Radar 21 by Politsei- ja Piirivalveamet

Nr 21 kevad 2015

Politsei- ja Piirivalveameti ajakiri

Sotsiaalmeedia võidukäik PPA meediasuhtlus

Mida näitab värske rahuloluuuring? USA politsei valusad küsimused

JUHTKIRI RUBRIIK

Infot jagatakse neile, keda usaldatakse

Uudised

Fookus Mida näitab rahulolu-uuring?

Meedia PPA meediasuhtlus: äraspidine lugu poisist, kes hüüdis „Hunt!“

Võrdlus Suhtlemine Soome moodi

Välispilk USA politsei valusad küsimused

Vestlusring Aga kui ma oleksin põder olnud?!

Sotsiaalmeedia Sotsiaalmeedia võidukäik

Persoon Kert Kotaks – kõrge lennuga politseikapten

Arvamus Igaühe roll psühholoogilises kaitses

Seekordne Radar võtab fookusesse kommunikatsiooni. Paari lehepöörde pärast vaatame organsatsiooni sisse – kuivõrd rahul on töötajad sisekliima ning juhtimisega. Rõõmsa ja rahuloleva meeskonnaga silma paistnud Põlva jaoskonna juht ütleb 11. leheküljel, et inimestega tuleb lihtsalt rääkida ning võtta aega neid kuulata. Nii nagu me ootame oma juhtidelt, et nad meiega suhtleksid ja oleksid avatud, ootavad seda meilt inimesed. Kinniste uste taga menetledes võime küll suurendada turvalisust, kuid mitte inimeste turvatunnet. Nagu tõdeb ka Praxise juht Annika Uudelpp vestlusringis (lk 22–27), et meediasuhtlus pole lihtsalt veenva loo rääkimine, vaid see on usalduse ehitamine. Usun, et üldiselt on Politsei- ja Piirivalveametil kommunikatsiooniga väga hästi – meie avatus on päris, mitte loosung. PPA meediasuhtlusest ning sellest, et avalikkusega suheldes tuleb esindada sellist riiki, kus ise tahaksid elada, saab lugeda lehekülgedelt 12–16. See, kas ja kuidas riik oma inimestega räägib, on päriselt ka tähtis. Kevadises Radari numbris on kirjutatud veel sotsiaalmeedia võidukäigust, kuidas Soome politsei avalikkusega suhtleb, milliste valusate küsimuste ees seisab USA politsei, milline inimene on Kotkaristi kavaler Kert Kotkas Tartu politseijaoskonnast ning palju muud huvitavat.

40 Keel Sõnumi okkaline teekond vastuvõtjani 42

Liiklus Inimliku hooletuse hind on ränk

46 Koolitus Tegutsemine ohtliku ründe korral 50

Kodanikud Meie kodanikud lugudes ja piltides

Sport

Raamatud

Mälumäng

Head lugemist!

Annika Tuulemäe Radari peatoimetaja

Radar on kaks korda aastas ilmuv Politsei- ja Piirivalveameti ajakiri.

Toimetus

Kontakt Ajakiri Radar | Politsei- ja Piirivalveamet | Pärnu mnt 139, 15060 Tallinn Telefon: 612 30 56, 51 42 448 | E-post: radar@politsei.ee Veebis: issuu.com/ajakiri_radar

FOTO: KERSTI NIGLAS

Peatoimetaja: Annika Tuulemäe Keeletoimetaja: Ene Sepp Küljendus ja makett: Profimeedia Trükk: Kroonpress Tiraaž: 3000 Kaanefoto: Lääne-Harju politseijaoskonna välijuht Pirko Pärila. Foto: Annika Haas

UUDISED

Katri Raik

Sisekaitseakadeemia politseija piirivalvekolledži direktor on Priit Heinsoo

Siseminister Hanno Pevkur langetas 6. märtsil otsuse, et Sisekaitseakadeemia rektoriks saab senine Narva Kolledži direktor Katri Raik. Raik asub tööle juunis, mil lõpeb senise rektori Lauri Taburi viieaastane ametiaeg.

„Uuelt rektorilt ootame Sisekaitseakadeemia edasiarendamist ja vastamist muutunud julgeolekuolukorras tekkinud probleemidele. Katri Raigi arusaam akadeemia juhtimisest vastas neile tulevikuvajadustele kõige paremini,“ lausus siseminister Hanno Pevkur. Raigi poolt rääkis tema märkimisväärne juhtimiskogemus avalikus sektoris ning rakenduskõrgkooli ülesehitamine ja arendamine. „Tegemist on suure ja tõsise ülesandega ning luban anda endast parima,“ ütles tulevane rektor. „Õpingud Sisekaitseakadeemias peavad olema hea karjääri kindel algus, selleks on väga tähtis hea koostöö tööandjatega ning õpilaste mitmekülgne arendamine. Praegune töö nõuab siseturvalisuse spetsialistilt märksa rohkem kui ainult head füüsilist vormi ja seaduste tundmist.“ Katri Raik on 15 aastat juhtinud Tartu Ülikooli Narva Kolledžit ning vahepeal töötanud kaks aastat Haridus- ja Teadusministeeriumi asekantslerina. Tal on filosoofiadoktori kraad ajaloos, ta on saanud 3. klassi Valgetähe teenetemärgi ning tiitli aasta naine 2013. Sisekaitseakadeemia rektoriks kandideeris 9 inimest. Esialgse valiku kandidaatide seast tegi rektori valikukomisjon, lõpliku otsuse kahe lõppkandidaadi vahel langetas siseminister.

Priit Heinsoo

FOTO: REELIKA RIIMAND

Sisekaitseakadeemia rektoriks saab Katri Raik

Priit Heinsoo peab väga oluliseks koostööd nii riigisisesel kui ka välispartnerluse tasandil. „Kolledž peab olema kvaliteetne partner tellija vajadusest lähtuva õppe andmiseks. Kui praegu määratleb Politseija Piirivalveamet pädevused, mida kooli lõpetanu oskama ja teadma peab, siis on väga tähtis, et õppekava sisustame koostöös valdkonna ekspertidega," selgitab Heinsoo oma eesmärki. Kindlasti soovib ta panustada teadus- ja arendusvaldkonda, et jätkuks süsteemne ning tugev teadus- ja teadmispõhine valdkonna areng elukestva õppe kaudu. Sisekaitseakadeemia rektor Lauri Tabur hindab kõrgelt Priit Heinsoo teadmisi ja kogemust, mida kolledži direktori ametikohale kaasa võtta. „Kolledž on arenenud siinse regiooni üheks esinduslikumaks õppeüksuseks, kus käivad pidevalt ka meie partnerid Euroopast, et saada nüüdisaegseid politseialaseid teadmisi ja oskusi. Priidu ülesandeks saab muu hulgas arendada edasi meie rahvusvahelist võimekust, et Eestis hariduse saanud politseinikud ja piirivalvurid oleksid võimelised lahendama julgeolekuülesandeid ükskõik millises maailma paigas," ütleb rektor, mida

ta ootab uuelt kolledžidirektorilt. Priit Heinsoo alustas teenistust politseis 1992. aastal ja on töötanud erinevatel ametikohtadel kuni maakonna kriminaalpolitsei juhini välja. 2006. aastal asus Heinsoo tööle Siseministeeriumisse, kus tegeles korrakaitse- ja kriminaalpoliitikaosakonna juhatajana peamiselt õigusloome ning poliitika väljatöötamisega korrakaitse ja kriminaalpolitsei valdkonnas. 2014. aastal liitus Heinsoo taas Politsei- ja Piirivalveametiga, kus kujundas peamiselt süüteomenetlusega seonduvat õigusloomet ning plaanis ja juhtis valdkonnaga seotud teenuseid. Kolledži direktor on õigusteaduse magister.

Ühised kutsemeisterlikkuse võistlused toimuvad Kurgjärvel PPA esimesed ühised kutsemeisterlikkuse võistlused peetakse sel aastal 26.–28. augustil LõunaEestis Kurgjärve Spordibaasis. Võistluste peakorraldaja on Lõuna prefektuur.

Võistluste meeskonnad on jaoskonna-/maakonnapõhised, st iga jaoskond saab saata võistlustele ühe 4-liikmelise meeskonna, kaasates kordoneid ning teenindusi. Võistkonda juhib üksuse juht. Jõukatsumisele on oodatud ka kesküksused, koostööpartnerid ning kolleegid välisriikidest. Samuti võib välja panna prefektuuri kesküksustest moodustatud koondvõistkonna. Võistlustele on oodata ligikaudu 30 võistkonda.

FOTO: REELIKA RIIMAND

FOTO: ANNA MARKOVA

1. veebruaril alustas Sisekaitseakadeemia politseija piirivalvekolledži direktorina tööd Politsei- ja Piirivalveameti ning Siseministeeriumi pikaajalise töökogemusega Priit Heinsoo.

UUDISED

kõrgemad. Ajakirjanikud hindasid väga kõrgelt PPA meediaga suhtlemise oskust, päringutele vastamise kiirust, avatust, usaldusväärsust, nii pressiesindaja kui ka juhtkonna kättesaadavust, edastatava info selgust ja arusaadavust. Sotsiaalmeedia eest sai PPA ajakirjanikelt samuti parimad hinded. Küsimusele „Mis valitsusasutuse sotsiaalmeedia lehekülge te olete kasutanud kõige enam? Kust olete saanud kõige huvitavamat ja

INFOGRAAFIK: MARET MÜÜR

Sotsiaalministeerium

Keskkonnainvesteeringute Keskus

Keskkonnaministeerium

Vabariigi Valitsus

Põllumajandusministeerium

Haridus- ja Teadusministeerium

Rahandusministeerium

Välisministeerium

Riigikogu

Siseministeerium

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

Kaitseministeerium

Justiitsministeerium

Kultuuriministeerium

Statistikaamet

Turu-uuringute AS korraldas jaanuarikuu teises pooles ajakirjanike hulgas valitsusasutuste meediaga suhtlemise uuringu. Küsitlusele vastas 86 ajakirjanikku ning PPA meediasuhtlust hindas uuringus 74 ajakirjanikku. Politsei- ja Piirivalveameti meediatöö pälvis 9pallisel skaalal üldhindeks 7,59, kusjuures positiivseid hindeid (6–9) andis 85% ajakirjanikest. Võrreldes teiste uuritud asutustega on PPA tulemused peagu kõigi tegurite poolest kahe parima seas. Asutusega tihedamalt suhtlevate ajakirjanike hinnangud on üldtulemusega võrreldes veelgi

6,80 6,79 6,73 6,72 6,70 6,68 6,67 6,65 6,62 6,16 6,05

Politsei- ja Piirivalveamet

Ajakirjanikud andsid Politsei- ja Piirivalveameti möödunud aasta meediatööle kõrgeima hinnangu võrreldes ministeeriumide ja teiste uuritud riigiasutustega.

7,59 7,56 6,89 6,85 6,84 KESKMINE 6,77

Ajakirjanikud hindavad PPA meediasuhtlust kõrgelt

kasulikumat infot?" vastates nimetati PPA-d 16 korral, järgnesid välisministeerium (6 korda), sotisaalministeerium (5 korda) ning Stenbocki maja (4 korda). PPA kohta kirjutati: Politsei- ja Piirivalveameti lehest võib leida huvitavaid kirjeldusi politseitööst ja ka uudisväärtuslikku informatsiooni; Politsei- ja Piirivalveameti sotsiaalmeedia lehekülg on eriti huvitav, sest seal on alati palju värskeid uudiseid ja pilte.

Kriminalistid saatsid „Elmari“ pensionile Veel mõni aeg tagasi oli Põhja kriminalistikateenistuses tööl „Elmar“. Kogu oma hiilguses oli „Elmar“ teletäht „Hommikutelevisioonis“, juhatas sisse kriminaalpolitsei kutsemeisterlikkuse võistlusi ja oli tõeline staar kriminaalpolitsei konverentsil. „Elmar“ tegi tööd kõigi oma nelja rattaga ning ennastsalgavalt veeretas ta endaga kaasa tublisid kolleege teel sündmuskohale ja tagasi. Ta pakkus meile kaitset vihma ja lume eest, soojust ja valgust ning kõikvõimalikku varustust seal, kus me vahenditest kõige suuremat puudust tundsime. Ühel ilusal kevadsuvisel hommikul kattis truu masin tõelise politseinikuna ennastohverdavalt kogu oma kerega Pärnu maantee, et seadusekuulekad liiklejad saaksid sebral teed ületada. Sealjuures ohverdas ta end ka õnnetu Žiguli eest, kes hommikupäikesest unisena tema parema tagatiiva sulgi kärpis. „Elmar“ oli hea ja asjalik paarimees kõigile meie kriminalistidele ja kogu kriminaalpolitseile viimased viis aastat. Kõik me mäletame teda hea sõnaga. Läinud nädala alguses saatsime „Elmari“ väljateenitud aastate pensionile. Pensionärina on „Elmaril“

FOTO: REELIKA RIIMAND

Märtsikuu lõpus pühitseti sisse ja võeti teenistusse uus täisväärtuslik „kriminalist“ – buss, mis sai omale nimeks „Ülo“.

Kriminalistika buss sai Ülo Põldami järgi nimeks „Ülo“.

võimalus näidata end teedel vuramas ja kui hästi läheb, siis veereb ta veel aastaid. Kuna loodus tühja kohta ei salli, rääkimata tühjast kohast kriminaalpolitseis, siis kurvastamiseks põhjust ei ole. „Elmari“ asemel alustas tööd uhiuus ja täisväärtuslik neljarattaline kolleeg. Nimekonkursi tulemusena selgus, et meie uuele neljarattalisele kolleegile annab nime Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi grand old man Ülo Põldsam (77). Ülo on töötanud kriminalistika õpetajana politseikoolis,

asedirektorina Kohtuekspertiisi Keskuses (KEKK) ja töötab praegu eksperdina EKEI jäljeosakonnas. Ülo on kõigi meie jaoks legend ning vanemad kolleegid teavad teda kui hinnatud asjatundjat, rääkimata tema panusest kriminalistikas. Nagu ikka, on ka uues bussis olemas kogu vajalik tehnika alates sõrmejäljepulbrist ja pintslitest ning lõpetades metalliotsija, labidate ja erivalgustitega. Ootame oma uuelt kolleegilt palju ning soovime talle edu ja jõudu väljakutsetes!

FOOKUS

FOTO: ANNIKA HAAS

Mida näitab ra h Aasta alguses korraldatud siserahulolu-uuring näitab, et töötajad on endiselt rahul oma üksuse sisekliima ning juhtimisega. Hinnangud Politsei- ja Piirivalveameti üldisele juhtimisele ning õhkkonnale on jätkuvalt madalad, kuid võrreldes 2011. aasta uuringuga on need tõusnud.

eebruarikuus korraldati kolme nädala jooksul Politsei- ja Piirivalveametis sisekommunikatsiooni uuring, mille eesmärk oli selgitada, kuivõrd rahul on meie inimesed organisatsiooni sisekliima, info liikumise ning igapäevase töökorraldusega. Küsitluse tegi ja andmeid analüüsis uuringufirma Turu-uuringute AS. Uuringu tulemusi on võrreldud 2011. aastal Politsei- ja Piirivalveametis korraldatud küsitluse tulemustega. Uuring korraldati samal ajal nii internetikeskkonnas kui ka paberil. Küsitlusperioodil pöördus kommunikatsioonibüroo poole hulganisti inimesi, kellel oli kahtlusi ankeedi anonüümsuses. Nendest järelepärimistest peegeldus hirm, et kui nad ütlevad tööõhkkonna või juhtimise kohta midagi

kehvasti, võib see maha tõmmata kõik nende karjäärivõimalused või lausa saatuslikuks saada, kui organisatsioonil tuleb taas kokku hoida ja inimesi koondada. Säärane hirm on inimlikult arusaadav, arvestades, kui keerulised on töötajate jaoks olnud Politsei- ja Piirivalveameti esimesed tööaastad. Siserahulolu-uuringu eesmärk ei olnud aga teada saada, kes täpselt mida ja miks arvas, vaid ikka see, milline on üldine arvamus. Üles on vaja leida need teemad, mis tekitavad rohkem rahulolematust, ning lähtuvalt sellest otsustada, mida on vaja paremaks muuta, rohkem selgitada jne. Kokku vastas küsitlusele 2013 inimest ehk 41% PPA töötajatest. See on piisav hulk inimesi, et järeldusi saaks teha ka jaoskondade ning büroode

kohta, st on võimalik järeldada, mida arvavad oma igapäevasest töökorraldusest näiteks Paide politseijaoskonna töötajad. Alljärgnevalt ongi esile toodud üksused või vastajate rühmad, kelle hinnangud jäävad Politsei- ja Piirivalveameti keskmisest üles- või allapoole. Osa vastajaid liigitas end nii administratsiooni kui ka erinevatesse prefektuuridesse kuuluvaks. Sellisel juhul läksid nende vastused arvesse mõlemas üksuses.

