Radar 25 by Politsei- ja Piirivalveamet

Nr 25 kevad 2017

Politsei- ja Piirivalveameti ajakiri

Inimene peab tundma, et ta on tähtis Maarja Punak: Kui võimalik, aitan alati

Mehed ei nuta Rahulolu-uuring on tähtis tagasiside juhtidele

PPA III kutsemeisterlikkuse võistlused 25. mail 2017 Nelijärve puhkekeskuses

Tule ja ela kaasa PPA parimatest parimate ehk kutsemeistrite selgumisele! Lõppvõistlus algab kell 17 Auhinnatseremoonia algab kell 20 Meelelahutusprogramm: Shanon ja DJ Aivar Havi Õhtut juhib Meelis Juhandi

Osalustasu 13 eurot. Rohkem infot siseveebist.

JUHTKIRI RUBRIIK

Kas abi küsimine on nõrkadele?

Turvalises ühiskonnas oleme harjunud, et politsei tuleb meile kohe appi, et politseinikud on ilmeksimatud ja n-ö raudmehed, kes kunagi ei murdu. Nähes iga päev elu kõige kurjemat ja mustemat poolt, paneb see paratamatult elu üle mõtlema ja miks-küsimust esitama ka kõige karmima mehe. Üldjuhul me ei mõtle eriti palju sellele, et füüsise kõrval on tähtis ka oma hinge eest hoolt kanda. Just selle pärast otsustasimegi selle Radari pühendada politseinike psüühilise tervise teemadele. Fookusloost saab lugeda, et politseinikud on hakanud viimasel ajal rohkem rääkima ning et järjest enam nähakse ka regulaarse nõustamise vajadust. Siiski on meie ühiskonnas endiselt levinud suhtumine, et abi küsimine on nõrkadele ja oma muredega tuleb ise hakkama saada. Sellest annab tunnistust tõsiasi, et rääkida ei julgeta oma keerulisest minevikust. Püüdsime sellesse Radarisse leida inimest, kes oleks valmis jagama oma kogemust, kuidas ta tegi lõpparve alkoholiga, kuid paraku ei olnud keegi valmis seda tegema. Ometigi on see teema, millega meie inimesed puutuvad kokku mitte ainult oma töö tõttu, vaid ka isiklikult ja lähedaste ringis. Tööstressi ja emotsionaalse turvalisuse teemade kõrval saab sellest Radarist teada, mida näitab rahulolu-uuring, milline on koerajuhi argipäev, missugune inimene on presidendilt teeneteristi pälvinud Maarja Punak ning kuidas jagab oma aega töö ja pere vahel seitsme lapse isa Peeter Aan. Alates sellest numbrist võib meie ajakirjast lugeda ka Lõvi Leo tegemistest. Hääd lugemist!

42 4

Uudised

Fookus Mehed ei nuta

12 Uuring Elmar Vaher: Rahulolu-uuring on juhtidele tähtis tagasiside 18 Vestlusring Psüühilise tervise üks osa on hingeline turvalisus 24 Persoon Maarja Punak: Kui võimalik, aitan alati 30 Kaplanaat Valdo Lust: Inimene peab tundma, et ta on tähtis 34 Välispilk Tööstress – Tšehhi politsei kogemus 38 Tervis Ülle Võhma: Inimene peab olema kooskõlas oma ambitsioonidega 42 Pere Arukas ajajuhtimine kui elustiil 46 Eneseületus Karin Meier: Ära viivita kaalulangetusega hetkegi! 48 Koerajuht Raul Bamberg – tänu koerale parem versioon endast 52 Viis küsimust 54 Tegijad Lõvi Leo uues vormis 56 Lastele Lõvi Leo läheb poodi

Annika Tuulemäe Radari peatoimetaja

58 Raamatud 59 Mälumäng 60 Ristsõna

Radar on kaks korda aastas ilmuv Politsei- ja Piirivalveameti ajakiri. Peatoimetaja: Annika Tuulemäe Keeletoimetaja: Ene Sepp Küljendus ja makett: Profimeedia Trükk: Ecoprint Tiraaž: 3000 Kaanefoto: Põhja prefektuuri kiirreageerija Arvo Ivanov. Foto: Annika Haas

Kontakt Ajakiri Radar | Politsei- ja Piirivalveamet | Pärnu mnt 139, 15060 Tallinn Telefon: 612 30 56, 51 42 448 | E-post: radar@politsei.ee Veebis: issuu.com/ajakiri_radar

FOTO: JOANNA JÕHVIKAS

Toimetus

FOTO: ANNIKA HAAS

FOTO: POSTIMEES/SCANPIX

UUDISED

Uued kiirreageerimisüksused tulevad Lääne ja Ida prefektuuri PPA suurendab aastaks 2021 korrakaitseülesandega kiirreageerijate arvu peagu poole võrra ning loob uued üksused Narva ja Pärnusse.

Vabariigi Valitsuse otsusega eraldatakse PPA-le 2018. aastast alates järgmiseks neljaks aastaks 15,6 miljonit eurot kiirreageerimisvõimekuse suurendamiseks. Selle raha eest on kavas värvata 75 kiirreageerijat ning tagada neile töövahendid ja väljaõpe. PPA loob korrakaitselise suunitlusega kiirreageerimistalitused Ida ja Lääne prefektuuri ning suurendab Põhja ja Lõuna prefektuuris juba tegutsevaid üksusi. Igas kiirreageerimisüksuses hakkab olema teenistuskoer ning juurde värvatakse turvataktika eriettevalmistuse instruktoreid. Eriüksuse ja kiirreageerimise teenuse planeerija Rauno Roosimägi valmisoleku ja reageerimise büroost ütleb, et võimekuse suurendamine on plaanitud etappide kaupa: „Ainuüksi inimeste värbamine

ei täida seatud eesmärki, kui puuduvad vajalik eriettevalmistus ja varustus. Töötava süsteemi loomiseks valmistatakse ette kiirreageerijate baasoskuste koolitus, värvatakse järk-järgult ning valmistatakse ette vajalikud varustuse hanked.“ Tänavu alustatakse ettevalmistavaid tegevusi, sh värvatakse loodavate üksuste juhid, et neil oleks omakorda aega ette valmistada üksuse töötingimused ja põhimõtted. Kiirreageerijate suurem värbamine algab 2018. aastal ning eesmärk on 2021. aastaks komplekteerida 25-liikmelised üksused Ida ja Lääne prefektuuri ning suurendada Põhja prefektuuri üksust 65 ja Lõuna prefektuuri üksust 35 liikmeni. Samuti värvatakse viis turvataktika instruktorit, kes hakkavad õpetama kõiki politseiametnikke. Ametnike lisandumise korral alustatakse kiirreageerijaile vajaliku varustuse soetamist ja koolitusi. Laialdasemalt on kavas kasutusele võtta rinnakaamerad ning kiirreageerijad saavad oma kasutusse ka elektrišokirelvad. 2020. aastaks on

plaanitud kiirreageerimise üksuste koosseisu koerajuhid. Igasse üksusesse on kavandatud kaks koerajuhti koos teenistuskoeraga. „Eelkõige korrakaitselise põhiülesandega kiirreageerijad on igapäevane lisaabi patrullidele, samas on neil väljaõpe ja teadmised eriolukordade lahendamiseks. Kindlasti läheb aega, enne kui värsked kolleegid saavutavad juba mitu aastat kokku töötanud meeskondadega võrreldava kogemuse, kuid instruktorite ning õppuste ja koolituste toel tahame võimalikult kiiresti jõuda nii kaugele, et kiirreageerijad oleksid terves Eestis ühetaolise väljaõppetasemega,“ lisab Roosimägi. Novembris ametisse astunud valitsuse koalitsioonileppega otsustati, et PPA eelarvesse lisandub 2018.–2021. aastal kokku 21,5 miljonit eurot, mis on ette nähtud kiirreageerimise ja piirkonnatöö võimekuse tõhustamiseks. Lisanduvate vahendite rakendamise kava koostasid teenuste planeerijad, kava kinnitas esmalt PPA juhtkond ning seejärel siseminister.

UUDISED

FOTO: REELIKA RIIMAND

PPA harjutas häirekorras kokkukutsumist Märtsikuu viimase reede hilisõhtul korraldati häirekorras kokkukutsumise õppus, et harjutada PPA isikkoosseisu täielikku mobiliseerimist. Vajaduse korral suudab PPA mõne tunniga mobiliseerida ligi kaks kolmandikku oma isikkoosseisust.

Üha enam noori panustab vabatahtlikuna Eesti turvalisusesse Aastast aastasse on abipolitseinike ridadega liitunud aina rohkem inimesi ning üha enam soovivad turvalisusesse panustada noored.

Praegu on PPAs üle 1000 abipolitseiniku ning nende arv kasvab igal aastal. Mullu liitus abipolitseinikega 186 inimest ja praegu on kandidaadina ootel 94 soovijat, kelle keskmine vanus on 27 eluaastat. Aina rohkem on abipolitseinikuks soovijate seas naisi. PPA juhtivkorrakaitseametniku Varmo Reinu sõnul võiks tulevikus iga 1300 elaniku kohta olla üks abipolitseinik. „Püüame enam vabatahtlikke kaasata ning juba praegu on iga neljas abipolitseinik valmis iseseisvalt tegutsema. Iseseisva pädevusega abipolitseinikul on rohkem õigusi ja sel viisil saab ta oma rolli turvalisu-

se loojana maksimaalsel viisil rakendada. Omalt poolt tahame tõhustada väljaõppe ja varustuse kvaliteeti,“ ütleb Rein. Abipolitseinike tegevuste ring on väga lai. Vabatahtlikud käivad korrakaitsepatrullides ning on abiks arestimajas ja lennujaamas. Nad teevad ennetustööd ning on tänavatel suurürituste ajal. „Tahame veel enam suurendada abipolitseinike kaasatust piirkondlikus politseitöös, kriminaalpolitseis ja piirivalves,“ lisab Rein. Ka Eesti Abipolitseinike Kogu juhatuse esimees Rasmus Lahtvee tunneb head meelt, et soov abipolitseinikuks saada on endiselt suur ning eriti noorte seas. „Iga inimene, kes on valinud vabatahtliku ameti oma teiseks elukutseks, kannab endas väärtusi, mis aitavad kõigi meie elu Eestis turvalisemaks muuta,“ sõnab ta.

FOTO: REELIKA RIIMAND

Kallikarud rõõmustavad lapsi Projekti käigus jõuavad PPA igasse patrullautosse kallikarud, mida jagatakse lastele, kes on saanud viga või vajavad lohutamist. Esimesed karud jõuavad patrull autodesse 1. juuniks.

Kallikarude mõte on vähendada lapsel õnnetusest või traumeerivast sündmusest põhjustatud stressi ning pakkuda turvatunnet ja rahu. Politseiniku antud karu saavad lapsed endale jätta. Ennetuse ja süüteomenetluse büroo juhtivspetsialisti Karmen Kuke sõnul on see väga inimlik algatus: „Näiteks reageerime aastas umbes 130 liiklusõnnetusele, kus saab viga väike laps. Karud aitavad

Õppuse vältel võeti telefoni teel ühendust kõigi PPA teenistujatega. Tegemist oli virtuaalse kokkukutsumisega, mille käigus selgitati teenistujate võimekus kohe või teatud aja jooksul teenistusülesandeid täita. Valmisoleku ja reageerimise büroo juhtivkorrakaitseametniku Priit Saare sõnul tõestas õppus vajadust anda häirekorras kokkukutsumise alguses kohe igale alarmeeritud teenistujale väga selge sõnum, miks, kus ja mis varustusega on vaja mida teha. „Mõistagi ei pea avama kõiki detaile, aga info peab olema selge, lühike ja konkreetne,“ selgitas Saar ning lisas, et väga oluline õppetund oli ka see, et vastutavatele isikutele edastatud personalitabelite täitmine osutus osale liiga keeruliseks. „On vaja läbi mõelda, kas ja kuidas isikkoosseisu andmeid kriisiolukorras kiiresti ning tõhusalt hallata. Samas eelneb reaalse kriisi ja häirekorras kokkukutsumise puhul staapide moodustamine, kus on olemas piisav isikkoosseis andmete haldamiseks,“ sõnas Saar. PPA jätkab sarnaste õppuste korraldamist ka edaspidi. politseinikel kohapeal lastega paremini kontakti saada ning on kindlasti õnnetusse sattunud lastele lohutuseks.“ Projekti algataja MTÜ Traumamõmmiku juht Kaur Vahtrik ütleb, et teda on hämmastanud, kui palju lapsi liiklusõnnetustesse satub: „Ma pole küll veel lapsevanem, kuid soovin, et olukord muutuks paremaks. Projektiga aitame kaasa laste taastumisele traumadest ja juhime tähelepanu sellele, et lapsi liikluses rohkem arvestataks.“ Raha kallikarude ostmiseks kogub MTÜ sponsorite ning annetuste kaudu. Kokku saab PPA esialgu 1000 karu. Kallikarud on kasutusel ka näiteks Hollandi politseis, samuti on neid jagatud USAs looduskatastroofi ohvritele.

FOTOD: REELIKA RIIMAND

FOOKUS

Mehed ei nuta Kuidas tajuvad tööpinget politseinikud, kes näevad oma töös elu kõige tumedamat poolt, ning kuidas nad sellega toime tulevad? Millal võiks abi küsida professionaalselt nõustajalt?

ui Põhja prefektuuri endine mõrvagrupi juht, praegune lastekaitsegrupi eestvedaja Reimo Raivet 18aastasena otse koolipingist kriminaalpolitseisse tööle tuli, ootas teda ees kõike muud kui roosiline elu. Olid 90ndad. Laibad ja veri oli igapäevane töö osa, nagu ka peksmised ja altkäemaks. Tööd oli kuhjaga ning oht läbi põleda oli suur. Ainukeseks võimaluseks oli tundmatus kohas vette hüpata ning ujuma õppida. Võiks arvata, et pika staažiga kri-

minaalpolitseinik, kes on näinud elu kõige mustemat poolt, on paratamatult aeg-ajalt stressis, kuid Raivet tunnistab, et ta ei tunne olulisel määral tööstressi. „Jah, mõnikord olen küll pinges, kuid üldiselt ma stressi ei tunne, sest mulle meeldib minu töö. Selles ei ole tõepoolest midagi ilusat, kuid oleneb, kuidas sellesse suhtuda. Õnneks on inimesel võime ajaga kohaneda. Usun, et minu meeskond on kohanenud, sest muidu nad seda tööd ei teeks,“ räägib Raivet.

Nagu paljud kolleegid, oli ka Raivet mõnda aega süsteemist eemal ning tegi puhtalt majanduslikel põhjustel teist tööd. Raha sai mitu korda rohkem, tööd oli tublisti vähem, aga õhtul koju minnes ei olnud head tunnet. „Siis õppisingi, et stress ei sõltu töö hulgast, vaid sellest, kuidas end tööd tehes tuntakse, ning et oma tööd peab armastama,“ ütleb Raivet.

Õõvastav pildi- ja videomaterjal Lastekaitsegrupi politseinikud puutuvad oma igapäevatöös kokku õõvastava pildi- ja videomaterjaliga ning lastele tehtud ülekohtuga on raske emotsionaalselt leppida. Kui

FOOKUS

miski jääb hinge närima, räägitakse sellest töö vältel kolleegiga, sest rühm on väike ja kokkuhoidlik. Raivet pole ise kunagi tundud, et tal oleks vaja pöörduda professionaalse nõustaja poole, kuid tunnistab, et ta on oma karjääri jooksul paaril korral kaalunud, kas soovitada seda kolleegile. Teda ennast on kindlasti aidanud asjaolu, et ta on läbirääkija ning on läbinud vastavad koolitused, kus pööratakse psühholoogiale suurt tähelepanu. „Üks põhimõte, mille olen läbirääkija kogemusest kaasa võtnud, on see, et iseendaga peab oskama hästi läbi saada ning igaüks vastutab ise oma tegude eest. Vahel kipume end süüdistama asjade pärast, mis ei ole meie teha. Kui ma näiteks räägin inimesega, kes soovib endalt elu võtta, siis ma olen loomulikult sel hetkel pinges ja üritan teda ümber veenda, kuid mina ei vastuta tema lõpliku otsuse eest. Seda teeb inimene ise.“ Raivet usub, et vaimse tervisega seotud teemadest tuleks nii ühiskonnas kui ka organisatsioonis rohkem rääkida ning inimestele võiks pakkuda selleteemali-

si koolitusi. „Politseinikena oleme õppinud seadusi, teame, millal ja kuidas jõudu kasutada, aga kuidas tulla toime oma emotsioonidega ning et see on normaalne, kui me mõnikord vihastame, siis seda meie ühiskonnas kahjuks ei õpetata,“ nendib Raivet.

Inimlik valu Nii Raivet kui ka tema kolleeg Lõuna prefektuurist Liia Kilp tõdeb, et tegelikult võiksid lastekaitsegrupi politseinikud mõelda sellele, kas nad vajavad regulaarset nõustamist, et psüühilise pingega paremini toime tulla. „Igaüks, kes puutub kokku lapse väärkohtlemise materjalidega, võtab seda paratamatult hinge. Kuna aga töö juures on kogu aeg kiire, siis iga päev sellele ei mõtle. Alles raskemate juhtumite korral tekib mõte, et meil võiks olla võimalus rääkida teatud regulaarsusega professionaalse nõustajaga, et kõike mitte enda sisse jätta,“ ütleb Lõuna prefektuuri lastekaitsegrupi juht Liia Kilp. Üks emotsionaalselt raskemaid juhtumeid oli Lõuna-Eesti politseinike jaoks kaks aastat tagasi Tartumaal juhtunud batuudiõnnetus, mille tagajärjel kaks last surid ning kolm said raskelt vigastada. „See oli minu jaoks emotsionaalselt väga keeruline juhtum, sest inimlikku valu oli nii palju. Kui olin lähedastelt ütlused võtnud, siis läksin oma tuppa ja lasin emotsioonid valla,“ meenutab Kilp. „Niisuguste juhtumite puhul tekib abituse tunne, sest otsest kurjategijat, keda kinni püüda, ju ei ole.“ „Neid kordi, kus ma tunnen, et pingeid on liiga palju ja ei jõua nädalavahetust ära oodata, on olnud küll. Siis tuleb stressihormoonid füüsiliselt välja põletada. Üritame teha meeskonnaga regulaarselt sporti või tegelda muude hobidega,“ räägib Kilp.

Õiglus ja edulood

Reimo Raivet

Õigluse jaluleseadmine ja edulood on olulised võtmesõnad, mida toob esile ka Põhja prefektuuri narkoja organiseeritud kuritegude talituse juht Rait Pikaro. „Kui puutuda kokku paadunud kur-

FOOKUS

Põhja prefektuuri kiirreageerijad ja läbirääkijad harjutasid hiljuti õppusel pantvangi draama lahendamist.

jategijatega ja varjatud jälitustoimingute käigus kogutud ebameeldivate eraeluliste andmetega, siis see muidugi mõjub meile, aga kui tuleb hea avastamine ja hea lahendus, lööb see asjad jälle plusspoolele,“ sõnab Pikaro. Talituse juhina, kellel kulub suur hulk aega paberitööle ning muudele toimetustele, tunneb ta kurjategija käte raudupanekust puudust. „Põhiline emotsionaalne laeng tuli ikka oma kaasusest. Nüüd pean oskama seda teiste juhtumite kaudu nautida,“ ütleb Pikaro kerge huumoriga. Pikaro on nõus, et aegamööda väsib ka kõige kogenenuma politseiniku psüühika ning läbipõlemise vältimiseks tuleb hoida paratamatult teatud distantsi. „Kui uurija läheb mõrva sündmuskohale, siis ei ole mõtet sel ajal kogu traagika peale mõtlema ha-

Aegamööda väsib ka kõige kogenenuma politseiniku psüühika. kata, vaid pigem keskenduda menetlusele. Eks see on ka kogemuse ja harjumise asi.“ Töömuredega toimetulek on Pikaro väitel tema meeskonnas väga individuaalne. Mõnele sobib kolleegidega asju töö vältel arutada, kuid teine eelistab emotsioone pigem endas hoida. „Igal juhul on meeskond väga oluline ja maandab juba iseenesest enamiku pingeid, olgu siis teadlikult või mitteteadlikult. Loomulikult on tähtis osa tagalal ehk toetaval perekonnal ning ei tohi unustada ka elutervet huumo-

rit, mis aitab sageli raskesse tööpäeva helgemaid toone tuua,“ leiab Pikaro.

Debriifing lööb õhu klaariks Üksus, kus on pikka aega olnud harjumuseks pidada pärast operatsioone debriifinguid, on Põhja prefektuuri kiirreageerimistalitus. Talituse juhi Meelis Niinemetsa sõnul istuvad mehed pärast keerulisemat tööd kokku ja arutavad omavahel läbi, mis läks hästi ja mis võinuks minna paremini. See aitab pingeid maandada ning lööb õhu klaariks. Niinemets ei salga, et tema üksuses (nagu terves politseisüsteemis) on endiselt väga levinud mehed-ei-nutasuhtumine ning abi küsimist nähakse pigem nõrkuse kui tugevusena. Professionaalse nõustaja abi kulus aga kiirreageerijatele ära möödunud sügisel,

FOOKUS

kui nende enda kolleeg sai süüdistuse juhututtava tapmises. Pärast juhtunut käisid kiirreageerijaile nõu andmas kaplan Tõnis Kark, kaitseliidu Harju maleva juht Eero Kinnunen ja politseiameti endine psühholoog Helle Niit. „Me teadsime, et kolleegil olid mured, aga kust läheb see piir, kus enam meeskonna toest ei piisa, vaid on vaja juba professionaalselt abi, seda on raske ise ära tunda,“ räägib Niinemets. „Mehed olid juhtunust šokis. Oleme omavahel arutanud, et teatud regulaarsusega võiks meil nõustamine kohustuslik olla küll.“

Positiivne stress Pikaajalise kiirreageerija staažiga Arvo Ivanov oskab oma töös märgata pigem positiivset stressi. „Iga kord, kui

FOTO: ANNIKA HAAS

Õppuste materjal on võetud päris elust.

Arvo Ivanov

hakkame objektile lähedale jõudma, katsun automaatselt varustuse üle ja vaatan, kas kõik on korras, kas relv on laetud. Süda käib kindlasti kiiremini kui tavaliselt, aga see hoiab meeled teravad,“ arvab Ivanov, kellele meeldib tööpingeid maandada eelkõige spordiga, ent ka koos abikaasaga matkates ning maakodus nokitsedes. Ivanov peab nii debriifinguid kui ka regulaarset töönõustamist väga tähtsaks, sest lõppude lõpuks on ka kõige kangemad politseinikud tavalised inimesed. „Mehed ei taha ju nutta, kuid kui pinged kasvavad üle pea, võivad sel väga kurjad tagajärjed olla.“

Janne Pikma

Tugivõrgustik PPA personalijuhi Janne Pikma meelest on viimased aastad olnud organisatsioonile kolleegide vigastada ja surma saamise pärast emotsionaalses mõttes rasked ning see on sundinud hingehoiusüsteemi üle vaatama. Praegune tugivõrgustik toetub peamiselt neljale kaplanile, kelle poole saavad pöörduda kõik PPA töötajad, sõltumata usutunnistusest. Lisaks pakutakse võimalust pöörduda lepinguliste psühholoogide või psühhiaatrite poole. „Kunagi olid psühholoogid meil asutuse palgal, kuid see süsteem ei töötanud, sest inimesed ei läinud neile

FOOKUS

Sündmused, mille puhul peaks vahetu juht pakkuma nõustamist: • lähedane kolleeg on teinud enesetapu või on surnud ootamatult terviserikke või õnnetuse tagajärjel; • tööandjale teadaolevad sõltuvusprobleemid (nt alkohol, hasartmängud, narkootikumid); • raske sündmus isiklikus elus, millest tööandja on teadlik (nt pereliikme ootamatu surm, elukoha hävimine); • teenistujat on rünnatud või on toimunud õnnetus, mille tõttu oli teenistuja elu otseses ohus (nt kinnijäämine põlevasse hoonesse, uppumisoht vms); • raske tööõnnetus, mille tagajärjeks on püsiv töövõimetus; • sündmused, mille tagajärjel said kolleegid või teised isikud surma või vigastada (nt enesetapp politseiametniku juuresolekul, pantvangistamised, inimröövid, tagaajamised); • lapse surmaga lõppenud õnnetuste või kuritegude või lapse vastu suunatud raske vägivalla- või seksuaalkuriteoga kokku puutunud isikud; • sündmused, kus politseiametniku tegevus (nt eksimus) pälvib meedia ja avalikkuse suure (negatiivse) tähelepanu; • politseiametnik põhjustab hukkunuga liiklusõnnetuse või tapab teda ründava inimese teenistusrelvaga; • väga pikka aega järjest kestva väga pingelise, suure vastutusega ja stressirohke töö või projekti juhtimine.

oma muret kurtma. Kaplanite süsteem töötab märksa paremini, sest kaplanid käivad vajaduse korral patrullis kaasas, neid usaldatakse, nad on rohkem pildil ja nad jõuavad rohkemate inimesteni,“ räägib PPA personalijuht Janne Pikma. „On väga oluline, et inimene saab rääkida oma muredest kolleegiga või nõustajaga, keda ta usaldab. Paljud psühholoogid, kes on meie inimesi nõustanud, on varem organisatsioonis töötanud ja tunnevad süsteemi. See on väga suur pluss.“ Pik-

ma sõnul on inimeste huvi nõustamise vastu viimaste aastatega kasvanud ja seda võimalust kasutatakse üha rohkem. „Mul on selle üle hea meel, sest nõu küsimine ei ole häbiasi. Tähtis on jõuda probleemi allikani ja sellega tegelda,“ arvab ta.

