupidi, neile just kaasa aitama. Kas siin on põhimõtteline vastuolu? Ühelt poolt üha kiiremini muutuv väliskeskkond, uus reaalsus, kus igikestva majanduskasvu müüt on kõikjal mõranemas, ning teiselt poolt politseinikele ja piirivalvuritele lubatud „amet kogu eluks“, mis justkui loob ootust, et midagi ei tohi muutuda – ei ülesanded, vormi värv ega miski muu.

Eks inimese põhiolemuses on soov säilitada senist, kõike, mis näib turvaline. Meie konteksti tulles arvame vist liialt, et politseinike ja piirivalvuritena oleme nii tähtsad, et ilma meieta ei olegi midagi. Tegelikult on suurem osa elust ja maailmast meie tegevusulatusest väljaspool. Kui keskkond muutub, peame muutuma koos sellega. Vastasel juhul leitakse muu lahendus, mis ei pruugi meie jaoks üldse jätkusuutlik olla. Räägime taatlemata kiirusemõõtjate kaasusest, mis sinu tagasiastumisega päädis. Mida pead selles loos enda jaoks kõige suuremaks õppetunniks?

Kõige üldisemalt öeldes: usalda, aga kontrolli. Minu jaoks on mõistetamatu, et inimesed töötavad taatlemata seadmetega. Ilmselgelt on siin järelevalve puudulik ning need mehhanismid tuleb korralikult üle vaadata, et sellised asjad enam kunagi juhtuda ei saaks. Seda lugu võib kirjeldada ka nii, et kõik tasemed alates patrullimehest ja lõpetades peadirektoriga

tegid midagi kas valesti või jätsid tegemata. Üks mõõtis taatlemata seadmega kiirust, teine andis selleks korralduse, kolmas jättis hiljem peadirektori korraldused täitmata jne. Päris nukker pilt ju?

Veel kord, kõigil tasandeil tuleb järelevalvemehhanismid üle vaadata. Alustama peame küsimusest, mismoodi tuleb üldse kellelegi pähe hakata taatlemata seadmega kiirust mõõtma. Ühelt poolt oli kindlasti teadlikkus kesine. Ei saada aru, mis on sellise tegevuse tegelikud mõjud, et nii tõendatud väärteootsus on õigustühine. Nii et ühest küljest peab suurendama töötajate teadlikkust ning teisest küljest vaatama üle sisekontrollimehhanismid. Kui sisejuurdluste puhul teeb prefekt karistuse kohta ettepaneku ning peadirektor peab selle kinnitama, siis kumb sisuliselt karistuse üle otsustab?

Juriidiliselt on PPAs distsiplinaarvõim peadirektoril. Küsimus on selles, et kui organisatsioonis töötab märkimisväärne hulk inimesi ning mahukaid

Üldises plaanis jääb peadirektor alati vastutama, kui organisatsioonis on juhtunud midagi, mis riivab paljude inimeste õiglustunnet. sisejuurdluste kokkuvõtteid valmib aastas 150–200, siis on mõistlik neid läbi töötama kaasata tervet meeskonda. Selleks ongi meil välja töötatud mehhanism, et osakonnajuht või prefekt vaatab juurdluse kokkuvõtte läbi ning esitab selle põhjal oma arvamuse peadirektorile. See on selgelt õigel tasandil ja sisuline otsustus. Peadirektor tutvub selle ning juurdlusest tulenevate ettepanekutega, kujundab oma seisukoha ja annab korraldused. Kui sageli oled peadirektorina prefekti või osakonnajuhi ettepaneku karistuse kohta tagasi lükanud?

Eriarvamuste korral räägime need läbi. Seda on ikka ette tulnud.

FOOKUS

leli. Minu meelest on õige, kui uus peadirektor saab tulla olukorras, kus ei pea alustama kohe reformidest, vaid võib keskenduda põhitööle. Ettepanek jätkata veebruari lõpuni oli minu jaoks ka usalduse märk, et milline oli selles juhtumis minu vastutus. Samuti tuleb arvestada uue peadirektori leidmisele kuluvat aega. Need olid aspektid, millest lähtusin, ja sellisele otsusele koos ministriga jõudsin. Meedias süüdistati sind kogu loo varjamises. Mätsisid sa siis midagi kinni või mitte?

Mitte mingil viisil ega mitte mingil juhul! Minu jaoks on küsimus selles, et tehtud otsused ei realiseerunud ning järelevalvemehhanismid ei olnud piisavad – selle eest vastutan asutuse juhina loomulikult mina. Tagantjärele vaadates tundub mulle, et Ida prefektuuris langeti sellesse lõksu, et seaduse järgi ei saagi politsei jõustunud väärteootsust edasi kaevata. Ei mõeldud laiemalt, ei hakatud otsima erinevaid võimalusi, kuidas saaksime neid inimesi rehabiliteerida – kõike seda, mida praegu tehakse. Kas usaldasid valesid inimesi? Sisekontrollisüsteem on lõpuks vaid üks näide, kus millegi eest vastutab kogu PPAs juriidiliselt ainult peadirektor. Kas siin pole kujundatud roll, kus peadirektor peaks olema üliinimene?

Kõik see ongi tehtav meeskonnana. PPA tsentraliseeritus on kindlasti õige, kuid minu arvates on meile õigusaktidega sätestatud liiga palju tsentraliseeritust selle bürokraatlikus tähenduses. Ei ole mõistlik, et peadirektor ainuisikuliselt allkirjastab meeletul hulgal dokumente. Tsentraliseeritus ei pea seda tähendama, vaid peaks käima peadirektori kinnitatud selgete meetodite kaudu, mis tagavad ühetaolise toime kõigis Eesti paigus. Otsused langetatakse seal, kus see on kõige mõistlikum ja väiksema kooskõlastusringiga. See vähendab bürokraatiat, toob selgemini esile eri tasandi juhtide vastutuse ning vähendab nn õpitud abituse sündroomi. Üldises plaanis jääb peadirektor alati vastutama, kui organisatsioonis on juhtunud midagi, mis riivab paljude inimeste õiglustunnet.

Kui vaatame üht teist juhtumit, kus avalikkus väga teravalt tagasiastumist nõudis, siis seal läks nii, et lõpuks tagasi küll astuti, aga põhjuseks toodi mingi hoopis uus kontekst. Seepärast küsin selguse huvides, mille pärast sina lahkumisavalduse esitasid.

Iga tippjuht peab väga selgelt tundma vastutust oma ametis toimuva eest. Kui olin saanud selguse, et selles taatlemata seadmete loos on minu aasta alguses antud korraldused jäetud täitmata, siis oli minu jaoks ilmselge, et pean vastutuse võtma ning oma kohalt lahkuma. Ma ei olnud sel hetkel Eestis ning mul oli kindel soov saada olukorrast vahetu ja adekvaatne ülevaade ning rääkida esmalt oma vahetu juhi, s.o ministriga. See võimalus avanes, kui lähetuselt tagasi jõudsin ning talle oma seisukoha avaldasin. Ma ei pea esmatähtsaks avaldada oma arvamust meedia kaudu. Miks sa nõustusid peadirektorina jätkama märtsini?

Mitu muudatust on meil just poo-

Ma ise olen selle meeskonna ju kokku pannud ja ma usaldan oma meeskonda. Elu näitab, et on erinevaid situatsioone, kus tuleb hakkama saada, ning kõik inimesed ei saagi kõigis olukordades hakkama. Mäletan, kuidas ühel aastatetagusel nõupidamisel Põhja prefektuuri V korruse saalis ütles Jüri Pihl uut politseipeadirektorit esitledes, et samamoodi nagu see mees seisis pronksiöö ajal prefektina kui Kalevipoeg, juhib ta kindlasti kogu politseid. See kujund meenus mulle taatlemisskandaali ajal, kui vaatasin, kuidas sa stoilise rahuga olukorda lahendad. Selle asemel et minna endast välja inimeste peale, kes su korraldused on jätnud täitmata, nägin sind hoopis muretsemas, ega nad ei tunne end kuidagi nurka surutuna või üksi jäetuna. Kas sa mõnikord vihastad ka?

Kui kaotada kriitilises olukorras enesevalitsus, ei ole sellest kasu kellelegi. Ei ole mõtet hakata muutma keerulisemaks olukorda, mis on kellegi jaoks nii raske. Ega see, kui hästi inimesed hakkama saavad, ei tulene

FOOKUS

sellest, kui karmi käega keegi on, vaid sellest, milline on süsteem, kuidas toimib omavaheline usaldus. Meeskond peab tervikuna toimima. Ja kui näeme ühte juhtumit, kus on libastutud, siis tuleb mõista, et see on üksikjuhtum, ning sellele tuleb reageerida adekvaatselt.

olnud. Sellised asjad jäävad neid lugusid tegevate ajakirjanike südametunnistusele, et kas üritatakse negatiivsest loost sõltumata olla objektiivsed või keeratakse vinti nii palju juurde, et tulemus ei tugine enam faktidele.

Peale viha on veel palju inimlikke emotsioone, näiteks solvumine. Näha telesaates oma pilti suurelt üle ekraani ja kuulda, et oled kuritegusid varjanud, on tõenäoliselt üsna ebameeldiv?

Üks teine lugu, mis meedias tugevalt vastukaja leidis, puudutab väikelinna Lihulat. Kohalikega rääkides näeme siin jälle, et tänaval hängivad noored võivad kogukonna turvatunnet mõjutada palju otsesemalt kui valdkonnad, mida riiklike prioriteetidena käsitleme.

Ei ole meeldiv. Eriti keeruliseks teeb selle olukorra, kui näed ja tunned, kuidas tajuvad seda sinu lähedased, need, kes on sulle tõeliselt kallid. Iseenda teadmine jääb ju alati, et sellist asja pole olnud, samuti nagu teistel asjaosalistel, kes teavad, mis oli ja mis ei

Jah, kindlasti ongi tavainimesel keeruline mõista politsei prioriteedina näiteks raske narkokuritegevuse vastast võitlust. Et mismoodi on tema tavaeluga seotud see, et kuskil mingid tüübid veavad narkootikume riigist riiki. Aga kuhugi see narkootikum lä-

heb, erinevad inimesed tarbivad selle ära. Tarbimiseks on vaja raha ja sealt jõuamegi vargusteni, sisselöödud autoaknani ja sõidukist varastatud kotini. Kui Tallinna kuriteoennetuse nõukogu ekspert seletab valju häälega, et tavainimesel ja raskel narkokuritegevusel ei ole mitte mingisugust seost, siis on piinlik. Kui ka endine kriminaalpolitseinik ei adu, kuidas need seosed toimivad, siis ei mõista seda ahelat ka tavainimene. Tulles hängimiste juurde tagasi, siis on need sagedasti väikeste kohtade probleemid, kus inimesed üksteist tunnevad. Mul on oma kogemus ajast, mil olin Põhja prefekt. Käisin korra aastas kõigis omavalitsustes. Enne vallajuhiga kohtumist läksin alati läbi kohalikust postkontorist, rääkisin postiljoniga juttu, mis tema näeb, küsisin poes müüjalt, mis probleemidest tema kuul-

FOOKUS

nud on. Jõudnud vallavanema juurde, oli mul tegelikust olukorrast pilt ees, lisaks muidugi ametlik statistika. Kui kohaliku omavalitsuse juhid hakkasid rääkima, et kuskil bussijaamas jõlguvad mingid noored ja häirivad teiste turvatunnet, sain öelda, et olge nüüd, te ju tunnete neid, aga vaatate ainult politsei otsa, kes peaks minema neid lapsi nuhtlema. Tuleb ise koos kogukonnaga arutada ja midagi ette võtta. Kogu aeg ootame, et tuleks keegi kuskilt väljast ja teeks asjad korda. Et kui politsei karistab kedagi, siis on korras. Ei ole! Jõlgutakse edasi, probleem jääb lahendamata. Üksteise otsa vaatamist on meie ühiskonnas liiga palju – sina pead seda tegema ja tema seda, aga mind ärge segage, elan siin rahulikult oma elu. Kas see, kui kohalik omavalitsus paigaldab oma vahenditest valvekaamerad või palkab näiteks turvamehe, on igati positiivne või on siin omad ohud?

Alati on olnud nii, et iga vallavanem tahab oma piirkonnapolitseinikku. Aastaid tagasi katsuti talle mobiiltelefon anda, kõned kinni maksta, osta valla raha eest talle kütust jne. See ei ole päris õige, politsei peab olema sõltumatu. Meenub üks linnapea, kes tuli jutuga, et annab prefektuurile nii mitu miljonit krooni ja löögu me selle eest kesklinnas kord majja. See aastaks pakutav summa oli vist umbes veerand prefektuuri igakuisest palgakulust, selle eest oleks pidanud kõik kesklinna probleemid lahendama. Mõeldamatu. Ütlesin linnapeale, et see on väga hea mõte, pange need miljonid õige kesklinna heakorda ja kõik läheb paremaks. Kui pole enam sellist kohta, et kas või otse Raekoja platsilt võid paari minutiga kaduda niisugusesse pimedusse, et pärast käekoti varastamist sind enam keegi ei leia ega kätte ei saa, siis see ongi koht, kuhu turvalisuse nimel kogukonna raha panna. Ma arvan, et see koht, kus politsei rebis end jõuliselt lahti kõigist sellistest rahastamistest, on väga murranguline. Kogukond peabki mõtlema lahendusi koos ja politsei saab siin aidata eksperdina. Saame anda nõu, kuhu raha suunata, aga mitte ise otseselt sellest rahast sõltuma.

Mida sa pead enda suurimaks õnnestumiseks peadirektorina ja mis on see, mis kripeldama jääb?

Kindlasti tunnen head meelt selle üle, et oleme hoolimata kõigest sihikindlalt ja tasakaalukalt seda organisatsiooni suutnud üles ehitada. Väga palju energiat on nõudnud ühtse ning tugeva tugistruktuuri käimalükkamine. Teise õnnestumisena näen seda, et masu suutsime üle elada ilma politseinikke koondamata. Olime teatud hetkel ikka väga keerulises olukorras. PPAsse üle tuues kellegi palka vähendada ei tohtinud, aga piisavalt raha selleks ei antud. Töökoha säilitamine oli parim, mida sel hetkel oma töötajaile garanteerida saime. Meil tuli seetõttu kõigil võtta palgata puhkuse päevi ja praegu tagasi vaadates olen veendunud, et see oli õige valik, kuna tagas meie inimestele töökoha ja sotsiaalsed garantiid. Eks kripeldama jääb see, et mingites asjades oleks soovinud jõudsamat edasiminekut, et see organisatsioon oleks kiiremini muutunud n-ö ühtseks löögirusikaks.

Kas PPA praeguses arenguetapis saaks täiesti väljast tulev inimene selle juhtimisega üldse hakkama?

Kindlasti saaks. Esmane ülesehitus on ikkagi praeguseks juba seljataga ning organisatsiooni selgroog on kandma hakanud. Palju paksu segadust ja raskust jääb minevikku ning uus juht saab päris mõistlikult platvormilt hakata edasi liikuma, et ehitada seda organisatsiooni nii nagu vaja, ühtse eesmärgi, ühtsete väärtuste nimel. Kõrvalt tuleval inimesel võib olla seda lihtsam teha, sest üks ühendamise raskusi oli kindlasti see, et peadirektor pärines ühest varasemast ametist. Sellises olukorras võid kas või köiel tantsida, aga seda kahtlust, et oled oma otsustes kallutatud, ikka maha ei raputa. Siseministeeriumi asekantsleri Leif Kalevi näol on olemas näide inimesest, kes on tulnud täiesti teisest valdkonnast.

Just. Ja ma tunnustan seda väga, kuidas ta on hakkama saanud. Koos temaga saabus tõsine murrang PPA ning Siseministeeriumi suhetesse.

Palju paksu segadust ja raskust jääb minevikku ning uus juht saab päris mõistlikult platvormilt hakata edasi liikuma, et ehitada seda organisatsiooni ühtse eesmärgi nimel. Praegu laiendatakse PPA peadirektori ametikohale kehtivaid tingimusi, et järgmiseks juhiks saaks kandideerida ka inimesed väljastpoolt sisejulgeolekuvaldkonda. Pead sa seda õigeks?

Politseijuhi puhul on väga oluline vältida organisatsiooni politiseerumise ohtu. Sestap on seda ametikohta sellisena hoitud, et ta ei ole päris avatud. Nüüd lüüakse uks väga selgelt lahti. Ma ei ütle, et see risk realiseerub, arvan, et kõigil praegustel juhtidel meie valdkonnas on piisavalt riigimehelikkust. Alati võime ju öelda, et kui mitte nemad täna, siis keegi teine homme. Niisuguste aspektidega peab arvestama. Et ei läheks nii, et panime kolm ametit kokku, saime valdkondade kaupa asemele neli uut ja mis see organisatsiooni juht siis nüüd muud ongi kui poliitik.

Leif on inimesena meeldiv, koostööle orienteeritud ning tajub adekvaatselt toimuvat ja langetab selle alusel mõistlikke otsuseid. Ta on näidanud, et väljast tulev inimene võib meie valdkonnas saada väga hästi hakkama. Mida soovitaksid järgmisele peadirektorile?

Kainet meelt ja külma närvi. Organisatsioon on keerukas, puutudes erinevatel tasanditel kokku väga suure hulgaga elanikkonnast, et mitte öelda lausa igaühega. Otsused, mis tuleb teha, tuleb kohati langetada väga kiiresti. Selleks peab olema närvi. Ja kindlasti tuleb hoida koos seda meeskonda, et erinevad valdkonnad töötaksid ühtse tervikuna. Martin Luige PPA kommunikatsioonibüroo juhataja

ÕHUKE RIIK

„Õhuke riik tähendab, et oleks vähem laua taga istuvaid ametnikke ja rohkem inimesi, kes tegelikku tööd teevad ja teenuseid pakuvad,“ ütleb Mart Laar.

ÕHUKE RIIK

Õhuke riik FOTOD: SCANPIX

nõuab mõtlemist, mitte laristamist Mart Laar on kindel, et kõik Politsei- ja Piirivalveameti inimesed väärivad enam motiveerimist, suuremat palka ning rahva tänutunnet. Usutluses kinnitab ta, et õhuke riik nõuab rohkem panustamist ja kaasamõtlemist.

aulvast revolutsioonist alates aktiivselt Eesti poliitikas osalenud ja seda paljuski oma ideede järgi kujundanud Mart Laar on pärast raske insuldi tagajärgedest taastumist naasnud tööle Riigikokku. Kohtume temaga Toompeal kabinetis, mille akendest avaneb vaade talve rüppe vajunud Kuberneri aiale ja Linda mäele. Ilm on väljas külm, aga Mardist kiirgab sõbralikkust, soojust ja heatahtlikkust. Kahekordne Eesti peaminister, üks pikemaajalise kogemusega tegevpoliitikuid on kohe valmis Radarile intervjuud andma. Lausa õhinasse satub ta siis, kui väljendan soovi rääkida politseinike tööst, õhukesest riigist ja valikutest, mida piiratud ressursside valguses tuleb teha. Mart Laar, kuidas tervis on?

Tänan küsimast, tervis läheb paremaks. Peab harjuma ja suutma selles seisus edasi minna. Talv on muidugi raskem, sest liikumine on keerulisem, aga kevadeks on juba suuremad lootused.

PPA loomisele on küllalt kriitikat tehtud. Inimesed on sattunud segadusse, sest ühe katuse all peavad töötama seni erinevaid funktsioone täitnud ametnikud. Kas sellise suure asutuse loomine oli üldse õigustatud?

Olgem ausad, ega siis need tööd nii erinevad ka ei ole. Lõpuks täidavad kõik ametnikud üht ülesannet: tagada inimeste jaoks meie riigi toimimine. Usun, et läheb aega, aga seda hakatakse pidama iseenesestmõistetavaks, et siseturvalisust saab tagada ühes asutuses, millel on ühised eesmärgid. Arvestades seda, et me oleme väikesed ja meie võimalused on üsna kasinad, et mitte öelda, et oleme vaesed, siis on see olnud õige otsus. Kas väike tähendab siis vaest ja suur rikast? Pean silmas riike.

Ei, kindlasti mitte. Me peame mõistma, miks me tegelikult küllalt vaesed oleme. Ja kui vaesed me oleme? See hinnang sõltub ju sellest, kellega me ennast võrdleme. Kui põhjanaabritega võrrelda, siis tõesti. Elu näitab, et rikkust tuleb meil tasapisi juurdegi. Praegu on nii, et oleme ainuke piirkond Euroopas, kes on jõukamaks muutunud. Mida öelda meie inimestele, kes teevad oma tööd täie hingega kellaajast sõltumata, kuid kellest osa kuupalk on vaid ühe rahakupüüri suurune? Mis on õigustus, miks peab seda tööd edasi tegema?

Selleks, et meie palgad oleksid sama suured kui põhjamaades, oleks meil tulnud 1939. aastal teha teistsuguseid otsuseid. See on küll ajalugu, aga paraku on see enam kui 70 aas-

ta tagune aeg ja tänapäev omavahel seotud. Vahepealsed aastad nõukogude võimu kujunesid meile erakordselt laastavaks. Neid tagajärgi lapime siiamaani. Seega on meie tänased võimalused kinni ajaloos.

Jah, nii see on. Aga ajalugu muuta ei saa, paraku. Saame ainult kiirendada meie jõukamaks saamist. On tulnud teha otsuseid, mis on olnud õige valusad. Kui oleksime teinud ainult rahvale meelepäraseid ja populaarseid otsuseid, poleks me täna seal, kus praegu. Aga mõelge, kui kiiresti me oleme muutunud, ka jõukuse poole. Niisiis tuleb meie võimalusi arvestades leida õiged eelistused ja juhtida raha sinna, kus see kõige hädavajalikum on.

Jah. Politsei tervikuna on kahtlemata üks Eesti Vabariigi prioriteet. Politsei on neist ametkondadest üks, kellega inimene puutub vahetult kokku, ning kes määrab ka Eesti riigi näo ja teo. Suhtlemine politseiga kujundab suhtumise oma riigisse ning riik peab politseid nii ka võtma ja seda tööd väärikalt hindama. Minu arvates on kolm elukutset meie jaoks kõige olulisemad ja see peab väljenduma selleski, kuhu riik oma raha suunab – need on politseinik, õpetaja ja arst, kes ühel või teisel kombel inimese eest hoolitsevad. Võib öelda, et politsei ei olegi kõige hullemas seisus, haridusvaldkond lööb politseid kahjuks negatiivses mõttes üle. Samal ajal ei tähenda see, et politseil ei oleks midagi juurde vaja. On küll vaja. Kuid selleks, et ajada poliitikat, mille kaudu saab politsei raha juurde, peab

ÕHUKE RIIK

Nii et prioriteedid, kuhu raha rohkem määrataks, tulevad elulistest vajadustest?

