Radar 17 by Politsei- ja Piirivalveamet

Nr 17 juuli-august-september 2013

Politsei- ja Piirivalveameti ajakiri

Audru kaksikm천rv, k체laveidriku julmem pool Salasuitsu채ri rohelisel piiril

Piiripunkti pulsil Uued juhid liivakastist ja juustust

22. novembril 2013 Tallinnas

politsei ja piirivalve aastapäev 16.00 jumalateenistus Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus 18.00 kontsertaktus Estonia kontserdimajas politsei ja piirivalve teeneteristide üleandmine

Singer Vinger Politsei- ja Piirivalveorkester

oled oodatud koos kaaslastega rikkalik buffet-laud riietus: õhtuvorm või pidulik tavavorm, frakk või tume ülikond, teenetemärgid osavõtutasu ühele inimesele on 10 eurot, piletite müük algab oktoobris jälgi infot siseveebis

JUHTKIRI

Armastus mere vastu

20 4

Uudised

Fookus Piiripunkti pulsil

Vestlusring Liivakastist & juustust

Mõte Pildikesi reeglitest, asjadest ja mõtlemisest

Krimi Audru kaksikmõrv, külaveidriku julmem pool

Võti Salasigaretiäri rohelisel piiril

Ühendus Väärtustades naisi

Reportaaž Merelõvid

Meistriklass Meistritiitel läks Jõgevale

Meistriklass Esimesed kutsemeistrid

Tegevussuunad Juhtkond otsustas tegevussuunad

Õppus Õhusild

Igal suvel, kui navigatsioonihooaeg on tipus, võib Tallinna kordoni merevalveteenistuse juht Toomas Lindjärv mürki võtta, et taas tuleb ajakirjanikke sõidutada. Ja mis siin imestada – Toomase vahvatest meremehejuttudest ning huvitavast tööst saab alati paeluva loo. Kuidagi oli aga juhtunud nõnda, et Radar polnudki veel Toomase meeskonnal külas käinud. Seekordses numbris õiendame vana võla. Toomase üksus on hea näide kokkuhoidva meeskonna kohta, keda liidab armastus mere vastu. Kui merele minnakse, peavad mehed üksteist läbi ja lõhki tundma. Väiksemgi viga võib jääda merel viimaseks. „Meri nalja ei mõista,“ ütleb Toomas. On väga südantsoojendav näha, et tõsise ameti kõrval suhtuvad Toomas ja tema töökaaslased oma töösse positiivselt ning eluterve huumoriga. Kuidas see saakski olla teisiti, kui hommikuse kontorisse tulemise asemel võetakse hoopis kaatriga kurss suvisele Naissaarele.

Nelli Pello Radari peatoimetaja

40 Ühendus IPA viib maailma 42

Võõrsilt Relvata Scotland Yardis

44 Sport 46 Raamatud ja mälumäng

FOTO: KAJA VENTSEL

40 on neli korda aastas ilmuv Politsei- ja Piirivalveameti ajakiri.

Toimetus Peatoimetaja: Nelli Pello Keeletoimetaja: Ene Sepp Küljendus ja makett: Profimeedia Trükk: Kroonpress Tiraaž: 2000 Kaanefoto: Dokumentide kontroll Narva maanteepiiripunktis Foto: Reelika Riimand

Kolleegium Elmar Vaher, Rando Kruusmaa, Krista Aas, Joosep Kaasik, Merike Jürilo, Indrek Tibar, Kristian Jaani, Vallo Koppel, Tarmo Kohv, Priit Suve, Harrys Puusepp, Toomas Sildam

Kontakt Ajakiri Radar | Politsei- ja Piirivalveamet | Pärnu mnt 139, 15060 Tallinn Telefon: 612 3055, 5343 9684 | E-post: radar@politsei.ee Veebis: issuu.com/ajakiri_radar

UUDISED

FOTO: MAIRI ZERNAND-KIRS

Lennujaamas alustas tööd automaatne piirikontrollisüsteem 1. septembrist on Tallinna lennujaamas avatud täisautomatiseeritud piirikontrollisüsteem, mis hakkab kiirendama ning hõlbustama Schengeni piirialale reisijate piiriületamist.

Täisautomaatne piiriületussüsteem koosneb kahest automaatväravast ning kuuest registreerimiskioskist. Süsteem juhendab reisijat eesti ja inglise keeles, kohapeal aitavad uue aparaadiga harjuda ka Tallinna piiripunkti piirivalvurid. „Automaatne süsteem kiirendab piiriületust ning vähendab järjekordade tekkimise võimalust,“ ütles Tallinna piiripunkti juht Raavo Järva. Tema kinnitusel on samasugused süsteemid mujal maailmas end hästi õigustanud. Soovijaile jääb Järva sõnul siiski võimalus ületada piir tavapärasel moel. Automaatset piirikontrolli saavad kasutada üksnes biomeetrilise passiga reisijad, kes on vähemalt 15aastased Euroopa Liidu, Euroopa Majandusühenduse või Schengeni leppe riigi kodanikud. Samasugused süsteemid on lähiriikidest Soomel ja Norral, lähiajal kavatsevad selle kasutusele võtta ka Taani ja Läti. Eestis algas automaatse süsteemi rakendamise projekt 2011. aastast. Tallinna lennujaama ning Politsei- ja Piirivalveameti kõrval osalevad projektis Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskus ning Portugali ettevõte Vision Box. Kolmveerandi projekti kuludest tasus Välispiiride Fond.

Uus kordonihoone ja kopteriangaar

Kuressaares avati uus kopteriangaar Politsei- ja Piirivalveamet avas 11. septembril Kuressaare lennuväljal piirivalvekordoni uue hoone, mille juurde kuuluv helikopteriangaar võimaldab üht lennusalga kopteritest hoida tulevikus Kuressaares.

GoSwift valiti parimate e-teenuse hulka World Summit Awardi (WSA) rahvusvaheline žürii valis 40 maailma parima e-teenuse hulka Eestist pärit elektroonilise piirijärjekorra haldamise süsteemi GoSwift.

Süsteem võimaldab mootorsõidukite juhtidel füüsiliselt järjekorras seismise asemel oodata oma piirijärjekorda virtuaalselt ning see on praegu kasutusel Eestis, Venemaal ja Leedus. Žürii Eesti esindaja Mihkel Tikk ütles, et konkursil osalevate projektide tase on tõusnud iga korraga. „Maailmas luuakse iga päev häid e-lahendusi, mida võib nii kasutajamugavuse kui ka tehnilise külje poolest teistele eeskujuks seada. WSA žürii töö aitab sääraseid rakendusi põhjalikumalt analüüsida ja parimaid lahendusi kõlavalt esile tuua,“ lisas Tikk. Septembri alguses valisid rahvusvahelised tippspetsialistid välja 40 maailma

. FOTO: MATTI KÄMÄRÄ/PÕHJARANNIK

„Kopteriangaariga kordonihoone Kuressaares suurendab oluliselt piirivalve reageerimisvõimekust merepiirijuhtumitele Lääne-Eestis,“ ütles PPA piirivalveosakonna juht Rando Kruusmaa. „Ühtlasi tagab uus hoone seni rendipinnal tegutsenud Kuressaare kordonile senisest märksa paremad töötingimused, kuna hoonet projekteerides

FOTO: HELEN ULDRICH

Täisautomaatne piiriületussüsteem koosneb kahest automaatväravast ning kuuest registreerimiskioskist.

on otseselt lähtutud piirivalvekordoni vajadustest.“ Angaariga kordonihoone võimaldab PPA lennusalgal hoida üht kolmest Augusta Westland 139 helikopterist osa aastast Kuressaares. Rando Kruusmaa sõnul võib tulevikus üks helikopter jääda alaliselt Saaremaale, kuna kogu vajalik taristu selleks on uue hoonekompleksi näol tagatud. Kuressaare kordonihoone ning angaari projekteerimist alustati 2010. aastal. Hoone kogumaksumus oli 3,4 miljonit eurot, millest 40% finantseeris Euroopa Liidu Välispiirifond.

GoSwift on kasutusel Eestis, Venemaal ja Leedus. Fotol Narva maanteepiiripunkt

parimat e-teenust. 461 e-teenuse seas kandideeris parima tiitlile kokku seitse Eesti projekti ja teenust: e-piirijärjekorra süsteem GoSwift, ProgeTiiger, TipTheAuthors.com, veebimäng „Ennemuistne“, Eesti Ekspressi digiväljaanne, TransferWise ning lairibavõrk EstWin. Eesti teenused on ka varasemail aastail konkursil edukalt osalenud ning suurima tunnustuse on saanud majandusaasta aruannete elektroonilise esitamise keskkond, mille WSA tunnistas viimase kümne aasta maailma parimaks e-riigi lahenduseks.

UUDISED

FOTO: PÄÄSTEAMET

Päästeamet tunnustas PPA töötajaid 18. septembril andsid siseminister Ken-Marti Vaher ja Päästeameti peadirektor Kuno Tammearu üle päästeteenistuse aumärgid. Teiste seas tunnustati viit PPA töötajat.

Päästeteenistuste Hõberisti pälvis Merle Tikk korrakaitsepolitseiosakonna kriisiohjebüroost. Merle on olulisel määral panustanud hädaabinumbri 112 teenuse arendamisse. Üheskoos peamiste koostööpartneritega pääste ja kiirabi poolelt on suudetud Põhja-Eesti piirkonnas tagada elanikkonnale kvaliteetne hädaabiteenus. Esile tõsteti Merle osa ühele hädaabinumbrile ülemineku planeerimisel ning tihedat tulemuslikku koostööd Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuriga. Elupäästja III klassi medaliga tunnustas Päästeamet Aimar Anijärve ja Rainis Kaljuveed Ida prefektuuri Rakvere patrullteenistusest. 14. juuni öösel kella poole kahe ajal olid politseinikud Aimar ja Rainis patrullis Kunda linnas Mäe tänaval, kui kuulsid klaasiklirinat. Sündmust uurima asudes nägid nad, et ühes Mäe tänava maja esimese korruse korteris on tulekahju. Politseinikud asusid kiiresti tegutsema. Rainis võttis autost tu-

Elupäästja III klassi medaliga tunnustas Päästeamet Rainis Kaljuveed Ida prefektuuri Rakvere patrullteenistusest.

lekustuti ja hakkas tuld kustutama. Aimar osutas abi korteris olnud mehele, kes oli hapniku saamiseks varjunud akna juurde. Ta eemaldas aknalt klaasikillud ning nad aitasid mehe põlevast korterist välja. Tänu Aimari ja Raineri ennastsalgavale ning kiirele tegutsemisele päästeti inimene tulesurmast. Päästeameti peadirektori tänukirja said Aare Sulg ja Aarne Mägi Lõuna prefektuuri Põlva politseijaoskonnast. 6. veebruari öösel oli puhkenud tulekahju Põlva linnas Oja tänaval asuvas sotsiaalmajas. Esimesena

kohale jõudnud politseipatrull nägi suitsu täis hoonet ning kuulis suitsuanduri sireeni. Suitsu tõttu ei saanud esimesele korrusele siseneda. Patrullpolitseinik Aarne ja välijuht Aare äratasid teise korruse elanikud. Evakuatsioonitrepi kaudu päästsid nad maja teiselt korruselt kuus inimest. Üks päästetu oli ratastoolis ning tema allatoimetamine metallist trepi kaudu oli eriti keeruline. Tänu Aarne ja Aare meelekindlale tegevusele päästeti Oja tänava sotsiaalmaja teiselt korruselt sinna suitsulõksu jäänud inimesed.

Eesti ja Saksa kriminaalpolitseinikud jagasid kogemusi

Saksamaa kriminaalpolitsei tööga käisid kolmel korral tutvumas Põhja prefektuuri uurijad organiseeritud ja raskete kuritegude talitusest, narkokuritegude talitusest ning majanduskuritegude talitusest. Tallinnas peeti sel ajavahemikul Saksamaa kolleegide osavõtul neli seminari, millest võttis osa ligi sada Eesti kriminaalpolitseinikku. Varem ei ole Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juhtimisel nii laiaulatuslikku koostööprojekti korraldatud. „Koostööst Saksamaa kolleegidega on meile väga palju kasu. Saime rohkesti mõtlemisainest ning püüame nende kogemusi arvesse võttes oma tööd tõhustada,“ märkis Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juht Priit Pärkna. Nii on näiteks Põhja prefektuuri kriminaalteabetalitus juba alustanud uuel mudelil põhineva territoriaalse ohuhinnangu koostamist, mis koosneb üldisest ohuhinnangust,

FOTO: ILMAR KAHRO

Möödunud aasta septembrist tänavuse suveni vältas Põhja prefektuuri ja Rheinland-Pfalzi liidumaa kriminaalameti vahel koostööprojekt, mille tulemusel tõhustati võitlust organiseeritud kuritegevusega.

Eesti uurijad vahetasid kogemusi Saksa kolleegidega.

probleemipõhisest ning isikutepõhisest ohuhinnangust. „Peaksime tulevikus Saksamaa kolleegidega sarnaselt kriminaalpolitsei töösse kaasama üha enam erialaspetsialiste väljastpoolt politseid, olgu need siis näiteks

IT- või finantskogemusega eksperdid,“ ütles Pärkna. Tihe koostöö RheinlandPfalzi liidumaa politseiga on kestnud juba ligi 10 aastat.

Piiripunkti

pulsil Narva maanteepiiripunkt saab hakkama titaanliku tööga, kontrollides piiriületajaid Eesti suurima koormusega piiriületuspunktis – ehkki napib töötajaid ning ollakse hädas liiga väheste piiriületusradadega.

FOTOD: MATTI KÄMÄRÄ

FOOKUS

simene piiriületaja, kelle poole Radar pöördub, et saada aimu, kuidas näevad piiripunkti tööd selle kliendid, peaaegu et sülitab küsimuse peale, kuidas punkt funktsioneerib. „Väga halb töö. Järjekord on pikk! Ise olen narvakas, aga käin Peterburis tööl, sestap läbin piiripunkti kord-kaks nädalas. Siin kontrollib praegu dokumente ainult üks piirivalvur (jalakäijate terminali väljuv suund, kus kahest võimalikust rajast oli avatud üks – toim). Olgu neid kakski, saaks kiiremini. Läbivoolu tuleks suurendada, aga ajaga pole asi üldse paremaks läinud,“ kurdab Dmitri Popov.

FOOKUS

Paljud maanteepiiripunkti kliendid on kohalikud elanikud, kellest osa voorib üle piiri suisa mitu korda päevas, ka nn kuldpaketi – viina ja sigarettide – järel käies.

Kert Uustalu näitab katuseplekiga parandatud paika piirdest, mida salakaubavedajad on lõikunud, et sealt lükata alla sigaretikotte. All on kergliiklusrada, kust kaup vastu võeti. Suvel on piiriületajate arv ööpäevas keskmiselt 12 000 ja transpordivahendite arv 1600.

Teine küsitletu Marina Šnaider, kes väidab, et elab Peterburis, aga käib suisa korra nädalas Narva kindlust ja poode kaemas, on jällegi väga rahul: „Ideaalne teenindus, piirivalvurid tunnevad oma tööd!“ Vähem on põhjust rahul olla Aleksei Selifonovil. Tema ei märganud, et Euroopa Liidu viisa pole aastaks, vaid ainult kolmeks kuuks, sestap tuleb ida poole tagasi vantsida. „Piirivalvurite tööl pole viga, aga parem oleks, kui Vene poolele teatataks soodsamad piiriületusajad, mil siin saab rohkem töötajaid passe kontrollida. Muidu pretensioone pole,“ räägib Aleksei. Vene kodanikul Stanislav Skuratovil on Eestis suvila ja ta käib siin kolmneli korda aastas. Viisa on tal viieaastane. „Piirikontroll töötab hästi ja ollakse heasoovlikud. Oleme seisnud piiril suvilasse minekuks kuni kuus tundi. Nüüd on läinud võrreldes varasema ajaga paremaks, täna ootasime tund ja kümme minutit. Kui võrrelda Eesti ja Vene poolt, siis on Eesti piirikontroll minu arvates professionaalsem,“ ütleb Stanislav. Tegelikult on Narva maanteepunkti piirivalvurite töö väga tõsine. Mullu

läbis Narva maanteepiiripunkti 3,2 miljonit piiriületajat ning pool miljonit transpordivahendit. Suvel on piiriületajate arv ööpäevas keskmiselt 12 000 ja transpordivahendite arv 1600, talvel on piiripunkti koormus veidi väiksem. Narva maanteepiiripunkti juht Kert Uustalu, kes on ses ametis 2012. aasta maist, ütleb, et viimased kolm aastat on piiripunkti isikkoosseisu n-ö iive negatiivne olnud. „Vajaksime juurde ligi 20 piirivalvurit, siis oleks meie piirikontrolli töökohad inimestega täidetud. Praegu haigutab nii mitmeski paigas tühi töökoht ja kõiki piiriületuse radu pole võimalik tööjõupuuduse tõttu avada,“ räägib Kert. Tööjõupuuduse kõrval rõõmustab Kert siiski selle üle, et piirivalvurid pole käsi rüppe lasknud. „Siia jäänute töökoormus on pidevalt kasvanud, aga töötegemise tahe ei ole raugenud ning las-minna-meeleolu veel ei ole. Kes siia jäänud on, teevad tööd südamega. Lisaks on suureks abiks naaberpiirivalveüksused, kelle ametnikud käivad meil piirikontrollis abiks. Peagu iga päev on meie juures abiks üks-kaks piirivalvurit Narva raudtee-

FOOKUS

Lennujuhtimiskeskust meenutavas ruumis on juhtimispunkt, kus töötab ööpäeva ringi korrapidaja, kes hoiab n-ö kätt piiripunkti pulsil.

piiripunktist ja nädalavahetustel teevad meie juures ületunde piirivalvurid naaberkordonitest.“ “Kurvaks teeb see, et kui varem kaotati töötajaid erasektorile, siis nüüd minnakse üle teistesse prefektuuridesse. Piirivalvurite üleviimise taotlustele olen peale kirjutanud, et ei ole üleviimisega nõus, kuna Narva maanteepiiripunkti isikkoosseisu arv on vähenenud kriitilise piirini, kus piiripunkt ei ole enam võimeline mehitama kõiki olemasolevaid piirikontrolli teenistuskohti. Täitmata töökohtade tõttu pikenevad piiriületuse järjekorrad ning kasvab piiriületajate rahulolematus. Aga ega inimest jõuga kinni ei hoia,“ räägib Kert. Prefektuur on tänapäeval püüdnud leida lahendusi ja raha, et pidurdada kaadri voolavust. Narva maanteepiiripunkti piirivalvuritele makstakse igas kuus tulenevalt töö intensiivsusest 50 eurot lisatasu, selle kõrval saavad ametnikud teha ületunde, mida tasustatakse eraldi. Lausa lisapuhkust pakub töörežiim – nädal tööl ja nädal kodus. Kert, kes ise töötab esmaspäevast reedeni, peaaegu kadestab oma alluvaid niisuguse süsteemi tõttu.

Abikäsi idanaabrile Tuntud headuses on Narva maanteepiiripunkti teise astme dokumentide kontroll. Kui esimese astme kontroll ei ole piiril kindel, kas dokument on õige, tegelevad sellega edasi teise astme eksperdid. Neilt saavad abi ka Venemaa piirivalvurid. Kuna Vene piirivalvel oli raskusi võltsitud dokumentide tuvastamisega, leppisid Eesti ja Vene Föderatsiooni piiriesindajad kokku

Töötamine Narva maanteepiiripunktis on võimas argument CV-s – kes siin hakkama saab, on nõutud ka mujal.

Mehi ja naisi on maanteepiiripunktis ametis suhtes 60 : 40 meeste kasuks. Juhi asetäitja on Jaanika Kark, kelle töö piirivalves algas juba 1993. aastal.

reisidokumentide ühisuurimise põhimõtetes. Nii kui idanaabrid puutuvad piirikontrolli tehes kokku eksootiliste maade reisidokumentide või nende arvates veidigi kahtlaste dokumentidega, paluvad nad reisidokumentide ühisuuringut. Ühisuuring tähendab seda, et Vene Föderatsiooni piirivalve tuleb koos kahtlase reisidokumendiga Eesti poole piiripunkti ja Narva maanteepiiripunkti dokumendiekspert kontrollib seda dokumenti erinevate vahenditega ning võrdleb andmebaasides olevate näidistega. Ühisuuringuid tehakse Narva maanteepiiripunktis, kuna Vene piirivalvel puuduvad selleks pädevad eksperdid, nüüdisaegsed vahendid ja erinevate riikide dokumentide näidiste andmebaas. Koostatakse dokumendikontrolli ühisakt, kus Eesti ekspert kirjeldab võltsingu tuvastamise korral üksikasjalikult, mis selles dokumendis valesti on. Vene piirivalve aktseptib Eesti poole arvamust ning ei luba inimest enam Eesti poole edasi. Teise astme dokumendikontrolli kabineti seinal on kalender, kus punasega on tähistatud, millal avastati

mõni võltsitud dokument. Tänavu on kalendrisse tõmmatud 40 punast ringi. Näiteks tehti 2012. aastal 88 korral dokumendi ühisuuring, mille vältel avastati üheksa võltsitud dokumenti ja kolm petturit. Inimesed esitasid teisele kuuluva passi – piiriületaja oli üsna sarnane passi õige omanikuga. „Kuid meie dokumentide eksperdid on üsna vilunud pettureid avastama. Vene piirivalve teeb piiriületajast foto, prindib selle A4 paberile ning võtab kaasa piiriületaja passi. Neid kaht fotot võrreldes otsustab meie piirivalvur, kas tegemist on petturiga või mitte,“ räägib Kert.

