Radar 23 by Politsei- ja Piirivalveamet

Nr 23 kevad 2016

Politsei- ja Piirivalveameti ajakiri

Põgenikest, kriisist ja Euroopast Piiriesindaja töö kui diplomaatia meistriklass

Merepiiri saab valvata vaid merel Hollywoodlik piirivalve operatiivteenistus

JUHTKIRI RUBRIIK

Piirideta Euroopa piiril

Kevadine Radar on pühendatud piirile ja piirivalvamisele. „Riigina on meil piiri vaja, sest piir on üks riigi olulisi tunnuseid, see näitab, kus kehtib Eesti seadus ja kustkohast algab teise riigi seadus,“ ütleb paari lehepöörde pärast Eesti piirivalve grand old man Tõnu Raid. Kui oluline on riigi piiri väljaehitamine meie piirivalvuritele ja kuidas see mõjutab sisejulgeolekut, jääb kõlama mitmeski loos. Venemaa naabrina peame olema valmis küll igasugusteks ettearvamatusteks, kuid piiri valvamisest rääkides ei saa me mööda põgenike kriisist Euroopas. Telepildi kaudu jõuavad iga päev tuhanded migrandid ka meie kodudesse, külvates samal ajal hirmu teadmatuse pärast. Meedia jõud on tohutu ja hirme aitab leevendada üksnes arusaamine, mis olukord on ning kuidas see kujunenud on. Analüütik Ago Tikk räägib leheküljel 29, et rändega kaasnevaid riske aitab kõige enam maandada see, kui on teada, kes need inimesed on, kes riiki tulevad. Rände ja Schengeni tuleviku küsimused on ka seekordse vestlusringi teemad. Veel saab sellest Radarist lugeda, kuidas laevastiku meeskond on ära teinud teenuspõhise juhtimise meistriklassi, mis mees on Lõuna piirivalvebüroo juht Tamar Tamm, miks on piirivalve operatiivteenistuse meeskonna ühtsus ning taktikaliste oskuste sama tase kriitilise tähtsusega ning kuidas näeb välja tavaline tööpäev Narva piiripunktis.

18 4

Uudised

Fookus Tõnu Raid – mees, tänu kellele teame, kus on Eesti riigipiir

Laevastik Edgar Peganov: Olen rahul siis, kui aknast laevu näha pole

Analüüs Rändekriis – probleemi lahkab analüütik Ago Tikk

Vestlusring Rändest, kriisist ja Euroopast

Intervjuu Bernt Koerner: Asjadest tuleb rääkida neid ilustamata

Persoon Tamar Tamm – südamega riigi eest väljas

Meeskond Lennusalk – abi tuleb õhust

40 Piiriesindaja Diplomaatia meistriklass 44 Meeskond Hollywoodlik piirivalve operatiivteenistus 48 Reportaaž Narva 1 – Euroopa Liidu värav Narva jõe kaldal 53

Juhtum Piiriülene kuritegevus – vargaid püüab analüüs

Missioon Kreekas Frontexi missioonil

Raamatud

Head lugemist!

Mälumäng

Annika Tuulemäe Radari peatoimetaja

60 Ristsõna

36 48

Radar on kaks korda aastas ilmuv Politsei- ja Piirivalveameti ajakiri.

Toimetus

Kontakt Ajakiri Radar | Politsei- ja Piirivalveamet | Pärnu mnt 139, 15060 Tallinn Telefon: 612 30 56, 51 42 448 | E-post: radar@politsei.ee Veebis: issuu.com/ajakiri_radar

FOTO: KERSTI NIGLAS

Peatoimetaja: Annika Tuulemäe Keeletoimetaja: Ene Sepp Küljendus ja makett: Profimeedia Trükk: Kroonpress Tiraaž: 3000 Kaanefoto: Tallinna kordoni piirivalvurid Tiia Sikk, Rait Kutser ja Egon Pendla. Fotograaf Raigo Pajula

FOTO: POSTIMEES/SCANPIX

UUDISED

Pressikonverents 9-aastase Varvara mõrva uurimisest 4. aprillil 2016

Politsei avalikustas 9aastase Varvara tapmisega seotud uurimise tulemused Aprillikuu neljandal päeval avalikustasid politsei ja prokuratuur 9aastase Varvara tapja leidmiseks tehtud töö tulemused. Tegemist oli ajaloolise uurimisega kogutud DNA proovide ja tehtud menetlustoimingute ning avalikkuse tähelepanu poolest.

Ida prefektuuri kriminaalpolitseinike nelja aasta pingutused on viinud nii kaugele, et on kogutud 2855 inimese DNA proovid ning tehtud mitu tuhat menetlustoimingut. Uurijad on tuvastanud isiku, kelle DNA kattus ohvrilt ning tema leidmise kohast võetud proovidega, kuid puudub võimalus tõendeid lisaks koguda, et seostada meest selle kuriteoga. Seepärast lõpetas politsei prokuratuuri loal kriminaalmenetluse. Ida prefektuuri kriminaalbüroo juhi Tarvo Kruubi sõnul panustasid uurimisse aastate jooksul kõigi prefektuuride ja kesküksuste kolleegid. „See juhtum puudutas inimlikult kogu Eestit ja me ei olnud kunagi seda uurides üksi. Kõikvõimalikku abi saime nii kolleegidelt, partneritelt kui ka rahvusvahelistelt ekspertidelt. Uurija hing ei jää rahule enne süüdimõistvat kohtuotsust, kuid teame, et tegime ära kõik, mis meie võimuses oli. Siiras tänu uurimisrühmale ning kõigile, kes juhtunu asjaolude selgitamisele kaasa aitasid," ütles Kruup. 9aastane Varvara jäi Narvas kadunuks 2012. aasta 18. märtsil ning tema surnukeha leiti viis päeva hiljem tüdruku kodu lähedalt tühermaalt lumega kaetuna. Uurimise käigus kogutud tõendite kohaselt oli

ohver leidmiskohta toodud surnuna ning arvatavalt suri ta kadumise päeva õhtul. Lapse surma põhjuseks oli kägistamine ning tema suhtes oli varem toime pandud ka seksuaalkuritegu. Ekspertide tööd ohvri leidmise paigalt kogutud tõenditega raskendas sadanud lumi ja sellele järgnenud sula. Samuti ei saa ekspertide hinnangul välistada, et ohvrit oli enne pestud. Siiski tuvastasid eksperdid ohvri kehalt võetud proovidest meessugukromosoomi DNA-profiili, mis jäi pikaks ajaks uurimise peamiseks juhtlõngaks. Paraku ei ole meessugukromosoomi profiil unikaalne, vaid see päritakse identsena meesliini pidi. Juhtunu asjaolude selgitamiseks küsitles politsei tuhandeid inimesi. Kontrolliti mobiilsideoperaatorite, turvakaamerate ja maksetoimingute info kohaselt piirkonnas liikunud inimesi, lapse võimalikke kohtakte sotsiaalmeedias ja kõiki vihjeid, mis juhtunu kohta politseisse tulid. Samuti kontrollis politsei varem seksuaalkuritegusid ja raskeid isikuvastaseid kuritegusid toime pannud isikuid, keda oli kokku ligi sada. Teise tähtsa töösuunana otsis politsei kohta, kus kuritegu võidi toime panna, kuid see on tänapäevani leidmata. Nelja aasta jooksul võrreldi 2855 mehe DNA proove, mille seast tehti kindlaks kokku 11 inimest, kellel oli ohvrilt leitud meessugukromosoomi DNA-profiil. Kuna oli selge, et tuvastatud meessugukromosoomi profiilist kurjategija leidmiseks ja tema süü tõendamiseks ei piisa, otsiti rahvusvaheliselt võimalusi analüüsida ohvri kehalt ja leidmise kohast võetud proove.

2014. aasta sügisel saadeti Austriasse uuringule 13 karva, mida Eestis analüüsida polnud võimalik. Austria eksperdid suutsid neist kolmel tuvastada mitokondriaalse DNA, mis ei kuulunud ohvrile, ning võrdlesid neid Eestis tuvastatud meessugukromosoomi kandjatega. Ekspertide töö tulemusel sai politsei teada ühte perekonda kuuluvast kahest mehest, kelle mitokondriaalne ja meessugukromosoomi DNA kattusid sellega, mis saadi ohvrilt ning tema leidmise paigast kogutud DNA proovidest. Politsei tuvastas, et kahest mehest ühel ei olnud võimalik seda kuritegu toime panna, ning jätkas teise mehe seotuse kontrollimist. Mehelt oli DNA proov võetud 2014. aasta veebruaris. Proovi võtmisest kolm päeva hiljem oli mees teadlikult võtnud narkoüledoosi ühes Tallinna kortermajas ja surnud. Seega ei saanud uurijad meest küsitleda, kuid tehti kindlaks, et ta oli lapse kadumise ajal selles piirkonnas. Tema tegevuse kohta kadumise ajal andmed puuduvad, ent tal võis olla varasem kontakt lapsega. Mehe surma tõttu pole võimalik taastada või uurida, mida ta 18. märtsil tegi, ega koguda andmeid, mis seostaksid teda lapse kadumise ja tapmisega. Samuti ei ole praegu võimalik töödelda lapse leidmise kohalt ja ohvrilt võetud proove, et tuvastada unikaalne DNA-profiil, mis oleks piisav tõend seostada meest Varvara surmaga. Seetõttu lõpetati lapse surma uurimiseks alustatud kriminaalmenetlus, kuid teaduse arenemise või info lisandumise korral võib uurimist uuesti alustada.

FOTO: SEIKO KUIK

UUDISED

Estpol 3 meeskond

ESTPOL3 lähetati Kreekasse Aprillikuu alguses lähetati Frontexi operatsioonile Kreekasse Lesbose saarele 20-liikmeline PPA üksus, et aidata kohalikel ametnikel inimesi Türki tagasi saata.

PPA peadirektor Elmar Vaher andis ESTPOL3 liikmeile lähetuseelsel infotunnil üle Eesti lipu ning soovis jõudu lipu kõrgel

hoidmiseks ja eesootavate uute tööülesannete täitmiseks. „Eesti on turvaline siis, kui lahendame kriise seal, kus need tekivad, mitte ei oota, kuni kriis meie koduõuele jõuab. ESTPOL3 tegevused on teise iseloomuga, sest tuleb tegeleda inimeste tagasisaatmisega ja see on keerulisem psühholoogiline pingutus kui sõjast pääsenud inimeste vastuvõtmine," ütles Vaher.

Euroopa Liidu ülemkogu saavutas 18. märtsil 2016. aastal Türgiga kokkuleppe rändekriisi leevendamiseks Kreekas, kust hakatakse inimesi Türki tagasi saatma. Sellest tulenevalt kutsus Frontex liikmesriike lähetama tagasisaatmise ühisoperatsioonile ametnikke. Kuna rühm oli vaja komplekteerida väga kiiresti, otsustati teha ametnikele otsepakkumine ning kahe päevaga oli ESTPOL3 meeskond koos: 15 ametnikku eskordivad tagasisaadetavaid inimesi ja tagavad turvalisust ning 5 ametnikku dokumenteerivad väljasaadetavate tagasisõite. ESTPOL3 operatsiooni ette valmistades selgus, et PPA teenistujate huvi osaleda edaspidistes väljakutsetes on suur. Kindlasti on PPA panus kriisipiirkondadesse arvestatav ja vajalik ning seetõttu tekib uusi võimalusi ja kohustusi pidevalt. Tavaliselt komplekteeritakse meeskonnad ametnike hulgast, kellel on vastavate tööprofiilide jaoks vajalikud teadmised ja kogemused juba olemas, kuid endast võib märku anda ka koos viitega sobilikule tööprofiilile rahvusvahelise koostöö büroo meiliaadressil international@politsei.ee. Kutsetele reageerimiseks korraldatakse konkursse, mille põhjal valitakse ametnikud, kes saadetakse kriisipiirkonda.

FOTO: REELIKA RIIMAND

Tunnustati parimaid kõneisikuid Kommunikatsioonibüroo tänas märtsikuu lõpus PPA töötajaid, kes on iga päev nõu ja jõuga bürood aidanud. Kommunikatsioonisõbra tiitli ning tänusõnade osaliseks said Reelika Riimand, Maige Lepp, Kert Kotkas, Aleksandr Urb, Žanna Kreštšenko ja Urmet Tambre.

„See, kuidas inimesed ennast Eestis tunnevad, sõltub suuresti sellest, kuidas politsei oma tööd teeb ning seda avalikku selegi selgitada suudab. Meie bürool on õnneks PPAs palju häid abilisi, kes on alati nõus kaasa mõtlema ja kommunikatsioonitöös osalema selleks, et inimesed PPAd usaldaksid ning ennast Eestis turvaliselt tunneksid. Aitäh kõigile, kes on alati valmis tegutsema, astudes üles kõneisikuna või tegutsedes taustajõuna," sõnas kommunikatsioonibüroo juhataja Tuuli Härson kolleegidele. Sel aastal said kommunikatsioonisõbra tiitli ja koos sellega kommunikatsioonisõbra kruusi kuus tublit abilist. Üldosakondadest said tunnustuse krimi-

Lõuna prefektuuri kommunikatsioonisõbrad

nalistikatalituse vanemspetsialist Reelika Riimand ja migratsioonibüroo juhataja Maige Lepp. PPAs ei ole üritust, kust puuduks Reelika ja tema fotokaamera. Nagu me kõik teame, ütleb üks pilt rohkem kui tuhat sõna ja just Reelika abiga saavad kõik PPA tegemised pildile jäädvustatud. Maige on aga alati paadis, kui on vaja migratsiooniteemadel sõna võtta, selgitusi jagada ning kaasa mõelda. Põhja prefektuurist tänati kriminaalbüroo juhatajat Urmet Tambret, tänu kelle aktiivsele tegutsemisele räägitakse meedias kriminaalpolitsei teemadel rohkem kui kunagi varem. Lõuna prefektuurist

toodi esile menetlusteenistuse vanemkorrakaitseametnik Kert Kotkas, kes on kolleegide sõnul kui „seadusandluse püstijalabaar". Kert on alati valmis lihtsas keeles selgitama ja kõigile arusaadavaks tegema seaduse paragrahvide tähendust. Ida prefektuurist sai tänu osaliseks patrulltalituse juht Aleksandr Urb, kes ei ütle kunagi ei ning on alati nõus kõneisikuna üles astuma. Lääne prefektuurist pälvis kommunikatsioonisõbra tiitli Kuressaare politseijaoskonna piirkonnapolitseinik Žanna Kreštšenko, kes mõtleb oma igapäevatööd tehes alati sellele, kuidas üht või teist teemat inimestele tutvustada.

FOOKUS

Tõnu Ra mees, tänu Riigipiiri asjatundja Tõnu Raid räägib usutluses peadirektor Elmar Vaherile, kuidas ta üritas 1990ndate alguses teada saada, kus on Eesti piir; millise nurjatuse pärast ta nõukogude ajal kriminaalkorras süüdi mõisteti ning miks ajaloolased ei taha teda uskuda, et Eesti teedevõrk on püsinud peaaegu muutumatuna alates muinasajast. Elmar Vaher: Kui käisin mõne nädala eest Eesti Piirivalve Ohvitseride Kogus, siis oli väga vahva fotomeenutustelt näha sind noore mehena vormis. Seal oli pilt, kus kõrvuti seisite sina ja Aare Evisalu ning lippu hoidis noor Toomas Malleus. Kuidas ja millal sa piirivalvesse tulid?

Tõnu Raid: Mul on olnud kaks elu. Esimeses elus õppisin EPAs maamõõtjaks ja töötasin 1984. aastani geodeedina; siis olin sunnitud minema orienteerumistreeneriks. Piirivalvesse tulin 92. aasta septembris, kui nooremleitnant Tõnu Hunt võttis mind lepinguga tööle piirikooli. Ühe talve lugesin piirikoolis topograafiat ja kaarti – seda, mida eestikeelses kirjanduses oli vähe, sest nõukogude ajal oli kaart keelatud ning kõik, mida nõukogude ohvitserid rääkisid kaartidest, oli kangesti segane ja kahtlane. Kevadel 1993 tegi Edgar Ääro ettepaneku tulla piirivalvesse tööle, et muretseda piirivalvele maakaarte ja tegelda topograafiaga. 1993. aasta 3. mail tulin ametlikult piirivalvesse tööle, olin siis 54 aastat vana.

FOTOD: REELIKA RIIMAND

kus on Eesti

Raid kellele teame,

FOOKUS

riigipiir Kui sinuga intervjuud kokku leppisin, ütlesid enda kohta, et sa pole tegelnud piiri valvamisega, vaid riigipiiriga. Kui olid õppinud põllumajandusakadeemias ja töötanud maamõõtjana, siis kas piirivalvesse tulles õppisid kuskil ka piirivalvamist?

Käisin 1994. aastal ohvitseri kursustel ja sain lipnikuks. Mul läks kursustel pahasti. Meile loeti tsiviilkaitset, mida olin nõukogude ajal saanud aastaid – aatomivarjendisse pugemist ja gaasimaski pähetõmbamist, kemiseerimist jne. Kui ohvitseri kursustel pidin jälle sedasama juttu ajama, siis viskas mul üle, ei õppinud korralikult ja kukkusin läbi. Selle peale vihastasin ning õppisin korralikult, tegin viie peale, aga öeldi, et ühe punkti võtame maha ja saad nelja. Lõppkokkuvõttes, kui hindeid kokku löödi, jäi mul üks sajandik palli puudu, et saada nooremleitnandiks. Selle tsiviilkaitse nelja pärast! 1990ndail juhtisid sa Eesti-Läti piiri väljaehitamist.

94. aastal andis Jeltsin välja ukaasi, et ehitada ühepoolselt Eesti-Vene piir. Juba enne oli mul tekkinud arusaam, et me ei teagi, kus meie riigipiir on. Kõik teadsid, et Tartu rahu piir on kuskil seal Venemaal, aga kus see Eesti NSV piir oli, me ei teadnud, sellist seadust ega paragrahvi polnud keegi näinud. 94. aasta oktoobris määrati mind Eesti-Läti piiri väljaehitamisel Eesti delegatsiooni juhiks – olin Piirivalveametis ainus maamõõtja ning sellepärast ilmselt sobisin sinna.

FOOKUS

Läti piiri ehitades tuli abiks see, et olin üheksa aastat töötanud Maaparandusprojektis, kus suviti mõõtsime maad ja talviti koostasime maaparandusprojekte. Nii et Läti piiri ehitamisel oli mul projekteerija kogemus olemas ja sulasin sinna kiiresti sisse, sest sain aru, mida tuleb teha. Aga mida ma ei teadnud, oli see, millal ja kuidas ehitati Läti piir Eesti ajal. Läksin riigiarhiivi uurima ning selgus, et Eesti-Läti piiri oli välja ehitanud Konstantin Pätsi vend Peeter Päts, kes oli maamõõtja. Ta oli sellest 1932. aastal magistritöö teinud. Eesti teaduse tase oli siis madalam, magistritöö oli selline jutustav, kuidas töö oli käinud. Ta siunas seal kõvasti lätlasi, sest läbirääkimised olid väga rasked. Kas vastab tõele, et kui sa alustasid, siis Eesti-Läti piiri kohta õigeid kaardialuseid polnudki ja sina koostasid Evisalu loal Eesti jaoks need kaardid?

See minu töö ei olnud, aga tõsi on see, et kaarte meil ei olnud. Käisin Riiast täikalt Eesti piirivalvele kaarte ostmas, maksin sularahas ja mingit tšekki ei saanud, aga Evisalu maksis pärast kulud välja, sest riigil oli piiri valvamiseks kaarte vaja. Miks Riiast?

Balti piirkonna kaardivabrik oli Riias.

Kui Vene sõjavägi välja läks, siis jäeti maha see osa varandusest, mida neil vaja polnud. Cēsise lähedal oli kaartide keskladu ning sinna jäi kolm-neli kaubavagunitäit kaarte. Vene eruohvitserid viisid neid turule ja müüsid. Paraku selgus, et need Riia ladudes olnud kaardid olid 70ndate lõpust ja 80ndate algusest, nii et aastaid vanad. Siis tekkis ikkagi vajadus saada piirivalve jaoks Läti piirile oma kaardid, aga enne oli vaja kaarte Vene piiri maismaaosale. Orienteerujatest koosnev firma EOMap võttis orienteerujaid palgale ja poisid käisid mööda metsi ning tegid 94.-95. aastal Vene maismaa piirile meile vajalikud kaardid. Neis oli palju vigu, kuid meil kellelgi polnud siis vajalikke oskusi ja sobivaid vahendeid. Saime kaardid, kuid need rahuldasid meid vaid osaliselt. Järgmisena tegime EOMap-iga kokkuleppe, et Narva linna jõe äärsesse lõiku on samuti kaarte vaja. 96. aastaks valmis kaheksa kaardilehte Vasknarvast kuni Narva-Jõesuuni ja need olid juba klassi võrra paremad. Hiljuti, kui käisin seal piirimärke maha märkimas, ütles üks tolleaegne piirivalvur, kes praegu töötab logistikuna, et kasutab noid kaarte jahil käies siiani, väga head kaardid pidid olema. Seejärel võtsime ette Peipsi põhjaranniku Vasknarvast Lohusuuni. Sinna tegime 97. aastal 8 kaardilehte.

Edasi läksime Läti piirile, aga orienteerujaid enam ei kasutanud, selleks ajaks oli Maa-amet nii kaugele arenenud, et Maa-amet ja kaardikeskus olid suutelised oma töötajatega seda tööd tegema. Piirivalve maksis need kaardid kinni, kuigi Maa-amet oleks pidanud tegema kaardid oma rahaga. Käisin Tarmo Kõutsiga kohtumas Villu Reiljani ja Maa-ameti direktoriga – mõlemad hilisemad kohtualused. Me ei tahtnud nendega maid vahetada, vaid piiri valvamiseks vajalikke kaarte tellida ja et seda tööd teeks Maa-amet. Kõutsi oskused ja minu teadmised ei maksnud neile midagi ning edasi me ei jõudnud. Rääkisin Kõutsi ja Evisaluga läbi, et piirivalvel on neid kaarte ikkagi nii palju vaja, et teeme kaardilehed, mis kataks Eesti-Läti piiri. 2000.–2002. aastal tegime sinna 23 kaarti, mis on tänapäevani Eesti põhikaartidena kirjas, aga tegijana on peal Piirivalveamet, mitte Maa-amet. Mina käisin nende kaartide tegemisel välitöid kontrollimas, sest kujutasin selleks ajaks juba selgemalt ette, mida piiri valvates vaja on, mis on esmajärguline ja mis mitte; käisin piki piiri selle maa veelkord läbi. 2005. aastal, kui jaotati Schengeni projekti raha, tekkis võimalus kasutada Vene piirile kaartide tegemiseks kolm miljonit krooni. Kaarte oleks saanud teha aerofotode või satelliit-

FOOKUS

piltide järgi, aga Maa-ametil toona aerolendude võimekust veel ei olnud. Türklastel oli üks satelliit üleval ja ostsime neilt pildid. Kaardikeskus tegi nende põhjal 2008. aastaks 11 kaardilehte. Kui 2011. aastal sai valmis Koidula raudtee piiripunkt, olid seal nii suured ümberehitused, et kolm kaardilehte tuli veelkord ümber teha. Need valmisid 2013. aastal. Siin ma tõmban nüüd joone alla – kokku on tehtud piiride valvamise jaoks umbes 100 kaardilehte. Peale piirivalve on neid kaarte saanud ju kasutada paljud teised, nii politsei, kaitsevägi kui ka kaitseliit, inimesed on nende kaartide järgi sporti teinud jne. Kas sa ise jõuad veel kaardile?

Suvel ikka mõne korra jooksen jah. Sa töötasid aastaid orienteerumistreenerina.

Olin Maanteeprojektis jõudnud oma ametireal peageodeediks ja kuulusin 84. aastal üleliidulisse orienteerumise kaardikomisjoni. Juhtus niimoodi, et Rahvusvahelise Orienteerumisliidu president Lasse Heidemann käis Nõukogude Liidus ja Tallinnas, kohtus Eesti orienteerujatega ning minagi olin selles pundis. Peasekretär küsis, kas võime neile kaarte anda. Tegime sellise nurjatuse, et andsime kümme-

kond orienteerumiskaarti. KGB-l oli pikk käsi, nad said teada ning lõid mu Maanteeprojektist minema. Oli kohus ja mulle mõisteti ühiskondlik noomitus üheks aastaks tingimisi. Polnud ühtegi paragrahvi, mis oleks minu pihta hakanud, aga karistada oli vaja ning siis määrati tingimisi noomitus. Samal päeval, kui mind lahti lasti, kõndisin spordiseltsi Jõud, kus olin liige olnud EPAst saati. Aseesimees Mati Juhansoo võttis mu kohe tööle ja järgmisest päevast olin juba treener. Aga see kagebesnik, kes minuga tegeles, oli öelnud, et kui ma kuhugi tööle lähen, pean temaga kontakti võtma. Küsisin ta käest siis, kas ma orienteerumistreeneriks võin minna. Ta vastas, et jaajaa, võin küll. Ütlesin, et ärgu ta unustagu, et orienteerumistreener tegeleb ka kaartidega. Siis ütles, et jaa, tuleb Moskvast järele küsida, helistagu ma järgmine nädal uuesti. Mõtlesin juba, et saan sule sappa, aga nädal hiljem ütles kagebesnik, et „Ne tolko nado, a nužno rabotat trenerom“, ja nii ma jäingi sinna treeneriks. Orienteerumises olid eestlased ju tasemel – Sixten Sild, Ruth ja Maret Vaher. Keda sa teel MMile treenisid?

Indrek Toome andis mulle 1986. aastal ENSV teenelise treeneri tiitli, sest Marje Viirmann tuli individuaalseks NL-i meistriks meile täiesti võõrastes maastikuoludes Kesk-Aasia serval. Hiljem, 88. aastal tuli Ede Ümarik üliõpilaste maailmameistriks Norras, kus olime üldse esmakordselt. 92.–95. aastal sai Külli Kaljus üliõpilaste MMidel medaleid ning 98. aastal sai Maret Vaher Norras üliõpilaste MM-il kulla, mille kohta ta ütleb, et seda võib minu mõjuks lugeda. Ja rattaorienteerumise kolmekordne maailmameister Tõnis Erm alustas oma orienteerumisteed koostöös minuga. Mis sa Neeruti metsades toimetasid?

Neeruti metsades tegin 78.–79. aastal kaardi. Kaks aastat kulus mul nende mägede kaardistamisele. Kõik oma maamõõtjaoskused ja kutsemeisterlikkuse pidin appi võtma, et saada kaart niisuguseks, et see orienteerujatele kõlbaks. Seal on väga raske maastik, viljakas ja suveks kasvab hirmsasti alustaimestikku. Olen Mõedaku spordiklubi all

jooksnud ning mäletan, et Tamsalu kaart oli raske ja Mõedaku oli raske, aga Neeruti oli väga raske – pehme ning palju võsa, ei näinud kaugele, rohkesti kõrgusvorme ja soid.

Kole palju detaile oli seal jah. Kui oleme paar korda kohvikus koos sööma sattunud, siis oled rääkinud, et Eestil on tegelikult mitu väga ajaloolist piirilõiku.

