Radar 19 by Politsei- ja Piirivalveamet

Nr 19 kevad 2014

Politsei- ja Piirivalveameti ajakiri

Kummeliteest ja villasokkidest ei piisa Jultunud sariröövlit püüdes Surmaga silmitsi

Rannapuura

– uus hõljuk Peipsi järvel

Eesti Politsei Spordiliidu

KALENDER

2014. aasta spordivõistluste kalender

Toimumise aeg

Spordiala

Koht

Korraldaja

16.–18.01.2014 31.01.2014

Utria dessant 2014 LPSK lahtised jõutõstevõistlused

Ida-Virumaa Kõrveküla

Erna Selts LPSK

VEEBRUAR 07.02.2014 26.-27.02.2014

EPS 10 + aasta sportlane 2013 Sisejalgpalli meistrivõistlused

Saaremaa Tartu

EPS EPS

MÄRTS 04.-05.03.2014 27.03.2014 28.03.2014

Suusatamise meistrivõistlused Ujumise meistrivõistlus Talveots

Jõulumäe Keila Männiku

EPS EPS Põhja prefektuur

APRILL 09.-10.04.2014 15.04.2014

Võrkpalli meistrivõistlused SKA lahtised kickbox’i võistlused

Viljandi Tallinn

EPS SKA

MAI 21.05.2014 30.-31.05.2014

Teenistuspüstolist laskmise meistrivõistlused Sulgpalli meistrivõistlused

Männiku Hiiumaa

EPS EPS

JUUNI 12.06.2014 17.06.2014

Jalgrattakrossi meistrivõistlused Kergejõustiku meistrivõistlused

Kõrvemaa Tartu

EPS EPS

AUGUST 06.–09.08.2014 22.-23.08.2014

Admiral Pitka luurevõistlus IV jõustruktuuride spordimängud

Virumaa Tartu

Kaitseliit Vanglateenistus

SEPTEMBER 09.–12.09.2014 12.09.2014 25.09.2014

Euroopa politsei meistrivõistlused kergejõustikus Krossijooksu meistrivõistlused PPC ja PAP laskmise meistrivõistlus

Venemaa Pannjärve Potsepa

USPE EPS EPS

OKTOOBER 08.10.2014 17.–19.10.2014 29.-30.10.2014 30.-31.10.2014

Orienteerumise meistrivõistlused 36. USPE kongress Spordiinstruktorite nõupidamine Politsei- ja Piirivalveameti karikavõistlus laskmises

Ida-Virumaa Türgi Põlvamaa Põlva

EPS USPE EPS EPS

Siseministeeriumi võrkpalliturniir Veteranide auhinnaturniir võrkpallis Korvpalli meistrivõistlused 16. Eesti-Soome politsei sõprusturniir males

Muraste Muraste Pärnu Tallinn

Päästeamet EPS EPS EPS

Lõuna-Eesti

EPS

JAANUAR

JUULI

NOVEMBER 05.11.2014 19.-20.11.2014 DETSEMBER JAAN.-VEEBR. 2015 Aasta sportlane 2014

JUHTKIRI RUBRIIK

Eesti tänab

40 Võõrsilt Kange nelik Inglismaal

Iga aasta veebruari alguses on üks päev, mida Politsei- ja Piirivalveametis pikisilmi oodatakse. See on päev, mil vabariigi president teeb teatavaks riiklike teenetemärkide saajad. Tunnustatute seas on alati ka politseitöötajaid, kes on teinud rohkem, kui neilt oodatakse. Tänavu said üllatuse osaliseks analüüsivaldkonna eestvedaja Marilis Sepp, venekeelse meedia asjatundja Viktoria Korpan ning tunnistajakaitse looja Toomas Lõhmus. Selles Radaris räägivad nad lähemalt, kuidas nad end uudise päeval tundsid ja mida niisugune au neile tähendab. See on soe lugu meie inimestest, kes teevad iga päev oma tööd südamega, pakuvad kurtmise asemel uusi lahendusi ning oskavad hoida oma meeskonda. Loos on ka kaks huvitavat nüanssi: artikli autor on ühtlasi autasu saaja ning isikukaitse üksusest rääkimine on üsna erakordne. Seda rohkem oskame kirjutatut väärtustada.

42 Galerii Trüffel 2013

Head lugemist!

Uudised

Fookus Rannapuura

12 Persoon Kirglik analüütik 16 Krimi Jultunud sariröövlit püüdes 19 Dokumendid Teekond uute dokumentideni 22 Koostöö Ühesuunalise tee lõpp 26 Meeskond Surmaga silmitsi 29 Ennetus Kummeliteest ja villasokkidest ei piisa 32 Piir Piiritu piir 34 Eesti keel Kantseliit nagu tselluliit 36 Dokumendihaldus Dokumendihaldus on täppisteadus 38 Hobi Laul teeb rinna rõõmsaks!

44 Sport

Nelli Pello Radari peatoimetaja

46 Raamatud 47 Mälumäng

FOTO: KAJA VENTSEL

on neli korda aastas ilmuv Politsei- ja Piirivalveameti ajakiri.

Toimetus Peatoimetaja: Nelli Pello Keeletoimetaja: Ene Sepp Küljendus ja makett: Profimeedia Trükk: Kroonpress Tiraaž: 2000 Kaanefoto: Hõljuk Rannapuura Foto: Raigo Pajula

Kolleegium Elmar Vaher, Rando Kruusmaa, Krista Aas, Joosep Kaasik, Merike Jürilo, Indrek Tibar, Kristian Jaani, Vallo Koppel, Tarmo Kohv, Priit Suve, Harrys Puusepp, Toomas Sildam

Kontakt Ajakiri Radar | Politsei- ja Piirivalveamet | Pärnu mnt 139, 15060 Tallinn Telefon: 612 3055, 5343 9684 | E-post: radar@politsei.ee Veebis: issuu.com/ajakiri_radar

UUDISED

FOTO: REELIKA RIIMAND

Vikerlase teenindusest saab taotleda juhiluba 10. veebruarist saab Vikerlase teenindusest peale passi ja isikutunnistuse taotleda ka juhiluba ning vormistada sõiduki omaniku vahetust.

KKPO veab turvalise linnaplaneerimise projekti

FOTO: MAANTEEAMET

Linnaplaneerimise kaudu saab suurendada turvalisust.

Peadirektor Elmar Vaheri sõnul on riigiteenuste kättesaadavus ühest kohast mugav nii inimestele kui ka mõistlik samm riigile. „Maanteeameti ja politsei teeninduste kokkuviimine Lasnamäele, kus elab rohkem inimesi kui suuremates Eesti linnades, säästab meie klientide aega ning jalavaeva. Ühtlasi kasutab riik mõistlikult olemasolevat rendipinda ega dubleeri klienditeeninduse tööd,“ ütles Vaher. „Riigiteenuste ühte kohta viimine muutub üha aktuaalsemaks

ning meil on hea meel, et oleme esimese sammu juba astunud,“ lisas Maanteeameti peadirektor Aivo Adamson. Kahe riigiasutuse ühises teeninduses saab fotoautomaadis teha juhiloa foto, teeninduses on soovijaile kasutamiseks kolm arvutit juurdepääsuga Maanteeameti e-teeninduse keskkonnale ning internetipanga maksevõimalused. Samuti pakutakse erinevaid riigilõivu maksmise võimalusi. Teeninduses saab juhiloatoimingute kõrval teha ka sõiduki registritoiminguid. Erandina ei saa teeninduses teha eksameid ega sõiduki registreerimiseelset ülevaatust (esimest korda Eesti registrisse kantava sõiduki registreerimist).

19. veebruaril peeti korrakaitsepolitseiosakonna eestvedamisel Tallinnas rahvusvaheline konverents, milles otsiti võimalusi, kuidas linnaplaneerimise kaudu suurendada inimeste turvalisust ning hoida ära kuritegusid.

PPA ja Maanteeameti ühine teenindussaal Vikerlase tänaval

Ida prefektuuri kriminaalbürool on uus juht 17. märtsil asus Ida prefektuuri kriminaalbürood juhtima Tarvo Kruup.

FOTO: MARI RIINA RIST

Rahvusvaheline konverents oli avaürituseks pikemale projektile, millega soovitakse suurendada turvalisuse ning riskide maandamise võtmes mõtlemist asulate ja elamukvartalite plaanimisel nii Eestis kui ka lähiriikides. Konverentsi moderaatori, Ida prefektuuri korrakaitsebüroo juhi Veiko Randlaine sõnul aitab hoonete, inimeste liikumisteede ja avaliku ruumi läbimõeldud plaanimine luua nii turvalisust kui ka turvatunnet. „Võimalikke ohukohti tuleb märgata ja riskid maandada juba detailplaneeringu koostamise faasis ning heade lahenduste leidmine nõuab politseinikelt põhjalikke teadmisi ja koostööd kohaliku omavalitsusega,“ rääkis Randlaine. Konverents on osa Euroopa komisjoni rahastatud projektist, mille eesmärk on arendada praeguseid linna- ja elukeskkonna plaanimise meetodeid ning vähendada seeläbi kuritegevust. Projekti tulemusel kujuneb ühtne süsteem, kuidas suurendada linnaplaneerimise kaudu turvalisust. Samuti annab projekt osalejariikidele selles valdkonnas hea rahvusvahelise koostöökogemuse. Projekti kaasrahastab Euroopa Liidu Komisjon Euroopa Liidu kuritegevuse ennetamise ja kuritegevuse vastu võitlemise programmist.

Tarvo Kruup alustas tööd politseinikuna 2004. aastal Põhja Politseiprefektuuris. Viis aastat hiljem siirdus ta Kaitsepolitseiametisse, kus töötas seniseni. Kruup on

pärit Lääne-Virumaalt Väike-Maarjast, kus lõpetas gümnaasiumi. Rakenduskõrghariduse omandas Tarvo Sisekaitseakadeemias politsei erialal. Ida prefekti Vallo Koppeli sõnul on Tarvo Kruup väga hea jälitusametnik, kellel on rohkesti kogemusi. „Tarvo on universaalne kriminaalpolitseinik, kes teab nii uurija kui ka jälitaja töö eripära. Lisaks on väga hea see, et Tarvo on pärit siit regioonist ja teab kohalikke olusid. Tarvol on lai silmaring, ta oskab näha suuremat pilti ning väärtustab meeskonnatöö tegemist, mis on meie edu saavutamise võti. Olen veendunud meie kriminaalbüroo uue juhi kindlas tahtes ja motivatsioonis anda tugev panus kriminaalpolitsei töösse Virumaal,“ sõnas prefekt. 5. veebruaril alustas Ida prefektuuri piirivalvebüroo juhina tööd Indrek Püvi.

FOTO: REELIKA RIIMAND

UUDISED

Valmis välijuhi käsiraamat Jaanuaris valmis välijuhi käsiraamat, mis aitab korraldada sündmuskohal esmaseid tegevusi.

Vabatahtlikud merepäästjad said tunnistused 6. märtsil andis peadirektori asetäitja Rando Kruusmaa 48 vabatahtlikule merepäästjale kätte esimesed tunnistused.

„Vabatahtlikud ei saa igal hetkel meid asendada, kuid asendamatuks abiks on nad eelkõige neis kohtades, kus piirivalve alaliselt kas kohal ei ole või paikneb õnnetuse juhtumise ajal sündmuskohast kaugel. Sellistel puhkudel on vabatahtlikud, kes kohalikke mereolusid väga hästi teavad, meile hindamatuks abiväeks,“ sõnas Rando Kruusmaa tunnistusi üle andes. PPA-l on sõlmitud merepäästetöödele kaasamiseks tsiviilõiguslikud koostöölepped kokku 17 vabatahtliku merepääste-

ühinguga, kes on olnud valmis reageerima merepäästejuhtumitele. Lisaks on sõlmitud kümne ühinguga heade kavatsuste protokoll, mis on ülesehituselt tsiviilõigusliku lepingu eelleping, et arendada merepäästealast koostööd. Esindatud on nii Eesti Vabatahtlikku Mere- ja Järvepäästesse kui ka Päästeliitu kuuluvad ühendused. Esimeste vabatahtliku merepäästja tunnistuse saajate hulgas on MTÜ Eduka Elukorralduse Edendajate Ühendus (Vilsandi Vabatahtlik Päästekeskus), MTÜ Kaberneeme Klubi, MTÜ Muhu Merepääste Selts, MTÜ Naissaare Päästeselts, MTÜ Purtse Vabatahtlik Merepääste, MTÜ Pärnu Lahe Merepääste Selts ja MTÜ Pärnumaa Merepääste (Paatsalu küla).

FOTO: NELLI PELLO

PPA-l on koostöölepped 17 vabatahtliku merepäästeühinguga.

Välitööd juhtiva politseiniku tööpõld on suur. Sageli tuleb otsuseid langetada kiiresti ja väga erinevates situatsioonides ning on hea, kui taskus leidub abimees, millele toetuda. Raamat ei ole siiski õpik, seda ei saa pidada ka käskkirjaga määratud korraks. Selles sisalduvad soovitused on kogutud varasemate sündmuste lahendamise praktikast ning õppustel saadud kogemustest. Sestap sõltub ka kirjapandu rakendamine väga palju konkreetse sündmuse olustikust. Üks käsiraamatu idee autoritest, Põhja prefekt Kristian Jaani tänab kõiki projektis osalenuid. „Välijuhi käsiraamatu mõttele tulime Põhja prefektuuris 2011. aastal ning mul on hea meel, et nüüdseks on see idee saanud reaalsuseks ja arenenud selliseks, millist alguses ei osanud ettegi näha," ütleb ta. Esimene käsiraamatu tiraaž on n-ö katseversioon. Et käsiraamat muutuks paremaks, ootavad koostajad kuni 6. juunini tagasisidet aadressil marko.ild@ politsei.ee. Tagasiside põhjal parandatakse ja täiendatakse raamatut ning aasta lõpus antakse välja uus versioon. Käsiraamatut aitasid koostada PPA kriisiohjebüroo, korrakaitsepolitseiosakond, piirivalveosakond, keskkriminaalpolitsei, prefektuuride kriminaal- ja korrakaitsebüroo ametnikud ning Päästeameti, kiirabi ja Eesti Raudtee eksperdid.

FOTOD: RAIGO PAJULA, REELIKA RIIMAND

FOOKUS

Peipsi järvel alustas tööd uus hõljuk Rannapuura, mille roolis istub Eesti kõige pikema staažiga hõljukijuht.

FOOKUS

etk, mil Alajõe kordoni uusim hõljuk angaarist välja tagurdab, on aukartustäratav. Tuleb, tuleb ja jääbki tulema – ikkagi 15 meetrit pikk ning peagu seitse meetrit lai. Ei saa öelda, et müra oleks kõrvulukustav, kuid see pole ka vaevukostev ümin, mis täidab kordoni hoovi. Uue hõljuki mõõtmed on sellised, et mahub

täpipealt põrandaküttega angaari ära. „Kui enne mahtusid garaaži ka riiulid ja laud, siis enam mitte,“ mainib kordoni juht Illar Jõgi. Omaette lugu on hõljuki saabumine Alajõele. Hõljuk valmistati Inglismaal nagu tema kaks eelkäijat ning pandi siis tervenisti veokile, mis asus laevaga Paldiski sadama poole teele.

Kui veok Alajõele jõudis, võttis olukord kergelt öeldes kukalt kratsima, sest kuidas sa sõidad 20meetrise autorongiga kitsal metsavahelisel teel kordoni väravate vahelt puhtalt läbi. Tänu oskuslikule manööverdamisele, tee soolatamisele ja teeäärsete okste lõikamisele läks siiski kõik ladusalt ning sakslasest autojuht sai rahuliku

FOOKUS

Hõljuki juhtimiseks on vaja väikelaevajuhi pabereid ja kõvasti kogemust. Armin Vainol on need mõlemad olemas.

Euroopa Liidu Välispiirifondi kaasrahastusel soetatud hõljuk pole pelgalt suurem ja võimsam kui selle eelkäijad PVH-1 ja PHV-2, vaid sellele on paigaldatud ka kraana ning soojuskaamera. südamega magama minna. Oli teine sõidust nii väsinud, et loobus isegi kordonikokkade keedetud kohvist ja pannkookidest.

15 aastat hõljuki roolis Tehaselõhnalise hõljuki roolis istub Eesti kõige pikema staažiga hõljukijuht Armin Vaino – mees, kes tunneb hõljukite hingeelu juba 15 aastat. Esimene hõljuk pardanumbriga PVH1 võeti piirivalves kasutusele 1999. aastal. Toona oli vaja nelja meest, kes oskaksid sellega sõita. „Mul õnnestus olla üks nendest,“ ütleb Raplamaalt pärit, kuid pikemat aega Iisakus elanud Armin tagasihoidlikult. Armin keerab kordoni õuel hõljuki ümber ning võtab suuna Peipsi järve-

le. Märtsikuu alguse ilm on tuuline ja sombune, kuid jää on sile ning kannab 11 tonni kaaluvat hõljukit kenasti. Armini silmade ees on mitu ekraani navigatsiooniseadmetega ja jalgade all kaks kollast pedaali, mida nimetatakse põlle regulaatoriteks. Nendega saab hõljuki külgi tõsta või langetada. Sidur ja gaas asuvad hoopis mehe vasaku käe all (pidureid hõljukil ei ole). Liigume parasjagu kiirusega 72 km/h, kuid jääl võib hõljuki kiirus olla rohkem kui 90 km/h. Euroopa Liidu Välispiirifondi kaasrahastusel soetatud hõljuk pole pelgalt suurem ja võimsam kui selle eelkäijad PVH-1 ja PHV-2, vaid sellele on paigaldatud ka kraana ning soojuskaamera. Kraanaga saab päästa järvel hätta sattunud inimesi ja tehnikat. See suudab tõsta hõljukisse koguni ATV või mootorsaani. Kuni 1500 meetri kaugusele nägev soojuskaamera tuleb kasuks piirivalvamisel ning kui on vaja otsida pimedal ajal või udus eksinud inimest.

Põgenev kuningatütar Uus hõljuk on eriline ka seetõttu, et ta kannab lisaks pardanumbrile PVH3 nime Rannapuura, mille panid talle meie oma inimesed siseveebis tehtud küsitluse tulemusena. Rannapuura on rahvausundi järgi kuningatütar, kes põgenes kurja nõia Peipa käest. „Suures

FOOKUS

hädas viskas Rannapuura lina maha. See hakkas kohisema ja paisus laiali suureks järveks, mille lained valges vahus Peipa ümber kurjasti möllasivad,“ räägib rahvasuu Peipsi järve tekkeloost. Hõljukiga saab sõita aasta ringi, kuid seda kasutatakse peamiselt siis, kui järvel on jää. Tavaliselt tähendab see perioodi novembrist märtsini või isegi aprillini sõltuvalt aastast. „Ventilaator puhub hõljukile õhu alla, õhk tõstab hõljuki üles ning propeller lükkab sõidukit edasi,“ kirjeldab Armin hõljuki tööpõhimõtet. Hõljukiga saab sõita nii maal, jääl kui ka vee peal ning vajaduse korral ka roostikus. „Kord sõitsime Varnja kandis kõrkjatesse, kui õhk järsku hõljuki alt ära kadus. Me ei saanud edasi ega tagasi, kuni viskasime labidatega hõljukile lund alla ning saime viimaks liikuma,“ meenutab Armin. Vaatamata sellele, et kõik hõljukid töötavad samasuguse printsiibi järgi, on igal sõidukil oma eripära, mida peab tundma õppima. Ainult suurriigid suudavad tellida hõljukeid, mis on täpipealt ühesugused. Rannapuura on tehtud Inglismaal Southamptonis Griffoni tehases, kus valmistatakse hõljukeid ka Singapuri, Indiasse, Pakistani ja Kanadasse. Paljud riigid kasutavad hõljukeid piirivalvamiseks ja merepäästeks, kuid ka inimeste ja sõidukite transportimiseks, nagu seda tehakse näiteks La Manche’i väinal. Kõige rohkem mõjutab hõljuki juhtimist selle suurus. Rootsis Griffoni tehase hõljuki kasutajate kokkutulekul õnnestus Arminil sõita Rootsi sõjaväele kuuluva hõljukiga, mis

Uus ja vana kõrvuti hõljukid PVH-1 ja PHV-3 Alajõe kordoni õuel. Kolmanda hõljuki PVH-2 kodubaas asub Mehikoorma kordonis.

on 23 meetrit pikk ja 11 meetrit lai. Maailma suurim hõljuk, mis jaksab kanda isegi tanke, pidavat aga kuuluma Venemaale.