Just. Selle otsuse peavad ennekõike tegema Riigikogu ja valitsus. Neil on selleks volitus rahvalt valimiste kaudu. Suur roll on Riigikogul, kus need asjad selgeks vaieldakse. Näiteks on kinnipeetute arv Eestis olnud väga suur, seda arvu on vaja vähendada. Nii ongi need otsused tehtud, kuid on leitud, et kui karistused on läinud liiga leebeks, siis on vaja ka ümber otsustada. Aga PPA ametnike palk …

Politseiniku, piirivalvuri, iga PPA ametniku töö on hindamatu. Kes on selle elukutse valinud, see on enamasti teinud seda kutsumusest ja vajadusest teisi abistada. Loomulikult tahame poliitikutena, et majanduskasv jätkuks, ning selle kaudu soovime ka politseinike motivatsiooni tõhustada suuremate palkade kaudu. Keegi ei ole nii otsustanud, et politseinike palk kasvab ainult 2013. aastal, seda tuleb teha ka järgmistel aastatel. Ühiskond peab tervikuna jõukamaks saama, makse peab rohkem laekuma, siis saab ka ametnike motivatsiooni suurendada. Ega meil muud teed ei ole kui jõukamaks saada. Samas on selge, et meie väike riik jääb ikkagi küllalt õhukeseks, et ametnike suhtarv jääb väikeseks.

See õhukese riigi mõiste on lendu läinud, kuid tihti ei teata, mida see üldse tähendab. Õhuke riik tähendab, et oleks vähem laua taga istuvaid ametnikke ja rohkem inimesi, kes tegelikku tööd teevad ja teenuseid pakuvad. Kõik mõttetud kulutused, nagu esindusfunktsioonid ja liigne sära, tuleb maha hööveldada. Ametnikkond

FOTO: ARNO SAAR/OHTULEHT

ka politsei ise oma ametkonda kokku tõmbama. Väike riik nagu Eesti ei saa pidada üleval selliseid ametkondi nagu meie rikkamad naabrid. Kui mõelda, miks inimesed Eestis surevad või viga saavad, siis tegeleme ju siiamaani nõukogude aja tagajärgedega. Üks asi, mis meid eristab terves Euroopas, on liiklussurmad, õnnetused, inimesed hüppavad, kukuvad, põlevad surnuks. Järelikult tuleb sinnagi raha rohkem määrata, et neid õnnetusi ära hoida. See on kindlasti prioriteetne valdkond.

kipub alati kasvama. Tekivad uued ideed, uued vajadused; mida rohkem midagi kontrollitakse, seda rohkem on vaja ametnikke. Aga iga ametnik maksab ja see võtab ära mõne teise ametniku töökoha, kes tegelikult inimestele teenuseid osutab. Õhuke riik on meie endi teha, oma rumalused tuleb meil endal üle vaadata. Muuta tuleb oma hoiakuid, oma suhtumist. Ühest küljest on üsna raske öelda ei kulutustele, mis teevad ametnike töö mugavamaks, ja esimese hooga tahaks ju teha kõik nii, nagu teevad rikkamad riigid. Aga meil peab olema südant ka ei ütelda. Politseis võib see ei tähendada ka seda, et mõni asi, mida inimesed meilt ilmselgelt ootavad, jääb tegemata, nt vargused uurimata.

Õhuke riik nõuab mõtlemist, pidevat mõtlemist. Tihtipeale tuleb inimestele rohkem rääkida nendest kulutustest, mis tunduvad inimestele liigse laristamisena, aga samaaegu on riigile möödapääsmatud. Alati on nii, et kui ühele asjale kulutatakse, siis teisele asjale enam raha ei jätku. Siis tuleb olla kiire ja mobiilne, et oma tegevus ümber sättida. Muidugi peab politsei tegelema inimese murega, mis on inimesele oluline. Milline on sinu kokkupuude politseiga ja kui turvaliselt sa ennast oma kodutänaval tunned?

Ma ei olegi politseiga kokku puutunud. See on ju hea ning näitab, et seaduskuulekana pole mul selleks vajadust olnud. Tänaval olen ikka liikunud vabalt ja rahulikult. Kui politseinikke näha on, tekib alati kindel

ja turvaline tunne. Minu tuttavate seas on politseinikke ning olen neile alati öelnud, et see on austusväärne amet. Pärast pronksiööd sai minustki abipolitseinik. Tunnen politseinike vastu suurt austust ja samaaegu kindlust, et politseis töötavad õiged ning väärikad inimesed. Tegelikult on kõik inimesed, kes Eesti riiki ühes või teises funktsioonis PPAs teenivad, austust väärt. Võtame või kodakondsus- ja migratsiooniametnikud, kelle tööst sõltub nende inimeste suhtumine meie riigisse, kes elamisluba või kodakondsust taotledes või passi vahetades riigiametnikega suhtlevad. Juba väike möödalaskmine võib tekitada suure ja mõttetu tormi ning pahameele. Või piirivalvur piiripunktis, kes on meie riigi esimene visiitkaart, kui meile külla tullakse. Tänapäevases maailmas ongi suhtumine ja suhtlemine keerulisemad kui mingite reeglite järgimine ning nende järgi talitamine. Riigiteenija on ennekõike suhtleja, nii nagu tema suhtleb meie inimestega, nii suhtleb riik oma rahvaga. Mida soovid meie inimestele järgmiseks aastaks?

Soovin kõigile PPA inimestele jõudu ja head teenistust! Ja kindlasti suuremat lootust, Eesti riik areneb ju koos meiega. Kõik need ülesanded, mida te täidate, on äärmiselt tähtsad. Kui mõningad ülesanded riigil tulevad ja lähevad, siis politsei on ja jääb. Sellest ei saa kuidagi mööda. See töö, mis on tehtud, on kulda väärt. Priit Põiklik PPA kommunikatsioonibüroo peaspetsialist

UURIJAD

FOTOD: ILMAR KAHRO

Kasvava kuhja otsas See, kui palju on ühel uurijal käes kriminaalasju, ei ole politseis asi, millega teiste ees uhkustada. Ühel on neid 200, teisel 5. Ületunde teevad suure tõenäosusega mõlemad.

len Kristel Selgeveeriga seisnud ennelõunal Tallinna vangla pääslas juba ligi pool tundi. Iga paari minuti tagant viskab ta seinakellale veidi äreva pilgu. Selgeveer on Põhja prefektuuris uurijana töötanud seitse aastat, tema lahendada on kesklinna ja Põhja-Tallinna keerulisemad isikuvastased kuriteod, lihtsamas keeles peksmised, röövimised ja ähvardamised. Tema Kolde puiestee kabinetis ootab 19 veel lahendamata kuriteo

toimikut. Täna on Selgeveer saanud tegelda neist ühega. Tegelikult on see üks kuritegu võtnud suure osa tema viimastest nädalatest, enamik teisi asju ootab kannatlikult oma järjekorda. See on paratamatus, mida on eelkõige kannatanuil keeruline mõista. Lõpuks vabaneb vangla eeluuritavate osakonnas üks tuba. Kohtume mehega, kellega Selgeveer on viimastel nädalatel ohtralt kokku puutunud. See mees ronis oktoobri esimesel päeval

vanalinnas akna kaudu hotellituppa ning püüdis varastada toas magava turisti asju. Kannatanu ärkas, tekkinud rüseluse käigus lõi kurjategija mitu korda turisti ning pani asjadega jooksu. Jälitustööga saadi kuriteos kahtlustatav 31aastane Deniss ligi kuu aega hiljem kätte ja võeti vahi alla. Kuna tabamise järel saadi temalt kätte paarsada eurot sularaha ja mitu mobiiltelefoni, tahab Selgeveer need täna

UURIJAD

Vanemuurija Kristel Selgeveeri menetluste arv kõigub üldiselt 18 ja 25 vahel.

arestida, et kannatanu saaks vähemalt osa tekitatud rahalisest kahjust tagasi. Kahtlustatavale on vaja seda otsust tutvustada ning võtta allkiri, seepärast uurija vanglasse sõitiski. Deniss kirjutab paberitele alla uurijale otsa vaatamata, ta ei küsi ühtki küsimust. Ootame pisikeses umbses ruumis kaua ametnikku, kes kahtlustatava kambrisse tagasi viiks. Uurija loeb pabereid, kahtlustatav hoiab pilku maas.

2 5

Kamba peale 1500 kuritegu aastas Suurem osa uurija päevast möödub arvuti taga või jaoskonna ülekuulamistubades. Seda, kui palju on kriminaalmenetlust korraldades vaja teha paberitööd, on raske sõnadesse seada. Ühe uurija kirjutatud toiminguprotokolle ei jaksa keegi kokku lugeda. Uurija on ka vilunud köitmise, nummerdamise ja sisukorra koostamise spetsialist. Majast väljas käiakse aga ennekõike üle kuulamas, tihti arestimaja ja vangla marsruudil, samuti läbiotsimistel ning kahtlustatavate ütluseid olustikuga seostamas. Tihti sõidavad uurijad maakohtadesse ise inimesi üle kuulama. Kannatanutel ja tunnistajatel pole paraku alati raha ega tervist, et jaoskonda tulla. Kesklinna isikuvastaste kuritegude

Vanemuurija Kristel Selgeveeri kriminaalasjad ■ ■ ■ ■ ■ ■ ■ ■

KarS § 263. Avaliku korra raske rikkumine KarS § 118. Raske tervisekahjustuse tekitamine KarS § 404. Süütamise katse, § 120. Ähvardamine KarS § 274. Vägivald võimuesindaja ja avalikku korda kaitsva muu isiku suhtes KarS § 199. Vargus KarS § 137. Eraviisiline jälitustegevus KarS § 121. Kehaline väärkohtlemine KarS § 200. Röövimine

teenistuses töötab 15 uurijat ja 9 jälitajat. Uurijatel gruppe pole, jälitajatel on. Kamba peale on nende lahendada ligi 1500 kuritegu aastas. Uurimisjuht peab vastutama selle eest, et uurijad oleksid võrdselt koormatud. See ei tähenda, et kõigil peaks olema võrdne toimikute arv. Ühes menetluses võib olla mitu episoodi, samuti ei saa uurimismahu poolest võrrelda ühe episoodiga selget perevägivallajuhtumit ning relvastatud juveelipoeröövi. Selgeveeri menetluste arv kõigub üldiselt 18 ja 25 vahel. 19 toimikut, mis Selgeveeri kappi täidavad, on kolleegidega võrreldes pigem väiksem arv. Viimase aasta jooksul on Põhja prefektuuris oluliselt kasvanud perevägivallajuhtumite menetlemiste arv. Selgeveeri kolleegid räägivad, et seda on väga selgelt tunda ka töökoormuses. Jääk on suurenenud, keskeltläbi on uurija laual 30 kriminaalasja, menetlusaeg pikeneb – kõike seda uurijate vähenemise taustal. Selgeveeri praegust nn portfooliot paragrahvide järgi lahates saab tavatult huvitava ja kirju koosluse: raske tervisekahjustuse tekitamine, süütamine, võimuesindaja ründamine, röövimised, kehalised väärkohtlemised, eraviisiline jälitustegevus, vargused, avaliku korra raske rikkumine. On selge, et kõigi asjadega pole võimalik pidevalt tegelda. Kuidas seada prioriteete olukorras, kus iga kannatanu

UURIJAD

jaoks on tema vastu tehtud kuritegu arusaadavalt kõige tähtsam?

Neli kuud tugeva toimiku koostamiseks Üsna kindel rusikareegel on, et menetlus, mille raames võetakse kahtlustatav vahi alla, on prioriteetsem. Põhjuseks on seadused: üldjuhul tohib kuriteos kahtlustatavat vahi all hoida kuni kuus kuud. See tähendab, et poole aastaga on vaja materjal teha kohtukõlblikuks, vastasel juhul peab riskima sellega, et vahi all hoidmise aeg võib lõhki minna ning tõenäoline kurjategija putku panna. Kuna nii isekad uurijad siiski ei ole, et kõik kuus kuud endale võtta, on üldine tava, et nelja kuuga peab uurija asja saatma prokuratuuri. Erikokkuleppel on võimalik tähtaegadega mängida. Ent neli kuud tugeva toimiku koostamiseks ei ole just kuigi palju. Kahtlemata on prioriteetsemad need kriminaalasjad, kus on näha selget käekirja, kahtlustatav ei ole tabatud ning on näha, et toimepandud kuriteod on sarnased. Prioriteedi määramisel võib mängida rolli seegi, kui inimesel, kelle kohta on uurijal näiteks ühe episoodiga kriminaalmenetlus, on hingel teisigi patte, mida on menetlenud teised uurijad. Kui niisugune asi on prokuratuuris ning prokurör soovib selle episoodi menetlusele külge liita, peab seda toimikut teistest kiiremini kasvatama. Lõppude lõpuks mängib prioriteedi seadmisel rolli ka uurija aastatega tekkinud kõhutunne. Peale kõhutunde tekitavad aastad ka paksu nahka. Kuigi kannatanute tänu on sellel tööl tihti üks peamisi motiveerijaid, tuleb sealtpoolt valusat kriitikatki. „Algusaegadel mõtlesin vahel, et lähen kohe koju nutma. Nüüd erilisi emotsioone, vähemalt nii tugevaid, enam ei teki,“ ütleb Selgeveer. „Kas ütled vahel telefonikõnele vastates ausalt, et vabandust, sinu asi praegu ootab ja on järjekorras üheteistkümnes?“ küsin viimaks. „Ei, nii ei ütle kunagi. Ikkagi, et menetlus käib ja jätkuvalt uurime seda kuritegu. Tegelikult uurime kriminaalasju ikkagi paralleelselt. Sellist asja, et sätime kriminaaltoimikud järjekorda, mida kavatseme menetleda kümnendana, üheteistkümnendana, sellist asja meil ei ole,“ sõnab ta. Ilmar Kahro Põhja prefektuuri pressiesindaja

Vanemuurija Jekaterina Burenkova lahendada on näiteks jalgrataste, kottide ja mobiiltelefonide vargused.

Iga lahkuv töötaja tõstab teiste kolleegide koormust Varguste uurija sõnul on paljude esialgu kuriteona tundunud asja de taga tegelikult arusaamatus; politsei täidab siis pahatihti suh tekorraldaja rolli.

Põhja prefektuuri varavastaste kuritegude talituses töötab 63 uurijat ja 34 jälitajat. Kokku on nende menetleda üle 20 000 kuriteo aastas. Erinevalt isikuvastastest kuritegudest ei jagata siin pimedaid asju uurijate vahel ühtlaselt laiali. Rahumäe jaoskonnas töötab näiteks ühes kabinetis kolm uurijat, kelle menetluses on 800 kriminaalasja Tallinna ja Harjumaa kohta. See arv ei ole trükiviga. On üsna selge, et kui materjal sinna kabinetti jõuab, siis kohtulahendit sellele ei tule. Kui need n-ö pimedad asjad jagataks ühtlaselt kõigi uurijate vahel laiali, ei jääks valgetel uurijatel menetluste lõpetamiste kõrval aega kuritegusid uurida. Lasnamäel Vikerlase tänaval on varavastaste kuritegude uurija Jekaterina Burenkova laual 29 kriminaalasja. Burenkova on politseikeeles pigem valgete asjade uurija. Nende üksuses on nii uurijad kui ka jälitajad jagatud kolme rühma: tinglikult öeldes korterivarguste rühm, asutustest varguste rühm ning üldrühm. Burenkova kuulub neist viimasesse. Tema uurida on näiteks jalgrataste, kottide ja mobiiltelefonide vargused. Burenkova on praeguses ametis

olnud kolm aastat, enne seda töötas ta jälitajana. „Koormus on kasvanud. Inimesi on ära läinud ning see annab tugevalt tunda. Kui vanasti olin valves kaks korda kuus, siis nüüd tihti kolm,“ räägib ta. Eriti suureks läheb koormus puhkuste ajal, töö juures veedetud õhtud on siis täiesti tavapärane nähtus. „See töö on põnev. Huvitavaid karaktereid on nii kannatanute kui ka kurjategijate hulgas,“ ütleb uurija, kelle n-ö lemmikkurjategijate hulka kuuluvad näiteks varastatud asjade kokkuostjad. „Nad on täiesti teistsugused, nende mõttemaailm on teine,“ lausub ta. Kogenud kokkuostjad on tipptasemel logistikud ning nende käes varastatud kaup naljalt niisama ei seisa. Burenkova meenutab juhust, kus hommikul kell 8 Tallinnas varastatud jalgratas saadi kätte õhtul kell 17 Tapal. Vahepeal oli jalgratast kolm korda edasi müüdud. Burenkova menetluses on olnud palju kriminaalasju, kus pärast viie-kuue inimese ülekuulamist on lõpuks saanud selgeks, et vargust ei ole toime pandud ning tegu on arusaamatusega. „See, et inimesed pöörduvad pooltsiviilvaidlustega politseisse, on täiesti tavapärane. Ja ega seda ei saa ju pahaks panna,“ ütleb Burenkova. Ta arvab, et inimesed on ajaga muutunud, silmast silma suhtlemisele eelistatakse kirjalikku vestlust. Arusaamatused on niimoodi kerged tekkima.

Iga päev üks ületund Uurijail ja jälitajail pole tavaks ületunde kokku lugeda. Viimati registreeriti ühe üksuse ületunnid kahe aasta eest. Põhja prefektuuri narkokuritegude talitus koosnes siis 28 inimesest ning kamba peale tegid nad aastaga 6008 ületundi,

mille eest lisaraha ei maksta. Kuigi ületunnid jagunevad ebaühtlaselt, siis, jagades koondarvu inimeste arvuga ning tööpäevadega, saame tulemuseks, et keskeltläbi tegi iga töötaja iga päev ühe ületunni jagu tööd.

MÕTE

Philippe Jourdan FOTO: ARTUR SADOVSKI

„Töö on väärtus iseenesest“ Ka professionaalid väsivad, tunnevad tüdimust ja ükskõiksust, mis loob pinnase süvenematuseks ning eksimusteks. Miks see nii võib olla ja mida tähendab üldse oma töö väärtustamine ning missioonitunne, arutleb roomakatoliku piiskop Philippe Jourdan esimesel advendinädalal.

äen väsimuse ja süvenemisest tulenevate eksimuste taga kaht peamist tegurit. Esimene on pidevalt õhus olev kangelastegude ootus. Kangelaseks olemine ei saa olla püsiv seisund. Ei saa nõuda inimestelt lakkamatut kangelaslikkust, et nad teeksid väga palju tööd väga väikse palgaga ja üksinda, kuigi tööd oleks viie jaoks. See on juhi tarkus näha piisavalt vara olukordi, kus peab pinget vähendama. Ei maksa imestada, et inimene, kellelt kogu aeg palutakse üle jõu käivat pingutust, murdub või ei käitu õigesti. Teine aspekt seisneb missioonitundes, mis tähendab teiste inimeste teenimist. Kui inimene teeb oma tööd armastuse ja pühendumusega, siis muutubki töö selle kaudu väärtus-

likuks. See ei ole oma töö idealiseerimine, vaid mõistmine, et inimeste teenimine muudabki töö väärtuslikuks hoolimata sellest, et palk on väike, tulemused ei rahulda, ülemus ei mõista ja kliendid on tujukad. Isegi kui asjad ei muutu, on inimese töö tähtis, sest ta teenib inimesi. Tuleb mõista, et töö ei ole väärtuslik ainult tulemuste pärast. Ma ei ütle, et tulemused ei loe, kuid inimene peab tundma, et tema töö on väärtus iseenesest ja sellepärast, et ta pühendub teiste teenimisele. Sageli on nii, et tulemused hakkavad just siis paranema. Kui inimene arvab, et tema töö väärtus seisneb ainult tulemustes, mida ta saavutab, siis kaotab ta üsna pea motivatsiooni, sest tulemused ei ole kunagi küllalt head, need ei sõltu alati meist ja

lõpuks inimene tunneb, et sellel, mida ta teeb, ei ole mingit tähtsust. Tähtis on näha, et töö ei ole ainult vahend, et midagi saavutada, vaid väärtus iseenesest. Apostel Paulus on öelnud, et armastus ei hääbu kunagi. Kui inimene teeb oma tööd armastusega, siis ei hääbu see hoolimata ülemuste ja klientide käitumisest. Ka mina pettuksin lõpuks, kui ootaksin vaimulikuna üksnes inimeste tänulikkust ja tunnustust. Jutustan loo, mis juhtus minu sõbraga Moskvas, kus toimus konverents, millest ta osa võttis. Ta läks garderoobi ja andis oma mantli riidehoidjale. Tema mantel oli seestpoolt katki kärisenud. Kui ta oma mantlile järele läks ja hotelli tagasi jõudis, avastas ta, et see proua oli õmmelnud tema mantli terveks. See lugu õpetab, et igaüks võib vaadata oma tööd teisiti, teatava väärikusega. Niisuguse suhtumisega inimesed on imetlusväärsed, sest nad väärtustavad oma tööd sellele vaatamata, et see võib olla igav ja vähe tähtis. Isegi koristaja saab oma tööd väärtustada, sest see on niisama väärtuslik kui Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori töö. See

MÕTE

võib olla lihtne, kuid kindlasti mitte tähtsusetu. Kui ei ole voorusi, siis missioonitunne ei püsi. Voorused on inimese sees peituv potentsiaal, mis saab reaalsuseks tegudes. Voorused arenevad heade tegude kordamisega. Voorusi on neli: arukus, tugevus, õiglus ja mõõdukus. Neile vastanduvad teadmatus, nõrkus, õiglusetus ja mõõdutus. Iga inimese sees on mõlemad poolused olemas ja seda peab arvestama. Inimene ei muutu kunagi ideaalseks. See ei tähenda, et me oleksime rikutud, vaid seda, et me oleme haavatavad. On selge, et inimene on ekslik. Täiuslikkust ei ole siin maailmas olemas. Inimene üldiselt teab, mis on õige ja mis vale, kuid konkreetses olukorras on seda keeruline näha. Inimesed on justkui pimestatud olukorrast, milles nad on. Kui inimene ka näeb, kuidas oleks õige käituda, siis ei pruugi ta leida jõudu selle saavutamiseks. Kuid missioonitunne ja südamega inimeste teenimine vähendavad kindlasti tahtlike vigade tegemist. Me kõneleme väärtustest, kuid sellest rohkem vajame me voorusi. Väärtused on justkui eesmärk, kuhu

Kui ei ole voorusi, siis missioonitunne ei püsi. Voorused on inimese sees peituv potentsiaal, mis saab reaalsuseks tegudes. tahame jõuda, aga ei pruugi. Voorused on aga iga inimese sees olemas. Ei piisa väärtuste sisendamisest, inimesed peavad arendama enda sees peituvaid voorusi, millele väärtused saavad tugineda. See, milliseks kujuneb töine õhkkond, sõltub palju juhist. Juhtidel tuleks vaadata, kuidas nad iga inimesega oma meeskonnast suhtlevad ja käituvad. Kas inimesed on tema jaoks nagu numbrid või osa töisest perekonnast? Kas juhi ees on tema inimesed või kõigest alluvad? Võimalik, et probleemid tekivad seal, kus juht on oma alluvatest kaugel ning meeskonnas ei ole perekondlikku tunnet, tuntakse vähe huvi oma inimeste ja nende perekondade vastu, kui alles jääb pelgalt tulemuste nõudmine. Mõelgem, kuidas

me kõneleme oma tööst noortele inimestele, neile, kes alles tööle tulevad. Kuidas me neile seda tööd tutvustame, missioonitundest ja inimeste teenimisest räägime? Kuidas väljendame seda, mis seos on oma töö väärtustamise ja tulemuste vahel? Räägin lõpetuseks loo ühest äsja ametisse asunud Prantsusmaa välisministrist, kes oli lõpetamas oma esimest tööpäeva ja soovis enne koju minekut veel oma tööruumid läbi jalutada. Korraga kuuleb ta, et keegi teeb koopiad. Ta astub tuppa ja näeb üht eakat daami koopiaid tegemas. Välisminister küsib: „Mida teie, proua, siin nii hilja veel teete?“ Naine vastab: „Aga härra, ma teen Prantsusmaa välispoliitikat!“ Kuigi tema töö oli üksnes koopiate tegemine, oskas ta seda hinnata. Meie töö ei pruugi olla midagi erakordset, kuid kindlasti on see osa millestki suuremast, millele me kaasa aitame. Philippe Jourdani mõtted pani kirja Helin Vaher PPA kommunikatsioonibüroost