Ordu ajal ei olnud Eesti-Läti vahel piiri, kõik oli üks Liivimaa. Liivi sõja järel, kui Rootsi sai Eestimaa ja Liivimaa peremeheks, selgus, et eesti keele piirialal töötavad kohalikud kohtud suurte raskustega, sest kohtunikud olid sakslased, süüalused eestlased või lätlased ning kõrgem kohus oli rootsikeelne. Siis kuberner Hastfer, kes oli baltisakslane, otsustas, et maakonnad tuleb jagada keelte järgi. Maakonnapiiride kaudu tekkis Eesti ja Läti vahel keeleala piir. On kaks piirikivi, mis paiknevad 1860. aasta kaardil, on selles kohas jääajast saadik, kuid piirikividena kasutusel tõenäoliselt juba 17. sajandi lõpust ning praegu on selle joone peal Eesti-Läti piir. Veel üks koht, kus piir Lätiga on vana, on Valga linnas Konnaojal, mis oli Tartu piiskopi ja Riia Ordu vaheliste maade piir. Väga vanad on kaks lõiku piirist Venemaaga. Liivimaa ja Venemaa vaheline piir tuli Võõpsu juurest mööda Võhandu jõge, läks Mädajõge mööda alla, ojasid mööda Piusani ja Piusa jõel Vastseliinani ning Meeksi oja mööda edasi. Praegu on Eesti ja Venemaa vahel piir Meeksi ojal ning Pedetsi jõel – kokku ligikaudu 20 kilomeetrit piiri, mis on olnud nii muinasajast saadik. Need piirilõigud pärinevad tõenäoliselt aastast 1224, kui Pihkva venelaste ja Riia sakslaste vahel sõlmiti tõenäoliselt esimene rahu. Piiriposti number 2 paigaldasime samale lõigule ning piiripost number 1 tuleb ka sellele lõigule. Sul on vist kogu idapiir peas.

No ei ole peas, aga olen Eesti maismaapiiri omal jalal läbi käinud. Kagu lõigul olen üsna palju käinud, sest läbirääkimiste ajal venelastega tuli seal, kus olukord oli segane ja kaardid vastust ei andnud, minna kohapeale vaatama. Mul on kogu aeg hea meel olnud, et Eesti nii väike on, sest neid kordi polnud just vähe, kus istud hommikul enne kella 7–8 autosse ja oled

FOOKUS

11 piiril ning õhtul 8–9 ajal jõuad tagasi – need tagumikutunnid autos tüütasid päris ära. Kas mäletan õigesti, et sul on üks lugu, mis juhtus Peipsil, kui polnud teada, kust piir täpselt jookseb?

1936.–38. aastal oli Peipsi jääl korduvalt piirivalvurite tulistamist ja meie kalurite Venemaale tirimist ning mahalaskmist. Ma ei taha kuidagi venelasi õigustada, aga lisaks Venemaa agressiivsusele võis põhjuseks olla, et Peipsil olev piir oli kahel riigil erinevalt märgitud. Kui tsaariajal tehti Peipsile kaardid, siis oli Vene riigil mõõtmise alguspunktiks Pulkovo observatoorium ja Balti maades Tartu observatoorium, mille asukohad olid mõõdetud omavahelise veaga 140 meetrit. Siitpoolt tulid kaardid ja teiselt poolt tulid kaardid ning sel Peipsi kaldal, kust Tartu rahu piir tuli, läks venelaste mõõdetud piir natuke teise nurga all kui meie käsitluses. Niimoodi tekkis ülekate ja tsoon, mida mõlemad pidasid enda omaks. See avastati 1939. aastal, kui Vene armee topograafid ja Eesti topograafid tegid mõõdistamise. Selle kohtumise protokoll on säilinud riigiarhiivis, olgugi et kaitsejõudude staabi materjalid viidi ära. See oli koopiana kuskil käskkirja vahel säilinud ning leiti 1993. aastal. Mul on sellest koopia olemas. Olen pakkunud, et keegi võiks doktoritöö teha, kuidas ebatäpsused piiride mõõtmisel võivad viia saatuslike tagajärgedeni. Ajaloolased on neid tulistamisi ajaloolaste vaatevinklist uurinud, mis päeval ja kellaajal ning mis oli hobuse nimi; aga mis põhjusel need juhtumid võisid olla, seda pole uuritud. Sa oled kirjutanud mitu raamatut. Kas praegu on ka midagi käsil?

Kokku seitse raamatut ja üks läheb varsti trükki. Esimene oli orienteerumisraamat, kus olin kaasautor. Kui aga Läti piiri komisjoni sattusin ja Peeter Pätsi tööd lugesin, siis avanes minu ees ajalooliste kaartide maailm. See oli väga huvitav, tegin kolm-neli aastat tööd ja valmis Liivimaa kaartide album. Tagantjärele vaadates läksin väga suurejooniliseks, lasin selle tõlkida saksa, inglise, vene ja läti keelde. Selle töö käigus avastasin, et Eesti riigiarhiivis on tohutu hulk rootsiaegseid kaarte, mis Rootsi riigi jaoks maksus-

tamise ja sõjanduse eesmärkidel mõõdeti. Ajalooarhiivi kaartide osakonnas on nelja meetri kõrguses toas riiulid maast laeni kaarte täis. Kuna olin töötanud 9 aastat Maanteeprojektis geodeedina ja enam-vähem kõik maanteed läbi sõitnud, kus noil aastail midagi projekteeriti, siis tundsin ka nõukogudeaegseid kaarte. Mul on orienteeruja mälu ja üht Rootsi kaarti vaadates mõtlesin, et kuramus, ma olen sellist teekurvi näinud. Võtsin erinevate ajastute kaardid ning võrdlesin seda kurvi Vana-Narva maanteel 50. kilomeetri juures, kus üks tee pöörab Loksa peale ja Narva maantee läheb ümber Viru raba; olen seal käinud lapselastega matkamas. Digitaalsed programmid ja

Piir töötab igas mõttes paremini, kui ta on välja ehitatud . Tõnu Raid

arvutid olid juba piisavalt võimsad, et sai kaarte üksteise peale panna. Võtsin siis rootsiaegse kaardi ja verstakaardi ning eestiaegse kaardi ja see kurv oli kõigil kaartidel täpselt sama. See oli esimene koht, mille pealt mul tekkis arvamus, et teed on olnud läbi aegade samasugused. Siis võtsin ette Tartumaa, kus ma olen sündinud ja eriti palju orienteerunud. Tartust Võrusse kulgeb vana postitee, kus on üks eriti hea koht. Seal on niisugune iseloomulik kurv Ahja jõe ületuskohal Tilleorus. Rootsiaegsel kaardil on see kurv täpselt samasugune. Selle koha ligidal Varbusel asub praegu Maanteemuuseum. Leidsin neid kurve veel ja veel, võrdlesin rootsiaegsetest teedest nüüdisaegsetega 30% ja siis lõin käega, et rohkem pole vaja – kui need sobivad, siis kattuvad järelikult ülejäänudki. Lõpuks tegin raamatu Eesti teedevõrgu kujunemisest ja see oli ajaloolastele nagu pomm. Pikka aega oli vaikus ning siis ilmus arvustus, et Tõnu Raid tõestas, et Eesti teedevõrk on alates 1700. aastast püsinud muutumatuna. See ajas mu pahaseks, kuna oma arust tegin väga palju tööd, et näidata, et teedevõrk on veel palju vanem, aga ajaloolased on ajaloolased – vaatavad fakti, et kaart pärineb 1700. aastast ja varasemaid kaarte pole ja ongi kõik. 1219.-1220. aastal ristisid taanla-

sed Harjumaal ja Virumaal ning nende ristimiste kohta on säilinud 14 lehte ladinakeelset teksti. 1933. aastal kirjutas taanlasest Eesti ajaloolane Paul Johansen selle põhjal kaheosalise raamatu, kus näitas, et taanlaste ristikäigud kulgesid külade vahel nii- ja niisuguseid jooni mööda. Ma võtsin jälle vanad kaardid ja võrdlesin neid Johanseni külade nimekirjadega – külade vahel olid ju teed olemas. 1600ndate aastate kaartidel on teed samas kohas, ning kui 13. sajandil olid külad samas kohas, siis tähendab, et enam-vähem samades kohtades olid ka teed. Eesti teedevõrk on seega muinasajast saadik püsinud 95% ulatuses samal kohal. See raamat tuleb kuu pärast välja ja ma ei tea, kas loetakse siis tõestatuks või mitte, aga mul oli huvitav uurida. Mul on hea huvitavate asjadega tegeleda, lapsed on suured, lapselapsed väiksed ja aega on. Minu arust on teedevõrk jäetud kogu Euroopa ajaloos teenimatult tähelepanuta, sest kogu liiklus toimus ju nende peal. 1380. aastal anti Brugges välja itineraar ehk rändplaanistus, mis räägib Euroopa teedest. Seal on lõik, kuidas sõita Bruggest Riiga, Riiast Tartusse, Tartust Narva ja Narvast Novgorodi. 1380. aastal oli juba olemas kirjalik teejuht, milles esitati linnade vahemaid ja peatuspaiku mingil teelõigul. Aga kõige olulisem on minu jaoks ikka piirivalvamine, raamatute kirjutamine on lihtsalt kõrvaltegevus. Varem ma orienteerusin ja jooksin nädalas kuus-seitse korda tund kuni kaks. Nüüd on mul see tund-kaks vaba ning võin mõelda ja teha arvutiga, mis ma tahan. Oled üks idapiiri projekti eestvedajatest. Ütle, kas oleme seda projekti alustanud õigest otsast. Mida peaksime teisiti tegema? Maade asi on meil veidi keeruline ja maaomanikest on muidugi kahju.

Riik jättis selle väga vajaliku ettevalmistustöö aastaid tegemata. Kui maade asjad oleks varem korda tehtud, aastate jooksul tasapisi ja järjekindlalt, öeldes, et see on maakorralduslik protsess ja seaduse järgi on piirist 10 meetrit riigi maa, siis poleks praegu ühtegi raha pärast vaidlemist. Kodanikul on raske olla oma riigiga konfliktis.

Jah, see ei ole hea, et sellised olukorrad

FOOKUS

tekivad, ja see ei mõju meile hästi, aga piir tuleb välja ehitada. Mis sa elu näinud mehena arvad, kas Eesti saab oma piiri valmis?

Mina tulin 93. aastal piirivalvesse küsimusega, kus on piir. Nüüd ma tean, kus ta on, aga ta on veel välja ehitamata, ülesanne vahepeal teisenes ja pole lõpule viidud. Riigina on meil piiri vaja, sest piir on üks riigi olulisi tunnuseid, see näitab, kus kehtib Eesti seadus ja kustkohast algab teise riigi seadus. Kui Venemaa ehitas 94. aastal piiri ühepoolselt välja, siis mõtlesin, miks ei saa Eesti seda teha. Poliitikud pidasid vajalikuks, et meil oleks piirilepe, aga elu on näidanud, et piir töötab igas mõttes paremini, kui ta on välja ehitatud – teda on parem valvata ja raskem ületada, sisejulgeolek on paremini tagatud. Olen ikka mõelnud omaette, et nii imelik on see elu. Kas tõesti selleks pidi Eston Kohver istuma aasta aega Venemaal vangis, et Eesti hakkaks oma piiri välja ehitama?

Vahepeal ei hooldatud aastaid piiri, mis peab olema iga-aastane tegevus samamoodi kui aias kõplamine või muru niitmine. Ajal, mil pidanuks võitlema piiri hooldamise eest, tegeldi palju piirivalve organisatsiooniga, aga piiril asjad ei arenenud ja piiri osas tekkis kuvand, mis ei vastanud enam tegelikkusele. Selle pärast pole minu jaoks oluline, kas oleme politseiamet või piirivalveamet või politseija piirivalveamet. Tähtis on, et Eestil oleks piir, ja see piir tuleb korras hoida. Kas sel suvel piiriposti number 1 paigaldame?

Võime panna, aga see on kolmikpunkti tähis ja lõplikult saame selle saame paigaldada siis, kui on venelaste ja lätlastega kokkulepe olemas. Praegu saame panna piiriposti oma kaldale arvestusega, et võib-olla tuleb seda hiljem meeter või paar nihutada. Vene piir jookseb mööda Pedetsi jõe telge ning punkt, kus Eesti, Läti ja Venemaa kokku saavad, on jõe keskel. Oleme Toomas Malleusega mõelnud, et võib-olla tähistada see koht jões ühe suure kiviga, millel siis hiljem kokkuleppe valmides märkida kolmikpunkti täpne asukoht. Tõnu Raidiga vestles Elmar Vaher

LAEVASTIK

Edgar Peganov „Olen rahul siis, FOTOD: RAUL MEE

kui aknast laevu näha pole” Neljal suurel ja 90 väiksemal veesõidukil põhinev PPA laevastik on viimastel aastatel läbi teinud suure arengu. Laevastiku juht Edgar Peganov räägib pikas usutluses sellest, et laevade koht on merel ning kuidas ühise eesmärgiga inimesi liita. Kuidas sa PPA laevastiku viimased aastad ise kokku võtad?

Kõige tähtsam muutus laevastiku töökorralduses on see, et laevad on päriselt merel. Kuus aastat tagasi oli sageli nii, et kõiki laevu oli kogu aeg aknast näha. Praegu on väga harva mõni kai ääres ning see on ainuõige. Tulin piirivalveametisse tööle 2008. aastal. Siis oli seitse suurt laeva, kuid eesmärki, milleks laevastik ellu kutsutud oli, ei saanudki täita –

kui pole hooldevõimekust, kütust ega mehi, siis ollaksegi kai ääres. Kalda pealt merepiiri valvata või teada saada, mis merealadel toimub, on üsna võimatu. Kas seda, kui seitsmest laevast jääb neli, saab heaks arenguks pidada?

Suurem arv on muidugi ilusam ja võiks arvata, et siis saab rohkem tööd teha. Aga kui laev on vana, siis vajab ta palju hooldust ning raske on leida

mehi, kes oskavad selle tehnikaga ümber käia. Kui laeva ülalpidamine on kallim, saab teda kokkuvõttes merele saata harvemini. Puuduvad ka nüüdisaegsed tehnilised abimehed ehk merel olles jäävad paljud Eestile tähtsad ülesanded täitmata. Teine asi on see, et tõsisele meremehele ei meeldi kai ääres passida. Laevastiku professionaalsuse määravad meeskonna oskused ja koostöö. Kui laev merel ei käi, siis lähevad hakkajamad mehed ära ning jääjate oskused hakkavad kahanema. Vähenevad nii meresõidu põhioskused kui ka reostustõrje ja päästmise erioskused. Valus tõde on seegi, et pikalt kai ääres olles hakkavad meeskonnale lollid mõtted pähe tulema. Tervikpilti vaadates suudame nelja laevaga märksa rohkem merel olla

LAEVASTIK

konna ohutust arvestades. Kui ilm läks jamaks, kaotas matkaseltskond üksteisega silmside ja tekkis paanika. Osa kajakke läks ümber ning tekkiski reaalne päästesündmus. Päästetöödele kaasati ka vabatahtlikke päästjaid, kelle abiga toodi matkajaid järjest kaldale. Mingil hetkel anti teada, et päästetute info kohaselt peaks nüüd kogu seltskond kaldal olema. Meie laeva kaptenil oli siiski mingi tunnetus sees, et ta peaks piirkonnale veel tiiru peale tegema. Jupp maad eemalt leitigi veel üks paatkond, kes oleks ilmselt kurja Läänemere kätte jäänud, sest tuul pu-

Tõsisele meremehele ei meeldi kai ääres passida. hus aina tugevamalt mere poole. Kõik matkajad said lõpuks eluga kaldale. Sellest näitest ilmneb, et olukord võinuks pöörduda väga kurvaks, kuid meie kapteni ettenägelikkus, tahtmine olla kindel ja vastutustunne tagasid, et sündmus lahenes ohutult. Öeldakse, et kõik, mida saab rahaga korda teha, on odavalt saadud. Laevu saab osta, inimesi ja oskusi mitte. Kummad on laevastikus tähtsamad?

kui seitsmega. Põhimõtteliselt on praegu üks laev aastas rohkem merel kui kogu seitsme alusega laevastik enne 2010. aastat. Ütled, et sinu eesmärk on, et laevastikul oleks võimalik oodatavaid ülesandeid täita. Mitu laeva selleks vaja oleks?

Igasugustest asjadest võib unistada, aga kui Eestil on laevastikutööks just see raha ja inimesed, mis praegu on, siis tuleb nendega võimalikult targalt tegutseda. Viis suurt laeva oleks optimaalne, millega saaksime 12 kuud ilusasti hakkama. Neljaga võib ootamatute hooldustööde tõttu auk sisse tulla ning siis peavad kaldajõud ja lennusalk rohkem silmi lahti hoida. Laevastikus on ju peale suurte laevade ka väiksemad alused, mida on kokku

90. Need on prefektuuride vahel ära jaotatud riskianalüüsi järgi – rohkem tehnikat on seal, kus juhtub rohkem. Suured laevad katavad merepiiri kaldast kaugemalt, väiksemad alused annavad reageerimiskiiruse maismaa lähistel. Mereturvalisuse tagamine ongi suurte laevade ja väikeste paatide male ning võit on see, kui kogu ala on kenasti kaetud ja jõuame ükskõik mis punkti õigeks ajaks kohale. Näiteid, kus hea planeerimine ja meremehevaist on aidanud raske õnnetuse ära hoida, on igal aastal. Näiteks meenub lugu kajakimatkajatega, kes sattusid ootamatult karmiks pöördunud ilma kätte. Kuna meil oli info, et selline matk on teoksil, siis planeeris kapten oma laeva patrulli ning jälgis ilmateadet just selts-

Ilma inimesteta on laev lihtsalt rauatükk. Kui me tahame, et meil oleks tasemel laevastik, peame inimestele midagi selle väärilist ka pakkuma. Igal inimesel on omad oskused ja piirid ning see ei ole halb. Pigem on ohtlik see, kui kõik on n-ö lukksepad-günekoloogid ja ükski oskus pole tegelikult tasemel. Merenduses peab kvalifikatsiooni ja pädevuse hoidmiseks kogu aeg erinevaid tegevusi sooritama. Vastasel korral lihtsalt merele ei saa. Politseiniku puhul tundub olevat nii, et pärast kooli lõppu treenitakse regulaarselt ainult taktikat ja laskmist. Samas on töös ka teisi olulisi komponente, mida lõpuks tehakse, nagu jumal juhatab. Aga kui õigesti tegemise süsteemne harjutamine puudub, siis ei saa inimestelt ka head taset oodata. Kuidas me nõuame kõigilt kõike, kui väljaõpe seda ei toeta ja regulaarselt praktikat ei anna? Lõppkokkuvõttes võib ju saada ainult nii palju, kui ollakse valmis andma.

LAEVASTIK

Meremees jääb heade tingimuste korral tööle väga pikaks ajaks. PPA on merenduses tööandjana kindlasti omaette nähtus. Kui hea või halb on PPA selle valdkonna tööjõuturu konkurentsis?

Kõik kohad laevastikus on täidetud ja meile kandideerijad ei ole need, kes mujale ei sobi. Kujunenud on väga hea tasakaal, kus on kogenud tegijaid ning ka noori tublisid meremehi. Kurvitsa kiiluvees tuli meeskondadesse värsket verd ja need, kes võib-olla riigi laevastikus töötamist nii tõsiselt ei võtnud, on lahkunud. Meeskonda peetakse siin suureks väärtuseks. Näiteks kui Kurvitsa kapten läks pensionile, võttis ta oma demblitööks koolitada viimase kahe teenistusaasta jooksul laevale uus kapten. Meremees jääb heade tingimuste korral tööle väga pikaks ajaks. See ei ole valdkond, kus iga aasta ametit vahetatakse. Ka laevastiku huvi on

see, et meeskond püsiks, sest professionaalsus tekib meeskonna koostöös. Iga kord, kui liige vahetub, alustame mõnes mõttes nullist. Praegu tuleb piir ette pigem tehnikas, kus mehed suudaks rohkem, kui vahendid oleks paremad. Eks see on natuke nii, et puusuusaga ei oleks omal ajal MK etapil ka Veerpalu tulemust teinud. Seepärast

ootame väga uut laeva, et mehed saaksid sõita oma oskuste väärilisel laeval. Laeva juhitakse kaptenisillalt, laevastikku aga kaldalt. 77-liikmelisest laevastikust 11 inimest töötab just kaldatoetuses. Kui tähtis on laevastikule see, mis toimub maal?

Kui tahame olla Läänemere profes-

LAEVASTIK

Kurvitsa kapten Kaarel Tüüri sõnul on laeva tähtsaim tegelane kokk.

Laevastiku juhi Edgar Peganovi sõnul on laev ilma inimesteta lihtsalt rauatükk.

sionaalseim laevastik, siis peab kogu kaldatoetus olema tasemel. Meil on selles mõttes hästi, et suure merekogemusega inimesi leidub ka kaldal ning pika piirivalvekogemusega mehi merel. Toetame üksteist ja lõhume barjääre ning vanu käitumisharjumusi. Kui laevastikus alustades käisin ise väga palju uksi kulutamas ja n-ö ideemüüki tegemas, siis tuleb praegu väga palju initsiatiivi laevastiku seest ning palju ideid on õhus. See, mida nüüdsel ajal laevastikus tehakse, ei ole Peganovi projekt, vaid selle mootor on inimesed, kes siin toimetavad. Ja väga hästi toimetavad. Olete ilmselt üks PPA kõige enam välispartneritega seotud üksus ning väga paljudel teistel asutustel on teile ülesandeid ja ootusi, olgu nendeks siis näiteks muinsuskaitse või keskkonnainspektsioon. 2014. aastast on laevade ahtris ka Eesti riigi lipp. Kas laevastik on rohkem PPA või Eesti oma?

Praegu oleme tõesti palju rohkem kui ühe asutuse või valdkonna laevastik. Viimasel kolmel aastal oleme pidevalt

Laevastiku lipulaeval Kindral Kurvits käib elu kahenädalastes vahetustes, mil laev on maksimaalselt merel. „Külalisi juhtub nüüd juba harvemini, kuid merepäevade ajal käib laevast läbi paar tuhat huvilist,“ lausub Kurvitsa kapten Kaarel Tüür. Vahetus algab varustuse täiendamisega ning siis suundutakse vastavalt patrullmarsruudile merele. „Püüame võimalikult palju toetada merevalvekeskusi ja prefektuuride üksusi, et Eesti mereala hästi kaetud oleks,“ ütleb Tüür. Laevameeskonna peamised ülesanded on patrullimine ja seire, niisama tühjalt ringi ei sõideta. „Kõrvaltvaatajale võib patrullimine tunduda igav, aga meie jaoks on oluline, et oleme oma meeskonnatöös ning kõigi protseduuride ja masinavärgi töökindluses sada protsenti veendunud. Päästesündmusi või reostustõrjejuhtumeid tuleb reaalset ette vähem, kuid valmisolek ja oskus tegutseda ei tohi ära kaduda. Kui tuleb häire, peab kõik õlitatult minema,“ räägib kapten. Laeval on kolm juhti: kapten, vanemtüürimees ja vanemmehhaanik. Kurvitsa meeskond on maksimaalselt 14-liikmeline ning kaheksast väiksema meesteväega merele minna ei saa. Laevapere jaguneb kahe tööliini vahel: teki- ja masinameeskond. Kuigi kapten on laeva

juht ning vastutab kõigi hingede eest, ütlevad mehed kui ühest suust, et kõige tähtsam tegelane laevas on kokk. „Kui kõht on tühi või toit ei maitse, siis on kõigil tuju ära. Meil on kokaga väga vedanud ja toidu üle nuriseda pole põhjust,“ kiidab Tüür. PPA laevastiku kõige uuema laeva meeskond on rahul ka elamistingimustega. Kõige raskem ongi laevatöös ööpäeva ringi ninapidi koos olla ja vähe liikuda, kuid Kurvitsa kõhu alla mahub ka kübeke luksust. „Eks külalisi paneb ikka imestama, et meil on laeval saun, väike jõusaal ning kõik on puhas ja korras. Aga kuidas teisiti, kui see on meie kodu, me elamegi siin,“ lausub kapten. Tema sõnul on kõige parem paik Eesti merealal see, kuhu halva ilma korral saab varju minna. Neid kohti ei ole just palju. Kõige tähtsamaks kohaks, kus laeva väljas hoida, nimetavad mehed Kõpu poolsaare tagust, kus on suured laevateed ja liiklust palju. Tüüri arvamus Eesti meresõiduilmade kohta on mandrimeeste omaga sarnane – ilm võiks parem olla. „Aga halb päev merel on ikka parem kui tavaline päev kabinetis,“ muigab vanemtüürimees Antti Turp.

LAEVASTIK

Kati vanemtüürimees Tomas Kazlas näitab laeva juhtimispulti.

Piirivalvelaev Kati on laevastiku seeniorliige ning selle vahetab välja Euroopa Ühtekuuluvusfondist hangitav uus multifunktsionaalne laev, mis peaks Eestisse jõudma 2018. aastal. 1966. aastal kalalaevaks ehitatud alus teeb uuematele silmad ette oma värvika minevikuga. Nimelt läks laev Rootsi riigi varasse 70ndate lõpus, kui see salakaubaveo tõttu konfiskeeriti. 1985. aastal võtsid rootslased ette põhjaliku ümberehituse, muutsid vööri ja ahtrit, lõikasid laeva pooleks, panid peagu kuuemeetrise jupi vahele ning kohandasid laeva reostustõrjetöödeks. 2001. aastal anti see abi korras Eestile üle ning siis lisati eritellimusel valmistatud tehnika ja reostustõrjeks vajalikud skimmerid ja poomid. Eesti vete suurematest vahejuhtumitest on Kati osa-

lenud kaubalaeva Runner-4 uppumise järel Vaindloo saare lähistel tekkinud reostuse kõrvaldamisel ning Copterline’i helikopteri õnnetusega seotud päästetöödel Tallinna lahel. „Oma laeva kohta ei räägi keegi halvasti. Aga eks ta on lihtsalt oma aja ära elanud. Tunda annab ka see, et laev ei ole selle tööks ehitatud, mida Eesti temalt praegu ootab,“ ütleb vanemtüürimees Tomas Kazlas. „Merenduses on ikka nii, et ükskõik kui suur investeering ostes on tehtud, tuleb asjade korras ja käigus hoidmiseks päris palju raha juurde panna. Vanade laevade töös hoidmine on omaette peen värk, sest mehi, kes selle masinavärgi hingeelu tunnevad, on vähe, ning rikke korral on varuosad kallid.“

osalenud teiste asutuste koostööoperatsioonides, olgu need seotud kalakaitse, vrakkide, poide paigaldamise või näiteks kaitseliidu või päästeameti õppustega. Kõiki neid kogemusi on meile vaja ning riigi pildis pole mõistlik nende jaoks teist või kolmandat laevastikku luua. Lisaks on üks laevastiku rolle kindlasti esindada ka riiki, just riiki, mitte piirivalvet või PPA-d. Meie meeste tegemisi välisõppustel on tunnustatud väga kõrgelt. 2012. aastal, kui hakkasime pead tõstma, oli inimestes tunda lausa sportlikku visadust, et olla parem. Niisuguseid asju ei saa kuidagi sundida või korraldusega lahendada. Auküsimus ja tahe areneda on näidanud, et laevastiku tiim on oma töös tipptegija. Ka väike saab olla professionaalne ning kõik, mida me teeme, on praegu kõrgel tasemel.

LAEVASTIK

Mereturvalisuse tagamine ongi suurte laevade ja väikeste paatide male. ja kui ühe vahetuse kapten on olemas, algab meeskonna kokkupanek. Keskmine ekspluatatsiooniaeg on laeval 30 aastat. Ehk siis praegu midagi ostes peab olema selge, kuidas 30 aasta pärast seda laeva võimalikult hästi kasutada saab. Lühinägelikkust ei saa siin lubada. Kas ma saan õigesti aru, et teil on ISO standardi ja ISM koodeksi kaudu õnnestunud ära teha ka teenuspõhise juhtimise meistriklass?

Laevastiku arengukava on ilmselt üks pikemalt tulevikku vaatav plaan PPAs. Mis laevastikule 20 aasta pärast terendab?