Tõeline pale Mis tunne on hõljukit juhtida? „See on umbes samasugune tunne, kui oled autoga külglibisemises,“ vastab Armin. Kõige olulisemaks peab ta hõljukijuhtimisel aastatega tekkinud istmikutunnet, mis ütleb talle, millal peab hakkama hoogu maha võtma või millal hakkab sõiduk ülerõhu tõttu n-ö hüppama. Oma tõelist palet näitab hõljuk alles äärmuslikes ilmastikuoludes, kui nähtavus on nullilähedane, tuul tugev ja laine kõrge. Ka kottpimedas sõitmine paneb isegi kogenud juhi närvid pingule, sest siis saab usaldada ainult navigatsiooniseadmeid, mitte omaenese silmi. Kõige ekstreemsem situatsioon, millesse Alajõe kordoni piirivalvurid on hõljukiga sattunud, juhtus mitu aastat tagasi. Mehed käisid hõljukiga Piirissaarele toimkonda viimas, kui jäid tagasiteel tormi kätte. Nad üritasid tulla vaikselt mööda kalda äärt, kuid laine oli nii suur, et tõstis hõljuki täies pikkuses üles ja kukutas lainete vahele tagasi. Vesi käis üle sõiduki, kuid klaasid jäid terveks. „See oli kogemus, mida ei tahaks enam läbi elada,“ sõnab Armin tõsinedes. „Kas poste näete?“ küsib ta kavalalt, kui hakkame lähenema järve keskel asuvatele lattidele, mis tähistavad liikumiseks keelatud ala. „Ei näe,“ tuleb tunnistada. Aga hõljukijuht näeb,

Jääluure ehk jää paksuse mõõtmine

mis sest, et postideni on veel vähemalt kilomeeter ja ilm on hülgehall. 13. posti juures, mis on kevade tulekuga juba kergelt viltu vajunud, laseb Armin hõljuki kõhu peale maha, et saaksime mõõta jää paksust. Neoonkollase käsipuuri ja sinisetriibulise latiga teeme kindlaks, et järve keskel on jää paksus 30–40 cm.

Paneme järve kinni Kalda lähedal on aga jää olukord sootuks teine. Soojemad ilmad on muut-

FOOKUS

Uus hõljuk soetati Euroopa Liidu Välispiirifondi toel ning selle põhiülesandeks on piirivalvamine.

eestlasi koolitama, ei jõudnud nad ära imestada, kui heas korras on nende valmistatud esimene, 15 aastat vana hõljuk, millega on Peipsilt päästetud 500–600 inimest. „Igal sõidukil peab olema kindel peremees ja meeskond, kes selle eest hoolitseb,“ usub Armin. „See on nagu naisterahva puhul – kui sa tema eest hoolitsed, siis ta armastab sind kaua.“

nud jääolud ohtlikuks. „Kolmapäevaks, hiljemalt neljapäevaks paneme järve kinni,“ arutlevad mehed omavahel. Järve kinnipanemine tähendab järvejääle liikumispiirangute seadmist, et inimesed teaksid ohtlikult jäält eemale hoida. Olenevalt jää paksusest võib järvistule minna kas jalgsi või maastikusõidukiga. Kuna öise ja päevase temperatuuri kõikumised on suured, võivad jääolud Peipsil väga kiiresti muutuda. „Ka väiksest jääpraost võib saada mõne tunniga suur lõhe, millest

keegi üle ei hüppa,“ selgitab kordoni juht. Säärases olukorras on hõljuk inimeste päästmisel asendamatu. Hõljuki kõige õrnem osa on seelik, mis koosneb Rannapuura puhul rohkem kui sajast segmendist. Üle väiksemate takistuste kannatab hõljukiga sõita, kuid suuri jääpanku ületades võib seelik rebeneda. Alajõe kordoni mehed on aga tuntud oma kuldsete käte poolest ning oma kõige kallimat vara oskavad nad hästi hoida. Kui inglased tulid Alajõele paariks nädalaks

Salakaubavedu keset järve

Õnneliku lõpuga lood

26. veebruaril juhtus Peipsi järvel lugu, mille sarnast polnud Alajõe piirivalvurid varem näinud. Piirivalvurid märkasid Peipsil sõidukit, mis sõitis Vene Föderatsiooni poolt üle riigipiiri. Samas läheduses märgati Eesti poolel teist sõiduriista. Vene sõiduk lahkus ning piirivalvurid läksid kontrollima Eesti poole peal olevat, kuid isetehtud sõidukil õnnestus põgeneda. Kui hõljukitoimkond tagasi sündmuskohale pöördus, leiti seal 12 kasti, milles oli 120 000 Vene maksumärkidega sigaretti. See oli esimene salakaubavedu Alajõe kordoni piirilõigus. Kunagi varem pole riskeeritud keset järve vahele jääda.

4. märtsil juhtus Peipsi järvel õnneliku lõpuga õnnetus. Kell 9.40 helistas Alajõe kordonisse 51aastane mees, kes oli koos paarimehe ja maastikusõidukiga vajunud läbi Peipsi järve jää. Õnnetus juhtus umbes kahe kilomeetri kaugusel kaldast Smolnitsa ja Vasknarva küla vahelisel alal. Mehed suutsid õnneks omal jõul jääaugust välja tulla ning liikuda püsivamale jääle. Sündmuskohale läks appi Alajõe kordoni hõljuk PHV-1. Mehed tõsteti hõljuki pardale ja neile anti esmaabi. Kordonis kontrollisid meeste tervist meedikud ning seepeale lubati nad koju. Meeste sõiduk vajus aga läbi jää umbes 5,5 meetri sügavusele järve põhja.

Nelli Pello Radari peatoimetaja

Vaid paar päeva hiljem, 8. märtsil helistas Mehikoorma kordonisse Läti kalamees, kes oli koos sõbraga Peipsil hätta sattunud. Ootamatult oli tekkinud järvejäässe pragu, millest mehed üle ei saanud; pealegi oli ühel mehel halb enesetunne. Kui piirivalvurid hõljukiga abivajajateni jõudsid, ootas neid kahe hädalise asemel juba peagu 50-liikmeline seltskond, kes kõik jääprao taga kuivale maale toimetamist ootasid. Samal päeval jäid hätta ka Varnjast ja Mustveest Peipsile läinud kalurid, kes vajasid piirivalvurite abi. Kokku tõid piirivalvurid sel päeval kaldale ligi sada kalameest.

PERSOON

Kirglik analüütik

FOTOD: ANDRES PUTTING/PRESIDENDI KANTSELEI/ERAKOGU

Politsei- ja Piirivalveameti analüüsibüroo juht Marilis Sepp on üks väheseid naisi Eestis, keda on tunnustatud Kotkaristi V klassi teenetemärgiga.

ühapäeval, 23. veebruaril oli ühes Haapsalu peres pidupäev. Tähistamise põhjus ei ole mitte nõukogude ajast tuntud riigikaitsja püha, ehkki laiemalt mõeldes on tegemist riigikaitsjaga küll. Igal pereliikmel oli mõni roos käes ja nii sai sellest kokku terve sülem. Pere õnnitles Politsei- ja Piirivalveameti analüüsibüroo juhti politseimajor Marilis Seppa riikliku autasu saamise puhul. Ta on üks väheseid naisi Eestis, kellest on saanud Kotkaristi ordeni kavaler. „Nii armas ja tõsine tüdruk,“ sosistab mu kõrval Endla teatri saalis istuv ordenikavaler. Laval on „armas ja tõsine tüdruk“ politseimajor Sepp. „Teenin Eesti rahvast,“ ütleb ta, kui president Toomas Hendrik Ilves oli teda tehtu eest tänanud ja käsundusohvitser kolonelleitnant Rein Vaabel üle andnud karbikese ordeniga. Sellele järgneb vastuvõtt, õnnitlused teistelt ordenisaajatelt, intervjuu ETV-le … Alles hiljem on aega vestelda. Eelmisel aastal käis Marilis koos sõpradega Gruusias jalgrattamatkal. Vahva üllatusena tõi matkajuht Marilisile puu otsast kõrvarõngasteks kirsid.

PERSOON

Marilis, oskasid sa nii kõrget tunnustust oodata?

Ei osanud oodata, ei uskunud. Niisiis, 5. veebruar. Mis sul teoksil oli, kui said uudise? Ja kes oli sõnumitooja?

Kuna meil oli kolimine, siis tegime korrusel ühise kringlisöömisega tutvumis- ja soolaleivapeo. Enne seda oli mul nõupidamine ja telefon oli jäänud hääletu peale. Kui lõpuks taipasin telefoni võtta, vaatasin, et oli mitu vastamata kõnet ning lisaks trobikond sõnumeid. Esimene vastamata kõne oli Elmar Vaherilt. Ma ei tea, kas tema kõne oli üldse sellega seoses, kohe ma teda kätte ei saanud. Tema õnnitluse sain hiljem e-kirjaga ning kohtudes juba personaalselt sooja sõna. Aga sellest läksin sabinasse, mis nüüd lahti on, et kõik mind taga otsivad, ilmselt on midagi eriti olulist. Esimene sõnum ja õnnitlus oli hoopis tennisemängukaaslaselt Kairelt. Käed võttis see uudis värisema küll. Väga hea meel oli selle üle, et mind õnnitlesid ka mu endised töötajad ja endised ülemused. Eks osa sellest ristist kuulu ju neile ja ma loodan, et nad isegi nii tundsid. Ehkki sul täitub varsti 20 aastat politseis, oled tänavuste ordenisaajate seas üks nooremaid. Mis tunne oli, kui presidendi ette kutsuti ordenit saama teenekaid akadeemikuid, professoreid, hallipäiseid kultuuritegelasi?

Teisi vaadates tekkis aukartus, kui olin ühes reas neerusiirdaja, ESTCube’i kosmosesse saatja või tuumafüüsikuga, kes on maailma tippude seas. 99 ordenikavaleri oli siiski päris oskuslik läbilõige Eesti ühiskonnast, kus peab kõike olema: kultuuri- ja kohaliku elu edendajaid, meediainimesi. Et neid ordeneid nii vähe antakse, suurendab kindlasti nende väärtust. Naisena Kotkaristi saamine on muidugi klass omaette, ei saa salata. Kuidas sa politseisse tööle said ja miks sa siia jäid?

See oli üks suur juhus. Andsin paberid sisse nii Tehnikaülikooli majandusteaduskonda kui ka Riigikaitseakadeemiasse kohtueelse uurimise erialale. Akadeemia algas kuu aega varem ja sinna ma jäin. Need kaks erinevat koolivalikut iseloomustavad mind päris hästi. Minus on kokku saanud üsna kummaline

kombinatsioon – olin tugev reaalainetes, kuid mulle on alati huvi pakkunud juura ning vabatahtlikult valisin ikka ajaloo- ja filosoofiaeksameid. Riigikaitseakadeemias saime kõvasti sõjalist eriettevalmistust, seetõttu tekkis väga tugev ühtekuuluvustunne ja meeskonnatööoskus – rühm on täpselt nii tugev, kui tugev on tema kõige nõrgem lüli. Seda olen rakendanud ka hilisemas töös juhina – oluline on ühine saavutus. Esimesel kahel suvel läksin Haapsalusse Lääne prefektuuri praktikale. Toonane prefekt Margus Sirts leidis, et noor peab kõik läbi tegema, ja nii olingi suvesuurüritustel jalgsipatrullis, valvasin liikluse järele ning käisin kaasas jälitajatega. Siis oli veidi praktikat toonases keskuurimisbüroos majandusasjades. Peaksin olema isegi kuskil pildil, kus Laia tänava majalt kruviti uurimisbüroo silt maha ja sellest sai keskkriminaalpolitsei. Tööle läksin Politseiametisse, kus sattusin arendusprojektide peale ning edasi juba analüüsiga tegelema. 2004. aastal, pärast magistriõpinguid TPÜs, kirjutasingi politsei analüütilise tegevuse tõhustamiseks Phare projekti, mis sisaldas nii analüütilise võimekuse arendamist koostöös Põhja-Iiri politseiga kui ka IT-lahendust. Mind ajendas see, et analüüsiks ei olnud vajalikke eeldusi: ei vajalike oskustega inimesi, sobival kujul andmeid ega analüüsitarkvara. Projekt sai ametlikult ühele poole alles 2008. aastal ALISe kasutuselevõtuga, kuid minu jaoks kestab siiani. Ma poleks kunagi

Ilmselt on mulle sobinud, et olen saanud teha n-ö oma asja ning mul on olnud ruumi ise mõelda. uskunud, et see, mis ma 2004. aastal kirja panin, on nii aktuaalne veel kümme aastat hiljem. Lugesin projektikirjeldust hiljuti meeldetuletuseks ja seal on veel üht-teist, mida võiks ära teha. Räägi lähemalt, milles su töö seisneb.

Palju on mõttetööd ja suhtlemist. Kõige tüüpilisem on see, et istume meeskonnaga koos ja arutame, kuidas üht või teist probleemi/küsimust lahen-

Kommentaar Võib õigustatult väita, et Marilis Sepa juhtimisel on Eestis saavutatud maailmaklassi analüüsivõime. Efektiivse analüüsisüsteemi ülesehitamine nõuab järjekindlust ning pidevat uute teadmist ja oskuste omandamist. See nõuab ka mõttemudeli muutmist nii juhtide kui ka eesliinitöötajate puhul. Marilis on olnud järjekindel ning uuenduslik oma meetodites, tema ümber on tekkinud suurepärane meeskond. Ta suhtub oma töösse kire ja entusiasmiga ning mul on ülimalt hea meel, et ta on pälvinud tunnustuse nii kõrgel tasemel.

Mark Evans Uus-Meremaa politsei peadirektori asetäitja preventsiooni alal, endine Põhja-Iirimaa politsei analüüsikeskuse juht

dada, mida selleks on vaja teha ning kes teeb tehnilisemat poolt ja kes n-ö pehmemat poolt. Kui saame analüüsi lähteülesande, selgitame, mis on politseiandmete võimalused, mis andmeid on võimalik koostööpartnereilt saada, mis meetodeid kasutada ning kes mida on leidnud erialakirjandusest. Palju on koostöökohtumisi ja arendusküsimusi. Heameel on, kui saab midagi ära teha, mis vähendab oluliselt kellegi senist käsitöömahtu (nt üksikpäringute asemel on võimalik teha eritingimustele vastav analüütiline päring korraga paljudest infosüsteemidest) või kui on tunnetatav reaalne kasu (nt Tallinna vanalinna Bermuda kolmnurga probleemi mõjuv visuaalne esitamine ning võimalike lahenduste pakkumine) või siis mingi innovaatiline lahendus (nt patrulltegevuse mudel või ruumanalüüs) või millegi uue teadasaamine (riskipered ja -aadressid). Eks minu aega läheb ka haldustegevusele – praegu ikkagi 20 vahetut alluvat terves Eestis. Uus töökorraldus ei ole veel sisse töötatud. Kas see autasu pani sind rohkem mõtlema tehtud töö peale?

Olen küll ebanormaalselt palju tööd teinud ja millestki ehk loobunud, aga olen ju teinud kõike seda teadlikult – olen teinud, mida ise olen tahtnud ja mis on mulle väga meeldinud. Luua midagi uut ning panna kokku erineva-

PERSOON

on olnud ruumi ise mõelda. Ma pole teinud politseis tööd lihtsalt palga pärast, vaid soovist mõjutada ühiskonnas midagi enamat. Olen alati teinud rohkem, kui minult on oodatud või on kästud. Mulle meeldib ühendada teadmisi sotsiaalsetest protsessidest ja nüüdisaja tehnoloogiat. Alustasin seetõttu doktoriõpinguid TÜ õigusteaduskonnas, kuid võtsin väga erinevaid teadusdistsipliine, mis aitaks analüüsida kuritegevusmustreid. Võti tulevikku on ka politsei jaoks multidistsiplinaarsuses – oskus siduda erinevate teadusharude tarkust. Kellele oma kolleegidest annaksid ordeni otsekohe? 23. veebruaril andis president Toomas Hendrik Ilves Endla teatris Marilisile politsei analüüsivaldkonna arendamise eest Kotkaristi V klassi teenetemärgi.

te valdkondade teadmisi on pakkunud pinget. Et midagi suurt on ära tehtud, see tunne tekkis ehk siiski juba umbes neli aastat tagasi, kui Eestis avalikus sektoris andmelao valdkonnas midagi nii ulatuslikku tehtud ei olnud. Aga ma ei oska paigal seista, ikka peab edasiminek olema. Praeguseks oleme

teinud rakendusi (mudeleid jms), mis võiksid politseisüsteemides juba maailmamastaabis eeskujulikud olla, nt patrulltegevuse mudel. Analüüsivaldkond, milles ma töötan, areneb väga kiiresti. Oli ja on tohutult huvitav. Ilmselt on mulle sobinud, et olen saanud teha n-ö oma asja ning mul

Kõige kõrgemalt hindan ma n-ö tavapolitseinikke. Minu tööl poleks ju nendeta mõtet. Seega südames kuulub see orden neile. Kuna ordeni sain ma uute analüüsimeetodite ja -rakenduste kasutuselevõtu eest, siis ei ole ma seda teinud üksi – seega paarile lähimale kolleegile annaks ordeni silmagi pilgutamata. Häid koostööpartnereid nii PPA sees kui ka väljas, keda tänada, on aga palju. Viktoria Korpan kommunikatsioonibüroo

Toomas Lõhmus: meie töös võib juhtuda kõike

i ole just päris igapäevane, et politsei tunnistajakaitse üksusest räägitakse või kirjutatakse avalikult. Kui aga tunnistajakaitse eestvedaja saab riigipealt kõrge tunnustuse, tuleb saladuseloori veidi kergitada. 24. veebruaril kandis ETV esimest korda üle teenetemärkide jagamise tseremoonia. Kokku tunnustas riigipea tänavu 99 inimest, suurem osa neist said oma aurahad tema käest Endla teatris. Ülekande lõpus jooksis kiri: „Teenetemärgi pälvisid veel … Kotkaristi V klass … Toomas Lõhmus, politseiametnik.“ Mõne mehe töö on selline, et ei saa endale lubada liigset tähelepanu. Seda enam on Radar tänulik, et tunnistajakaitse üks loojaid ja arendajaid politseikapten Toomas Lõhmus leidis võimaluse oma tööst ka meie lugejaile rääkida. „5. veebruari lõuna paiku, kui olin

just avastanud internetist artikli, kus tutvustati inimesi, kellele president on iseseisvuspäeva puhul andnud teenetemärgi, helises mu telefon. Helistas peadirektor Elmar Vaher, kes soovis rõõmsal häälel palju õnne. Tänasin viisakalt, kuid suutmata oma üllatust ja teadmatust varjata, uurisin: „ Mille eest, kui tohib küsida?“ Nii ma ordenist teada saingi. Järgnesid juba õnnitlused väga paljudelt kolleegidelt, tuttavatelt ning koostööpartneritelt. Ei ole just päris igapäevane, et tunnistajakaitsest räägitakse või kirjutatakse avalikult. Meie töös kehtib reegel, et mida vähem avalikku tähelepanu, seda parem nii meile kui ka meie kaitsealustele. Seda enam teeb rõõmu, et meie tegevust on märgatud ja tunnustatud. Meie üheksa tegevusaasta sisse mahub paljutki alates kogu süsteemi ülesehitamisest ja õigusliku regulatsiooni välja-

töötamisest kuni kogemuste omandamiseni tegelikus töös.