Organisatsiooni kuvand ja väärtused 78% töötajaist arvab, et Politsei- ja Piirivalveametis on hea või pigem hea töötada. Keskmisest enam peavad PPAs töötamist heaks alla 5aastase staažiga töötajad ehk need inimesed, kes pole varem politseis, piirivalves või kodakondsus- ja migratsiooniametis töötanud. Samuti hindavad PPAs töötamist kõrgemalt juhid, avalikud teenistujad ja administratsiooni töötajad. Negatiivsemaks peavad aga PPAs töötamist sagedamini 16–20aastase staažiga töötajad, eriteenistujad, arendusosakonna ning lennusalga töötajad. Kolmandik vastajaist põhjendas

FOOKUS

a hulolu-uuring? uuringu tulemustega ilmnes, et viie sõnapaari puhul on kuvand muutunud negatiivsest positiivseks: töötajate hinnangul on PPA muutunud aeglasest kiireks, suletust avatuks, ebasõbralikust sõbralikuks, kättesaamatust kättesaadavaks ning eemaletõukavast ligitõmbavaks (joonis 1). Kuvandi muutus näitab, et Politseija Piirivalveamet on viie aasta jooksul tulnud organisatsioonina inimesele lähemale ja saanud rohkem omaks. Sellest annab tunnistust ka asjaolu, et teadlikkus PPA väärtustest on praeguseks tõusnud samale tasemele teadlikkusega prefektuuri/osakonna väärtustest (joonis 2). Kui 2011. aastal teati kõige enam oma vahetu üksuse väärtusi, millele järgnes teadlikkus prefektuuri/osakonna ja seejärel PPA väärtustest, siis nüüdseks on kaks viimast jõudnud samale tasemele. Tervikuna peavad end sagedamini erinevate tasandite väärtustega rohkem kursis olevaks kuni 5aastase staažiga töötajad ehk inimesed, kes on töötanud ainult Politsei- ja Piirivalveametis, ning juhid ja administratsiooni töötajad. Kursis ei ole aga ennekõike 16–20aastase staažiga töötajad, eriteenistujad ning arendusosakonna töötajad.

Organisatsiooni kuvandi muutus 2011. aastal

2015. aastal Üksluine

Ebaprofessionaalne Aeglane

Mitmekesine

-24

Professionaalne Kiire

19 Avatud

Suletud

-10

Ebasõbralik

-8

14 Sõbralik

Kättesaamatu

-6

Eemaletõukav Ebavõrdne

-19

-27

-8

Kauge, -32 võõras Killustatud -35

Keeruline

-56

-9

-18

-31

Kättesaadav Ligitõmbav Võrdne

Lähedane, oma Ühtne

Lihtne

-60-40-20 0 20 40

INFOGRAAFIKUD: MARET MÜÜR

oma arvamust. Positiivseimaks peetakse PPAs töötamise puhul riigiettevõtte eeliseid (sotsiaalsed garantiid, kindel palk, stabiilsus, sportimisvõimalused jmt). Samuti oldi rahul rutiinivaba, huvitava ja arendava tööga ning heade kolleegide ja meeskonnaga (7%). Negatiivse poole pealt toodi kõige enam esile pidevaid muutusi ja reforme, mis tekitavad ebakindlust ning stressi (9%). PPAd peab turvalisuse loojaks enamik töötajatest (87%). Paari aastaga on oluliselt tõusnud aga kogukonnakesksuse väärtustamine. Kui 2011. aastal möönis veidi üle poole töötajaist, et PPA on kogukonnakeskne organisatsioon, siis praegu on 78% töötajate arvates PPA usaldusväärne partner kogukonnale. Samal ajal arvab 44% vastajaist ka, et PPA on inimeste karistaja. Sellel seisukohal on sagedamini Ida prefektuuri töötajad. Saamaks teada, kuidas töötajad Politsei- ja Piirivalveametit tajuvad, palusime neil valida vastandlike sõnapaaride vahel. PPA kui organisatsioon on töötajate hinnangul viimase aasta jooksul muutunud ennekõike mitmekesisemaks ja professionaalsemaks. Võrreldes tulemusi 2011. aasta

FOOKUS

Rahulolu sisekliima ja juhtimisega

Teadlikkus PPA väärtustest 2015. aastal n=2013

2011. aastal n=1473

81 67

Tean, mida minu vahetus struktuuriüksuses väärtustatakse

Tean, mida minu prefektuuris/osakonnas väärtustatakse

Tean, mida PPA-s väärtustatakse

Rahulolu sisekliimaga 2015. aastal n=2013

2011. aastal n=1473

96 95

Minu suhted kaastöötajatega on head

71 69

Meie üksuse sisekliima on mõnus ja töötamist soodustav Tunnetan ennast täna PPA kollektiivi täisväärtusliku liikmena

63 49 61

Probleemseid olukordi lahendatakse rahumeelselt Tunnetan, et olen organisatsioonile oluline

53 58

–

Saan piisavalt väljendada oma arvamust organisatsioonis toimuva kohta Kogu PPA sisekliima on tööle innustav ja motiveeriv

49 39 34 20

Rahulolu juhtimisega 2011. aastal n=1473

2015. aastal n=2013

Ma võin oma ülemuse poole pöörduda, kui mul on tööga probleeme

88 86

Ma usaldan oma otsest ülemust

81 81

Minu vahetu üksuse juht informeerib töötajaid otsustest, mis neid puudutavad

80 83

Minu prefektuuris/osakonnas informeeritakse töötajaid otsustest, mis neid puudutavad

68 67 67

Mul on arusaam kogu organisatsiooni eesmärkidest ja sihtidest

55 53

Ma usaldan PPA tippjuhtkonda

Tippjuhtkond annab organisatsiooni eesmärkidest hea arusaama

47 37 47

Tippjuhtkond on töötajatega suheldes avatud PPA praegune struktuur soodustab efektiivset juhtimist ja otsustamist

35 40 27

Vaadates töötajate hinnanguid sisekliimale ja juhtimisele, ilmneb, et töötajad on endiselt rahul oma üksuse sisekliima ning otsese ülemusega. Need näitajad pole võrreldes 2011. aastaga oluliselt muutunud. Rahulolematus paistab aga silma, kui vaadata töötajate hinnanguid PPA üldisele sisekliimale ja juhtimisele. Kõige enam hindavad vastajad häid suhteid kaastöötajatega (96%) ning oma üksuse sisekliimat peavad nad mõnusaks ja töötamist soodustavaks (71%). Need näitajad olid kõrged ka möödunud korral (joonis 3). Võrreldes 2011. aastaga on paranenud hinnangud kogu PPA sisekliimale ning võib öelda, et töötajad tunnevad end nüüdisajal veidi rohkem PPA kollektiivi täisväärtusliku liikmena. Kui PPA loomise järel tundis üksnes viiendik töötajatest, et kogu PPA sisekliima innustab töötama ja on motiveeriv, siis praegu arvas nii kolmandik töötajatest. PPA täisväärtusliku liikmena tundsid end 2011. aastal ligi pooled, nüüd aga juba 63%. Töökollektiivi sisekliimat peavad tervikuna positiivsemaks kuni 5aastase staažiga töötajad, juhid, avalikud teenistujad ja administratsiooni ning Põlva ja Narva politseijaoskonna töötajad. Negatiivsemalt on häälestunud pikema kui 16aastase staažiga töötajad, spetsialistid ja eriteenistujad, allüksustest Lõuna prefektuuri piirvalvebüroo ning Viljandi, Jõgeva ja Rakvere politseijaoskonna töötajad. Nagu 2011. aastal usaldab ka nüüd enamik töötajaid oma otsest ülemust ning arvab, et nad võivad ülemuse poole pöörduda, kui neil on tööprobleeme. Kuigi tippjuhtkonda hinnatakse endiselt madalamalt kui otsest ülemust ja prefektuuri/osakonna juhti, on needki hinnangud 2011. aastaga võrreldes paranenud (joonis 4). Üldise juhtimise suhtes on positiivsemalt häälestatud juhid, avalikud teenistujad, administratsiooni töötajad, Põlva, Narva ja Kuressaare politseijaoskonna töötajad, samuti Põhja prefektuuri piirivalvebüroo ning Lõuna ja Ida prefektuuri kriminaalbüroo töötajad. Kriitilisemad üldise juhtimise suhtes on aga eriteenistujad, arendusosakonna, teabehaldusja menetlus-

FOOKUS

osakonna, Jõgeva, Viljandi, Võru ja Rakvere politseijaoskonna töötajad, samuti Lõuna ja Ida prefektuuri piirivalvebüroo töötajad.

Informeeritus ja siseveeb Töötajail paluti hinnata enda informeeritust erinevatel teemadel. Võib öelda, et valdavalt teavad töötajad PPA prioriteete (65%), koondamiste põhjusi (57%) ja enda edutamise võimalusi (49%). Teadlikkus jääb kasinamaks aga teenuspõhise juhtimise tagamaade (34% teab) ja PPA eelarveliste võimaluste (30% teab) suhtes. Uuringus võis vabas vormis kirjutada, mis informatsioonist töötajad kõige enam puudust tunnevad. Seda võimalust kasutas ainult 19% vastajaist, samas kui 2011. aastal oli vastav näitaja lausa 64%. See annab tunnistust, et teabe kättesaadavus on paari aastaga paranenud ning üldiselt on töötajail tööks vajalik info olemas. Konkreetsetest teemadest soovitakse enim teada, kuidas kujunevad juhtimisotsused, ning vajatakse nende selgitusi ja põhjendusi. Nii arvas kolm protsenti töötajaskonnast. Kaks protsenti soovib rohkem teada tulevikuplaanidest ja muudatuste lõppeesmärkidest ning igapäevase tööga seonduvast. Konkreetsete teemade kõrval nimetati ka info esitamise laadi. Kaks protsenti vastajatest soovib, et info oleks aus, tõene ja selge ning

objektiivselt selgitav, mitte ilustatud ega vasturääkiv. Peagu kogu PPA töötajaskond (97–99%) saab infot ennekõike kolleegidelt, otseselt juhilt ja siseveebist, kusjuures peagu kõik loevad uudiseid, otsivad kontakte ja töömaterjale siseveebist. Enamiku töötajate arvates on siseveebi lihtne kasutada (90%) ning nad on valdavalt rahul uudiste teemade valikuga (81%). Uudiste teemade valikuga on rahulolevamad kuni 5aastase staažiga töötajad, administratsiooni ning Kesklinna, Põlva, Valga, Viljandi, Narva ja Kuressaare politseijaoskonna töötajad. Keerukaks peavad siseveebi kasutamist keskmisest sagedamini Lääne prefektuuri, arendusosakonna ning administratsiooni töötajad. Uudiste teemade valikule hinnangu andnutel paluti oma arvamust põhjendada ja seda tegi viiendik vastajaist. Positiivsetest kommentaaridest olid esiplaanil uudiste informatiivsus ja ajakohasus ning nimetati muid positiivseid märksõnu: huvitav, asjalik. Negatiivsete märksõnadena toodi peamiselt esile, et uudised on liiga igavad, kuivad ja poliitiliselt korrektsed. Seejuures tehti hulganisti ettepanekuid, mida soovitakse siseveebis enam lugeda. Näiteks soovitakse rohkem arvamusartikleid ja reatöötajate tegevuse kajastamist. Kui uudiste informatiivsust, ajakohasust ja positiivseid märksõnu rõhutasid keskmisest sagedamini juhid ning

Kuidas saab paremini? „Tähtis pole ainult tulemus, vaid ka protsess, kuidas selleni jõuda. Seegi peab tore olema. Kui protsess on õnnelik, tuleb lõpptulemusi iseenesest.“

Nii rääkis meediaekspert Raul Rebane PPA kõneisikute tänuüritusel. Kui rahulolevana tunnevad end meie organisatsiooni töötajad praegu ja kuidas saavutada eesmärke rõõmsate inimestega, arutas juhtkond märtsikuu viimastel päevadel Pühajärvel. Kuigi hinnangud organisatsiooni juhtimisele ja sisekliimale on võrreldes 2011. aastaga paranenud, ei ole need peadirektor Elmar Vaheri arvates kaugeltki veel sellised, millega võiks rahul olla. „Iga juht sai tagasisidet, mis on tema juhitavas üksuses hästi ja mis kehvasti. Nüüd on meist

igaühe ülesanne mõelda, kuidas saab paremini,“ selgitas Vaher. Kuigi tegevused võivad olla üksuste kaupa erinevad, on nende keskmes inimene. Kindlasti tuleb senisest enam tähelepanu pöörata inimestele – nende ärakuulamisele ja positiivse märkamisele. Infokoosolekute kõrval on vaja leida koht ka mõttevahetusteks, kus on aega töötajaid kuulata ning neid seeläbi otsuste tegemisse kaasata. Juhid tunnistasid, et nad oskavad küll üsna hästi näha probleeme, kuid samal ajal jäävad positiivsed asjad märkamata. Nad mõistsid, et tegelikkuses see väsitab ja mõjub kehvasti tööõhkkonnale, ning lubasid oma suhtumist muuta. Rahulolu-uuringust ilmnes selgelt, et töötajatel puudub selge arusaam muudatuste ja eesmärkide tagamaadest. Näiteks on teenuspõhine juhtimine väljend, mida

erinevaid ettepanekuid arendusosakonna töötajad, siis negatiivseid märksõnu tõstsid teistest enam esile teabehaldusja menetlusosakonna töötajad. Siseveebi uudiseid soovis oma nutiseadmest lugeda kolmandik töötajaist, kusjuures soov on seda tõenäolisem, mida noorem on töötaja. Teistest veidi enam tahavad siseveebi nutiseadmesse ka juhid ja Ida prefektuuri töötajad. Et 2011. aastaga võrreldes on Facebooki kasutajate osakaal kahekordistunud ning kaks kolmandikku töötajatest peab oluliseks PPA sotsiaalmeedia kanali olemasolu, tuleks ilmselt juba praegu mõelda uudsete tehniliste lahenduste peale. Kuigi kõik hinnangud PPA juhtkonnale ja nende tegevusele on võrreldes 2011. aastaga paranenud, ei ole need veel kindlasti mitte sellised, millega võiks rahul olla. Üks lahendusi on juhtimisotsuste ja muudatuste põhjalikum avamine ning viiside leidmine, kuidas jõuda iga inimeseni (vt kõrvallugu). Teiselt poolt näitavad aga sisekommunikatsiooni uuringu tulemused, et organisatsioonis toimuva ja juhtimisotsuste kohta info saamisel on väga suur roll siseveebil. Sestap võiks siseveebi uudisvoo arendamine ja töötajatele mugavamaks muutmine käia käsikäes ühiskonna ja tehnoloogia arenguga ning ennetada suurt nõudlust saada tööalast infot näiteks enda nutiseadmest. Annika Tuulemäe kommunikatsioonibüroo

kõik küll teavad, kuid päriselt ei saada aru, miks seda vaja on ja mis see ikkagi on. Tihti ei saa ka juhid ise lõpuni aru, kuid üksnes nemad saavad olla eestvedajad. Just juhid on need, kes peavad suutma ka keeruliste ja mitmetahuliste otsuste tagamaid selgitada lihtsalt ning arusaadavalt. Samamoodi tuleb läbi mõelda, kuidas haakuvad teemad organisatsiooni erinevate tasanditega, ning vajaduse korral rääkida korduvalt ja korduvalt, et tekiks ühine arusaam. Uuringu aruanne annab meile koondpildi organisatsioonist, kuid nüüd on tarvis igal prefektuuril ja osakonnal analüüsida tulemusi oma meeskonnaga oma üksuse vaates. Elmar Vaheri sõnul tuleb igal juhil oma meeskonnaga panna paika need tegevused, mis aitavad informeeritust ja üksuse sisekliimat parandada. „Omalt poolt võtan eesmärgiks käia regulaarselt maakondades, kuulata ja vastata küsimustele. Lähema aasta jooksul käin läbi kõik jaoskonnad ning kordonid,“ lubas ta.

FOOKUS

Põhja prefektuuri töötaja • sarnaneb keskmise töötajaga • peab sisekliimat heaks • pooldab igapäevast töökorraldust • teab üsna hästi muudatuste põhjusi • saab infot juhtkonna koosolekute kokkuvõtetest • tagasisidet saab ka siseveebist

Arendusosakonna töötaja • on kriitilisem ja rahulolematum peagu iga teemaga • ei ole kursis PPA väärtuste ega muudatuste põhjustega • samas leiab, et PPA juhtimine on läinud paremaks • teab PPA prioriteete ja karjäärivõimalusi

Lõuna prefektuuri töötaja • on tippjuhtkonna suhtes pigem kriitiline, kuid leiab, et tippjuhtkond on avatud • saab piisavalt tagasisidet töö kohta ja usaldab otsest ülemust • ei tea kuigi hästi muudatuste tegemise põhjusi, eriti Viljandi, Võru ja piirivalvebüroo töötaja • Põlva töötaja on informeeritum, rahul töökorralduse ja sisekliimaga • Viljandi, Jõgeva ja piirivalvebüroo töötaja on vähem informeeritud, sisekliima on kehv • saab infot ka ajakirjandusest

Teabehaldus- ja menetlusosakonna töötaja

Ida prefektuuri töötaja • PPA juhtimine on läinud paremaks; üksused on võrdsed, kedagi ei eelistata • probleemseid olukordi lahendatakse rahumeelselt • on hästi informeeritud; saab infot ka infostendilt, kuid soovib siseveebi lugeda nutiseadmest • peab PPA-d inimeste karistajaks • Narva töötaja on kõige rahulolevam

• on üldiselt rahul üksuse sisekliima ja tööülesannete selgusega, kuid rahulolematu töökorraldusega • on väga kriitiline tippjuhtkonna suhtes, kuid hindab kõrgelt otsest ülemust • toob muudatustest esile rahulolematuse kasvu • teab PPA prioriteete, kuid näeb probleeme andmebaasides ja nende nüüdisajastamises

Administratsiooni töötaja • on rahulolevam iga teemaga • on keskmisest informeeritum, teab väärtusi ja muudatuste põhjusi • hinnangud on üksnes väite „minu vahetu üksuse juht informeerib töötajaid puudutavast“ puhul keskmisest kehvemad

Lääne prefektuuri töötaja • teab elluviidud muudatuste põhjusi • hindab jaoskonna sisekliimat heaks, kuid toob esile stressirohkuse ja pingelisuse • igapäevane töökorraldus on kehv, eriti Haapsalus ja Kärdlas • saab infot juhtkonna koosolekute kokkuvõtetest, tagasisidet arenguvestlustelt ja kodanikelt • peab oluliseks PPA sotsiaalmeedia kanalit, spordipäevi ning konverentse Juht Töötaja

38% 27%

10% Üldine rahulolu tippjuhtkonnaga

36% 14% Üldine teadlikkus PPA eesmärkidest

22%

49% 53% 29%

Rahulolu igapäevase PPA ürituste töökorraldusega oluliseks pidamine

31% Üldine rahulolu sisekliimaga

67% 41% Üldine rahulolu juhtimisega

FOOKUS

Väga kõrge

Pigem kõrge

Keskmine

Politsei- ja Piirivalveameti keskmine töötaja*

Pigem väike

Väga väike

Politsei- ja Piirivalveameti keskmine juht

Üldine teadlikkus PPA eesmärkidest 30%

35% 23%

24%

20% 26%

12% 4%

15%

11%

Rahulolu igapäevase töökorraldusega 32%

24%

27%

29% 19%

24%

18% 13%

Üldine rahulolu juhtimisega 24% 33%

40%

19%

23%

11%

16%

22%

Üldine rahulolu tippjuhtkonnaga 31%

28%

25% 31%

9% 5%

27%

16% 20%

Üldine rahulolu sisekliimaga 35% 22%

25%

33%

39%

12% 4%

12%

20% 14%

28% 22% 16%

23%

Põlva politseijaoskond paistis teiste hulgast välja sellega, et sealsed töötajad on igas valdkonnas rahulolevamad. Radar uuris jaoskonna juhi Helmer Halliku käest, mida ta on selleks teinud, et tema töötajad ennast hästi tunnevad.