USALDUS

Usaldus algab pisiasjadest Sisejulgeoleku organisatsioonist rääkides oleme alati rõhutanud selle usaldusväärsust elanikkonna hulgas. Usaldust peetakse üheks võtme teguriks kodanikuühiskonna toimimises ning kogukonna tegevuses osalemises. Nii on ka Politsei- ja Piirivalveamet teinud tööd selle nimel, et pälvida kogukonna usaldus, ning mõõdab igal kuul elanike hinnanguid organisatsiooni usaldusväärsuse kohta.

olitsei usaldusväärsus Eesti elanike hulgas on paarikümne aastaga märkimisväärselt suurenenud: 31%-lt 1995. aastal 83%-ni 2012. aastal (joonis 1). Seda võib seletada Eesti riigi arenguga, üldise heaolu paranemisega, kuritegevuse vähenemisega, elanike turvatunde suurenemisega jmt iseseisvuse taastanud Eestis aset leidnud demokraatlike protsessidega. Ühendorganisatsiooni loomise järel jaanuaris 2010 mõõdeti Politseija Piirivalveameti usaldusväärsuseks 87% (joonis 2). Usaldusreiting 85% piirimail püsis selle aasta suveni. Kui 2010. ja 2011. aasta keskmine usaldus oli 86%, siis 2012. aasta 11 kuu keskmine on 83%. See tekitab küsimuse, kas meil on põhjust muretseda. Kas viimasel ajal suurt avalikku tähelepanu pälvinud sündmused mõjutavad organisatsiooni usaldusväärsust? Kas ühendamise mõjud annavad alles nüüd tunda? Või ei tasu mõneprotsendilises languses näha kuigi suurt probleemi? Selle aasta 11 kuu keskmist usaldusreitingut mõjutavad ennekõike novembrikuu küsitluse tulemused, mille kohaselt usaldas Politsei- ja Piirivalveametit 73% elanikkonnast. Tähelepanu väärib asjaolu, et kui siiani oli mitteusaldajaid elanikkonna hulgas veidi enam kui kümnendik, siis kasvas

novembrikuus mitteusaldajate osakaal peagu veerandini (joonis 2). Säärast märkimisväärset vähenemist võib seletada ilmselt ennekõike nn mõõdiku skandaaliga, mis pälvis suurt avalikku tähelepanu. PPA usalduse kohta küsiti inimestelt 8.–24. novembrini ja täpselt neil päevil oli kõigi päevalehtede esikaanel ning televisiooni õhtustes uudistes kesksel kohal politsei just negatiivse poole pealt. Võime pikalt arutleda selle üle, kas ja kuivõrd mõjutavad meediakajastused pikemas plaanis organisatsiooni usaldusväärsust, kuid praegusel juhul oli tegemist teemaga, mis riivas elanike õiglustunnet. Õiglane kohtlemine on üks olulisemaid tegureid, mis määrab inimeste suhtumist õiguskaitseorganeisse. Lisades siia aja, sest selgelt negatiivse fooni taustal küsiti avalikkuse hinnangut organisatsiooni usaldusväärsusele, on ilmselt seletatav novembrikuu usaldusreitingu järsk vähenemine.

Institutsionaalne usaldus Sotsiaalteadlased on ühiskonnas toimuvaid protsesse seletades aastakümneid kasutanud usalduse mõistet. Uurijad on mõistnud ja uurinud usaldust mitmel viisil. Üldiselt võib usalduse

mõiste käsitlemisel tuua esile kolm tasandit: sotsiaalne ehk inimestevaheline usaldus, institutsionaalne usaldus ning usaldus kui avalik hüve, mis kätkeb endas ka erinevaid kultuuriaspekte. Üks tänapäeva usalduse uurijaid, Poola sotsioloog Piotr Sztompka (1999, Arvisto 2010 kaudu) on mõistnud institutsionaalse usalduse objektina organisatsioone, mille raames tegevused ja suhtlusaktid teoks saavad. Paul Stoneman (2008, Arvisto 2010 kaudu) on rõhutanud, et usalduse puhul on olulise tähtsusega see, kas usaldaja tunnetab, et usaldatav organisatsioon tegutseb kooskõlas tema ootuste ja huvidega. Huvide kõrval on tähtis ka asjatundlikkus ja varasem käitumine, mis kõik kokku moodustavad aluse usalduse tekkeks. Institutsionaalse usalduse uurimisel on erinevaid lähtekohti. Ühelt poolt arvatakse, et iga organisatsiooni taga on alati konkreetsed inimesed ja seega usaldatakse lõppkokkuvõttes ikkagi teisi inimesi. Teiselt poolt leitakse, et rolli mängivad usaldusotsuseid langetavate indiviidide huvid, mitte aga tingimata indiviidid ise. Ühes on aga uurijad ühel meelel: ühiskondlikud institutsioonid vajavad oma ülesandeid täites usaldust. Kanada McGilli ülikooli professor

USALDUS

Eelnevast lähtudes võib öelda, et usaldushinnangu puhul on määrav see, mida ootab indiviid institutsioonilt, ning eri institutsioonide puhul kerkivad esiplaanile erinevad aspektid. Näiteks võib presidendi ja valitsuse usaldamisel esile tuua nii vastava institutsiooni kui ka isiku. Meedia võimendab säärast käsitlust, kasutades pidevalt väljendeid Ansipi valitsus, Reformierakonna võim vmt. Politsei puhul ei räägi seevastu keegi Küüdi politseist või Aegi politseist. Usaldushinnang politseinikele on ennekõike seotud nende tegevusega – kuidas tehakse menetlustoiminguid, kuidas

FOTO: PRIIT TUUNA

Dietlind Stolle ja Göteborgi ülikooli professor Bo Rothstein (2003, Arvisto 2010 kaudu) on eristanud kahte tüüpi riiklikke institutsioone: 1) esindusfunktsiooniga/valitavad institutsioonid (parlament, parteid), mille puhul kehtib seos poliitilise eelistuse ja usalduse vahel; 2) (avalikku) poliitikat ellu viivad institutsioonid (politsei, kohtusüsteem, sotsiaalsüsteem), mille puhul on usalduse kujunemisel tähtsam kogemus ja veendumus, et tegemist on erapooletult, õiglaselt ning ausalt toimivate institutsioonidega.

Kõik me loome iga päev oma tööd tehes usaldust ning mida professionaalsemalt ja pühendunumalt me oma tööd teeme, seda suuremad on eeldused pälvida kogukonna usaldust.

USALDUS

koheldakse kannatanuid, kui kiiresti tabatakse korrarikkujaid jne. Vähem tähtis ei ole politseinike käitumine konkreetses olukorras.

Kuidas mõõdetakse usaldust? Enamasti mõõdetakse usaldust erinevate ühiskondlike institutsioonide (Riigikogu, politsei, valitsuse, kohtute, parteide) vastu terviklikuna ja ühe küsimuse raames, ühesugusel skaalal, interpreteerides eri institutsioonidele antud usaldushinnanguid sarnastest alustest lähtuvalt. Nii on Eestiski uuritud eri institutsioonide usaldusväärsust alates 1990. aastaist, mil avaliku arvamuse uuringud hakkasid taas levima. Turu-Uuringute ASi igakuine küsitlus hõlmab kokku 1000 Eesti elanikku vanuses 15–74 eluaastat. Valiku esimeses etapis leitakse 100 valimipunkti tervest Eestist ning teises etapis igas valimipunktis konkreetsed intervjueeritavad. Aadressi valikul rakendatakse lähteaadressi meetodit, mille puhul antakse igale küsitlejale ette juhuslikult valitud aadress, kus küsitleja teeb esimese intervjuu. Edasi liigutakse kindla sammu alusel (nt iga teine

Uurija Stephen D. Mastrofski sõnul on väga vähesed politseijuhid kaotanud oma koha selle pärast, et kuritegevus kasvab, küll on tõenäosus kahjustada politsei mainet, kui ei suudeta oma tegevusega vastata elanike ootustele. korter või maja), et tagada valikusse sattunud elupaikade juhuslikkus. Vastaja valikul rakendatakse nn noorema mehe reeglit, mis näeb ette, et esimesena palutakse intervjuud noorimalt kodusolevalt meesterahvalt, kes on vähemalt 15aastane. Kui mehi kodus ei ole, eelistatakse noorimat naist. Säärane valikumeetod annab neile küsitletavate kategooriaile, keda on vähem tõenäoline kodust leida (eelkõige noored inimesed ja mehed), lisašansi valimisse sattuda. Samuti rakendatakse vastaja valikul vanuselisi kvoote. See

tähendab, et igas valimipunktis küsitletakse maksimaalselt kaks 60–74aastast inimest. Nii saavutatakse sugude ning erinevate vanuserühmade parem esindatus valimis. Küsitlus korraldatakse vastajate kodudes silmast silma intervjuuna. Uuringus kasutatav küsimus on: „Mil määral Te usaldate järgmisi Eesti riigi ja rahvusvahelisi institutsioone?” PPA kohta kõlab küsimus nii: „Mil määral Te usaldate Politsei- ja Piirivalveametit?“ Vastusevariandid on: täielikult usaldan, pigem usaldan, pigem ei usalda, üldse ei usalda, raske öelda. Politsei- ja Piirivalveameti kõrval küsitakse elanike hinnanguid Päästeameti, kaitseväe, Kaitseliidu, Maksu- ja Tolliameti, Riigikontrolli, õiguskantsleri, Eesti Panga, kohtu, Riigikogu, valitsuse, presidendi, erakondade, NATO, Euroopa Liidu, kohalike omavalitsuste, mittetulundusühingute, ametiühingute, kiriku ja ajakirjanduse usaldusväärsuse kohta. Mitu uurijat on öelnud, et niiviisi ei võeta arvesse vastajate tegelikke arusaamu usaldusest või ka küsitavast institutsioonist. Erinevad institutsioonid loetakse inimesele ette ja süvenemiseks ei pruugi olla aega. Samuti ei võimalda säärane küsitlusmeetod

USALDUS

usaldust mõjutavaid asjaolusid võime üksnes aimata.

FOTO: PRIIT TUUNA

Usaldust mõjutavad asjaolud

leida täpsemaid selgitusi institutsionaalset usaldust mõjutavate tegurite kohta ning teha põhjuslikke järeldusi. Põhjuslikumate järelduste tegemiseks on vaja arvesse võtta märksa rohkem tunnuseid (küsimused näiteks politsei arengu kohta, töö kohta erinevates valdkondades, turvalisuse tagamise ja käitumise kohta jne). Me näeme küll usaldusreitingu muutumist ajas ja võrdlust teiste institutsioonidega, kuid

Stephen D. Mastrofski (1999) sõnul on väga vähesed politseijuhid kaotanud oma koha selle pärast, et kuritegevus kasvab, küll on tõenäosus kahjustada politsei mainet, kui ei suudeta oma tegevusega vastata elanike ootustele. Niisiis on usalduse aluseks politseitöös ennekõike see, kuidas me tunnetame oma rolli ühiskonnas, kuidas oskame seda rakendada ja kuivõrd suudame sisendada elanikele turvatunnet. Paul Flanagan & Robert Johnston (2005, Rannama 2011 kaudu) on avalikku sektorit silmas pidades töötanud välja rahulolu ja usaldust käsitleva mudeli, mille järgi nähakse usaldust rahulolu eeldusena. Usalduslikkus ja poolehoid tekivad suuresti sellest, milline mulje on avalikkusel politseist: kas politsei teeb oma tööd hästi, kuidas politsei inimestega käitub ja suhtleb, kas usutakse, et politsei aitab, kas kuritegudest teatamisest on kasu jne. Ka Stephen D. Mastrofski (1999) hinnangul on inimeste rahulolu seotud sellega, kuidas kodanikku koheldakse, kuivõrd tähelepanelik ja hooliv politsei on, kuidas ta reageerib sündmustele, kuivõrd kompetentne ta on ning millised on tema kombed ja õiglustunne. Eelnevaid teoreetilisi lähtekohti kinnitavad möödunud aastal Justiits-

85 70

85 72

87 75

ministeeriumi tellitud ning Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE tehtud uuring „Kannatanud ja tunnistajad süüteomenetluses” ning 2011. aasta lõpus avaldatud Euroopa sotsiaaluuringu tulemused. Uuringus „Kannatanud ja tunnistajad süüteomenetluses” osales 242 inimest, kellest 56% olid kannatanud ja 44% tunnistajad. Uuringust selgus, et politseitööga on rahul 80% küsitletuist. Positiivse hinnangu põhjusena nimetati eeskätt politsei operatiivsust, professionaalsust ning head suhtumist. Politseiga rahulolematust põhjendati enamasti sellega, et juhtumiga ei ole piisavalt tegeldud, kurjategijaid ei ole tabatud ja/või nad ei ole saanud õiglast karistust. Üldist meelestatust õigussüsteemi suhtes näitab tõik, et kolmveerand uuringus osalenuist pöörduks sarnase juhtumi korral uuesti õiguskaitseasutuste poole. Süüdlase õiglase karistuse saamisesse usub aga 61% vastanuist. Euroopa sotsiaaluuringu tulemuste põhjal (Salla 2012) usaldab politseid 64% küsitletuist. Uuring kinnitab, et usaldus organisatsiooni vastu sõltub sellest, kuidas politsei inimesi kohtleb. Politseinikega kokkupuutunuist jäi politseipoolse kohtlemisega rahule 73% vastanuist. Selgub, et üldiselt suhtub Eesti politsei inimestesse austusega ning käitub õiglaselt. Samal ajal arvas 41% küsitletuist, et politsei annab selgitusi pigem harva ja need, kellele selgitusi ei anta, ei usu ka õiglusesse 88 80

88 81

61 46

31 23

0 1995

1997

1999

2001

2003

2005

2007

2009

2010

2012 11 kuud

 politsei  piirivalve  Politsei- ja Piirivalveamet Joonis 1. Usaldus (täielikult + pigem usaldan) aastate kaupa protsentides. Enne 2010. a: Mil määral Te usaldate politseid; piirivalvet? Alates 2010. a: Mil määral Te usaldate Politsei- ja Piirivalveametit? Allikas: Saar Poll (1995–2000); Turu-uuringute AS (alates 2001. a veebruarist)

USALDUS

89 87 86 87 86 86 87 88 87 86 87 86 85 85 85 84 84 85 83 85 83 84 85 84 84 85 85 84 85 82 81 81 79 77 77 76 75 76 76 74 73 74 74 73 74 74 73 73 73 72 72 71 71 71 72 71 70 71 69 69 70 68 66

36 23 18

14 14 14 14 13 13 14 15 13 13 13 14 13 13 12 13 11 11 12 11 12 11 11 12 10 11 12 10 12 9 8

0 2010

2011

2012

 täiesti/pigem usaldab  saldo  pigem/üldse ei usalda Joonis 2. PPA usaldusväärsus ja usaldussaldo protsentides. Allikas: Turu-Uuringute AS

FOTO: MATI TINT

ega erapooletusesse. Et üldine usaldus politsei vastu avalduks inimeste käitumises ning kuriteoohvrid pöörduksid politsei poole, peab politsei oma töös olema tulemuslik ning pöörama tähelepanu suhtlemisele. Elanike hinnanguid politsei tööle, tegutsemise tulemuslikkusele, suhtlemisoskusele ja muule on politseisüsteemis uuritud alates 2001. aastast ning hinnanguid piirivalvurite tööga rahulolule alates 2010. aastast. Võib öelda, et elanike rahulolu politseivaldkonnaga on üldiselt aastati kasvanud ning sel aastal olid politseinike tööga rahul 70% ja piirivalvurite tööga rahul 86% elanikest (joonis 3). Piirivalvurite tööga rahulolu suurem protsent on seletatav ilmselt sellega, et inimesed puutuvad politseiga otseselt palju enam kokku kui piirivalvega, samal ajal on politsei igapäevaelus märgatavam kui piirivalve. Samaaegu

ei määra usaldust mitte ainult inimeste isiklik kokkupuude ühe või teise institutsiooniga, vaid ka nende ettekujutus vastavast teenusest. Mitu autorit (Mastrofski 1999; Flanagan ja Johnston 2005 jt) on öelnud, et hinnang ühiskondlike institutsioonide kohta kujuneb välja seda ise kõrvalt jälgides. Seejuures on märkimisväärne roll isiklikel veendumustel, meediakajastustel, kuuldud kogemustel sõpradelt ja tuttavatelt, ent ka personaalsel heaolul ning elukvaliteedil.

Kokkuvõtteks Võib öelda, et usaldushinnangu puhul on määravaks ennekõike meie inimesed, kes oma igapäevatöös vahetult elanikega kokku puutuvad. Tegevuse tulemuslikkus, korrektsus, hea sõna ja mõistmine on need, mis loovad usaldust. Inimeste usaldust ei peegelda

mitte ainult usaldusreitingu näitaja, vaid ka see, kui palju nad politsei poole pöörduvad, kuidas nad tajuvad politseinike käitumist ning õiglustunnet. Erinevate uurimuste põhjal mängivad rolli teisedki tegurid, näiteks informatsiooni olemasolu, meediakajastused, isiklikud väärtushinnangud, elukeskkond, elukvaliteet jmt, kuid ennekõike

Kasutatud kirjandus • Arvisto, K. (2010). Usaldus ühiskondlike institutsioonide vastu: dimensioonid ja mõjutegurid. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakond. • Kannatanud ja tunnistajad süüteomenetluses 2012. Justiitsministeerium, kriminaalteabe ja analüüsi talitus. • Mastrofski, S. (1999). Policing For People. Ideas in American Policing, Police Foundation, March. • Rannama, T. (2011). Elanike hinnangud politseinike ja piirivalvurite tööle. Ülevaade 2010. aastal läbiviidud üleriigilisest avaliku arvamuse uuringust. Politsei- ja Piirivalveamet, koordinatsioonibüroo analüüsitalitus. • Salla, J. (2012). Eesti politsei usaldusväärsus rahvusvahelises võrdluses. Ettekanne. Kuriteoennetuse Nõukogu istung. Tallinn, 27. august 2012.

USALDUS

90 87 68 45

81 64

86 70

23 0 2002 2003 2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012

 politseinikega rahulolu  piirivalvuritega rahulolu Joonis 3. Elanike rahulolu politseinike ja piirivalvuritega protsentides Allikas: Politsei- ja Piirivalveamet

on tähtis kogemus, olgu see siis isiklik, vahendatud või kujutletav. Tõsi, ilmselt mängisid Politsei- ja Piirivalveameti novembrikuu usaldusreitingus kõige enam rolli meediakajastused, kuid võib siiski oletada, et organisatsiooni usaldusprotsent järgmises kuus nii madal enam ei ole. Paratamatult mõjutab uurimistulemusi küsitlemise aeg ning põhjuslike järelduste tegemiseks (kas see oli ühekordne kõikumine või jätkuv trend) tuleb vaadelda uuringutulemusi pikema perioodi vältel. Alates uuest aastast hakkab Turu-Uuringute AS küsima elanike hinnanguid institutsioonide usaldusväärsuse kohta kord kvartalis. Sellisel juhul ei ole ka

usaldusprotsent nii otseselt mõjutatud üksikutest avalikku tähelepanu nõudvatest sündmustest, vaid usaldushinnang kujuneb ennekõike politsei töö ja indiviidi enese kogemuse koosmõjus. Niisiis algab usalduse ehitamine ja hoidmine ikkagi pisiasjadest ning igaüks meist on oma organisatsiooni saadik. Kõik me loome iga päev oma tööd tehes usaldust ning mida professionaalsemalt ja pühendunumalt me oma tööd teeme, seda suuremad on eeldused pälvida kogukonna usaldust. Annika Tuulemäe PPA kommunikatsioonibüroo peaspetsialist

Usaldust e hitatakse argiolukordades Usaldust on hingeteaduses mõistetud kui teise osalise aususe, erapooletuse ja etteaimatavuse uskumist. Usaldus on pigem tunne kui ratsionaalne seisukoht. Meil võib olla raske seletada, miks me usaldame sõpra või politseinikke. Samas ei alanda see usaldustunde kvaliteeti. Lihtsam on seletada, miks meie usaldus on purunenud. Usaldust tugevdavad need kogemused, kus teine pool käitub vastupidi oma huvidele ja meie heaks või peab hoolimata olukorrast kinni oma põhimõtetest ja väärtustest. Usaldust ehitatakse argiolukordades. See, kes käitub igapäevaoludes usaldusväärselt, saab usaldusobjektiks. Usalduse purunemine on valus kogemus. Kuna usaldus on midagi väga habrast, võib seda lõhkuda ka juhuslik samm. Parim viis usaldust taastada on asjad selgeks rääkida. Usaldust purustanud sammud saavad selgemaks, kui mõistame nende põhjusi.

Meie heitlikul ajal tundub mulle, et me ei tohiks kaotada usku usaldusväärsusesse ja usalduse võimalikkusesse. Ehk aitab natukenegi kaasa püüd olla ise usaldusväärne ning hoida neid, keda ja mida me usaldame.

Tõnu Lehtsaar religiooni- ja suhtle mispsühholoog Väljavõtted artiklist „Kuidas võita ja hoida usaldust?“ (Delfi, 17. november 2012)

Suur usaldus seab tõsisemad nõudmised PPA kõrge usaldusreiting tekitab minus ikka ja jälle hämmingut. Kuidas on võimalik, et Eesti inimesed usaldavad riigi institutsioone märksa rohkem kui eurooplased keskmiselt, aga samaaegu on karistatud inimesi samuti üle keskmise? Kuidas on võimalik jätkuvalt suur usaldus politsei ja piirivalve vastu, kui korruptsiooni tajumine on kasvanud ja enam kui kolmandik elanikest aktseptib salakauba ostmist või müüki? Usaldus on tekkinud kombineeritud mõjude tulemusel: turvaline elukeskkond, head töötulemused, usaldusväärsed kõneisikud, kõrge klienditeeninduse tase ning kivi kivi haaval laotud hea maine. Politsei usaldusväärsust näitab kurioossel kombel just see, et prefekt ja politseipeadirektor astusid tagasi üksikute taatlemata kiirusmõõturite kasutamise tõttu. Seitse aastat tagasi ei oleks säärane olukord kindlasti nii suurt skandaali kaasa toonud. Loomulikult sõltub usaldus muu hulgas meediapildist, mida mõjutavad üksikud silmapaistvad sündmused, ent ka turvatundest ja heaolust. Inimeste turvatunnet mõjutavad paljud ametkondlikust aspektist vaadelduna vähetähtsad asjaolud: tänavavalgustus ja pimedad nurgatagused, politseivärvides auto või politseiniku regulaarne kohalolek ning kokkuhoiust tingitud kärbete tajumine. See viimane võib tunduda üllatav, kuid inimesed näevad otsest seost: kui eelarvet kärbitakse, siis ei jätku töökäsi ega bensiiniraha, mille tõttu enam alati politseid ei kutsuta. Kui ametnikud peavad äraelamiseks puhkuse ajal Soomes ehitamas käima, siis on nad alamotiveeritud. See on mõtlemiskoht. On positiivne, et inimesed tahavad oma politseid riigi kärpekääride eest kaitsta, kuid oht varitseb selles, et PPA-d ennast nähakse ohvri rollis. Nõrga asutuse vastu võib usaldus kiiresti langeda, sest väheneb usk ametkonna reageerimisvõimekusse ja pädevusse.