Psühholoog, ämmaemand Mul on hea meel, et tänapäeval on juba arvestatav hulk raskete ja organiseeritud kuritegevuse asjade menetlejaid, jälitajaid ning prokuröre, kes suudavad oskuslikult kasutada tunnistajakaitse pakutavaid võimalusi ning oluliselt mõjutada menetluse lõpptulemust. Mul on väga hea meel, et meeskond, kellega me kunagi koos alustasime, on praegugi täies koosseisus ametis ning et aastate jooksul lisandunud töötajad on meid palju rikastanud. Kui proovida natuke valgustada meie igapäevast tööd, siis võiks öelda, et tegemist on üsna eriskummalise politseitöö vormiga. Hea tunnistajakaitseametnik on lisaks politseitöö oskus-

PERSOON

Ootamatu au saada riiklik autasu Tulin 5. veebruaril töötervishoiuarsti juurest ja olin just kontoriust avamas, kui helises telefon. „Noh, Viktoria, kuidas te end tunnete?“ küsib ajakirjanik. Kust ta teab, miks ta seda küsib? „Mis see teie asi on,“ tahaks vastu pärida. „See on siiski suur au saada presidendilt orden. Tahaks intervjuud,“ kõlab edasi. „Lõpetage ära, täna pole 1. aprill,“ ei jäta mina jonni. „Palun helistage veidi hiljem tagasi.“ Uudistes pole ordenite jagamise teemal veel midagi. Kahtlen olukorra tõsiduses sügavalt. Helistab teine ajakirjanik, küsib, mis tunne on. Vastan talle väga ettevaatlikult. „Viktoria, miks te nii kurb olete? See on ju rõõmus sündmus,“ ei pea ajakirjanik vastu. Saadan ülemusele nõutu SMSi. Lähen koosolekule. Nägu õhetab. Mingi hetk hakkab telefon mu pihus oma elu elama. Saabub SMS: „Kõik on õige. Palju õnne!“ Jään väga nõutuks. Mille eest küll? Tööpäevana on päev üsna kasutu. Annan mitu intervjuud nagu juubilar või sputniku kosmosesse lennutaja. Jube piinlik on. Mõtlen sellele, kes on varem ordenid saanud. Tublid, targad ning Eestile au ja kuulsust toonud inimesed. Veel piinlikum on. Vaatan nimekirja, kes saab sel aastal veel ordeni. Nimekiri on aukartust äratav. Arstid, akadeemikud, näitlejad, doonorid, ka meie enda PPA tublid inimesed (loodetavasti järgmiselgi aastal). Mingi hetk tahaks

juba maa alla vajuda. (Endised) kolleegid julgustavad, et ma ei põeks, vaid tunneksin uhkust. Soovitada on ju lihtne! 23. veebruaril sõidame Pärnusse ordenite järele Marilis Sepa ja ERRi staažika ajakirjaniku Neeme Rauaga. Väike närv on sees, kuid tseremoonia on ilus, inimesed

tele ja kogemustele inimene, kes räägib võõrkeeli, on psühholoog, pedagoog, logistik ja ämmaemand ühes isikus ning tunneb samas hästi ühiskonna toimimise mehhanisme. Seda loetelu võiks veelgi jätkata. Hommikul tööle tulles jätab tunnistajakaitseametnik enda pereelu ning hakkab elama teiste inimeste pereelu – koos kõigi igapäevaste murede, rõõmude ja probleemidega, säilitades samaaegu neutraalsuse. Üheksa aastat on näidanud, et meie töös võib juhtuda kõike. Kahest kaitse alla võetud isikust võib saada järsku kolm, abikaasadest eksabikaasad, lastest täiskasvanud, paadunud kriminaalidest täiesti normaalsed kodanikud. Arvestades, et kõik see toimub olukorras, kus inimeste identiteete on muudetud, siis võib üksikasjadesse laskumata üksnes ette kujutada, mida kõik need olukorrad meie jaoks kaasa toovad. Üks minu väliskolleeg, üks kõige staažikam tunnistajakaitseüksuse juht maailmas on

Üheksa aastat on näidanud, et meie töös võib juhtuda kõike: kahest kaitse alla võetud isikust võib saada järsku kolm, abikaasadest eksabikaasad, lastest täiskasvanud.

on sõbralikud, paljud on omavahel tuttavad, õhkkond on küll pidulik, ent pingevaba. Ordenid käes, ei jää muud üle kui suure au eest tänada ja veel tublim olla. Suur tänu, Eesti! Viktoria Korpan kommunikatsioonibüroo

Kõrgelt tunnustatud kolleegid: politsei analüüsibüroo juht Marilis Sepp ja venekeelse meedia eestvedaja ning loo autor Viktoria Korpan

väitnud, et peaaegu iga päev toob kaasa olukordi või probleeme, kus varasem kogemus puudub, kuid mitte kunagi pole juhtunud, et lahendust pole leitud. Täpselt nii see ongi: tähtis on mõelda, kuidas saab teha, mitte miks ei saa!

Tunnustus meeskonnale „Sageli on see tunnustus meeskonnale, ettevõttele, asutusele ning samas ometi

isiklik tunnustus just nimelt teenetemärgi saajale, kes on osanud tugeva meeskonna luua ja seda hoida,“ märkis president oma kõnes teenetemärkide kätteandmise tseremoonial. Sama mõtet toonitasid ka Elmar Vaher ja KKP operatiivbüroo juht Aivar Alavere oma telefonikõnes. Olen seisukohal, et teenetemärk on tunnustus igaühele, kes tunnistajakaitse tööga kokku puutub – meeskonnale, kelle igapäevane töö see on, meie koostööpartnereile teistes asutustes ja organisatsioonides, meie väliskolleegidele ning samuti keskkriminaalpolitsei juhtidele. Ei ole võimalik midagi üles ehitada või arendada, kui selleks puuduvad vahendid ja juhtide, kolleegide ning partnerite usaldus ja toetus. Kui üks mainitud komponentidest puudub, siis ei ole võimalik rääkida ka toimivast tunnistajakaitsest. Lõpetuseks tänan kõiki selle usalduse ja toetuse eest, mis on mulle aastate jooksul osaks saanud!“

KRIMI

Jultunud sariröövlit ILLUSTRATSIOON: LEMBITU MIKKER FOTOD: PÕHJA PREFEKTUUR

püüdes

Niisugust relvastatud röövide lainet nagu mullu kevadel ei olnud pealinna uurijad aastaid näinud. Kes oli see mees, kes tegutses jälgi jätmata, kuni tegi saatusliku vea?

n 2013. aasta 29. aprill. Tööpäeva lõpus, veidi pärast kella viit astub Lasnamäel Pallasti tänaval alkoholipoodi nägu varjav mees. Ta suunab püstoli müüjate poole ja nõuab vene keeles raha. Saades

vastuse, et juhtkond on selle äsja ära viinud, nõuab ta müüjalt isikliku raha üleandmist. „Kui mul oleks raha, siis ma siin ei töötaks,“ vastab naine enesekindlalt. Mees paneb püstoli kotti ning astub poest välja. „Ärge veel po-

litseisse helistage,“ sõnab ta lahkudes. Tema sõnad mõjuvad – politsei saab röövikatsest teate peagu pool tundi pärast juhtunut. Samal ajal, kui politseinikud sündmuskohal tunnistajaid küsitlevad ning kriminalistid oma tööd ette valmistavad, seisab mees juba Tallinna südalinnas Rahvusraamatukogu kõrval. Lasnamäe juhtumist on möödunud napp tund. Seal vaikses kohas lipumastide juures valmistub mees oma tänaseks teiseks rööviks.

KRIMI

Ta katab näo salliga ning astub treppidest Tõnismäe tänavale. Mees siseneb apteeki, nõuab relva ähvardusel eesti keeles raha, saab lõpuks ühest kassast 235 eurot ning jookseb apteegist treppide poole minema. Piirkonnas meest otsivad patrullid jäävad seekord tühjade kätega, algab põhjalik töö sündmuskohal.

Jahtunud jäljed Sel hetkel ei julge uurijad neid kahte juhtumit veel täie kindlusega siduda ning kuritegusid uuritakse omavahel infot vahetades kahes jaoskonnas eraldi. Kahe röövli välimuses ja käitumises näib olevat liialt palju lahknevusi, näiteks silmade, juuste ja püstoli värvus ning mehe ligikaudne pikkus. Šokis tunnistajad kirjeldavad röövlit erinevalt, väheste turvakaamerate salvestiste põhjal ei õnnestu tema põgenemisteekonda taastada. Uurijad töötavad läbi erinevaid versioone ning vaatlevad hiljuti vanglast vabanenud võimalikke kahtlusaluseid. Lootus, et sedavõrd läbikäidavates asutustes õnnestus kriminalistidel saada proove, mis viiksid otsejoones kurjategijani, ei ole kuigi suur. Näib, et kuumadel jälgedel ei õnnestu röövlit tabada ning kuriteo lahendamine võtab aega. Ja siis hakkab juhtuma.

Lahvatab kuritegude seeria 5. mail röövitakse relva ähvardusel kauplust Ümera tänaval, saagiks 150 eurot. Järgmisel päeval kordub stse-

naarium Pelgulinnas, sealsest apteegist saab röövel ligi 100 eurot. 7. mail lahvatab kuritegude seeria: röövimise katse alkoholipoes Koplis, tund aega hiljem 50 euro röövimine Lasnamäe alkoholikaupluses ning mõne tunni pärast taas katse Vikerlase tänava pandimajas. Niisugust relvastatud röövide lainet ei ole uurijad Tallinnas näinud aastaid. Nüüdseks on selge, et selle taga peab olema üks ja sama inimene, keda endast välja viidud tunnistajad lihtsalt kirjeldavad erinevalt. Kolde puiestee jaoskonnas moodustatakse kesklinna ja Lasnamäe politseinikest ühine uurimisrühm, röövli tabamine on sel hetkel nende ainus ja olulisim ülesanne. Pelgulinna apteegi röövimise sündmuskohal töötades õnnestub uurijail kätte saada võimalik juhtlõng. Kuigi röövides toimetas mees alati kiirelt ja ettevaatlikult, kattis oma keha, naljalt midagi ei puudutanud, näis siiski, et just Pelgulinnas võis ta teha saatusliku vea. Tol õhtul ümbruskonna tänavaid läbi käies

Alguses ei julge uurijad kahte juhtumit omavahel täie kindlusega siduda. Röövlite välimuses ja käitumises näib olevat liialt palju lahknevusi.

märkab jälitaja sõidutee servas maas ruudulist sinakashalli salli. Kuigi apteeker ei mäleta, et röövel oleks oma nägu just sellise salliga katnud, saadetakse see lootusrikkalt ekspertiisi.

Uurijad muutuvad ärevaks Samal ajal püüavad uurijad seniseid juhtumeid analüüsides ennustada, millist kauplust võib röövel järgmisena rünnata. Patrullpolitseinikke instrueeritakse – mida on röövli välimuse kohta praeguseks kindlalt teada, kuidas ta võib käituda ning kõige olulisem, kuidas peaksid politseinikud tegutsema, kui neil on kahtlus, et nad röövlit näevad. Õhtuti, mil on seni korda saadetud kõik seitse röövi, saadetakse Põhja prefektuuri kiirreageerijad eravärvides autodega ning vabaajariietes kohtadele, kus võivad toimuda järgmised kuriteod. Selles, et järgmine kuritegu on tulemas, kahtlust ei ole. Uurijaid teeb ärevaks see, et kuigi mees ei ole siiani kedagi löönud, muutub tema sõnakasutus karmimaks ning ähvardavamaks. Samuti olid tunnistajad öelnud, et kuulsid Kopli alkoholipoe röövimise ajal relva vinnastamise heli. Järgmised päevad toovad veel kaks röövi. Vikerlase tänaval ründab ta juba maski kandes alkoholipoodi. Poekülastaja paneb mehele jala taha, kurjategija kukub ning jookseb seejärel minema. Järgmise päeval võtab mees ette seni suurima röövi – õhtul kella 8 ajal siseneb ta Ümera tänaval kasiinosse, hüppab üle leti, avab kassa ning täidab kaasa võetud kilekoti ligi 800 euroga.

Johan Krone röövis võlgade tasumiseks alkoholikauplusi, kasiinot, apteeki ja pandimaja.

KRIMI

Niidiotsad upuvad infomürasse Ning siis saabub vaikus. Uurijad on üheksat röövi uurides kogunud vähem kui kahe nädala jooksul tohutul hulgal infot, mida võetakse kildhaaval lahti ning pannakse siis uuesti kokku, püüdes kõrvale jätta kõike, millele ei ole kinnitust leitud. Infomüra on lauale kogunenud nii palju, et see hakkab enda sisse uputama kasulikke niidiotsi. Keegi tunnistajaist ei andnud valeks osutunud ütlusi pahatahtlikult, kõik nad tahtsid parimat, kuid telesarjadest nähtu ja tõsine ärevusseisund viis selleni, et politseinikud ajasid tihti taga kummitusi. Teave kaasosaliste kohta, samuti kahest kohast tulnud info põgenemiseks kasutatud sõiduauto BMW kohta ei osutunud tõeks. Viimase kuriteo puhul on sündmuskoht esimest korda kaetud korralike turvakaameratega. Politseinikud saavad kinnituse varasemale hinnangule, et mees kasutab TT-püstolit. Jätkub kurjategija otsimine inimeste hulgast, kellel on registri andmeil säärane relv. Samuti püütakse selgeks teha, kust võis kurjategija saada mitmes röövis kasutatud Türgi firma iseloomuliku kilekoti. Vihjeid, kes on kurjategijal jalas olevate spordijalatsite tootja, otsitakse matka- ja ekstreemspordikauplustest. Samal ajal tiksub uurijate kuklas kell – mitmeks päevaks jagub 800 eurost inimesel, kes on näiteks fentanüülisõltuvuses narkomaan?

Tol õhtul märkab jälitaja sõidutee servas ruudulist sinakashalli salli. Kuigi apteeker ei mäleta, et röövel oleks oma nägu just sellise salliga katnud, saadetakse see lootusrikkalt ekspertiisi. Vormistamise küsimus Ekspertiisist saabub Pelgulinnast leitud salli tulemus. Puhast DNA kattumust ei õnnestunud sallilt saada, kuid proov annab siiski ühe võimaliku vastuse: varem politseiga korduvalt kokku puutunud 30aastase Johani. Kuigi tema nimele ei ole sobivat relva registreeritud, saavad uurijad teada, et selline relv on olemas ühel mehe lähedastest. Näib, et kurjategija tabamine on nüüd vormistamise küsimus. Ent see tuleb teha puhtalt – nii, et mees ka kohtus kuritegudes süüdi jääks. Ainuüksi tänavalt leitud salli abil kedagi üheksas röövimises süüdi ei mõisteta. Mees võetakse luubi alla. Hetk, mil politseinikud otsustavad Johani kinni pidada, saabub nädal pärast viimast röövi, 17. mail. Mehe käed pannakse raudu bussis, kui ta on parasjagu narkouimas. Selle ettekäändega ta politseisse viiaksegi ning paigutatakse kambrisse kainenema. Nüüd on uuri-

jail aega kuni hommikuni otsustada, kas kogutud tõendeist piisab, et mehele kahtlustus esitada. Kurjategijal kaasas olnud mask ja deaktiveeritud püstol TT sisendavad kindlust ning koos mehega minnakse laupäeva hommikul tema kodu läbi otsima.

Kurjategija murdub Johan eitab kõike ning protestib häälekalt, kui uurijad võtavad ära kurikuulsa kilekoti. Suure eramu läbiotsimine kestab ligi kuus tundi. Uurijate pilk peatub jalatsitel, mis on Johani jalast mitu numbrit väiksemad ning kuuluvad tema sugulasele. Kuna jalatsid on siiski kahtlustäratavalt sarnased kuritegudes kasutatutega, otsustavad politseinikud need läbiotsimise lõppedes kaasa võtta. See on hetk, mil Johan murdub ning tunnistab kõik üles. Mees võetakse vahi alla. Kuigi Johan on nõus oma tegusid tunnistama, ei jõuta ülekuulamise avapäeval esimesest episoodist kaugemale. Tugeva narkosõltuvuse tõttu ei ole mehel lihtsalt jõudu, et oma tegudest pikemalt rääkida. Hiljem ütleb ta, et ta ei ole kunagi kellelegi haiget teinud, vaid vajas lihtsalt raha võlgade tasumiseks. Seda, kui palju kannatusi mees tegelikult oma ohvritele põhjustas, ei mõista ta ilmselt tänapäevani. Olgu öeldud, et üks apteekritest viibis pärast röövi tükk aega haiguslehel ning lahkus siis ka töölt. Kohus mõistis Johan Kronele 21. augustil karistuseks kuus aastat vangistust. Ilmar Kahro kommunikatsioonibüroo

FOTOD: REELIKA RIIMAND

DOKUMENDID

Sellest suvest hakkame välja andma uute turvalahenduste ja värske kujundusega reisidokumente. Uurime, miks peab dokumente värskendama ning kuidas uudsed turvaelemendid sünnivad.

Teekond uute dokumentideni U

mbes iga viie aasta tagant sõlmib PPA reisidokumentide väljaandmiseks uue lepingu, et vaadata üle dokumendi turvaelemendid ja kujundus. Tuleb meeles pidada, et tehnika ja seadmed muutuvad ning

väljaantav dokument peab olema võltsimiskindel kümme, kaksteist aastat. Sellel aastal kasutusele võetav dokument peab olema turvaline ka inimesele, kes saab dokumendi 2019. aastal ning kelle dokument kehtib aastani

2024. Teiseks tuleb kasuks regulaarselt kuulata teiste turul tegutsevate ettevõtete uuendusmeelseid ideid ja kogemusi ning vajaduse korral vahetada lepingupartnerit. Näitena võib tuua passipildi aren-

DOKUMENDID

gu. Kuni 2004. aastani oli esimese põlvkonna dokumentides kasutaja foto kleebitud ja külmlamineeritud, mis ei tee tänapäevaste võltsijate elu just ülemäära raskeks. Külmlamineerimise puhul kleebiti inimese foto passi ning kaeti omakorda kattekilega. Praegu kasutatakse aga tehnoloogiat, millega pilt seotakse vahetult dokumendimaterjaliga ja kaetakse kattekoega, mis rõhu ning kuumusega seotakse paberiga. Alates 2005. aastast hakati fotot kleepimise asemel printima, mis muutis dokumendi märksa turvalisemaks. „Meie eesmärk on saada mõistliku hinna eest maksimaalselt turvaline reisidokument,“ ütleb isikutuvastamise ja dokumendibüroo juhataja Tiit Roosik, kes on üks dokumendiuuenduste eestvedajaid. Roosiku väitel ei tähenda turvaline dokument aga seda, et iga kord oleks vaja kasutada kõige edevamaid uuendusi. Näiteks on vesimärki dokumentides kasutatud juba sajandeid, kuid turvalisuse seisukohast pole

Ultraviolettvalguses on näha, et kõik passi isikuandmed on dubleeritud.

ta oma väärtust kaotanud – selle tugevus peitub šablooni detailsuses. Paljuski on eri põlvkondade dokumentides samu elemente, kuid nende vormistus on ajas muutunud. Uutes, alates juunist väljaantavates dokumentides on kasutusel oma olemuselt sama taustatrükk, mis oli ka kolmanda põlvkonna dokumentides.

Miinimumnõuded jätavad uuendustele ruumi Passide tootmiseks korraldab PPA hanke. Suunatud hankega tehti neljale rahvusvaheliselt tunnustatud ettevõttele, kelle tootmisprotsess on turvaline ning usaldusväärne, ettepanek hankes osaleda. Isikut tõendavate dokumentide väljaandmisel peab olema veendunud, et näiteks dokumendile paberit tootev ettevõte teeb seda ainult meile ega väljasta paberit teistele isikutele, et kõik tootmiseks vajalikud komponendid on kvaliteetsed ning tarnitakse õigel ajal.

Hankedokumentidega saadetakse firmadele miinimumnõuded, mis elemente peab dokumendi turvalahendus sisaldama ja mis tehnoloogilisi vahendeid tuleb kasutada. Need tulenevad nii ELi määrusest kui ka rahvusvahelistest soovitustest. Lepingunõudeid ette valmistades käib tihe koostöö erinevate spetsialistidega: piirivalve

Turvaline dokument ei pea sisaldama kõige edevamaid uuendusi. Vesimärk on olnud dokumentides juba sajandeid, kuid turvalisuse seisukohast pole ta oma väärtust kaotanud.