Pikk planeerimistsükkel on tingitud laevastiku eripärast. Laev on väga kallis, selle hankimise protseduur ja eluiga on aastakümneid pikk. Kui puudub arusaam, kuidas ressurssi tulevikus kasutatakse, siis pole kunagi võimalik ühtegi laeva välja vahetada. Enne igasuguse hankeprotsessi algust peab väga selge olema, milleks alust vaja on. Lihtne näide: ideest osta laev läheb keskmiselt viis aastat, et jõuda laevaehitamise lepinguni. Sel perioodil valmib tehniline kirjeldus. Periood on pikk, sest laeva ost on riiklik sündmus ja väga paljud tahavad selles kaasa rääkida. Peale lepingu sõlmimist kulub umbes kaks aastat ehitustöödeks. Ehitamisega paralleelselt hakatakse valima kaptenikandidaate,

Lilian Kallas-Sultsi meeskonda tulemisega algas laevastiku ohutuse ja kvaliteedisüsteemi väljatöötamine ning see põhineb tõesti ISO standardil ja ISM koodeksil. Kuigi Lilian on selle süsteemi eestvedaja, on kõigil laevastiku liikmetel selles oma roll. Laevastiku meresõiduohutuse käsiraamatus on põhimõtteliselt meie teenuse kirjeldus, st mida ja kuidas teeme, kui palju inimesi, mis oskustega, kui suure kogemusega vajame, mis koolitusi vaja on jne. Näiteks kui keegi tahab, et PPA laev tegeleks alkoholijoobe tuvastamisega, siis me oskame öelda, mis koolitust ja varustust selleks vaja on ning kui palju see maksab. Kogu protsessi kirjeldus on ühes paketis ja meil on endal siseaudiitorid, kes kontrollivad standardi järgimist. Oleme ennast ka ise välisaudiitorite tapalavale pannud, et mitte pimesi oma sisetunnet usaldada. Kriitiline meel on väga vajalik ja kõrvalt pilk nõrkade kohtade märkamiseks viib edasi. Kogu süsteemi lõppeesmärk on, et kõigi tegevuste juures oleks tagatud meie enda inimeste ohutus. Üksuse arengulugu on eraldi ajakirja väärt ja on kindlasti nõudnud kogu meeskonnalt palju pingutusi. Kuidas sa üldse sattusid nii noore mehena laevastiku juhiks?

Eks see näitab toonase süsteemi nõrkust, et 27aastasena oli üldse võimalik laevastiku juhiks saada. Kui oleks toimiv süsteem ja järjepidevus kogemuste edasiandmisel, poleks ma ilmselt kunagi valituks osutunud. Kõige enam oligi tunda merealase kompe-

tentsuse vähesust just kaldastruktuurides. Tundsin, et laevadel töötavate teenistujate suhtes ollakse ebaõiglased – nemad ei olnud süüdi selles, et laev ei saanud merele, kuna kütust ei olnud –, ja seda pidi saama muuta. 2007. aasta seisu, kus sõltumatu audiitor hindas enamiku laevade tehnilise seisukorra ebarahuldavaks, on tagantjärele endalgi raske uskuda. PPAs on praegu eesmärkide mõtestamise ja seadmise üle palju arutelusid. Laevastikul on õnnestunud seada väga selge eesmärk ning leppida ka omavahel kokku, kuidas sinna jõutakse. Mida selleks vaja on?

Mina ei oota, et Elmar Vaher ütleks mulle, kuhu laevastik minema peab. Mina pean ütlema talle, kuhu laevastik läheb. Üksuse juht koos oma meeskonnaga peab ise aru saama, kuidas oma eesmärk seada. Olgu selleks siis näiteks missioon, et kõik inimelud peavad saama päästetud. Ütlen ausalt, et ei saa aru sellest mõttelaadist, et kellelegi peaks ette ütlema, mis on nende üksuse eesmärk. Tuleb osata mahutada ennast PPA suurde pilti. Laevastik on väga tugev tiim ja edu toonud asjad, millest oleme rääkinud eespool, ei ole minu välja mõeldud. Olen väga palju toetunud üksuse ühisaruteludele. Meie põhimõte on, et esitame oma variandid ja siis otsustame, kuidas edasi liikuda. See ei ole olnud kerge aeg. Tehnikat müüa või võõrandada on käkitegu, aga kõige raskem muutus on alati seotud inimestega. Õhkkonna määravad lihtsad asjad. Näiteks on laevadel teeninud inimeste jaoks toit A ja O. Kui tahame, et laev oleks ülesanneteks valmis, peavad kõhud täis olema. See oli ka muudatus, mille suutsime üle-eelmisel aastal ellu viia, et kogu meeskonnale on taganud toidu PPA, see on merendussektoris täiesti loogiline. Väike asi, aga vähendas tohutult pingeid. Tuuli Härson kommunikatsioonibüroo

ANALÜÜS

FOTOD: IOM (INTERNATIONAL ORGANIZATION FOR MIGRATION)

Rändekri Probleemi lahkab analüütik Ago Tikk

Piiriülest inimeste liikumist seiravatele ekspertidele on praegu professionaalses vaates väga huvitav ajastu. Inimesi, kes pingutavad põhimõtteliselt sama ülesandega – saada aru, mis rändega toimub, ja osata muutusi ette näha –, on Euroopas ilmselt tuhandeid.

PAs on piiriülese liikumise tervikpildi kokkupanek teabeanalüüsi talituse kanda. „Lühidalt kokku võttes on minu ja mu kolleegide töö eesmärk saada aru protsessidest ning hinnata nende ulatust ja võimalikku mõju mitte maailmakõiksuse mõttes, vaid integreeritud piirihaldu-

ses. Miks asjad on, nagu nad on, ja milliseks nad võivad kujuneda nii meie piiridel kui ka regioonis?“ Nõnda kirjeldab oma tööd PPA teabeanalüüsi talituse juhtivpiiriametnik Ago Tikk. Talituse ülesanne on jälgida Euroopa Liidu välispiiri olukorda, toota ning vahendada regionaalset ja kohalikku

olukorrapilti, seirata regiooni kolmandates riikides toimuvat, mõistagi analüüsida Eesti piiriolukorda ning koostada ohuhinnanguid ja riskiprofiile. 2015. aastal viiekordistus Euroopasse jõudnud ebaregulaarsete migrantide arv ning sama trendi jätkumist on prognoositud ka sel aastal. Kui mullu

ANALÜÜS

riis

jõudis esimese kahe kuuga Euroopa Liitu 84 000 põgenikku peamiselt Süüriast, Afganistanist ja Iraagist, siis on selle aasta kahe kuuga uusi sisserändajaid juba rohkem kui 130 000. Saab näha, kuidas mõjutab põgenikevoogu tänavu märtsis Euroopa liidrite ja Türgi vahel saavutatud kokkulepe, mille kohaselt saadetakse Kreekasse jõudnud ebaseaduslikud sisserändajad edaspidi tagasi Türki ning iga tagasi saadetud süürlase kohta asutatakse üks Türgi laagritest Euroopasse ümber. Aastaid rändepilti jälginud inimestele ei ole nüüdne inimeste liikumine ja nende teekonnad suur üllatus. Juba 1990ndail olid praegused rändekoridorid paigas, kuid nende kaudu Euroopasse jõudvate sisserändajate hulk oli märksa väiksem. Tiku sõnul ennustati võimalikku ulatuslikku Euroopa-suunalise rände kasvu Kesk- ja Ida-Vahemere teekonna kaudu juba enne Araabia kevade sündmusi. „Miks see

paljudele üllatusena tuleb, on väga hea küsimus. Kui lugeda, uurida ja tähele panna, siis olid kõik märgid juba ammu olemas. Küsimus oli ainult kunas ja mis ulatuses,“ nendib ta. „Tõsi, olemasolevatest stsenaariumidest arvestas enamik küll Muammar al-Gaddafi võimult lahkumise või eemaldamise tagajärjel tekkivaid protsesse, kuid seda pelgalt Liibüa kontekstis. Araabia kevadet ja veelgi vähem selle ulatust ei kajastanud ükski nendest, kuna selline võimalus ei olnud tol ajal arvestatav. Ka viimasel paaril aastal aktiivsemaks muutunud Lääne-Balkani maismaakoridori kasutamine oli prognoositud. Samas ei arvestatud aga Saksamaa poliitilise avalduse mõju ja toimimist sisserände katalüsaatorina ning seega alahinnati rände ulatust kümneid kordi.“ Samamoodi oskasid analüütikud ette näha riigist riiki liikumise tõkestamisega tekkivaid probleeme, sest ajaloolisi kogemusi erinevate riikide piiridelt on viimasel paaril aastakümnel piisavalt võtta. „Doominoefekt, kus punkti A ja B vahele jäävad riigid alates esimeseks pudelikaelaks osutunud maast üksteise järel piire sulgema hakkavad, on paratamatu. Praeguseks on see juhtunud ning osa sisserändajaid on n-ö vaheetappidesse kinni jäänud. Suletud piirid toovad paratamatult kaasa meeleheite, viimane sageli ka vägivalla ja muud intsidendid. Inimesed tahavad ju ikkagi sihtriiki edasi liikuda ning kasutavad selleks kõikvõimalikke mooduseid,“ sedastab Tikk. Kuigi rände arvud on viimasel ajal kerges vähenemises ning saavutatud poliitiline kokkulepe võiks Kreekasse tulijate hulka veelgi vähendada ja sealset olukorda parandada, hoiatavad eksperdid ka Euroopa-sisese rändepildi muutumise eest. „Hoiame silmad lahti ning jälgime, mis juhtub kevadel ja suvel, kui eeldada võib kahepoolse rändesurve tekkimist. See juhtub siis, kui kümnete või negatiivsema stsenaariumi puhul lausa sadade tuhandete möödunud aastal sisserännanute kohta langetatakse varjupaiga andmisest keelduv otsus ning nad seisavad silmitsi vahetu väljasaatmisohuga. Väljasaatmise vältimiseks võivad need inimesed suure tõenäosusega otsustada varjumise või teistesse liikmesriikidesse põgenemise kasuks. Soome või Rootsi puhul võivad väljasaatmisohtu tunnetavad migrandid

Aastaid rändepilti jälginud inimestele ei ole nüüdne inimeste liikumine ja nende teekonnad suur üllatus. suure tõenäosusega ka Eesti kaudu tagasi Kesk-Euroopa poole liikuda ning väiksema tõenäosusega ka Eestis uuesti varjupaika taotleda. Ärme unustame, et samal ajal on selle aasta algusest jätkunud uute sisserändajate saabumine vahetult kolmandatest riikidest ehk siis uustulnukate surve teiselt poolt on olemas,“ nendib Tikk.

Inimsmugeldamine on miljarditesse küündiv äri Veebruarikuise Europoli raporti kohaselt kasutas 90% Euroopasse jõudnud sisserändajatest kuritegelike vahendajate abi. Inimeste sihtriiki toimetamisest on saanud suur äri ning hinnanguliselt võis sääraste kuritegelike ühenduste käive eelmisel aastal ulatuda kuue miljardi euroni. Kuritegeliku migrantide sihtriikidesse toimetamisega seotud ringi suuruseks on hinnatud 40 000 inimest. Inimese Euroopasse toomise teenus võib olla n-ö täispakett, kus migrandile korraldatakse nii transport, dokumendid kui ka näiteks sihtriigis tööle vormistamine. Samas võib toimetamine tähendada ka seda, et korraldajal pole vähimatki huvi selle vastu, kas inimene jõuab kohale elusalt või surnult. „Elude hoidmine võib olla võrgustiku jaoks äärmiselt oluline ja omamoodi maine küsimus. Samamoodi võib igapäevaseks praktikaks olla makseraskustesse sattunud klientide sunnitööle rakendamine või väljapressimine, vägistamine ja röövimised – see on inimeste Euroopasse toimetamise kurjem pool,“ kirjeldab ekspert. „Eelkõige eristabki vahendajate gruppe organiseerituse tase ja teenuse kvaliteet või garantiid. Suuremaid võrgustikke, kes pakuvad kogu teekonna korraldamist algusest kuni lõpp-punkti, on sadakond. Vaheetappide kaupa selles äris osalejate hulk on täiesti äraarvamatu. Näiteks on Skandinaaviast käidud autosuvilaga Kreekas ja korraga ära toodud 37 inimest. Iga inimene maksis sõidu eest 700 eurot; seega on

ANALÜÜS

90% migrantidest tuli Euroopasse inimsmugeldajate võrgustikke kasutades.

ATRAKTIIVNE KURITEGEVUS: suur kasum ja väike risk vahele jääda

MILJARDIÄRI: 2015. aastal teenisid võrgustikud kriminaaltulu 3-6 miljardit eurot.

Kõrgel tasemel dokumentide võltsimine on laienev kuritegevuse valdkond Euroopas.

Kuritegelikud inimsmugeldamise võrgustikud Inimsmugeldamise teenust pakuvad paindlikud ja nõrgalt seotud kuritegelikud ühendused, kuid ka üksikisikud rändeteekondadel ja transiitpunktides või sihtriikides.

Üksiküritaja: oportunistlik üksiküritaja, kes lühiajaliselt tegutseb näiteks autojuhi, paadimehe, giidi või tõlgina.

Vahendaja: võtab migrantidega ühendust sotsiaalmeedias või avalikes kohtades, et korralda neile vajalikud dokumendid ja reis.

Legaalsed ärid: kasutatakse kuritegelike tegevuste toetamiseks (hotellid, autorent, reisibürood) ja kriminaaltulu legaliseerimiseks.

Raha vahendaja: usaldusisik, kes liigutab raha migrantide, autojuhtide ja korraldajate vahel.

Kuritegelikud inimsmugeldamise võrgustikud

Korrumpeerunud ametnik: pakub vajaduse korral kuritegelikele ühendustele tuge, varjab õiguskaitseorganite tähelepanu eest või hangib vajalikke dokumente nii raha eest kui ka tasuta.

Dokumentidega varustaja: on kontaktiks kuritegelike ühendustega, kes hangivad migrantidele võltsitud dokumendid. Kohalik juht: korraldab tegevuse kindlal teekonna lõigul oma väiksema võrgustiku või kontaktide kaudu.

Võrgustiku juht: koordineerib väiksemate üksuste tegevust kogu teekonna ulatuses.

Ligi 40 000 kahtlustatavat sadakonnast rahvusest.

Prognoosid: Kuritegelikud ühendused jäävad migrantide pealt teenima.

Suuremad ühendused võtavad väiksemad järkjärgult üle.

Rändeteekondade hulk suureneb ja tekivad uued kriisikolded.

Hästi võltsitud isiku- ja reisidokumentide turg laieneb.

Sageneb migrantide sunnitööle ja kuritegelikule teele sundimine. ALLIKAS: EUROPOL

ANALÜÜS

arusaadav, miks vahendajaid leidub. Paljud, kes alguses ise sihtriiki jõuda soovisid, on nüüd hoopis teiste sisserändajate pealt teenima hakanud,“ lausub analüütik.

Serbia-Horvaatia piiri ületamine

Sotsiaalmeedia suur jõud Araabia kevadena tuntud revolutsiooniliste liikumiste kujunemisel on rõhutatud sotsiaalmeedia osatähtsust. Kuigi seda on hinnatud erinevalt, on vaatlejad ühte meelt selles, et inimeste tänavatele toomisel oli sotsiaalmeedias levival infol oma roll. Ka rändekriisi kontekstis on meedia ning Facebook ja Twitter suure tõenäosusega üks algatavaid jõude. Saksamaa liidukantsleri parimate kavatsustega öeldud „Tere tulemast“ levis meedia vahendusel kulutulena mitte ainult Euroopas, vaid ka migrantide seas, kes olid surve all eelkõige Türgis, kus inimestel polnud võimalik töötada, ning elatise teenimiseks tuli edasi liikuda. Sotsiaalmeediat on aktiivselt kasutanud ka inimsmugeldajad nii klientide leidmiseks kui ka oma äri korraldamiseks. Samuti levitatakse sotsiaalmeedias infot sihtriikide, piiride, kehtivate regulatsioonide ja õiguskaitseorganite tegevuse kohta. Äpid migrantidele ning rände korraldajatele pole kaugeltki haruldus. „Meedia jõud on tohutu ja vahendajate võrgustikud kasutavad sotsiaalmeedia võimalusi väga oskuslikult. Kahjuks tuleb tunnistada, et riikide ametlik kommunikatsioon jääb sageli kehvemaks nii operatiivsuse kui ka innovatiivsuse poolest. Rändeteema kajastamist meedias tuleb kindlasti tunnustada, kuid viimased aastad on toonud esile ka kitsaskohti. Nendest tähtsamad on kajastatavate sündmuste objektiivsus, edastatavate sõnumite sõltumatus ning vastutus informatsiooni avalikustamisega kaasnevate tagajärgede eest. Ka heade kavatsustega tehtud meediakajastus võib aidata kaasa probleemi süvenemisele. Näiteks on suurte rahvusvaheliste telekanalite reportaažid inimsmugeldajate tegevusest tahtmatult osutunud reklaamikampaaniaks juba tegutsevatele inimsmugeldajatele ning innustanud uusi inimesi sellele pühenduma. On teada vähemalt kümneid „ettevõtlikumaid“ sisserändajad, kes on mõnes rändeetapis saanud meediast valgus-

tust heast ärivõimalusest ning otsustanud edasiliikumise asemel erabisnist alustada. On küll irooniline, aga juhuseid, kus oma õnnetus on pööratud enda kasuks, et teenida teiste õnnetuselt, on palju. Tänu meediale on teadlikumaks saanud nii teenuse kasutajad kui ka pakkujad,“ lausub Tikk.

Aitab teadmine Tiku sõnul aitab rändekriisiga seotud teemasid tasakaalukalt käsitleda see, kui saadakse aru, mis olukord on ja kuidas see on kujunenud. „Riikidel on raske rääkida asjadest õigete nimedega ja öelda välja näiteks see, et madalama haridustaseme ja elatusjärjega inimesi ongi väga keeruline integreerida, eriti kui neid on ühes kohas palju korraga. Kui inimese keele-, kultuuri- ja religioosne keskkond võimaldab vabalt hakkama saada ning kui asukohamaa võimud probleemiga enne selle teket ei tegele, puudub ka motivatsioon lõimuda. Kui sellele lisandub töötamisvõimaluse või -tahte puudumine, siis ongi loodud kasvutingimused niisuguste probleemide jaoks nagu getostumine, kuritegevus, äärmuslus või terrorism,“ ütleb Tikk. Tema sõnul aitab rändega kaasnevaid riske kõige enam maandada see, kui on teada, kes need inimesed on, kes riiki tulevad. „Paraku saab seda teha üksnes juhtudel, kui rändevood on mõistlikus suuruses. Ööpäevas kaks-kolm tuhat inimest kontrollida on võimatu,“ nendib ta. Samas olid paari tuhande saabujaga päevad eelmisel aastal Euroopas pigem taga-

sihoidlikud ning Saksamaale tuli tippaegadel ööpäevas ka 15 000 inimest. „Räägime ausalt, et see, mis toimus, oli saabujate registreerimine ning uute tulijate piirilt äratoimetamine, millel puudus vähimgi seos sisulise kontrolliga,“ on Tikk avameelselt kriitiline. Sääraste mahtude juures ongi võimalik korraldada pelgalt inimeste esmane registreerimine ja heal juhul ka esmane vestlus, kuid põhjalikum analüüs on välistatud. Seda tugevam peab inimesi ümber paigutades olema taustakontroll, mille põhjalikkust on Eesti puhul kritiseeritud. „Kui jutt käib julgeolekust, siis võiks riigi nahk paksem olla, sest kui meil on võimalik inimeste taust ette selgeks teha ehk võimalikke riske maandada, oleme igal juhul paremas positsioonis,“ ütleb Tikk. Põgenikevoo ohjeldamisel näeb analüütik ühe tähtsa suunana juba laagritesse jõudnud inimeste olukorra lahendamist ja saabujate saatuse viivitamatut otsustamist. „Liikuvate masside seas on väga palju raskes olukorras inimesi – tegelikke abivajajaid, kes tuleb ülejäänud n-ö majanduspõgenike seast välja sõeluda ja neile Euroopas ka kaitse anda. Samamoodi tuleks kiirelt korraldada nende inimeste väljasaatmine, kellel pole perspektiivi varjupaika saada, et ei tekiks tuhandete pidevas ooteseisundis inimeste laagreid, kes ei tea, mis neist saab, ning otsustavad varem või hiljem omal käel õnne proovida või halvema stsenaariumi puhul muutuvad reaalseks ohuks avalikule korrale või sisejulgeolekule,“ sõnab Tikk.

ANALÜÜS

Rändekriis Kreekas ja Lääne-Balkani riikides Austria Jesenice

Sentilj Ungari

Sloveenia

Horvaatia

Dobova Harmica

2016 Horvaatia

veebr

märts

34 391

1575

Tovarnik Sid

Bosnia Hertsegoviina

Austria 2016

veebr

märts

39 043

5512

Serbia

2016

veebr

märts

33 595

1618

veebr

märts

35 237

1645

Bulgaaria

Montenegro

Sloveenia 2016

Rumeenia

Presevo Tabanovce Makedoonia Gevgelija Itaalia

Lesbos 2016

Idomeni

87 219

Albaania

Kreeka

Kreekasse mere kaudu saabujad kuude kaupa 250 000 200 000

Kreekasse on 2016. a saabunud 149 534 inimest, neist 50 364 on praegu Kreekas.

150 000 100 000

Leros

Elude päästmine või piiride kaitse Rände juurpõhjuseks on konfliktikolded ja majanduslikult raske olukord asukohamaades. Riigijuhtidelt kostab sageli avaldusi, et vaja on anda juurde raha, laiendada Frontexi volitusi ja mandaati ning korraldada rohkem mereoperatsioone, kuid Tikk nendes võtetes imerelva ei näe. „Loomulikult on kohti, kus Euroopa välispiiri võiks tugevdada ning ka Eestis võiks võimekust suurendada, kuid see ei ole rändekriisi põhiprobleem ega ka selle lahendus. Suur osa enam kui miljonist Euroopasse jõudnud sisserändajast ei saabunud ju märkamatult, vaid toimetati Euroopa territooriumile mereope-

nov

dets

okt

sept

aug

juuli

mai

juuni

aprill

märts

jaan

2015 2016

veebr

50 000

Kreekasse saabujaid oli märtsis 53% vähem kui veebruaris.

Paljud, kes alguses ise sihtriiki jõuda soovisid, on nüüd hoopis teiste sisserändajate pealt teenima hakanud. ratsioonide või päästetööde käigus. Võib ju olla hea näidata näpuga Kreeka või Itaalia kolleegidele ning osatada, aga tuleks panna end nende riikide olukorda, kus ollakse lõksus rahvusvahelise õiguse, inimõiguste ja tagasisaatmise võimatuse vahel,“ selgitab ta. Lisanduva rändevoo tõkestamise

2016 8308

võtmeks on Tiku hinnangul tõsine ja äärmiselt ebamugav debatt ratsionaalse ning humaanse vaate vahel. „Praegu on nii, et kõik need, keda merelt päästetakse, on automaatselt Euroopas, kuna paate tagasi pöörduma sundida ei saa ning ka päästetuid ei saa viia sinna, kust nad tulid, sest rahvusvaheline õigus seda ei luba. Samamoodi ollakse lõhkise küna ees, kui inimesel puudub alus varjupaika saada, aga teine riik seda inimest vastu ei võta või on Euroopa ise sätestanud, et tegemist pole turvalise asukoha või transiidimaaga. Saatuse irooniana on Kreeka ise praegu ainuke liikmesriik, mille kohta on Euroopa Inimõiguste Kohus mõni aasta tagasi langetanud otsuse, et põgenike tagasisaatmine sinna ei ole

ANALÜÜS

Kriisikolded Peamised riigid, mis on tööle pannud Euroopa kodanikukaitse mehhanismid Migratsiooni teed Peamised piiriäärsed kohad Pealinnad Saabujad

Makedoonia 2016

veebr

märts

34 284

1614

Kios 2016 34 356

Teabetöö ja analüüs käivad käsikäes

Kreeka 2016

tis mitte saadava info hulk ja allikate rohkus, vaid süstematiseeritud lähenemine ning allika ja info hindamise ja seoste äratundmise oskus. Need teadmised ja vilumus koos analüütilise tööriistakastiga moodustavad vundamendi eesmärgipärase teabe tootmiseks. „Infot on meie ümber tohutult, kuid selle rohkus iseenesest kvaliteeti ei taga. Analüüsi täpsus sõltub ennekõike sellest, kui head ja usaldusväärsed on allikad ja missugune on info kvaliteet ning kui palju ressurssi – nii analüütilist kui ka ajalist – on nende läbitöötamiseks. Sõltuvalt eesmärgist võib näiteks ühe A4 analüüsidokumendi koostamine võtta mõne tunni või mitu kuud. Samas kehtib see olukorrapilt ainult sellel ajal valitsevate tingimuste, olukorra ja teadmiste varal,“ räägib analüütik oma tööst.

veebr

märts

55 222

25 955

Samos 2016 10 402

Kos 2016 3714 ALLIKAS: UNHCR

lubatud, kuna nende tervis ja julgeolek on seal ohus,“ nendib analüütik. „Võimalik lahendus on suur teemade tervik, mida peab otsustama kõrgemate riigipeade tasemel, sest jupikaupa või ainult väiksema rühma riikide tehtud, kuid samas paljusid teisi riike mõjutavad otsused on tekitanud ja jäävad ka tulevikus pigem probleeme juurde tekitama kui neid lahendama.“

Info hulk ei taga kvaliteetset analüüsi Nii teabeametniku kui ka analüütiku töös on kõige tähtsam mõista tervikpilti ja laiemat tausta ning leida vastus miks-küsimusele. Seejuures ei ole täh-

Kuigi hea info automaatselt korralikku analüüsi ei taga, on asjade targaks hindamiseks lai allikate võrgustik ja tugev side n-ö eesliini töötajatega möödapääsmatu eeldus. „Ametnikel võib oma igapäevases töös tekkida väärarusaam, et infot justkui ei peeta kasulikuks. Seda enam, et erinevalt kastivabrikus töötamisest ei näe ametnik peale vahetuse lõppu oma töö tegelikku käegakatsutavat tulemust.“ Tiku enam kui 25 teenistusaastat, millest neli aastat töötas mees analüütikuna Frontexis ja viis aastat piirivalveosakonna teabebüroo riskianalüüsitalituse juhina, on tõestanud vastupidist. „Kõigi n-ö põllul olijate info on hindamatu väärtusega. Need ametnikud olid ja on ka praegu unikaalsel positsioonil, kuna erinevalt paljudest teistest, sealhulgas analüütikutest, puutuvad just nemad kokku reaalse olukorra ja inimestega. See tähendab näha, kuulda, küsitleda, katsuda, tunda lõhna, kui vaja,“ räägib Tikk. Tema sõnul tuleb mõista, et info kasutegur on olematu, kui see jääb ainult ametnikule või üksusesse ja edasi ei jõua või kui sündmuste detailsed kirjeldused puuduvad. „Eks siin on oma süü ka puuduvas koolituses. Aga see puudus on õnneks parandatav,“ ütleb Tikk. Järgmine loogiline etapp olukorrapildi valmimisel on analüütikute käes, kes oskavad küsida ning saadud

vastused kasulikuks teabeks vormistada. „Minu hinnang on ehk karm, aga oleme olukorras, kus analüütikuid napib. Ma ei pea silmas ametnikke, kes on määratud analüütiku ametikohale või kelle ametijuhendis kajastub sõna analüüs enam kui kolm korda,“ nendib Tikk. Ta loetleb analüütiku tööks vajalikke eeldusi: erialane koolitus, analüüsivõime, valdkonnasisesed ja -ülesed teadmised, nagu majandus, poliitika, keskkond, rahvusvahelised suhted; analüütiline kirjaoskus ja avatud silmaring ning mõttekäik, mis võib tunduda ja sageli ongi erinev teistel erialadel töötajatest. „Inimesi on erinevaid ja mõnele jääb arusaamatuks, miks üldse on vaja veidi teistsuguse ehk oma mütsinokast kaugemale mõtlemisega inimesi palgal hoida. Neid on vaja, sest muidu ei tuleks uut ja põhjendatud teadmist või suuna osutamist. Kiiresti ning kaugele jooksmine kaotab aga tähtsuse, kui joostakse valele poole,“ ütleb Tikk. Kogenud analüütiku moto on olla ettevaatlik kõige suhtes, mis tundub esmapilgul lihtne või iseenesestmõistetav olevat. Teabetöö ja analüüs käivad käsikäes ega eksisteeri omaette. Et piirivalvuri töö oleks tõhus ning ta teaks, mida, kuidas, kus, kuhu, keda või millal vaadata, peab ta ise andma piisavalt sisendit analüüsimiseks. Siis saavad analüütikud koos teiste allikate infot mõtestades panna kokku suurema pildi ning täpsustada profiile, millest saab omakorda sisend igapäevaseks tööks piirile. „See on pidev tsükkel – meile tuleb info sisse, me valideerime, hindame, vajaduse korral täpsustame, lisame teavet või kõrvutame välise infoga, analüüsime ja anname tagasi prognoosi. Prognoos võib katta nii olukorda, piirilõiku, piiritüüpi, profiili, meetodit, teekonda või mõnda muud olulist asja koos selle võimaliku esinemissageduse ja tõenäosusastmega,“ selgitab Tikk. Kuidas aga kujutada ette organisatsiooni ilma analüütikuteta? „Ilmselt oleksime olukorras, kus oleme kõige ilusamad ja targemad, vastupandamatud ning eksimatud; kõige meeldivam oleks selle juures tõdemus, et kõik selle oleme ju enda jaoks ise avastanud,“ muigab mees. Tuuli Härson kommunikatsioonibüroo

VESTLUSRING

Põgenikest, FOTOD: RAUL MEE

& Euro

Radar kutsus ühe laua taha siseminister Hanno Pevkuri, nõuniku Eesti Alalises Esinduses ELi juures Uku Särekanno, integreeritud piirihalduse büroo juhi Helen Neider-Veerme ning Eesti Rahvusringhäälingu korrespondendi Neeme Raua, et vestelda rändekriisist ning Schengeni tulevikust. Neeme Raud: Eestisse on pärast kuudepikkust poleemikat ning poolt- ja vastuargumente saabunud esimesed seitse põgenikku. Euroopa on meile määranud märksa suurema kvoodi. Mis saab edasi? Hanno Pevkur: Saabunud põgenikel

on igaühel olemas oma tugiisik ning sotsiaalsüsteem võtab nad üle. Nad on saanud esialgu lisakaitse üheks aastaks, ja kui kaitsevajadus ei kao, võib seda pikendada. Üldiselt sõltub kõik ikkagi inimestest endist. Kui nad leiavad endale

töö ja soovivad oma elu Eestiga siduda, siis saavad nad taotleda elamisluba töötamiseks ning viieaastase siinviibimise järel võivad taotleda kodakondsuseksami sooritamist. Kui see on tehtud, on võimalik saada Eesti kodanikuks. Raud: Meile Euroopa määratud kvoot on oluliselt suurem. Mis saab edasi, kui saabuvad uued põgenikud? Pevkur: Eesti ise ütles, et meie panus on kuni 550 inimest. Sel nädalal

on Heleni meeskonnal intervjuud 15 inimesega ning läheme edasi inimeste valikuga. Kui on valida kontrollitud ja kontrollimatu migratsiooni vahel, siis on mõistlik valida alati kontrollitud migratsioon. Selline ümberpaigutamisskeem, kus usutleme inimesi ning teeme taustakontrolli, on kõige turvalisem. Raud: Kuidas need inimesed suurtest massidest välja valitakse ja mida tähendab põhjalik taustakontroll? Helen Neider-Veerme: Kõigepealt

peab inimene ise ümberpaigutamise soovi avaldama ja esimese töö teeb ära rahvusvaheline meeskond. Meie ametnikud kontrollivad inimese andmeid ning vaatavad, kas tema käitumine on Eesti riigi jaoks turvaline. Raud: Oleme põgenikke otsinud kuid ning on kõlanud kriitikat, et

, kriisist

roopast Eesti kontroll on liiga range. Kuidas sellele vastata?