Kirsti Ruul kommunikatsioonikonsultant

EESLIIN

FOTOD: ARTUR SADOVSKI, JAAN RÕÕMUS, LIINA PISSAREV

Arvamused eesliinilt Radar uuris nn eesliinitöötajailt, kas neid on otseselt mõjutanud hiljutised sündmused politseis (Türi, Viljandi, mõõteskandaal, tagasiastumised jne), kas kodanike suhtumine on kuidagi muutunud ning mida peaks organisatsioonis tegema, et kriisist välja tulla. Narva maantee teeninduse vanemspetsialist Žanna Kostinevitš: „Olukorrast on kahju“ „Mind ei ole nn skandaalid ega juhtide tagasiastumised suurt mõjutanud. Pigem on tekkinud olukorrast kahju. Eks need sündmused ja meediakära mõjutavad kogu asutuse töötajaid, keda suuremal, keda vähemal määral. Meie teenindus hoiab kokku ja selles mõttes mingeid sisekliimapingeid ei ole. Õnneks ei ole meedias toimunu meie väiksele kollektiivile lisapingeid toonud, kui jätta vahele mõningad teravmeelsed naljad, mida inimesed aegajalt viskavad. Võin tuua kaks näidet. Tegelesin ühe Venemaa kodaniku elamisloaga ja selgitasin talle erinevaid asju, kui ta vahele segas ning nähvas: „Mis teil siin endal toimub nende elamislubadega? Jagate neid, nagu jumal

juhatab.“ Või siis hiljutisem näide: võtsin sõrmejälgi inimeselt, kes uuris, kas aparaat on ikka seaduslik ja töökorras.“

Võru konstaablijaoskonna piirkonnapolitseinik Dmitri Kulaga: „Ootan ebasõbralike suhete soojenemist“ „Eespool nimetatud sündmused teenindatavas piirkonnas minu kui piirkonnapolitseiniku mainet muutnud ei ole. Seoses sündmustega on lisandunud koolitusi. Inimesed on muutunud kriitilisemaks meie töövahendite seaduspärase kasutamise suhtes ning toovad näiteid eelmainitud juhtumite kohta. PPA peaks kuulama rohkem reatöötajate konstruktiivseid ettepanekuid ja neist lähtuvaid vajadusi. Ootan organisatsiooni töötajate ebasõbralike suhete soojenemist.“

Tallinna piiripunkti dokumendiekspert Janek Täär: „Ühendamine oli viga“ „Mõistagi on viimase aja sündmused mõjutanud PPA üldist kuvandit ning tõmmanud alla usaldusväärsust. Tegemist on siiski politsei nn prohmakatega, mis kaudselt mõjutavad ka piirivalvurite tööd ja usaldusväärsust. Kõik taandub sellele, et kolme asutuse ühendamine oli viga, sest organisatsioonid olid ja on erinevad, nagu on teistsugused ka töö ja töö tegemise põhimõtted. Politsei on olnud karistaja, see kajastub tulemustasude maksmises. Loomulikult on piirivalve

struktuuris olukord väga pingeline ja oli seda ka enne neid kriise. Piirivalveametnik on saanud selga küll sinise vormi, ent oma hinges jääme siiski piirivalvureiks, kellelt nõutakse korrakaitsepolitsei teenust. Tekkinud olukorda ei ole üks-üheselt võimalik parandada. Ehk suudab seda teha uus asutuse juht, kuid asi ei ole ainult inimestes, vaid ka kehvasti üles ehitatud süsteemis. Omal ajal oli Tarmo Kõuts see, kes ehitas üles tugeva piirivalve. Kui tuua PPA tippjuhtide hulka rohkem piirivalvetaustaga inimesi, siis võiks ehk midagi muutuda.“

Värska kordoni piirivalvur Anti Lehestik: „Muutused on ära tüüdanud“ „Mind need sündmused puudutanud ei ole, samas on tavatöötajale hämmastav, et juhile, kes ei saanud oma tööga hakkama või koondatakse, luuakse vajaduse korral kompensatsiooniks kõrgem ja vähemalt samapalgaline ametikoht. Tõenäoliselt ei oleks alama teenistusastmega töötajale niisugust võimalust pakutud. Ka sel aastal on meie ridadest n-ö parematele jahimaadele lahkunud palju tublisid ja staažikaid piirivalvureid. Piirivalvetöötajaile ei ole enam neli aastat positiivseid uudiseid saabunud. Pigem on juurde tulnud ülesandeid. Piirivalvur peab piiril täitma universaalsõduri rolli, st valvama piiri, kaitsma korda ja lahendama peretülisid, valvama liikluse järele, korraldama illegaalimenetlusi, kaitsma kalavarusid, päästma inimelusid, kontrollima sõidukite tehnoseisundit ning läbi viima tollikontrolliprotseduure. Võib

EESLIIN

Kesklinna politseijaoskonna välijuht Taavi Kirss: „Inimesed soovivad seadmeid näha“ „Kõik need sündmused kokku on pannud mind mõtlema politsei praeguse võimekuse ja professionaalsuse üle. Kus me oleme täna ja kuhu me edasi läheme? Pidev inimeste lahkumine ning madal motiveeritus ei saa sisejulgeolekule kuigi positiivselt mõjuda. Eks iga politseiametnik, nii juht kui ka alluv, peaks mõtlema, mida ta on teinud selleks, et sääraseid sündmusi vältida.

Otseselt minu tööd need sündmused mõjutanud ei ole. Patrullidelt on olnud kuulda, et mõni elanik on lubanud avalikku korda tagavatele politseinikele korrata Viljandi sündmusi, kuid niikaugele pole seda lastud minna. Samuti on sagenenud inimeste soov näha erinevate seadmete kalibreerimise ja taatlemise tähtaegu või seadmete vastavust protokolliga, mis on arusaadav, arvestades

mõõteskandaali ulatust. Kui meie kontrollime seaduste täitmist, siis peavad ka meie töövahendid vastama ettenähtud nõuetele. PPA peaks hakkama tõsiselt tegelema oma ametnike motiveerituse ja distsipliiniga. Tulevikus tahan näha tugevat, oma õigusi teadvat ja oma tööst uhkust tundvat organisatsiooni, kuid selleni jõudmiseks on meil kõigil vaja tublisti tööd teha.“

EESLIIN

Viljandi teeninduse vanem Merike Lees: „Vigadest peab õppima“ „Minu ega kogu Viljandi teeninduse igapäevast tööd otseselt kõnealused sündmused mõjutanud ei ole. Ei ole meid keegi seepärast hurjutanud ega sõimanud. Pärast Viljandi intsidendi meediakajastust tegi üks vanem härrasmees omast arust head nalja ja uuris, kas me ei karda vormi kandes kere peale saada. Eitava vastuse peale ei osanud temagi enam midagi kosta. Neid eksimusi ei ole võimalik muuta olematuks, ühelegi seaduserikkumisele

ei saa olla õigustust, süüdlased peavad oma süütegude eest vastutama. Siin ei saa olla vabanduseks ei väike palk, ületöötamine ega miski muu. Olulisim on, et tehtud vigadest õpitaks. Olen seda meelt, et kollektiivis saab kiiresti midagi muuta ja muutuda ainult siis, kui igaüks seda soovib ja selleks panustab. Mulle tundub, et just nimelt seda tahet ei jätku meil piisavalt. Uutest olukordadest arusaamine ja nendega harjumine nõuavad eneseanalüüsi ning otsuste tegemist.

Inimene on teadupärast aga juba oma olemuselt harjumuste ori … Vaadates PPA nn pehmema valdkonna esindajana suurte ja tugevate vendade töid-tegemisi ning sõnavõtte, tundub mulle, et meie seas on veel päris palju neid kolleege, kes pole üle saanud ühinemisega seotud solvumistest ning sikutavad jäärapäise järjepidevusega vankrit nagu luik, haug ja vähk, igaüks ise suunas. Võidelda oleks tulnud enne ühinemist, nüüd on vaja koos edasi minna.“

eeldada, et korrakaitseülesannete täitmine rikub piirivalvurite seni mõlemapoolset kasu toonud suhteid kohalike elanikega. Inimeste suhtumisest saab suurepärase pildi, lugedes Postimehes või Delfis kommentaare PPAst kõnelevate artiklite kohta, samuti seda, mis kommentaare on lugejad kõrgemalt hinnanud. Piirivalvureid ja arvatavasti ka politseinikke ongi ära tüüdanud pidevad muutmised, mille käigus nende jaoks midagi paremaks ei muutu. Kõik töötajad ootavad kahtlemata isikliku sissetuleku reaalset suurenemist, esialgu vähemalt 2008. aasta tasemele. See aitaks lahendada personaliprobleemi PPAs – inimesed ei lahkuks töölt, kui selle eest saadav tasu võimaldaks toime tulla igapäevaste kulutustega. Väga tähtis on, et juhtkond annaks neile esitatud küsimustele selged ja ausad vastused. Tõenäoliselt ootab enamik piirivalvureid iseseisva Piirivalveameti taastamist.“

Pärnu teeninduse vanemspetsialist Kaisa Tõniste: „Inimesi üllatab vormis teenindaja“

ja distsiplineerib, mis iseenesest pole küll eesmärk – ükski inimene ei peaks ametnikku kartma. Kokkuvõtteks võiks öelda, et inimesed ei tea, et KMB on PPA osa, ning tundub, et enamik inimesi on teeninduses käies siiski positiivselt meelestatud.“

„Kodakondsus- ja migratsioonivaldkonna töötajad puutuvad klientidega kokku päevast päeva ning kõige suurem üllatus valdab neid siis, kui nad näevad teenindajaid politseivormides. Paljud inimesed ei tea, et kodakondsus- ja migratsioonivaldkond kuulub PPA alla. Sageli kuuleb küsimust, mis on meil ühist politseiga peale vormi. Täpselt samamoodi on tulnud ette kommentaare stiilis, et PPA on üks, aga KMB on küll ära unustatud. Kodanike suhtumise muutus väljendub võib-olla selles, et kui aasta varem olid inimesed sageli ehmunud teenindajaid vormis nähes ja tunda oli austusega suhtlemist, siis nüüd suhtutakse mõnigi kord vaenulikult, mitte küll tihti, aga seda on ette tulnud. On inimesi, keda politseivorm ehmatab

Pärnu-Jaagupi konstaablijaoskonna piirkonnavanem Ain Lepik: „Igapäevatööd skandaal ei mõjuta“ „Kohalikud elanikud ei ole mitte mingilgi moel näidanud negatiivset häälestatust kohaliku konstaablijaoskonna töötajatesse või kahtluse alla seadnud oma politseinike tehtud kiiruse mõõtmise menetlusi. Vestlustest võib aga välja lugeda, et kogu politsei mainet on kahjustatud, sest on kasutatud väljendeid „neid seal idas ei saa ja usaldada“, s.o elanikele anonüümseid politseiametnikke.

EESLIIN

11% Üllataval kombel ei ole küsitud näha kiirusmõõteseadme dokumentatsiooni. Korduvalt on aga kõlanud lause: „Kui julgete kiirust mõõta, siis peavad teil kõik asjad korras olema, miks ma peaksin veel midagi kontrollima.“ Sellest võib järeldada, et menetlust tegevat politseiametnikku usaldatakse. Kui valvasime liikluse järele järgmisel päeval pärast „Pealtnägija“ saadet, ületas kiirust Soome kodanik, kes oli väga täpselt informeeritud Eestis toimuvast skandaalist taatlemata kiirusemõõtjaga. Tema on olnud ka ainus kiiruseületaja, kes on nõudnud kogu dokumentatsiooni veendumaks, et kõik oleks seaduslik. Veendunud menetluse õigsuses, oli ta väga viisakas ja arvas, et meedias kirjeldatu võib ka ülepaisutatud olla. Olen täiesti veendunud, et politsei igapäevatööd see skandaal ei mõjuta, küll on see tervikuna kahjustanud politsei mainet.“

Narva kordoni piirivalvur Ahti Oina: „Juhtkonna suhtes on pettumus“ „Minus on tekitanud säärased juhtumid nördimust ja pettumust. Ei ole enam seda turvatunnet ega usal-

39% 37%

Küsitlus Kas suudame usalduse taastada ja kriisist väljuda? ■ Suudame, ent see eeldab muutusi organisatsioonis/töökorralduses (350) – 39%. ■ Suudame, kuid usalduse taastamise võti on tänaval nähtava politseiniku käes (74) – 8%. ■ Suudame, sest tegemist oli meedias kajastatud üksikjuhtumitega, mida politseitööle üldistada ei saa (42) – 5%. ■ Usalduse taastamine olemasoleva ressursiga ei ole võimalik (331) – 37%. ■ Ma ei usu, et skandaalide tõttu inimeste suhtumine politseisse püsivalt muutus (96) – 11%. Allikas: PPA siseveeb

dust politsei vastu. Pettumus ei ole mitte nn reapolitseinike, vaid PPA juhtkonna suhtes. Kas nad tõesti arvavad, et kõik on ilus ja hea ning inimesed on rahul? Regiooni eripära ja ameti tõttu ei ole need sündmused mind otseselt töö juures mõjutanud. Siinset elanikkonda eriti ei huvita, mis toimub mujal Eestis, ja nagu aru olen saanud, ei ole nad Eesti uudistega kursiski, sest enamik jälgib Venemaa televisiooni. Muidugi on patrullis olnud kokkupuuteid inimestega, kes ütlevad: „Teie, rohelised, olete normaalsed mehed, aga need sinised on ikka ...“ Kui küsisin, miks selline suhtumine, siis vastati, et nii lihtsalt on. Tuleb rahva usaldus taastada. Seda saavad teha ainult nn eesliiniametnikud. Ametnik suudab seda ja pingutab selle nimel, kui ta on tööga rahul, s.o ta ei pea muretsema oma elu pärast, kuidas rahaga toime tulla, vaid saab keskenduda oma tööle ja teha seda võimalikult hästi.“

Jõhvi teeninduse peaspetsialistid Tiina Kivimäe ja Evely Kaljula: „Ootame juhtidelt suhtlemist“ „Hiljutised sündmused otseselt meie tööd mõjutanud ei ole. Meie juures vastuvõtul käinud klientide suhtumine muutunud ei ole. Midagi negatiivset öeldud ei ole. Kuigi vaadates otseseid sündmusi, siis on Ida prefektuur taatlemata kiirusemõõtjate skandaali pärast halvas valguses. Ootame juhtide vahetut suhtlemist, et nad teaksid ja arvestaksid nn eesliinitöötajate arvamusi.“

Jõhvi politseijaoskonna välijuht Annika Kivimägi: „Tagasiastumised ei toonud lahendust“

Kärdla kordoni piirivalvur Vahur Pihlamägi: „Inimeste usaldus ei ole kahanenud“ „Viimase aja sündmused ei ole Hiiumaal piirivalvurite tööd mõjutanud. Kuna siin saarel inimesed teavad ja tunnevad üksteist, siis tehakse selgelt vahet, kes töötab piirivalves, kes politseis ning kes kodakondsus- ja migratsioonivaldkonnas. Tööd tehes ei ole täheldanud, et

inimeste usaldus piirivalvuritesse oleks kuidagi kahanenud. Piirivalvuritena teeme oma tööd ka edaspidi ausalt ja kohusetundlikult ning soovitame kõigil Politsei- ja Piirivalveameti töötajail aegajalt meie põhiväärtused läbi lugeda, et need meeles seisaksid.“

„Tagasiastumistel ei näe mõtet, kuna see ei toonud probleemile lahendust. Kontrollimise ajal on inimesed küsinud, kas kiirusemõõtjad on ikka taadeldud. Nad on teatud vihjeid teinud, kuid otsest halvustamist ei ole olnud. Inimestega on vaja suhelda, et töötajad julgeksid oma mõtteid avaldada. Igasugused küsitlused võiksid olla ausamad ning tuleks arvestada ikka tööliini pidi inimeste arvamusi.“ PPA kommunikatsioonibüroo

MÕTE

Helgema tuleviku poole Nendel inimestel on lihtsam elada, kes näevad ja tunnevad ära muutusi, tajuvad ennast erinevate identiteetide kandjaina ja eri rühmadesse kuulujaina ning saavad aru oma tegevuse ja tagajärje seosest.

uutusi tunnevad paremini ära need inimesed, kes käivad ringi avatud silmadega, on uudishimulikud ja positiivse meelelaadiga ning tunnistavad erinevaid vaatenurki, mitte ainsat ja lõplikku tõde. Elu ainsa tõega võib olla lihtne, kuid

on kindlasti kurb. Infomürast killustatud maailmas orienteerumine ja vajalike tugede leidmine muutub järjest keerulisemaks. Soovitan allpool mõne pidepunkti, et liikuda minevikust oleviku kaudu helgema tuleviku poole.

Mineviku varjud ehk vastutus riigilt üksikisikule Kuigi oleme juba pea terve inimpõlve elanud vabas riigis, kummitab minevik meid edasi. Iseseisvumisega kaasnenud režiimimuutus ei puudutanud ainult poliitilist elukorraldust, vaid tõi hulga põhimõttelisi muutusi argielus. Üks selline on vastutuse raskuskeskme muutus. Eelmise riigikorra ajal olime harjunud enamikus küsimustes vaatama riigi poole, sest riik oli võtnud inimestelt võimaluse olla oma saatuse mõjutamisel ise aktiivne ning domi-

neeris meie üle. Domineerimine haaras kõiki eluvaldkondi – sotsiaalsüsteemist meditsiinini. Hambaravi eest tasus riik, elamispinna ja töökoha kindlustas riik, autoostuloa andis riik jne. Üleminekuperiood tõi kaasa muutused, mida on raske seedida veel tänapäevalgi. Vastutus oma heaolu eest langes inimesele, riik pakub selleks keskkonna ning püüab tagada arenguvõimalused. Suletud riigis elades valitses pimedus ja teadmatus valikuist, mida elu võis võimaldada. Praegune avatud riik annab kõigile võimaluse püüelda niisuguse elu poole, mida igaüks soovib. Riik ei sunni kedagi oma elujärge parandama. Need otsused on jäetud meie enda teha. Harjumatuid ja nähtavaid raskeid tagajärgi on inimestele toonud soovide ning reaalsuse ebaadekvaatne hindamine. Reaalsus on see, et saan endale lubada rahakotile vastavat hambaravi,

MÕTE

Kõik on omavahel seotud Mida paremini me keskkonda sobitume, seda edukamalt hakkama saame. See põhimõte kehtib nii igapäevases pereelus kui ka organisatsioonide toimimises. On vähe tõenäoline, et rokkmuusika austaja, kes välistab teistsugused stiilid, saaks pikka aega koos elada klassikalist muusikat ülimaks pidava inimesega. Samuti on raske ette kujutada demokraatliku riigi politseiorganisatsiooni, kes kasutab totalitaarse riigi meetodeid. Politseiorganisatsiooni toimimise põhimõtted ei saa olla vastuolus ühiskonnas heaks kiidetud tavade ja normidega. Vastupidi, mida rohkem suudab politsei omaks võtta ühiskonnas aktseptitud väärtusi, seda edukam ta on. Kui ühiskonna baasväärtused on võrdsus ja avatus, siis on suletud ja hierarhilisel politseil keeruline häid tulemusi saavutada. Sama kehtib üksiku politseiniku kohta. Kui üksuses on au sees omavaheline usaldus ja töökus, siis laisal ja vassival kolleegil seal pikka pidu ei ole. Iga üksikisiku ja organisatsiooni käitumist piiravad ning suunavad erinevad reeglid, tavad ja kombed. Iga organisatsioon saab valida edukaks toimimiseks alusväärtused, mida järgida. Samuti saab iga üksuse juht koos kollektiiviga kujundada oma üksuse tavad ja kombed. Võime märgata, et säärased üksused, kus olulised igapäevased otsused on omavahel läbi arutatud, kus kõigil on võimalus ar-

Mida rohkem suudab politsei omaks võtta ühiskonnas aktseptitud väärtusi, seda edukam ta on. vamust avaldada ja oma töö planeerimises kaasa rääkida, on mõõtmatult edukamad kui üksused, kus otsused sünnivad kinnise ukse taga ning neid ilmutatakse käsu korras. Peale tööalase edu on avatud ja üksteisega arvestava üksuse töötajad rõõmsamad ning rahulolevamad. Siin on võtmeküsimuseks mõistmine ja arusaamine. Need töötajad, kes on saanud kaasa rääkida ja ise plaanida oma tööd, mõistavad nii igapäevaseid kui ka pikemaajalisi eesmärke paremini, neid saab usaldada ja ei ole vaja kontrollida.

Tänased teod määravad tuleviku

definitsiooni. Kõige olulisem on teadmine, et politsei käitumine on eetiline. Eeldatakse, et politsei eesmärgid on moraalsed. Seepärast arvatakse enamasti, et politsei jõuline või mõnikord vägivaldne käitumine on samuti moraalne õiglase eesmärgi nimel. Aristotelesest alates mõistetakse eetilisena üksnes sellist tegu, millel on eesmärgi kõrval ka eetilised vahendid. Inimesed tunnetavad vaistlikult, kui politsei vahendid ei ole moraalsed. Seega peaks politsei erilist tähelepanu pöörama igapäevasele tegevusele, mis peab põhinema seaduslikkusel ning suurtel väärtustel. Meile ei ole lubatud esitada ebaobjektiivset infot, valetamisest rääkimata. Peame teraselt jälgima, et me ei sildistaks inimesi, ei lahterdaks neid headeks või halbadeks, sest inimesed on, nagu nad on. Tuleb meeles pidada, et ma ei näe maailma nii, nagu see on, vaid nii, nagu mina olen. Priit Suve Lääne prefekt

„Minu tuleviku määrab see, kas avan ärgates raamatu või viinapudeli“ on tuntud ütlus, mille tavakontekst mõistab hukka alkoholismi ning soosib õppimist. Samas ei ole raamat ega viinapudel iseenesest ei head ega halvad. Alkoholi olemus ei ole halb ega raamatu olemus hea, kuigi nii oleks lihtsam arvata. Viin, isegi hommikul, võib teatud meditsiinilistel põhjustel olla väga kasulik ja mõne raamatu lugemine väga kahjulik. Ükski asi ei ole iseenesest ei hea ega halb. Ka politsei ei ole iseenesest hea ega halb. Näiteks võib politsei käitumine põhjustada erinevaid tagajärgi nii väliskeskkonnas kui ka iseendale. Politsei võib tekitada turvatunde, ent ka hirmu; politsei võib äratada usaldust või tekitada ebakindlust. Politsei tegevust mõistetakse käitumise, mitte retoorika kaudu. Ei ole tähtis, mis on inimese sotsiaalne staatus või haridus, sest ta mõistab, kui politsei ei käitu õigesti. Siin ei ole võimalik anda õige käitumise

FOTO: KAUPO KIKKAS

prille jms. Sama lugu on elamispinna ja sõiduvahendiga. Kui hindan oma võimeid üle ning soetan säärase elamispinna või auto, mida tegelikult ülal pidada ei jõua, siis ongi konflikt. Vastutus oma sissetulekute-väljaminekute ehk soovide ja võimaluste realiseerimise eest lasub igal inimesel. Riik loob selleks võimalused. Politseinikud nägid oma töös vastutuse muutuse kandumist üksikisikule karistusõiguse reformi ajal, mil näiteks väärteomenetluses pidi inimene ise hea seisma oma õiguste kaitsmise (nt vastulause esitamise) ja trahviotsuse kättesaamise ning tasumise eest. Seega on vastutus inimese heaolu ja elujärje eest kandunud riigilt üksikisikule. Kui seda muutust mõistetakse, on kõigil võimalik elada õnnelikumat elu.