DOKUMENDID

dokumendiekspertidega, kes näevad oma töös kõige vahetumalt dokumendivõltsijate kätetööd, juristide, hankespetsialistidega. Miinimumnõuete kõrval jäetakse rahvusvahelistele ettevõtetele piisavalt palju ruumi pakkuda omapoolseid lahendusi turvaelementide sisus ja kujunduses. Uue passi puhul on tootjapoolne lahendus Letter Screen näokujutis, samuti kombatavad elemendid isikuandmete laminaadil ehk kihtkilel. Pakkujad saadavad määratud ajaks koos hinnaga esialgse dokumendi näidise ning võitjaga täpsustatakse läbirääkimiste ajal dokumendi detailne kujundus, elementide paigutus jm. „Oleme selles protsessis paindlikud, sest tootja teab tellijast palju paremini, mis paber, tint ja laminaat omavahel kõige paremini sobivad,“ selgitab Roosik. Uute turvalahendustega dokument valmib tihedas koostöös ja reaalse näidise valmimiseni võib kuluda

kuni aasta. Sel aastal kasutusele võetavaid reisidokumente hakkasid soomlased kujundama juba 2012. aasta novembris. Esimesed joonised valmisid kuue kuuga ning reaalsete näidisteni jõuti 2013. aasta sügisel.

Mis on dokumendis oluline? Pass sisaldab nii nähtavaid kui ka kombatavaid elemente, kuid turvalisuse poolest on kõige tähtsamad paber, laminaat ehk kihtkile ja tehnoloogia ning kuidas need kolm kihti isikuandmete lehel omavahel kokku sobivad. Paberi taustatrüki loomisel mängivad rolli nii vesimärk, turvaniidid, erinevad elemendid kui ka turvakiud, samuti peab paber sobima isikustamisel kastutavate tintidega. Laminaadi puhul on oluline, kus ta paberil asetseb, mis turvaelemendid on sinna peale kantud ja kuidas ta kaitseb paberile kantud elemente.

Kõik passi turvaelemendid peavad olema tavavalguse kõrval nähtavad ka ultraviolettvalguses. Alles ultraviolettvalguses on näha, et kõik isikuandmed on dubleeritud. Üks uue passi uuenduslikum lahendus on QR-kood, millega saab kohe kontrollida dokumendi kehtivust. QR-koodi kasutavad oma dokumentides vähesed riigid, sest päringu tegemiseks peab olema spetsiaalne infrastruktuur. QR-koodi kasutuselevõtuga juhime kontrollijaid praegusest enam kasutama andmebaase, kus on kirjas kõige täpsem ja uuem info dokumendi staatuse kohta.

Pidevalt uuenevas rütmis

Uusi dokumente kujundades mõeldakse pidevalt selle kasutajale, nt kas on võimalik midagi muuta, et dokumente oleks mugav kasutada kõigil inimestel, sh vaegnägijail. Et vaegnägijal oleks võimalik oma dokumenti teistest eristada, kaaluti uute dokumentide plankidel tavapärasemast kõrgema ehk Laserperforeeritud punktkirja kasutamist, dokumendi number, Laserperforeeritud dokumendi milles iga sümbol kuid see läinuks liiga kunumber, milles iga sümbol sisaldab mitut erikusisaldab lukaks. Võimalus olnuks mitut erikujulist julist auku. auku kasutada punktkirja isikustamisel, kuid säärast Turvaelementide Turvaelementide tehnoloogiat tänapäeval kiirkontrolli juhend kiirkontrolli juhend veel taskukohase hinnaga Sekundaarne näovälja mõeldud ei ole. Sekundaarne kujutis, näokujutis, mis mis moodusLõpplahendusena lisamoodustatakse tatakse konkreetse konkreetse ti kõigisse reisidokumendokumendi ja selle ja selle dokumendi tidesse reljeefne element, kasutaja andmetest kasutaja andmetest. mille abil saab vaegnägija QR kood passi kehtivuse eristada, et tegu on Eesti QR-kood passi kehtikontrollimiseks vuse kontrollimiseks Vabariigi dokumendiga. PPA dokumendispetsialistid hoiavad end pidevalt kursis uute lahendustega ning pole välistatud, et Helkiv rosett Helkiv rosett järgmise põlvkonna dokumentide valmistamise ajal Nendes kohtades on Nendes kohtades on reljeefsed ehk on vajalik tehnoloogia reljeefsed ehk komkombatavad elemendid juba välja nuputatud. batavad elemendid.

Värviline holograafiline vapp

Katrin Rohtla kommunikatsioonibüroo

Uus laminaat ehk kihtkile, millele on tekitatud reljeefsed elemendid

Uus laminaat ehk kihtkile, millele on tekitatud reljeefsed elemendid.

KOOSTÖÖ

Ühesuunalise FOTO: RAIGO PAJULA

tee lõpp

Lääne prefektuuris arutati möödunud aasta töötulemusi esimest korda koos väliste koostööpartneritega. Olukord oli uus nii politseinikele kui ka külalistele.

ausejupp „.. elanikke teavitatakse kohtadest ja aegadest, kus ja millal on oht rünnaku ohvriks sattuda ..“* on küll veidi kontekstist rebitud, kuid ilmestab päris hästi riigi, sh politsei üldist suhet elanikega: riik

teab, mis on elanikele hea ilma nendelt küsimata. Muidugi on küsitlused ja igapäevased kontaktid, kuid nende vahele jääb suur katmata ala, mis on kohaliku turvalisuse kontekstis ning politsei ja elanike suhtes väga tähtis.

Probleemi paremaks mõistmiseks peame tegema väikese tagasipõike politseiorganisatsiooni kujunemisele viimasel kahel kümnendil just politsei ja kogukonna suhet ning politseitöö hindamist ja aruandekohustuslikkust silmas pidades. Peale riikliku iseseisvuse taastamist 1991. aastal loodi politseiorganisatsioon suuresti totalitaarse riigi jõustruktuuridele vastandudes. Organisatsiooniliselt väljendusid muutused tsiviilorganisatsioonile keskendumi-

KOOSTÖÖ

ses, sh suhteliselt autonoomsetes ja enamasti maakondlikes politseiprefektuurides, ent ka tsiviilorganisatsiooni karjääripõhimõtetes. Noor, veel arengujärgus keskvalitsusega riik toetus oma arengus just kohalikule tasandile, mida politsei ja kogukonna suhete kontekstis iseloomustab hästi esimene politseiseadus, mis sidus suure osa organisatsioonilistest muutustest kohaliku omavalitsuse kooskõlastustega. Kõnealune side on seaduse tasandil praeguseks peaaegu olematuks muutunud. Politsei töötulemusi hinnati regulaarselt nii organisatsioonisiseselt kui ka -väliselt, enamasti kohaliku volikogu ees. Kui tervel 90ndate perioodil keskenduti kohalikele probleemidele, siis tõid kümnendi lõpus kasutusele võetud erasektorile omased tegevuskavad ja tulemuslepingud kaasa ka riiklikud prioriteedid. Muidugi olid nimetatud muutused märksa laialdasemad ning nüansirikkamad, kuid siinses kontekstis on vaja märkida nii politsei ja kohaliku tasandi sideme muutumist organisatsiooni arengu mõttes kui ka nihet riigi ja kohaliku tasandi turvalisusprobleemide osatähtsuses. Tänapäevaks on märkimisväärselt muutunud politsei ja kohaliku omavalitsuse suhe nii organisatsioonilises kui ka töötulemustest aruandmise mõttes. Kuigi siin on peidus mitu küsimust, toon eile esiteks politsei organisatsiooni arengu ja teiseks kohaliku (maakonna või kohaliku omavalitsuse) turvalisuse olulisuse dilemma.

Aurandekohustuslikkus arengu tagajana Organisatsioonid, mis on aruandekohuslased ainult iseenda ees või -siseselt, seisavad varem või hiljem stagneerumisohu, innovatsiooni- (ideede puuduse) ning arenguprobleemide ees üldiselt. Sageli on need probleemid omased just monopoolsetele ja/ või avaliku sektori organisatsioonidele. Politseinikele on väga mugav, kui saame töötulemusi arutada isekeskis, ilma kõrvalise pilguta. Hõlmab ju politseitegevus ka metoodikaid ja taktikaid, mida ei ole mõistlik või lubatud avalikustada, samuti informatsiooni, mis ongi salajane seaduse mõttes. Seetõttu on organisatsioonisisesed arute-

lud möödapääsmatud ning äärmiselt vajalikud. Samal ajal on nüüdisaegne politsei üldiselt just eeskätt avalik ja läbipaistev. Ainult sisese aruandekohustuslikkuse peamiste ohtudena tuleb nimetada ühiskondlikest probleemidest võõrandumist ning enesekeskse kõiketeadja kuvandi tekkimist. Esimese ilminguks võib muu hulgas pidada teistele mõistetamatu bürokraatiast ja juriidikast põimunud spetsiifilise politseikeele tekkimist (nt kuritegevus tõuseb 5%, Raplamaal oli 10 narkoväärtegu jne). Teise puhul on iseloomulik probleemide määratlemine ainult iseenda kaudu (nt politsei ise määratleb endale tööprobleemina, et Läänemaa peamine turvaprobleem on vägivallakuritegevus). Kui nimetatud sisemine aruandekohustuslikkus kestab pikka aega, siis võime ka ise hakata uskuma, et registreeritud kuritegevuse kasv ongi tegeliku kuritegevuse väljendus

Oleme Lääne prefektuuris mõistnud, et ainult riiklikest prioriteetidest lähtuv turvalisuse korraldus jääb meie regioonis liiga ühekülgseks. või et vägivallakuriteod ongi Läänemaal peamine turvalisusprobleem. Küüniliseks muudab säärase mõtteviisi asjaolu, et turvalisusprobleeme tuvastame statistika kaudu, mille tekkimisele/mittetekkimisele ise sageli väga palju kaasa aitame. Veel iseloomustab sisemist aruandekohustuslikkust endale hinnangu andmine. Siin on hindaja dilemma mõneti mõistetav – kuidas sa juhina annad negatiivse hinnangu oma üksuse tööle? Lisaks sõltub töötulemustele antav hinnang tulemuste esitamise viisist. Kui seda tehakse filigraanses politseilises retoorikas mõningase tagasihoidlikkusega võimalike puudujääkide kajastamisel, siis peab hindaja olema väga hästi kursis, et teha adekvaatset kriitikat. Selleks, et saaksime tagada erksad meeled ja tõsise huvi üldise turvalisuse arendamisel kohaliku turvalisuse kau-

du, tuleb arutada turvalisusprobleeme eeskätt nendega, kelle turvalisusest me räägime, st kohalike elanikega. Normaalses olukorras peab kohalik kogukond oma turvalisuse probleemidega ise toime tulema ning politsei on kogukonna osa, olles ekspert nii metoodilistes/taktikalistes küsimustes kui ka fookust seades. Kokkuvõtvalt võib öelda, et väline aruandekohustuslikkus võib küll ebamugav tunduda, kuid aitab politseil mõista kohalikke probleeme, sunnib rohkem pingutama, tagab sisukama kahepoolse informatsiooni liikumise ning suurendab lõpptulemusena kohaliku turvalisuse kaudu kõigi inimeste turvatunnet.

Riiklikud vs. kohalikud turvaprobleemid Teise olulise muutusena toon esile üldise käsitluse muutumise turvalisusküsimuste tähtsustamisel. Analoogselt aruandekohustuslikkusega on ka turvaprobleemide määratlemine kaldunud ühest äärmusest teise. Kui 90ndatel oli politsei keskendunud kohalike probleemide lahendamisele, siis praegu valdavalt riiklikele prioriteetidele. Organisatsioonilisest aspektist tuleb esile tõsta kaht liitmist, st nii maakondlikult politseilt üleminekut politseiregioonidele jaanuarist 2004 kui ka Politsei- ja Piirivalveameti moodustamist 2010. aastal. Politseiregioonidele üle minnes oli prefektuuridel üsna suur autonoomia prefektuuri toimimisloogikat määratledes, kuid PPAd moodustades võeti selge suund valdkondlikule juhtimisele. Nimetatud muutuste, spetsialiseerumise ja avalikus sektoris toimuva üldise ühendamise/tsentraliseerimise taustal on muutunud ka prioriteetide määratlemine ja tähtsustamine. Praeguseks on juba mitu aastat olnud politseitöö korraldamisel keskseks teljeks riiklikud prioriteedid ning kohalikud turvalisusküsimused on jäänud tagaplaanile. Niisugustel muutustel on mitu põhjust, millest politsei üldise ressursi vähenemine mängib olulist rolli. Kuigi siin jõuame äärmiselt tähtsa küsimuseni: milline on politsei funktsioon (eeskätt laias või kitsas tähenduses), ei mahu see praeguse arutluse raamidesse. Tuleb pelgalt märkida, et nii ressursimuutused kui ka muutused

KOOSTÖÖ

politsei funktsioonide ulatust käsitledes on tähelepanuväärsed põhjused turvaprobleemide määratlemisel keskja kohaliku tasandi mõttes. Tasakaalustatud turvalisuse saavutamiseks tuleb politseitööd korraldades lähtuda nii riiklikest (samuti piiriülestest) kui ka kohalikest turvalisusprobleemidest. Viimastest on politseinikel kindlasti oma argumenteeritud arusaamine, kuid kohalikku turvatunnet on võimalik tagada ainult kõiki kohalikke kaasates ja kohalikke olusid arvestades. Oleme Lääne prefektuuris mõistnud, et ainult riiklikest prioriteetidest lähtuv turvalisuse korraldus jääb meie regioonis liiga ühekülgseks ning viib (Lääne) politsei eemale kohalikest elanikest ja probleemidest. Võtsime juba eelmisel aastal igas maakonnas kasutusele nn rulluvad, probleemipõhised tegevuskavad, mis arvestavad just kohalikke probleeme. Suurimaks puuduseks võib pidada üksnes tõsiasja, et need tegevuskavad on meie endi arvamus sellest, mis võib olla hea kohalikele inimestele. Nüüd oli aeg astuda järgmine samm.

Esimesed sammud kahesuunalisel teel Otsustasime 2013. aasta töötulemuste aruteludele kaasata politseiväliseid partnereid. Iga maakond valis arutelu täpse vormi ise. Ainsa kriteeriumina leppisime kokku, et kajastatakse nii riiklikke prioriteete kui ka probleemipõhist tegevuskava. Mõistagi otsustasid kaasatute ringi kohalikud politseijuhid. Oli ette teada, et välispartnerite kaasamine on ebamugav. Peame oskama turvalisusprobleeme kirjeldada ja seletada arusaadavalt nii endile kui ka kutsutuile. Pingemomente oli siin mitu. Mõneti üllatuslikult tuleb öelda, et just spetsiifilise politseikeele perfektne valdamine oli üks märkimisväärne takistus enese arusaadavaks tegemisel. Samuti tuleb märkida, et töötulemuste kajastamine niiviisi, et need vastaksid kohalikule kontekstile, on keeruline. Kas ka kohalikud inimesed arvavad, et suitsetavate alaealiste arv (väärtegude hulk) või avastatud narkoväärtegude hulk peegeldab kõnealuste probleemide tegelikku (sh tunnetuslikku) tõsidust kohalikus kogukonnas? Kokku võttes tuleb öelda, et olu-

HIIUMAA Kärdla kordoni juht Argo Tali Kohe pärast koosolekut ütles mitu nn võõrast osalenut, et tegemist oli väga hea üritusega. Peamiselt toodi esile, et saadi väga palju infot, mida võib kasutada enda töös. Peale selle peeti infot hiidlasele niisama huvitavaks.

SAAREMAA Kuressaare politseijaoskonna juht Kaido Vahter Arutasime omavalitsusjuhtidega kolme teemat: mereturvalisus (vabatahtlike kaasamine ja merepäästevõimekus maakonnas), liiklusturvalisus (alkoholism ning joobes juhid) ja lähisuhtevägivald. Eraldi nimetaksin lühiülevaadet kuritegevusest omavalitsustes. Selles kontekstis kerkis küsimus: kas politseis registreeritud kuriteod näitavad ikka tervikpilti sellest kogukonnast? Peame tunnistama, et enamasti mitte, sest nõrka kogukonda ilmestab suur kuritegevus. Pärast seda väidet oli saalis tunda vaikivat nõusolekut ja nüüd on mõttekoht meile edasiseks, mida see vaikiv saal tähendas.

kord oli uus kõigile osalistele – nii politseinikele kui ka kaasatuile. Kuigi kõik olid püüdlikud, oli konarusi mõlemal pool parasjagu. Lääne politseinike areng turvaprobleeme väljendades, sõnastades ja sisustades, sh püüd kirjeldavalt seletavale esitusele, oli muljetavaldav ning on juba praeguseks ületanud esialgsed ootused. Kavatseme saadud kogemusi kasutada politsei ja elanike suhte edasiarendamisel turvalisema riigi poole. *Eesti turvalisuspoliitika põhisuunad aastani 2015

Priit Suve Lääne prefekt

Organisatsioonid, mis on aruandekohuslased ainult iseenda ees või -siseselt, seisavad varem või hiljem stagneerumisohu ja ideede puuduse ees.

KOOSTÖÖ

Lääne prefektuur

LÄÄNEMAA Haapsalu politseijaoskonna juht Margus Kaldma Kuidas meil läks? Üldjoontes läks hästi, Läänemaa politsei on teinud head tööd ja häbeneda ei ole vaja. Hoolimata sellest, et kokkuleppel pidime arvudest vähem rääkima ning keskenduma probleemidele ja nende lahendustele, olime siiski veel liialt arvukesksed. Meie ettekannetes oli liiga palju nn politseikeelt, mida tuli külalistele ringi tõlkida. Ei tekkinud sellist arutelu, kust oleksime saanud teada, kuhu oma tähelepanu enam pöörata ja mis on need probleemid, mida politseinikena ehk ei märka, kuid mis on turvalisuse seisukohast kogukonnas olulised. Hanila vallavanem Arno Peksar Peatuda võiks ainult tähtsamatel muutustel ja murekohtadel. Kui üritus on suunatud väljapoole, siis ei peaks üle käima järjest kõiki valdkondi, mis on võib-olla otstarbekas ainult politseinikest koosneval koosolekul. See annaks aega ka küsimustele-arutelule samal ajal. Ei pea otstarbekaks üle 3–4tunnist üritust, sest siis hakkab kasutegur juba vähenema.

RAPLAMAA Rapla politseijaoskonna juht Janno Ruus Statistika jäi teisele kohale ja põhiline ülesehitus tugines maakonna tööplaanile. Raplamaa 2013. aasta tööplaan oli koostatud, arvestades maakonna vajadusi ning probleeme, mis maakonna turvalisust enim mõjutasid. Panime kirja probleemid, eesmärgid, tegevused ning aruandluse ajad. Aasta keskel vaatasime tööplaani korduvalt üle ja nii sai aktuaalseid probleeme lõpuks kümme. Nendest kokkuvõtteid tehes rääkisimegi ning esmane tagasiside saalist oli positiivne. Mina astuksin esmalt mõne sammu edasi ja võtaksin eesmärgiks sellised töötulemuste arutelud, kus külalised/koostööpartnerid annavad argumenteeritud hinnanguid nii iseenda kui ka politsei töö kohta turvalisuse tagamisel. Juuru vallavanem Margus Jaanson Kuna esmase kokkusaamise ülevaade põhines Rapla maakonna statistikal, siis oleks minu huvi pigem tulevikku vaadata. Näiteks kuidas vaatavad politseistruktuurid tulevikku, mis suunad on lühi- ja pikaajalised organisatsioonis tervikuna ning kuidas mõjutavad need Rapla maakonda. Selle põhjal oleks edaspidi milleski kaasa rääkida, vastasel juhul saame tulevikuski tegelda tagajärgede ja statistikaga.

