Radar 27 by Politsei- ja Piirivalveamet

Nr 27 kevad 2018

Politsei- ja Piirivalveameti ajakiri

DNA jälgedel Šokolaaditahvel paljastas mõrvad

KULLAPALAVIK 17 rahutut kuud pealinna juveeliäris Porno, noored & internet

JUHTKIRI RUBRIIK

Tõsiselt põnev politseitöö 26

Uudised

Rööv Kullapalavik – 17 rahutut kuud juveeliäris

14 Internet Porno, noored & internet 20 Vestlusring Rääkimine hõbe, usaldamine kuld 26 Perevägivald Kodune terror 32 DNA DNA jälgedel 36 Valeväljakutse 5 päeva Reiu jõel 41 Narko Kanepist fentanüülini 46 ID-kaart Tumemustast stsenaariumist sai hall 52 Arvamus Mis suunas peaksid liikuma politseinike digioskused? 54 Inimkaubandus Vietnamlaste katsumusi täis teekond Euroopasse 60 Mõrv Šokolaaditahvel paljastas mõrvad 64 Asi Räägime asjast

Seekordne Radar on pühendatud põnevusele ja avastamislugudele. Põnevus, kirg ja närvikõdi on lahutamatud politseitöö osad ning tihti ka põhjused, miks noored lähevad politseinikuks õppima. Päriselus tuleb uurijatel küll päevast päeva ja kuust kuusse istuda arvuti taga, töötada materjalidega, analüüsida ja otsida infokilde, kuid seda magusam on lõppmäng, kui tõendid hakkavad kokku jooksma ning kurjategija saab kinni peetud. Radari avaloos ongi juttu juveeliröövidest, kus tõendeid, millega hakata kuritegu lahendama, esialgu polnud, kuid menetluse vältel tulid ilmsiks seosed mitme röövi vahel. Nii mitmestki loost selgub, et kuigi politseitöö jaoks on vaja oskusi, on vaja ka uurija vaistu ja kogemust. Samavõrra oluline on politseinike suhtlemisoskus. Kuigi tehnoloogia kuritegude avastamiseks areneb aasta-aastalt, ei kao inimene kuhugi. Et vajalik teave kätte saada, ei ole ka meie politseinikele võõrad filmidest tundud „hea politseiniku“ ja „halva politseiniku“ mängud. Avastamislugude kõrval lahkame selles ajakirjanumbris ka seda, kuidas seksisõnumid trügivad noorte netisuhtluse pärisosaks ning kui suured ohvrid on tegelikult lapsed perevägivalla juhtumites. Head lugemist!

66 Reportaaž Kutsikad lahe tagant 68 Lastele Lõvitüdruk Liisu äpardus

Annika Tuulemäe Radari peatoimetaja

70 Raamatud 71 Mälumäng 72 Ristsõna

Radar on kaks korda aastas ilmuv Politsei- ja Piirivalveameti ajakiri, mis on kaitstud autoriõigustega. Ajakirjas avaldatud artiklite ja fotode meedias avaldamiseks tuleb kokku leppida ajakirja peatoimetajaga. Lugude avaldamisel tuleb viidata PPA ajakirjale Radar.

Toimetus

FOTO: REELIKA RIIMAND

Peatoimetaja: Annika Tuulemäe Keeletoimetaja: Ene Sepp Küljendus ja makett: Profimeedia Trükk: Pajoprint Tiraaž: 3000 Kaanefoto: Reelika Riimand

Kontakt Ajakiri Radar | Politsei- ja Piirivalveamet | Pärnu mnt 139, 15060 Tallinn Telefon: 612 30 56, 51 42 448 | E-post: radar@politsei.ee Veebis: issuu.com/ajakiri_radar

FOTO: REELIKA RIIMAND

UUDISED

Europoli tegevdirektori töölepingu allkirjastamine Tallinnas

Europoli tegevdirektor allkirjastas Tallinnas oma töölepingu Europoli uus tegevdirektor Catherine de Bolle kohtus Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori Elmar Vaheri ning peadirektori asetäitja Priit Pärknaga, et rääkida, mida liikmesriigid ning PPA Europolilt ootavad, ning arendada koostööd. Töise kohtumise lõpetuseks allkirjastati 18. aprillil Europoli uue tegevdirektori tööleping järgmiseks neljaks aastaks.

tagada ainult ühiselt,“ ütles haldusnõukogu esimees. Europoli tegevdirektor Catherine De Bolle märkis, et tal on au ja privileeg võtta vastu Europoli tegevdirektori ametikoht: „Ma tean, et tegemist on suure kohustusega, aga olen valmis koostöös Europoli Haldusnõukoguga edasi liikuma. Minu jaoks on oluline, et Europol jätkaks liikmesriikide toetamist ja Euroopa kodanike abistamist.“ Europoli tegevdirektori ametiaeg on neli aastat ning seda saab ühe korra pikendada. Praeguse tegevdirektori Rob Wainwrighti ametiaeg lõpeb 1. mail 2018.

Europoli haldusnõukogu esimees Priit Pärkna loodab, et töine kohtumine on hea algus senisest veelgi produktiivsemale koostööle Europoli ja haldusnõukogu vahel. „Meie jaoks on koostööd ja sünergiat liikmesriikide ning Europoli vahel vaja selleks, et saaksime ühiselt turvalisema Euroopa nimel töötada. Olemasoleva info operatiivne vahetus ja Europoli analüütili-

se toe valmidus on rahvusvahelise kuritegevuse vastu võitlemisel väga tähtsal kohal,“ laususu Pärkna. Tema sõnul ei tohi unustada ka seda, et kuritegevus kolib järjest rohkem kübermaailma. „Hübriid ohud ja küberkuritegevus panevad riike järjest enam omavahel suhtlema. Lisaks on suured kriisiolukorrad, nagu rändekriis ja terrorism. Euroopa turvalisust saame

Esimesed elektri šokirelvad jõudsid kohale

instruktor Nick Davies SuurbriHangitav tanniast. Pärast seda alustavad elektrišokirelv instruktorid omakorda patrullide koolitamist, mis võib Haava sõnul kesta kuni augusti lõpuni. Tõenäoliselt saavad esimesed patrullid elektrišokirelva oma varustusse juuni lõpus. Praegu on PPA-le hangitud 35 elektrišokirelva ning relvi jaotatakse prefektuuriti ohuprognoosi järgi. Rohkemate elektrišokirelvade hankimine otsustatakse nende kasutuspraktika ja -efektiivsuse põhjal. Elektrišokirelva riigihange tehti hankeulatuses telliti ka relvadele kabuurid, patamenetlusena ning esimese hankelepingu reid, lasukomplektid teenistuseks ja koolimaht on 230 000 eurot. Selle summa tusteks ning muud vajalikud tarvikud.

Esimese hankelepinguga soetatud elektrišokirelvad jõudsid kohale ning mai keskpaigas alustatakse reageerivate jõudude koolitamist.

Eriettevalmistuse juhtivinstruktor Hannes Haav sõnas, et praeguseks on kohal nii elektrišokirelvad kui ka moon. „Maikuu jooksul peaksid meieni jõudma kabuurid ning siis saame alustada instruktorite koolitamist.“ Instruktorite koolitused maikuu alguses korraldab relvade tootja poolne

FOTO:D REELIKA RIIMAND

UUDISED

Liiklustalgud keskendusid kiiruseületajaile 16.–22. aprillini toimunud üleeuroopalise kiirusnädala üheks osaks olid liiklustalgud Eestis. Politseinikud vestlesid ööpäeva jooksul 1013 juhiga ning karistasid 206 kiiruseületajat.

Liiklustalgute eel andsid inimesed teada rohkem kui 1600 probleemsest kohast, neist enamik Tallinnas ja Harjumaal. PPA juhtivkorrakaitseametniku Sirle Loigo sõnul teatati ka muudest probleemidest, kuid selgi aastal keskenduti sarnaselt ülejäänud Euroopaga liigsele kiirusele. „Nüüd, kui teed on lumest puhtad, on suurimaks ohuks liikluses kiiruseületajad. Meie raskemad ajad on sel aastal veel ees. Enim liiklusõnnetusi juhtub just kevad- ja suvekuudel,“ ütles Loigo. „Sissekandeid vaadates nägin, et inimesed tunnevad muret kodukoha ümbruses või igapäevasel teekonnal kihutavate juhtide tõttu. Ettepanekute toel saame olla kohtades, kus meid oodatakse,“ rääkis Loigo, kelle väitel on endiselt inimesi,

kes ei pea oma rasket jalga ohtlikuks, kuid tunnetab kiiruse ohte elukoha ümbruses. „Ei saa olla nii, et ühel tänaval kurdan, teisel vajutan pedaali põhja. Talgud ongi võimalus oma käitumist muuta,“ lausus politseinik. 18. aprilli hommikust ööpäeva kestnud liiklustalgutel rahustasid politseinikud liiklust kohtades, mille inimesed ise kaardile kandsid. „Tuhat tänu 262 politseinikule ja planeerijale, kes tegid väga head tööd. Kuulsime inimestelt palju positiivset tagasisidet. See näitab, et olime õigetes kohtades ning tehtu läks neile korda,“ ütles Loigo. „Politseinikud rääkisid, et valdav osa kihutajaid olid ise samas piirkonnas elavad inimesed. On kurb, et kohalikud ise ei hooli oma kogukonna turvalisusest.“

Politseinikud ametipostil

Eesti tõusis Euroopa kõige ohutuma liiklusega riikide hulka Eestis hukkus mullu liikluses 36 inimest miljoni elaniku kohta, millega on Eesti Euroopa Liidu riikide seas paremuselt kuuendal kohal.

„Eesti on teinud muljet avaldava edasimineku oma liiklusohutuse näitajates. Kui 2016. aastal oli Eesti liiklussurmade näitaja veel üle Euroopa Liidu keskmise, siis eelmisel aastal oli see 36 hukkunut, mis on Euroopa Liidu kuues tulemus," märkis Euroopa Liidu liiklusstatistika avaldanud Euroopa Komisjoni pressiteenistus. Kõige turvalisem liiklus on Rootsis, kus hukkus 25 inimest miljoni elaniku kohta. Ühendkuningriigis oli 27, Hollandis 31, Taanis 32 ja Iirimaal 33 hukkunut miljoni inimese kohta. Eestist jäid tahapoole ka Saksamaa ja Soome, kus hukkus mullu vastavalt 38 ja 39 inimest miljoni elaniku kohta. Lätis ja Leedus oli 70 ja 67 liikluses hukkunut miljoni inimese kohta. PPA juhtivkorrakaitseametniku Sirle Loigo sõnul jääks korrektselt liigeldes Eestis liikluses hukkunute arv aastas alla 30 inimese, mis oleks Euroopa tippnäitaja. Loigo väitel on liiklusohutuse programmiga võetud eesmärk, et aastaks 2020 ei hukkuks liikluses rohkem kui 40 inimest aastas. „Eelmisel aastal hukkus liikluses 48 inimest. Kui analüüsida õnnetuste põhjusi, siis võiks Eestis rääkida alla 30 hukkunust, kui poleks sõidetud purjus peaga, oleks kinni pandud turvavöö, ei oleks arutult kihutatud vihmas 170 km/h. Need on kõik sellised õnnetused, mida oleks korrektselt liigeldes saanud ära hoida," nentis Loigo.

RÖÖV

KullaPALAVIK

FOTO: REELIKA RIIMAND

rahutut kuud pealinna juveeliäris

See seni jutustamata krimilugu on tavapäratu ka palju näinud uurijatele ja prokuröridele. See on lugu Tallinna juveelipoodnikke hirmu all hoidnud röövidest, mis olid ette valmistatud harva nähtud professionaalsusega.

oime pani need seltskond, kes varjas oskuslikult oma jälgi, ei suhelnud üksteisega kunagi telefonitsi ega jätnud riideid keha külge teipides ja nägu varjates sündmuskohale mingeid jälgi; rööviks kasutatud riided põletati või visati ära. Sellest kujunes üks viimase kümnendi ulatuslikumaid röövimislaineid. „Uurijate jaoks oli see kahtlemata üks põnevamaid ülesandeid,” ütleb uurimist korraldanud kriminaalpolitseinik Sergei Kleidov. Nüüd tagantjärele teame, et 2012. aasta novembrist kuni 2014. aasta märtsini väldanud juveeliäride röövide taga oli kuritegeliku grupi keskealine ninamees Pavel Chirkov. Abistasid teda selles üheksa meest, kellest üks sai lõpuks röövi ajal surma ning kaheksa leidsid tee trellide taha. Osa meeste karistusregister oli küll puhas, kuid sellest hoolimata olid nende näod

politseinikele tuttavad. Chirkov ise kannab aga 11 aasta ja kuue kuu pikkust vanglakaristust. Muu hulgas ka selle eest, et ründas noaga selga enda jõugu liiget, keda ta alusetult politseiga koostöös kahtlustas. Kuid alustame algusest.

1. peatükk. Jõulurahutus 19. detsember 2012. Kell on 9.02, kui Lasnamäe keskuses asuvasse Erda juveeliärisse siseneb kaks nägu varjavat meest. Sel vaiksel kolmapäeva hommikul on poes ainult kalleid ehteid väljatõstvad müüjad. Mehed ähvardavad müüjaid pipragaasiga. Üks neist asub rauast kangiga vitriine lõhkuma ja väärisesemeid krabama, teine hoiab kaht teenindajat toas kinni ega lase neil põgeneda. Paari minuti jooksul jõuavad nad kotti pista 50 000 euro eest kuldehteid. Kõik ei lähe aga plaa-

nipäraselt. Võib olla olnuks meeste saak suurem, kui keskuses olnud mees poleks toimunut pealt näinud. Ta üritab röövleid takistada ning väljast kaupluse ust sulgeda. Kullakorjajat julgestanud röövel lööb teda näkku ning mehed põgenevad. Tõendeid, millega hakata kuritegu lahendama, esialgu pole. Hiljem selgus, et esimese röövi autojuht oli kogu ühenduse juht Pavel Chirkov, toona 47aastane tähtajatu elamisloaga Venemaa kodanik. Auto oli Audi A6 Avant. Vitriinilõhkuja oli 42aastane Juri Hohlov, julgestaja aga 44aastane Valeri Rõnnov, kellele jäi see ainsaks rööviks. Olgu öeldud, et Chirkov ei tahtnud Rõnnovit järgmistesse röövidesse kaasata, sest too jooksis juveeliärist ära Hohlovi hoiatamata ning oleks võinud sellega kogu kuriteo põhja lasta.

2. peatükk. Esimesed käerauad klõpsavad kinni 15. veebruar 2013. Kell on 9.10, kui Lasnamäel asuva Idakeskuse juurde sõidab auto. Roolis on 42aastane Andrei Plakan, kes jääb autosse ootama. Juveeliärisse sisenevad enda nägu varjavad Hohlov ja Vassili Tarassov. Pikka juttu ei tehta, naismüüjale öeldakse, et karjumise korral ta tapetakse. Hohlov jätkab endale tuttava rolliga. Ta võtab vitriinist kullast juveele ning poetab need kaasavõetud kotti. Rööviga tekitatakse kahju veidi üle 70 000 euro. Mehed lahkusid peagi juveeliärist, kuid keskuse fuajees olnud inimesed püüdsid neid peatada. Tarassov laskis nende poole pipragaasi. Üks külastaja haaras Tarassovist kinni ning tema haardest pääsemiseks viskas Tarassov maha jope ja mütsi. Tagantjärele said

politseinikud riietena kätte esimesed konkreetsed füüsilised jäljed, mille kallal töötada. Peagi saabus läbimurre – jopelt leitud DNA viis Tarassovi tabamiseni. Mees võeti vahi alla, kuid vaatamata politseinike pingutustele ei poetanud ta kaaslaste kohta sõnagi. Talle määrati nelja aasta ja kolme kuu pikkune vangistus. Tuleb mainida, et tollal kahte esimest röövi omavahel veel kindlalt ei seotud.

3. peatükk. Välk lööb samasse kohta Chirkovi eestvedamisel plaaniti terve maikuu vältel järgmist röövi. Nii sai näiteks Hohlov käsu varastada autole uued numbrimärgid. Olgu öeldud, et ta täitis sama ülesannet ka mitme teise röövi eel. Chirkov andis Hohlovile, Planakile ja kahele uuele kuriteokaaslasele – 25aastasele Stanislav Maistele

ning 41aastasele Andrei Rudnevile – nägude varjamiseks muuhulgas parukad. Röövima mindi Erda juveeliäri, sama kauplust, mida oli tühjendatud peagu viis kuud tagasi. Välk lööb teist korda samasse kohta 16. mail 2013. Taas hommikul kell 9.05 siseneb kolm meest Lasnamäe keskusesse. Maiste jääb juveelikaupluse uksele valvama, Rudnev näitab naisteenindajale, et ta suud ei paotaks, ning Hohlov lööb kaasa võetud haamriga vitriine katki. Rudnev aitab Hohlovil kulda ja kelli kotti korjata, kui uksele tuleb varajane kaupluse külastaja, kes proovib kurjategijaid takistada. Maiste kasutab pipragaasi, sama teeb ka Rudnev, kuid tema sihtmärk on teenindaja. Mehed jooksevad kauplusest välja, lasevad veel turvatöötajatele ja teistele inimestele näkku pipragaasi, väljuvad Lasnamäe keskusest ja istuvad autosse, kus neid

RÖÖV

Röövlid sisenemas kullapoe müügiboksi

Stanislav Maiste laseb turvatöötajale gaasi.

Röövlid poes

ootab Plakan. Kogu rööv kestab ligi minut. Esimese ja kolmanda röövi vahel nägid politseinikud nüüd juba kindlaid seoseid ning uurimist jätkati prefektuuri kriminaalbüroos. Meeste tegutsemine ütles uurijaile, et nad teadsid väga hästi, mida juveeliärisse sisenedes teha, ning käitusid vägagi enesekindlalt. Politseinikud asusid läbi vaatama turvakaamerasalvestisi ning seekord saatis neid edu: kuigi salvestise kvaliteet jättis soovida, tuvastati, et mehed tulid Lasnamäe keskuse juurde Audi A6 Avantiga.

4. peatükk. Seesam, avane 26. juuli 2013. Kell on 9.50. Lasnamäe Centrumi parklasse sõidab Audi A6. Autos on eelmisest röövist tuttav kvartett: Plakan, Maiste, Rudnev ja Hohlov. Hohlov varastas seejuures röövi eel uue numbrimärgi ning soetas kambale uued riided ja jalatsid. Nelik siseneb Centrumisse, kuid mängu sekkub tehnoloogia. Keskuse sissepääsu valvavatest topeltustest viimased ei avane ja röövlid ei pääse sisse. Mehed kohkuvad ning neist sõltumata

Tõendeid, millega hakata kuritegu la hendama, esialgu pole. asjaoludel jääb rööv ära. Sellest röövikatsest saadi teada alles tagantjärele järgmist röövi uurides. Viis päeva hiljem, juuli viimasel päeval kell 9.50 proovivad nad uuesti. Parklas väljub Audist sama trio, kes viimased kolm korda, s.o Maiste, Rudnev ja Hohlov. Mehed varjavad nägusid maskide ja kapuutsidega. Kui nad jõuavad kaupluse ette, pole pood veel avatud, aga turvakardin on pooleldi üles tõstetud. Poodi juhuslikult sattunud naise surub üks röövel jõuga vastu vitriinkappi. Peale tema on poes kaks naisteenindajat. Maiste hüppab letile ning viskab Hohlovile ja Rudnevile põrandale kuldkette. Maiste tõukab ja lööb ühte naisteenindajat, kes proovib teda takistada. Ühele teenindajale lastakse näkku gaasi, teine teenindaja vajutab häirenuppu ning hakkab karjuma. Ka teda rünnatakse pipragaasiga. Mehed põgenevad poest juveelitoodetega, mille väärtus on umbes 32 000 eurot.

5. peatükk. Läbimurre Seni panid kurjategijad rööve toime väga professionaalselt, hoolikalt keha külge teibitud riided takistasid DNA sattumist sündmuskohtadele. Riideid, samuti auto numbrimärke vahetati pärast igat röövi. Turvakaamerate salvestised olid tihti kehva kvaliteediga, mõnes kohas olid kaamerate asemel koguni mulaažid. Senised uurimisgrupi katsed juhtlõngade järgi meesteni jõuda ei olnud tulemusi toonud. Politseinikud kuulasid maad, mida allilmas röövidest räägiti, kuid sealgi ei teatud neist midagi. Küll teadsid uurijad, et nii luhtaläinud kui ka õnnestunud röövis kasutati universaalkerega Audi A6 mudelit. See oli kogu info, mis oli tolleks ajaks auto kohta teada. Uurijad proovisid kasutada kõiki variante õige auto leidmiseks, ka selliseid, millest abi saamine oli võrdne tõenäosusega võita loteriipileti peavõit. Nii näiteks tegid nad päringu erinevatesse tanklatesse ja uurisid, kas mõni Audi A6 Avant on jätnud kütuse eest tasumata. Kõigi teiste fotode seas oligi üks Audi A6. Kirjeldustele vastav auto oli

RÖÖV

sama aasta 23. juunil teinud Statoilile külma arve Paldiski maantee ja Sõle tänava ristmikul asuvas tanklas. Politseinike tähelepanu köitis kohe autot tankinud mees. Tal oli peas maikuu röövist tuttav parukas. Mõistagi, Audi numbrimärk oli taas varastatud. Nüüd olid uurijatel hea kvaliteediga fotod autost, millega rööve korda saadeti. Kuigi säärase kerega Audisid on Tallinnas ja selle lähiümbruses tuhandeid, oli sel üksjagu eritunnuseid. Kõik auto eritunnused pandi kirja: kärukonks, antenn katusel, toonitud tagaklaas, kaks allapoole suunatud summutit, iluliistud, tulede kuju, puuduvad mudelitunnused ja viie kodara-

Röövi jaoks kasutatud Audi A6 Paldiski maantee ja Sõle tänava Statoilis

ga veljed. Uurijad teadsid, et Audi A6 mudeleid on linnas sadu, kuid selliste eriomadustega on tõenäoliselt ainult üks. Nüüd tuli see üles leida. Ühel hommikul korraldasid kriminaalpolitseinikud suuroperatsiooni. Terve Tallinn ja Maardu jagati lõikudeks ning kriminaalpolitseinikud asusid ükshaaval kõiki tänavaid läbi kammima. Nii kui leiti sobivat värvi ja sobiva vanusega Audi A6, vaadati, kas sel on kärukonks. Kui vastus oli ei, mindi kohe edasi. Kui silma jäi õige kuju ja värviga ning kärukonksuga Audi, siis vaadati, kas sel on toonklaasid. Kui ei, jätkati otsimist. Otsingu taktika tõi edu! Majaka tänav 51 maja juures leiti, mida otsiti. Autol oli ka õige numbrimärk. Sõiduk kuulus Majaka 51 majas korterit üü-

rivale Juri Hohlovile. Õnne ja politseinike hea vaistu kaudu jõuti lõpuks läbimurdeni, või nii vähemalt näis.

6. peatükk. Mängu siseneb uus mängija Kuid Hohlovi sõiduki ja korteri tuvastamisele järgnes vaikus, sest sel hetkel polnud piisavalt tõendeid konkreetsemateks sammudeks. Mitme kuu jooksul ei pandud toime ühtegi röövi, kuid tagantjärele teame, et Chirkov valmistas samal ajal ette uut röövi. Seekordne sihtmärk oli Mustamäel Sütiste teel asuv kaubanduskeskus. 3. detsember 2013. Chirkovi nõud-

Röövis osalenud nelik põgeneb Mustamäe 138 aadressile, kus ootab Hohlov Suzukiga, ning seltskond vahetab jälgede segamiseks autod. Rööviga tekitatud kahju ületab 32 000 euro piiri. Hohlovile jäi selles röövis kõrvaline roll. Chirkov ei tahtnud, et ta röövima läheb, sest ta röövis ehteid liiga aeglaselt.

7. peatükk. Ehete parandamise poes töötav Kamaldinov Selleks ajaks oli röövides osalenud kaheksa meest. Politseinikud arvasid nüüdseks teadvat neist kahte: Hohlovi

Mehed Mustamäe kaubanduskeskuses

misel kasutatakse Mustamäe kaubanduskeskuse juveeliäri rööviks kahte autot ning viit inimest. Hohlov täidab tavapärast osa ning varastab ja paigaldab rööviks kasutatavale Suzuki Grand Vitarale ja Mercedes-Benzile uued numbrimärgid. Kell on 16.07. Mercedes-Benz jõuab Sütiste tee 30 kaubanduskeskuse juurde. Viimast juhib 46aastane Dmitri Kamaldinov, selle pundi värskeim liige. Kamaldinov ja Chirkov on vanad tuttavad ning Chirkov usaldab teda. Temaga koos on autos Chirkov ise, Plakan ja Maiste. Autost väljuvad maske ning salle kandvad Chirkov, Plakan ja Maiste. Hohlov oli enne röövi ostnud kaks haamrit, mida Chirkov ja Maiste nüüd juveelipoodi sisenedes vitriinide lõhkumiseks kasutavad.

Nii luhtaläinud kui ka õnnestunud röövis kasutati univer saalkerega Audi A6 mudelit. ja Kamaldinovit. Viimast selle pärast, et varem Hohlovile kuulunud Audi A6 uus omanik oli Kamaldinov. Tema profiil sobis, nimelt töötas Kamaldinov Lasnamäel Pae tänaval asuvas juveelide ja ehete parandamise poes. Seal oli sulatusahi, mida ta kasutas tõenäoliselt Sütiste tee kaubanduskeskusest varastatud kulla sulatamiseks. Politseinikud jälgisid salaja, kuidas Kamaldinov sõitis viimase röövi õhtul nüüdseks talle kuuluva Audi A6ga

RÖÖV

Prisma kilekott, mille Kamaldinov tühermaale peitis.

Lasnamäel tühermaale. Kamaldinov väljus autost, kõndis sopasele jäätmaale, naasis sõiduki juurde ja lahkus. Politseinikud jõudsid Kamaldinovi jälgi ajades betoonplokkide juurde, mille vahelt turritas välja Prisma kilekott. Ettevaatlikult kotti avades leiti sealt seest paar tundi tagasi toime pandud juveeliröövi hinnalipikud, kullaproovid ja ehete alused. Kamaldinov tunnistas hiljem, et ta pidi need Hohlovi korteri ahjus ära põletama, kuid kartis, et Chirkov hakkab pärast kulla ülessulatamist teda süüdistama kulla varastamises ning mine sa tea, millega see veel lõppeb. Seetõttu jättis ta need alles, et vajaduse korral neid Chirkovile näidata ja ennast kaitsta. Politseinikud pidid kiiresti dokumenteerima kilekoti sisu ning kilekoti õigesse kohta tagasi panema, sest polnud teada, millal Kamaldinov sellele järele tuleb.

8. peatükk. Kaardimaja hakkab varisema 11. detsember 2013, kaheksa päeva pärast viimast röövi. Juveelirööve uurinud jälitajad lähevad tööpäeva lõpus uurimist juhtinud prokuröri Rita Sinivälja juurde, et arutada, kus maal uurimisega ollakse. Keset arutelu saab jälitaja telefonikõne. Lasnamäel Punasel tänaval rööviti äsja Mekka keskuses asuvat juveeliäri. Nüüd teame, et selle röövi autojuht oli Plakan. Keskusesse sisenevad Maiste ja Kamaldinov. Maiste asub kulda varastama ning Kamaldinov teda julgestama. Kõrvalasuvast mööbliärist

FOTOD: PPA

Juri Hohlovi üürikorter Majaka tänav 51

Kamaldinovi Audi A6

väljunud mees näeb juhtunut ja küsib: „Mis siin toimub?“ Kamaldinov ähvardab meest haamriga. Naaberpoest väljunud klient lööb selle peale Kamaldinovit rusikaga näkku. „Kaome siit minema, kaome siit minema!“ karjub Kamaldinov. Maiste lõpetab kulla kotti panemise ning ehmunud röövlid jooksevad väljapääsu poole. Nende saldoks jääb umbes 14 000 eurot. Prokuröri juures olevad kriminaalpolitseinikud otsustasid, et sel hetkel sündmuskohale minek neid eriti palju edasi ei aitaks, seal askeldavad juba patrullpolitseinikud. Jälitajad otsustasid minna ainsale aadressile, mida nad oskasid röövimistega seostada, s.o Lasnamäel asuv Majaka 51. Jälitajateni jõudis operatiivselt

info, et röövlid olid Mekka keskusest põgenenud Audi A4ga. Selgus, et Majaka tänavale suundumine tasus end ära. Hohlovi kodu juurde jõudnud, nägid politseinikud kolme meest. Üks meestest – Hohlov – vahetas parasjagu Audi A4 varastatud numbrimärki originaali vastu. Kõik kolm meest läksid trepikotta. Politseinikud ootasid tipptunni ajal teiste uurijate ja politseinike saabumist. Enne, kui abijõud kohale jõudsid, väljus trepikojast Kamaldinov. Politseinikud jälgisid, kuidas ta kõndis lähedalasuva ja uurijaile varasematest röövidest tuttava Audi A6 juurde ning lahkus. Info anti edasi Majaka tänavale liikuvatele politseinikele ning nad võtsid end Kamaldinovile sappa.

RÖÖV

Kamaldinovi Audi A6 kindalaekast leitud kuld

Kamaldinov peeti kinni Pae tänaval, kui ta oli minemas oma töökotta. Tema autost leiti ehteid ning taskutest kuldkette ja kuldehetest sulatatud valand, mis kaalus ligi 900 grammi. Jälitajad vaatasid trepikoda edasi. Järgmisena väljus trepikojast Hohlov, kes viskas kilekoti prügikasti, istus selleks rööviks kasutatud Audisse ja sõitis minema. Ka see info edastati politseinikele, kuid Hohlovil õnnestus pääseda ning ta kuulutati tagaotsitavaks. Kogutud tõenditest piisas, et asuda tegudele. Politseinikud korraldasid Hohlovi korteris läbiotsimise. Sealt leidsid nad haamreid, kindaid ja teisi töövahendid, lisaks Hohlovi dokumendid, kuid siiski mitte kulda. Nüüd, kui Kamaldinov oli käes ja vahi all, hakati Hohlovi otsima. Politseinikud arvasid, et teda aitavad varjata tema endine naine ja ühine tütar või praegune elukaaslane. Uurijad käisid neilt pidevalt küsimas, kas nad teavad, kus Hohlov on, kuid vastust neilt ei saanud. Politseinikud said teada, et Hohlov tahab Eestist põgeneda, kuid tema dokumendid on uurijate käes. Nüüdseks teame, et talle asuti valmistama võltsdokumente. Politseinikud hoidsid samal ajal naiste tegemistel silma peal. Ühel õhtul kogunesid kõik kolm naist Hohlovi endise elukaaslase korterisse. Pärast südaööd liikus samal tänaval kapuutsiga mees, kes piilus igasse tänaval asuvasse autosse. Paranoiliseks meheks osutus Hohlov, kes sisenes lõpuks endise naise kortermaja

trepikotta. Mõni aeg hiljem olid kiirreageerijad ja uurijad seitsmendal korrusel naise ukse taga. Kuna Hohlovil polnud kuhugi põgeneda, siis oodati, kunas peolised ise laiali lähevad ja ukse avavad. Umbes pool tundi hiljem avaneski uks ning Hohlov peeti kinni. Selgus, et ta oli kuu aega end ühes Lasnamäe garaažiboksis varjanud.

9. peatükk. Kellele lüüakse hingekella? Chirkovi painas samal ajal kõige enam küsimus, kuidas said politseinikud olla Majaka tänaval. Ta oli kindel, et keegi tema jõugust oli äraandja. Hohlov see olla ei saanud, sest ta oli jooksus, Kamaldinov istus kinni. Tema pilk jäi pidama Plakanil ning sealt see enam ei liikunud.

Päev pärast röövi kohtusid autojuht Plakan ja Chirkov õhtupoolikul viimase lemmikkohas – Mustakivi kasiinos. Meeste vahel läks kasiinos sõnavahetuseks. Chirkov võttis suure tooli ning lõi selle vastu baariletti katki. Turvatöötajad palusid meestel kasiinost lahkuda ning sõnelus jätkus väljas. Chirkov ründas eemale kõndivat Plakanit selja tagant, lüües teda kaks korda noaga kaela. Plakan kaotas teadvuse ja langes hiljem koomasse. Arstidel õnnestus tema elu päästa, kuid sündmuskohalt põgenenud Chirkov seda ei teadnud. Tema põgenes kaks päeva hiljem Venemaale. Politseinikud asusid asja uurima, kuid seda ei tohtinud teada saada Plakan, kes oleks sellest Chirkovile ette kandnud, vahet polnud, et mees oli teda tappa üritanud. Uurijad otsisid Chirkovi, kuid ei pannud seda suure kella külge. Taktika toimis ning jõuguliider arvas, et teda ei aeta enam taga, ja ta naasis veebruaris Eestisse. Plakani tapmiskatse kohta koguti tõendeid pidevalt. Tollal ei olnud Chirkovi seos röövimistega veel selge.

10. peatükk. Sunnitud verevahetus Chirkov tahtis näidata, et kolme põhimehe kaotamine (Kamaldinov saadi kätte, Hohlov oli jooksus, Plakan oli haiglas) ei suru teda põlvili, ning ta komplekteeris uue meeskonna. Ta võttis kampa Hohlovi, Kamaldinovi ja Plakani rolli täitma kaks Dmitrit – Timini ja Russanovi. Chirkov oli valmis edasi röövima hoolimata sellest, et

3. märtsi rööv Mustakivi keskuse juveelipoes

FOTO: EERO VABAMÄGI / DELFI

RÖÖV

Viimase röövi sündmuspaik

tema kogenud kurjategijad olid mängust väljas. 26. veebruar 2014. Kell on 20 ringis. Maiste, Timin ja Russanov sõidavad Sikupilli keskuse parklasse. Timin jääb röövi jaoks varastatud Nissan Sunnyga parklasse ootama. Keskusesse sisenenud Maistel ja Russanovil ei õnnestu granaaditaolise eseme ja relvaga ähvardades kulda röövida. Kahest teenindajast üks hakkab karjuma ja vajutab paanikanuppu. Röövlid ehmuvad ning põgenevad. Nissan Sunny pannakse Lasnamäel jälgede peitmiseks põlema. 3. märts 2014. Kell on 9.50. Chirkov jääb kaubanduskeskuse juurde pargitud Mercedes-Benzi, kaetud nägudega Timin ja Russanov sisenevad kauplusesse ja lasevad fuajees turvatöötajale gaasi näkku. Nad poevad pooleldi üles tõstetud turvakardina alt juveelipoodi. Mehed asuvad juveele kotti laduma. Poest põgenedes lasevad nad gaasiga neid takistanud külastajat. Rööviga tekitati kahju ligi 71 000 eurot.