Pevkur: Euroopa Liidus leppisime ühiselt kokku, et aitame neid, kes vajavad rahvusvahelist kaitset, st inimesi, kes tulevad Süüriast või Iraagist. Aja jooksul on lisandunud Afganistan, Jeemen ja teised riigid, kust tulnud inimeste rahvusvahelise kaitse taotluste rahuldamise protsent ületab 75%. Meie otsustasime, et teeme taustakontrolli ära väljaspool Eestit. Väga paljud riigid seda ei tee. Näiteks võtsid soomlased vastu 100 inimest, viisid oma keskusesse ja hakkasid seal kontrollima, mille tagajärg oli, et 50 inimest lahkus teadmata suunas. Meie eeldus on, et inimene peab olema nõus Eestisse tulema. Raud: Kas need inimesed tulevad Eestisse hea tahtega? Pevkur: Meie ametnikud on neile juba tutvustanud Eestit, neile on rää-

gitud meie sotsiaalsüsteemi võimalustest ning julgeolekuasutused on teinud taustakontrolli. Erinevus paljudest teistest riikidest on seegi, et me tõime inimesed juba nende uude koju, mitte Harkusse või Vaosse. Raud: Põgenike teemaga on tegeldud juba pikka aega. Mis õhkkond valitseb Brüsselis põgenike teema arutelu ümber?

Uku Särekanno: Põgenike teemaga on praeguseks jõutud sellesse faasi, et on saadud aru, et meil on kriis ja samamoodi enam edasi minna ei saa. Kuna on 28 liikmesriiki ning kõik on erinevates olukordades, siis on kogu otsuse tegemise mehhanism olnud väga veniv. Otsustati minna seda teed, et tehakse kokkulepped kolmandate riikidega. Esmalt püüti kokkuleppele saada Türgiga, mis on põhiline rändekanal, ning see kinni suruda. Praegu käib põhitöö Itaalia ja ÜRO eestve-

damisel Liibüaga, et saada seal paika valitsus, mis suudaks kontrollida territooriumi ning rändevooge. Raud: Kvoodipagulaste reaalse ümberasustamise arvud on väga väikesed, kuid põgenikke on tulnud Euroopasse üle miljoni. Kuidas selle teemaga tegeldakse?

Särekanno: Väga raske on lubada valijatele, et me suudame enamiku neist välja saata või probleemi teistmoodi ära lahendada. See miljon, kes on saabunud, tuleb kuidagi ära paigutada. Osa saadetakse küll tagasi, kuid tagasisaatmine on üsna keeruline protseduur. Põhikoormuse ümberpaigutamisel on praegu enda kanda võtnud Saksamaa, osaliselt ka Rootsi ning Belgia. Raud: Saksamaa on öelnud, et nad tervitavad uue tööjõudu saabumist oma riiki.

Särekanno: Analüüsid on näidanud,

VESTLUSRING

Neeme Raud

et 90% saabujaist ei saa kohe tööturule integreerida – neil ei ole saksa keele oskust ega kvalifikatsiooni, mis sobituks tööturu vajadustega. See on pikaajalisem protsess. Raud: Minister Hanno Pevkur, me käisime hiljuti koos Horvaatias president Ilvese visiidil. Üks teema, mis mulle sealt kõrvu jäi, oli see, et Horvaatiat läbis 650 000 põgenikku mullu septembrist selle aasta märtsini. Suhtumine põgenikesse oli seal aga hoopois teistsugune – ei tehtud kriitikat ja neile tunti pigem kaasa. Pevkur: Olukord ongi riigiti erinev. Kogu Balkani koridor on seda näinud juba pikki aastaid ning praegune põlvkond on sõjaga üsna hiljuti kokku puutunud. Kui nädalas tuleb 10 000 inimest, siis mõjutab see kindlasti suhtumist. Pidevalt on näha väga erinevat seltskonda: klassikalist majandusmigranti, noort elujõus meest, kes otsib paremat elu; kolme sülelapsega peret või üksikut naist, kelle mees on hukkunud ning kes püüab mõne kompsu ja lastega edasi liikuda. Olukord ja ka arusaamine erinevad seal seetõttu meie omast. Eesti jaoks ei ole varem olnud põgenikke sellises mahus, ka rahvusvahelise kaitse taotlejaid on olnud vähe. Oht tundmatu ees külvab praegu Eestis muret. Särekanno: See on mõneti ka personaalne teema. Kui keegi näeb abi va-

Uku Särekanno

Brüsseli vaates oleme toiminud nagu mõistlik riik ja näidanud, et Euroopas toimuv läheb meile korda. Uku Särekanno

javat inimest või tunneb kedagi vahetult, siis mõtestab ta selle enda jaoks hoopis teistmoodi lahti. Kui vaadata aga kaadreid anonüümsetest massidest ja tuhandetest, kes liiguvad, siis tekib loomulikult hirm. Raud: Miks tekkis Eestis n-ö eelhüsteeria enne, kui algas põgenike saabumine ja valiku tegemine? Kohati olid ühiskonnarühmad väga teravalt meelestatud.

Neider-Veerme: Kindlasti on üks põhilisi põhjusi võõra ja tundmatu olukorra kartus. Särekanno: Minu jaoks on see poliitiline teema. Ühelt poolt avaldas Euroopa Komisjon meediapilti suured arvud lootuses, et kui me hüüame välja kümme korda suurema arvu, lepitakse kümme korda väiksema arvuga märksa lihtsamini, kuid see tekitas hoopis vastupidise reaktsiooni. Teiselt poolt jäi Eesti valitsus hiljaks hirmude leevendamisega. Oleksime pidanud reageerima varem ning tegema teavitus-

tööd süsteemsemalt, rääkima, et meil on kõik kontrolli all, meile ei tule masse, me ei ole sihtriik ja meil ei ole neid faktoreid, mis inimesi siia tõmbab. Pevkur: Sellega on nii, nagu ütles Karin Indrekule „Tões ja õiguses“: „Kui ma oleksin seda varem teadnud, siis ma poleks abiellunudki.“ Me ei saanud öelda, et midagi ei ole. Meie sõnum oli algusest peale, et meie ise kehtestame reeglid. Pakkusime ise mudeli, mille alusel põgenikke leida, ning lõpuks läkski see käiku. Meie diplomaadidki tegid suurepärast tööd. Alati jääb tunne, et võinuks midagi paremini teha, kuid oleme siiani käitunud väärikalt ja olnud Euroopas kaasarääkijad ning praegu pole midagi häbeneda. Särekanno: See on hea õppetund, kuidas edaspidi kiiremalt reageerida ja minna kogukonna tasemele. Brüsseli vaates oleme toiminud nagu mõistlik riik ja näidanud, et Euroopas toimuv läheb meile korda. Kodus oleme lasknud aga hirmud käest ära. Olen nõus, et see ongi väga raske teema, mida on avalikkusele keerukas edastada ning mis nõuab süsteemset tööd. Kolmandaks on meedia märkimisväärselt muutunud – inimesed ei tarbi enam seda kogumit, mille on valinud ajakirjade toimetused, vaid nad otsivad sotsiaalmeediast ise endale sobivad uudised ja sobivad kogukonnad. Nii ongi meil üks kogukond, kes räägib sallimisest ja empaatiavõime tähtsusest, ning

VESTLUSRING

Hanno Pevkur

Põgenike kriis on praegu küll oluline, kuid laia pilti vaadates on suurem oht meie julgeolekule ja iseseisvusele siiski idanaaber. Hanno Pevkur

teine kogukond, kes vahendab täiesti pimesi infot selle kohta, kuidas keegi kedagi vägistas ja kellelegi liiga tegi. Pevkur: Kohtusin reedel ÜRO pagulasvoliniku Pia Prytz Phiriga, kes ütles, et hästi oluline on, mis rolli võtavad kogu selle teema käsitlemisel just vabakonna liikmed. Riigi, ent ka meedia sõnum on alati vähem usutav kui inimeselt inimesele tulev info. Avalikku arvamust kujundab ühiskonna enda reageering vabakonna ja erinevate teemade kaudu. Raud: Täna (4. aprillil 2016) on see päev, mil põgenikud peaksid hakkama tagasi Türki minema. Kas see on nüüd lahendus massilisele kriisile?

Pevkur: See on lahenduse algus, mitte lahendus. Kui õnnestuks päriselt rakendada kõik poliitilised otsused, mis on Euroopas langetatud, siis saaksime rääkida, et asi on rohkem kontrolli all.

Ränne ei ole midagi sellist, mis täiesti ära kaob; maailmas rändab 70 miljonit inimest. Raud: Kas Brüsselis tunti mingisugust võitu?

Särekanno: See on pigem hädapidur. Ajutiselt saab küll vooge pidurdada Türgi kaudu, kuid tegelik lähtepõhjus on Süürias endiselt olemas, samuti Iraagis, Jeemenis, Afganistanis ning erinevates Aafrika riikides. See kokkulepe saab pidada teatud aja, kuni Türgi ei tule uute nõudmistega ning inimesed ei leia teist teed Euroopasse. Praegu üritavad Federica Mogherini (ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja) ja Itaalia peaminister koos ÜROga saada Liibüasse uut koosmeelevalitsust. Teadvustatakse, et see on potentsiaalne kanal, mille kaudu inimesed hakkavad Euroopasse liikuma. Igal aastal on sealt kaudu tulnud üha rohkem inimesi ning näiteks viimastel nädalatel on tulnud rohkem kui 8000 inimest Sitsiilia kanali kaudu. See on nagu ping-pongi mängimine – ühest kohast lööd palli ära ja see põrkab sulle vastu teisest kohast. Fookus peab nihkuma sinna, mida teha Süürias ja teistes konfliktikolletes, kuid see on kohutavalt keeruline. Pevkur: Fakt on, et kolmes Euroopa lähinaabruse riigis (Jordaanias, Liibanonis, Türgis) on kokku seitse miljonit pagulast.

Helen Neider-Veerme

Piirivalvamises on kaks suurt ülesannet: esiteks valmisolek rändekriisiga tegelda ning teiseks piirivalvamise võimekust suurendada. Helen Neider-Veerme Raud: Kuidas hakkab tagasisaatmine logistiliselt olema? Tean, et Eesti on sinna panustanud oma jõude.

Neider-Veerme:

Vahemere-äärsed probleemid pole viimaste aastate teema. 2006. aastal hakkas Frontex tegema esimesi operatsioone, kus käisid ka meie ametnikud. 2010. aastal oli esimene kiirreageerimisoperatsioon, kus väga lühikese aja jooksul kutsuti tervest Euroopast kokku üle paari tuhande ametniku, kes püüdsid massimigratsioonile lahendust leida. Praeguseks on selge, et kontrollimeetmetest ei piisa, ning esimest korda on kasutusel teistsugune lahendus – tagasisaatmine Türki. Olukord on uudne meie kõigi jaoks ja palju sõltub sellest, kuidas esimesed inimesed tagasi saadetakse ning kas see õnnestub. Siis otsustatakse, kui palju ja mis lisaressurssi veel vaja on. Esialgu kutsus Frontex kokku 1500 ametnikku. Eestist on praegu Kreekas 20 inimest, kellest viis paneb kokku tagasisaatmiseks

vajalikke dokumente ning ülejäänud on eskortivad ametnikud. Raud: Kas igal tagasisaadetaval on oma eskortiv ametnik kõrval?

Neider-Veerme: Jah, selles ei ole midagi erakordset. Vaja on tagada nii tagasisaadetavate endi kui ka nendega ühes ruumis viibivate inimeste turvalisus. Kui tagasisaadetavaid on koos palju, siis võib ette tulla olukordi, kus võib tarvis olla korrakaitsjate abi. Tagasisaatmine on sunniviisiline ja need inimesed ei ole ise vabatahtlikult tagasipöördumist valinud. Raud: Kas seegi on läbi arutatud, et see protsess võib ebaõnnestuda ja tekivad rahutused?

Pevkur: Kõigeks tuleb valmis olla, kõike ei saa ennetada ja korrakaitsjate töö ongi reageeriv. Nagu ütles hiljuti KAPO peadirektor Arnold Sinisalu ühes intervjuus – turvalisus ei saa olla absoluutne. Särekanno: Suurt rõhku pannakse sõnumile, et Türgi ei lase oma rannikuvetest edasi. Kui see sõnum levib, väheneb ka tulijate arv. Täna (4. aprillil) toetasid aga Chiose saarel kohalikud elanikud miitingul juba väljasaatmise peatamist. Raud: Mis hinnaga see lepe Türgiga Euroopale tuli?

Särekanno: 6 miljardit, mis tegelikult kahekordistati; ka 3 miljardi leidmisega oli raskusi. Raskemad punktid on

viisavabaduse lubadus ning Euroopa Liiduga liitumine; samuti see, kuidas hakkab reaalselt toimima ümberasutamise skeem süürlane süürlase vastu ning seda toetav skeem, kus Angela Merkel lubas võtta inimesi pagulaslaagritest. Mõistagi on parem minna laagritesse, valida sealt välja haavatavamad ja päriselt abi vajavad rühmad ning asustada nad ümber otse Euroopasse, kui et igaüks võib jalutada Euroopasse tugevam-võidab-põhimõttel. Raud: Räägitud on sellestki, et Türgil oli võimalik Euroopalt tulu n-ö välja pressida.

Särekanno: Türgi on ka ise väga raskes positsioonis. Konflikt Süürias mõjutab vahetult nende nii julgeolekupoliitikat kui ka sisejulgeolekupoliitikat. Lisaks on räägitud kolmest miljonist põgenikust. Pevkur: Türgi jaoks ei ole pagulased kindlasti mitte probleem number üks. Türgi valitsusele teevad muret suhted Venemaaga, Süüria või riigisisene terrorism on suurem kui pagulasküsimus ning seetõttu tuleb mõista, miks ei sündinud kokkulepped Euroopaga pagulaskriisis kiiresti. Raud: Nädalavahetusel tekkis uus konflikt Mägi-Karabahhis, kus hakkavad kaudselt mängima Türgi ja Venemaa.

Pevkur: See võib meid palju enam mõjutada. Kui inimesed peaksid hak-

kama Mägi-Karabahhist liikuma, siis on neil palju lihtsam tulla meie keskkonda, kus ei ole sellist keele- ega kultuuribarjääri. Seda näitas ka Ukraina. Raud: Tuleme nüüd Schengeni juurde. Meie president ja poliitikudki on korduvalt rääkinud, et Schengen peab jääma avatuks. Mis seis on praegu Schengeniga? Kas piirid on sulgumas?

Pevkur: Keegi ei kujuta ette, et me saaksime Schengeni ruumi lihtsalt ära kaotada. Tehniliselt oleks see mõistagi võimalik, kuid mõju majandusele ja kõigele, mis sellega kaasneb, on täiesti hoomamatu. Särekanno: Schengenile võib saatuslikuks saada kaks asja. Esiteks terrorirünnakud, mis panevad inimesi arvama, et nad vajavad kaitset, ja nad ei näe turvatunde taastamisel muud võimalust kui sulgeda piirid. Teiseks varjupaigataotlejad, kes suunduvad teatud riikidesse. Viimase kümne aasta jooksul enne rändekriisi on umbes 80% varjupaigataotlustest esitatud viiele riigile: Saksamaale, Prantsusmaale, Beneluxile, Rootsile ning Ühendkuningriigile. Nende riikide valijad võivad hakata küsima, miks peavad nemad seda koormust kandma, ja kui nad sellele vastust ei saa, võivad nad soovida sisepiiride sulgemist. Palju asjatut poliitilist paanikat on tekitanud Euroopa Komisjoni plaanitav ettepanek panna kõik Euroopasse saa-

VESTLUSRING

aastast käib meil suhtlus Venemaaga piiriesindajate kaudu ja piiriesindajad lahendavad konkreetseid juhtumeid. Piiriesinduse roll on välja selgitada kõigi ebaseaduslike piiriületuste üksikasjad, nt kuhupoole lähevad jäljed ning kui palju piiriületajaid on. Kahjuks ei õnnestu meil kõigi piiriületuste asjus naabriga kokkuleppele saada. Pevkur: Tõstaksin esile meie piiriesindajat Aimar Kössi. Selle mehe pühendumine riigipiiri valvamisele ja Eesti rahva teenimisele on nii jäägitu, et mul pole ühtki kõhklust tema professionaalsuses, kui on vaja intsidente lahendada või Vene poolega läbi rääkida. Raud: Kas võib öelda, et põgenike kriis pole meie põhiprobleem, vaid ikkagi ettearvamatu idanaaber, kelle peale murelikult mõeldakse?

buvad inimesed loosirattasse ning jagada riikide vahel ära. Loogiline oleks, et selline jaotamine toimub ainult piiratud juhtudel ning peaasjalikult vastutab ikkagi riik, kes inimese sisse laseb. See paneb asjaomase mõtlema, mida ta saab rändevoogude peatamiseks teha. Kui vastutus ära võtta, siis on oht, et mõni riik muutubki nn läbikäigukoridoriks. Neider-Veerme: Ka praegu on mõne riigi piiridel taastatud piirikontroll, seda lubab Schengeni piirieeskiri. Piirieeskirja järgi võib seda teha lühikest aega riigi turvalisuse kaalutlustel ning sellest peab teavitama teisi liikmesriike. Mais täitub kuus kuud ning siis tekib küsimus, kuidas edasi minna. Kas Kreeka suudab teha oma piiridel sellist kontrolli, mis vastab piirieeskirjale? Kas piiridel taastatakse kontroll laiemalt või mitte? Raud: Räägime, et piir on tugev, kuid samal ajal näeme pilte, kuidas idapiiril võetakse võsa maha pärast Eston Kohveri juhtumit. Millest me lähtume, kui räägime, et piir on tugev? Neider-Veerme: Meie inimesed tee-

vad piiri valvates head tööd, kuid infrastruktuuris on meil hulk vajakajäämisi. Meil on tehnilise seire probleemid, piir on maha märkimata, inimeste arvu on vaja korrigeerida, reageerimisvõimet on vaja parandada jne. Pevkur: Aga seda ei tee üleöö. Meie

jaoks on kõige olulisem teada saada piiriületamise fakt ja tuvastada inimene, olgu see siis ebaseaduslik sisseränne, salakaubavedu, inimsmugeldamine või lihtsalt eksinud marjuline. Kümme meetrit piiririba on ainult üks osa, mida inimesed näevad. Piirivalvamine on kompleksne teenus, see ei tähenda ainult idapiiri valvamist. Särekanno: Piiri valvamise edukus sõltub palju sellest, kes on teisel pool ning milline on kostöö. Türgi ja Kreeka puhul teame, et koostöö pole kunagi hea olnud, ning kohe on ka probleemid. Pole välistatud, et meilgi võib surve kasvada, kuna partner pole kõige koostööaltim. Ja see on väga suur risk. Pevkur: Puhtteoreetiliselt ei tohiks meil idapiiril mingit probleemi olla, sest Venemaal on 30–50 km piiritsooni, kuhu ei või ilma loata siseneda. Soome on suurepärane näide – kui Vene pool tööd ei teinud ja aitas kaasa inimeste rändele, tulid päevapealt tuhanded inimesed üle piiri. Ja päevapealt säärane ebaseaduslik ränne ka lõppes. Raud: Kas Vene pool on meile partner? Ma tean, et poliitiliselt on Moskvas täielik jäätumine, aga kuidas on piirialadel.

Neider-Veerme: Igapäevases tegevuses on partner ka meie jaoks ettearvamatu. On juhtumeid, kus ta on koostööaltim, ja juhtumeid, kus koostööd pole üldse. Seetõttu on ääretult tähtis piir välja ehitada. Alates 1994.

Neider-Veerme: Piirivalvamises on kaks suurt ülesannet: esiteks valmisolek rändekriisiga tegelda ning teiseks piirivalvamise võimekust suurendada. Operatiivtasandil on esmatähtis piirijuhtumite ennetamine, avastamine ja tõkestamine. Pevkur: Eesti ühiskonna laiemas vaates ei nõustu ma kuidagi sellega, et põgenike kriis oleks Eesti julgeolekule suuremaks ohuks kui ettearvamatu idanaaber. Need on täiesti erinevad teemad. Põgenike kriis on praegu küll oluline, kuid laia pilti vaadates on suurem oht meie julgeolekule ja iseseisvusele siiski idanaaber. Särekanno: Brüsselist vaadatuna tundub mõnevõrra ehmatav, miks kodanikud nii kõhklevad on. Meil on põhjust tunda uhkust oma julgeolekuasutuste ja riigivõimekuse üle. Me saame hakkama ja me kontrollime rändevooge. Julgeoleku seisukohalt teeb muret eelkõige see, kuidas pagulaskriis tervikuna Euroopa tulevikule mõjub. Kui Euroopa Liit peaks koost lagunema, siis on sellel väga vahetu mõju meie töökohtadele, julgeolekule ja majanduse arengule. Just selle pärast peabki muret tundma. Pagulaskriis ei ole tulijate arvu silmas pidades Eesti jaoks märkimisväärne probleem. Tondi vari on tänapäeval suurem kui tont ise. Tuleks usaldada oma asutusi veidi rohkem – võimekus on olemas ja inimesed teavad, mida nad teevad. Vestluse pani kirja Annika Tuulemäe

INTERVJUU

Berndt Koerner

„Asjadest tuleb rääkida neid ilustamata” FOTOD: FRONTEX

Radar kõneles rändekriisi tagamaadest, selle võimalikest lahendustest ning Euroopa Liidu välispiiridel tehtava operatiivkoostöö tulevikust Frontexi tegevjuhi asetäitja Berndt Koerneriga. Kogu maailm elab kaasa Vahemere riikide rändekriisile. Kuidas me oleme sellisesse olukorda jõudnud?

Praegu on meil suurim migratsioonikriis pärast Teist maailmasõda ja enamik migratsioonivoogusid tuleb Vahemere idapoolsetest riikidest. Süüriast põgenevad inimesed kodusõja eest; Iraagis, Afganistanis ja Liibüas on ebastabiilne poliitiline olukord. Inimesed põgenevad ka riigist, kus neil on loodusjõudude tõttu ohtlik elada või nad võivad sattuda terrorismi ohvriks. Need on põhilised rändekriisi põhjused. Rändekriis ja migratsioonivood on tegelikult igal pool, kuid praegu on see kõige suurem probleem just Vahemere maades. Migratsioonivood on 90% ulatuses organiseeritud ning seetõttu ei tule meil valvata mitte ainult piiri, vaid ka organiseeritud kuritegevust. Just kuritegelikud ühendused on need, mis organiseerivad ohtlikke sõite üle Vahemere.

Mis võiksid olla rändekriisi lahendused?

Ainult piiri valvamisega ei suuda me võtta rändekriisi täielikult kontrolli alla. Piiride sulgemise või piirivalve tugevdamisega migratsioonivood ei lõpe, trajektoorid lihtsalt muutuvad. Et rändekriisi lõpetada, on vaja strateegiat, mis sisaldab nii piirivalve tugevdamist, organiseeritud kuritegevusega võitlemist, rahvusvahelist koostööd kui ka tegelemist kriisi põhjustega. Me peame olema suutelised pakkuma inimestele võimalust küsida asüüli selliselt, et nad ei peaks võtma ette keerulist reisi üle Vahemere. Praeguseks on nii mõnigi riik oma piirid sulgenud. Kas on reaalne, et põgenikud tulevad Venemaa kaudu Baltikumi, et siit edasi liikuda?

Õiguslikult ei ole võimalik piire kinni panna. Piiride kinnipanek jätab mulje, nagu miski ei liigu üle piiri, kuid tegelikult pole see nii. Palju õigem oleks öelda, et meil on vaja saada tagasi kontroll piiri üle. Küll tuleb aga meeles pidada, et kui piiriületusi kitsendatakse, siis hakkavad põgenikud kasutama teisi teid. Näiteks kui inimene ei saa minna läbi piiripunkti, siis valib ta nn rohelise piiri. Kui ta tahab minna üle

INTERVJUU

Frontexi ühisoperatsioon Triton 2015

veepiiri, siis tuleb suure tõenäosusega kasutada kuritegeliku ühenduse abi. Praegu me ei näe võimalusi, et põgenikevood võiksid muutuda selliselt, et need mõjutaksid oluliselt Baltikumi või Eestit.

nud siiani väga head tööd. Suur aitäh Eesti piirivalvuritele pika ja suurepärase koostöö eest! Teame, et igal riigil on vaja hoida tasakaalu riigis sees. Oluline pole aga panustavate inimeste hulk, vaid panustamise operatiivsus.