MEESKOND

FOTOD: REELIKA RIIMAND, ILMAR KAHRO, PÕHJA PREFEKTUUR

Surmaga silmitsi Nad on kogenud politseinikud, kes seisavad tihti surmaga silmitsi. See on töö, kus emotsioonid jäävad tagaplaanile.

aanika Soo on töötanud politseis üle kahekümne aasta. Kogu selle aja on ta uurinud raskeid kuritegusid. Lastega seotud juhtumid ei pruugi teinekord nii kergesti meelest minna ning jätavad hinge oma jälje. „Mu mällu on jäänud siiani üle kümneaastatagune pilt kahest noorest poisist, kes gaasilekke tõttu hukkusid. See sündmuskoht oli väga trööstitu,“ meenutab Soo. Võigas vaatepilt, mis avaneb tahestahtmata Põhja prefektuuri organiseeritud ja raskete kuritegude talituse amet-

nikele, on igapäevane töö. Sellega tuleb harjuda ning leida mooduseid, kuidas töö ja emotsioonid lahus hoida. See ei ole iga kord kerge, kuid kogemus aitab kaasa. „Eks igaühel on oma viis, kuidas vaimu erksana hoida. Minul on selleks pere ja sõprade toetus. Olen endale selgeks mõelnud, et töö on töö, ning katsun, et tunded rasketes olukordades võimust ei võtaks. Ka meedikutel tuleb iga päev surmaga silmitsi seista, nii nagu nemad oleme ka meie, politseinikud, õppinud sellega toime tulema ja asju tehniliselt võtma,“ räägib Soo.

Põhja prefektuuri organiseeritud ja raskete kuritegude talituses töötab veebruari lõpus 24 inimest. Suuremal osal neist on staaži 15 ja üle selle aastat. Põnev ning vaheldusrikas töö paelub inimesi. „Iga juhtum on erinev ja ainulaadne. Rutiini tekib harva,“ kinnitab Soo ühes kolleegidega.

Kurjategija hingeelu ei õpi üleöö Talituse juhil Leho Lauril täitub peagi viisteist aastat politseis, viimased kolm

MEESKOND

Raskete kuritegude uurijad sündmuskohal

Teadmine ja tunnetus, kus ja kes kuskil midagi plaanib, tuleb puhtalt kogemuse põhjal, räägib Põhja prefektuuri organiseeritud ja raskete kuritegude talituse juht Leho Laur.

aastat Põhja prefektuuris. Oma tiimist rääkides ei varja ta tõsiasja, et tööd ei tehta raha või staatuse pärast. Erinevad väljakutsed ja huvitavad juhtumid hoiavad kriminaalpolitseinikke töös. „Meie talituse edu võti on suur kogemus,“ märgib Laur. „Koolipingist tapmisi uurima tulla ei saa, enne on vaja n-ö sarved maha joosta ning harjutada. Tuleb tunda kurjategijat ja tema hingeelu, mida ei õpita aga üleöö. Nii nagu mujal on meiegi hingeelu olnud heitlik. Siiski hoiame kokku ning toimime ennekõike meeskonna.“ Üht juhtumit uurib täpselt nii palju inimesi, kui on vaja. On küll selge vastutaja, kes koondab kokku materjalid ning juhib tööd, kuid iga toimingu juures on abikäsi alati võtta. „Korraga jälitada, koguda infot, kuulata üle tunnistajaid ja teha muid uurimiseks vajalikke protseduure ei ole üksi võimalik.“

Meie talituse edu võti on suur kogemus. Koolipingist tapmisi uurima tulla ei saa, enne on vaja n-ö sarved maha joosta ning harjutada. Seda, et vilunud uurijate silmad ja kõrvad on igal pool, ilmestab hästi seik keset meie vestlust. Korraga näen, kuidas talituse juhi kullipilk on võtnud sihikule kaks meest, kes prefektuuri maja taga aktiivselt kätega vehkides teineteisele midagi selgeks teha katsuvad. Leho Laur palub hetkeks vabandust ja tormab toast välja. Mõne aja pärast kuulen koridorist, kuidas mees kolleegidelt binoklit taga ajab. Paari

minuti pärast on platsis talituse uurija Ardo Ranne. Tuleb välja, et kaks meest tänaval on üksusele hästi teada. Küsimusele, kas nad tunnevad kõiki pealinna kurjategijaid, vastab Laur: „Kui teaks kõiki, oleks meie elu lihtne. See teadmine ja tunnetus, kus ja kes kuskil midagi plaanib, tulebki puhtalt kogemuse põhjal. Meie kliendid on seinast seina: paadunud retsidivistid kuni tragöödia läbi elanud pereemad. Sinna vahele jääb palju erineva tausta ja kaliibriga tegijaid, kellel me rohkemal või vähemal määral silma peal hoiame.“ Ja asjadel hoiavad politseinikud silma peal ka aastaid pärast menetlust. Näiteks on meeskond võtnud uuesti menetlusse kaheksa aasta taguse mõrva, mis toona lahendini ei jõudnud. Nüüd on talituse juht veendunud, et selle aasta jooksul jõuab kahtlustatav kohu ette.

MEESKOND

Inimese surmaga lõppenud juhtumi lahendamine on talituse südametöö. Seda ilmestab tõsiasi, et nn mõrvarühm lahendab peagu iga tapmise. „Jah, me võime ise teada, kes tappis, kuid iseasi on seda tõendada. Kohtus vettpidavate tõendite saamine muutub iga aastaga raskemaks,“ tunnistab üksuse juht. Tänapäeval üldjuhul võõras teist võõrast ei tapa. Enamasti on tegemist lühemat või pikemat aega tutvussidemetes olnud inimeste erimeelsustega, mis ühele poolele saatuslikuks saab. Surnukeha leidmise korral hakkab tööle masinavärk, et selgitada, kas inimene on tapetud, hukkunud õnnetuse või enese käe läbi. „Meil tuleb kõik versioonid läbi käia, et teada saada, mis tegelikult juhtus. Kui ilmneb, et kuritegu kui sellist ei ole, ei tähenda, et me pühime käed puhtaks ja asi vask. Ka enesetapu väljaselgitamiseks tuleb teha tööd,“ selgitab Laur.

Kohtusse saadavad kogu paketi Tema rühm on üks vähestest üksustest politseis, kuhu koondub väga suur kuriteoepisoodide ampluaa. „Kui me uurime näiteks tapmist, organiseeritud kuritegeliku grupi kordasaatmisi või mõnda muud meie üksuse pädevuses olevat kriminaalasja ning uurimise vältel ilmneb, et meid esialgu huvitanud juhtumi kõrval on kahtlustatava hingel teisigi raskemaid süütegusid, võtame kogu kupatuse enda talituse menetlusse ja teeme ära kõik toimingud, olgu selleks siis vargused, röövimised või näiteks narkokuriteod.“ Viimase kohta on tuua näide aasta algusest. Uurijad lahendasid mõrva, kui avastasid kahtlusaluse kodust suure koguse amfetamiini. Tõenäoliselt sai tapetud äripartnerile saatuslikuks tüli, mis oli tekkinud narkootikumide müügist saadud raha jagamise pärast. Lisaks tapmisele võeti menetlusse narkokuritegu.

Soome turistid langesid skeemi ohvriks Tapmiste uurimine on pelgalt osa suurest töömahust, millega üksus iga päev rinda pistab. Viimaste aastate suurimaid ülesandeid on olnud takistada organiseeritud kuritegevust ning uu-

Viimaste aastate suurimaid ülesandeid on olnud takistada organiseeritud kuritegevust ning uurida kurjategijad vaeseks. rida kurjategijad vaeseks. Möödunud aastal jõudis seitsmepealine organiseeritud kuritegusid lahendav rühm märkimisväärt tulemusele: kurjategijailt konfiskeeriti üle poole miljoni euro väärtuses vara. Enam kui kolmandiku sellest tõi mahukas menetlus, mis päädis suvel ühe Pirital tegutsenud bordelliäriga seotud isikute kinnipidamisega, kuhu oli kaasatud ka tuntud taksofirmade taksojuhte. Aastas jõuab talituse töö tulemusena kohtu ette kolm-neli suuremat kuritegelikku jõuku. Mullu saatis talitus prokuratuuri 55 kuriteomaterjali, kinni pidasid politseinikud 80 kuriteos kahtlustatavat. Üks organiseeritud kuritegeliku grupeeringu rakukestest jõudis kohtusse mullu kevadel, kui kaks meest ja kolm naist said süüdistuse röövimises. Nüüd elavad nad vähemalt kolm aastat Tallinna vanglas. 2012. aasta sügisest kuni läinud aasta märtsini õnnestus viieliikmelisel pundil tühjendada pealinna saabunud Soome turistide pangakontosid ligi 7000 euro väärtuses. Kõigepealt valiti välja sobiv ohver, ülesvuntsitud naised meelitasid mehe seltskonda ning koos suunduti juba ette teada baari või sauna, mille töötajad olid samuti rööviskeemi värvatud. Lahke turist ostis

esimesed joogid. Kui baaritöötaja nägi kliendi pangakaardi PIN-koodi, andis ta sellest märku noogutusega; kui kood jäi aga ebaselgeks, palus viimane kliendil uuesti tasuda, jättes mulje, et kaart ei toiminud. Et kindlustada suuremat teenistust, palus teenindaja tasuda kauba eest ka krediitkaardiga, selgitades taas, et eelmine kaart ei toiminud. Seega läksid kirja kahe kaardi koodid. Nii kaua, kui osa seltskonnast mehe tähelepanu hajutas, segas üks naistest turisti joogi sisse rahustit. Seda tehti täpsete mõõtude järgi ning ettevaatlikult, et kannatanule terviseprobleeme ei tekiks. Mõne aja pärast oli ohver uimane ning tema kaart tehti tühjaks. Raha käes, sõidutati turist hotelli tagasi. Rahusti, mida kurjategijad kasutasid, tekitab lühiajalist mälukaotust. Sellest piisas, et kustutada ohvri peast möödunud õhtu. „Skeem oli üles ehitatud nii, et kannatanu ei aimaks, et teda on röövitud. Seepärast ei võtnud kurjategijad turistilt muud kui ainult pangakaardiga sularaha. Koju tagasi jõudnud ning seal suure summa kadumist märganud turistid uskusid, et olid raha ise pidutsemisele kulutanud,“ selgitab organiseeritud kuritegude rühma juht Ardo Ranne. „Kolme episoodiga kohtusse jõudnud ning oma karistuse saanud kurjategijate hingel lasub episoode veelgi ning selle tõestamise kallal töötame siiani. Tervest Eestist on skeemiga seotud vähemalt kakskümmend inimest, kes kõik oma kohtupäeva ootavad. Ka nendele viiele lisandub vangis veetmise aastaid,“ lubab Ranne. Helen Uldrich kommunikatsioonibüroo

Leho Laur: kahju, kui meeskond laguneb Paraku ei ole politseinike lahkumine jätnud puutumata ka Leho Lauri meeskonda. Viimaste kuude jooksul on talitusest ära läinud kaheksa inimest. Kuna menetlused on keerulised ja mahukad, võivad tulevikus kohtu ette jõuda asjad alles aasta-paari jooksul. „Palju kõlapinda saanud Pirital tegutsenud bordelliäriga seotud grupi kinnipidamiseni jõudsime poole aasta järjepideva tööga, nii öösel kui ka päeval. Jah, kuigi suur osa meist teeb seda tööd ulmelisest missioonitundest, saab mingil ajal ka tasu väga oluliseks,“ sõnab Laur. „Ma ei mõista kuidagi hukka neid, kes lahkuvad, ent mul on kahju, et suure kogemusega politseinikud leiavad enam motivatsiooni ja väärtustamist mujal.“

ENNETUS

Kummeliteest ja villasokkidest FOTOD: SHUTTERSTOCK

ei piisa

Sihtrühmade ja käitumismustrite erinevused, muutuv keskkond ning raskesti mõõdetav mõju teevad ennetustööst keerulise valdkonna, millest on võimalik läbi murda üksnes teaduspõhise ja pikaaegse koostööga.

olitsei- ja Piirivalveameti ennetustöö eestvedaja Pille Luiga sõnul on ennetustöö väga mitmetahuline valdkond, mille prioriteedid on praegu lähisuhtevägivald, liiklus ning sõltuvusained, sh narkootikumid. Igaüks neist on omakorda keeruline ala, kus olukorra paranemist ja käegakatsutavaid tulemusi kiiresti oodata ei saa.

Ennetustöösse mahutatud summad on kolme aasta jooksul kasvanud kolmekordseks: 72 030 eurost 2010. aastal 318 600 euroni 2013. aastal. See teeb Luiga ja tema meeskonna rõõmsaks, kuid tuleb meeles pidada, et ainult raha ei aita häid tulemusi saavutada. Politseil ei ole võimalik kõiki probleeme üksinda lahendada, seepärast tehakse koostööd paljude

partneritega, sh Maanteeameti, Tervise Arengu Instituudi, Päästeameti, Punase Risti, ministeeriumide ja kohalike omavalitsustega.

Eeskuju välismaalt Üha populaarsemaks on saanud teha ennetustööd teaduslikult. See tähendab, et PPA võtab eeskuju välismais-

ENNETUS

test ennetusprojektidest ja -programmidest, mille mõju on uuringutega tõestatud. Üks säärane on Rootsist pärit väga kriminogeenseile isikuile suunatud projekt KRIS (Criminals' Return Into Society). Selle analoog Eestis on arestimajades jõudu koguv tugiisikuteenus kinnipeetavaile, kes on sinna sattunud narkosüüteo eest või süüteo eest, mis on toime pandud narkojoobes. Projekti idee seisneb selles, et raske narkosõltuvusega inimesele antakse tugiisik, kes veenab teda ravile minema ja aitab tal elu korda seada. „Kuigi projektis on mõni kitsaskoht, on tugiisikute abiga jõudnud Hea Lootuse külla, Viljandi haiglasse või Sillamäe narkorehabilitatsioonikeskusse juba mitu inimest,“ lausub Luiga. Eestis on veel vähe tõenduspõhiseid programme, mida teised riigid (nt Norra, Rootsi, Taani, Inglismaa ja teised) on kasutanud juba aastaid. Sellised programmid on kõige paremate tulemustega, kuna nende mõju on uuritud erinevate pikaaegsete eksperimentaaluuringutega. Korraliku uuringu tegemine tähendab terve inimpõlvkonna pikkust tööd, kus inimeste käitumist ja valikuid jälgitakse alates lapsepõlvest kuni täiskasvanueani. „Eesti on veel niivõrd noor, et säärane töö pole olnud võimalik aja- ja rahapuuduse tõttu,“ ütleb Luiga. Sisseostetud tõenduspõhised programmid on ühest küljest kallid, aga teisest küljest hoiavad need kokku oma riigi uuringutele kuluvat raha, sest programmi tõhusust ei pea enam tõestama. „Teadmine, et ennetustöös kasutatavad meetodid on õiged, annab kindlustunnet, et tegeleme mitte ainult õige teemaga, vaid ka sobival ja tulemusi andval viisil. Seeläbi väärib mõte osta tõenduspõhiseid programme tulevikus Eestisse rohkem igati kaalumist.“

Võitlus sõltuvusainetega Üks PPA ennetustöö prioriteete on sõltuvust tekitavad ained, nagu narkootikumid ja alkohol, millel on tugev seos mitme sotsiaalse probleemiga. Keskmiselt on iga narkomaan toime pannud kümme kuritegu, enamik neist on varavastased. Alkohol on samaaegu tihti perevägivalla ja liiklusõnnetuste pääs-

tik. „Kui me räägime tugevas sõltuvuses inimestest, siis kõneleme paraku juba väga tõsistest probleemidest. Siin ei aita ennetustöö, need inimesed vajavad ravi täpselt nagu kopsupõletiku puhul, kus ei piisa enam kummeliteest ja villastest sokkidest, vaid vaja on tugevaid antibiootikume,“ tõdeb Luiga. Esimese taseme ennetustöö eesmärk on tegelda sellega, et alaealised ei tunneks varakult huvi sõltuvusainete vastu ega hakkaks neid üldse kasutama. Samas on töö sõltuvusainete valdkonnas noortega palju keerulisem, kui arvata võiks. Politsei ennetusuuringu esialgsed tulemused näitavad, et noorte teadlikkus sõltuvusainete tarvitamisega kaasnevatest ohtudest on väga suur, nende hoiakud narkootikumide lubatavuse suhtes alaealistele on keelavad, kuid ometi on tarbimiskäitumine Euroopa keskmisest kõrgem. „Selle valguses tuleb meil noor-

Tugevas sõltuvuses inimesed vajavad ravi täpselt nagu kopsupõletiku puhul, kus ei piisa enam kummeliteest ja villastest sokkidest, vaid vaja on tugevaid antibiootikume. tele mõeldud sõltuvusainetöö ümber mõtestada,“ leiab Luiga. Tõenäoliselt on õige tee teadlikkuse suurendamise asemel kujundada hoiakuid ja sotsiaalseid oskusi. Üks katse ses valdkonnas on paljude koostööpartneritega tehtav projekt „Kaitse end ja aita teist“ (KEAT). Politsei roll on korraldada 6. klassides sõltuvusaineteteemalisi koolitusi, kus põhirõhk on astuda vastu sotsiaalsele survele ja öelda ei. Hea ennetustöö on politseis mõeldav üksnes hea koostööga prefektuuride ennetusteenistustega ja arusaava suhtumisega ennetustöö olulisusesse kuni jaoskonna tasandini välja. Seepärast tänab Luiga kõiki ennetustöösse panustajaid, kes on kas põhitööna või põhitöö kõrvalt leidnud aega ennetustööd teha.

Seos sotsiaalsete normidega „See, et noored hakkavad mõtlema sõltuvusainetega seotud ohtude üle, on esimene signaal sellest, et ennetusloengus kuuldu võib hiljem mõjutada hoiakuid,“ ütleb Tallinna Ülikooli kommunikatsiooni instituudi uuringuekspert, üle kahekümne aasta EMORis töötanud Esta Kaal. Kuigi räägime indiviidide käitumisest, ei käitu inimesed kunagi vaakumis, vaid kellegagi koos. Käitumise kujunemine on alati seotud sotsiaalsete normidega. „Peaksime mõtlema, kuidas saame neid norme muuta, et normaalne ei oleks kihutada või purjus ujuma minna. Halbu asju tehakse alati mingisugusest vajadusest lähtuvalt. Ennetusspetsialistide ülesanne on asendada vajadus ja rahuldada see paremate ning turvaliste asjadega,“ selgitab Kaal. Viimased uuringud kinnitavad, et senine ennetustöö on viinud inimeste teadlikkuse tasemeni, millest edasine kasv toimub väga aeglaselt. Seetõttu on oluline viia kommunikatsiooni sisu teadmiste jagamiselt rohkem hoiakute kujundamisele ja õigeid käitumisviise toetava keskkonna loomisele. Esta Kaal peab PPA teaduspõhist käsitlust õigeks. Inimeste käitumise ning hoiakute mõõtmine on keeruline ja pikk protsess ning seetõttu tuleks kasutada rahvusvahelist kogemust ja regulaarselt seirata ennetustöö mõju elanikkonna, sh riskirühmade mõttemaailmale. Ennetustöö eesmärkide puhul räägitakse kolmest tasemest: teadlikkuse lisamisest, hoiakute muutmisest ning alles siis käitumise mõjutamisest. Inimeste käitumist on võimalik muuta ainult pikaajalise tööga. „Tavaliselt räägime viie või isegi kümne aasta perspektiivist. Loota, et ühekordne kampaania suudab seda teha, on väga ennatlik,“ lausub Kaal.