„Ega siin võluretsepti ole – inimene ise on oluline. Räägin oma inimestega hästi palju, siiralt ja igapäevaselt. Seda teevad ka minu alluvuses olevad juhid. Saame igal hommikul suure seltskonnaga kokku ja räägime igapäevastest asjadest – rõõmudest ning muredest. Alguses läks see küll vaevaliselt, kuid praegu inimesed räägivad. Ma usun oma töötajatesse. Igal inimesel tuleb üks või teine asi paremini välja, kuid ma tean, et kõik tulevad tööle selleks, et teisi inimesi aidata. Iga inimese töö on tähtis ning igaüks teab, mida neilt oodatakse. Kõik ametid on olulised, sest ainult nii moodustame meeskonna ja hästi toimiv meeskond on edu alus. Pean tähtsaks, et minu töötajad oleksid valmis teisi inimesi abistama. Selleks pean ka ise midagi tegema. Näiteks astusin ühel päeval Põlva kaubamaja lähedal inimese juurde ning uurisin, kui turvaliselt ta end tunneb ja kas tal on ehk mingeid probleeme, mis häirivad. Alguses inimene küll kohmetus, aga lõpuks vaatas mulle otsa ja hakkas rääkima, et tema maja nurgale kogunevad poistekambad. Kuulasin ta ära ja usun, et see on suur asi. Praegu tunnevad inimesed politseinikke nähes pigem hirmu, kuid soovin, et nad hakkaksid mõtlema: „Näe, minu abistajad on seal!“ Plaanin hakata koos oma töötajatega inimestega rohkem suhtlema. Usun, et see loob turvalisust, kui politseinik selge ja kõlava häälega tunneb päriselt huvi.“

Helmer Hallik Põlva politseijaoskonna juht

PPA ürituste oluliseks pidamine 29%

Inimesed ise on olulised

26% 15% 9%

*Üldised näitajad, kus on kokku võetud 4–10 erinevat ankeedi küsimust

MEEDIA

PPA meediasuhtlus: FOTO: REELIKA RIIMAND

äraspidine lugu poisist, kes hüüdis „Hunt!“

1974. aastal leiutas Ungari arhitekt Erno" Rubik värvilise kuubiku, millest kujunes ülimenukas nuputamismäng. Meediasuhtlus PPAs on omamoodi Rubiku kuubiku lahendamine – kui pöörad ühte rida, muutub olukord ka teisel küljel. Ning kui süsteemile pihta ei saa, siis võib lõputult keerutada ja mõnikord juhuslikult ka ühe või kaks värvikülge kokku panna, ent terviklikkuseni jõuab siiski ainult see, kes saab päriselt aru, milleks käike tehakse.

olitsei suhtleb inimestega väga edukalt ka ilma meediata. Meie kliendikontaktide arv on meeletu – sajad tuhanded inimesed teenindustes, väljakutsetel, piiriületusel, liiklusjärelevalves, uurimistes, koostöövõrgustikes või igapäevases avaliku korra tagamises. Sellele vaatamata

on rahuoluküsitluse kohaselt vahetu ja isiklik kogemus PPAga suhtlemisel üksnes kolmandikul inimestest. Ometi on kõigil politsei kohta oma arvamus, mis põhineb teiste vahendatud infol, sealhulgas lehes, televiisoris ja raadios olnud uudistel. Avaliku kommunikatsiooni Rubiku kuubikut on vaja sel-

leks, et anda PPA-le võimalus olla ka meedias see, kes ta päriselt on – heade inimeste huvitav kooslus, kes teenib Eesti rahvast. Avaliku suhtluse teeb lihtsamaks asjaolu, et meedia huvi PPA vastu on äärmiselt suur. Ilmselt oleme üks väheseid organisatsioone, kes ei pea n-ö

pildis olemiseks eriti palju vaeva nägema. Küll peame vaeva nägema, et olla pildis nutikalt ja mõjusalt. Pidev tähelepanu soodustab olukorda, kus isegi 150 000 „Aktuaalse kaamera“ vaatajat ei motiveeri end kokku võtma ning oma sõnumi levitamise asemel on tulemuseks uudistes „hängimine“. Ehk ütleme küll ära, mis juhtus, aga ei lisa esmasele infole väärtust ega selgita, miks see võiks inimestele tähtis olla. Tõsi, suur osa ajakirjanike küsimustest ongi sarjast „Mis juhtus?“. Selleks pakub soodsat kasvupinda online-meedia, kus traditsiooniline avalik huvi teinekord avaliku uudishimu ees taanduma kipub. Seda uudishimu võib põlata, kuid selles peitub ka võimalus rääkida oma sõnumiga kaasa inimesi huvitaval teemal. Olla infoajastul inimeste huviorbiidis on luksus, mille eest enamik organisatsioone peab väga palju maksma.

Sõnaga loodud turvalisus Pressiesindaja peamine ülesanne on aidata politseinikul luua sõna jõuga turvalisust ja usaldust. Aidata igal organisatsiooni esindajal leida sõnad, mis hoiaksid ära süütegusid või õnnetusi või selgitaksid, miks, mida ja kuidas politsei teeb. PPA kommunikatsiooni vundament on tugevalt lihtne ja lihtsalt tugev. Kuna usalduse loomise ja hoidmise eeldus on ausus, on ka kommunikatsioonis kõige aluseks see, et me ei valeta ega levita väärinformatsiooni. Tähtsuselt järgmine toetuspunkt on turvalisus – see, mida ütleme, peab olema suunatud inimeste elude ja vara säästmisele ning süütegude ärahoidmisele. Kolmas põhimõte on turvatunde loomine ehk siis inimeste kindlustunde tugevdamine selgitamise ja tähenduse andmise kaudu. Põhitõed on kõige alus. Kommunikatsiooni meistriklass peitub aga selles, kuidas päriselt panna inimesed kuulama, aru saama ja oma käitumist ka muutma. Selleks on vaja tugevat motivatsiooni, sestap peab meie sõnum olema märgatav ja arusaadav ning minema päriselt korda. Hea uudis on, et politseinik läheb

FOTO: SCANPIX

MEEDIA

Pressikonverents pärast Viljandi koolitulistamist

Eesti inimestele korda ja teda kuulatakse – kaheksa inimest kümnest usaldab PPAd. Oma sõnumit sättides peaksime alati mõtlema, kes on meie jaoks näiteks uudistesaate vaatajate seast kõige olulisem rühm, ja püüdma just seda seltskonda kõnetada. Sageli räägime aga universaalsete sõnumitega universaalsele auditooriumile ning kommentaar, kus „politsei taunib enda ja teiste ohustamist“, on oma mõttelt täiesti õige, kuid inimeste mõjutamisel paraku suure tõenäosusega luhtunud. Meil on kõik võimalused olla huvitav – ägedad mehed ja naised, põnevad uurimised, avalikkust vapustavad juhtumid, helikopterid, Assar Paulused, relvad, koerad, ekspertteadmised. Politsei põnevusmonopol paneb meid teiste organisatsioonide ees eelisseisu, kuid tähendab ka suuremat vastutust meile usaldatud infoga ümberkäimisel. Omad piirid seavad isikuandmete kaitse seadus ja kriminaalmenetluse seadustik, ent nendest väljapoole jääb hulk olukordi, kus otsuseid tuleb langetada pelgalt sisemise moraalse kompassi alusel. Mahlakas lugu seksuaalvägivallast või endalt elu võtnu viimastest minutitest teeniks kindlasti rohkelt tähelepanu, kuid kas säärast infot jagav organisatsioon oleks politsei, kelle poole inimesed abi saamiseks pöörduda tahavad. Ka kasulik info võib kellelegi haiget teha. Eeluurimisasutused peavad oma tööst rääkides alati silmas pidama kriminaalmenetluse huvi, mis ületab enamasti avalikku huvi ning alati avalikku uudishimu. Uurimise käigus

väljaselgitatut võib avalikustada ainult prokuröri loal. See nõuab juhtumitega seotud politseitööst rääkides täpsust ja leidlikkust. Kui Paides põleb lühikesel perioodil maani maha kaks sõiduautot, siis võib lihtsama vastupanu teed minnes avalikult öelda, et kriminaalmenetluse huvides me juhtunust ei räägi. Ometi oleks võimalik öelda, et niisugused juhtumid on ebatavalised, politsei kogub mõlema juhtumi kohta infot, ühe versioonina kontrollitakse ka seda, kas sündmused on omavahel seotud, kõik, kellel on infot juhtunu kohta, võtku ühendust. Sõnu, mis jäävad väljapoole kriminaalmenetlust, kuid annavad kohalikele inimestele kindluse, et politsei tegutseb, on külluses. Tuleb need lihtsalt üles leida. Politsei ei saa luua turvalisust üksi, vaid teeb seda inimeste ja organisatsioonidega koostöös. Viimast ei ole aga üksteise mõistmiseta. See on ka peamine põhjus, miks iga päev natukese kaupa ennast ületada ning harjutada avalikku suhtlust, mis on selge ja läheb korda. Ja rääkida ausalt ning arusaadavalt ka puudujääkidest või vigadest. Kui inimesed ei saa aru, mis ja miks juhtus Lemmerannas, Patarei vanglas või mis toimub majanduskuritegudega, siis ei veena neid ka sõnad, mis kriisiolukorras elusid päästaks ning kindlust annaks. Usaldust ja mõistmist tuleb ehitada iga päev nii otsesuhtluses kui ka meedia kaudu. Ehk siis äraspidine lugu poisist, kes hüüdis „Hunt!“. Tuuli Härson kommunikatsioonibüroo juhataja

PERSOON

Intervjuu

FOTO: NELLI PELLO

Miks ja kuidas?

Kas intervjuu andmiseks piisab, et olen kaine ja kohal, või peaksin millegagi veel arvestama? Miks meedia nii kiuslik on? Kas pressiesindaja ise ei võiks minu asemel intervjuud anda? Ja miks üldse ajakirjanikele alati vastama peab?

aanuaris tehtud uuringu kohaselt suhtlevad ajakirjanikud asutustest kõige sagedamini Politsei- ja Piirivalveametiga, rohkem kui näiteks valitsuse või riigikoguga. Kui lugeda kokku kõik PPA meediakajastused alates põhjalikest telelugudest ning lõpetades üherealiste online-uudistega à la „Türil löödi meest“, ilmub aastas ligi 40 000 PPA-d puudutavat lugu. Printides iga meediakajastuse eraldi lehele, saaksime nelja meetri kõrguse paberivirna. Mitte kõik, aga siiski küllalt suur osa nendest tuhandetest ja tuhandetest meediakajastustest põhineb ühel või teisel moel meie kommunikatsioonibüroo vahendatud infol. Faktiinfot, nagu statistika või liiklusõnnetuse asjaolud, edastavad pressiesindajad oma

nimel, kuid intervjuu jaoks pöörduvad alati kolleegi poole, kelle igapäevatööd teema käsitleb. Tema sõnal on kaalu. Eriti mõjus on, kui saab usutluse teha otse sündmuskohalt. Kui vormis politseinik räägib raske liiklusõnnetuse sündmuskohal pikivahe või helkuri tähtsusest, siis pole see pelgalt intervjuu – see on elude päästmine. Kui tal õnnestub telepildi kaudu oma sõnadega vaataja südamesse pugeda, võib see ära hoida mõnegi sarnase õnnetuse järgnevatel päevadel.

kedagi nii, et sa temaga ei suhtle, ei vasta küsimustele, ei selgita? Teiseks on kommunikatsioon lahutamatu osa turvalisuse loomisest. Ära lase end eksitada sellest, et meediasuhtlus on PPA-s – nagu riigiasutustes üsna tavapärane – liigitatud tugiteenuste alla. Kommunikatsioonibüroo kui üksuse kuulumine tugivaldkonda on tõenäoliselt mõistlik. See ei tähenda, et avalikkusega suhtlemist saaks kuidagi pidada tugitegevuseks. Isiklikus elus sa ju ei mõtle, et söömine, jalutamine ja muru niitmine on päris, aga see, et vahepeal ka teiste inimestega suhtled, midagi toetavat ning kõrvalist? Politseiametnik, kes intervjuud annab, olgu ta uurija, prefekt või patrullpolitseinik, ei tegele seda tehes tugitegevusega, vaid teeb oma põhitööd. Kolmas põhjus on võimalustes, ent ka vastutuses, mille paneb meile informatsioon, mida me valdame. PPA käsutuses on tohutul hulgal inimeste jaoks huvitavat, kasulikku ning vajalikku teavet. Kuuldes hommikul raadiost, et ühel teelõigul on liiklus õnnetuse tõttu tugevalt häiritud, saavad autojuhid valida teise marsruudi. Lugedes kohalikust ajalehest, et väikelinnas on sagenenud vargused majadest, kus vargal on õnnestunud lahtisest aknast sisse saada, teavad kohalikud elanikud oma vara kaitsmiseks hoolsamini aknaid sulgeda. Nähes õhtul teleuudistest hoiatust, et liikvel on kelmid, kes vanainimestelt raha välja petavad, saavad noored helistada oma vanavanematele ja neid hoiatada.

Miks peab PPA meediaga suhtlema?

Kas meedia on kuri?

Esiteks on meil aruandekohustus avalikkuse ees. Politsei- ja Piirivalveamet teenib Eesti rahvast. Kuidas teenida

Ära usu müüte kallutatud meediast või pahatahtlikest ajakirjanikest. Meedia on meie partner, kindlasti pigem

FOTO: ANNIKA HAAS

PERSOON

INTERVJUU

sõber kui vastane. Ajakirjanikud on inimesed nagu me kõik, kes teevad oma tööd, üks paremini kui teine, kuid kindlasti mitte pahatahtlikkusest või meelega halvasti. Kriitilise teema korral küsib ajakirjanik ka kriitilisi küsimusi, mitte seepärast, et tal oleks vilets iseloom, vaid see on tema roll. George Orwell kirjutas romaanis „1984“ mõtlemapanevalt, et vabadus on vabadus öelda, et kaks pluss kaks on neli. Eesti on ajakirjandusvabaduselt maailma absoluutses tipus, kõigist riikidest esikümnes – meil saab iga inimene soovi korral meedias öelda, et kaks pluss kaks on tõesti neli, mitte 3,5 või 8, sest keegi on nii

otsustanud. See on tõeline väärtus. Kui lisaks mõelda, kui palju uut sisu loob meedia iga päev meie vähem kui miljoni kõnelejaga emakeeles, võib Eesti oma ajakirjanduse üle uhke olla täpselt samamoodi kui oma politsei üle – kuigi mõlemat on nii lihtne kritiseerida. Pole ühtki mõistlikku põhjust, miks peaksid Eesti ajakirjanikke kohtlema kuidagi teisiti kui viisakuse, austuse ja sõbralikkusega, mida nad kahtlemata väärivad.

Appi, intervjuu! Erinevalt paljudest asutustest ei ole PPA kuidagi piiranud oma kõneisikute

ringi. Kui jätta kõrvale üksused, milles töötavate inimeste identiteet peab jääma varjatuks, võib iga meie töötaja PPA-d meedias esindada ning anda intervjuusid. Mida rohkem politseiametnikke oma näo ja nimega meedias esineb, seda rohkem usaldust loome. Intervjuu andmine (nagu iga avalik esinemine) on esimestel kordadel kahtlemata hirmutav, kuid mida rohkem harjutad, seda paremaks muutud. Nagu on Daniel Vaarik „Sõnumiseadja käsiraamatus“ tabavalt kirjutanud: „Pea meeles, et tõeliselt vaprad ei ole mitte need, kes esinemist ei karda, vaid need, kes esinevad esinemishirmust hoolimata.“

Kuidas anda head intervjuud? Tubli algus on kindlasti see, kui sinu eesmärk on nii nagu ülal kirjas – hea intervjuu! „Lihtsalt intervjuusid“ on meie ümber piisavalt, eetriaja täidavad need ära, aga midagi kasulikku maailma juurde ei loo. Kõik algab mõtteviisist – kui võtad intervjuud andes eesmärgiks teraselt valvata, et sa midagi valesti või liiga palju ei ütle, siis ei ütle sa tõenäoliselt ka midagi väga asjalikku. Ära mõtle ennast väravavahiks, mõtle hoopis kui mängujuht! Usutlus on sinu võimalus luua turvalisust, turvatunnet ja usaldust, pall on sinu käes. Valmista end ette, ära mine mütsiga lööma. Mõtle läbi 1–3 põhisõnumit, mida tahad intervjuus kindlasti öelda, ning sõnasta need võimalikult lühidalt. Palu pressiesindajal küsida sinult prooviküsimusi – neile vastamine aitab sul mõtteid selgemaks mõelda ning lisab enesekindlust päris intervjuuks. Teleintervjuu puhul veendu, et näeksid välja korrektne. Kontrolli igaks juhuks, mis jääb intervjuud andes sinu selja taha. Prefekt, kes peab vaataja tähelepanu nimel võistlema selja taga oleva suure prügikonteineriga, võib väga mõistlikku juttu ajada, aga üldmulje on ikkagi pentsik. Teleusutluse ajal vaata alati küsija otsa, mitte kaamerasse. Kuna teleuudis kestab vaid paar minutit, ütle oma põhisõnum kindlasti välja – ära jää ootama õiget küsimust, intervjuu saab enne läbi. Õues intervjuud andes riietu ilmale vastavalt. Pintsakuväel lumetuisus seistes näed välja väga vapper, ent ka piisavalt veider, et su räägitavat mitte väga tõsiselt võtta.