Millisel juhul oleks Frontex vajaduse korral valmis panustama Eesti piirivalve valvamisse?

Kas Schengeni hindamisprogramm aitab probleeme lahendada?

Kui migratsioonikriis jõuaks tõesti Eestisse, siis ei oleks midagi teisiti kui teiste riikidega – ka Eestile tuldaks appi. Praegu on muutmisel õigusnormistik. On võimalik, et selleks ajaks, kui Eestis suurenevad rändevood, kehtib uus mandaat koos uute reeglitega. Selleks ajaks võib toimida uus asutus, s.o Euroopa Piirivalve ja Rannakaitse Agentuur, kuid otsused selle kohta, mis alustel ja kes võivad riiki siseneda, jäävad ka hiljem iga riigi enda teha. Oma tegevuste ja strateegiate puhul tuleb aga lähtuda mitte ainult enda riigist, vaid ka teiste riikide välispiiriga seonduvast. Kuigi Frontex võib näha vajadust sekkuda, siis ilma riigi palveta ei ole võimalik seda teha. Riigid peavad Frontexiga pidevalt infot vahetama ning rääkima asjadest otse ja ausalt. Kui näiteks Frontexi riskianalüüsist selgub, et teatud piirkondades on tekkimas ohtlikum olukord, siis tuleb otsuseid tehes seda infot arvestada. Milline peaks olema iga riigi panus Frontexi operatsioonidesse?

Uue regulatsiooni järgi pole seda otsust veel langetatud, kuid Eesti on tei-

Schengeni hindamisprogrammi efektiivsust on aeg-ajalt arutatud alates 1990. aastast. Kui riik pingutab ainult selleks, et läbida positiivselt Schengeni hindamisprogramm, siis ei ole see kuigi jätkusuutlik. Iga riik peab tunnetama kohustusi ning mõistma kvaliteetse piirikontrolli olulisust. Riigipiiri turvalisust ei saa arendada üksnes siis, kui on tulemas hindamine; sellega peab tegelema pidevalt ja järjekindlalt. Rändekriis on väga tihedalt seotud organiseeritud kuritegevusega. Kuigi meil on palju infot ja me tegutseme läbimõeldult, tundub sellegi poolest, et oleme pidevalt ühe sammu võrra maas. Miks see nii on?

Tõesti, tegemist on omamoodi võistlusega, kus me vahel võidame ja vahel jälle kaotame. Siiski arvan, et oleme astunud sammu edasi. Frontex allkirjastas eelmisel aastal koostöölepingu Europoliga. Nüüd vahetavad organisatsioonid omavahel operatiivselt infot. Näiteks edastasime Frontexi Tritoni operatsiooniga kogutud jälitusinfo Europoli, kes selle analüüsi pinnalt

saab tabada ebaseadusliku piiriületuse organiseerijad ning vahendajad. Mida me oleme sellest kriisist õppinud?

Kõik me peaksime seda aeg-ajalt iseendalt küsima. Praegu me näeme esimest korda, kuidas tuhanded inimesed tulevad iga päev Euroopasse ilma takistusteta. Vahemere riigid olid olukorras, kus nad pidid endale tunnistama, et nad ei saa ise rändevoogudega hakkama ning vajavad rahvusvahelist toetust. Tulevikuperspektiivist vaadatuna on suurem vajadus uute ja paremate vahendite järele, et massiliste rändevoogudega toime tulla. Samuti peame arendama koostööd. On ilmselge, et kui mõnes riigis on kodusõda, siis hakkavad inimesed sealt põgenema. Me ei saa säärases olukorras silmi sulgeda ja üllatuda, kui inimesed paluvad teistest riikidest abi ja kaitset. Nn riikidevaheliste seinte ehitamine ei aita, kuna põgenikud on inimesed, kes otsivad turvatunnet ja on selle tunde nimel valmis ette võtma ka teisi teid. Alati on parem lugeda raamatut tagantpoolt ette ja öelda, et oleks võinud teha asju paremini. Sellises mastaabis rändekriis oli aga esmakordne väga paljudele riikidele. Igast tegevusest saame teha omad järeldused, et olla järgmiseks kriisiks valmis. Kriise ära hoida on aga tõenäoliselt võimatu. Olja Kivistik kommunikatsioonibüroo

PERSOON

Tamar Tamm südamega FOTOD: LAURI KULPSOO

riigi eest väljas Lõuna prefektuuri piirivalvebüroo juht Tamar Tamm kannab alati vormi, sõidab aastas läbi 40 000 kilomeetrit, usub sõnajõusse ning tahab teha maailma parimat piirivalvet.

PERSOON

amariga kohtuma minnes on taevas selge, päike paistab eredalt, teed on kuivad ja õhus on tunda kevadet. Tamar tunneb küll tärkavast kevadest rõõmu, kuid loodab, et lumi veel nii pea ei sula,“ ütleb ta. „Ilus sile lumi näitab, et piir on valvatud ja piiriületusi pole olnud.“ Tamar räägibki veerand tundi vaatlemise ning märkamise olulisusest. Ta meenutab korda, kui Vikerraadios küsiti, kas ta on ise kogu selle 135,6-kilomeetrise piiri, mis tema vastutusalasse jääb, ka maha kõndinud. „Minu käimine ei maksa ju midagi,“ on Tamar veendunud. „ Pidevalt tuleb käia ja jälgida. Ainult nii oskad tähele panna, märgata muutusi, näha, et oks on murdunud, aga eile veel ei olnud.“ Ahjal kasvanuna oli Tamaril keskkooli ajal võimalus nädala jagu olla Voldemar Öövli moodustatud kodukaitserühmas Eesti majanduspiiril. Seal tekkis huvi kodumaa kaitsmise vastu ning kooli lõppedes oli juba loogiline samm astuda Sisekaitseakadeemiasse. Akadeemias valis ta piirivalve suuna, lõpetas 1996. aastal esimese lennu ning on alates sellest piirivalves töötanud. Esimeseks pooleks aastaks saadeti ta küll Narva-Jõesuusse ajateenijate rühmaülemaks, kuid seejärel tuli Valka, kodule lähemale ja on Lõuna-Eestis piirivalvetööd teinud siiani. „Olen rohelise peal kasvanud,“ nagu ta ise ütleb.

PPA loomine on andnud uusi ja paremaid võimalusi Kahekümne tööaasta jooksul on Tamar näinud nii iseseisva piirivalve muutumist organisatsioonina kui ka Politseija Piirivalveameti loomist. „Kindlasti annab PPA palju rohkem võimalusi, kui igaüks eraldi toimetab,“ on Tamar veendunud. „Operatiivjõudude ressursse on meil praegu palju rohkem kui kunagi varem ja me oleme saanud juurde palju häid kolleege, kellega asja ajada. Iseseisva piirivalve ajal ei olnud seda, et kutsun sinise patrulli appi, aga nüüd annab see väga hea tulemuse. Kui sel talvel tuli auto Venemaalt Värska lõigust üle, siis nägi seda RCC, saatis politseipatrulli vastu ning ebaseaduslik piiriületaja peeti kinni.“ Tamar hindab kõrgelt, et tänapäeval on kõik võimalik, ja toob näiteks, kuidas ühiselt päästeti Peipsil jääpangal kaldast eemale triivinud kalamehi.

„Kui häda käes, siis ei ole maakonna ega prefektuuri piiridel mingit tähtust, kõik on ühe asja eest väljas,“ räägib Tamar. Ka kopteri tellimine on nüüd tunduvalt lihtsam. „Vanasti oli see selline teadus, et keegi ei julgenud sellega tegeleda,“ naerab ta. „Praegu aga otsustab välijuht, et kopterit on vaja, piisab ühest telefonikõnest ja tunniga on kopter kohal.“ Tamar usub, et järjest enam tajuvad ka piirivalvurid, et pingutame ühise eesmärgi nimel. „See on mõttemaailma küsimus – kas sa tahad, et Eesti riik oleks tugevam või mitte,“ arutleb ta. „Loodan, et need piirivalvurid, kes pole sellest aru saanud, on nüüdseks organisatsioonist läinud või kohe minemas. Meil ei ole ruumi, et hoida üleval inimesi, kes soovivad päeva lihtsalt õhtusse veeretada. Nii asja edasi ei vii!“ Tamar laseks oma teed minna ka sellel 18% inimestest, kes möödunud aasta siserahulolu uuringus vastasid, et PPAs ei ole hea töötada. „Alati jääb mingi protsent vingupunne, kuid praegu ei võta enam ükski juht tööle inimest, keda kirjeldatakse kui laiska ja lohet. Need on parem ära saata,“ on Tamar veendunud. Samas tunnustab ta väga inimesi, kes saavad ise aru, et praegune töö käib neil üle jõu, ning paluvad end teisele tööle üle viia või kirjutavad lahkumisavalduse. Tamar ise on kahekümne aasta jooksul saanud kolm koondamisteadet: esimese, kui Läti piir ära kadus; teise, kui Kagu piirivalvepiirkond ära kadus ja PPA moodustati, ning kolmanda, kui koordinatsioonibüroo ära kadus. Iga kord võttis ta vastu töö, mida pakuti, ning iga kord liikus ka karjääriredelil sammu tagasi. „Selleks et edasi liikuda, on teinekord vaja astuda samm tagasi. Neljandat korda vahest ei tule – siis tuleb ise ära minna,“ naerab Tamar, kes pensionile veel ei mõtle ega muule tööle ei kipu. „Tahaks ikkagi PPAs midagi ära teha. Hoolin oma riigist ja tahan, et riigil läheks hästi.“

Piirivalve on tugev Suureks teetähiseks peab Tamar piiri väljaehitamist. „Siis me saame nägijaks,“ on Tamar elevil. „Siis pole meil ühtegi sellist kohta, kus me ei tea, kas keegi ületab piiri või mitte. Siis on meil kogu piirilõik online näha ja me peame ka reageerima online. Kui peami-

PERSOON

nister on öelnud, et meile tuleb maailma parim piir, siis peame meie saama maailma parimateks piirivalvuriteks,“ on Tamar lootusrikas. Ka praegune piirivalve on tugev. „Tugevad oleme sellest hetkest, kui oleme piiriületuse tuvastanud. Üldjuhul avastame kõik juhtumid, kuid reageerime siis, kui sündmus on juba juhtunud, ja aeg jääb paratamatult siia vahele,“ selgitab ta. Tugevaks teeb piirvalve ka see, et meil on olnud palju praktikat ületajate kinnipidamisel ning oleme teinud hulganisti eeltööd. „Oma tööd oleme me teinud väga hästi siis, kui mitte keegi ei tule üle – nad teavad, et Eesti piiri ei saa ületada salaja. Nii on Eesti riik turvaline,“ sõnab Tamar. Oma piirkonda tuleb tunda. Peab teadma, kus läheb tee piirile lähedale ja kus on rohkem metsa, kus on palju teeotsakesi ning kus on mahajäetud majad. Määravaks saavad ka ilmastikuolud. Tamari sõnul on lumes jäljed ja liikumine hästi näha. Kui hein kasvab, siis on ka hea, kuid kõige probleemsem aeg on sügis, kui hein on madal ning vihma sajab. „Siis tulevad mängu koerad, kes on piiril asendamatud,“ räägib ta. „Kui koerajuht on hea, siis teeb ka koer head tööd.“ Tamar tunneb rõõmu hiljuti Soomest saadud kahe kutsika üle ja et koerad on 24/7 piiril olemas. „Koera ees on pätil hirm.“

Head ideed ja otsused sünnivad autos Ise tunneb Tamar end kõige turvalisemalt kodus Otepääl ning püüab nädalavahetuse kaks päeva hoida enda ja oma pere jaoks. „Lähen küll igal õhtul magama, telefon lähedal. Loodan, et piir on rahulik ja keegi ei helista. Teenistus toimib 24/7. Kui aga piiril on ületus, siis tahan, et helistatakse – arutame, kuidas saaks asja paremini lahendada ja kas piirivalvureid on piisavalt,“ räägib ta. Suvel sõidab Tamar rattaga ning talvel suuskadega – Otepääl on selleks ju suurepärased võimalused. Mitu Tartu rattamaratoni, suusamaratoni ja Elioni Cup’i on ta läbi sõitnud, kuid „tööasju tuleb rohkem vahele, kui ise saab plaani pidada,“ naerab Tamar. Iga päev käib Tamar Tartus tööl ning sõidab aastas maha 40 000 kilomeetrit. Autos kuulab ta taustaks raadiot ja mõtleb tööasju. „Otsuseid teen palju autos. Kui tuleb hea mõte, siis

Tamar Tamm leiab, et noored mehed võiksid teha tööd, mis toodab turvalisust riigile.

PERSOON

Nupukesi Tamarist • Sõitis möödunud jõululaupäeval kõik kordonid ja piiripunktid läbi, alustas Mustveest ja lõpetas Luhamaal, kell 23 jõudis koju. „Kuidas ma jätan jõululauale mõeldud pakid enda kätte?“ • Ükskord puhkas nädala nii, et jättis telefoni koju ja suunas kõned ära. Sellel ajal pidas endaga pidevat sisemonoloogi, et puhata tuleb ikka ka. • Valutab südant piirivalve järelkasvu pärast. „Noortel veri vemmeldab, kuid metsade vahelt ei leia ju pruuti ja nii nad lähevadki ära.“ • Tänavu möödub 20 aastat SKA lõpetamisest ning 1. aprillil sai sõjakoolis vanade koolikaaslastega kokku. „Enamik toonastest õpingukaaslastest on ikka riigi eest väljas.“ • Vastab alati e-kirjadele ning annab tagasisidet, millal ja kuidas asjad lahendatud saaks. „Kui on aga kiire asi, siis tuleb helistada.“ • Rohelise piiri teemadel kipub ikka kaasa targutama, kuid järvel piirivalvamise spetsiifikat nii hästi ei tunne. „Olen vakka kui sukk ja usaldan sealseid tegijaid.“

saab kohe helistada ja arutelu läheb käima,“ kiidab Tamar tänapäevaseid võimalusi. Alati on sees ka raadiosaatja, et kuulata, mis piiril toimub. „Tahan kindlust, et kõik töötab ja kõik on hästi,“ sõnab ta. Kui piiril on rahulik, keerab Tamar raadiosaatja vahel ka OTTE peale. „Ehk saan neid kuidagi aidata ja aeg ei lähe raisku.“ Auto pagasiruumis sõidab mitu head kuud kaasa ka raamat George W. Bushist, ajast, mil ta oli kuberner, sai presidendiks ja kuidas ta alustas Iraagi sõda. „Mulle meeldivad elulooraamatud ja militaarvaldkonda käsitlevad teosed, ainult et lugemiseks ei jää nii palju aega, kui tahaksin,“ kahetseb Tamar. Ühe päeva nädalas veedab ta kindlasti piiril. „Usaldan oma inimesi, aga see arendab mind ennast. Nii ei jää ma kõrvale ja piiriteemad ei jää võõraks,“ selgitab Tamar. Kordoni juhtimisse ta end ei sega, see on ikka kordoni juhtide ülesanne. „Inimestega rääkides saab teada aga need mured ja teemad, mis hõlmavad kogu piirivalvebürood või prefektuuri, ja nii saab neid ka arvestada.“ Tamar usub, et parimad tulemused saavutatakse koos arutledes ning kokku leppides. „Kui on juba kokku lepitud, siis pole enam midagi arutada, siis peavad asjad tööle minema,“ on ta veendunud. „Tänapäeva PPA töötaja peab ka ise kaasa mõtlema ja asju soovitama. Kui oodata tuima käsku, siis ei jõua me kaugele.“ Tamarit vihastabki kõige enam see, kui keegi teeb otsuseid tema eest ilma temaga läbi rääkimata. „Vahel põrkun teenuseplaneerijatega, igaühel neist oma soov ja tihti ei lähe see kokku teise teenusega, aga piirivalvurit on ainult üks,“ selgitab ta. „Aga see on vahest

„Kui peaminister on öelnud, et meile tuleb maailma parim piir, siis peame meie saama maailma parimateks piirivalvuriteks.” Tamar Tamm kasvuraskus ja töötegemist ei sega. Inimesi, kes loovad otseselt turvalisust, see ei mõjuta. Selline arusaamatus ei tohiks minna kordoni juhist allapoole.“

Alati vormis ja südamega riigi eest väljas Kuigi sõitmist on palju, kannab Tamar alati vormi, sest kunagi ei tea, millal tuleb reageerida. Nii on ta kaks korda purjus juhi kinni pidanud. „Ükskord nägin, et ees sõidab auto väga aeglaselt ja viinapudel käib autos ringi,“ meenutab ta. „Mul ei olnud kaasas indikaatorvahendit joobe tuvastamiseks, kuid kutsusin Võru välijuhi appi ja senikaua ootasime juhiga minu autos.“ Roolijoodikute trahvimise mõjusse ta eriti ei usu. „Ilmselt nõuab see probleem ühiskonnas väljakasvamist ja kaasmaalaste arusaamist, et joodik roolis on potentsiaalne mõrvar. Arvatavasti aitab ka rehabilitatsiooniprogramm, mis sai alguse Lõuna prefektuurist ning mida hakatakse tänavu terves Eestis rakendama. Inimestega on vaja rääkida ja näidata eeskuju,“ arvab Tamar. „PPAd ei ole kunagi piisavalt, inimesed peavad ise olema julged sekkuma.“ Kommunikatsioonist sõltub ka piirivalve pealekasv. Tamari meelest on

oluline rääkida koolides, kas või kohalikel laatadel või isegi Lõunakeskuses noortele ja nende vanematele, et kui nad tahavad kodukohta jääda, siis tulgu piirivalvesse ja politseisse. „Piirivalvesse on vaja nn looduslapsi – inimesi, kes armastavad linnulaulu ja vaikust, kes tunnevad olusid ning märkavad muutusi,“ räägib Tamar. Teenistuse teevad põnevamaks erinevad patrullid. „Meil on suusapatrullid, ATVd, ratta-, auto- ja saanipatrullid jne, hea varustus ning hea palk. See teadmine on vaja aga noorteni viia, ja nende vanemateni, sest nemad on mõjutajad.“ Ka Tamarit on kõige enam mõjutanud isa. „Isa on kasvatanud mind selliseks, sarjanud ja suunanud,“ räägib ta. „Ja kõik need kogemused.“ Kogemusi on Tamar korjanud Eesti piiri valvamise kõrvalt ka Ameerikas ning Gruusias. Sajandi alguses käis ta Ameerikas aastastel armeekursustel. „See ei olnud mingi klassis õppimine, vaid ikka metsas ja mudas hakkamasaamine,“ meenutab ta. „Õppisin üksi keerulistes oludes toime tulemist ning muidugi ka inglise keelt.“ Mõni aasta peale Ameerikast saabumist õpetas mees poolteist aastat grusiinidele, kuidas piiri valvata, ning Gruusia sõja alguses käis seal missioonil vaatlejana. Möödunud aastal pälvis ta tehtud töö eest siseministrilt missioonimedali. Vahel on Tamar tundnud kiusatust minna kaubanduskeskuse turvamehe juurde ja kutsuda ta politseisse. „Noored mehed võiksid teha tööd, mis toodab turvalisust riigile,“ ei saa ta ka siin mööda riigimehelikust mõtlemisest. Suurt rõõmu tunneb ta aga selle üle, et praeguseks on kolm-neli piirivalvurit tulnud Soomest tagasi tööle. „See on suur väärtus, et oled kodus. Lapsed ei kasva isata. Naisel on tugi ning siin teenib ka juba piisavalt, et elada,“ tunneb Tamar rõõmu väljaõppinud kohalikke olusid tundvate kolleegide üle. Kaks korda on Tamarit kutsutud tööle ka pealinna, kuid ta on jäänud truuks oma kodukandile. „Siin on lihtsalt nii põnev ja usun, et mul on siin veel palju anda,“ ütleb ta. „Meil on lõunas omavahel väga head suhted ning tööd on lust teha. Tean ja tunnen, et me pingutame kõik – nii politseinikud kui ka piirivalvurid – ühise eesmärgi nimel, et meie riik oleks turvaline.“ Annika Tuulemäe kommunikatsioonibüroo

MEESKOND

FOTOD: EIKO KINK

Lennu sa Abi tuleb õhust Politsei- ja Piirivalveameti lennusalgas töötab veidi üle poolesaja inimese, kelle tööpõld on lai. „Sellist tööd, mida me PPAs teeme, naljalt välismaal teha ei saa,“ ütleb kopteri vanemkapten Indrek Märtin. „Me teeme kopteriga kõike, mida nendega teha annab: patrullime piiril, transpordime kannatanuid, päästame inimesi merelt ja aitame neid otsida. Oleme suutelised metsakustutustöödeks ja sooritame eriüksusega politseilende.“ Üks lennusalga igapäevatöö osa on ka meditsiinilennud.

„M

eie päev algab kell 9 lennujaamas, millele järgneb meeskonna koosolek, kus räägitakse päevaks planeeritud lendudest ja lennutundide arvust,“ kirjeldab pinnaltpäästja Jarno Kalind kopteri valvemeeskonna tegevust. „Piloodid kontrollivad kopteri

süsteeme ja hüdraulikat ning vaatame, et vints oleks töökorras.“ Kui kopteri valvemeeskond ja -tehnikud on veendunud kopteri valmisolekus, oodatakse väljakutset. „Kes loeb käsiraamatuid, kes tuletab varem õpitut meelde või tutvub uute lennundusreeglitega,“ räägib Kalind. Kui

kopteri meeskond on angaaris, ei ole võimalik taset hoida ja oskusi arendada ainult teooriaga, mistõttu tehakse kahe valvepäeva jooksul üldjuhul üks treeninglend. Meeskond on Tallinna lennujaama angaaris kella 9st 17ni, peale seda minnakse koju nii-öelda telefonival-

MEESKOND

Kogenud mehed. Jaan Annus, Jarno Kalind ja Indrek Märtin on kolme peale lennusalgas töötanud ligi 40 aastat.

salk Vanemkapten Indrek Märtin ja teine piloot Jaan Annus AW139 kokpitis

vesse. Sama teevad kaks tehnikut. Kui töötundidel peab meeskond olema suuteline õhku tõusma 15 minutiga, siis pärast tööpäeva lõppu on selleks aega tund. Enne õhkutõusmist peab meeskond saama ette pildi sihtkoha ilmast. „Kui Tallinnas on taevas selge, aga Kihnus on madalad pilved, siis peame kindlaks tegema, kas saarel valitsev ilm võimaldab maanduda või mitte,“ lausub Märtin. Peale ilmaradarite ja -kaartide vaatamise peavad kaptenid rehkendama, kui palju kütust on vaja tankida. „Iga lennu korral tuleb arvestada lasti ja kütuse suhet. Kui läheme päästelennule, kus on vaja kaua õhus püsida ja inimesi otsida, tangime rohkem kütust. Kaheksa reisija vedamisel peame aga kütusekogust vähendama,“

räägib Märtin lennuks valmistumisest. Üle 2000 liitri mahutavad paagid võimaldavad AW139-l õhus püsida kuni kolm ja pool tundi.

Sünnitavad naised, saartel viga saanud inimesed ja jäsemete tagasiõmblused Eelmisel aastal oli jämedalt iga kuues kopterilend seotud vältimatut arstiabi vajava inimese transpordiga. Üks hiljutine meditsiinilend sooritati 15. märtsil õhtul Ruhnu, kus puidust elumaja põlengus sai mees raskeid põletushaavu. Meditsiinilennu meeskond koosneb kahest piloodist, pinnaltpäästjast ja kahest Põhja-Eesti Regionaalhaigla reanimobiili arstist. Suurema osa salongist võtavad enda alla meedikute kohvrid, seadmed ja kanderaam, ning kuna vintsioperaatori jaoks puudub otsene vajadus, jääb tema maa peale. Esmaabikoolituse läbinud pinnaltpäästja saab vajaduse korral arste aidata. Enamasti otsustavad arstid, kas

nad tulevad ise lennujaama või korjatakse nad haigla juurest peale. Halva ilma korral peavad meedikud omal jõul lennuvahendini jõudma. Kopterid sooritavad väga erinevaid meditsiinilende. Peamiselt tuuakse inimesi saartelt haiglasse, kuid on ka väljakutseid, kus kannatanud on keset merd laevas ning vajavad kiiremas korras arstiabi ja transporti. Sellise sündmuse korral on õhumasinas peale arstide ka vintsioperaator. Veealuselt kannatanu pealekorjamist ei tule palju ette, kuid siiski paar korda aastas. 2014. aasta novembris tõi kopter Stockholmist Riiga sõitnud reisilaeval sünnitama hakanud naise Ida-Tallinna Keskhaiglasse. Kalindile meenub kõige positiivsema vahejuhtumina viis aastat tagasi lennu ajal toimunud sünnitus. „Narvast Tallinnasse lendav ema tõi lapse ilmale kuskil Maardu kohal,“ meenutab ta naerusui. Meeskonna teise piloodi Jaan Annuse sõnul tuleb ette ka lende, kus on vaja Saaremaalt või Hiiumaalt viia

MEESKOND

Presentkile ja soojakud on ajalugu. Nüüd on lennuvahendite ja personali teiseks koduks moodne angaar.

inimene Tartusse, et külge õmmelda mõni jäse. „Väga harva viime patsiente üle lahe Helsingisse, kus tehakse siirdamist. Kõik sellised lennud lepivad haiglad omavahel kokku ning siis teavitavad lennusalka,“ sõnab ta.

Suurim vaenlane on ilm Kuid kõik ei lähe alati valatult. Mehed tunnistavad, et on ette tulnud lende, kus õhus olles on ilm nii kiiresti muutunud, et sihtpaika jõudes pole võimalik enam maapinnale laskuda. „Üldiselt me suudame enne starti täp-

Kopterite ja lennukite eskadrill Mullu tegid kopterid 658 lendu, millest 113 olid meditsiinilennud. Lennukid sooritasid 358 lendu, neist 14 olid meditsiinilennud. Kopterite eskadrilli kuulub viis meeskonda, kokku 20 inimest, kes kasutavad AgustaWestland AW139 koptereid erinevate PPA ja teiste riigi ametkondade ülesannete täitmiseks. Meeskonna moodustavad kapten, teine piloot, vintsioperaator ja pinnaltpäästja. Selline on koosseis, kui sooritakse päästeoperatsioone, kuid meditsiinilennu puhul on vintsioperaatori asemel kaks arsti. Lennuki eskadrill koosneb kahest meeskonnast ja kuuest inimesest, kellest neli on piloodid ja kaks on operaatorid-vaatlejad. Meditsiinilennu korral liituvad kolme meeskonnaliikmega kaks arsti.

PPA lennumasinad PPA lennuparki kuuluvad kolm AgustaWestland AW139 ja üks väiksem kopter Enstrom 480B ning kaks L-410 UVP-d ja üks lennuk Cessna C 172.