Treenitud silm Osavad on transpordivahendite kerenumbrite võltsingute tuvastajad. Näiteks on viimastel nädalatel olnud paar juhtumit, kus Eestist soovib lahkuda Vene numbrimärkidega auto, aga sõidukite kontrolli spetsialistid on tuvastanud, et manipuleeritud on kerenumbriga. Vene kodanikud püüavad petta oma riigi maksuametit nii, et võtavad oma avarii teinud sõiduki kerenumbri, tulevad Eestisse, kus ostavad

FOOKUS

Osavad on piiril transpordivahendite kerenumbrite võltsingute tuvastajad.

korras auto ja keevitavad sellele vale kerenumbri. Nii tuvastatakse piiril ka varastatud sõidukeid. Kohtume piiril vanemkonstaabel Jaak Sepaga, keda Kert tutvustab kui üht edukamat varastatud sõidukite tuvastajat, tõeliselt hea vaistuga piirivalvurit. Kert ütleb, et Jaagul on niivõrd hea silm, et tema teenistuse ajal ei pääse ükski pettur üle piiri. Jaak ise on autosid kontrollinud viis aastat ning otsib endale abilisi piirivalvurite seast, kellele oma kogemusi jagada. Kert arvab, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on välja andnud liiga palju lubasid rahvusvahelisteks liinivedudeks Narva maanteepiiripunkti kaudu. Hommikul kella 8st õhtul kella 20ni saabub maanteepiiripunkti peagu iga poole tunni tagant nii Eesti Vabariiki sisenevale suunale kui ka Eesti Vabariigist väljuvale suunale liinibuss, mille piirikontroll tehakse eelisjärjekorras ja mis võtab aega ligi 25 minutit. Kuna piiripunktis on bussidele üks rada ühes suunas ja üks rada teises suunas, siis pääsevad turismibussid löögile alles öisel ajal. Pika ootamisaja peale on nördimust avaldanud ka turismiettevõtted. Eelmise aasta detsembrist loobuti Schengeni elamisloaga kolmandate riikide kodanike reisidokumentide tembeldamisest. Sellega sooviti kaasa aidata Eestis elavate, kuid Venemaal iga päev tööl käivate inimeste piiriületusele. Nende piiriületajate Vene Föderatsiooni passid said iga päev piiri ületades paari kuuga piiriületustempleid täis ning passi tuli tihti vahetada. Peale iga päev Venemaal tööl käivate inimeste naudivad seda korda ka n-ö kohalikud piiriäärse kaubanduse vilje-

lejad, kes käivad naaberlinnas odava alkoholi ja tubakatoodete järel. Kui varem piirduti ööpäevas ühe-kahe piiriületusega, siis käiakse passide tembeldamise lõpetamise järel sigaretitagavara täiendamas kuni kümme korda ööpäevas. „Taheti, et saaks parem, aga välja tuli nagu ikka,“ muigab Kert ning tunnistab, et niisuguse piiriülese kaubanduse viljelejad suurendavad tema meeskonna koormust kõvasti. Kui fotograaf hakkas sillal pilti tegema, sai üks klient pahaseks ja arvas, et mingid repressiivorganid jäädvustavad nägusid. Kert ütleb, et säärased kaupmehed ongi kõige kriitilisemad piiriületajad. Kui vähegi järjekord tekib, helistavad nad esimesena, et piirivalvurite töö peale kaevata.

Algavad ehitustööd Narva maanteepiiripunkt valmis praegusel kujul 1998. aastal. Esialgu planeeriti see 1,6–2 miljoni piiriületaja jaoks aastas, aga nagu selgub, on neid nüüd üle kahe korra rohkem. Piiripunkt on ajale jalgu jäänud, aga 2014. aastal rekonstrueeritakse taristu nii Narva kui ka Ivangorodi poolel. Näiteks ehitatakse välja täiesti uus sõiduautode terminal, kus on rohkem sõiduradu, jalakäijate terminal rohkemate radadega ning kasvab ka veoautode terminal. Asend keset linna, võib öelda Narva südames, seab laienemisele piirid, aga tehakse parim. Kert rõhutab, et ehkki Eestis võib töötus suur olla, on Narva maanteepiiripunktis tööd küllaga pakkuda. „Töö on väga mitmekesine ja intensiivne, igav ei hakka siin eales. See, kellel on ka inglise keel suus, saab osaleda ELi

Kentsakaid juhtumisi Muidugi juhtub piiril palju kentsakaid juhtumeid. Kord püüti Eestist Venemaale viia varastatud sõidukit, mille registreerimistunnistuse kuupäev oli 30. veebruar. Piiripunkti administratiivhoone esisel alal on lubatud parkida ainult kirjalike lubadega. Ühel päeval oli sinna pargitud võõras ja parkimisloata sõiduk. Mööda läinud dokumentide teise astme spetsialist hakkas uurima, miks sõiduk keelatud alal seisab, ja palus juhil esitada dokumendid. Koos muude dokumentidega esitas juht ka osaliselt võltsitud juhiload, mis jäid professionaalile kohe silma. Piiripunktis on kohatud ka põnevat kalameest, kes kalastas 200 meetri kaugusel Narva jõest sisemaal üle piiripunkti neljameetrise aia. Sigaretikast pandi piiripunkti territooriumil konksu otsa ning nn kalastaja vinnas selle teisele poole aeda. Piirivalvurid tabasid mehe teolt, kuid too väitis, et püüab ainult kala. Hiljem üllatas õigussüsteem – kuigi kõik tõendid mehe seaduserikkumises süüdimõistmiseks olid olemas, otsustas kohus kalamehe õigeks mõista, lisaks mõisteti talle veel hüvitis kinnipeetuks olemise aja eest. „Hea, et piirivalvur ausa kalamehe kalapüügi lõpetamise pärast ise karistada ei saanud,“ muigab Kert.

välispiiride agentuuri Frontexi välismissioonidel. Töö piiripunktis võib olla närvesööv, aga see-eest on siin töötamine võimas argument CV-s, sest kes Narva maanteepiiripunktis hakkama saab, on hinnatud igal alal,“ kinnitab ülem. Teet Korsten Põhjarannik

VESTLUSRING

FOTOD: ARTUR SADOVSKI

Liivakastist & juustust Oma valdkondade tugevustest ja nõrkustest ning juhiks olemisest räägivad hiljuti uude ametisse astunud Ida prefektuuri juht Vallo Koppel, kriminaalpolitsei juht Krista Aas, korrakaitsepolitsei juht Joosep Kaasik ja piirivalve juht Rando Kruusmaa. Kui te mõtlete oma valdkonna või prefektuuri peale, siis mis on üks asi, mille üle te uhke olete, ning üks asi, millele tahaksite kohe käed külge lüüa ja selle korda teha?

Vallo Koppel: Uhke võib ju olla selle üle, et riik on teinud Ida-Virumaale korralikud investeeringud kinnisvara asjus. Meil on kolm uut maja. Jõhvi maja on natuke kitsas, aga üldised töötingimused on väga head. Krista Aas: Mina olen uhke nende inimeste üle, kes veel siiamaani kriminaalpolitseis töötavad hoolimata kõigest, mis viimastel aastatel toimunud on. Ja neil on sära silmis. Joosep Kaasik: Krista võttis minu sõ-

nad ära. Teine asi, mille üle ma uhke olen, on see, et korrakaitse valdkond on teinud läbi suure arengu. Kui võrrelda tänapäeva 1991. aastaga, kui mina politseisse tööle tulin, siis oleme täiesti teisel tasemel. Me oleme teiste riikide võrdluses arvestatav partner. Rando Kruusmaa: Mina olen samuti uhke inimeste üle, kes on alles jäänud ja teevad oma tööd hästi. On öeldud, et ühendasutuse loomine on piirivalve suutlikkust natuke kahandanud, aga mitte sel määral, et me oma ülesannetega hakkama ei saaks. Schengeni maismaahindamise raportit meil veel ei ole, aga omavahel viskame nalja, et ju nad siis mõtlevad välja, mida sinna

negatiivset märkida. Alustan ka negatiivsest poolest. Kurvaks teeb see, et osa piirivalve töötajaid ei taha aru saada, kus ja miks nad töötavad ning mis on probleemid tänapäeva Euroopas. Kohati käib sissivõitlus edasi. Rusikad taskus loodetakse, et äkki taastub olukord, kus piirivalve on iseseisev asutus. See teeb mulle jätkuvalt muret ja tahan sellega aktiivsemalt tegelda. Vallo: Niisuguseid inimesi on igas valdkonnas, kellel on suhtumine, et meil on kõik korras; kuidas teil läheb, ei huvita. Kurb on see, et neid inimesi on natuke rohkem kui mõni üksik, aga kindlasti mitte kõik. See on samaaegu

VESTLUSRING

ülesanne, kuidas säärast suhtumist muuta ja luua arusaamist. Krista: Suhtumise muutmine on alati kõige keerulisem. Selle kohta on üks hea mõistujutt, dr Spencer Johnsoni raamat „Who Moved My Cheese?“, mis räägib hiirtest, kellel oli labürindi kindlas nurgas juustuhunnik. Kõik teadsid, et sealt saab alati süüa. Ühel päeval oli juust kadunud. Lihtsalt otsa sai. Hiired käitusid erinevalt: osa hakkas uut sööki otsima, ületas raskusi ja leidis uue hunniku, samas jäid teised ootama, et juust tagasi tuleks, ning surid lõpuks kibestununa nälga. Laias laastus ongi küsimus: kumb hiir sa siis oled? Joosep: Muutuste teema on oluline. Kui vaadata üldist maailmapilti, siis tähendab iga järgmine kümnend mitu korda kiiremaid muutusi. Ma tean, et inimesed on väsinud, aga maailm meie ümber läheb edasi. Korrakaitses ning teisteski meie valdkondades kipub vahel meelest minema terviklik pilt. Igaüks tegeleb oma tükiga ega näe suurt pilti. Me peame aeg-ajalt rutiinist välja tulema ja teiste inimeste sussidesse astuma. Kui inimene politsei poole pöördub, siis on see tema jaoks vähemalt erakordne kui mitte kriitiline juhtum. Igapäevatöös kipume selle ära unustama. Kui me käime arsti juures, siis me ju eeldame, et arst tegeleb nii ihu kui ka hingega. Meilt oodatakse sama. On selge, et me ei suuda kõiki olukordi ära lahendada, aga me saame end paremini väljenda-

da ja pöörata rohkem tähelepanu sellele, mida tunnevad inimesed. Kuidas teile paistab valdkondadevaheline koostöö?

Krista: Minule tundub, et me oleme valdkondade rõhutamisega müürid vahele ehitanud. Näen väga palju kohti, kus võiks rohkem ühiselt mõelda ja teha. Liivakasti jagamine eraldi osadeks viib alati raha raiskamiseni. Me oleme ka ise natuke süüdi, et oleme valdkondi rõhutanud. Inimesed ei kipu n-ö kastist välja mõtlema. Pigem täidetakse käsku ja minnakse kergemat teed. Rando: Ma võidaks meeletult lugejate poolehoidu, kui ma ütleks, et piirivalvet on ära kasutatud, mis võib-olla esimestel päevadel nii oligi. Minu arusaamist mööda on asjad paika loksunud. Läänes, kus on piirivalve tegevusi natuke vähem, tagatakse rohkem avalikku korda. Idas, kus on piiril väga intensiivne töö, natuke vähem. Ressursi optimaalsem kasutamine on õige, aga liiga palju ei tasu ka valdkondadesse segasust luua. Igaüks peab ikka oma valdkonna eest vastutama. Joosep: Valdkondade vahel on päris palju häid integreerumise näited, aga samas on palju näiteid ka selle kohta, kus ei tulda selle peale, et võiks mõelda teisti. Sama Schengeni maismaapiiri näide – sellega on seotud ka korrakaitseametnikud. Kui keegi tuleb üle piiri, siis peaks korrakaitse selle peale mõtlema. Minu arust on korrakaitse õppi-

nud väga hästi piirivalvet n-ö kasutama, aga vastupidi mitte nii tihti. Krista: Küsimus on ka töös – kes, kus ja mida teeb. Kas üks valdkond võiks ära teha teise valdkonna töö, sest see on märksa mõistlikum? Isiku kahtlustatavana kinnipidamine on olemuslikult kriminaalpolitsei töö, sest see on kriminaalmenetluse toiming. Kui patrull peab öösel tee peal kinni kriminaaljoobes juhi, siis kas protokolli vormistamiseks ja inimese äraviimiseks on vaja välja kutsuda valveuurija, kes tuleb 50 km kauguselt, või võiks seda teha patrull? Niisuguseid kokkupuutekohti on päris palju. Joosep: Valdkonnajuhtide ülesanne ongi niisugust mõtlemist levitada. Mida inimesed teie arvates politseilt ootavad?

Joosep: Ootused on väga suured. Inimesed võrdlevad väga selgelt meie teenuseid erasektori omadega. Mida paremaid teenuseid erasektor inimestele pakub, seda rohkem oodatakse meilt. Vallo: Üks asi on teenuse sisu, reaalne tulemus inimese jaoks, aga teine asi, mida ta kindlasti saab, on meiepoolne suhtlus. See on määrava tähtsusega ja siin on meil paranemiseks ruumi küll. Krista: Inimeste ootused on kahes suunas: mida me teeme ja kuidas me teeme. Meie võimalused neid kahte mõjutada on erinevad. Mida me teeme, sõltub ressursist ning seda ootust on meil üsna keeruline mõjutada. Saame alati optimeerida jne, aga üldplaa-

VESTLUSRING

nis on seda, mida me teeme, enamasti vähem, kui inimene meilt ootab. Selle ootuse taga on ilmselt ka nõukogude ajastu taak, et politsei lahendab kõik probleemid. Siin on meil võimalus konkreetselt ja selgelt öelda, millised on meie võimalused. Teine ootus on, kuidas me teeme. Siin saame ise palju ära teha. Isegi kui on vaja öelda, et me ei leia inimese murele lahendust, võib seda teha erinevalt. Võib käratada ja telefoni ära visata, aga saab jääda ka viisakaks ja rahulikuks, teades, et vastus inimesele ei meeldi. Aeg-ajal kiputakse mõtlema, et resoluutsus välistab inimliku selgituse, aga need käivad tegelikult käsikäes. Joosep: Mul on õnnestunud päris mitmete Põhjamaade politseinikega patrullis käia ja näha, kuidas nad oma tööd teevad. Nad on inimestega suheldes väga viisakad ning konkreetsed. Vaidluseks ei teki isegi võimalust. See on koht, kus meil on arenguruumi. Valdav osa meie distsiplinaarjuurdlustest ja kaebustest saab alguse suhtlemisprobleemidest, mida pole õigel ajal ära lahendatud. Rando: Lisan veel ühe ootuse: meie tegevus eeldab teatud massi. Me võime keskaparaati veel optimeerida, aga põllul on pink lühikeseks jäänud. Inimestel on ootus, et nad näeksid patrulle ja et piiril poleks järjekorda. Joosep: Meie esmane ülesanne ongi poliitikutega kokku leppida, mis on minimaalne aktseptitav teenuse tase ehk mida me suudame praeguse ressursiga tagada. Me peame tegelema kõigega, aga mingid teemad on tähtsamad. See sõltub ka sellest, milline on ühiskonna valulävi ja taust. Lapimaal asub lähim patrull 200 km kaugusel. Inimesed on arvestanud, et kui mingi probleem on, siis jõuab patrull tõenäoliselt paari tunniga kohale. Samal ajal on Helsingis inimene väga tige, kui patrull 2 minutiga kohale ei jõua. On selge, et me ei suuda tagada igal pool täpselt ühesugust teenust. Väiksesse piirkonda, kus toimub üks sündmus aastas, me ei pane ööpäevaringset patrulli, aga meil peab olemas olema mehhanism, kuidas sinna saada. Inimesed peavad teadma, kui kaugel abi on. Joosep: Kui me räägime inimeste hulgast, siis tundub, et meid ei olegi palju. Aga kui ma vaatan korrakaitse valdkonda, siis on meil aastas kasutada umbes 3,3 miljonit töötundi, mis on

päris suur hulk. See teeb ühe elaniku kohta 2,5 tundi aastas. Küsimus on selles, kuhu me need tunnid suuname. Mis on asjad, millega suudame olukorda kõige rohkem mõjutada? Mis on need väärtused, mida te oma meeskonnas hindate?

Joosep: Mina hindan eelkõige seda, et inimesed on valmis n-ö kastist välja mõtlema. Isegi see on tore, kui inimene käib välja idee, mis ei ole võib-olla teostatav, aga ta on vähemalt proovinud mõelda teisiti, mis võib viia lahenduseni. Vallo: Lisaksin usalduse. See peab olemas olema. Isegi kui midagi on läinud viltu, tuleb sellest julgeda omavahel rääkida. Usaldusega ei saa mängida. Krista: Mulle on alati tundunud kummaline, et organisatsioon kirjutab oma väärtused käskkirja. Mina olen alati lähtunud oma elus väärtustest, sõltumata sellest, kas ma teen tööd või suhtlen perega – ära tee seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse; püüa mõista, mitte hukka mõista; vingumise asemel konstruktiivne kriitika jne, ehk väärtused, mis loovad lisaväärtust ja teevad elu toredamaks. Rando: Minu jaoks on oluline olla uuendustele avatud. Mulle ei istu, kui keegi põhjendab mingit otsust sellega, et seda on 20 aastat nii tehtud. Ma ei suuda sallida, kui juhid on otsustusvõimetud. Selle tõttu hakkavad elementaarsed asjad kuhjuma ja liiguvad pidevalt ülespoole.

„Mida paremaid teenuseid erasektor inimestele pakub, seda rohkem oodatakse meilt.“ Joosep Kaasik Krista: Tihti ei tehta otsuseid seetõttu, et ei julgeta vastutada. Kui vastutust ei võeta ja probleemid kuhjuvad, on peadirektor lõpuks see, kes otsustab, et Vallo saab itta kaks mootorsaani ja Joosep osakonda ühe, aga see ei ole see, mille eest peadirektor palka saab. Kuidas te end juhtidena iseloomustate?

Rando: Püüan olla demokraatlik juht ja kuulata ära, mida arvatakse. Kindlasti on mind võimalik veenda, kuid teatud olukorras peab olema ka ainuotsustaja. Joosep: Uue ameti esimestel päevadel küsiti minult, kuidas minuga nüüd suhtlema peab. Ütlesin, et täpselt samamoodi nagu siiani. Minule ei ole formaalne osa juhiks olemise juures tähtis. Ma tean, et minu roll on vastutada terve korrakaitse valdkonna eest, mis teeb aeg-ajalt mõtlikuks, aga kõigisse detailidesse pole võimalik süveneda. Siis jääb üle ainult teisi inimesi usaldada. Sellest saab ruttu aru. Krista: Mina eeldan, et inimesed, kes minu alluvuses töötavad, teavad, mida

VESTLUSRING

„Isegi kui midagi on läinud viltu, tuleb sellest julgeda omavahel rääkida. Usaldusega ei saa mängida.“ Vallo Koppel

„Kohati käib sissivõitlus edasi. Rusikad taskus loodetakse, et äkki taastub olukord, kus piirivalve on iseseisev asutus.“

„Näen väga palju kohti, kus võiks rohkem ühiselt mõelda ja teha. Liivakasti jagamine eraldi osadeks viib alati raha raiskamiseni.“

Rando Kruusmaa

Krista Aas nad teevad, teavad seda kõige paremini ja vastutavad selle eest. Minu asi on tagada neile tööriistad ja töötingimused, rääkida läbi põhimõttelised suunad ja reeglid. Ma ei taha näha ühtki inimest, kes tuleb mu juurde küsima, mida ta homme tegema peab. Vallo: Mina üritan hoolitseda selle eest, et mu meeskond oleks informeeritud. Usun, et olen ka natuke eestvedaja tüüpi ning suudan inimesi innustada. Miks te tahate teha seda tööd, mida te praegu teete?