Kriisistaap PPAs on koostatud nimekiri juhtumitest, mille puhul peaks nõustamine päevakorral olema. Need on näiteks lähedase kolleegi surm, sõltuvusprobleemid, raske sündmus isiklikus elus, raske tööõnnetus jne. Vaatamata sellele, et nõustamisjuhtumite nimekiri on kehtinud juba tükk aega, ei pruugi kõik juhid sellest teadlikud olla. Siin tulebki kasuks, kui seda teemat aegajalt meelde tuletada. Tavapärase nõustamise kõrval on olukordi, kus on vaja kutsuda kokku kriisistaap. Seda tehti näiteks mullu suvel, kui kaks Haapsalu piirivalvurit mereõnnetuses hukkusid. „Esimesena oli vaja hukkunute lähedasi ja kolleege

Inimeste huvi nõustamise vastu on viimaste aastatega kasvanud. kurvast sündmusest teavitada, samal ajal oli vaja selgeks saada sündmuse asjaolud ning põhjused. Hukkunute lähedasi ja kolleege tulid appi nõustama nii kaplanid kui ka psühholoogid. Tööd tehti rühmades ja individuaalselt. Lisaks tegelesime pealtnägijatega, kes vajasid samuti tuge,“ kõneleb Pikma. „Säärastes olukordades mängib aeg väga olulist rolli. Peame leidma juhtunuga seotud osalised võimalikult kiiresti ja välja selgitama, mis seos neil juhtunuga on. Esimesed kontaktid toimuvad alati vahetult pärast sündmust ning siis lepitakse kokku edasised tegevused. Niisugusel hetkel on inimesed šokis ja ei oska oma abivajadust reaalselt hinnata. Kui kontakt on saavutatud, tähendab

FOTO: RAUL MEE

FOOKUS

Helle Niit

Politseinik on ka inimene Helle Niit, psühholoog ja töönõustaja

see, et inimene julgeb ka edaspidi abi küsida. Tavaliselt on õnnetusega seotud üksuste juhid staabis nn kõvad mehed, kellega on samuti vaja rääkida, aga pahatihti ei julge nad seda avalikult tunnistada. Seetõttu üritame ka nendega delikaatselt tegelda. Inimeste toetamine kriisisituatsioonis ei jää kunagi ainult ühe päeva tegevuseks. Ka Haapsalu näitel hoiti lähedaste ja kolleegidega toetavat kontakti veel kuid pärast õnnetust. Abi ei olnud sugugi ainult psühholoogiline nõustamine, vaid aitasime ka juriidiliste ja logistiliste küsimustega.“ Pikma väitel on lähiajal oodata tugivõrgustiku laienemist. Näiteks on praegu läbinud umbes 15 vabatahtlikku töönõustamise koolituse ning nende tegevusest saab juba varsti lähemalt rääkida. Paralleelselt otsitakse koostöövõimalusi Põhja-Eesti Regionaalhaigla arstide ja Tervise Arengu Instituudi ekspertidega. Nelli Pello kommunikatsioonibüroo

Kui tihti nõustad PPA inimesi ja mis puhkudel? Töötasin kunagi Politseiametis ja siis oli töötajate nõustamine üks minu igapäevastest tööülesannetest. Toona pöördusid inimesed minu poole üsna harva ning sageli alles siis, kui kolleeg või juht oli seda soovitanud. Praegu töötan iseseisva psühholoogi ja töönõustajana ning teen PPAga koostööd peamiselt kriisisituatsioonides. Olen aidanud nõustamisega, kui töötajad on sattunud äärmuslikku olukorda: on juhtunud õnnetus või inimene on otsustanud ise elavate seast lahkuda. Need on situatsioonid, milleks ei olda kunagi valmis. Tuge vajavad nii lahkunu lähedased, kolleegid kui ka juhid. Olin näiteks abiks siis, kui kaks piirivalvurit uppusid. Tegime tollal lähedaste kolleegidega rühmanõustamist ja ka individuaalseid kohtumisi ning andsin tuge pereliikmetele. Mis on esimesed sammud, mida psühholoog teeb kriisisituatsioonis? Esimestel tundidel on psühholoog eelkõige kuulaja rollis. Püüan inimest kuulata, toetada ja suunata, et tema mõtted saaksid selgemaks ning küsimused leiaksid vastused. Kui inimest on tabanud kriis, on väga oluline tema lähedaste ring ja selle hoidmine. Psühholoog annab tuge ning hoolitseb selle eest, et inimene ei jääks oma mures või leinas üksi. Aitan

hinnata šokiseisundit ja seda leevendada. Kolleegide jaoks on tähtis sündmuse läbitöötamine ja faktide järgi adekvaatse pildi saamine juhtunust. Arutelu on alati hea mõte ning seda võiks teha esimestel päevadel pärast juhtunut. Kuidas tööstressi ära tunda ja kuidas seda maandada? Kas on olemas universaalseid nõuandeid tööstressiga toimetulekuks? See on tõsi, et igapäevaelus stressist pääsu ei ole. Nii kaua, kui suudame sellega toime tulla, on kõik korras. Aga kui stressi hulk muutub ülemääraseks, siis tuleb sellega tegelema hakata. Parim stressi maandamise viis on füüsiline koormus ning teada-tuntud võtted on piisav uni ja puhkus, lähedussuhete korrashoidmine, tasakaalustatud toitumine jne. Kui aga oma jõududest või lähedaste toest ei piisa, tuleks pöörduda professionaali poole. Ühiskond ootab politseiametnikelt väga palju. Oodatakse, et politseinikud tulevad ja lahendavad kõik olukorrad. Politseinik peab olema üliinimene, kes saab kõigega hakkama. Aga politseinik on ka inimene. Olukorrad, millega ta kokku puutub, mõjutavad teda. Seda võin ma küll öelda, et politseinikud oskavad näha üha rohkem psühholoogilise abi vajadust. Mõistagi peavad nõuandmise puhul olema tagatud usaldus ja privaatsus.

UURING

Elmar Vaher: FOTOD: PPA

rahulolu-uuring on juhtidele tähtis tagasiside

Siserahulolu uuringust selgub, et PPA on orga nisatsioonina tulnud töötajaile lähemale ning pisut on kasvanud rahulolu sisekliimaga. Samas on mõnevõrra vähenenud rahulolu PPA juhtimisega.

olitsei- ja Piirivalveameti siserahulolu uuring tehti tänavu 1.–23. veebruarini nii internetikeskkonnas kui ka paberankeetidel. Uuringus osales kokku 2748 inimest ehk 57% PPA töötajaist, mis on piisav hulk järelduste tegemiseks jaoskondade ning büroode kohta. Küsitluse tegi ja andmeid analüüsis uuringufirma Turu-uuringute AS. Uurimistulemusi on võrreldud 2011. ja 2015. aastal PPAs korraldatud sisekommunikatsiooni uuringu tulemustega. „Tänan kõiki kolleege, kes uuringus osalesid! Minu jaoks on see tagasiside vähemalt niisama tähtis kui PPA põhimäärus,“ ütles peadirektor Elmar Vaher. „Kõige olulisem on, et meie inimesed saaksid loota oma paarilisele – olla kindlad sellele meeskonnale, kellega iga päev koos turvalisust luuakse. Uuring näitab, et oma lähemas meeskonnas tunnevad meie inimesed end hästi ning usaldavad üksteist.“ Peadirektori sõnul ei saa aga rahul olla juh-

timisotsuste selgitamisega, mis ei ole olnud piisav: „Mina luban, et võtan südameasjaks rohkem selgitada meie juhtimisotsuseid nii oma meeskonna kaudu kui ka ise üksustega kohtudes. Täpselt sedasama ootan ma prefektidelt.“

Organisatsiooni väärtused ja kuvand Võrreldes kaks aastat tagasi tehtud siserahulolu uuringuga on kuue protsendi võrra kasvanud nende inimeste osakaal, kes peavad PPAd turvalisuse loojaks; nii arvab tänavu 93% töötajaist. Kümnendiku võrra enam kui möödunud korral ehk 89% töötajaist leiab, et PPA on usaldusväärne partner kogukonnale. Samal ajal on kümnendiku võrra vähenenud nende inimeste osakaal, kes peavad PPAd inimeste karistajaks (31%). Turvalisuse loojaks peavad PPAd keskmisest sagedamini kõigi prefektuuride kriminaalbüroode

töötajad. Ida prefektuuri ja administratsiooni töötajad peavad PPAd keskmisest enam usaldusväärseks partneriks kogukonnale. Seisukohal, et PPA on inimeste karistaja, on sagedamini Põhja prefektuuri töötajad, ent ka eriteenistujad. Saamaks teada, kuidas töötajad PPAd tajuvad, palusime neil valida vastandlike sõnapaaride vahel. PPA kui organisatsioon on töötajate hinnangul viimase aasta jooksul muutunud ennekõike mitmekesisemaks ja professionaalsemaks (joonis 1). Võrreldes tulemusi 2015. aasta uuringu tulemustega näeme, et kõigi sõnapaaride puhul on need liikunud positiivse kuvandi poole. Viimase kahe aastaga on organisatsioon tulnud inimesele lähemale ning selle sõnapaari puhul on kuvand muutunud negatiivsest positiivseks. Et organisatsioon on saanud PPA töötajaile rohkem omaks, annab tunnistust seegi, et inimesed teavad orga-

Joonis 1. Organisatsiooni kuvandi muutus -100

-50

Üksluine

-10

Suletud

-8

Ebasõbralik

-19

Eemaletõukav

-27

Ebavõrdne

-35 -56

-31

-8

-4

-9 -18

-20

Kiire

Avatud Sõbralik Kättesaadav Ligitõmbav Võrdne

7 -8

Professionaalne

2017

-32

Kauge, võõras

Mitmekesine

2015

-6

Kättesaamatu

100

2011

-24

Aeglane

Keeruline

Ebaprofessionaalne

Killustatud

 2011  2015  2017

Lähedane, oma Ühtne Lihtne

nisatsiooni väärtusi. Kui 2011. aastal teadsid ainult pooled töötajad, mida PPAs väärtustatakse, siis praegu teab PPA väärtusi 74%. Iga aastaga on kahanenud vahe PPA väärtuste, prefektuuri/osakonna väärtuste ning oma üksuse väärtuste vahel ning oma üksuse väärtusi teab tänavu üksnes kümnendiku võrra enam inimesi kui PPA või prefektuuri/osakonna väärtusi (joonis 2). Tervikuna peavad end sagedamini erinevate tasandite väärtustega kursis olevaks Põhja prefektuuri ja peadirektorile otsealluvate üksuste ning kõigi prefektuuride teabebüroode töötajad, kursis mitte olevaks aga eriteenistujad ja Lääne prefektuuri töötajad. Nõunik Vilve Raik on öelnud, et organisatsiooni väärtuste tundmine tuleneb ilmselt sellest, et möödunud aastal tegeldi väärtustega teadlikult: „PPA loomisel liideti kokku kõigi organisatsioonide väärtused, kuid praeguseks on keskkond muutunud ning PPA oli küps oma väärtused üle vaatama ja

UURING

need lahti mõtestama. Varem oli küll selge, mis on oma üksuse väärtused, kuid iga üksus töötab PPAs ning ühine väärtusruum on oluline juba selle pärast, et meid tajutakse väljastpoolt ühtse organisatsioonina. Leppisime möödunud aastal kokku, et arutame väärtused läbi kõigis meeskondades ning teeme seda igal pool ühte moodi. Inimesed tahtsid neis aruteludes osaleda ja mõelda kaasa, mis on meile tähtis. Kiidame ennast selle eest.“

Joonis 2. Kes on PPA? Turvalisuse looja 93% 87% 83%

Usaldusväärne partner kogukonnale 89% 78% 53%

Karistaja 31% 44%

Rahulolu info liikumisega Töötajail paluti hinnata, kuivõrd rahul on nad üldise infoliikumisega. Võib öelda, et töötajad teavad, kust leida organisatsioonisisest informatsiooni (87%); vahetu üksuse juht informeerib (85%) ning prefektuuris/osakonnas teavitatakse töötajaid otsustest, mis neid puudutavad (joonis 3). Töötajatel on arusaam organisatsiooni eesmärkidest ja sihtidest (70%) ning üldjuhul saavad nad piisavalt tagasisidet oma töö kohta (68%). Need näitajad pole viimase kahe aasta jooksul oluliselt muutunud. Üldist informeeritust mõõtvate väidetega nõustusid keskmisest sagedamini administratsiooni, sisekontrolli, siseauditi, keskkriminaalpolitsei ja Ida prefektuuri kriminaalbüroo töötajad. Info liikumise suhtes olid kriitilisemad aga Lõuna ja Lääne prefektuuri töötajad, Jõgeva ja Kuressaare politseijaoskonna ning lennusalga töötajad. Vastajail paluti vabas vormis kirjutada, mis teabest nad kõige enam puudust tunnevad. Seda võimalust kasutas 23% töötajaist. Konkreetsetest teemadest soovitakse enim teada, kuidas kujunevad juhtimisotsused; vajatakse nende selgitusi ja põhjendusi. Samuti tahetakse kuulda muudatustest ja tulevikuplaanidest. Kõiki neid teemasid nimetasid keskmisest enam juhid, ent ka eriteenistujad ning Lääne prefektuuri töötajad. Juhtide all on mõeldud kõiki neid, kes juhivad teisi, ka grupijuhte, ning neid inimesi oli 16% vastanuist. Tänavu küsisime töötajailt, mis on kõige olulisem teema, millega PPA peaks 2017. aastal tegelema. Sellele küsimusele vastasid ligi pooled küsitluses osalenud. 12% töötajate arvates tuleks ennekõike tõsta (alamastme) palka, ühtlustada palku ning korrastada palgasüsteemi. Seda temaatikat

25% 2017

2015

50%

75%

100%

2011

Joonis 3. Nõustumine väitega „Minu prefektuuris/ osakonnas informeeritakse töötajaid otsustest, mis neid puudutavad“ Põhja prefektuur

 2015  2017

76% 70%

+6% Lõuna prefektuur

69% 67%

+2% Ida prefektuur

80%

+10%

70%

Lääne prefektuur 73% 67%

+6% Arendusosakond

80%

+28%

52%

TMO 73% 68%

+5% Administratsioon

72% 69%

+3% Siseaudit ja sisekontroll

95%

+10%

85%

PPA keskmine 75% 68%

+7% 0%

25%

nimetasid sagedamini Lääne prefektuuri, eelkõige Pärnu ja Rapla politseijaoskonna töötajad, kuid ka Põhja prefektuuri piirivalvebüroo töötajad. Palgatemaatika kõrval peaks organisatsioon rohkem väärtustama tööta-

50%

75%

100%

jaid (9%) ning tagama töörahu (7%). Neid teemasid tõid keskmisest sagedamini esile juhid ning eriteenistujad. PPA töötajate teadlikkus organisatsiooni eesmärkidest ja sihtidest on kahe aastaga suurenenud 3% (joonis 4).

UURING

Joonis 4. Nõustumine väitega „Mul on arusaam kogu  2015 organisatsiooni eesmärkidest ja sihtidest“  2017

Põhja prefektuur 71% 65%

+6% Lõuna prefektuur

65% 69%

-4% Ida prefektuur

78%

+10%

68%

Lääne prefektuur 59%

-8%

67%

Arendusosakond 72%

+21%

51%

TMO 66% 64%

+2% Administratsioon

75% 72%

+3% Siseaudit ja sisekontroll

81%

-11%

92%

PPA keskmine 70% 67%

+3% 0%

25%

PPA ja uuendusmeelsus PPAd peab uuendusmeelseks 76% töötajaist ning võrreldes 2015. aastaga ei ole tulemustes muutusi. Küll on aga kahe aastaga kasvanud nende inimeste osakaal, kes peavad oluliseks PPA sotsiaalmeedia kanaleid (69%) ning kes kasutavad Facebooki (59%). Nelja protsendi võrra on suurenenud ka nende inimeste osakaal, kes soovivad lugeda siseveebi uudiseid oma nutiseadmest (36%). Võib öelda, et mida noorem on vastaja, seda olulisem on tema jaoks sotsiaalmeedia kanali olemasolu, seda enam kasutab ta Facebooki ning seda rohkem soovib ta lugeda siseuudiseid oma nutiseadmest. Sotsiaalmeediat peavad keskmisest olulisemaks veel Lääne prefektuuri, arendusosakonna ning sisekontrolli ja siseauditi töötajad. „Uuringutest on näha, et iga aastaga suureneb sotsiaalmeedia osatähtsus. Mida enam siseneb organisatsiooni noori inimesi, seda rohkem oodatakse

50%

75%

100%

info jagamisel interaktiivseid lahendusi,“ sõnas kommunikatsioonibüroo juhataja Kirsti Ruul. „Seetõttu tuleb PPA-l juba praegu mõelda sellele, kuidas anda teada juhtimisotsustest või muust organisatsioonis toimuvast nii, et sellele infole saaksid hõlpsasti ligi kõik meie töötajad, ka need, kes ei istu iga päev arvuti taga ning kellel pole töötelefoni. Üks võimalikke lahendusi oleks kindlasti siseuudiste äpp, mida saaks kasutada ka oma isiklikus nutiseadmes.“

Rahulolu sisekliima ja juhtimisega 75% töötajaist arvab, et PPAs on hea või pigem hea töötada. See näitaja on võrreldes 2015. aastaga kolme protsendi võrra vähenenud. PPAs töötamist peavad keskmisest enam heaks peadirektorile otsealluvate üksuste töötajad ning pigem negatiivseks sagedamini Lääne prefektuuri, Kuressaare politseijaoskonna, lennusalga ning or-

kestri töötajad. Ligi pooled uuringus osalenud põhjendasid oma arvamust. Positiivseimaks peetakse PPAs töötamise puhul rutiinivaba, arendavat, huvitavat ja meeldivat tööd ning riigiettevõtte eeliseid (sotsiaalsed garantiid, kindel palk, stabiilsus, sportimisvõimalused jmt). Negatiivse poole pealt toodi kõige rohkem esile pidevaid muutusi ja reforme, mis tekitavad ebakindlust ning stressi. Vaadates töötajate hinnanguid sisekliimale, ilmneb, et töötajad on väga rahul oma üksuse sisekliima ning vahetu juhiga (joonis 5). Samuti on nelja protsendi võrra kasvanud rahulolu PPA üldise sisekliimaga. Kõige enam on oma üksuse sisekliimaga rahul Lõuna prefektuuri, siseauditi, sisekontrolli ning teabehaldusja menetlusosakonna töötajad, kes samas on keskmisest kriitilisemad PPA üldise sisekliima suhtes. Kõige rahulolematumad nii oma üksuse kui ka PPA sisekliimaga on aga Lääne prefektuuri töötajad. PPA üldist sisekliimat peab innustavaks ja motiveerivaks 38% töötajaist, s.o paari protsendi võrra rohkem kui 2015. aastal. Kahe aastaga on 4% vähenenud usaldus PPA tippjuhtkonna vastu, keda usaldab tänavu 49% töötajaist (joonis 6). 38% töötajate arvates on PPA juhtimine läinud viimase aasta jooksul paremaks (eelmises uuringus 40% töötajaist). Keskmisest enam on organisatsiooni juhtimisega rahul Ida prefektuuri, administratsiooni ning sisekontrolli ja siseauditi töötajad; rahulolematumad on aga Lääne ja Lõuna prefektuuri ning teabehaldusja menetlusosakonna töötajad. Vastajail paluti vabas vormis kirjeldada, milline on nende üksuse sise kliima, ning vastuse andis 48% töötajatest. Sisekliimat positiivsena hindajad kasutasid ennekõike selliseid märksõnu nagu hea, meeldiv, soe, abivalmis, sõbralik, rõõmus, toetav ja mõnus, aga ka sujuv koostöö. Negatiivse sisekliima puhul toodi esile sellised sõnad nagu närviline, pingeline, stressirohke, terav, jahe, heitlik, ükskõikne, killustunud, konkureeriv ja ettevaatlik. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kahe aastaga on rahulolu kõige rohkem kasvanud arendusosakonnas. Kui veel kaks aastat tagasi olid arendusosakonna töötajad rahulolematud nii oma üksuse kui ka PPA sisekliimaga ja igasuguse infoliikumisega, siis nüüdseks

UURING

Joonis 5. Nõustumine väitega „Meie üksuse sisekliima on mõnus ja töötamist soodustav“

 2015  2017

Põhja prefektuur 73% 70%

+3% Lõuna prefektuur

78% 72%

+6% Ida prefektuur

71% 73%

-2% Lääne prefektuur

64%

+8%

56%

Arendusosakond 74% 74%

0% TMO

81% 78%

+3% Administratsioon

78% 74%

+4% Siseaudit ja sisekontroll

91%

+12%

79%

PPA keskmine 74% 71%

+3% 0%

25%

Põhja prefektuuri töötaja • sarnaneb keskmise töötajaga; • tunneb hästi PPA väärtusi, organisatsiooni eesmärke ning sihte; • leiab keskmisest enam, et PPA on inimeste karistaja; • saab tagasidet arenguvestlustel ning peab oluliseks ühiseid üritusi; • on rahul infoliikumisega prefektuuris ja oma jaoskonnas ning saab infot juhtkonna nõupidamise kokkuvõtetest.

Lõuna prefektuuri töötaja • on üsna kriitiline PPA üldise juhtimise suhtes ja arvab, et PPA peaks 2017. aastal ennekõike väärtustama oma töötajaid; • tajub puudujääke töötajate informeerimisel otsustest, kuid on teistest enam kursis Kagu politseijaoskonna loomise tagamaadega; • on aktiivne siseveebi lugeja ning saab infot organisatsioonis toimuva kohta ka Lõuna Ekspressist, ajakirjandusest ja Radarist.

Lääne prefektuuri töötaja • on väga kriitiline PPA juhtimise ning tippjuhtkonna suhtes;

50%

75%

100%

• peab PPAs töötamist pigem kehvaks; • arvab, et PPA peaks tänavu tõstma ja ühtlustama palku ning tagama töörahu, et oleks vähem muutusi, mis tekitavad stressi ja ebakindlust; • ei tunne hästi PPA väärtusi ja eesmärke; • pole rahul ei PPA ega oma üksuse sisekliimaga; • on üsna rahul infoliikumisega ning peab oluliseks PPA sotsiaalmeedia kanalite olemasolu.

Ida prefektuuri töötaja • peab PPAd usaldusväärseks partneriks kogukonnale; • on rahul PPA juhtimisega ja usaldab tippjuhtkonda; • hindab kõrgelt nii PPA kui ka oma üksuse sisekliimat; • arvab, et prefektuuris informeeritakse töötajaid otsustest, mis neid puudutavad, ning saab infot Ida Telegrammist ja ka infostendilt.

Arendusosakonna töötaja • on kahe aastaga muutunud palju rahulolevamaks nii infoliikumise kui ka sisekliimaga;

on nende hinnangud sarnased kõigi küsitletute keskmisega ning mitmel juhul ka sellest kõrgemad. Rahulolu hinnangud on kerkinud ka Ida ja Põhja prefektuuris. Teabehaldus- ja menetlusosakonna töötajaid iseloomustab suur rahulolu oma üksuse sisekliima ja juhtimisega, kuid ka kriitilisus PPA ning tippjuhtkonna suhtes. Kriitilisemad oma hinnangutes on Lõuna ja eriti Lääne prefektuuri töötajad. „Mõistan Lääne prefektuuri kolleegide kriitilist tagasisidet. Mitu juhtimisotsust, näiteks palgatõusust kõrvalejäämine ning süüteomenetlejate vähendamine, on enim puudutanud Lääne prefektuuri,“ ütles Elmar Vaher. „Mõne kuu eest Pärnu jaoskonnaga kohtudes nägin kolleege, kes teevad oma tööd tõelise pühendumusega, kuid tunnevad muret, et organisatsioon ei väärtusta neid piisavalt. Ka mina peadirektorina ei saa rahul olla, et PPA-l pole olnud võimalik tõsta palka kõigil, kes seda väärivad. Samas pean vastutama kogu organisatsiooni eest ning tegema valikuid. Kindlasti peame oma inimestele palju paremini selgitama otsuste põhjusi ja eesmärke, olgu selleks regioonitasu maksmise põhimõtted või küsimus, miks on arvestatav osa lisarahast

• usaldab tippjuhtkonda ja peab PPA juhtimist heaks; • tunneb, et on kaasatud otsustustesse ning saab väljendada oma arvamust PPAs toimuva kohta; • peab oluliseks PPA sotsiaalmeedia kanalite olemasolu.

Teabehaldus- ja menetlusosakonna töötaja • hindab kõrgelt suhteid oma otsese ülemuse ning kaastöötajatega, kuid on kriitiline tippjuhtkonna ja PPA üldise juhtimise suhtes; • tunneb, et on kaasatud otsustustesse, mis puudutavad tema tööd; • hindab PPA üritustest kõige enam konverentse.

Administratsiooni töötaja • peab PPAd turvalisuse loojaks ja usaldusväärseks partneriks kogukonnale; • hindab kõrgelt PPA juhtimist ning tunneb organisatsiooni eesmärke; • arvab, et PPA sisekliima on innustav ja motiveeriv, ning tunnetab, et ta on organisatsioonile oluline.

UURING

Joonis 6. Nõustumine väitega „Ma usaldan PPA tippjuhtkonda“

 2015  2017

Põhja prefektuur 48% 51%

-3% Lõuna prefektuur

43% 49%

-6% Ida prefektuur

55% 51%

+4% Lääne prefektuur 33%

-19%

52%

Arendusosakond 57%

+9%

48%

TMO 45% 51%

-6% Administratsioon

69% 69%

0% Siseaudit ja sisekontroll

77%

-6%

83%

PPA keskmine 49% 53%

-4% 0%

22,5%

45%

67,5%

90%

läinud raske varjatud kuritegevusega võitlevatele üksustele keskkriminaalpolitseis ja prefektuurides. Mina ootan prefektuuride ja jaoskondade juhtidelt, et igaüks pakuks lahendusi, kuidas ressursse paremini kasutada. Kui väheneb näiteks süütegude ja väljakutsete arv, siis saab töötunde, millega turvalisust loome, erinevate tööde vahel ümber tõsta.“ Politseijaoskondades ning büroodes on tulemused väga erinevad. On kohti, kus infoliikumise ja teadlikkusega on kõik hästi, kuid üksuse sisekliimaga on vaja tegelda, ning vastupidi. Lähima paari nädala jooksul arutavad kõigi prefektuuride ja osakondade juhtkonnad uuringutulemused omavahel läbi ning lepivad kokku, kuidas edasi minna. „Kõigis meeskondades tuleks uuringutulemusi selgitada niisama põhjalikult, nagu me palusime inimestel uuringus osaleda. Ühistest aruteludest peaks selguma, miks on tulemused just sellised, nagu need on, mida on siiani tehtud, mis tegevused on toonud hea tulemuse ning kuidas sisekliimat paremaks muuta,“ kirjeldas peadirektor oma ootusi. Annika Tuulemäe kommunikatsioonibüroo

Töötajad soovivad, et nende tagasiside tulemusena midagi muutuks Töötajate kaasamist võib erinevate uuringute alusel julgelt nimetada üheks olulisemaks tööalaseks motivaatoriks. Inimesele meeldib tunda, Ülle et tema tööl on tähendus Matt ja tema arvamust võetakse arvesse. Töörahulolu uuring ongi üks kaasamise ning tagasiside küsimise võimalusi. Pühendunud ja oma ettevõttele lojaalsed töötajad toetavad ettevõtte eesmärkide saavutamist. Meie oma töötajad on need, kes annavad organisatsioonile näo, olles oma ettevõtte saadikud. See, kuidas töötajad tunnevad end organisatsioonis, kandub paratamatult ka organisatsioonist väljapoole. Seega on oluline, et teaksime, kuidas meie töötajad end iga päev töökeskkonnas tunnevad ning kuidas saaksime tööandjatena paremini nende oo-

tustele ja vajadustele vastata. Väärtustades oma inimesi, väärtustame ka tööd, mida nad teevad. Sellele, kuidas meil tööelus läheb, oskavad kõige paremini hinnangut anda meie oma töötajad. Samavõrd tähtis on aga korraldatud rahulolu-uuringu tulemuste tutvustamine töötajaile ettevõtte ja iga üksiku osakonna tasandil. Töötaja soovib, et tema arvamus loeks, ja sellest lähtuvalt ootab, et tagasiside tulemusena ka midagi muutuks. Selle tõttu tuleb uuringu tulemuste tagasisidet anda julgelt ja avatult. Isegi siis, kui tulemused ei ole positiivsed, tuleb asjadele julgelt otsa vaadata, sest ainult siis toimub muutus. On vaja pakkuda lahendusi, mida saame teha tulemuste parandamiseks ning heade tulemuste hoid-

miseks. Ise olen alati kasutanud konkreetset tegevuskava vormi, mis võimaldab töötajaid kaasata ka hiljem parendustegevuste elluviimisel ja monitoorimisel. Tegevusi tuleb plaanida ning need ellu viia, sest nii saame tagada, et töötajad soovivad tagasisidet anda ka järgmistel kordadel. Rahulolu-uuring on hea võimalus juhtimisele tagasisidet saada, et hiljem juhtimist arendada. Tõhus ja hea juhtimine peegeldab kindlasti organisatsiooni väärtusi ning on orienteeritud küll eesmärkide saavutamisele, kuid samavõrra ka meeskonna juhtimisele ja iga üksiku inimese väärtustamisele. Et plaanida parendusi töökeskkonnaalastes tegevustes, tuleb tõsiselt võtta ka juhtimisele antud tagasisidet. Töö rahulolu-uuringu tulemustega kestab kuni järgmise uuringuni ning ühiselt pühendumusega tehtud parendused kannavad kindlasti vilja.