11. peatükk. Viimane rööv Eelmine rööv oli kurjategijaile üle pika aja korralik saak ning paistis, et Sikupilli fiaskost hoolimata suudavad ka uued kaasosalised rööve korda saata. Chirkov valis järgmiseks sihtmärgiks

Aja möödudes läk sid nende kuriteod aina ohtlikumaks ning lõpuks ei kõheldud ka tulirelvi kasutada. Pae tänaval asuva elektroonikapoe, mis kaupleb elektroonikavidinate kõrval ka kullaga. Chirkov teadis, et hoone esimesel korrusel asuva poe töötajal, kes täitis samaaegu turvamehe rolli, on seaduslik relv. Sama hoone teisel korrusel asuvas äris töötas Kamaldinov abilisena ning poes asuvat sulatusahju kasutati röövitud kulla sulatamiseks. Kui Timin ja Russanov said käsu röövida seda elektroonikaäri, polnud neil aimugi, et nad ise võivad püstolitoru ette sattuda. Chirkov piirdus noormehi instrueerides ainult sealse töötaja võitluskunstide oskuse mainimisega. Chirkov ütles, et kui nad kohe püstoli ja gaasiga ähvardades poodi astuvad, mees tardub ega tee midagi. Relvast ta juttu ei teinud. 2014. aasta 19. märts. Kell on 17.50, Maiste toob Timini ja Russanovi röövi jaoks ostetud Ford Mondeoga poe ette. Mütsi ja kapuutsiga nägu varjavad Timin ja Russanov sisenevad poodi, puust latt pannakse ukse vahele, et seda lahti hoida. Timin suunab

püstoli töötaja poole ja nõuab raha. Oma laua taga seisnud poetöötaja viskab Timinit tassiga. Timin avab tule ning sooritab töötaja poole vähemalt kaheksa lasku. Russanov laseb samal ajal töötajale gaasi näkku. Laual olnud kuvar võtab osa kuulide jõust endale ning juhib neid. Kuulid tabavad töötaja mõlemat käelaba. Hoolimata vigastusest ja pipragaasist suudab töötaja haarata vöö vahelt püstoli ning vastu tulistada. Timin ja Russanov põgenevad. Russanovit tabanud kuul läbistab tema rindkere. Ta sureb sündmuskohal. Üks kuul läbistab Timini parema puusa. Timin jookseb haavatuna, relv käes, autoni, kus teda ootab Maiste, ning nad põgenevad. Neist jääb maha surnud paariline. Politseinikud tuvastasid Russanovi surnukeha ning sündmuskohale jäänud kuuli järgi tehti kindlaks, et haavata saanud põgeneja oli Timin. Viimane ei pöördunud seejuures arstiabi saamiseks haiglasse, vaid ravis laskehaava käsimüügiravimitega. Mõne aja pärast oli politseinikel piisavalt tõendeid, et Timin kinni pidada. Kui Timinilt küsiti haava kohta, üritas ta seda mädapaise pähe maha müüa. Kohtuarsti hinnangul oli see siiski laskehaav. Politseinikud tegid hiljem kindlaks, et autot juhtis Stanislav Maiste. Chirkovi teisel vahetusel oli seega kriips peal. Kuna kõik kolm meest olid politseinike jaoks uued nimed, siis ei seotud neid rööve sel hetkel Chirkoviga. Seosed esimese seitsme ja viimase kolme röövi vahel tulid ilmsiks menetluse käigus. Chirkovi kohta oli piisavalt tõendeid. Ta sõitis naisega üheksa päeva pärast viimast röövi Tallinnast Raplamaale, kui politseinikud ta tanklas kinni pidasid.

12. peatükk. Timin põgeneb Hispaaniasse Kõik vahistatud kuritegeliku ühenduse liikmed on erinevates kinnipidamisasutustes. Maiste ja Kamaldinov ning haiglast välja kirjutatud Plakan on Tallinnas, Chirkov Viru Vanglas, Hohlov Haapsalus ning Timin toimetati Pärnu arestimajja. Chirkov oli ainus, kes lõpuni midagi ei rääkinud. Teiste röövlite käest saadi ühenduse tervikpilt ja rollid.

Dmitri Timin. Foto, mis läks meediasse pärast tema arestimajast põgenemist.

Timin tegi aktiivselt koostööd. Mõne nädala möödudes polnud teda võimalik Pärnu arestimajas hoida ning ta viidi Viru Vanglasse. 2014. aasta suvi hakkas läbi saama, kui juhtusid asjad, mida tavaliselt loetakse raamatutest või vaadatakse televiisorist. Chirkov vahistati Plakani tapmiskatse eest ja teda hoitakse Viru Vanglas. Chirkovi kriminaalmenetlus on ülejäänud röövide menetlusest eraldatud. Vanglaametnikud ei teadnud, et Chirkov ja Timin on ühe mündi kaks külge. Kõlab uskumatult, aga kui Timin toodi Pärnust vanglasse, paigutati mehed samasse kambrisse. Timin on veendunud, et politseinikud tegid seda nimelt. Jälitajad avastasid prohmaka kogemata järgmisel päeval. Kõne vanglasse ja mehed eraldati. Timin ei julgenud sel öösel magama jääda, sest kartis, et Chirkov tapab ta une pealt. Nüüd viidi arusaadaval põhjusel endast väljas ja igasugusest koostööst keelduv Timin Rapla arestimajja. On 26. september. Arestimaja politseiametnik viib Timini kell 14.45 betoonmüüriga eraldatud jalutusboksi, kus kinnipeetav saab värsket õhku hingata ja jalgu sirutada. Politseiametnik sulgeb ukse ja lahkub. Uks aga ei lukustunud. Timin kasutab võimalust, avab ukse ning saab ka võtmetele ligi. Timin, kes oli korduvalt politseinikele öelnud, et ta ei soovi elu vanglas veeta, näeb kandikul toodud võimalust. Ta avab võtmetega ukse, kõnnib enda kambrisse, vahetab plätud tumedate spordijalatsite vastu ning väljub arestimajast. Tänavale jõudnud Timin annab nüüd jalgadele valu. Timini otsimiseks algatati polit-

Tagumises reas kõige parempoolsem on Pavel Chirkov, Valeri Rõnnov on keskel ning vasakpoolne on Stanislav Maiste.

seioperatsioon, kuhu kaasati kiirreageerijad ja soojuskaameraga kopter. Politseinikud teadsid, et tema vanematel on Harjumaa ja Raplamaa piiril Raplast 40 kilomeetri kaugusel Kiisal suvila. Teda mindi sinna ootama. Timin jõudis suvila juurde niivõrd hilja, et politseinikud ei pidanud enam tõenäoliseks, et ta sinna tuleb, ning keskendusid teistele versioonidele. Timin veetis öö metsas ja soos sombates. Hiljem sai selgeks, et ta liikus mööda raudteed, ning kui ta nägi kopterit lähenemas, jooksis metsa. Ta jõudis rohkem kui 12 tundi pärast põgenemist suvila juurde. Naabri abil sai ta ühendust emaga, kes tõi pojale riideid. Pärast seda põgenes ta Hispaaniasse redutama. Timin suutis end varjata peagu aasta. Eestisse tagasi tulnud mees oli armuvalus. Tema nüüdseks endine tüdruk oli leidnud uue elukaaslase. Timinile see ei meeldinud. Ta läks Lasnamäele tüdruku elukohta ning lõhkus vihahoos tema autot. Timin kutsus tüdruku ja tema uue poisssõbra välja arveid klaarima. Nad tulidki. Timin jäi kakluses selgelt alla. Ta lõi kaasas olnud pudeli roosiks ning virutas sellega kaklust lahutama tulnud naabrile näkku. Läbi klopitud Timin mõistis, et ta jõud vastasest üle ei käi, ning ta põgenes enne politseinike saabumist. Uurijad tegid kindlaks, et ära jooksnud mees on lõunamaalt tagasi tulnud Timin. Paar päeva hiljem olid uurijad ja kiirreageerijad vaikselt hiilides sisse piiranud sellesama Timini vanematele kuuluva suvila. Kell oli 3 öösel. Politseinikud nägid aknast töötavat televiisorit, kuid ei midagi rohkemat. Öine kõne prokurörile ja mobiil-

telefonide asukoha kindlakstegemine aitas välistada, et suvilas ei oleks Timini vanemaid. Nad olid samal ajal Lasnamäel asuvas kodus. Nüüd, kui teati, et majas on Timin, jooksid kiirreageerijad ukse maha ning pidasid kinni üles pekstud näoga Timini. Uurimist juhtinud prokurör Rita Siniväli märgib, et Chirkovi juhitud grupeeringu tegi ohtlikuks asjaolu, et aja möödudes läksid nende kuriteod aina ohtlikumaks ning lõpuks ei kõheldud ka tulirelvi kasutada. „Tänan väga Sergeid ja teisi politseinikke, kes tegid ära suurepärase töö olukorras, kus tõendeid nappis,“ lausub Siniväli.

Lõppsõna Pavel Chirkov mõisteti süüdi ning talle määrati 11 aasta ja kuue pikkune vangistus. Chirkov loodab endist viisi karistusest pääseda ning taotleb Venemaale väljaandmist. Juri Hohlovile määrati kuue aasta pikkune vangistus. Andrei Plakanile määrati seitsme aasta pikkune vangistus. Dmitri Kamaldinovile määrati nelja aasta ja kaheksa kuu pikkune vangistus. Vassili Tarassovile määrati nelja aasta ja kolme kuu pikkune vangistus. Stanislav Maistele määrati kaheksa aasta pikkune vangistus. Valeri Rõnnovile määrati nelja aasta ja kuue kuu pikkune vangistus. Dmitri Timinile määrati 11 aasta ja kahe kuu pikkune vangistus. Andrei Rudnevile määrati viie aasta pikkune tingimisi vangistus. Dmitri Russanov sai röövi käigus surma. Seiko Kuik kommunikatsioonibüroo

FOTO: TEET MALSROOS / ÕHTULEHT

FOTO: PPA

RÖÖV

INTERNET

FOTO: ISTOCK

Porno, noored & internet

Seksisõnumid trügivad noorte netisuhtluse pärisosaks

Politsei tegeleb üha sagedamini juhtumitega, kus lapsed või noored jagavad veebivestluste käigus endast alastipilte ja videoid, mis hiljem kontrollimatult levima hakkavad. Seks ja pornograafia on netimaailma osa, millega mõistmiseks vajavad lapsed vanemate abi.

jal, mil Mark Zuckerberg Harvardi ülikooli ühiselamutoas sotsiaalmeediaga esimesi katsetusi tegi, ilmus Eesti meedias muret tekitav artikkel pornost, mis „trügib vitriinidele tagasi“. Nimelt näis 2003. aastal, et kioskid kipuvad keelule vaatamata pornograafilise sisuga ajakirju järjest julgemalt eksponeerima. Peeter Sookruus kultuuriministeeriumist sõnas toona olukorra lahendust kirjeldades, et kui komisjon ja politsei kioskitega sel teemal aktiivselt võitlesid, siis kattis enamik kioskimüüjaid pornoajakirjad papitükkide või teiste ajakirjadega, nii et näha jäi ainult ajakirja nimi.

Inimpõlv hiljem on nõue lapsi porno eest kaitsta endiselt jõus, kuid sellega võitlemiseks ei piisa enam papitükkidest. Internetis üles kasvanud lastel on taskus kogu maailm ja mitte ainult selle parem osa. Uuringute järgi kasutavad peaaegu kõik Eesti lapsed internetti ning virtuaalmaailma sisenetakse keskmiselt 8aastaselt. 40% noortest on kogenud küberkiusamist ja ainuüksi 2010. aastal oli kolmandik 9–16aastastest Eesti lastest näinud viimase 12 kuu jooksul internetis seksipilte ning viiendik noortest ise saanud või saatnud selgelt seksuaalse sisuga sõnumeid, sh pilte ja videoid. Internet on tänapäeva noorte pä-

riselu osa, see tähendab, et neti vahendusel luuakse suhteid, väljendatakse tundeid ning kogetakse ka lähedust ja intiimsust. Sexting ehk seksuaalse sisuga sõnumite, piltide ja videote jagamine on osa laste omavahelisest suhtlemisest. Probleemid tekivad aga siis, kui need materjalid hakkavad levima avalikult ning neid kasutatakse lapse kiusamiseks või väärkohtlemiseks. Veebikonstaabel Maarja Punaku sõnul tegeleb ta vähemalt korra nädalas juhtumiga, kus internetis on levimas Eesti lapse alastipilt või video. Probleemi tõsidust kinnitab ka Põhja prefektuuri lastekaitsetalituse juht Reimo Raivet: „Üha sagedamini

INTERNET

uurime lapsporno valmistamist ja võimaldamist, kus kõik osalised on alaealised. Iga kord ei alustata küll kriminaalmenetlust, kuid politsei sekkumist ja abi on ikka vaja.“ Pildid, mille levimisest saab lapse jaoks hiljem õudusunenägu, tehakse endast enamasti väga positiivse emotsiooniga. Neid saadetakse kas sõprade-sõbrannade vahel või siis kallimale. Ühel hetkel lähevad aga noorte suhted sassi ning siis levivad fotod kiusamise või kättemaksu eesmärgil juba suuremale ringile ja neid internetist kustutada on põhimõtteliselt võimatu.

Lapsed võivad olla väga julmad Punaku hinnangul saadab laps enamasti endast pildi inimesele, keda armastab või kes on lähedane, ning väga väike osa on neid juhtumeid, kus täiskasvanu meelitab teadlikult lapselt

alastipildi välja. Samuti teeb mõni lihtsama mõtlemisega laps foto või video niisama naljapärast. Fotod ning videod, mida lapsed jagavad, on erineva kaalu ja iseloomuga. Tehakse lihtsalt alastipilte või aluspesus pilte ilma rinnahoidjata, aga on ka näiteks videoid, kus 13aastane masturbeerib, poisid seksivad omavahel, kedagi on filmitud salaja duši all või proovitakse järele pornosaitidel nähtut. Sageli ei ole pilt või video tegemise ajal kuidagi mõeldud seksuaalsena. Näiteks tegi 12aastane poiss populaarses suhtluskeskkonnas otse-eetrit ning talle tehti ootamatult ettepanek ehk challenge tõmmata püksid maha, mida ta tuhandete inimeste ees ka tegi. Või arutavad tüdrukud omavahel keha ja tervisega seotud teemasid ja saadavad üksteisele pilte endast või konkreetsetest kehaosadest. „Kui küsida, miks neid pilte tehakse, siis on lapsi, kes

vastavad, et nad ei häbene oma keha ja neil ei ole vahet, kas see pilt levib või mitte. See on iseenesest hea, et laps tunneb ennast oma kehas kindlalt, aga kui pärast selgub, et pilt läheb täiesti valede inimeste kätte ja teda hakatakse mõnitama, siis tunneb ta ennast väga riivatuna,“ räägib Punak. Raiveti sõnul on laste jaoks kiusamise, kättemaksu ja naljategemise erisus väga õhuke: „Lapsed võivad käituda väga julmalt. Mitte selle pärast, et nad on olemuselt kuidagi halvad või kurjad. Nad ei saa lihtsalt veel aru iseenda ega teiste emotsioonidest või oma tegude tagajärgedest. Selle tõttu ei ole neil piire ja narrimine võib ohvri elu täiesti talumatuks muuta.“ Kui kiusamine ja narrimine läheb väga ulatuslikuks, siis lihtsaid lahendusi selle pere jaoks enam ei ole. „Enamasti on šokk väga suur ning lapsevanemadki on pisarates ja täiesti murtud. Esimene käik on suhtlemine

INTERNET

kooliga, siis kaalutakse kooli vahetust ning on ka juhtumeid, kus kiusamine ületab igasuguse taluvuse piiri, laps on depressioonis ja lõigub ennast ning pere peab elukohta vahetama,“ kirjeldab Raivet piltide jagamise musta stsenaariumit.

Keskmine täiskasvanud internetikasutaja, kes käib Delfis uudiseid lugemas ja teeb pangaülekandeid, ei kujuta ilmselt päris hästi ette, mida noorte netisuhtlus endast kujutab. Eesti lapsed kasutavad kõiki tuntud meediaplatvorme, nagu Facebook, mille populaarsus on küll kahanemas, Snapchat, Instagram, WhatsApp, ent ka Kiki, Yellow ning Reddit. Lühidalt kokku võttes suheldakse internetis nii omavahel privaatselt kui ka suuremates gruppides või foorumites ning jagatakse infot enda ja oma tegemiste kohta. Seejuures on videote ja fotode jagamiseks parimad Snapchat ja Instagram, rääkimata Youtube’ist, kus tipptegijail on nädalas niisama palju vaatajaid kui kõige populaarsematel telesaadetel. Viimasel ajal pakub veebikonstaablitele kõige enam tööd 54 000 liikmega eestlaste kolmnurk Facebookis. „See on praegu üks õudsem kommuun, kus inimesed suhtlevad ja teevad otse-eetreid. Kasutajate seas on palju lapsi ja noori, ent ka vaimse puudega inimesi, töötuid ning alkohoolikuid. Tehakse igasuguseid naljapostitusi, kuid palju on ka kiusamist ja sealt alguse saanud grupivestlusi,“ kirjeldab Punak. Lehe sisust aimu saamiseks piisab kommuuni viimaste postituste vaatamisest: foto vesipiipu suitsetavast lapseohtu tüdrukust; otse-eeter ehitustöödest kopaga; foto lehmast jalgrattal ja üleskutse märkida sõber, kes on nõus lehmaga magama; laste intervjuu kodutuga, mida laigib üle tuhande ja kommenteerib üle kahe tuhande inimese. Kiusatakse enamasti siiski kinnistes gruppides või just selleks loodud lehtedel. Näiteks postitatakse eestlaste kolmnurgas, et kellegi piltide jagamiseks tuleb kinnine vestlusgrupp. Sellega võib liituda sadu inimesi, kes jagavad siis kas alandavaid ja solvavaid pilte või nalju selle inimese kohta. „Meil oli juhtum, kus ühest tüdrukust jagati tunni ajaga 57 fotot. Kindlasti

FOTO: REELIKA RIIMAND

Kiusatakse grupivestlustes

Reimo Raivet

pole need kõik alastipildid, aga näiteks fotod, kus inimene on rumala näoga, purjus või on teda riietusruumis salaja pildistatud,“ kirjeldab Punak. Tema sõnul kasutavad grupivestlusi kiusamiseks eelkõige lapsed ja ta pole näinud ühtki suurte inimeste gruppi, kus keegi oleks ühiselt ette võetud. „Täiskasvanud on küberkiusamises selles mõttes tugevamad, et oskavad sõnu valides teadlikult haiget teha. Kui täiskasvanule kümme korda öelda, et ta on loll, siis kehitab ta lihtsalt õlgu. Kui aga öelda avalikult, et keegi on halb ema ega hoia oma lapsi, siis teeb see tõeliselt haiget,“ selgitab ta.

Politsei reageerib alati, kui lapsest alastipilt levib Keskmiselt kaks-kolm korda nädalas tegeleb veebikonstaabel Instagrami hate ehk vihalehtedega, kus on kogu konto pühendatud mõne konkreetse

Laste porno eest kaitsmiseks ei piisa enam papitükkidest. inimese mõnitamisele. Nendel lehtedel jagatakse põhimõtteliselt kõike, mis võiks sellele inimesele haiget teha – alandavaid fotosid, solvanguid, laimu, üleskutseid teda kiusata. „Laps, kes on endast alastipildi teinud ja kellelegi saatnud, ei tea iial, millal ja kus see välja ilmub. Näiteks on meil viiendal või kuuendal ringil üks Saaremaa poiste seksivideo. Kõik osalised on alla 14aastased ning nad on täiesti äratuntavad. Kui me saamegi selle klipi jälle ajutiselt eemaldada, ei kao see mitte kuhugi. Võtame iga kord levitajatega ühendust, teeme raporti platvormile ja pakume ohvrile abi, aga see ei tee seda videot olematuks,“ märgib Raivet. Politsei reageerib alati, kui lap-

Maarja Punak

sest alastipilt levib, sõltumata jagajate soost, vanusest ja motivatsioonist. „Minu roll on võtta noortega ühendust, kontrollida, kuhu see pilt on jõudnud, ning tuletada meelde, et sellist materjali levitada ei tohiks. Kui asi on tõsisem, siis edastan info lastekaitsegruppidele, kes otsustavad, kuidas edasi toimida,“ lausub Punak. Seaduse silmis on keelatud lapse ealise ehk alla 14aastase erootiline või pornograafiline kujutamine ning alaealise pornograafiline kujutamine, samuti sellise materjali jagamine, omamine või vaatamine. See tähendab, et kui 13aastane teeb iseendast paljaste rindadega pildi ja jagab seda 300 inimesega grupis, siis on kõik osalised seaduse vastu eksinud. Põhja ringkonnaprokurör Eneli Laurits nendib: „Kuriteo panevad toime nii need, kes sellist pilti või videot edasi saadavad, endale telefoni või arvuti andmekandjale salvestavad, kui

kindlasti ka need, kes selle üldse kättesaadavaks tegid. Lapsed arvavad, et pilti jagades suhtlevad nad ainult omavahel, kuid ka kinnises grupis jagatud pilt liigub mõne tunniga teistesse vestlusringidesse edasi ja saab niimoodi kättesaadavaks lugematule hulgale inimestele. Kõiki neid inimesi käsitleb seadus kui lasteporno levitajaid või võimaldajaid.“

Kriminaalmenetlus piltide levikut ei peata Eesti seadused pole selles küsimuses kuidagi erilised. Tänavu jaanuaris esitas Taani politsei kahtlustused 1004 inimesele, kes jagasid Facebooki Messengeri rakenduse kaudu kaht räigelt pornograafilise sisuga videot 15aastastest. Politsei tuvastas nii videos olnud noored kui ka kõik klippi jaganud inimesed. Eestis pole sellise hulga menetlusalustega uurimisi tehtud, küll

registreeriti mullu 16 lapsporno valmistamise juhtumit, kus toimepanija oli alaealine. Kriminaalmenetlus pole siiski eesmärk omaette ja paljud juhtumid lahendab noorsoopolitseinik. „Kui tegemist on pigem teadmatusest sündinud juhtumiga, osalised ise pole veel süüvõimelised ning oleks vaja koolis lastega klasside kaupa suhelda ja asjad selgeks rääkida, siis tegeleb sellega noorsoopolitsei. Kui aga levitaja on juba vanem ning tegevus on pahatahtlik, siis on meie talituse ülesanne anda talle sõnum, et ka ainuüksi pildi jagamine on väga tõsine asi,“ selgitab Raivet. „Lapse jaoks, kelle videot levitatakse, ei ole sel hetkel enam erilist vahet, kas edasijagaja oli tema eakaaslane, noorem õde, võõras inimene või 40–50aastane pervert. Ohvrit, kelle pildid levivad, kriminaalmenetlus kuidagi sisuliselt ei aita, sest materjal on juba netis liikvel. Samas on Eestis pai-

FOTO: PPA

INTERNET

Kiusamine ja narrimine on alati kuidagi seotud päriselu suhetega. ka pandud vastutusiga, millest alates me eeldame, et noor inimene saab aru, mida tohib teha ja mida mitte. Seega peab 14aastane või vanem materjali jagaja arvestama ka seadusest tulenevaid tagajärgi.“

Pedofiilid kasutavad laste usalduse võitmiseks libakontosid Lihtsalt jagamisest tõsisemad juhtumid on sellised, kus lapselt või noorelt hakatakse alastipildi levitamisega ähvardades midagi välja pressima. „Vanem poiss saab tüdrukust alastipildi kellegi teise kaudu ning hakkab temalt nõudma suhet ja seksimist, ähvardades seda pilti levitada,“ kirjeldab Punak ühte juhtumit. Tema väitel juhtub sellist asja ka täiskasvanute suhetes ning naistelt pressitakse enamasti välja just uusi pilte või seksi, meestelt aga raha. Raiveti hinnangul on väljapressimist alaealiste vahel vähem, kuid pedofiilide puhul on ühe pildi alusel teiste juurde nõudmine või kohtuma veenmine tavaline. „Pedofiilid saavad esimesed fotod kätte just grupivestlustest või muudest allikatest ning hakkavad siis ohvriga otse suhtlema ja manipuleerima,“ lisab Punak. Ta toob näiteks juhtumi, kus täiskasvanud mees väitis end olevat 14aastase ja meelitas ühe lihtsama mõtlemisega poisi käest välja alastifoto, mille alusel asus välja pressima kohtumist. „Alguses rääkisid nad niisama suhetest ning homoseksuaalsusest. Laps ütles, et tal ei ole geide vastu midagi, ja oli selle tõestuseks nõus endast pildi saatma. Siis hakkas mees kohtumist välja pressima ning kirjeldas väga otsesõnu, mida ta lapsega teha tahab. Samal ajal, kui poiss minult abi palus, oli ta kodus, kuid ei julgenud oma toast välja minna ega isa-ema poole pöörduda,“ kirjeldab Punak. Nii Punak kui ka Raivet möönavad, et politsei saab netivestlusele peale vaadates üsna lihtsalt aru, kas lapsega suhtleb temaealine inimene või

keegi, kes väidab end olevat noorem. Esimesi vihjeid sellest annab sõnakasutus, släng ja emotikonide kasutamine, kuid põhiline erinevus on vestluse struktuur. „Pedofiil, kes mängib last, oskab ohvrit veenda, nõrkustel mängida ja manipuleerida. Tema eesmärgiks on materjal, mis pakub talle seksuaalset huvi, ning ta töötab süsteemselt selle kättesaamise nimel. Lastel niisugust eesmärki ei ole,“ ütleb Raivet. Punaku sõnul kasutavad pedofiilid laste usalduse võitmiseks libakontosid, mida püütakse võimalikult eakaaslaste sarnaseks teha, ning võtmekoht on ühised Facebooki sõbrad: „Lapsed võtavad tundmatute inimeste sõbrakutseid vastu, kuna laiem sõbraring on uhkuse asi. Kui libakonto teinu märgib ennast mõne Tallinna suure kooli õpilaseks, siis võtab enamik sama kooli lastest kutse vastu, kontrollimata, kas nad tegelikult inimest tunnevad. Sealt edasi satub teeskleja juba laste igapäevastesse vestlustesse ning jõuabki niimoodi soovitud kontaktini.“

Sekkuda tuleb kohe Enamik juhtumeist, mis Eesti politsei tähelepanu alla satub, toimub siin elavate laste ja täiskasvanute vahel ning suheldakse eesti või vene keeles. Samas on Eesti lapsed suutelised suhtlema ka inglise keeles ning Põhja prefektuuri lastekaitsetalitus on edastanud materjale India, Palestiina, Suurbritannia ja USA kolleegidele. Kuigi vestlused leiavad aset kohalike vahel, jõuavad internetis levivad Eesti laste pildid ka rahvusvahelistele pornolehekülgedele ning raporteerimisele ja kustutamisele vaatamata jäävad aastateks internetti ringlema. Punaku sõnul on piltide leviku takistamisel kõige tähtsam kiirus: „Kohe, kui keegi teeb loata kellestki pildi või ähvardab pilti jagada, peaks sekkuma mõni täiskasvanu, kas õpetaja, ema-isa või siis tõesti politsei. Ideaalis peaks sekkuma enne, kui midagi reaalselt jagada jõutakse.“ Kiire reageerimine eeldab, et lapsed on valmis vanematele või õpetajale sellisest asjast rääkida, kuid praegu see üldjuhul nii ei ole. Olgu näiteks juhus, kus pedofiil hakkas 5. klassi tüdrukutelt nõudma, et tuleb neile külla. Pärast blokeerimist hakkas mees levitama kuulutusi tüdrukute pildi, kon-

Vanemale • Räägi lapsega netiohtudest ja julgusta teda mure korral sinu poole pöörduma. • Võta kohe ühendust foto või video levitajaga ja tema vanematega või õpetajaga. Anna levitajale selge sõnum, et tema tegevus on lubamatu. • Raporteeri loata materjali kasutamisest sotsiaalmeedia portaalile, et info eemaldataks. Kasuta Google’i pildiotsingut, et leida samad pildid ka teistelt veebilehtedelt. • Kui netivestlustest on näha, et lapsele on lähenenud seksuaalse eesmärgiga täiskasvanu, siis võta kindlasti ühendust politseiga. • Loo lapsega usalduslik suhe, et saaksid varakult teada võimalikest muredest ja võiksid koos lapsega neile lahendusi otsida.

Piltide leviku takistamisel on kõige tähtsam kiirus. taktide ja lausega, et „tahan magada võimalikult paljude meestega“. Need lapsed ei julgenud minna abi küsima, sest vanemad olid neile öelnud, et võõrastega ei tohi suhelda, ning neil oli häbi ja hirm juhtunust rääkida. „Tuleb ette, et laps kirjutab mulle oma toast, ta on täielikus paanikas ja nutab, aga teise tuppa ema-isaga rääkima minna ei julge. Siis ma kõigepealt veenan teda, et tuleb ikkagi vanematega rääkida. Mina küll lohutan teda ja pakun abi, aga see ei ole sama, kui ema või isa paneb lapsele käe ümber ja ütleb, et kõik saab korda,“ sõnab Punak. Tema väitel on miljoniküsimus, kuidas teha lastele selgeks, et midagi on küll keelatud, aga kui see juhtub, siis aitavad ema ja isa igal juhul. „Lastevanematele esinedes rõhutan alati, et need teemad tuleb kodus läbi rääkida, et kui lapsel midagi sellist juhtub, siis

PERSOON

Lapsele • Kaalu, mida jagad. Kellelgi ei ole õigust nõuda ega petta välja fotot, videot, suhet, kohtumist vms. • Ära jaga teistele oma paroole ega luba teisi ligi oma kontodele. • Kasuta telefonil lukukoodi, et sinu pildid ja sõnumid poleks telefoni valveta jäämise korral teistele kättesaadavad. • Kui oled pilti jaganud ja kaaslane ähvardab seda edasi jagada, siis palu kohe ema-isa või muu täiskasvanu abi, et pilt üldse levima ei läheks. • Tee vestlustest ja ähvardustest ekraanitõmmised, et neid saaks kasutada konto, grupi või lehe raporteerimisel ja politsei uurimises.

• Mõtle, millest kiusamine või ähvardamine võis alguse saada ning kas sul on mingi võimalus see tüli päriselus lahendada. Küsi nõu ja abi täiskasvanult, keda usaldad.

julgeks ta selle jutuks võtta. Ei saa eeldada, et laps julgeb täiesti ise n-ö tühja koha pealt tulla rääkima, et ta jagas kellelegi endast pilti ja on nüüd hädas.“

Kuidas rääkida pornost punastamata? „Lapsevanemad arvavad, et nende lapsed teavad internetist kõike ja neil pole võimalik lapsi seal aidata. Jah, lapsed teavad kõike seadetest, kontodest, postitustest, kuid ei oska näiteks tüli lahendada, kallimast lahku minna või solvumisest üle saada. Kiusamine ja narrimine on alati kuidagi seotud päriselu suhetega ning enamasti ei saa seda lõpetada midagi internetist ära kustutades. Sotsiaalsete oskuste arendamisel on just emal-isal võtmeroll,“ lausub Punak. Pärast veebikonstaabli ettekannet lastevanemate koosolekul lasub saalis tihti vaikus või küsitakse, miks ta inimesi hirmutab. „Lapsed tulevad internetti nii noorelt, et me ei tohi eeldada, et nad saavad asjadest aru ja tulevad

ise toime. Kui 7aastane teeb endale Facebooki konto, siis tema ei saa aru seksist ega alastusest, ja kui keegi küsib tema kehast pilti, siis ei oska ta selles näha mitte midagi halba.“ Punak kirjeldab juhtumit, kus teise klassi poisid tegid klassikaaslasele fotol kõrvade asemel peenised. „Võiks öelda, et see oli lihtsalt rumal nali, aga need kehaosad on guugeldades internetist leitud. Suure tõenäosusega on need Pornhubi-sarnaselt lehelt, kus on kohe esilehel vägagi räiget materjali. Kui sinna lehele sattub laps, kellega pole kunagi seksist räägitud, siis pole tal võimalik ka mõistlikult käituda ja ta teeb omad järeldused. Nii oli meil eelmisel aastal juhtum, kus 10aastsed üritasid neid videoid järele teha, ja 14aastane poiss, kes pidevalt koolist puudus, sest eelistas pornot vaadata. Mul ei ole mõtet vanematele rääkida kontode lukustamisest või arvuti elutuppa paigaldamisest, kui lapsed on tehnilistes oskustes neist üle ja kasutavad netti eelkõige telefonist. Pigem ma ütlen, et mõelge, kuidas oma lapsega rääkida pornost ilma punastamata,

kuidas teha ekraaniaja kasutamiseks püsivad kokkulepped ning kuidas kasvatada vastastikust usaldussuhet.“ Raivet ja Punak on ühte meelt, et suure tõenäosusega saadavad lapsed ja noored seksisõnumeid tulevikus veelgi rohkem. „Räägime lastest ja teismelistest, kelle jaoks on nende piltide tegemine vähemalt alguses ainult lõbus ning positiivsete emotsioonide allikas, ja ma ei näe, et see kuskile kaoks,“ märgib Punak. „Peame iseendile ja oma lastele selgeks tegema, et internet on reaalne maailm ja seal toimuva tagajärjed on tõsised ning päris. Ma ei tea, millal tekkis ühiskonnas vajadus hoiatada lapsi selle eest, et võõrastega kaasa ei minda, aga praegu on väga vähesed lapsed nõus tundmatuga autosse istuma. Netiohud tunduvad meie jaoks uued, aga ma usun, et aastate pärast ühiskonnas juurdunud hoiatused ja ohutaju ka veebimaailma jõuavad ning vähem lapsi saab haiget,“ sõnab Raivet. Tuuli Härson kommunikatsioonibüroo

FOTO: ISTOCK

• Blokeeri kiusaja või ähvardaja ning kustuta ta oma sõbralistist. Muuda konto seaded privaatseks, kui need olid avalikud. Kui oled jaganud oma konto paroole, siis vaheta need.

VESTLUSRING

Avalikust huvist ja uurimise huvist

FOTOD: REELIKA RIIMAND

Rääkimine hõbe, ERRi kogenud teleajakirjanik Siiri OttenderPaasma, Päevalehe noor reporter Mihkel Tamm ja PPA peadirektor Elmar Vaher räägivad politsei selgitamiskohustusest, lubadustest kinnipidamise tähtsusest ning allilmast, mida tegelikult pole. Vestlusringi juhib PPA pressiesindaja Tuuli Härson. Miks on üldse kriminaalpolitsei teemat ja krimilugusid meedias vaja? Miks on neid politseile vaja, miks ajakirjanikele ja miks lugejalevaatajale?

Mihkel: Krimimaailm on juba iseenesest kõige põnevam teema mitte ainult lugeda, vaid ka ajakirjanikuna neid lugusid teha. Kuriteos on alati olemas lugu ja see, mis kaldub normist kõvasti kõrvale. On olemas üldinimlik huvi, mis juhtus.