Helikopter AgustaWestland AW139 (3 kopterit) Kõik AW139 kopterid on päästekonfiguratsioonis. Vajaduse korral saab salongi paigaldada 12 istet. Meeskonnaliikmeid on kuni neli (kaks pilooti, pinnaltpäästja, vintsioperaator). Maksimaalne reisijate arv: 11 Maksimaalne stardimass: 6400 kg Lennukiirus: kuni 260 km/h (145 sõlme) Lennuaeg: kuni 3 h 30 min

selt prognoosida, milline on sihtkoha ilm saabudes. Pilootide ülesanne on hinnata ja otsustada, kas välised tingimused võimaldavad väljakutsele lennata või mitte,“ ütleb vanemkapten Märtin. Näiteks on maandumisi nurjanud äkitselt tekkinud udu. „Kogemus on näidanud, et kui ilmastikuolud on kehvad, pole mõtet isegi proovima minna, sest me ei saa maanduda. Me ei tohi ise päästetavateks muutuda,“ räägib Märtin. „Halva ilma korral peame selle paranemist ootama, mistõttu tuleb kaaluda kiirabibrigaadi saatmist. Tänase tuulise ja kõrgete pilvedega ilma korral oleme valmis kohe startima. Halva või muutliku ilma korral peame olusid ennustama ning see võtab teatud aja.“ Milline on ohtlik lennuilm? Lendamisele tõmbavad kriipsu peale madalad pilved ja jäätumisoht. „Talvel on meie jaoks ideaalseks lennuilmaks –20 kraadi ja päikesepaiste. Kõrge õhuniiskuse ja kindlate temperatuuride korral

Lennuk L-410 UVP Üks lennuk on varustatud integreeritud seire seadmetega, mistõttu mahub lennukisse meeskonna kõrval maksimaalselt neli reisijat. Teise lennukisse mahub 14 inimest. Meeskonnaliikmeid on kolm (kaks pilooti ja operaator-vaatleja). Reisijakohti: sõltuvalt konfiguratsioonist kuni 14 Lennukiirus: kuni 300 km/h (165 sõlme) Lennuaeg: 3 h 30 min (lisapaagiga kuni 5 h) Maksimaalne stardimass: 5700 kg

Narvast Tallinnasse lendav ema tõi lapse ilmale kuskil Maardu kohal. on suur jäätumisoht,“ kõneleb vanemkapten lennukõlbmatust ilmast. „Tuul meie tööd ei pärsi, küll aga madalalad pilved. Peame tihti inimestele seletama, et kuigi me näeme 100 meetri kaugusel asetsevat korstnat, ei näe me selle tippu. Eestis selliseid iile ei ole, mis meil lennata ei võimaldaks.“ Märtini sõnul ei tohi nad liigseid riske võtta: „Me ei saa oma elusid ohtu seada. Kes siis meid päästab?“ Teine piloot Annus lisab, et piloodid otsustavad, kas ja kus maanduda. „Kui me ei saa Kuressaares laskuda haigla juurde, siis suudame maanduda lennuväljale, kus asuvad mõõteriistad edastavad täpseid andmeid näidiku-

MEESKOND

te ühest haiglast teise viia. Raviasutused vahetavad omavahel infot ning annavad PPA-le teada, kui on vaja raskes seisus inimest vedada. PPA lepingulised partnerid on PERH ja Tallinna Lastehaigla, kes teevad omakorda koostööd teiste haiglatega.

Tehnika ja tingimused on järjest paremaks muutunud

Lennusalga tehnik viib läbi mootoripesu.

te järgi maandumiseks. Sellisel juhul toob kiirabi haige lennuväljale.“ Kui haigete transpordi korral otsustavad piloodid, kas kopter saab sihtpaigas maanduda või mitte ja kas seetõttu on mõtet üldse õhku tõusta, siis tehakse merepääste korral oma poolt kõik, et minna inimesi päästma. Kuna ilm võib ootamatult muutuda, määravad piloodid enne lendu variandi B, kuhu vajaduse korral plaanitud esialgse paiga asemel laskuda.

Kopter aitab seal, kus arstiabi pole „Kahjuks tuleb ette selliseid lende, kust tuleme tühjalt tagasi, sest patsient ei jõudnud meid ära oodata,“ räägib Kalind enne kopteri jõudmist elu jätnud inimestest. „2008. aastal lendasime meedikutega Kärdlasse, kus olime mitu tundi ja ootasime, kas arstid suudavad spordivõistlustel vasarahoobi saanud tüdruku seisundit lennuks stabiliseerida. Raskes seisus neiu suri Kärdla haiglas,“ nendib kogenud pinnaltpäästja. Otsuse, kas kannatanut transportida või mitte, langetavad arstid. Vanemkaptenile meenub lend, kus arstid opereerisid kannatanut. „Pärast nägin, et terve põrand on verd täis,“ lausub Märtin. Mehed ei mäleta, et kopteris oleks inimesi surnuks kuulutatud. „On olnud juhtumeid, kus arstid näevad kannatanu aju pildi järgi, et ta on kliiniliselt surnud, kuid elab masinate toel edasi,“ selgitab Märtin. Annuse sõnul eristab meditsiinilennu meeskonda maismaal liikuvast kiir-

Iga kuues kopterilend on seotud vältimatut arstiabi vajava inimese transpordiga. abibrigaadist see, et õhulennukiga veetakse üldiselt inimesi, kes on haiglas stabiliseeritud ja võimelised lennureisi üle elama. „Üldjuhul me n-ö punaseid ehk väga raskes seisus kannatanuid ei transpordi – selleks ajaks, kui meie saabume ja inimese haiglasse viime, on ta kas surnud või ei ole tema elu enam võimalik päästa,“ räägib Annus raskete otsuste langetamisest. Võimaluse korral lendab meeskond alati appi inimestele, kes on saanud raskelt vigastada kohtades, kus arstiabi ei ole kättesaadav. Triole meenub mitu aastat tagasi toimunud õnnetus, kus nad olid esimene reageeriv jõud. „Naissaarel matkates kukkusid seitsmemeetriselt suurtükipatareilt alla kaks meest, kellest üks hukkus,“ kõneleb Kalind mitme aasta tagusest kurvast juhtumist. Talle meenub kõige suurema tragöödiana 2001. aasta sügisel Pärnumaal ja Läänemaal aset leidnud metanoolimürgitus, mille tagajärjel hukkus 68 inimest. „Lendasime tollal Mi-8 kopteriga ning meil olid peal seitse mürgituse saanud inimest ja arstid. See oli kõige suurem meditsiinilendude operatsioon, kus olen osalenud,“ märgib 17 aastat pinnaltpäästjana töötanud mees. Kopterimeeskond aitab ka patsien-

Esimese mitmeotstarbelise AW139 kopteri sai lennusalk 2007. aastal, teised kaks tulid kaheaastaste vahedega. „Meie kolm Agustat on nüüdisaegsed ja tipptasemel. Rootslased alles ostsid sarnased õhumasinad,“ tutvustab Märtin kopterite kvaliteeti. „Agustad on kiired ja võimsad, kuid piirangud seab kopteri suurus – meeskond ei saa vedada kümmet täisvarustuses eriüksuslast, see-eest aga kahte haiget koos meedikutega.“ Kalind mäletab veel selgelt, kuidas 15 aastat tagasi tollased kopterid Mi8-d iga ilmaga õues seisid, ainsaks katteks presentkile. Meeskonnaliikmed ootasid väljakutseid moodulsoojakutes. Praegu on kopterid ja lennukid angaaris, kus ilm ei tee lennuvahenditele liiga ja tehnikud saavad paremates tingimustes töötada. Suurema osa aastast on õhusõidukid Tallinna lennujaamas, kuid suvekuudel baseerutakse ka Kuressaares. Lennusalga juhi Kalmer Süti sõnul paneb tipptasemel tehnika suured ootused ka personalile. „Meeskondade hulk ja professionaalsus peab võimaldama kasutada tehnika täit potentsiaali,“ märgib ta. Vahepeal oli PPAs ainult kolm kopterimeeskonda ning siis pikka aega neli, praegu on neid viis. „Meie tehniline võimekus on teinud suure hüppe. Nüüd peame hoolt kandma selle eest, et inimesed tehnikale jalgu ei jääks, vaid vastupidi. Seetõttu pöörame suurt tähelepanu inimeste arendamisele,“ räägib Sütt. „Kuna õhusõiduki juhtimine ja pingeliste ülesannete täitmine on stressirohke ning ohtlik, on oskuste lihvimine koolituste, õppuste ja treeningutena möödapääsmatu. Ilma pideva harjutamiseta ei ole meie töö mõeldav.“ Seiko Kuik kommunikatsioonibüroo

PIIRIESINDAJA

Diplo mei

PIIRIESINDAJA

FOTO: OVE MAIDLA

lomaatia eistriklass Aimar Köss on Eesti piiriesindaja, keda võib nimetada diplomaatiliseks arhitektiks. Üle kümne aasta meie piiriküsimusi lahendanud mees on naaberriikidega suhtluses näidanud meistriklassi ka kõige keerulisemates küsimustes. Oled nüüdseks olnud kümme aastat piiriesindaja.

Piirivalvevaldkonnas olen tegutsenud 90ndate algusest saati. Aastal 2006, mil olin Kirde piirivalvepiirkonna ülem, määras valitsus mind Eesti Vabariigi piiriesindajaks Eesti-Vene piiril. Alates 2014. aastast täidan ka piiriesindaja ülesandeid Eesti-Läti riigipiiril. Ei saa siiski öelda, et ma üksipäini toimetan, sest abiks on umbes sajapealine professionaalne abivalmis meeskond. Milline näeb välja piiriesindaja tööpäev?

Ühe osa moodustab arendustegevus, teise igapäevased jooksvad küsimused. Lisaks piiriesindusele on teisigi ülesandeid, näiteks olen Eesti ja Venemaa alaliselt tegutseva kahepoolse töörühma liige, osalen Eesti-VeneSoome kolmepoolses piirivalvevaldkonna koostöös.

Palju suhtlust on piiriesindajate abidega, kui formuleerime piiriküsimustes Eesti poole järeldusi ning seisukohti. Kohtumiste ettevalmistamine võtab omajagu aega, sest nüansid tuleb üksipulgi läbi mõelda mitu sammu ette. Eesti-Vene suunal on selliseid kohtumisi peagu üle päeva (mullu oli näiteks 163 kohtumist aastas) ning töö on katkematu. Piiriesindaja kooskõlastab neidki tegevusi, mis toimuvad piiriüleselt või piiriäärsel alal naaberriigi piiriesindajaga, nt hooldustööd Narva Sõpruse sillal, geodeetide uuringud piirialal, vaktsineerimislennud. Seda loetelu võib jätkata. Milleks meile piiriesindaja?

Sellise institutsiooni vajaduse on määranud valitsused, et kahe riigi vahelisel piiril tagada piirirežiim, ära hoida piirivahejuhtumeid ning nende tekkimise korral kiiresti lahendada need maal, veel ja õhus. Olulisimad märksõnad on seejuures tahe, koostöö ning ühistegevus. Ühepoolselt piiriturvalisust tagada võimalik ei ole, seepärast teevad ühise piiriga naaberriigid koostööd. Näiteks Eesti-Läti piiril igapäevast aktiivset tegevust ei ole, kuna tegu pole ELi välispiiriga. Samas vahetame

infot, koordineerime ühispatrullide tegevust ja teeme igal aastal ühisülevaatusi, et hinnata riigipiiri seisundit. Teinekord on mõni uudishimulik inimene piiripostilt eemaldanud riigivapi tunnused, mõni kupits võib vajada parandust, oleme avastanud ka üle piirikraavi tehtud ebaseaduslikke teid. Sääraseid juhtumeid piiril käsitletakse piiriintsidentidena, mida lahendavad piiriesindajad. Millal jõuab piirivahejuhtum lahendamiseks riiklikele piiriesindajatele?

Piiririkkumise korral lahendavad seda esimesel tasandil piiriesindajate abid. Kui nemad üksmeelt ei leia, asutakse juhtumit ühiselt uurima piiriesindajate asetäitjate eestvedamisel. Kui ka ühisuurimise järel jäävad seisukohad endiselt vastandlikuks, läheb piirijuhtum lahendamiseks piiriesindajatele, kes analüüsivad taas neid seisukohti. Kui üksmeelt ei teki, läheb juhtum lahendamiseks diplomaatiliste kanalite kaudu ning teavitatakse mõlema poole välisministeeriumi. Ükski juhtum ei ole lõplikult lahendatud enne, kui piiriesindajad ei ole ühisülevaatuse akte või ühisuurimise protokolle kahepoolselt kinnitanud. Mis juhtumid on piiriesindajana olnud kõige keerulisemad lahendada?

Mulle on mällu ja südamesse jäänud Eston Kohveri röövimisjuhtum. Iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi ajal ei ole olnud ühtegi sarnast rasket piirivahejuhtumit, mida võiks sellega kõrvutada. Küsimuse all oli ju meie inimese saatus. Pingutasime mees-

FOTO: PPA

PIIRIESINDAJA

Eesti piirisesindaja Aimar Köss ja Venemaa piiriesindaja Radik Sultanov kinnitavad protokolli.

konnaga tõsiselt, et naaberriigi esindajad aktseptiksid Eesti territooriumil toime pandud inimröövi kohta kogutud tõendeid, et nad möönaksid eksimust ning vabastaksid inimese, kellelt võeti vabadus alusetult. Piiriesindajate tasandil kahjuks seda üksmeelt Vene Föderatsiooni piirivalve delegatsiooniga ei olnud võimalik saavutada. Kohtumiste õhkkond oli kahtlemata pingeline. Sellegi poolest on mul piiriesindajana hea meel, et meil ei olnud vajadust ega põhjust muuta oma seisukohti. Need olid läbirääkimiste vältel vääramatult samad, mis olid tuvastatud 5. septembri 2014. aasta ühisvaatlusel piiriposti 121 piirkonnas. Ka mullu 27. juunil Narva jõel toimunu oli piiriesinduse mõttes keeruline juhtum. Patrull avastas ebaseadusliku piiriületuse suunaga Venemaalt Eestisse ning meie ametnikud pidasid Eesti vetes kinni paadi kahe Vene Föderatsiooni elanikuga. Kuigi mehed said pärast menetlustoiminguid samal päeval tagasi koju, jätkus töö piiriesinduse tasandil, sest Vene pool väitis, nagu pidanuksime mehed kinni Vene poolel. Väite kummutamiseks tellis Politsei- ja Piirivalveamet Veeteedeameti ekspertidelt

Selle aasta detsembris täitub 20 aastat piiriesindajate institutsiooni loomisest Eestis. mõõdistustööd ning määratleti faarvaatri kulgemine konkreetses piirilõigus, sealt edasi kontrolljoone asukoht ning oli selge, et mehed peeti kinni Eesti vetes. Kokku toimus erinevatel tasanditel kolm kohtumist, kus tutvustasime materjale ja tõendeid ning näitasime mõõdistustööde tulemusi. Vastukaaluks pani Vene pool lauale oma materjali piiri kulgemisest, mida ei saa käsitleda täppismõõdistusena. Vene pool ei tahtnud piiriületuse fakti tunnistada. Praegu on pigem reegel, et Vene pool eitab viimse hetkeni kõiki neid piiririkkumisi, mis on toime pandud suunaga Venemaalt Eestisse. Ametnikena on nad oma ala professionaalid, aga selgete piiriületuste salgamist ei saa nimetada sellistele professionaalidele kohaseks, pealegi kui kõik tõendid räägivad üht keelt. Ometi ei tohi sellise välissuhtluse mõju alahinnata,

sest piiri saab valvata ainult kahepoolses koostöös ning lahendusi ja kompromisse otsime iga päev. Kui palju kaalu on tõendite kõrval näiteks argumenteerimisoskusel?

See on väga oluline. Lisaks on tähtis põhjalikult tehtud kodutöö enne läbirääkimisi ning enesekehtestamisoskus kohtumiste ajal. Läbirääkimiste strateegia ja taktika on alati üles ehitatud nagu males – teame mitu käiku ette. Kui palju on sellises diplomaaditöös emotsioone?

Piiriesindaja tegevust saab võrrelda eriala diplomaatide tööga. Oleme riigi esindajad ning mõtleme täpselt läbi, kuidas käitume ja mida ütleme. Arusaadavalt oleme inimesed nagu kõik teised, kuid oma kogemustele tuginedes võin öelda, et diplomaatilises suhtluses ei ole emotsioonidele ruumi. Emotsioonidel peab pidur peal olema, nii säilib ka arutelu asjalikkus. Kui palju on piiriesindajate kohtumisel Venemaaga mitteformaalset suhtlust?

Piiriesindajana peab hea tööalase kon-

PIIRIESINDAJA

Venemaa ei tunnista

Venemaa sõjakopter rikkus Eesti õhupiiri 18. veebruaril 2016 sisenes Eesti õhuruumi loata Venemaa Föderatsiooni kopter MI-8, mis jõudis umbes minuti vältel läbida siinses õhuruumis 492 meetrit. Õhusõidukil oli transponder välja lülitatud, piiririkkumise ajal puudus kopteril kontakt Eesti lennuliiklusteenindusega ning samas polnud esitatud varasemat lennuplaani. PPA talletas tõendid piiririkkumise kohta nii visuaalsel vaatlusel kui tehniliste vahenditega, kuid naaberriik keeldus rikkumist tunnistamast hoolimata kõigist tõenditest, mis vääramatult vastupidist kinnitasid. Eesti välisministeerium esitas juhtunu tõttu protestinoodi Venemaa suursaadikule Eestis.

Vaidlus jäi lahendamata 27. juunil 2015 avastas piirivalve Permisküla saare lähedalt paatkonna, mis oli ebaseaduslikult sisenenud Eesti vetesse. Alust kontrollima läinud piirivalvepatrull selgitas, et paadis oli kaks Vene Föderatsiooni kodanikku. Mehed sooviti viia menetlustoiminguteks kordonisse, kuid nad avaldasid vastupanu ning ühe mehe käed tuli panna raudu, et tagada ohutus. Meestele koostati ebaseadusliku piiriületuse tõttu kiirmenetluses protokollid ning nad anti ühes paadiga samal õhtul üle Vene Föderatsiooni piirivalvele. Kohtumistel Vene poole piiriesindusega ei tunnistanud nad rikkumist ning väitsid, nagu pidanuksid Eesti piirivalvurid kaks meest ebaseaduslikult kinni hoopis nende territooriumil. Nimelt oli vahejuhtum kohas, kus kontrolljoont ei ole kiire vooluga kärestikulisel jõel saanud poidega märgistada ei Eesti ega Vene pool ning orienteerumine käib ses lõigus peamiselt GPSi järgi. Tõendamaks, et mehed peeti kinni Eesti poolel, tellis PPA ekspertidelt jõe faarvaatri mõõdistustööd, et saada kinnitust Eesti poole seisukohtadele. Vene pool oli kohtumistel oma dokumentidega piiri asukohast ses lõigus, ei tunnistanud Eesti poole tõendeid ning jäi kindlaks oma arvamusele piiri kulgemisest.

takti ja koostöö saavutamiseks tundma naaberriigi ajalugu, tähtpäevi ning kultuuri. Ka mitteformaalses suhtluses (nt mõne kohtumise kohvipausi ajal) on elementaarne, et tegutseme läbimõeldult. Vene pool võtab tihti üles jutulõnga kalapüügist ja jahindusest, nad orienteeruvad hästi ajaloos, loevad palju raamatuid, tunnevad huvi spordi, ennekõike jäähoki vastu. Kohtumiseks valmistudes vaatame põhjalikult üle viimase aja sündmused naaberriigis. Meil ei teki hetki, kus kõik on tummad ning vaatavad üksteisele lihtsalt sügavalt silma. Poliitikast me ei räägi. Mida saaks teha, et koostöö naabritega oleks sujuvam?

Oluline on hoida toimivana kõike seda, mis on aastate vältel rajatud, ning sealt sammu kaupa olukorda veelgi parendada ja piiriturvalisust suurendada. Piiriesindajate tasandil planeeritud ühistegevustes naabritega ei ole suuri probleeme ning see, milles kokku lepime, viiakse ka täide. Iga aasta kevadel tähistame Narva jõel navigeerimiseks keerulisemad kohad kergpoidega, korraldame piirirežiimi tagamiseks piiriveekogudel ühisreide, maismaapiiri ühisülevaatusi ja ühisharjutusi, toimuvad piiripunktide juhtide ja operatiivvaldkonna kohtumised ning uuritakse ühiselt võltsingutunnustega dokumente. Kõigi ühistegevuste eesmärk on hoida ära ebaseaduslikku piiriülest tegevust.

Piiri saab valvata ainult kahepoolses koostöös ning lahendusi ja kompromisse otsime iga päev. Kui Eesti piirivalvur avastab ebaseadusliku piiriületuse suunaga Venemaalt Eestisse, siis tänapäeval Vene pool neid juhtumeid üldjuhul ei tunnista. Säärase olukorra jätkumisega ei saa rahul olla. Me ei nõustu sellega, mis on vastuolus tõendite ja teadmistega. Meie koostöö ning läbirääkimised ongi ennekõike selleks, et leida lahendusi. Piiri ei saa valvata ühepoolselt. Olen siiski praegusele keerulisele ja pingelisele olukorrale vaatamata op-

timistlik ning loodan, et eeloleval ajal areneb Eesti-Vene piiriesinduste koostöö positiivselt. Mida tähendab see meie piirivalvele, kui koostöö Venemaaga on raskendatud?

Nüüdisolukord ei ole võrreldav näiteks kümne aasta tagusega. Siis vahetati rohkem infot, korraldati ühisoperatsioone illegaalide ja nende ületoimetajate tabamiseks, piirivahejuhtumit lahendati operatiivselt. Näiteks kui varem võttis piiririkkumise koha ühisülevaatus aega tund-kaks, siis praegu võib sellele kuluda 6–8 ja rohkemgi tundi. Meile tähendab see, et piirivahejuhtumite lahendamisele kulub enam aega ja inimjõudu. Miks sa seda tööd teed?

Väga lihtne, mulle meeldib see töö. Põnevust ja väljakutseid jagub. Tulen piiriesindajate kohtumiselt ja tunnen sisemist rahulolu juba sellest, et tean, mul on õigus, saan esitada kindlaid tõendeid, et see või teine ebaseaduslik piiriületus on sündinud. Tõendid räägivad ise hoolimata sellestki, et vastaspool teatud põhjustel sama tunnistada ei taha. Minu jaoks on see suur usaldus, et riik on määranud meie meeskonnale vastutada piiripoliitika elluviimise eest Eesti-Vene ja Eesti-Läti piiril. Ega keegi ei sünni seda tööd tegema. Minu siiras tänu saadud teadmiste ja kogemuste eest kuulub lahkunud kolonel Aare Evisalule, kes oli üks Eesti piirivalve ülesehitaja. Kui mina noore mehena Eesti Piirivalvega liitusin, oli tema mulle õpetaja ning elutarkuse jagaja. Sain temaga kaasa minnes kirja oma esimesed kogemused kohtumistelt Vene Föderatsiooni piirivalvega. Kas isiklikus elus oled samuti oma diplomaadioskusi katsetanud?

Pagunikandjate seas oli selline ütlemine, et ükskõik, milline on sinu teenistusaste, kodus naisel on sinuga võrreldes alati üks tärn rohkem. Austavat ja lugupidavat suhtumist, üksteise mõistmist ja toetamist, erimeelsuste lahendamist, ühist otsustamist – kõike seda on igapäevaeluski vaja. Kerly Peitel kommunikatsioonibüroo

MEESKOND

Operatiivteenistuse ametnikud harjutavad, kuidas agressiivset meest sõidukist ohutult välja tuua.

Hollywoodlik FOTOD: RAIGO PAJULA

piirivalve operatiivteenistus Rääkides Politsei- ja Piirivalveameti piirivalve operatiivüksusest, tulevad silme ette kohe filmiklipid märulifilmidest, kus kopteritest köit pidi alla laskutakse või kus kerge jalalöögiga uks eest lüüakse. Kuigi hollywoodlikud filmid võivad tunduda tihtipeale ebarealistlikud, siis harjutatakse sarnaseid asju ka Eesti operatiivteenistuses.

PA piirivalve operatiivteenistused on komplekteeritud Ida ja Lõuna prefektuuris ning üksuses on inimesi nii politsei kui ka piirivalve taustaga. Lõuna prefektuuri operatiivteenistuse vanema Andres Kongo sõnul täiendavad erineva tagapõhjaga ametnikud üksteist. „Politseilise taustaga ametnikud on menetluses osavamad, näevad erinevaid nüansse

ning teavad, millele tõendusliku poole pealt tähelepanu pöörata. Piirivalve taust annab aga teadmised, kuidas liigelda maastikul, teha varitsust või mis jälgi tähele panna,“ seletab Kongo, kes varem oli Luhamaa kordoni juht, kuid praegu on Lõuna prefektuuri operatiivüksust juhtinud ligi poolteist aastat. Mõlemad oskused on meeskonnas olulised, kuna enne, kui

menetlust alustatakse, on vaja ebaseaduslik piiriületaja või salakaubavedaja tabada. Vesteldes operatiivteenistuses töötavate meestega, on põhiline märksõna siiski meeskonnatöö. Väga palju räägitakse sellest, kuidas tugev ja ühtehoidev meeskond motiveerib juba iseenesest veelgi paremini tegutsema. Lisaks on kindlus, et ükskõik, mis ka ei juhtuks, on seljatagune ikka kaitstud. Nüüdseks on mõlemad üksused enam-vähem komplekteeritud ja jäänud on ainult oskusteabe omavaheline jagamine ning ühtlustamine. Ida prefektuuri operatiivüksuse vanema Argo Turba väitel on taseme ühtlustamine praegu esmatähtis. „Kuigi operatiivüksu-

MEESKOND

ses on tööl aktiivsed ja motiveeritud ametnikud, kes tahavad riigipiiri valvata, siis selleks, et oma tööd maksimaalse tulemusega teha, peavad kõik olema samal tasemel. Selle pärast panustavadki operatiivüksused praegu väga palju aega erinevatesse õppustesse ja koolitustesse, kus oma oskusi arendatakse ning lihvitakse.“ Uurides, mis staažiga mehed operatiivteenistuses töötavad, selgub, et on nii 15aastase tööstaažiga kogenud ametnikke kui ka noori ning entusiastlikke paariaastase kogemusega mehi. Argo Turba rõhutab, et väga olulisel kohal on piirivalveüksuses ka dokumendieksperdi töökogemus, mis võimaldab võltsitud dokumente tuvastada. „Kuigi elementaarseid asju oskame kõik otsida, on kvaliteetse võltsingu puhul treenitud kotkasilm ikkagi A ja O.“ Turba seletab, et viimase aja ohtlike ja keeruliste sündmuste tõttu on meeskonna ühtsus ning taktikaliste oskuste sama tase kriitilise tähtsusega. „Kuigi nüüdseks on meeskonnas kujunemas igaühel omad ülesanded ja me teame, kellel on mis oskused ja teadmised paremad, siis ei ole võimalik välja õpetada ainult üht parameedikut või ukseavajat. Kõik peavad siiski oskama kõike, lihtsalt mõni mees õpetatakse teatud valdkon-

Andres Kongo meeskonnal on vaja ennekõike orienteeruda metsamaastikul ja teederägastikus.

nas põhjalikumalt välja,“ selgitas Turba, miks meestel tuleb pidevalt end erinevates valdkondades harida. Erinevaid asju, mida õpitakse, on tõesti palju. Tähelepanu pööratakse sellele, kuidas sündmuskohta piirata, siseruumides liigelda, jälgi lugeda, menetlusi korraldada või esmaabi anda. Rääkides õppustest, meenub Andres Kongole üks juhtum, kus terve

„Meeskonna ühine hingamine tuleb aja jooksul kokku treenida.” Andres Kongo päev oli tervel üksusel õppus ja õpiti ruumide hõivamist. Õppustel on alati planeeritud nii teooria kui ka praktiline osa. Vahetult pärast koolituse lõppu tuli väljakutse väiksesse külla, kus oli väidetavalt hommikust saati kuulda püssipauke. Sündmusele reageeris kogu operatiivteenistus ja nii tekkis reaalne võimalus õppusel õpitut päriselt läbi harjutada. Õnneks polnud midagi tõsist siiski juhtunud.