Ülle Matt Swedbanki personalijuht

VESTLUSRING

Psüühilise tervise üks osa on

FOTOD: LAURI KULPSOO

hingeline Radari vestlusringis kohtusid kaitseväe peakaplan Gustav Kutsar, juhtimiskoolitaja ja pereterapeut Tiit Kõnnussaar ning Lõuna prefekt Vallo Koppel, et arutada töö, läbipõlemise ja juhtimise teemadel. Vallo Koppel: Politsei- ja Piirivalveamet on Eesti suurim riigiasutus. Meie inimesed töötavad õhus, maal ja vee peal. Ükskõik, mis ka ei juhtuks, puutub keegi meie inimestest ikka sellega kokku. Meie tööd on piisavalt rasked, sõltumata sellest, kas reageeritakse sündmusele või uuritakse seda hiljem. Sageli on ka ootus, et kõik käiks hästi kiiresti, ning survet meie inimestele on üsna palju. Kuidas kõige sellega toime tulla? Kuidas saada hakkama oma elu ja oma tööga?

Gustav Kutsar: Baškiiri tarkusete-

ra ütleb, et kahte arbuusi ühe kaenla all ei tassi. Inimese elus on tööl suur osa ning perel või meie enda elul teine suur osa. Kui me tahame ühte kätt hoida mõlema asja jaoks, siis jääb teine pool hätta. Me vajame mõlemat poolt. Ilmselgelt on inimesi, kes töötavad südamega ja on rohkem pühendunud tööle. Neil võib aga see teine pool, vasak pool, mis on südamlikum pool ehk pere pool, jääda varju ning kannatada. Kes töötavad südamega, need koormavad ka oma südant kõige rohkem. Inimese pühendumist on võimalik

ajaliselt piirata. Näiteks saab teha selgeks, et ületunnid ei ole soositud, kõigi tööülesannete ärategemine ei ole mõeldavgi ning töö ei lõpe mitte kunagi. Me saame õpetada inimesi jätma muretsemise kõige selle pärast, mis on jäänud tegemata või mida nõuab temalt pühendumine. Tuleb usaldada organisatsiooni ja teisi meeskonnaliikmeid. Kui inimene vajab mõnikord pere jaoks rohkem aega, siis tuleks seda talle ka võimaldada. Näiteks oli 2004. aastal kehtestatud kaitseväe eetikakoodeksi alguslehekülgedel öeldud, et kaitseväelase teenistuslikud huvid on tähtsamad isiklikest huvidest, kuid tagapool, kus on inimväärikuse paragrahv, oli kirjas, et kui teenistus võimaldab, tuleb perekond esikohale seada. Tiit Kõnnussaar: Kõik see, millega

nii rasket tööd tegevad inimesed kokku puutuvad, võib tekitada päris suuri sisemisi konflikte. On üsna keeruline

turvalisus samal ajal toime tulla oma emotsioonidega, mis rasketes olukordades tekivad, ja teha neutraalseks jäädes oma tööd. Siin on küsimus, kui hästi suudab inimene oma emotsioone kõrvale jätta, võtta töise rolli ja keskenduda sellele, milleks ta on kutsutud. Korraga ei ole võimalik kahes rollis olla. Isik peab olema ühes või teises, aga rollide ümberlülitumine nõuab suurt ressurssi. Kui lisanduvad veel kodused probleemid, siis on vaja tasakaalus hoida juba kolme aspekti, mis võtavad kõik väga palju energiat. Tekib küsimus, kuidas seda teadlikult teha ning mismoodi ennast nende kolme aspekti vahel jagada. Läbipõlemise vältimiseks peab inimene pidevalt teadvustama, mis rollis ta igal hetkel on. Iseennast on peaaegu võimatu kõrvale jätta, kui nähakse õnnetust või toimub mingi sündmus, mida on keeruline pealt vaadata, kuid samal ajal on ikkagi vaja oma töö ära teha.

Teadlikult rollide vahetamist tuleb õppida. Selleks on vaja kolme komponenti: teadmist, hoiakut ja oskust ennast. Teadmist võid omandada kasvõi raamatust. Hoiak aitab mõista käitumise vajalikkust. Oskamine on aga harjutamise teema: kogu aeg teadvustatakse ja proovitakse ning arendatakse ennast. Ja see on pagana keeruline töö! Koppel: Mulle tundub, et sotsiaalmeedia ja infoliikumise kiiruse kasvu kaudu on tekkinud surve: midagi juhtus ja paari minuti pärast teab seda juba hulk inimesi ning siis küsitakse, mida me teeme ja kui kaugel oleme. See aeg, mil me saime öelda, et hakkasime uurima ning mingi aja pärast tulevad tulemused, on pöördumatult möödas. Aga muutunud on ka kogukonna ootused. Me peaksime hakkama oma tööaega plaanima nii, et tööta-

me siis, kui kogukond ootab, mitte kaheksast viieni. Siin näen ma aga murekohta, sest inimesed ei taha muutuda.

Kutsar: Kahtlemata võib avalikkuse

ootust arvestada, kuid teinekord võib see muutuda kaasajooksmiseks. Kui mul on tulnud viia vanematele teade nende poja haavata saamise kohta, siis on ka seal suur ootus, millal saab täpselt teada. Ma määran alati aja, et homme hommikul kell kaheksa helistan neile. Ükskõik, kas ma saan vigastuste olemuse teada või mitte, aga ma määran aja, et nad ei peaks terve öö muretsema. Koppel: Saan aru, et mitte tulemus ise pole nii tähtis, vaid side ootajaga. Tagasiside, et tulemus tuleb kindlal tähtajal, vähendab esimest pinget. Kutsar: Tulemuse ootus kandub ka

allapoole ning tegelikult hakkab kogu

VESTLUSRING

Kui tahame saada head tulemust, peame andma aega uurijatele ning ka inimestele, et nad toibuksid šokist. Gustav Kutsar

võrgustik võbisema. Nii tekivad poolikud lahendused ja kiired järeldused. Kui tahame saada head tulemust, peame andma aega uurijatele ning ka inimestele, et nad toibuksid šokist. Kõnnussaar: Eesmärk pole ju tule-

mus igal juhul kiiresti ära teha. See pole saja meetri jooks, kus jooksed ükskõik kuidas, aga mida kiiremini, seda parem. Oleme harjunud, et kell 19.00 algab seriaal „NCIS“ ning kell 19.45 on kõik juba selge ja probleem lahendatud. Nii on see filmis, aga inimesedki ootavad, et asi tehtaks ära niisama kiiresti. Arvan, et esimesena tuleks selgelt välja öelda, kui palju meil aega on vaja, et see asi ära teha ja teha korralikult. See on raske moment, kuna see läheb vastuollu teiste ootustega, kuid kui see on kord välja öeldud, siis vähenevad ka ootused ja sellest tulenev surve. Pealegi on nii, et ka see, et infot pole, on info, ning millal info tuleb, on veel tähtsam info. Vahel piisab nende kahe asja teada andmisest – nii me juhime tegelikult teiste ootusi. Tasub mõelda sellegi peale, et kui juht annab üle jõu käiva lubaduse asi väga kiiresti ära teha (sest ta tunneb avalikku survet ja ei suuda sellele vastu seista), siis tehakse seda oma inimeste arvelt ning sellega pannakse väga paljudele inimestele peale veel üks lisapinge. Kutsar: Kaitseväelased räägivad gru-

pivaimust ning kõigil meie rühmadel, kompaniidel ja väeüksustel on oma kultuur. Juhtidena tunnustame neid üksusi, kellel on kõrge grupivaim, meeskond töötab ja nad toovad tulemusi. Kui grupivaim on kõrge ning kõik seavad oma teenistuslikud vajadused ettepoole, siis julgevad ainult üksikud pereisad öelda, et peavad minema lapsele järele. Oluline on luua selline kultuur, et inimesed julgeksid rääkida perevajadustest ning neid vajadusi toetada, näiteks lubada minna varem töölt ära ning tulla sellevõrra

Gustav Kutsar

varem tööle. Tööaega mõõdab igaüks oma südametunnistuse järgi. Koppel: Kas kogu maailma praktika ei liigu selles suunas, et tööle saabumise ja töölt lahkumise aja asemel vaadatakse järjest enam, mis on saavutus? Võidakse olla küll terve päeva tööl, kuid teha siiski vähem kui keegi, kes on pelgalt pool päeva tööl. Kuidas neid vajadusi ja ootusi juhtida?

Kõnnussaar: Head juhid teavad, et

saadakse seda, mida mõõdetakse, st seda, mida juhina märgatakse ja tunnustatakse, hakkavad ka inimesed tegema. Juhi valik on, mida ta hakkab esile tooma, kas kiiresti tehtud või korralikult tehtud asju või hoopis seda, et inimesed hoolivad iseendast. Tavaliselt hakkab kogu kultuur vaikselt sinnapoole liikuma, mida juht tähtsaks peab. See ei juhtu küll päeva pealt, kuid kui aasta jooksul pidevalt ühte asja rõhuta-

da, siis on ühel hetkel näha, et asi liigub soovitud suunas. Igal juhil tasuks sellele vahel mõelda. Mis pühendumisse puutub, siis on olulised eeldused vastastikune austus, usaldus ja hoolivus. Ei ole mõtet nõuda endast hoolimist, kui nõudja ise ei hooli endast või ei austa iseend. See sõltub, kust otsast ta alustab. Kui ta on pühendunud inimestele, siis on need inimesed pühendunud organisatsioonile. Samuti ei austata ei tema organisatsiooni ega teda ametnikuna, kui ta kõigepealt ei austa teisi ega hoia nende väärikust. Koppel: Kui palju tööst võib koju kaasa võtta ja kui palju tööasjadest kodus rääkida? Kas rääkimine on pigem hea või oleks parem panna uks selja taga kinni ning püüda end lihtsalt välja lülitada? Kõnnussaar: Rääkimise teadvustami-

ne on hästi oluline. Kas on võimalik üldse unustada, panna uks kinni ja

VESTLUSRING

Vallo Koppel

jätta asjad töö juurde? Ei ole! Inimese aju ei tööta nii ja tahes või tahtmata võetakse need asjad kaasa. Küsimus on pigem selles, mida nende asjadega peale hakata ning kuidas teha nii, et töölt võimalikult vähe asju koju kaasa võtta. Raskete sündmustega toimetuleku võime on piiratud. Iga inimene on justkui konteiner, kuhu nende kogemustega seotud tunded tuleb mahutada; alati on kusagil piir, kust alates enam juurde ei mahu. Ja see konteiner on seda suurem, mida küpsem on inimene. See on isiksuslik emotsionaalne küpsus – kui palju tema konteinerisse mahub neid raskeid sündmusi enne, kui see üle hakkab ajama. Kui palju ta suudab taluda vihast inimest enne, kui ta ise läheb vihaseks, või kui palju ta suudab kurbust taluda enne, kui ta ise muutub kurvaks. Ka siin on palju asju, mida saab õppida, näiteks kuidas kõike seda, mis seal konteineris on, endaga kogu aeg mitte kaasas kanda. Mida enam iseendaga tööd teha, seda

Tiit Kõnnussaar

Läbipõlemise vältimiseks peab inimene pidevalt teadvustama, mis rollis ta igal hetkel on. Tiit Kõnnussaar

lihtsamaks see muutub. See ei tähenda, et me ei hooli inimestest; vastupidi, see on oskus säilitada oma töövõimet ka keerulistes olukordades. Emotsionaalse distantsi loomine on teadlik tegevus ja enesejuhtimise oskus. Inimene on ehitatud nii, et ärevus või pinge, mis tema sees on, peab välja saama. Kõige tõhusam viis selleks on rääkimine. Küsimus on, kas ma räägin neist asjust kodus või on mul mõni teine koht, kus ma saan rääkida ka asju, mida ma kodus ei saa ja pole ka mõistlik rääkida. Kodus rääkides ma justkui laen oma pinge teise lähedase sis-

se, kellel pole tihtipeale samuti selliste pingetega toimetuleku oskust. Kuidas õppida pinget maha laadima õigesse kohta – inimestele, kes oskavad sellega toime tulla? Heaks lahenduseks on kovisioon, s.o kolleegidevaheline nõustamine, ning debriifing ehk järelarutelu. Kui aga organisatsiooni kultuur väärtustab kõva-mees-olemist, siis tassin loomulikult kõik endaga kaasa, ja kui enam tassida ei jõua, valan selle välja, kus juhtub. Kutsar: Ühe suurkorporatsiooni juht

pidas oma töötajaile niisuguse kõne: „Elu on nagu viie palliga žongleerimine. Need viis palli on töö, perekond, tervis, sõbrad ja hing. Kõik pallid peavad kogu aeg olema õhus. Peagi te mõistate, et töö pall on kummist. Kui te selle kogemata maha pillate, põrkab see üles tagasi. Teised pallid – perekond, tervis, sõbrad, hing – on klaasist. Kui te ühe neist maha pillate, on see paratamatult rikutud, kas krii-

VESTLUSRING

mustatud, vigastatud või täiesti katki. See ei ole enam kunagi endine. Mõistke seda ja vaadake, et seda kunagi ei juhtuks. Töötage maksimaalselt efektiivselt tööajal ja minge koju õigel ajal. Pühendage piisavalt aega perele, sõpradele ning täisväärtuslikule puhkusele.“ Kui inimesed saavad aru, et see töö pall on kummist, et nad ei tee täna kogu oma tööd ära, siis hakkavad asjad muutuma.

Kui inimesed saavad aru, et töö pall on kummist, et nad ei tee täna kogu oma tööd ära, siis hakkavad asjad muutuma.

Kõnnussaar: 1990ndail uuriti USAs

ei tööta, kuid näiteks mitmepäevased koolitused on meie kultuuris lihtsad künnise ületamise kohad. Oma meeskonnaga kokkusaamisi teeme kord kvartalis täiesti teadlikult, olgu siis kellegi juures või koolitustel, et oleks kinnine üheks korraks loodud ruum. Oleme teadlikult korraldanud ka perepäevi, et meie pereliikmed mõistaksid paremini meie tööd.

juhtidelt, kui palju on neil tegemata töid. Keskmiselt oli neil 500 tundi tegemata töid ees. See on normaalne. Kui inimene mõistab, et pole mõtet loota, et ta saab need 500 tundi kunagi nulli, siis on lihtsam. Kutsar: Olen näinud Kanadas ja teis-

tes riikides, et on olemas kindel päev, mil minnakse üheskoos baari. Isegi kui mõni ei joo näiteks usuliste põhimõtete tõttu, on tähtis kohalolu. Seal on mahalaadimise koht, kus kõik on võrdsed. Tavaliselt on need piiritletud kindla kellaajaga, et mitte soodustada alkoholi liigtarbimist, ning seda jälgitakse. Selline vaade meil Eestis

Gustav Kutsar

Koppel: Juhtimise mõistes tekitatakse keskkond, kus saab olla oma meeskonnaga koos, kuid ei tegelda tööasjadega, vaid mõeldakse läbi oma rasked hetked. Tegelikult võiks iga meeskond mõelda, kuidas seda kõige paremini teha, olgu selleks siis

kindel debriifingu aeg või kovisioon. Selleks on aga vaja aega. Ilma aega võtmata see lihtsalt ei toimi. Samamoodi võiks teadvustada, et kaplaniga vestlus pole nõrkuse tunnus, vaid see võiks olla hoopis tugevuse tunnus. Kuidas olla nii tugev, et ma julgen tunnistada?

Kõnnussaar: Nn kõva mehe kultuuri-

ga on seotud ka see, et veel 30 aastat tagasi sõideti autoga nii kaua, kuni see katki läks, ja siis parandati ära. Keegi ei käinud autoga hoolduses. Praegu käiakse hoolduses selleks, et auto sõidaks iga päev. Emotsionaalse kultuuriga oleme veel 80ndate lõpus või 90ndate alguses – sõidame nii kaua, kuni läheme katki. Eestlane tuleb teraapiasse tavaliselt kuus aastat pärast probleemi tekkimist. Väga kannatlik, aga kas sellel on mõtet? Kui vigased mustrid sõidetakse sügavale sisse, siis on uue viisi leidmine ja vanast rööpast välja saamine ikka väga-väga raske. Igas suhtlemisepisoodis on kaks olulist tasandit: info ja emotsioonid. Info on ratsionaalne, näiteks projektid ja tähtajad. Emotsioonide tasand on aga täiesti irratsionaalne ning tülid,

VESTLUSRING

Kui õhkkond on turvaline, siis võin minna igaühe juurde ja rääkida, mida arvan, mõtlen ning kavatsen. Tiit Kõnnussaar Kutsar: Teie olete väga lahke, aga kas

kõik teie kolleegid teavad, et te olete nii lahke? See on küsimus sellest, mis on organisatsioonikultuuris nähtav ja kas me julgeme neid inimesi ka sõnaliselt kaitsta. Kui ma annan inimesele nädala vabaks, kas ma ütlen ka teistele, et ma tegin seda, kuna tal on probleemid? Et ma ei tegele mitte ainult ühega, vaid ütlen ka teistele, palun anname talle natukene aega. Sellisel juhul teadvustavad ka alluvad, et kui neil tekib probleem, siis võivad nad ülemuse poole pöörduda. Koppel: See oli nüüd probleemide pool. Kui aga tööl juhtub midagi rõõmustavat, kas seda võiks perega jagada või tuleks hoida ikka vaka all?

Kõnnussaar: Emotsioon on emot-

konfliktid ja probleemid tekivad alati sellel tasandil. Meid õpetatakse alates koolist tegelema ainult info tasandiga ja emotsionaalse tasandiga tegelemist ei õpeta mitte keegi – veelgi enam, emotsioone õpetatakse alla suruma ja varjama. Ja ometi tekivad kõik probleemid emotsioonide tasandil, ka kõige ratsionaalsemas organisatsioonis on kõik probleemid emotsionaalsed. Seda püütakse eitada nii kaua kui võimalik ning välditakse sellega tegelemist, sest puuduvad oskused enda ja teiste emotsioone juhtida. Samas on need oskused õpitavad nagu kõik teisedki oskused. Kutsar: Küsin teie käest, mida te tee-

te, kui tuleb kolleeg, kes ütleb, et on õnnetu ja et tal on kodus probleemid. Koppel: Alguses pakun talle võimaluse rääkida ning mina olen valmis kuulama. Kui ta minuga rääkida ei taha, siis pakuksin talle vestlusparteniks meie kaplani. Pahatihti on need probleemid põimunud ning raskel juhul on meil võimalik saata ta ka psühholoogi juurde. Kindlasti püüan inimesest aidata ning otsustan lähtuvalt tema vajadustest.

sioon. Nii positiivne kui ka negatiivne emotsioon on inimese sees üsna ühte moodi. Erinevus kuulaja jaoks on ehk see, et kui kuuldakse negatiivset, siis tekib vajadus kohe midagi teha ning probleemi lahendama hakata. Enda sees hoidmisel on aga mõlema emotsiooni mõju täpselt sama – kui seda ei saa kellegagi jagada, siis hakkab positiivne emotsioon täpselt sama moodi närima kui negatiivne. Psüühilise tervise üks osa on emotsionaalne turvalisus, kuid see on asi, millest palju ei teata. Emotsionaalne turvalisus on õigus olla selline, nagu ma olen, tunda nii, nagu ma tunnen, mõelda nii, nagu ma mõtlen, ning mind ei mõisteta selle eest hukka. Kui õhkkond on turvaline, siis võin minna igaühe juurde ja rääkida, mida arvan, mõtlen ning kavatsen. Teised võivad küll öelda, et seda võiks paremini lahendada või mõtle veel, kuid mind ei mõisteta hukka. Arvan, et see on organisatsiooni sisekliima kõige olulisemaid komponente üldse. Küsimus on aga selles, kuidas teadlikult luua emotsionaalset turvalisust, kuna see suurendab märgatavalt organisatsiooni efektiivsust ja töötajate motiveeri-

tust. Kui inimene ei tunne end turvaliselt, siis hakkab ta tavaliselt otsima põgenemisstrateegiaid. Kui tal on aga turvaline olla, siis saab ta oma loovuse tööle panna. Koppel: Turvalisus on ilmselt seotud usaldusega oma juhi vastu. Meeskonna juhi roll on luua selline keskkond ja hoolitseda, et kõik meeskonnaliikmed saaksid üksteist usaldada. Sellega ei oska aga esmatasandi juhid kohe tegelda, eriti need, kes saavad juhiks spetsialistist. Kas see on üldse juhi ülesanne?

Kõnnussaar: Spetsialistist juhiks on

alati keeruline tee, sest inimene on õppinud spetsialistiks, teeb oma tööd suurepäraselt ja siis edutatakse ta juhiks. Aga juhi töö on täiesti teine asi. Ta peab hakkama järsku inimestega tööle, lisaks protsesside juhtimisele peab ta ka motiveerima, inspireerima ja emotsioone juhtima, aga selleks ei ole tal hea spetsialistina mingit kompetentsust. See on väga keeruline aeg. Kutsar: Oleme oma organisatsioonis

tähele pannud, et kui tublimad on hakanud alt kasvama ja jõuavad tippu, siis osa neist enam nii tublid ei ole. Miks? Varem oli neil meeskond, kellega koos tegutseda, kuid edutatakse ainult üks. Seal on ta aga üksi ja hakkab läbi põlema. Võiks mõelda, et teinekord võiks edutada inimese koos meekonnaga. Koppel: Lõpetuseks öelge palun üks mõte, mida iga juht võiks silmas pidada, et tema meeskonnal hästi läheks.

Kõnnussaar:

Karismaatiline juht märkab inimesi ja seda, kuidas nad ennast tunnevad ning mis neile tähtis on. Juhtimine on väikeste asjade, väikeste muutuste märkamise kunst. Kui oma meeskonda iga päev jälgitakse, siis hakatakse nägema dünaamikat, mis ühe või teisega inimesega toimub. Niisuguse märkamisoskuse järgi tuntakse ära professionaalne juht. Kutsar: Tuleb usaldada oma inimesi,

ka noori kolleege. Kui juhil on meeskond ja kui ta selle liikmeid usaldab, siis pakuvad nad väga häid lahendusi. Kirja pannud Annika Tuulemäe

PERSOON

Maarja Punak: FOTOD: LAURI KULPSOO

Kui võimalik, aitan alati Veebikonstaabel Maarja Punak on ilmselt üks Eesti tuntumaid politseiametnikke, kelle nimi ja nägu on teada tuhandetele inimestele virtuaalmaailmas ning ka väljaspool. Maarja ise on tuntusest ja hiljuti pälvitud presidendi tunnustusest hoolimata endiselt vahetu ning siiras tüdruk Moostest, kelle jaoks saavad teiste mured südameasjaks ja kes aitab alati, kui see tema võimuses on.

aarja alustas kooliteed Sise kaitseakadeemias 2003. aastal ja pärast aastast kooliaega sai loa minna tööle. Esimene töökoht oli Pirita piirkond Tallinnas, kus projekti järgi tehti jalgsi-, rolleri- ja rattapatrulle. Maarja meenutab, et peamiselt tegeldi siis alkoholi tarvitanud alaealiste ja rannas ebasündsalt käituvate mehepoegadega. Järgmiseks liikus Maarja Tallinna kesklinna, kus temast sai vanalinna konstaabel ning töö sisuks suuresti turistidega suhtlemine ja neile õige suuna kättejuhatamine. „Lõuna-Eesti tüdrukuna ei teadnud ma ju ise ka veel tol ajal linna ja nii käisingi kaart taskus ringi, aga muudkui juhatasin. Vähe-

malt vanalinn ja ümberkaudsed hotellid said selgeks ning pikapeale hakkasid inglise keelele ka soome ja saksa keel külge,“ naerab Maarja nüüd. Konstaabliajale järgnes töö noorsoopolitseinikuna, mille eest pälvis ta Lõuna prefektuuri parima korrakaitsepolitseiniku nimetuse, ning viimasel viiel aastal juba töö veebikonstaablina, mis on teinud Maarja näo ja nime tuttavaks peale PPA töötajate ka terves Eestis. Maarja ise meenutab, et algul tahtis ta saada hoopis kriminaaluurijaks ja lahendada raskeid kuritegusid, kuid sai õige pea aru, et see töö ei sobi kokku tema loomusega. „Praktikal nägin, et uurijatöö on võrdlemisi aeglane ja

PERSOON

paberitööd on palju. Tundsin, et see ei ole minu jaoks. Ma ei ole see, kes suudab kannatada ja oodata, olen rohkem tegutseja ja suhtleja,“ räägib Maarja. Selle järgi on veebikonstaabli töö praegu talle justkui loodud, sest igapäevane suhtlustihedus nii koostööpartnerite kui ka teisel pool ekraani olevate inimestega ületab kohati ehk teiste nädalase normi.