Rando: Olen piirivalves töötanud 1999. aastast ja usun, et tean seda valdkonda väga hästi. Olen läbinud

kõik etapid, sealhulgas Siseministeeriumini. Seda valdkonda juhtida on ühele piirivalvurile karjääri tipp. Joosep: Olen seda tüüpi, et veeravale kivile sammal ei kasva. Olen töötanud mitmel kohal ning olnud siiamaani see, kes on erinevaid ideid välja käinud. Nüüd ma pean hakkama neid ellu viima. Mul on võimalus midagi reaalselt teha ja see on hea tunne. Vallo: Kui ma asusin Lõuna prefektuuri kriminaalpolitsei juhiks, siis seadsin eesmärgiks viie aastaga midagi ära teha ning anda siis kellelegi teisele võimalus vankrit vedada. Sel aastal sai mul neli aastat täis ja hulk olulisi asju on tehtud, kui tuli pakkumine prefek-

tiks hakata. Võimalusi sellisel tasandil töökohta vahetada ei tule just iga päev. Ma arvan, et mul on, mida sellel ametikohal teha. Krista: Ma ei ole kunagi tahtnud kriminaalpolitseid juhtida ega ole selle peale isegi mõelnud. Võtsin töö vastu peamiselt selle pärast, et olin sarnaselt Joosepiga päris tükk aega seda tööd kõrvalt näinud. Mul on tekkinud üsna selge arusaam, kus on kitsaskohad ja mida võiks ära teha. Samuti oli tähtis kolleegide toetus ja teadmine, kellest hakkab koosnema juhtkond. Sellest päevast, kui tuleb õige inimene ja ütleb mulle, et mõni teine teeks seda tööd paremini, ma seda tööd enam ei tee. Joosep: Peame ilmselt kõik endale aru andma, et need ametikohad ei ole igavesed. Võimalus, et midagi läheb viltu, on alati olemas. Seda peab algusest peale arvestama. Nelli Pello Radari peatoimetaja

MÕTE

Pildikesi reeglitest, asjadest ja mõtlemisest

Peadirektori asetäitja varade alal Indrek Tibar arutleb bürokraatia, varustuse ja uutmoodi mõtlemise üle, võttes appi klassikust teejuhi.

ulle meeldib kujutella organisatsiooni kui maja, mille siseruumid esindavad põhitegevusi (milleks PPA puhul on eeskätt seadusega seatud ülesanded neljas valdkonnas) ning mille vundament, seinad, katus, torud ja juhtmed ning kõik muu esindavad tugitegevusi. Just viimased hoiavad organisatsiooni püsti ja toimimas. Eemaldades mõne neist, on põhitegevuste toimimine häiritud või peatub sootuks. Õigupoolest on organisatsioonides ka hulk põhitegevusi, mida on mõistlik teha keskselt. Ühendan artiklis need ühe vihmavarju alla ning lisaks mõne üksiku valdkonna, mis on kümnete teiste hulgas administratsiooni1 vaatenurgast aktuaalsed. Võtan enesele appi klassikust teejuhi.

Reeglite rägastik Iga päev tõi uue eeskirja, juhendi, järelepärimise ja korralduse. See pöörane hulk Austria siseministeeriumi väljamõeldisi kasvas vahtmeister Flanderkal üle pea. Tal oli terve virn pabereid vastamata, vastused aga olid kõik stereotüüpilised, et tema jaoskonnas on kõik korras ja kohaliku elanikkonna lojaalsuse aste on I a.2 Eesti mõõdustikus on PPA suur asutus. Maailma mastaabis on see muidugi kübemeke, kuid suurtele organisatsioonidele omased probleemid on meile täiesti tuttavad. Üks neist on vohav bürokraatia. Ilmselt kahtlevad vähesed reeglite vajalikkuses. Meiegi organisatsioonis

on neid palju, koguni nii palju, et vaevalt leidub kedagi, kes kõigi nendega kursis on. Kas üldse peakski olema? Sugugi mitte iga sisemine reegel, kord või juhis ei puutu kõigisse organisatsiooni liikmeisse. Samamoodi ei käi iga seadus või määrus kõigi riigi elanike kohta. Liiga sageli peetakse korda loovaks jõuks karistuse hirmu ning rangeid reegleid, unustades, et käitumisreegleid loovad ka moraalinormid, tavad ja muud allikad, näiteks põhiväärtused. Heas õiguskultuuris reguleeritakse üksnes seda, mida on tõesti vaja reguleerida. Püüan uute juhiste ja kordade loomise ning ka olemasolevate uuendamisega esmalt eneselt küsida (ning kutsun teisigi seda tegema), kas seda küsimust peab reguleerima peadirektori käskkirjaga. Kas jõusaali kasutamiseks peab olema kord või piisab talupojamõistusest? Laiemalt võttes nõuab iga reeglistiku loomine ning järgimine vaeva nägemist (ressurssi) ning ilmselt annaks seda vaeva rakendada kusagil mujal, ehk isegi arukamalt. Liiga sageli sipleme ja eksleme iseenda loodud reeglite rägastikus. Administratsioon on omalt poolt asunud kujundama mõtteviisi, mis aitab pikas perspektiivis loodetavasti reeglite, eeskirjade ja juhendite tihnikut väiksemaks või vähemasti hõlpsamini läbitavaks muuta.

Paber ja pliiats Vaguneid lugedes jäi tal ikka üks vagun puudu, kuigi ta oli eraelus olnud

reaalgümnaasiumi matemaatikaõpetaja. Peale selle ei läinud viimases jaamas vagunite kaupa esitatud meeste arv kokku Budějovice jaamas pealelaaditud meeste arvuga. Kui ta pabereid vaatas, paistis talle – võta või jäta –, et kaks välikööki on ülearu. Kui selgus, et hobused on ešelonis arusaamatul viisil paljunenud, tõusid tal ihukarvad püsti.

Kulutuste tegemine on ka valikute tegemine. Vajadusi on alati rohkem kui võimalusi. Koduseski majapidamises lükkab tolmuimeja soetus edasi teleri väljavahetamise. Iga asutus vajab tegutsemiseks varustust, olgu selleks paber ja pliiats või vägevad kuulipritsid. Ükski vidin ei ilmu aga kasutajani iseenesest. Keegi peab need kasutaja kätte toimetama, keegi ladustama ja transportima, keegi hanke ja ostu tegema, keegi raha planeerima ning selle eelarvesse taotlema. Igal esemel, tööriistal, jupil või vahendil on pikk eellugu. Päris niisama ei teki ka raha eelarvesse. Erinevad üksused esitavad oma vajadusi, PPA tervikuna taotleb ja kaitseb oma vajadusi ministeeriumis. Siseministeerium räägib omakorda läbi Rahandusministeeriumiga jne, jne. Ainult et ... Kuidas

1) Minu meelest ei ole administratsioon korrektne tähistama üksust, mida PPAs administratsioonina teatakse. Üldjuhul tähistab see sõna juhtkonda ning sestap oleks kohasem kõnelda näiteks jagatud teenustest (shared services). 2) Kõigi kaldkirjas tsitaatide allikas on Jaroslav Hašeki „Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil“.

FOTO: ARTUR SADOVSKI

MÕTE

pooletud hindajad. Teiselt poolt eeldab see taotlejate valmisolekut oma taotlusi kaitsta. Lõpptulemusena, usun, suureneb meie võimekus soove ja vajadusi riigi areenil kaitsta ning finantseerimisvajadusele tuge saada.

Uued lahendused

kaitsta oma soove-vajadusi-unelmaid, kui tegelik pilt päris selge pole? Et küsida täiendusi varustusele (loe: rahakotile), tuleb valmis olla selgitama tegelikku seisu. Mine tea, ehk on must have vahepeal siirdunud nice to have nimekirja? Kulutuste tegemine on ka valikute tegemine. Vajadusi on alati rohkem kui võimalusi. Koduseski majapidamises lükkab tolmuimeja soetus edasi teleri väljavahetamise. Valikuteks annab aluse tegeliku olukorra teadmine ning otsustatava varustusetüki prioriteetsus. Mõistetavatel põhjustel prevaleerib must have siinkohal muude soetus-

te ees (on omaette küsimus, kas ühest vaatenurgast hädavajalik seda mõnest teisestki vaatenurgast näib). Suurtele organisatsioonidele omaselt kipub ka PPAs sääraste otsustuste kohta teave haihtuma ning kunagi oma vajaduse esitanul süveneb mulje bürokraatlikust organisatsioonist, millel tegelikkusega suurt pistmist ei ole. Praegu on administratsioon võtmas initsiatiivi, et muuta kirjeldatud protsessid selgemaks. Soovime rakendada süsteemi, kus teave taotluste menetlemise ning otsuste langetamise kohta on ligipääsetav, otsused-ettepanekud põhjendatavad ning neid on teinud era-

Ta koostas parasjagu pataljoni kangelastegusid tagavaraks ja oli näha, et see töö, nimelt tulevikku vaatamine, pakub talle suurt rahuldust ja rõõmu. Tuleviku nägemise võime on suur kunst. Vabatahtlik Marek lahendas selle pataljoni ajalugu ette kirjutades. Meie vajame aga visionääre, omamoodi selgeltnägijaid, kes suudaksid näha organisatsiooni tulevas maailmas, selle demograafilises, tehnoloogilises, majanduslikus ja muus taustsüsteemis. Häid ideid pole kunagi ülearu. Lihtne on viriseda, kuid hoopis keerukam lahendusi välja pakkuda. Olen oma praegusesse ametisse astumise esimesest päevast rõhutanud innovaatilise mõttelaadi vajalikkust. Innovatsioon ei tähenda inimese asendamist tehnoloogilise vahendiga (kuigi tänapäeva demograafilises olukorras on ka see oluline), vaid soovi ja mõtteviisi, kuidas sama asja teha uut moodi – targemalt, hõlpsamalt, vähema energiakuluga jne. Näiteks on administratsiooni analüüsibüroo astunud samme teadmushalduse ja teaduspõhise juhtimise kontseptsiooni rakendamiseks. Esimene aitab organisatsiooni tasandil vältida olukordi „eit teadis, aga eit suri ära“ ning teine põhistada juhtimisotsuseid teadusuuringute toel. Uute lahenduste väljapakkumiseks ning rakendamiseks on vaja soodsat õhkkonda terves organisatsioonis. Kutsun kõiki üles sellist õhkkonda looma, uute ideede ilmutamist soodustama ning soosima. Ehk saame ühel päeval seeläbi uhkusega rääkida targast ja innovaatilisest organisatsioonist, kus keegi ei mõtle nii nagu järgmises tsitaadis. Rittmeister oli kaljukindel, et tema üksi seisab siin valvel ja kaitseb midagi, kõik sandarmid talle alluvais sandarmijaoskondades aga on logardid, egoistid, lurjused ja sulid, kelle peakolud ei võta muud vastu kui viina, õlut ja veini. Indrek Tibar peadirektori asetäitja varade alal

KRIMI

Audru kaksikmõrv, külaveidriku julmem pool

Paar päeva enne 2011. aasta jõulupühi ilmus ajalehtedes teade, et Pärnu politseijaoskond otsib taga 55aastast Karin Mikiveri, kes on olnud kadunud peagu kuu. Kevadel läks salapäraselt kaduma 21aastane Erika Adamas.

FOTOD: LÄÄNE PREFEKTUUR

ooleteise tuhande elanikuga Audru alevik asub Pärnu– Haapsalu maantee ääres, Pärnust 9 kilomeetri kaugusel. Audru mõisa on esimest korda mainitud 15. sajandil, kuid arheoloogide väitel elasid esimesed inimesed selles kohas juba 4000 aastat tagasi. Aleviku kohal kõrgub ajalooline kivikirik, mis on rajatud 1680. aastal. Audrut poolitav 1910. aastal ehitatud sild on esimene raudbetoonist ehitis Eestis. Audru aleviku üks suurimaid tööandjaid oli peagu 50 aastat tegutsenud kohalik karusloomakasvandus, mis enne sulgemist eksportis 22 000 rebasenahka aastas. Nüüdseks on ühest maailma suurimast karusloomakasvandusest ehk rebasefarmist järel ainult samanimeline bussipeatus ja asula. Kunagise kasvanduse kontori ees on veel alles

bassein, kus ujus rebasefarmi maskotiks olnud 300kilone hüljes Poiss. Rahulik Audru alevik meenutab iga teist endise aktuaalse tõmbekeskusena kolhooside kadumise järel konkurentsist välja arvatud väikest kohta Eestis. See on väike kogukond, kus kõik teavad kõiki ja ümbruskonnast toimuvast on alati ülevaade. Kohe selle vana kiriku kõrval aleviku südames Pärna allee alguses asuvas majas elas sünge veidi üle kahemeetrine mees, keda kohalikud kutsusid Püromaaniks.

Püromaan, kes sa oled? Püromaaniks kutsutud Andres Võsu vabanes vanglast 8. aprillil 2011. aastal. Püromaanil oli kohaliku elanikkonna teada seljataga kriminaalne minevik. Sosistati, et talle meeldib asju

põletada. Tõesti, lõket tegi pikka kasvu ja tugeva kehaehitusega mees pidevalt ning keegi ei näinud selles midagi kahtlast. Polnud imepärane, kui alevikus inimesed öösel aknast välja vaadates taskulambiga askeldavat Võsu nägid. Ekstsentrikust mees käis näiteks kevadel jääpankadel parvetamas. Mehel teati olevat hea süda, näiteks sai ta väga hästi läbi laste ja noortega, kes olid tema korteris tihedad külalised. Muidugi ei teadnud kõik, et noored armastasid tal külas käia, sest seal sai teha seda, mis oli muidu keelatud. Koos võeti napsi ja tehti suitsu. Püsiva töökohata Võsu hoidis ka oma ammuse tuttava paariaastast last, kellele ta oli oma korterisse muretsenud laste poti. Püromaan aitas ümbruskaudsetel puid lõhkuda ja laduda ning üks kohalik kaasas teda ehitustöödele.

KRIMI

Kriminalistid leidsid Võsu kodust võimalikke verejälgi. Hilisemad proovid tõestasid, et tegemist oli Karin Mikiveri verega.

Andres Võsu on sündinud 18. aprillil 1977. aastal Pärnus töölisperekonnas. Andrese isa suri, kui poiss oli kaheaastane. Poisil diagnoositi varakult käitumishäired, mis ajaga süvenesid. Oma lapsepõlvest on mehel fragmentaarsed mälestused. Võsu alustas oma haridusteed eriinternaatkoolis, aga saadeti juba 2. klassis abikooli. Tal oli tõsiseid raskusi matemaatika ja õigekirjaga. Erinevalt teistest lastest polnud Andrese huvide ring eriti suur, korra proovis ta pool aastat kätt sõudmises. 12aastase Andrese puhul pandi tähele süvenenud agressiivsust ja teda tabati vargustelt. 1992. aastal alustas Andres Võsu Raikküla eriinternaatkoolis õpinguid 7. klassis, kuid need katkesid. Tal tekkisid koolis tõsised probleemid distsipliiniga ning sellest arenesid omakorda konfliktid pedagoogidega. Sealt edasi sattus Andres tihti pahuksisse seadusega, teda karistati korduvalt varguste eest. Tal on kogemusi nii toksikomaania kui ka

narkomaaniaga. 10. aprillil 2005. aastal pani Võsu toime varguse majast, mille hiljem süütas. Ametnikud leidsid sealt tugevalt põlenud surnukeha ning tagantjärele polnud enam võimalik öelda, mis seal täpselt toimunud oli. Küll teenis aga Andres Võsu sellega oma hilisema hüüdnime Püromaan, kuid olgu mainitud, et püromaaniat ekspertiis tal tuvastanud ei ole.

FOTO: SCANPIX

Salapäraselt kadunud naised Paar päeva enne 2011. aasta jõulupühi ilmus ajalehtedes teade, et Pärnu politseijaoskond otsib taga 55aastast Karin Mikiveri, kes oli selleks ajaks politsei teada kadunud olnud peagu kuu. Karin oli varemgi kodust n-ö seiklema läinud ja lähedastega kontakti kaotanud. Karini kadumisest sai teada tema tütar alles detsembris, kui talle helistas Audru konstaabel ja päris ema asukoha järele. Politsei alustas Karini otsinguid. Kuna naine oli kodust lahkunud toasussidega, oli tõenäoline, et ta ei saanud väga kaugele minna. Teine naine kadus salapäraselt kevadel. 2012. aasta 6. aprillil oli endiselt külm ja lumerohke talv, mistõttu kütteperiood oli oodatust pikemaks veninud ning sooja kevadet ei nähtud veel saabuvat niipea. Oli nädalalõpp

ja 21aastane Erika Adamas ootas koju oma peigmeest, kes pidi tulema Soomest töölt. Kui peigmees kodus oli, elasid nad Audru hiilgust märkinud Rebasefarmi asulas. Sel päeval pidi Erika minema korterisse ahju kütma. Erika oli rõõmsameelne ja kohusetundlik tüdruk, kes pani end vanaema pool Audru alevis Pärnade puiesteel korterelamus riidesse, jättis vanaemaga hüvasti ning lubas helistada, kui pärale jõuab. Erika teekond viis mööda Pärna alleed kiriku poole. Sealt metsatukast lõigates sai kõige kiiremini Rebasefarmi. Muidugi võis minna ka mööda suurt teed, aga Erika valis kiireima võimaluse.

Kuigi esialgu oli mõrvariga juttu üksnes tapetud Erikast, sai üsna pea selgeks, et Andres Võsu hingel on veel üks tapmine. Vanaema ei jõudnud Erika kõnet oodata. Lapselaps oli väga kohusetundlik, sestap oli kummaline, et ta ei helistanud, nagu oli lubanud. Murelik vanaema helistas Erikale, kelle telefon oli levist väljas. Kui selgus, et Erika Selles maja elas Andres Võsu.

KRIMI

pole ka Rebasefarmi jõudnud, alustati sõprade-tuttavate kaasabil otsinguid. Teade kadunud Erikast jõudis politseisse. Järgmisel päeval leidis üks otsingutes osalenu kilekoti Erika riietega Uruste ojja ulatuvate puuokste küljest. Otsingutele kaasatud politseiametnik leidis Erika surnukeha.

Püromaan osutus mõrvariks Erika kadumist uurima hakanud politseinikud otsustasid positsioneerida naise mobiiltelefoni. 7. aprillil tehtud positsioneerimisel selgus, et seda telefoni oli viimati kasutatud SIM-kaardiga, mille omanik oli varemgi seadusega pahuksis olnud Andres Võsu. Samal õhtul kell 19.25 pidasid politseinikud ta Pärna alleel oma elukohas kinni. Mees käitus teda kinni pidama tulnud ametnikega viisakalt. Politseijaoskonnas rääkis ta kohe, et tappis eelmisel päeval kaduma läinud Erika. Uurijad andsid Võsule paberi, et ta saaks kirja panna oma puhtsüdamliku kahetsuse. Düsgraafikust Võsu kirjutas oma versiooni juhtumist, kus kirjeldas muuseas, kuidas ta naist jälitas, et röövida talt sülearvuti. Kuna kiri oli nii vigaselt kirjutatud, oli ametnikel üsna keeruline aru saada, mida mees sinna täpselt kirjutanud oli. Kuigi Erika juhtum tundus sellega lahendatud olevat, tärkas ametnikel veel üks kahtlus. Juhtumit menetlenud Pärnu kriminaaltalituse eriasjade uurija Viktoria Virõtši sõnul tekkisid kahtlused ka seoses teise Audrus kaduma läinud naise Karin Mikiveriga, kes elas Võsuga samas majas. Kuigi esialgu oli mõrvariga juttu ainult tapetud Erikast, sai üsna pea selgeks, et Võsu hingel on

Tuuker otsib Karin Mikiveri surnukeha.

Selles lõkkekohas põletas Andres Võsu verise madratsi ja riided. Kuna mees armastas tihti lõket teha, ei pannud kohalikud seda isegi tähele.

veel üks tapmine. 10. aprillil kirjutas ta selle kohta puhtsüdamliku kahetsuse. Ent Võsu otsustas seekord mängi-

Ülekuulamistel oli Võsu äärmiselt rahulik ja näitas väga tugevalt välja, et suhtleb ainult nendega, kellega tahab. da ametnikega kassi ja hiirt. Tapetud Karini surnukeha polnud veel leitud. Viktoria sõnul oli Võsuga äärmiselt keerukas suhelda, väga teraselt pidi jälgima, et ei ületataks piiri, kus mees enam edasi ei räägi. Oma positsiooni nautiv Võsu päris ametnikelt, kas vana kalmistu juurest on juba otsitud. Kriminalistid ja teenistuskoerad hakkasid kammima läbi Audru vana surnuaeda, kuid tulemusteta. Selle kõrval eksitas Võsu ametnikke jutuga, et tappis Mikiveri õues ning viskas surnukeha vana pumbamaja juures vette. 16. aprilli varahommikul pihtis Võsu oma kambrikaaslastele esimesest ja teisest laibast. Koos arutleti selle üle, kas Võsu käed said veriseks. Mõrvar ütles, et pesi need hiljem kodus

kraanikausis korralikult puhtaks. 17. aprillil alustas politsei koos sukeldujatega otsinguid Audru alevikus asuvas Uruste paisjärves, Uruste ojas ja selle suubumiskohas. Leiti Karin Mikiveri punane jope, mis tal viimati teati seljas olevat ning surnukeha. Andres Võsu kodus leidsid kriminalistid verejälgi, mille DNA kattus kadunud Karin Mikiveri omaga. Ülekuulamistel oli Võsu äärmiselt rahulik ja näitas väga tugevalt välja, et suhtleb ainult nendega, kellega tahab. Kui talle miski ei meeldinud, siis lõpetas ta rääkimise. Väikest kasvu naisterahvana oli Viktoria muidugi tugevale ja pikale Võsule kontrastne oponent. Sellele vaatamata oli ülekuulamistel viibinud kaitsja meelest kummaline, kui rahulikult Viktoria ja Võsu rääkisid tapmiste detailidest. Täiesti tuimalt kõneles kassi ja koera pidanud Võsu, et ta tappis inimeste palvel ka nende koduloomi. Kirjeldus kirvega koera pea maharaiumisest ei tekitanud inimesi tükeldanud Püromaanis mitte mingeid emotsioone.