Räägi võimalikult lihtsalt. Proovi vältida kantseliiti, erialatermineid ning lühendeid. Sõnum on see, mis kohale jõuab, mitte see, mida ütleja mõtles. Kui eraelus keegi sind valesti mõistab, on see tema viga; kui sinust intervjuus valesti aru saadakse, siis sinu viga, kuna sa ei suutnud end arusaadavaks teha. Avaliku sektori kommunikatsioonis vastutab sõnumist arusaamise eest sõnumi koostaja, mitte auditoorium. Hoidu erialaslängist. Moodustised nagu naiskodanik, meesisik, läbipuhutamine või krimjoove saaksid aasta koledaima sõna konkursil tõenäoliselt päris kõrge koha. Proovi usutlust andes sääraseid kolesõnu vältida. Joobes autojuhi tabamise kohta öeldud „kodanik puhkus välja krimjoobe“ on su kolleegidele arusaadav, kuid teistele paistad pigem tulnukana. Ära tänita, mõnita ega ironiseeri. Sa ei taha ju perearstilt kuulda, kuidas ta peab pidevalt tegelema haigete inimestega, kes pole ise oma tervise hoidmiseks midagi teinud. Võib-olla jäid sina alles esimest korda haigeks ning ei tunne kuidagi vastutust teiste inimeste eluviiside eest. Politseinik, kes räägib sellest, „kui masendav on, et inimesed ikka veel kiirust ületavad ja normaalselt sõita ei suuda“, vaatajas tõenäoliselt ühtegi sooja tunnet ei tekita. Kui vastust ei tea, ära karda seda tunnistada. Faktide täpsustamiseks võid küsida ajakirjanikult lisaaega. Ära ütle „ei kommenteeri“, Eestis peetakse seda

halvaks tooniks. Selgita rahulikult, miks sa ei saa sellele küsimusele vastata. Miks? Keskendu sellele, miks PPA midagi teeb. Me ei karista karistamise pärast ega menetle menetlemise pärast. Kiirust ei mõõdeta maanteel mitte selleks, et rikkujaid trahvida, vaid selleks, et liiklust turvalisemaks muuta. Räägi, et miski on ohtlik, mitte et see on keelatud. Kommentaar „õhkrelvast ei tohi inimesi lasta, sest see võib kaasa tuua menetluse“ ei ole hea ennetussõnum. Jää ka ründava küsimuse korral rahulikuks ja sõbralikuks. Kui sul peaks kuidagi õnnestuma ajakirjaniku peale vihastuda, ära näita seda välja, eriti kui tegu on teleintervjuuga. Vaatajad ei näe hiljem eetris ajakirjanikku (ta on kaadrist väljas) ega sinu pahameele põhjust – neile vaatab värviteleviisorist vastu tige ametnik, kellele vist ei meeldi inimesed. Pinguta! See mäng väärib küünlaid. Sa esindad inimeste jaoks intervjuud andes oma üksust, PPA-d ja tegelikult kogu Eesti riiki. On sinu teha, kas selles vestluses räägib riik oma inimestega hoolivalt ja selgitavalt või on külm ja kauge. Ole parim versioon iseendast – pere ja sõbrad ju vaatavad, kogu Eesti vaatab.

Martin Luige kommunikatsioonibüroo Kõik loos toodud näited on pärit sealt, kust näited ikka pärinevad – elust enesest.

VÕRDLUS

Politseinikud patrullimas Helsingi kesklinnas

FOTOD: SOOME POLITSEI

Suhtlemine Soome moodi Aasta alguses kolisin ajutiselt tagasi Soome, et asendada seitse kuud Helsingi politseijaoskonna suhtlusspetsialisti. Loomulikult pakkus mulle kõige rohkem huvi see, kuidas kommunikatsioon Soome politseis toimib ning kas see erineb kuidagi Politsei- ja Piirivalveameti omast.

õhja prefektuuris koosnes minu töö suuresti operatiivsest suhtlemisest, päringutele vastamisest, intervjuude organiseerimisest, teemade pakkumisest ajakirjanikele ja prefektuuri sisekommunikatsioonist, lisaks oli ööpäevainfo koostamine. Kirsiks tordil oli valves olemine, kui telefon käis minuga 24/7 kaasas jalutuskäikudel, poes ja duši all ning loomulikult rändas ka õhtuti voodisse padja alla.

Teadsin enne Helsingisse minekut, et seal operatiivset kommunikatsiooni säärasel kujul tööülesannete hulgas ei ole. Mõtlesin korduvalt, kas uus töö on igav ja rutiinne, kuna Tallinnas jõudsin harjuda üsnagi hektilise igapäevase rütmiga ning see sobis mulle igati. Tegelikult läks hoopis teisiti. Helsingis on minu vastutusel välissuhtlus, sotsiaalmeedia haldamine (Facebook ja Twitter), ürituste korraldamine, politsei trükiste organiseeri-

mine, kampaaniate plaanimine, siselehe toimetamine (lehe nimi on Tutka ja PPA Radar on meie eeskuju) ning osaliselt ka sisekommunikatsioon. Peale nimetatu olen politsei üleriigilise suhtluse valmisolekurühma liige ehk olen valmis igal hetkel kriisidele reageerima. Helsingi politsei suhtluses on meid kolm: kommunikatsioonijuht, kommunikatsioonireferent ja mina. On ütlematagi selge, et selle koosseisuga ei jõuaks me olla operatiivselt valves ja

VÕRDLUS

Helsingi patrullpolitseinikud poseerimas sõbrapäeva pildi jaoks Facebooki ja Twitterisse

vastata operatiivküsimustes meediale, sest ressursse on ilmselgelt liiga vähe.

Juhtimiskeskuse suhtlus Twitteris Helsingi politseijaoskonnas töötab umbes 1600 inimest, kellest 1300 on politseinikud. Peale kahe Pasilas asuva politseimaja on jaoskonna inimesi veel Malmis, kus on liiklusturvalisuse keskus. See on üleriigiline keskus, mille kaudu hallatakse kõiki liikluskaameraid ning kust lähevad teele kõik kiiruseületamise eest tehtavad trahvid. Ratsapolitsei tugikoht on Ruskeasuos, kus on maneež ja treeningukoht hobustele. Helsingi politseijaoskonna alla kuuluvad ka erirühm Karhu, politseiorkester, paadipolitsei ning veebikonstaablid. Politsei operatiivne kommunikatsioon on peamiselt juhtimiskeskuse õlul. Seal istub üks valves olev komissar 24/7 ning tema laual on meediatelefon, kuhu ajakirjanikud saavad otse helistada ning küsida infot näiteks liiklusõnnetuste kohta. Juhtimiskeskusest läheb teele infomeil, kus on avaldatud 2–3 viimase päeva olulisemad sündmused, millest on natukene kirjutatud. Ööpäevainfo laadi nimekirja kuriteoteadete kohta Soome politsei meediale ei saada.

Kõik majast väljaminevad pressiteated avaldatakse ka Twitteris, sest ajakirjanikud jälgivad politsei kontot Twitteris pidevalt. Suuremate operatiivsündmuste korral läheb kommunikatsioonitiim juhtimiskeskusesse appi ja võtab suhtluse korraldamise üle. Nii toimiti näiteks eelmisel aastal iseseisvuspäeva ajal, kui kesklinnas märatsenud jõugud tekitasid politseile rohkelt lisatööd. Juhtimiskeskusest lisati Twitterisse infot reaalajas ning inimesed ja meedia said selle kaudu sündmuste kulgu pidevalt jälgida. See vähendas meediatelefoni koormust ning telefon helises seetõttu märksa harvemini. Viimati istusin juhtimiskeskuses ühel teisipäevaõhtul, kui anarhistid avaldasid meelt Ida-Helsingis asuva maja lammutamise pärast, lõhkusid aknaid ning loopisid politseiautosid kividega. Olukord möödus siiski üsna kiiresti. Järgmine juba teada olev aeg, mil juhtimiskeskusesse tuleb minna, on volbriöö, sest siis on kogu linn täis pidutsevaid üliõpilasi ning võib oodata rahutusi.

Juhtivuurija vastutab eeluurimise ja suhtluse eest Uurimise poolelt juhib eeluurimist ja vastutab ka juhtumi kommunikatsiooni eest juhtivuurija. Prokuratuuriga

ei ole meil niisugust suhtluskoostööd nagu PPAs. Mina teen palju koostööd juhtivuurijatega pressiteateid koostades ja kirjutades. Kui Helsingi politseijaoskonnas tööd alustasin, siis vaatasin natuke abitult, kuidas pressiteated justkui iseenesest politsei veebilehele ilmusid ja kuidas ajakirjanikud leppisid usutlusi politseinikega kokku otse. Mul tekkis tunne, et osa minu tööst jääb tegemata. Pärast kolme kuu möödumist ei ole olukord enam nii mustvalge. Ajakirjanikud helistavad aktiivselt ka minule ja juhtivuurijad küsivad mi-

VÕRDLUS

nult aktiivselt abi pressiteadete, tsitaatide ja kommentaaride koostamisel. Teavitamine toimib niiviisi, et meedial on nimekiri inimestest, kellel on õigus anda kommentaare politsei ametlike esindajatena. Samadel inimestel on õigus saata välja pressiteateid vastava programmi kaudu. Piiratud ringi kommenteerimise ja postitamise õigusega inimeste abil kontrollitakse seda, et igaüks ei pääseks politsei nimel avalikkusele kommentaare andma. Suurem osa esinemisi läheb meedias siiski hästi ning nende esinemiste pärast ei ole ka kommunikatsiooniasjatundja vaatenurgast põhjust nuriseda. Kuigi üldiselt läheb kõik hästi, tuleb vahel siiski ette ka seda, et mõni kommentaar paneb pead vangutama, ja tean, et kommentaari võinuks teisiti üles ehitada. Üldjuhul läheb aga kõik kenasti. Kuritegudest väljapoole teatamisel on suurim erinevus Helsingi ja Tal-

Juhtimiskeskuse juht oma töölaua taga

Helsingi politsei eesmärk on avada politseitööd inimeste jaoks huumoriga ja suhtlus sotsiaalmeedias on üsna mitteametlikus stiilis. nik ise uurib mingit teemat põhjalikumalt, küsib intervjuud ja lisainfot.

Sotsiaalmeedia on suhtluse kaalukas osa Politsei kasutab palju sotsiaalmeediat. Kõik 11 politseijaoskonda ja politseiamet on Facebookis ning Twitteris esindatud oma profiilidega. Lisaks on politseiametist mõni eraldi asjatundja, kes teatavad Twitteris politsei asjadest oma nimel, kuid politsei ametlike esindajatena. Mõni politseijaoskond on aktiivne ka Instagrammis ja YouTube’is. Aktiivse sotsiaalmeedia kasutusega tahetakse rahvale lähemale pääseda. Twitteri kaudu tuleb meile palju küsimusi ning häid seisukohti jagatakse väga usinalt ka edasi. Helsingi politsei eesmärk on avada politseitööd inimeste jaoks huumoriga ja suhtlus sotsiaalmeedias on üsna mitteametlikus stiilis. Ülekaalukalt enim on inimeste tähelepanu pälvinud aga TV-sari „Poliisit”, mis jookseb teleris nüüdseks juba seitsmendat hooaega. Selles sarjas avaneb vaatajaile politseipatrullide argipäev erinevates Soome piirkondades. Sarjas on naljad ning keelekasutus ametlikust keelest ja stiilist üsna kaugel. Niisuguse stiili kasutamine on ennast igati õigustanud.

Erinev organisatsiooni ülesehitus ja vastutus linna vahel see, et Soome politsei ei paku konkreetset teemat ainult ühele ajakirjanikule n-ö eksklusiivselt. Kui politseil on meediale anda mõni teema (nt lahendatud kuritegu), siis peavad selle saama kõik ajakirjanikud, see avaldatakse netilehel ning Twitteris. Ajakirjanikud ja meediakanalid on harjunud säärase võrdse kohtlemisega. Kui pakkuda teemasid üksnes mõnele konkreetsele väljaandele, tekitaks see palju pahameelt. Niisiis on teemade konkreetsele väljaandele andmise variant välistatud. Loomulikult on olukord teine, kui ajakirja-

Kui PPAs juhib kommunikatsiooni büroojuht, siis Soomes on politseiametil ning igal politseijaoskonnal eraldi kommunikatsioonijuht. Erinevad suhtlustiimid teevad igal nädalal koostööd videokoosolekute vormis, kuid organisatsiooniliselt me ei ole sama tiim. Kommunikatsioonistrateegia koostatakse politseiametis ning selles on fikseeritud suhtluse eesmärgid ja mõõdikud, mis tulenevad politsei üldistest eesmärkidest. Iga jaoskond otsustab, kuidas strateegiat oma töös kõige paremini realiseerida. Üleriigilisi teemasid proovitakse esile tõsta igas jaos-

konnas, kuid tavaline argipäev erineb jaoskonniti nagu öö ja päev (nt Lapi ja Helsingi politseijaoskonna vahel).

Tapeediks sisserändajate tehtud kuriteod ja Aarnio Praegu on uudistes pidevalt aktuaalsed Helsingi endise narkopolitsei juhi Jari Aarnio kohtuasja teemad. Järjena kogu aasta alguse kestnud jälitusseadmete tootja Trevoci ja selle rahastamise küsimustele algab maikuus narkoasja arutamine kohtus, kus Aarniot süüdistatakse rasketes narkokuritegudes. Loomulikult kurnab see kaasus kogu organisatsooni ning seab politsei usutavuse ja maine suure küsimärgi alla. Teine aktuaalne teema meedias on sisserändajate toimepandud rikkumised. Umbes kaks nädalat tagasi Põhja-Helsingis aset leidnud viie Somaali päritolu noore toime pandud grupivägistamine tõstis sisserändeteemalised arutelud taas päevakorda. Arutelud said hoogu juurde, kui avaldasime Facebookis video vägivaldsest röövist Pasilas tumedanahaliste röövlite leidmiseks. Sotsiaalmeedia ja inimeste oma foorumid levitavad ühiskonnas lintšimismeeleolusid ning seal peetavate arutluste tase on väga madal. Kriitika alla on sattunud nii politsei kommunikatsioon kui ka meedia käitumine. Sotsiaalmeedia kihab nii, et möödunud nädalal pidi veebikonstaabel sekkuma ja kirjutama oma lehele kommentaari, milles kutsus inimesi tsiviliseeritult diskuteerima. Nüüd on õhus küsimused, kas politsei saadetavates teadetes võib üleüldse kahtlustatavate sünnimaad või etnilist päritolu avalikustada. Praeguste regulatsioonide kohaselt võib politsei neid andmeid avaldada, kui otsitakse kahtlustatavaid ja oodatakse inimestelt vihjeid kuriteo kohta. Sama põhimõtet järgitakse meedias, kui avaldatakse inimeste etnilise kuuluvuse kohta infot. Praegu tundub, et kuidas tahes teemast ka ei teata, paneb mõni osaline seda ikka pahaks. Päivi Tirkkonen kommunikatsioonibüroo

VÄLISPILK

USA politsei

valusad küsimused

FOTOD: SCANPIX

Rassism ei ole kuhugi kadunud Ameerika õiguskaitseorganite viimase aja suurimad probleemid on seotud süüdistustega, et USA politsei kasutab oma töös liigset jõudu ning teeb seda eelkõige mustanahaliste inimestega suheldes. Kahjuks leidsid süüdistused tõestuse USA justiitsministeeriumi hiljutises raportis.

ärtsi alguses kerkisid politseiga seotud rassiküsimused taas kõrgendatud tähelepanu alla, sest USA justiitsministeerium esitles kaht uurimisraportit, mis keskendusid politseivastaste meeleavalduste alguspunktiks oleva Fergusoni linna politsei tööle. Esimene raport rääkis 2014. aasta augustis toimunud Michael Browni tulistamisjuhtumist ning teine raport andis ülevaate Fergusoni õiguskaitseorganite ja kohtusüsteemi uurimise tulemustest. Uurimisalune koht on umbes 21 000 elanikuga Fergusoni linn Missouri osariigis USA Kesk-Lääne osas, mis moodustab koos teiste eeslinnade ning suure keskuse St. Louisiga kokku üle 2 miljoni elanikuga linnastunud ala. Tähelepanuväärne on, et kuigi Fergusoni linnas on 67% ehk kaks kolmandikku elanikest mustanahali-

sed, on linna 54 töötajast koosnevas munitsipaalpolitseis ainult neli mustanahalist politseinikku.