Veebikonstaabel peab tundma huvi Maarja tunneb, et internetis privaatselt inimestega suheldes ei ole ta politseiametnik, vaid pigem usaldusisik. „Noor teab, et mina ei ole selline politseinik, kes tuleb talle kooli juures suitsetamise eest trahvi tegema, vaid pigem see, kes kuulab ta ära. Mõistagi loodab noor minult abi saada,“ mõtiskleb Maarja ning tõdeb, et veebikonstaabli töö on aja jooksul muutunud. Kui esialgu küsisid inimesed rohkem praktilisi küsimusi konkreetsete juhtumite kohta, siis mida aeg edasi, seda mitmekülgsemaks on töö läinud. „Suurem osa juhtumeid, mis minuni jõuavad, on sellised, kus ma ei saa lihtsalt öelda, et nüüd tuleb teha nii. Vaja on hoopis kaasata kool või sotsiaalpedagoog. Võib-olla aitan kellegagi ühendust võtta või jagan mõne spetsialisti kontakte. See ei ole pelgalt keelatud-lubatud skaalal tegutsemine, vaid keegi on hädas ja tal on vaja abi,“ selgitab Maarja. Avatud inimesena ei ole tal raske leida ühist keelt ükskõik kellega. Kuidas on aga lood siis, kui mõista on vaja inimest teiselpool ekraani? Maarja kogemus näitab, et kõige olulisem on tunda huvi abivajaja mure vastu. „Kui ta on juba minu poole pöördunud, siis tähendab see, et ta tahab rääkida. Alati ei küsita nõu enda kohta ja võib-olla ei taha ta öelda ühe või teise sõbranna nime või kus ta elab, aga peab tundma huvi ja selgitama, miks rääkimine on oluline,“ kirjeldab Maarja. Loengutes on asi lihtsam, kuna Maarja hoiab end kursis sellega, mis on noortele tähtis. „Kui ma lähen 6. klassile rääkima internetiteemadest ja ei tea, et Snapchat on põhiline suhtluskanal ja kuidas see töötab, siis olen juba ette läbi kukkunud, sest lapsed saavad aru, et nad teavad minust rohkem. Sellist olukorda ei tohi tekkida.“

Internetis toimuvaga kursis olemine ongi Maarja töö üks osa. Ta tõdeb, et Eestis ollakse erinevate trendidega tavaliselt mõni kuu maas, aga kui kuskil tekitab mingi teema tugevama võbe luse, siis jõuab see järellainetusena ka meile. „Kui keegi mainib mingit uut portaali või foorumit, kuhu inimesed on hakanud kolima, siis teen ma endale selgeks, kes seal käivad, ja uurin lisa välismeediast. Neid asju peab teadma. Sageli jõuavad meie töölauale teemad, millel esmapilgul politseitööga mingit pistmist ei ole, näiteks Pokemoni mäng.“

Liiga lühike võlukepike Kuna internet ei puhka, tuleb Maarjale vahest teistest kolleegidest sagedaminigi töö koju kaasa. Ta teab juba, et kui päeva jooksul on kerkinud esile mõni tõsisem mure, siis on päris kindel, et laps kirjutab talle ka õhtul; Maarja enda süda ei anna ka alati rahu. „Mõtlen päris tihti, mismoodi minu juhtumid edasi lähevad. Kas inimene, kellega ma ta ühendasin, sai ikka aidata? Kas laps võttis üldse ühendust? Kas ma saan veel midagi teha?“ loetleb Maarja ning tõdeb, et kahjuks ei ole ei temal ega teistelgi veebikonstaablitel sageli aega ega võimalust, et järelkontrolli teha. „Kui inimene pöördub minu poole ja kasutab nime Karu Puhh, siis andmebaas sellist tegelast ei tunne ning kontrollida, kas ta avalduse tegi, ei saagi. Loodan küll alati, et inimene teeb ühe neist sammudest, mis ma olen soovitanud, ja saab abi.“ Kõige keerulisemaks osaks oma tööst peab Maarja erinevaid ahistamisjuhtumeid ja eriti selliseid, kus teatatakse, et tegelikult ollakse rasket olukorda juba aastaid kannatanud. „Seda nõu, mida ma neile annan, on nad aastate jooksul juba saanud, aga nad ei ole vajalikke samme astunud. Siis ongi vaja kõrvale inimest, kes võtaks nööbist kinni, viiks abi saama ning aitaks alustada algusest peale. Kirja teel on seda väga raske teha ja nii kipubki olema, et kõik kestab edasi ning kannatatakse samamoodi edasi.“ Hiljuti oligi juhtum, kus ühe tütarlapse pildid sattusid sotsiaalmeediasse. Läks väga kaua aega, enne kui need sealt eemaldati. „Ema nuttis, isa nuttis, tütar nuttis. Siis mõtlesin küll, et oleks see võluvits ometi natuke pikem

ja kiirem,“ mõtiskleb Maarja ning kirjeldab, et kui suurtes sotsiaalvõrgustikes midagi väga halvasti on, siis ei lahene see enamasti pelgalt klõpsuga. „Pean ise kirjutama, uurima ning otsima seda õiget kanalit ja kohta, mille kaudu asju ajada. Isegi siis ei tähenda see, et probleem kohe laheneb. Meilt oodatakse kiireid lahendusi, aga alati neid ei olegi.“ Maarja nendib, et praegu on täisealisi kirjutajaid rohkem kui lapsi. Teeb kurvaks, et ka nende seas on kiusamist ja sageli mitu korda õelamat, sest täiskasvanu teab, mis teisele haiget teeb. „Kui noortega saab kokku kutsuda meeskonna ja kaasata vanemad, siis täiskasvanute omavaheliste kiusamislugude lahendamine nii lihtne ei ole.“

Vaist, mis ei eksi Kirjalaviin Maarja erinevates postkastides on peagu katkematu. „Iga kord, kui mõni kiri saabub, teavitan sellest kas piirkonda või sisestan info andmebaasi. Kirjale vastamine on ainult üks kiri, aga selle edasisaatmine, ülekontrollimine ja koostööpartneritega suht-

PERSOON

Internetis privaatselt inimestega suheldes ei ole Maarja pelgalt politseiametnik, vaid pigem usaldusisik.

lemine on juba suurem töö,“ kirjeldab Maarja ning nendib, et kõige suurem puudus on ikka ja jälle ajast. „Me käime palju loengutes, samas pole mul kaks aastat olnud aega oma loengumaterjale uuendada ja selle teen tasa päevakajalisemate näidete rääkimisega. Tegelikult peaks olema see aeg, kus võtame asjad kokku, loome uusi materjale ja läheme ka ise paremini välja. Praegu jääb seda vajaka.“ Aastate jooksul on nii Maarjal kui ka teistel veebikonstaablitel välja kujunenud peagu eksimatu vaist ära tunda olukordi, mis ühiskonnas ja nende tööpõllulgi suuremat resonantsi tekitavad. „Üldiselt tekivad need keskkondades, kuhu on kogunenud rühm inimesi, kes millegi suhtes väga kirglikud on. Siis võib iga postitus põhjustada tülisid ja vaidlusi või kedagi solvata. Nõnda tekivadki tavapärased küsimused, kas ja kui palju kedagi solvata võib.“ Praegu oskab Maarja juba nimetada perioode, mil tuleb valmis olla intensiivsemaks tööks. „Aktiivsem aeg on september-oktoober, kui algab kool ja kirjutavad nii lapsed, vanemad kui ka koolitöötajad. Kõik soovivad

Kõige olulisem on tunda huvi abivajaja mure vastu. vastuseid saada ning koormus tõuseb märgatavalt,“ ütleb Maarja. Teine tavapärasest töisem periood on pühadejärgne jaanuar, mil tuntakse muret lähedaste heaolu pärast, sest siis suurenevad nii inimeste kadumised kui ka suitsiidid. Seni üks kõige kiiremaid ja keerulisemaid perioode veebikonstaabli töös on olnud aeg, mil põgenike teema ja vastavasisulised lehed aktiivsemaks muutusid ning selleteemalised agressiivsed sõnavõtud veebis üha enam tuure kogusid.

Aeg iseendale – vahend tööstressi vastu Kes Maarjaga vähem või rohkem kokku on puutunud, teab, et naeratus ta näolt pole lihtne kaduma, kuid ometi on pidev tööle kaasaelamine mõjunud tervisele ja ta endagi muretsema pannud. Möödunud aasta novembri lõp-

pu sattus nimelt periood, kus pikema aja vältel oli tööd palju ning puhkus jäi viimasele minutile. „Esimest korda elus kogesin ärevushäiret. Ärkasin keset ööd üles, süda puperdas ja mitte miski ei rahustanud. See juhtus keset ööd, kui magasin ja ei mõelnud millelegi,“ meenutab Maarja. „Püüdsin siis rahuneda ja tegin hingamisharjutusi ning hommikuks oli juba parem, kuid ära ehmatas see küll.“ Maarja pöördus igaks juhuks arsti poole ning sai oodatud soovituse – tegelda iseendaga ja puhata õigel ajal. Ometi juhtus intsident just vahetult pärast puhkust. „Olin olnud nädal aega reisil ja sellest reisist ei mäleta ma suurt midagi, sest ma magasin selle maha. Tegin basseini ääres unetunde tasa, tulin tagasi tööle, stress naasis ja siis see juhtuski.“ Pärast esimest ehmatust on sääraseid väiksemaid hooge hiljemgi ette tulnud, kuid nüüd oskab Maarja neid juba ära tunda ning arsti näpunäidete järgi õigesti hingata ja hullemat vältida. See kogemus näitas Maarjale, et iseendaga tuleb tõesti tegelda ning enda jaoks aega võtta. Tema jaoks on üks viis selleks siis, kui lülitada mõneks ajaks mobiiltelefoni andmeside välja ning olla virtuaalkeskkonnast eemal. Maarja senine rekord ses mõttes on kolm tundi. „See võib tunduda naljakas, aga seda on väga raske teha, kui oled kogu aeg lainel olnud,“ nendib Maarja. „Ka sõbrad ei ole harjunud, et ma pildilt ära kaon. Kui tagasi online’i tulin ja nägin, et on 64 lugemata sõnumit, siis tekkis korraks hirm, et olen midagi väga olulist maha maganud. Tegelikult ei jää nende tundidega millestki ilma. Maailm ei jää seisma.“ Lisaks pani Maarja paika kindla treeningplaani ja toitumisgraafiku, sest on veendunud, et trenn ja ükskõik milline liigutamine on väga oluline. Ja kui söömise arvelt tööd teha, siis annab organism lõppkokkuvõttes ikkagi järele. Tööst aja eraldamise viisina on sport Maarja arvates asendamatu. Ta on juba aastaid jalgpalli mänginud ning on TÜ Fauna naiskonna väravavaht. „Kui teha trenni südamega, siis ei teki seda hetke, et võiks samal ajal teha oma tööd. Joostes saab näiteks mõelda, mis teerajast järgmisena ära pöörata. Kui ma jalgpalliväravas mõtleks muudele asjadele, siis ilmselgelt ma väravavahitööd just väga hästi ei teeks.“

PERSOON

Maarja on veendunud, et ka politseitööd tehes tuleb emotsioone välja elada. Lähemate kolleegide ringis aitab pingeid maandada politseihuumor. „Meie teemad on küll rasked, aga kui need läbi rääkida ja natuke humoorikasse võtmesse panna, siis on justkui kergem. See on must huumor, mis ei tohi kabinetist välja minna, aga teeb koormusega toimetuleku lihtsamaks.“ Üks oma salanipp on tal veel, kuidas end välja elada. „Tõesti, mõnikord ma … vannun. Keegi teine seda ei kuule, aga olen arvuti taga, vannun ja hak-

bikonstaablina andma aru, mida ma millega mõtlen,“ selgitab Maarja.

Kui on võimalus aidata, siis aita! Kes Maarjaga tihedalt kokku puutub, kuuleb alatasa, kuhu tal järgmisena plaanis reisida on ja mida seal ette võtta tahab. Maailmas ringirändamine on tema jaoks mõne asja siin Eestiski paika pannud. „Mida rohkem ma maailmas ringi käin, seda enam ma mõistan, et kaks tundi sõitu Eestis on

Kui suurtes sotsiaalvõrgustikes midagi väga halvasti on, siis ei lahene see enamasti pelgalt klõpsuga. kab natuke kergem. Kõigile kolleegidele soovitan võtta enda jaoks päeva jooksul mõni hetk, juua kohvi, rääkida sõbraga mõni sõna juttu, ja pea saab klaarimaks.“

Politseinik Maarja vs. Maarja Moostest Ehkki Maarja on üks selliseid politseinikke, kelle nägu ja nimi on pidevalt pildis ning teda teatakse vahest rohkem kui mõnda teist ametnikku, püüab ta ise hoida veebikonstaabel Maarja ja tavalise Mooste elaniku rolli lahus. Tõsi, alati see ei õnnestu. „Minu kõrvalmajas on lasteaed. Kui satun maja ümbruses toimetama ajal, mil keegi tuleb või läheb, siis haaratakse ikka varrukast kinni ja küsitakse mõne asja kohta nõu. Kord tulid mulle Tallinnast külla sõbrad, kes päris täpselt minu maja asukohta ei teadnud. Piisas suvalise tädi juures peatumisest ja politsei mainimisest, kui küsimus oli lahendatud,“ naerab Maarja. Küll tunneb ta, et säärane tuntus seab kohati ette teatavad piirid. Eriti tuleb see esile just internetis suheldes. „Ma tahaksin võib-olla mõnikord sotsiaalmeedias mõne teema puhul samuti kaasa rääkida, aga alati mõtlen, et kas mina, olles politseinik, võin siin sõna võtta ja mingisugust meelsust väljendada. Ma ei räägi tihti kaasa, sest keegi võib selle kontekstist välja tõsta. Olgugi et ma olen seda Maarjana öelnud, võib juhtuda, et pean vee-

maailma mastaabis väga lühike aeg ja distants, ning jätta minemata, sest miski on liiga kaugel või ebamugavas kohas, ei ole minu jaoks argument,“ tõdeb Maarja. Aprillikuust on tal näitena tuua päev, mil ta läheb Saaremaale, jookseb kahe kooli ja noortekeskuse vahet ning peaks õhtul koju Moostesse naasma. „Kui ma jätaks selle mugavuse pärast ära, siis ei ole see minu meelest õige. Seda ei tohi teha ka iseenda arvelt, kuid kui õhtul hilja koju jõudes saan järgmisel hommikul mõne tunni hiljem tööle tulla, siis on see minu meelest sobiv. Kui mul on võimalik aidata, siis ma seda kindlasti ka teen,“ kinnitab Maarja ja tunnistab seejuures, et aitamine on tal ka sõprade arvates loomuses. Näiteks aitas ta hiljuti Pärnus pisut eksinud Soome daame nende hotelli leida ja viis prouad lausa autoga kohale. „Lahkudes hakkasid daamid münte otsima, et mulle tasuda, kuigi selgitasin neile tungivalt, et pole vaja – mul oli aega ja see ei olnud mingi vaev. Nemad surusid aga mündid ikka kätte ja siis jäi aitamisest natuke mõru maik.“ Reisimine on aga üks Maarja meelistegevusi, mida tehes ta tunneb, et on natuke teistsugune inimene – spontaansem ja avastamishimulisem. „Panen küll mingi plaani paika, aga see ei tähenda, et ma seda reisi ajal ei muudaks. Mänguruumi on reisides rohkem ja suhtlemist ka,“ kirjeldab Maarja ning lisab, et muuseumides käijat te-

Maarja on juba aastaid jalgpalli mänginud ning on TÜ Fauna naiskonna väravavaht.

mast reisidel naljalt ei ole, tahaks ikka looduses seigelda.

Ootamatu tunnustus presidendilt Veebruaris rõõmustasime kõik oma kolleegide üle, kes vabariigi aastapäeva puhul presidendi tunnustuse pälvisid. Üks neist oli Maarja. Ta ei tea siiani, kes tegi ettepaneku esitada ta presidendi tunnustuse kandidaadiks, ning tunnistab, et kuna oma tööd tehes puutub ta organisatsiooni sees kokku nii paljude inimeste ja üksustega, siis ega ta vist ise seda välja mõtlegi. „Võib-olla oli see kommunikatsioonibüroo, sest veebikonstaablina on mind just nemad kõige enam aidanud ja ka mina olen püüdnud neile abiks olla. Minu töö seisnebki suhtlemises. Ma ei saa oma murelastele öelda lihtsalt, et seadus ütleb nii. Seal peab olema mingi tera juures ning tihtipeale aitabki suhtlus selle tera välja mõelda.“ Maarja tõdeb, et tegelikult on tal

PERSOON

isegi hea meel, et ta ei saa nimetada konkreetset inimest, üksust või organisatsiooni, kellele tunnustuse eest tänu öelda. „See võib vabalt olla politsei kõrval ka lastekaitseliit või mõni kohalik omavalitsus. Kui mõtlen, kui palju on aastate jooksul minuni jõudnud tänusõnu erinevatelt inimestelt ja organisatsioonidelt, siis tuleb küll uhke tunne peale. Ma ei oskagi öelda, kes on mu parim sõber või koostööpartner, sest häid asju on tehtud nii paljudega,“ arutleb Maarja ja tunnistab, et uudis tunnustusest jõudis talle kohale alles siis, kui sõbrad tulid ja kallistasid. „Kui nägin, et nemad on minu üle nii õnnelikud, siis jõudis endale ka rõõmutunne kohale.“ Teeneteristi saamisele ja presidendi käe surumisele mõtleb Maarja praegu tagasi aga naerdes. Nimelt oli Maarja viimane, kes lavale kutsuti, kuid kuna ta seda ise ei teadnud, siis võpatas iga kord, kui keegi pälvis Maarjamaa Risti teenetemärgi; kõrval istunud kolleeg ja teisel pool olnud õde hakkasid selle peale iga kord itsitama. Või kuidas ta

kreemitas käed enne korralikult ära, kuid ärevus mõtetest, et ei koperdaks laval ja pintsakunööbid ikka kõik kinni saaks, oli nii suur, et võttis peopesad higistama. „Mõtlesin, kuidas ma lähen selliste kätega presidendi juurde,“ naerab Maarja nüüd.

Aeg kokkuvõteteks Neljateistkümne tööaasta täitumine on Maarja pannud mõtlema, et ehk oleks aeg hakata oma senisest tööst kokkuvõtteid tegema. „Olen mõelnud, et võiksin tulevikus kas õpetaja või koolitaja olla. Mulle meeldivad uued ja põnevad teemad, näiteks radikaliseerumine, milles tahaks end ise kõigepealt harida ja siis teisi aidata. Või võtta noorsooteema taas käsile ja sellega süvitsi tegelda. Sellest on nüüd mõni aeg möödas ja mõnus oleks uuesti meelde tuletada. Tunnen, et tahaks jälle mingit õppeperioodi,“ arutleb Maarja ja tunnistab seejuures, et miski, mis politseiga üldse seotud ei oleks, ilmselt plaanidesse ei kuulu. „Kui ma

saaksin sellise töökoha, kus tegelen noortega ja viibin värskes õhus, matkaks ja spordiks, siis ma läheks, aga praegu peaksin Eesti tingimustes sellise koha ise looma.“ Lühemas perspektiivis loodab ta, et saab teha senisest rohkem tööd kodust või kodu lähedal. See hoiaks kokku nii aega kui ka raha ja tema töötegemise asukoht ei ole tänapäeva kübervõimalusi arvestades oluline. Lõpetuseks küsin Maarjalt, kas ta tunneb, et muudab maailma paremaks. Kui kogu senine vestlus on olnud peagu katkematu jutuvada, siis see küsimus paneb Maarja hetkeks mõtlema, kuid ainult hetkeks. „Ma arvan, et ikkagi muudan. Tean, et saaksin oma tööd veel paremini teha ja mul on selle kohta mõni mõte, aga teen seda praegu nii hästi, kui suudan. Arvan, et paar aastat olen veel aktiivne veebikonstaabel, kuid siis tuleks valida uus suund.“ Maria Gonjak kommunikatsioonibüroo

FOTOD: GABRIELA LIIVAMÄGI

KAPLANAAT

Valdo Lu Inimene peab tundma, et ta on tähtis

PPA peakaplan Valdo Lust räägib kuulamise defitsiidist ja endale andestamise tähtsusest ning soovitab juhtidel oma meeskonnalt rohkem ausat tagasisidet küsida. Kuidas sa mõtestad hingehoiu või vaimse tugevuse tähtsust politseitöös?

Politseiniku tööks ettevalmistamisel on suur osa sellel, kuidas füüsilises kontaktis ellu jääda, mitte vigastada saada ja säilitada töövõime. Samuti tuleb hoolitseda selle eest, et meie kolleegid vaimselt viga ei saaks. Kuigi sellest räägitakse loengutes ja õppetöös vähem, on just seda ohtu palju rohkem. Pigem saavadki inimesed rohkem kannatada vaimselt kui füüsiliselt. Kui töö tundub talumatu või on inimene n-ö katki minemas, siis ei ole selle põhjuseks üldjuhul mingi füüsiline oht või rünne. Ma ei ütle, et turvataktika osa peaks ettevalmistuses vähendama, kuid selle kõrval tuleb inimesi õpetada ennast ka vaimselt hoidma, sest need kaks on lahutamatult seotud. Vaimselt kurnatud inimene ei suuda nii hästi oma füüsilisele turvalisusele keskenduda, ta teeb rohkem vigu, käitub teistmoodi ning on lõppkokkuvõttes suuremaks ohuks iseendale, paarimehele ja kõigile teistele. Meil on PPAs viis tuhat inimest ja kaplaneid on neli. Kas jõuetuse tunnet ei teki neljakesi seda hingehoiu vastutust kanda?

Matemaatiliselt lähenedes võib tõesti olukord kuidagi lootusetu tunduda, aga ega kaplan ole ainuke, kellel on võimalik hädas kolleegi aidata. Jah, meie veame seda hingehoiu teemat

mõnes mõttes eest, aga tegelikult on tuge võimalik saada või pakkuda kõigil. Samuti on kõigil PPA inimestel võimalik saada psühholoogilist abi meie partneritelt väljastpoolt PPAd ja seda saab kaplanite või töötervishoiu inimese kaudu korraldada. Seejuures katab kolme visiidi tasu PPA. Kaplan saab aidata sellega, et viib täieliku usalduse katte all inimese kokku psühholoogiga, ilma et asutusse tuleks tagasi nimeline arve või sattuks selle inimese mure mingisse aruandlusse. Kui küsida, kas neli on vähe või palju, siis minu pärast olgu või ainult üks kaplan. Siin ei ole aega oodata või mõelda, et teeme kõigepealt osakonna, sisustame kabinetid ja vaat siis läheb abistamiseks. Kui panen vormi selga ja lähen patrulli, siis olen väljapanekus nagu iga teine ametnik. Kui õnnestub tööpäeva jooksul ka mõni sügavam vestlus kellegagi pidada, siis seda parem. Ja kui ei õnnestu, siis olen vähemalt aidanud tagada turvalisust, olnud inimestega koos, minu olemasolust teatakse ning võibolla kunagi tulevikus tullakse selle tõsisema jutuga. Kas patrullitöös on kuidagi teistmoodi selle pärast, et oled vaimulik? Teeb see midagi lihtsamaks või hoopis keerulisemaks?

Väljast vaadates ilmselt küll mingit erisust ei ole ja sündmuskohal ei teata, et

olen natuke teistmoodi maailmavaatega politseinik. Vaimulikuks olemine on minuga alati kaasas, aga ma ei pea seda iga kord välja näitama. Sama kehtib ka kolleegidega suhtlemisel. Kaplaniga nõu pidamine ei tähenda, et peab asju arutama religiooni või jumalasõna aluseks võttes. Võibolla tõesti, et mõne olukorra lahendan ka patrullis teistmoodi kui ilmalikuma maailmavaatega inimesed, aga vähemalt Lõunas on enamik ametnikke n-ö sõnausku. Olen näinud tegutsemas olukorra sõnaga lahendamise täielikke meistreid, kes teevad 15minutilise jutuga rohkem kui teised jõu ja sunniga. Aga eks on neidki olukordi, kus just füüsilise jõu kasutamine on parim võimalik lahendus. Mis on kõige suuremad müüdid või kuulujutud, mida kaplanitega seoses kuulnud oled?

Alguses suhtuti kaplanitesse väga suure umbusuga. Kardeti, et kaplan on juhtkonna käepikendus, kes peab saavutama poolehoiu ebameeldivatele otsustele. Visati nalja, et aatriumis hakkavad toimuma hommikuteenistused, kust tõuseb viirukisuitsu. Eks nende naljade taust oli seotud hirmuga, et kaplan hakkab kuidagi usukombeid inimestele peale suruma. Aga see sai esimesel nädalal selgeks, et kaplan ei pea kolleegidele jutlust, vaid läheb patrulli. Kõige tõsisem hirm on inimestel

KAPLANAAT

see, et kaplaniga räägitu kuidagi levib või seda saab kasutada inimese vastu. Minu sõnum on selge: kui on kokku lepitud, et see jääb omavaheliseks usalduslikuks vestluseks või et see teema või jutuajamine on pihisaladusega kaetud, siis jääb kõik räägitu kaplani ja inimese vahele. See ei ole ainult eetilisuse küsimus, vaid on koguni seadusega paika pandud. Kas pihisaladuse kaitse kehtib ka siis, kui inimene räägib näiteks seaduserikkumisest või probleemist, mis ilmselgelt tema tööd mõjutab?

Pihisaladus on absoluutne ja ei eelda, et rääkija on kuidagi religiooniga seotud või ise usklik või et jutuajamine peaks toimuma mingil kindlal moel. Kui keegi räägib kaplanile halbadest kavatsustest, tehtud veast või kellegi teise eksimusest, siis on minu ülesanne leida koos lahendus ning veenda inimest, et ta ise selle mure näiteks oma juhile räägiks. Saladuse hoidmine on minu jaoks kaplani töö juures ilmselt kõige tähtsam, sest vastasel korral kaotame kaplanitena kogu usaldusväärsuse. Palun sul siiski veidi avada, mis muredega meie kolleegid vastastikku seisavad. Kas need on kuidagi organisatsiooniga seotud või on mured pigem eraelulised?

Ei ole nii, et politseinikel on kuidagi ainult politseispetsiifilised mured, mis teistele korda ei lähe. Me oleme kõik inimesed ja miski inimlik ei ole meile võõras, üllatav või lubamatu. Praegu tundub, et inimestel on vaja rohkem üldist toetust ja ärakuulamist. Meil on hästi palju väsinud inimesi. See võib olla seotud kevadega, sest suvepuhkustele eelnev aeg ongi üldjuhul inimestele keerulisem. Organisatsiooniga seotud muredest on kõige tavalisem hirm selle pärast, kas inimese töökoht on sellisel kujul alles ka tulevikus. Ei kardeta niivõrd ameti kadumist, vaid seda, kas jäävad alles need inimesed, see meeskond ja need põhimõtted, millele tuginedes praegu tööd tehakse. Kas kaplanid peavad arvet ka, kui palju inimesi teie poole pöördub?