Siiri: Kolleeg esitas ajakirjaniku isikliku vaate. Lisan siia inimesed, kes iga päev elu pahupoolega kokku ei puutu ning võiksid teada, mis meie ümber toimub: mida karta, mida nende lapsed peaksid teadma. See oleks lugeja vaade. Elmar: Politsei- ja Piirivalveamet on avalik organisatsioon ning meie kohustus on inimesi teavitada ja hoiatada. Kui me tahame Eestit paremaks saada, siis peab politsei ise rääkima, mitte ootama, et advokaat või hea või

halva kogemusega asjasse puutuv inimene hakkab rääkima. Politseijuhina oled sa, Elmar, mõnes mõttes skisofreenilises olukorras, sest tähtis on nii uurimise huvi kui ka avalikkuse teavitamine.

Elmar: On tulnud ette kas seda, et

inimeste turvatunnet silmas pidades olen võtnud vastu teadliku otsuse ja rääkinud uurimise kohta rohkem kui reeglid seda ette näevad. Mul on hea meel, et Lavly Perlinguga saame ühtmoodi hästi aru, et avalikustamine on tähtis. Me ei ole alati selle ulatuses ühte meelt, aga minu arvates on meil piisavalt tahtmist ja oskust rääkida uurimistest ka enamat. Siiri: Ma ei saa öelda, et toimetuses uurimise huvi ei kaaluta. Minus on küll seda maailmaparanduslikku vaadet ja ma tahan, et kurjategija saaks oma karistuse. Küll kardan, et vahel võin midagi ära rikkuda tahtmatult ja

, usaldamine kuld teadmatusest. See tähendab, et mida rohkem ma asja kohta tean, seda lihtsam on mul uurimise huvi silmas pidada. Kui mulle on öeldud, et ühest või teisest veel rääkida ei saa, siis on see aktsepteeritav. Mihkel: Minu meelest ei ole viimasel ajal olnud suurt probleemi sellega, et keegi ei saaks aru sellest, kui uurimise huvides ei saa ühte või teist asja öelda. Ja tõesti, mida rohkem ajakirjanik teab, seda rohkem ta oskab vältida uurimise kahjustamist. Muidugi tahab ajakirjanik saada loo kohta võimalikult palju infot. Oleme uudishimulikud ja tahame iga lugu saada täies mahus nii ruttu kui võimalik. Siiri: Kahjuks on mõnikord üsna arusaadav, et mingi info kinnihoidmiseks reaalset uurimise huvi ei ole ja see lause on öeldud kuidagi suusoojaks. Kui küsida, kuidas see fakt uurimise huvi kahjustab, siis ei saa ma pahatihti selget vastust.

Elmar: Minu jaoks on väga olulised

kokkulepped ning ajakirjandus on minu jaoks partner nii nagu prokuratuur või keskkonnainspektsioon. Ma ei tea ühtegi lugu, mis oleks uurimises, riikliku süüdistamise protsessis või kohtumenetluses tuksi läinud selle pärast, et midagi on meediale rohkem räägitud. Küll ei poolda ma seda, et kriitilisel väljakutsel on esimesena sündmuskohal ajakirjandus. Siin peavad politsei ja partnerid pingutama ning kaitsma abivajaja õigust, et esimesena on kohal riik, mitte meedia. Kui inimene helistab 112, siis ei kutsu ta endale appi ajakirjanikku, vaid riigi. Kipume ära unustama, et kui ei räägi meie, siis räägib keegi teine. Menetlustoiminguid tehes suureneb iga minutiga inimeste hulk, kes midagi teavad, ja info levib nagunii. Kui riik vaikib, siis võimaldab see kellelgi teisel asja võimendada või pöörata info teistpidi. Sellest on tunduvalt suurem kahju kui

sellest, et riik räägib midagi oma sõnumiga väga selgelt ajakirjaniku sule ja meedia kaudu. Sajandivahetusel olin ühes uurimisrühmas, kes vastutas raskete isikuvastaste kuritegude uurimise eest. Mingil hetkel hakkas ajakirjanduses rullima tundmatuks jääda sooviv asjaga kursis olev politseinik. Üks kord, teine kord, kolmas kord, neljas kord. Lõpuks sain selle ajakirjanikuga kokku ja palun veel kord temalt vabandust, aga lõin ta lõhki, et kes see allikas on. Sain aru, et minu enda üksusest tilgub ja see ei ole hea. Aga teadlikult ja selge sõnumiga rääkida avalikest toimingutest on meie kohustus. Mihkel: Kui meedia jõuab sündmuskohale enne politseid, siis meedia selles küll süüdi ei ole. Siiri: Just! Me oleme sellel teemal vaielnud varemgi. See ei ole meie probleem. Elmar: Teie probleem on sellisel juhul,

VESTLUSRING

Elmar Vaher

Siiri Ottender-Paasma

Kui inimene helistab 112, siis ei kutsu ta endale appi ajakirjanikku, vaid riigi. Elmar Vaher

kui meedia andmed ja info tulevad sealt, kus need ei ole õiged. Siiri: Aga see sõltub juba sellest, kas te räägite. Elmar: See sõltub ka näiteks sellest, kui korruptiivsed on politseinikud. Kas näiteks raadiojaam on ajakirjaniku käes või ei ole. Mina näen, et organisatsioonidel on kommunikatsiooniinimesed, kes hindavad avaliku sündmuse kaalu või olulisust ja avalikku huvi. Ideaalis on see inimene juhtimiskeskuses, hindab jooksvalt sündmuste pilti ning annab ise ajakirjandusele teada. Selle juures kehtib kokkulepe, et sündmuskohta ega uurimist ei kahjustata.

Infovahetust ja koostööd saaks teha paremini kui praegu. Siiri: Vaidlen vastu. Lisaks kannatanu ja kurjategija versioonile on sündmuskohal enamasti ka pealtnägijad, kelle info on meile tähtis. See oleks hea lähtepunkt teie usaldamiseks, kui te ise helistaksite. Minu jaoks on see probleem, kui me plahvatusest peame kuulma kvartalielanike ja sotsiaalmeedia kaudu. Kas või juba selle pärast, et plahvatus on sündmus, kus rahvusringhäälingul on kohustus Euroopa ringhäälingu ees pakkuda pilti. Elmar: Mina ütlesin seda, et infovahetus peab olema organiseeritud. Kui ma ütlen, et meedia ei peaks jõudma enne politseid, siis ei räägi ma organisatsioonist mitte üks gramm, vaid selle inimese huvidest, kes teeb hädaabi kõne 112. Mihkel: See variant, et teavitab kommunikatsiooniinimene, on küll tore, aga ühel hetkel võib ta otsustada mitte teavitada asjast, kus on uudisväärtus

olemas. Siis tekib usalduse küsimus, et millest meediat veel ei teavitata. Ma võtan sellest arutelust kõige tähtsamana, et politseil on kohustus ja vastutus infot pakkuda, aga teie jätkate oma tööd oma allikatega. Siit ka küsimus, kuidas te hindate oma allikate infot ja kaalute seda politsei seisukoha vastu. Kuidas käituda olukorras, kus ajakirjanikul on väga kindel oma versioon ja politseil ei ole võimalik seda faktidele vaatamata muuta?

Mihkel: Siin on vastus lihtne: ükskõik, mida allikas räägib, kui ametlikud faktid lükkavad tema jutu ümber, siis võidavad faktid. Siiri: Usun, et sellised ajakirjanikud, kes oma vaadetest hoolimata faktidest ei loobu, on ikkagi vähemuses. Meie kaalume kõiki fakte ja ütlusi. Mul ei ole ajakirjanikuna mingit tahtmist Eesti rahvale jama ajada ja alati on võimalik, et lisaks politseile on mul

VESTLUSRING

Mida rohkem aja kirjanik teab, seda rohkem ta oskab vältida uurimise kahjustamist. Mihkel Tamm

ses? Niisugusest asjast tekib usalduse murdmise jada ning on ääretult oluline, et kui on kokkulepe, siis see peaks. Mihkel: Toon korraks sisse just toimetuse poole, kelle jaoks on krimilood väga hinnas. Kui nad teavad, et hea lugu on tulemas, siis tahavad nad loomulikult seda võimalikult ruttu. Kui teine pool palub oodata päeva, seejärel veel ühe ja mõne asjaga läheb isegi mitu kuud, siis tekivad pinged. Miks ei tööta see lahendus, et räägime juhtumitest pärast kohtuotsust?

Mihkel Tamm

Meie kaalume kõiki fakte ja ütlusi. Mul ei ole ajakirjanikuna mingit tahtmist Eesti rahvale jama ajada. Siiri Ottender-Paasma

veel kolm allikat. Panen info välja pigem sekund, kümme või minut hiljem, aga see olgu kontrollitud. Kuigi üldine võidujooks ajakirjanduses seab ka AK-le piire, siis kontrollin ma alati pigem veel. Mihkel: Kui pealtnägija räägib juttu, mis läheb faktidega vastuollu, siis ei tähenda see alati, et ta otsesõnu valetab, vaid ta ise usub ja mäletab seda olustikku nii. Eks see annab ka infot, milline meeleolu võis sündmuskohal valitseda. Siis peame kirjutama, et inimene mäletas nii, aga faktid räägivad seda.

Elmar: Vastuoludest rääkimine on

väga oluline. Uurimises on see tavaline, et kõik näevad sündmuskohal asja erinevalt. Selle pärast kogutaksegi ütlusi ja tõendeid, et neid siis koos kaaluda. Ajakirjanduses taandub palju ka ajale, tempo on meeletu. Vahel ikka kuuleb, et peate ühe või teise loo ära tegema, muidu jõuab keegi teine ette. Kui info liigub ja ajakirjanik vaikib, kuigi tal on info olemas, siis pole ta oma tööd hästi teinud. On ju nii? Aeg on alati tähtis ja ootamine peab kuidagi ära tasuma. Mina olen teinud kokkuleppeid, et annan täisülevaate ajakirjanikule, kes juba asja teab, aga palun oodata nii kaua, kui uurijatel on vaja. Siiri: Hiljuti oli mul negatiivne kogemus, kus mina lubasin, et ei pane ühte asja välja ja annan rahulikult öö tegutsemiseks, aga teine pool, mitte küll politsei, ei pidanud sellest kokkuleppest kinni. Üks asi on, et tunnen end ise reedetuna, aga milline on pärast sellist asja minu usalduskrediit toimetu-

Siiri: See ei tööta üldse. Kui sündmus sellel hetkel lainetab, ei saa me inimestele öelda, et teate, see asi jõuab aasta pärast kohtusse ja siis kuulete. Aasta pärast ei huvita see enam kedagi. Elmar: Kas ei ole kätte jõudnud selline aeg, et pätimaailma kajastamine hakkab taanduma? Meil ei ole enam selliseid pätte. Siiri: Kui mõni aasta tagasi olid all ilmateemad hästi põnevad, siis praegu tundub mulle, et pigem on need lood tolleaegsete ajakirjanike võidujooks. Ma ei tea, kas see on põlvkonna vahetusest, aga 90ndate stiilis allilma tegemised ei köida enam ei lugejat ega televaatajat. Elmar: Kui neist ei kirjutaks kindel ring ajakirjanikke, siis ei oleks all maailma teemat meedias sellisel kujul üldse olemas. Meie menetlused küll jätkuvad, aga meediapilt oleks midagi muud. Kui ma kuulen, et ajakirjanik on käinud kohtumas Ozdojeviga või et keegi on käinud Hirve või Gammeri kodus ja teab neid ringkondi nägupidi, siis hakkan küll mõtlema, kas see aeg pole läbi. Ehk on siin politseil suurem roll anda ajakirjanikele regulaarselt pilti sellest, mis päriselt maailma mõjutab, ja avada silmi. Jah, Assar Pauluse kuritegelik punt veel kuskil mingil kujul eksisteerib, aga tegelikult ei puhu nad enam mingit pilli. Nüüd on meil hoopis uued küber- ja majanduse vennad. Siin on ka küsimus, kas meedia ei pinguta allilma kajastades üle ega tee neist ise märtreid. Kas me ei tooda ise allilma, mida tegelikult ei ole?

VESTLUSRING

Kui palju meedia teadvustab seda, et kuritegevust kajastades tehakse kellestki kangelane? Kui Delfis on otsepilt Tarankovi matustest ja kamraadi mälestamisest, siis annab see sõnumi inimese tähtsusest. Kas kaalute, et teete kuritegeliku taustaga inimestest suuremad kangelased, kui nad seda väärt on? Mihkel: On hulk põhjusi, miks inimesi

need kajastused huvitavad. See on ju ka uudisväärtuslik, et lugejad saavad piltide pealt vaadata, kes need inimesed on, kes Tarankovi ära saadavad. Me ei moonuta midagi, vaid lihtsalt näitame üht sündmust. Tarankovi matuse piltidest oli ka politseil palju kasu ja neid on pärast uurimises kasutatud. Elmar: See on naelapea pihta, et politseil on teinekord sellistest kohtumistest pilte vaja. Siin oli meil meediaga kokkulepe, sest need pildid on väga hea materjal kriminaalpolitseile. Siiri: AK seal ei käinud, aga teisi lugusid kajastades käin ka mina seda materjali vaatamas. Mõtlen nii, et ajaloo ja tuleviku jaoks oleks võinud selle asja siiski üles võtta, sest iial ei

Kui me tahame Eestit paremaks saada, siis peab politsei ise rääkima. Elmar Vaher

tea, millal võib neid kaadreid ja kellest vaja minna. Aga kas Eino Baskini ärasaatmisega võrdselt peaks seda sündmust näitama, ma ei usu. Meenutage palun mõnd õpetlikku lugu, kus juhtumi kajastamine kas õnnestus väga hästi või ebaõnnestus.

Siiri: Enamik kogemusi on minul väga head, aga üks kehv näide puudutab just teavitamist ja selgitamiskohustust. Me oleme selle juhtumi hiljem osalistega selgeks rääkinud ja üksteisest aru saanud. Jutt on Keila noortekambast. Meile helistas toimetusse mitu inimest, et noored võimutsevad ja politseid Keilas enam ei ole. Eks osa sellest oli ka võimendatud, aga inimeste mure oli

päris. Mina pöördusin politsei poole küsimustega, kuna inimesed olid hirmul. Teilt tuli vastus stiilis, et tegelikult on kõik hästi ja ega meie ka ei saa siin kõiki vangi panna. Mulle tundus see täiesti arusaamatu, sest ega keegi ju arvagi, et kõik need alaealised peaksid olema vangis. See seletamise pool, mis on reaalsed võimalused ja miks olukord niisuguseks kujunes, oli täiesti puudu. Pärast selgus, et ka politsei arvates oli probleem suur, kuigi mulle alguses öeldi, et tegelen mingi mõttetu asjaga. Elmar: See on kivi meie kapsaaeda, et me ei tunne mõnikord kriisi ära. Me ei tunne ära, et meil on selgitamiskohustus. Teine asi on see, et meil ei ole sellel küsimise hetkel alati adekvaatset infot. Osalt sellepärast, et me ei suuda infot komplekteerida või siis ei adu asja olemust. Mäletate kinnipidamiskeskuse kaasust, kus mulle läks väga hinge hinnang, et politseis on platnoi mentaliteet. See oli kriis, kus me ei saanud aru, et peame kommunikatiivselt panema selgitamisse

VESTLUSRING

Kõige populaarse mad politseiga seotud teemad ei ole üldse muide kuritege vuse lood, vaid hoopis pardakaamera videod. Mihkel Tamm

ne. Ma ootasin selle loo puhul politsei initsiatiivi ja andsin mitu korda võimaluse, et tulge räägime ja mõtleme, äkki saab midagi paremaks teha. Need inimesed, kellega iga päev PPAs suhtleme, ning kõneisikud, kes on suurema kogemusega, on väga mõistlikud, saavad aru ja oskavad selgitada. Aga kui astuda Tallinnast välja, siis tekib probleem. Eesti on väike riik ning juhtumite puhul, millega on seotud tuntud inimesed, olgu nad kahtlustatavad, ohvrid või muul moel seotud, selguvad nende isikud kiiresti. Politsei ei avalda küll nende isikuandmeid, kuid ajakirjandus teeb oma tööd ja saladuseks need üldjuhul ei jää. Kes vastutab sellises olukorras isikuandmete avalikustamise eest ja kes peaks võtma initsiatiivi?

Siiri: Politsei ei pea võtma enda kanda

Kui tahate, et teie info oleks esimene, siis peate palju kiire mini tegutsema. Siiri Ottender-Paasma

palju rohkem töötunde ja ise rääkima kuni selleni välja, et tooma ajakirjanikud keskusesse. Tolle ajani oli keskus ajakirjanike jaoks täiesti kinnine asutus, kuhu ei saa, ei tohi, ei või. Aga seal on ju kohtuotsusega kinni peetud inimesed, kellel on õigus suhelda kõigiga ning teha telefonikõnesid kogu maailmaga. Pidime kogu asja keerama teistpidi – ise rääkima, näitama, selgitama. See kaasus oli minu jaoks näide, kus me ei tundnud ära, et meil on selgitamiskohustus. Siiri: Selle Keila juhtumi puhul võis olla üks tegur, et need piirkonnapolitseinikud on jäänud meediast üldiselt puutumata. Neil on hästi väike meediasuhtluse kogemus ja nad on endiselt sellise suhtumisega, et ajakirjanik ei ole partner, vaid ilmselge vaenla-

seda, mis olukorras on avalik huvi nii suur, et kellegi isikuandmed ise avaldada. See jääb alati juhtumipõhiseks ja asjade väljauurimine ongi ajakirjanduse töö. Mõnikord avaldavad selle info ka osaliste ümberkaudsed ning politseil ei olegi siin puutumust. Samas ma leian, et kui politseile jääb näiteks joobes juhtimisega vahele avalikkuses tuntud isik, siis võiks selle avaldamist küll kaaluda. Tegelikult tahame ju kõik, et meil ei oleks neliviis tuhat joobes juhti teel. Ja midagi ei ole teha, kui me räägime suvalise purjus Mati juhtimisest, siis see inimesi ei huvita, aga kui me räägime, et purjus oli Riigikogu liige, siis tekib sellest diskussioon. Mihkel: Tuntud joobes tegelase juhtimise avalikuks tegemine teenib suuremat huvi, sest siis on avalik ka nuhtlemine ja häbi. Kui inimesed näevad, kui pahaks seda tegu pannakse, on lootust, et nad muudavad ka ise oma käitumist. Elmar: Ajakirjanikul peab olema võimalik kontrollida, kui ta on valel teel. Kui PPA töötaja kuuleb, et levimas on

valeinfo või vale nimi, siis peab ta ajakirjanikule sellest märku andma. Mina olen näiteks võtnud selle rolli, et kui ajakirjanik esitab oma versiooni uurimisest ja küsib, kas ta eksib, siis ei avalda ma mingit uut infot ega ole talle allikaks, aga kui ta on täiesti eksiteel, siis ma ütlen, et kontrolligu oma allikaid. Sellega jutt lõpeb. Mõnikord on vaja lisainfot, et mitte liiga teha nendele, kes ei ole asjadega üldse seotud. Kas on meedias mingeid muutusi, mida peaks arvestama politsei, ja politseis muutusi, mida peaks arvestama meedia?

Siiri: Ma ise loodan, et ühel hetkel hakkab online’i aeg ammenduma ja hinda läheb analüütilisem kajastus. Eks ka meie peame rahvusringhäälingus selle klikimaailmaga kohanema, aga ma arvan, et sisukuse väärtus kasvab. Mihkel: Igas meediamajas on inimesed, kes loevad klikke ja peavadki lugema, sest see on ärimudeli osa. Aga natuke üle müstifitseeritakse seda, et ajakirjanikud ise neid klikke loevad. Ei ole nii, et Delfi inimene istub arvuti taga ja mõtleb: „Assaa, siit tuleb nüüd 30 000 klikki!“ Vähemalt mina teen lihtsalt tööd, mis mulle meeldib, ja ma ei mõtle, mitu klikki see teeb. Kõige populaarsemad politseiga seotud teemad ei ole üldse muide kuritegevuse lood, vaid hoopis pardakaamera videod. Siiri: Politsei avalikku suhtlust mõjutab ilmselt kõige enam ikkagi sotsiaalmeedia pool. Igas telefonis on video ja pildi võimalus ning see unustatakse ära. Kui tahate, et teie info oleks esimene, siis peate palju kiiremini tegutsema. Elmar: Mina ootan, et iga jaoskonnajuht või isegi iga konstaabel oleks ka kommunikatsioonitöötaja. Kui mina oleksin piirkonnapolitseinik Harku vallas Rannamõisa külas, siis tahaksin olla see, kes räägib ja suhtleb oma kogukonnaga oma nime, oma näo ja oma sõnaga. Sest pressiesindaja pole õues, ta ei suhtle inimestega, ei reageeri, ei päästa lapsi, ja see vähendab kuidagi politseiniku vastutust. Mitte pressiesindaja ei anna teada ega hinnangut, vaid jaoskonna juht. See paneb juhi ka rohkem suhtlema ja ajakirjanikke tundma. Ainult nii saavad ajakirjanikest tema partnerid ning juhil tekib oma võrgustik ajakirjanike seas. Selline ootus on minul. Tuuli Härson kommunikatsioonibüroo

FOTOD: REELIKA RIIMAND

PEREVÄGIVALD

Kodune te r „Suure reede hommikul kell pool üheksa pahandas 9aastane poeg hommikusöögilauas oma isa. Isa hakkas karjuma ning lõi pojale lapiga vastu pead. Karjumise peale tuli kööki ema ja hakkas last kaitsma. Selle peale isa ägestus ning lõi rusikaga oma abikaasale vastu nägu, karjus ja sõimas.“

„L

aupäeva õhtul poole üheteistkümne paiku märkas möödasõitja bussi aknast, kuidas mees lõi naist ning naine kukkus maha. Kui politsei kohale saabus, selgus, et abielupaaril on kaks väikest last, kes het-

kel on küll vanavanemate juures, kuid naine on juba pikka aega kannatanud mehe füüsilise vägivalla all. Mehe juurest ära minna ei julge, ohvriabisse ja politseisse teatada ei julge, kuna kardab, et mees tapab ta siis maha.“

„Laupäeva õhtu, abikaasad joovad juba teist päeva. Siis tekkis tüli: naine õpetas prille korda tegema, kuid mehe sõnul ei saavat neid enam korda teha. Naine vihastus ning virutas mehele käega kaks korda vastu nägu. Mehe hing ei kannatanud seda välja ning ta lõi naist vastu. See paar on politseile juba varasemast ajast tuttav, sest ühise joomingu käigus tuleb ette ka vägivalda.“ Need on pelgalt mõningad näited Eesti eri paigust munapühade ajal, mil politsei sai ühtekokku 124 lähisuhtevägivalla teadet. Sajal juhul oli mängus alkohol ning 35 juhul olid purjus mõlemad – nii ohver kui ka vägivallat-

PEREVÄGIVALD

Põhja prefektuuri välijuht Allar Lohu alustab munapühade eel vahetust.

Pille kannatas oma laste isa ja ka tema isa terrori all aastaid.

e rror seja. Ühel pühadeaegsel nädalavahetusel oli tülide ja vägivalla juures 54 alaealist, mõni neist paarikuune, enamik vanuses, kus nähakse ja mõistetakse vägivalda, kuid ei osata sellega kuidagi toime tulla.

Paljud perevägivalla juhtumid korduvad Pühade eel pealinnas ööseks tööle läinud välijuht Allar Lohu lootis rahulikku nädalavahetust. „On kuu lõpp ja inimestel raha otsas. Meie tööd mõjutavad otseselt pensioni- ja palgapäevad. Pensionipäev isegi rohkem, sest paraku on perevägivalda sotsiaalselt

kehvemas keskkonnas rohkem,“ räägib Lohu. Esimene lähisuhtevägivalla väljakutse tuli napp kaks tundi pärast vahetuse algust – ühes sotsiaalmajas peksab mees naist. Aadress ja nimed on Allarile ning tema paarimehele abipolitseinikule Niilo Saarmale tuttavad. Kui politseinikud on kohale jõudnud, selgitab mees neile: „Naine jättis pliidiraua sisse, selle pärast andsin kõrvakiilu. Tulin koju ja panin vastu pead. Tahab kodu põlema panna, põletab dokumendid veel ära. Kaks korda lõin.“ Mees on joobes ja läheb ka seekord kodust ära end välja magama, tänab veel viisakalt politseinikke, ning naine jääb järjekordset avaldust kirjutama. Nelja pühadeaegse päeva jooksul teatatud lähisuhtevägivalla juhtumeist olid ligi pooled korduvad, kusjuures ühel juhul kutsuti kahe päeva jooksul politseid samasse perre kolm korda ning ühte perre kaks korda. Kagu politseijaoskonna juhi Helmer Halliku väitel on määrava tähtsusega, kuidas politsei sellisele olukorrale läheneb. „Kas me taasohvristame vägivallaohvrit või oleme talle toeks ning saame endale partneri, kes tahab muutusi,“ lausub Hallik. „Tööd tuleb teha esmatasandi reageerijatega, et nad oskaksid abivajaja juures parimal viisil käituda. Tegelikult pole selleks väga palju vaja, et oh-

ver märkaks, et oleme temaga. Ohver ootab alati, et teda usutakse, ning piisab, kui ütleme: „Tere, ma usun sind. Mul on kahju sellest, mis juhtus. Mina aitan sind.“ Kui need kolm lauset ära öelda, saab ohver enamjaolt aru, et Eesti riik on talle appi tulnud. Kindlasti ei aita teda see, kui minna kohale ja öelda „Jälle sa helistad!“, „Mine siis lahku!“, „Mis sa siis istud selle mehe juures“,“ räägib Hallik, kes on võtnud lähisuhtevägivalla teemad oma südameasjaks. „Aga ma saan aru ka meie patrullpolitseinikest, need juhtumid korduvad ja korduvad." Allar Lohu sõnul algab enamik tülisid vanade asjade pinnalt, mis on kogunenud. „Tavalised on olmelistest pisiasjadest tekkinud tülid. Ükskord tuli meil lahendada peretüli, kus naine polnud mehe arvates pannud supi sisse piisavalt soola ja pipart ning mees viskas naise selle peale kodust lihtsalt välja,“ meenutab Lohu. „Alkoholi kaasabil muututakse julgemaks, tehakse oma arvamus kätega selgeks ning kannatajaks on tavaliselt naispool. Juba bioloogiliselt on vägivallatsemiseks meestele eelised antud ning tuleme aegadest, kus meeste käes oli võim ja kontroll. Tänapäeva ühiskond on hoopis teistsugune. Mehed ei ole enam üksi näiteks parlamendis, politseis, võimupositsioonidel. Meestel on raske kohaneda ühiskonnas, kus naised võtavad palju rolle üle. See teeb neid

PEREVÄGIVALD

Naine sai mehelt kõrvakiilu, kuna jättis pliidiraua sisse.

Pillel tuli kuid ametnikele tõestada, et suudab oma lastele pakkuda kodu, turvalist kodu. ebakindlaks ja ebakindlus on suur riskitegur,“ selgitab Hallik.

Kas laps on ohver? Paljude tülide tunnistajad on lapsed ja Allargi tunnistab, et kõige raskemad on need juhtumid, mis on seotud lastega. „Aastas tuleb ikka paar korda ette ka seda, kus lähed sündmuskohale, pead isa kahtlustatavana kinni, viid ema haiglasse ning võtad 3–4aastased lapsed voodist kaasa, et toimetada nad turvalisse kohta. Paraku on selliste juhtumite puhul alati mängus alkohol.“ Helmer Halliku hinnangul on meie riigis laiemalt läbi vaidlemata ja kokku leppimata, kes see laps on, kui ta on teises toas või õues, samal ajal kui ema peksa saab. „Kas ta on ohver või ei ole ohver? Psühholoogid ütlevad, et on ohver, menetlejad aga, et ei ole, kuna tema kallal ei ole vägivallatsetud. Füüsiliselt pole, aga vaimselt on,“ ütleb Hallik. Lähisuhtevägivalla all aastaid kannatanud Pille teab, et laps on ohver. Tihti suuremgi ohver kui ema, kes päriselt peksa saab. „Mu tütar on hästi eraklik, ei julge väljas käia ja ei lähe isegi mänguväljakule, kuna kardab, et isa saab ta kuskilt kätte. Veebruaris oli ta uuringutel ning talle määrati

invaliidsusgrupp. Läbielamistest on tal tekkinud efekt, kus lühimälu ei suuda suurt informatsiooni pikaajaliseks töödelda. Näiteks kui inglise keeles on vaja kümme sõna pähe õppida, siis kui kohe küsida, on need tal meeles, aga homme ei mäleta enam midagi. Ma arvan, et väikest poissi ootab sama tee,“ räägib Pille ning lisab: „Aga ma ei ole pahane, ma saan aru, mis ta peas toimub.“

Naine, kes kartis oma varju Pille kannatas oma laste isa ja ka tema isa terrori all aastaid. „Kõik hakkas allamäge minema siis, kui jäin teist last ootama. Kui laste isal oli halb päev, siis sain mina iga asja eest. Näiteks olid mul kapis püksid ära sorteeritud – lühikese püksid ja pikad püksid. Kui ta ei leidnud oma pükse üles, viskas kõik asjad kapist välja ning karjus mulle: „Kuradi lits, korista ära!“ Ta peksis autosid sodiks, loopis lapsi asjadega, lõhkus nende mänguasju, mõnitas ja alandas,“ meenutab Pille. „Ma ei öelnud mitte ühtegi sõna ning lohutasin end sellega, et karjub ära ning läheb minema. Kinnitasin endale, et lastele pole midagi tehtud ja nii on lastel ikkagi perekond.“ „Esimene ohumärk oli minu jaoks see, kui Aleks end 3aastasena mängu-

hoos täis pissis. Vanaisa võttis relva, pani selle mulle meelekohale ja lubas maha tappa – et ma olen loll lits, kuna pole last potile õpetanud. Tookord olid lapsed kõrvaltoas ja laste isa ei teinud midagi. Ma hakkasin päriselt oma elu pärast kartma,“ räägib Pille. Kodust tuli Pille aga ära alles siis, kui tema poeg oli päriselt peksa saanud. „Lapsed olid nädal aega maal olnud, ja kui järgmisel õhtul vanni läksime, palusin pojal ümber keerata, et peseme selja ka ära. Kui ma siis lapse (toona 4aastane – toim.) pepul neid vorpe nägin ja et nahk on maas, tuli mul nutt kurku. Ütlesin lapsele, et ma lähen korra välja, ja nutsin vannitoa ukse taga,“ meenutab Pille. „Poeg ütles alguses, et kukkus, ning alles hiljem soostus rääkima, et vanaisa lõi rihmaga.“ Seejärel pöördus Pille ohvriabisse ning sai teada, et on võimalik minna turvakodusse. Tänu ohvriabile sai Pille

PEREVÄGIVALD

Vaimne vägivald on raskesti tabatav

Kagu politseijaoskonna juht Helmer Hallik on võtnud perevägivalla teemad oma südameasjaks.

endale advokaadi, lastele psühholoogi ja endale terapeudi. „Laste psühholoog iseloomustas mind toona kui naist, kes kardab iseenda varju,“ räägib Pille. „Selleks ajaks ei olnud mul enam mitte mingit rõõmu ega tahet, oli ainult täielik lootusetuse tunne. Tahtsin mitu korda autoga puusse sõita, kuid sisendasin endale, et kui ei ole mind, siis ei kaitse minu lapsi mitte keegi.“

Mees sundis lapsi valetama Kuigi Pille läks kodust ära, ei lõppenud tema probleemid. Vaid mõni kuu hiljem võttis laste isa temalt lapsed ära ning Pillel tuli kuid ametnikele tõestada, et suudab oma lastele pakkuda kodu, turvalist kodu. „Laste isa võttis minult lapsed ära suhtluskorra ajal. Saatis sõnumi, et suhtluskord on läbi ja lapsed tahavad tema juures olla. Mees sundis lapsi lastekaitsele ütlema,

Kõige raskemad on need juhtumid, mis on seotud lastega. et nad tahavad isaga elada, ning lastekaitse uskus neid,“ räägib Pille. „Lastekaitse ütles, et turvakodu pole lastele mingi elukoht ning kui ma tahan lapsi isa juurest tagasi, peab mul olema elukoht ja stabiilne töö. Töötasin tollal poole kohaga koristajana ning panin oma 200eurosest palgast nelja kuuga 750 eurot kõrvale, et saada korteri sissemaksuks raha. Otsisin ka kiirkorras töö ning täitsin kõik nõuded, sest mõtlesin, et saan siis lapsed tagasi. Tegelikult võttis see veel väga kaua,“ meenutab Pille. „Isa õpetas lastele teksti pähe, mida tuleb rääkida, ning siis hakkas küsitlema. Ta tegi videoid ja pilte ning kasutas seda materjali kohtus. Mul läks hästi pikalt

Vaimse vägivalla juurde jõudmiseks tuleb meil ise rohkem tööd teha. Vaimse vägivalla ohvreil võib nii vähe sisemist jõudu olla, et nad ise ei tule kunagi politseisse. Ei pruugi ka välja paista, et midagi on teistmoodi, kuid seda suuremad ja rängemad on lõpuks kroonilised depressioonid, enesetapumõtted ja huvi kadumine pereelu hoidmise vastu. Tavaliselt on vaimne vägivallatseja väga hea manipulaator ning suudab erinevate mustrite kaudu jätta ametnikele mulje, et hoopis tema on kannataja. Seetõttu on vaimne vägivald raskesti tabatav, pealegi pole meid õpetatud seda ära tundma. Esimesed sammud on siin aga astutud. Oleme küll väga menetluskesksed, kuid positiivne on, et hulk uurijaid on isegi menetluse kõrval tõendites valmis järele andma, et lapse parimad huvid oleksid esindatud. Arvan, et me jõuame lähiajal ka selleni, kus me oskame vaadata natuke laiemalt kui menetlus, näiteks saata vaimse vägivalla ohvri arsti juurde või lasta hinnata, kas ta on võimeline menetluse üle elama. Kui hakatakse menetlusega jõudma faasi, kus läheb karistamiseks või süüdistamiseks, siis seal on omad riskid. Näiteks võib otsida kaastunnet lähikondsete hulgast, kus surve ja mõju on ohvrile väga suur. Tõendada vaimset vägivalda üksi on praegu tõeline katsumus.