Ühisjooming lõppes veresaunaga 19. novembril jõid Karin Mikiver ja Andres Võsu ühiselt alkoholi viimase

KRIMI

korteris. Võsu sõnade kohaselt hakkas 21 aastat vanem naabrinaine mingil hetkel talle ligi tikkuma. Võsu tõukas naise magamistuppa ja lõi teda haamriga. Ta lohistas Karini dušinurka ja kägistas. Seejärel läks ta oma korterisse ja asus veretöö jälgi peitma. Võsu puhastas kodu, rebis duširuumi seintelt katted ning hävitas verised madratsid. Viimased põletas ta koos Karin Mikiveri ülejäänud riietega oma kodu lähedal lõkkes. Kriminalistid töötlesid korterit ja esemeid lahustega. Verejälgi leiti magamistoa ukselt, kapilt ja tapeedilt ning dušinurga uksepiidalt. 6. juulil kinnitas DNA-proovide vastus, et leitud veri kuulus Karin Mikiverile. Leitud kehaosi uurides tunnistati tema surma põhjuseks mehaaniline lämbumine kaelaorganite pigistusest.

Ahvatlev sülearvuti 6. aprillil kella 12 paiku jõi Püromaanina tuntud Võsu oma naabermaja korteris õlut ja lahkus kella 14 paiku, lubades tuua uue panni. Samal ajal seadis end vanaema juurest mõni maja eemal Rebasefarmi asula poole teele 21aastane Erika Adamas. Alkoholi tarvitanud Võsu silmas kohaliku kaupluse juures tumeda jopega noort naist, kellel oli üle õla sülearvuti kott. Naine läks kalmistu poole ning Võsu hakkas teda jälitama, et varastada sülearvuti. Audru kalmistu ja Uruste oja vahelisel alal tungis ta naisele kallale, lohistas ta tee pealt eemale ja kägistas. Mõrtsukas kattis surnukeha läheduses leiduvaga ning võttis kaasa saagiks saadud mobiiltelefoni ja sülearvuti. Esmalt läks mõrtsukas koju ja tegi ühe suitsu, misjärel suundus naabrite juurde, kust ta varem panni tooma oli läinud. Silmnähtavalt häiritud Võsu võttis mullaste kätega õllepudeli ning jõi ahnete lonksudega. Seejärel läks ta oma majanaabri Karmeni juurde, et paluda abi äsja enda valdusesse saadud arvuti käsitlemisel. Nimelt polnud Võsu kunagi arvuteid kasutanud. Varem Võsuga kohtupinki jaganud naine takseeris sülearvutit, mille Võsu väitis end Rebasefarmist varastanud olevat. Seejärel otsustas naine vahetada oma tütre vana sülearvuti uuema vastu. Võsu oli kaubaga nõus ning sülearvuti koos koti ja mobiiltelefoniga rändas Karmeni

omandusse. See viis need omakorda õe juurde hoiule ning uuest arvutist pidi saama klassilõpu kink tütrele. Enne seda oli Võsu jõudnud korraks oma SIM-kaardi panna Erika Adamaselt võetud telefoni. Pärast varastatud esemete üleandmist ootas Võsu pimedust, läks tagasi sündmuskohale ja mattis surnukeha.

Epiloog Topeltmõrvarile väga lähedalt silma vaadanud ja temaga vestelnud Viktoria tundis mõnikord hirmu. „Esiteks on ta minust väga palju suurem ja väga ebastabiilne. Pealegi viibis kabinetis minuga koos ainult naissoost kaitsja. Võib öelda, et temas oli justkui kaks inimest. Ta oskas rääkida palju Audrust ja selle ajaloost. Need teadmised üllatasid, arvestades tema tervislikku olukorda ning vähest haridust. Siis võis ta aga kohe murduda ja muutuda täiesti piiratud mõistmisvõimega ebameeldivaks tegelaseks,“ meenutab Viktoria. Ametnikega suheldes väljendas Võsu alguses väga suurt hirmu enda elu pärast. „Esimesele ütluste ja olustiku seostamisele sõitsime suure meeskonnaga. Kohapeal oli nii regionaalne tugiüksus kui ka meedikud. Muidugi oli oht, et juhul, kui tungitakse Võsu elu kallale, võivad viga saada ka meie ametnikud. Seepärast olime valmis kõige hullemaks. Õnneks midagi hullu ei juhtunud. Teisel korral Võsu enam seostamisele tulla ei soovinud. Vii-

maks saime ta siiski nõusse ja tegime seda kohutava kiirusega. Põhimõtteliselt jooksime kõik tähtsamad kohad läbi ning seda filminud kriminalistil oli tükk tegemist.“ Kuigi Võsu tundis algul hirmu oma elu pärast, toimus hiljem tema suhtumises murrang. „Kui oli selge, et ta on tunnistatud süüdivaks ja teda võib oodata eluaegne karistus, ütles Võsu, et soovib surmanuhtlust. Selgitasin talle, et Eestis ei ole surmanuhtlust. Selle peale küsis Võsu, kas ma tahan näha, kuidas teda praegu siin kabinetis maha lastakse. Õnneks suutsin ta maha rahustada, öeldes, et mitte keegi ei hakka tema vastu relva kasutama. Siis kartis ta juba eluaegset vanglakaristust, uskudes, et vanglas võidakse ta tappa toimepandud tegude eest.“ Kohtuekspertiis tuvastas Andres Võsul alkoholisõltuvuse ja düssotsiaalse isiksusehäire, s.o püsiva vastutustundetu hoiaku ning sotsiaalsete normide eiramise. Seksuoloogiaekspert ütles, et Võsul esineb ravimatu seksuaalsadism. Kohus karistas Võsu eluaegse vanglakaristusega, mille ta edasi kaebas. Ringkonnakohus jättis otsuse muutmata. Kuigi Andres Võsu toimepandud julmast topeltmõrvast on juba hulk aega möödas, vaatab mõrvariga tunde koos kabinetis veetnud Viktoria metsas joostes ikka seljataha. „Igaks juhuks,“ ütleb Viktoria ja kohendab prille. Heiko Leesment kommunikatsioonibüroo

Koht, kust leiti Erika Adamase surnukeha. Pilt on tehtud hetk enne seda, kui kriminalistid alustasid kaevamist.

VÕTI

Salasuitsuäri

FOTO: SHUTTERSTOCK, LÕUNA PREFEKTUUR

rohelisel piiril Aasta 2012, oktoobrikuu. Piirivalvurid said mitu alarmeerivat vihjet, et kagupiiril võib olla toimetatud üle piiri salasigarette.

smaseid niidiotsi lähemalt uurides ilmnes, et tegu ei ole väiksemate koguste tarnijatega. Kinnitust sai kahtlus, et tollikontrollist kõrvale hoidudes tuuakse Eestisse järjepidevalt suurtes kogustes salasigarette, mida edasi müües teenitakse püsivalt illegaalset kasumit. Pole ka midagi imestada, sest sigarettide hinnavahe Eestis ja Venemaal oli ja on päris suur. Nii leidub sageli neidki, kes

salasuitsumüügist rikastuda püüavad eriti pärast 2012. aasta suve, kui seadusemuudatusega lõppes piiripealne n-ö bensiiniralli.

Muulad jäävad vahele Suitsuralli hoogustudes fikseeris piirivalve tehnikavahenditega, ent ka jälgede järgi mitu ebaseaduslikku piiriületust. Vahele jäi aina rohkem kohalikke elanikke ehk muulasid, kes omal jõul mõne kasti kaupa salasigarette piirini tassisid. Kohalike inimeste ponnistusi salasuitsukastide piiri äärde toimetamisel jälgisid Vene poolelt end direktoriteks nimetanud suitsuäri peamehed. Kui ebaseadusliku piiriületuse koha poole liikusid piirivalvurid, lahkusid direktorid paikkonnast, jättes muulad saatuse hooleks. Kuigi seltskonnal oli

üksikuid vahelejäämisi ja väärteotrahve, oli see pigemini ärimudeli loomulik osa – väike äririsk, mis ei kujutanud erilist tagasilööki töötavale skeemile. Rohelisel piiril salasuitsuäri ohjavate ninameeste vahelevõtmiseks ühendasid oma jõud Lõuna prefektuuri välispiiri teabetalituse ning organiseeritud ja raskete kuritegude talituse ametnikud. Kriminaalpolitseinike jälitustöö tõi peagi lauale palju väärt infot. Muu hulgas ilmnes, et salasigarette toodi üle piiri turustamiseks Tartu linna. Nii võeti kriminaalpolitseiliste vahenditega luubi alla varasemast juba tuttav Tartus salasigaretiturgu üleval pidav Roman. Tema ebaseaduslikul tegevusel silma peal hoides hakkas üha enam lahti kooruma keerukas skeem, kes, kus ja kuidas õigupoolest salasuitsude Eestisse

toomisse panustas. See ei käinud mõistagi lihtsalt, sest kurjategijad püüdsid oma tegevusega kaasnevaid riske igati vähendada. Nii kasutati näiteks salasigarettide Tartusse toimetamiseks luureautot, mis liikus 10–15 km kaubakogusest eespool ning hoiatas tagant tulijaid patrullide või varitsuste eest.

Kurjategijad kaotavad valvsust Kriminaalpolitseinikud jätkasid tõendite kogumist, et jõuda võimalikult suure hulga suitsuäri juhtinud kurjategijateni. Jaanuaris said korrakaitsjad infot kraavi sõitnud auto kohta, mida kontrollides avastati muu hulgas lähipiirkonda peidetud salasuitsukastid, kokku 220 000 sigaretti, mille Eestisse toomise taga seisis taas seesama kuritegelik ühendus. Säärane vahelejäämine tekitas direktorite vahel pingeid, mõistmatust ja tülisid, mida politsei aga omakorda tõendite kogumiseks edukalt ära kasutas. Nimelt ei järginud mehed kõrbemissituatsioonis enam konspiratsioonireegleid, ei telefonivestlustes ega ka kohtumistel. Ilmekalt joonistusid välja alluvussuhted ja rollijaotus: kes salasigarettide soetamist rahastas, neid

hankis, üle piiri toimetas, ladustas ning turustas. Selgus ka kolm põhilist kokkuostjat peale eelmainitud Romani, kes olid direktorite pikaajalised äripartnerid Tartus. Kuigi ühelt poolt andis kurjategijate sisetüli politseile täpsema ülevaate kuriteoskeemist, rikkus see teiselt poolt politseinike plaani kuritegelik ühendus korraga kinni pidada, mil kõik neli alaliselt Venemaal elavat isikut Eestis on. Ei olnud harvad juhtumid, kui kogu direktorite punt mõnes Tartu restoranis või saunsuvilas lõbutses. Nüüd tuli politseinikel oodata võimalust, et tabada just Eesti pinnal võimalikult palju direktoreid.

Pätid uuritakse vaeseks Aasta 2013, märtsikuu. Tartus, Värskas ja Koidulas pidasid kriminaalpolitseinikud ühes kiirreageerijatega nii kaubitsemise pealt kui ka kodudest kinni seitse kahtlustatavat. Ära võeti riiki toimetatud salasigaretid ja ka salaalkohol. Kurjategijate jaoks oli niisugune politseioperatsioon pühapäevase päeva kohta liigagi ootamatu. Oli ju öösel maha sadanud paks lumevaip ning oldi kindla peale veendunud, et „ega võmm täna küll tööta“. Veel enam olid mehed üllatunud, et neile

Üle piiri toimetatud salasigaretid

FOTO: SCANPIX

VÕTI

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aro Siinmaa: „Lõuna prefektuuri organiseeritud ja raskete kuritegude talitusel on nüüdseks kujunenud muljetavaldav praktika võitluses organiseeritud salasuitsu- ja viinaäriga ning salakaubaveoga. Aastate jooksul on edukalt kasutatud kõiki seadusest tulenevaid võimalusi, et selgitada välja nende kuritegude tegelikud mastaabid ning tuvastada kuritegelikku tulu. Politsei järjepidev ja mõtestatud töö ning sisukas koostöö prokuratuuriga on omakorda aidanud kujundada vastavat kohtupraktikat. Ajal, mil kuritegeliku ühenduse koosseis ei hõlmanud veel teise astme kuritegusid, rakendati kriminaaltulu jälitamiseks ja konfiskeerimiseks rahapesusätteid, mis tõi ühtlasi kaasa teedrajava kohtupretsedendi kaudse tahtlusega rahapesu kohta. Hiljem on mitme grupeeringu puhul tulemuslikult kohaldatud kuritegeliku ühenduse instituuti, mis võimaldab nii kuriteoga saadud vara laiendatult konfiskeerida kui ka selliseid isikuid vastutusele võtta, kes ise otseselt salakaupa ei käitle, kuid panustavad muul moel kuritegeliku skeemi toimimisse, nt korraldavad n-ö raamatupidamist, võimaldavad kasutada oma pangakontosid ja muid ressursse ning aitavaid ellu rakendada konspiratiivseid võtteid. Kokkuvõtlikult on organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse peamised eesmärgid likvideerida kuritegelik infrastruktuur, võtta kõik skeemis osalenud vastutusele, karistada juhtfiguure proportsionaalselt karmimalt ning leida ja võtta ära kuritegelikul teel saadud varad, ükskõik kui hoolikalt need ka varjatud poleks. Prokuröri hinnangul on kõik nimetatud eesmärgid kõnealuse juhtumi puhul igakülgselt täidetud.“

VÕTI

Kurjategijatelt arestiti pangakontod, sõidukid, korterid ja muud staatussümbolid.

Ei olnud harvad juhtumid, kui kogu direktorite punt mõnes Tartu restoranis või saunsuvilas lõbutses. Nüüd tuli politseinikel oodata võimalust, et tabada Eesti pinnal võimalikult palju direktoreid. esitati süüdistus kuritegelikus organiseerumises. Kaitsjad seletasid neile siis puust ja punaselt, et tegu on nn maffiaparagrahviga ning vabadusse pääsemine ei ole pelgalt tundide küsimus. Säärane olukord tõmbas näost kaameks eeskätt just Venemaalt pärit mehed, kes olid tõenäoliselt rohkem kursis maffiavastase võitluse praktikaga Vene Föderatsioonis. Mida sigaretismugeldajad enda ärimudelis aga kindlasti ei arvestanud,

Tartus salasigaretiturgu üleval pidaval Romanil silma peal hoides hakkas lahti kooruma keerukas skeem, kes, kus ja kuidas õigupoolest salasuitsude Eestisse toomisse panustas.

oli tõsiasi, et kuritegeliku ühenduse liikmeks olemine ja kuritulu teenimine annab riigile laiendatud konfiskeerimise võimaluse. Nii arestiti kurjategijate pangakontod, sõidukid, korterid ning nende kuritegeliku allilma staatussümbolid – ülikallid käekellad ja kuldketid. Kõike kokku oli väärtuses üle 100 000 euro. Uurimisega tuvastati, et Eestisse toimetati vähemalt 47 korral 981 kasti salasigarette 9–60 kasti kaupa. Nende edasimüügist teenitud kuritegelik kasu küündis vähemalt 245 250 euroni. Kui Venemaalt või Valgevenest soetasid kurjategijad ühe kasti salasigarette keskmiselt 200 euroga, siis Tartus müüdi neid edasi keskmiselt 450 euroga. Juunis 2013 seisid suitsusmugeldajad kohtusaalis. Põhitegelane, varem

kriminaalkorras karistatud Aleksei sai liitkaristuseks 3 aastat ja 3 kuud vanglaleival elada. Teistele mõisteti osaliselt kuni nelja kuu pikkused vangistused, osaliselt ka tingimisi. Veel kahele selles suitsuäris kaasa löönud kurjategijale peetakse jahti – nemad on kuulutatud rahvusvaheliselt tagaotsitavaks. Olukord kagupiiril ei ole aga kaugeltki roosiline. Oma õppetunnid juhtumist said nii piiril kui ka Tartus töötavad politseinikud, ent ka kurjategijad. Viimase poolaasta jooksul on kogu sigaretiäri muutunud märksa komplitseeritumaks, konspiratsioonivõtteid on karmistatud ning kurjategijad on pöördunud huvitavate tehniliste lahenduste poole, et püüda selgitada Eesti politsei tegevust ja patrullitihedust. Nii on piiri pealt leitud erineva hinnaklassi ja keerukusastmega videovaatlusseadmeid, mille paigaldamiseks ning hooldamiseks Eesti riik kulutusi teinud ei ole. Kerly Peitel kommunikatsioonibüroo

ÜHENDUS

Selle aasta märtsikuus korraldas naisühendus Tallinna lauluväljakul heategevusliku koguperepäeva „Naistelt naistele“, kus muuhulgas näitasid jõustruktuurides teenivad naised oma vormiriideid.

Naisi

FOTOD: REELIKA RIIMAND, EPN, EPL/DELFI

väärtustades Peagi kümneaastaseks saav Eesti Politsei Naisühendus seisab selle eest, et politseis töötavate naiste töö oleks väärtustatud. Üha rohkem tuntakse naisühendust ka rahvusvahelisel tasandil. Naisühenduse esinaine Sirje Sarapu, mille eest seisab politsei naisühendus? Miks on naiste temaatika politseis tähtis?

Politsei- ja Piirivalveameti töötajaskonnast moodustavad 45% naised

ja seepärast on naiste temaatika väga oluline. Naisühendus seisab selle eest, et jätkuvalt oleks politseis töötavate naiste kutsetöö väärtustatud, et saaksime vahetada parimat praktikat oma struktuuriüksustes, koostööpartnerite-

ga ja võimaluste piires ka rahvusvahelisel tasandil. Anname endast parima, et pakkuda enesearendamise võimalusi liikmetele ning selle kaudu julgustada neid kandideerima kõrgematele ametikohtadele. Naisühenduse esimene esinaine Ulvi Põllu rõhutas Paikusel toimunud esimesel üldkoosolekul, et organisatsioonist ei tohi kujuneda n-ö katusorganisatsioon, vaid võrgustik, kus tehakse ühiste eesmärkide saavutamiseks koostööd, vahetatakse kogemusi

ÜHENDUS

gevusliku käsitööoksjoni, et kinkida jõulurõõmu meie asutuses töötavatele viie või enama lapsega peredele. Osalesime Eesti Naisteühenduste Ümarlaua liikmete projektis „Naiste turvalisus ja naistevastase vägivalla ennetamine“, mille raames pidasid meie liikmed loenguid eri maakondades Eesti Naisteühenduste Ümarlaua ning Eesti Puuetega Naiste Ühenduse liikmeile. Kui tihe on koostöö teiste riikide politseisüsteemide naisühendustega?

Politsei naisühendus külas vabariigi presidendil

ning toetatakse üksteist. Tähtsaks pidas ta põhimõtet, et naisühendus ei piirduks ainult organisatsioonisisese tegevusega, vaid tegemistel võiks olla laiemat kõlapinda. Praegu, mil ühendusel on kohe täitumas kümme aastat, võin julgelt öelda, et organisatsioonina ei piirdu me ainult sisetegevusega, meid teatakse ja tuntakse väljaspool ja meiega soovitakse teha koostööd ning vahetada parimat praktikat nii riigisiseselt kui ka rahvusvaheliselt. Mis on peamised üritused, millega olete seotud?

Naisühendus on korraldanud koostöös Naiskodukaitse ja Sisekaitseakadeemiaga kolm kevadet järjest heategevusliku koguperepäeva „Naistelt naistele“, mille eesmärk on propageerida kodanikualgatust ning parandada inimeste teadlikkust naiste võimalustest ja ülesannetest jõustruktuurides, tutvustada erinevaid võimalusi, kuidas suurendada enda ja oma lähedaste turvalisust. Koostöös PPAga oleme korraldanud mitmel aastal jõulueelse heategevusliku annetuskampaania ning heate-

Oleme organisatsioon, kus üksteist kuulatakse, antakse nõu ja kui vaja, siis ka toetatakse.