Esimene raport – politseinik tulistas enesekaitseks Saatuslik tulistamine leidis aset 9. augustil 2014, mil politseiniku kuuli läbi sai surma 18aastane Fergusoni elanik Michael Brown. Sellele juhtumile järgnenud meeleavaldused, mis levisid kiiresti Fergusoni väikelinnast kogu Ameerikasse, olid põhjustatud ühest lihtsast faktist: surmavad lasud teinud politseinik Darren Wilson oli valgenahaline ning tulistamise ohver relvastamata mustanahaline. Protestijate arvamuse kohaselt oli tegemist ebaõiglase ja rassivihast motiveeritud tulistamisega ning oodati, et ohvitser Wilson

arreteeritakse ja mõistetakse süüdi relvastamata kodaniku tapmises. Justiitsministeerium avas tulistamise õigustatuse hindamiseks kriminaaluurimise ning esitas juhtumist raportis oma versiooni, mis kinnitab, et ohvitser Wilson kartis oma elu pärast, kui ta tulistas Michael Browni. Raportis on kirjas, et tõendite ja tunnistajate ütluste järgi ei rikkunud politseinik Wilson föderaalseadust ning talle ei saa esitada süüdistust põhjendamatu surmava jõu kasutamises. Justiitsministeerium ei leidnud tõendeid, nagu oleks Brown käed üles tõstnud ja hüüdnud: „Ära tulista!”, nagu on korduvalt väitnud protestijad, kes kogunemistel Brownile viidates käed üles tõstavad ja hüüavad: „Don’t shoot!”

Teine raport – väärkohtlemine on mitmetasandiline Hoolimata esimese raporti tulemustest ei ole Fergusoni politsei probleemid kaugeltki möödas, sest justiitsiministeeriumi teine raport, mis uuris kogu linna õiguskaitseorganite tegevust, jõudis täiesti vastupidisele tulemusele. See maalib politsei tegevusest väga

VÄLISPILK

Fergusoni politseinikud reageerimas pärast tulistamist

halva pildi ning rassiline diskrimineerimine on ainult üks probleemidest. Justiitsministeeriumi uurijad leidsid tõendeid, et Fergusoni politsei õiguskaitse tavad rikuvad seadust ja õõnestavad kogukonna, eriti mustanahaliste elanike usaldust. Põhjus on, et Fergusoni linna juhid kasutavad politseid linnakassa täitjana ning survestavad kvootidega neid järjest rohkem trahve määrama. Fergusoni linna politsei registreerib enamiku rikkumisi munitsipaalseaduste alusel, mitte osariigiseaduse alusel, isegi siis, kui analoogsed seadused kehtivad ka riigi tasandil. Nelja aasta jooksul kirjutas politsei välja umbes 90 000 trahvi (NB! linnas on 21 000 elanikku) ja kohtukutset linna seaduste rikkumise eest ning on viimase aasta jooksul määranud poole rohkem trahve kui 2010. aastal. Samal ajal kui trahvide arv on järjest kasvanud, on kuritegude hulk linnas jäänud enam-vähem samaks. Rassilise diskrimineerimise tõendeid leidub Fergusoni politsei töös igal tasandil. Mustanahalised moodustavad 67% Fergusoni elanikkonnast, aga politseinikega on neil kontakte protsentuaalselt palju rohkem. Aastail 2012–2014 Fergusoni liikluses kinni peetud juhtidest olid 85% mustanahalised, trahvi saanutest 90% ja arreteeritutest moodustasid lausa 93% mustanahalised. Lisaks sellele on kaks korda tõenäolisem, et politsei otsib läbi mustanahalise juhi auto, samal ajal kui läbiotsimise tulemusena on 26% vähem tõenäoline leida nende autost ebaseaduslikke narkootikume. Samuti saavad mustanahalised korraga rohkem trahve ühe juhtumi kohta kui valgenahalised. Kaheaastase perioodi jooksul said mustanahalised 73 korral neli või rohkem trahvi korraga, valgenahalistele määrati neli või

rohkem trahvi korraga ainult kahel korral. Näiteks vahistasid politseinikud 2012. aasta suvel mustanahalise mehe, kes istus pärast korvpallimängu parklas oma autos. Politseinikud pöördusid mehe poole, sest tema auto aknad olid tumedamad, kui oli kohaliku seaduse järgi lubatud. Seejärel läks suhtlus kiiresti üle piiri, sest politseinik väitis, et mees on pedofiil, kuigi ühtki tõestust sellele ei olnud. Mehel keelati oma mobiiltelefoni kasutada ning politseinik käskis tal autost välja astuda, et teda läbi katsuda ja otsida läbi mehe auto. Kui mees sellest keeldus, suunas politseinik korduvalt relva mehe pea poole ning arreteeris ta. Politseinik esitas mehele kaheksa süüdistust, sealhulgas valeinfo andmise süüdistuse, sest mees esitas oma nimest lühivormi (nt nagu Michaeli nime lühivorm on Mike), ning valeaadressi andmise süüdistuse, sest tema reaalne elukoht erines juhiloal kirjas olnud endisest elukohast. Samuti esitati mehele korraga nii aegunud juhiloa kui ka puuduva juhiloa süüdistus. Mees rääkis justiitsministeeriumi uurijaile, et vahistamise tõttu kaotas ta oma töö riigiteenistuses. Fergusoni politsei rikub pidevalt indiviidide õigust kõnevabadusele, sest politseinikud vahistavad inimesi selle eest, et nad räägivad politseinikele vastu, salvestavad politsei tegevust ning protestivad seaduslikult nende kallal toime pandud ebaõigluse vastu. Kõik need tegevused on kaitstud USA põhiseaduse esimese muudatusega. 2014. aasta juunis oli kahelapseline mustanahaline pere pargis aega veetmas ning vanemad lubasid oma väikestel lastel parkimisplatsil põõsastes pissida. Politseinik tuli nende juurde ja ähvardas kirjutada trahvi laste enesepaljastamise eest ning otsustas

politseiregistrist kontrollida, kas isal on maksmata trahve. Kui ema küsis, kas laste nähes on nende isa kinni pidada tõesti vaja, pöördus politseinik isa poole ja ütles: „Sa lähed vangi, sest su naine räägib liiga palju.” Naine hakkas toimuvat mobiiltelefoniga lindistama, mille peale politseinik vihastus, keelas lindistamise, pani isa autosse ja sõitis minema. Naine sõitis politseiautole järele, lindistades samal ajal. Seejärel peatas sama politseinik naise auto ning arreteeris ka tema liiklusrikkumise eest ja konfiskeeris telefoni. Pärast kautsjoni maksmist ja arestimajast väljasaamist avastas paar, et video oli telefonist kustutatud. Toodud andmed ja näited on ainult üksikud väljanopped sajaleheküljelisest raportist, mille kokkuvõttes kutsus justiitsministeerium korraldama Fergusoni linna juhtimises ning politsei ja kohtu töös põhjalikke reforme. Raportis on märgitud, et rohkem mustanahalisi poltseinikke ei pruugi tähendada mustanahaliste elanike paremat kohtlemist. Selleks on vaja, et linnajuhtide prioriteedid muutuksid ning tulu teenimise asemel nähtaks politsei esmaülesandena elanikkonna teenimist ja kaitsmist. Raporti tulemusena lahkus töölt Fergusoni politseiülem Thomas Jackson ning linna tegevjuht John Shaw, oma kohalt eemaldati linnakohtunik Ronald J. Brockmeyer. Kohalikud elanikud koguvad allkirju, et nõuda linnapea James Knowlesi tagasiastumist, kes seni on keeldunud oma ametit maha panema. Õigustatult esitavad ameeriklased küsimuse, kas Ferguson on ainus näide või on see tendents, mis on 21. sajandil USAs seni jäänud vajaliku tähelepanuta. Eve Tisler Washington D.C-s elav Eesti ajakirjanik

VESTLUSRING

Aga kui ma o FOTOD: RENE RIISALU

põder

Radar uuris ERRi juhatuse liikme Ainar Ruussaare, suhtekorraldaja Daniel Vaariku ning poliitikauuringute keskuse Praxis juhi Annika Uudelepa käest, mis on Politsei- ja Piirivalveameti suurimad võimalused ning vajakajäämised inimeste ja kogukondadega suheldes.

üle ajast, kus kommunikatsioon tähendas pressiteadete saatmist või asutuse pidude pidamist. Tänapäeval on loomulik ja arusaadav, et tegelik kommunikatsioon ongi kokkupuuted ning need on Eesti politseil üldjuhul head. Härson: Mis on kõige suurem võit, mida avaliku kommunikatsiooni või meedia abil saab saavutada?

Ruussaar: Kui patrullpolitseinik saab Tuuli Härson: Milline paistab teie jaoks Politsei- ja Piirivalveamet väljastpoolt?

Daniel Vaarik: Amet, mis hoiab või päästab korda oma eluga riskides, peaks tegema midagi väga halba, et mainet teatud tasemest alla saada. Selleks peaksid inimeste otsekontaktid politseiga olema pidevalt negatiivsed. Tihtipeale algavad vastuseisud naljadest. Eestis ei ole politseinikest ammu

anekdoote kuulda olnud. See on huvitav ja hea näitaja. Ainar Ruussaar: Sul on õigus. Kui Venemaa muutis kaks aastat tagasi miilitsa politseiks, siis ei muutunud mainega midagi. Arvan, et üks hea maine põhjus on see, et inimestel on isiklik positiivne kokkupuude politseiga. Politsei on viisakas ja viskab nalja. Vaarik: Iga kokkupuude toodab tükikese mainest. Oleme ammu jõudnud

Viljandis peksa, siis tulevad teie ukse taha vaieldamatult ajakirjanikud. Samas on see ka üks meediasuhtluse vorm, mida saab enda kasuks pöörata – mida teha, et enam ei saaks peksa? Minu meelest on Eesti ühiskonnas üldine suhtumine, et inimene, kes politseiniku vastu astub, on pätt. Kui see juhtub, saab seda enda kasuks pöörata. Annika Uudelepp: Võit pidevast meediasuhtlusest on see, et sa lood legitiim-

VESTLUSRING

a oleksin

r olnud?! sust. Sa lood arusaama oma tööst, oled nähtav ning olemas. Me peame aru saama, miks midagi tehakse, isegi siis, kui on tegemist juhtumiga, mis ei läinud hästi. Tuleb põhjendada ja olla avatud. See on usalduse ehitamine. Kui politseinikel peaks olema tarvis anda näpunäiteid, siis on kodanike üldine tahtmine neid jälgida suurem. Tuleb meelde esimene kord, kui siin majas käisin. Oli pronksiöö ja kogunes valitsuse kriisikomisjon. Politsei andis sel ööl rahvale sõnumeid, mida teha. Kui politseil ei oleks avalikult usaldusväärset kuvandit olnud, olnuks säärastes olukordades end väga raske kehtestada. Vaarik: Mis loob usaldust? Kas head uudised või halvad uudised? See, kuidas te käsitlete halbu uudiseid, loob usaldust. Häid uudiseid oskab igaüks avaldada. Selle pärast on vaja ka hal-

bu uudiseid esitades näidata, et te ei varja midagi, vaid räägite nii heast kui ka halvast. Kui tuleb kriis ja te midagi ütlete, siis on sellel kaalu. Kui te vahepeal pole midagi teinud, olete ainult pidupäevadel esinenud, siis ei ole sel kaalu ning tekib küsimus, mida nad on veel minu eest varjanud. Härson: Usaldus PPA vastu on suur, aga kui palju meile selle arvelt n-ö krediiti antakse. Kui palju ebaõnnestumisi andestatakse?

Vaarik: Tegelikult pole asi halvas uudises, vaid selles, mida te pärast seda uudist teete – kas keegi vastutab? Riigireeturite teema kohta öeldi Eestis nii, et nad leitakse üles. KAPO aastaraamat teeb asja, mida väga paljud ei tee – räägib natukene rohkem. Seal on õrn piir, mida nad võib-olla vahel ületavad, kuid oma meetoditest ja enda

sees avastatud kuritegudest rääkimine võimaldab seda tugevusena näidata, aga ainult siis, kui keegi hiljem ka vastutab. Vastutus ei tähenda alati professionaalset enesetappu, vahel piisab ka vabandusest. Uudelepp: Kuvandiga seostuvad ennetustöö ja positiivne hoiatustöö enne jõu kasutamist. Tänapäeva ühiskonnas ei kujuta me ette, et kardame politseid. Tähtis on, et ei tekiks kuvandit, kus esimesel hetkel läheb käiku kumminui. Usaldust loob sõnadega lahendamine, küsimine, miks nii ja kas me saame paremini. Säärased kultuurilised aspektid, kuidas politsei igapäevatöös käitub, on hästi olulised komponendid kuvandist. Minu meelest on teil krediiti piisavalt. Mulle meeldis väga, kuidas Vaher ütles ausalt välja, et on jah sein ees ja et nad on viis aastat seda organisat-

VESTLUSRING

Ainar Ruussaar

nal rooli taga on ilmselgelt midagi viga. Kui pärast meedias seda kuuled, siis on see just sõnumi kinnistamine ka neile, kes pole helistanud. Vaarik: Näiteks võiks nendele inimestele, kes on Tallinna-Tartu maantee läbinud ilma rallimata, panna üles plakati „Aitäh, et aitasid turvaliselt kohale jõuda!“. Niisugused asjad mõjuvad ülihästi ja inimestel tekib tunne, et nad osalevad milleski suuremas. Ruussaar: Mul oli üks konkreetne juhus. Tulin Riiast, oli pime aeg, no-

Vastutus ei tähenda alati professionaalset enesetappu, vahel piisab ka vabandusest. Daniel Vaarik

Mitmes mõttes on väga tähtis kohalolek, mitte e-olek.

Ainar Ruussaar

siooni reforminud. Iga juht, kes on midagi suurt pidanud muutma, saab aru, et see on väga keeruline. Minu meelest lisab see usalduskrediiti, mitte ei võta ära. Härson: Kui teil oleks näiteks 100 tundi energiat, mida kulutada, siis kui palju te sellest paigutaksite meediatöösse ja kui palju inimestega otsesuhtlusse?

Vaarik: Mina paneks pooleks. Ruussaar: Otsesuhtlus on minu

jaoks tähtsam. Oluline on see, et Eestis ei oleks enam ühtki perekonda, kus isa või ema ütleb jonnivale lapsele, et kui laps kohe järele ei jäta, kutsub ta politsei. Kui te seda suudate, on suur eesmärk saavutatud. Uudelepp: Mulle näib, et see sõltub teemast. Kui võtame liiklusrikkumised, siis siin pole meediatööd tarvis enam nii palju teha. Meedia omandas väga kaasatulevalt teie retoorika, kui Pihl sai siseministriks ja võttis liiklussurmade teema üles. Läks natuke aega mööda, kui ajalehtedes hakkasid ilmuma pealkirjad: „Surmakutsar …“ Kui varem oli roolis

halvasti käituv inimene kihutaja, siis nüüdseks on toimunud pööre avalikus sõnakasutuses ja mõtteruumis. Väga suur probleem on aga lähisuhtevägivald ning siin on avalikkuses rääkimine ja meediatöö vajalikum suuremas proportsioonis. On vaja jõuda laiema avalikkuseni ning näidata, mis on lubatud ja lubamatu piirid, ning kuidas me käitume, kui sellega kokku puutume. Ruussaar: See on kõigi jaoks nii emotsionaalne teema ja sellest on väga raske rääkida. Kindlasti on Annikal õigus, et sellele peaks rohkem tähelepanu pöörama. Härson: Tuleme ajast, mil liikluses oli peaaegu pool tuhat hukkunut aastas, ja rääkisime, et kõik on väga halb. Nüüd, mil aastas on 70 hukkunut, on sõnum sama – ikka väga halb. Kas oleks aeg pöörata kommunikatsiooni sinnapoole, et tunnustada inimesi, kes on õigesti käitunud? Uudelepp: Te teete ka seda. Olen

korduvalt tähele pannud, et politsei tänab tähelepanelikke liiklejaid, kes on helistanud ja öelnud, et sellel ven-

Daniel Vaarik

VESTLUSRING

vembrikuu ja must jää. Äkki hüppas helkurvestiga politseinik teele, sau käes. Panin loomulikult äkkpidurit ning auto libises tükk-tükk maad edasi. Politseinik tuli, tutvustas ennast ja küsis: „Aga kui ma oleksin põder olnud!?“ See oli ülimeeldiv suhtlus ja vahel tuleb ka nii teha.

Annika Uudelepp

Härson: Paar nädalat tagasi oli meil kohtumine Raul Rebasega, kes rääkis meie kõneisikuile, et tänapäeval tuleb arvestada, et oleme 24/7 politseinikud. Ainult see, mida me teeme nelja seina vahel, on meie enda asi, kuid väljaspool oma kodu ei ole me kunagi vabad. Mida peaks iga meie ametnik arvestama tänapäevase ühiskonna ja sotsiaalmeedia vaates?

Vaarik: Me ei peaks olema oma maine vangis 24/7. Maailm harjub ka sotsiaalmeediaga ning üha enam käituvad inimesed nii, nagu on loo-

Tuuli Härson

Võit pidevast meediasuhtlusest on see, et sa lood arusaama oma tööst, oled nähtav ning olemas. Annika Uudelepp

mulik. Ikka võib end vahel lõdvaks lasta või isegi peol käia. Eksida ei tohi põhiväärtuste vastu. Ebaväärikaid, kellegi suhtes solvavaid või politseiniku ametiga kokkusobimatuid asju ei või teha. Samas ei saa olla normaalne panoptikumi loomine, kus sind kogu aeg keegi jälgib. Uudelepp: Oluline on kodanikujulguse ning eeskuju andva käitumise kehastamine vabal ajal. Tegelikkuses on see sama, mida me eeldame, et üks mõistlik kodanik teeb – ei lase purjus sõpra rooli, segab vahele, kui keegi hakkab midagi ilmselgelt vägivaldset tegema vmt. Ruussaar: Minul on olnud juhtum, kus mind rünnati ja politsei tuli tunnistusi võtma haiglasse, mitte ei palunud mul kinniseotud peaga jaoskonda tulla. Kui oli vaja lisatunnistusi, siis küsiti: „Millal on teil sellel nädalal aega?“ Hästi inimlik, tundsin, et politsei arvestab minuga, minu ajagraafiku ja seisundiga. Niisugused pisiasjad tulevad mainele kasuks, isegi siis, kui see ajakirjandusse ei jõua.