Võtmeks on erinevad käsitlusnurgad Ta rõhutab, et igas valdkonnas, kus ennetustööd tehakse, peab tõhususe ja mõju mõõtmisel arvestama valdkonna spetsiifikat. Ennetuskampaaniate puhul on tähtis leida need käitumise indikaatorid, mida saab ennetuskampaaniaga mõjutada ja mida annaks ka inimeste käest küsides mõõta. Samuti

ENNETUS

Käitumise kujunemine on seotud sotsiaalsete normidega. Seetõttu pöörab ka politsei ennetustöös tähelepanu sotsiaalsele survele vastu astumisele ja meelemürkidele ei ütlemisele.

tuleb arvestada, et kui inimeste teadlikkuse tase sellest, kuidas peab käituma, on juba kõrge, siis võivad nende vastused oma käitumise kohta olla kallutatud n-ö õigete vastuste suunas. „Seetõttu peavad uurijad olema nutikad ning kasutama kaudseid küsimusi ning kindlasti kõrvutama küsitlusuuringu andmeid rikkumiste ja õnnetusjuhtumite statistika trendidega,“ lisab Kaal ja toob näiteks Päästeameti, kellele ta on välja töötanud ennetustöö mõju hindamise süsteemi. Tähtis on olla kursis sihtrühma käitumismustritega. Päästeamet korraldab elanikkonna esinduslike uuringute kõrval ka kvalitatiivseid uuringuid, et paremini mõista sihtrühmade käitumist. Lisaks katsetatakse kampaaniamaterjale sihtrühmas, enne kui neid meedias

Inimeste käitumist on võimalik muuta ainult pikaajalise tööga. Loota, et ühekordne kampaania suudab seda teha, on väga ennatlik. kasutatakse. „Ideaalolukorras peaks eri sihtrühmadele lähenema erinevate sõnumite ja visuaalsete elementidega. Näiteks kõnetavad venelasi ja eestlasi kultuuritausta tõttu hoopis erinevad sõnumid ning noori ja vanu ei peaks samasse rühma panema,“ räägib Kaal. Ennetustöö kannab vilja, kui ennetavad tegevused on koondatud tervikuks

ning mõeldakse sellele, kuidas pilt inimese seisukohast välja paistab. „Inimesele ei ole tähtis, mis riigiasutus on ennetuskampaania autor, vaid et sõnum kõnetaks teda.“ Luiga ja Kaal on ühel nõul, et Eestis ennetustööd tegevate asutuste koostöö võiks veelgi tihedam olla. „Praegu on tunda erinevate valdkondade vahel palli loopimist teemal, kes vastutab tegelikult probleemi eest,“ arvab Luiga. „Selle asemel peaks iga asutus otsustama, mida ta ise saab ära teha. Säärane käsitlus annaks kindlasti paremaid tulemusi kui ainult ühe asutuse vastutama panemine ühiskonna suurte murede eest.“ Päivi Tirkkonen kommunikatsioonibüroo

PIIR

FOTO: TANELMEOS, DELFI/EESTI AJALEHED

Piiritu piir Kordoni juhtimispunkti valvepuldi summeri heli juhib operaatori tähelepanu kordonist 12 kilomeetri kaugusel asuvale piirilõigule. Seda valvav varjatud andur on saatnud signaali kahtlase tegevuse kohta.

ipptehnoloogiline infrapunaandur, mis töötleb andmeid keerulise algoritmi järgi, võrreldes objekti liikumise parameetreid ja soojuskaamerast saadud kujutist, tuvastab 99% täpsusega, et tegemist on inimesega. Operaator vaatab tähelepanelikult tema ees olevaid ekraane – ta ei näi olevat üllatunud. Piirilõik on piirivalvuritele tuttav, sest eelmisel suvel ületati piir seal mitu korda ebaseaduslikult. Ka hiljutisel piiriesindajate kohtumisel räägiti võimalusest, et selles lõigus võidakse plaanida ebaseaduslikku piiriületust. Kriminaalpolitsei kahtlustab illegaalide üle piiri toimetamist. Viis sekundit pärast häiret jõuavad anduri kõrglahutuslikud fotod operaatori ekraanile. Enam ei ole vähimatki kahtlust, et rühm inimesi suundub naaberriigist Eestisse. Anduri töö on

tehtud – inimesed on tema valvealast väljunud ning ta kaob märkamatult oma tavapärasesse varjekohta. Operaator edastab koodsõna operatsiooni alustamiseks.

Lihtne juhtimisahel Samal ajal tõuseb vaikse surinaga kordoni kõrvalt õhku mehitamata lennuvahend (UAV) ja võtab suuna piirilõigule. Tema soojuskaamerad näevad mitme kilomeetri kaugusele tungides läbi järjest tihenevast hämarusest ja udust. Operaator pöörab tähelepanu kõrvalasuvale ekraanile, mis näitab plinkides kõigi patrullide asukohti. Eri värvid näitavad erinevate valdkondade ressurssi. Iga patrulli kõrval on nimekiri tema kasutuses olevatest vahenditest. Koostöös korrakaitse- ja

kriminaalpolitseiga on kõik võimalikud stsenaariumid läbi töötatud. Juhtimisahel on lihtne ning selge. Piirilõigu lähedal asuvate teede sulgemiseks läheb kordonil tarvis abijõude. Ühe nupuvajutusega edastatakse juhtivkordonile kood tegevuste ülevõtmiseks. Nad on valmis – juhtivkordoni kuvaritel on olnud sündmusahela algusest samasugune info. Patrullide asukohti tähistavad täpikesed ärkavad ekraanidel ellu ja lähevad ettemääratud kohtadele. Sõitu alustab ka lähim kiirabi, sest ilm on külm ning piiriületajad võivad vajada kiiret abi. Arvuti on lõpetanud maastiku ja ilmaolude analüüsi sündmuskohal ning pakub rühma võimaliku sihtkoha variandid. Ületoimetajate valitud piiriületuse koht on kõrvaline, kuid praegustes ilmaoludes peaaegu läbimatu. Piiriületuse kohast teeni jõudmine oleks raske ülesanne isegi treenitud piirivalvuritele.

Kursilt kaldunud UAV on jõudnud piirilõigule. Pilt, mis operaatorile avaneb, ei ole julgustav. Piiri ületanud rühm on eksinud oma

PIIR

PPA hakkab kasutama piiri valvamiseks UAVsid. Praegu katsetatakse erinevaid mudeleid.

Valmimas on piirivalvamise visioonidokument Uued tehnolahendused ja avatud mõtteviis mängivad pearolli ka piirivalvamise pikaajalise strateegilise vaate koostamisel, mis kirjeldab, kuidas valvatakse piiri 10–15 aasta pärast. Kui me teame, kuhu liigume, oskame valida parima tee kohalejõudmiseks. Visioonidokument valmib sel sügisel.

langetab järgmise otsuse. Rahvusliku koordinatsioonikeskuse (NCC) arvutiekraanile ilmub hoiatus, mis teatab vajadusest kaasata keskselt hallatavad ressursid. NCC operaator on jälginud Tallinnas asuvast keskusest tervet sündmuste kulgu. Juhtide nutiseadmetes piiksatavad teavitused, kust nad saavad olukorrast ülevaate. Saadetud lingi kaudu võtavad nad ühenduse NCC videoserveriga, mis edastab sündmuskohalt reaalajas pilti. Otsus on tehtud. Lennusalga angaaris süttivad tuled. 15 minuti pärast on kopter õhus ja võtab suuna sündmuskohale.

UAV on jõudnud piirilõigule. Pilt, mis operaatorile avaneb, ei ole julgustav. teelt ja asub piirist ühe kilomeetri kaugusel soisel metsaga kaetud alal. Nad ei liigu. Sündmuskohale kihutavad patrullid jälgivad sõidukitesse paigutatud ekraanidelt drooni edastatud pilti. Arvutisüsteem valib sündmuskohale parima ligipääsutee, kuid viimased paarsada meetrit tuleb minna jalgsi. Piirivalvurid võtavad pakiruumist kerged kokkupandavad kanderaamid ning alustavad soist pinnast trotsides teed sündmuskohani. Neile näitab suunda ilmastikukindel nutiseade ja kaardiserver pakub viimase satelliidi pildi järgi sobilikke metsaradu. Piirivalvurite pea kohal on kuulda UAVi mootori vaikset surinat. Kordoni operaator näeb nüüd UAVi pildilt nii piiri ületanud isikuid kui ka sündmuskohale lähenevat patrulli. Ta hindab veel kord ilmastiku- ja maastikuolusid ning patrullilt saadud infot ja

Varjamine pole enam oluline Läbides viimaseid meetreid soist pinnast, jõuavad patrullid sündmuskohale. Keharaskusele järele andnud jää ja muda supis istub viis läbikülmunud inimkuju. Nad ei püüa ennast varjata. See pole enam oluline. Vaenulik maastik ja ilm on teinud oma töö. Nad soovivad, et neid leitaks. Nad karjuvad appi. Patrull teeb turvakontrolli ning hindab piiriületajate terviseseisundit. Vaikse klõpsatusega sulguvad piiriületajate kätel elektroonilist käekella meenutavad seadmed. Kõigi operaatorite ekraanidel hakkab vilkuma viis tulukest, mis näitavad piiriületajate täpset asukohta ja terviseseisundit. Inimestelt võetakse sõrmejäljed, mis saadetakse kordonisse. Mõne hetkega saabub vastus ELi andmebaasist: kaks isikut on varem ebaseaduslikul piiriületuskatsel kinni peetud Ukraina ja Poola piiril. Lisaandmetes on kirjas nende päritolumaa ja keeled, mida nad valdavad. Vastava keele tõlgile läheb teele automaatne sõnum. Drooni juhtiv operaator tagab perimeetri turvalisuse, kuid peale patrulli ja piiriületajate pole sündmuskoha läheduses teisi inimesi näha. Peagi

saabuva kopteri jaoks viiakse abivajajad lähedalasuvale lagendikule. Raadiovestlust pole vaja, sest patrullijuhi nutiseade näitab helikopteri piloodile reaalajas abivajajate täpset asukohta. Kõige kriitilisemas seisus piiriületajad viiakse helikopteriga haiglasse. 20 minutit pärast operatsiooni lõppu ilmub piirivalvejuhi nutiseadme ekraanile sündmuste kokkuvõte. Ta teab täpselt, mis juhtus ja kui palju ressursse kasutati. 2000 km eemal, Varssavis asuvas FRONTEXi juhtimiskeskuses lõpetab valves olev piirivalvur Eestis aset leidnud intsidendi jälgimise EUROSURi süsteemi kaudu ning keskendub nüüd satelliidipildile, mis näitab Itaalia rannikule lähenevat sisserändajatest koormatud paati. Ta ei pea ELi idapiiril juhtunu pärast muretsema, sest olukord on kontrolli all.

Tulevik on täna Kas eelkirjeldatud lugu on ulme? Ei. Mitu kirjeldatud tehnovahendit on juba olemas ja kasutuses. Järjest suuremat osa Euroopa välispiirist valvatakse tehniliste vahenditega. Nii on see ka Eesti mere- ja idapiiril. Kõigile on selge, et sündmuskohalt reaalajas edastatud videopilt aitab teha kiiremaid ning paremaid otsuseid. Seepärast oleme meiegi arvestanud UAVide soetamist. Tuleviku piirivalvur erineb märgatavalt iganenud kuvandist koeraga piiril jalutavast ametnikust. Ta peab oskama juhtida mehitamata lennu-, sõidu- või ujuvvahendit ning mõistma uusi tehnovahendeid ja taktikaid, mis eeldavad iga inimese panust. Tulevik on juba kohal. Tulevik on täna. Indrek Jõgi piirivalveosakonna arendusbüroo juhtivpiiriametnik

EESTI KEEL

Kantseliit nagu tselluliit

Tänapäeva kirjaoskus ei piirdu ammu enam üksnes õigekeelsusega selle kitsamas mõttes. Keelekorralduses on loobutud andmast valmis vastuseid, keeletarvitajat julgustatakse ise valima suhtlusolukorrale sobiv keel.

ee eeldab aga igaühelt vahetegemist: mis sobib omavahelisse suhtlusse ja kõnekeelde, ei sobi alati ametlikku ja avalikku registrisse, mida peab ametnik järgima oma töös. Tuleb mõista, et kantseliit ehk silmatorkavalt paberlik keelepruuk ei ole mitte erialakeel, mis on üldkeele osa, vaid erialasläng, madalam keelekihistus, mis sobib omavahelises suhtluses.

Milliseid tarindeid vältida? Kantseliiti tunneb ennekõike sõnavarast, aga selle juured on ka mitmesugustes tarindites ehk konstruktsioonides, mis teevad teksti tarbetult keerukaks ning raskesti haaratavaks, nt poolt-konstruktsioon, maks- ja mas-tarind. Tihti on need tarindid võõrmõjulised. Näiteks tuleneb poolt-

konstruktsioon indoeuroopa keeltest, kus sõnajärge muutes ei tee enam vahet alusel ja sihitisel: a man made a cake ei tähenda sama, mis the cake made a man. Eesti keeles saab aga sihitist ja alust selgesti eristada sõltumata sõnajärjest: mees küpsetas koogi ja koogi küpsetas mees. Indoeuroopa keeltes tuleb sõnajärge muutes kasutada passiivi: the cake was made

EESTI KEEL

Kantseliitlikke väljendeid on kahte sorti: jäänukid nõukogude ajast ja uuema aja sõnad. by a man. Nagu öeldud, eesti keeles seda vaja pole. Enamasti võib pooltsõna lausest lihtsalt välja jätta: Seda, et inimeste mure meie igapäevase liiklusohutuse üle on suur igas Eesti nurgas, näitas ilmekalt mullu liiklusliini poolt lahendatud teadete hulk. Parem: Seda, et inimeste mure meie igapäevase liiklusohutuse üle on suur igas Eesti nurgas, näitas ilmekalt mullu liiklusliini lahendatud teadete hulk. Jutuks võetud maks-tarindit on hea kasutada siis, kui et-kõrvallaused kipuvad kuhjuma: Mees lahkus ruumist, et väljendada sellega, et ta on otsuse vastu. Parem: Mees lahkus ruumist väljendamaks sellega, et ta on otsuse vastu. Teiselt poolt jätab ohtralt kasutatud maks-vorm tekstist kenitleva mulje. Parem on sellega piiri pidada. Näiteks järgmises lauses maks-vormi järele vajadust ei ole: Baumi sõnul ongi konverents mõeldud eelkõige selleks, et tõsta nii lapsevanemate kui kõigi teiste infotehnoloogia seadmete kasutajate ohutusalast teadlikkust, vähendamaks võimalikke ettetulevaid kahjusid. Nimetatud on kaks asja, milleks konverents on mõeldud: et suurendada teadlikkust ja vähendada kahjusid. Parem: Baumi sõnul ongi konverents mõeldud eelkõige selleks, et suurendada nii lapsevanemate kui ka kõigi teiste infotehnoloogiaseadmete kasutajate ohutusteadlikkust ja vähendada võimalikke kahjusid. Võõrmõjudes kipub ähmastuma mas-tarindi ülesanne. Eesti keeles väljendatakse mas-vormiga järkjärgulist protsessi, muutumist: Eesti külad on hääbumas. Seda võib kasutada ka juhul, kui on tarvis väljendada samaaegset tegevust: olin just kodust välja astumas, kui saabusid ootamatud külalised. Muudel juhtudel on mõistlik kasutada lihtsamaid ajavorme: Rahvusvahelise Merepääste Föderatsiooni esindajad olid konverentsikülalistele rääkimas oma tegevustest ja eesmärkidest, aga ka masspäästest ja koolituskogemustest > Rahvusvahelise

Merepääste Föderatsiooni esindajad rääkisid konverentsikülalistele oma tegevustest ja eesmärkidest ~ .. käisid rääkimas oma tegevustest ja eesmärkidest.

Määrsõna vorm Tarbetute vormide esirinnas on ltmäärsõnad, millega kiputakse liialdama. lt on tavaline määrsõna tunnus, mille abil saab teistest sõnaliikidest (tavaliselt omadussõnast) määrsõnu moodustada: sõnast kiire saame kiirelt, sõnast aeglane saab aeglaselt. Tarbetuks muutub lt-määrsõna siis, kui on olemas sama tähenduse ja sama tüvega lühem määrsõna. Pole vaja teha sõnast kohe omadussõna kohene, millest omakorda moodustada määrsõna koheselt. Lisandub neli tähte, mis ei anna sõna tähendusele midagi juurde, kuid teeb teksti pikemaks.

Kantseliit ei ole mitte erialakeel, vaid erialasläng. Parem on eelistada alati lühemaid vorme: Ohu tõrjumiseks otsustati päästjate abiga koheselt > kohe korteriuks maha murda. Kindlasti peab pikivahet hoidma, et jõuaks takistuse või ohu korral õigeaegselt > õigel ajal pidurdada. Vahel on kasutatav lt-määrsõna lihtsalt kantseliitlik. Näiteks mida tähendab jooksvalt? Kes jookseb? ÕS ütleb: jooksvalt – paberl ‘pidevalt, jooksvas töös v tegevuses’. Enne järvele minekut viige end kurssi kehtivate piirangutega, kus kulgeb riigipiir, ning tutvuge jooksvalt > pidevalt politsei kodulehel jääoludega.

Sõnavara Kantseliitlikke väljendeid on kahte sorti: mõni on juba väga vana, jäänuk nõukogude ajast, mil eesti (ameti)keelt mõjutas tugevalt vene keel. Olgu toodud veidi igikestvat kantseliiti: antud küsimuses tuleb kujundada seisukoht; kriipsutati alla koostöö tähtsust; seadusesse viidi sisse muudatused; seadus tuleb ümber muuta. Teised on uuema aja sõnad, mis peegeldavadki praegusaega. Mõni neist

kaob iseenesest ja peale tulevad uuemad, veel moodsamad. Siin on nii tarbetuid võõrsõnu kui ka otsetõlkelisi väljendeid. Koolitustel antakse edasi nii teiste riikide head praktikat kui ka teoreetilisi teadmisi, kuidas elamupiirkondade või avaliku ruumi läbi mõeldud planeerimisega turvalisust suurendada. Inglise best practice on eesti keeles hea tava või ka kogemused, oskused. Turvataktika asjatundjad Toomas Malva ja Jaak Kiviste räägivad lähemalt turvataktika juhtumitest ning annavad nõu, kuidas tulla õhtu lõpuks tervena koju. Viimase aja suurmood on kasutada inglisemõjulist väljendit päeva lõpuks, selle modifikatsioon õhtu lõpuks on siin lauses tarbetu: .. kuidas tulla tervena koju. Üritust modereerib tehnoloogiaajakirjanik ning „Digitunni“ saatejuht Mart Parve. Üritusi saab endiselt juhtida; modereerima tähendab, muide, esmajoones ‘mõõdukamaks tegema, aeglustama, mahendama’. Kella 14.20 seisuga oli reostus levinud ribakujuliselt, orienteeruvalt 200 meetri laiusel ja kilomeetri pikkusel alal. Õige on orienteerivalt, aga soovitan kasutada lühemat sõna umbes või ligi, umbkaudu. Egle Pullerits keeletoimetaja

Keelenõu  Kirjakeele normi allikas on endiselt õigekeelsussõnaraamatu uusim väljaanne, „Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2013”, kus on ohtralt soovitusi kantseliidi vältimiseks (http://www. eki.ee/dict/qs/; vt märgend PABERL).  ÕSiga on kooskõlas muudki keelekorraldusvahendid, olgu nimetatud peamine, „Eesti keele käsiraamat” (2007; http://www.eki.ee/books/ekk09/).  Pidevat keelenõu saab Eesti Keele Instituudi keelenõuandest, kus on palju viiteid vajalikele keeleallikatele: http://keeleabi.eki.ee.  Värskeim ametnikule vajalik keelekogu on „Ametniku soovitussõnastik”: http://www.eki.ee/dict/ametnik.  Kirjakeele normi muutmist otsustab Emakeele Seltsi keeletoimkond, kelle kodulehel saab lugeda ka tehtud otsuseid: http://www.emakeeleselts. ee/keeletoimkond.htm.

DOKUMENDIHALDUS

Dokumendihaldus on täppisteadus Politsei- ja Piirivalveametis registreeritakse aastas umbes 500 000 dokumenti. Kui ühe aasta jagu dokumente paberile printida, kõrguks virn ligi kümnekordse maja katuseni.

ui mõnikord tundub, et dokumentide loetelu, Delta ja dokumendihalduskord muudavad elu märksa keerulisemaks ning justkui segavad töö tegemist, siis tänu täpsele ja hästi organiseeritud dokumendihaldusele ei tule kellelgi ühtki

FOTO: REELIKA RIIMAND

Dokumendihaldurid Teel Kurm ja Sirje Laid (ülemises reas vasakult) ning Ülle Maal ja Merle Vaab (alumises reas vasakult) piiluvad läbi dokumendikappide.