Rahvusvahelisel tasandil on tihe koostöö Euroopa Naispolitseinike Võrgustiku ning Põhja- ja Baltimaade Naispolitseinike Võrgustikuga. Euroopa Naispolitseinike Võrgustikuga koostöö on võimaldanud meie liikmetel osaleda rahvusvahelistel karjääriarendamise seminaridel ning koostöös oleme korraldanud samalaadse seminari Eestiski. Põhja- ja Baltimaade Naispolitseinike Võrgustik viis 2012. aasta sügisest kuni 2013. aasta kevadeni ellu Põhjamaade Ministrite Nõukogu rahastatavat Põhja-Balti ja LoodeVenemaa inimkaubitsemisevastast koostööprojekti, kuhu olid kaasatud meie liikmed eesotsas Veronika Isbergiga. Projektis keskenduti inimkaubanduse uutele vormidele ning iga päev tööalaselt inimkaubitsemisega kokkupuutuvate ametnike teadmiste ja pädevuse suurendamisele teiste riikide parima praktika näidetel. Kui palju naisi politseis töötab? Kas on välja kujunenud selged meestetööd ja naistetööd?

Politsei- ja Piirivalveametis töötab 1. augusti 2013. aasta seisuga 2625 naist, neist 1450 on vormikandjad. Minu arust ei saa jagada vormikandjate töid meesteja naistetöödeks, politseiametnik täidab soost olenemata oma ametikoha järgi kõiki talle pandud tööülesandeid. Nii mehed kui ka naised käivad patrul-

ÜHENDUS

lis, valvavad piiri ja töötavad kontoris. Võib-olla töötab küll rohkem naisi kui mehi noorsoopolitseinikena, aga ilmselt on töö lastega naistele kuidagi loomulähedasem.

Politsei naisühenduse esinaine Sirje Sarapu usub, et PPAs on juhtivatel kohtadel naisi piisavalt.

Kas politsei juhtkonnas on naisi liiga vähe? Mida peaks tegema, et naisi oleks juhtivatel kohtadel rohkem?

Juhtidena peaks töötama nii naisi kui ka mehi, see tähendaks tasakaalustatumaid otsuseid. Praegu on Politseija Piirivalveameti viiest peadirektori asetäitjast kaks naised ja mõnd bürood juhivad samuti naised. Arvan, et juhtivatel kohtadel ei ole naisi liiga vähe, aga alati on suur rõõm, kui naised soovivad ja julgevad kandideerida juhtivatele ametikohtadele. Et naisi oleks juhtivatel ametikohtadel rohkem, selleks tuleb neile pakkuda erinevaid koolitusi ja enesearendamisvõimalusi, mis aitaks neil ennast rohkem väärtustada ning samaaegu julgustaks neid kandideerima juhtivatele ametikohtadele. Ka mentorprogramm, kus juhikogemusega kolleeg, nii mees kui ka naine, nõustaks ükskõik mis juhtimistasandil töötavat või alles juhiks valmistuvat naist, võiks avaldada soodsat mõju karjääri planeerimisel. Millised on naisühenduse lähiaastate plaanid?

Meil täitub selle aasta 25. novembril kümme aastat, mille jooksul on tehtud palju kasulikku ja huvitavat, aga üht-teist olulist on jäänud ka tegemata. Oleme poolel teel EPNi arengukava koostamisega ning üks eesmärke on jõuda sellega lõpusirgele lähiajal. Selle aasta jaanuaris sõlmisime koostöölepingu Politsei- ja Piirivalveametiga ning sellele toetudes tegevuskava aastaiks 2013–2015. Peame tähtsaks, et saaksime tegevuskavas märgitud tegevused

edukalt ellu viia. Jätkame head koostööd Sisekaitseakadeemiaga, kellega sõlmis EPN koostöökokkuleppe 2011. aastal. Südameasjaks oleme võtnud oma organisatsioonile lipu soetamise ja loodame, et saame selle lähitulevikus. Oleme sellele juba üsna lähedal tänu meie liikmete heldetele annetustele.

Loomulikult soovime jätkata ning tõhustada koostööd riigisiseste ja rahvusvaheliste koostööpartneritega, pakkuda meie liikmeile harivaid ja silmaringi laiendavaid koolitusi ning osalemisvõimalusi konverentsidel, ümarlaudadel ja seminaridel. Nelli Pello Radari peatoimetaja

Ajalugu Eesti Politsei Naisühenduse asutasid 59 naispolitseinikku ja naisametnikku 24.25. novembril 2003. aastal Tallinnas toimunud konverentsil. Ühenduse loomisele eelnes 1998. aastal Politseiametis ankeetküsitlus, et saada teada politseis töötavate naiste arvamust ühenduse loomise soovi kohta. 2001. aastal moodustus naispolitseinikest huvirühm, kes leidsid, et politseis töötavatel naistel on ühiseid huve, ja tundsid vajadust oma ühenduse järele. Septembrikuu alguse seisuga on EPNis 121 liiget, sealhulgas 17 toetajaliiget, kellest kuus on mehed. EPNi tegevliikmeks saavad astuda kõik Politsei- ja Piirivalveametis, Sisekaitseakadeemias ning Kaitsepolitseiametis töötavad naised, nii vormikandjad kui ka teenistujad. Toetajaliikmeiks võivad astuda ka nendes asutustes töötavad mehed.

Esimene naispolitseinik Esimese naisena asus Eesti politseis 1929. aastal tööle Lydia Helene Marie Kukk, kes oli Tallinna kriminaalpolitseis kriminalist.

REPORTAAŽ

Merelõvid Ühel augustikuu neljapäeval võtab Tallinna kordoni merevalveteenistuse kaater MP-15 kursi Pirita sadamast Naissaarele.

FOTOD: ARTUR SADOVSKI

eenistuse vanem Toomas Lindjärv seisab veidi enne keskpäeva Pirita jahisadamas kordonimaja trepil ning vaatab binokliga muuli poole. Ta on hästi päevitunud ja nagu meremeestele kohane, alati rõõmsameelne. On neljapäev, kalapäev, mis tähendab, et Toomasel on tööpäev. Juba mõnda aega on ta sättinud oma töögraafiku nõnda, et on neljapäeviti tööl. Toomase meeskond seab parajasti meresõiduks valmis kaatri MP-15, mis viib mehed Naissaarele – väikesaartel avaliku korra tagamine on üks teenistuse ülesandeid. Peamiselt töötavad mehed Tallinna lahel, kus kontrollitakse väikelaevadega sõitjate ohutusvarustust, joovet ning juhtimisõigust. Kuigi põhiliselt annab meestele tööd tiheda laevaliiklusega Tallinna laht, algab nende tööpiirkond juba läänest Keibu lahe keskosast ja läheb ida poole kuni Eru laheni välja. Pirita jahisadam, kus asub teenistuse suvine pea-

korter, on kaardi pealt vaadates täpselt keskel. Kui kaater on tangitud ja ettevalmistused tehtud, asuvad Toomas ning tema kolleeg Ants Kirs Naissaare poole teele. Meri on sel päikeselisel keskpäeval kergelt karvane, mis tähendab väikest lainetust. Lainetel on kõrgust umbes 50–100 cm. Seda ei tundu üldse palju, kuid maismaarotil on igatahes kindlam kaatris istet võtta, mitte üritada kramplikult tooli seljast kinni hoides kapteni kõrval püsti seista.

Põhirõhk on nihkunud ennetustööle Toomase meeskonda kuulub 18 piirivalvurit, kellest mõni on praegu ajateenistuses või lapsega kodus. Üksuse staažikaim liige nii vanuse kui ka meresõidu poolest on Mati Klaus ehk lihtsalt Vana-Mati. Toomas ütleb, et Vana-Matilt õpib ühe nädalaga rohkem kui terve kuuga merekoolis. Toomas

ja Vana-Mati olid esimesed, kes andsid Põhja prefektuuris merele sõrme ning peagi ka terve käe. 2007. aastal alustati projekti põhjal Tallinna lahel tööd. Sel suvel müttasid mehed pisikese Bella paadiga. Aasta hiljem kevadel valmis Saaremaal esimene spetsiaalselt politsei jaoks ehitatud kaater Merelõvi ning prefektuuris loodi omaette üksusena veeliiklusteenistus. Tänapäeval on lipulaeva kõrval kasutuses kaks Boomeranger-tüüpi patrullkaatrit ja veel kaks väiksemat kaatrit, kokku viis alust. Teenistuse vanema hinnangul on olukord Tallinna lahel aastatega märgatavalt paranenud. „Kui me oma tööd alustasime, oli merel ausalt öeldes korralagedus. Kõik tegid, mis tahtsid. Meri oli nagu lõunanaba, kus paljud paadijuhid arvasid, et seadused nende jaoks ei kehti,“ meenutab Toomas. Algusaastail oli tavapärane, et väikelaevade kaptenid jõudsid

REPORTAAŽ

Pirita sadamasse, panid n-ö otsad kinni ja kukkusid siis kaile, kust liikusid neljakäpukil edasi. Nüüdseks on alkoholiga liialdanud kaptenite osakaal oluliselt vähenenud. Ka päästevestide kasutamine on tõusuteel, kuigi seadus seda erinevalt toonasest ajast enam ei nõua. „See on huvitav, kuidas praegu näeme vaid mõnda üksikut meremeest, kes päästevesti ei kanna, kuid toona, kui päästevesti kasutamine oli kohustuslik, nägime ainult mõnda, kes seda kandis,“ muigab Toomas. Tänapäevaks on Toomase meeskonna töö nii palju vilja kandnud, et protokolle rikkumiste eest tuleb välja kirjutada üsna harva. Põhirõhk on nihkunud ennetustööle.

Nagu siilid udus Kui midagi Toomast endast välja ajab, siis on see hoolimatu meresõit. Ta

Toomase esimesed merekogemused on pärit ajast, mil ta käis 1. klassi poisina noorte meremeeste klubis.

mõtleb selle all neid vendi, kes tulevad merele ilma GPSi või kompassita või kes ei oska hinnata ilmastikuolusid ega aluse tehnilist seisukorda. Toomas on oma töös näinud neid, kes on alustanud meresõitu oktoobrikuus kell 3, kahe tunni pärast on aga pime ja kui kütusekulu on valesti arvestatud, on merehätta sattumine rohkem kui garanteeritud. Sügise saabudes ilmuvad välja Soomest või Rootsist hooaja lõpuhinnaga ostetud kasutatud väi-

Vana-Matilt õpib ühe nädalaga rohkem kui terve kuuga merekoolis. kelaevad, millega kibeldakse ilma eelneva tehnilise kontrollita kohe meritsi Tallinna poole. Õnnetused on aga nii kerged juhtuma. Üks õnnelikult lõppenud, kuid samaaegu väga õpetlik

Toomas ja Ants Naissaare sadamas

REPORTAAŽ

Saarel on kõige parem ringi liikuda ATVga. Merevalveteenistuse laevaparki kuulub viis kaatrit.

igasugust põnevat kraami – jalgratastest päästerõngasteni. Ümberringi on Nõukogude armee kunagised kasarmud, kus on säilinud originaalsisustus – natuke mööblit, vanad kaardid ja joonistused ning kohustuslik punanurk Lenini plakatite ja valimiskastiga. Nii majas sees kui ka väljas on näha vanu meremiine. Võtame kursi tagasi sadamasse. Naissaare loodus on ATV-lt vaadates ilus ja puutumatu, terve saar on looduskaitse all. Toomase sõnul leidub siinsetes metsades rikkalikult mustikaid ja seeni. „Kui on hea seeneaasta, saab poole ruutmeetri pealt terve korvi täis,“ naerab ta. Tol päeval on ilmselgelt Naissaarel kõige suurem mure üksnes see, et seik meenub Toomasele paari aasta tagant. Kaks meest läksid Paldiski sadamast kalale, kuid ootamatult tekkis merel paks udu. Meestel polnud ühtki navigatsiooniseadet kaasas ning nad tiirutasid 2,5 tundi abitult ringiratast, kusjuures nad ei olnudki rannikust eriti kaugel. Oma sõnul kuulsid nad sadamast isegi helisid, aga paksus udus polnud sellega midagi peale hakata. Ligi tund aega meresõitu seljataga, jõuab kaater Naissaare sadamasse. Toomas paneb otsad kinni ja siirdub saarele ringkäiku tegema, Ants jääb laevale valvesse. Ühest sadamas asuvast kuurist võtab Toomas välja ATV ning paneb sellele hääled sisse. Lähe-

dal ehitatakse uut maja ning mööda sõidavad kaks lahtise kastiga veoautot, mis kaovad turistidega metsa – tõenäoliselt endiste miiniladude poole. Toomas sõidab üle raudtee Rähnipesa saluuni poole, kuid teeb enne külalismajas väikese peatuse, et omanikega uudiseid vahetada.

Mälestus Nõukogude armeest Veidikese aja pärast jõuamegi Rähnipesa saluuni, mille peremees ilmselt veel toas põõnab. Saluun ise meenutab veidi lõunamaiselt boheemlaslikku välikohvikut, mille seintelt võib leida

Üks vale liigutus, eriti öösel, ja võid eluga hüvasti jätta. Meri nalja ei mõista. on tööpäev. Ilm on nii päikeseline ja soe, et ei taha kuidagi pealinna tagasi minna. Vahepeal on sadamasse jõudnud turismilaev Monika, kuhu mahub 156 inimest ja mis oma mõõtmete tõttu jääb Toomase ning tema meeste otseselt kontrollitavate väikelaevade alt välja. Toomas ja Ants sätivad kaatri Tallinna poole teele. Seekord on kapten Saaremaa juurtega Ants.

REPORTAAŽ

Naissaarel on säilinud Nõukogude armee kunagised kasarmud, kust ei puudu kohustuslik punanurk Lenini plakatite ja valimiskastiga.

Toomas ja Ants (vasakul) ajavad meremeeste juttu. Hoolega valitud meeskond on merevalveteenistuses väga tähtis.

Merevalveteenistuse peakorter asub Pirita jahisadamas, taamal vasakul seisab spetsiaalselt politseitööks ehitatud kaater Merelõvi.

Hoolega valitud meeskond Meri on veidi vaiksemaks jäänud ning raputamist on vähem. Kaatri toolileenil õõtsuv kuulivest räägib aegadest, mil väikesaartel toimus ka tõsisemaid vahejuhtumeid. Suvel tuleb ikka ette, et napsised seltskonnad lähevad omavahel kaklema. Mõnikord saavad puhkajad mõne õnnetuse läbi vigastada ja kui nende seisukord lubab, viiakse nad kaatriga haiglasse. Kui aga lainetus on suur või vigastused tõsised, peab appi tulema kopter, sest kaatri raputamine

võib inimesele rohkemgi viga teha. Toomase telefonis hakkab helisema filmi „Titanic“ meloodia – talle helistab abipolitseinik, kes Toomase meeskonnal abiks käib. Selle üle on teenistuse vanemal vaid hea meel. Seltskond ja töö iseloom ongi need kaks asja, mis teda politseis kinni

hoiavad. Oma meeskonda on Toomas hoolikalt valinud, sest merele võib minna ainult nendega, keda jäägitult usaldatakse. „Üks vale liigutus, eriti öösel, ja võid eluga hüvasti jätta. Meri nalja ei mõista.“ Nelli Pello Radari peatoimetaja

MEISTRIKLASS

FOTOD: TUULI HÄRSON, KRISTJAN TOOM

Korrakaitse kutsevõistluste esikolmik koos peadirektoriga: Erko Sibul (vasakult) ja Kevin Kallas Võrust (III koht), Alar Sadam ja Raul Pärnasalu Jõgevalt (I koht) ning Moonika Raudsepp ja Marko Kallas Kärdlast (II koht)

Meistritiitel läks Jõgevale

Tänavused korrakaitsepolitsei kutsemeistrid selgitati augustikuus Paikusel. Lõpuni pingelise võistluse võitis Jõgeva politseijaoskonna võistluspaar Alar Sadam ja Raul Pärnasalu. Üksikarvestuses oli parim Erko Sillandi Pärnust.

arasemate aastatega võrreldes oligi tänavu kõige suurem muudatus meeskondade moodustamine jaoskondade põhjal. Varasema neljaliikmelise prefektuuri esindusvõistkonna asemel võistlesid aladel patrullpaarid, kes esindasid oma kodujaoskonda. Kokku pani end

proovile 23 meeskonda, kelle seas olid ka Soome, Läti ja Leedu esindajad. Kahepäevane mõõduvõtt algas piduliku rivistuse ning tervituskõnedega, ent siis läks asi kohe tõsiseks. Esimene ala oli õigusaktide tundmine ning korraldatud oli see Paikuse kooli arvutiklassis, kuna seekord anti nii õiged kui

Esimest korda oli alade seas välismaalase Eestis viibimise seaduslikkuse tuvastamine.

ka valed vastused otse PPA koolituse veebikeskkonda. Järjestikku algasid teisedki alad, mida meistrikandidaadid vahetustega läbisid. Auto vigursõit – vigurite ja väravate õiges järjekorras läbimine, tagurpidi slaalomid, kitsas nelinurgas ringi keeramine ning manööverdamine

MEISTRIKLASS

Võistluse teisel päeval lõid laskmine ja spordivõistlus täielikult segi eelmise päeva lõpuks moodustunud paremusjärjestuse.

Auto vigursõit ajas nii mõnegi osaleja juuksed püsti.

Intervjuu andmisel hinnati korrektset väljanägemist, selget juttu ja narkoennetuse põhisõnumite edastamist.

– ajas nii mõnegi osaleja juuksed püsti ja pani vandumagi. Järgmisel alal, avalikul esinemisel ehk intervjuu andmisel ei saanud aga kumbagi endale lubada, sest hinnati korrektset väljanägemist ning selget juttu ja narkoennetuse põhisõnumite edastamist.

Väike vimka Turvataktika ülesandesse oli sisse kirjutatud väike vimka. Ülesanne ise oli rutiinne: isikute kontroll sõiduki peatamise järel. Vastumängijate esitatud dokumendidki olid korras ja ühtki rikkumist ega operatiivhuvi kummalgi mehel polnud. Pikantseks muutis ülesande aga asjaolu, et peatatud juhi kaasreisija esitas politseinikele hoopis hindajate ringis olnud mehe ID-kaardi ning legendi järgi oli ta pikema paturegistriga juhuslik hääletaja. Esimest korda oli alade seas välismaalase Eestis viibimise seaduslikkuse tuvastamine. Selleks oli võistlejate ette mitmele ruutmeetrile laiali laotatud reisidokumentide väljavõtted. Doku-

mentide, sissekannete ja templite järgi tuli määrata välismaalase reisiteekond ning teha kindlaks, kas külalisel on õigus siin viibida. Teisel päeval lõid laskmine ja spordivõistlus täielikult segi eelmise päeva lõpuks moodustunud paremusjärjestuse. Kõigi alade kokkuvõttes oli esikohal Jõgeva, teisel Kärdla ning kolmandal Võru. Üksikarvestuses tuli Erko Sillandi järel teiseks Alar Sadam (Jõgeva PJ) ning kolmandaks Moonika Raudsepp (Kärdla). Väliskolleegidega ühises arvestuses oli külalistest parim neljandaks tulnud soomlane Juuso Siltala. Võistkondlikult saavutasid soomlased 9., lätlased 13. ja leedulased 19. koha. Soomlaste edu pandiks oli laskmises saavutatud teine ja spordiülesande neljas koht. Ilma õigusaktide tundmise alata olid esimesed võrulased.