Härson: On hulk näiteid, kus positiivse kuvandi loob ametniku lõbus ja avatud suhtlemine. Kui palju on meil lubatud kas inimestega konkreetselt või organisatsioonina suheldes kasutada vempe?

Vaarik: Mulle ei meeldi eriti sellised asjad. Mida tõsisem on töö, seda raskem on nalja teha. On inimesi, kel on väga tõsised probleemid, ja ma pole kindel, kuidas naljatamine sel ajal mõjub. Ruussaar: Arvan, et kuvandile tuleks kasuks, kui paar politseinikku oleks teismeliste hulgas näiteks trikiratturid. Vaarik: Just, et politseinik on midagi veel peale selle, et ta on politseinik. Aga kui asutus kulutab oma ressurssi selleks, et teha mingi naljalugu, siis ma garanteerin, et mingile osale see ei meeldi. Uudelepp: Need asjad võivad käest ära minna ka sotsiaalreklaamidega. Üks hea sotsiaalreklaami näide on MTA mõne aasta tagune reklaam selle kohta, miks on hea makse maksta.

VESTLUSRING

Minu lemmik oli, kui trollide tagaaknal oli pilt päästeametist ja tekst: „Kas tuleme Sulle appi trolliga? Nii võib juhtuda, kui jätad maksud maksmata.“ See on teadvustamine, vajalikkuse teavitamine, et me pole repressiivorgan, vaid teeme seda kõigi ühiskonnaliikmete hüvanguks. Vaarik: Nali on alati kontekstiga seotud. Ei ole universaalset nalja. See, mille üle te nalja heidate, võib reeta, et te ei saa aru paljudest inimestest. Te olete kogu Eesti politsei. Kõikide rühmade – venelaste, eestlaste, ukrainlaste, naiste, meeste – naljaga saab kõige kergemini kätte ühe rühma, teistega võib tekkida probleeme. Härson: Juba mitu aastat on politsei positsioneerinud end kogukonna liitjana ning rõhutanud piirkonnapolitseiniku töö tähtsust. Kas te teate, kes on teie piirkonnapolitseinik?

Annika Uudelepp tõdes, et väärtustega töö kaitseb tagasilöökide eest.

Uudelepp: Kui me elaks maal, siis me

teaks. Vaarik: Kus teda näha saab? Härson: Tavaliselt on konstaablil kindlad vastuvõtuajad ning ülejäänud aja liigub ta ringi, kohtudes koostööpartneritega või tehes patrullitööd. Temaga saab inimene arutada oma naabruskonna muresid, mis politsei operatiivset sekkumist ei vaja, näiteks kui majas pidevalt korda rikutakse, keegi ähvardab kassile mürki panna vms.

Uudelepp: Ma ei usu, et see kohale-

minekusüsteem töötab. Kui mul oleks probleem kassiga või naabriga, siis ma helistaksin politseisse ja räägiksin. E-riigis ei taha inimene enam kohale minna. Siin on kindlasti põlvkondade vahe, aga asutusse minek on nii retro, et mul peab ikka hull mure olema, et ma läheksin kohale. Ma teeksin avalduse politseisse kirjalikult ja meilitsi. Ruussaar: Kindlasti on neid e-inimesi rohkem, aga paraku on mingi osa ühiskonnast, kes jääbki selliseks, kes kannab bareti all hõbepaberit ja käib regulaarselt politseinikke tülitamas, sest naaber kiiritab. Vaarik: Kui vaadata mingit trendi, siis võib mõelda, et see läheb lõpuni välja, et lõpuks ongi ainult e-riik. Ma ei usu seda. Kui vaatate ettevõtteid, siis on nad füüsiliselt kohal väga paljudes kohtades. Miks? Kas nad on lollid? Ei ole! Nad näevad seda, et füüsilises

keskkonnas on väga palju tühimikke, mida saab mehitada. See on terves maailmas nii. Kui riik jääb füüsilises maailmas järjest vähem nähtavaks, siis ei saagi lõpuks aru, kus riik on. Kõik on ainult kokkulepe – Pika Hermanni tornis näen riiki ja hümn, mis sealt tornist tuleb, võib-olla tuletab riiki meelde. Mina arvan, et ei tohi füüsilist ära unustada. Ruussaar: Tallinnas on üks koht, kus ma tahaksin näha politseid. See on Balti jaam. See on nagu rindejoon. Ühel pool on Stenbocki maja, imeilus park ja vanalinn, mis on UNESCO kaitse all, teisel pool on suurepäraselt renoveeritud Kalamaja. Ja siis on 300 meetrit säärast kohta, kust läbi minnes tunned aeg-ajalt vastikust ja tahad näha rohkem mundris politseinikke sealt läbi jalutamas. Selles mõttes on väga tähtis kohalolek, mitte e-olek. Uudelepp: Kui politsei tahab kogukonnas mingit turvalisustunnet suurendada, selgitada, mis on selle kogukonna inimeste mured, küsimused või probleemid, siis on esimene asi, et politseinik peaks nende juurde minema, mitte eeldama, et ta istub igal kolmapäeval kahest kolmeni kabinetis ja ukse taga on järjekord. Kui inimene ukse taha tuleb, siis on tal juba akuutne probleem.

Meenub lugu Suurbritanniast, kus politseinikud käisid Londonis oma piirkonnas tegutsevad ärid läbi ja rääkisid inimestega. Selle põhjal tegid nad plaanid, kuidas tagada piirkonna turvalisust. Kui tahad kogukondlikku hõivatust ja kaasatust, siis pead ise tegema institutsioonina rohkem, mitte lihtsalt eeldama ning ootama, et sinu juurde tuldaks. Härson: Kas te olete valmis selleks, et sealsamas Balti jaamas tuleks teie juurde politseinik ja küsiks, kuidas läheb ning mis teile siin piirkonnas muret teeb?

Ruussaar: Oleksin siiralt üllatunud,

sest ma ei eelda, et politseinik tuleb ja küsib, kuidas mul läheb. Vaarik: Seda võiks proovida. Arvan, et me oleme ühiskonnas selleks valmis küll. Enne tuleb aga meediat sellest teavitada. Uudelepp: Jah, natukene kommunikatsiooni oleks siin abiks. Näiteks võiks linnaosa lehes piirkonnapolitseiniku oma näoga rääkima panna, et on kampaania, kus käiakse kogukondades, tehakse fookusrühmasid, räägitakse aktiivsemate inimesega ja pärast antakse tagasisidet, mida teada saadi. Niisugune käitumine võiks anda hea tulemuse. Inimestel on tavaliselt kiire ja pole aega politseinikuga jutusta-

VESTLUSRING

kraadib politsei tundlikkust ja nõrgemate kaitse väärtustamist ühiskonnas. Ükskõik, on see siis konn tee peal, koer või inimene. See läheb pigem väärtuste tasandile. Härson: Ja kokkuvõtteks, mida te meie organisatsioonile soovitaksite?

Ruussaar: Nagu näha, olete asju õi-

Daniel Vaarik rääkis vestlusringis, et me ei peaks olema oma maine vangis 24/7.

ma hakata. Oluline on seejuures teha märkmeid ja hiljem analüüsida. Ruussaar: See ei tohi muutuda sääraseks nagu kaubanduskeskuses, kus mõtled, kuidas saaks mööda pangamehest, kaabeltelevisioonimehest ja veel mingist müügimehest. Vaarik: Tehke mingis piirkonnas prooviuuring ja alles siis katsetage terves Eestis. Praxis annab ka selliseid soovitusi, et katsetage mingis piirkonnas mingite elanikega. Sealt kogutud tagasiside on teile hiljem õigustuseks – me proovisime, selgus, et töötab, ja seetõttu me teeme nüüd kogu Eestis. Kui seda igal pool korraga teha, võib tekkida tunne, et tuli mingi läänelik reformiidee, aga kas seda meil Eestis vaja on, seda me ei tea. Uudelepp: Õige mõte! Eestis kasutatakse prooviuuringut vähe. See on odav viis õppida ja inimesed saavad ise kogemuse. Pole vaja alati palgata koolitajat või nõustajat, vaid tuleb oma targad inimesed kokku võtta. Mõte ongi õpetada reapolitseinikke asja tegema, mitte et tuleb mingi brigaad, kes seda teeb. Prooviuuringu puhul tuleb aga vaadata, mis on eri tüübid. On erinevad viisid, mis aitavad paneelmajade piirkonnas ja mis Telliskivi-KassisabaKalamaja piirkonnas, kus on hästi tugev kogukondlik seltsielu. Samamoodi on hajaasustusega maapiirkondades,

kus inimestel on hoopis teistsugused mured. Härson: Kuidas tabada ära inimeste ootusi või teemasid, kus on selge konflikt inimeste emotsionaalse suhtumise ja politsei pragmaatika vahel (nt koerapiinaja juhtum Lasnamäel)?

Vaarik: Kogukond võtab seda sümbolina ja seda on kerge mõista – kõik andmed on kohe avalikud. Mõrvajuhtumite puhul antakse infot palju lakoonilisemalt. Te peate õppima, et väikesed asjad kõnelevad suuremate asjade eest: veetilgas peegeldub laiem reaalsus. Uudelepp: Loomad sümboliseerivad kaitsetut rühma, kes ei saa iseenda nimel rääkida. Teiselt poolt on Eestis loomakaitsjate kogukond väga kirglik ning üsna hästi võrgustunud. Internetis ja tänapäeva kommunikatsiooniruumis pole oluline, kui suur on rühm, kui ta on hästi organiseerunud, häälekas ja võimeline oma sõnumit edasi andma mõjusalt. See tekitab tunde, et sõnum on massiivne, kuigi tegelikult ei pruugi olla. Vaarik: Tänapäeval saabki väike seltskond hea, kaasahaarava või valusa looga suure tähelepanu ning see valus lugu võidab. Uudelepp: Lasnamäe koerapiinamine

gesti teinud, teie kuvand on päris hea. Jamasid juhtub nagunii ja neid ei tasu karta, tulge neist hästi välja. Vaarik: Kommunikatsioon ei ole seotud sellega, kui geniaalne on üks või teine mõte. Kõige tähtsam on järjepidevus. Vahel on vaja viis aastat rääkida üht ja sama sõnumit. Kõigil on oma elu ja see, millal sõnum nendeni jõuab, võtab aega. Kommunikatsiooni edu tagavad lihtsad sõnumid, mis on igasse olukorda tõlgitud ning mida korratakse aegu. Vahel oodatakse tohutuid loovlahendusi, aga nendest kaalukamad on kordus ja järjepidevus. Uudelepp: Selle jutuga haakub hästi kultuuri- ja väärtuste teema. Seda tuleb järjepidevalt arendada eeskuju ning suhtlusõpetuse kaudu, kuna teil on nii suur organisatsioon. Väärtustega töö kaitseb tagasilöökide eest. Kui keegi teeb midagi valesti, saab alati öelda, et see oli üksikjuhtum, mille me lahendasime ära. Eestis peaks olema hästi valvas õpitud abituse suhtes, mis on ühiskonna arenedes kasvanud. Inimesed teevad lollusi, aga igat asja ei saa välistada jõustruktuuride suurema sekkumise, valvamise ja regulatsioonidega. Mõnikord õnnetused juhtuvad ja siis öeldakse meedias, et politseinikud polnud kordagi kohal käinud. Need on küll mõneti arusaadavad appikarjed ühiskonnas, aga selle põhjal ei tohiks kergekäeliselt kohe sekkuma hakata. Vastutust ei tohi inimestelt ära võtta. Me ei saa lubada vati sees elamise tunde tekitamist, sest see vähendab inimeste enda valvsust, vastutuse võtmist ja mõistlikku käitumist. Seda ei tohi segamini ajada näiteks perevägivallajuhtumitega, mida on aastaid näha, kuid midagi ei tehta ja lõpuks on käes traagilised tagajärjed. Kui tulevad tõesti teated säärastest juhtumitest, siis peab ennetavalt reageerima. Vestluse panid kirja Annika Tuulemäe ja Madis Vaikmaa

FOTO: ANNIKA HAAS

SOTSIAALMEEDIA

Otse sündmuskohalt Facebooki – selle pildiga algas Barack Obama visiidi kajastus PPA Facebooki lehel.

Sotsiaalmee võidukäik Uue meedia võidukäik on sarnaselt teiste valdkondadega mõjutanud viimaseil aastail ka politsei tööd. Sotsiaalmeedia on andnud võimaluse suhelda kogukondadega kiirelt ja vahetult, jagada ennetussõnumeid ning luua turvatunnet hoopis uutel viisidel.

„S

otsiaalmeedia on muutnud kõike!“ hüüatab saalitäiele inimestele Suurbritannia politseikolledži sotsiaalmeedia nõunik Nick Keane nimetissõrme tähendusrikkalt lae poole hoides. Teda kuulavad paarkümmend Euroopa kolleegi, kes teavad täpselt, millest ta räägib. Just nemad – veebikonstaablid, avalike suhete inimesed, kriminaalpolitsei-

nikud – teevad iga päev tööd Facebookis, Twitteris, Instagramis ja teistes sotsiaalmeedia kanalites, millest paljud kuulnudki ei ole. Veel mõni aasta tagasi poleks keegi neist arvanud, et nad räägivad ühisel sotsiaalmeedia seminaril selfie’dest, säutsudest ja hashtag’idest, mis on muutnud ühiskonda ning sellega koos ka politseitööd.

Muutused algavad politseis hetkest, mil luuakse esimene sotsiaalmeedia lehekülg. Politsei- ja Piirivalveamet on tegutsenud Facebookis viis aastat ning sellest, mis algas suuresti õhinapõhisusest, on saanud harilik igapäevatöö. Kui esialgu jäi PPA Facebooki leht ainukeseks politseikontoks, siis on paari aastaga toimunud plahvatus – oma lehekülg on jaoskondadel, pre-

SOTSIAALMEEDIA

eedia fektuuridel ja politseiga seotud organisatsioonidel. Praeguseks saab Eestis kokku lugeda ligi 20 Facebooki lehekülge, mis kõik ühel või teisel viisil inimestega n-ö politseikeeles suhtlevad.

Sisu on kõige olulisem Info, mis inimesi sotsiaalmeedias kõnetab, on kogu mängu juures mõistagi võtmetähendusega. CIA esimene Twitteri etteaste „Me ei saa kinnitada ega ümber lükata, et see on meie esimene säuts“ pani kogu maailma kihama. CIA oleks võinud valida oma esimeseks säutsuks ka klassikalisele „Me oleme nüüd Twitteris!“, kuid vaevalt oleks see jõudnud esileheuudiseks.

Nutika sõnastuse ja huumori kõrval hinnatakse sotsiaalmeedias praktilist infot, lihtsat ja selget keelt (ettevaatust, bürokraadid!) ning n-ö pehmeid teemasid, mille esiotsas troonivad kenad ja armsad loomapildid. PPA virtuaalsel seinal on astunud üles siilid, rebased, pääsukesed, hülged, koprad, hobused, oravad ning muidugi kassid ja koerad. Soome politseil on lausa eraldi teenistuskoerte Instagrami konto ja politseihobustel on oma Facebooki lehekülg. Ainuüksi pilt karvasest sõbrast pole aga see, mis müüb. Tähtis on info, mis pildiga kaasas käib, sest kõigil nendel tegelastel on olnud politseiga seoses oma lugu. Sotsiaalmeedia suurimaid plusse

PPA sotsiaalmeedias

Facebook: politseijapiirivalveamet Youtube: Eesti Politsei Twitter: @politsei Instagram: eesti_politsei

PPA populaarsemad Facebooki postitused

• Postitus „Ei joomismängule“ 2014. aasta veebruaris jõudis 322 688 inimeseni (reach). • Abipalve politseiametniku haige lapse aitamiseks 2015. aasta märtsis jõudis 281 856 inimeseni. • Soome politsei aprillinalja jagamine (politseikajakad) tänavu 1. aprillil jõudis 247 168 inimeseni.

SOTSIAALMEEDIA

Kui on üks asi, mis on sotsiaalmeedia puhul kindel, siis on see asjaolu, et miski pole kunagi kindel. on võimalus näidata ehedat politseitööd. Kui PPA postitas esimest korda oma Facebooki lehele 24 tunni jooksul lühendatud kujul kõik hädaabinumbrile tulnud kõned, oli inimeste tagasiside hulga soojem, kui julgesime ennustada. Meie jälgijad lugesid suure põnevusega, mis sorti muredega politseisse helistatakse ning mis väljakutsetele tuleb reageerida. Üks eesmärke oli näidata, kui palju pöördumisi on seotud alkoholiga, ning see ei jäänud inimestel märkamata. Kui piiluda PPA Facebooki postkasti, siis leiab sealt sõna otseses mõttes seinast seina küsimusi. Tühermaale hüljatud auto, netis ähvardamine ja laimamine, mootorratta tuunimine, võimalik maksupettus, abipolitseinikuks saamine, politseikoerte demonstratsioonesinemine, liiklemine teatud ristmikul, leitud ID-kaart ja

vihje narkootikumide müügi kohta on vaid mõni näide paari päevaga tulnud küsimustest. Need päringud näitavad eelkõige seda, et politsei tööpõld on lai ning inimestel on vaja kohta, kus korrakaitsjate käest nõu küsida. Veeb annab võimaluse küsida mugavalt ja endale sobival ajal.