Meestel peavad olema silmad ka kukla taga Operatiivteenistus ei ole aga ainult salapärane üksus, kes ainult vaatleb või jookseb hambuni relvastatud kurjategijaid maha. Piirivalvurid käivad jalgsi- ja autopatrullis, koguvad infot ning suhtlevad inimestega. „Jalgsipatrullid rohelisel piiril on omaette oskus. Piirivalvur pead oskama kõike märgata alates sellest, kui linnud õhku tõusevad, mis tähendab seda, et kuskil toimub mingi liikumine, lõpetades jalajäljega sambla sees,“ selgitab Lõuna operatiivteenistuse vanem. Tema sõnul on õige piirivalvur võimeline jälje pealt ütlema, kas tegemist on naise või mehega, kui pikk ta on ja mis on tema ligikaudne kaal, kas ta liikus aeglaselt või kiiresti ning mis kõige olulisem – millal see jälg on tehtud. Väga tähtsal kohal on kaardilugemise oskus ja orienteerumine. Oma piirilõigu tundmine on meeletult oluline ja see, et peast peab teadma kõiki suuri, väiksemaid ning kõrvalisemaid kohti, on täiesti põhjendatud. Kui on

MEESKOND

Argo Turba peab oluliseks meeskonna ühtsust ja taktikaliste oskuste sarnast taset.

väga kiire, siis ei ole aega kaardilt otsida seda ühte ristmikku või mahajäetud maja. Silme ees peab juba olema, kuhu ja kuidas ligi pääseb. Kui aga mõelda, kuivõrd erinevad on Ida ja Lõuna operatiivteenistuse piirkonnad, siis on selge, miks ametnikud täidavad niivõrd erinevaid ülesandeid. Lõuna teenistusel on vaja ennekõike orienteeruda metsamaastikul ja teederägastikus, samal ajal kui Ida omal on geograafilise takistusena jõgi, mis patrullimisele tunduvalt kaasa aitab. „Samas tuleb meil aga rohkem reageerida Narva linna lähisuhtevägivalla juhtumitele, kus käiku on läinud säärased ohtlikud esemed nagu nuga või relv,“ tõdeb Turba. Ühel esmaspäeval toimus Koidula piiripunkti läheduses omamoodi väike õppus, kus mehed harjutasid maastikul liikumist ja inimese väljavõtmist sõidukist. Taktikalistest liikumistest arusaamine on paras pähkel, kuid põhireegel on siiski „Meie peame avastama esimestena“. Tihedas metsas rohelises vormis mehed peavad saavutama ootamatuse efekti. Omavahel ei räägita, vaid kasutatakse kehamärke. Liikumine on selgelt määratud ja igaühele on antud kindel suund, mida tuleb kontrollida. Kõrvaltvaatajana peab aga tunnistama, et suure tõenäosusega on meestel silmad ka kuklas. Kui tavainimene käib metsas, siis raksub iga puuoks piisavalt valjusti, et karu üles äratada. Operatiivteenistuse mehed liiguvad nii hääletult ja rahulikult, et isegi olukorras, kus ühtegi kõrvalist heli pole, ei ole neid kuulda.

Õppustele kaasatakse ka koerajuhte, et harjutada koostööd ohtlikus olukorras.

Meeskonna ühine hingamine tuleb ajaga Üldjuhul tõdevad mõlemad teenistusvanemad, et iga tööpäev on omamoodi ning rutiini ei teki. Kongo sõnul tehakse väga palju koostööd migratsioonijärelevalve ametnikega ja kordoni piirivalvuritega, samuti reageeritakse tuli- või külmrelvade juhtumitele. „Oleme koostööd teinud ka koerajuhtidega. Viimase aja juh-

tumite valguses harjutas näiteks Ida operatiivüksus koos prefektuuri koerajuhtidega majas liikumist ning tegi erinevaid harjutusi. On väga tähtis, et me teaksime üksteise võimekust. Me ei saa kõike eeldada koerajuhilt ja tema neljajalgselt sõbralt. Lisaks annavad koostööõppused koerajuhtidele ülevaate, kuidas meie liigume ja mis on meie taktikalised võtted,“ sõnab Turba. Kongo arvab samuti, et koerajuhtide roll on piirivalves väga tähtis, ning

MEESKOND

Elmar Vaher: meie kodumaa väärib piirivalve eriüksust Operatiivüksuses on tööl aktiivsed ja motiveeritud ametnikud, kes tahavad riigipiiri valvata. tõdeb, et operatiivteenistusel endalgi võiksid koerajuhid olla. „Hästi treenitud teenistuskoer on suurepärane abiline nii jälge otsides kui ka rikkujat taga ajades ja kinni pidades. Põhimõtteliselt peab tunnistama, et piirivalves on koer asendamatu töötegija.“ Rääkides sarnastest üksustest teistes riikides, viitavad mõlemad mehed Soomele. „Soome operatiivüksus on võrreldav Eesti K-Komandoga. Sealsetel piirivalvuritel on väga kõrge tase. Meie eesmärk peaks olema liikuda samas suunas, olla vähemalt niisama head,“ lausub Turba, kelle väitel on sealsed üksused olnud tegevad juba aastakümneid, samas kui Eesti operatiivteenistus sai hoo sisse alles 2014. aastal. Andres Kongo meelest on ilmselge, et õige operatiivüksuse loomiseks on vaja aega ja tahtmist. „Ühe aastaga üksust valmis ei tee. Meeskonna ühine hingamine tuleb aja jooksul kokku treenida.“ Et mees-

ajadus idapiiril erioperatsioone korraldava eraldi üksuse järele tekkis 2014. aasta varasügisel. Koos büroojuhi Toomas Malleusega arutasime idapiiril toimuvat ja tõdesime, et ainult piiripunktidest ning kordonitest ei piisa; targaks piiride valvamiseks on vaja veel midagi. Saime aru, et tuleb luua meeskond, kes suudab täita jälitusinfol põhinevaid ülesandeid, kasutada selleks eritaktikat ning teha pettemanöövreid, et piiririkkujaid koos korraldajate ja tõendusmaterjalidega kinni pidada. Operatiivteenistuse kontseptsioon sündiski Toomas Malleuse

kond ühise hingamise saaks, tehaksegi pidevalt koos trenni. Igaühel on oma roll ja kõik peavad teadma, mida temalt eeldatakse. Väga olulisel kohal on juht, sest tema poole vaadatakse, kui on vaja kindlaid juhiseid. „Meeskonnajuhil on oma kohustused. Ta peab nägema, kes on mingites ülesannetes tugevam, ja andma vastavaid korraldusi. Igal juhul on eesmärk see, et kogu tegevus toimuks ohutult ning kõik pääseksid pärast juhtumi lahendamist elu ja tervisega oma lähedaste juurde,“ seletab Turba meeskonnarollide jaotamise tähtsust. Argo Turba sõnul on PPAs töötavatel inimestel erinevad ajendid. Töötades riigiasutuses, võivad motiiviks olla sotsiaalsed garantiid ja iga kuu

sulest; tema kirjeldas selle üksuse sisu ja eesmärke üksipulgi. Kuritegevusega võideldes peame meeles pidama, et kurjategija on nutikas. Me ei tohi alahinnata salakaubavedajaid, relvakaubitsejaid, ebaseaduslikke piiriületajaid ega selle organiseerijaid. Selleks aga, et nendega võimalikult tulemuslikult võidelda, on meil praegu loodud professionaalne ja hea varustusega meeskond. Pean väga vajalikuks, et operatiivteenistuste areng jätkuks, meeskonnad suureneksid ning varustus oleks nüüdisaegne. Meie kodumaa väärib niisugust üksust!

kindlal päeval makstav palk. Paljude teiste ametnike jaoks võib sobida stabiilne ja rahulik teenistus. „Kuid seda mitte operatiivteenistuses,“ naerab Turba ja tõdeb, et nende rühmal on iga päev miskit toimumas. Turbat ennast motiveerib tõsine ülesanne olla uue üksuse loomise, arenemise ja tegutsemise juures. „See on täiesti uus maailm – pidev koostöö erinevate üksustega, kokkulepete tegemine, plaanid ja arengusuunad, pidevad muutused ning üksuse liikmete motiveerimine. Iga päev on katsumus, kuid mulle see meeldib.“ Turba sõnul on tema eesmärk üksus tööle saada. Selleks on vaja tegusid, mitte lihtsalt sõnu. Olja Kivistik kommunikatsioonibüroo

REPORTAAŽ

Narva-1 Euroopa Liidu FOTO: RAIGO PAJULA

värav Narva jõe kaldal

Piiripunkt on alati lahti. Piiripunktis on alati elu. Seal juhtub alati midagi, nii tõsist kui ka naljakat. Narva-1 on geograafiliselt üks huvitavamaid ja ilusamaid piiripunkte Euroopa Liidus. Käisime vaatamas, kuidas möödub tavaline tööpäev piirilinna piiripunktis.

arva piiripunktis on politseinike, piirivalvurite ja tolliametnike kontsentratsioon ruutmeetri kohta ehk Eesti kõrgeim. Seda enam hämmastab nahaalsus või siis rumalus, kui Narvale omase äri ehk nn kaltsuveoga tegelev mees veereb päevinäinud autoga, mille küljepeegel püsib küljes vaid kleeplindiga, piiripunkti sooviga Venemaale minna. Auto on täis reisijaid mängivaid memmesid. Tolliametnik Jekaterina küsib, palju paagis kütust on. Pruugib autojuhil vaid suu lahti teha ja on selge, et vaja on alkomeetrit. Narva piiripunkti piirikontrolliteenistuse inspektor Mark Smirnov nendib, et mees on joobes. Kas mees lootis tõesti, et sõidab politseinike ette joobes ja pääseb edasi? „Tavapärane see olukord piiripunktis pole, kuid veebruaris oli

näiteks kaks joobes juhti ja mõlemad samal päeval,“ räägib juhtivpiirivalvur Meelis Pille. „Üks meestest rääkis vabanduseks, et läks naisega tülli ja sellepärast võttis.“ Narva piiripunkti dokumendiekspert Jaak Sepp ning Jõhvi politseijaoskonna patrulli- ja liiklusjärelevalvetalituse liikluspolitseinik Ken Tommula tegelevad joobes juhiga, babuškad istuvad autos. „See on Narva eripära,“ selgitab Mark. „Kaltsuveoga tegelevad siin paljud.“ Skeem on lihtne. Eestis ostetakse mitu tonni kasutatud riideid, vahel isegi paarkümmend tonni. Ostja on kauba eest maksnud, kuid ei taha maksta Venemaa tollimaksu. Eraisik võib aga deklareerimata sisse tuua mitukümmend kilo riideid käsipagasis. Pensionärid palgatakse autosse reisijaks. Suur osa Narva elanikest on

kas Venemaa kodanikud või määratlemata kodakondsusega ning Vene piiri ületamine on neile viisavaba. Kui küsida neilt, miks on nii palju riideid kaasas, selgitavad vedajad, et Venemaal on neil väga palju sugulasi, sõpru ja tuttavaid. Kõik on arvatavasti paljad Eestist riideid ootamas. Eesti seaduse silmis midagi illegaalset siin pole. Ja nii teebki üks kaltsuvedaja mitu tiiru edasi-tagasi, kuniks kogu kaup on teisele poolele veetud. Arvatavasti on see tulus äri, muidu seda ju ei tehtaks. Seekord läks kaltsuvedajal kehvasti ja süüdistada võib ta ainult ennast.

Narvas töötades tuleb osata nii eesti kui ka vene keelt Ken suhtleb rikkujaga heas vene keeles, mille oskamine nii noore eestla-

REPORTAAŽ

se puhul tundub pigem tavatu. Ken tunnistab, et kui ta neli ja pool aastat tagasi politseisse tööle tuli, ei olnud keeleoskus nii hea. „Aga siin piirkonnas peab vene keelt oskama. Elu õpetab!“ ütleb Ken naerusui. Mark naaseb oma töökohta, et hakata piiriületajaid vastu võtma. Ka järgmise auto, mis ta ette ilmub, peab ta tagasi saatma – vene turistid tulid otse piiripunkti kohustuslikku ooteala läbimata. Mark jagab neile venekeelsed infovoldikud, selgitab, kuidas sinna sõita ja mida teha. „Ikka juhtub, et turistiauto eksib, midagi imelikku selles ei ole,“ ütleb Mark. Turistid on nördinud, et peavad jälle järjekorras seisma, mis ei ole õnneks kuigi pikk, kuid teha pole midagi ja kord on kord. Margi ette veerevad vaheldumisi Venemaa ja Eesti numbrimärkidega autod; passid,

„Töötahe on meeletu,“ kinnitab Mark Smirnov, kellel täitub aprillis esimene aasta PPAs.

mida esitatakse, on Venemaa omad või määratlemata kodakondsusega. „Täna ei ole kõige tavalisem päev, võtame kas või selle roolijoodiku. Aga sääraseid ebatavalisi olukordi juhtub ikka. Suvel, kui olime veel vanas piiripunktis, üritas üks Läti kodanik piiripunktist lihtsalt läbi joosta,“ räägib Mark. „Jooksime talle järele. Alustasin kolmandalt positsioonilt, aga pärast kaitseväge oli vorm päris hea, kokkuvõttes sain mina ta kätte. Sellised juhtumid näitavad, et ei tohi end tööl lõdvaks lasta, liiga mugavaks

minna.“ Kaitsevägi ja ajateenistus on ühed põhjused, miks Mark PPAs tööl on. Pärast kooli proovis Kohtla-Järvelt pärit noormees Sisekaitseakadeemiasse sisse saada, kuid eesti keel polnud piisavalt tasemel. Mark läks siis aega teenima, kus sai nii eesti keele suhu kui ka huvi õppimise vastu tagasi. „Mul oligi eesmärk keel ära õppida, ilma selleta ei saa. Ja kui inimene ise ei taha, siis ei saagi,“ räägib ta. „Pärast ajateenistust sain kohe SKAsse sisse ja nüüd olengi siin. Aprillis saab aasta täis. Tööhimu on meeletu!“

REPORTAAŽ

Järjekordne piiriületaja, naisautojuht, sõidab piiripunkti turvavöö kinnitamata. Neiu palub vabandust ja tunnistab süüd ning pääseb märkusega. „Kinnitamata turvavöö on üks levinumaid rikkumisi, millega hakkavad silma küll rohkem venemaalased. Aga neid rikkumisi on vähemaks jäänud, tundub, et inimesed on targemaks läinud ja õpivad teiste vigadest,“ võtab Mark kokku.

Koertega õhtust TallinnaMoskva rongi kontrollimas Käes on aeg minna Moskva rongi kontrollima. Seame end koos Narva piiripunkti piirivalvurite vaneminspektori Sirje Londi, vaneminspektori Oksana Sohromova, vaneminspektori Gerli Salveti ja inspektori Arina Krasnova bussi ning suundume rongijaama. Rongi peaks kontrollitud saama 45 minutiga. Piirivalvurid prognoosivad, et praegu midagi põnevat oodata pole, sest see on Eestist lahkuv rong; reeglina on viisade väärkasutusi ja muid rikkumisi Eestisse tulevatel reisijatel. Aga juhtuda võib midagi ka „igava“ rongiga. Päev varem unustas üks Tallinnast Narvasse tulnud naine rongi imelikul kombel nii käekoti kui ka kohvri ja need tulid meelde siis, kui rong oli juba Venemaa poole liikuma hakanud. Ei jäänud muud üle, kui tuli võtta kiiresti ühendust piirivalvega teisel pool Narva jõge. Kõik läks hästi ning naine sai asjad tagasi. Õhtune rong on suur ja reisijaist tulvil – 8. märts on Venemaal riigipüha ning paljud kasutasid vabu päevi selleks, et Eestisse tulla. Kõige kallimate kohtadega vagunis ehk firmavagunis on ainult ühes kupees Eesti kodanikud, ülejäänud on koju naasvad venemaalased. Osa ametnikke alustavad rongi lõpust, osa algusest ning kokku saadakse rongi keskel. Peagi liitub meiega rühm töökaaslasi, kelle ilmumine rongi parajalt elevust tekitab. Nimelt saabub Narva kordoni koerajuhi Erika Nurga juhtimisel kuus koerajuhti oma neljajalgsete kasvandikega, et rongis veidi trenni teha. Nende seas on ka kogenud ja parima koerajuhi tiitli saanud Tiiu Siimer Vasknarva kordonist koer Deemoniga. „Oi, kui siia sõitsime, siis meid kontrollis ainult üks väike

Suur osa Narva elanikest on kas Venemaa kodanikud või määratlemata kodakondsusega ning Vene piiri ületamine on neile viisavaba. koer, aga nüüd on nii palju korraga!“ hüüab ühest kupeest rõõmsalt pereisa, kes oleks tahtnud koerale ka pai teha. Pere – ema, isa, vanaema ja teismeline tütar – naaseb Moskvasse koju. Kas Tallinnas meeldis? „Väga meeldis! Viimati käisin siin, kui olin 14. Väga huvitav oli uuesti kõike näha, nii palju on muutunud,“ jutustab 40ndates pereema. „Ilm on muidugi kehv, aga söögid olid igal pool väga maitsvad!“ Liigume koertega edasi. Erikal oma koera seekord kaasas pole, tema ootab autos. Erika hoiab praegu teistel silma peal. „Rongis käimine on koera jaoks stressirohke. Siin on kitsad käigud, palju inimesi, palju lõhnu, keskkonnatreeninguna väga hea,“ selgitab Erika. Ühe noorema karvase kolleegi

jaoks on olukord pisut võõrastav – veduriukse lävi on väga kõrgel ning hirmus on hüpata mitte ainult maha, vaid isegi peremehe sülle. „Sülle! Sülle!“ – ei taha, ma kardan. Auh-auh! Koer, kes on veidi üle aasta vana ja teistega võrreldes kasvult kõige väiksem, annab oma kahtlustest ning hirmudest häälekalt märku, kuid koerajuht veenab teda siiski sülle hüppama ja kõik lõpeb õnnelikult. Kui rongituur on läbi, mängivad koerajuhid oma koertega preemiaks. Koerad hüppavad rõõmsalt sülle ja vaatavad peremeestele-perenaistele armunult silma. „Just selle mänguhetke nimel on nad valmis tööd tegema,“ räägib Rakvere politseijaoskonna patrullitalituse koerajuht Ahto Uue, koer

REPORTAAŽ

Tiiu Siimeri kogenud teenistuskoer Deemon hüppab rongilt päris julgelt maha, mõni noorem neljajalgne kolleeg lõi alguses põnnama.

Moskva rongi passikontroll

Uru samal ajal mänguasja käest sikutamas. Ka Uru on alles noor politseinik, maikuus saab kaheaastaseks. Varem on Ahtol olnud narkokoer, nüüd õpitakse patrullikoeraks. „See on mulle ka uus amet, õpin koos koeraga. Meil ongi siin elukestev õpe,“ ütleb Ahto.

Võltsitud dokumendid ja kahtlased viisad Kui rong on üle vaadatud ja oleme piiripunkti naasnud, on juba ees reisibuss, mis sõidab Peterburist Tallinna. Ka uus vahetusevanem on tööpostil. Narva piiripunkti juhtivpiirivalvuri Janis Lepasaarega läheme vaatama, kuidas bussireisijaid kontrollitakse. Teel kontrollpunktist bussireisijate ootesaali on põrandal bussikujulised kleepsud. „Algul ei olnud neid, aga siis läksid paljud bussireisijaid tähelepanematusest piiripunktist välja otse linna – paljud üleval olevaid silte ei vaatagi. Siis pidi bussijuht oma reisijaid Peetri platsil üles otsima,“ selgitab Janis. „Aga ikkagi juhtub, et mõni läheb otse linna.“ Justkui kinnitamaks seda juttu lähebki üks noorem reisija peaaegu

juba uksest välja ja linna, kuid õnneks saadab tollitöötaja ta õigesse saali. Saabunud bussis on mitu Armeenia kodanikku Leedu viisadega. Ühe tütarlapse sõrmejälgi ei taha masin kuidagi ära tunda. Proovitakse ühte sõrme ja teist ning lõpuks on selge, et kõik on korras. „Tegelikult olen neid juba igaks juhuks andmebaasist kontrollinud,“ ütleb tasakesi Narva piiripunkti teise astme kontrolli dokumendiekspert Lauri Hein, kes kontrolli saalist pealt vaatab, kissitades veidi kelmikalt silmi. Hein on PPA üks paremaid võltsitud dokumentide asjatundjaid ja sisekoolitajaid. Vormi küljes on sinimustvalge lint. Kas jäi veel 24. veebruarist, kui jagasime neid linte Narva piiripunktis Eestisse tulijatele? „On jaa needsamad. Need lindid meeldisid inimestele väga. Mõni küsis veel ühe, sõbra jaoks ka, mõni sidus Georgi lindi lahti ja pani sinimustvalge asemele,“ räägib ta. Hein teab võltsitud ja muudest kahtlastest dokumentidest ning viisadest kui mitte kõike, siis kindlasti peaaegu kõike. Narva piiripunkti teise astme dokumendiekspertide ruumis on terve laadung võltsitud ja nn fantaasiadokumente igale maitsele. Kas soovite rahvusvahelist juhiluba? Mis kujundusega? Jaa, inimesed on tõesti üritanud pigem suveniiriks kõlbavad „juhiload“ Eesti piirivalvele päris dokumendi pähe esitada. Ei lähe läbi! Valikus on ka „lihtsalt“ võltsitud Eesti juhilube või elamisloakaarte. „Kuula, kui originaaldokument lauale kukub,

on tal selline metalne heli. Kuuled? Ja siis võltsitud, vaata,“ viskab Lauri kergelt plastkaardi lauale. Tõesti on heli teistsugune. Piiril esitatud dokumentidega on olnud igasuguseid äpardusi. Lauri on näinud nii kogemata pesus käinud passe kui ka neid, millesse on passiomaniku laps ilusad reljeefsed pildikesed pressinud. „Inimestel juhtub. Kõige olulisem on, et inimene oleks tuvastatav. Kui need andmed ei ole täis soditud, siis piirdume üldjuhul hoiatusega,“ seletab ta. Kõige kindlam ja kõige parem abivahend on Lauri sõnul luup. „Ja teadmised,“ lisab ta. Tihti on abiks ka kõhutunne. „Vaatad, et perekond, piletid tagasi on olemas, hotell olemas, jutt on ilus, aga süda ütleb, et midagi on siin valesti,“ räägib Lauri. „Kutsusin siis nad eraldi vestlusele. Naine ei murdunud, raius ikka turismijuttu. Murdus hoopis mees, kes tunnistas, et Eesti turismiviisaga sooviti ikka edasi liikuda. Ei läinud läbi.“

Fakte tuleb teada ja kõhutunnet usaldada Lisaks isikut tõendavatele dokumentidele üritatakse vassida ka autodokumentidega. „Palju näeme nn konstruktorautosid – kere on ühelt autolt, VIN-kood teiselt ja nii edasi. Ka siin on abiks kogemus, vilunud silm ja luup. Õpime igast sündmusest midagi,“ nendib Lauri. Palju jutte sellest, kuidas mõne välismaalase eluunistus on ära näha

REPORTAAŽ

Reeglina on viisade väärkasutusi ja muid rikkumisi Eestisse tulevatel reisijatel. Tallinna vanalinn, aga tegelik soov on hoopis Rootsi või Belgia, on kuulnud migratsioonijärelevalve inspektor Anton Gontšarov. „Näidatakse ka bussipileteid tagasisõiduks, need ei maksa ju suurt midagi. Siis hakkad asju vaatama, seal on veel teisigi pileteid, edasisõiduks,“ räägib Anton. Kriminaalhooldusametniku taustaga narvakas Anton tuli PPAsse tööle 2008. aastal ja sellest ajast teenibki ta oma kodulinnas. Tema lahendada on ka Peipsi järvel ja kogu Ida piiril tekkivad olukorrad. Tänane päev on senikaua vaikne olnud ning on veidi aega varasemaid juhtumeid meelde tuletada. Nende juhtumite põhjal saaks küll ühe täispika tragikoomilise filmi vändata. Näiteks leiti kord Narva jõest uppunud mees, keda hakati tuvastama. Mees oli üritanud ebaseaduslikult piiri ületada ja üle Narva jõe ujuda, kuid see ei õnnestunud. Politseisse tuli mehe sõber, kes tuvastas inimese ära ning soovis aidata hukkunud perekonnal toimetada surnukeha Saksamaale, kus hukkunu perekond elabki. Ühelt poolt täiesti arusaadav olukord, et sõber aitab kaugel olevat peret. „Aga selle mehe juures oli midagi imelikku. Tal oli üsna tavaline eesti nimi, kuid rääkis täiesti puhast vene keelt ja oli Saksa kodanik,“ meenutab Anton. „Käed olid vanglatätoveeringuid täis ja sõrmused olid ka kinni istunule omased.“ Usaldades kõhutunnet, saatis Anton päringu Saksamaale ning selgus, et hooliv sõber oli Saksamaal tagaotsitav kurjategija. „Palusin kiiresti Saksamaalt rahvusvahelist vahistamismäärust, sest meil endal alust kinnipidamiseks polnud. Kõige raskem oli seda meest nädal aega veenda tulla jälle minuga kohtuma, ta hakkas juba midagi kahtlustama.“ Igal juhul lasi mees end siiski veenda ning läks politseiametnikuga taas kohtuma, kus talle juba saksa keeles vahistamismäärus ette loeti. „Ei olnud aega eesti keelde tõlkida!“ seletab Anton. Nii tuligi tagaotsitav mees ise politseile kätte. Ehk polnud ta arvestanud sellega, midagi kõike kogenud silm tähele paneb.

Lauri Heina käest on läbi käinud igat masti võltsinguid, mida ta suudab originaaldokumendist eristada isegi kukkumise heli järgi.

Anton nendib, et päris paljud rikkujad loodavad n-ö ehku peale. „Frontexi missioonil intervjueerisin mitut inimest, kes väitsid end olevat Süüria põgenikud. Süürias on üks linn, mille elanike üle viskavad kõik teised süürlased nalja. Kui sa seda ei tea, sa ei saa lihtsalt Süüriast olla! Rääkimata sellest, et paljud ei tunne ka Süüria lippu ära,“ toob Anton veel ühe näite. „Kodutöö on tegemata!“ On ka lokaalsemat sorti probleeme – sel nädalal on juba kolmas juhtum samas kohas Eesti kutseliste kaluritega, kes riigipiiri ületavad ja Vene vetesse lähevad. „Ütlesid vabanduseks, et silmanägemine on kehv ja GPS on vana, aga tegelikult olid nad lihtsalt hooletud,“ nendib Anton. Põhjuseks hooletus või midagi muud, aga tulemuseks on kopsakas rahatrahv. Piirilõik, kus kohalikud üritavad veel meelega seadust rikkuda, on Nar-

va sild. Jalakäijate kõnnitee sai sillal vihmast ja lumest kaitsva galerii, mis takistab ka Venemaalt tulijatel suitsupakke alla visata, aga on üritatud ikka. „Üks viskab alla ja all sõber üritab välja õngitseda,“ selgitab Janis Lepasaar. Öine vaade sillalt jõele ja kindlusele on lummav. Taevas on selge, öö on karge, kerge miinus näpistab. Sillal on üsna vaikne, mõni reka, mõni sõiduauto, üksik piiriületaja ruttab, ratastega kott järel. Kontrast kahe kalda vahel on tugev – Hermanni kindlus särab, nagu oleks jõulud, ja kindluse all on valgustatud promenaad, teisel poolel on kindlus kottpimedusse vajunud. Keerame veidi enne riigipiiri tähistavaid poste ringi ja suundume kodukaldale. Hea turvaline tunne on. Oleme ju Eestis. Viktoria Korpan kommunikatsioonibüroo

FOTO: SCANPIX

JUHTUM

Leedu autovaraste auto, mis seiskus puuhunniku juures.

Piiriülene kuritegevus

FOTOD: POLITSEI- JA PIIRIVALVEAMET

Vargaid püüab analüüs

ajamise Eestist varastatud BMW, mis taga kiga ja käigus põrkas kokku politseisõidu põrkus seejärel vastu puud.