Tasavägine võistlus Võistluste peakohtuniku Margus Kotteri sõnul oli seekordne võistlus väga

Turvataktika ülesandesse oli sisse kirjutatud väike vimka.

tasavägine: „Uuendusena sisse toodud esindusvõistkonnad jaoskondade põhjal õigustasid end igati. Ka viimastel aladel oli võistlushasart tuntav ning osalejad andsid endast maksimumi. Võistluste paranenud tase kõneleb igapäevaste tööülesannete täitmise paremast kvaliteedist ning see on ainult tervitatav.“ Korrakaitsepolitsei juht Joosep Kaasik ütles, et kutsemeisterlikkuse võistlus teenib eelkõige meeskonnatöö ning ametioskuste lihvimise ja ühtlustamise eesmärki: „Iga-aastane korrakaitseametnike kohtumine näitab kätte nii meie tugevad kui ka arendamist vajavad kohad ning on unikaalne võimalus õppida väliskolleegide praktikast. Alad on valdavalt seotud igapäevases politseitöös vajaminevate oskuste ja kaasustega ning võistlusmoment lisab ülesannete täitmisele pinget. Teadmine, et maksimumpunktid teenib üksnes professionaalsuse ja taktika meistriklass, ei luba ühtki ala kergelt võtta.“ Tuuli Härson kommunikatsioonibüroo

MEISTRIKLASS

kutsemeistrid Sel suvel esimest korda peetud kodakondsuse ja migratsiooni valdkonna kutsemeisterlikkuse võistlused võitis kodakondsus- ja migratsiooniosakonna II meeskond, kuhu kuulusid Helen Koltšanov, Marit Abram, Egert Belitšev, Triinu Tarus ja Kristina Lauri.

augustil Murastes toimunud kutsemeisterlikkuse võistlustel oli Eesti eri paikadest kohal kaheksa viieliikmelist võistkonda, kes panid end proovile kaheksal võistlusalal. Peadirektori asetäitja kodakondsuse ja migratsiooni alal Merike Jürilo arvates läksid esimesed valdkonna kutsemeisterlikkuse võistlused igati korda: „Oleme uue kogemuse võrra rikkamad. Kuna võistlusi korraldasime sellisel kujul esimest korda, siis tänan kõiki hea nõu ja jõuga toetajaid nii korrakaitsest, kommunikatsioonist kui ka Muraste koolist.“ Ta lisas, et kindlasti pandi midagi kõrva taha ka järgmiseks korraks, kuid kokkuvõttes oli suurepärane päev. „Usun, et niisugune võimalus ennast meeskonnana proovile panna arendab nii osalejaid kui ka kaasaelajaid ning hea on näha kolleege vahel igapäevatööst erinevas situatsioonis,“ lausus ta. Ülesannete valikul lähtuti sellest, et oleks mõõtu võetud nii teadmistes, valdkonna juhtumi lahendamise oskuses, ootamatu olukorraga toimetulekus, pingetaluvuses, täpsuses ning meekonnatöös. Võitjameeskonnaks osutus kodakondsus- ja migratsiooniosakonna (KMO) II, kuhu kuulusid Helen Koltšanov, Marit Abram, Egert Belitšev,

FOTOD: REELIKA RIIMAND

Esimesed

Ebaseaduslikult Eestis viibiva inimese kontrollimisel pandi proovile võistlejate teadmised info kontrollimises ja turvataktika oskused. Võidumeeskond vasakult: Triinu Tarus, Helen Koltšanov, Kristina Lauri, Marit Abram ja Egert Belitšev

MEISTRIKLASS

Meeskonnaülesannet lahendades tuli tegutseda koordineeritult ja tasakaalukalt. Arvestades, et enamik võistlejaid polnud varem relva käes hoidnud, oli just laskmisülesanne kõige ootamatum.

Võidumeeskond kontrollib oma teadmisi dokumendivõltsingute alal.

Triinu Tarus ja Kristina Lauri. Teisele kohale tuli KMO I võistkond koosseisus Viktor Kaljukivi, Aire Suurkuusk, Kaili Käärid, Marika Oblikas ja Reesi Kuslap ning kolmandaks Lõuna I meeskond, kelle liikmed olid Riina Kikas, Annika Arumäe, Merike Lees, Angela Kahar ja Elen Hansen. Võidumeeskonna liige Egert Belitšev pidas kõige keerulisemaks ülesandeks välismaalaste kontrolli ja seda mitte põhjusel, et ülesanne olnuks ise keeruline, vaid pigem seetõttu, et peale tema ei olnud keegi meeskonnaliikmetest välitöö spetsiifikaga kokku puutunud. „Lisaks ülesande lahendamisele tuli panustada meeskonnakaaslaste tegevuse koordineerimisele ning taktika selgitamisele,“ ütles Belitšev. Kõige ootamatum ala oli tema jaoks laskmine, kuna igapäevatöös KMO töötajad tulirelvadega kokku ei puutu. Helen Koltšanovi meelest oli kõige keerulisem just dokumendi võltsingutega seotud ülesanne, põhjuseks tõi ta liigse põhjalikkuse. „Poleks vaja olnud kohe süvitsi teemasse langeda, aga kuna igapäevatöö on sama teemaga seotud, siis tuli see kuidagi loomulikult,“ mainis Koltšanov.

Võisteldi kaheksal alal Võistluste esimene ala oli viktoriin, mis koosnes kümnest valdkonnas olulisest küsimusest. Küsimused käsitlesid nii

seaduste tundmist kui ka valdkonna ja organisatsiooni kohta käivaid fakte. Nii pidid osalejad teadma muuhulgas Eestis viibimise aluseid, KMA kunagise hümni autorit ning PPA missiooni. Teiseks tuli võistelda laskmises, kus punkte sai 10 meetri kaugusel olevasse märklauda täpselt tulistades. Arvestades, et enamik polnud kunagi varem relva käes hoidnud, oli just see punkt osalejate sõnul kõige ootamatum ja huvitavam. Kolmandaks kontrolliti sportlikku vormi. Lahendada tuli kiiruse peale viis ülesannet ning neljandas punktis meeskondlik ülesanne, kus aja peale pidi veenduma ühises eesmärgis ning tegutsema koordineeritult ja tasakaalukalt. Viiendal alal pandi ennast proovile dokumentide tundmises: esmalt tuli loetleda peamised dokumendivõltsingute liigid ja seejärel viiest dokumendist ära tunda võltsitud dokument. Oma otsust oli vaja ka põhjendada. Kuuendaks pidi päevakajalistel teemadel andma intervjuu ajakirjanikule. Ette oli antud uudis, kus oli kajastatud pikki järjekordi teenindustes, 2011. aasta ID-kaartide sertifikaate ning Foorumi teeninduse kolimist Vikerlase tänavale. Meeskond valis enda hulgast kaks kõneisikut, kes kaamera ees ajakirjanikule intervjuu andsid. Kohtuniku sõnul üllatasid selles punktis positiivselt Lõuna mõlemad meeskonnad,

kelle vastused lähtusid inimesest, ning osakonna võistkonnad, kellel oli hea spetsialisti vaade. Seitsmendaks tuli anda esmaabi vahetult peale õnnetusjuhtumit. Abi vajas nii auto ees maas lamav kui ka rooli taga teadvuseta inimene. Samuti tuli oma oskusi näidata nuku elustamises. Ülesande täpset sooritust jälgisid kolleegid Päästeametist. Kaheksanda punktina oli vaja lahendada välismaalasega seotud juhtum, kus esmapilgul oli tegu rutiinse ebaseaduslikult Eestis viibiva isiku kinnipidamise otsustamise ülesandega, kuhu oli põimitud korrakaitsepolitsei ja SIRENE infovahetuse temaatika. Selles ülesandes jälgiti nii seaduste tundmist kui ka käitumistaktikat suhtlemises ja turvalisuses. Oli vaja teada, kuidas kasutada PPA ressursse siis, kui kohalpeal ei ole andmebaasidele ligipääsu, ning kuidas arvestatakse ka teiste valdkondade huve. Ülesande kohtunik Toomas Kuuse tunnistas, et ametnikud said mängijatega hea kontakti, ei eksinud isiku Eestis viibimise õiguse teemas ja põhjendasid korrektselt inimesega tehtavaid toiminguid ning sunni kasutamist. „Kuna see oli esimene kutsemeisterlikkuse võistlus, jäi osal võistlejail puudu reaalse situatsiooni mängimise oskusest, mida olen kohanud ka korrakaitsepolitsei kutsemeisterlikkuse võistlusel või kriisiolukorra lahendamise õppusel. Kokkuvõtvalt olen ametnike teadmistega rahul, kuid vaja on lihvida veel käitumist, et tagada oma turvalisus,“ ütles Kuuse. Katrin Rohtla kommunikatsioonibüroo

TEGEVUSSUUNAD

Juhtkond otsustas

FOTOD: ARTUR SADOVSKI JA PRIIT TUUNA

tegevussuunad Septembri alguses Rakvere politseijaoskonnas toimunud kahepäevasel nõupidamisel vaidlesime juhtkonnaga läbi ning leppisime kokku lähiaja olulisemad tegevussuunad.

ued osakonnajuhid tutvustasid oma arusaama valdkondade tulevikust. Otsustasime hulga projekte, et muuta tööd lihtsamaks ning koondada samaliigilised tööd ühte kohta.

TEGEVUSSUUNAD

Miks peame üldse midagi muutma? On üsna selge, et riigieelarve ei võimalda lähiaastail meile säärast lisaraha, kui ootaksime. See sunnib meid igal sammul mõtlema, kuidas saaksime oma tööd korraldada lihtsamalt. Protsesside kirjeldamisest näeme selgelt, kui palju me endiselt koormame end liigse bürokraatiaga ning kui tarbetult keeruliseks muudame oma tööprotsessid, tegeldes sama asjaga kahes või viies erinevas üksuses. PPA töötajate arv on viimastel aastatel vähenenud 500 võrra. Staapide koosseis on jäänud peagu samaks. Lihtne on öelda, et juhendi koostamine 100 inimesele on sama töömahukas kui 200-le, aga kus on sel juhul piir. Kas peaks ära minema veel 1000 või 2000 töötegijat? Minu meelest on olukorras, kus meilt on lahkunud peaaegu Lääne prefektuuri jagu inimesi, kriitiline piir käes.

Vähendame staapide eelarvet 10% Osakonnajuhid ja prefektid vaatavad üle kõigi üksuste töökorralduse, kus ei tegelda vahetult inimeste abistamise või menetlustega, võttes aluseks, et uuest aastast väheneb nende eelarve kümnendiku võrra. Selle saavutamiseks tuleb töö muuta lihtsamaks, mis ongi eesmärk. See 10% raha ei kao kuskile. Me võtame selle keskele

kokku ning anname osa samadele üksustele tagasi. Kuna stardipositsioon on erinev, siis tuleb see tagasi kas 2% või 4%, sõltudes konkreetsest üksusest. Planeeriva-analüüsiva poole õhemaks muutmine toob staapides kindlasti kaasa ka koondamisi.

Illegaalse migratsiooniga seotud tegevused ühe katuse alla Peaksime tunnistama, et mitu PPA loomise eesmärki ei ole tegelikult realiseerunud. Mõneski mõttes oleme kolme ameti asemele saanud oma valdkondade näol neli. See, et igaüks keskendub oma tööle, on õige, kuid kui ühes asutuses on juhtida neli erinevat kiilu, on midagi valesti.

Piiri ei ületata ebaseaduslikult lihtsalt selleks, et piiri ületada. Kõlab küll enesestmõistetavalt, aga just nii PPA sellesse praegu suhtub, nagu oleks isiku eesmärk olla kord ebaseaduslik piiriületaja, siis illegaalselt Eestis viibida, siis siin kuritegusid toime panna jne. Sellise killustatusega anname talle hea võimaluse meil käest libiseda. Võtame näiteks ühe väljasaatmiskeskuses viibiva isiku – võime ta ümber joonistada vähemalt kaheksa erinevat üksust, kes võivad olla tema kohta tööd tei-

Minu meelest on olukorras, kus meilt on lahkunud peaaegu Lääne prefektuuri jagu inimesi, kriitiline piir käes. nud. Üks illegaal, aga meil on tohutult inimesi, kes tema ümber toimetavad. Vaatame üle illegaalse migratsiooni ja ebaseaduslikult Eestis viibimisega seotud tegevused, leiame ühisosa ning koondame need ühtse koordineerimise alla. Ühtlasi vaatab osakonnajuht Rando Kruusmaa üle piirivalveosakonna praeguse struktuuri. Büroode hulk kindlasti väheneb. Küsimus ei ole siin mitte büroode arvus, vaid selles, millist lisaväärtust praegune töökorraldus annab. Kui merepääste juhtumi korral kuulub laev struktuuris ühe, info liigutamine teise ning kõige selle planeerimine kolmanda büroo alla, siis ei võida me sellest midagi.

Korrakaitsepolitseiosakonna ja Põhja prefektuuri üksuste ühendamine Korrakaitsepolitseiosakonnas (KKPO) on praegu kolm bürood, kes töötavad suurema osa tööajast Põhja prefektuuri territooriumil. Esimene on valvebüroo. Peagu kõik meie valvatavad objektid on Tallinnas ning valvebüroo töötab seetõttu ligi 100% tööajast Põhja prefektuuri territooriumil. Seepärast on mõistlik valvebüroo funktsioonid viia Põhja prefektuuri alluvusse. Ekspertteadmine valvetehnikast, kontaktid objektide haldajatega jne peavad muidugi säili-

TEGEVUSSUUNAD

ma niisama heal tasemel kui praegu. Teiseks töötab operatiivbüroo kiirreageerimisüksus (märul) kaks kolmandikku tööajast 3%-l Eesti pinnast ehk Tallinnas. Tegelikult on see protsent veelgi väiksem, sest peamiselt tehakse tööd Kesklinna politseijaoskonna territooriumil. Samas on Põhja prefektuuril eraldi kiirreageerimisüksus ning näeme pidevalt nii õppustel kui ka päriselus (nt Kaitseministeeriumi juhtum), kuidas kahe kiirreageerimisüksuse koostöö takerdub. Palun ärge saage minust valesti aru, mõlemad kiirreageerimisüksused on arenenud väga hästi ning ka omavaheline koostöö on läinud paremaks. Aga nad on endiselt eraldi juhtimise all, erineva elurütmi, tööpõhimõtete ja sidepidamisega üksused, mis ressursimahukaid sündmusi lahendades annab selgelt tunda. KKPO analüüsib, mil viisil kaks üksust ühendada, kelle alluvuses see töötaks ning kus paikneks füüsiliselt. Selle tegevussuuna eesmärk on luua ühtse meeskonnana tegutsev kiirreageerimisüksus, kellel oleks üleriigiline reageerimisvõimekus. Kolmandaks panustab KKPO liiklusbüroo samuti üle poole tööajast Põhja prefektuuri territooriumil. Vaatame tööd üle ja otsime võimalusi ühildada need Põhja prefektuuri liiklusüksusega. Eesmärk on olla paremini koos toimides liiklusohutuse tagamisel mõjusam. Kui tulemuseks on kahe liiklusüksuse otsene liitmine, tuleb tagada, et kaduma ei läheks üleriigilise ekspertteadmise ning arendusfunktsioon, mida kannab praegune KKPO liiklusbüroo. Samuti ei tohi kannatada teiste prefektuuride territooriumil tehtav.

Ühtne 24/7 infoteenus Kõigis meie rahvusvahelistes partnerlustes, olgu see Frontex või Europol, on partneriks PPA – ei ole mingit muud juriidilist keha –, kuid suhtleme oma partneritega endiselt erine-

vate kanalite kaudu. Alustame projekti koondada kogu rahvusvaheline ja ka riigisisene 24/7 infoteenus ühte kohta kokku. See tähendab nii NCC, RCC, Sirene, valvebüroo korrapidaja kui ka PPA korrapidaja funktsioonide integreerimist. Piiriülene kuritegevus on otseselt seotud riigisisese kuritegevusega ning me ei saa siin lubada info killustatust.

Kuritegude menetlemine Leppisime juhtkonnas kokku, et jaoskonnajuht saab tulevikus endale kuritegude lahendamise kompetentsi. Erinevalt probleemipõhisest peitkuritegevusest on masskuritegevus otseselt seotud kogukonnaga – probleemid tulevad sealt, kuid jaoskonnajuhil puuduvad praegu hoovad selle mõjutamiseks. Meil on justkui kaks politseid: piirkonnapolitsei, kes tegeleb kogukonnaga, ning kriminaalpolitsei, kes menetleb seal toime pandud kuritegusid. Töötame selles suunas, et kogukonnaga seotud kuritegude lahendamine liiguks tulevikus alluvusega korrakaitsevaldkonda.

Infovarade talitused Meil ei ole tänapäeval alles ühtki andmekogu, mis käsitleks ainult üht tööliini. Samas töötavad inimesed in-

fovarade arendamise ja haldamisega neljas arendusbüroos. Otsustasime juhtkonnaga selle teema avada ning kaalume, kas kogu IT tarkuse koondamiseks piisab ühisest inforuumist, mille saame arendusbüroodega samasse hoonesse kolimisega, või on vaja viia infovarade talitused ka ühtse juhtimise alla.

Täiendusõpe liigub SKAsse Oleme Sisekaitseakadeemiaga kokku leppinud, et täiendusõpe läheb akadeemia alla. Kui Siseministeeriumi haldusalas on eraldi haridusasutus, siis ei ole meil mõistlik sama kompetentsust PPAs arendada.

Valmidusüksused Piirivalveosakond vaatab lähikuudel üle kogu valmidusüksuste kontseptsiooni. Narva-Jõesuu kompleks on amortiseerunud ja vajaks sadadesse tuhandetesse ulatuvat investeeringut. Praegust kontseptsiooni arvestades ei ole ega tule sellist raha mitte kuskilt. Hoiame kuue samast piirkonnast tul-

TEGEVUSSUUNAD

Korrakaitsepolitseiosakonna liiklusbürood ja Põhja prefektuuri liiklusüksust ootab ees ühinemine.

nud ametniku koolitamiseks palgal üheksat inimest ning peame ülal suurt kompleksi. Vaatame valmidusüksuste kontseptsiooni põhjalikult üle ning otsustame, kuidas on kõige mõistlikum jätkata.

Ühe akna kontseptsioon teenindussaalides Kui oleme otsustanud, et kolime ühishooneisse, siis tuleb meil senisest märksa enam mõelda, milleks on võimalik kasutada meie teenindussaale. Kodakondsus- ja migratsioonivaldkonna teenused on teenindussaali hästi kokku koondatud, aga miks me ei mõtle neile saalidele näiteks preventsioonivõtmes. Kui umbes pool miljonit inimest igal aastal veerand tunniks meie juurde tuleb, siis saame seda kindlasti senisest palju paremini ära kasutada, et saavutada kõik oma valdkonna eesmärgid.

Kaamerapiltide võimalik kokkuviimine Meil on palju üksusi, kes jälgivad kaamerapilti, Narvas näiteks mõne kilomeetri sees kolm eraldi üksust. Kaamerapilti jälgivad meil eriteenistujad,

Ausus tähendab seda, et me ei peida muutusi tehes inimesi teistesse üksustesse; et me ei mõtle kellelegi juurde rolle, mida tal tegelikult pole; et me ei loo struktuuri selle järgi, et igale juhile kuskil ametikoht leiduks. peame sama tarkust hoidma mitmes kohas. Igal pool muidugi toitlustame, hoiame relvi, majutame, kütame jne. Kaamerapiltide kokkuviimine on rahaliselt kallis projekt, aga hindame võimaliku maksumuse ära ning analüüsime plusse ja miinuseid. Väga võimalik, et jätkame samamoodi nagu praegu, kuid käime selle teema läbi.

Olgem muutusi ellu viies ausad! Kahepäevasel arutelul Rakveres rääkisime juhtkonnaga väga palju aususest ja usaldusest. Kõigile meile meeldib

uhke olla selle üle, et PPA usalduse määr ühiskonnas nii kõrge on. Sellest, kui palju selle usalduse välja teeninud töötegijad PPA juhtkonda usaldavad, me seni väga rääkida ei ole tahtnud. Teame siserahulolu uuringutest hästi, et see pole mitte 83%, vaid mitu korda madalam. Siin on juhtkonnal tõsine põhjus peeglisse vaadata ning mul on hea meel, et Rakveres seda ka tegime. Usaldus ei eelda mitte populistlikke otsuseid, vaid ausust – seda, et kõigi meie sõnad ja teod läheksid kokku. Ausus tähendab seda, et me ei peida muutusi tehes inimesi teistesse üksustesse; et me ei mõtle kellelegi juurde rolle, mida tal tegelikult pole; et me ei loo struktuuri selle järgi, et igale juhile kuskil ametikoht leiduks. Samuti ootan ma, et me ei takerduks muutusi ellu viies liigsesse analüüsimisse. Soov lõputult analüüsida näitab vahel meie argust otsustada. Usun, et kuskil on vaja kasutada ka talupojatarkust ning mitmed praktilised muudatused kiirelt ära teha. Kogu vajalik teadmine selleks on meil ju olemas. Elmar Vaher peadirektor

Artikkel ilmus 16. septembril PPA siseveebis.

FOTOD: PEETER SIRGE

ÕPPUS

Õhusild

28. ja 29. augustil korraldas Politsei- ja Piirivalveamet Kuressaares ning Kuivastus rahvusvahelise merepäästeõppuse „Airlift 2013“, kus harjutati Eesti, Soome ja Läti päästekopterite koostööd.

ppuse peamine eesmärk oli harjutada eri riikide kopterimeeskondade koostööd. Oluline oli ka Saaremaa laevakompanii ning Lääne prefektuuri koostöö treenimine võimalike mereõnnetuste puhul. Õppuse esimesel päeval keskenduti teooriale. Politsei- ja Piirivalveameti eksperdid Danel Tüür, Jürgen Saarniit ning Janek Laaneväli tutvustasid merepääste üldist korraldust Eestis, õhusõidukite kaasamist ja korrakaitsepolitsei tegevust merepääste sündmuse korral. Tallinna kiirabi peaarst Raul Adlas kõneles kiirabi tegevusest ning andis ülevaate õppuse „Big Boat 2012“ järeldustest. Teisel päeval toimus praktiline õppus. Legendi järgi oli parvlaev Saaremaa kokku põrganud tuvastamata objektiga ning triivinud kaldast kolme meremiili kaugusel madalikule. Pardal oli 65 inimest, kellest osa oli asunud iseseisvalt otsima pääseteed ja hüpanud kas üle parda või kasutanud

Oranž suitsusignaal

päästeparve. Algas päästeoperatsioon ning kannatanuid asuti päästma nii veesõidukite kui ka kopteritega. Õppuse mängujuhi, PPA piirivalveosakonna mereturvalisuse büroo mere- ja lennupääste teenistuse vanema Kristo Kotkase sõnul andis õppus lisaks meie asutusele ning koostööpartneritele naaberriikidest ka Saaremaa ametkondadele,

Eesti lennusalga kopter päästemissioonil

ÕPPUS

Kuivastu sadam linnulennult Ülal paremal: Vabatahtlike kannatanute oskuslik rollimäng andis õppusele realistliku fooni.

teenistustele ja vabatahtlikele merepäästjatele võimaluse proovida oma valmisolekut lahendada merepäästesündmust. Hoolimata sellest, et päästetakse inimesi merelt, on äärmiselt tähtis, kuidas koordineeritakse tegevusi ning milline on erinevate osaliste koostöös niinimetatud kaldatoetuse ülesehitus. Õppus kinnitas, et reageerijate oskused on heal tasemel. Paraku oli ka mõni kitsaskoht. Tõsisem puudus hõlmas laevalt evakueerimist õhusilla kaudu. Õppuses osalesid PPA lennusalga, Läti õhujõudude ja Soome piirivalve päästekopterid, Kuressaare merevalvekeskus, Lääne prefektuuri juhtimiskeskus, Kuressaare politseijaoskond, Muhu Merepääste Selts, parvlaeva Saaremaa meeskond, Kaitseliidu Saaremaa Malev, Päästeameti Orissaare komando, Saaremaa haigla ja Orissaare kiirabibrigaadid ning Tallinna kiirabi.