Helmer Hallik

aega, et seda ümber lükata.“ „Vägivallatseja jaoks on lapsed ühest küljest relv ja teisest armastus laste vastu. Looduse poolt on nii seatud, et laps armastab oma vanemaid. Kui aga vanem teeb midagi sellist, mis on lapsele täiesti vastuvõetamatu, siis tekkib tema sees konflikt – ühest küljest ta armastab ja teisest vihkab oma vanemat. Need on suured tunded ning nende pealt võib midagi väga katki minna,“ räägib Helmer Hallik. Pille on käinud lapsi isa juurest ära toomas ka eriüksusega. „Kui politsei küsis, kas te tahate emmega tulla, siis tuli tüdruk majast välja nagu rahusteid täis topitud patsient. Ta oli nii hirmul, et vaatas ainult maha. Kui noorsoopolitsei küsis, kas ta tahab emmega tulla, raputas ta ainult pead. Seejärel küsis politsei, kas ta emmega rääkida tahab, ning mul tuli tükk aega selgitada, et ta ei pea midagi kartma ning politsei

Pille (30) oma laste Kelly (9) ja Alexandriga (7)

Meie häda on ikka see, et ametkonnad ei taha näha oma piiridest välja. kaitseb teda. Ütlesin, et kui ta tahab, siis võime autosse minna ning autosse joostes tegi Kelly elu kiireimad liigutused,“ meenutab Pille. Praegu on Pille laste isal totaalne suhtluskeeld. „Lastekaitse ja advokaat taotlesid 3aastast suhtluskeeldu, kuid kohus rahuldas vaid pool aastat, põhjendades, et muidu jäävad lapsed isaga väga võõraks. Aga mu lapsed ei taha isaga üldse suhelda, nad nii kardavad,“ räägib Pille. Suhtluskeeld

Terje lugu Terje (42; nimi muudetud) elab oma nelja tütrega pealinna kõrval uuselamurajoonis. Tema pea kakskümmend aastat kestnud abielu lõppes aasta eest, kuid lahutusprotsess on veel pooleli.

Terje on kõrgharidusega naine, kes on viimased 15 aastat olnud kodune. Edukas firmajuhist mees, ilus kodu, parimad koolid ja trennid lastele, puhkusereisid ja avar suhtlusringkond jättis kõrvaltvaatajaile mulje õnnelikust perest. Terje mees ei löönud teda mitte kunagi, kuid naine kannatas juba suhte algusaastaist vaimse

Ametkondadeüleses koostöös näeb suurimat probleemi ka Helmer Hallik: „Erinevad ametkonnad näevad last erinevalt, ja on ka ametkondi, kes üldse last ei näe. Meie häda on ikka see, et ametkonnad ei taha näha oma piiridest välja. Nad on ühe professiooni esindajad ning teavad, kuidas asjad käivad.

No tegelikult ei tea! Me oleme saanud lihtsalt mingi kogemuse ja saame seda jagada, kuid me ei saa inimesele öelda, et see on tema jaoks valmis lahendus.“ Lahendus peitubki koostöös ning ühises soovis abivajajaid päriselt aidata. Hallik arvab, et partneriks tuleks võtta ka vägivalla all kannataja. „Me oleme harjunud, et koostöövõrgustik on ametiasutused, kes aitavad ja ohver saab abi. Tegelikult ei peaks me väga palju tema eest ära tegema, vaid olema võrdsed partnerid. Inimese jaoks on esmane võrgustik lähedased – inimesed, keda ta usaldab ja kellele toetub. Oluline on koostöö ka nende inimestega.“ Halliku hinnangul peitub suur jõud kodanikualgatuses ja vabaühendustes. „Eestvedaja ei pea üldsegi ole-

vägivalla all. „Vaimne vägivald on nii kõva sõna või tugev hinnang ning küsin endalt pidevalt, kas see ikka oli vaimne vägivald,“ kahtleb Terje siiani. Ometigi jõudis ta oma ärevushoogude ja enesetapumõtetega psühhiaatriahaiglasse ning sööb siiani antidepressante. „Ma sain iga päev kaks korda sõimata – hommikul selle eest, et lapsed ei lähe õigel ajal kooli, ja õhtul selle eest, et lapsed ei lähe õigel ajal magama. Ma sain ka selle eest sõimata, kui tahtsin välja minna. Ta oli kogu aeg mu peale tige, kontrollis mu käike ning ma ei võinud isegi trennis käia. Hästi karm oli ka see, et ta ütles mu sõprade kohta halvasti. Ta ei keelanud mul otseselt suhelda, aga ta jagas kogu

aeg hinnanguid. See hirmutas ning minus ei olnud enam seda selgroogu, et öelda, et lõpetagu ära, see pole ju nii,“ meenutab Terje. „Mõtlesin, et ta on inimene, kellega ma koos elan, ning temaga tuleb ka koos edasi elada. Revideerisin pigem oma käike ja olin rohkem üksi.“ Terje on ka ise katkisest perest pärit ning lootis pidevalt, et läheb paremaks. „Otsisin turvalisust ja seda, et keegi mind armastaks. Mul olid omad lapsepõlvehirmud, soovid, unelmad, tahtmised. Iga lapsega lootsin, et järsku läheb ometigi seekord paremaks, järsku jätab ta joomise, järsku on ta rohkem minuga, järsku on ta rohkem meiega. See on tegelikult väga nukker, et tema tegi ikka, mis tema tah-

lõpeb augustikuu alguses ja Pillel ei ole muud kui oodata, millal laste isa uue vea teeb, sest muidu pole tal mingit võimalust isa lastest eemal hoida. „Kõige rohkem kardan, et mees läheb lastega välismaale, ning siis on mul lapsi tagasi saada veel keerulisem.“

Tuleb tahta märgata ja julgeda sekkuda

ma riigiasutus. Piisab, kui kogukonnas on inimene, kes ütleb: „Mina tahan, et meie vallas perevägivalda ei oleks.“ Mõni vald võib seda teha täiesti omamoodi, kuid meil peaks olema nii palju tugevust, et usaldame seda vabaühendust ning oleme valmis kokku tulema, arutama ning ka ise ülesandeid võtma. Praegu ei oska me isegi niipidi mõelda, et mina kuulan, mis tema räägib. Me võime ühes vallas turvalisuse suurendamisesse panna miljoneid ja ei pruugi midagi saavutada ning samas võivad kodanikud täiesti tasuta saavutada palju rohkem. Alati ei ole raha määrav,“ usub Hallik. Ametkondade kõrval saab perevägivalla vastu astuda ka ühiskond ise. Me peame tahtma märgata ja julgema sekkuda. Mida rohkem on ühiskonnas inimesi, kes mõistavad vägivalla hukka, seda raskem on ka neid kuritegusid sooritada. Halliku hinnangul on tähtis teadmiste edasiviimine, kuidas kõik on omavahel seotud. „Perevägivallast räägitakse küll palju, kuid peavoolu häda on, et seda tehakse emotsioonide kaudu, kuid ei tooda esile seoseid. Näiteks, mida see tähendab, kui naabri laps istub juba pikemat aega õhtuti kiigel? Mis seal kodus toimuda võib? Hiljem võib seesama naabripoiss sinu juurde sisse murda või sinu elu kallale kippuda, sest õigel ajal jäeti reageerimata. Tema hälbekäitumine võib tulla just sellest, et kui ta õhtuti kiige peal istus, peksis isa kodus ema. Märka ja anna teada!“ paneb Helmer Hallik kõigile südamele. Annika Tuulemäe kommunikatsioonibüroo

tis, ja minule jäi kogu laste majandamine,“ räägib Terje. Kuigi Terje elas koos väga jõuka mehega, ei olnud tal tegelikult raha. „Olin naisena lastega kodus ja ma ei saanud isegi vanemapalka, sest kogu raha läks tema kontole, ka vanemahüvitis ja lastetoetused. Ma pidin iga kord tema käest raha küsima ning tema küsis iga kord, milleks mul raha vaja on. Endale ostis ta meeletult asju, lubas kõike-kõike. Kui aga mina tahtsin väikseimatki asja, pidin kerjama ja taluma seda alandust,“ sõnab Terje. Terje kodu muutus aastatega ruumiks, kus kõigil oli pidevalt hirm karjumise ja valesti tegemise ees. Lastel tekkisid psühholoogilised probleemid, nad pilgu-

FOTO: ISTOCK

PEREVÄGIVALD

Perevägivald 2017 • • • • • • • • • •

Registreeriti 2632 perevägivallakuritegu. 2/3 oli seotud praeguse või endise paarisuhtega. 40% kannatanutest oli sattunud korduvalt vägivalla ohvriks. Oma lähedase käe läbi hukkus 10 inimest. Raskete tagajärgedega tegusid iseloomustab ühine alkoholitarbimine ja nuga toimepanemisvahendina. Vägivald koduseinte vahel suureneb pühade ajal, mis veedetakse sageli koos alkoholiga. 86% perevägivalla toimepanijatest olid mehed ja 12% naised. Tüüpiline ohver on 25–46aastane keskharidusega naine. Tüüpiline toimepanija on 27–47aastane põhi- või kesk(eri)haridusega mees. 14% kõigist lähisuhtes kannatanuist olid lapsed. Kolmandik lastest olid ohvrid kaks ja enam korda. Kümnendik kannatanutest olid vanemad kui 60aastased ning 16% neist talus vägivalda koduseinte vahel rohkem kui korra aasta jooksul.

Allikas: Justiitsministeerium ja PPA

tasid silmi, kogelesid, närisid küüsi. Terje ise käis aastaid psühhiaatri ja uneterapeudi juures. Möödunud kevadel luges Terje Eesti Päevalehest Hannes Võrno naise lugu. „Ma lugesin seda ja tajusin, kui sarnane on see minu eluga. Tajusin, kuidas selline pidev rivistamine ja enda tähtsaks pidamine ka minu suhtest välja jookseb,“ räägib Terje. Mõni päev hiljem välisreisil hotelli fuajees tõmmatud õnneküpsis andis talle lõpliku tõuke lahku minna. „Õnneküpsisel oli kirjas, et tee teoks oma pikaajaline unistus, ning ma tundsin, kuidas minu teadvusesse jõudis – mine lahku!“ Sellest hetkest hakkas Terje tegutsema. Lahutusprotsess on endiselt poole-

li. Aasta aega on Terje pidanud pidevalt tõestama, et ta tahab päriselt lahku minna. Alguses mees eitas, siis püüdis end kokku võtta ja andis lubadusi, seejärel süüdistas Terjet, et ta pole talle võimalust andnud, ning nüüdseks on nad jõudnud enam-vähem läbirääkimiste faasi, kuigi alandused ja sõimamised saadavad ka seda. „Minu jaoks on kõige olulisem, et keegi ei saa mind enam sõimata. Olen valmis ka peost-suhu elama, kuid ma ei taha elada enam depressioonis. Eks ma kardan endiselt tema agressiivset hoiakut, kuid see on asi, millest ma tahan lahti saada. Ma tahan olla vaba ärevusest ja see on piisavalt suur asi, mida tahta,“ võtab Terje oma loo kokku.

DNA

DNA FOTOD: REELIKA RIIMAND

jälgedel Kui kurjategija jätab sündmuskohale oma personaalse triipkoodi ehk DNA, on mäng tema jaoks põhimõtteliselt läbi. Varem või hiljem jääb ta politseile vahele.

n 17. august 2003. Kella kaheksa paiku õhtul saab politsei väljakutse, et Tallinnas Peterburi teel asuvas Hausbergi pubis on tungitud kallale kahele Soome kodanikule. Kaks 30ndates eluaastates vene keelt kõnelevat meest peksid nuiaga ja ähvardasid relvaga pubi 54aastast omanikku ning tema 54aastast sõpra. Kurjategijad sidusid meeste jalad ja käed teibiga kinni, võtsid kaasa ühe mehe rahakoti, taskust sularaha, alkoholi, kassast 1650 krooni ning põgenesid pubi omaniku kaubikuga. Pubi omanik vajas meedikute abi, ent

pääses kergemate vigastustega. Tema sõber sai aga nii rängalt viga, et langes koomasse. Paar päeva hiljem ta suri. Politsei alustas sündmuskohal tavapärast tööd. Koguti asitõendeid, sealhulgas võeti sõrmejäljed ja baari maha jäetud esemetelt DNA-proovid. Materjale, millelt proove võtta, oli piisavalt. Mehed olid jätnud maha kumminuia ja suitsukoni ning nende bioloogilisi jälgi oli ka autos, millega nad põgenesid, kuid mille üsna pea pärast röövi hülgasid. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) eksperdid said asitõenditelt kätte meeste DNA-profiilid,

ent paraku ei olnud tol ajal neid profiile kellegagi võrrelda ning kurjategijad pääsesidki puhta nahaga.

Masinavärk läheb tööle 2017. aastal töötab riiklik DNA-register täisaurul. Igat DNA-profiili võrreldakse automaatselt vanade profiilidega. Aasta alguses sisestati andmebaasi üks uus DNA-profiil, mis kattus 14 aastat tagasi toimunud röövmõrva sündmuskohalt võetud prooviga. Lisaks klappisid ka sõrmejäljed. EKEI teavitas leiust politseid ning mitu aas-

DNA

Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi DNA-ekspert Marina Nõmm võtab proovivõturuumis telefoni pealt DNA-proovi.

tat tagasi seiskunud masinavärk läks uuesti raginal tööle. Tuli välja, et inimene, kellele DNA kuulus, oli Dmit ri Prokofjev. 2017. aasta veebruaris sattus Prokofjev taas kallaletungide ja avaliku korra raske rikkumise tõttu politsei huviorbiiti ning talt võeti DNA-proov. See saigi mehele saatuslikuks. Ring tõmbus koomale ka Prokofjevi kaasosalise Anatoli Plutahhini ümber ning mehed mõisteti süüdi. Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse juht Roger Kumm lõpetas 2003. aastal politseikooli, s.o samal ajal, kui Prokofjev ja Plutahhin

oma kuritöö toime panid. Kumm tuli samal aastal politseisse tööle ega olnud toona selle kriminaalasja uurimisega seotud, kuid tal on asjaolud meeles. 14 aastat hiljem pidas just tema üksus mõrvarid kinni ja saatis kohtu ette. Kumm möönab, et nii palju aastaid riiulis seisnud toimiku taasavamine on erakordne, kuid samas on DNA kokkulangevusi vanades asjades üsna palju. Siin mängib aga rolli kuritegude aegumine. „Isegi kui saame hulk aastaid hiljem infot, et kurjategija DNA on langenud kokku vana prooviga, on väga tavaline, et see kuritegu on juba aegunud ning piltlikult öeldes läheb toimik prügihunti ja lahendit ei tule,“ tõdeb Kumm. Esimese astme kuriteod aeguvad kümne aastaga, teise astme omad viie aastaga. Üks vähestest kuritegudest, mis ei aegu, on mõrv.

Väike detail, suur kaal 2000. aastate alguses, kui DNA-ekspertiisid olid veel algusjärgus, oli DNA asitõendina väga kõva sõna ning sellest piisas, et saata kurjategija trellide taha. Kumm, kes nägi oma esimesel tööaastal hulgaliselt automakkide vargusi, mäletab, et niipea, kui autost saadi kahtlusaluse DNA kätte, mõisteti selle omanik ka süüdi. Ent asjaolud muutusid peagi. „Üsna varsti hakkasid advokaadid väitma, et kahtlustatava DNA oli sattunud autosse juhuslikult – kas viskas keegi

suitsukoni autoaknast sisse või sülitas autosse. Kuidas see täpselt juhtuda sai, ei osanud keegi öelda. Ei läinud kaua, kui kohtunikudki möönsid, et politsei peab tõendeid tugevamalt siduma,“ meenutab ta. Tänapäeval ei piisa ainuüksi DNAst, et mõista kahtlusalune süüdi. Tähtis on tõendite kogum ning kui tugevalt on tõendid, sündmuskoht ja kahtlusalune seotud. „DNA ei ütle, et inimene on kuriteo toime pannud, aga ta paneb inimese sündmuskohale. DNA on üks väike detail suures masinavärgis, millel on väga oluline kaal,“ nendib Kumm.

Radiaator ja traataed EKEI DNA-osakonna koostöö on politseiga kõige tihedam isikuvastaste, varavastaste ja narkokuritegude puhul. Sageli koguvad sündmuskohalt proovi kriminalistid, kes saadavad need EKEIsse, kuid aeg-ajalt käivad ka uurijad ise EKEIs, et pidada ekspertidega nõu, kust piirkonnast oleks kõige parem võtta eseme pealt DNA-proov. Eriti tähtis on see suurte objektide puhul, kust tuleb leida õige koht DNA saamiseks. Näiteks on toodud EKEI ekspertide juurde proovide võtmiseks voodilinad, vaip, diivan, 200-liitrine prügikott ning isegi radiaator ja jupp traataeda. DNA-eksperdi töö algab politsei saadetud dokumentidega tutvumisest. „Ekspert võtab proovivõturuumis vatitampooniga objekti pealt erinevatest

FOTO: KARIN KALJULÄTE/DELFI

DNA

2017. aasta novembris astusid Dmitri Prokofjev (vasakul) ja Anatoli Plutahhin 14 aasta taguse kuritöö eest kohtu ette.

kohtadest proovid, millele järgneb laboritöö. Laboris kasutatakse kemikaale, millega saab proovist DNA-profiili, mis ongi põhiline uurimisobjekt ning mida saab omavahel võrrelda. Eesmärk on leida kokkulangevus või ühisosa sündmuskoha ja isiku DNA-profiili vahel,“ võtab EKEI DNA-osakonna juht Gunnar Tasa ekspertiisi tegemise lühidalt kokku. Proovid sisaldavad erinevas koguses DNAd. Osa DNAst läheb kaduma laboritöö käigus. „Suur osa proovidest on sellised, kus DNA sisaldus on nii väike, et sealt saadav tulemus on raskesti tõlgendatav. Teine probleem on segaproov ehk tegu on mitme inimese DNAga,“ selgitab Tasa ning lisab, et tuleb ette ka juhtumeid, kus proov ei sisalda üldse DNAd. Muide, Sisekaitseakadeemia nõunik Priit Männik rääkis hiljuti EKEI 80. aastapäeva konverentsil, kuidas Eesti esimene DNA-proov tehti Soomes ning profiil õnnestus määrata ainult tikupeasuuruselt veretilgalt. Kui välised tingimused objekti ei kahjusta, võib DNA säilida väga kaua. Kõige rohkem hävitavad DNAd päikesekiirgus, bakterid, seened, vihm, niiskus ja lumi. Kui asitõend on vedelenud pikka aega kraavis kõrvetava päikese käes, on sadanud vihma või lund, siis on suur tõenäosus, et DNA on hävinud.

Ootamatu leid Aga nagu elus ikka, tuleb ette erandeid. Mullu võttis DNA-ekspert Marina Nõmm ühelt seljakotilt 18 DNAproovi, millest kolm andsid tulemuse.

DNA-proovi võtmisel jäädvustatakse proovi võtmise koht ka fotodele. Pildil DNA-eksperdid Marina Nõmm (vasakul) ja Elena Valle.

DNA ei ütle, et inimene on kuriteo toime pannud, aga ta paneb inimese sündmuskohale. „Arvasin, et ei leia kotilt midagi, sest see oli pool aastat õues olnud, saanud märjaks ja mullaseks, aga sain koti pealt ühe isiku täiesti korraliku DNAprofiili,“ meenutab Nõmm. Kõnealune seljakott oli Tallinnas aset leidnud juveelipoe röövi üks asitõend; röövi panid toime välismaalased. Tänaseks on mitu meest röövis süüdi mõistetud, kuid röövi organiseerija on tabamata. See on ka põhjus, miks sellest loost ei saa detailsemalt rääkida. Ootamatu leiu üle oli üllatunud ka Põhja prefektuuri röövimiste grupi juht Hisko Vares, kes ei ole DNA-ekspertide osavate käte aadressil kiidusõnadega kitsi. DNA on tema sõnul väga oluline, kui mitte ainus juhtlõng tänavaröövide puhul, mille on toime pannud välismaalased, sest üldjuhul on nad oma välimust maskeerinud ja jõudnud riigist lahkuda, kuid on jätnud maha mõne riideeseme. Kurjategijate kurvastuseks on aga PPA-l teiste

riikidega väga hea koostöö, mistõttu ei pääse karistuseta kaugemagi kandi kurikaelad. Mõnikord tuleb nende vahelevõtmiseks minna digiajastus tagasi. Näiteks eelmainitud juveeliröövis oli kõige lihtsam ja kiirem, kui Eesti uurijad võtsid paberile prinditud DNAprofiili kaasa ja läksid sellega välisriigi kolleegide juurde, kust said kohalikust andmebaasist ühe kurjategija proovile vaste.

Saatuslik kõrvajälg Asjaolust, et iga inimene jätab oma tegevusega jälje, on üha teadlikumad ka kurjategijad ise. Professionaalsed korterivargad kasutavad teadlikult peale kinnaste kaitsesusse ja -maske ning vahel ka tervet kaitsekostüümi. Vaatamata ettevaatusabinõudele on siiski nüansse, millele ei oska pahategijad tähelepanu pöörata, ning neist jäävad jäljed maha. Kui see jälg pole DNA, siis on see jalatsi- või muu jälg, mille kriminalistid üles võtavad. Pea 20 aastat tagasi sai ühele korterivargale saatuslikuks ukse peale jäetud kõrvajälg. DNA-ekspertiisi keskmine valmimisaeg on üks kuu, pakiliste juhtumite korral saab vastuse nädalaga ning eriti kiireloomulistel puhkudel on võimalik saada tulemus 24 tunni jooksul. Üks

DNA

DNA-ekspertiisid arvudes

FOTO: KARLI SAUL/DELFI

• Ühes juhtumis võetakse sündmuskohaga seotud objektidelt keskmiselt 5 DNAproovi. Paar korda aastas tuleb ette juhtumeid, kus võetakse umbes 150 proovi. Varvara juhtumis võeti ligi 2000 DNA-proovi. • Aastas võetakse keskmiselt 12 000 – 14 000 isiku ja sündmuskoha DNA-proovi ning määratakse umbes 35 000 DNA-profiili. • Ühe DNA-profiili määramine maksab 57 eurot. • DNA-ekspertiisid on arvuliselt teisel kohal EKEIs tehtavatest ekspertiisidest. Kõige rohkem tehakse ekspertiise keemiaosakonnas. • Riiklik DNA-register loodi 2006. aastal ning seal on 11. aprilli 2018. aasta seisuga kokku 66 550 DNA-profiili. Neist 10 922 on sündmuskohaprofiilid, mis on seni veel isikuga seostamata, ning ülejäänud on isikuprofiilid. • EKEI DNA-osakonnas töötab 24 inimest.

2017. aasta juulis toimus Tallinnas Kopli liinidel tulistamine, kus veriselt jopelt õnnestus saada kõigest 24 tunniga tulistaja DNA.

sellistest näidetest on mullune tulistamine Kopli liinidel, kus eksperdid tulid erandkorras välja ning veriselt jopelt õnnestus saada tulistaja DNA.

DNA tõi võidu koju Väga kiiresti saabusid DNA-ekspertiisi tulemused ka 2015. aasta novembris, kui Lasnamäel Liikuri tänaval lõi Igor Kulakov kodumaja juures selja tagant kangiga vastu pead 60ndates eluaastates Valentinat. Rünnakut nägi pealt kaitseväelane, kes läks naisele appi. Mehed rüselesid, kaitseväelane üritas Kulakovi kinni hoida. Viimases hädas hammustas Kulakov meest ning pääses minema, jättes maha poolteist kilo kaaluva metallkangi ja mütsi. Mütsilt saadi Igor Kulakoviga seostatav DNAprofiil. Lisaks leiti Kulakovi DNAd ka teda kinni hoidnud mehe jopelt, kust ründaja teda hammustas. Juhtumi teeb veelgi markantsemaks asjaolu, et just DNA tõi uurijatele võidu koju, sest alguses oli kriminaalasi uurijate keeles

EKEI võtab kasutusele uue DNA-tehnoloogia EKEI DNA-osakonna juhi Gunnar Tasa (pildil) sõnul ei ole viimase 10–15 aasta jooksul DNA-valdkonnas väga suurt tehnoloogilist arengut olnud, kuid on võimalik, et järgmine läbimurre tuleb tehnoloogiaga, mida kutsutakse massiivseks paralleelsekveneerimiseks (lühendatult MPS). EKEI valmistab praegu ette hanget selle tehnoloogia soetamiseks ja loodetavasti jõutakse kasutuselevõtuni aastal 2019. Uus tehnoloogia võimaldab senisest veelgi paremini isikuid üksteisest eristada, kuna kasvab uuritavate DNA-piirkondade arv. Lisaks on võimalik segaproovide täpsem analüüs. Kõige suurem muutus on aga see, et MPS-tehnoloogia on potentsiaalselt kasutatav nii isiku välistunnuste iseloomustamiseks kui ka etnilise rühmakuuluvuse määramiseks. Kui praegu on sellised välistunnused silmade, juuste ja naha värv, siis pikeneb see nimekiri järgmistel aastatel loodetavasi märgatavalt.

pime ehk ilma oluliste juhtlõngadeta. Kui esialgselt sündmuskohalt ei õnnestu leida vajalikke asitõendeid, tõmbavad uurijad sündmuskoha laiemaks ja võtavad luubi alla märksa suurema maa-ala. Kuna aga väga suurt sündmuskohta ei võta ilma niidiotsteta sentimeetrise täpsusega üles, siis on otsustamise koht, kui palju ja kust täpselt asitõendeid korjata. Siin tulevad mängu uurijate kogemused ja vaist. Roger Kumm mõtleb tagasi möödunud aasta maikuule, kui Harjumaalt Venekülast leiti 76aastase mehe vägivallatunnustega surnukeha, kuid kurjategijale viitavaid jälgi ei olnud. „Urmet (Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juht Urmet Tambre) veel ütles mulle, et võtke muru ka üles. Ta oli seda vist mõnest välismaa seriaalist näinud,“ meenutab Kumm. „Muru me toona üles ei võtnud, aga mine tea, võib-olla mõrvar tatistas ühele rohuliblele.“ Nelli Pello kommunikatsioonibüroo

FOTOD: EILIKI PUKK JA PPA

5päeva Reiu Hädaabinumbrile tehtud ärev telefonikõne Reiu jõkke hüpanud mehest käivitas viis päeva kestnud otsinguoperatsiooni, mis, nagu hiljem selgus, osutus joobnud inimeste väljamõeldiseks.

egu on aastavahetusele järgnev 1. jaanuar olnud päev, mil politsei abi vajatakse tavapärasest enam. Abivajajate järjekord võib kohati ulatuda nõnda pikaks, et otsekohe liinile ei pääsegi. Samuti võib abi viibida põhjusel, et patrullid on parasjagu hõivatud mõne kriitilisema väljakutse lahendamisega, kus on ohus inimelu. Tänavu tõi aasta esimene päev politseile terves riigis ligi 30 väljakutset ainuüksi ühes tunnis. Kiireid abivajajaid jagus seejuures perevägivallaohvritest avariis kannatada saanute ja teisteni. Töises tempos kulgenud päev hakkas jõudma juba õhtusse,

kui hädaabinumbril teatati Reiu sillalt jõkke hüpanud mehest. Lootuses päästa uppumisohus mehe elu siirdusid sireenide saatel Pärnumaa servas paikneva Reiu silla poole politseinike ja piirivalvurite kõrval ka päästjad.

Esimene otsingupäev Sillale jõudnud politseinikke ootas ees häirekeskusesse helistanud Anne, kes rääkis siis juba lahtiste kaartidega, et oli Simoga enne üheskoos alkoholi tarvitanud ja pärast seda silla poole jalutanud. Naise sõnul kurtis mees oma nigela eraelu üle, jättis rahakoti sillale ning hüppas ootamatult sillalt vette.

„Patrullpolitseinikud kontrollisid taskulampide valgusvihus jõe kaldapealseid ning samas lasime koos päästjatega mitu paati jõele. Õhtu oli juba hämar, kuid pingutasime pimedaski veel mitu tundi jutti, et abivajajat leida, aga kahjuks ei midagi,“ kirjeldas juhtivpiirivalvur Janek Pinta. Samas selgitati, et otsitava mehe mobiiltelefon oli välja lülitatud. Seega ei saanud telefoni positsioneerida, et veenduda, vahest on mees omal jõul kaldale saanud ja pääsenud. Pigem viitas see võimalusele, et nii mees kui ka tema telefon võivad olla jäänudki jõesängi, märga hauda.

Teine otsingupäev Varahommikul jätkati jõel otsinguid. Öö andis uurijatele kinnitust, et otsitav mees Pärnus asuvasse koju ei naasnud. Samuti pidanuks ta minema tööle, kuid sinnagi ta ei jõudnud.

VALEVÄLJAKUTSE

Reiu jõe suue ja Reiu sild. Koht, kus oletatavalt isik vette hüppas.

Teisel otsingupäeval kammiti Reiu jõgi läbi nii alla- kui ka ülesvoolu. Erilist tähelepanu pöörati kaldaservadele, mida palistas paks pilliroog, ning jõe käänakukohtadele.

Punase joonega on tähistatud veeala Pärnu ja Reiu jõel, kus otsiti sonariga võimalikku Reiu sillalt vette hüpanud isikut.

u jõel Teadmine, et keegi pole meest vahepeal näinud, viis otsingute fookuse tugevalt just jõele. Sedapuhku otsiti aga juba surnukeha. Linnaserva toodi lisaks skuuter, millega kontrolliti korduvalt üle lõik Reiu jõe suudmest nii alla- kui ka ülesvoolu. Kuna silla juures on kahe jõe ühinemiskoht, kus vesi tekitab keeriseid, tegid piirivalvurid otsinguala täpsustamiseks katse mannekeeniga. Viimast kasutatakse sagedasti päästeharjutustel, kus vett sisse imanud umbes 80-kilose nukuga imiteeritakse inimese raskust. „Sillalt jõevette kukutatud nukk näitas kätte keerised, voolusuuna ja vee liikumise intensiivsuse. Lähtuvalt sellest teadsime hinnata võimalikku otsinguala, mis laienes nüüd juba piki jõge Pärnu kesklinnani,“ ütles Pinta. Sel päeval tegid uurijad otsitavale mehele ka põhjaliku taustakontrolli. „Mees on varem olnud politsei huviorbiidis, ning kuna tema taust on

Kolmandal otsingupäeval katsetati vette lastud mannekeeniga, kuidas ja millise intensiivsusega vesi selles kohas liigub. Otsinguala määramise järel kammiti jõesuue ning selle ümbrus läbi sonariga.

koloriitne, tekkis kahtluskübe, et tal võib olla huvi end tahtlikult varjata. Inimlikult ei taha muidugi uskuda, et keegi võiks mõne isikliku probleemi tõttu oma vanematele ja teistele enesetapu lavastada ning samas toasoojast jälgida, kuidas säärast traagilist sõnumit vastu võetakse,“ arvas ennetus- ja menetlustalituse juht Üllar Kütt. „Samas ei olnud keegi meest väidetavasti näinud. Nii ei saanud kindlalt väita, et ta on elus. Kuna dokumendid jäid mehest maha, sai välistada Eestist lahkumise. Olemasoleva info pinnalt ei olnud põhjust kahtlustada, et mehe suhtes võiks olla toime pandud kuritegu. Nii töötasime edasi tõenäolisema versiooniga, et mees võis tõesti vabasurma minna, nagu seda esmases hädaabikõnes kirjeldati. Paralleelselt panime siiski töösse ka uurijad, kes selgitaks teisi võimalikke kadumise versioone.“ Piirkonnapolitseinik kontrollis veel

igaks juhuks üle mehe üürikorteri ning suhtles lisainfo saamiseks nii mehe perekonna, naabrite, korteri üürileandja, ülemuse kui ka teistega. Kui enamik neist ei olnud Simot vahepeal näinud, siis tõi juhtumi uurimisse pöörde äkki Simo ema. „Ema oli veendunud, et pärast väidetavat vettehüpet kirjutas Simo talle sama päeva õhtul ühe sotsiaalmeedia rakenduse vahendusel. Lähemal uurimisel selgus siiski, et suheldi 31. detsembril ning mees oma sotsiaalmeediakontosid vahepeal kasutanud ei ole,“ kinnitas uurija Ago Kärtmann. Arusaadavalt hoidis ema siiski lootust, et ehk on poeg kõigele vaatamata elus. „Juhtunu mõjus talle väga raskelt ning õhus oli hulk küsimusi, kuidas poeg ikkagi vette hüppas, ning kui sillal oli kõrvalisi, miks keegi neist ometi teda hüppamast ei takistanud,“ rääkis perega kontakti hoidnud piirkonnapolitseinik Erik Rand. Lootuses Simo

VALEVÄLJAKUTSE

Otsinguala määramiseks kasutasid piirivalvurid mannekeeni, millega imiteeritakse vees hulpivat inimest.

leida otsisid teda muu hulgas taga ka oma pereliikmed, emast vanaisa ja teisteni.

Kolmas otsingupäev Kuivõrd veepinnalt ja kaldaservadest meest endiselt ei leitud, jätkusid otsingud vee all. „Varasemad otsingud on näidanud, et riietes inimene võib takerduda näiteks veekogu põhjas või kaldas olevate murdunud puude taha, enne kui piisavalt tugev veevool keha taas liikuma paneb ja veepinnale kannab,“ kirjeldas juhtivpiirivalvur Janek Pinta. Reiu jõesuudme kontroll sonariga käis piltlikult öeldes kui pimesikumäng, sest jõevesi oli peagu läbipaistmatu. „Kaldavette oli ladestunud oksi ja puunotte, mis tekitasid sonaripildile müra juurde, kuid jõepõhja vaatlus ei andnud siiski kinnitust, nagu võiks seal olla inimkeha või mõnd suuremat objekti, kuhu surnukeha saanuks kinni jääda,“ lausus Pinta. Endiselt otsiti lisatunnistajaid, kes

jagaks politseiga infot, kus mees viibida võiks juhul, kui ta jõkke siiski ei hüpanud. Suhtlusvõrgustiku selgitamiseks tehti mehe telefonile kõneeristus, kuid iga saadud kontakt jooksis liiva: väideti kui ühest suust, et keegi ei ole meest pärast aasta esimest päeva näinud. Uurijate vaist ütles, et keegi jätab midagi olulist rääkimata. Asi vajas uurimist. Vastukaaluks selgus suhtluses otsitava mehe emaga, et ta sai sel päeval võõralt mehelt kahtlase kõne. Helistaja väitnud, et tema poeg on elus. Asjaolude selgitamiseks asus politsei nüüd uurima, kes ja miks sellise kõne tegi ning kas vahendatud info võib tõele vastata. Muuhulgas kuulati korduvalt üle 1. jaanuari õhtupoolikul hädaabinumbrile tehtud kõne salvestus. „Esmapilgul ei saanudki ses telefonikõnes täheldada midagi kahtlast, sest hädas olevad inimesed on šokis ega räägi alati kuigi selgelt. See on mõistetav. Tagantjärele aina uuesti seda kõnesalvestust kuulates jäi aga kõrva, et teataja kirjeldus juhtunust oli liiga üldsõnali-

ne, isegi emotsioonitu. Ta jättis osale küsimustele vastamata ning telefon liikus kõne vältel kummaliselt naiselt mehele ja siis jälle tagasi. Neid kahtlasi ilminguid, mis viitavad väljamõeldud sündmusele, saime siiski täheldada alles tagantjärele telefonikõne analüüsil,“ põhjendas Kütt.