Selle üle oleks raske arvet pidada. Minu töö on pigem nii, et lähen ise inimeste juurde ega tööta vastuvõtuaegade põhimõttel. Kui ma lähen jaoskonda, siis proovin käia võimalikult

Patrullis proovib kaplan Lust käia kord nädalas.

paljudes kabinettides ja inimestega juttu teha. Mõnel pool jääbki see ainult piibujutuks, mõnikord ajame niisama loba ja selle kaudu on lootust jõuda ka hingehoiu jutuni. Samamoodi on võimatu kokku lugeda, mitu tundi konvois või patrullis oldud ajast kulus n-ö kaplani tööks ja kui palju olin tavaline politseinik. Kui küsida, kui paljusid inimesi me oleme aidanud, siis ma usun, et enamik meie töö mõjust ei paista välja ning võib juhtuda, et inimene ise seda ei teadvustagi. Aga see ei olegi eesmärk omaette. Mis on kaplani töös kõige raskem ja kas see erineb politseitööde raskustest?

Eks igaühel on oma raskused, aga ma arvan, et nii kaplanil, uurijal kui ka piirivalvuril või patrullikal on tähtis kodu ja tööelu tasakaal. Kuidas jätta koju viimata mured, mida kuuled või näed? Kuidas lõõgastuda või pingeid leevendada ning ennast töömuredest välja lülitada? See ongi enda hoidmine. Kuidas neid pingeid leevendada?

Tunnistan, et mina pole seda lõõgastumise trikki või valemit täielikult leidnud, aga tähtis on, et tean, et lõõgastuma peab. Universaalset muredest vabastamise nuppu polegi olemas.

Mind aitab füüsiline liikumine ja perega koos olemine. Samas on see pigem selline igapäevapingemaandus. Tõsist probleemide pundart lihtsalt sportides või muusikat kuulates ei lahenda. Siis tuleb ikkagi võtta see konkreetne teema ette, ajada n-ö pulkadeks ja püüda aru saada, mis pingeid tekitab ning mis on võimalik lahendus. Kuidas ära tunda see hetk, et nüüd enam üksinda mõelda pole mõistlik ja tuleks kellegagi rääkida?

Parimal juhul tunneb inimene ise ära, et muutunud on tema käitumine või olukord või hakkavad inimesed tema ümber kuidagi teisiti käituma. Kaplanid saavad tihtipeale võimalikust murest teada teiste inimeste kaudu. Kolleegid märkavad, et inimene on teistsugune. See ei tähenda üldse, et peaks olema alati enesessetõmbunud või vaikne, võibolla on see inimene just ebatavaliselt minnalaskmismeeleolus või ülevoolav. Kui inimene saab ise aru, et tal on mure, siis on suur osa teest juba käidud. Kui ei saa, siis tuleb see osa teest koos käia. Igal probleemil või pingel on põhjus ning alati ei ole tõeline põhjus kaugeltki selge. Pinge tegelik ajend või motiiv võib olla peidus väga sügaval. Mina ei kiirusta kellelegi nõu andma ega soovita seda

KAPLANAAT

lisaülesandeid. Juhi ja alluva suhetes sellist vabadust ei ole, aga see ei tähenda, et juht ei peaks püüdma usaldusõhkkonda luua. Mida sa soovitad meie juhtidele?

Foto Valdo Lusti laual meenutab PPA aastapäeva pidu.

Minu töö on pigem niipidi, et lähen ise inimeste juurde ega tööta vastuvõtuaegade põhimõttel. ka teistele. Abistaja esimene roll on kuulata ja püüda aru saada. Öeldakse, et Eesti inimesed ei taha väga rääkida. Aga äkki on probleem hoopis valmisolekus kuulata? Kas kuulamine on defitsiit?

Ilma hinnanguteta kuulamine on see, mida kaplan saab pakkuda, ja sellest on vist tõesti puudus. Hästi tihti tahavad abi pakkujad ise oma kogemust või mõtteid edasi anda, aga rääkija võib tunda selles rünnakut või tõrget ning ta ei tahagi enam ennast avada. Minu kogemus on, et kõik inimesed varem või hiljem avanevad, aga see nõuab aega. Inimene peab tundma, et ta on tähtis. Pigem tahavad inimesed rääkida, kuid enne asja tuumani jõudmist tehakse muud juttu, üritatakse leida kontakt või õige avang. Paraku võib see tee olla kuulaja jaoks liiga pikk, ta kaotab kannatuse või polegi aega ning siis pettub juba omakorda see, kes püüdis ennast avada. Võibolla ongi praegu niisugune üleminekuaeg, kus meil on juba palju noorema generatsiooni inimesi, kes on avatumad ja siiramad. Pigem tekibki küsimus, kas meil jagub neid, kes on valmis niisama avatult ja siiralt kuulama. See ei ole kuidagi PPA spetsiifiline muutus, vaid toimub ilmselt igal pool.

Valdo Lust Kas kõiki inimesi saab aidata ja kas kõik saavad aidata? Või on ka neid juhtumeid, kus polegi kellelgi midagi teha?

Kui me koondame tähelepanu mõnele traagilisele üksikjuhtumile, siis võib tunduda, et mõnikord ei ole tõesti midagi teha. Samas ma usun, et abistamise mõju ei ole alati mustvalgel näha ja mitte kunagi ei tea, kui palju traagilisi juhtumeid oleme ära hoidnud. Kõiki inimesi pole kahjuks siiski võimalik päästa. Väga paljude inimeste jaoks on hingehäda korral esimene valik varjamine. Muret varjatakse alguses iseenda ning siis ka kõigi teiste eest. Nii võib juhtuda, et inimene teeb tagasipööramatu otsuse enne, kui keegi mure suurusest arugi saab. On ka selliseid juhtumeid, kus inimene ei tahagi leida lahendust. Näiteks jäävad inimestevahelised konfliktid mõnikord lahendamata, sest tüli saab ühel hetkel mõlema osalise jaoks justkui elu osaks. Kui palju on päriselt kuulamist juhi ning alluva suhetes?

Kaplanil on selles mõttes lihtsam, et meie roll on täiesti neutraalne – inimestega suheldes ei ole ametikohal ega kuppudel mingit rolli; me ei määra tulemustasusid, ei anna puhkust ega

Juhid peavad ise ennast hoidma, mitte ennast lõhki töötama ja muretsema. Kui juht hoiab ennast ise, siis suudab ta ka aidata. Kui asjad on üle pea, siis võib küll ülesanded ära täita ja tabelid õigeks ajaks ära saata, aga muuks enam aega ega jõudu ei jää. Teine asi, mida julgen soovitada, on rohkem hinnanguteta kuulamist. Meil kipub olema kohe alguses kõik natuke selge, kuidas asjad on ja olema peaksid. Aga nagu eespool juba vihjasin, tasub inimesi pikemalt kuulata. Kolmandana toon esile julguse küsida tagasisidet. Päris siiralt. Võtta meeskond näiteks paar kuud pärast mingit otsust kokku, küsida inimeste arvamust ning ka seda, kuidas minul juhina läks selle asja selgitamine. See on suur julgus ennast peegli ette panna, aga kasulik. Kuidas sinu meelest PPA-l organisatsioonina läheb?

Üldiselt olen ma PPA suhtes täiesti lootusetu optimist ja ütlen, et meil liiguvad asjad selles suunas, et inimest väärtustatakse. Paljud ilmselt vaidlevad sellele vastu, eriti need, kes on mõne otsuse tõttu isiklikult pihta saanud. Kui aga vaadata ringi, siis pingutame ju kogu aeg inimeste nimel ja usume inimestesse. Ükski osakond ega üksus pole juhi omand. Tööd teeb ikkagi inimestest koosnev meeskond ning inimesi huvitab, mis toimub ja mida väärtustatakse, mis on õige ning mida peetakse valeks. See annab turvatunde ja kindluse ning siis usutakse ka oma töösse. Need organisatsiooni üldised normid on vaja teha kõigile selgeks, muidu asjad ei toimi. Võtame paralleeli liiklusest, kus ei saaks olla nii, et ainult politsei teab reegleid ja eesmärki ning kõik ülejäänud liiklejad on olukorras, kus nad peavad aimama, mis reeglid kehtivad ja kuidas õnnetust saab ära hoida. Organisatsioonides on täpselt samamoodi. Sujuvaks liikumiseks peavad kõik põhimõtetele pihta saama. Tuuli Härson kommunikatsioonibüroo

VÄLISPILK

Tööstre FOTOD: TŠEHHI POLITSEI

Tšehhi politsei kogemus

Politseinike, päästjate, sõjaväelaste, vanglateenistujate ja teiste riigiametnike tööpõld erineb suuresti sellest, mida näeb tavainimene. Radar uuris Tšehhi kriisinõustamiseksperdilt, mida teeb Tšehhi politsei, et nende töötajad oskaksid endaga toime tulla kriisides, konfliktides ja pingelistes olukordades. 34

šehhi politsei kriisinõustamiseksperdi Aneta Langrova sõnul on politseiorganisatsioon praeguseks astunud hulga samme selleks, et ametnikke pärast kriitilisi olukordi nõustada ja toetada. „Me ei pööra tähelepanu ainult sellele, mis toimub pärast konflikti või murdepunkti, vaid anname inimesele võimaluse ennetada n-ö katkiminemist. Laseme tal rääkida

VÄLISPILK

psühholoog: „Anonüümselt on lihtsam rääkida oma mõtetest ausalt ning ei pea kartma, et teine inimene alavääristab või kritiseerib rääkijat. Spetsialist oskab küsida õigeid küsimusi. Väga paljudel juhtudel ongi inimesel vaja lihtsalt kellegagi rääkida.“ Möödunud aastal tuli abitelefonile ligi 1500 kõnet, millest tuhandel korral tuli lahendada pere- või tööprobleemidega seotud kriise. „Lõplikke lahendusi ei ole telefoni teel võimalik pakkuda,“ sõnab ekspert ja lisab, et paljud helistajad teavad ise, mis nende probleemi lahendus olla võiks: „Küll tahavad nad aga probleemist kellegagi rääkida ning võimalikud lahendused läbi arutada.“

Tugisüsteem aitab tööstressiga toime tulla

ning otsime koos temaga lahendusi,“ räägib Langrova. 2002. aastal, pärast seda, kui Tšehhi politseinike hulgas kasvas enesetappude arv, avati anonüümne abitelefon, et pakkuda inimestele psühholoogilist tuge ning võimalust rääkida nii, et keegi ei kritiseeri. „Politsei abitelefon töötab ööpäeva ringi ja inimesed võivad helistada kasvõi keset ööd, et küsida nõu või lihtsalt oma murest rääkida,“ sõnab ta. Kui küsida, miks peaks keegi tahtma anonüümsele inimesele teisel pool telefoni probleeme kurta, tõdeb

Kolm aastat on Tšehhi politseis arendatud toetusrühma süsteemi (ingl peer group system). Toetusrühma idee on aidata tööstressiga toime tulla ning sinna kuuluvad politseiametnikud, kes tahavad kolleege keerulistes olukordades aidata ja toetada. „Paljudes üksustes on selle rolli võtnud samad ametnikud, kes tegelevad kriisireguleerimisega iga päev. Need inimesed teavad, mis tunne on olla kriisisituatsioonis ning kuidas sellega hakkama saada,“ ütleb ekspert. Tema meelest on väga oluline, et tugiisikul oleks suurepärane suhtlemisoskus, aega ja soovi kedagi päriselt aidata. Tugiisikuks saab õppida kolmepäevasel koolitusel, kus õpetatakse inimestega rääkima ning õigeid küsimusi esitama. „Vale lähenemise või liiga pealetükkiva küsimuse korral võib inimene minna lukku ja rääkimise asemel tõmbuda hoopiski eemale. Küsimusele „Kas sul on kõik hästi?“ on väga lihtne jaatavalt vastata ning minna muu teemaga edasi. Mõni teine küsimus võib aga panna inimese rääkima ja probleemi olemust avama,“ räägib Langrova. Debriifing on levinud ka Tšehhi politseis. Pärast igat suuremat juhtumit teevad juhid kokkuvõtteid ning annavad tagasidet. Debriifing võimaldab arutada, mida tehti õigesti ja mida valesti ning mida järgmistel kordadel teisiti teha. „Inimeste mõtete ja emotsioonide küsimine ning ausat tagasisidet soodustava õhkkonna loo-

Aneta Langrova

mine on vajalik. Tagasiside andmine peab olema vastastikune ja võimaldama mõlemapoolset arengut,“ ütleb Langrova, kelle sõnul võib sääraseid kokkuvõtteid teha nii rühmiti kui ka individuaalselt. Tähtis on, et ametnik tunneks ennast mugavalt ning teaks, et tema sõnu võetakse kuulda.

Müüt kangelaslikust vormikandjast Keerulisemad on need olukorrad, kus ametnik ise osaleb mõnes vahejuhtumis, näiteks on operatiivsõidukiga juhtunud liiklusõnnetus või on kurjategija ähvardanud relvaga. Kriisinõustaja väitel võib ametnik säärastel juhtudel ennast distantseerida. „Ma olen politseinik, ma saan hakkama“ – seda kuulevad psühholoogid iga päev. „Psühholoogid töötavad meil 24/7 ja sõidavad vajaduse korral sündmuskohale, et suhelda mitte ainult kannatanute, vaid ka politseinikega. Kontakti peab saama kohe alguses, hiljem võib see olla juba palju keerulisem,“ sõnab ekspert. Langrova arvates on ka Tšehhi ühiskonnas levinud arusaam, et politseinik on suur ja tugev, kes ei tohi näidata oma emotsioone ning peab saama kõigega ise hakkama. „Kangelaslik vormikandja, kes kunagi midagi ei tunne, võib sobida mõnda märulifilmi, kuid päriselu on teine. Usun, et kõik kriisipsühholoogid tahaksid seda müüti murda. Avatud ja emotsionaalne ametnik ei ole midagi sellist, mida peaks kartma. Kahjuks on paljud meie

VÄLISPILK

politseijuhid vastupidisel seisukohal. Nende arvates muudame me oma tööga kangelased tavalisteks inimesteks, kuid tänavatele on vaja kangelasi,“ tunnistab Langrova. Eksperdi väitel tekib konflikt sellest, et ei saada aru, millal võib ametnik avatuks muutuda. „Ilmselgelt peab politseinik kriisi ajal olema resoluutne ja otsusekindel ning teadma, mida ja miks ta teeb. Pärast võib ta aga olla tavaline inimene, tunda kurbust, hirmu, rõõmu ning naerda või nutta. Need on normaalsed reaktsioonid, mida ei peaks tagasi hoidma,“ räägib ta.

Juht peab märkama meeskonnas toimuvat Töö ja eraelu tasakaalus hoidmise küsimused on päevakorral ka Tšehhi politseis. Langrova sõnul on see lausa kauge unistus: „Ikka on nii, et ülemus annab rohkem ülesandeid, kui töötaja jaksab tööajal teha, ning kogunema kipuvad ületunnid. Sama ajal soovib inimene olla kodus lähedastega, tegelda hobidega või leida aega lihtsalt iseenda jaoks.“ Tema arvates on olemas kahte sorti inimesi: režiimi armastajad ning vastutuse võtjad. Esimesed on need, kes lähevad täpselt tööpäeva lõpus koju; teised on valmis töötama öötundideni.

Tšehhi ühiskonnas on levinud arusaam, et politseinik on suur ja tugev, kes ei tohi näidata oma emotsioone ning peab saama kõigega ise hakkama. „Ülemuse jaoks võib ju ületunnitöö ja meeletu pingutamine tunduda suure saavutusena organisatsiooni heaks, kuid tegelikult võib palju rohkem anda see inimene, kes peab kinni tööajast,“ selgitab Langrova. Juht peab märkama meeskonnas toimuvat ning vajaduse korral töökoormust ja ressurssi plaanima. „Kahjuks on seda keeruline saavutada seni, kuni ametnike töötulemust arvestatakse lahendatud kuritegude või ärahoitud õnnetuste järgi. Nii tekibki

olukord, kus vaikimisi ületunde ja liigset pingutamist aktseptitakse või isegi soositakse,“ toob ta näiteks. Töö kaasavõtmine on paljude jaoks muutunud normaalseks. „Tegelikult pole võimalik töö- ja pereelu üksteisest täiesti lahus hoida, kuna mõlemad on seotud ühe inimese ja tema emotsioonidega. Küll peab pöörama tähelepanu töö- ja pereelu tasakaalule. Koju jõudnud, ei tohi end kabinetti lukustada, et tööülesandeid täita, vaid tuleb leida

VÄLISPILK

Ära jää üksi! Tšehhi politsei vaimse tervise hoolitsemise süsteem põhineb kolmel sambal ja nende moto on „Ära jää üksi!“. Psühholoogid: • 55 psühholoogi 41 000 politsei ametniku kohta; • töötavad 24/7; • lähtuvad põhimõttest, et probleeme tuleb märgata enne, kui on hilja; • tegelevad aastas ligi 1000 väljakutse ning 2500 inimesega.

aega teiste jaoks. Ja mis kõige tähtsam – aega tuleb leida ka iseenda jaoks,“ sõnab Langrova.

Liigne muretsemine kurnab Ühe stressiallikana nimetab Langrova liigset muretsemist. „Kui pühapäeva varahommikul on esimene mõte sellest, mida peab esmaspäeval tööl ära tegema, siis mõjub see pikemas perspektiivis tervisele kahjulikult. Sissekodeeritud muretsemisega kaotatakse väärtuslikku puhkeaega, kuna aju jääbki ketrama töömõtteid, selle asemel et puhata,“ ütleb ta. „Ülemõtlemisele järgneb pidev vastutuse võtmine, eesmärk ennast tõestada ning soov teenida rohkem palka. Kõik see viib ühel hetkel selleni, et inimene väsib ära.“ „Väsimus või läbipõlemine ei pruugi kolleegidele silma paista. Ka inimene ise ei pruugi aru saada, et midagi on valesti. Muudatused inimese käitumises võivad toimuda aastate jooksul ja nii aeglaselt, et seda ei panda tähelegi. Ühel hetkel on aga inimene, kes muidu oli kollektiivi särasilm või naljaviskaja, hoopiski keegi teine. Sõbralikust kolleegist on saanud näiteks sarkastiline või pidevalt rahulolematu inimene. Väsinud inimene näeb igal pool probleeme, kuid vastutuse võtmise asemel räägib ta pigem sellest, et tema arvamus ei loe või et teda ei huvita. Tähelepanu tasub pöörata nendelegi kolleegidele, kes varem olid juba enne tööpäeva algust kohal, kuid mingist ajast on ha-

kanud jääma tööle hiljaks või on tihti haiged,“ räägib Langrova kurnatuse mõjudest inimese tervisele. Samas tuleb arvestada, et on inimesi, kelle käitumine ei muutu ka siis, kui kriis kuklasse hingab. „Säärases olukorras on väga keeruline midagi teha, sest pole ühtegi märki, mis viitaks sellele, et midagi on valesti,“ selgitab ekspert. Kriisinõustaja väitel pettuvad oma töös ja muutuvad rahulolematuks suurte ootustega inimesed. „Nad tulid tööle ning tahtsid muuta maailma paremaks ja turvalisemaks, päästa inimesi või midagi päriselt ära teha. Kui aga sellist võimalust ei anta või neile tundub, et nende tööpanus on mõttetu, hakkavad nad rohkem pingutama. Tahe saavutada suuri eesmärke ning vajadus ennast tõestada koosmõjus võivad viia pettumuseni,“ ütleb ekspert, kelle arvates on pärast töös pettumist raske hakata töötegemisest uuesti rõõmu tundma. „Rääkides läbipõlemisest ja tööstressist, ei tohi unustada lähedasi. Kuigi võib tunduda, et keeruline on ainult sellel ühel inimesel, puudutavad probleemid tegelikult tervet perekonda.“ Eksperdi sõnul on nende poole pöördunud ka politseinike pereliikmeid. „See on päris hirmutav, kui muidu laste ja koeraga väljas käinud mees järsku tuima näoga üksinda telerit vaatab. Olen rääkinud mitme lapsega, kes kartsid minna oma ema või isa juurde, sest ta oli teistsugune kui varem. Lapsevanem ei pruugi olla kuri või pahane, kuid juba muutus tavapärases suhtlemises

Anonüümne abiliin: • töötab 24/7; • ei näe telefoninumbrit, ei tea pöörduja positsiooni ega nime; • telefon, Skype, e-kiri; • psühholoogiline tugi ja võimalus tühjaks rääkida; • mõeldud politseiametnikele ja nende lähedastele; • 1000–1500 pöördumist aastas. Tugirühm: • väljaõppinud kolleegid aitavad kolleege; • tugirühma liikmed kuulavad ja loovad õhkkonna rääkimiseks; • eelduseks on hea suhtlemisoskus, aeg ning soov aidata.

Põhilised probleemid, mis töötajaile peavalu teevad: • • • • •

pere- ja lähisuhted; isiklikud mured (alkohol, raha, tervis); töömured; juhtimine; õppimine.

või käitumises võib tekitada arusaamatust. Kui varem ta mängis ja luges lastele muinasjutte, siis mingil ajal jäi see lihtsalt katki. Lapsed ei oska seda mõista, süüdistavad ennast ning säärane olukord on tervele perele ohtlik.“ Kriisipsühholoogi hinnangul on kõige olulisem jälgida, et töömõtted ei juhiks liigselt teie elu. „Kuigi kolleegidega jagatakse samu väärtusi ja maailmapilti ning võib tunduda, et nendega on lihtsam koos olla, ei tohiks kõrvale jätta oma lähedasi, perekonda ja sõpru,“ võtab Aneta Langrova meie vestluse kokku. Olja Kivistik kommunikatsioonibüroo

TERVIS

Ülle Võhma: Inimene peab olema kooskõlas FOTOD: RAUL MEE

oma ambitsioonidega

Aprilli teisel nädalal avalikustati Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) erakorralise meditsiini osakondade arstide seas tehtud uuring, millest selgus, et pooled arstid on läbipõlemise piiril.

esti suurim psühhiaatrilist abi pakkuv psühhiaatriakliinik asub pealinnas Paldiski maantee äärses pargis. Kliinik on rahva seas tuntud ka Merimetsa asumi saksakeelse nime Seewaldi järgi. Raviasutuse üheksa osakonda paiknevad ajaloolises enam kui saja aasta vanuses suvemõisas, mille rajas arst Samuel Reinhold Winkler 19. sajandil. Paar aastat enne 20. sajandi tulekut kingiti mõis ja kinnistu Eestimaa Vaimuhaigete Hooldamise Seltsile ning nüüd kuuluvad muinsuskaitse all olevad heimatstiilis ravi- ja abihooned PERHile. Kinnistu tagumises otsas pargi kaudu kulgeva kitsa tee lõpus asub psühhiaatriakliiniku II osakond. Saan psühhiaatriakliiniku mitte psühhootiliste kriiside osakonna juhataja Ülle Võhmaga kokku, et võrrelda politseinike ja arstide tööst tingitud stressi ning läbipõlemisohtu. Ameteid kõrvutades nõustub enamik, et kahe elukutse sisu on erinev. Ent on ka sarnasusi ja peale inimeste aitamise leidub ühiseid jooni veelgi. On ju nii korrakaitsjate kui ka arstide töö tavapärasest stressirohkem ning pingelisem. Rääkides eestlastest ja sellest, kas me oleme pidevalt stressis, ütleb üle 20 aasta psühhiaatriakliinikus töötanud arst, et tema seda ei usu ega näe: „Igapäevatöös puutun kokku kriitilisemas olukorras inimestega, kes vajavad haig-

laravi. Üldine pilt eestimaalaste stressis olemisest ja mitteolemisest on kindlasti mitmetahulisem.“ Võhma puutub töös kokku just nendega, kes on kõige rohkem häiritud. Tema patsiendid jõuavad sinna pärast enesetapukatset, depressiooni või ärevushäirete tõttu. Võhma on varem öelnud, et kolm neljandikku eestlastest kogeb elu jooksul depressiivset seisundit. Selle alla kuulub nii kerge depressioon, kus inimese seisund on vähem häiritud ja ta suudab igapäevaelu jätkata, kui ka raske depressioon. Raskeid hetki kogevad kõik ning on vaja eristada, millal oleme lihtsalt tusased ja emotsionaalsed ning millal on tegu psüühikahäirega. Doktor ei arva, et kõik eestlased on pidevalt stressis, kuid on olemas pidevalt stressi ja läbipõlemist põhjustavaid ameteid: „Näiteks on uuritud meditsiinitöötajaid, õpetajaid ning politseinikke. Ka politseinikud on pidevalt kroonilist stressi põhjustavates tingimustes, aga seda, et inimeste arv, kes kannataks stressi all, on suurem, pole võimalik tõendada, sest mul puuduvad vastavate uuringute andmed.“ Kogenud meditsiinitöötaja tunnistab, et läbipõlemist kohtab endiselt, kuid inimeste stressitaluvus on erinev: „Ühele ja samale stressiolukorrale reageerivad inimesed erinevalt. Ma näen

Eestis palju elurõõmsaid noori ja eakaid, kes tunnevad elust rõõmu.“ Kindlalt piiritleda, millal põhjustab stressi era-, millal tööelu, ei ole võimalik. Võhma tunnistab, et stress, mis häiriks oluliselt igapäevast toimetulemist, ei too paljusid inimesi psühholoogi juurde nõu saama. „Meeste puhul põhjustavad stressi pigem tööprobleemid, naistel aga lähisuhteprobleemid,“ räägib arst. Läbipõlemiseni viib ka eestlaste sihikindel pühendumine tööle ja nõudlikkus enese vastu. „Just mehed nõuavad endalt kõigi probleemidega ise toimetulekut, naised on avatumad jagama ja vajaduse korral psühholoogi või psühhiaatri poole pöörduma,“ sõnab ta.

Stressi põhjustab vastutus Kui töö tekitab stressi, siis on psühholoogiline nõustamine igal juhul asjalik, sest muidu jääb inimene oma mulli ning võtab probleemile ühe vaatenurga oma varasemast elukogemusest ja isiksusest lähtuvalt ega näe tervikpilti. Psühholoog on aga pragmaatilisel seisukohal ning aitab teist pilti näha. Oma mõtetega olles võime jääda

TERVIS

Ülle Võhma

alustas 1996. aastal residentuuri psühhiaatria valdkonnas ning on pärast residentuuri tänapäevani töötanud psühhiaatriakliinikus, neist ligi 15 aastat II osakonnas. Peale arstihariduse on ta omandanud psühholoogi elukutse. Ta on Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku mitte psühhootiliste kriiside ehk II osakonna juhataja.

Doktor Võhma sõnul on stressi peamine ja suurim allikas pidev vastutustunne, mis kaasneb tööga.

mure ümber kõndima ümbritsevat märkamata. Stress pole seotud kindlate ametitega, kuid on elukutseid, mis põhjustavad seda rohkem. „Kui ma armastan oma tööd, siis on mul ka motivatsioon oma ülesandeid täita. Kui töökorraldus ja töösuhted häirivad, siis tekitab see stressi ja läbipõlemist,“ arutleb arst. Võib ju tunduda, et raamatukoguhoidja töö on pingevaba, kuid kui pannakse pihta mõni teos või ei tagastata seda õigel ajal, siis võib see olla tema jaoks väga frustreeriv. „Ta näeb, et teised ei hooli sellest, mis talle on väga tähtis,“ toob Võhma esile ühe stressipõhjustaja. Paljudel võib tekkida stress, sest nad tunnevad, et nad ei arene, neile ei pakuta piisavalt tööülesandeid või ei tunnusta liidrid neid küllaldaselt. Igal ametil ja inimesel on miski, mis motiveerib, ning kui need ambitsioonid ja eesmärgid ei täitu, on stress kerge tekkima. „Inimene peab olema kooskõlas oma ambitsioonidega. Määrav on ka see, kuidas töösse ja töökaaslastesse suhtutakse,“ ütleb osakonna juhataja.