Jagatud paanika Sotsiaalmeedia teeb paljud asjad lihtsamaks, kuid kahjuks kehtib see ka hirmu külvamise kohta. Politsei näeb liiga sageli sotsiaalmeedias paanika külvamist, mida Tartu Ülikooli meediauuringute vanemteadur Andra Siibak on nimetanud jagatud paanikateks. Inimeste soov oma sõpru ja lähedasi ohu eest hoiatada on loomulikult arusaadav, kuid tihtipeale inimesed ei tea, kust on jagatav info alguse saa-

nud, kellega lugu päriselt juhtus ning kas tegu on üldse reaalselt juhtunud looga. Selle asemel et pöörduda otse politseisse, levib hoiatus järjekordsest valgest kahtlasest kaubikust või koeramürgitajast kulutulena ning õhus on tunda omakohtu ja nõiajahi lõhna. Põhjendamatu paanika juhtus näiteks mõni aasta tagasi Viimsi kandis. Koolitüdruk ootas tee ääres bussi, kui naabrionu temast mööda sõitis ja lapsele küüti pakkus. Tüdruk ei tundud aga oma naabrimeest ära. Kui laps koju jõudis, kirjutas tema ema Facebooki, et Viimsi kandis on liikvel nn kommionu. Tema postitust jagasid edasi sajad inimesed. Seepärast soovitabki politsei jagada postitusi, mille taust on inimestele teada, ning ohu korral tuleks valida kohe hädaabinumber 112. Kui on üks asi, mis on sotsiaalmeedia puhul kindel, siis on see asjaolu, et miski pole kunagi kindel. Uue meedia esimene reegel võiks kõlada vabalt: ole alati valmis ootamatusteks. Ka kõige kenam politseikoera pilt võib sõna otseses mõttes tagumikust naksata. PPAga juhtus see Kultuuritolmu sündmuste ajal, kui hoopis teise teemaga seoses postitatud koerapildi alla hakkasid tekkima õelad kommentaarid ning postitus tuli kustutada.

Ole valmis ootamatusteks Üks kurikuulsamaid näiteid sotsiaalmeedia tagasilöökidest on New Yorgi politsei algatus #MyNYPD. New Yorgi politsei kutsus inimesi üles pildistama nende parimaid korrakaitsjaid ja lisama fotode hashtag’i #MyNYPD. Korrakaitsjate üllatuseks hakkasid sõbralike nägudega politseinike asemel ilmuma fotod politseivägivallast. Iga tunniga lisandus kümneid tuhandeid kommentaare, millele korrakaitsjad keeldusid vastamast. Stockholmi ülikooli kriminoloogia õppejõu Gaia Slawomirska sõnul on probleemi eiramine suurimaid vigu, mida saab sotsiaalmeedias teha. „Selle asemel et algatus ära lõpetada, oleksid nad võinud selle oma kasuks keerata. Pea maa alla peitmine ei ole lahendus,“ kinnitab Slawomirska. Ajastu, mil igaüks saab ümbritsevat nutitelefoniga pildistada või filmida ja selle sekunditega tervele maailmale vaatamiseks üles laadida, seab

SOTSIAALMEEDIA

politseinikele kahtlemata suuremad nõudmised. Ühiskond on politseinikelt oodanud alati laitmatut käitumist ning virtuaalmaailm on viinud selle ootuse kõrgemale kui kunagi varem. Nn politseivaatlejad pildistavad politseiautosid, filmivad pardakaameraga liiklussituatsioone ja autode peatamisi või salvestavad jutuajamisi, mis tekitavad küsimusi, kas politseinikud on käitunud õigesti. Vastused sellistele küsimustele sõltuvad alati konkreetsest situatsioonist, mistõttu tuleb arvestada kõiki nüansse. Vahel on politseinikud tõesti eksinud ja seda tuleb tunnistada, kuid on ka juhtumeid, kus politseivaatleja on ise patustanud või seadusi valesti tõlgendanud. Kuna internetti laetud asjadel on kombeks sinna igaveseks jääda, kerkivad aeg-ajalt üles materjalid, mis on salvestatud aastaid tagasi. Lahendus on aga lihtsam kui arvata võiks – aus ja kõigile mängureegleile vastav politseitöö, mis ei tekita küsimusi ega jäta õhku lahtisi otsi. Ütlemine „Sa oled täpselt nii tugev, kui tugev on su nõrgim töötaja“ kehtib ka sotsiaalmeedias.

Piisab ühest kriisist Sageli küsitakse, kuidas saab sotsiaalmeedia mõju hinnata. Facebooki puhul on kõige lihtsam näitaja like’ide arv. PPA jälgijate arv on aastatega jõudsalt kasvanud ning jõuab peagi 24 000 juurde. See tähendab, et 24 000 inimest tahab olla kursis meie uudiste ja sõnumitega, ning nende sõprade kaudu on postituste mõju veelgi suurem. Siit jõuamegi teise olulise näitajani, milleks on reach ehk ulatus, mis näitab, kui paljude inimesteni on konkreetne postitus jõudnud. Mullu veebruaris levis sotsiaalmeedias mäng, kus noored jõid kiiresti ja suurtes kogustes alkoholi, filmisid seda ning kutsusid oma sõpru tegema sama. PPA postitas vastuseks „Ei joomismängule“ sõnumiga reklaamiriba, mis osutus aegade vältel kõige rohkem jagatavaks postituseks – meie sõnum jõudis 322 688 inimeseni. Sotsiaalmeedia kõikehaarav võim avaldub eriti suurte õnnetuste ja kriiside ajal. Politsei on ühest küljest juhtunu kohta info jagaja rollis ja samas tuleb olla valmis võtma vastu suurtes kogustes infot, mida pealtnägijad politseile saadavad. Pärast Bostoni

Greater Manchesteri politsei vanemkonstaabel Ian Hopkins on üks paljudest briti korrakaitsjatest, kes suhtleb kogukonnaga Twitteri abil.

2000 Twitteri kontot Politsei sotsiaalmeediakontod terves maailmas liiguvad üha rohkem suurte tsentraalsete lehekülgede juurest väiksemate lehekülgede poole, mis kõnetavad väiksemaid kogukondi. Sotsiaalmeedia väärtust kogukonnakeskses politseitöös oskavad eriti kõrgelt hinnata britid, kellel on Twitteris ligi 15 miljonit aktiivset kasutajat. Suurbritannia politseijõududel on vastukaaluks üle 2000 Twitteri konto, mida kasutatakse kohalike elanikega suhtlemiseks. Näiteks on Staffordshire’i politsei esindatud Facebookis ühe keskse kontoga, kuid Twitteri konto on olemas peagu igal kohalikul konstaablil. „See on olnud mitme aasta töö, et nii kaugele jõuda,“ räägib Staffordshire’i politsei kommunikatsioonijuht David Bailey, kelle sõnul ebaõnnestus esialgu peagu 30% politsei Twitteri kontodest.

„Me otsime politseinikke, kes on eelkõige head suhtlejad. Twitterit saab igaühele õpetada,“ usub ta. Staffordshire’i politseinikud planeerivad sotsiaalmeedia operatsioone väga pikalt. Ühe narkootikumidega seotud haaranguga plaaniti Facebooki postitust pool aastat. Operatsiooni päeval sisenesid politseinikud narkootikume müüva inimese majja mootorsaega ja 20 minutit hiljem oli politseinike tehtud video nende Facebooki lehel üleval. Samal päeval jagati ukselt uksele voldikuid, mis rääkisid operatsiooni taustast, ning õhtuks oli valmis video, mis võttis tulemused kokku. Mõistagi olid kaasatud ka ajakirjanikud ja kogu ürituse tulemusena said politseinikud kohalikelt elanikelt 30–40% enam vihjeid ümbruskonnas narkootikumidega äritsemise kohta.

Nutitelefoni vaadatakse 1500 korda nädalas Suurbritannia 2000 nutitelefoni kasutaja seas korraldatud küsitlusest selgus, et keskmine nutitelefoni kasutaja võtab oma telefoni kätte juba hommikul kell 7.30, et kontrollida e-kirju ja käia Facebookis. Veel enne, kui jõutakse voodist välja, vaatab suurem osa inimesi ilmaennustust, loeb uudiseid ning saadab paar tekstisõnumit, vahendab Dailymail tu-

rundusagentuuri Tecmark tehtud uuringut. Küsitlusest selgus, et keskmiselt võtavad inimesed oma nutitelefoni kätte 1500 korda nädalas, et teha postitusi sotsiaalmeediasse, mängida mänge jne. Telefoniga räägitakse päevas keskmiselt 3 tundi ja 16 minutit. Neli inimest kümnest tunnistas, et nad tunnevad end ilma telefonita ebakindlalt.

SOTSIAALMEEDIA

Kiirus loeb Sotsiaalmeedias tuleb olla postitusi tehes võimalikult kiire. Kui on oluline teema, mille kohta on plaanis nagunii postitus teha, siis tasub seda teha kohe. Enne, kui keegi teeb sama teema kohta ise midagi just sellise nurga alt, mis talle sobib ja politsei sõnumit ei toeta. Teiseks on kiirus tähtis inimeste kirjadele vastamisel. Veebikonstaablitena näeme tihti kirju, kus küsitakse, miks pole vastatud. Kui asja täpsustame, selgub, et kiri on saadetud eelmisel öösel kella 4 ajal. Veebikonstaablitel on kolme päeva reegel. Selle ajaga anname enamasti inimese küsimusele vastuse või vähemalt tagasiside, kui mõnda asja on vaja veel täpsustada. Olen kuulnud kriitikat, et kui politseil on palju erinevaid kontosid, siis on inimestel keeruline valida, kellega suhelda. Tegelikult on ka sotsiaalmeedias olemas Riik-Maakond-Vald-tüüpi struktuur. Kõiki hõlmav info tuleb PPA lehelt, üldiste küsimustega on hea pöörduda veebikonstaablite poole. On üsna loogiline, et Võru politsei info, mida soovitakse edastada võrulastele, käib selle konto kaudu, mida just kohalikud teavad, näiteks Lõuna prefektuuri lehe kaudu. Kui veebikonstaablid või PPA leht hakkaksid jagama kogu infot, siis me risustaksime inimeste uudisvälja ja mõni võib loobuda seetõttu meie jälgimisest või jääb just konkreetsele isikule oluline info tema jaoks kogu selle infohulga alla peitu. Seepärast ei tohi ka armsate politseikutsikate piltidega liiale minna – see võib olla kassiinimestele tõeline piin.

Maarja Punak veebikonstaabel

Ka politseinikud oskavad nalja teha – Islandi politseinike Twitteri konto, CIA esimene säuts Twitteris (all vasakul) ja Soome politsei aprillinali Facebookis (paremal).

maratoni plahvatusi kutsus kohalik politsei inimesi saatma neile fotosid ja videoklippe otse finišijoonelt. Tulemuseks oli meeletutes kogustes infot, mis tekitas küsimuse, kas politsei epostkastid üldse säärasele koormusele vastu peavad. Ühe uuringu kohaselt hoidis ligi veerand ameeriklastest end Bostoni plahvatuste uudistega kursis sotsiaalmeedias. 18–29aastaste puhul kerkis see protsent kuni 56ni. Kriisisituatsioonis näib olevat asendamatu kanal Twitter, mille kohta öeldakse, et see töötab kõige paremini viis minutit pärast juhtunut. Pärast seda läheb olulise ja mitteolulise eristamine juba raskeks. „Piisab ühest kriisist ja te olete Twitteris,“ tõdeb Nick Pickles Twitteri Londoni kontorist.

Uued trendid PPA lõi Twitteri konto juba mõnda aega tagasi, kuid kuna Twitter pole olnud Eestis just kõige populaarsem, jäi meie konto üsna pea varjusurma. Viljandi koolitulistamise päeval tegime otsuse seda taas kasutama hakata ja üllatusime, kui paljud noored päevasündmusi Twitteris kommenteeri-

sid. Noorte kasvavat Twitteri lembust kinnitab ka veebikonstaabel Maarja Punak, kes näeb koolides loenguid pidades uusi trende oma silmaga. Soome esimene veebikonstaabel Marko Forss ennustab aga suurt edu veebiblogidele ja juutuuberitele ehk inimestele, kes veedavad olulise aja oma elust Youtube’is videoklippe tehes ja jagades. Ka Eesti lapsed teavad neist edukamaid nimepidi. Kokkuvõtteks on sotsiaalmeedial nagu paljudel teistelgi nähtustel oma plussid ja miinused, kuid ilmselt ei ole enam kedagi, kes kahtleks uue meedia püsimajäämises või jõus. Kõik me tarbime vähemal või suuremal määral oma igapäevaelus sotsiaalmeediat ning politsei ei saa olla erand. Põnevus, mis annab politseile sisu loomisel eelise, ja nutikalt sõnastatud postitused võiksid olla kõigi politseikontode ühisjooneks. Mine tea, kus oleme järgmise viie aasta pärast. Nelli Pello kommunikatsioonibüroo

PERSOON

Kert Kotkas Sünniaeg: 28.06.1972 Pereseis: abikaasa Aita Ambos töötab Tartu politseijaoskonnas vanemkomissarina. Peres on kolm last: Diana (23), Kertu Katriin (10) ja Koit Markus (6). Haridus: kaitses 2013. aastal Lennuakadeemias magistrikraadi. Töö: alustas 1990. aastal Tartus tööd kordniku kohal, praegu on Tartu politseijaoskonna politseikapten.

FOTOD: LAURI KULPSOO

Kert Kotkas kõrge lennuga politseikapten

Kotkaristi kavaler Kert Kotkas on politseinik, kelle sinise mundri sisse mahub ühteaegu korrakaitsja, lendur, õppejõud, muusik, luuletaja, abikaasa ja isa.

elline kirev kooslus mahub vähestesse, väsimatutesse ja üksnes väga andekatesse. Veel vähemad suudavad nii paljudes ametites samaaegu edukad olla. Kert Kotkal on see õnnestunud. Tänavu sai Kert presidendilt pikaaegse ja tulemusliku korratagamise eest Kotkaristi V klassi teenetemärgi. Kõrge tunnustus võttis ka kõikenäinud politseiniku esiti sõnu otsima. „Üldjuhul ei pane mind miski kogelema, aga riigipea tunnustusest kuuldes jäin

PERSOON

Kert Kotkas oma töölaua taga

pehmelt öeldes tummaks. See oli väga ootamatu,“ kirjeldab ta oma vahetuid emotsioone pärast uudise saamist. Kolleegidele oli Kerdile omistatud kõrge tunnustus jällegi täiesti loomulik asjade kulg. Liialdamata peetakse teda aupaklikult asendamatuks inimeseks kogu politseis. Tartu politseimaja pikki koridore pidi lonkides on tõenäoline, et Kerti isiklikult tundmata ja temast mööda tuhisedes ei jää ta esiti silmagi. Keskmist kasvu kartulikoore karva lokkides mees hoiab ringi liikudes pigem pilgu vaikselt maas ja teeb välkkiireid samme, et jõuda ühest kabinetist teise. Mõnd vastutulevat nägu silmates poetab ta pehmel häälel rutaka „Tere!“ ning võib seega kõrvalistele üpris reserveeritud mulje jätta.

Politseitöös väljenduvad loomingulisus ja inimlik mõõde Põhjuseid selleks piisab. Kerdi töölaual laiub iga päev uus kuhi murelike inimeste avaldusi, mis on vaja läbi töötada ja millele tuleb lahendused leida. Avaldus laual ei ole tema jaoks kaugeltki paberitükk iseenesest, vaid kirjale vastamine nõuab vahetut suht-

Politseitöö teeb loominguliseks, kui püüad hoida inimlikku mõõdet ja vaatad seejuures, kuidas paragrahvid seda ideed toetavad. lemist asjaosalistega ning selgitamist, miks on üks otsus just niisugune või teistsugune. Sinna sekka käib mees väärteoasjades kohtus politseid esindamas. Veel hiljaaegu püstitas Kert selleski vallas oma tippmargi, kui viis ühe päevaga kohtusse ja esindas politsei arvamust kuuel istungil ning nõudis seadusrikkujale kõige õiglasemat karistust. Õigusearmastajana paeluvad teda enam just kaasused, mis riigikohtuni välja vaieldakse. „Ega riigikohtus sünni alati midagi sensatsioonilist, aga sinnamaale jõudes on juhtumite taga väga pikad ja põnevad lood. Nendest kasvavad kohtusaalis omakorda haaravad arutelud, mis meenutavad kohati lausa õiguseksamit,“ lausub Kert. Peale pideva kohtus käimise jagub tal aega ja tulist tahet lahendada erinevaid politseitöös kerkivaid õigusalaseid argiküsimusi. Kõigi töiste toimetuste kõrval rullub ta näole muretu muie, nagu mahuks ta õlule veel mõni ülesanne. Politseitöös peabki ta kõige köitvamaks seda, et iga päev on

vaja lahendada lugematu arv tekkinud küsimusi ja seda igas töövaldkonnas. Suuresti on need seotud just seaduste tõlgendamisega, sest paragrahve jagub ühte õigusriiki üpris palju. Pealegi muudetakse meie seadusi üsna tihti. „Minu arust teebki see politseitöö loominguliseks, kui püüad alati hoida inimlikku mõõdet ja vaatad seejuures, kuidas paragrahvid seda ideed toetavad. Seepärast ongi seadustega palistatud politseitöö niivõrd loominguline – toime peab tulema piiratud tingimustes,“ selgitab ta oma ettevõtmisi. Seda, kuidas politseitöös võib väljenduda seesama loomingulisus ja inimlik mõõde, juhtus avalikkus eriti ilmekalt nägema 2008. aastal. See oli aeg, mil meediaavarustesse jõudis ühe neiu luulevormis avaldus telefonivargusest ning sellele värsitaktis antud politsei vastus Kerdilt. Luuletused pälvisid palju positiivset tähelepanu ning Kert sai lehelugejatelt, meediategelastelt ja kolleegidelt kümneid kiidusõnu. Kõige lõpuks valiti Kerdi luulevormis vastuskiri ka Lõuna

PERSOON

Avaldus telefonivarguse kohta Oh meelehärmi Õhk nõrgub irriteerivat elementi, Otsin menti! / Kas või fragmenti Herosest, kes sulgeks Shiva destruktiivse silma – Ma jäin telefonist ilma! Nokia, liugklapiga muusikamobiil Kadunud kui tuuleiil. Mind ürab kahtluseuss, Et kurikaelad samast rahvusest, Mis Natalja Gontšarova, Võib-olla nendel nimeks Vladimir, Vova. Ja veel kolm seltsimeest, Kes irdund teest, Kus kõnnib kõlbeline kodanik.