Veebruar 2016. Lõuna ja Lääne prefektuuri kriminaalpolitseinikud on teinud analüüsi, mille pinnalt teavad, et täna või homme tulevad taas Eestisse kurjategijad, kelle hingel on juba ligi kümme autovargust. Nad teavad, et kurjategijad sõidavad just seda teed mööda ning et nad ei veeda Eesti pinnal rohkem kui mõne tunni. Analüüs on täpne ning 12. veebruari esimestel tundidel algab üks viimase aja suuremaid politseioperatsioone. Ülesanne: kinni pidada Viljandimaal liikuvad leedukatest autovargad! Varastatud auto, mille järel sõidab saateauto kahe inimesega, kihutab Läti poole. Strateegiliselt õigesse kohta seatakse üles teesulg ja kurjategijad ei oska kuni viimase hetkeni midagi kahtlustada. Politseinike haarang tuleb neile suure üllatusena. Kriminaalpolitseinikud teadsid, et vargad on ilmselt relvastatud ning osutavad

vastupanu. Seetõttu on Viljandimaale appi sõitnud K-Komando ja Põhja prefektuuri kiirreageerijad. Kokku osales erinevatel aegadel ja erinevates kohtades sadakond ametnikku ning kinni peeti kolm kurjategijat. Koos nendega on alates 2015. aasta algusest kinni peetud 15 autovarast, kes erinevatel aegadel on ära virutanud kümneid hinnalisi sõidukeid. Välismaised kurjategijad liikusid hõbedase Audiga. Põhja prefektuuri

kiirreageerijatele ning K-Komandole anti ülesanne pidada Audi kinni Karksi-Nuiast Lilli asula poole viival teel. Nende käitumismuster oli näidanud, et mehed ei allu üldjuhul politsei korraldustele. Kella 03.15 paiku seadsid korrakaitsjad üles kolme autoga teetõkke. Tsiviilvärvides politseisõidukid paigutati teetõkkes esiosaga kinnipeetava sõiduki poole teepiirete vahele, et möödapõikamine oleks välistatud. Üsna pea lähenesid varastatud BMW ja Audi teetõkkele. Audi juht keeras

JUHTUM

Leedust pärit autovargad varastavad Toyota maasturi.

takistust nähes enne teetõket paremale põllu peale ja sõitis edasi umbes 140 meetrit, jäi kinni ning seiskus puuhunniku juures. Juht ja kõrvalistuja hüppasid autost välja ning jooksid Abja-Paluoja poole. BMW X5 peatus mõnikümmend meetrit enne teetõket. Kiirreageerijad lähenesid sõidukile. Hetk hiljem hakkas juht tagurdama ning samal hetkel kõlas lask, et põgenemise vältimiseks purustada BMW tagumine rehv. BMW liikus suurel kiirusel tagurpidi teetõkkest eemale. Politseinikud tulistasid mootorisse ja rehvidesse. BMW põgenes tuldud teed, kuid sinnagi oli moodustatud teetõke. Maastur sõitis suurel kiirusel politseisõidukite poole. Toimus kokkupõrge politseisõidukiga ja BMW paiskus vastu puud. Juht põgenes metsa. Siis sekkusid juba teenistuskoerad, kelle abiga saadi juht kätte kella 07.00 ajal. Audiga sõitnud mehed tabati natuke hiljem.

Analüüsida, analüüsida ja veel kord analüüsida Kurjategijad teevad imeasju, et enda seotust kuriteoga ning jälgi varjata. Need mehed, kes sel korral Eestisse autot varastama tulid, võtsid vaevaks aeg-ajalt saateauto värvi muuta, rääkimata registreerimismärkide vahetamisest. Igast teost jääb maha jälg ning igal pahalasel on oma käekiri. Kui jälgi ja infot koguneb pikema perioodi vältel, joonistub muster, mille järgi kogenud analüüsija sündmusi üllatavalt täpselt ennustada oskab. Märkimisväärse

Tehnika vanematesse autodesse sissemurdmiseks

tähtsusega selle mustri väljajoonistamisel on kõige väiksemadki detailid, kuid samuti näiteks täiesti tavalised kaamerad, mida avalikes kohtades terves Eestis leidub, nt majade küljes ja linnade turvakaamerad. Ennekõike tehti ikkagi tundide viisi analüüsi. Oluline on aga see, et praegu töötab politseis inimesi, kes seda infot koguda ning analüüsida oskavad ja suudavad – tihtipeale enda vabast ajast ja uneaja arvelt. Politsei areneb oma igapäevatöös varastega paralleelselt. Meie ülesanne on esmalt lahti murda varaste kõrge konspiratsioon ning nende andmete pinnalt nn mängida

vargad nutikalt üle. Hea näide on just Karksi operatsioon ning neid näiteid on teisigi. Kurjategijaid on erinevaid ja nende käekirjad on erinevad, kuid ühine on see, et tegevused planeeritakse tavaliselt põhjalikult, gruppides on alluvusvahekorrad, kindel struktuur ja spetsiaalsed seadmed ning kaasatakse oma ala spetsialiste, olgu ülesandeks muukimine või kiiresti sõitmine. Mustrid on erinevad. On vargaid, kes tulevad Eestisse, pidutsevad siin mitu päeva ja lähevad siis varastatud autoga tagasi Leedu poole. Mõningad vargad viibivad Eestis ainult mõne tunni. Samuti on erinev see, kuidas autosid varastatakse. On kurjategijaid, kes kasutavad nn võtme pikendamise meetodit. Teised murravad kõigepealt sisse autoomaniku koju ja varastavad sealt võtme, hiljem ka auto. On tegelasi, kes näppavad peale võtme majast muidki asju, näiteks saapad, millega hiljem teises majas vargil käiakse. Kogudes infot erinevate juhtumite kohta ja seda õigesti analüüsides saavad kõik need, kohati lausa koomilised nüansid hoopis teise tähenduse ning aitavad kurjategijad teolt tabada. Tänapäeval on Leedu autovarastel peamiselt huviorbiidis hinnalisemad ja ilma võtmeta käivitatavad sõidukid (nn keyless entry), näiteks BMW X-seeria autod, ent ka Toyota Land Cruiserid ning Honda CRV-d. Kõigi varastatud autode ühine nimetaja on, et neile ei ole paigaldatud täiendavaid turvaseadmeid. Eestist ärandatud kallis sõiduk viiakse tavaliselt kiiresti Leetu, kus see lammutatakse varuosadeks

JUHTUM

või selle VIN-kood ja dokumendid võltsitakse. Seejärel ootavad autoturud idas: Valgevenes, Usbekistanis ja mujal Aasia riikides.

Uute autode varastamine on lihtsam kui kunagi varem 1990. aastate esimesel poolel muugiti autodesse sisse kruvikeerajaga ning saadi toore jõuga jagu süütelukust. Kümnendi lõpu poole tulid turule teise põlvkonna immobilaiserid, mistõttu kruvikeerajast enam ei piisanud. Läks mõni aasta ning pahalased mõtlesid välja, kuidas immobilaiserist mööda minna. Siis tulid nutikad autovõtmed. Auto tunneb oma võtme mõne meetri kauguselt ära ja teeb ise uksed lahti. Säärasel juhul ei pea autosse saamiseks enam ühtegi nuppu vajutama. Seesama nutivõti ongi praegu kõige kurja juur. Autovargad kasutavad seadet, mille üks ots püüab näiteks maja ukse tagant, poejärjekorras seisva omaniku taskust või mujalt õige võtme lähedusest kinni signaali ning edastab selle seadme teisele otsale, mis on auto juures. Seade võimendab võtmelt saadavat signaali nii palju, et auto arvab omanikku lähenevat ja avab uksed. Ja kui auto arvab, et võti on tema juures, siis saab selle ka käivitada ja temaga ära sõita. Varaste elu teevad need vidinad üsna lihtsaks, eriti kui omanik ei ole paigaldanud täiendavaid käivitustõkkeid ning võtme ööseks näiteks esikusse jätab. Mercedeseid on ka varastatud, aga vähem. Selle taga on

Nii kaua kui on olnud autod, on leidunud nende jaoks ka must turg. tegelikult lihtne põhjus: lisaks võtmeta sisenemisele on neil siiski käivitamiseks vaja nuppu, mille omanik saab füüsiliselt endaga kaasa võtta. See teeb varaste elu nii palju keerulisemaks, et ilma säärase nuputa autoga enam vaeva ei nähta. Pealegi saab Mercedesel süütevõtit eraldi välja lülitada. Seda võimalust ei ole teistel autotootjatel.

Autovargused käivad lainetena Nii kaua kui on olnud autod, on leidunud nende jaoks ka must turg. Sajandivahetuse paiku oli Eestis levinud skeem, kus reeglina värskelt ostetud autod varastati ära ja pakuti õnnetule omanikule võimalus see auto tagasi osta. Seitse-kaheksa aastat tagasi oli Eestis luksussõidukite varguste laine, mis lõppes, kui tollal sellega tegelenud kaks-kolm kuritegelikku ühendust lõhuti. Nende asemele tekkisid Leedu kuritegelikud ühendused. Needki vargused on käinud lainetena. Paar viimast aastat oli vaikne, kuid möödunud aastast on käidud jälle Eestis autosid varastamas. Viimasel aastal toime pandud autovarguste puhul suudab politsei varguste modus operandi analüüside ning kogutud tõendite pinnalt üsna kindlalt öelda, kas konkreetse varguse on toime pannud

väljastpoolt Eestit pärit või kohalikud autovargad. Jätkuvalt on Leedu autovaraste tegevuses iseloomulik kõrge konspiratsioonitase. Nad on pahatihti relvastatud, varastatud auto rooli pannakse kogenud rallisõitja, kelle ülesanne on igal juhul politsei eest minema sõita, ning neil on väga hea tehnika. Politsei on nüüdseks jõudnud mõne leedulaste grupi tabada, kuid kindlasti on praegu tegutsemas veel vähemalt üks seltskond. Tegemist on õppinud kurjategijatega ja nad on politsei huviorbiidis. Kuna politsei on neile nüüd kõvasti kandadele astunud ja menetlused käivad, loodame, et see laine on möödumas. Kergendatult hingamiseks veel otseselt põhjust ei ole, sest kuritegelikud grupeeringud võivad olla suuremad kui kinnipeetud autotäis, kuid trendid näitavad, et kurjategijad liiguvad sinna, kus on lihtsam tegutseda. Säärased autovargused ei ole kindlasti ainult Eesti probleem. Käiakse ka mujal. Silmas tuleb pidada aga ühiskonnas toimuvat – kuna mujal Euroopas korraldatakse praegu terroriohu pärast senisest rohkem kontrolle, on kurjategijail seal riskantsem tegutseda. Kui kusagil riigis saadakse neile jälile ja liiga lähedale, kolitakse oma tegevus mujale. Näiteks kui Eestis autovarguste laine lõppes, muutus see probleemiks Rootsis. Kuniks ühel ilusal päeval tuli kellelegi jälle pähe mõte, et nüüd võiks Eestisse minna. Uku Tampere Kommunikatsioonibüroo

MISSIOON

Kreekas FOTOD: RAIT KUTSER

Frontexi missioonil Aasta alguses Kreekast Pireusest Frontexi missioonilt saabunud Tallinna kordoni vanempiiriametnikku Jano Kaskpeiti üllatas kõige enam Türgist Kreekasse tulevate põgenike hulk.

„K

ui ma aasta tagasi Kreekas missioonil käisin, siis tuli keskmiselt paarsada põgenikku ööpäevas, nüüd on aga juba mitmeid tuhandeid põgenikke ja seda üksnes mereteed pidi,“ rääkis Kaskpeit. „Aastaga on olukord täiesti muutunud. Kui varem saabusid põgenikud üle mere peamiselt suvel, siis nüüd pole enam aastaaegadel vahet. Tullakse aastaajast ja ilmast sõltumata.“ Politsei- ja Piirvalveameti meeskond aitas Samose saarel Kreeka rannavalvet möödunud aasta oktoobri lõpust kuni selle aasta märtsi alguseni. Nelja kuu jooksul osales missioonil kokku 18 piirivalvurit ning patrullpaat M-15. Frontexi ühisoperatsioonide eesmärk oli aidata kreeklasi seal, kuhu nad ise oma paate saata ei jõudnud. Piirivalvurid patrullisid oma kaatriga merel ning aitasid põgenikel

ohutult sadamasse jõuda, samuti täitsid nad Kreeka rannavalve antud lisaülesandeid. Patrullis oli tavaliselt kaks meie meeskonna liiget ning üks kreeklane. Lisaks töötas üks inimene staabis – koordineeris merel oleva meeskonna tööd ning lahendas kõikvõimalikke ettetulevaid küsimusi.

Ülerahvastatud paadiga ööpimeduses Keekasse Kolm kuud Kreekas missioonil olnud Tallinna kordoni vanempiirivalvuri Rait Kutseri sõnul oli kõige kurvem vaatepilt see, kuidas põgenikele müüdi reisipakette ja tõenäosus elusana randuda sõltus rahakoti paksusest. „Olid 4000eurosed kiirpaketid, 2000eurosed kummipaadipaketid ja lõpuks isegi 750eurosed halva ilma paketid,“ tõi Kutser näiteks. „Ületulevatel paatidel

puudus igasugune päästevarustus või oli see täiesti puudulik. Näiteks olid päästevestid täis topitud puulehti, mis ju ei päästa. Vastupidi, see viib kiiremini põhja!“ Ühel alusel oli tavaliselt kuni 70 inimest, kellest kolmandik olid väikesed lapsed. Tuldi päris pisikestega, ka vastsündinutega. Meresõitu alustati ööpimeduses ja koidikuks jõudis alus kohale. Ühele mehele anti suund kätte ning tema ülesanne oli paat Kreekasse juhtida. „Aga ta oli täpselt samasugune põgenik nagu teised, ilma igasuguse väljaõppeta ja meresõidukogemuseta,“ nentis Kutser. „Kütust oli täpselt nii palju, et kohale jõuda, ja kui paat merel eksis, oli meie missioon nad turvaliselt kaldale juhtida.“ Merepatrulli ajal anti tavaliselt teada, kui radariga märgati kuskil tundmatute aluste liikumist. Siis oli vaja selgeks teha, millega tegemist. Tavaliselt liikusid RIB-paadid ise väikese mootori jõul ning patrull julgestas neid rannikult sadamasse. Üks meeskond pidi kord põgenikke ka merest päästma ning Kutseri meeskonnal tuli mootoririkkega paat kaldale pukseeri-

MISSIOON

Rait Kutser patrullis

Põgenikud Kreekas

da. „Alus oli igati ülerahvastatud. Kui otsustasime naised-lapsed oma paati võtta, olid hoopis mehed need, kes hakkasid ette trügima,“ on Kutseril raske säärast käitumist mõista. „Lõpuks pidime päris karmilt korraldusi jagama ning alles siis saime aluse kaldale julgestada.“

Kõik ei ole sõjapõgenikud Sadamasse jõudnud, tuli põgenikel alguses endil vaadata, kuhu ja kuidas edasi. Jano Kaskpeit nägi korduvalt, kuidas sadama väravates olid vastas inimesed, kes jagasid põgenikele väikseid reklaamlehti, millel reklaamiti võimalusi teekonda jätkata. „Need olid üsna sarnased Tallinna sadamas olevate libataksodega,“ tõi Kaskpeit näiteks. „Eesmärk oli ilmselt teenida põgenike pealt vaheltkasu.“ Tõsi, selle aasta alguses kaasati Frontexi ühisoperatsiooni ka kohalik politsei, kelle üksused juhatasid põgenikud sadamast varjupaika. Veebruari keskpaigas hakkasid põgenike laagrid juba sadamassegi kerkima. Kuigi Türgist saabuvad migrandid

ei oska üldjuhul sõnagi inglise keelt, on nad samas väga teadlikud oma võimalustest Euroopas. „Neil on kaasas Euroopa kaart, kuhu on märgitud riikide kaupa sotsiaaltoetuste suurused,“ ütles Kutser. „Reeglina soovitakse jõuda ikka Saksamaale ja Rootsi, ent ka Taani.“ Need kuud Kreekas näitasid piirivalvuritele sedagi, et kõik üle mere tulevad inimesed sõjapõgenikud ei ole. Paljud olid elanud Türgis kuni viis aastat ja soovisid nüüd üldise rände koosseisus saada osa Euroopa hüvedest. „Ise nad nimetasid end küll süürlasteks, aga pärast tuli välja, et kõik nii väga süürlased ikka ei ole,“ rääkis Kaskpeit. „Kõige lihtsam oli vahet teha selle järgi, kellel olid dokumendid olemas ja kellel mitte. Süürlastel ja afgaanidel olid dokumendid alati olemas, teistel mitte.“ Dokumentidega ja mitte Kreekasse saabuvad inimesed jagunesid enam-vähem pooleks.

Kui oled Roomas, käitu nagu roomlane Euroopa vetes missioonil olnud piirivalvurid peavad saadud kogemust hindamatuks. „Patrullimine on küll sarnane sellega, mida teeme Eestis, aga kui siin kontrollime paate, mille pardal on neli-viis inimest, siis seal tuli kontrollida aluseid, millel oli 40–60 inimest,“ nentis Kutser. Samamoodi on mere- ja ilmastikuolud hoopis teised. „Lained tulevad mitmest erinevast suunast ja tekivad keerised. Tormgi on hoopis võimsam kui meie vetes. Lää-

nemerel saame tormi eest lahesoppi varjuda, kuid siin polnud kuhugi minna ja tuli kõik oma oskused mängu panna.“ Ka pimedas sõitmine oli väärt kogemus. „Eestis oleme harjunud sõitma linnatulede kumas, kuid siin oli öösel nii pime, nagu sõidaks kotis. Isegi kuud ei paistnud.“ Meresõidu kogemuste lihvimise kõrval rõõmustasid piirivalvurid suurepärase keelepraktika ning teiste riikide ja kultuuride inimestega koostöötamise üle. „Meist erinev töökultuur ning distsipliin olid alguses harjumatud, kuid see sai kiiresti omaks. Kui oled Roomas, käitu nagu roomlane,“ naeris Kaskpeit. „Väga huvitav oli teada saada, kuidas teistes riikides töö käib, millised on nende tehnilised vahendid ning mida peetakse oluliseks. Erinevad inimesed ja kultuurid õpetasid asju nägema palju laiemalt ning erinevate nurkade alt; ka seda, et alati ei pruugi enda mõte kõige õigem olla.“ Praeguseks on Euroopa Liidu valitsusjuhid Türgi valitsusega kokku leppinud, et kõik illegaalselt riiki saabunud inimesed saadetakse tagasi. See kokkulepe peaks tooma leevendust rändekriisile Kreekas. Eesti saatis aprillikuu alguses Lesbose saarele 20-liikmelise ESTPOL3 üksuse, kelle peamine ülesanne on abistada kohalikke ametnikke, kes saadavad inimesi Türki tagasi. Annika Tuulemäe Kommunikatsioonibüroo

RAAMATUD

Uudiskirjandus raamatukogudes Väärteo kirjelduse koostamine Chris Eljas, Priit Heinsoo Sisekaitseakadeemia, 2016 Asukoht: kättesaadav e-raamatuna e-kataloogis RIKSWEB

Õppevahendis on selgitatud väärteo kirjelduse olemust ja sisu ning esitatud nõudeid, mida tuleb väärteo kirjeldust koostades arvestada. Selleks on analüüsitud Riigikohtu praktikat ja erialakirjanduses käsitletut. Õppevahend koosneb kolmest osast: esimeses osas on vaadeldud väärteo kirjeldust kui süüdistuse osa, teises on toodud esile väärteo kirjeldusele esitatavad nõuded ning kolmas osa koosneb kaasustest.

Kriminaalpoliitika Jaan Sootak Tallinn: Juura, 2015 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK raamatukogu, SKA PPK Paikuse kooli raamatukogu

Kriminaalpoliitika ülesanne on leida ja hinnata vahendeid, mille toel vähendada või ohjeldada kuritegevust. Selle õpiku materjal pärineb 1997. aasta kriminaalpoliitika ja 2003. aasta karistusõiguse aluste õpikust, kuid tekst on uuesti läbi töötatud ning uuema kirjandusega aktualiseeritud. On ka uusi osi, mis käsitlevad normiteooriat ja õiguskeelt, karistusõigust ja moraali jm.

Seksuaalne vägivald paarisuhtes Anne D. Pierce Tartu: Vägivallaennetuse Teabekeskus, 2015 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK raamatukogu, SKA PPK Paikuse kooli raamatukogu

Autor on jaganud raamatus nii iseenda kui ka teiste naiste valusaid kogemusi, pakkunud infot seksuaalse vägivalla kohta paarisuhetes ning julgustanud naisi abi otsima.

CPTED käsiraamat politseinikele Andres Levald, Martin Proosa, Jelizaveta Jekaterina Sibul, Toomas Paaver, Panu Lehtovuori, Paul van Soomeren Politsei- ja Piirivalveamet, 2016 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK raamatukogu, SKA PPK Paikuse kooli raamatukogu

Praktiline CPTED juhend on mõeldud planeerimises osalevatele politseinikele ja teistele ametnikele, kes vastutavad turvalise elukeskkonna tagamise eest. Käsiraamat aitab mõista CPTED peamisi põhimõisteid ning pakub praktilisi teadmisi planeerimises osalemiseks.

Sotsiaalmeedia kasutamine relvasüsteemina: tänapäeva konfliktide omadused Thomas Elkier Nissen Postimees, c2015 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK raamatukogu, SKA PPK Paikuse kooli raamatukogu

Raamatus on aidatud mõista, kuidas kujundab sotsiaalmeedia maailma poliitikat ja tänapäeva konflikte, ning on uuritud sotsiaalmeedia kui platvormide rolli luureandmete kogumisel, sihtmärgistamisel, küberorganisatsioonides, psühholoogilises sõjapidamises ja juhtimistegevustes. Nende kaudu avalduvad sotsiaalmeedia relvasüsteemina kasutamise võimalused ja piirangud tänapäeva konfliktides.

Kesklinn. Eesti politseiniku uskumatud seiklused 1990-ndate Tallinnas Paul Kass Tänapäev, c2015 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK raamatukogu, SKA PPK Paikuse kooli raamatukogu

Seda teost võib nimetada ilukirjandusli-

Vaata uudiskirjandust

kuks olukirjelduseks 1990ndate alguse Eesti politseist, sest juhtunud sündmustele on lisatud nii detaile kui ka vürtsi; reaalsed inimesed on kokku sulatatud ning siis erinevate karakteritena taas avatud. Paljugi toimuvast tundub tänapäeval täiesti uskumatu. Lugedes ei tohi unustada, et hoolimata kõigist lollustest lahendasid need 20aastased noorukid iga päev kuritegusid ning teenisid sellega Eesti riiki.

What Matters in Policing? Change, values and leadership in turbulent times Auke van Dijk, Frank Hoogewonig, Maurice Punch Policy Press, 2015 Asukoht: SKA raamatukogu

Raamatus on käsitletud Suurbritannia, Hollandi ja Ameerika Ühendriikide politseitöö reorganiseerimisi. Tähelepanu on pööratud dilemmadele, mis on tekkinud politsei juhtimisel, strateegiate kujundamisel ning politseitöö tuleviku määramisel.

Criminalistics: An Introduction to Forensic Science Richard Saferstein Great Britain: Pearson Education Limited, 2015 Asukoht: SKA PPK raamatukogu

Raamatus on antud ülevaade kuritegude uurimise juhistest (tõendusmaterjalid: sõrmejäljed, veri, juuksekarvad, kiud, DNA, lõhkeained, narkootikumid jpt) ning sellest, kuidas rekonstrueerida kuriteopaika.

Sisekaitseakadeemia raamatukogu • kodulehekülg – sisekaitse.ee/raamatukogu • uudiskirjandus – riksweb.sisekaitse.ee • e-raamatud – sisekaitse.ee/e-raamatud • müügil olevad trükised – sisekaitse.ee/kirjastus

MÄLUMÄNG

Mälumäng

Jaanuaris avaldas Maailma Majandusfoorum andmed maailma suurimate tööandjate kohta. McDonald’s on näiteks oma 1,9 miljoni töötajaga selles arvestuses 4. kohal. Kes on maailma suurim tööandja? Tal on 3,2 miljonit palgasaajat.

Kui tead vastust mälumängu viimasele küsimusele, saada see aadressile radar@politsei.ee märgusõnaga „Mälumäng“ (vastuseid saab saata kuni 1. oktoobrini 2016). Õigesti vastanute vahel loosime välja kolm Radari logoga saunalina.

2 3

Mida peljatakse, kui kimbutab nomofoobia?

Kuidas on selle kahel viimasel aastal järjestikku parima režissööri Oscari võitnud mehe nimi?

Eelmises Radaris küsisime, kus on hoiul Eesti NATOga liitumise leping. Õige vastus on USA rahandusministeeriumis. Õigesti vastanute hulgast võitsid Radari saunalinad Grete Soosaar Põhja prefektuuri valvebüroost, Rainer Talu Tartu politseijaoskonnast ning Radari lugeja Kristine Kuusik.

Radar soovib võitjatele palju õnne ning võtab nendega auhindade kättesaamiseks ühendust!

Sel aastal osales, ja võidukalt, kuulsal Oxfordi ja Cambridge’i ülikooli sõudeklubi vahel peetaval võistlusel ka eestlanna. Thamesi jõge mööda kulgev mõõduvõtmine on juba pikk traditsioon. Mis aastast alates on seda igal aastal peetud? Ainult mõlemad maailmasõjad tekitasid pausid.

Väidetavalt pärineb traditsiooniline Aleksandri kook 19. sajandi algusest, kui selle mõtles Helsingis välja üks Šveitsi kondiiter gurmaanist Vene keisri Aleksander I visiidi auks. Kook valmistatakse liivataignast, mille vahel on moosikiht ja peal glasuur. Mis moos peab koogis olema, et tegemist oleks tõelise Aleksandri koogiga?

Sellele kuulsale teosele pani kirjanik pealkirjaks „Neli ja pool aastat võitlust arguse ja rumaluse vastu“. Kirjastaja arvates oli see liiga pikk ning ta pani raamatule uue, märksa lühema pealkirja. Mis see on?

Pildil on Abdala Jaime Bucaram Ortiz, kes oli 10.08.1996–06.02.1997 Ecuadori president. Tema ametiaja lõpetas parlament, kes tagandas presidendi ametist. Mis seda põhjustas? Analoogseid etteheiteid on poliitikutele sageli tehtud (ka Eestis), aga otseselt sel põhjusel riigipäid tihti ametist ei kõrvaldata.

8 9

Kus avati 1987. aastal Nõukogude Liidus esimene kasiino?

Peale iseseisvuse taastamist tuli 1992. aastal käsipallis Eesti meistriks Valga meeskond. Mitmel korral on pärast iseseisvuse taastamist tulnud Eesti meistriks Tallinna klubi?

2004. aastal kaebasid sõudjatest kaksikvennad Winklevossid (esindasid hiljem oma riiki ka olümpial) kellegi kohtusse, süüdistades teda ideevarguses. Kokkuleppega said kaksikud valuraha. Kellelt ja kui suure summa nad said?

Küsimused panid kokku PPA õigusbüroo juristid Aare Hõbe ja Tiina Vellet

1. USA Kaitseministeerium (US Department of Defence). 2. Mobiiltelefonita (ühiskonnaga mobiilse ühenduseta) jäämist. 3. Alejandro González Iñárritu. 4. 1856. aastast. 5. Vaarikamoos. 6. „Mein Kampf“. 7. Parlamendi arvates oli riigipea presidendi ametiks vaimselt küündimatu. 8. Reisilaeval Georg Ots. 9. Üks kord, 2005. aastal Tallinna Chocolate Boys

Ristsõna vastuseid ootame samuti aadressile radar@politsei.ee märgusõnaga „Ristsõna“ (vastuseid saab saata kuni 1. oktoobrini 2016). Õigesti vastanute vahel loosime välja kolm Radari logoga kruusi. Kui soovid saata mälumängu ja ristsõna vastused koos, kirjuta märgusõnaks „Vastused“. Eelmise Radari ristsõna õige vastus oli „kui nad ei taha minna“. Õigesti vastanute hulgast võitsid Radari logoga kruusid Ree Klooster Lääne-Harju politseijaoskonnast, Janek Joost Narva kordonist ja Eli Viielo Põhja prefektuuri korrakaitsebüroost.