Neljas otsingupäev Kuna aktiivsed otsingud jõel tulemust ei andnud ning ühtki tõendit võimalikust vette hüppamisest endiselt ei olnud, jätkati jõel passiivseid otsinguid. „See tähendab, et tavapärased jõepatrullid hoiavad silmad lahti ning kontrollivad, ega mõnd kahtlast objekti ei ole veepinnale kerkinud,“ selgitas Pinta. Samas suunati uurimisteravik jõuliselt kontrollima versiooni, et hädaabinumbrile võidi teha valeväljakutse ning väidetavalt abi vajanud mees varjab end tahtlikult. Lähedasedki jagasid politseile kahtlust, et mehe eraelulised probleemid võisid ta viia vastutus

VALEVÄLJAKUTSE

Hädaabikõne

FOTO: SCANPIX

(Kõne on toimetatud)

Raske mõeldagi, et keegi võiks hetkeemotsiooni ajel panna oma lähedased ja sõbrad teadlikult nõnda meeleheitlikku olukorda, nagu on seda kaotusvalu ja surmaga toimetulek. tundetu käitumiseni, et jätta elukaaslasele mulje, nagu oleks mees hätta sattunud või isegi surnud. Paikusel paiknev Reiu sild jääb vähe asustatud piirkonda, mistõttu pole sealkandis valve kaameraid. „Muul juhul räägiks videopilt kogu loo sellest, kas keegi hüppas sillalt üldse alla, kes hädaabikõne eel sillal viibisid või sealt lahkusid ning milline on võimalik tunnistajate ring, kes sündmuspaigast samal ajal möödusid,“ kirjeldas Kütt.

Viies otsingupäev Uurijate tähelepanu pälvis ähmane vihje, mille järgi käis otsitav mees pärast 1. jaanuari ühes lähipiirkonna kaupluses. Veendumaks, kas vihje peab vett, vaadati üle viimase viie päeva turvakaamera videosalvestused, kuid kirjeldusele vastavat meest ühelgi juhul kaadrisse ei sattunud. Politsei läkitas meediakanalitele abipalve, et saada lisavihjeid, kust Simot veel otsida. Muu hulgas anti avalikkusele mõista, et kadumise põhjused võivad olla sootuks laiemad kui väidetav jõkkehüpe. Meedias tehtud üleskutse leidis juba samal õhtul oodatud vastukaja ning politsei sai mitu finaalini viivat juhtlõnga. „Arvestades, et tegu oli anonüümsete vihjetega, tuli

neisse suhtuda teatud skepsisega, enne kui neid polnud põhjalikumalt kontrollitud. Mõistagi viisid need vihjed uurimist edasi. Need kinnitasid jällegi kahtlust, et mees võib tõesti elus olla,“ ütles piirkonnapolitseinik Erik Rand. Üks vihjetest juhatas politseinikud Pärnus asuva majani, mida oli varasema töö käigus juba kord kontrollitud, kuid siis oli uks lukus ja toas keegi nähtavalt ei liikunud. „Sel korral paistis ühest aknast valgust. Väljas oli juba pime ning parema vaateulatuse saamiseks ronisime teise politseinikuga üle kõrvalkrundi aia. Akna alla jõudnud, paistis toas olevat kolm inimest. Teab, kas paarimehe vormiriietusel olnud helkurid läikisid reetlikult, kuid toas olijad silmasid kutsumata külalisi ja hakkasid äkitselt kohmakalt sagima,“ kirjeldas uurija Ago Kärtmann hetki, mis eelnesid selle loo lõppvaatusele. Seepeale liikus üks politseinikest kiirelt maja tagumise ja teine eesmise ukse juurde, et välistada olukorda, et keegi toas olnutest plehku paneks. „Ukse avanud peremees väitis tõsimeeli, et nemad veetsid seal kahekesi aega ning kedagi kolmandat seltsiks ei ole. Majapidamist kontrollides avastasin siiski ühe tagumise toa ukse taha varjunud mehe, kes, nagu selgus, oli otsitav Simo, terve nagu purikas, otsast lõpuni eluvaimu täis,“ rääkis uuri ja Kärtmann. Mees viidi jaoskonda,

Häirekeskus kuuleb, mis juhtus? Palun, ma tahaksin abi saada. Üks mees viskas dokumendid sillalt alla ja ma leidsin need sillalt. Millist abi te soovite? Ei, me ei soovi abi, vaid üks mees hüppas sillalt alla. Inimene hüppas alla? Jah, Reiu sillalt, ja viskas dokumendid siia maha. Mees või naine? Mees, hüppas alla, ma otsin. Kas ta enne rääkis ka teiega? Ei. Kas te näete teda? Ei näe. Olete ise kohapeal? Jah. Hüppas alla, no täitsa jobu. Abi juba sõidab, ma räägin teiega edasi. Kas ma lähen alla otsima või ootan sillal? Olge sealsamas, kuni päästjad jõuavad. Ahah, selge. Mis ta nimi on? (Taustal kuulda küsimus „Tahad sa öelda?“) Juhiload on muidu ka siin. Mis nimele? Simo. Kas panite tähele, mis tal seljas oli? Must jope. Kas nägite juhtunut pealt? Jaa, kõik nägime. Kaks inimest panid minema veel siit. Minema? Jalutasid edasi, mõtlesid, et talisupleja või midagi. Kuhupoole nad liikusid? Ulbib vist midagi. Oota, ma annan naisterahva kätte telefoni. Kas näete teda vee peal? Puupakk oli hoopis. Kuhu need kaks meest liikusid? Pärnu poole. Millised nad välja nägid? Kaks pikka meest, nägusid ei näinud. Mis seljas oli? Tumedates või heledamates riietes? Ah? Kas nägite, mis neil seljas oli? Mhmh. Halloo? Jaa, kuulen. Kuidas teie nimi on? Anne. (Taustal kuulda sireenide lähenemine.) Abi jõuab kohe. Näidake siis palun, kus ta vette hüppas. Jah, politsei on siin.

VALEVÄLJAKUTSE

kuid ühtki mõistlikku selgitust ta oma käitumisele anda ei osanud. „Otsingutele järgnenud väärteomenetluses jõudsime kõneeristuste ja hädaabinumbrile saabunud kõnede analüüsi põhjal järeldusele, et valeväljakutset oli palju pikemalt plaanitud. Nimelt tuvastasime kaks varasemat telefonikõnet hädaabinumbril, kus püüti päästekorraldajale rääkida midagi ühest mehest. Kõne taustaks olid tänavaliikluse helid ning samas tõreldi helistajaga, et see teeb kõne ajal, mil ei olda veel kohalgi,“ kirjeldas uurija Kärtmann. „Need kõned viitavad selgelt, et valeväljakutset plaaniti pikalt enne Reiu sillale jõudmist. IMEI-koodi järgi tuvastasime, et need kõned olid samuti tehtud Anne telefonilt,“ ütles Kärtmann. Kolm valeväljakutsega seotud isikut otsustati viia kohtu ette, et neile teadlikult tehtud valeväljakutse eest karistuseks aresti taotleda.

Epiloog „Mis siin rääkida, jube sigadus oli,“ tõdes pärast üht kohtuistungit valeväljakutse tegemisele kaasa aidanud Janno, kelle sõnul oli teo motiiviks Simo keeruline eraelu. Asjaosalised on juhtunust rääkides napisõnalised, kuid kogenud korrakaitsjaile on niisamagi selge, et juhtunule ühtki mõistlikku selgitust ei leidugi. „Võiks arvata, et pika staažiga politseinikuna olen justkui kõike näinud, kuid sellist narritavat kokkumängu nii tõsise sisuga valeväljakutse tegemisel teist ei meenugi,“ tunnistas Üllar Kütt.

Veepinnal allavoolu liikunud mannekeen näitas ette keerised, voolusuuna ja vee liikumiskiiruse.

Politseitöö „jõkke hüpanud“ mehe leidmiseks • Maastikuotsingud jõe kaldapealsetel • Otsingud veepinnalt kaatri, paatide ja skuutriga • Otsingud veepõhjast sonariga • Info kogumine teadaolevatelt tunnistajatelt ja lähedastelt • Lisatunnistajate leidmine vahetus suhtluses ja meedia kaudu

Kütt kirjeldas, et igal aastal saab politsei üle 3000 teate kadunud inimestest. Hättasattunute ja teiste otsinguid, mis vältaks pikemalt, jagub aastasse sadu ning vähemal määral juhtub, et hoolimata kõigist pingutustest ei õnnestugi inimese asukohta tuvastada. „Näeme iga päev murest murtud inimesi, kes valutavad südant lähedase pärast, kelle asukoht on teadmata. Raske mõeldagi, et keegi võiks hetkeemotsiooni ajel panna oma lähedased ja sõbrad teadlikult nõnda meeleheitlikku olukorda, nagu on seda kaotusvalu ja surmaga toimetulek,“ sõnas ta. „Väga karm juhtum igal juhul,“

• Otsitava isiku taustakontroll • Sotsiaalmeedia kasutus • Kõnede eristus • Turvakaamera videosalvestuse analüüs • Hädaabinumbrile 112 saabunud vihjete kontroll • Võimalike viibimispaikade läbivaatus

vangutas piirkonnapolitseinik pead. „Muidugi on hea meel, et inimene on elus. Ma ei mõtle isegi nii väga selle tohutu ajakulu peale, mille kümned politseinikud viiel päeval otsingutele kulutasid. Küll mõtlen samamoodi, millist valu tekitati oma perekonnale, kes samuti oma lähedast igal võimalikul moel taga otsis. Iga mööduv tund teadmatust näib päevana ning lootust hellitamata ollakse sellises olukorras lähedase kaotuse pärast juba eos leinameeleolus. Hirmus mõeldagi, mida nemad läbi elasid.“ Kerly Virk kommunikatsioonibüroo

Vägistaja, keda ei olnud

hel sügisõhtul pöördus politseisse noor naine, kelle sõnul jalutas ta kõrvalisel teel, kui äkki möödus temast üks auto. Juht olevat naise kõrval seisma jäänud, uurinud teejuhatust ning kutsunud seejärel naist autosse. Naine rääkis uurijatele, et ta keeldus autosse minemast, kuid seepeale tirisid kaks autos olnud meest ta jõuga sõidukisse. Autoga sõideti väidetavasti edasi kõrvalisse kohta, kus naine olevat langenud kahe mehe vägistamise ohvriks. Noore naise rasket rünnakut asus uurima hulk kriminaalpolitseinikke eesmärgiga igal juhul raske kuriteo toime pannud mehed tabada.

Nagu mitme teisegi raske isikuvastase kuriteo puhul on mõistetav, et kannatanu meenutused juhtunust on katkendlikud ning üldsõnalised. Ometi süvenes uurijates noort naist aina uuesti üle kuulates ja tõendeid uurides, et kõik ei ole päris õige. Ka ekspertiisid, turvakaamerate läbivaatus ja muud tõendid ei andnud juhtunule kinnitust. Naiselt saadud isikukirjelduse järgi joonistati võimalike kurjategijate fotod, mida sooviti isikute tuvastamiseks meedias avaldada. Kuid enne õnnestus politseil tõendeid kogudes jõuda meheni, kes oli selle vahejuhtumiga seotud. Nooremapoolne mees oli juhtunust sama suures šokis kui naine. Ta kirjel-

das seda, mida kinnitasid ka tõendid. Üksteisele võõrad noored olid internetis kokku leppinud kohtumise, mis pidanuks muuhulgas hõlmama ka tasustatud vahekorda. Kahe kohtumisel ei olnud mees tehinguga enam päri ning saatis naise kokkulepitust väiksema rahasummaga ära. Tõrjutud ja ilmselt juhtunust solvunud naine helistas seepeale hädaabinumbril ning kirjeldas usutavalt, kuidas kaks tundmatut meest olid teda äsja vägistanud. Teade raskest kuriteost, mida toime ei pandud, päädis kriminaalmenetlusega. Hinnates osaliste huve ning koostööd lõplike selgituste andmisel, otsustati menetlus lõpetada oportuniteediga.

NARKO

FOTOD: KESKKRIMINAALPOLITSEI JA REELIKA RIIMAND

Kanepist fentanüülini

Rait Pikaro sõnul on fentanüüliturg praegu madalseisus ja tänavad üldjuhul puhtad.

Kanep, moonivedelik, heroiin, fentanüül, 3-metüülfentanüül, amfetamiin, metamfetamiin, ecstasy, kokaiin – need on vaid osa narkoaineist, mis on kümnete aastate jooksul Eesti narkoturul liikunud.

arkoprobleem on Eestis alati olnud, ajaga on muutunud üksnes uimastite kättesaadavus, nende hind ning suhtumine narkootikumide tarbimisesse. Samaks on jäänud narkopolitseinike kohusetunne teha kõik selleks, et meie tänavad oleksid narkootikumidest puhtad.

Kuumad 90ndad „Mis narkootikumi teie ise tarvitate? Kui palju?“ – neid küsimusi esitati

1990ndail keskkriminaalpolitsei narkoüksuse juhile pideval. KKP narkoüksuse endine juht Märt Palo selgitab stoilise rahuga, et tõenäoliselt oli tegu müüdiga, et narkootikume saab otsida ainult ise tarvitades. Keskkriminaalpolitsei sai narkokuritegevusele spetsialiseeritud üksuse 1994. aastal. „Enne seda oli narkokuritegevusele ametlikult keskendunud kaks inimest Tallinna prefektuuris, kuid sisulist narkovastast tööd tollal veel ei tehtud. Narkokuritegevus on

NARKO

peitkuritegevus – kui sellega ei tegele, siis ei pruugi probleemi näha enne, kui see karjuvalt elu häirima hakkab,“ räägib Palo. Kui tänapäeval räägitakse narkokuritegevusest koos organiseeritud kuritegevuse ja kuritegelike ühendustega, siis oli 90ndate alguses olukord ühiskonnas teine. „Uimastite tarvitamist ei mõistetud otseselt hukka ning subkultuurid pigem toetasid kanepi suitsetamist,“ sõnab Palo. Peaaegu igal aastal avaldavad arstid, psühholoogid ja sotsioloogid uuringuid selle kohta, kuidas kanep või mõni muu uimasti inimese tervist ja heaolu mõjutab. Samas on inimesi, kes usuvad kanepi tervendavasse või lõõgastavasse mõjusse ning on seisukohal, et nemad sellest sõltuvusse ei jää. Palo väitel on kanep aga üks ohtlikumaid uimasteid üldse: „Olen suhelnud väga paljude narkomaanidega, ja kui küsida neilt, mida nad esimesena tarvitasid, siis on peaaegu alati vastus, et kanepit.“ 90ndate keskel aktiveerus narkootikumide levik inimeste võimaluse tõttu rohkem reisida ja maailma näha. „Inimesed suhtusid uimastitesse leebemalt ning transiidiriigina pudenes Eestisse nii mõndagi, kui siitkaudu narkootikume veeti. Narkotarvitajate hulgas oli nii esmakordseid proovijaid, kes jäidki sõltuvusse, kui ka töökaid ärimehi, kes kord nädalas soovisid ennast vabalt tunda,“ ütleb Palo. Kõige aktiivsemaks läks narkootikumide tarvitamine siis, kui turule tuli amfetamiin, mis oli tollal üks odavamaid narkootikume. Seejärel tuli natuke kallim ecstasy ning siis kokaiin, mis oli kõige kallim ning mida vähesed said endale lubada. „Alguses prooviti narkootikume transportida long drink’i purgiga ja grammide kaupa. Seejärel ehitati autod ümber ning veeti Eestisse kilode kaupa erinevaid narkootikume. Näiteks pidasid piirivalvurid Narva piiripunktis kinni Niva, mille rehvist leiti 1,3 kilo hašišit. Tollane müügihind võis ulatuda 300 000 Eesti kroonini,“ meenutab Palo.

Narkoüksuse töövõidud tulid paari aasta jooksul Esimesed narkolaborid avastati Eestis 90ndate lõpu poole. Päris mitmel juhul üüriti maamaju, keedeti seal vajalikus koguses narkootilist ainet ning

Tänavareididel testitakse narkootikumide tarvitamist.

seejärel jäeti maja maha. „Amfetamiini tegemine oli keeruline keemiline protsess, kus pidi olema väga täpne ja ettevaatlik. Oli ka neid juhtumeid, kus kõik ei läinud plaanipäraselt, toimus plahvatus ja labor põles maha. Näiteks lastigi ühe narkolabori puhul majal maha põleda, et kõikvõimalikud tõendid häviksid,“ sõnab Palo. 2001. aastal pidasid keskkriminaalpolitseinikud kinni viis meest, kes Raplamaa talus amfetamiini tootsid. Viiest mehest kaks olid keemikud, kelle sõnul nõuti neilt kas raha või amfetamiini keetmise teenust. See oli esimene Eesti narkotööstus, mille tegevusele politsei punkti pani. „Hollywoodi filmid näitavad meie

Ilma tõhusa kriminaalluureta ei ole paraku võimalik midagi uurida. tööd väga seksikana. Tegelikult on see suhteliselt rutiinne, vahepeal isegi natuke kurb töö. Action’it näebki rohkem kinnipidamistel, ülejäänud aeg tuleb pigem pöörata tähelepanu tõendite kogumisele ja õigele vormistamisele. Veelgi tähtsam oli aga esmalt selgeks teha, mis narkomaailmas üleüldse toimub. Ilma tõhusa kriminaalluureta ei ole paraku võimalik midagi uurida,“ ütles Palo.

NARKO

Amfetamiin on läbi aegade olnud odavaim uimasti.

„Töö oli nagu vurrkann, kogu aeg toimus midagi!“ Praegune teabehaldus- ja menetlusbüroo juht Ivo Kolk töötas keskkriminaalpolitsei narkoüksuses aastail 2000–2006. Ta teab peast kõiki kurjategijaid, kellega toona tegelema pidi, ning vajaduse korral lisab ka kriminaalasja numbri. Väga hea faktimälu on krimkahundile ilmselgelt tähtis, sest igat infokildu kirja ei pane ning allikal ei saa paluda ennast korrata. Sajandi alguses oli ka tehnilisi lahendusi tükk maad vähem. „Telefone me praegusel kujul ja praeguses mahus pealt kuulata ei saanud ning peamine info laekus allikailt. Kurjategijad seda muidugi ei teadnud, et me neid pealt ei kuulanud,“ muheleb Kolk. Narkoüksuse põhitöö algas tavaliselt reedeti pärast kella kolme. Nädalavahetusel tehti vajalikud menetlustoiminguid ja võeti kahtlustatavad vahi alla ning esmaspäeval mindi taas tööle, et infot koguda ja kontrollida. „Kogu aeg toimus midagi ning kõige selle vahele mahutasime ka pereelu ja vaba aja,“ meenutab Kolk. 2000. aastate alguses võttis Kolgiga ühendust üks narkodiiler, kes enda „puhtaks pesemise“ eest altkäemaksu pakkus. „Eestis oli juba päris mitu amfetamiini valmistamise laborit ja ainet turustati Soome, peites seda kõikvõimalikesse autoõõnsustesse. Üks sellise

labori töötajaist võttis minuga kontakti, et anda infot ja seejärel ärist välja astuda. Leppisime kohtumise õhtuseks ajaks metsatukas ning ta hakkas näitama mulle pimedas käte peal numbreid – 75 000 krooni. Kuna tal oli võimalus suhelda diileriga, siis otsustasin kaasa mängida. Ütlesin, et kaalun ettepanekut, kuid summa peaks olema suurem,“ meenutab Kolk. „Mul oli vaja, et ta hakkaks suhtlema meie jaoks olulise mehega. Järgmisel päeval oli mul juba olemas matkimise luba ja teadsin, et kui muud kuritegu ei suuda tõendada, siis altkäemaksu inkrimineerida saan talle ikka. Ta oli väga jutukas, kuid laborit juhtinud meheni jõudsime ise ilma tema jagatud infota. Hiljem sai ta siiski karistada nii narkolaboris töötamise kui ka altkäemaksu pakkumise eest.“ Järgmine suurem töövõit tuli 2004. aastal, kui keskkriminaalpolitsei avastas Põhja- ja Baltimaade rekordkoguse ecstasy’t. Politseinikud läksid Pärnu maakonda talumaja läbi otsima. Kui kinnipeetud mehelt küsiti, kas tal on ka midagi ebaseaduslikku välja anda, vastas ta: „Jah. Kolmsada. Tuhat.“ Kui uurija temalt üle küsis, kui palju siis tablette on, kas 300 või 1000, selgus, et neid oli hoopis 300 000,“ meenutab Kolk. 2005. aasta kevadel tegelesid narkopolitseinikud juba uue suure asjaga. „Saime infot, et Iisraelist pärit mehed

Kanep on üks ohtlikumaid uimasteid üldse tahavad Peruust osta suures koguses kokaiini ning toimetada selle Euroopasse. Kokaiin peideti spetsiaalselt valmistatud metallist hammasrattasse. Pooleteisemeetrise läbimõõduga hammasrattasse mahtus ligi 44 kilo kokaiini. Hammasratas oli eraldi poltidega kinnitatud ja seejärel üle värvitud. Kõik oli väga põhjalikult läbi mõeldud. Oktoobris korraldati hammasratas Eestisse Tallinna lattu. Samas laos pidasime kinni ka neli Iisraeli kodanikku, kes olid hammasratta transportimisega seotud. Meile teadaolevalt oli neil plaan kokaiin edasi toimetada Belgiasse. Vahel mõtlen, et äkki oleks pidanud võtma veel suurema riski ja ootama, kuni seda hammasratast oleks hakatud edasi viima või kurjategijate poolt lahti tegema. Aga otsus on otsus,“ meenutab Kolk.

Narkokuritegevus kadus järjest enam põranda alla Lääne prefekt Kaido Kõplas töötas narkopolitseis aastail 2000–2015, olles nii tuhandete tundide viisi „põllul“ kui ka juhtides oma meeskonda suurte töövõitudeni. Kõplase sõnul on narkopolitseiniku töö raske just selle tõttu,

PERSOON

Narkolabori läbiotsimine 2000. aastate alguses

Narkoüksuse põhitöö algas tavaliselt reedeti pärast kella kolme. et ei saa oma tööd ega elu plaanida: „Narkopolitseis töötades olin ikka väga palju kodunt eemal. Töötempo oli meeletu, infot ja kurjategijaid, keda uurida, palju. Vajaduse korral läksid tööle ka õhtusel ajal või puhkuselt, et aidata kolleegidel kriminaalasju realiseerida. Kui saatsin mõnel õhtul meeskonnale e-kirja, et täna on veel töö ja kes tuleb, siis reageeris kohe 10–15 inimest. Hea meeskond ning teadmine, et iga kord teed midagi päriselt ära, motiveeris toona väga palju.“ „Kui narkoüksuses alustasin, siis keedeti ühiselamutes veel moonikup raid. Narkokoeri ei pidanud me kasutamagi, sest spetsiifiline lõhn andis ise õige korteri välja,“ lausub Kõplas. Heroiin levis Eestis puhtal kujul ainult aastail 2000–2002. Turule tuli fentanüül, mis järk-järgult heroiini välja sõi. Siis tuli ka esimene suurem narkoüledooside laine. „Fentanüül mõjub kiiresti ja seda valesti doseerides on

ei saavuta. Tegelda tuleb ka tarvitajatega, sest nemad teavad, mis päriselt tänaval toimub ning mis narkootikumid liiguvad,“ selgitab ta. „Paraku on meie ennetustöö pigem projektipõhine ja riiklikku süsteemset plaani pole. Koolitundides uimastitest rääkimine on vaid üks pisike osa ennetusest.“

Kus on nõudlus, seal on ka pakkumine Plaan, mis leiti narkolabori läbiotsimisel.

traagiline tagajärg pelgalt mõne minuti kaugusel. Hullematel päevadel võis kiirabil olla viis-kuus üledoosijuhtumit ja nii mõnigi kord nägid meedikud, et narkomaan polnud jõudnud isegi süstalt veenist välja tõmmata,“ räägib Kõplas. Kõplas on veendunud, et politsei fookuses peaksid olema noored. „Noortel peab olema narkootiliste ainete kättesaamine võimalikult keeruline. Kui me aastaid tagasi pöörasime tähelepanu suurtele kogustele ja tähtsatele diileritele, siis mõistsime ühel hetkel, et ainult nii häid tulemusi

Põhja prefektuuri narko- ja organiseeritud kuritegude talituse juhi Rait Pikaro väitel ei ole politseile oluline tabada sõltlasi. „Küll on vaja meil olla kohal seal, kus mängus on kas alaealised tarvitajad, surve tarvitada narkootilisi aineid või edasimüüjad,“ räägib ta. Fentanüüliga tegelnud kurjategijate kinnipidamine 2017. aastal mõjutas märgatavalt turuolukorda ning möödunud aasta teisest poolest on üledooside arv vähenenud. „Eelmine aasta näitas selgelt, et narkovastase kuritegevusega võideldes on võimalik edu saavutada. Räägitakse küll, et meie töö on nagu veskitega võitlemine, aga tegelikult see ei ole nii,“ lisab Pikaro. „Paraku aga – kus on nõudlus, sinna tuleb ka pakkumine. Narkoturg

NARKO

FOTO: SCANPIX

Uurija peab olema õigus teadmistega nutikas psühholoog

Ivo Kolk näitab hammasratast, kuhu mahtus ligi 44 kilo kokaiini.

Tavaliselt tutvub noor narkootikumidega enda sõbra või lähedase kaudu. pole praegu küll täielikult taastunud, kuid fentanüüli hankimine tänaval on muutunud taas lihtsamaks. Meie eesmärk on hoida fentanüüliturg võimalikult kaua madalseisus,“ ütleb Pikaro kindlameelselt, kuid tunnistab, et maailmas fentanüülipuudust pole. „Me näeme tänavatel, kui algab taas süsteemne ja läbimõeldud tegevus, ning siis on ainult aja küsimus, millal me kurjategijad või nende ühenduse tabame.“ Narko- ja organiseeritud kuritegude talitus korraldab ka tänavareide. „Ühele kindlale narkootikumile keskenduvaid kuritegelikke gruppe ja diilereid on vähe. Pigem on suund müüa kõike, mis raha toob. Politseioperatsioonidel oleme pidanud kinni inimesi, kel on kaasas erinevaid aineid. Neilt võib leida kõike alates kanepist ja lõpetades kokaiiniga,“ selgitab Pikaro. „Narkokuritegevusel on sarnane rütm ühiskonna arenguga. Mida enam kolivad inimesed oma tegemistega internetti, seda rohkem kolib sinna ka igasugune kuritegevus. Varem ei saadetud narkootikume postipakkidega ega tellitud darkweb’ist, nüüd on see aga osa kuritegelikust maailmast,“ räägib Pikaro. „Paraku on kübermaailmas

ka noored ning kontrollimatut kaupa müüakse suvalistele inimestele.“ Tavaliselt tutvub noor narkootikumidega sõbra või lähedase kaudu. „Tihti pakub uimastit tuttav, kooli- või trennikaaslane. Kui sõber ütleb, et võta nüüd, see on ülikõva asi, siis on see kõige ohtlikum. Kes siis oma sõpra ei usaldaks?“ sõnab Pikaro. Noore narkotarvitaja profiili on raske kirjeldada, kuid esimesi tarvitajaid võib tihtipeale kohata juba põhikooli lõpuklassides. „Tegemist on tavaliste noortega, kes ei pruugi kuidagi silma paista. Neil on kodus kõik hästi, hinded on korras ja suhted vanematega on niivõrd normaalsed, kui need teismeeas olla saavad. Pigem seobki noori tarvitajaid sotsiaalne surve proovida,“ lausub Pikaro. „Mind rõõmustab see, et õnneks on palju neid noori, kes seisavad oma põhimõtete eest. Nad julgevad öelda ei, lahkuda seltskonnast ning teha hoopis ägedamaid asju, mis neid päriselt arendavad.“ Narkokuritegevuse valdkonnas töötades tuleb jõudu ammutada edulugudest ja positiivsetest hetkedest, sest tehtud töötunde ei ole kunagi piisavalt, et narkoturg täiesti kinni panna. „Me näeme oma töös kogu aeg elu mustemat poolt, neid inimesi, kes mis

Iga uurija teab, et suhtlemine paadunud kurjategijaga on tõsine väljakutse: kuidas aru saada, et ta valetab; kuidas saada kurjategijalt tõest infot; kuidas jõuda selleni, et ta oma teo üles tunnistab? Olgugi et tehnoloogia ja politsei võimekus on aasta-aastalt paranenud, on oluline ennekõike inimestega suhelda. Filmides näeme tihti, et politseinikud jagunevad headeks ja halbadeks. Üks on natuke kurjem, teine pakub võimalusi: esimesed ülekuulamistunnid korraldab nn paha politseinik, ja kui ülekuulatav väsib, tuleb nn hea politseinik ning saab vajaliku info kätte. Eraldi põhjalikku väljaõpet, kuidas narkokurjategijaga rääkida, ei ole. Oskused tekivad uurijatel kogemustega. „Tunnetuslikult võin öelda, et inimene hakkab vigu tegema viiendal tunnil. Eks tal on ju endal ka kergem, kui kõik räägitud saab,“ ütleb Ivo Kolk. Kaido Kõplas lisab, et narkouurija peab valdkonnaga väga hästi kursis olema. „Kui minna kanepikasvatajaga rääkima, siis peab teadma, kuidas kanep kasvab. Tuleb tunda narkoainete ajalugu, teada turuolukorda ja narkootikumide hindu ning inimesi, kes narko müügiga tegelevad. Politseinik peab oma tarkusega üle olema ja oskama seda tarkust õigel hetkel mängu tuua,“ selgitab ta. Narkootikumide maailmas kasutavad kõik slängi ja selleks, et suhtluses mitte hätta jääda, tuleb ka sellega kursis olla.

tahes põhjusel otsustasid ühe korra proovida ja kellele see rumalus on maksnud elu või tervise. Oleme suutnud kriminaalmenetlusega narkokuritegevust pärssida ning kindlasti saabub aeg, mil enamik noori ja ühiskondki ei pea enam narkootikumide tarvitamist aktseptitavaks ega lahedaks, vaid igasugune enese joovastamine ja tervise rikkumine muutub ebapopulaarseks, nagu on juhtunud juba tubaka ja paljuski alkoholiga,“ lõpetab Pikaro. Olja Kivistik kommunikatsioonibüroo

ID-kaa r FOTOD: REELIKA RIIMAND JA NELLI PELLO

Tumemustast stsenaariumist

Möödunud aasta oktoobri lõpust kuni tänavu märtsi lõpuni uuendati kokku 494 000 ID-kaardi sertifikaadid. Uuendajate seas oli 95% inimesi, kes olid oma kaarti eelmisel aastal vähemalt korra elektrooniliselt kasutanud. E-riik toimib endiselt.

0.08.2017 hilisõhtul teavitasid Tšehhi teadlased RIAt teadustöö käigus avastatud turvanõrkusest Infineoni toodetud kiibis, mida kasutab ka Eesti ID-kaart. Turvanõrkus seisnes selles, et ID-kaardi avalikku võtit teades on võimalik üsna väikese rahakuluga välja arvutada pri-

vaatne võti ning ilma füüsilise kaardita võtta e-keskkonnas üle teise inimese identiteet. Juba järgmisel hommikul oli RIAs erakorraline koosolek, millega üritati selgust saada kolmele tähtsale küsimusele: kas info vastab tõele ja kas allikad on usaldusväärsed; milles tur-

varisk täpsemalt seisneb ja kui suur on selle võimalik mõju ning kõige olulisem – kas kellelgi on õnnestunud turvanõrkust ära kasutada ehk varastada kellegi identiteeti. „Kui hommikul 8.30 oli tunne, et kõik 1,3 miljonit ID-kaarti on ohustatud, siis oli juba tund aega hiljem olukord poole parem – risk mõjutas veidi üle poole kaartidest. Ikka mitu korda tuli inimestele selgitada, et ei, tegemist ei ole õppusega,“ meenutab lahenduse kallal töötanud tehnikute gruppi vedanud Margus Arm. 31.08 teavitas RIA PPAd. Turvanõrkus puudutas kõiki ID-1 formaadis dokumente: ID-kaart, elamisloakaart,

ID-KAART

Kaija Kirch andis lugematul arvul intervjuusid.

t sai hall

digitaalne isikutunnistus, e-residendi digitaalne isikutunnistus, diplomaatiline isikutunnistus. Turvanõrkusega kaardid olid toodetud vahemikus 2014. aasta oktoobrist 2017. aasta oktoobrini. Mobiil-ID jäi turvariskist puutumata. PPA esmane vapustus tugines teadmisele, et seda turvanõrkust ei ole võimalik parandada. Kaija Kirch, kes IDkaardi kriisimeeskonda PPAs vedama hakkas, sõnab: „Teadsime, et viga on nii sügaval kiibis, et aitab ainult kiibi väljavahetamine. Martin Luige kommunikatsioonist tuli pärast esimest kohtumist minu juurde tagasi ja küsis, kas on mingigi võimalus, et me vahetame kõik 750 000 kaarti välja. Ütlesin, et ei saa, me oleme neid kolm aastat välja andnud, meil ei ole toorikuidki nii palju, kuidas me need uuesti tooda-

me. Selle peale läks ta minema, sest ei olnudki enam midagi öelda.” Pealegi oli kaarditoorikutel sellesama turvaveaga kiip. 01.09 hommikul kell 8.30 oli kokku kutsutud PPA staatuste ja identiteedi büroo meeskonna kriisikoosolek. Anna Mõtlik-Talumäe mäletab seda kohtumist hästi: „Kaija tuli šokolaadiga. Ta meelitab meid alati šokolaadiga, kui on tulemas mingid õudsed asjad. Pärast koosolekut oligi matusemeeleolu. Mäletan seda meeleolu, kui läksime nädalavahetusele, et nüüd ongi lõpp e-riigiga.” 1. septembril oli pikem nõupidamine RIAs, kus mõlema asutuse peadirektori kõrval osalesid ID-kaardi tootjafirma Gemalto ametlik esindaja, sertifitseerimisteenuse pakkuja SK ID Solutioni esindajad ning nii sise- kui ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kantslerid. Sellel nõupidamisel lepiti kokku, et kõik osalised töötavad terve nädalavahetuse ning üritavad välja mõelda, mis edasi saab. „Tehniline tiim toimetas ööpäev läbi, et leida võimalik lahendus. Esmaspäeva hommikuks oli riigil plaan olemas, kuidas turvariskist mööda minna. Tuli leida võimalus, kuidas see ellu viia,“ selgitab Margus Arm. Tegemist oli kõige suurema e-riiki tabanud kriisiga, millest oli vaja aru saada ning mida tuli selgitada. Sama päeva õhtul kogunesidki kommunikatsiooniinimesed. Esimesest päevast alates ei olnud kellelgi kahtlust, et peame ohust avalikkusele teada andma kohe, kui pilt turvariski ulatusest, mõjust ja lahenduse prognoosist on ees ning on

Must või valge stsenaarium? Valge stsenaarium, n-ö valehäire. RIA-le saabunud info ei vasta tõele ning Eesti ID-kaarti ei ohusta turvarisk. Selgus, et valget stsenaariumit tegelikult ei ole, tuli esimese ööpäeva jooksul pärast info saamist. Paljud ei tahtnud seda uskuda.