Maa peal tõttasid kannatanuile appi kiirabi ja kaitseliitlased. Soome kopterimeeskond hättasattunuid päästmas

Läti kopterimeeskond tööhoos

Kaja Kukk kommunikatsioonibüroo

ÜHENDUS

IPA sõbrad kohtumisel Austraalias. Pildil Janek Pedask Norra ja Sri Lanka kolleegiga

IPA viib maailma

Rahvusvaheline politseiühendus IPA on andnud paljudele meie kolleegidele häid sõpru ja tuttavaid terves maailma, avardanud silmaringi, õpetanud keelt ning jaganud teadmisi teiste riikide politsei tegemiste kohta.

el aastal tähistab IPA Eesti osakond 20. aastapäeva. Selle aja jooksul on rahvusvahelisest politseiühendusest läbi käinud sadu inimesi, kellest on tänapäeval aktiivseid järel paarsada. IPA Eesti president Ain Lepikult ei salga, et Eesti politsei töötajate huvi ühenduse vastu on mõnevõrra leigem kui teiste naaberriikide politseinike oma, ent usub, et rolli mängib ennekõike inimeste teadmatus ühenduse võimalustest. „IPA on kahtlemata üks hea ja kasulik organisatsioon aktiivsetele inimestele, kellele meeldib saada ja jagada kogemusi, osaleda ühistel väljasõitudel, luua kontakte ja leida sõpru, reisida ning näha maailma. Kindlasti annab see hea ülevaate sellest, kuidas teistes riikides politseinikud tegutsevad, mida on meil õppida ning jagada

oma igapäevatöö tarkusi teistele maailmariikide õigusorganite esindajatele,“ võtab Ain Lepikult lühidalt kokku selle suure ühenduse mõtte. Üks IPA Eesti osakonna loojaid ja viimased kolm aastat selle esiotsas olnud mees on nende aastatega väga palju õppinud ning saanud palju tutvusi: „Tänu IPA-le on mul praegu palju hõlpsam ja soodsam näiteks kuskile reisida, sest mind ootavad ees vanad tuttavad, kelle kaudu olen saanud öömaja ning näha linna mitte ainult turisti pilgu läbi. Oma tööski olen saanud neid tutvusi hästi ära kasutada.“

Inglise keel selgeks paari aastaga Siiski on IPA palju enamat kui lihtsalt reisimine ning ühistel suve- ja perepäe-

vadel osalemine, see on rohkem eneseharimine ning koolitamine. Nii kirjeldab oma kogemusi ja IPAga liitumise tagamaid Põhja prefektuuri Kesklinna jaoskonna piirkonnakonstaabel Mailis Palm. „Viis aastat tagasi, kui alustasin tööd politseis, ei läinud kaua mööda, kui mind heas mõttes IPAsse meelitati. Olen selle üle väga õnnelik, sest ühendus on muu hulgas võimaldanud mul keelt õppida ja praktiseerida, osaleda erinevatel seminaridel ning täiendada ja harida end igas mõttes,“ räägib Mailis. Noor ja aktiivne konstaabel on üks vähestest eestlastest, kes võitis mullu maineka Arthur Troopi nimelise stipendiumi, mis viis noore politseiniku Saksamaale koolitusreisile. 39 riigi kandidaatide seast välja valitud eestlannal tuli stipendiumi saamiseks

Janek osales Austraalias „ANZAC day“ paraadil, millega mälestatakse kodumaa vabaduse eest võidelnud sõdureid.

esitada seminariettekanne teemal, mis teda ennast kui politseinikku rohkem huvitas. Mailis valis selleks narkokuritegudevastase võitluse. „Olin väga üllatunud, kui sain teada, et just mina valituks osutusin. Konkurents oli väga tugev ning esindada meie väikest riiki oli auasi,“ arvab Mailis. Ise peab ta kogu IPAga seonduvat väga kasulikuks ettevõtmiseks, sest on tänu organisatsioonile ja välisreisidele õppinud selgeks inglise keele, mida ta varem õppinud ei olnud, ning saanud kogu maailmas palju uusi sõpru, kellega suhtleb aktiivselt iga nädal vähemalt korra. Oma seltskondliku ja aktiivse elustiili tõttu on Mailis saanud üheks Kesklinna jaoskonna väliskolleegide kontaktisikuks, kes võtab hea meelega vastu üksuse külalisi ning korraldab neile kas või linnatuure. „Mul endalgi on viimastel aastatel olnud palju lihtsam reisimise sihtpunkte valida, sest tean, et siin-seal ootavad mind IPA-sõbrad, kes pakuvad öömaja ning teevad reisimise palju huvitavamaks. Mul on palju kirjasõpru ja kontakte, mis annab igapäevaelule palju värvi juurde ning aitab ka politseitöös kaasa, sest kokkupuutekohti meie ja teiste riikide korrakaitsetöös on palju. Nii saame omavahel asju võrrelda, kogemusi ja teadmisi jagada ning vajaduse korral nõu küsida,“ selgitab Mailis.

Preemiareis viis Austraaliasse Korduvate Saksa reiside kõrval on Mailis IPAga seonduvalt käinud teisteski Euroopa riikides. Näiteks esindas ta 2011. aastal IPA Eesti osakonda

FOTOD: ERAKOGU

ÜHENDUS

„Hei, kust sa pärit oled? – Eestist. – Tule siia!“ Sellise rõõmuga võetakse külalisi vastu teisel pool maakera.

400 000 liiget 64 riigist

Mailis Palm sõprusnädalal Saksamaal külas politseikoerte treeningkeskusel

esimesel rahvusvahelisel IPA noorte politseinike seminaril Hollandis. Mailise ja IPA Eesti presidendi Ain Lepikulti meelest ei tasuks ka tulevastel IPA liikmetel arvata, et liikmeks olemine kõik hea ja parema kandikul kätte toob. Kuigi liikmeks olemine ühtki kohustust peale iga-aastase liikmemaksu tasumise ette ei näe, on kõige aluseks enda aktiivsus ja initsiatiiv. Põhja prefektuuris leidub sääraseid aktiviste nagu Mailis veelgi. Üks paljudest on Janek Pedask narkokuritegude talitusest. Temal on IPA-staaži kuus aastat. Sarnaselt Mailisega peab Janek organisatsiooni kuulumise suurimateks plussideks tutvusringkonna laienemist ning võimalust arutada väliskolleegidega operatiivselt tööküsimusi. Tööst vabal ajal on suur boonus IPA liikmena erinevad IPA majad, mis pakuvad reisides soodsat majutust ning alati väga külalislahket vastuvõttu, olenemata riigist ja kultuurist. Peamisena näeb ta IPAs siiski enese täiendamise võimalust ning uute probleemidega toimetulekut. Kõike seda pakkus Janekile kevadine seminarireis maailma teise otsa Austraaliasse. „Reis teisele poole maakera oli

• Rahvusvaheline Politseiassotsiatsioon (IPA) on ülemaailmne teenistuses ja pensionil olevaid politseinikke koondav organisatsioon, mille lõi 1950. aastal Arthur Troop. • IPAsse kuulub 400 000 liiget 64 riigist. Organisatsiooni eesmärk on võimaldada ja toetada terves maailmas politseinike kontakte, sõprust, koostööd ja kogemuste vahetamist, sõltumata auastmest või ametikohast. • IPA Eesti osakond loodi politsei taasloomise järel 1993. aastal. • Eesti politseist kuulub ühendusse üle 200 aktiivse inimese. • IPA liikmeks oodatakse kõiki PPA liikmeid. Lähemalt loe http://ipa-estonia.eu/et/.

suurepärane kogemus ning vahepala argirutiinile, mis aga ei tähenda, et meil seal väga kerge olnuks. Kaugel sellest. Programm oli tihe ja päevad pikad, lühikese aja jooksul läbisime võimalikult palju politseivaldkondi ja parendasime töömeetodeid. Päevad hakkasid juba varastel hommikutundidel loengutega ning kestsid vaheldumisi erinevate presentatsioonidega kohati hilisõhtuni. Seega jäid Austraalia ja selle olemus sellel reisil suuresti avastamata, sest vaatamisväärsustega aega tutvuda ei olnud. Hoolimata päeva pikkusest leidsime siiski alati jõudu, energiat ja aega, et hiljem jätkata tööd sektsioonides ning tegelda IPA põhiolemusega – suhtlemise ja sõpruse loomisega,“ ütleb Janek. Helen Uldrich kommunikatsioonibüroo

VÕÕRSILT

Lääne prefektuuri kriminaalbüroo kriminaalteabetalituse juht Kätlin Alvela koos Briti patrullpolitseinikega Ealing Borough’s

Relvata Scotland Yardis

Suurem osa Suurbritannia politseinikest relva ei kanna, kuid nad oskavad oma suhtlemisoskusega teha relvituks nii mõnegi raskema olukorra, koges Lääne prefektuuri kriminaalbüroo kriminaalteabetalituse juht Kätlin Alvela.

ätlin ei käinud kuningriigis turistina, vaid teda läkitas politseisaadikuks Scotland Yardi Euroopa politseikolledži (CEPOL) vahetusprogramm. Koolitusprogrammis väljapakutud 28 riiki Kätlini pead segi ei ajanud ning soov Britanniasse

pääseda sai igast bürokraatiamasinast võitu. Kätlin tänab Politsei- ja Piirivalveameti sideohvitseri Europolis, keskkriminaalpolitsei kriminaalteabebüroo vanemkomissari Olavi Kavaldit, kes aitas hädavajalikke esmaseid kontakte leida.

Põhjusi, miks krapsakas naine mere taha tikkus, on mitu. Esiteks muidugi tahe oma keeleoskust parandada, sest kas saab ette kujutada paremat praktikat kui kahenädalane intensiivne eluperiood Londonis. Teiselt poolt muidugi lootus sõlmida uusi kontakte, tutvuda uute inimeste ja politseitööga Inglismaal. Suur motivaator oli ka võimalus välja rebida igapäevarutiinist. Etteruttavalt võib öelda, et loodetud keelepraktika õnnestus enam kui küll. „Jaa, iga algus on raske ja väsitav, kuid juba teisel sealviibimise nädalal tabasin end korduvalt inglise keeles mõtlemas. Välja lülitada polnud end lihtsalt võimalik ja kõik see tuli loomulikult,“ räägib Kätlin. Esimesel nädalal oli Kätlini võõrustaja Romana Richards, kes töötab Londoni Metropolitan Police´i New Scotland Yardi Confidential Unitis. Tema töö on iga päev vahendada infot Europoliga, samuti üksustega Madridis, Jamaical ja Ghanas. Teisel nädalal võõrustas Kätlinit Jamie Holberton Scotland Yardi Organised and Economics Crime Commandis loodud üksusest Operation NEXUS. Tegemist on alles aastavanuse üksusega, mille ülesanne on ette val-

mistada rahvusvaheliste kurjategijate Suurbritanniast väljasaatmist. Kahe nädala jooksul oli Kätlinil palju kohtumisi erinevates Metropolitan Police´i üksustes. Ta puutus kokku nii patrullpolitseinike kui ka rahvusvahelise kuritegevuse ja kriminaalteabega tegelevate politseiametnikega. „Sain kontakte ja infot nii palju, et õhtuks käis pea ringi! Nimetan ainult mõne: Metropolitan Police Service Intelligence Bureau, The Kidnap & Specialist Investigations Unit, Human Trafficking and Prostitution Unit, International Assistance Unit, Counter Terrorism Command, The Homicide and Serious Crime Command,“ kirjeldab Kätlin.

Igapäevane kabinetitöö üllatas Kätlinit üllatas enim see, kuivõrd infotehnoloogiliselt arenenum on Eesti politsei: „Näha seda, mismoodi tehakse iga päev kabinetitööd Metropolitan Police´is, oli üllatus. Oli uskumatu näha 40 inimesest koosnevat üksust, kus ametnike ülesanne on koguda menetleja saadetud kurjategija taustaandmeid (passiandmed, juhiload, relvaload, eelnevad karistused jne). Neil ametnikel on ligipääs mitmesse eraldiseisvasse andmebaasi, nad otsivad sealt info välja, täidavad plangi ja saadavad siis selle menetlejale tagasi. Uurijail ei ole ligipääsu põhimõtteliselt mitte kuskile ning nad peavadki vajaliku info saamiseks pöörduma spetsiaalsete üksuste poole. Samuti puudub neil otseside teiste Suurbritannia politseiüksustega, st andmebaasid, mida Metropolitan Police´is kasutatakse, piirduvad üksnes suure Londoniga. Et saada kurjategija kohta infot näiteks Liverpoolist või Manchesterist, tuleb eraldi pöördumine teha. Nii et meie nurinad MISi või KAIRI liiga aeglase töö üle on tegelikult tühiasi – meil on need olemas ning igal menetlejal on võimalus vajalik info kiirelt ja iseseisvalt kätte saada, mitte aga oodata, et menetlusaluse inimese kohta saadetakse info teisest üksusest alles siis, kui ükskord järg on päringuni jõudnud.“ „Erinev oli ka see, et meil on politseinik multifunktsionaalne. Ta peab oskama kõikvõimalikke menetlusi läbi viia, tulema toime välitööl ja samas

koostama esitlusi ning aruandeid. Seal on igal politseinikul väga konkreetne ja kitsas oma rida ajada, ei ole sellist multifunktsionaalsust ega mitme asja korraga tegemise oskust või vajadust nagu meil,“ sõnab Kätlin.

FOTOD: ERAKOGU

VÕÕRSILT

Milleks teile relvad? Kuid e-ühiskonna lipulaeval, nagu me endast hellitavalt mõtleme, on õppida ka saareriigi kuninga alamatelt – nimelt inimlikku suhtlust. „Inglaste sõbralikkust ja vastutulelikkust olin kogenud korduvalt oma varasematelt Inglismaa reisidelt, nüüd aga nägin, kuidas see politseitöös toimib. Ühel päeval olin patrullis Ealing Borough’s. Patrull koosnes kahest natuke alla 30aastasest naisterahvast ja tavalisest patrullautost – nii nagu meilgi. Alguses isegi arvasin, et selles päevas pole midagi erilist, sest eks olen isegi patrullis käinud ja väljakutseid teenindanud. Teadupärast ei kanna sealsed tavapolitseinikud relva, need on ainult eriüksustel. Igas vahetuses on aga üks patrull, mille ametnikel on elektrišokirelv taser. Seega on sealse politseiniku

Seda on raske kirjeldada, kuid see oli imeline, mismoodi nad inimestega suhtlevad, kuidas murtakse sõnadega perevägivallatsejaid, suheldakse võimaliku poevargaga ning käitutakse tavakodanikega. relvaks tema suhtlemisoskus, mida oleks meil neilt väga-väga palju õppida. Seda on raske kirjeldada, kuid see oli imeline, mismoodi nad inimestega suhtlevad, kuidas murtakse sõnadega perevägivallatsejaid, suheldakse võimaliku poevargaga ning käitutakse tavakodanikega. Mind saatnud politseinikud ei mõistnud, miks on meil kõigil relvad. Tagasi Eestisse ja tööle tulles levis info, et meile soetatakse uued relvad. Minul kui väga hea meelega lasketiirus käijal on muidugi

Kätlin koos oma võõrustaja Jamie Holbertoniga

hea meel, et varsti saan veel paremast relvast laskmist harjutada, kuid tegelikult teeb kurvaks, et rahvas võib rahul olla politseinike välise korrektsusega – meil on ilusad uued vormiriided, uued autod, parimad relvad –, aga kas meie politseinikud ka suhelda oskavad. Võrreldes Briti kolleegidega on arenguruum meil ikka üsna üüratu …,“ ütleb Kätlin.

Politseinikud on igal pool ühesugused Londoni reis ei möödunud loomulikult turismielamuseta, seda enam, kui pakutakse võimalust elada otse linna südames Waterloos, sõjaväe-, politseija päästetöötajaile ning -veteranidele mõeldud hotellis Union Jack Club. „Jalutada igal hommikul Thamesi kallast pidi London Eyest, Big Benist ja Westminster Abbeyst mööda Scotland Yardi poole oli ikka eriline küll!,“ ütleb Kätlin, kel on juba inglastega vastukülaskäik Eestisse kokku lepitud. Kokkuvõtteks laenab Kätlin sõnad oma võõrustajalt Jamie Holbertonilt: politseinikud on ühesugused igal pool maailmas – nad hoiavad kokku, aitavad kõiges ja teevad kõik selleks, et ükskõik mis riigist kolleeg tunneks end võõral maal hästi koduselt! Hedy Tammeleht kommunikatsioonibüroo

SPORT

Tamme staadionil välkusid naelikud

Mehed 50+; kõrgushüpe

1. Harry Vesi 2. Olev Laak 3. Valdur Vill

Lõuna Lääne Lõuna

1.50 1.45 1.30

Naised kuni 29; kaugushüpe

1. Kelly Nevolihhin 2. Svea Pohla 3. Mari Kaljuste

SKA PPK SKA PPK Põhja

4.85 4.75 4.67

Naised 30–39; kaugushüpe

AUTOR TOIVO VINOGRADOV

29. augustil peeti Tartus Tamme staadionil politsei kergejõustiku meistrivõistlused. Võistlustele oli kogunenud enam kui sada Politseija Piirivalveameti töötajat ning omavahel võeti mõõtu kaheksal alal.