VÕTI

FOTOD: DENIS DUBJAGIN

Mis maksab kuritegu? Kui ühe poevarguse menetlemine võib maksma minna 150 eurot, siis ühe keskmise mõrvaloo lahtiharutamine võib maksta kümneid tuhandeid eurosid.

„M

a arvan, et siin võib vanas rahas miljon ära tulla küll,“ ütleb asja kohtusse viinud prokurör julgustuseks, kui ta uurimistoimiku neli köidet politseinikele ajutiselt tagastab. Püüame uurijatega visata pilgu peale ühe mõrvaloo lahenduskäigule ning vastata küsimusele, millele tõenäoliselt vastust saada ei õnnestu: kui palju läks kuriteo avastamine riigile maksma? Uurimistoimiku neli köidet, neile lisaks mahukas jälitustoimik katavad ühtlaselt laua. Lehekülgi on siin julgelt

Ühe mõrva hind ühiskonnale USA teadlased on püüdnud välja arvutada, kui palju maksab üks mõrv ühiskonnale, arvestades sisse kaudsed kulud. Tulemus oli ligi 17 miljonit dollarit.

üle tuhande ning see peegeldab üksnes osa sellest tööst, mida politsei, proku-

rör ja ekspertiisiasutused on teinud. Juhtum ise on mõrvalugu, kus ühest Tallinna korterist leiti noahaavadega surnukeha. „Mahult ja keerukuselt mõrvadest veidi üle Harju keskmise,“ räägivad uurijad. Iga raske kuritegu on ainulaadne. Seda, kuidas kulud keskmiselt jagunevad, öelda ei saa. Ühe juhtumi puhul läheb suurem rõhk näiteks ekspertiisidele, teise puhul jälitustegevusele, kolmandal korral viib sihile töö tunnistajatega. Selle mõrva lahendamiseks oli vaja kombineerida.

Kui palju maksavad ekspertiisid? Räägime rahast. Üks väheseid kergesti rehkendatavaid summasid on ekspertiisikulud. Sündmuskohal oli palju

VÕTI

verd ja erinevaid esemeid. Politsei tellib ekspertiisi kohtuekspertiisi instituudist. Kuludokumentidest selgub, et surnukeha uurimine läks maksma peagu 400 eurot; sõrmejäljeekspertiis ligi 700 eurot, kiuekspertiis ligi 400 eurot. Ühe proovi võtmine DNA ekspertiisis maksab 57 eurot. Ent harva lahendab keeruka kuriteo ühele objektile tehtud DNA ekspertiis. Olenevalt sellest, kui palju on inimesi, keda on alust kontrollida, ning sellest, kui palju on neid erinevaid proove, millega tuleb inimeste DNA-d võrrelda, võib sääraste võrdluste hulk kerkida väga suureks. Selle kuriteo puhul telliti DNA ekspertiise juurde mitu korda. Kõiki neid kokku lüües oli kulu ligi 22 000 eurot. Üks põhjus, miks ekspertiisid palju maksid, oli selles, et inimesi, keda nende kaudu kontrolliti või välistati, oli mitu. Selles kriminaalasjas kuulati üle 33 tunnistajat, kannatanut koguni neli korda. Iga ülekuulamine tähendab, et esiteks tuleb teha midagi, et saada teada, keda võiks üle kuulata. Tema tausta peab uurima, teda peab välja kutsuma ning küsimused ette valmistama. Lõpuks tuleb ülekuulamise järel ka protokoll vormistada. Ülekuulamine kestab keskeltläbi tunni. Mõne tunnistaja juurde sõitis uurija ise kohale. Ülekuulamise kulud võiks palgarahas isegi välja arvutada, kuid sellel ei ole mõtet. Miks?

Iga raske kuritegu on ainulaadne. Toimikute põhjal kulusid märkides saab üsna kiiresti selgeks, et uurijate ja jälitajate töötunde ei ole võimalik nende põhjal välja arvutada, sest neist nähtub pelgalt osa tööst. Ometi saab kirjeldada, kuhu töötunnid võisid kuluda. Sündmuskohta vaadeldi kolm korda: esimene kord kolm tundi, järgmisel kahel korral kaks tundi. Vaatlustes osalesid esimesel korral (kui laip leiti) uurija, kaks jälitajat, kohtuarst, prokurör ning kaks kriminalisti. Sündmuskohale reageerisid esialgu patrullpolitseinikud ja välijuht. Järgmisel kahel vaatlusel osales uurija koos kahe jälitajaga ning kaks kriminalisti. Läbiotsimisi tehti kolmes kohas,

Ülekuulamise kulud võiks palgarahas isegi välja arvutada, kuid sellel ei ole mõtet.

kusjuures kaks neist asusid Harjumaa piiril. Kohapealne toiming kestis keskmiselt poolteist tundi. Osalesid uurija, kaks jälitajat, kaks kriminalisti, ühel korral ka koerajuht koeraga. Kõik see on vaja fikseerida. Tinglikult öeldes on sündmuskohalt kaasa võetud T-särk ilma protokollita lihtsalt T-särk. Et kümnetest esemetest saaksid asitõendid, on vaja vormistada vaatlusprotokollid koos piltidega. Paljusid esemeid töötlesid kriminalistid veel luminooliga. Sääraseid mahukaid protokolle vormistasid politseinikud vähemalt viiel korral. Arvutite sisu kopeeriti ning kontrolliti.

Kõiki kulusid ei anna kokku rehkendada Mõrvarühmas, nagu politseis organiseeritud ja raskete kuritegude talituse üht osa omavahel kutsutakse, lahendatakse juhtumeid meeskonnatööna. See tähendab, et mitu korda saadi kokku kogu tiimina. Seda ei ole kusagil protokollitud. Samuti on keeruline kokku lüüa kõiki palveid ja kirju, mida uurija on välja saatnud, nt palve õppeasutusel õpilast iseloomustada või kontrollida haiglast, ega inimene pole seal vastuvõtul käinud. Detailselt jälituskuludest rääkida ei saa. Võib öelda, et varjatud jälgimise

Masskuritegu maksab 200 eurot Kui raskema kuriteo puhul on menetluskulusid peagu võimatu kokku lüüa, siis on Justiitsministeerium koos politsei analüüsibürooga püüdnud viimastel aastatel välja arvutada masskuritegude keskmist maksumust. Masskuriteod, nagu vargused ja joobes juhtimine, moodustavad kuritegude üldarvust 56 protsenti. Analüütikud on öelnud, et keskeltläbi kulub joobes juhtimise ja kauplusevarguse menetlemiseks ligi 7 töötundi. Menetlusajast kolm neljandikku kasutab ära politsei, ühe neljandiku prokuratuur. Analüüsi põhjal maksab kohtueelne menetlus joobes juhtimise korral ligi 200 eurot ning kauplusevarguse puhul ligi 190 eurot. Need on muidugi otsesed kulud.

kulud olid ümardatuna näiteks umbes 2000 eurot. Kokku tehti selles asjas 23 mobiiltelefonide eristust 16 inimesele. See ei ole pealtkuulamine, seda tehakse selleks, et teada saada, kus kellegi mobiiltelefon mingil hetkel oli või kellele sellelt helistati. Eristused maksid 750 eurot. Jälitustöö maksumust ei saa paraku kokku arvestada, see sisaldab ka osi, mis ei ole jälitustoimikus kajastatud. Kui kurjategija vahistati, lisandusid näiteks tema vaimse tervise uuringud – 255 eurot. Mitu kahtlusaluse ülekuulamist kestis tunde. Kahel tööpäeval vestlesid eri kriminaalpolitseinikud kurjategijaga hommikust õhtuni. Kõige selle taustal ei tundu prokuröri pakutud miljon krooni enam võimatu summana, see on täiesti reaalne. Siin kerkib ka küsimus, kuhu tõmmata maksumuse piir. Kui me lisaksime kuludesse prokuratuuri kulutused ning selle, kui palju võib maksma minna kolm astet kohtupidamist, kasvab see summa oluliselt. Sellest mõrvaloost peegelduvad arvud viivad mõtted tahes-tahtmata sellele, kui palju võis maksta näiteks kurikamõrvari tabamine. Võtted olid ju samad: DNA, kõnede eristused, kuid kontrollitavaid oli lõpuks 300 ringis. Ilmar Kahro Põhja prefektuuri pressiesindaja

REPORTAAŽ

FOTOD: REELIKA RIIMAND JA WWW.ESTONIA360.EE

Mis on lahti Lihulaga? Novembri keskel sai ühest tavalisest maavalitsuse koosolekust alguse üks tavapäratu lugu. Muidu rahuliku paigana tuntud Lihula tuhises meteoriidina meediataevasse kui politseivaba vald ning jäi sinna tükiks ajaks kirgi kütma. Kuidas kõik see juhtus?

ihulas on varajane õhtupoolik. Kell läheneb tööpäeva lõpule ning väljas hakkab vaikselt hämarduma. Paar jäist külmakraadi ju-

hatavad sisse järgmisel päeval maha langeva lumevaiba. Lihula peatänaval liigub paar inimest, kes ruttavad poodi õhtusöögiks toidukraami ostma. Miski ei reeda, et see 2339 elanikuga vald on olnud viimase aja üheks kuumimaks meediateemaks. Ajalehed, uudiste portaalid ja telekanalid räägivad Lihulast kui politseivabast vallast, sest seal suleti kohalik konstaablijaoskond. Seda üllatavam on, et kohalike elanike arvamused sel õhtul Lihula meediapildiga kuidagi klappida ei taha. Kristiina, kes tõttab pangaautomaadist raha võtma, ütleb, et konstaabel peab Lihulas kindlasti olema, sest piirkond on suur ja lai, aga noorte vandaalitsemist ning turvatunde vähenemist ta märganud ei ole. Sama meelt on Lihula gümnaasiumi õpetaja Astrid, kes Kristiinaga poe ees kokku saab. „Mis jutt see on, et inimesed ei julge enam

oma kardinaid paotada! Kolm õhtut olen linna peal liikunud ja pole mulle ühtegi vandaalitsejat vastu tulnud. Noored kogunevad nädalavahetuseti, võib-olla on see loonud säärase tunde, et noored on käest ära,“ lausub naine, koputades lapsevanemate südametunnistusele. „Vanemad peavad teadma, kus nende lapsed on. Ei saa alati küsida, kus on politsei silmad.“ Vallamaja lähedal autoremonditöökoja ees askeldab kaks meest, kes ei soovi küll oma nime ega pilti avaldada, aga on ühel meelel, et Lihula on turvaline kant. „Eks meil vargusi on, aga neid on ju igal pool. Kohalikku politseinikku on kindlasti vaja. Minul kui ettevõtjal on siis turvalisem tunne,“ ütleb üks meestest. Kõige rohkem on nende arvates vaja, et politsei tegeleks liiklusrikkujatega, sest ikka leidub neid, kes Virtsusse praami peale kiirustades gaasi põhja vajutavad

REPORTAAŽ

või tagasi tulles veel päris kained ei ole. Teine meesterahvas tunnistab, et oli ise paar aastat tagasi Lihulas abipolitseinik, kuid enam ei jagu selleks töö kõrvalt aega. Mehe naise õde õpib aga Paikusel politseinikuks. Vajadust kohaliku konstaabli järele näeb ka kohalik elanik Piret, kuid ta ei ole nõus, et olukord on selline, kuidas meediast paistab. „Lihula teema on väga ülepaisutatud,“ arvab ta.

„Lihula on tegelikult üks väga rahulik linn, kus on üks peatänav ja paar magalarajooni.“

Kiur Klippberg

Töö korraldati ümber Kerime korraks aega tagasi ja vaatame, kuidas Lihula lugu alguse sai. Igal kuul toimub Lääne maavalitsuses maavanema nõupidamine, kus annavad oma tööst ülevaate kõigi riigiasutuste esindajad, teiste seas Haapsalu politseijaoskonna juht Margus Kaldma. See oli 12. novembril, kui Kaldma ütles maavanemale, et Lihula konstaablipunktis tuleb töö ümber korraldada, sest üks patrullpolitseinik läks pensionile, paarimeheta jäänud patrullpolitseinik siirdus Haapsalusse, menetleja läks lapsehoolduspuhkusele ning posti vormistanud ja materjale sisestanud spetsialisti polnud mõistlik üksi kohapeale jätta. Kuna konkursid huvilisi kohaliku piirkonnakonstaabli ametikohale ei toonud,

„Olen täiesti nõus, et riik peab olema inimestele võimalikult lähedal ning kohalik konstaabel annab suurema turvatunde, aga asi on läinud palju emotsionaalsemaks, kui see tegelikult on.“ Margus Kaldma

põhjuseks 600eurone palk, tähendas see kokkuvõtteks seda, et Lihula konstaablipunkti ei jäänud enam kedagi iga päev kohapeale tööd tegema. Tolsamal koosolekul osales ka Ivar Soopan kohalikust väljaandest Läänlane, kes kirjutas otse kohtumiselt uudise, et Lihula ja Hanila vald jäävad kohaliku politseinikuta. Seesama uudisnupuke, mis oli kohalike elanike jaoks kindlasti oluline uudis, ületas kiiresti ka suurte meediaväljaannete uudiskünnise ning võttis järgmistel päevadel arvestatava meediasündmuse mõõtmed. Haapsalu politseijuht andis iga päev intervjuusid ja selgitas tausta. Ajakirjanikud käisid Lihulas ise oma silmaga veendumas, et olukord on hädine – kohalikud noored löövad aknaid sisse ja inimeste turvatunne on purunenud. Sündisid lood pealkirjadega „Lihula elanikud kardavad politseita jäämise pärast“, „Elanikud hädas: Lihula ägab laste terrori all!“.

Vajadus eelkõige ennetustöö järele Lihula vallamaja ja konstaablijaoskonna ruumid asuvad samas maja esimesel korrusel. Kohvitasside taga võtavad istet Lihula vallavolikogu esimees Tiina Lobja ning vallavanem

REPORTAAŽ

Lihula vallavolikogu esimees Tiina Lobja ja vallavanem Riho Erismaa ootavad politseilt ennetustööd.

Riho Erismaa. Kes on kohalike oludega hästi kursis, teab, et politseivaba Lihula teemal võtabki kõige tulihingelisemalt sõna just vallavolikogu esimees. Koos vallavanemaga vajab ta eelkõige politsei ennetustööd. „Meil on vaja kohalikku konstaablit, kes kutsuks noori korrale ning jälgiks suitsu ja alkoholi otsimist. Meil on alaealistega väga palju probleeme, just suitsetamise ja vandaalitsemisega. Paljud lapsed on õhtul hilja linna peal, päris teravaks on läinud ka narkoteema,“ räägib Lobja. Probleemi taga näeb ta katkiseid perekondi. „Meie pered on poolikud. Isad on kaugel tööl, emad üksi kasvatavad lapsi, aga see käib neil üle jõu. Kui politseinik on autoga tänaval, siis see distsiplineerib.“ Valla esindajate sõnul ei näita arvud noortega seotud probleeme, sest kohalikud on löönud käega ja ei helistagi enam politseisse. „Meil on tekkinud juba tunne, et pole mõtet helistada, sest keegi ei tee midagi,“ ütleb Lobja. „Kui politsei vastab, et jõuame kohale poole tunni pärast või isegi hiljem, siis on kodanikud pettunud. Inimesed ei julge enam pätile tänaval midagi öelda, sest nad ei ole autoriteedid. Noortel on karistamatuse tunne,“ lisab vallavanem. „Kui me tuleks teisest ühiskonnast, ei oleks 50 km kauguselt reageerimine midagi, aga me tuleme Nõukogude Liidust. Paraku ei ole meie inimeste sotsiaalne heaolu, kombed ega kasvatus nii heal tasemel,

Arvud • Selle aasta kümne kuuga on Lääne maakonnas registreeritud 404 kuritegu. Mullu samal ajal registreeriti 430 kuritegu ehk kuritegevus on vähenenud 6%. • Lihula vallas on registreeritud kümne kuuga 50 kuritegu, mullu 33; Hanila vallas 24, mullu 28. • Lihula vallas on kuritegude avastamise portsent 106. • Lihulasse on saanud politsei 190 väljakutset, millest enamik on olnud liiklusrikkumised. Kuriteod Lihulas aastate kaupa: • 2009 – 73 • 2010 – 40 • 2011 – 33 • 2012 – 50

„Meil on samasugune õigus turvalisusele nagu Tallinnas või Haapsalus.“ Riho Erismaa

et me saaksime endale lubada seda, et meil ei ole kohapeal konstaablit. See ei saa nii kesta,“ lausub Lobja.

Vald annab oma panuse Vallavolikogu esimees nendib, et vald teeb omalt poolt kõik mis võimalik, et olukorda lahendada. „Viime end praegu turvakaamerate tööpõhimõtetega kurssi ja võtame hinnapakkumisi. Paneme terve linna videovalve alla. Politseiga on kokkulepe, et pilt hakkab jooksma nende arvutitesse. See distsiplineerib kindlasti. Me teeme ise ka noortega tööd, räägime nendega alaealiste komisjonis. Talvel löödi meil ühe ööga mitukümmend akent sisse. Pärast seda kuulasime kõik lapsed üle. Peasüüdlast küll kätte ei saanud, lapsed võtsid ringkaitsesse, aga kõik me saime aru, kes see oli. Pärast seda juhtumit ei ole mitte ühtegi akent sisse löödud, ptüi-ptüi-ptüi. Nüüd lähevad meie koolidirektor, noorsootöötaja ja valla korrakaitsekomisjoni liige õhtul linna peale vaatama, et alaealised väljas ei oleks. Nagu vanasti rahvamalevas.“ Lahendusena näevad valla esindajad, et kohapeale leitakse politseinik, kellele makstakse korralikku palka. Lobja ja Erismaa arvates võiks Lõuna-Läänemaa piirkonnapolitseinikule maksta palga kõrval nn ääremaatasu, nagu Ida-Virumaal makstakse

REPORTAAŽ

võime anda omalt poolt tasuta korteri, valla elektriauto pärast viit ja maksta abipolitseinikule. See on ka Lihula identiteedi küsimus, et tõmbekeskusena püsima jääda. Kui politseid ei ole, hakkab siia kriminogeenne seltskond kogunema. Eks aeg on ka keeruline. Rahvas on vaene,“ räägib Lobja. „Drastiline näide on, et surnuaialt viidi rist vanarauda. Jumalat ka enam ei kardeta!“ lõpetab vallavanem.

Millest kõnelevad arvud?

Risti konstaablijaoskonna piirkonnavanem Kiur Klippberg ja Haapsalu politseijaoskonna juht Margus Kaldma otsivad Lihulasse uut politseinikku.

regioonitasu. „Riigi prioriteedid ja regionaalpoliitika on paigast ära. Juhtimine käib Tallinnast. Kohalikel pole õigust midagi teha. Mina küll süüdistan riiki. Siseminister peab selle asja ära lahendama. See on Siseministeeriumi probleem,“ ütleb Lobja. „Kõik me maksame makse, teenus peab selle raha eest tulema. Meil on samasugune õigus turvalisusele nagu Tallinnas või Haapsalus,“ lisab Erismaa. „Meie ootame, et konstaabel oleks kohapeal ja patrull mehitatud. Meie

Veidi varem samal päeval teevad Haapsalu politseijaoskonnas jaoskonna juht Margus Kaldma ja Risti konstaablijaoskonna piirkonnavanem Kiur Klippberg Läänemaa politsei kümne kuu töötulemustest kokkuvõtteid. Mehed näitavad arvutist seina peale politseiinfot, mis kõneleb kõigest muust kui korralagedusest. Vastupidi – Lääne maakonnas on selle aasta kümne kuuga kuritegevus võrreldes möödunud aasta sama ajaga vähenenud 6%. Kuritegude avastamise protsent on Lihulas aga lausa 106. Jaoskonna juht räägib, et Lihula vallas on tänavu kümne kuuga registreeritud 50 kuritegu, mis ei erine ühestki teisest samasugusest vallast. Tõsi, võrreldes mullusega on kuritegude arv Lihulas natuke kasvanud, kuid seda ühe narkokuriteo arvelt, mis läks kirja mitme episoodina. Vandaalitsevate noorte

väidet ei kinnita ka politseile tulnud väljakutsed. Selle aasta kümne kuuga on saanud politsei Lihulasse 190 väljakutset, millest enamik on olnud liiklusrikkumised. Avaliku korra rikkumisi on olnud 26 ning täpselt sama palju on olnud seotud vägivallaga. „Lihula on tegelikult üks väga rahulik linn, kus on üks peatänav ja paar magalarajooni,“ ütleb piirkonnavanem Kiur Klippberg, kes võtab ise igal esmaspäeval Lihula konstaablipunktis kodanikke vastu ning käib kohapeal patrullimas. Klippberg on nõus, et kohalikud noored satuvad ikka aeg-ajalt pahandustesse, kuid selles ei ole midagi eriskummalist. „Käisin just hiljuti lastevanemate koosolekul ja mitte keegi ei olnud seda meelt, et meil on noored käest ära,“ ütleb piirkonnavanem. Mis puutub purjutavatesse inimestesse, kes kipuvad baarides muresid kätega klaarima, siis tuleb sedagi ette, kuid mitte rohkem kui mujal. Möödunud nädalavahetusel kontrollis Klippberg patrullis olles Lihula mõlemat baari. Neist üks oli suletud ja teises viibis 3–4 inimest. „Tagasiside patrullidelt on tavaliselt see, et Lihulas on väga vaikne,“ lisab Klippberg.