Supervisioon aitab mõista ja pinget vähendada Vesteldes peatusime mitu korda supervisioonil – tööprobleemide analüüsimisel ja nendele lahendustele otsimisel. Meditsiiniõdede seas tehtud uuringutes on üks peamisi stressi maandavaid faktoreid just supervisioon. „See on juhtumi arutamine oma kolleegidega ja neile toe pakkumine. Nii tunnevad inimesed, et neid mõistetakse. Supervisiooni käigus olukordade läbirääkimine annab kaitstus- ja turvatunde. See peaks tööstressi kõige rohkem vähendama,“ räägib Võhma. Töös, kus on stressi tavapärasest rohkem, võiks supervisioon toimuda regulaarselt. Supervisioon on kallis, sest see nõuab meie kõige kallimat ressurssi – aega. „Supervisioon peaks olema osa tööst ning struktureeritud ja kindlate piiridega,“ ütleb doktor. Seda ei korralda mitte üksuse juht, vaid koolitatud ja kindlate oskustega superviisor. „Nii saab näiteks töötaja, kes ei mõista, miks juht just nii käitus, arutada otsuste üle pingevabas õhkkonnas ja avaldada oma arvamust,“ lausub Võhma. Ta on kindel, et ühe

TERVIS

meeskonna sees asjade läbirääkimine aitab vältida läbipõlemist. Supervisioonil on positiivne mõju. „Rääkides ei jää läbielatu inimest seestpoolt purema. Juhtunust samm sammu haaval rääkimine aitab mõista, miks sel hetkel nii käituti. Supervisiooni tagasiside aitab tihti jõuda mõistmiseni, miks tol hetkel just sellised otsused tehti, säärasel moel käituti ning mis tunded see endaga kaasa tõi. See aitab pinget maha võtta,“ kirjeldab Võhma. Arstidel on kombeks, et raskemad juhtumid arutatakse läbi: „Räägime juhtunu kollektiiviga, iga töötajaga ja vahetusega läbi. Kasutame superviisorit, kellega saame arutada näiteks mõnd keerukamat haiguslugu või

Meeste puhul põhjustavad stressi pigem tööprobleemid, naistel aga lähisuhteprobleemid. kujunenud olukorda. Kui me rasked sündmused läbi räägime, siis need ei tule inimesega kaasa ja kaotavad aktuaalsuse. Tulevad uued teemad ning juhtunu ei ketra enam peas.“ Lisaks saab mõnest keerukast loost õppida ilma süüd tundmata ning küsida nõu. Stressi peamine ja suurim allikas on pidev vastutustunne, mis kaasneb tööga. Samas võib stressi tekitada see, kui ennast ei tunta ühiskonna täisväärtusliku liikmena. Arstidel on üks väsimuse ja pinge tekitajaid vastutus inimeste elu ning tervise eest. „Missioonitunne ja heast ravitulemusest tingitud lugupidamine enda vastu ning uhkus oma töö üle aitavad inimestel ennast ise väärtustada,“ räägib Võhma. Stressist räägitakse peamiselt negatiivselt, kuid see saab olla ka kasulik. „Me ei saa teha oma tööd efektiivselt, kui me teeme seda täielikult lõdvestununa,“ märgib Võhma. Positiivne stress võimaldab olla terane ja erk valmis ootamatusteks.

Kuidas tunda ära stressi? Sageli kaasneb ülemäärase stressiga une kvaliteedi langus. „Inimene magab kehvemini ning õhtuti enne uinu-

mist kipub tähelepanu hajuma ja peas hakkavad ketrama häirivad mõtted. Päeval on kergem, sest meie tähelepanu on muudel asjadel. Kui häiritus on tugevam, siis on päevalgi raske keskenduda,“ sõnab Võhma. „Inimene võib muutuda tundlikuks. Tahetakse oma asjadega tegelda, aga väikesed lisaülesanded, mida tuleb oma töös täita, tunduvad äärmiselt segavad ja aeganõudvad. Inimene muutub pahuraks ja häirituks ning pole enam mõistev ega empaatiline; venida võib ka otsuste langetamine. Niisugune kurnatus tekitab omakorda pidevat väsimust ning väliselt ollakse ärritunud,“ räägib arst. Stressi saab ära tunda inimestes, kellega pidevalt kokku puutume, kui märkame tema käitumises pikemaajalisi muutusi. „Empaatiavõime on suuremal või väiksemal määral kõigile meile kaasa antud ning see aitab märgata muutusi. Kolleeg küll naeratab, kuid märkame erinevusi tema näolihastes, pilgus, hääletoonis, kõnemaneeris ja sõnakasutuses,“ nimetab Võhma aspekte, millele tähelepanu pöörates võib avastada ka naeratuse taha peitunud stressi. Igasugused mitteverbaalsed muutused võivad osutada stressile: seltsiv inimene on tõmbunud enesesse, jutupaunik on vaikne ning peale tööd alati rääkiv kolleeg lülitab telefoni välja. Kui oleme aru saanud, et meile lähedase inimesega pole kõik korras, siis saab seda tema käest otse küsida. „Mõne puhul piisabki, kui küsida „Kas sul on kõik korras?“ või „Tahad sa millestki rääkida?“, aga kõigi puhul see ei toimi. Iga inimesega ühenduses tuleb leida õiged sõnad,“ ütleb Võhma. Tema meelest ei tahagi stressi all kannatav inimene end alati avada, aga aitab juba see, kui mures inimest märgatakse. „See avab ukse hilisemaks avanemiseks,“ sõnab ta. Juhid vastutavad väga paljude asjade ja valdkondade eest ning meeldib see meile või mitte, ka alluva stressi eest. „Juhtidel pole kerge ühteaegu tagada, et üksuse ülesanded oleksid täidetud ning oleks loodud töötingimused, sealhulgas emotsionaalne õhkkond, mis ei põhjustaks liigselt stressi,“ lausub psühhiaatriakliiniku II osakonna juhataja. Probleemi korral peab töötajal ole-

Arstide stress suureneb Kliiniline psühholoog Marko Neeme korraldas PERHi arstide seas läbipõlemise küsimustiku ning sai teada, et iga teine arst on saanud tunda läbipõlemist. Läbipõlemise sümptomid jagunevad kolmeks: emotsionaalne kurnatus, empaatia vähenemine ja isikliku võimekuse kahanemine. Empaatia vähenedes saab löögi arsti inimlikkus – ei nähta patsienti kui inimest, vaid kui probleemi, haigust, numbrit. Abivajajast saab objekt. Anonüümselt kogutud vastuste järgi proovitakse selgitada välja viisid, kuidas arstide töö ümber korraldada nõnda, et suudetaks oma inimesi paremini aidata. Neeme arvates on parim ravim läbipõlemise vastu tasakaal töö- ja pereelu ning vaba aja vahel. Kiirabi- ja erakorralise meditsiini osakonna (EMO) arstide stressi suurenemise taga on ka patsientide arvu kasv. 2010. aastal käis PERHi EMOs ööpäevas 160 inimest, nüüd aga kuni 260. Regionaalhaigla kiirabikeskuse juhataja Arkadi Popovi sõnul on inimesed töökoormusega tasapisi harjunud, kuid ühel hetkel saab kõigest villand ja kannatus katkeb. „Aga me saame muidugi sellega hakkama. Me töötame niisuguses stressiolukorras iga päev, arstidel on raske. Lihtsalt tahaks, et asjad oleks lahendatud korrektselt," ütleb Popov, kes nõustub, et praegune olukord peab saama lahenduse.

Refereeritud err.ee portaalist

ma julgust abi küsida. „Tuleb muuta stigmasid ja arusaama, et see, kes abi otsib, on nõrk,“ räägib Võhma juhtide rollist. „Peab selgitama ja julgustama, et ratsionaalne on murega tegelda ja sellele lahendust otsida. Ma ei taju enam inimeste kartust psühholoogide ja psühhiaatrite ees ning elutervemalt võtavad abi otsimist pigem noored. See on positiivne.“ Meeleoluhäire on nagu iga teine häire. Keegi ei ütle, et diabeeti põdev inimene on nõrk, kui pöördub arsti poole. On ju Ameerika Ühendriikides üsna tavaline, et igaühel on oma hingearst, kellega muresid arutada. Seiko Kuik kommunikatsioonibüroo

PERE

FOTO: TRIIN ERG

Arukas ajajuhtimine kui elustiil Töö ja pereelu vahel tasakaalu leidmine on paljudele niisamagi paras pähkel pureda. Kuidas saab sellega hakkama aga politseinik Peeter Aan, kel on abikaasa Jannega kasvatada seitse last, üleval pidada perefirma, lõpetada kool ning ehitada oma kodu? Vastus peitub arukas ajajuhtimises.

eeter Aan (41) on politsei eriettevalmistuse instruktor, kes õpetab korrakaitsjaile peaasjalikult seda, kuidas politseitaktikaliste võtetega kurjategijaid üle kavaldada ning piltlikult öeldes poksiraundist võimalikult vähese kahjuga väljuda. See on vastutusrikas töö, sest Peetri õpetussõnadest sõltub, kui hästi politseinikud ohtlikes olukordades end ja teisi kaitsta suudavad. See pole aga kaugelt-

NE FOTO: ANNI ÕN

LEID, EKSPRE

SS MEEDIA

Aanide perekonnas on sport alati olnud au sees.

ki suurim ülesanne Peetri elus. Pärast päevatööd jätkub täiskohaga tegutsemine lapsevanema ametis. Nimelt sirgub Peetri peres seitse last, neist kõige pisem alles imikueas. Perest ei puudu, nagu kord ja kohus, koer ja kass. Mõni aasta tagasi istus Peeter ka koolipinki. Nüüd on pingelised õpingud ületanud oma haripunkti ning kevadel pärast eksami sooritamist ei ole Sisekaitseakadeemia lõputunnistus talle enam unistus, vaid käega katsutav saavutus. Oma panuse Peetri päevakavasse annab kodumaja ehitamine. Sellega tegi ta algust viis aastat tagasi, ja kui viimased siseviimistlus- ja fassaaditööd lõpevad, on seegi projekt küps. „Mida hiljem maja valmis saan, seda hiljem on tarvis remonti teha,“ jagab ta oma kujutlust ehitustööde arvatavast lõpust. Parafraseerides klassikuid: „Ja see ei ole veel kõik.“ Tagati-

puks on spordilembene mees sidunud end perefirmaga, mis korraldab ühtaegu nii rammumehevõistlusi kui ka pakub meelelahutust spordimängudena kasvõi mõne ettevõtte suvepäevadeks.

Hinnalisim valuuta on aeg Olgugi et meedias suurperedest rääkides on luubi all peaasjalikult nende majanduslik toimetulek ehk raha, on Peetri peres hinnalisim valuuta aeg. „Meil keerleb kõik laias laastus selle ümber, kuidas aega mõistlikult kasutada ja kokku hoida,“ räägib ta ning toob ridamisi näiteid, kuidas ööpäevast vähemalt 25 tundi välja pigistada. „Teinekord tuleb tööasjus mõni pikem sõit ette võtta. Pealinna minek tähendab kaks ja pool tundi roolis olemist. Alguses kuulan võib-olla muusikat, siis laiendan silmaringi ja kuulan mõnd vestlussaadet. Kuna mul on eesmärgiks arendada oma inglise keele oskust, ostsin CD-plaadi keeleõppega. Seega kordan teel valju häälega lihtsamaid võõrkeelseid väljendeid, mis automakist ette söödetakse. Nii tunnen, et olen roolis oldud aja võimalikult hästi iseenda jaoks ära kasutanud.“ Raamatuid tahaks Peeter alati rohkem lugeda, kuid siingi tuleb leida nutikaid lahendusi kasuliku ja vajaliku ühendamisel. „Olen hommikuti näiteks varem ärganud, jõusaalis ratast vändanud ning samal ajal juhtrauale toetatud raamatut lugenud. Kui koolis olid kiiremad ajad, käisin kodus infrapunasaunas nii, et sületäis õpikuid oli kaasas. Istusin laval, nautisin sauna ning samal ajal tegin koolitükke. Mis ma seal nii-

PERE

sama ikka käed rüpes passin,“ räägib Peeter oma võrdlemisi tavapäratust saunarutiinist. Teinekord kordus sama saunastsenaarium ka pühapäevahommikutel. „Ärkasin varem ja hiilisin külma sauna lihtsalt lavale õppima. See oli majas ainuke koht, kus sai rahulikult kuuest üheteistkümneni koolitööd teha enne, kui lapsed avastasid, et issi on ärganud.“ Kogu Peetri igapäevane tegevus põhineb aja juhtimisel ja seatud eesmärkide saavutamisel. Täpse plaanita tegutsedes jookseks kogu süsteem ummikusse ning stressist poleks tõenäoliselt pääsu. Distsipliin ja võrdlemisi range päevakava said alguse juba tema noorpõlvest, ajast, mil mees spordiga sinasõbraks sai ning hiljem ka kulturismi harrastades oma tahtejõu, närvid ja mao proovile pani. „Spordis järgneb ettevalmistusperioodile võistlusperiood ning siis puh-

kus. Rütm on kindel ja pidev ning siht kogu aeg silme ees. Samamoodi on mul argielus kindlad eesmärgid ja plaanid, et tulemusteni jõuda. Sellest on saanud mu elustiil. Kui ma mõni nädalavahetus pikemalt tegevuseta jään, on mul hiljem tõsised süümekad,“ räägib kunagine Eesti meister kulturismis ja kümmekonna aasta vältel Eesti rammumeeste esikolmikus triumfeerinud mees.

Aasta suurpere Kui Sisekaitseakadeemia lõpudiplomi saamine seisab veel lõpueksami eduka sooritamise taga,

Peeter on seda meelt, et elus viivad edasi positiivsus ja orienteeritus lahendustele.

FOTO: ERAKOGU

KAPLANAAT

Aasta suurpere tiitel tõi palju meediatähelepanu.

siis on lastekasvatuses Peeter ja tema abikaasa juba suurperede „olümpiamängude“ võidu koju toonud. Nimelt pälvisid nad 2016. aastal Eesti Lasterikaste Perede Liidu poolt aasta suurpere tiitli. „Eestis on palju suuri peresid, kuid üldjuhul on tähelepanu all toimetulekuraskustes pered. Võtame kasvõi saate „Kodutunne“. Väga tänuväärne ja tore ettevõtmine, aga soodustab kuvandit, et suurperedes käib elamine üldjuhul peost suhu kui sedagi. Meie perele on see tunnustus märgiline. See motiveerib nii meie peret kui ka loodetavasti teisigi suurperesid. Seda enam, et aasta suurpere tiitlit ei jagata üksnes laste arvu järgi, vaid hinnatakse perekonna sisulist toimimist ja hakkamasaamist. Muidugi on liigutav, kui meie pereelu seatakse teistele eeskujuks. See on suur tunnustus. Me ise küll ei tunneta, et pere kuidagi hullumoodi suur oleks. Mõni vaatab tänaval järele, kui me kogu selle armaadaga välja läheme. Palju on positiivset tagasisidet. Kaasaelajaid on nii lähedaste seas kui ka täiesti võõraste inimeste hulgas. Näib, et eestlased on järjest vabameelsemaks ja positiivsemaks muutunud. Ükskord tulid noored tänaval vastu ja uurisid, kas me oleme tõesti oma suure kambaga ükssama pere. Jaatava vastuse saanud, ei jõudnud nad oma heameelt varjata ja kiitsid elevusega: „Issand, nii äge!“ Vahel on raske ka, sest mõningad suhtuvad suurperedesse stereotüüpselt,

kaastundlikult või lausa parastavalt. Me ei ole abikaasaga muidugi hinge võtnud ütlemisi, kus visatakse ninale, et ise oleme oma elu nii keeruliseks elanud. Me oleme väga õnnelikud ja oma valikutega igati rahul.“ Ilmeka näitena stereotüüpsest suhtumisest toob Peeter vaatepildi ühest tavaliselt lasteaiapäevast. „Kui mulle kui suurpere isale jookseb lasteaia väravasse vastu äsja liivakastist välja hüpanud laps, kel on põlved porised, siis mõeldakse, et pere ei saa laste kasimise ja kasvatusega hakkama. Kui mõne kahelapselise pere mudilane samamoodi teeb, siis on suhtumine, et lapsed võivadki mängides mustaks saada,“ illustreerib ta olukorda, mis bumerangina teiste inimeste juttude kaudu kord Peetri pereni jõudis. „Muidugi paneb see veidi nördima, sest pingutame laste pärast palju. Tegelikult ei ole suurpere elu midagi kontimurdvat. Tuleb positiivselt mõelda: klaas on ikka pooltäis, mitte pooltühi. Olen kuulnud, kuidas mõni räägib, et üks-kaks last on peres piisav, sest siis saab maksimaalselt nendele pühenduda ja neile kõike võimaldada. Ma ise näen, et lastele ei pea kõike võimaldama või ostma. Neile tuleb õpetada ise tegutsemist ja hakkamasaamist. Mulle meeldib põhimõte, et kui inimene on näljas, ära anna talle kala, anna õng. See on talle edaspidi mitu korda kasulikum. Vanema roll on õpetada, suunata, selgitada plussid ja miinused

ning lasta lapsel harjuda ise otsustama. Sama printsiip kehtib mul ka politseitöös. Taktikalistel treeningutel politseinike õpetamine, suunamine, vigade ja edusammude analüüs on mu igapäevatöö.“

Õhtune aeg on väga hinnaline Peeter tunnistab, et tema argipäevarütm kompab inimvõimete piiri, kuid ta on ise silmanähtavalt rahul sellega, et on seda piiri enda jaoks pidevalt edasi nihutanud. Ainuüksi kuue lapse kõrvalt kooli minek on selle väite ehe tõestus. „Töö- ja pereelu tasakaalus hoidmine sõltub paljuski tööandjast. Näiteks kui politseinike treeningud ja erinevad tööalased kohtumised või nõupidamised on kellaajaliselt paika pandud, siis kirjatöö tegemist saan teinekord vajaduse korral õhtusele ajale lükata. PPA võimaldab sellist paindlikkust. Eks tuleb ikka ette, et neli last on viiruse saanud ja vaja nad näiteks tööajast arsti juurde viia. Võimalus paindlikult oma tööaega kasutada laseb mul abikaasale ja lastele toeks olla mitte ainult õhtuti ja kodus, aga vajaduse korral ka päevasel ajal,“ tõdeb Peeter. Et Peetril on lastekasvatuses palju rohkem kogemust kui teistel lapsevanematel, tullakse aeg-ajalt pärima, kuidas pereelu nii hästi korraldatud on. Laste magamaminek olevat lastega

PERE

geid. Mulle piisab sellest, et kui tööl on koormus väga suur ja sebimist palju, siis raskusi ületades ja tööga ühele poole saades on kolleegid neid ponnistusi heas mõttes märganud ja ära märkinud,“ jagab ta.

FOTO: TRIIN ERG

Südamelähedane politseitöö

FOTO: ARDO KALJUVEE

Peetri tööpõlluks on politseitaktika.

Peeter ja tema abi kaasa Janne presidendi vastuvõtul tänavu veebruaris.

peredes üks põletavamaid probleeme. „Olen naljatledes selgitanud, et kella kaheksa ajal õhtul annan lastele vaikselt märku, et aeg on magama sättida. Nemad lähevad riburada pidi kooliasju pakkima, pesevad hambad ja ronivad teki alla,“ kirjeldab Peeter. „Nalja teed või?!“ võetakse kuuldut kohe tõe pähe. „Muidugi teen nalja. Enamasti panen lapsed voodisse, loeme unejutu ja siis hakkavad kõik ühekaupa käima nagu kellavärk oma soovidega: janu, nälg, pissihäda ja muud magamist takistavad asjaolud. Õhtune aeg on meile abikaasaga väga hinnaline. Siis saame omi asju arutada. Abikaasa

on nüüd ka Tartu Pereliidu juhatuses, mistõttu kaasnevad sellega mõningad kohustused, millega saab laste uneajal tegeleda.“ Päeval püütakse lapsi võimaluse korral vanemate tegevustesse lülitada. Samuti antakse nende lahendada kergemad kodutööd. Vanemad pakuvad lastele erinevaid koostöövorme ja püüavad hoida laste motivatsiooni nii kiirete kui ka pikaajalisemate preemiatega. Nii kaasatakse lapsi ehitusprahti koristama, materjali tooma ajal, kui isa neile narivoodit ehitab. „Kui lapsed koos tegutsema panna, on nad palju hakkajamad kui üksinda. Et plaanipärased tegevused meeles püsiks, on meil kodus seinal graafik. Seal on kirjas, kes, millal ja kuhu minema või mida tegema peab: huvialaringidest koduste töödeni välja. Meil kodus peab näiteks ka arvestama, et üks inimene ei tohi enam kui kaks paari jalanõusid esikusse jätta. Muidu on seal kokku 18 paari kingi-tosse ja üle paku väga ei pääsegi. Suures peres peab olema ka mitu telerit. Majas on näiteks kolm tualettpotti, et suuremaid järjekordi ära hoida. Ise asja keskel olles ei oskagi enam selliseid nüansse näha,“ naerab Peeter suurperega kaasnevate vajaduste üle. Peeter räägib sedagi, et ta ei eelda suurpere tõttu tööpostil mingeid allahindlusi või teistmoodi suhtumist. „Pere suurus on minu ja abikaasa vaba valik ning tööülesannetega tuleb samas ulatuses hakkama saada kõigil, olgu kodus siis kaks või kaksteist last. Sellised erikohtlemised, isegi kui tööandja neid võimaldaks, võivad töötajate vahel tekitada tahtmatuid pin-

Peeter pole aga politseinik olnud poisipõlvest saati. Enne seda, kui ta 1999. aastal sinise mundri selga ajas, oli mees hoopis tuletõrjuja. „Inimeste aitamine on olnud mulle terve elu hingelähedane teema. Samamoodi köidab mind koolitus- ja arendusvaldkond. Näiteks hakkasin päästjana kustutustööde kõrval oma kolleegidele õpetama, kuidas suitsusukeldumisel hingamisaparaati kasutada ja seda laadida. Tol ajal läksid vanakoolimehed piltlikult öeldes põlevasse majja nii, et hoidsid näpuga nina kinni. Ohutusvarustusest siis veel väga lugu ei osatud pidada.“ Ühel hetkel köitis Peetri pilku aga politseinike töö, ning kuna tegutseda sai taas inimeste abistamise rindel, andis Peeter politseikooli paberid sisse. „Ohtlike olukordade lahendamine, taktikaline liikumine, hea füüsis, relvad ja muud erivahendid, eriüksused ning kiirreageerimine – kõik see on väga põnev ja pidevalt arenev valdkond. Kirsina tordil saan oma töö läbi ka inimestele abiks olla,“ on Peeter rahul. Politseitöö on mehele nii südamelähedane, et seni pole ükski teine amet ahvatlenud teda elukutset vahetama. „Olen piisavalt kärsitu ega suuda teha pikalt tööd, mis mulle ei meeldi,“ räägib ligi kaks aastakümmet korrakaitsja ametis olnud mees. Usutavasti on Peetrile väga meelt mööda ka lapsevanema amet, sest muidu poleks seitse sinisilma ühtejutti siia ilma saanud. „No muidugi meeldib,“ naerab Peeter niisuguse järelduse üle. Selles, et tal on õnnestunud leida tasakaal töö- ja pereelu vahel, peab Peeter aga iseenda kõrval kõige enam süüdi olevateks oma asjalikku ja armsat abikaasat ning mõistvaid kolleege. „Selline elustiil nõuab koostööd kõigi osaliste vahel,“ seob Peeter seekordse jutulõnga sõlmed kokku. Kerly Virk kommunikatsioonibüroo

ENESEÜLETUS

Karin Meier: FOTOD: RAUL MEE

Ära viivita kaalulangetusega hetkegi!

„Kaal näitas 109 kilo ja aina suurenes. Muretsesin, milline ma olen viie aasta pärast,“ kõneleb Kesklinna politseijaoskonna välijuhi abi Karin Meier (29). Just see hetk sai tõukeks, et Karin hakkas kaalu vähendama.

raegu on ta 30 kilo kergem ja ei kavatse enam kunagi suureks tagasi muutuda. Karin ütleb, et 109-kilosena oli tal igapidi halb olla: iga väike liigutus võttis võhmale ning polnud võimalik isegi jalg üle põlve istuda, kuna lihtsalt ei mahtunud. Karin meenutab ka töö juures tehtud jooksutesti, kus noor naine tundis, nagu jookseks ta udus. Lihtsalt polnud jõudu, et suurt keha edasi liigutada. Vaatamata noorele eale võttis Karin siis juba vererõhutablette, sest muidu kippus see kõrgustesse. Kaalu kaotada oli Karin aeg-ajalt muidugi proovinud. Ta üritas vähem süüa, kuid see toimis ainult nii kaua, kuni ajad olid stressivabad. Nimelt oli

Karin nn stressisööja, kes kippus just pingelistel aegadel toiduga liialdama. Eriti maitses Karinile pitsa, mida ta võis süüa lausa iga päev. Kuigi politseitöö on üldiselt pingeline kogu aeg, õnnestus Karinil mõnikord isegi kilopaar seljast raputada; paraku tuli kõik peagi tagasi. „Ma mõtlesin veel, et no huvitav, kui suureks ma ikkagi paisun ja et sellele peab ju lõpp tulema,“ meenutab ta.

Kohtumine nõustajaga andis palju Oma tippkaalus olles pani Karin aja kinni MyFitnessi kaalunõustaja Viktor Eksi juurde. Kui kohtumisaeg kät-

te jõudis, oli Karin ennast mõttega, et kaaluga tuleb midagi tõsist ette võtta, juba täiesti harjutanud. Koos vaadati üle Karini toitumisharjumused ning selgus, et tema peamine probleem on see, et tal ei ole regulaarseid toidukordi ja söödavad toidud ei soodustanud eriti kaalulangetust. Samuti sai Karin teada, et tema päevane toidukalorsus võiks esialgu jääda 1600—1700 kcal piiresse ning et elustiili muutuse juurde kuulub ka mõõdukas trennitegemine. Karin alustas kaalu vähendamist sügisel ja plaan oli saleneda umbes 30 kilo võrra. Praegu kaalub 176-sentimeetrine Karin 78 kg ja on selles kaalus püsinud juba kaks aastat. Karin pole unustanud treeninguid, vaid teda leiab ikka mitu korda nädalas trennist. Ja kõige olulisem: ta jälgib endiselt, mida suhu paneb. Tõsi, see on natuke keeruline, sest isu järgi magusat ja rasvast süüa ei saa. „Mõnikord võib, kuid jälgin, et mitte liiga tihti,“ selgitab Karin. Mis on Karini toitumises varasemaga võrreldes teisiti? Pitsale on ta

ENESEÜLETUS

Karini nimekiri

headest asjadest, mis muutusid pärast kaalu vähenemist: • tervis on parem – mul ei ole enam probleeme vererõhuga; • lihtne on liikuda (jalgrattaga sõita, joosta, võimelda, kükitada, kummardada, maast püsti tõusta jne); • söögiraha kulub poole vähem; • õppisin ise süüga tegema; • olen palju enesekindlam; • kõik riided sobivad selga kui valatult; • enam ei ole põlglikke pilke; • kõht ei jää ette; • mul on tohutult palju energiat; • olen endaga rahul ja meeldin endale.