Halli stsenaarium tähendas, et probleemile leitakse kiiresti ravi ning väljatöötatud lahendusega saavad turvariskist mõjutatud ID-kaardid või vähemalt nende inimeste kaardid, kes kasutavad aktiivselt e-teenuseid ning annavad digiallkirja.

Must stsenaarium toonuks kaasa vähemalt ajutise e-riigi seiskumise. Kõikide turvariskist mõjutatud IDkaartide sertifikaadid tulnuks kas kehtetuks tunnistada või parimal juhul peatada enne lahenduse leidmist ja selle rakendamist. Selline lahendus tähendanuks riigiasutuste, meditsiinisektori ja paljude teiste eluliselt vajalike teenuste pakkujate töö seiskumist. Näiteks jäänuksid välja maksmata sotsiaaltoetused, palgad ja pensionid, välja andmata sünni- ja surmatunnistused, õiguskaitseorganite töö olnuks tugevasti häiritud, arstid ei pääsenuks ligi vajalikele andmetele, sh võimalusele kirjutada välja retsepte, ning apteekrid ei saanuks ravimeid väljastada. Säärasest tagasilöögist taastumine nõudnuks kuid, kui mitte aastaid.

Tumemustaks stsenaariumiks oldi valmis juhul, kui kaob ELi tasemel usaldus Eesti sertifitseerimisteenust osutava asutuse (SK) vastu ning ohtu oleks sattunud kõik ID-kaardid ja ka mobiil-ID.

Käiku läks tumehall stsenaarium ohuga muutuda iga hetk mustaks. Olime sellise võimaluse jaoks valmis.

ID-KAART

Margus Arm, Taimar Peterkop ja Elmar Vaher järjekordsel pressikonverentsil

Peaminister Jüri Ratas aitas selgitada ID-kaardi turvariski.

olemas vastused esmastele tähtsatele küsimustele, näiteks kuidas aru saada, et minu kaart on ohus; kas Eesti tunnistab ID-kaartide sertifikaadid samamoodi kohe kehtetuks, nagu oli seda teinud Austria; kui see peaks juhtuma, kuidas siis riik ja elutähtsad teenused edasi funktsioneerivad; mida on võimalik teha, et inimesed oma palgad, pensionid ja toetused kätte saaksid. Kas me hakkame rääkima sellest, et oleme üks paljudest kannatanutest, ja rõhutame ohvristaatust? Või keskendume olukorrale lahenduse otsimisele, e-riigi vastu usalduse säilitamisele ja e-teenuste toimimisele? Sel hetkel oli kindel, et Eesti oli Infineoni turvanõrkusega kiibi ohver. E-teenuste ja e-riigi püsimine ei olnud kaugeltki kindlad. Esimene nädalavahetus 24/7. Teavitati majandus- ja kommunikat sioo niministrit, siseministrit ning peaministrit, toimus PPA juhtkonna koosolek, kogunes kriisi lahendamise juhtrühm (PPA ja RIA peadirektorid, kantslerid) ning rakkerühm.

Terve nädalavahetuse ja sellele järgnevad päevad töötas kogu kommunikatsioonitiim sisuliselt 24/7, et olla valmis kõigiks küsimusteks, mis tekivad ID-kaarti iga päev elektrooniliselt kasutavail ja harva kasutajail, e-teenuste pakkujail, ametnikel Eestis ja välismaal, pankadel, e-residentidel ning loomulikult ajakirjanikel. Selleks valmistati ette kümneid eri keeltes dokumente alates faktoloogiast kuni korduma kippuvate küsimuste ja vastusteni. 04.09 korraldati infotund valitsuse liikmeile ning suuremate pankade jt eluliselt vajalike teenuste esindajaile. Kaija Kirchi sõnul valmistus PPA juhuks, kui sertifikaadid peatatakse enne uuenduslahendust: „Kui võimalus ID-kaarte elektrooniliselt kasutada lõpeb enne, kui neid saab uuendada, siis peame toime tulema kogu selle inimeste hulgaga, kes pöördub teenindusse ja soovib uut kaarti või tahab midagigi saada, sest neil on vaja e-teenuseid edasi kasutada.” Margus Arm meenutab: „Meie soov oli lükata peatamise otsust võimalikult palju edasi. Kogu aeg vaagisime, kas oht on nii suur, et kaalub üle igapäevase mugavuse, mida e-teenused meile tagavad. See ei olnud lihtne ega kergekäeline otsus, mida langetada, kuigi musta stsenaariumi plaan oli meil ju tagataskus olemas.“ „Me teadsime, et teised riigid olid tunnistanud sertifikaadid kohe kehte-

tuks,” möönab Kaija. „See oligi ohu ja mõju kaalumise koht. Kuna mõju Eestis olnuks nii suur, et see tõmmanuks kogu e-riigi pikali, siis ei saanud me seda otsust teha, et nüüd peatame sertifikaadid ja lõpetame kohe nende kaartide elektroonilise kasutamise. See oli kaalutletud risk, mida olime valmis võtma.” 05.09.2017 sulgeti võtmete avalik andmebaas (LDAP-kataloog), et välistada juurdepääs avalikele võtmetele ning vähendada sellega nõrkuse ärakasutamise riski. See meede ei taganud 100% kindlust, pigem vähendas riski, et uudise avalikustamise korral hakatakse võtmeid koguma. Samal päeval toimus pressikonverents, kus peaminister Jüri Ratas, ettevõtlus- ja IT-minister Urve Palo, PPA peadirektor Elmar Vaher ning RIA peadirektor Taimar Peterkop teavitasid avalikkust turvariskist, mis puudutas tol hetkel ligikaudu 750 000 dokumenti. Mobiil-ID tundus esialgu olevat ainus valgus tunneli lõpus. „MobiilID oli kriisi alguses üks nendest õlekõrtest, mida me nägime, sest see oli terve ja ilma mingi turvariskita,” selgitab Marit Abram. „See oli üks esimesi kordi, kui hakkasime inimestele teadvustama, kui oluline on tegelikult pidada alternatiivi lisaks ID-kaardile. Kui üks ära kukub, saad oma tavalist elu edasi elada mobiil-IDga.“ PPA töötas ülikiiresti välja uue lahenduse,

ID-KAART

kuidas mobiil-IDd ka ilma ID-kaardita aktiveerida. „Kui varem sai seda teha ainult ID-kaardiga, siis nüüd andsime võimaluse aktiveerida seda teeninduses,” lausub Marit. PPA väljakusted seisnesid paljuski teeninduste koormuse plaanimises. „Kuna meil oli eelmine kaartide uuendamise kogemus üsna värskelt olemas, siis teadsime, et teenindused saavad väga suure koormuse,” räägib Kaija Kirch. Paralleelselt hakati välja töötama tehnilist alternatiivlahendust, et minna mööda turvanõrkusest. Kuna turvanõrkus asus kiibis, ei olnud selle nõrkuse parandamine Eesti ametkondade võimuses. Koostöö kaarditootja ja sertifitseerimisteenuse pakkujaga oli igas etapis ülioluline ja vajalik. Septembri esimesel nädalavahetusel tehti otsus minna kaardi tarkvaras üle elliptilistele kurvidele, mis võimaldas turvanõrkusest mööda minna. Selleks tuligi sertifikaadid uuendada. Mai Selke räägib PPA edasisest tööst: „Kaasasime personalibüroo, et leida lisatööjõudu, kes oleks valmis minema teenindustesse appi või tegema garantiimenetlusi. Partneritega suheldes pidi natuke psühholoogi rollis olema ja rahustama, et oodake, me anname teada, me ise ka veel kõike päris täpselt ei tea, mida ja kuidas me teeme. Otsused muutusid väga kiiresti. Me ise harjusime sellega päris kiiresti, et kui täna öeldi, et me teeme nii, ja homme öeldakse, et me teeme teist-

moodi või tegelikult on hoopis kolmas lahendus.” „Kõik ID-kaardi tootmise ja arendamisega seotud osalised töötasid ühes paadis. Me saime lahenduse otsimisse kaasata Eesti parimaid krüptograafe, tehnikuid ja teadlasi. RIA juht helistas läbi asutuste juhte ja ainult vuristas ette nimesid, keda tal oleks vaja appi. Kõik tulid liigseid küsimusi esitamata. Abi pakuti pankadest, ülikoolidest ja teistest ametiasutustest rohkem, kui suutsime vastu võtta,” selgitab Margus Arm. „Esialgse kava järgi sai paika, et 24. oktoobrist hakkame rakendust katsetama. See tähendas aga seda, et e-teenused pidid uuendatud ID-kaardi tarkvaraks valmis olema, mis tähendas omakorda vajalikke arendustöid. Meil ei olnud üldse aega. Kui tavapäraselt nõuavad sellised ITarendused kuid, isegi aastaid, siis nüüd tegutsesime nädalatega. Samuti pidid niimoodi tormama teenuste pakkujad. On loomulik, et kõik ei olnud selleks valmis.“ Kaardi uuenduse kasutuselevõtuks pidi korraldama rahvusvahelise auditi. Silvia Lips PPA kriisimeeskonnast meenutab: „Oli üllatavalt positiivne kogemus, et kui kriisiolukorras on vaja midagi väga kiiresti teha, siis on see võimalik. Saime kaasata partnereid välisriikidest, hästi kiiresti tulid meile appi rahvusvahelised eksperdid. Selle auditi tulemusel võisime olla kindlad, et uuendus, mis kaardile peale laetakse, on tõepoolest turvaline.” „Suur tagasilöök meie plaanidele

oli see, kui selgus, et me ei saa teenuste kaudu sundida inimesi sertifikaate uuendama, sest see võinuks kaasa tuua juriidilisi vaidlusi,” räägib Kaija Kirch. Esialgsest plaanist jäi kehtima ainult viimane kuupäev, 31. märts, mil sertifikaadid kehtetuks tunnistati. Kuna varasem uuendamiste kogemus oli näidanud, et kui inimene ei pea, siis ta ei tule uuendama, siis tegi plaani luhtumine PPA-le ja RIA-le muret. „Peast käiski läbi mõte, et sertifikaatide peatamine on ainuke viis, kuidas sundida inimesi uuendama,” lisab Kaija. ID-kaardi uuenduslahenduse valmimine tähendas kohe palju ülesandeid kommunikatsioonile: inimestele tuleb teada anda, keda kaartide uuendamine puudutab ning kus ja kuidas seda teha saab; kauguuendamiseks tuleb teha lihtne ja selge juhis eri keeltes, et võimalikult paljud inimesed suudaksid oma kaardi ise ära uuendada. Lisaks otsustati tellida toetav reklaamikampaania, mis kaartide uuendamise vajadust ja võimalust meelde tuletaks, sest kõik inimesed ei jälgi tähelepanelikult uudiseid. 25.10 toodeti esimesed turvanõrkuseta kaardid tootmisliinil ning algas kauguuendamise katseperiood. 30.10 toimus USAs konverents, kus Tšehhi Masaryki ülikooli teadlased avaldasid oma uurimuse täies mahus. Ohuhinnang muutus, kuna saadud info põhjal sel-

PERSOON

Taimar Perekop ja Elmar Vaher räägivad ID-kaardi uuendamisest.

gus, et turvanõrkuse ärakasutamiseks võib kuluda esialgu arvatust märksa vähem aega ja raha. IT-kogukondades liikusid kuuldused, et tööriist ID-kaardi turvanõrkuse ärakasutamiseks on juba valmis ning et inimesi kutsutakse üles nõrkust murdma. Selleks oli ette nähtud ka rahaline preemia. 31.10 algas turvariskiga kaartide uuendamine. Süsteem ei pidanud nii suurele koormusele vastu. „Tegelikult me ju teadsime, et suure tõenäosusega ei pea süsteem koormusele vastu, sest meil ei olnud aega seda katsetada. Kohe, kui süsteem kokku jooksis, hakkasime otsima võimalusi, kuidas uuendajate arvu suuremaks kruttida. Meie tiim, SK ID Solution, SMITi ja Gemalto tehnikud mässasid ikka mitu ööpäeva ning said asja korda,“ kirjeldab RIA tehnoloogiaosakonna juht Tarmo Hanga. „Muidugi oli selline krahh väga suur hoop meie mainele ja usaldusväärsusele. Hommikul kutsume inimesi üles uuendama ja õhtul palume uuendamisega oodata. See oli paras peavalu ka kommunikatsiooni mõttes, samal ajal tegeldi tehnilise lahenduse parendusega.“ 02.11 arutas valitsus IDkaardi turvariski ja sertifikaati-

de peatamist kabinetiistungil. Samal õhtul teatasid peaminister Jüri Ratas ning PPA ja RIA peadirektor avalikkusele otsuse peatada turvariskiga kaartide sertifikaadid 3. novembri hilisõhtust. Margus Armi sõnul sündis otsus peatada kõigi turvariskiga ID-kaartide sertifikaadid mõne päeva jooksul kui mitte üleöö: „Sellele andis hoogu teadmine, et kuskil keegi juba valmistab tööriista, millega nõrkust ära kasutada, ning tegelikult olime valmis iga päev selleks, et see otsus tehakse.” PPA peadirektori otsuse vormistamiseks oli vaja RIA ohuhinnangut, mis oli aluseks, et üldse võis sertifikaadid peatada. Peadirektor Elmar Vaher allkirjastas otsuse valitsuse istungi järel 2. novembri õhtul kell 23.20. Suure mõjuga otsuse vormistamisel tuli ette tehnilisi viperusi. „Mina läksin koju ja tegelesin otsuse ettevalmistamisega pärast seda, kui olin

lapsed magama pannud. Dokumendihaldussüsteem töötas väga aeglaselt, siis tuli välja, et peadirektoril tekkis digiallkirja andmisel tõrge, esialgu läks ekslikult allkirjastamisele vale versioon, ja kui ma õiget dokumendikonteinerit tegin, siis suutsin ise oma PIN 2 ära unustada,” meenutab Kaija ärevaid hetki. Sel ajal ei olnud ID-kaardi teemadest kusagil pääsu. Sõbrannad olid Kaija 3. novembri õhtuks tema sünnipäeva tähistamiseks teatrisse kutsunud. „Sõbranna organiseeris teatripiletid, oli selline improvisatsioonietendus ja neljas-viies stseenis improviseeriti teemal, kuidas ID-kaarte uuendatakse. Esimene kord ma natuke naersin, aga teised korrad enam mitte. Aga selle eest naersid mu sõbrannad väga kõvasti, rohkem küll minu üle, kuna olin just õhtu alguses öelnud, et ID-kaardist ei taha täna õhtul midagi kuulda.”

ID-KAART

Valitsuses lepiti kokku elutähtsad ja riigi toimimise seisukohast olulised valdkonnad, mille töötajad saavad vahemikus 03.–05.11 oma ID-kaartide uuendamiseks eelisjärjekorra nii kauguuendamiseks kui ka uuendamiseks PPA teenindustes ja suuremates haiglates. 03.11 kell 24.00 peatati kõigi turvariskiga dokumentide sertifikaadid, kokku umbes 750 000 kaardi sertifikaadid, uuendatud oli peatamise hetkeks ligikaudu 40 000 kaarti. Otsus 4. ja 5. novembril haiglates tervishoiutöötajate ID-kaarte uuendada tuli 2. novembri õhtul valitsusest, varem ei olnud see teemaks olnud. Samuti tuli otsus nädalavahetuseks PPA teenindused avada, ka seda ei olnud PPA varem teinud. „Kauguuendamise meeskonnale oli öö vastu laupäeva pingeline. Jälgiti, kuidas rakendus koormusele vastu peab ja vajalikud nimekirjad üles saab. Üsna pingelised olid järgmised 24 tundi ka neile, kes pärast valitsuse istungit selle 35 000 inimese nimekirja kokku pidid panema. Lisaks oli pahaseid inimesi, kes arvasid, et nemadki peaksid sellesse nimekirja kuuluma,“ tähendab Margus Arm. „Ühe päevaga tuli ära korraldada haiglatesse minek: kes läheb, kuhu läheb, kes sisse laseb, mis uksest, mis kabinetis ja kuidas tehnika kohale saab,” räägib Anita Sokolova. „Jõudnud haiglasse, nägin, et väga palju inimesi oli kogunenud, ning mõtlesin, et ega see minu ajutine teeninduspunkt ei ole. Kõik seisid juba järjekorras, olid hästi ärevad ja nihelesid. Kui esimene lõpuks uuendama sai ja kõik töötas, siis olin jube õnnelik,” meenutab Marit Abram päeva, mil teenindustes uuendamine tõsiselt tõrkus. „Selgus, et kõigis teenindustes on kogu see asi tehniliselt mitmeks tunniks katkenud. Kuna meie olime sisenenud oma infosüsteemidesse ja sisevõrku kaugjuurdepääsu kaudu, siis jäi see meil mingil põhjusel püsti. Meie olime haiglates ainsad, kes saime tööd teha.” Teenindustes uuendamise probleemi põhjustas suur koormus ning omavahelise infovahetusega püüti teenindustes liigset koormust vähendada. „Eliisa Sau ei ole mitte kunagi varem nii palju kirju saatnud. Ta saatis

Baastarkvara uus versioon (kauguuenduseks)

Kiibi arendus

E-teenuse

test

arendused

25.09

Uuendamata sertifikaatide peatamine

Puudutatud kodanike teavitamine

24.10

1.11

Esialgse ajakava kohaselt pidi uuendamise graafik olema paindlik ja esmalt paari kuu jooksul vabatahtlik, siis sai pärast e-teenuse omanikega kohtumist selgeks, et e-teenuste kasutamist tuleb piirata kõigile ühte moodi ja ühel ajal.

iga kolme minuti tagant teenindustele kirja: „Nüüd võite uuendada”, „Lõpetage kohe ära!”, „Võite uuendada”, „Peatage kohe uuendamine!” Neid kirju tuli tundide kaupa. Pidin kogu aeg jälgima, millal on viimane kiri,” ajavad Maritit kolleegi pingutused tagantjärele naerma. Politseipäeval, 12. novembril oli PPA oma tööde ja tegemiste tutvustamisega väljas neljas Eesti kaubanduskeskuses ning siis tehti katse uuendada kaubanduskeskustes ID-kaarte. Selle järel olid ajutised teeninduspunktid Eesti kaubanduskeskustes väljas veel viiel nädalavahetusel. „Tundub küll, et mis seal siis on, organiseerid lauad, toolid, personali ja tehnika, aga tegelikult pead mõtlema kõigile detailidele. Kuidas need lauad sinna saavad, millal valvur tuleb, kes võtme pärast ära viib, kuidas sa teenindusse PIN-koodi ümbrikele järele lähed laupäeval, kes sulle ukse lahti teeb, kuidas sa ümbrike turvalise transpordi korraldad. Siis on vaja sisevõrgule ligipääsu kõigile neile, kes ajutistes teeninduspunktides töötavad,“ vuristab Anita ühe hingetõmbega.

Kriis muutis mõtlemist Kaija Kirchi sõnul hakati märksa rohkem mõtlema sellele, kuidas protsesse lihtsamaks teha. Marit Abram tõi näite, kuidas kriisi ajal sündis täiesti uus ID-kaartide garantiimenetlus: „Kui enne toimetati kogu garantiimenetlus paberil ja täideti ankeete teeninduses, siis töötasime lühikese ajaga välja süsteemi, et ei pea ühtegi paberit täitma

Siit edasi aitab ainult uus kaart

Kauguuendamine piirangud e-teenustes

1.12

1.01

31.03

Uuendamine PPA-s

Uuendatud kaartide tootmine

käsitsi, kõik käib töövoogudena, hästi automatiseeritult ja lihtsalt.“ Kriis näitas selgelt, kuivõrd sõltuvad me ID-kaardist oleme ning kui tähtis on väiksemgi osaline alates tootjast kuni e-teenuse pakkuja ja kasutajani välja. „Ka meie RIAs ei olnud varem nii lähedalt näinud ega mõistnud seda, kui suur osa elementaarsetest asjadest jääb seisma, kui ID-kaarti ei saa kasutada. Kõige proosalisemad näited: ei saa registreerida sündi ega väljastada surmatunnistust, palgad ja pensionid jäävad välja maksmata, hulk inimesi ei saa tööd teha,“ nendib Margus Arm. See kriis avas silmad, kuid õpetas ka kiiresti lahendusi leidma. „Näiteks selgitati välja ainult ID-kaardil põhinevad riiklikud e-teenused ning praeguseks on kõigile neile loodud alternatiivne autentimisvahend mobiil-IDna. Me nägime nii riigi kui ka erasektori nõrkusi, kuid ka tugevusi, saime tunda nii valitsuse kui ka ettevõtete toetust ja koostööd. Ja mis kõige olulisem, usaldus e-teenuste vastu ei vähenenud ka kõige tulisemal ajal, s.o sertifikaatide peatamise eelsetel ja järgsetel päevadel. Rekordarv e-valijaid näitas, et me ajame õiget asja – kindlustame e-riigi tulevikku,“ lisab Arm. 31.03.2018 oli uuendatud 494 000 ID-kaarti. 01.04 tunnistas PPA peadirektor kehtetuks ligi 304 000 ID-kaardi sertifikaadid. Helen Uldrich (RIA), Kirsti Ruul (PPA)

ARVAMUS

ILLUSTRATSIOON: KRISTI MARKOV

Mis suunas peaksid liikuma politseinike digioskused? Küberkeskkond tundub üha enam liikuvat suunas, kus teenuste tarbimise eest ei maksta mitte rahas, vaid enda kohta käivates andmetes.

iisamuti nagu poest mähkmete ostmine avab kõrvalseisjale osa ostja eraelust, avaldame internetis teenuseid kasutades või pilte postitades isiklikku informatsiooni teistele kasutajatele ja ettevõtetele. Näiteks kasutavad sotsiaalmeediavõrgustikud, uudisportaalid, blogid, pildiprogrammid, otsingumootorid jt tasuta teenused andmeid paljudeks asjadeks – inimeste meelsuse mõõtmiseks, kvaliteetsema sisu tootmiseks, kuid ka inimeste arvamuse kujundamiseks. Kuna neid andmeid saab suurepäraselt kasutada küberkuritegude toimepanemiseks, muutume üha haavatavamaks. Kui 90. aastate alguses oli arvuti omamine pigem haruldane, siis toetub praegu suur osa elust internetile. 90. aastate alguses tegutsenud häkkerid olid väga hea tehnilise tausta ning

oskustega, ent tänapäeval on võimalik küberkuritegusid toime panna ka väga väheste tehniliste teadmistega. Näiteks võib võrdlemisi soodsalt soetada endale nuhkvara ja seda mõnesaja euro eest ülevõetud arvutivõrkude kaudu kümnete tuhandete kasutajateni levitada. Seejärel saab arveid võltsides teenitud raha mõnekümne protsendi eest puhtaks pesta.

Oskused määravad ahelas paiknemise Teenuspõhine varimajandus muudab kurjategijate avastamise keeruliseks. Kriminaalsete teenuste (nt tumeveebi kauplemiskeskkondade) usaldusväärsena hoidmiseks on vaja end ja oma kliente õiguskaitseorganite eest peita. Tihti on kasutajate anonüümsus teenuse süsteemidesse integreeritud ning

ostja ei pea selle pärast liiga palju muretsema. Lisaks pakutakse veebis arvukalt juhendeid, kuidas ennast politsei eest peita, kasutades VPNi, ToRi vmt teenust. Isegi Eestis on olnud „abivalmeid“ kodanikke, kes on avaldanud Nihilist.fm’is postituse „Tarbija24: Kuidas Darknetist posti teel narksi tellida“. Teenusepõhine majandus vähendab sisenemisbarjääri kuritegelikku maailma, sest enamikku kuriteo toimepanemiseks vajalikke vahendeid saab teenusena osta. Selle kõrval on küberkuritegevusel veel üks omadus, mis teiste kuriteoliikide puhul tingimata ei pruugi paika pidada. Nimelt on üsna lihtne ennustada oma tegevuse tasuvust. Paljud kurjategijad teavad võrdlemisi täpselt, kui suur protsent sihtmärkidest nende teo ohvriks langeb. Kui teo õnnestumisprotsent on

ARVAMUS

nõudluse. Tänaval on märksa suurem tõenäosus jääda narkootikumide müügiga vahele kui internetis, sest veebis saab olla anonüümne.

Kümne aasta pärast on digiteemad suur osa meie igapäevasest tööst

0,1 ning keskmine saadav tulu ohvri kohta 500 eurot, siis teenib kurjategija 10 000 ohvrile pahavara saatmiselt keskmiselt 5000 eurot. Peamiselt saadetaksegi küberkuritegusid korda tulu teenimise eesmärgil, kuid on ette tulnud ka seda, et küberkuritegu kasutatakse kättemaksuvahendina või lihtsalt nalja tegemiseks.

Arvestades digitaalsete tõendite mahu kasvu viimastel aastatel, võib olla enam kui kindel, et kümne aasta pärast on digitaalsed tõendid osa kui mitte kõigist, siis enamikust süütegude uurimisest. Digitaalsed tõendid jagunevad kaheks: esiteks tõendid, mis on alati eksisteerinud, kuid on digitaliseeritud, näiteks raamatupidamine ja kirjavahetus; teiseks tõendid, mis tekivad ainult digitaalses keskkonnas, nagu veebiserveri logid, krüptoraha plokiahel jmt. Avalikud andmed (Open Source Intelligence) muutuvad üha olulisemaks asjaolude väljaselgitamisel ning tausta kogumisel. Sellest tulenevalt peavad politseiametnikud teadma, kuidas avalikest allikatest infot koguda ning seda infot ka toimikusse vormistada. Amet-

Peamiselt saadetaksegi küberkuritegusid korda tulu teenimise eesmärgil, kuid on ette tulnud ka seda, et küberkuritegu kasutatakse kät temaksuvahendina või lihtsalt nalja tegemiseks. Võib öelda, et digitaalse informatsiooni maht kasvab erinevate süütegude menetlemisel kahel põhjusel: esiteks on digitaalsete vahendite kasutamine iga päeva osa ning teiseks võimaldab digitaalsete vahendite õigesti kasutamine süütegude uurimist märksa keerulisemaks muuta. See annab omakorda üha enam põhjust kurjategijail digitaalsete lahenduste poole vaadata, olgu siis oma identiteedi varjamiseks, kuriteoga seotud dokumentide peitmiseks või hoopis rahapesuks krüptovaluutaga. Näiteks käib narkootikumide müük tänapäeval endiselt käest kätte, kuid üha enam kasutatakse narkootikumide müümiseks nn tumeveebi ning tehingute tegemiseks krüptoraha. Kui riskid on väiksemad, hakkavad kurjategijad üha enam selliseid lahendusi kasutama ning ka kliendid peavad digitaalse keskkonnaga adapteeruma, pakkumine toob endaga kaasa ka

nikel võiks olla ülevaade, mis andmeid inimesed endast internetti maha jätavad ning mis metaandmed nende tegevuse käigus tekivad. Kuna suur osa avalikest andmetest asub välisriigis, muutub üha tähtsamaks teadmine, mis tingimustel ja mis andmeid ettevõtete käest küsida saab. Kui näiteks Google’isse tuleb saata ametlik kiri, siis on Facebook loonud eraldi õiguskaitseorganite portaali, mille kaudu saab päringuid edastada. Selleks, et infot väljastataks võimalikult kiiresti, peaks olema menetlejal hea ülevaade, mis dokumente tuleb andmete saamiseks esitada. Läbiotsimistel muutub üha kaalukamaks eristada olulisi seadmeid ebaolulistest. See pole aga lihtne ülesanne, sest iga seade võib sisaldada tähtsat infot. Teiselt poolt on andmemahud märgatavalt kasvanud ning on võimatu kõiki seadmeid läbi analüüsida.

Maailma esimene küberkuritegu

1804. aastal leiutas prantsuse tekstiilivabrikant Joseph-Marie Jacquard žakaarmasinas kasutatava mustrit kujundava perfokaardiseadme, mis hõlbustas kudumist. Tema töötajad otsustasid aga masinat saboteerida, lootes oma töökohta ning sissetulekut säilitada. Seda peetakse esimeseks ründeks automatiseeritud masina vastu, mis on tänapäevase definitsiooni järgi küberkuritegu. 1940.–60. aastail rakendati samasugust seadet esimeste elektronarvutite puhul. Meie aja arvuti isaks ja arvutiajastu algatajaks on peetud inglise matemaatikut Charles Babbage’i, kes kavandas 1834. aastal esimese mehaanilise automaatkalkulaatori. Nüüdne küberkuritegevus kui fenomen sai alguse interneti tekkega, mis võimaldab kurjategijail oma asukohta varjata.

Tulevikus peame tundma ennast digitaalse info töötlemises mugavalt ning andmete läbivaatust ei saa jätta digitaalkriminalistika ekspertide hoolde. Samuti pole võimatu, et tulevikus peaksid menetlejad suutma baastoiminguid arvutitega juba läbiotsimisel ise ära teha, olgu see koopia tegemine või töötava arvuti vaatlus. Inimeste kõrval tekitavad jälgi internetiavarustesse ka arvutid. IP-aadressiga on peagu kõik kokku puutunud, kuid tegelikult on nüansse veel. Et internetti enda jaoks maksimaalselt ära kasutada, on vaja teada, kuidas arvutid baastasemel käituvad – mis jälgi nad kuhu võivad maha jätta ning kuidas see meid aidata saab. See ei tähenda, et tulevikus peaksid kõik ametnikud oskama kirjeldada võrguprotokolle, kuid oluline on teada, mis on võimalik ning mis ei ole. Tehnilised eksperdid ei suuda kunagi kõigis menetlustes minna väga sügavale ning vaadata üle kogu uurimise vältel kogutud materjali. Kui ametnike teadmised küberteemadest on nigelad, võib kasutamata jääda väga ägedaid meetodeid, kuidas mingit nüanssi konkreetse juhtumi kohta tõestada saaks. Oskar Gross küberkuritegude büroo juht

Vietnamlaste. katsumusi. täis teekond. Euroopasse.

FOTOD: LÕUNA PREFEKTUUR

Tõotatud m Kauaaegne politseiuurija Ain Balder räägib oma kogemustest Eesti kaudu toimunud inimkaubanduse uurimisel.

septembril 2014 patrullisid piirivalvurid Priit Roosik ja Rivo Marran maasturiga Värska lähedal. Enne kella kuut õhtul pidasid nad kontrolliks kinni Volkswagen Passati, kus istus nooremapoolne mees. Ta rääkis piirivalvureile, et telefoni aku sai tühjaks, ning küsis teed. Kui Roosik oli tegelnud Passati juhiga paar minutit, lähenes lõuna poolt valge Volkswagen Transporter. Kaubik jäi seisma paarsada meetrit enne piirivalvureid, pööras kõrvalteel otsa ringi ja hakkas tuldud teed tagasi sõitma. Roosik asus koos paarimehega Transporterit jälitama. „Kuna tee oli üsna käänuline, siis katkes meie ja kaubiku vahel silmside. Autost jäi maha tolmupilv ning

sõitsime lihtsalt selle poole,” meenutas piirivalvur hiljem. Roosik võttis ühendust korrapidajaga, et teine patrull kaubiku tee ära lõikaks. Transporter lisas kiirust ja vahepeal ületas spidomeetri näit 120 kilomeetrit tunnis. Teiselt poolt lähenenud piirivalve häiregrupp pidas väikebussi Verhulitsa külas kinni. Roosik piilus läbi tagumise akna sisse ja nägi seal nelja asiaadi välimusega inimest – kaht meest ja kaht naist. Sõiduki tagaosas ei olnud istmeid, kolm inimest lamas põrandal ja üks istus poolkägaras. Roosik uuris autojuhi käest, kes need veel on. Mees vastas lakooniliselt: „Sõbrad.” Siis torkas Roosikule pähe, et varem kinni peetud Passat võib olla asjaga seotud. „Sõitsime Soe

suunas, kuid meil ei õnnestunud seda autot enam leida,” nentis Roosik. Hiljem sai tema kahtlus kinnitust – tegemist oli valge bussi saateautoga. Nii algas uurimine, millega loodi kohtupraktikas pretsedent ning inimesi üle piiri toimetanud seltskond mõisteti esimest korda süüdi inimkaubanduses. Selle ja ka paljude teiste inimkaubanduse juhtumitega on tegelnud Lõuna prefektuuri organiseeritud ja raskete kuritegude talituse eriasjade uurija Ain Balder.

Neli-viis aastat tööorjust Kõige sagedamini tuuakse Balderi sõnul salaja üle piiri just Vietnami kodanikke, keda veetakse Eesti kaudu Venemaalt Poola. Varssavis ja paljudes teistes Euroopa suurlinnades on välja kujunenud tugev vietnamlaste kogukond, kellele kuuluvad söögikohad, poed ja muud ärid. Vietnamis elavad miljonid inimesed samal ajal viletsuses

INIMKAUBANDUS

Piirivalve kaamera pildid sellest, kuidas vietnamlased ületavad 27. märtsil 2015 piiri.

Piirivalvurid pidasid pärast tagaajamist Verhulitsa külas kinni valge kaubiku, kust leiti neli vietnamlast.

maale ning Venemaal pakutav kuni 500eurone palk või Poolas isegi üle tuhande euro küündiv kuusissetulek on neile vägagi peibutav. See on juba omaette küsimus, kas inimesed lubatud raha ka tegelikult kätte saavad. Vietnamis on väga lihtne Venemaa viisat hankida ja kõikjal leidub ka vahendajaid, kes aitavad asju ajada. Tavaliselt tuleb kohe tasuda umbes tuhat eurot dokumentide vormistamise ja Hanoi-Moskva lennupileti eest. See raha võetakse kas oma säästudest või laenatakse sugulastelt. Venemaalt liigutakse sageli parema palga ja töötingimuste lootuses edasi läände. Vietnamlanna Song (15) räägib ülekuulamisel, et jäi kaheksa-aastaselt orvuks, elas koos sõpradega Hanois ja tegi juhutöid. Palka sai neiu heal juhul 40 000 dongi ehk alla kahe euro päevas. Üks töökaaslane pakkus talle võimalust Venemaal õmblusvabrikus töötada ja teenida 500 USA dollarit ehk

400 eurot kuus. Moskvasse sõitmise kulud pidi ta tasuma hiljem. „Kokkulepe oli alguses selline, et pean mitu kuud tasuta töötama. Omanik muretseb vastutasuks söögi ja eluaseme. Ma tulin sealt selle pärast ära, et tööpäevad olid 14-15 tundi, mõnikord 18 tundi pikad. Olin kogu aeg väga väsinud. Elasin samas tsehhis, kus töötasin. Seal olid õmblusmasinatega ühes ruumis madratsid, kus saime magada. Meil oli keelatud tsehhist lahkuda, omanik keelas. /.../ Ühel päeval ma jooksin ära.” Moskva-Varssavi reisi eest võetakse vietnamlastelt tavaliselt 8000 – 12 000 dollarit. Poola või Saksamaale sõitvad inimesed loodavad selle raha hiljemalt aastaga tagasi teenida, aga Balderi kinnitusel asi nii lihtne ei ole. „Reeglina on nõnda, et kaks-kolm aastat oled sa tööorjuses ja saad selle ajaga justkui vabaks. Siis oled reisiraha tagasi teeninud, aga sul pole dokumente ja puudub seaduslik alus Poo-

Raadiojaam Midland, mis leiti valgest kaubikust Volkswagen Transporter.

las viibida. Suure raha eest paberite kordaajamiseks tuleb veel paar aastat rügada. Nii et me räägime keskeltläbi nelja-viie aasta pikkusest tööorjusest,” selgitab uurija. Tööd annavad vietnamlastele tavaliselt Poolas seaduslikult elavad kaasmaalased, näiteks restoranipidajad. „Neid see ärimudel rahuldab, kui nad saavad neljaks aastaks orjatöölise. Kui see aeg täis saab, siis võib uue võtta,” kirjeldab Balder.