Tunnetuslik küsimus Kuigi Lihulas ei ole praegu kohapeal piirkonnakonstaablit, on Margus Kaldma sõnul seal politsei teenus tagatud. „Lihulat teenindavad teised

See on emotsionaalne lugu Kui üritada Lihulaga seonduvat kokku võtta, siis on see üks emotsionaalne lugu, mis põhineb peamiselt sellel, et Lihulat teenindav konstaabel ei ela kohapeal, kuid nii on see enamikus valdades, sest meil ei ole võimalik dikteerida, kus politseinik elab. Läänemaal alustavad kõik politseinikud igal hommikul oma tööd Haapsalust ja lähevad tegema seda tööd, milleks nad kõige paremad on. Me pakume teenust maakonna keskusest, kus elab kõige rohkem inimesi. Kohalike jaoks on olnud teatud rütm, kuidas asjad on arenenud viimased 20 aastat, kuid politsei peab oma tööd korraldama olemasoleva ressursi järgi. Samuti on muu-

tunud keskkond, politsei mobiilsus ning elanike oskus ja tahe turvalisuse küsimustes kaasa rääkida. Arutelu turvalisuse teemal on väga hea, aga kui seda tehakse emotsioonide põhjal, siis ma ei oska öelda, kes sellest võidab. Praegu peaks olema märksõnaks see, kuidas me pakume teenust terves maakonnas, mitte kitsamalt LõunaLäänemaal. Selles mõttes on Lihula kontekstist välja tõmmatud. Eesmärk on pakkuda kõigile võimalikult parimat politseiteenust.

Kui me räägime nn ääremaa tasust, siis ei ole meil võimalik tõsta ainult ühe piirkonnapolitseiniku palka. Lääne prefektuuril ei ole iseseisvat imevitsa, millega palgamuret lahendada. Sarnast tööd tegevad politseinikud saavad tasu ühesugustel alustel. Puudu olevate politseinike arvu poolest on Lääne prefektuuri mured võrreldes idaregiooniga väikesed. Läänemaa politseinikud on olnud väga tublid. Alates sellest ajast, kui oli teada, et üks politseinik läheb pensionile, on otsitud Lihulasse uut inimest. Seda infot räägiti kohe vallas ning hakati ühiselt lahendusi otsima. Margus ja Kiur on olnud väga aktiivsed ja ajanud asja kogu hingega. Suur aitäh neile selle eest!

Kalvi Almosen Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo juht

REPORTAAŽ

Risti konstaablijaoskonna piirkonnakonstaablid, kord nädalas on Lihulas kodanikele politsei vastuvõtuaeg, paar korda nädalas käivad kohapeal patrullid, lisaks teevad oma tööd noorsoopolitseinikud ning kriminaalpolitseinikud. Ma ei ole nõus, et Lihula on justkui politseivaba. See on tunnetuslik küsimus ja harjumuse jõud. Olen täiesti nõus, et riik peab olema inimestele võimalikult lähedal ning kohalik konstaabel annab suurema turvatunde, aga asi on läinud palju emotsionaalsemaks, kui see tegelikult on. Valla esindajad unistavad 24/7 patrullist, kuid see ei vasta riigi rahakotile ega ka tegelikule vajadusele, sest aastatega on vähenenud nii elanike kui ka kuritegude arv. 90ndate alguses oli Lihulas 23 inimesega politseijaoskond. Oli oma korrapidamine, patrullid, uurijad jne. Elu nõudis. Paar aastat tagasi oli Lihulas viis inimest ja ma ütlen ausalt, et võrreldes Haapsalu kolleegidega oli nende töökoormus väike.“ Olukorra lahendusena näeb Kaldma siiski kohaliku piirkonnakonstaabli leidmist. Kaldma ja Klippberg on otsinud sobivaid kandidaate igalt poolt. „Lobitööd oleme kõvasti teinud. Oleme helistanud läbi peagu kõik endised politseinikud, kes võiksid veel seda tööd teha, ja teisedki võimalikud huvilised, aga praeguse palgaga ei ole neist ükski nõus Lihulasse tulema. Isegi torumehed ja rekkajuhid teenivad rohkem,“ räägib Kaldma. Lihulas on

„See on ka Lihula identiteedi küsimus, et tõmbekeskusena püsima jääda.“ Tiina Lobja

üks tubli abipolitseinik, kes käib koos politseinikega patrullis ja on huvitatud päris politseinikuks saamisest, kuid tedagi takistab pakutav palk.

Palgatõus võib tuua lahenduse Novembri viimased päevad tõid aga Lihula loosse ootamatu pöörde. Tuli kauaoodatud uudis, et esimest korda üle aastate kasvab politsei palgafond järgmisel aastal ligi 7 miljonit eurot. See tähendab, et PPA saab kasutusele

võtta uue palgasüsteemi, mis ühtlustab sama keerukusega tööde palgatasemed ning kõrgendatud riskiga töötegijaile saab maksta lisatasu. Palgatõusust ei jää puutumata ka kohalikud konstaablid. Palgauudis tuli just neil päevil, kui peadirektori asetäitja korrakaitse alal Tarmo Miilits sõitis Haapsalusse, et arutada kohalikke olusid poliitikutega. Tal olid kaasas lootusrikkad arvud – Lihula konstaabli palk tõuseb 600 eurolt 850 euroni. „Palk võiks olla kindlasti veel suurem, aga nüüd on meil paremad võimalused leida Lihulasse politseinikku. Potentsiaali on,“ ütles Miilits. Vähemalt sama lootusrikas oli ajakirjanik Ivar Soopan, kes kirjutas loo „Lihula politseikriisi õppetund“, kus tõdes, et 850 eurot on maal arvestatav palk. Lihula teemat kokku võttes küsis ta muuseas, miks teatas politsei alles kaks nädalat hiljem, et olukorrale võib olla päris hea lahendus. Vastus on lihtne – kuigi uue palgasüsteemi kallal on töötatud aastaid, tuli raha saamise otsus tõesti just nendelsamadel päevadel. Kolmas konkurss Lihulasse piirkonnapolitseiniku leidmiseks on välja kuulutatud. Konkurss lõppeb aasta viimasel päeval. Nelli Pello Radari peatoimetaja

Otsus peab olema probleemile lähedal Eestis on 55 konstaablijaoskonda, kus töötab kokku 353 piirkonnavanemat ja piirkonnapolitseinikku. Politseinike arv on konstaablijaoskonniti erinev. Kõige rohkem (19 konstaablit) töötab Lasnamäe konstaablijaoskonnas ning kõige vähem (kaks konstaablit) Saaremaal Ida-Saare konstaablijaoskonnas ja Paide konstaablijaoskonnas. Laias laastus on maapiirkondades üks piirkonnakonstaabel umbes 3000 elaniku kohta ja linnas 5000 elaniku kohta. Sõltuvalt omavalitsuste suurusest võib üks konstaab-

lijaoskond hõlmata mitut omavalitsust. Territooriumi suuruse kõrval arvestatakse konstaablipiirkonda moodustades elanike arvu, infrastruktuuride paiknemist ning õiguskorra seisundit. Kui inimeste arv konstaablijaoskonnas väheneb, jagatakse tööülesanded ümber. N-ö katmata konstaablipiirkondi Eestis ei ole. Tänapäeval on PPAs valdkondlik juhtimine, mis ei ole minu arvates kooskõlas kogukonnakeskse politseitöö olemusega. Erinevate juhtimisotsuste

tsentraliseerimisega kipume sellest veel kaugemale minema. Kogukonnakeskne politseitöö lähtub põhimõttest, et otsustamine peaks olema probleemile võimalikult lähedal, st kohalik politseijaoskond on kõige paremini kursis oma piirkonna probleemide ja võimalustega. Tsentraalselt on väikeste piirkondade muresid raske näha. Oleme PPA kogukonnakeskse töö põhimõtteid politseijuhtkonnaga Siseministeeriumi esindaja juuresoleku arutanud, kuid praegu meil veel selget strateegilist otsustust tuleviku kohta ei ole.

Joosep Kaasik PPA korrakaitsepolitseiosakonna arendusbüroo planeerimistalituse juht

PLANEERIMINE

FOTO: ARTUR SADOVSKI

Ministeerium tegutseb mõistlikuma tööjaotuse nimel Iga aasta sügisel saab lõppkuju dokument järgmise aasta peamistest eesmärkidest ehk valitsemisala tegevus kava. Kuigi mõni eesmärk on enda seatud, pärinevad paljud riiklikest arengukavadest, millesse Siseministeerium on panustanud ja võtnud endale erinevaid kohustusi.

uleva aasta siseturvalisuse arengukava koostamisega püüab ministeerium saavutada parema eesmärgistatuse ning tasakaalu teiste valdkondadega. Strateegiline planeerimine sai Eestis uue tähtsuse pärast ühinemist Euroopa Liiduga. 2005. aasta lõpus määras

valitsus põhimõtted, kuidas koostada strateegilisi arengukavu ja arengudokumente. Paljud valitsusasutused asusid arengukavu koostama, kuid kuna tugevat koordineerimist ei olnud, tekkisid osalt väga kitsad arengukavad ning samas katmata valdkonnad. Strateegiabuumi tulemus oli 113 aren-

gudokumenti 2006. aastal. Seejärel on teadlikult kirjusust vähendatud ning arengukavad praktilisemaks muudetud. Tänavu kevadeks oli järele jäänud 65 Riigikogu ja valitsuse tasandi strateegiadokumenti. Kogu riigi arengut suunavad neist kolm: Eesti säästva arengu strateegia „Säästev Eesti 21“,

PLANEERIMINE

Tihe side teiste riiklike arengukavadega Siseministeerium ning eriti korrakaitse- ja migratsioonipoliitika valdkond on tihedalt seotud mitme riikliku arengukavaga, nt Eesti rahvuslik liiklusohutusprogramm 2003–2015 või kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018. Seni on Siseministeerium pigem panustanud teiste valdkondade arengukavade koostamisse ja võtnud nende raames endale erinevaid kohustusi (vt turvalise Eesti valdkonna arengukavad). Need koondatakse Siseministeeriumi valitsemisala arengukavasse (VAAK), mida rakendatakse üheaastase tegevuskava kaudu (VATK 2013). Näiteks on liiklusohutusprogramm Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi koordineerida, ent PPA-le tekib sealt raskeveokite nõuete täitmise kontrolliks kaalubusside soetamise kohustus. Mitme Kindral Kurvitsa sarnase laeva ehitamise kohustuse oleme aga saanud Keskkonnaministeeriumi kaudu Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioonist. Koostöö on edasiviiv jõud, kuid asi on tasakaalus. Ühelt poolt on küsimus selles, missugune on meie õiguste ja kohustuste vahekord, teiselt poolt aga siseturvalisuse terviklikus arengus. Kuna siseturvalisuse arengukava seni pole, siis ei ole ka terviklikku pilti, kuidas eri valdkondade arengukavad siseturvalisuse valdkonna arengusse panustavad, samuti puudub koordinatsioon erinevate kavade vahel. Erinevate arengukavade koostami-

HORISONTAALSED STRATEEGIAD Säästev Eesti 21

Eesti julgeoleku poliitika alused

Eesti 2020

Valitsusliidu tegevuskava 2011–2015

VALDKONNASTRATEEGIAD (kokku 62 arengukava) Turvalisus poliitika põhisuunad

Transpordi arengukava

Rahvastiku tervise arengukava

Lõimumiskava

VALITSEMISALA ARENGUKAVA (VAAK) 4 aastat

VALITSEMISALA TEGEVUSKAVA (VATK) 1 aasta

PPA TEGEVUSKAVA (ATK) 1 aasta

Vägivalla vähendamise arengukava

Valitsuse tegevus programm

PÄÄSTEAMETI TEGEVUSKAVA (ATK) 1 aasta

Joonis 1. Eesti praegune strateegilise planeerimise mudel Allikas: autorite koostatud

Seni on Siseministeerium pigem panustanud teiste valdkondade arengukavade koostamisse ja võtnud nende raames endale erinevaid kohustusi. sest võtavad osa paljude sidusrühmade esindajad, kes ühiselt otsustavad, mis on arengukava eesmärgid ja tulemusnäitajad. Öeldakse, et vaidluses sünnib tõde, kuid võib sündida ka kompromiss, mis kellelegi täies ulatuses ei sobi. Seega ei pruugi arengukavades esile toodud indikaatorid ja tegevused moodustada ühtset tervikut. PPA töölõik on peamiselt reageeriv, kuid tegevused reageerimisvajaduse ja probleemide vähendamiseks on

Siseministri prioriteedid • Suurem rõhk ennetusele ja õnnetussurmade (tule-, liiklus- ja uppumissurmad) vähendamisele • Võitlus varjatud raske kuritegevusega • Elupäästevõimekuse tugevdamine • Uimastisurmade ja narkomaania vähendamine • Vabatahtlike (abipolitseinike ja päästjate) kaasamine turvalisusse • Konservatiivne kodakondsus- ja migratsioonipoliitika • Siseturvalisuse kvaliteetne ja säästlik juhtimine

tihti teistes valitsemisalades. Seetõttu tähendavad teiste valdkondade saavutamata tulemused meie jaoks rohkem reageerimist ja tagajärgedega tegelemist. Nii pärinevad kuritegude kasvu põhjused muu hulgas puudujääkidest sotsiaal- ja haridusvaldkonnas. Muutuse saavutamiseks on vaja läbimõeldud koostööd nii ministeeriumide vahel kui ka sidusrühmadega. Aja jooksul on Siseministeeriumi valitsemisala eesmärkide arv kasvanud FOTO: HELIN VAHER

konkurentsivõimekava „Eesti 2020“ ning Eesti julgeolekupoliitika alused. Ülejäänud kavad on valdkondlikud (joonis 1). Planeerimine nõuab ratsionaalsust, eesmärkide saavutamine peab olema teadlik ja süsteemne koos selgelt hinnatavate näitajatega. Erasektoris saab plaane koostada ainult oma organisatsiooni piires, avaliku sektori puhul peaks aga tervikliku strateegilise plaani koostama kõigi ministeeriumide ja nende valitsemisalade kohta. Tegemist on kaelamurdva kübaratrikiga, sest kõik koostatud arengukavad peaksid moodustama terviku, aga rohkem kui 60 dokumendiga on seda raske teha.

PLANEERIMINE

väga suureks. Seepärast tõsteti võtmetähtsusega töölõigud 2013 esile siseministri prioriteetidena (vt siseministri prioriteedid). See ei tähenda, et teemad, mille kohta tulemusindikaatorit ei sõnastatud, poleks olulised. Nendes peab hoidma praegust taset, kuid prioriteetidena sõnastatud tulemusvaldkondades soovitakse olemasolevaga võrreldes muudatust paremuse poole.

Korrastamine algab valitsuse tasemelt Majandusarengu ja Koostöö Organisatsioon (OECD) soovitas 2011. aastal valminud analüüsi tulemusena korrastada Eesti strateegilise planeerimise mudelit. Seda võeti tõsiselt ning 21.06.2012 esitlesid Rahandusministeerium ja Riigikantselei ühiselt valitsusele seisukoha uuest strateegia kujundamise raamistiku kohta. Soovitakse suurendada Riigikogu rolli ning määrata selgemalt suhe valitsusega strateegia kujundamise protsessis. Riigikogu tasandil tuleks kinnitada poliitika põhialused, mille sisu on riigi pikaajaline plaan prioriteetsetest valdkondadest (joonis 2). Valitsuse kinnitatavate valdkonna arengukavade nimekiri peaks lühenema ning moodustama kokku umbes 20 arengukavaga terviksüsteemi, mis kataks kõik valdkonnad. Tulevikus oleks arengukava rakendusplaan alus riigieelarve strateegia ja hilisema valitsemisala aastase eelarve koostamisele. Sellega soovitakse maandada ka teine OECD nimetatud risk: plaanid ei jõua ellu, sest neil puudub eelarves rahaline kate. Valdkonna arengukava on jagatud programmideks, mille elluviimiseks koostatakse 3 + 1 aasta rakendusplaan. Rakendusplaanid peaksid andma tervikliku vaate riigi eelarvestrateegiast ja olema sisend iga-aastase riigieelarve koostamisel. Kaetud peab saama kogu avalik sektor ning arengueesmärkide kõrval peavad plaanides sisalduma ka igapäevategevused, et kulud riigieelarvest välja ei jääks.

Arengukava paneb paika vastutuse teiste valdkondadega Muutused jõuavad ka Siseministeeriumi valitsemisalasse. Praegu juhivad meie tööd Riigikogus vastu

POLIITIKA PÕHIALUSED (ettepanekus 6 dokumenti), sh siseturvalisuse põhialused 2015–2020 ja Eesti julgeolekupoliitika alused VALDKONNA ARENGUKAVAD (ettepanekus 18 dokumenti),sh siseturvalisuse arengukava 2015–2020 Programm

Programm

RIIGIEELARVE STRATEEGIA (RES), 3 + 1 aastat

VALITSEMISALA ARENGUKAVA (VAAK)

RIIGIEELARVE (RE), 1 aasta

VALITSEMISALA TEGEVUSKAVA (VATK) ASUTUSE TEGEVUSKAVA (ATK)

Joonis 2. Eesti kavandatav strateegilise planeerimise mudel Allikas: autorite koostatud

võetud turvalisuspoliitika põhisuunad aastani 2015. Kavas on 2015. aastast kujundada nendest siseturvalisuse põhialused, mis suurendaks haakuvust teiste valdkondadega ning soodustaks terviklikumat poliitika kujundamist. 2013. aastal alustab Siseministeerium siseturvalisuse arengukava (STAK) koostamist, mis määrab

Turvalise Eesti valdkonna arengukavad • Õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018, Justiitsministeerium • Turvalisuspoliitika põhisuunad aastani 2015, Siseministeerium • Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018, Justiitsministeerium • Vägivalla vähendamise arengukava aastateks 2010–2014, Justiitsministeerium • Korruptsioonivastane strateegia aastateks 2008–2012, Justiitsministeerium • Tegevuskava Eesti rahvuslik liiklusohutusprogramm aastateks 2003–2015, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium • Eesti terrorismivastase võitluse põhialused, Siseministeerium (rakenduskava puudub) Allikas: Riigikantselei arengukavade lehekülg (http://valitsus.ee/et/ valitsus/arengukavad)

tööjaotuse ning õiguste ja kohustuste tasakaalu teiste valdkondade arengukavadega ja sidusrühmadega. Arengukava koosneb programmidest, mille raames hakatakse strateegilisi eesmärke ellu viima. Näiteks peaks üks eesmärke olema vähendada pikas perspektiivis politsei reageeriva töö koormust. See tähendab paremat ennetustegevust ning koostööd sotsiaalpartneritega. Järgmisel aastal valmib STAKi kondikava ja algab teksti koostamine. Uus arengukava ei ole jäik plaan, vaid kokkulepe ühisest suunast, mille poole liiguks nii Siseministeeriumi valitsemisala, teised ministeeriumid kui ka sidusrühmad avalikust, äri- ja mittetulundussektorist. Eesmärk on jõuda selge kokkuleppeni, kuhu siseturvalisuse valdkonnas soovime jõuda. Samas jääb igale allüksusele vabadus valida eesmärkide saavutamiseks parim viis, sõnastades täpsed tegevused asutuse tegevuskavas. Ootus on, et asutus määratleb sisukaid eesmärke, mille nimel pingutada ja ka ise uusi lahendusi otsida, kasutades vabadust vastutustundlikult. Leif Kalev Siseministeeriumi korrakaitse- ja migratsioonipoliitika asekantsler Viola Rea-Soiver Siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna nõunik

PALK

FOTO: SHUTTERSTOCK

Võidujooks p Kolm nädalat mööduvad ilma ühegi vaba hetketa, nädalavahetustest rääkimata. Ainult arvutan, kirjutan memosid, argumenteerin, teen kompromisse, süvenen, arvutan jälle ja kontrollin üle, et kusagil pisematki viga ei oleks. Muud tööd ning lähedased peavad ootama. Kõike seda tänaval töötava politseiniku nimel, et tema pangakontole tuleks uuest aastast natukenegi rohkem raha.

ust nii kirjeldab PPA personalijuht Janne Pikma-Öövel oma viimase kuu tööd. Tema pingutused politseinike palgaraha nimel ja läbirääkimised Siseministeeriumis said alguse hetkest, kui valitsus otsustas suurendada valitsemisalade palgafondi 4,4% võrra. „Paar kuud tagasi ei julgenud keegi isegi unes oodata mingitki palgatõusu, kuid me andsime personalieelarve läbirääkimistel endast parima ning käsitlesime asju äärmiselt süsteemselt,” räägib Pikma-Öövel. Lisaks

sihikindlale tööle jooksis personalijuht sõna otseses mõttes ajaga võidu – sagedad olid olukorrad, kus otsuse langetamiseks ja memode ümberkirjutamiseks oli aega reede õhtust esmaspäeva hommikuni. Nüüdseks on siseminister kinnitanud, et 2013. aastal kasvab PPA palgafond 6% võrra ning see võimaldab meil oma palgasüsteemi korrastada. Ametikohtade hindamise ja palgasüsteemi projektijuhi Erki Nelise sõnul on see täiesti harukordne, et saime oma palgafondi nii suure summa. „Avalikus sektoris ei ole ühtegi teist valdkonda, kus personalieelarve nii palju suureneks,” selgitab Nelis. Vajadus uue palgasüsteemi järele oli ilmselge juba enne asutuste ühendamist kolm aastat tagasi. Uude organisatsiooni tulid kõik inimesed oma seniste palkadega ja kehtis põhimõte: kellegi palk ei vähene. Samal ajal olid asutuste personalieelarved väga erinevad ning erinevad olid palgadki nendel inimestel, kes tegid sarnast tööd. PPA loomise järel 2010. aastal algasid kohe ettevalmistused ametikohtade hindamiseks. Kõikide valdkondade ja prefektuuride ning personalitöötajatest moodustati töörühm, kes hakkas esmalt kirjeldama põhitöid. Seejärel hinnati ühtse metoodika alusel ära kõik PPA tööd, mida oli ühtekokku üle 600, ning anti neile väärtuspunktid. Nende alusel jagati tööd 17 palgaastmesse. Erki Nelise sõnul tuli ära teha erakordselt suur töö – kõik tööd oli vaja läbi vaadata, süveneda, analüüsida ning vajaduse korral kaasata eksperte. „Meil oli vaidlusi, teravaid vaidlusi, kompromisside otsimist ja

leidmist, aga me suutsime leida erinevate valdkondade vahel ühised jooned ja kokku leppida. On tõeliselt hea meel, et inimesed mõtlevad üle piiride ning lähtuvad organisatsiooni ühisest huvist, mitte ei aja kindlalt oma valdkonna, prefektuuri rida,” hindab Nelis oma meeskonna tööd kõrgelt.