Vanad vormipüksid jäid mitu numbrit suuremaks.

Kui oli juba näha, et kaal langeb, siis ei peatanud mind enam ükski takistus.

täielikult head aega ütelnud. Ta peab kinni viie toidukorra nõudest. Varem ei söönud Karin hommikusööki, kuid nüüd algab päev kindlasti toeka toidukorraga. Karin ei osta enam valmistoitu, vaid õppis ise süüa tegema ning see on tema meelest väga põnev ja avastamist väärt maailm. Kuna Karin sööb korrapäraselt ja täisväärtuslikult, siis on ära jäänud näljasööstud külmkapi juurde. „Kõht ei lähegi enam eriti tühjaks ja ka magusaisu on täiesti ohjeldatav,“ ütleb ta. Veel avastas Karin, et ise süüa teha on palju-palju odavam võrreldes poest valmistoidu ostmisega. Vahe on koguni poole võrra isetegemise kasuks.

Tagantjärele vaadates polnudki raske Nüüd tagantjärele ütleb ta, et tegelikult polnudki kaalu vähendamine raske. „Iga päevaga muutus raskustunne kõhus kergemaks ja tuju rõõmsamaks. Kui oli juba näha, et kaal langeb, siis

ei peatanud mind enam ükski takistus. Oli võrratu näha ja tunda, kuidas minu ettevõetud sammud tulemuslikult toimisid. Halvad harjumused jäid minevikku, kuna entusiasm uuest välimusest ja keha muutustest oli nii suur,“ räägib Karin. Ta ütleb, et otseselt polnud protsessil isegi mitte tagasilööke. „Vahepeal tekkis ainult kerge meeleheide, miks siis mina ei või kõike süüa nagu osa inimesi, kelle kaalus ei muutu koogitüki või pitsa söömisest midagi. Aga kuna kaal ikkagi pidevalt kahanes, siis unustasin negatiivsed mõtted ja ajasin oma rida edasi.“ Karin rõhutab, et kaalulangetuse juures on väga olulised toetajad. Oma suurimaks toetajaks nimetab ta treenerit ja kaalunõustajat Viktor Eksit, kes tutvustas Karinile tervisliku toitumise põhimõtteid ja treeninguid selle toetuseks. „Loomulikult olid ka pere ja sõbrad suureks toeks, kes jagasid minu rõõmu ja uut elu. Arvan, et tuge on kindlasti vaja, siis püsib ka motivatsioon ja tulevad tulemused. Inimesed on muidugi erinevad, aga mina poleks üksi kindlasti toime tulnud,“ leiab Karin.

Ära viivita kaalulangetusega! Kaalu vähendamise kohta üldiselt ütleb Karin, et see on küll asi, mida ei

tohiks edasi lükata juba tervise pärast. Paratamatult kaasnevad ülekaaluga suuremad terviseriskid, kasvõi näiteks organismi lammutav kõrge vererõhk, millega Karingi varem hädas oli. „Ma ise viivitasin kaalulangetusega liiga kaua, oleksin pidanud alustama varem. Siis oleks minu elu juba aastaid olnud igas mõttes parem ja kergem. On hämmastav, kui palju muudab elu kaalunäit, vähemalt minul oli see küll nii. Nii kerge on nüüd kõiki asju teha, mille jaoks enne jaksu ei olnud,“ räägib Karin. „Aru tuleb saada sellest, et tervislik toitumine ja igapäevane liikumine ei saa olla üksnes mingi periood elust või mingi nn projekt, vaid see on püsiv elustiili muutus. Muidu asi ei toimi ja ülekilod tulevad tagasi. See on nagu ring, millest väljaastumine viib enamasti tagasi algusesse. Paljud kaaluga kimpus inimesed ongi öelnud, et nad ei taha kaalulangetust ette võtta, kuna siis nad peavadki jääma trenni tegema ja tervislikult toituma. Olen neile öelnud, et see ongi hea enesetunde hind! Niisugune suur ja positiivne elumuutus ei tule kergelt. Küsimus ongi selles, kas oled nõus omalt poolt panustama, et hea saaks sinu ellu tulla.“ Veel paneb Karin kaaluga kimpus inimestele südamele, et pole ühtegi teist toimivat ja püsivat vahendit allavõtmiseks kui tervislik toitumine ja treeningud. „Reklaamitakse küll igasuguseid tablette ja vahendeid kaalu kaotamiseks, kuid õige toitumise ja trenni vastu ei saa neist siiski miski,“ lisab ta. Kristina Traks vabakutseline ajakirjanik

KOERAJUHT

Raul Bamberg tänu koerale parem FOTOD: REELIKA RIIMAND

versioon iseendast PPA koerad ajavad kogu Eesti rahval nunnumeetri lakke ja panevad oma peremehed nutma nii rõõmust kui ka kurbusest. Vanemkoerajuht Raul Bamberg räägib teenistuskoerte kasvatamisest, ustava sõbra kaotamisest ning kaotusevalust ülesaamisest.

„M

is te arvate, kas koer oskab pea ämbrisse panna?“ küsib Raul kinos Artis saalitäielt lastelt. „Ei oska, oskab, minu koer küll oskaks,“ hõikavad lapsed. „No vaatame. Nacho, ämber!“ ütleb Raul ja ülienergiline Nacho pistab pea ämbrisse. Lapsed rõkkavad vaimustusest. Algamas on film „Koera elu mõte“. Enne aga näitab Rakvere politseijaoskonna vanemkoerajuht Raul Bamberg oma truu kaaslase Nachoga, kuidas saali peidetud narkootikume leida ning mida kõike üks neljajalgne politseinik teha oskab. Nacho elu mõte näib igal juhul olevat hästi sooritatud ülesannete eest Raulilt kiita saada. See viieaastane Belgia lambakoer ilmselgelt jumaldab oma juhti. „Ma olen õnnelik inimene,“ räägib Raul lastele. „Ma teen seda, mida väga armastan.“ Ka mina kõrvaltvaatajana saan Nacho etteastest ja laste naerust positiivse laengu kogu päevaks. Kas koerajuhi töö ongi ainult lust ja lillepidu – võtad koera kaissu ja stress kaob enne, kui tekkidagi jõuab? Vestle-

me sellest Rauliga lõunapausi ajal Narva-Jõesuu kordonis, kus ta Ida prefektuuri koerajuhte koolitab. 43aastane Raul on politseis töötanud 22 aastat, sellest viimased 13 aastat koerajuhina. „Koerajuhi töö on tõsine kohustus,“ räägib Raul. „Võttes koera, peab arvestama, et see tähendab vähemalt kümmet aastat vastutust. Sellist ninnunännu aega on uue kutsikaga võib-olla esimesel nädalal; järgneb juba tõsine väljaõpe, mis kestab 2–3 aastat.“

Koer on karjaliige, mitte pereliige Reeglina saavad meie koerajuhid kutsika kahe kuu vanuselt, aga on olnud ka erandeid, kui on saadud viiekuune karvane „väikevahend“, nagu seadus PPA koeri nimetab. Koera saabumisel antakse pehme vara kohe üle uuele peremehele. „Esmalt tutvub koer oma karjaga ehk pere ja kollektiiviga ning siis hakkab tõsine töö pihta,“ selgitab Raul. „Koeraga peab kõigepealt suhteid looma, esimesed ööd tema kõrval

magama ja kõike koos läbi elama. Koerajuht avab oma südame koerale ning koer oma juhile.“ Raul lisab: „Teenistuskoeral on hea, kui ta hakkab kohe tööl kaasas käima, harjub kollektiivis olema, autoga sõitma, oma puuris ootama. Koer ei ole asi, mille võtad karbist välja ja kohe oskab. Ta on elusolend, keda peab õpetama ning kellele peab näitama, kuidas elada koos oma peremehe ja kollektiiviga.“ Raul rõhutab, et tema silmis on koer karjaliige, mitte pereliige, ehkki koer elab koos ta perega ja Nachole on lubatud nii mõndagi, mida Rauli eelmisel teenistuskoeral lubatud polnud, näiteks diivanil pikutamine. Rauli meelest on oluline, et koerajuhil oleks oma taustajõud. „Üksinda ei jõua kõike teha,“ nendib ta. „On vaja pereliikmete abi, olgu selleks abikaasa, lapsed või vanemad. Mingil hetkel vajab igaüks ju iseenda jaoks ka aega, kas tööasjus või eraelus. Keegi peab veel olema usaldus isik, kes saab koeraga hakkama ning kelle koer omaks võtab, nii on lihtsam elada.“ Näiteks on Raul lubanud Nachoga jalutada oma lastel, praegu 20aastasel tütrel ja 14aastasel pojal.

Esimese koera kaotus on väga valus Kui Raul koos Nachoga lastele esineb, mainib ta oma esimest koera, praeguseks üle vikerkaare silla läinud Saksa lambakoera Nerot. See teema on siiani

Raul ja Nacho teevad trenni vähemalt viis korda nädalas.

koerajuhi jaoks emotsionaalne ja ta ei varjagi seda: „Kui võtad koera, pead arvestama, et ta on sinuga teatud arvu aastaid. Neroga ei mõelnud ma sellele üldse. See teadmine tuli hiljem, koolituste ajal, et teenistuskoer ei ole diivaniloom, vaid temaga võib tööl juhtuda mida tahes. Hakkasin mõtlema, et on oht, et võin ta ühel päeval kaotada, aga selleks ma valmis ei olnud, et ta kaheksa-aastaselt haigeks jääb.“ Kutsikas Nacho jõudis Rauli kätte siis, kui Nero veel elas. „Võtsin kutsika teadmisega, et siis on üleminek mul endal lihtsam ja saame vana koeraga pensionipõlve pidada. Saatuse irooniana jäi aga Nero halvatuks päeval, mil Nacho tegi ära esimese eksami. Ta pidas veel üheksa kuud vastu. Tegime kõik, et Nerot ravida, meie Rakvere koertel on väga hea arst. Siis pidin aga tegema otsuse, milleks ma valmis ei olnud, ja ma arvan, et selleks ei saagi valmis olla,“ tunnistab Raul. Ehkki lähiümbruses sibulat keegi ei haki, hakkavad nii Rauli kui ka minu silmad kergelt kipitama. „Kui tegemist on teenistuskoeraga, kes on sul olnud kaheksa aastat iga päev tööl kaasas ning oled koos temaga teinud läbi kõik rõõmud ja mured, kõik töövõidud ja ebaõnnestumised, siis on sellega raske leppida. Niisugune tunne on, nagu

Koerajuht avab oma südame koerale ning koer oma juhile. võetaks sult üks käsi ära. Nii suure tüki võtab küljest. See oli valus, isegi täna on veel valus.“ Pere korraldas koerale tänutäheks väärika elu eest ka väärikad matused. „Meil ei tehta veel teenistuskoertele selliseid uhkeid matuseid nagu USAs, aga väga hea on, et nüüd on meil teenistuskoera pension. See on väga tänuväärt asi meie organisatsioonis, sest kui koer vananeb, ongi seda toetust kõige rohkem vaja, et koer saaks vananeda väärikalt,“ lisab Raul.

Nacho on seadnud lati kõrgele Pärast Nero matmist jättis Raul Nacho nädalaks kolleegile hoida ja sõitis perega puhkusele. Tagasi tulles sukeldus aga kohe töösse. „Tänu tööle sain kaotusevalust üle, aga esimene koer on alati meeles, sest õppisin koos oma koeraga. Kui Nacho võtsin, teadsin juba täpselt, mida ma tahan. Arvasin algul, et temaga on raske – uus tõug,

Belgia lambakoer, aga kõik läks libedalt. Nachoga on lihtne ja tal on head instinktid,“ räägib Raul. „Ma saan ainult nautida tööd selle koeraga, pole ühtegi murekohta.“ Koerajuht tunnistab, et tema jaoks on praegune koer seadnud lati nii kõrgele, et edasi minna on veel raskem, ehkki järgmisel aastal on kindel plaan võtta uus kutsikas. „Nacho on viiene ning viis aastat töötab ehk veel. Koerad saavad tööst sõltuvalt erinevalt koormust. Mõni hüppab pidevalt, liigesed saavad vatti nagu sportlastel. Võivad olla ka kaasasündinud tervisehädad,“ räägib ta. „Võtan uue kutsika selleks, et Nachot natuke säästa. Õpetan ta ka narkokoeraks, et tal oleks vanemas eas veidi rahulikum töö.“ Ise väga maha rahuneda ei näi Raul veel tahtvat. Mees tunnistab, et kõige rohkem meeldib talle n-ö lihtlabane koerajuhi töö, st kui on vaja kedagi jälitada ja kinni pidada: „Narko otsimine ei ole ka lihtne asi, aga süda jääb sellise töö juurde, kus on mingi action.“

Töövõidud jäävad meelde aastateks Action’it on aastate jooksul olnud omajagu, kuid Nacho töövõitudest on Raulil kõige eredamalt meeles juhtum ajast, mil koer oli alles üheaastane. „Ta oli veel atesteerimata, aga õppis hästi. Hakkasin teda üsna varakult politseitöödes kasutama. Suure narkojõugu kinnipidamisel saime kõik kätte, aga ainet ei leidnud. Panin Nacho otsima ja ta läks, nina maas, ja järsku lamas – leidis üles. Suur Värska pudel

KOERAJUHT

Mis on sinu ameti parimad ja halvimad küljed?

Treeningul aitas Nacho kurjategija tabada.

oli täis narkootilist ainet! Suurest hurraast – kindaid käes polnud – võtsin kohe kätte, et näete, mis ma leidsin! Teised karjusid: „Pane ruttu maha, ära rohkem puutu!“ Pärast tuli ka kolleeg tunnustama, see tegi südame soojaks,“ meenutab Raul. Nero päästis aga teenistuse jooksul kolme inimese elu. „Kord oli eakas mees metsa eksinud. Alguses tundus olukord lootusetu. Tiirutasime välijuhiga, ei mingeid jälgi, mees oli juba mitu päeva kadunud. Järsku võttis Nero lõhna üles ja pani minema, leidis kõigepealt mütsi ja siis vanemehe enda. Mees oli juba kange, aga süda lõi. Kutsusime kohe kiirabi. See oli tõsiselt hea tunne, ülim hetk – päästad inimese elu,“ räägib Raul silmade särades. „Oli veel üks eakas mees, kes jäi tuisu kätte. Nero leidis ta lume alt üles. Sellest on nii palju aastaid möödas, Nero on juba surnud, aga see mees elab tänaseni. Nägin teda paar kuud tagasi, ta on üle 90, tundis mu ära ja patsutas õlale.“ Et action'iga jõuaks hakkama saada, võttis Raul end mõni aeg tagasi käsile, et aktiivselt kaalu langetada. „Koera taga püsida, kui vanust on, aga vormi pole, on üsna raske,“ ütleb ta. „Kilomeetrite viisi jälitada ei ole üldse lihtne. Selle pärast otsustasin, et kas nüüd või mitte kunagi. Rühmas on meil palju tublisid spordiinimesi ja juht ei saa olla ju kehvem.“

Ka mehed nutavad Raul tunnistab, et talle meeldib olla eeskujuks ning jagada teistega koge-

musi. Ta ei häbene meenutada aega, kui ta oli noor, kogenematu ja roheline. Esimese koera saamine algas ju otsesõnu pisaratega. „Ütlen ausalt, mehed nutavad. Kui ma esimese koera sain, siis arvasin, et saan suure koera nagu komissar Rex. Aga sain sellise väikese ja mõtlesin, mis ma nüüd teen; ei osanud mitte midagi teha. Istusin trepi peale maha ja nutsin, et ma lihtsalt ei oska. Mul ei olnud ka ühtegi eeskuju toona, ei teadnud, mida teha ja kuhu jõudma peaksin. Pisarad jooksid. Naine ütles: „Mida sa nutad, vii ta tagasi, praegu on viimane aeg ära anda.“ Siis tekkis trots, et mis mõttes. Terve organisatsioon ootab, et Rakverre võetakse esimene korralik kutsikas. Ma ei saa kolleege ju alt vedada,“ meenutab Raul. Rauli sõnul läks kaks aastat, et aru saada, mida tähendab koera olemus. „Algus oli nii raske. Mulle öeldi: „Raul, mõjuta oma koera!“ No kuidas ma mõjutan? Tundsin end nii rumalana! Kui kolmandal aastal õnnestus saada Soome politseikoerte kooli, sain aru, kuhu ma peaks oma koeraga välja jõudma ja mis on see tase, kus peaks olema,“ räägib ta. „Nüüd annan teistele tunde. Ühesugust õpet kõigile koertele ei ole. Nagu inimesed on ka loomad erinevad, tuleb nendega erinevalt suhelda. Tähtis on, et see töö koerajuhti huvitaks. See on amet, mida päris selgeks ei saa kunagi, kogu aeg õpid juurde.“ Kui päris kõike ei ole Raul aastate jooksul veel selgeks õppinud, siis üks on kindel – ta õppis koeralt kannatlikkust. „Olen emotsionaalne, kärsitu. Kui keeran kruvi ja ei saa viie sekundi-

Elu ei ole must-valge. Kui lahendan teenistuskoeraga mingi reaalse sündmuse tulemuslikult või läheb trenn hästi, siis ongi need positiivsed emotsioonid, mille pärast seda tööd teha. Mõnikord on raske see, et vaba aega on vähem, kuid samas saab koeraga rohkem koos vabas õhus liikuda. Päris palju tuleb kodust eemal viibida, mis on mõnikord väga raske. Positiivne on jällegi see, et näeme uusi kohti ja tutvume uute inimestega. Kuna olen maakonna ainuke koerajuht, siis tahan olla alati valmis, kui on koera vaja kasutada. See tähendab, et olen valmis reageerima peaaegu 24/7. Töö on raske, kuid huvitav.

Ketlyn Päll Kärdla politseijaoskonna koerajuht

Ketlyn Päll ja Isak

ga hakkama, siis viskan kruvikeeraja minema. Koera õpetades niimoodi ei saa, peab olema püsivust, kannatust. Nüüd olengi tänu koerale püsivam, ei viska asju kohe minema,“ ütleb Raul. „Koer on teinud mind paremaks inimeseks.“ Viktoria Korpan kommunikatsioonibüroo

FOTOD: RAUL MEE

5 KÜSIMUST

Viis küs Küsimustele vastab Birgit Mettig, Põhja prefektuuri P. Pinna teeninduse klienditeenindaja. Mida teed selleks, et tööstressi ja -mõtteid mitte koju kaasa võtta?

Enne, kui mul selg lubas, käisin jalgsi tööl. Minu kodutee pikkus on umbes kolmveerand tundi tempokat kõndi, kehvamate ilmaoludega 50 minutit. Kõndimise ajal valmistasin end ette töölainele või tühjendasin pead töömõtetest. Loodetavasti saan varsti jälle selja korda, sest sunnin end harjutusi tegema, vastasel juhul ei laseks pikad tööpäevad, mil kogu aeg sundasendis olen, olukorda parandada. Mulle meeldib ka maakodus toimetada, ise midagi kätega meisterdada ning kaasata ka lapsi. Näiteks tegin ise otsast lõpuni korvpallirõnga, lasin lastel korviplaadi Pinotexiga üle pintseldada ning küsisin nõu, kui kõrgele rõngas panna. Ülejäänud töö oli minu: tegin plaani, hankisin vahendid, puurisin ja kaevasin. Olen uhke, et õnnestus teha teisaldatav korvilaud.

Mis sulle rõõmu valmistab?

Kui näen oma laste silmis rahulolu ja õnne. Rõõmu tunnen ilusast ja päikeselisest ilmast ning minu suur kirg on reisimine. Mulle meeldib inimestega suhelda ning uusi paiku näha ja avastada. Olen pigem selline seljakotireisija. Enne laste sündi reisisin häälega, nii käisin läbi suure osa Euroopast. Reisimise puhul eelistan alati iseavastamist ja ootamatusi, ekstreemseid olukordi. See toob vaheldust. Mulle meeldib mugavus, kuid aeg-ajalt tulen sellest mugavustsoonist välja. Pärast on väga hea koju tagasi tulla. Vajan kontraste selleks, et mõista, kui hea on see, mis mul on. Mulle meeldivad inimesed ja nendega koos töötamine, meeldib jälgida nende mõttemaailma ning kuulata huvitavaid lugusid. Mida väärtuslikku oled oma kolleegidelt õppinud?

Kõige rohkem erialateadmisi, kas siis meie valdkonnas tehtud otsuste tagamaid või kuidas mingit olukorda lahendada. Meil on väga kokkuhoidev ja üksteist toetav meeskond. Mis on kõige õpetlikum lugu, mis on sinuga tööl juhtunud?

Mulle meenus üks tore lugu kliendiga,

kes taotles oma elamisloa pikendamist Eesti kodaniku abikaasana. Mees rääkis, et plaanib peale uue elamisloakaardi kättesaamist käia üle mitme aasta oma kodumaal Peruus. Kui klient kuulis, et ma olen Peruus käinud, ei tahtnud ta enam minu teenindusletist ära minna, kuigi olin tema taotluse vastu võtnud ja head aegagi soovinud. Ta istus ja rääkis, igatsus silmis, oma kodumaast, oma sealsest perest, söökidest. Tema naine istus pahuralt teenindussaali pingil, ootas ja jälgis. Mees aga muudkui jutustas. Ma ei proovinud klienti taktitundeliselt ära ajada, sest ausalt öeldes oli huvitav kuulata jutustust maast, kus olin ise käinud, kodumaalt lahkunu käest. Ühel hetkel naise pilku nähes mõistsin, et naise kannatlikkuse piir on käes. Kohe võtab ta midagi ette. Tagantjärele võin arvata, mida kujutas ette naine, kui nägi mehe sära ning minu huvitatust ja kohmetust. Naine ju meie juttu ei kuulnud. See juhtus ajal, mil meil ei olnud veel püsivalt pikki ootejärjekordi. Klient sai jagada oma kodumaaigatsust ja mina näha maailma tema silmade läbi. Millisest vanemate õpetusest on sul elus kõige enam abi olnud?

Aususest ja julgusest, millest on ka tööl abi olnud. Julgus oma mõtteid

5 KÜSIMUST

üsimust väljendada ja otsustada oma südametunnistuse järgi on minu jaoks väga tähtis. Järgin sisetunnet, vastasel juhul teen endale haiget. Oma põhimõtetega ei tohi minna vastuollu. Olen kahetsenud elus ainult neid asju, mida pole julgenud teha.

Küsimustele vastab Meelis Seimoja, keskkriminaalpolitsei eriasjade uurija. Mida teed selleks, et tööstressi ja -mõtteid mitte koju kaasa võtta?

Politseitöö on minu meelest nagu elustiil ehk elu kutse. Seega ümbritsevad töömõtted mind teatud mõttes kogu aeg. Neid saab ainult edasi lükata. Edasi lükkan neid vabaajategevustega. Teen sporti, erinevaid alasid. Ka koos perega meeldib aega veeta. Käime matkamas ning vähemalt kord aastas proovime pikemal ja kaugemal reisil käia; kõik oleneb muidugi rahakoti paksusest. Meil on maakodu, millest on mõnes mõttes saanud kohustus, sest ega seal peale muruniitmise rohkem midagi ei jõuagi teha. Kuna oleme abikaasaga mõlemad saare juurtega,

siis tuleb kord-paar aastas nii Saarekui ka Hiiumaa teekond ette võtta, et suguvõsa üle vaadata. Kõik niisugused pereüritused aitavad töömõtteid eemale viia. Ja muidugi sport. Mis sulle rõõmu valmistab?

See, et mu pere ja lähedased on head inimesed, et saan laste tulemuste üle rõõmustada. Suvel kindlasti võrkpall, mis on mu lemmikspordiala. Traditsiooniks on saanud kevadine räimepüük sõpruskonnaga. See on tõsine ja raske töö, samas väga hea pingemaandaja. Hea seltskond, meri ja hoopis teine elu – see on selline asi, mida kohe ootan. Praegu on just püügihooaeg käimas. Mida väärtuslikku oled oma kolleegidelt õppinud?

Igalt kolleegilt on midagi õppida. Kuulan ja loon mingi pildi. Vanematelt töökaaslastelt on eriti palju õppida, nad on kõik etapid läbi käinud ja neil on kogemusi, mida jagada. Kindlasti tasuks vanemaid kolleege kuulata ning nende kogemusi rohkem väärtustada. Mulle tundub, et praegu me ei kipu seda väga tegema. Mis on kõige õpetlikum lugu, mis on sinuga tööl juhtunud?

See puudutab õigluse ja õiguse kü-

simust. Mõnikord võivad need kaks sarnast sõna olla vastuolus, st see, mis tegelikult on õige, ei pruugi olla õiglane, ja vastupidi. Oli üks vägivallajuhtum, kus inimene mõisteti süüdi kallaletungi eest. Jah, ta tegi seda, aga miks? Tavaliselt me ei mõtle selle peale, mis viis inimest nii kaugele, et tal ei olnud muud väljapääsu kui rusikad mängu panna. Tagajärg oli kuritegu, aga mis läbielamised või mured selle vallandasid? Terviklik pilt peab olema. Eks see õiglus ongi tegelikult südametunnistuse hääl. Millisest vanemate õpetusest on sul elus kõige enam abi olnud?

Mul on läinud elus hästi, just lapseeas, kuna mul on olnud, kelle käest küsida, kust lohutust saada. Minu vanemad on mulle edasi andnud olulisi väärtusi, mis on mind igas eluetapis ja -olus aidanud. Need on ausus, heatahtlikkus ja õiglus. Samuti õpetati mind alati teisi kuulama ning austama. Minu isa oli mulle väga suureks eeskujuks ja heaks nõuandjaks. Paraku teda enam ei ole ning see tühimik, et pean järsku ise otsustama, vastutama, näiteks ka ema eest, on tänaseni. Helen Uldrich kommunikatsioonibüroo

TEGIJAD

Lõvi Leo

uues vormis

Sel aastal võttis kommunikatsioonibüroo koos ennetuse ja süüteomenetluse bürooga ette Lõvi Leo, kelle tegemised paneb lugudesse tuntud lastekirjanik Kristiina Kass. Need ilmuvad tänavu üle kuu Tähekeses. Värskema välimuse annab Leole illustraator Joonas Sildre.