1. Liina Sarapuu 2. Kirsti Tertõtsnaja 3. Maarja Ilves

Põhja Lõuna Lõuna

4.51 4.28 4.24

Naised 40–49; kaugushüpe

1. Tiiu Kannes 2. Velve Põldoja 3. Irina Mihhailova

Lõuna PPA Ida

3.91 3.48 3,29

Naised 50+; kaugushüpe

1. Rita Liiva 2. Aino Koser

Põhja Lõuna

2.59 1.83

Mehed kuni 29; kaugushüpe

Tulemused Naised kuni 29; 100 m

1. Kelly Nevolihhin 2. Svea Pohla 3. Tuuli Jentson

SKA PPK SKA PPK Lääne

Naised 50+; 800 m

13,56 13,91 14,35

Naised 30–39; 100 m

1. Annika Tikk 2. Kirsti Tertõtsnaja 3. Liina Sarapuu

Põhja Lõuna Põhja

14,80 14,94 15,22

Naised 40–49; 100 m

1. Velve Põldoja 2. Tiiu Kannes 3. Kaja Muuli

PPA Lõuna Põhja

16,02 16,29 18,11

Põhja Põhja Lõuna

18,66 19,65 25,54

Naised 50+; 100 m

1. Helgi Sagor 2. Rita Liiva 3. Aino Koser

Mehed kuni 29; 100 m

1. Andrei Pedov 2. Kaspar Reinmaa 3. Raino Rõõm

PPA PPA SKA PPK

11,80 12,03 12,17

Mehed 30–39; 100 m

1. Raiko Elming 2. Margo Kivila 3. Aigar Kesas

Lääne Põhja Lõuna

11,90 12,19 12,32

Mehed 40–49; 100 m

1. Janek Ardon 2. Dmitri Smirnov 3. Tõnu Ainsoo

Põhja Ida Lõuna

12,93 13,22 13,39

Lääne Lääne Lõuna

14,01 14,21 14,46

Mehed 50+; 100 m

1. Rein Künnap 2. Olev Laak 3. Heino Mumm

1. Herkki Leemet 2. Andres Tamm 3. Veiko Vespere

1. Helgi Sagor 2. Aino Koser

Põhja Lõuna

3.20,99 4.28,95

Mehed kuni 29; 1500 m

1. Jakob Tarkpea 2. Martin Meeksa 3. Andrei Skubel

Lääne 4.35,04 SKA PPK 4.43,27 Ida 4.48,30

Mehed 30–39; 1500 m

1. Martin Tarkpea 2. Richard P. 3. Aare Kutsar

Lääne KAPO PPA

4.41,71 4.44,48 4.53,39

Mehed 40–49; 1500 m

1. Marek Luts 2. Jevgeni Bõstrov 3. Raivo Võip

Põhja Põhja Ida

5.05,68 5.06,86 5.29,14

Mehed 50+; 1500 m

1. Mart Linnus 2. Heino Tanijärv

Lõuna Ida

6.12,30 7.15,84

Naised kuni 29; kõrgushüpe

1. Mari Kaljuste 2. Sirly Näkk 3. Kristel Teets

Põhja Lõuna Lääne

Naised 30–39; kõrgushüpe

1. Liina Sarapuu 2. Gerly Vompa 3. Kirsti Tertõtsnaja

Põhja Põhja Lõuna

1. Epp Jalakas 2. Velve Põldoja 3. Siiri Ruuto

SKA PPK PPA Lääne

1. Aino Koser

Lõuna

Mehed kuni 29; kõrgushüpe

1. Herkki Leemet 2. Aleksandr Listov 3. Veiko Vespere

2.54,37 3.06,10 3.26,99

Lõuna Põhja Ida

1. Timo N. 2. Margo Kivila 3. Andres Vesselov

KAPO Põhja Lõuna

2.53,07 3.18,11 3.20,91

1. Janek Ardon 2. Olav Ojasaar 3. Andres Kutser

Põhja Lõuna SKA

5.92 5.67 5.59

Mehed 30–39; kaugushüpe

1. Raiko Elming 2. Aigar Kesas 3. Margo Kivila

Lääne Lõuna Põhja

6.47 5.95 5.68

Mehed 40–49; kaugushüpe

1. Janek Ardon 2. Tõnu Ainsoo 3. Dmitri Smirnov

Põhja Lõuna Ida

5.47 5.10 4.98

Mehed 50+; kaugushüpe

1. Olev Laak 2. Heino Mumm 3. Rein Künnap

Lääne Lõuna Lääne

4.37 4.25 4.13

Naised kuni 29; odavise

1. Keity Liivakivi 2. Maire Kiis 3. Maria Bulak

Lääne Lõuna Põhja

28.57 27.40 26.59

Naised 30–39; odavise

1. Annika Tikk 2. Gerly Vompa 3. Karin Mikk

Põhja Põhja Põhja

30.11 29.72 28.03

Naised 40–49; odavise

1. Merike Liiva 2. Epp Jalakas 3. Velve Põldoja

Ida SKA PPK PPA

25.58 23.75 22.03

Naised 50+; odavise

1. Helgi Sagor 2. Rita Liiva 3. Aino Koser

Põhja Põhja Lõuna

12.17 12.08 10.77

Mehed kuni 29; odavise

1. Viljar Vakk 2. Alvar Langemets 3. Raido Aamer

PPA PPA PPA

1.90 1.85 1.60

Mehed 30–39; odavise

1.65 1.60 1.55

Mehed 40–49; odavise

1.65 1.65 1.55

Mehed 50+; odavise

Mehed 40–49; kõrgushüpe

Naised 40–49; 800 m

1. Tiiu Kannes 2. Kaja Muuli 3. Irina Mihhailova

PPA SKA PPK Lääne

0.80

Mehed 30–39; kõrgushüpe

Naised 30–39; 800 m

Lääne Lõuna Lääne

1.30 1.15 1.05

Naised 50+; kõrgushüpe

1. Kelly Nevolihhin 2. Kaisa Kukk 3. Killu Kaasik 1. Erika Juksar 2. Riina Rinne 3. Triin Tähtla

1.40 1.35 1.30

Naised 40–49; kõrgushüpe

Naised kuni 29; 800 m

SKA PPK 2.22,66 Põhja 2.24,21 SKA PPK 2.45,84

1.35 1.35 1.30

PPA SKA PPK Lääne

1. Kaidur Kaart 2. Taimo Tugi 3. Margo Kivila 1. Andris Viltsin 2. Arvi Lepp 3. Jaanus Mätas 1. Heino Mumm 2. Harry Vesi

Põhja Lõuna Põhja PPA PPA Ida Lõuna Lõuna

50.93 49.91 46.64 58.31 55.80 45.95 51.04 48.37 36.83 42.52 41.74

RUBRIIK SPORT

Lõuna

34.39

Naised kuni 29; kuulitõuge

1. Svea Pohla 2. Maire Kiis 3. Maria Bulak

SKA PPK Lõuna Põhja

9.67 9.57 9.48

Naised 30–39; kuulitõuge

1. Annika Tikk 2. Merike Soomaa 3. Riina Rinne

Põhja Lõuna Lõuna

9.51 9.24 9.12

Naised 40–49; kuulitõuge

1. Merike Liiva 2. Siiri Ruuto 3. Velve Põldoja

Ida Lääne PPA

9.26 9.20 8.63

Naised 50+; kuulitõuge

1. Helgi Sagor 2. Aino Koser 3. Rita Liiva

Põhja Lõuna Põhja

6.97 6.19 5.53

Mehed kuni 29; kuulitõuge

1. Raido Aamer 2. Viljar Vakk 3. Alvar Langemets

PPA PPA PPA

12.60 12.34 11.69

Mehed 30–39; kuulitõuge

1. Asner Kolla 2. Marion K. 3. Ergo Pihlak

PPA KAPO Lääne

13.46 12.05 11.60

Mehed 40–49; kuulitõuge

1. Arvi Lepp 2. Kalle J. 3. Avo Karm

PPA KAPO Ida

13.89 10.51 10.47

Mehed 50+; kuulitõuge

1. Harry Vesi 2. Valdur Vill 3. Olev Laak

Lõuna Lõuna Lääne

10.80 10.63 10.50

Naised kuni 29; kettaheide

1. Maria Bulak Põhja 2. Triin Sarapuu Põhja 3. Anna Tihhomirova Ida

28.15 24.45 23.61

Naised 30–39; kettaheide

1. Merike Soomaa 2. Annika Tikk 3. Karin Mikk

Lõuna Põhja Põhja

28.87 28.53 26.43

Naised 40–49; kettaheide

1. Epp Jalakas 2. Merike Liiva 3. Siiri Ruuto

SKA PPK Ida Lääne

27.80 25.67 24.02

Naised 50+; kettaheide

1. Helgi Sagor 2. Aino Koser 3. Rita Liiva

Põhja Lõuna Põhja

15.63 14.20 12.01

FOTO: MAILI ARRO

3. Valdur Vill

Mehed kuni 29; kettaheide

1. Eiko Rappur 2. Herkki Leemet 3. Alvar Langemets

PPA PPA PPA

35.59 34.10 33.98

Mehed 30–39; kettaheide

1. Indrek Oinus 2. Asner Kolla 3. Viktor Variksoo

Lõuna PPA Lõuna

34.39 34.27 31.90

Kõik tänavusel jalgrattakrossivõistlusel medali kaela saanud sportlased

Mehed 40–49; kettaheide

1. Arvi Lepp 2. Kalle J. 3. Jaanus Mätas

PPA KAPO Ida

40.17 30.16 29.27

Mehed 50+; kettaheide

1. Mart Linnus 2. Heino Mumm 3. Valdur Vill

Lõuna Lõuna Lõuna

32.44 31.64 29.03

Medalid jalgrattureile

Naiste 4 x 100 m

1. SKA: Epp Jalakas, Kelly Nevolihhin, Svea Pohla, Killu Kaasik 56.55 2. Põhja: Annika Tikk, Kaisa Kukk, Liina Sarapuu, Mari Kaljuste 57.97 3. Lääne: Meili Kapp, Triin Tähtla, Raili Tomson, Tuuli Jentson 58.48

Politsei jalgrattakrossi meistrid selgitati tänavu juunikuu keskel Kõrvemaal.

Stardijoonele oli tulnud 53 jalgratturit, kes panid oma oskused proovile 15, 20 ja 30 km rajal. Rada kulges nii kruusa- kui ka metsateedel, oli raskemaid ja liivasemaid lõike. Tänavused jalgrattakrossi meistrid olid Reelika Paomees, Mari Jääger, Jelena Všivtseva, Aino Koser, Vladimir Latin, Ilmar Vähi, Aivar Ridamäe ning Mart Linnus.

Meeste 4 x 100 m

1. Lääne: Vardo Schneider, Jakob Tarkpea, Veiko Vespere, Raiko Elming 48.19 2. PPA: Kaspar Reiman, Alar Langemets, Ainar Männik, Andrei Pedov 50.10 3. Lõuna: Sander Karu, Enri Mets, Kaspar Lehesmets, Kaupo Sirel 51.73

Politsei laskurklubi POLK saavutas meeskondliku esikoha 14. Eesti Reservohvitseride Kogu rahvusvahelisel laskevõistlusel, mis peeti 6.–8. septembril Võrumaal Tsiasungõlmaa ja Nursi tiirus.

Võistlustel osales kuue riigi ohvitserkond, kokku üle saja võistleja. Eestlaste kõrval olid arvukamalt esindatud meie põhjanaabrid soomlased ja sakslased, oma võistkondadega olid kohal lätlased, taanlased ning norralased. Võistlusalad olid eripalgelised ja võiduvõimalus oli nn universaalsel sõduril, kes tunneb erinevaid relvaliike ning suudab säilitada täpset kätt

ja selget meelt nii taktikalisel rajal kui ka tavatiirus. Võistlusalad olid 100 m 3 x 10 lasku ründevintpüssist Galil AR, 300 m 10 lasku ründevintpüssist M-14, 25 m 10 lasku H&K USPst, meeskondlik taktikaline rada H&K MP5st ning meeskondlik taktikaline rada Colt 1911. Politsei laskurklubi võistkonna (Kalvi Abel, Steve Kümnik, Toomas Kuuse, Oliver Purik) ülekaaluka võidu tagasid stabiilselt head tulemused individuaalaladel ja ülekaalukas esinemine meeskondlikel taktikalise laskmise radadel maailma jõustruktuurides hinnatuimast püstolkuulipildujast H&K MP5 ning legendaarsest 45-kaliibrisest püstolist Colt 1911.

EESTI RESERVOHVITSERIDE KOGU

Politsei laskurklubi saavutas esikoha

Politsei laskurklubi võistkond vasakult: Toomas Kuuse, Kalvi Abel, keskel Alo Tamm Eesti Reservohvitseride Kogust, Oliver Purik ja Steve Kümnik

RAAMATUD

Uudiskirjandus raamatukogudes 3D Biometrics: systems and applications David Zhang. New York: Springer, 2013 Asukoht: SKA PPK raamatukogu

Biomeetriliste andmete kasutamine inimeste tuvastamisel on üha enam muutumas oluliseks osaks julgeoleku, kohtuekspertiisi, panganduse jpt valdkondades. Raamatus on tutvustatud 3D biomeetria tehnoloogiat ja põhilisi süsteeme ning antud ülevaade 3D näo, 3D peopesa, 3D sõrmejälje ja 3D kõrva piirjoonte identimisest, rekonstrueerimisest ning pildistamisest.

Police Organization and Training: innovations in research and practice Toimetajad M. R. Haberfeld, Curtis A. Clarke, Dale L. Sheehan. New York, London: Springer, 2012 Asukoht: SKA raamatukogu

Kuritegevus on üha rafineeritum, terrorism on pidev julgeolekuoht, üldsus on aina teadlikum õigusküsimustes – need arengusuunad eeldavad uusi arengusuundi ka politseitöös ja ametnike koolitamises. Globaalseid muutusi arvestades on vaja parendada koolitusmeetodeid nii hariduses kui ka õiguskaitses. Raamatus kirjeldatud koolitussoovitusi saab kohandada erinevates riikides.

Responding to Domestic Violence: the integration of criminal justice and human services Eva S. Buzawa, Carl G. Buzawa, Evan Stark. London: SAGE, 2012 Asukoht: SKA raamatukogu

Raamatus on uuritud koduvägivalda Ameerikas, kriminaalõigussüsteemi kõrval

on tähelepanu pööratud sotsiaalteenustele ning tervishoiuasutustele. Lisaks lühikesele ülevaatele perevägivallast ja selle levikust ühiskonnas on autorid hõlmanud sääraseid tähtsaid küsimusi nagu takistused uurimisel, vahistamised, kuidas riik ja õigusaktid soodustavad/tõkestavad juhtumite lahendamist. Keskendutud on nii ohvreile kui ka õigusrikkujaile. Käsitletud on ka kohtulikku sekkumist, koduvägivalda, tervishoidu ning vägivalda laste vastu.

Soome kaitsepolitsei ajalugu 1949–2009. Ratakatu 12 Matti Simola. Tallinn: Hea Lugu, c2013 Asukoht: SKA PPK raamatukogu

Soome kaitsepolitsei alustas tööd keerulistes tingimustes. Oluliseks peeti, et Soome ei muutuks rahvusvahelise spionaaži tallermaaks, seadmata sealjuures ohtu riigi välissuhteid. Samuti taheti kontrollida ühiskonnakorraldust ohustavat poliitilist tegevust, mis oli ometi seaduslik. Raamatus on jõutud tänapäevale nii lähedale, kui konfidentsiaalsusnõue vähegi lubab. Puhtajaloolises osas on käsitletud perioodi külma sõja lõpuni, hilisemast ajast on tutvustatud töökorralduse muutumist. Välditud ei ole ka tundlikke teemasid. Raamatus on heidetud ühtlasi pilk kaitsepolitsei eelkäijatele, osalt on seda tehtud seni kasutamata materjali põhjal.

Making Migration Work: the future of labour migration in the European Union Toimetajad Jan Willem Holtslag, Monique Kremer, Erik Schrijvers. Amsterdam University Press, 2013 Asukoht: SKA raamatukogu

Euroopa Liidus on viimaseil aastail suure suurenenud tööjõu liikumine. Muutunud on nii ulatus, suund kui ka rändevood. Sellele on suuresti kaasa aidanud ELi laienemine aastail 2004 ja 2007. Sisepiiri avatus võimaldab tööjõul kergemini töökohta valida. Raamatus on uuritud, kuidas mig-

Vaata uudiskirjandust:

ratsioon toimib, on pööratud tähelepanu maailma ja Euroopa naabruspoliitikale ning keskendutud tööjõu vajadustele vananevas ühiskonnas. Kas võõrtöölised on paratamatus või poliitiline valik? Arutletud on tööjõurände üle Kesk- ja Ida-Euroopas ning kõneldud selle mõjust integratsioonipoliitikale.

Citizenship and Migration in the Era of Globalization: the flow of migrants and the perception of citizenship in Asia and Europe Toimetajad Markus Pohlmann, Jonghoe Yang, Jong-Hee Lee. Berlin, Heidelberg: Springer, c2013 Asukoht: SKA raamatukogu

Globaliseerumise ajastul on migratsioon erinevate riikide vahel tihenenud, mistõttu on suurenenud ka kodakondsuste vahetamine. Raamatus on käsitletud migratsiooniprobleeme Aasia ja Euroopa vahel, erilist tähelepanu on pööratud Koreale ning Saksamaale. Võrreldud on võõrtööliste ja kodakondsusega isikute staatust, kohalike elanike hoiakuid, sotsiaalseid probleeme ning poliitilisi muutusi nii Koreas kui ka Saksamaal. Raamat aitab mõista migratsiooni voolu Aasia ja Euroopa vahel.

Täpsustus Eelmises Radaris avaldasime politseija piirivalvekolledži 2013. aasta lõputööde nimekirja. Toona jäi märkimata üks lõputöö: Saare, Rivo. Politsei võimalused lähisuhtevägivallaga tegelemisel Pärnu linna näitel. Juhendaja Katy Esula, kaasjuhendaja Kalmer Krimses. Asutusesiseseks kasutamiseks

MÄLUMÄNG

Mälumäng

1994. aasta San Marino GP-l hukkus F-1 sõitja Roland Ratzenberger. Siiski ei olnud see etapi põhisündmus. Mis sündmus oli sel etapil kõige tähtsam?

vahetust jooksid Argo Goldberg, Maidu Laht ja Martin Vihmann. Kes oli meeskonna ankrumees?

Katkend ühest sel aastal ilmunud teosest: „Negatiivne kurss jätkub. Pidevad bürokraatlikud ümberkorraldused tähendasid ühtlasi avastamata kuritegude pidevalt kasvavat negatiivset statistikat. Tublid politseiüksused pandi kinni või korraldati nende töö ümber nii, et need enam ei toiminud. Statistiliste eesmärkide saavutamine oli tähtsam kuritegude tegelikust uurimisest ja kurjategijate karistamisest.“ Kelle sõnad need on? Samalt autorilt on varemgi ilmunud politsei juhtimist kritiseerivaid seisukohti.

3. 4.

Hiidlastel on ütlemine, et neil on kõik parem kui saarlastel, välja arvatud …. Mille poolest tasuvat saarlasi kadestada?

Mis ühendab neid organisatsioone: Eesti Invaühingute Liit, Kodanikeühendus Gratia, Revali Karskete Rammumeeste Selts, sõltumatu rühmitus Põlevik, sõltumatu usukogudus Sõprade Kirik, sõltumatu missioonifond Logos, Noarootsi Tervisliku Eluviisi Selts?

Mis loomi kütiti hooajal 2012/2013 Eestis kõige enam? Paljud, kellele need loomad sümpaatsed ei ole, kahtlevad väites, et reaalset arvukuse vähenemist ei ole kunagi tunda.

6. 7.

Berliini müür lammutati aastail 1989–1990. Mis aastal see aga ehitati?

Eesti rekord 4 x 100 meetri teatejooksus (39,69) saavutati 2002. aasta kergejõustiku Euroopa meistrivõistlustel Münchenis. Tulemusega jäi Eesti napilt soomlaste järel üheksandaks. Kolme esimest

Kes on need härrad pildil, kellele kummalegi mõistis kohus tänavu juunikuus lisaks tohutule rahatrahvile ka aasta ja 8 kuu pikkuse vangistuse? Protsess kuuldavasti veel jätkub, sest mehed eitavad miljardi euro ulatuses maksudest kõrvalehoidmise süüdistust. Siiski on nad öelnud, et kui otsus peaks jõusse jääma, tuleb neil oma maailmakuulus äri tõenäoliselt finantsraskuste tõttu kokku pakkida.

Ameerika pirnloorber on igihaljas puu, mida kasvatati Rio Grandest kuni Peruuni juba aastatuhandeid enne eurooplaste Ameerikasse saabumist. Tänapäeval on väljaspool Ameerika mandrit kasvatatav toitev, erinevatest kasulikest ainetest pungil vili oma koha leidnud eestlastegi toidulaual. Kahjuks tuleb meie kliimasse seda importida. Indiaanlased kutsuvad viljalihast valmistatud püreed vaese mehe võiks. Mis nimetuse all pirnloorberi vilja tunneme?

10.

Mais 1833. aastal kandis Aleksei Lvov Keila-Joa mõisa sisseõnnistamisel keiser Nikolai I-le ette oma teose, mis keisrile meeldis. Sama aasta lõpus andis ta teose kohta välja ukaasi. Mis selles ukaasis seisis?

Küsimused panid kokku PPA õigusbüroo juristid Aare Hõbe ja Tiina Vellet

Kui tead vastust mälumängu viimasele küsimusele, saada see aadressile radar@politsei.ee märgusõnaga „Mälumäng“ (vastuseid saab saata kuni 2. detsembrini 2013). Õigesti vastanute vahel loosime välja kaks Radari logoga saunalina. Eelmises Radaris küsisime, kelle pliiatsist pärines juuresolev joonistus. Õige vastus on Marko Matvere. Õigesti vastanute hulgast võitsid Radari saunalinad Aldo Rauk piirivalveosakonna Euroopa Liiduga koostöö talitusest ja Marju Aul Ida majandustalitusest. Ristsõna vastuseid ootame samuti aadressile radar@politsei.ee märgusõnaga „Ristsõna“ (vastuseid saab saata kuni 2. detsembrini 2013). Õigesti vastanute vahel loosime välja kaks Radari logoga kruusi. Kui soovid saata mälumängu ja ristsõna vastused koos, kirjuta märgusõnaks „Vastused“. Eelmise Radari ristsõna õige vastus on „Aktsioon kõik puhuvad“. Õigesti vastanute hulgast võitsid Radari logoga kruusid Gea Lepiksoo Narva-Jõesuu kordonist ja Kaido Atspol Põhja prefektuuri kriminaalbüroost. Radar soovib võitjatele palju õnne ning võtab nendega auhindade kättesaamiseks ühendust!

1. Ayrton Senna hukkumine. 2. Rootsi kirjanik Henning Mankell, katkend on teosest „Murelik mees“. 3. Naabrid. 4. Kõik need ja teisedki osalesid iseseisvuse taastanud Eesti esimestel Riigikogu valimistel 1992. aastal. 5. Metssigu. 6. Stefano Gabbana ja Domenico Dolce. 7. 1961. 8. Erki Nool. 9. Avokaado.