Praegused palgad ja unistuste palgad Kuna uus palgasüsteem loodi täiesti uue metoodika alusel, siis võib juhtuda, et osal inimestel on uue süsteemi järgi palgaastme number väiksem kui praegu. Tegemist on aga tõepoolest palgaastme numbri muutusega, mitte palgasumma muutusega. „Põhimõtteliselt läksime tollimõõdustikult üle meetermõõdustikule, st me mõõdame küll astmete vahemaid, aga erinevais ühikuis,” toob Nelis näiteks. Graafikul on näha meie praegune olukord: mis palgaastmetel inimesed asuvad ja mis palka nad reaalselt saavad. Alumist joont graafikul võib nimetada ka õigluse jooneks. Kõigil inimestel, kes on joonest allpool, tõuseb palk 2013. aastal nii palju, et see oleks üle joone, st et tagatud oleks minimaalne palk vastaval palgaastmel. Just nende inimeste palkade tõstmiseks lähebki tuleva aasta personalieelarve kasv ning sellega tagatakse üks palgasüsteemi põhilisi eesmärke: miinimumastmepalk on sama töö tegijail ühesugune. Ülemist joont graafikul võib nimetada aga unistuse jooneks. Tegemist on Eesti palgaturu mediaaniga ehk palgaga, millisel juhul oleksid politseinike

PALK

palga nimel 4000 3750 3500 3250 3000 2750 2500 Euro

2250 2000 1750 1500 1250 1000 750 500 250 0

1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 Palgaaste Uus miinimum

Eesti mediaanpalk l Palk täna

Politsei praegused palgad võrdluses Eesti mediaanpalgaga.

palgad Eesti turul konkurentsivõimelised. Tänapäeval oleks meil selleni jõudmiseks vaja umbes 35 miljonit eurot. Uuest aastast lisandub küll ligi seitse miljonit eurot, kuid eesmärgist jääb puudu ikkagi 28 miljonit. Tuleb aga tähele panna, et iga aastaga liigub see joon meil majanduse elavnemise tulemusena eest ära. Summa, mida on Eesti mediaanpalgani jõudmiseks vaja, on mõne aasta pärast kindlasti tähelepanuväärselt suurem. Samas näeme graafikult, et terve hulk meie töötajaid saab juba praegu Eestis konkurentsivõimelist palka. Me võime ju pikalt arutleda, kuivõrd õiglane on olnud personalieelarve jagamine, kuid printsiibiga „kellegi palk ei vähene” ei ole kellelegi liiga tehtud. Me võime arutleda ka selle üle, kas

palkade ümberjagamine olnuks õiglasem, kuid siis oleks jälle rühm inimesi omakorda rahulolematud. Samuti võib mõnele meist taas tunduda ebaõiglane, et temaga sarnast tööd tegeval kolleegil palk uuest aastast tõuseb, kuid temal mitte. Meil tuleb endale aru anda, et tegelikkuses on just tema kolm aastat saanud kõrgemat palka kui tema kolleeg, kes on samamoodi sedasama tööd pühendumisega teinud. Uus palgasüsteem vähendab ebaõiglust organisatsioonis ning loob ühised alused edasiminemiseks.

Iga pisemgi otsus nõuab suuri summasid „Igal süsteemil on oma head ja vead ning mõistagi ei ole ka praegune süs-

teem ideaalne. Kuid kõigepealt peab olema baas paigas ja õiglane. Meie eesmärk oli saada palgamäärad ühtseks ning siit edasi saame hakata juba muid komponente tõstma,” arutleb Janne Pikma-Öövel. Kui PPA palgafondi lisandub lisaraha, tuleb meil analüüsida hetkeolukorda nii organisatsioonis kui ka üldises majandusruumis ning otsustada, kuhu see suunata, kas tõsta kõiki palgaastmemäärasid, tõsta summasid ühe palgaastme sees, tõsta regioonitasu või leida mingi muu lahendus. Samaaegu nõuab iga pisemgi otsus tegelikkuses väga suuri summasid. Erki Nelis märgib, et see protsess on talle väga selgelt näidanud, kui suur on meie organisatsioon, kui palju on erinevaid nüansse ning kui suured võivad ühe pisikese otsuse mõjud olla. „Soovides ühe tööliini tasu suurendada kahe euro võrra inimese kohta, tähendab see organisatsiooni jaoks umbes 200 000 eurot kulu aastas,” toob Nelis näiteks. Vaadates tagasi kogu protsessile, hindab Nelis kõige keerulisemaks hoopistükkis kommunikatsiooni. „Ma saan täiesti aru, et kõik tahavad kohe selgeid vastuseid ja personaalset lähenemist, aga protsessi käigus meil paraku lõplikke vastuseid pole, on üksnes põhimõtted,” selgitab ta. Pikma-Öövel lisab, et tema on rahul, kui vähemalt üks inimenegi saab aru, et see on olnud väga suur töö. „Kui politseiniku pangakontole lisandub uuest aastast natukenegi rohkem raha, siis on ju hästi,” lausub ta. Annika Tuulemäe PPA kommunikatsioonibüroo peaspetsialist

JUHT

Indrek Tibar FOTO: ARTUR SADOVSKI

vormi varna ei viska Alates detsembrist asus Indrek Tibar PPA tugitegevust juhtima. Ta usub, et varasem politseitöökogemus annab talle ehk suurema võimaluse asutuse üldises arengus kaasa rääkida. Oled tagasi süsteemis kolmandat korda. Kuidas nii?

Nii on välja kukkunud jah. Mulle on politsei alati südamelähedane olnud. Olen ju hingelt politseinik. Kuigi olen viimased viis aastat süsteemist eemal olnud, läheb mulle PPA käekäik väga korda. Usun, et politseitöö kogemus on andnud mulle palju eeliseid rakendada oma teadmisi teistes valdkondades ja vastupidi. Praegu ongi olukord, kus minu n-ö süsteemiväliseid kogemusi saab kasutada PPA ja selle töötajate hüvanguks. Usun, et iga asi ja samm on millekski head. Ju oli siis minulgi vaja veidi süsteemist eemal olla ning saada kogemusi väljaspool politseid. Olen õnnelik, et olen julgenud sääraseid samme ette võtta. Organisatsioonist lahkujaid ei peaks võtma kui reetureid. Ühel päeval võivad tagasitulijad suurt tulu tuua. Mulle tundus, et võiksin oma teadmiste ja kogemustega taas organisat-

sioonile kasuks olla. Nagu ütleb vanasõna: „Kus viga näed laita, seal tule ja aita.“ Ma ei taha öelda, et PPAs oleks midagi kõvasti viltu, kuid näen siiski asju, millele saaks ja tuleks teistmoodi läheneda. Mida nimelt?

Mul on praegu see eelis, et näen asutust veel kõrvalseisjana. Politsei kuvand ühiskonnas teeb mulle veidi muret. Tahaksin sel teemal juhtkonna ja kommunikatsioonitiimiga veidi mõttetalguid pidada. Teine on personaliküsimus. Kuidas panna värbamisel veelgi suuremat rõhku endistele tublidele kolleegidele, kes mingil ajal süsteemist lahkusid, kuid oleksid valmis taas meiega liituma? Oleme liialt jäänud pidama üksnes noortele tulijatele. Usun, et teinekord on varasemate kogemuste ja teadmistega inimese kaasamine üsnagi kasulik. Kolmas asi, millele tahaksin tähelepanu pöörata, on paindlikkus. Millegipärast

on mulle jäänud mulje, et me oleme teinekord ülearu kinni reeglites, mille oleme ise kehtestanud. Midagi ei ole teha, muutuvates oludes peab ka organisatsioon muutuma. Piiratud rahalistes tingimustes peame oma tegemistes olema universaalsemad ning paindlikumad. Mis peaks muutuma PPA administratsioonis?

Loomulikult ei asu ma tööle kavatsusega hakata midagi kohe lammutama või ümber ehitama. Pikapeale ehk õnnestub osa protsesse lihtsustada ja korrastada. Aktuaalsete küsimustega, nagu näiteks vormivarustus, tuleb hakata kohe tegelema. Ma ei luba, et hakkan kellelegi isiklikult nööpi vormi külge õmblema, kuid teen endast oleneva selleks, et ükski politseinik ei jääks töölt kõrvale sellepärast, et tal puudub sokk või ei ole terveid kindaid. Just universaalsus on see, millega tahaksin ka siin edasi minna.

JUHT

Indrek Tibar Indrek Tibar on sündinud 1973. aastal Viljandis. Ta lõpetas 1993. aastal Politseiakadeemia ning asus tööle politseisse toonase Keskuurimisbüroo uurijana. Aastail 1997–2003 oli Tibar ametis Keskkriminaalpolitseis, seejärel paar aastat erasektoris turvaettevõtte juhina. Aastail 2005–2007 oli ta Politseiameti politseitöö osakonna juht, seejärel suundus tööle Swedbanki, kus lahendas rahapesu ja terrorismi tõkestamise küsimusi Swedbank Grupi tasandil; sel aastal juhtis ta Swedbanki Balti panganduse sisejärelevalvet. Alates 1. detsembrist 2012 asus Indrek Tibar tööle Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori asetäitjana varade alal.

ja. Pigem soovin seda kuidagi heas mõttes ära kasutada, öelda sõna sekka ka kogu asutust käsitlevates küsimustes, muidugi oma pädevuse ja kogemuste piires. Loodetavasti on sellest kasu. Olen ju politseitööd teinud aastaid ning jään seda mõnes mõttes hinges alati tegema. See on mu kutsumus ja soov ka edaspidi. Mis inimene sa muidu oled? Millega tööpingeid maandad ja vaba aega sisustad?

Ma ei ole eriti range käsuliini pooldaja, et hommikul antakse inimestele kindel käsk kätte ja õhtul olgu olla. Tugipersonali on viimaste aastate jooksul tublisti vähendatud. Kas koondamist on ette näha ka 2013. aastal?

Kindlat inimeste vähendamise plaani mul ei ole. Esmalt tahaksin võimalikult hästi viia end kurssi sellega, mida konkreetselt ja kui suure ressursiga me midagi teeme. Milline on sinu juhtimisstiil? Mida hindad oma meeskonnas?

Ütleme nii, et ma ei ole eriti range käsuliini pooldaja, et hommikul antakse inimestele kindel käsk kätte ja õhtul olgu olla. Või vastupidi: kui konkreetset

korraldust ei anta, siis midagi ei toimugi. Küsimus on delegeerimises ja oma inimeste usaldamises. See peaks olema säärane loomulik asjade kulg, meeskonnatöö, mis paneb rattad käima. Kui aus olla, siis ma ei hinda liigset aruandekoosolekute korraldamist, nii et igal hommikul ja õhtul tuleme kokku ja kõik annavad aru. Kindlasti tuleb regulaarselt koos käia, asju arutada ja kätt n-ö pulsil hoida, ent mõistuse piires. Tugev meeskond loob head tingimused töö tegemiseks ja tulemuste saavutamiseks. Ma usaldan inimesi. Mulle on väga tähtis sisekliima. Kui selles on pingeid, ei saa keegi hästi toimida. Usun, et PPAs on tugev meeskond. Vähemalt kõik seni kuuldu ja nähtu toetab seda arvamust. Sa oled vormikandja. Kas uues ametis põhitööd toetava meeskonna juhina viskad vormi varna?

Ei. See oli üks minu tööle asumise võimalustest, et olen edasi vormikand-

Olen 18aastase tütre isa ning eeskätt soovin olla hea eeskuju ja tugi oma lapsele. Kui pidevat enesetäiendamist hobina võtta, siis püüan vähehaaval akadeemilises tegevuses kaasa lüüa. Olen õnnelik, et avanes võimalus kirjutada karistusseadustiku kommenteeritud väljaande rahapesu käsitlevate paragrahvide kommentaarid. Samuti osalen Justiitsministeeriumi juures tegutseva karistusõiguse nn revisjonikomisjoni töös. Vahetevahel annan rahapesu vallas loenguid, juhendan mõnd magistranti ning retsenseerin lõputöid. Palju aega töö kõrvalt võtab kool. Olen nimelt kolmanda aasta doktorant Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Armastan viimasel ajal taas enda füüsise eest hoolt kanda. Sõidan mootorrattaga ning kui vähegi võimalust on, tegelen sukeldumisega. Olen ka mälumänguhuviline, kuigi spetsiaalselt selleks ei õpi; oleme korraldanud hulga väiksemaid mälumänge. Helen Uldrich Põhja prefektuuri pressiesindaja

MENETLUS

FOTO: TANEL MEOS/DELFI/EPL

Karistaja ei Väärteomenetluse kvaliteedist kõneldes panevad korrakaitsepolitseiosakonna ametnikud Siiri Pars ja Ele Nuka kolleegidele südamele olla alati tähelepanelik, mõelda enne otsustamist kaks korda järele ning mitte langeda rutiini.

õhiline tagasiside selle kohta, kui hästi politsei väärteomenetlust korraldab, ei tule ainult kohtust, vaid selgub tihti majasisese teenistusliku kontrolli ajal. Siis võetakse kord aastas igas prefektuuris ette sadakond väärteoasja ning vaadatakse need algusest lõpuni läbi. Just see ülesanne on juba kümmekond aastat KKPO ametnike Ele Nuka ja Siiri Parsi töö osa. Kontrolli käigus tuuakse esile nii hea praktika kui ka vead. Nuka rõhutab, et menetlusvigu on erineva kaaluga: „Loomulikult tahaksime, et materjalid oleksid täiesti korrektsed, ent me ei otsi komakohti, inimlikke eksitusi

ega pisivigu, mis ei muuda asja sisu. Õppima peame nendest vigadest, mis annavad alust otsust tühistada.“

Süütegu ei ole piisavalt tõendatud Parsi sõnul on üks väärteomenetluse levinumaid vigu see, et süütegu ei ole piisavalt tõendatud. Nuka ütleb, et kohtupraktikas on ka menetlusaluse isiku ütlused tõend. See tähendab, et kui materjalides on üks isikut süüstav tõend ja teine tõend on menetlusaluse isiku ütlused, mis eitavad tema süüd, siis on seis võrdne. Kuna kõik kahtlused tuleb tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks, siis tühistab kohus otsuse. Kõige enam kaevatakse edasi liikluse asju, mille osakaal väärteomenetluste seas on valdav. Kontrollijail on aga igal aastal kindel teema. Selgi aastal läbi vaadatud alaealistega seotud materjalides joonistus eelkõige välja just tõendamatuse probleem ning see, et protokolli koostamisest jäetakse lapsevanemale teatamata, kuigi seadus selleks kohustab. Kui lapsevanem saab juhtunust teada alles otsuse koostamise järel, ei ole enam võimalik esitada vastulauset ega omapoolseid tõendeid ning otsus on vaidlustatav üksnes kohtus. Sellega on oluliselt riivatud kaebeõigust. Levinud menetlusviga on ka see,

kui protokollile ei võeta märget selle kohta, kas isik tõlki soovib. „Isegi kui materjali koostamise ajal tundub, et kõik on osalistele arusaadav, võib hiljem ainuüksi selle allkirja puudumine viia otsuse tühistamiseni ning nutikas kaitsja ei jäta seda võimalust kasutamata,“ hoiatab Nuka. Pars nimetab teise lihtsa, ent põhimõttelise veana seda, et märkega tuleb esile tuua ka protokollija abi kasutamine. „Politseiniku allkirjaga koostatud dokumendid peavad olema ka tema kirjutatud. Vastasel korral tuleb märkida protokollija kasutamine,“ selgitab ta. Nuka täiendab, et see protokollija ei tohi olla samas väärteoasjas tunnistaja, mis on ka levinud.

Teo kvalifitseerimine tekitab küsimusi Probleemsena näevad mõlemad spetsialistid teo kvalifitseerimist. Nuka toob näite, et alkoholiseaduse § 70 alusel on kvalifitseeritud juhtumeid, mille puhul materjalidest sellise teo koosseisu üldse ei nähtu. „Mõnikord on mul tunne, et inimestele tehakse liiga. Unustatakse ära, et alkoholi tarvitamine iseenesest ei ole karistatav. Selle paragrahvi mõte on, et vastutusele võetakse inimene, kes roomab mööda tänavat, oksendab või tuigerdab teistele otsa, mitte aga inimene,

MENETLUS

tohi eksida kes jääb bussi oodates tukkuma ja politsei avastab teda äratades, et tal on alkoholilõhn küljes. Võib-olla teen nüüd politseinikele liiga, aga mulle tundub, et seda paragrahvi kasutatakse liiga kergekäeliselt ja väga kergekäeliselt viiakse inimesi kainenema. Ärgem unustagem, et viimane on juba inimese liikumisvabaduse piiramine,“ räägib Nuka. Kindlat põhjust vigade tekkimisele ei oska anda kumbki, kuid nimetavad ajapuuduse ja rutiini. „Iga juhtumi puhul peaks alustama algusest. Kas see tegu on karistatav või näiteks lihtsalt taunitav? Kas tegu on reaalselt toime pandud? Näiteks liiklusmärgi nõuete rikkumise korral on juhtunud, et ei kontrollita, kas märk üldse olemas on. Neid asju ei saa liigse enesekindluse tõttu tähelepanuta jätta. Kui oled karistaja, siis pead olema kindel, et ei eksi ega tee inimesele liiga,“ rõhutab Pars. Nuka soovitab võtta aega ja ennast teise poole kingadesse mõelda: „Eriti selle inimese olukorda, kes tunneb, et ta pole seadust rikkunud, ja mõelda selle peale, millega ennast kaitsta. Ehk aitab see oma rolli politseinikuna paremini tunnetada.“ Nuka sõnul on väärtegu menetlevale politseinikule, kes on ise sündmuse keskel, kõik ilmselge. „Ametnik ei arvesta aga seda, et hiljem ei ole asjaolud sugugi nii selged väärteopro-

tokolli alusel otsuse koostajale või kohtuvaidluse korral kohtule. Seetõttu peavadki need nähtuma väärteomaterjalist ja selleks on vaja tõendeid koguda. Kui väärteoasja materjalidest teo toimepanemist ei ilmne, ei tohi selle alusel koostada karistusotsust, samuti ei saa kohus kaebemenetluses säärasel juhul politsei tehtud otsust jõusse jätta,“ ütleb ta.

Rohkem julgust karistada kui karistamata jätta Üks väärteomenetluse kvaliteedi parandamise aluseid on koolitused ja regulaarne info jagamine. Praegu on korrakaitsepolitseiosakonna nõuandjate kõrval igas prefektuuris väärteomenetluse eest vastutav isik ning igas üksuses nõuandjad. „Suures organisatsioonis on keeruline infot levitada nii, et see jõuaks kõigini ja oleks piisavalt selgitatud ning tekkivad küsimused saaksid vastuse. Olen kindel, et kui selgitamine jääb meili saatmise tasemele, siis sellest suurt kasu ei ole. Olulised asjad tuleb tõesti läbi, üle ja selgeks rääkida ning kui vaja, siis korduvalt,“ ütleb Nuka. Väärteomenetluse seadustik peaks aga tema meelest igal välitöötegijal ja menetlejal alati käepärast olema ning isegi kui seadus ei muutu, tuleks teatud asju meeldetuletuseks üle kontrollida.

Menetluskvaliteedi küsimus jõuab ka kabinetti, kus situatsioonipinget on vähem, ent töökoormus ja rutiinioht on samuti suured. „Igale koostatud protokollile ei pea järgnema karistust. Protokolli on võimalik ka lõpetada – otstarbekuse kaalutlusel, kahju hüvitamisega või ka väärteotunnuste puudumise tõttu, kui materjal on puudulik, tehtud on vigu, kvalifikatsioon on vale või ei ole tegu piisavalt tõendatud. Palju puudusi saab menetluse vältel kõrvaldada, ent kui see võimalik pole, tuleks karistusotsus pigem tegemata jätta. Näib nii, et tänapäeval on ametnikel rohkem julgust karistada kui karistamata jätta,“ ütleb Nuka. Kohtuotsus on materjali ja tehtud töö jaoks tõehetk. „Kurvaks ei tee tühistava otsuse puhul mitte kaotus või vigade ilmnemine, vaid tühja läinud töö. Iga materjali koostamisega on politseinik kulutanud hulga aega ja energiat ning kogunud tõendeid. Kui ta teeb seda valesti või ebapiisavalt, siis on politsei ressurss läinud õhku. Samaaegu oleks seda aega ja inimest saanud kasutada kuskil mujal ning palju paremini. Meil on täpselt nii palju jõudu, kui meil seda on, ja kui näen, et see läheb tühja töö peale, on meel eriti mõru,“ lausub Ele Nuka. Tuuli Härson PPA pressiesindaja

JUHT

Raul Vahtra „Hindan ennetavat poolt“

Politsei- ja Piirivalveameti sisekontrollibüroo juhina asub 1. jaanuaril tööle senine keskkriminaalpolitsei rahapesu andmebüroo juht Raul Vahtra, kes soovib tuua sisekontrolli töösse rohkem ennetavat vaatenurka. Mis ajendas sind kandideerima sisekontrolli juhiks?

FOTO: REELIKA RIIMAND

Olen töötanud rahapesu valdkonnas juba pisut üle kaheksa aasta. See on tõepoolest pikk aeg ning kuigi tegemist on pidevalt areneva, muutuva ja tuleb tõdeda, ka äärmiselt põneva valdkonnaga, siis hakkad mingil ajal tundma, et sooviks uusi ülesandeid. Nüüd on kätte jõudnud see päev, kus ma leian, et need eesmärgid, mis ma endale kunagi rahapesu andmebüroo (RAB) juhina seadsin, on ellu viidud. Olen korduvalt – tõsi küll, naljaga pooleks – kolleegidele vihjanud, et kui rahapesu andmebüroo peale oma arvukate funktsioonide veel ka uurimisja jälitusõigused saab, on minu missioon büroos täidetud. 2012. aasta sügisel RAB need õigused sai. Seega – meest sõnast, härga sarvest! Sisekontrolli töö pakub kindlasti uusi katsumusi. Ma ei

ole selle teemaga varem kokku puutunud, kuid seda suurem on minu huvi end asjaga kurssi viia. See ei ole lihtne töö. PPA näol on tegemist ju meie riigi ühe suurima organisatsiooniga, milles on rohkesti erinevaid tööliine ja mis tegutseb avalikkuse suure tähelepanu all. Seega peab sisekontroll iga päev paratamatult tegelema tekkinud probleemidega, mis ulatuvad seinast seina. Aga see teebki töö huvitavaks. Üks kandideerimise põhjusi oli ka pere juurdekasv selle kaheksa aasta jooksul, mis ma RABis töötasin. RABi juhi töö eeldab üsna palju välislähetustes käimist. Oli aastaid, mil ma viibisin välislähetustes ühtekokku kolm kuud aastas. Praegu olen seal keskmiselt 6–7 nädalat aastas. Paraku ei ole see enam alati võimalik, sooviksin rohkem olla perega ning osaleda laste kasvatamises. Millisena näed sisekontrolli rolli?

Kõigepealt tuleb end büroo praeguse töökorraldusega ja teemadega kurssi viia. PPA sisekontrollibüroo põhiülesanneteks on märgitud teenistujate

JUHT

Olen rahapesu valdkonnas õppinud kõrgelt hindama preventiivset poolt. Negatiivsete sündmuste ärahoidmine on parim, mida me üldse teha saame. oma vahetut juhti või sisekontrolli. Tegemist ei ole pealekaebamisega. Me oleme politseinikud ja meie ülesanne on ära hoida õigusrikkumisi ka organisatsiooni sees, sest sellest sõltub kõigi meie maine. Milline juht sa oled ja mis põhimõtteid oluliseks pead?

Seda, kuidas mind juhina iseloomustada, tuleks küsida ehk mu kolleegide käest, kuid ise usun, et juhina olen hea suhtleja, inimlik, suunatud meeskonnatööle ja püüan alati leida probleemile koostöös kolleegidega parima lahenduse. Juhina pean tähtsaks seda, et ametnik on oma ala professionaal ning täiendab end pidevalt. Teisisõnu – hindan kõrgelt neid, kellel on tööd tehes sära silmis, kes on aktiivsed ning püüavad ise leida töös tekkinud küsimustele ja probleemidele lahenduse. Ma ei pea lugu säärastest ametnikest, kes jooksevad esimese probleemi ilmnemise korral kohe juhi juurde nõu küsima, ilma et ise oleks

Finantsbürood juhib Eve Soosalu 1. detsembrist juhib PPA finants bürood Politseiameti endine rahan dusosakonna juhataja Eve Soosalu.