DOKUMENDIHALDUS

dokumenti nii kõrgest kuhjast otsima minna. „Dokumendihalduri töö on väga vastutusrikas. Võrdleksin seda täppisteadusega, kuna väikese eksimuse või teadmatuse tõttu dokumendi menetlusse saatmata jätmine võib viia päris raskete tagajärgedeni,” kirjeldab dokumendihaldusbüroo juhataja Krista Potsepp. Seepärast peavad dokumendihaldurid hästi tundma kogu asutust, kõiki põhimäärusi ja valdkonna regulatsioone. „Kui meile tuleb näiteks vastulause liiklustrahvile, peame teadma, et tegemist ei ole tavalise selgitustaotluse, vaid vastulausega, millele tuleb määrata teistsugune täitmise tähtaeg,“ toob ta näite. Dokumendihaldurite teadlikkus

Me oleme kõik kriisid üle elanud tänu sellele, et meil on niivõrd tublid dokumendihaldurid. Inimeste valmisolek tulla tööle kellaajast või päevast olenemata on imetlusväärne. andmekaitse valdkonnast peab samuti tasemel olema, kuna suur osa dokumentidest on juurdepääsupiiranguga. Neile tuleb märkida juurdepääsupiirang, mis määrab, kas seda avalikus dokumendiregistris kuvatakse. Välja läinud kirjade puhul tehakse päev hiljem järelkontroll juhuks, kui ametnik või dokumendihaldur on juurdepääsupiirangut määrates kogemata eksinud.

Kaks põhiküsimust Küsimused, millega dokumendihaldurite poole tavaliselt pöördutakse, jagunevad laias laastus kaheks: vormistusküsimused ehk kellele dokument saata, kellel on õigus seda allkirjastada, kellega tuleks see kooskõlastada, ning Delta kasutamist käsitlevad küsimused. Kõige paremini tunnevad Deltat menetlejad, kes teevad sellega tööd iga päev. Hätta jäävad Delta kasutamisega pigem administratsiooni töötajad. „Kui küsisime meie töötaja-

te rahulolu dokumendihaldusega, tuli meile üllatusena, et kõik ei teagi, kes on tema osakonna, büroo või talituse dokumendihaldur,“ ütleb Krista ja lisab, et seda infot saab vaadata siseveebist dokumendihalduse leheküljelt. Dokumendihaldurid jälgivad meie asutuse üldmeilidele tulevaid e-kirju, registreerivad need Deltas ja saadavad õigele adressaadile. PPAs on kasutusel viis ametlikku meiliaadressi, millele saabub ööpäevas umbes 700 sisult väga erinevat dokumenti: süüteoteateid ja vihjeid, pankade ja kindlustusseltside päringuid, isikute avaldusi, teabenõudeid, selgitustaotlusi ja märgukirju. Harvad pole juhud, kui sinna tuleb üsna kummalise sisuga pöördumisi. Krista toob näite, et hiljuti saatis üks turist üldmeili aadressile soovi PPAs ööbimist broneerida. Üldmeilile on kirjutanud ka mures kodanik, kes oli unustanud oma Facebooki parooli ning palus seda uuendada. Ka sellistele kirjadele vastatakse ja antakse nõu, kuhu tegelikult pöörduda tuleks.

Uus Delta Delta probleemide tõttu on PPA dokumendihalduse terviklikkus saanud suure löögi. Delta krahhid on dokumendihaldureid karastanud ning bürool on kokku lepitud kriisikava, kuidas toimida siis, kui Delta ei tööta. Tõrgete ajal registreerivad dokumendihaldurid dokumente postitöö tabelis. „Võrdleksin Delta kriise tulekahjuga, sest dokumendihaldus on organisatsiooni vereringe ja selle seiskudes on halvatud terve asutuse töö,“ on dokumendihaldusbüroo juhataja konkreetne. Selle aasta algusest võeti kasutusele uus Delta, milles varasemaid dokumente pole. See otsus tuli büroole ootamatult. „Olime täiesti uudses olukorras, istusime tüdrukutega maha, vaatasime üksteisele otsa ja mõtlesime, mis nüüd edasi saab,“ kirjeldab Krista. Paari päevaga tehti põhjalik ettevalmistustöö ning mõeldi läbi kõik detailid, mida teha, et uue Delta kasutusele võtmine õnnestuks. Ühtki tagasilööki ei tulnud ja kõik läks sujuvalt, praeguseks on kasutajad harjunud ning teevad vanal ja uuel süsteemil hästi vahet. Krista sõnul ei ole pingelises olukorras ainult dokumendihaldurid need, kes peavad otsima alternatiivla-

hendusi ja olemasolevate vahenditega dokumendihaldust tagama, sest Delta mõjutab kõigi PPA inimeste tööd. „Me oleme kõik kriisid üle elanud tänu sellele, et meil on niivõrd tublid dokumendihaldurid. Inimeste valmisolek tulla tööle varahommikul, õhtul või nädalavahetusel dokumente registreerima ning muretseda, kuidas olukorda lahendada, on imetlusväärne,“ kiidab ta oma büroo töötajaid.

Protsessid lihtsamaks Rahuloluküsitlusest selgus, et töötajate jaoks on probleemiks Deltast meili teel saadetud teavitused korralduse või käskkirja kinnitamise kohta. „Siseakti koostaja peab hindama, kellele dokument teadmiseks saata, dokumendihaldur ise seda ei otsusta ja veel vähem teeb seda Delta. Seetõttu panen kõigile käskkirjade ja korralduste koostajaile südamele, et nad hästi läbi mõtleksid, keda dokument puudutab ja keda mitte,“ ütleb Krista. Kui käskkirja koostaja kirjutab, et arestimaja tööjuhend tuleb teatavaks teha kõigile PPA töötajaile, siis seda dokumendihaldusbüroo ka teeb. Dokumendihaldusbüroo ootab kõigilt kaasamõtlemist, milliste tööprotsesside lihtsustamisel saab dokumendihaldus nõu anda. „Üks dokumendihaldusbüroo ülesandeid on põhivaldkondi toetada. Oleme aruteludeks valmis, kuidas midagi muuta, kuna Delta võimaldab protsesse lihtsamaks teha küll,“ julgustab Krista. „Näiteks töötame praegu koostöös korrakaitsepolitsei osakonnaga välja erimeetmete tööprotsessi Deltas. Varem on sisekontrolliga koostöös tehtud kõrvaltegevusest teavitamise vorm või personalibürooga prillide hüvitamise taotlus. Julgen väita, et dokumendihalduse taha ei jää küll mitte ükski asi.“ Kaie Roop kommunikatsioonibüroo

 Dokumendihaldusbüroos töötab terves Eestis 103 inimest.  Ühes kuus registreerivad dokumendihaldurid keskmiselt 38 000 dokumenti.  Üldmeilidele saadetakse ööpäevas umbes 700 kirja.  Rahulolu dokumendi- haldusbürooga PPAs on 91%.

HOBI Chorus Menticum Estivali festivalil Rootsis

Laul teeb

rinna rõõmsaks! FOTOD: ERAKOGU

„Mu kukk on surnd, mu kukk on surnd,“ kõlab Tartu politseimaja saalist üpriski depressiivsele värsile sepistatud, kuid siiski reibas viisijupp.

i, siin ei teeni leiba tapamaja tegus kollektiiv, vaid ravib laulupisikut Lõuna prefektuuri segakoor Chorus Menticum, mis alustas häälepaelte treeninguid juba 2010. aastal, kui seltskond lauluhuvilisi ühistegevuseks ning seltsielu elavdamiseks väljundit otsis. Politseivormi kandjate ja seni vaid kodus duši all lauljate koondamine kujunes ettevõtmiseks, millest praegu keegi enam lahti öelda ei taha. Seda enam, et ühisele lauluperele saadi etteotsa särtsakas dirigent Kalev Lindal, kes on juhendanud lugematul arvul erinevaid koore, olnud hulga kohalike laulupidude ässitaja ning muidu kultuurivaldkonna tuline aktivist.

Algus võttis põlved nõrgaks Esimene kokkusaamine kõigi laulda soovijate ja nimeka dirigendi vahel pani nii mõnegi naise seelikusaba värisema ja lõi meestel põlved nõrgaks. Klaveri taha istunud Kalev Lindal välgutas kavalalt naerusuud ning teatas, et tema tahab nüüd ja kohe kõik lauljad üksipulgi üle kuulata. „Jumaluke, ma laulsin viimati viiendas klassis,” teatas üks lauluhuviline arglikult. „Hirmutame dirigendi veel niimoodi ära, kui ühekaupa talle laulu jorutame,” rääkis teine. Hoolimata eelaimustest uskus dirigent aga ise pärast mitmekümne laulusuu kuulamist, et „võib isegi täitsa asja saada”.

Et värsked kooriliikmed niisama eesmärgitult n-ö kuivas trennis käima ei peaks, pandi graafikusse plaan astuda juba mõne kuu möödudes üles politsei ja piirivalve aastapäevapeol. Algas laulutöö sipelgausinusel. Kord nädalas koguneti ikka ja jälle tegema hääleharjutusi ning tutvuma repertuaariga, mida dirigent agaralt lauluhuvilistele ette söötis. Mõne proovi pärast võis lootusrikkalt tõdeda, et ka politseimundrites suudetakse Euroopa kultuuriruumis tuntud helistikes laulda.

Välisesinemised Üheks Chorus Menticumi silmapaistvamaks esinemiseks võib pidada mullu

HOBI

Mõne proovi möödudes võis lootusrikkalt tõdeda, et ka politseimundrites suudetakse Euroopa kultuuriruumis tuntud helistikes laulda. veebruaris ettevõetud teekonda Rootsi, kus osaleti rootsieestlaste Eesti Vabariigi aastapäevaüritustel. Rootsis ootas politseilauljaid pidulik galaüritus, millega rootsieestlased tähistasid nii vabariigi sünnipäeva kui ka 30 aasta möödumist esimesest festivalist Estival. Sealses kohalikus Musikaliska kontserdisaalis tehti suurejooneline kooride ühisetteaste, kuhu lauljaid oli koondatud igast Euroopa otsast. Nüüdseks on umbes 30-liikmeline segakoor esinenud peagu kõigil prefektuuri suurematel ühisüritustel, laulupidudel ning konverentsidel nii siin kui ka teisel pool riigipiiri. Suuremat lisaväärtust lauluharjutuste ja etteastete kõrval pakub politseinikele aga seltskond, kellega ühise meeskonnana sootuks teist laadi eesmärgi kallal tegutsetakse, kui seda on igapäevane politseitöö.

Politseikoor aKORD Samasuguse laulupisikuga on lõunaeestlaste kõrval nakatunud ka Põhja-Eesti sinimundrid, kes kannavad segakoorina ühisnimetajat aKORD. Tänavu oma viiendat aastapäeva tähistava politseikoori dirigent on Rahvusmeeskoori laulja Mareks Lobe, kes juhendab veel Sakala meeskoori ja mitmeid teisi kollektiive. Segakoori aKORD nimesaamise lugu on huvitav. Esiteks kuulutati nime leidmiseks välja konkurss. Pakkumisi saabus mitukümmend, võitjale oli välja pandud ka auhind – laul segakoorilt. Ja ennäe imet, konkursi võitis dirigent ise. Koor esitab oma dirigendile lugusid iga nädal, võta siis nüüd kinni, kas tegemist on koori jätkuva tänuavaldusega Mareksile nime eest või tegeldakse pigem ikka enda hobiga. Nimi aKORD sai

Segakoor aKORD tähistab tänavu viiendat aastapäeva. Chorus Menticumi esimene esinemine Põlvas

Põhja-Eesti mundrikandjate segakoor aKORD punklaulupeol

enam poolehoidu, kuna sisaldab osalt nii muusikaterminit kui ka politseiasutuse tegevusele suunatud vihjet.

Kas tõesti päris politseinikud? Segakoor on esinenud nii asutusesisestel üritustel kui ka väljaspool. 2009. aasta suvel osaleti Peipsi-äärsete maakondade laulu- ja tantsupeol, kus publik ei suutnud kuidagi uskuda, et politseil ongi päris oma segakoor ning seal laulavad päris politseitöötajad. Üllatust tekitas inimestes seegi, et säärases kurjas asutuses töötavad täiesti toredad inimesed. Ehk siis vabast ajast asutuse mainekujundajad. Koori liikmed ise leiavad, et eks see ole organismi vajadus saada osa erinevate lauluüritustega kaasnevast heast tundest. Lauljate endi parimad rollimängud ühes röögitud hääle ja muljetavaldavate soengutega pärinevad vaieldamatult punklaulupeolt. Televiisorisse sattumine pole koorile niisamuti võõras. „Me armastame Eestit“ ja šõusaade „Palume lavale!“ on mõningad näited, kui koorilauljad saatepubliku sekka sulandunud ja laulu lahti löönud on. Kerly Peitel kommunikatsioonibüroo

Miks politseinik laulab? Ulvi Jukk: Minu elus on kaks kirge: sport ja muusika. Vahelduva eduga on kord üks peal ning siis jälle teine, sõltuvalt meeleolust, aastaajast, terviseseisundist, seltskonnast ja asukohast. Chorus Menticumi ellukutsumisel oli olulisel kohal ilmselgelt sportlik hasart – kas asi läheb käima ja jääb ellu? Läks ja jäi, loodetavasti kauaks. Ülle Kund: Mulle on alati meeldinud laulda, puhtalt lusti pärast. Paraku häiris see „lusti pärast“ õige pisut mu koduseid, seega oli vaja leida kodust sobivam koht. Tore on, laul tasakaalustab, rahustab, innustab ja arendab. Eve Nõmmik: Politseikooris laulmine pakub hingekosutavat vaheldust igapäevasele uurijatööle. Kõige halvemgi tuju saab paremaks lauldud, argimured ja väsimus unustatud, sest teadagi – laul teeb rinna rõõmsaks! Ottomar Virk: Chorus Menticumi sattumisel ei olnudki õigupoolest erilist valikut, sest initsiatiivi olid haaranud koori sopranid. Naistega ei ole mõtet vaielda ja nii vedasingi ennast kõhklevalt prooviruumi. Endalegi üllatuseks astun sealt tänapäevani meelsasti läbi, kusjuures positiivset laengut tuleb hea seltskonna, ühise laulu ning erinevate ürituste kaudu oluliselt rohkem kui Venemaale kulda Sotši olümpiamängudelt.

VÕÕRSILT

Tartu politseinikud läbisid raja koos: neljakesi mindi starti ja ühiselt ületati ka finišijoon.

FOTOD: ERAKOGU

Kange nelik Inglismaal Neli Tartu patrullpolitseinikku panid end proovile Inglismaal peetud ekstreemspordivõistlusel Tough Guy 2014, kus tuli trotsida kõikvõimalikke takistusi, vett ja pori ning isegi tuld ja mutta peidetud elektrikarjuseid.

ee oli 26. jaanuari hommik, kui Tartu patrullpolitseinikud Siim Sibrits, Indrek Oinus, Timo Tammaru ning Valdur Villemson kinnitasid oma kannad Kesk-Inglismaale ühe kohaliku talumajapidamise õuele. Sealset künklikku maastikku läbisid kraavid ja veesilmad. Taamal hakkasid silma pikali asetatud palgid, puitsõrestikud ning tornid. Lagedavõitu välja kohale kerkisid vihmapilved, mis võistlejaile ebasõbralikult külma ja peenikest taevavett piserdasid. Selge oli, et ei võistlustrass ega Inglismaa jaanuarikuised ilmaolud kõige karmima mehe väljaselgitamise katsetel kedagi ülemäära hellitada kavatse. Porimülkaid tuli läbida kolmekraadise sooja, lakkamatu vihmasaju ning 10 m/s vihiseva tuule saatel, aga eri riikidest kokku tulnud võistlejaile oli see väike pähkel, mida pureda.

Meeleolu oli laekõrgune mitte ainult eesoleva katsumuse ootusärevuses, vaid jaoti ka üpris kentsakalt kostümeeritud kaasvõistlejate tõttu. Teiste seas ootasid rajale minekut multifilmide kangelased, saatanad, Esimese maailmasõja aegses vormis sõdurid, ansambli KISS liikmed, paar beebit ja ülikonnas härrasmees, kuid nende kõrval tuhanded, kes nende koloriitsete kujude kõrval tavalise spordidressi kasuks olid otsustanud.

Ainsad mehed Baltikumist Seal nad siis seisid, kange nelik Tartust, oodates ärevalt stardipauku. Muide, nad olid ka ainsad võistlejad tervest Baltikumist. Äkki täitus vaateulatus sinise suitsuga, kostis sõjakisaga sarnanev helide kakofoonia ning liikvele läks kahe ja poole tuhande pealine inimhulk.

Alustuseks tuli meestel järsu künka otsast allasaamiseks teha lustisõit tagumikul ning sinna otsa sättida rahulik sörkjooks. Rajalegendi varem läbiinspekteerinud mehed võisid esiti lubada muretut sammu, sest neile teadaolevalt tulnuks raskete veetakistustega rinda pista alles distantsi viimases kolmandikus. Üllatus oli, kui juba mõneminutilise sörgi järel haigutas neile vastu kuue meetri laiune vesine kraav. Mis muud, kui lepiti puusast saati märjaks saamisega, üllatuti kohati vee ootamatust külmusest ning sellestki, et varbad juba pärast esimest veetakistust tuimaks muutusid. Ees ootas järgmine ülesanne: libe järsak, kust tuli end koera kombel neljakäpukil üles vinnata. Preemiaks tippujõudnuile ja mäest allapääsemiseks oli vaja ette võtta taas tagumikul allasõit piki märgmullast liuteed. Sõiduhoog kasvas üllatavalt suureks ning pakkus seeläbi täismeestele lapsikult kerget meelelahutust. Vahepealsete pingutuste leevenduseks oli säärane lustisõit vältimatu atraktsioon hea meeleolu ja hingetõmbe tagamiseks.

Ka võõrale ulatati abikäsi Raskemate takistuste läbimisel avaldas politseinikele muljet, kuidas hooli-

VÕÕRSILT

15 kilomeetrit vett ja vilet

Eestlased pärast võistlust: Timo Tammaru (vasakult), Valdur Villemson, Indrek Oinus ja Siim Sibrits

„Teeme selle lihtsalt kähku ära!“ karjus Siim kaaslastele. mata võistluspingest võis rajal tugevat õlg õla kõrval tegutsemist ja üksteise abistamist näha, olgu tegu tuttava või suisa võhivõõraga. Ei mingit „ninast veri välja, aga pean naabrist parem olema“ suhtumist. Suurema osa võistlejate eesmärk oli rada lõpuni teha hoolimata sellest, kas finišijoon ületatakse kaheksanda, kaheksakümnenda või kaheksasajandana. Peagi ootas ees tõeline maiuspala. Suuremat sorti tiigi keskelt kulges saja meetri pikkune laudtee, millest kinni hoides tuli teha edasi-tagasi vesine jalutuskäik. Tiigis sumbanud võistlejaile ulatus vesi kohati lõuani ning kangest külmast olid nende näod üsna pikaks veninud. „Teeme selle lihtsalt kähku ära!“ karjus Siim kaaslastele entusiastlikult. Mehed sumasid kaelani vette, plagistasid suurest külmast hambaid, kuid said pärast kümneminutilist eneseleotamist sellegi ülesandega ühele poole. Raskusi trotsides lootsid politseinikud, et varsti saab kõige karmim

osa rajast läbi, ent üsna pea jõudis nendeni reaalsus – karm rada ei olnud veel alanudki. Eelnev oli pelgalt sissejuhatav soojendus. Ees ootas viis kilomeetrit kõrgustes ronimist, pikki ja sügavaid kraave, mudaauke, ujuvatel heinapallidel sõitu, autorehvidest moodustatud toru läbimist ning palju muud. Vahepalana roniti neljakäpukil läbi ühest punkrisarnasest majast, mille laes rippusid sardellilaadsed moodustised. Kõhutäitega aga tegu ei olnud, sest jupatsitel oli elekter sees ning kes vastu puutus, see ühe üllatusliku säru ka sai.