Vietnamlased tõmbavad niite Tegemist on äärmiselt kinnise kogukonnaga ja kõrvalseisjad ei näe, mis seal sees toimub. Balderi jutu järgi on

INIMKAUBANDUS

see täiesti alternatiivne maailm. „Nad reisivadki usalduse peale. Need summad on ju suured, 10 000 dollarit. Ettemaks katab võib-olla ainult viiendiku,” selgitab uurija. „Ainuüksi mõte, et võiks raha maksmata jätta, on neile arusaamatu. See on kultuuri erinevus: lepinguid ei sõlmita, templeid alla ei panda, notari juures ei käida, aga kohustuse täitmine on iseenesestmõistetav.” Vietnamis on ka hirm allilma vastu nii suur, et inimesed ei võta seda sõna isegi suhu. Kui neilt küsida, kas nad on maffia või organiseeritud kuritegevuse kontrolli all, siis raputavad nad pead, justkui ei saaks aru. Kohtus keeldub vietnamlanna Hang (14) kõigepealt ütluste andmisest, kuid on pärast mõningast veenmist siiski nõus rääkima. „See on nagu mingi ametlik organisatsioon,” kirjeldab neiu. „Ma ei näinud küll ühtegi paberit ega kuulnud selle organisatsiooni nime, aga tundus, et kõik oli tehtud väga organiseeritult. /.../ Mina tean ainult seda, et kui sa saad Euroopasse, tuleb alati maksta ja mitte keegi ei julge maksmata jätta.” Balderi sõnul tegeleb vietnamlaste veoga Moskvast ELi riikidesse keskselt juhitud struktuur, mis põhineb tulemustel. Ükski rahakopikas ei hakka liikuma enne, kui n-ö inimkaup on kohale jõudnud ja tellijale üle antud. Suurem osa äri organiseerijatest ongi täiesti legaalselt Venemaal elavad vietnamlased, Moskvas on suur vietnamlaste kogukond. Politsei selgitas peagi välja, et valgest kaubikust leitud vietnamlaste vedu korraldasid Viktor ja Aleksandr, lapsepõlvesõbrad, kes kasvasid üles praegu Vene võimu all oleval Petserimaal. Viktor asus hiljem elama Tartusse ja pidas seal autoremonditöökoda, kuid Aleksandr jäi edasi kodukanti.

Viktor koos Aleksandri isaga, kes osales samuti inimkaubanduses. Venemaal elav mees on praegu tagaotsitav.

Aleksandr rääkis ülekuulamisel, et tutvus oma vanemate kaudu vietnamlase Tuaniga, kes elas Pihkva lähedal ja pidas linnas söögikohta. Tuan toimetas raha eest oma kaasmaalasi Euroopasse. Vietnamlased toodi Tuani juurde ilmselt Moskvast ja tema korraldas siis nende edasisõidu Poola. Vietnamlaste veol on kaks ärimudelit: lühemad otsad üle Vene piiri Eestisse ja pikk transiit Venemaalt Varssavini välja. Eesti kurjategijad üritavad samuti teha pikka transiiti, sest sellega teenib palju paremini. Vahel käivad Eestis vietnamlastel järel leedukad, kuid Leedu on selles äris samamoodi ainult transiidiriik nagu Eestigi. Tuan pakkus ka Aleksandrile või-

malust vietnamlaste Varssavisse sõidutamisega teenida, lubades talle 4500 dollarit inimese pealt. Aleksandrile tundus see teekond liiga pikk ja ohtlik, kuid nad leppisid kokku, et Aleksandr toimetab vietnamlased Pihkvast Eestisse ja saab 1000 dollarit inimese kohta. Aleksandr võttis kampa oma Tartus elava sõbra Viktori, kes hakkas korraldama vietnamlaste vastuvõtmist Eesti pool piiri.

Petserimaa elanikel on eelis Petserimaa elanikel on inimkaubanduses tugev eelis, sest neile on lubatud Eesti-Vene topeltkodakondsus, mis võimaldab nii Venemaal kui ka Euroopas vabalt liikuda. Viktor ja Alek-

INIMKAUBANDUS

viivad, ei räägi ei vietnami ega inglise keelt. Kelleltki pole võimalik midagi küsida,” kirjeldab Balder.

Alkesandr (II) sõidab piirile raha järele, et vietnamlastele süüa ja Viktorile sigarette osta.

Üle piiri toodud Vietnami neiud ja noormees Tartu lähedal Kabina karjääris

Ükski rahakopikas ei hakka liikuma enne, kui n-ö inimkaup on kohale jõudnud ja tellijale üle antud. sandr tegelesid varem sigarettide salakaubaveoga ja see kogemus kulus neil samuti marjaks ära. Vene poole pealt otsitakse Balderi sõnul just mehi, kel on ELi numbrimärgiga autod. „Neil on millegipärast eelarvamus, et Vene numbrimärgiga autosid kontrollitakse Balti riikides ja Poolas rohkem.” Enamikul vietnamlastest ei ole täpsemat ettekujutust meie piirkonna geograafiast. „Kui nad on juba Mosk-

vasse jõudnud, siis ongi see nende jaoks Euroopa. Selget teadmist, et kusagil on Euroopa Liidu piir, paljudel ei ole ja ega inimkaubitsejad neile seda selgitanudki. Väga paljudele on öeldud, et sõidame ja ärge muretsege,” nendib Balder. Kui inimkaubitsejad oleksid rääkinud, et nüüd on riigipiir, kus ühel pool on automaatidega Eesti piirivalvurid ja teisel pool Vene piirivalvurid, poleks piiriületus ilmselt nii libedalt läinud. „Inimesi veetakse tavaliselt öisel ajal ja suhteliselt konspiratiivselt. Ükskõik kes meist võib sattuda segadusse, kui sa oled harjumatus kliimas, sind on enne 10–12 tundi autos veetud, lastud öisel ajal võpsikusse ning suunatud kuhugi liikuma. Seda enam, et teejuhid, kes vahetult inimesi üle piiri

Ärasõidu päeval tuli vietnamlannale Nule (30) järele autojuht, kes tiirutas tükk aega Moskvas ja korjas peale veel kolm vietnamlast. Siis sõitsid nad umbes kaheksa või kümme tundi ja vahetasid tee peal kaks korda autot. Ühel hetkel jõudsid nad kuhugi metsa äärde ja hakkasid kõndima. Vietnamlaste saatjal olid kaasas papptahvlid, ta asetas need liivases kohas üksteise järel teerajaks ja palus mööda neid edasi minna. Pärast papitükkidest raja ületamist tuli vastu uus saatja, kes viis nad valge väikebussi juurde. Nad hakkasid sõitma, kuid varsti pidas piirivalve nad kinni. Seda naine enda sõnul ei teadnud, et niisugune reisimine oli ebaseaduslik. Osa piiril kinni peetud vietnamlasi andis politseile valenime ja tegi ennast nooremaks. Väidetavalt kästi neil niimoodi käituda Venemaal. „Mõni on võib-olla kuulnud, et alaealisena esinedes on lihtsam ja Euroopas avanevad paremad võimalused. Kui nad Harku keskuses aru said, et karistust kartma ei pea, siis nad ütlesid oma õige nime. Saatkond kinnitas seda, andis dokumendid ning neil oli võimalus välja saada ja kodumaale pääseda,” räägib Balder.

Inimeste vedu väheneb Inimeste üle Eesti piiri vedamine on jäänud viimaseil aastail õnneks märksa harvemaks. „Neid juhtumeid on praegu meeldivalt vähe. Siin on mitu põhjust. Üks on politsei töö, oleme purustanud mitu inimkaubanduse ketti. Teine on võsa raiumine ja ehitustöö, mida piiril on juba alates 2014. aastast tehtud,” tähendab Balder rahulolevalt.

INIMKAUBANDUS

Läti idapiiril on inimkaubanduse probleem olnud aastaid suurem kui Eestis, aga sealgi ei saa olukorda võrrelda 2014.-2015. aasta omaga, kui üle toodi sadu ja sadu inimesi. Kogu põhjateed kasutatakse inimveoks märksa vähem kui kolm-neli aastat tagasi. „Kurjategijad rakendavad erinevaid skeeme ja püüavad oma tegevust hajutada, sest liikumist piiril jälgitakse. Näiteks minnakse Lätist Venemaale ja tullakse tagasi üle Eesti piiri,” kirjeldab Balder ning rõhutab riikide koostöö tähtsust. „Lätlastega suhtleme töö asjus iga päev ja praegu on koostöö väga hea.” Pingelised Eesti-Vene suhted on vajutanud oma pitseri ka inimkaubanduse uurimisele ning Vene võimud selles valdkonnas Eestiga koostööd ei tee. Vahel siiski õnn naeratab ja kätte on saadud teisel pool idapiiri redutavaid kurjategijaid. „Organiseeritud kuritegevuse juhtumites oleme üldjuhul proovinud leida hetke, mil Venemaal elavad või tegutsevad kurjategijad viibivad Eestis. Kui inimesed pole just otseselt ohus, on võimalik kinnipidamist ajastada,” selgitab Balder. Nii juhtus ka loos, mis sai alguse kaubiku tabamisest Värska lähedal.

Sissetöötatud skeem Pärast luhtunud “kaubareisi” hoidsid Aleksandr ja Viktor mõnda aega madalat profiili ja peale tuli talv, mis tegi oma jälgede peitmise raskemaks. „Need on harukordsed juhtumid, kus tuuakse inimesi läbi lumehangede,” ütleb Balder. 27. märtsil 2015 jõudsid mehed oma plaanidega lõpuks nii kaugele, et Värska lähedal toimetati

üle piiri jälle neli vietnamlast. Nüüd toimus kõik juba politsei valvsa pilgu all ja uurijatega tegi koostööd ka üks jõugu liige. Tol päeval oli äärmiselt vastik ilm: taevas oli madal ja pilvine, juba hommikust saati kallas tihedat vihma ning üsna kiiresti läks pimedaks. Salakaubavedajaile oli säärane olukord aga ideaalne. „Enamik meie piilumis-, luuramis- ja salvestusvahendeid olid täiesti kasutud. Oli üldse ime, et me midagi pildi peale saime,” meenutab Balder. Aleksandr ja Viktor kasutasid varem sissetöötatud skeemi. Enda sõnul

olid nad 2014. aasta suvel samamoodi vähemalt kolm korda vietnamlasi edukalt üle toonud. Kokku osales operatsioonis kümmekond inimest ning omavahel suhtlemiseks võeti kasutusele spetsiaalsed telefonid. Viktori meeskond sõitis Tartust kagupiiri poole kolme autoga. Vadim jäeti oma BMWga Värskasse maha, et hoiatada kaasosalisi piirivalvurite ja politseinike eest. Kaks autot liikusid edasi Saatse poole: ees sõitis Aleksandr (II) oma Passatiga ja tema järel Jüri BMWga, kus istus ka Viktor. Jüri lasi Viktori piiri lähedal autost välja ning sõitis veidi maad edasi.

Ületooja tehti kindlaks seeneämbri järgi

in Balder on praeguseks uurijana üle kuulanud juba 60–80 vietnamlast ja mõnda asja teeb ta nüüd teisiti kui päris alguses. „Ma olen printinud endale suure hunniku fotosid kõikvõimalikest sõidukitest, mundrielementidest ja riietest, et uurida inimkaubitsejate välimust ja nende autosid,” räägib Balder. Tõlgi kaudu on tihti üsna raske aru saada, mida inimene täpselt silmas peab. „Kas see oli mikrobuss, mahtuniversaal või midagi muud. Fotode

kasutamine aitab aega kokku hoida,” sõnab uurija. „Nägude tuvastamisega on raskem, sest vietnamlaste jaoks on kõik eurooplased ühte nägu. See on sama nagu anda valgele inimesele eristamiseks kolm hiinlast,” muigab Balder. Ta meenutab juhtumit, kus 2015. aasta novembris peeti Luhamaa kandis piiril kinni 15 vietnamlast ja neile oli vaja äratundmiseks esitada ületooja. Balder tuli mõttele, et ületoojal oli käes

ämber, sest ta mängis piirivalvuritele seenelist. „Ega meil muud üle jäänud, kui teha vietnamlasele eritunnusega äratundmine; panime seeneämbri, korvi ja muud sarnased potsikud ritta. Vietnamlane vaatas siis neid, viipas kohe ämbrile ja ütles, et sinna olevat isegi petteks seened sisse pistetud. Sellest äratundmisest sai meie menetluses kaudne tõend – ämber kinnitas, et metsas ämbriga kinni peetud tegelane oli sama, keda vietnamlased pidasid ebaseaduslikuks ületoojaks,” räägib Balder.

INIMKAUBANDUS

Aleksandr rääkis hiljem uurijale, et Tuan tõi vietnamlased mikrobussiga Pihkvast kohale ning tema toimetas nad koos ühe tuttavaga Eesti piirile: „Mina kõndisin ees ja umbes 200 meetrit tagapool oli Ilja koos nelja vietnamlasega.” Aleksandril olid Vene poolel olemas ka valvurid ja autojuht, tema isa. Kell 16.07 fikseeris piirivalve kaamera piiriületuse Värska vallas Lutepää küla lähedal. Piiril võttis Viktor vietnamlased üle ja viis nad Jüri auto juurde. Seejärel liikusid inimkaubitsejad autodega tagasi Tartu poole. Sõit läks üllatavalt libedalt, ehkki tee peal kohtasid nad nii politseinikke kui ka piirivalvureid. Toimuvat jälginud politsei lasi inimkaubitsejatel koos vietnamlastega edasi sõita, lootes kätte saada veel teisigi võrgustikku kuuluvaid kurjategijaid.

Õnnelik juhus tuli appi Kõigepealt viidi vietnamlased Tartu lähedale Kabina karjääri, kuhu neile pidid Leedust või Poolast inimesed järele tulema. Siis tekkisid aga ootamatult probleemid: vietnamlaste edasisõit muudkui venis ja rahagi lubati maksta alles pärast seda, kui “kaup” Varssavisse jõuab. Viktor oli sunnitud majutama vietnamlased oma garaaži Tartus Jaamamõisa tänaval. Seal käisid tihti ka tema sõbrad ja ta oli püsti hädas. Samuti tuli vietnamlasi toita. „Nad istuvad muidugi autos. Ma

Teedrajav kohtuotsus

artu maakohus mõistis Viktori ja Aleksandri süüdi inimkaubanduses ning välismaalaste ebaseaduslikus üle ajutise kontrolljoone toimetamises. Mõlema mehe lõplikuks karistuseks jäi lühimenetluses kaks aastat vangistust. Süüdi mõisteti ka nende kaasosalised. See oli esimene kriminaalasi, kus Eestis karistati ebaseadusliku piiriületuse korraldajaid inimkaubanduse eest. Kohus leidis, et nad osalesid inimkaubanduse ketis,

Inimeste ülevedu väheneb Eesti idapiiril avastatud ebaseadusliku rände juhtumid ja tuvastatud piiriületajad Aasta

Ebaseaduslikud kontrolljoone ületamised

Kinni peetud ja tabamata jäänud isikud kokku

Vietnami kodanikke

2014

2015

2016

2017

2018*

ALLIKAS: PPA

Jürist eespool liikunud Aleksandr(II) pidi hoiatama Saatse poolt lähenevate korravalvurite eest.

*ANDMED 10. APRILLI SEISUGA

kleepisin terve auto paberiga kinni,” räägib Viktor telefonikõnes Aleksandrile. Aeg-ajalt laseb ta vietnamlasi õue ihuhädasid õiendama, kuid kardab, et see äratab inimeste tähelepanu. Viktor muretseb ka selle pärast, et garaažide kohal ripub turvakaamera, mille salvestisi võib politsei tema vastu kasutada. Mehe hirm saab tõeks ja videokaadrid jõuavadki toimikusse. Mida aeg edasi, seda närvilisemaks Viktor muutub. Ta peab koguni plaani vietnamlased linnast välja tee äärde viia või Eestis tööle panna, kui keegi neile järele ei tule: „Saadan nad kuhugi aluseid kokku klopsima.” Ain Balder nendib, et inimeste üle piiri vedu eeldab häid organisaatorivõimeid ja kiirust. „Logistika peab toimima laitmatult ning keti lülid peavad olema õlitatud. Sul pole võimalik hoida inimesi tundide kaupa kusagil metsas ja külmas. Kui kusagilt midagi ära kukub, tekivad kohe probleemid toitmise ja majutusega. Pärast Schengeni piiri ületamist püütakse võimalikult kiiresti edasi liikuda, et politsei tähelepanu vältida.

mis sundis inimesi töötama tavapäratutel tingimustel ja panema toime kuriteo – ületama ebaseaduslikult ajutist kontrolljoont. „Politsei ja prokuratuur jõudsid selles asja kogutud tõendeid hinnates veendumusele, et inimesi käideldi sageli kaubana juba alates nende kodumaalt lahkumisest,” selgitab Lõuna ringkonnaprokurör Aro Siinmaa, kes on aastaid organiseeritud kuritegevuse vastu võidelnud ja viis kohtusse ka selle kriminaalasja. Inimese allutamine on Siinmaa sõnul pikaajaline protsess ja sammhaaval lülitatakse välja kõik vaba inimese tunnused. „Sunnismaiseks muutuvad nii elu- kui ka töötingimused, sageli lukustatakse inime-

Nagu venelased ütlevad: töötatakse ratastel,” selgitab ta. Garaažis läks Hangil (14) kõht väga tühjaks. „Võtsin lõpuks julguse kokku ja küsisin ühelt eurooplaselt süüa. Tegin seda inglise keeles, öeldes hungry,” meenutab neiu hiljem ülekuulamisel. Viktor helistas pärast seda Aleksandrile ja kurtis, et tal pole toidu ostmiseks raha: „Nad laulavad mulle juba hommikust saati, et tahavad süüa. /.../ Mul on endal näpud põhjas. /.../ Viimane pakk sigarette hakkab otsa saama.” Aleksandr lubas hädas sõbrale 200 eurot ning Viktor saatis ühe mehe Saatse piiripunkti raha järele. Aleksandr jalutas korraks üle piiri Eestisse ja andis raha üle, kuid tagasiteel kodumaale võtsid Eesti võimud ta piiripunktis kinni. Nii õnnestus Venemaal elav inimkaubitseja ikkagi kohtu ette tuua. Veidi hiljem seisid Lõuna prefektuuri kiirreageerijad Tartus Viktori garaaži ukse taga. Arno Põder Õhtuleht sed ööseks kortereisse, reisidokumendid ja telefonid võetakse ära ning suhtlus välismaailmaga viiakse miinimumini. Inimestele öeldakse suvalisel hetkel (näiteks keset ööd), et nüüd tuleb kuhugi sõita, ja siis veetakse neid mitu päeva ringi, tõstetakse autost autosse, kästakse metsa vahel kuhugi tormata ning kõike seda ilma, et keegi midagi lähemalt seletaks või nõusolekut küsiks,” kirjeldab prokurör. Vastu hakata ei ole võimalik, sest inimesed isegi ei tea, kus nad on. Nad ei valda võõrkeeli ega ole neil sidevahendeid. „Nende peredele on selle aja peale juba nii suured võlad tekitatud, et sisuliselt on nad nii-öelda võlaorjuses,” selgitab Siinmaa.

Andrei matmispaiga otsimine võttis nii kaua aega, et kahtlustati hoopis kurjategija põgenemisplaane.

FOTOD: PÕHJA PREFEKTUUR

Šokolaaditah v paljastas mõr v Hüpe. Järjekordsed kümme sentimeetrit. Veel üks hüpe. Kinniseotud jalgadega kiiremini liikuda ei saa. Hüpe. Läbinud tunni ajaga 600 meetrit, helistas Kunnar häirekeskusesse. Nii algas politsei jaoks saaga, mis sai alguse jõhkra rööviga ning lõppes kahe ootamatult avastatud laibaga.

unnar Vahtras istus ühel 2009. aasta maikuu õhtul pärast saunaskäiku oma kodus Hara külas Kuusalu vallas, kui klaasiklirin katkestas lõõgastumise. Läbi akna lendas keeglikuulisuurune kivi. Sellele järgnes püssipauk. Vahtras oli toona vallavalitsuse liige ja kohalikult tuntud inimene. „Maja asus eraldatud kohas ning sissemurdmine oli erakordselt toores,“

iseloomustab juhtumit endine Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse juht Rait Pikaro. Akna kaudu majja sisenenud meestel õnnestus Vahtrast tabada ootamatult. Rohelistes maskides mehed sidusid Vahtrase kinni, ähvardasid jahipüssiga ning sundisid ära andma pangakaardid koos PIN-koodidega ja sularaha. Saanud erinevate ähvardustega lõpuks koodid kätte, võtsid pätid Kuu-

salu pangaautomaadist välja ligikaudu 25 000 krooni (1600 eurot). Kurjategijaid pahandas, et automaadist ei saanud ühe ööpäeva jooksul rohkem sularaha kätte. Pahameel valati välja ohvri peale. Tagasi Hara külas, arutasid pätid, kas lasta Vahtrase jalad läbi või viia ta liivakarjääri. Kumbagi kõne all olnud varianti nad Vahtrase õnneks ei valinud, vaid jätsid ta kinniseotuna maha, lahkudes ise kokkuriisutud varaga. Koos majast leitud Eesti ja välismaise sularaha, viielasulise revolvri ning tööriistadega põhjustasid kolm kurjategijat varalist kahju kokku peaaegu 50 000 krooni (3200 euro) eest. Päev hiljem rööviti mõnekümne kilomeetri kaugusel asuvat Kotka tanklat. Maskides ja relvastatud mehed said saagiks 500 krooni. Politsei jaoks

h vel r vad

MÕRV

Juveelipoest röövitud kuld jäigi lõpuks leidmata, kuigi süüdlased saadi kätte.

oli tegemist ootamatu sündmuste lainega, mis tekitas kohalike elanike seas tugevat resonantsi. Praegune Riigikogu liige Artur Talvik kutsus piirkonna elanikud kokku ning ühiselt otsustati asutada mittetulundusühing Juminda Külade Korrakaitse. 40 inimest otsustasid luua korrakaitseüksuse, mille patrull hoiab kohalikus elus toimuval silma peal. Ametlikult juhtumeid seostada ei olnud sel ajal alust, aga uurijad ja kriminalistid nägid röövidel sarnast käekirja. „Hara külas tühjendasid kurjategijad jälgede varjamiseks tulekustuti. Tanklas kasutati puhastusvahendit,“ toob Pikaro näite kurikaelte sarnase tegevuse kohta. Jälgede varjamiseks

olid kurjategijad Hara külas tallad ära teipinud. Samas puudus politseil endiselt selge aimus, kes on tegude taga. 2009. aasta novembris rööviti Loksa linnas kullapoodi. Tööpäeva lõpul tungisid kaks maskides ja relvastatud meest poodi Juveel ning võtsid lõhutud lettidelt kaasa sõrmuseid ja käekette, kaelaehteid ja keesid koguväärtuses üle 560 000 krooni (36 000 euro). Loksa oli Harju maakonna üks turvalisemaid piirkondi. 2009. aastal registreeriti Loksal 57 kuritegu. Nüüd seisis politseinike ees kolm poole aasta sees toimunud väga jultunud kuritegu. Kohalikud olid mõistetavalt hirmunud, kuid röövide lahendamiseks puudusid head juhtlõngad. Ilmselt hakkas piirkonnas pead tõstma seltskond, kes soovis hästi ära elada inimeste julgeolekut ja vara ohustades. „Aimasime, et tegemist võib olla kohalike pättidega, kuid meil puudusid igasugused tõendid kellegi kahtlustamiseks,“ meenutab Pikaro. Töö kuritegude toimepanemise piirkonnas ja arvukad vestlused kohalikega ei andnud erilisi viiteid võimalikele kurjategijatele ning uurimine kippus toppama jääma.

Ilmub ootamatu tunnistaja

– Kriminalistide tööd segas kurjategijate kavalus – jälgede segamiseks tühjendati majas tulekustuti.

Hara külas toimunud röövist oli möödumas aasta, kuid hoolimata uurijate pingutustest ja avalikkuse tähelepanust ei paistnud lahendust kuskilt. Kogu edasiseks sündmuste katalüsaatoriks sai üks paarikümnesekundiline kõne, mis tehti hädaabinumbrile 110. Kõne sisu oli segane ja eesmärk lõpuni

MÕRV

arusaamatu. Siiski said politseinikud sellest kätte infokillu, et mõista: helistaja võib viia Loksa piirkonnas toimunud juhtumite lahendamiseni. Praegu Põhja prefektuuri narko- ja organiseeritud kuritegude talitust juhtiv Pikaro lõi helistajaga kontakti. Esialgu olid vestlused põgusad ja vähe informatiivsed, kuid järjest enam tekkis Pikarol mulje, et allikas teab midagi ka Loksal toimunud kuritegudest. Konkreetse kinnituse selle kohta andsid allika täpsed teadmised, missugune relv rööviti Hara külast ning kui palju raha võtsid pätid välja pangaautomaadist. Saadud info põhjal tekkis esime-

rääkis Kulik, kuidas tema pole milleski süüdi ning viibis lihtsalt esimese Krotkovi ja Solomatovi toimepandud röövi juures. Krotkovi ja Solomatovi küsitlemine esialgu tulemusi ei andnud. Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse Ida teenistuse vanemana töötanud Jelena Mirošnitšenkol tuli idee kasutada ülekuulamisel filmidest tuttavat „hea võmmi“ taktikat. Kulik sai juuni alguses 35aastaseks ning uurijad Viktor Birjukov ja Vjatšeslav Vassilenko läksid nädalavahetusel Kuliki kambrisse koos tahvli šokolaadiga. Kahtlusaluste vahel peetava nullsumma mängu võit tundus minevat Kulikile. „Kulik hakkas nutma ja murdus,“ võtab Mirošnitšenko selle taktika kasutamise kokku. Kulik rääkis oma raskest perekondlikust taustast ja varasematest karistustest; sellest, kuidas raha on vähe ning Loksal legaalseid

Rait Pikaro

ne kahtlusalune. Loksalt pärit Maksim Kulik oli vägivaldse taustaga ning 15 aastat varem tapmise eest karistatud. Tema tausta uurides oli selge, et ta on tihedalt seotud teiste sama piirkonna kahtlaste kujudega. Seda oli vähe, kuid see andis menetlusele vähemalt mingigi suuna. Seni kogutud tõendeid hakati kõrvutama Kuliki ja tema kuritegelike sidemetega ning peamiselt kaudsete tõendite toel lubas kohus koos Kulikiga vahi alla võtta Loksal elavad Viktor Krotkovi ja Timofei Solomatovi. Politsei taktika oli panna kolm kahtlusalust üksteise vastu mängima. Selleks viibisid kõik mehed vahi all erinevates linnades ning neid kuulati üle eraldi. Esialgu

FOTO: REELIKA RIIMAND

Politsei taktika oli panna kolm kahtlusalust üksteise vastu mängima.

nine (u 20eurone) võlg tõi kaasa Andrei surmaotsuse. Laip olevat maetud Loksa linna lähedale männimetsa ning Kulik oli valmis politseinikele Andrei hauapaiga kätte näitama. Kuigi uurijad kahtlustasid, et Kulik võib üritada põgeneda, otsustati siiski üheskoos vaatama minna. Kuliki põgenemise vältimiseks mindi väljakaevamistele suurte jõududega. Kulik kandis elektroonilist jalavõru ning metsatukka valvasid politsei kiirreageerijad. Möödus tund, teine, kolmas. Lõpuks kaevati pehmemast pinnasest umbes pooleteise meetri sügavuselt välja laip. Kriminalistid tuvastasid, et tegemist on tõepoolest Andreiga, kelle lähedased olid mehe teadmata kadunuks kuulutanud. Hilisem uurimine tuvastas, et Krotkov tappis Andrei kahe noahoobiga ning mattis ta kolme kaaslase abil maha. Lisaks Kulikile ja Solomatovile varjas

Irina haud asus kolme meetri sügavusel maa all.

teenimisvõimalusi napilt; kuidas tema elukaaslane hoiab teda pideva surve all, mis paneb teda narkootikume tarbima; sellest, kuidas Loksa linna ääres on metsa maetud narkodiileri laip.

Laibaotsingutel kardeti põgenemiskatset See oli kolme röövi uurivaile politseinikele ootamatu ülestunnistus. Kuliki sõnul olevat Krotkov juba mitu kuud enne Hara külas toimunud sissetungi ja röövi tapnud noahoopidega narkodiiler Andrei, kes pidi edasi müüma Krotkovilt saadud aineid. Krotkovil oli juba mitu korda lubatud raha saamata jäänud ning seekordne 300kroo-

tapmist Roman Romanov, kes oli tol ööl autojuhiks. Kui uurijad läksid pärast laiba leidmist Krotkovi uue kahtlustuse tõttu üle kuulama, oli mehele selge, et keegi ülejäänud kamraadidest on ta sisse rääkinud. Esialgu eitas ta veretööd, kuid võttis selle hiljem omaks. Mõrvarelva leidsid uurijad hiljem Loksa linna sissesõidul oleva silla alt. Õnnekombel polnud Valgejõe veevool seda minema uhtunud.

„Asi pole rahas, vaid põhimõttes“ Kulik üllatas aga uurijaid veel teisegi ülestunnistusega. Nimelt olevat Krot-

MÕRV

Andrei saatis surma 300-kroonine narkovõlg.

kov ja Solomatov kõigest kuu aega enne vahi alla võtmist mõrvanud ka Irina. Kulik ütles, et sellest mõrvast on ta ainult kuulnud ja tapmiskohta ette näidata ei oska, kuid teadis rääkida, et Irina tapeti kirvega ja maeti maha. Krotkovi ja Solomatovi sõnul tappis hoopis Kulik Irina. Solomatov tuvastas erinevate etteantud piltide pealt samuti teadmata kadunuks tunnistatud Irina ja lubas tema matmispaiga ette näidata. Irina laip leiti samuti Kuusalu valla männimetsast umbes kolme meetri sügavuselt maapinnast. Laiba avastamine ning Solomatovi ja Krotkovi tunnistused panid Kuliki lõpuks rääkima. Mees, kes väitis esialgu ülekuulamistel, et on pärast pikki vangla-aastaid muutunud inimene, tunnistas üles Irina mõrvamise. Samuti narkoprobleemide küüsis olnud naine oli Kulikile võlgu 500 krooni. Kulik tahtis Irina eluküünla kustutamisega anda kõigile märku, et teda pole võimalik kuidagimoodi tüssata. Kulik, Krotkov ja Solomatov viisid Irina autoga Tallinnast Loksale. Sõidu ajal teatas Kulik Irinale oma plaanidest ning lasi tal valida, kas eelistab surra kirve- või noahoobiga. Irina valis esimese, sest eeldas nii valutumat surma. Tegelikult tuvastasid kriminalistid kirvehaava naise peas ning noahaava seljas. Surmavaks sai kopsu läbistanud noahoop. „Kulik rääkis ülekuulamistel, et tema jaoks pole asi rahas, vaid põhimõttes,“ kirjeldab Vassilenko pätte, kelle jaoks polnud püha ei inimelu ega kodu puutumatus. Krotkov ja Solomatov vaatasid Kulikile alt üles, sest tal oli suur vanglakogemus ja jõhker

Uuriti esimese astme kurite gusid, mille käigus tulid päevavalgele veel jõhkramad kuriteod. iseloom, mis ilmselt „noortele“ muljet avaldas. „Võib-olla oli seal tegemist röövlielu romantikaga, millest meie aru ei saagi,“ arvab Pikaro. Kohus mõistis Maksim Kuliki süüdi kuriteo varjamises, röövimises ja mõrvas ning määras talle 15aastase vanglakaristuse. Viktor Krotkovile mõistis kohus kuriteo varjamise, röövimise ja tapmise eest seitsme aasta ja kuue kuu pikkuse vangistuse. Timofei Solomatovi mõistis kohus süüdi kuriteo varjamises ja röövimises ning määras talle nelja-aastase vangistuse ning Roman Romanovile kuriteo varjamise eest ligi kaheksa kuu pikkuse vangistuse.

Palju häid õppetunde Pikaro sõnul on tegemist mitmel moel ebatavalise juhtumiga. Aeg-ajalt tuleb ikka ette, et ühtede kuritegude uurimisega avastatakse veel teisigi kuritegusid. Siin uuriti aga esimese astme kuritegusid, mille käigus tulid päevavalgele veel jõhkramad kuriteod. „Ega me ju ei teadnudki, et need inimesed on surnud; meie jaoks olid nad teadmata kadunud,“ ütleb Pikaro. Samuti on erakordne viis, kuidas mõrvad välja tulid ning röövid lahendati. Tõsi küll, kolmest röövist ei võtnud kolmik omaks tanklaröövi, mis jäigi lahenda-

mata. Teised kuriteod suudeti aga bandega seostada. Niisiis lükkas üksainus hädaabikõne käima lumepalli, mis aitas tabada jõhkrad kurjategijad. „Iga meie samm oli hoolikalt läbi mõeldud. Kui suutsime kuritegudes võimalike kahtlustatavate ringi kindlaks teha, siis kavaldasime nad ka taktikaliselt üle. Põhimõtteliselt käisime kolm käiku ette,“ meenutab Jelena Mirošnitšenko. „See oli heas mõttes väga loominguline protsess, kuidas saavutada minimaalsest infost maksimum,“ räägib Pikaro. See käib ka ülekuulamiste kohta, kus kahtlusaluseid üksteise vastu välja mängiti. Kuna igaüks jagas infot valikuliselt ning see oli kohati vastukäiv, tuligi nende tunnistustest süüdistuse esitamiseks mosaiik kokku panna. „Loksa nagu teisedki väikesed kohad Eestis on justkui kolhoos, kus kõik teavad, kes kellega ja kuidas räägib,“ ütleb Mirošnitšenko. Selleks, et vajalik teave kätte saada, ongi vahel vaja saavutada kahtlusalustega enamat kui ametlik suhe. „Need röövid olid alguses täiesti pimedad lood, kuid on ju selge, et kuskil kellelgi ikka mingit infot on.“ Selle loo õppetund on, et juhtumite puhul, kus kriminalistika ja tehnilised võimalused ei võimalda kiiret lahendust, muutub eriti tähtsaks inimene. Seega peavad politseiametnikud ka tehnika arenedes endiselt kontaktiloomise ja teabe kogumise oskust au sees hoidma. Kristjan Lukk kommunikatsioonibüroo

Räägime asjast Mis tähtsus võib olla kilekotil, sallil või vanast padjapüürist väljarebitud kangatükil? Kaks kogenud uurijat meenutavad juhtumeid, kui sündmus kohalt leitud asi kõneles rohkem kui tuhat sõna. Ühe salli lugu „Klassikalisi tänavarööve on praegusel ajal õnneks vähe,“ nendib Põhja prefektuuri kriminaalbüroo röövimiste grupi juhtivuurija Hisko Vares. Siiski on, mida meenutada. 2013. aasta kevadel toimus Tallinnas lühikese ajal jooksul üheksa röövi ja röövikatset. Aprilli lõpus algas röövide sari Lasnamäe alguses Pallasti tänava piirkonnas alkoholipoe rööviga, seejärel rünnati Tõnismäe apteeki ning edasi teisi apteeke, poode ja kasiinosid ehk kohti, kus liigub mingigi kogus sularaha. „Ta oli suhteliselt intelligente pätt ja tema põhimõtteks oli inimestele mitte haiget teha,“ meenutab Vares.