Eve Soosalu sõnul on finantsbüroo peamine eesmärk tagada tänapäeva piiratud võimaluste ja väheste ressurssidega majanduslikus olukorras organisatsiooni tõhus finantsjuhtimine. Tähtis on nii kompetentse raamatupidamise, organisatsiooni vajadusi arvestava eelarvestamise kui ka juhtide otsuseid toetava juhtimisarvestuse olemasolu. Esimene ülesanne on alustada finantsbüroo uue üksuse, juhtimisarvestuse talituse tööd ning seejärel leida talitusele juht. Olulised funktsioonid, mis finantsbüroole viimaste struktuurimuudatustega lisandusid, on kogu ameti planeerimise,

arengu- ja tegevuskavade, teenuste haldamise ning juhtimisarvestuse standardaruannete koostamise korraldamine. Eve alustas politseis tööd 1996. aastal Pärnu Politseiprefektuuri vanemraamatupidajana. Seejärel töötas ta Politseiameti peaökonomistina ning aastail 2003–2009 Politseiameti rahandusosakonna juhatajana. Viimased paar aastat oli Eve lapsehoolduspuhkusel. Eve on õppinud raamatupidamist Tallinna Kommertskoolis, saanud ökonomistipaberid Eesti-Ameerika Ärikolledžis ning on õppinud ärijuhtimist Tallinna Tehnikaülikoolis. Vabal ajal peab Eve lugu reisimisest, tantsimisest, jooksmisest ja teatrist.

püüdnud enne leida võimalikke lahendusi. See ei tähenda, et minu juurde ei või tulla nõu küsima. Loomulikult võib, aga ma eeldan, et ametnik on ka ise enne püüdnud asja lahendada, sest minu kogemuse põhjal on iseseisev lahenduste otsimine üks efektiivsemaid enesearendamise mooduseid. Peale professionaalsuse ja töötahte hindan ma ametnike puhul ka kohusetundlikkust, ausust ja korrektsust. Äärmiselt oluliseks pean inimlikkust ning suhtlemisoskust. On täiesti taunitav, kui ametnik suhtub kaaskodanikusse või kolleegisse halvustavalt, üleolevalt või ebaviisakalt. Hindan neid, kes on positiivse ellusuhtumisega, sõbralikud ja abivalmis, ehk teisisõnu – inimlikud. Mida teed vabal ajal?

Töövälisel ajal veedan aega perega ning teen koduseid toimetusi. Sporti püüan teha kolm-neli korda nädalas. Mängin korvpalli, käin jooksmas või suusatamas ning jõusaalis. Aeg-ajalt käin kalal. Mulle meeldib väga lugeda. Meesterahvana huvitun loomulikult tehnikast ja digimaailmast. Lõpetuseks tänan oma kolleege rahapesu andmebüroost. Tegemist on suurepärase kollektiiviga. Oli meeldiv töötada oma ala tõeliste professionaalidega. Soovin neile jõudu ja tahet edaspidises töös! Nelli Pello Radari peatoimetaja

FOTO: KAJA VENTSEL

süütegude tõkestamine ja avastamine ning süüteo- ja distsiplinaarmenetluste läbiviimine ning jälitustegevuse korraldamine, lisaks taustakontroll. PPA on seadnud sisekontrollile peamiselt süütegude tõkestaja, tuvastaja ning menetleja rolli. Ma ise olen rahapesu valdkonnas õppinud kõrgelt hindama preventiivset poolt. Negatiivsete sündmuste ärahoidmine on parim, mida me üldse teha saame. Sooviksin tuua seda vaadet võimaluse korral rohkem ka PPAsse. Loomulikult tehakse seda praegugi. Näiteks on ju distsiplinaarsüütegude menetlemise üks osa ettepanekute tegemine, et aidata vältida niisuguste intsidentide edasist kordumist. Kindlasti saab aga veelgi rohkem ära teha. Riskipõhine käsitlus tähendab seda, et tuleb selgitada need valdkonnad või tegevused, kus on enim probleeme, ja järgmise sammuna töötada välja meetmed nende riskide maandamiseks (kas koolitused, regulatsioonide ülevaatamine, teadlikkuse suurendamine vms). Samuti pean oluliseks head kommunikatsiooni organisatsiooni juhtide ning töötajatega. Kuid suhtlus ei peaks olema ainult ühepoolne – meil on palju kolleege, kes märkavad puudusi töökorralduses või kahtlust tekitavaid asjaolusid kolleegide tegevuses. Olen korduvalt kuulnud pärast mõne politseiniku korruptsiooniskandaali kolleegide suust, et „Ah, ma aimasin seda juba ammu, sest…“. Hea oleks, kui seda kahtlust ei konstateeritaks alles tagantjärele. Sellest tuleks juba eos informeerida

ILLUSTRATSIOONIDE AUTOR: SILVER KOORTS

LUULE

Radar esitleb Lõuna prefektuuri luuleklubi korraldatud luulekonkursi „Koostüü om mi suurib vara” võitjad. Traditsiooniks saanud konkursile laekus sel aastal kümme luuletust, mille hulgast märgiti ära viie silmapaistvama poeedi looming.

Koostüü

Ants ai üitspäev tühja lora ütel: „Koostüü om mi suurimb vara.“ Mia es usknu Antsu mögä, see vast tahten Mulki tögä. Tüüjuuren algas kole virin, et päälinnast tulli kuri kiri – SMIT olli raalid kinni panden, muidumiistel kinga anden. Tüü es suju raalita, ega tõinetõise abita. Tulli vällä tõsiasi, muidumehe ollive suur abitugi. Siis mul jõudse pärale nigu lombakulle märale. Üitsinde es tee sa linna, hääd kolleegi kõvast hinda. Süä mul üpäs rõõmust rinnan, üheskoos me teeme linna. Antsu jutt pole miski lora – koostüü om mi suurimb vara!

400 €

Mu taskus sentigi pole, on näljast punnis mu kõht. Ja siiski patrullida tuleb ka siis, kui on peksu oht. Mu jalad on pehmed kui vatt, käed stalkeri hoidmisest väsind. „Vaata, burger!“ – suust niriseb tatt. Samas raiskamast raha end käsin. Kiunub kodanik, rahul pole meedia, kuigi tahtlus mul alati hea. Ajab sisikonna see keema, et veskitega võitlema pean. Jalgu lohistan jõudmaks kord koju, silmad uimased, vidukil peas. Maksis tänane „koostöö“, mu poju, neli sotti su palgatšeki peal. Mõttes mõlgutan omaette – ons viga või nali see? 400 eurot puhtalt kätte … Kas olen tõesti nii mõttetu mees?.

Kohv kõgõ kõvõmb kamandiir, kolonelleitnandi kuppõ kand. Käugu´kuuhtüü õgalpuul kõvvamba: kõrrakaitsõh, krimkah ni´Koidulah! Olku kuuhtüü õgalpuul kõva, ku´kombainimassinah. Ka´ Küüdile Kohv kõnõlõs: „Kanna´ kuuh kimmäst krõbinat.“

Püüan pilke, löön ballidel kaasa. Olen näinud kroonitud päid. Peened daamid mul kõikjal on kaasas. Olen näinud päevi halbu ja häid. Ballisaalid ja maani kleidid, kuld, hõbe ja teemandi läik, pits konjakit, šampustki veidi, õhtusöök ja jalutuskäik. Täna president tervitab, kiidab: „Teened suured, me vajame sind.“ Esileedi pilk jalust mind niidab vastuvõtul, kui silitas mind. Tahad teada, miks olen ma hinnas. Kust tuleb mu kuulsuse hind? Olen autasu kindrali rinnas. Sinu elu – see on minu hind.

Rainer Rahasepp

Toivo Laan

Piret Raudmets

Kerly Peitel

Kuuhtüü om mi suurõb vara! Ku´kiaki koskil kihotas vai käu kõva kirmask külah. Koemets kõrrakaitset käsotas – kõik kõrda kogokonnah! Ku kinkalt miäki kaonu – käro´, kartok, kurõmar´a´. Koppel krimkat kamandas, kaamerahe kõnõlõs, pia lövvet kurikaala.

Olen kuulus

Ma kaudu lillede

Sol kaudu lillede ma prõlla tahas ütelda, kuis miil om kurb ja rasse süamel. Ma kaudu lillede sol tahas õkva ütelda, kuis aige eng om mol ja aige miil. Ma tahas soole täämpä tääda anda, kuis elu om mil rasse ääremaal. Üits koorem suur om medel selän kanda ja põle õnne antu mile sääl. Mi hurtsik keset liina vilets om ja kõle. Sääl ahju lagund om ja akna purus lännu. Ka mõskmiseks sääl uhket ruumi põle ja lämmi süük om unustet sääl ammu. Sa, armas ülemus, võiss mede manu tulla ja ütelda üits sõna, mis oles lahke, hää. Sa proovi mede nahan kõrras olla ja saada mede tasu, kui om palgapääv. Mi tiis siis koos tot rasset päivatüüd. Ütenkoon ka õdakuti palvetass mi siis. Ja kui ka üüsse kostus appihüüd – mi lähess tüüle õkva kui üits miis. Kui saas viil ennemb penssi tääda õnne – kui oles massin uhke usse iin. Kuis hää sis oless olnu mol tuu tunne, kui kaasa ütless – vot tuu om miu miis! Külliki Jegorov

FOTO: KAUR ILVES

ORKESTER

Orkestril ilmub uus plaat Politsei- ja piirivalveorkester annab politsei ja Eesti Vabariigi 95. aasta päevaks välja uue CD.

el suvel alustas orkester uue plaadimaterjali salvestamist Eesti Raadio I stuudios. Salvestamine on võtnud aega umbes pool aastat, viimased lood mängitakse sisse detsembris. Oma hääle on CDle andnud Lenna Kuurmaa, Birgit Varjun, Bonzo, Mikk Dede ja Tallinna Ülikooli Meeskoor. Taustavokaalina kõlab Dagmar Oja hääl ning lisaks orkestri parimatele instrumentaalsolistidele musitseerivad plaadil külalistena Tõun ehk Tõnu Timm kitarril ja Marko Mägi saksofonil. Plaadil kõlavad armastatud lood ja laulud isamaast ning armastusest, mille on uues helikeeles kirjutanud Eesti parimad

arranžeerijad just orkestri koosseisule, sh lood Tõnis Mägi, Urmas Alenderi, Kait Tamra, Rein Rannapi, Bonzo, Tarmo ja Toomas Urbi, Alo Mattiiseni, Mihkel Raua, Vaiko Epliku, Sergei Pederseni ja Raimond Valgre loomingust ning repertuaarist kui ka Eesti pärimusmuusika varasalvest koos folkansambliga Ro:Toro. Detsembris ja jaanuaris monteeritakse salvestatu kokku ning tehakse plaadi kujundustööd. Oma silmaga saab näha ja kuulata orkestri uut helikandjat pidulikul kontserdil Nokia Kontserdimajas 22. veebruaril 2013, mis on pühendatud Eesti Vabariigi 95. aastapäevale.

ORKESTER

FOTO: HEITI KRUUSMAA

kalt domineerinud ka popmuusikas, sealhulgas kasutas bigbändilikku kõla oma esimesel sooloplaadil „Off the wall“ (1979) popstaar Michael Jackson. Plaadi produtseeris toona maailma üks tunnustatumaid produtsente Quincy Jones, kes, olles ise alustanud džässitrompetistina, sai hiljem kuulsaks Frank Sinatrat saatva bigbändi juhina. Quincy Jones on aeg-ajalt teinud ka produtsendiplaate, millel on osalenud suur hulk staarsoliste. Soovitan neist 1981. aastal ilmunud plaati „The Dude“, mida Jones salvestas paralleelselt maailma ühe enimmüüdud

Orkester soovitab

Glenn Miller Orchestra

Orkestri klahvpillimängija ja mitme seade autor Ülo Mälgand tutvustab oma kodust muusikariiulit ning jagab muusikasoovitusi.

„M

inu kodune plaadiriiul sisaldab sadu vinüüle ja CDsid, mis nii žanrilt kui ka stiililt ulatuvad seinast seina. Alustada võiks aga klassikast, ilma milleta tänapäeva muusikakultuuri ette ei kujutakski. Näiteks Johann Sebastian Bachist ja Brandenburgi kontsertidest, mis kuuluvad kahtlemata maailma muusikavaramu tippteoste hulka. Teoste esitajatena pean enda lemmikuks Inglismaa klavessinisti ja tšembalovirtuoosi Trevor Pinnockit ja orkestrit English Concert ning nende salvestisi Brandenburgi kontsertidest aastail 1981–1982. Kuna olen õppinud mõne aasta ka metsasarve, soovitan kuulata kõike, mis seondub Tšehhi metsasarvemängija Radek Baborakiga.

Džäss- ja popmuusika maailma edasi liikudes ei saa üle ega ümber bigbändimuusikast. Väärt bigbändimuusika klassikast soovitan kahte koosseisu: Glenn Miller Orchestrat ja novaatorlikku Stan Kentoni bigbändi. Bigbändilik sound ei kuulu aga üksnes džässimaailma kõlapilti, see on edu-

plaadiga, nimelt Michael Jacksoni „Thrilleriga“. Hea maitse näide popmuusika valdkonnast on ansambel Steely Dan. Juba 1970ndail üliedukas ansambel pidas aastail 1980–2000 salvestuspausi ning tormas seejärel plaadiedetabelite tippu oma uue helikandjaga „Two Against Nature“, mis võitis kokku suisa neli Grammy auhinda. Eesti muusikast armastan kuulata meie oma pop-džässmuusika Grand Old Mani Valter Ojakääru ja CD-d „Valter Ojakäär. Laulud“, mille salvestasid 2009. aastal Tallinna Linnateatri näitlejad koostöös Estonian Dream Bigbändi ja Tallinna Kammerorkestriga. Eesti popmuusika lipulaeva ansambli Apelsin plaadikomplekt sarjast „Eesti kullafond“ võiks aga olemas olla igas Eesti kodus.“

RAAMATUD

Uudiskirjandus raamatukogudes Perekonna taasühinemise õiguse kuritarvitamine: fiktiivabielud ja põlvnemise kohta valeandmete esitamine Euroopa Liidus ja Eestis Eva-Maria Asari, Veronika Kaska Tallinn: Sisekaitseakadeemia, 2012 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK raamatukogu, SKA PPK Paikuse kooli raamatukogu, SKA päästekolledži päästekooli raamatukogu

Uuringus on tutvustatud fiktiivabielude probleemide ulatust Euroopa Liidus ning analüüsitud fiktiivabielude takistamise meetmeid ja tuvastamise raskusi.

Kuritegevus Eestis 2011 Koostanud Andri Ahven, Urvo Klopets, Anu Leps jt Tallinn: Justiitsministeerium, 2012 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK raamatukogu, SKA PPK Paikuse kooli raamatukogu, PPA raamatukogu

2011. aasta kuritegevuse aastaraamatus on käsitletud kriminaalpoliitika prioriteetseid valdkondi: perevägivalda, alaealiste kuritegevust, inimkaubandust ja organiseeritud kuritegevust.

The EU-Russia Borderland: new contexts for regional co-operation Toimetanud Heikki Eskilinen, Ilkka Liikanen, James W. Scott London: Routledge, 2012 Asukoht: SKA PPK raamatukogu

Raamatus on analüüsitud Venemaa ja Euroopa Liidu geopoliitilisi suhteid ning uuritud, kuidas erinevad piirkonnad on kohandunud sise- ja välispoliitika integratsiooni probleemidega.

Vaata uudiskirjandust:

Policing: politics, culture and control: essays in honour of Robert Reiner Toimetanud Tim Newburn, Jill Peay Oxford: Hart Publishing, 2012 Asukoht: SKA PPK raamatukogu

Artiklikogumikus on sot siaalteadlased käsitlenud Robert Reineri elutööst lähtuvalt valdkondi, mis on politseitöös olulised, nimelt politseikultuuri, võrdsust, politseid ja demokraatiat, väljakutseid ning võimalusi jpm.

Criminology: the core Larry J. Siegel Australia: Belmont, CA: Wadsworth/Cengage Learning, c2011 Asukoht: SKA raamatukogu

Käsitletud on kriminoloogia uusimaid suundi koos praktiliste näidetega, mis aitavad teoreetilisi teadmisi siduda praktilistega.

Principles of Leadership and Management in Law Enforcement Michael L. Birzer, Gerald J. Bayens, Cliff Roberson London: Taylor & Francis, 2012 Asukoht: SKA raamatukogu

Raamatus on tutvustatud tänapäeva politseid: politseitööd, politsei ajalugu, politsei asutuse juhtimise teooriat, politseitöö eetikat jpm.

Understanding Violence and Victimization Robert J. Meadows Upper Saddle River, N.J.: Prentice Hall, c2010 Asukoht: SKA raamatukogu

Raamatus on kirjeldatud vägivalla liike

(kodu-, kooli-, töövägivald jt) ning uuritud vägivallaohvriks langemise põhjusi ja püütud esile kerkinud põhjustele vastuseid leida.

Understanding and Doing Successful Research: data collection and analysis for the social sciences Shaun Best Harlow: Longman, 2012 Asukoht: SKA PPK raamatukogu

Raamatus on jagatud kasulikke nõuandeid, kuidas teha uurimust. Juttu on uurimismeetodite kasutamisest, materjali valikust ja sobivusest, andmete analüüsist jms.

Sisekaitseakadeemia. 20 aastat parimate nimel Koostanud Feliks Angelstok, Lauri Tabur, Peeter Järvelaid Tallinn: Sisekaitseakadeemia, 2012 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK raamatukogu, SKA PPK Paikuse kooli raamatukogu, SKA päästekolledži päästekooli raamatukogu

Pildikogu vahendusel on tutvustatud Sisekaitseakadeemia kahtekümmet aastat ajalugu.

Sisekaitseakadeemia raamatukogu • • • •

kodulehekülg: www.sisekaitse.ee/raamatukogu uudiskirjandus: riksweb.sisekaitse.ee e-raamatud: www.sisekaitse.ee/e-raamatukogu müügil olevad trükised: www.sisekaitse.ee/muugil-olevadtrukised

MÄLUMÄNG

Mälumäng 1

Millega läks Eesti poliitikaajalukku 1929. aastal Riigikogu liige Märt Martinson?

et valitsus ei nimeta enam kiriku piiskoppe, ent ka seda, et ministrid ei pea enam olema kirikukoguduse liikmed. Riigipea muide endiselt peab. Kirik saab ka edaspidi riigilt toetust nagu teistegi religioonide ühendused. Mis riik loobus riigikirikust?

7 2 3

2006. aastal sattus maailma uudiste agentuuride huviorbiiti India linna Patna omapärane ettevõtmine. Nimelt võttis linnavalitsus kaupmeestelt maksude kättesaamiseks ametisse 20 ..., kes lauldes ja trummi tagudes võlgnike uste taga käisid. Nende töö osutus nii tõhusaks, et peagi saadeti nad ka eraisikutelt makse sisse nõudma. Kes olid need edukad maksukogujad? Pildil on kogu inimkonda väga palju mõjutanud isik. Kes? Tegemist ei ole poliitikuga.

Hobisid, millega inimesed tegelevad, on maailmas mustmiljon ja natuke veel pealegi. Mis on hobiks neil, keda kutsutakse bongariteks? Sellega tegelejaid on palju, aga pühendunuid märksa vähem, kuna tõsise suhtumise korral võib hobi muutuda üsna kalliks suurte reisikulude tõttu. Üpris palju on soomlasi, kes käivad Eestis bongamas. Eestis on selle ala tippmark samuti soomlase nimel, kes detsembrikuu alguses sai kirja 326. tabamuse.

Kõigi aegade kalleimalt ostetud raamat on „Codex Leicesteri“ nimeline käsikiri ja selle omandas Bill Gates peagu 31 miljoni dollari eest 1994. aastal. Kelle omalaadne päevik on see 72-leheküljeline teos?

Tsaar Mihhail Romanov kuulutas 1634. aastal Venemaal välja ühe keelu, millest üleastujaid karistati kepinuhtlusega jalataldadele. Teist korda vahelejäämise korral lõigati ära nina ja kolmas kord tõi juba kaasa surmanuhtluse. Mille tsaar ära keelas? Tänapäeva Eestis on see tegevus samuti teatud tingimustel keelatud, kuid keelust üleastujail tuleb karistuseks kõigest rahakotti tuulutada.

Inglased kutsuvad seda spordiala magusaks teaduseks (sweet science) ja selle algkoolitus käib džentelmenide väljaõppe hulka. Tänapäevasel kujul ongi spordiala väidetavalt pärit Inglismaalt, kuid selle eelkäija oli juba antiikolümpiamängude kavas nii ammu kui aastal 688 eKr. Mis spordiala see on?

Selle aasta maikuus võttis ühe Euroopa riigi parlament 162 saadiku poolt- ja ainult 3 saadiku vastuhäälega vastu põhiseaduse muudatuse, millega eraldas kiriku riigist. See ajalooline otsus tähendab,

Eelmises Radaris küsisime, kes on pildil olev nüüdisaegne Ameerika õuduskirjanik, kelle teos ilmus märtsis 2000 esmalt e-raamatuna. Õige vastus on Stephen King. Õigesti vastanute hulgast võitsid Radari saunalinad Reelika Niklas Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonnast ja Ants Kooli Narva-Jõesuu kordonist. Eelmise Radari ristsõna õige vastus oli „… tal on lihtsalt kõht tühi“. Õigesti vastanute hulgast võitsid Radari logoga järjehoidjad Heli Rennik SMITist ja Jaanika Porn Põhja prefektuuri narkokuritegude talitusest.

9 10

Keda näete fotol? Oluliselt tuntum on see näitleja hoopis teises rollis kui see, mida ta pildil kehastab.

Selle aasta detsembris möödub 20 aastat esimese SMSi saatmisest. Mis oli selle SMSi sisu? Analoogse sisuga SMSe on pärast seda saadetud väga palju ja saadetakse tõenäoliselt ka tulevikus.

Küsimused panid kokku PPA õigusbüroo juristid Aare Hõbe ja Tiina Vellet

1. Pidas seni Riigikogu kõige pikema kõne, mis kestis 11 tundi. 2. Thomas Alva Edison, aegu üks viljakamaid leiutajaid. Tema enim kasutatud leiutis on elektrihõõglamp. 3. Tegemist on inimestega, kes käivad teistelt saadud info põhjal vaatlemas linnuharuldusi. Eestisse satub neid üsna sageli, sellest ka soomlaste suur huvi. 4. Suitsetamine. 5. Poks. 6. Norra. 7. Eunuhhid. 8. Leonardo da Vinci. 9. Daniel Craig.

Kui tead vastust mälumängu viimasele küsimusele, saada see aadressile radar@ politsei.ee märgusõnaga „Mälumäng“ (vastuseid saab saata kuni 28. veebruarini 2013). Õigesti vastanute vahel loosime välja kaks Radari logoga saunalina.

Radar soovib võitjatele palju õnne ning võtab nendega auhindade kättesaamiseks ühendust!