õvi Leo värskenduskuuri vajadus tulenes sellest, et praegune Leo on ajale veidi jalgu jäänud. Maskott loodi 1990ndate aastate lõpus, et noorsoopolitseinikud saaksid seda kasutada kriminaalpreventiivses töös. Praeguseks on Leo käinud üle 20 aasta lasteaedades, koolides ning suurematel avalikel üritustel lastele rääkimas politseitööst ja sellest, kuidas liikluses käituda. Aastate jooksul on iga üksus tellinud maskotti oma vajaduste järgi ning seetõttu on ka Leo välimus terves Eestis erinev. Nii tekkis Leo lugude kõrval plaan üle vaadata kõik maskotid ning need ühtlustada. Samamoodi on plaan täpsustada Leo rolli. Praegu on meil Leosid, kes käivad politseinikega kaasas ja jagavad kommi, kuid ise ühtegi sõna ei räägi. Samas on Leosid, kes teevad ennetustööd mängu kaudu ning on ise aktiivsed suhtlejad. Tulevikus võiks Leo olla säärane tegelane, kellega lapsed saavad end samastada, kes suhtleb, naerab, on veidi riuklik poisikene, kellele meeldivad vingerpussid ning kes teeb vigu ja pahandust, on vahel ka kade

ja halvas tujus, kuid õpib oma vigadest ning usub headusesse. Esimene Lõvi Leo lugu ilmus märtsikuu Tähekeses, kus oli juttu sellest, kuidas Leost sai politseilõvi. Alates sellest Radari numbrist hakkavad Leo lood ilmuma ka meie ajakirjas. Radar uuris Kristiina Kassilt ja Joonas Sildrelt, millega nad tegelevad ning kuidas nad on leidnud tee lasteraamatute juurde. Kristiina Kass on lõpetanud Tallinna

Kunstigümnaasiumi. Kunagi oli tal plaan kunstnikuks hakata, kuid ta ei saanud kunstiülikooli sisse. Siis läks Kristiina hoopis Helsingi ülikooli soome keelt ja kultuuri õppima. Seal tekkis tal pere ning tal on kaks tütart. Nüüdseks on Kristiina Soomes elanud 26 aastat. Millega sa praegu tegeled ja milline on sinu side Eestiga?

Lasteraamatute kirjutamisega on kahjuks üsna võimatu Soomes ära elada. Sestap pean ka tööl käima. Praegu töötan lastetarvete poes müüja ja klienditeenindajana. Arvan, et see on lastekirjanikule päris sobiv töö, sest näen iga päev väikseid ja suuri õnnelikke inimesi. Eestis on mul sõbrad ja venna pere, nii et aeg-ajalt käin neid vaatamas. Vahel käin ka lugejatega kohtumas ja esinemas. Enamasti on need käigud ühepäevased: hommikul laevaga Tallinna, õhtul tagasi. Oma lastega olen alati eesti keelt rääkinud. Kahjuks ei jõudnud mu vanemad oma lapselapsi näha, nii et eesti keele hoidmine on olnud

TEGIJAD

ma, muidu see kas läheb meelest või jääb hoopis pähe keerlema, nii et uni ei taha tulla. Aga häid jutuaineid leiab ka poejärjekorras või bussis teiste inimeste juttu pealt kuulates, televiisorist, netist, ajalehest, igalt poolt meie ümber. Mis raamatuid tänapäeva lapsed hea meelega loevad?

Kristiina Kass

minu töö. Lapsed on käinud juba aastaid suviti Eestis noortelaagris. Vanem tütar Petra on sellest nüüdseks välja kasvanud, aga noorem tütar Liisa läheb sinna ka tuleval suvel. Kust sai alguse sinu huvi lasteraamatuid kirjutada?

Eks see huvi ja harjumus on vanemate eeskujul tulnud. Mu isa Kalju Kass oli Pikri toimetaja ja humorist, ema Asta Kass kirjastuse Eesti Raamat toimetaja ja lastekirjanik. Jutte olen kirjutanud palju juba koolipõlves. Ülikoolis loova kirjutamise kursusel kirjutasin ka millegipärast just lastelugusid. 1999. aastal, kui Petra oli viieaastane, kolisime perega Hyvinkääle. Kohalikus ajalehes oli igav lastelehekülg, kus olid ainult sünnipäevaõnnitlusfotod. Küsisin peatoimetajalt, kas sinna lastejutte tohiks pakkuda, ja saingi ülesande kirjutada üks jõululugu. See meeldis sedavõrd, et minult telliti iga nädal uus lugu. Nii sai minust ajalehe Hyvinkää Sanomat (hiljem Aamuposti) pikaajaline lastejuttude ja noorte följetonide autor. Neidsamu jutte olen hiljem eesti keelde tõlkinud. Peaaegu kõik mu eestikeelsed raamatud on ilmunud esialgu soome keeles kohalikus ajalehes järjejuttudena. Aga raamatutena pole neid Soomes kahjuks avaldatud.

On muidugi selliseid meistreid nagu Astrid Lindgren või vanad head muinasjutud, mida loevad ka tänapäeva lapsed hea meelega. Aga sageli ootavad lapsed, et raamatutes kajastuks nende aeg ja mängud. Tänapäeva laste- ja muidugi eriti noortelugudes on arvutid ja mobiiltelefonid, mängitakse konsoolimänge, räägitakse äppidest ja chattidest, väga ajakohastest asjadest. Tänapäeva keeles kirjutades on alati see oht, et mõne aasta pärast tundub tekst juba aegunud. Nii keel kui ka tehnika areneb ju kogu aeg. Õnneks loevad lapsed meeleldi ka lihtsamatest asjadest: kodust, koolist, tunnetest, suhetest, loomadest, sellest, mis on õige ja vale, hea ja halb. Need on igavesed teemad, alati moes ning ajakohased. Lasteraamatus peab olema hea algus, selline, mis sunnib edasi lugema. Muidu paneb laps raamatu kõrvale ja läheb arvuti juurde tagasi. Lapsed armastavad nalja, nii et seda peaks olema ka raamatus. Muidugi on oma koht ja oma publik tõsistel, mõtisklevatel ja isegi kurvameelsetel lugudel, aga sellisel juhul peab loo lõpp olema ikkagi positiivne. Maailm meie ümber on niigi sünge, nii et seda süngust pole vaja lastele juurde luua. Isegi väga valusaid teemasid on võimalik humoorikalt kajastada. Seda oskab suurepäraselt üks minu lemmikuid Jacqueline Wilson, mh Tracy lugude autor. Joonas Sildre on lõpetanud EKA graa-

filise disaini eriala ning on vabakutseline illustraator, koomiksikunstnik ja raamatukujundaja.

Kust sa saad inspiratsiooni?

Kust sai alguse sinu huvi illustreerimise vastu?

Inspiratsiooni saan oma lastest ja enda lapsepõlvest. Lühemaid jutte välja mõeldes vaatan enda ümber ringi, sest idee võib tulla veeklaasist, pastakast, laualambist, isegi kõige tühisemast ja tavalisemast asjast. Vahel tuleb väga hea mõte voodis enne magama jäämist. Siis peab selle kohe üles kirjuta-

Lapsepõlves oli periood, mil neelasin raamatuid, noorteajakirjandust, koomikseid – kõike, mis tol hilisel nõukogude ajal ja varasel vabariigi ajal kättesaadav oli. Illustratsioonid olid raamatus alati olulised, võisin neid tunde vaadata. Suur iidol on sellest ajast peale olnud Edgar Valter. Nagu

iga laps joonistasin palju, eelkõige koomikseid, lausa virnade viisi. Teismelised sõbrad lõpetasid mingil ajal joonistamise, aga mina jätkasin. Vaimustusin lihtsalt teiste kunstnike tehtud töödest. Eks ta nii kujuneski, et ühel hetkel avastasin, et oskan juba nii palju joonistada, et võin isegi üht-teist illustreerida. Mida sa lasteraamatute kõrval illustreerid?

Peamiselt illustreerin koolide või lasteaedade õppematerjale, siis järgnevad lasteraamatud, kuid tuleb ette ka

Joonas Sildre

reklaamidele-veebilehtedele-videotele tehtud illustratsioone. Ma pole jätnud koomiksite tegemist: olen avaldanud kaks laste koomiksiraamatut. Praegu tegelen aga pigem vanemale lugejale mõeldud graafilise romaaniga/biograafiaga, mis räägib Arvo Pärdist. Kust saad inspiratsiooni?

Lugudest, mida kuulen, vaatan või loen, kuid üpris palju ka teistelt kunstnikelt. Mu abikaasa Elina Sildre on samuti illustraator, ka tema töö inspireerib. Üksi oleks keerulisem. Ja viimaks on meil neli last, kes ei paku just vähe inspiratsiooni. Mis teeb ühest raamatust hea raamatu?

Täiskasvanu, kes lastele lugu kirjutab või seda illustreerib, peab sellest loost ka ise vaimustunud olema. Ta peaks seda looma justkui iseendale. Näiteks haaravad Roald Dahli lood koos Quentin Blake’i illustratsioonidega nii minu kui ka mu laste jäägitu tähelepanu. Annika Tuulemäe kommunikatsioonibüroo

LASTELE

Lõvi Leo L

läheb poodi

õvi Leo oli oma uue elu ja tööga politseijaoskonnas väga rahul. Vana diivan oli magamiseks mugav, töökaaslased olid toredad ja lihapallid, singikäntsakas ning aeg-ajalt üks mõnus krõbe kont käisid töötasu juurde. Leo ootas põnevusega, milline saab olema tema esimene tööülesanne. Vahest minnakse pangaröövleid vahistama? Ehk kihutatakse sireenide ulgudes autoärandaja järel? Küllap hoitakse kõrvale, kui paremalt ja vasakult püstolikuule mööda vuhiseb! Politseinike töö on ju, teadagi, ääretult ohtlik ja põnev! Leo oli näinud tsirkusedirektori telekast päris mitmeid politseifilme. „Millal me röövleid kinni nabima lähme?“ küsis Lõvi Leo peakonstaabel Overlokilt lootusrikkalt. „Ma tahaks ikka juba tööd ka teha.“ Peakonstaabel Overlokk prahvatas naerma, nii et vats vappus tükk aega.

„Ah et sul käpad juba sügelevad töö järele? Egas midagi.“ Ta võttis paberilehe ja kirjutas sellele midagi. „Näe, siin on sulle raha ja siin ostunimekiri. Meil on kohv ja saiad otsas, ole mees, käi poes ära.“ Pettunud Leo võttis raha vastu ja torkas ostunimekirja taskusse. Paberile oli kirjutatud: pakk kohvi, purk piima, kilo banaane, kümme saiakest ja kaks lihapirukat. Kui Leo oleks lugeda osanud, siis oleks ta ehk arvanud, et lihapirukad olid mõeldud temale. Aga lõvipoiss oskas hädavaevu ainult oma nime veerida. Leo võttis jalgratta ja väntas poe poole. Poenurgal nägi ta ühte vana ja viletsate riietega eidekest, kes põlvitas maas ega rääkinud ühtegi sõna. Iga kord, kui keegi poeukse poole sammus, ulatas eit mööduja poole paberilehte, kuhu oli midagi kirjutatud. Mõni heitis paberile pilgu, aga suurem

osa marssis lihtsalt pead raputades mööda. Leol hakkas eidest kahju. Ta pani ratta poe kõrvale ja astus tädikese juurde. Jälle sirutas vanake oma kirja välja. „Aitäh, väga ilus silt!“ ütles Leo, võttis paberi eide käest, murdis selle kokku ja pani taskusse. Seejärel sammus ta üle poeukse ja oli väga rahul, et oli saanud tädile heameelt teha. Leo ei näinud, et eideke polnud tegelikult sugugi rõõmus, et mingi võõras poiss oli tema vaevaga meisterdatud kirja käest võtnud. Pahaselt jäi ta ootama, et kurikael jälle poest välja tuleb. Lõvi Leo ei mäletanud täpselt, mida ta pidi poest tooma. Kohvi ja saiakesi vist, aga millist kohvi ja kui palju saiakesi? Ta võttis paberilipiku taskust välja, läks kassaneiu juurde ja pani ostunimekirja letile. Tüdruk tervitas Leod naeratades ja hakkas paberit lugema. Ta luges, heitis

LASTELE

siis kohkunud pilgu lõvipoisi poole ja jäi jälle paberit vahtima. Nüüd oli ta näost valgeks muutunud ega naeratanud enam. Ta kutsus hirmust käheda häälega teise müüja kohale, näitas talle paberilehte ja heitis tähendusrikka pilgu Leo poole. Teine müüja muutus samamoodi kahvatuks, aga ei jäänud leti taha värisema, vaid kadus taharuumi. Leo taipas. Poemüüjad polnud ilmselt varem lõvisid kohanud. Mõni ime, et nad ehmatavad. Leo naeratas laialt, viipas käpaga paberile ja selgitas: „Ärge kartke, ega ma teid ära ei söö. Palun lihtsalt seda, mis seal kirjas on. Raha on.“ Aga selle asemel, et maha rahuneda, hakkas kassatüdruk hoopis nutma. Nüüd olid jäänud ka mitmed poekülastajad imelikku vahejuhtumit pealt vaatama. Lõvi Leo ei saanud asjast enam mitte mõhkugi aru. „Ma ju ei hammusta. Ma tahan lihtsalt süüa!“ Korraga kostis poeukse suunast ülemkonstaabel Overloki range hääl: „Siin on politsei! Teie seal poes! Tõstke käed üles! Maja on ümber piiratud, te ei pääse põgenema.“

Kõik poekülastajad ja müüjad tõstsid ehmunult, aga kuulekalt käed üles. Ka Leo oli käpad püsti ajanud. Põnevusest värisedes pööras ta end ümber, aga näinud tuttavat politseinikku, tundis pigem pettumust kui kergendust. „Leo!“ pahvatas ülemkonstaabel Overlokk hämmastunult. „Mida sina siin teed?“ Leo oli sama hämmeldunud. „Ma tulin siia sisseoste tegema. Sa ju ise saatsid mu poodi.“ Uksesuust astusid nüüd sisse konstaablid Kivikäkk ja Majasokk. „Kus siis röövel on?“ nõudis Kivikäkk. Noor poemüüja sirutas arglikult näpu välja ja osutas Leo poole. „Paistab, et sa oled siin päris paraja politseioperatsiooni korraldanud,“ noomis konstaabel Majasokk Leod. Ülemkonstaabel Overlokk kortsutas kulmu. „Näidake mulle seda ähvarduskirja,“ palus ta poemüüjalt. Too ulatas väriseva käega kirja.

„Tulen kaugelt ja olen näljane. Andke raha!“ luges ülemkonstaabel Overlokk kirja valju häälega ette ja vaatas küsivalt Leo poole. „Mis jant see veel on? Ma ju andsin sulle raha! Sa pidid kohvi ostma ja mitte poodi röövima!“ Lõvi Leo vahtis segadust tundes paberit. „Ma ei röövi poodi! See on ju see ostunimekiri, mille sa mulle kaasa andsid! Miks sa kirjutasid, et anna raha?“ Järsku laksatas Leo endale käpaga otsa ette. „Ossa sinder! See on hoopis selle vanatädi kiri!“ taipas ta ja naeratas kergendunult. „Poeuksel oli üks tädi, kes andis mulle selle kirja.“ Nüüd võttis sõna üks poeklient, pikk prillidega mees. „Mina ka nägin seda eite ja ta kirja! Ta tuli poe juurde kerjama. Vist kuskilt väljamaalt tulnud, igatahes ei rääkinud ta midagi.“ Leo torkas nüüd käpa taskusse ja tõmbas välja teise kokkumurtud paberilehe. „Mis siia on kirjutatud?“ küsis ta ülemkonstaablilt. „Kas see on sinu ostunimekiri?“ „Paistab tuttav. Pakk kohvi, purk piima, kilo banaane, kümme saiakest ja kaks lihapirukat,“ luges ülemkonstaabel Overlokk ja vangutas muiates pead. Nüüd, kus segadus oli lahendatud, vabandasid politseinikud poemüüjate ja klientide ees ärevuse tekitamise pärast ja teatasid, et kõik võivad minna oma pooleli jäänud asjatoimetusi jätkama. Ülemkonstaabel Overlokk läks kohvipakki, saiakesi ja muud kraami otsima. Leo aga viis poe juures oodanud eidekele kirja tagasi, palus vabandust ja andis talle mündi. Pärast vahejuhtumit poes otsustati politseis üksmeelselt, et Leol oleks vaja õppida lugema ja kirjutama. Et ei juhtuks enam selliseid tobedaid arusaamatusi. Lõvi Leo oli asjaga nõus. Kirjaoskus on ikka üks kasulik asi, arvas ka tema. Ülemkonstaabel Overlokk noogutas pead. „Aga nägid, Leo, nabisimegi röövli kinni!“ naeris ta ja patsutas lõvipoisi õlga. „Sa ju tahtsid natuke põnevust, ohtu ja märulit. Aga ega sa vist seda küll osanud aimata, et see röövel oled sina ise.“ Kirjutanud Kristiina Kass. Joonistanud Joonas Sildre

RAAMATUD

Valik teemakohaseid

raamatuid

Läbipõlemine. Mida saavad organisatsioonid ja töötajad teha läbipõlemise vältimiseks Christina Maslach, Michael P. Leiter Äripäeva Kirjastus, 2008

Autorid on kirjeldanud kuut peamist ebakõla töötaja ja töö vahel, mis on just tänapäeva organisatsioonides nii suure läbipõlemisriski tekitanud. Sadades erinevates töökeskkondades tehtud uuringutele tuginedes on raamatu autorid pakkunud vastuse: muuta ebakõla hoopis inimese ja töö vaheliseks sügavamaks suhteks. Ja nagu ikka: kui probleem on suhtes, läheb lahenduse leidmiseks tarvis mõlema poole pingutust ja koostööd. Christina Maslach on innustanud lugejat isiklikku vastutust võtma. Mitte ootama ja kurtma, miks küll keegi ei märka ega tunnusta, vaid mõistma, et just ise ollaksegi sellise töökeskkonna kujundajad, kus märgatakse ja väärtustatakse üksteise tulemusi ning ollakse õiglased.

Kiire ja aeglane mõtlemine Daniel Kahneman Tänapäev, 2013

Kuidas kulgevad inimese mõtteprotsessid? Kuidas sünnivad mõtted, valikud ja otsused? Mis meid enim mõjutab? Autori teooria järgi suunavad mõtlemist kaks konkureerivat süsteemi, millest üks on kiire ja tugineb

kogemustele ning teine on aeglane ja analüütiline. „Kiire ja aeglane mõtlemine” on kogu maailmas üks viimaste aastate müüdumaid ning kõneldumaid aimeraamatuid, mis kirjeldab populaarses vormis haaravalt inimeste mõttetegevust ja võtab kokku maailma ühe mõjukaima psühholoogi Daniel Kahnemani elutöö. Autor pälvis 2011. aastal Nobeli preemia.

Irratsionaalne inimene. Kuidas me teeme oma iga päevaseid otsuseid Dan Ariely Hermes, 2011

Raamatus on vaadeldud teekonda meie irratsionaalsuse mõistmiseni. Selle teemaga mängimist võimaldav teadusharu on käitumisökonoomika, teisiti öeldes otsustamisteadus. Käitumisökonoomika on üsna uus teadus, mis ühendab psühholoogiat ja majandusteadust. See on võimaldanud uurida igasuguseid asju alates sellest, miks meil on raske pensionieaks sääste koguda, kuni võimetuseni seksuaalse erutuse ajal selgelt mõelda. See on aidanud mõista mitte ainult käitumist, vaid ka otsustusi, mis on teie, minu ja ükskõik kelle käitumise taga. Mis on käitumisökonoomika ja kuidas see erineb tavapärasest majandusteadusest?

Korrastatud mõistus. Selgelt mõtlemine info uputuse ajastul Daniel J. Levitin Äripäeva Kirjastus, 2015

Raamatust saame teada nii seda, miks me käitume nõnda, nagu me käitume, kui ka seda, kuidas juhtida oma elu nii, et see kulgeks sujuvamalt, tõhusamalt ja õnnelikumalt. See raamat aitab kor-

rastada oma mõistust ja elu nii, et igal asjal on kindel koht oma õiges sahtlis, kusjuures alahinnata ei tohi ka sodisahtli rolli. Pole ime, et suur osa inimesi kaotab sagedasti autovõtmeid või prille, unustab kohtumistele minna ja tunneb end kurnatuna juba pelgalt pingutusest ajaga sammu pidada. Infoajastu matab meid enneolematult suurte andmevoogude alla. Samal ajal oodatakse meilt, et langetaksime oma elus rohkem – ja kiiremaid – otsuseid kui iial varem. Kuidas kõige sellega toime tulla? „Korrastatud mõistus” oli 2014. aasta Amazoni parima äriraamatu nominent ning The New York Timesi ja The London Timesi bestseller.

Tervendav teadvelolek. Praktiline juhis valu ja stressi kahandamiseks ja heaolu taastamiseks Vidyamala Burch, Danny Penman Tänapäev, 2016

Selles raamatus on õpetatud toime tulema valuga. Teadvelolekupõhine valuga toimetulek kasutab iidseid meditatsioone, mis olid Läänes veel hiljaaegu suuresti tundmata. Autorid on andnud sammsammulise juhendi, et meid kannatamisest läbi aidata. Nad on näidanud, mis tegevused inimest abistavad, mis kahjustavad; kuidas muuta mõtlemist avatumaks ja osavõtlikumaks; mis (nii kummaline, kui see võib ka paista) kõrvaldab suure osa kannatusest.

MÄLUMÄNG

Mälumäng

Eelmises Radaris küsisime, mis tingimusele pidi vastama Thor Heyerdahli tulevane meeskonnaliige. Õige vastus on, et Ra II meeskonna venelasest arst pidi olema ka hea huumorimeelega, mis on hädavajalik omadus olukorras, kus mitu meest on rasketes oludes pikka aega koos väikesel pinnal. Õigesti vastanute hulgast võitsid Radari saunalinad Toomas Uustalu Narva piiripunktist, Marika Lausna Põhja prefektuuri kriminaalbüroost ning politseipensionär Aldo Rauk. Ristsõna vastuseid ootame samuti aadressile radar@politsei.ee märgusõnaga „Ristsõna“ (vastuseid saab saata kuni 1. oktoobrini 2017). Õigesti vastanute vahel loosime välja kolm Radari logoga kruusi. Kui soovid saata mälumängu ja ristsõna vastused koos, kirjuta märgusõnaks „Vastused“. Eelmise Radari ristsõna õige vastus oli „ma võin siin ka haukuda“. Õigesti vastanute hulgast võitsid Radari logoga kruusid Teele Riik arendusosakonnast, Regina Kukk Vasknarva kordonist ja Kristina Esko personalibüroost. Radar soovib võitjatele palju õnne ning võtab nendega auhindade kättesaamiseks ühendust!

Toonitud klaasidega prillid hakkasid laiemalt päikese eest kaitseks kasutust leidma 1920ndail. Enne seda oli tavapärane, et kollaste ja pruunide klaasidega prille kandsid arsti ettekirjutusel ühe tõve käes vaevlejad. Nimelt on silmade suur valgustundlikkus üks selle haiguse sümptomeid. Mis haigus see on?

Kuigi seda on peetud teraviljaks, on see tegelikult sugulane hapuoblika ja rabarberiga. Selles on palju valku, B-vitamiine ning mineraalaineid (rauda, tsinki, kaaliumi, seleeni, vaske) ja oomega3-rasvhappeid. See on kergelt omastatav ja toitev, aitab korrastada ainevahetust ning hoida diabeedihaigete veresuhkru stabiilsena, alandab nii kolesteroolitaset kui ka vererõhku. Hinnatud on ka selle õitest saadud mesi. Millest käib jutt?

Küla on väike maa-asula, mille moodustavad üksteisega lähestikku asuvad talud või elamud. Eestis on neid ligikaudu 4400. Üks neist on Ilmandu küla, millele pandi alus 1974. aastal. Mis nime all on see rohkem tuntud?

Hispaania kodusõja põhjustanud riigipöördekatse algussignaaliks oli raadiojaama ilmateates öeldud fraas „Kogu Hispaania kohal on pilvitu taevas". Raadiot kasutati ka 1974. aasta aprillis Euroopas toimunud nelkide revolutsiooni alustamiseks. Mis riigis see toimus?

Kes on pildil olev Eesti muusik? Ta oli tänavuse vabariigi aastapäeva kontserdi muusikajuht ning märtsis ilmus tema esimene täispikk sooloalbum „Efter glow“. Muidugi teame teda Ewert And The Two Dragons kitarristi ja laulukirjutajana.

2018. aastal peaks Eesti liituma Euroopa kõrgusvõrgustikuga ja meie kõrgusi merepinnast hakatakse arvutama senise Kroonlinna nulli asemel ühe teise nulli järgi. Kus asub Euroopa kõrgusvõrgustiku null?

Vahel õnnestub näha taevas kaht vikerkaart teineteise kohal. Alumine, peavikerkaar, on eredam ja kõrvalvikerkaar nähtavalt kahvatum. Kuidas kõrvalvikerkaare värvid asetsevad?

1943. aasta jaanuaris kohtusid Marokos Casablanca linnas Churchill ja Roosevelt. Saksa luure sai plaanist teada, kuid ei võtnud mitte midagi ette. Miks?

Esimese lennuvõimelise jõuallikaga lennuki ehitasid vennad Wrightid 1903. aastal. Millal võeti eesti keeles kasutusele sõna lennuk (pluss-miinus kolm aastat)?

1. Aegaon 2. Süüfilis 3. Erki Pärnoja 4. Amsterdamis 5. Ümberpöördult võrreldes põhivikerkaarega 6. Tatar 7. Lollidemaa Harku vallas 8. Portugalis 9. Kuna Casablanca tähendab hispaania keeles valget maja, siis eeldasid sakslased, et riigimehed kohtuvad USAs Valges Majas, kuhu nende käed ei ulatunud.

Kui tead vastust mälumängu viimasele küsimusele, saada see aadressile radar@politsei.ee märgusõnaga „Mälumäng“ (vastuseid saab saata kuni 1. oktoobrini 2017). Õigesti vastanute vahel loosime välja kolm Radari logoga saunalina.

Eesti väikeettevõtte Entrepreneur OÜ alates 2012. aastast valmistatud disainkäekellade omanikke on nii Eestis kui ka mujal maailmas. Kellamehhanismid on välismaised, aga korpused on toodetud ja kellad kokku pandud siin. Praegu on põhisortimendis kaks meeste mudelit: Tabula Rasa ja Peacemaker65. Viimane on eksklusiivsem (kaalub muide 300 grammi) ning nõudlus kipub pidevalt ootejärjekorda tekitama. Millise kena eestikeelse brändinime leiab nendelt käekelladelt?