Siiski kasutas ta ähvardusteks relva, mis jäi ka mitmes kuriteopaigas valvekaameratesse. Tänu relvale olid politseinikud kurjategija isiku kindlakstegemisele üsna lähedal, kuid tema nägu oli varjatud. 2013. aasta 6. mail kell 18.30 toimus järjekordne relvastatud apteegirööv, seekord Ädala tänaval. Hisko Vares suundus sündmuskohale. „Sündmuskohalt ja selle lähedusest otsime esemeid, millest pätid tahavad vabaneda või mille kaotavad põgenedes. Apteegi lähedal äratas mu tähelepanu sõiduteel olev sall, mis ilmselgelt polnud seal kaua olnud,“ räägib ta. „Kannatanute antud tundemärkidega see küll kokku ei läinud, aga otsusta-

sin siiski salli kaasa võtta. See on tihti sisetunde küsimus, kas asi võib olla oluline tõend või mitte.“ Sisetunne ei vedanud uurijat alt – sallilt leiti DNA, mis oli andmebaasis olemas.

Narkolembus viis tabamiseni Nädala jooksul, kui politsei ekspertiisitulemusi ootas ning teiste tõenditega töötas, pani mees toime veel viis röövi. „Ta oli klassikaline narkosõltlane, kes otsis kiiret rahaallikat järgmise doosi tarvis,“ räägib Vares. Viimase kuriteo pani kahtlustatav toime Lasnamäe lõpus Ümera tänaval asuvas kasiinos, kuhu jättis maha korraliku jalajälje, mis õnnestus kriminalistidel kvaliteetselt fikseerida. Ehkki kirjelduse järgi oli tegemist pika mehega, oli jalajälg üllatavalt väike. Kuna mees oli varem karistatud joobes sõidukijuhtumise eest, oli tema auto konfiskeeritud ning ta oli sunni-

FOTO: REELIKA RIIMAND

Hisko Vares meenutab ühte salli lugu.

ASI

kadunud abikaasast teatama üks naine, kes köitis noore uurija tähelepanu sellega, et oli üleni musta rõivastatud. Ta oli Narva korrakaitsjaile tuttav inimene, kuna oli tol ajal rahvakohtunik ning varem teinud politsei jaoks tõlketööd, nagu ta kadunud meeski. „Naine rääkis, et mees läks kaks kuud tagasi Ukrainasse, aga ei ole sinna jõudnud ega tagasi tulnud,“ meenutab politseinik. „Seda, et ta pöördus politseisse alles nüüd, selgitas naine sellega, et alles äsja sai ta sellest teada Ukraina sugulastelt, kes olid talle kirja kirjutanud, ning post liikuvat aeglaselt. See tundus algusest peale väga kahtlane.“ Lisaks selgus, et austatud rahvakohtunik oli kirurgiks õppinud. Tatjana läks kolleegidega naise kodu läbi otsima ning avastas korterist korvi käsitööasjadega. „Kupatasin korvi sisu välja ja nägin seda sitsitükikest käsitsi õmmeldud nööpauguga,“ räägib Tatjana Press. „Võtsin kätte ja vaatasin naisele silma. Ta sai kohe aru, et kõik on läbi. Süüd ei võtnud ta omaks aga lõpuni.“ Küll mainis naine, et mehega tekkis konflikt sellelt pinnalt, et mees soovis Eestist Ukrainasse kolida. Ehkki visuaalselt oli tegu sama kangaga, pidid politseinikud saatma tüki ekspertiisi ja ootama tulemusi. Kuna naine oli kriminaalkorras karistamata musterkodanik, jäeti ta selleks ajaks vabadusse. „Peale selle tüki muid tõendeid polnud ning pidime saama eksperdilt kinnituse, et teda vahi alla võtta,“ räägib Tatjana. Paari päeva pärast helistas uurijale aga tema toonane ülemus, et politseisse tuli Tatjana nimele imelik kiri sellelt naiselt. Naine kirjutas, et ärgu hakatagu tema korteri ust maha murdma, ta olevat jätnud tuulutusakna lahti, selle kaudu saab sisse. Tatjana võttis appi tuletõrjujad ja läks kohale. Korterist leidis ta naise, kes oli ennast ilmselt paar päeva tagasi üles poonud. FOTO: SERGEI STEPANOV

tud kasutama ühissõidukeid. Uut röövi plaanides suundus mees bussiga Põhja-Tallinna ja jäi narkouimas bussis tukkuma, riiete vahelt paistis aga relv. Tähelepanelikud reisijad kutsusid politsei ning mees peeti kinni. Järgmisel päeval otsisid uurijad läbi mehe vanematekodu, kus ta ka ise elas. Uurijate tähelepanu oli videosalvestusi läbi vaadates köitnud kilekott, mis oli kurjategija käes: „See oli väga spetsiifilise kirjaga kilekott, mida olime otsinud poodidest ja turgudelt, kuid kusagilt positiivset vastust ei saanud. Nüüd leidsime aga samasuguseid kilekotte tema vanemate kodust – bingo! Tuli välja, et tema ema oli varem turustanud Tatjana Pressi esimene tõsine selle kaubamärgi tooteid.“ juhtum lahenes tänu padjapüürile. Relv, mida kasutati röövidel, kuulus kahtlustatava isale, kes oli täiesti veendunud, et relv See on tihti sisetunde on kodus seifis. Kui isa hakkas seifi uurijate nähes lahti tegema, küsimus, kas asi võib olla oli tema üllatus suur, leides eest oluline tõend või mitte. tühjuse. „Sellest hetkest tuli isa uurijate poole üle ja ei kaitsnud enam poega,“ meenutab uurija. nagu oleks see krehvtisemast krimiLõpuks tulid pilti needsamad jalanaalromaanist võetud. nõud, mida kahtlustatav oli kandnud 1990ndate lõpus raputas piirilinviimase kasiinoröövi ajal. „Olin neid na salapärane mõrv. Ühel varakevadel jalanõusid kohe läbiotsimise alguses avastasid Narva bastionide territooesikukapis vaadanud, kuid panin need riumil mänginud lapsed kilekoti, mille tagasi – ilmselt väikse numbri tõttu. sees oli inimese jalg. Politseinikud ja Kui olime läbiotsimise lõpetanud, otkriminalistid asusid tööle ning leidsid sustasin veel kord jalatseid vaadata. peaaegu kõik ohvrile kuulunud kehaMäletan, et see tegi kahtlustatava väga osad, mis olid pakendatud kas kilerahutuks, ning otsustasime jalanõud kottidesse või kangatüki sisse. Ehkki kaasa võtta,“ oli lõppmäng Varese sõTatjana ei ole kunagi tundnud huvi känul kiire. „See oli ilus hetk, mida tuleb sitöö vastu, sai ta kohe aru, et tegu on elus harva ette. Ma vaatasin kahtlustakodus õmmeldud voodipesuga. „See tavat ja oli näha, et ta sai aru, et taganeoli väga meeldejääva mustriga sitsikanda pole enam kuhugi. Mees ütles teisele gas, aga eriliselt hakkasid mulle silma uurijale, et nad läheksid suitsetama, ta töödeldud nööpaugud, mis olid ilmtahab uurijaga rääkida. Ta tunnistaski selgelt käsitsi tehtud,“ meenutab Press oma teod üles, kuid ei tahtnud seda isa paarikümne aasta tagust lugu. juuresolekul teha.“ Isegi hullude üheksakümnendate Toimepandud kuritegude eest määNarva jaoks oli selline rastšlenjonka ras kohus mehele 6 aastat vangistust. (mõrv surnukeha tükeldamisega – toim.) liig ning kogukonnas tekitas see nii kõneainet kui ka hirmu. Pealegi ei õnnestuPadjapüüri lugu nud politseinikel veel paar kuud pärast ohvri avastamist kuidagi isikut kindlaks Narva politseijaoskonna juhtivuurija teha. Selge oli üksnes see, et tegu oli umpolitseikapten Tatjana Press on politbes 50aastase mehega. seis töötanud 22 aastat. Tema esimene Ühel päeval tuli jaoskonda oma tõsine juhtum näis aga nii õõvastav,

Viktoria Korpan kommunikatsioonibüroo

Ego jätab oma vendadega hüvasti.

FOTOD: REELIKA RIIMAND

Kutsikad lahe tagant Jaanuari keskel pühib eri- ja vormivarustuse juhtivametnik Tõnu Tänav ametiauto lumest puhtaks ja asetab pakiruumi mahuka puuri, et tuua Soomest PPAsse uued politseikoerad – kahest Saksa lambakoera kutsikast saavad pooleteise-kahe aasta pärast kahele piirivalvurile paarimehed.

õnu Tänava keerulise ametinimetuse taga peitub tegelikult töö politseikoertega. Tõnu hoiab üleval sidemed parimate töökoerte kasvatustega, selgitab politsei üldise koerte vajaduse, organiseerib koertele ja koerajuhtidele vajalikud tarvikud, hoolitseb, et koertel oleks piisavas koguses ja kõrge toiteväärtusega söök alati saadaval, saadab eakad neljajalgsed pensionile ning toob kõige pisemaid teenistujaid Eestisse peamiselt Soomest, ent ka Taanist, Rootsis, Venemaalt ja teistest riikidest.

„Soome koerakasvatajatel on pikaajaline kogemus ja meil on seni olnud hea koostöö, saame põhjanaabritelt häid Saksa lambakoeri ja ka Belgia lambakoeri ehk malinois’e. See tõug on viimastel aastatel saanud Soome jõustruktuurides eriti populaarseks ning üha rohkem on neid koeri nüüd ka PPA ridades,“ räägib Tänav. Esimene malinois tuli PPAsse 2004. aastal, praegu on neid 19, Saksa lambakoeri ehk klassikalisi komissar Rexe on aga üle kahe korra rohkem – 42 koera. Jõuame hommikuse laevaga Tõnu

ja fotograaf Reelikaga Helsingisse ning sõidame veel ühe tunni läbi lumise Soome väikses alevis asuvasse koerakasvatusse. Kohale jõudes kostab „koeratallist“ üle autohäälte energiline haukumine. Kutsikad, kellele järele tulime, asuvad aga elumajas, soojas põrandküttega ruumis. Jookseme koerabeebisid vaatama ning meile eraldatakse kaks tegelast, kes on küll vennad, kuid erinevad nii välimuselt kui ka iseloomult nagu öö ja päev. Koerakasvatajail on kombeks, et iga pesakonna uued kutsikad saavad ühesuguse

REPORTAAŽ

Kristina Suokase teenistuskoeraks sai Elek.

Kutsikate lõuna laevas

Ego ja Elek laeva kajutis

Tõnu Tänav hoolitseb Eleki viisaka välja nägemise eest.

esitähega nimed, ning meie tulevaste kolleegide nimed on Elek ja Ego. Ego on väiksem ja „Elekil on suur ego,“ räägib Lynxfelseni koerakasvatuse peremees Jusa-Petteri Koivisto. „Ta armastab väga toitu ja oma võimu näidata.“ Elek tundub ka kiirem ning kavalam. Eleki ja Ego vanemad on kaitseväe ja piirivalve taustaga, seega on meie kutsikail potentsiaali küllalt ning tervis peaks olema hea. Ehkki „belglasi“ kiidetakse vastupidavama tervise ja kiiruse eest, on aretaja veendunud „sakslaste“ fänn. Tema hinnangul on see tõug väga jõuline ja stabiilse psüühikaga, mis on teenistuskoertele vajalikud omadused. Patrull- ja jäljekoerteks ongi meil „sakslased“ ja „belglased“, narkokoerteks aga spanjelid ja labradorid, ehkki paljud patrullkoerad on vägagi vilunud keelatud ainete otsijad. Et praamist mitte maha jääda, hakkame liikuma. „Sellise ilmaga tohib ainult viis minutit õues olla,“ ütleb peremees lõpetuseks mitte väga rangelt, kuid siiski üsna konkreetselt. Teeme hoovis kiiresti klõpsud ja Tõnu paneb kutsikad turvalise sõidu jaoks puuri. Asume teele ning õige pea hakkame muretsema, miks nad häält ei tee. Ka Tõnu nendib, et tüübid on tõesti kahtlaselt vaiksed. Teeme teeäärses kohvikus kiire peatuse – kõik on korras ja sõit võib jätkuda.

Laeva lemmikloomakajutis paneme kutsikad põrandale. Tõnule on kaasa antud üsna haisev, aga väga toitev möks, mida ta kajutis kutsikatele serveerib. Isu on neil hea, ajavad kaussi üksteise võidu taga ning mökerdavad end täiesti täis. Lõpuks näevad vennad välja, nagu oleks rabamudas tuhlanud. „No kuidas ma teid sellistena üle annan?!“ Tõnu võtab appi salvrätid ja annab koertele viisakama väljanägemine. Reis kulgeb kiiresti ning juba ootavadki sadamas oma tulevasi hoolealuseid ja parimaid sõpru piirivalvurid Kristina Suokas Ida prefektuurist ja Ain Mangelsoo Lõuna prefektuurist. Kohal on ka „Aktuaalse kaamera“ võtterühm. Kutsikate üleandmine ajab kõigil nunnumeetri lakke, reisijad teevad mobiiltelefonidega pilte ning uute kolleegidega tulevad tutvuma ka politseinikud, kes tol hetkel sadamas on. Elek ajab natuke taga AK operaatori kaamerat ja rändab Kristina sülle, Ego laseb mõnusalt silmad looja Aini käel lesides. Peale dokumentide vormistamist sõidavad kutsivad oma uutesse kodudesse. Ain on valmis kutsikaga kas või põrandal magama, et pisikesel oleks uues kohas turvalisem tunne. Viktoria Korpan kommunikatsioonibüroo

Lõvitüdruk

Liisu äpardus L

õvi Leo ja lõvitüdruk Liisu läksid koos koolist koju. Liisu keksles rõõmsalt, sest tal oli hea tuju. Ta oli laulmises viie saanud. Peale selle oli ilus ilm. Veel hommikul oli vihma sadanud ja kodutee oli praegugi poriloike täis. Aga nüüd paistis päike. „Mis sulle rohkem meeldib,“ küsis Liisu Leolt, „kas üle lompide hüpata või külmunud lompide peal liugu lasta?“ Leo naeris. „Mulle meeldib hoopis puude otsas ronida!“ „Äh, ega ma seda ei küsinud,“ lõi Liisu käega ja hüppas üle järjekordse lombi. Liisu oli osav hüppaja nagu lõvid ikka. Väiksed lombid olid käkitegu, aga suuremate puhul pidi veidi vaeva nägema. Nüüd nägi Liisu üht eriti suurt ja porist lompi. Ta võttis paar sammu hoogu ja valmistus pikaks hüppeks. Aga järsku juhtus midagi ennekuulmatut! Liisu tagumine käpp jäi millegi taha kinni ja lõvitüdruk kukkus täies pikkuses kõhuli! Otse keset poriloiku! Liisu röögatas suurest ehmatusest.

Hoolimata soojast ilmast oli lombivesi vastikult külm. Nüüd olid ka Liisu kooliriided läbimärjad ja külmad ja porised. Kuskilt kostis naerupuginat. Keegi oli ilmselt Liisu kukkumist pealt näinud. Nojah, muidugi oli see Leo! Lõvipoiss naeris suure häälega ja hoidis kahe käpaga kõhtu kinni. „Va-va-vabandust!“ kokutas ta läbi naeru. „Ma tean, et ei ole ilus naerda, kui ... kui ... teine lompi kukub, aga see oli nii-ih-hih-hiii naljakas!“ Liisu oli solvunud. „No tore, et ma sind lõbustada sain!“ puhkis ta ja ajas end vaevaliselt püsti. „Ma tegelikult ainult sellepärast siia kõhuli viskasingi, et sulle nalja teha.“ Leo võttis lombist Liisu koolikoti ja püüdis seda kuivaks pühkida. „Anna andeks!“ ütles ta. „Lepime kokku, et kui mina teinekord lompi kukun, siis tohid sina ka minu üle naerda.“ Leo võttis oma jaki seljast ja pani

Liisu ümber. Liisu värises külmast ja tahtis võimalikult kiiresti koju saada, tassi kuuma teed juua ning diivani peale kerra tõmmata. Selle tobeda lompikukkumise tahtis ta ära unustada. Kui lõvilapsed järgmisel päeval kooli jõudsid, paistis koolikaaslasi miski väga lõbustavat. Siit ja sealt kostis itsitamist ja naerupurskeid ning ühel ja teisel oli nina telefonis. Kui nad Liisut nägid, näitasid nad tema peale näpuga ja itsitasid veel rohkem. Liisu aimas halba. „Misasja te siin naerate?“ küsis ta lõpuks pahaselt ja astus lähimate itsitajate poole. Paralleelklassi poiss Siim ulatas tema poole telefoni. „Vaata, sa oled netis!“ Liisu jäi telefoniekraani jõllitama. Sealt vahtis vastu tema ise! Paistab, et tõepoolest oli keegi Liisu naeruväärset lompikukkumist pealt näinud! Vähe sellest, keegi oli seda ka filminud ja video tervele koolirahvale vaatamiseks internetti riputanud! Liisu oli vapustatud. Leo oli videot nähes esialgu naerda pugistanud, sest see oli tõepoolest naljakas. Kui ta aga pilgu ehmunud Liisu poole heitis, siis sai aru, et naljaga oli liiale minud. Koolikell kuulutas tunni algust ja lapsed panid telefonid ära. Õpetaja Tiinaliina ruttas klassi. „Te olete vist juba seda videot näinud?“ läks ta kohe päevateema juurde. „See on muidugi väga naljakas video,“ jätkas ta tõsiselt, „aga ma arvan,

LASTELE

et Liisu pole päris sama meelt. Mul on selline tunne, et Liisu käest ei küsitud selle video netti panemiseks luba.“ Õpetaja Tiinaliina vaatas Liisu poole ja too raputas pead. „Miks selleks luba peab küsima?“ imestas Ott. „Netis poleks mitte ühtegi naljakat videot, kui kõigilt alati luba küsitaks.“ „See on päris hea küsimus,“ leidis õpetaja. „Kas keegi oskab arvata, miks peaks luba küsima, kui kedagi filmida või pildistada tahad?“ Pille tõstis käe. „Sest iga inimese meelest pole tore, kui temast nõme pilt või video netti satub.“ „Õige!“ nõustus õpetaja Tiinaliina. „See, mis teiste meelest on naljakas, ei pruugi seda olla selle meelest, kes vastu tahtmist videole satub. Mis te arvate, mis olukorra või äparduse puhul oleks pildile või videole sattumine eriti piinlik?“ Karl tõstis sedamaid käe. „Kui keegi nina urgitseb!“ ütles ta ja klass puhkes naerma. „Kui keegi nina urgitseb ja kolli ära sööb!“ hüüdis Kennet ja lapsed naersid veel hullemini. Nüüd läksid kõik hoogu. „Kui keegi tagumikku sügab!“ hõiskas Ats. Üle ruumi kostis uus naerupahvak. „Kui keegi kõva häälega puuksu teeb!“ „Kui keegi vetsupotil istub!“ „Kui mõned salaja musitavad!“ „Või ujula duširuumis riideid vahetavad!“ „Või paljalt duši all on!“ Terve klass lausa üürgas naerust, nii palju nalja tegi kõigile mõte sellest, mida kõike kuskil salaja filmida võiks. Ainult Leo ja Liisu ei naernud. Nemad olid juba aru saanud, kuhu õpetaja oma küsimustega rihtis. Õpetaja Tiinaliina koputas laste vaigistamiseks kaardikepiga vastu lauda. Alles hulga aja pärast oli klassis jälle enam-vähem rahu majas. „Te olete vist näinud netis selliseid videoid, kus keegi teeb puuksu või urgitseb nina. Kas need on teie arvates hirmus naljakad?“ „On jah naljakad!“ nõustus Mart ja põristas suuga. Peaaegu kõik poisid puhkesid jälle naerma ja peaaegu kõik tüdrukud kirtsutasid nina. „Aga kuidas teile meeldiks, kui keegi teid ennast näiteks duši all pil-

distaks ja pildi netti üles paneks?“ Nüüd jäid lapsed vait. Mõni pööritas silmi või raputas ehmunult pead. Mõni turtsatas, aga jäi vakka, kui teda pahase pilguga vaadati. „See vist ei olekski enam niin naljakas, või kuidas?“ „Ei oleks!“ olid lapsed nõus. Õpetaja Tiinaliina ohkas. „Vaadake, internet on selline koht, kust kord üles riputatud pilte või videoid on väga raske või lausa võimatu ära kustutada. Osa inimesi teenib sellega raha, et nende filmitud videoid võimalikult paljud vaatavad. Sellepärast peab hästi läbi mõtlema, enne kui enda või teiste pilte ja videoid netti panete. Ja alati peab selleks luba küsima.“ Leo heitis pilgu Liisule ja märkas, et too oli hakanud nutta tihkuma. Leol

oli Liisust kole kahju. Mõelda vaid, kui Liisu lombivideo nüüd mööda maailma levib ja kõik inimesed Liisu üle naeravad. See oleks ju kohutav! Ka õpetaja Tiinaliina nägi, et Liisu nutab. Ta läks Liisu juurde, ulatas talle pabertaskuräti ja paitas ta karvast pead. „Me uurime direktori ja teiste õpetajatega selle video filmija ja levitaja välja ning vaatame, kas selle saaks veel netist kustutada. Kui see juhtus olema keegi teist või keegi teab, kes see oli, siis oleks nüüd paras aeg üles tunnistada.“ Õpetaja Tiinaliina vaatas klassis ringi, aga kellelgi polnud süüdlaslikku nägu peas. „Olgu,“ ohkas õpetaja. „Räägime sellest teine kord edasi.“ Siis helises koolikell ja lapsed läksid vahetundi veetma. Õige pea saadigi video filmijale jälile. See oli üks neljanda klassi poiss

Mikk. Videote filmimine oli Miku hobi ja ta oli ennegi igasuguseid naljakaid videoid netti üles riputanud. Tuli välja, et võimalikult ägeda lombivideo filmimiseks oli Mikk kahe puu vahele peenikese õngenööri pingutanud. Siis oli ta koos paari sõbraga põõsasse peitu pugenud ja telefonikaameraga ohvrit ootama jäänud. Liisu oli olnud lõpuks see õnnetu hing, kes õngenööri taha komistas ning lompi kukkus. Mikk ja Miku vanemad kutsuti direktori jutule. Ta pidi ka Liisult vabandust paluma. „Palun vabandust, et ma selle õngenööri lombi ette pingutasin,“ pomises ta nina alla, endal nägu punane peas. Ema müksas Mikku. Ta polnud poja vabandusega päris rahul. „Ja palun vabandust, et ma su lompi kukkumist filmisin,“ jätkas Mikk, pea maas. Nüüd müksas isa poega. Mikk ohkas. „Ja palun vabandust, et ma su video netti üles panin.“ Direktor jäi Miku vabanduse ja karistusega rahule. Video oli netist kustutatud ja oli loota, et see ei jõudnud veel väga kaugele levida. Mikk pidi aga mõnda aega ilma telefoni ja internetita hakkama saama. „Minu arust oleks talle paras olnud, kui me oleks teda filminud ja video netti pannud!“ protesteeris Lõvi Leo, kui nad Liisuga koduteel olid. „Ah et me oleks ta näiteks lompi pikali lükanud?“ itsitas Liisu, kes polnudki oma äparduse üle enam nii õnnetu kui varem. Kui päris aus olla, siis oli see video tõepoolest üpris naljakas. „Ei,“ arvas Leo. „Ta oleks sellel videol nina urgitsenud ja kolli ära söönud!“ „Väkk!“ kiljus Liisu ja mõlemad purskasid naerma. Leo ja Liisu olid juhtunust muidugi ka politseijaoskonnas rääkinud. Õpetaja Tiinaliisa kutsus konstaablid Kivikäki ja Majasoku tervele koolile internetist, pildistamisest ning videote tegemisest rääkima. Varsti teadsid kõik õpilased ja õpetajad, mis on selles maailmas lubatud ja mis mitte. Kindlasti vaatasid lapsed edaspidi netist leitud videoid veidi teise pilguga kui varem. Kirjutanud Kristiina Kass Joonistanud Joonas Sildre

RAAMATUD

Valik teemakohaseid

raamatuid Euroopa Inimõiguste Kohus ja Eesti õigus Julia Laffranque Juura, 2017

Monograafias on võetud kokku 20aastane periood Euroopa inimõiguste konventsiooni ratifitseerimisest Eestis kuni Eesti teise eesistumise lõpuni Euroopa Nõukogu Ministrite Komitees (1996–2016). Tegemist on uudse käsitlusega Euroopa Inimõiguste Kohtu Eestiga seotud praktikas. Raamatule on lisatud statistika.

Frontline Command. Reﬂections on practice and research Jelle Groenendaal Holland: Eleven International Publishing, 2015

Raamatu autor on uurinud mahukate kriminaaluurimiste eest vastutavates politseiasutustes ja tuletõrje kiirreageerimisüksustes toimiva käsuliini tõhusust Madalmaades. Harjutuste ja tegelike juhtumite puhul on ta arvestanud faktimaterjali, analüüsi, otsuste tegemist, suhtlust, koordinaatorite seiret, põhimeeskonda, pataljoniülemaid ning juhtumi käsuliini ja kontrolli. Raamatust järeldub, et praeguses tegevuses panustavad eesliini ülemad eesliini töösse piiratud ulatuses.

Kuriteoohvrite kaitse ja kohtlemise uuring

Kuritegevus Eestis

• kodulehekülg – sisekaitse.ee/raamatukogu • e-raamatud – digiriiul.sisekaitse.ee • müügil olevad trükised – sisekaitse.ee/kirjastus

Justiitsministeerium, 2017

Väljaandes on esitatud statistiline ülevaade 2017. aastal Eestis toime pandud kuritegudest.

Korrektsiooniline sotsiaaltöö Rakenduskõrgkooli õpik Piret Liba Sisekaitseakadeemia, 2017

Õpikus on käsitletud, kuidas koheldakse vanglasüsteemis kinnipeetavaid nende taasühiskonnastamise eesmärgil, mida ja miks selle eesmärgi saavutamiseks tehakse ning mis roll on vangla teenistustel, eelkõige aga kontaktisikutel selles protsessis. Kirjutatud on peamistest tööülesannetest alates kinnipeetava vastuvõtmisest vanglasse kuni vabanemisjärgse tugiteenuse korraldamiseni. Õpik on mõeldud eelkõige Sisekaitseakadeemia korrektsiooni eriala üliõpilastele, kes peavad pärast kooli lõpetamist olema valmis asuma vanglateenistusse kontaktisikutena. Üliõpilaste kõrval saavad teosest loodetavasti teadmisi ja tuge ka juba vanglateenistuses töötavad ametnikud ning tulevased kolleegid, kes alles kaaluvad oma karjääri sidumist vanglateenistusega.

Illicit Trade

Justiitsministeerium, 2017

Converging Criminal Networks OECD Reviews of Risk Management Policies OECD, 2016

Uuringus on selgitatud, milline on olukord kuriteoohvrite õiguste ning kaitsemeetmete tagamisel Eesti kriminaalmenetluses.

Raportis on hinnatud salakaubanduse ulatust, liikumist ja mehhanisme ning varimajandust, sh narkootikumide,

Sisekaitseakadeemia raamatukogu

Vaata uudiskirjandust

inimkaubanduse, ööelu, spordikihlvedude, võltsravimite, alkoholi ja tubaka mõju. Nende turgude negatiivne sotsiaalmajanduslik mõju tarbijariikidele tekitab niisama palju muret kui juhtimislüngad, mida lähteriikides ära kasutatakse.

Kaitsepolitsei aastaraamat 2017 Koostanud Harrys Puusepp

Aastaraamat sisaldab artikleid põhiseadusliku korra kaitsest, vastuluurest, riigisaladuse kaitsest, küberjulgeolekust, rahvusvahelise terrorismi tõkestamisest, korruptsioonivastasest tegevusest ja KGB ajaloost.

Karistusõiguse üldosa kutseõppele Urmas Krüger Sisekaitseakadeemia, 2018

Õpiku peamised ülesanded on tutvustada õppijaile karistusõiguse üldosa põhimõisteid ning selgitada nende sisu. Eeskätt on õpik mõeldud politseieriala kutseõppe õppureile, ent ka bakalaureusetaseme üliõpilastele nendes teemaosades, mis ühtivad kutseõppe teemakäsitlustega. Õpik on abiks kõigile, kes peavad oma tulevases ametis tööülesannete täitmiseks olema teadlikud ja saama aru asjaoludest, mis mõjutavad inimeste käitumisele karistusõiguslike hinnangute andmist, väärtegusid toime pannud isikute jaoks sobivaima karistuse valikut või mõne muu mõjutusvahendi kohaldamist.

MÄLUMÄNG

Kui tead vastust mälumängu viimasele küsimusele, saada see aadressile radar@politsei.ee märgusõnaga „Mälumäng“ (vastuseid saab saata kuni 1. oktoobrini 2018). Õigesti vastanute vahel loosime välja Radari logoga joogipudeli ja mikrofiiberist saunalina.

Mälumäng

19. sajandil oli Saksamaal palju erinevaid riike, mis tegutsesid sageli koos, kuid riikide lõpliku ühendamiseni jõuti alles 1871. aastal, kui kuulutati välja Saksa keisririik. Mis lossis seda tehti? Tegu on Euroopa suurima lossi- ja pargiansambliga, mis rajati valdavalt 17. sajandil.

Ristsõna vastuseid ootame samuti aadressile radar@politsei. ee märgusõnaga „Ristsõna“ (vastuseid saab saata kuni 1. oktoobrini 2018). Õigesti vastanute vahel loosime välja Radari logoga joogipudeli. Kui soovid saata mälumängu ja ristsõna vastused koos, kirjuta märgusõnaks „Vastused“. Eelmise Radari ristsõna õige vastus oli „siin puhub ainult tuul“. Õigesti vastanute hulgast võitsid Radari logoga joogipudelid Kristjan Noormägi Ida-Harju politseijaoskonnast, Enely Estaal Lääne-Harju politseijaoskonnast ning Roland Heinsoo Vasknarva kordonist. Radar soovib võitjatele palju õnne ning võtab nendega auhindade kättesaamiseks ühendust!

Inglismaal anti osale sündinud lastele perekonnanimeks Fitzroy, mis ei pruukinud olla ei nende isa ega ka ema perekonnanimi. Kes niisuguse perekonnanime said?

5 6

Tuulerõugete põdemisest jääb kehasse viirus alles ning võib täiskasvanueas hakata põhjustama just seda vaevust. Mis see on?

II maailmasõja aegset tähendust sõnale kamikaze ei ole vist ühelegi Radari lugejale vaja selgitada. Sõna pärineb aga 13. sajandist ja seda hakati kasutama, et nimetada midagi, mis oli tol ajal Jaapanit kahel korral mongolite eest kaitsnud. Mis on kamikaze algne tähendus?

Ehkki Norra ja Rootsi kasutavad sarnaselt enamiku teiste Euroopa riikidega mõõtmisel meetersüsteemi, on nende erilise pikkusega ajalooline ühik miil jäänud siiani kasutusele mootorsõidukite kütusekulu arvestuse väljendamiseks – L/miili kohta, mitte L/100 km kohta. Kui pikk on Rootsi miil meetersüsteemis?

8 9

Mis ühendab neid keemilisi elemente: antimon, elavhõbe, hõbe, kuld, plii, raud, süsinik, tina, vask, väävel?

Tänavu tähistab 90. juubelit üks Eesti teater, mille esimene etendus anti 24.02.1928. Teatril on Eesti suurim publikuarv ühe etenduse kohta ja nende mäng on jõudnud paljudesse Eesti paikadesse (ent ka väljapoole Eestit), kus teised teatrid käinud ei ole. Mis teater see on?

Pildil (paremal) on üks kuritegevuse vastase võitluse legendaarsemaid juhtkujusid. Teda peeti meheks, kes teadis kõigi saladusi ja kes suutis seetõttu väidetavalt mõjutada oma riigi juhte pikki

Pildil on sel aastal surnud legendaarne mees oma legendaarse autoga. Väidetavalt kasutas ta küll rohkem Porschet kui Volvot, kuid siiski, kes on pildil?

1. Versailles 2. Šampanja pritsimisele autasustamisel 3. Kuninga ametlikud sohilapsed 4. FBI kauaaegne juht J. Edgar Hoover 5. Ohatis 6. Jumalik tuul 7. Täpselt 10 km 8. Neid tunti juba enne Kristust. 9. Raadioteater

Eelmises Radaris küsisime, kes oli pildil see härrasmees, kes oli suur Lääne-India saarestiku lindude spetsialist. Õige vastus on James Bond. Õigesti vastanute hulgast võitsid Radari mikrofiiberist saunalinad Anneli Lunts siseauditibüroost, Kätlin Liiva Narva piiripunktist ning Ago Martinson Lõuna prefektuuri teabebüroost.

Sel aastal lahkus meie seast 86aastasena Dan Gurney, kelle parimaks tulemuseks F1-sarjas jäi 1961. aastal Porsche ning 1965. aastal Brabhami roolis saavutatud neljas koht. Ajalooliselt tähtsaks teeb Gurney aga tema triumf 1967. aasta Le Mansi 24 tunni sõidul. Nimelt pani ta just siis aluse ühele traditsioonile, mis on nüüdseks mootorispordis laialt levinud. Mis traditsioonile Dan Guerney aluse pani?

aastaid. Organisatsiooni, mida ta juhtis 48 aastat, asutas C. J. Bonaparte. Kes on pildil?