Ühine pingutus Klaustrofoobide õudusunenäoks kujunes kitsast betoontorust läbironimine, kus iga eesmineja meenutas tagumisele tulijale punni pudelikaela otsas. Pikk ja raske pingutus tekitas meestes tunde, nagu oleks keegi roomiksaapaga üle kere obadusi jaganud, aga katkestamine ei tulnud kellelegi pähegi. Ees ootas veel rohkem muda, ületamist vajavaid palke, tiike, külma tuult, kuni eneselegi märkamatult kõmpisid politseinikud finišikaare alt läbi. Kaunid näitsikud riputasid politseinikele medalid kaela ning oli aeg teenitud puhkuseks.

Karmi mehe võistluse võitnud sakslane läbis raja umbes pooleteise tunniga ning ei jõudnud võistluse lõppedes ära korrutada, kui raske katsumusega õigupoolest tegu oli. Tartu politseinikud võtsid võistlust rahulikumalt ning lõpetasid 15-kilomeetrise katsumuse 3 tunni ja 50 minutiga. Igati eeskujulik tulemus, kui silmas pidada, et keegi ei saanud viga ning raskuste kiuste võistlust ei katkestatud. Eriti head meelt tunti selle üle, et kui paljud osalejad olid võistlusel väljas iseenda eest, siis otsustasid Tartu politseinikud neljakesi starti minna ning ühiselt ka finišijoone ületada. Ekstreemne võistlus ei pakkunud politseinikele ainult sportimisvõimalust, vaid pani mõtisklema ka sootuks filosoofilisematel teemadel. „Üpris kerge on unustada, kui mugavas ja turvalises ilmas me elame,“ rääkis Indrek viidates, et mugavuse nimel pole ju igapäevases elus eriti pingutada vajagi. Oled sa siis karm mees või mitte, aga säärase katse läbides pidavat vesiselgeks saama just see, kuidas rasketel hetkedel hakkad tõeliselt hindama üht tassitäit kuuma teed või sooje kuivi sokke. Kerly Peitel kommunikatsioonibüroo

GALERII

4 3

Trüffel 2013 Lääne prefektuuri V. Oto klubi valis tänavu juba traditsiooniks saanud aastakonkursil „Trüffel“ parimad jäädvustused aastast 2013.

Oto klubi valib parimaid fotosid juba neljandat aastat järjest. Konkursi tingimused on, et sellest saavad osa võtta ainult klubi liikmed, kes võivad esitada 2013. aastal tehtud fotode seast viis tööd. Hääletada saavad seevastu kõik Lääne prefektuuri töötajad. Töid hinnati kolme nädala jooksul, kui kõik

võistlusel osalevad tööd olid nähtaval www.snap.ee keskkonnas. Hääletati nii prefektuuri peamajas olevasse hääletuskasti kui ka meilitsi. Tänavu esitasid 13 klubilast konkursile kokku 55 tööd. Hääletajaid oli 70. Esikuuik kujunes selliseks: 1. Nils-Edvard Tennmann „Sinilill“ 2. Kalju Mõis „Uudishimu“ 3. Nils-Edvard Tennmann „Punnsilm“ 4. Nils-Edvard Tennmann „Torm“ 5. Tiit Ilus „Majakas“ 6. Heli Udikas „Pitsikudujad“ Klubi tegutsemisaastaisse jääb ühiseid fotosessioone, näiteks käik Tootsi turbatehasesse, Pärnu vanglasse, Tolkuse rabasse jne. Korraldatud on konkursse ja fotojaht. Liikmed on osalenud mitmel fotonäitusel, näiteks võeti viimati osa aastanäitusest „Pärnumaa foto 2013“. Konkursile esitatud üle 100 foto seast valis žürii näitusele välja 54 fotot, mille hulgas oli

ka 11 pilti kuuelt V. Oto klubilaselt. Loomulikult on klubil au oma liikmete hulgas näha Nils-Edvard Tennmanni, kes pärjati oma fotoga parimaks Looduse Aasta Foto 2013 konkursil maastikupiltide kategoorias. V. Oto klubi loodi 2009. aasta veebruaris ning mõte oli koondada kõiki neid, keda huvitab fotografeerimine ja koostoimetamine. Klubisse kuulub praegu 21 liiget. Hedy Tammeleht kommunikatsioonibüroo

• Toimunud „Trüflite“ fotosid läbi aegade võib vaadata aadressil: http://www.snap.ee/user/Voto/ album. • Klubi tegemistele saab kaasa elada ka Facebookis: https:// www.facebook.com/votoklubi.

GALERII

ITSEI SPO RD I IL

A TIO N

IT CI

Spordiliit

OL IP

ESTON

Eesti Politsei

EE ST

SPORT

IC E

SPOR

S TA

FOTOD: MALLOR MALMRE, VIIU NORMAK, TOIVO VINOGRADOV

tähistas 10. aastapäeva 7. veebruaril tähistas Eesti Politsei Spordiliit Kuressaares 10. aastapäeva raamatuesitluse, näituse ning parimate politseisportlaste tunnustamisega.

ritus algas Eesti politsei spordielu käsitleva raamatu „Eesti politsei sport läbi ajaloo“ esitlusega. Staažika võrkpallitreeneri ja õpetaja Henno Linnu koostatud väljaanne veel paberile ei jõudnud, kuid virtuaalkujul said kõik heita pilgu aastate taha ning rännata politseispordi tänapäeva. Raamatu autor sõnas ise tagasihoidlikult, et ta ei tituleeri end ei spordiajakirjanikuks ega ka ajaloolaseks, vaid huvi on lihtsalt aastate jooksul tekkinud. Raamatu kaas tulevat kirev ning samamoodi ka sisu – juttu tuleb 126 politseisportlasest ja 95 spordiaastast. Politsei spordinäituse avamisel lõikasid lindi läbi Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher ning Eesti Politsei Spordiliidu president Kalle Laanet. „Sport ei ole tegevus, see on mõtteviis,“ ütles oma kõnes Elmar Vaher. „Harjumus anda endast rohkem, leppida tagasilöökidega ja saada neist innustust uuteks katseteks – kõik need asjad on vajalikud ka politseitöös. Ma ei räägi siin ainult sellest, kas politseinik jõuab kurjategijale järele või jaksab füüsiliselt kedagi ohjes hoida. Eelkõige räägin ma sisemisest tugevusest ja meelekindlusest, mida annab regulaarne jooksu-, suusavõi jõutrenn, rääkimata korvpallist või

2013. aasta parim naissportlane Kelly Nevolihhin

SPORT

2013. aasta parimad politseisportlased 1. Kelly Nevolihhin Sisekaitseakadeemia 2. Mirja Virve Lõuna prefektuur 3. Eli Viielo Sisekaitseakadeemia 1. Vladimir Latin Ida prefektuur 2. Kunnar Vahi Politsei- ja Piirivalveamet 3. Kristjan Koskinen Sisekaitseakadeemia

nimetati Vladimir Latin Ida prefektuurist, Kunnar Vahi Politsei- ja Piirivalveametist ning Kristjan Koskinen Sisekaitseakadeemiast.

Head tulemused annavad jõudu 2013. aasta parim meessportlane Vladimir Latin

võrkpallist, mis on alati ka harjutus politseitöös olulisest meeskonnamängust.“ Kalle Laaneti sõnul on tähtis, et politseiorganisatsioonis on nii vaim kui ka füüsis tasakaalus, ning loodetavasti leidub meis kõigis teotahet sporti teha. „Kui on tahet, küll siis leitakse spordiks nii aega, võimalusi kui ka seltskond,“ tunnustas Laanet kõiki neid, kes töö kõrvalt aktiivseks tegevuseks aega leiavad. Kõigile sportlastele ja liikumisentusiastidele soovitas ta vaadata enda ümber ja innustada teisigi inimesi sporti tegema: „Sportlik tulemus on väga väheste jaoks eesmärk omaette. Tähtis on hoopis hea enesetunne!“ Aastapäeva tähistamine kulmineerus 2013. aasta politseisportlaste autasustamisega. Tunnustati kolme parimat nais- ja meessportlast. Naistest tunnistati parimateks Kelly Nevolihhin Sisekaitseakadeemiast, Mirja Virve Lõuna prefektuurist ja Eli Viielo Sisekaitseakadeemiast. Parimateks meessportlasteks

Parim naissportlane Kelly Nevolihhin harrastab keskja pikamaajooksu. Sport sisustab kogu tema vaba aja ning aina paremad võistlustulemused annavad jõudu sedavõrd, et ühtki treeningut naljalt vahele ei jää. Kelly imetleb nn puhtaid sportlasi ja sõnab, et sport peab olema aus. „Kahjuks olen pidanud päris palju pettuma. Kõige rohkem hoian pilku peal kergejõustikul. Olümpiamängude ajal püüdsin kõiki spordialasid jälgida,“ lisab ta. Sisekaitseakadeemia politseikadett tänab tunnustuse eest: „See näitab, et minult oodatakse ka edaspidi suuri tegusid. See motiveerib veelgi enam spordile pühenduma ja ennast täiustama.“ Parim meesportlane, Narva kriminaaltalituse vägivallakuritegude teenistuse nooremuurija Vladimir Latin harrastab peamiselt sõudmist. Veel hiljaaegu sõudis ta tipptasemel, kuuludes Eesti sõudekoondisse. Et selle alaga saab Eesti oludes tegelda üksnes hooajati, siis mängib ta palli, jookseb, sõidab rattaga, suusatab, ujub ning rassib jõusaalis. Vladimiri sõnul pidi ta politseisse tööle asudes tippspordi ta-

gaplaanile jätma, kuid kehaline aktiivsus on endiselt oluline. Viimasel ajal on talle meeldima hakanud saalihoki, kuid sümpaatsed on ka vastupidavusalad, nagu suusatamine, rattasõit ja jooks. Vladimir on ka varasemail aastail pääsenud esikolmikusse ning selle üle on tal hea meel. „Ma tean, kui palju tublisid sportlasi meie asutuses on ja kui raske on nende vahel valida. Mulle meeldib rohkem võita nn päris võistlusi. Kui esimesena ületad finišijoone, on see magus võit!” sõnab Vladimir. Parim meessportlane on väga uhke selle üle, et sel aastal valiti ta Ida prefektuur parimaks: „Tahaks veel kord õnnitleda ja tänada oma prefektuuri töötajaid, kellega käime koos võistlemas ja kes alati toetavad üksteist. Eraldi suur tänu Viiu Normakile!”

Palju tublisid sportlasi Sportliku visaduse tiitliga tunnustati Velve Põldoja Politsei- ja Piirivalveametist ning Mart Linnust Lõuna prefektuurist. Autasusid jätkus veelgi. Nii said asutustevahelise võistluse auhinnad kolmanda koha omanik Põhja prefektuur, teise koha omanik Lõuna prefektuur ning esikoha omanik Ida prefektuur. Lääne prefektuuri pärjati juba neljandat aastat järjest kõige aktiivsema ja sportlikuma asutuse tiitliga. Aukirju ja tänu jätkus veel spordiinstruktoritele ning teistele tänuväärsetele sporti panustajatele. Hedy Tammeleht kommunikatsioonibüroo

Terve eluviisi kandja Eesti Politsei Spordiliit on terve elu- ja mõtteviisi kandja ning levitaja. Liidu eestvedamisel peetakse igal aastal kümneid võistlusi, kus sõbralikus konkurentsis pannakse proovile sportlikud võimed. Asutuse juhina näen võitu ka selles, et võistlused toovad kokku inimesi kogu Eestist, tavapärast tööd tehes nad ehk ei kohtukski. Võistlus on spordis aga pigem tipphetk või pidupäev. Sugugi vähem tähtis pole see, mis jääb võistluste vahele. See on sportimisvõimaluste loomine ja spordipisiku levitamine, mida liit iga päev teeb. Elmar Vaher peadirektor

RAAMATUD

Uudiskirjandus

Vaata uudiskirjandust:

SKA raamatukogudes Proceedings Estonian Academy of Security Sciences: connecting security

tus, piirijulgeolek, terrorism ning kodanike põhiõigused. Iga peatükk sisaldab kõige uuemat teooriat ja praktilisi soovitusi.

Peatoimetaja Lauri Tabur, tegevtoimetajad Annika Talmar-Pere, Ramon Loik Tallinn: Estonian Academy of Security Sciences, 2013 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK raamatukogu, SKA PPK Paikuse kooli raamatukogu, SKA PÄKK raamatukogu

Security Science: the theory and practice of security

EASSi toimetistes on avaldatud teadusartikleid, mis on kirjutatud päevakajalistel sisejulgeolekuteemadel. Teadusartikleid on nii Euroopa Liidu otsustusmehhanismist, sisejulgeolekualasest haridusest, riiklike institutsioonide usaldusväärsusest kuriteoohvrite silmis, narkoprobleemide kajastamisest ajakirjanduses kui ka kriminaalkorras karistamise efektiivsusest.

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld: riigisaladuste kaitse Eesti Vabariigis 1918–1940 Ivo Juurvee Tallinn: SE&JS, 2013 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK raamatukogu, SKA PPK Paikuse kooli raamatukogu

Raamatus on vaadeldud riigisaladuse kaitse õiguslikke aspekte, füüsilist kaitset, ametnike ja ohvitseride tausta kontrollimist ning sideturvalisuse tagamist riigis aastail 1918–1940. Need teemad on aktuaalsed ka tänapäeval.

Homeland Security: an introduction to principles and practice Charles P. Nemeth Boca Raton: CRC Press, Taylor & Francis Group, 2013 Asukoht: SKA raamatukogu

Raamatus on Ameerika põhjal käsitletud riigi julgeoleku seisukohast tähtsaid teemasid: julgeoleku eelarve, õigusaktid, riskijuhtimine, väljaõpe/kooli-

Clifton L. Smith, David J. Brooks Oxford: Elsevier, Butterworth-Heinemann, 2013 Asukoht: SKA raamatukogu

Raamatusse on kompaktselt koondatud julgeoleku tagamise põhimõtted nii riigi kui ka ettevõtte tasandil, mis aitavad ennetada kuritegevust ning reageerida terrorirünnakuile. Tutvustatud on julgeoleku kontseptsiooni, julgeolekusüsteemi juhtimist, julgeolekusüsteeme, riskijuhtimist, infotehnoloogia võimalusi ja arengusuundi ning teadmusjuhtimist.

An Introduction to Policing John S. Dempsey, Linda S. Frost Albany, N.Y.: Delmar; Andover: Cengage Learning [distributor], 2013 Asukoht: SKA PPK raamatukogu

liiklusõnnetuste analüüsimises. Käsitletud on uurimise teooriat ja tehnikat, infoallikaid ja tõendusmaterjalide läbivaatamist ning jagatud kasulikke nõuandeid algajale politseiametnikule.

Varjatud sõda: sissevaade luureteenistuse maailma Abram N. Shulsky, Gary J. Schmitt Tallinn: Eesti Ajalehed, 2013 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK raamatukogu, SKA PPK Paikuse kooli raamatukogu

Teoses on antud ülevaate luurest ja selle protsessidest, kattes kõiki luure valdkondi. Raamatu eesmärk on vastata küsimustele ja arutleda luuremaailma mõistmiseks vajalike aluskontseptsioonide üle.

Raamatus on ülevaade Ameerika politsei ajaloost, haldustööst, politseinikuks saamise võimalustest, politseikultuurist, -stressist ja -eetikast ning politsei igapäevastest tegemistest (patrullimine, kuritegevuse uurimine, kogukondlik politseitöö). Esile on toodud ka tehnoloogia ning sisejulgeoleku tagamise olulisus politseitöös.

Automotive Accident Reconstruction: practices and principles Donald Edward Struble Ameerika Ühendriigid: CRC Press, 2013 Asukoht: SKA PPK raamatukogu

Teavikus on tutvustatud info kogumise tehnikat liiklusõnnetuste kohta, saadud andmete töötlemist ning infotehnoloogiliste vahendite kasutamist

Sisekaitseakadeemia raamatukogu kodulehekülg – www.sisekaitse.ee/raamatukogu uudiskirjandus – riksweb.sisekaitse.ee e-raamatud – www.sisekaitse.ee/e-raamatukogu müügil olevad trükised – www.sisekaitse.ee/muugil-olevad-trukised

MÄLUMÄNG

Mälumäng 1.

Pildil on Tallinna Börsi ühe edukama ettevõtte juht. Kes?

Profiturniiril mõõdetud kiireima servi rekordit hoiab alates 2012. aasta maikuust Austraalia tennisist Samuel Groth, kes paugutas samal turniiril selle rekordi kõrval veel kaks senisest rekordist kiiremat pallingut. Mis kiiruse mees pallile anda suutis?

Kes on see näitlejaharidusega mees, kes nüüdseks on ohtrasti tunnustust ja auhindu pälvinud näitemängude autorina? Tema kirjutatud on mitmete filmide ja populaarsete telesarjade stsenaariumid („Ment“, „Naabriplika“).

Eelmises Radaris küsisime, kes on pildil. Õige vastus on Johann Köleri „Ema portree“. Õigesti vastanute hulgast võitsid Radari saunalinad Roland Heinsoo Punamäe kordonist ja Denis Petrov Põhja prefektuuri Lõuna politseijaoskonna patrullteenistusest.

Milline maailma suurriik marssis Sotši taliolümpia avatseremoonial olümpialipu all? Kas seda põhjustasid vastuolud ROKi ja kohaliku olümpiakomitee vahel?

3. 4. 5. 6.

Kui näete silti WAGON-LITS, siis millega on tegemist?

Amati, Guarneri, ... Nimetage kolmas, kõige kuulsam nimi.

Mis on Chicago ettevõtte R. S. Owens tuntuim toode?

Sõltuvusi on igasuguseid, paljudele neist on juba antud nimetusedki. Millest on sõltuvuses inimene, keda vaevab oniomaania?

Steven Spielbergi mustvalges hittfilmis „Schindleri nimekiri“ on üks element kahel korral värviline. Mis see on ja mis värvi?

Kui tead vastust mälumängu viimasele küsimusele, saada see aadressile radar@politsei.ee märgusõnaga „Mälumäng“ (vastuseid saab saata kuni 1. juunini 2014). Õigesti vastanute vahel loosime välja kaks Radari logoga saunalina.

10.

Maailma Tervishoiuorganisatsiooni andmeil kannatab selle mikroelemendi puuduse all ligi 2 miljardit inimest. Vajalik päevane kogus on ainult 150–300 mikrogrammi, kuid selle pidev kohalolu organismis on eluliselt vajalik. Puudus, eriti raseduse ajal ja lapse esimestel eluaastatel, põhjustab muu hulgas vaimse arengu mahajäämust. Statistika järgi on piirkondades, kus küsitavat elementi looduses piisavalt ei leidu, inimeste keskmine IQ 10–15 punkti võrra väiksem. Mis element see on?

Ristsõna vastuseid ootame samuti aadressile radar@politsei.ee märgusõnaga „Ristsõna“ (vastuseid võib saata samuti kuni 1. juunini 2014). Õigesti vastanute vahel loosime välja kaks Radari logoga kruusi. Kui soovid saata mälumängu ja ristsõna vastuse koos, kirjuta märgusõnaks „Vastused“. Eelmise Radari ristsõna õige vastus on „tuli ei süttinud ikkagi!“. Radari logoga kruusid võitsid Silvi Ant dokumendihaldusbüroo asjaajamistalitusest ja Ilona Afinogenova logistikabüroo lepingutalitusest. Radar soovib võitjaile palju õnne ning võtab nendega auhindade kättesaamiseks ühendust!

7. Väikese tüdruku (kord elus ja hiljem surnud) punane mantel. 8. 263 km/h. 9. Martin Algus. 1. AS Tallinna Vesi juht Ian Plenderleith. 2. India. 3. Magamisvaguniga.4. Stradivari, kolm Cremona linnas tegutsenud maailmakuulsat viiulivalmistajate perekonda. 5. Oscari kujukesed. 6. Ostmisest.