FOTOD: ERAKOGU

Ja tulid peale Pärnust, Sellest areaalist, kus sagedane nähtus lehemädanik, kuulasid muusadest hüljatud muusikat, nende maneerid olid luusivad ja nende pilgud aplalt peatumas mu õnnetul eelmainit’ telefonil.

prefektuuri aasta teoks. Värsside sättimist peab Kert ise ajaviiteks, millega tegeleb siis, kui aega jagub ja tuju peale tuleb. Ajapikku on tema lauasahtlisse materjali luulekogu väljaandmiseks kogunenud küll, kuid praeguseks pole salmid kaante vahele veel jõudnud. Kui sumesinise politseivormi sisemust veelgi lähemalt uurida, näib Kert olevat kõike muud kui reserveeritud. Vastupidi, ta leiab alati aega arutleda, kuidas mõnele keerulisele olukorrale kohaseim lahendus leida. Tunnustust sellele, kuidas Kerdi teadmisi ja arvamust väärtustatakse, kirjeldab tema kabineti ukse taha aeg-ajalt kerkinud järjekord nõu küsivatest ametivendadest. Tänaseks peagu 25 aastat Tartus politseinikuametit pidanud Kert imestab isegi, kui pikalt ta politseitööl on olnud. Seda enam, et põnnipõlves pidas ta plaani hoopis bussijuhiks saada.

Lennuklubi juhataja ja Lennuakadeemia lektor Noorpõlv tõi kaasa aga teised tuuled. Kert meenutab oma Tartu kodukohta 70ndail, kus majaaknast vaatas vastu üüratult suur sõjaväelennuväli. Rikkalikematel hetkedel paiknesid seal regulaarseid lende tegevad 20 trans-

Täiega pime – Kuritöökeskkond imeline (mind hülgas riim)

pordilennukit ja 40 pommitajat. Vaatepilt oli võimas ja tekitas noores poisis janu lendamise järele. Selleks astus Kert vaid 15aastasena lennundusklubi uksepakule ning tegi läbi purilennukite kursuse. Seal õpetati noori lendama väikese viiemeetrise tiivaulatusega purilennukiga, mis veeti üles vintsi või köiega mõne auto slepis. Aasta hiljem usaldati Kert juba päris purilennukile. Nõukogude ajal, mil lendama saamise võimalus oli vägagi piiratud, pani see noore poisi arusaadavalt uhkustundest pakatama. „Vahel tuli ette päevi, kui lendasime suurte sõjaväelennukitega ühel ajal, nemad mõistagi kõrgemal, meie madalamal. Minusugusele koolipoisile oli see väga iseäralik kogemus – kasutada sõjaväelennukitega sama õhuruumi,“ meenutab ta. Nüüd on Kert Põlvamaal Ridali lennuklubi lennutegevuse juhataja, vastutades nii paberimajanduse kui ka kõigi lendavate objektide eest. Samuti õpetab ta seal kõiki huvilisi väike- ja purilennukitega lendama. Suurematele lennusõpradele teadmiseks, et Kerdil on õigus juhtida kõiki tüüpe purilennukeid ning ühe kolbmootoriga maismaalt startivaid lennukeid. Teise piloodina võib ta juhtida ka lennukit An-2.

Pauluse peatus, kuritöö veatus Asjade loopärane seatus – Jah, kui oled spinoza. But I’m just a girl from counttryside. Kui sa õigel ajal teele ei asu, Ei ole jooksmisest kasu. Tänan tähelepanu eest, See sündis Kuressaare-Tartu bussis Ja kahju 3000 eesti krooni.

Politsei vastus (Kert Kotkas) Te muret mõistame / Ja meelehärmi Sest paraku kui seeni / mida pärmil võib soojas paljuneda rodus nii kahjuks vargaid ilmuda võib võõrsil / ja ka kodus Et maailm siiski paremaks saaks kasvõi mõni sentki, Teil paluks tulla politseisse – või Teie keeli – menti Et saaksime seal viia läbi süüteomenetlust Kus Teilt kui kannatanult lisaks paluksime seletust, / mille abil täpsustada võimalikult veel / saaks telefoni varastanud kurjade portreed Ja kuigi kõva häälega ei lubadusi hüüa me Siiski Teid neil murepäevil abistada püüame

PERSOON

2010. aastal astus Kert Eesti Lennuakadeemia magistriõppesse, et saada põhjalikud teadmised lennutegevuse haldamisest. Läbi tuli uurida rohkesti lennundusõigusakte. Et need pidevalt muutuvad, jäi Kerdile nende uurimise harjumus külge. Kui ühel päeval vajas Lennuakadeemia oma ridadesse lektorit, kes üliõpilastele õigusõpetust annaks, julgustati Kerti kandideerima. Konkurss läks korda ning sest ajast esineb politseinikust piloot klassitäie õpilaste ees loengutega lennundusõigusaktidest. Et teadmisi järeltulevatele põlvedele talletada, on ta koostanud mitu lennunduskäsiraamatut. Seda, et Kert on politseinik, teavad Lennuakadeemias kõik ilma küsimatagi. Vahel hoiatab ta õpilasi naljatledes, et ega Lennuakadeemiast politseinikuks sattumisest pole ükski üliõpilane kaitstud – politseis on ju lennusalk!

Töiste tegemiste kõrvale mahub hulk harrastusi Olgugi et Kerdi nädalas on niisamuti seitse päeva, mahub töiste tegemiste kõrvale veel hulk harrastusi. Väsimuse üle ta ei kurda. Vastupidi, enda värskena hoidmiseks püüab ta elu võimalikult mitmekesisena hoida. Nii käib ta aeg-ajalt näiteks Vanemuise teatri sümfooniaorkestri koosseisus trumme ja teisi löökpille mängimas. Viimati võis Kerti teatrimaja orkestriaugust leida, kui mängiti lasteetendust „Nukitsamees“. Seda, et mõnel hoogsamal pillimängul trummipulgad sõrmede vahelt maha pudenevad, on mõnikord ikka juhtunud. Kert meenutab kunagist seika, kui muusikapala kõige kaalukamas kohas tuli tal kõhu ees seisvale trummile üksainus rammus löök anda. Tähtsa kohani jõudes võis näha küll trummimehe pingutust lööki andes, ent sedapuhku otsejoones muusikariistast mööda. „No muidugi oli sant tunne,“ kihistab ta tagantjärele juhtunu üle naerda. Löökpillidega tegi Kert tutvust juba noorusajal, mängides 80ndail erinevate puhkpilliorkestrite, bigbändide ja punkbändide koosseisus. Ise nimetab ta neid koosseise „juhusuheteks“ ehk teisisõnu – mängis seal, kus parasjagu trummimehest puudust tunti. Ja selline nõudlus võis tekkida vägagi ootamatult. Nii juhtus kord,

et Kert oli parasjagu Vanemuise ballil Straussi kava esitamas, pintsak seljas ja kikilips lõua all lehvimas. Samal ajal toimus linnas punkbändide kokkutulek, kus lavalaudadele astuvast pundist just trummar puudu jäi. Võimalus sõbrad hädast välja aidata oli olemas, kuid aega kostüümi vahetada enam ei jäänud. Kontrasti ja hämmeldust värviliste soengute vahel lavale astunud pintsaklipslasest jagus, kuid Kert võeti kõigele vaatamata avasüli vastu. Asjaolu, et Kerdil on kodus harjutuspadjad ja -matid, on viinud ka tema 6aastase poja Koit Markuse sinnamaale, et viimane unistab muusikakoolis trummimängu õppimisest. „Kodus klõbistame ikka aeg-ajalt pojaga ühe vana tuksiläinud elektritrummikomplekti ja mattide peal,“ sõnab Kert. Ka 10aastasele tütrele Kertu Katriinile on muusika hingelähedane, ent ta on end sidunud sportlaskarjääriga võimlemisklubis Janika. Sama agaralt kui Kert tegelevad ka peres kasvavad lapsed erinevate harrastustega. Nii käib poiss veel ujumistrennis ja lauluringis. Vabal ajal on mõlemad lapsed oma lemmiktegevuse leidnud joonistamises. „Kertu joonistab päris lahedalt,“ lausub Kert eriti aeglaselt ning noogutab eneselegi üllatusest pead. Pere vanim laps, 23aastane Diana, on end sarnaselt teistega sidunud kaunite kunstidega ja õpib Eesti Kunstiakadeemias. Kõige olulisem naine Kerdi elus on abikaasa Aita, kes töötab niisamuti Tartu politseis. Terve elu on teda köitnud idamaised võitluskunstid, mistõttu võib teda tänagi näha kimonos kas siis judo- või aikidotrennis. Naise pehmem ja õrnem pool avaldub aga iseäranis hästi maalides või siidimaali tehes. Mitmel kolleegil on kaelas just Aita maalitud siidsallid või lipsud. Aita on ka mootor, kes organiseerib ja hoiab ohjes pere elukorralduse küsimusi. Vähe sellest, et kaunis ja andekas naine on ehteks Kerdile, ta hoiab ka meest kiiretempolises elus kahe jalaga maa peal. Ja sellise südamedaami tugi on asendamatu, kui oled mees, kes on ühteaegu korrakaitsja, lendur, õppejõud, muusik, luuletaja, abikaasa ja isa. Kerly Peitel kommunikatsioonibüroo

Kersti Nüüd

Reimo Raivet

FOTOD: ANDRES PUTTING

PERSOON

Andrei Taratuhin

President tunnustas tänavu ka Kersti Nüüdi, Reimo Raivetit ja Andrei Taratuhinit Kotkaristi kuldristi pälvinud Piusa kordoni koerajuht Kersti Nüüd ütles, et presidendi tunnustus oli talle väga meeldivaks üllatuseks. Tema rõõmu kõrge tunnustuse üle jagasid sama elavalt kolleegid nii Piusa kordonist kui ka kogu prefektuurist. Ühes teenistuskoeraga Aron on Kersti Nüüd taganud piiriturvalisust idapiiril ja saavutanud märkimisväärseid tulemusi ebaseaduslike piiriületajate tabamisel, salakauba avastamisel ning salakaubaveoga seotud kuritegudele viitavate tõendite leidmisel. Üks Kersti olulisi omadusi on visadus, mis on edukalt kandunud tema hoolealusele teenistuskoerale. Teeneka koerajuhi kõrval on rahvusvahelistel võistlusel tunnustust võitnud ka teenistuskoer Aron. Kersti ja Aron on alati tööks valmis, sõltumata sellest, kas on töö- või puhkeaeg. Ka rasketest tingimustest hoolimata ei lõpeta nad ülesande täitmist enne, kui kõik võimalused juhtumi edukaks lahendamiseks on ära kasutatud. Kersti alustas teenistust piirivalvurina 2005. aastal Piusa piirivalvekordonis. Piusa koosseisus on ta töötanud tänini. Kotkaristi V klassi teenetemärgi saanud Põhja prefektuuri kriminaalbüroo lastekaitseteenistuse vanem Reimo Raivet on üks politseinikest, kes rajas kümne aasta eest politsei läbirääkimismeeskonna. Viimased kaheksa aastat on ta seda meeskonda juhtinud, aidates lahendada kümneid keerukaid ja ohtlikke olukordi. „Filmides oleme harjunud nägema, kuidas läbirääkija teeb töö ära kõrvalise abita kurjategijaga silmitsi seistes ning üksinda hulljulgeid otsuseid langetades. Tegelikult algab kõik meeskonnatööst, sellest, kas läbirääkimismeeskond hingab ühes taktis ning astub teiste politseiüksustega ühte

sammu,“ lausus Raivet. „Võtan teenetemärgi vastu suurima tänutundega ning usun, et see kuulub kõigile läbirääkijaile, kes seda tööd teevad või on varem teinud.“ Reimo Raivet on töötanud kriminaalpolitseinikuna üle 20 aasta, uurides valdavalt isikuvastaseid kuritegusid. Eelmisel aastal asus ta juhtima Põhja prefektuuri lastekaitseteenistust. Samuti Kotkaristi V klassi teenetemärgi saanud Haapsalu politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse juhi Andrei Taratuhini eestvedamisel on Läänemaa kuritegude avastamise tase olnud viimastel aastatel üks paremaid terves riigis. Ta on juhtinud kurjategijate tabamise ja süüdimõistmisega päädinud operatsioone ning keerulisi menetlusi. Kolleegide hinnangul on Andrei järjekindel, empaatiline ja intelligentne, hea suhtleja ja kuulaja ning jääb igas olukorras viisakas ja vaoshoituks. „Sain kõrgest tunnustusest teada, kui mulle helistas kohalik ERRi esindaja Ivar Soopan ja avaldas soovi minuga kohtuda. Esimeseks emotsiooniks oli hämming ning teadasaamine võttis sõnatuks. Siis meenus, et hulk aega tagasi olin kuulnud, et mind esitati teenetemärgi saajaks, kuid olin selle jõudnud unustada, sest see tundus ebareaalne. Hinges valitsevad segased tunded: ei ole ju midagi kangelaslikku korda saatnud, teen lihtsalt oma igapäevatööd, samas tunnen suurt rõõmu, et mind on märgatud. Olen ülimalt tänulik kolleegidele, kes on väärtustanud mu töid ja tegemisi ning esitasid taotluse minu tunnustamiseks. Olen tänulik Haapsalu politseijaoskonna meeskonnale, kelle toetust tunnen iga päev. Olen õnnelik ja tänulik!"

ARVAMUS

Igaühe roll

FOTO: SCANPIX

psühholoogilises ka i Eesti riigi kaitsmine on kogu riigi ja rahva teha. Iga päev ning ka kriisiajal on Politsei- ja Piirivalveamet üks riigikaitse võtmeosalisi. Oma tähtis roll on igal politseiametnikul ning seda laiemalt, kui sisejulgeoleku tagamise raam ette kirjutab.

iigikaitse strateegia jagab riigikaitse kuueks samaväärseks valdkonnaks: sõjaliseks kaitseks, sisejulgeoleku tagamiseks, psühholoogiliseks kaitseks, rahvusvaheliseks suhtluseks ning tsiviilsektori toetuseks sõjalisele kaitsele. Igal valdkonnal on oma vastutaja, kes seda erinevate riigiasutuste kaudu korraldab. Igas valdkonnas peitub aga alati osa kõrvalvaldkondadest. Tähtsam naabervaldkond, mida PPA tegevus iga päev mõjutab, on psühholoogiline kaitse. Psühholoogilise kaitse fookuses on kaitsetahe. Kõige kitsamalt tähendab see rahva turvalisuse ja riigi julgeoleku eest seisjate teenistusmotivatsiooni. Motivatsiooni tähtsamad juured on inimestevaheline usaldus organisatsioonis ning juhtkonna ja riigi tegevuse

õiglaseks ning õiguspäraseks pidamine. Alatihti proovitakse neid juuri aga maast lahti kiskuda. 2007. aasta aprillisündmuste ajal proovis Vene propaganda politseinikke isekeskis rahvuse põhjal tülli ajada. Slaavipärasema nimega politseinikke filmiti ja ähvardati teenistuskohustuste täitmisel. Oli ka isiklikke ühendusevõtmisi ning katseid teenistuskohustuste täitmisest heidutada. Politseiametnike meelekindlus ja patriotism jäid peale. Naaberriikide destabiliseerimisele ning demokraatlike riikide liitude lõhkumisele suunatud Putini režiimi mõjutustegevus on igapäevane. Ka konkreetselt Eesti-vastase informatsioonilise mõjutustegevuse organisatsioonid töötavad puhkepäevadeta. Seda isegi ei varjata enam. Sealse kind-

ralstaabi ülema armeekindral Valeri Gerassimovi sõnastatud doktriini järgi ei ole sõda enam ajas määratletud seisund, vaid riikide loomuliku elu osaks saab permanentne sõda. Venemaa hübriidsõja kontseptsiooni kohaselt eelistatakse sõjaväe kasutamisele ülekaalukalt muid mõjutusmeetodeid: propagandat, erioperatsioone, diplomaatilist survet ja näiliselt iseseisvaid ühendusi relvil või relvadeta. Konflikti eskaleerimisel on eraldi etapina enne relvastatud sekkumist ette nähtud käegalöömismeeleolude ja otsustamatuse levitamine sihtriigi haldusorganeis. Ebastabiilsuse loomise ja konfliktide süvendamisega minnakse nii kaugele, kui sihtriigi ühiskond seda lubab.

Üldist ohutunnetust kujundab meedia Järgmine kaitsetahte kiht on reservid: kaitseväe reservstruktuur, Kaitseliit, abipolitseinikud ja vabatahtlikud päästjad. Nende valmidus kriisiolukorras välja tulla sõltub paljude praktilise elu küsimuste kõrval suurel määral sellest, mis mulje on neile jätnud toetatav or-

ARVAMUS

mulje mittehoolimisest tekitab kibestumist, mille kõrval kaotavad keerulised julgeolekupoliitilised argumendid oma väe. Perekondlikul koosviibimisel kuuldud hinnang politseinikult või kaitseliitlaselt on autoriteetne. Subjektiivselt on see palju kaalukam sellest, mida räägivad riigijuhid. Üldist ohutunnetust kujundab meedia. Igapäevases meediapildis on palju sõda, sest maailmas peetakse sõdu. See tekitab ärevust. Ohvritega liiklusõnnetus või kole kuriteopaik Eestis räägib näiliselt hoopis muud juttu. Osa loost kõneleb ka tragidest politseinikest.

tini režiimi propaganda efektiivsus, mis ei jäta võimalust kasutamata mis tahes Eesti riigikaitse valdkonna või riigiasutuse mustamiseks. Põhjuseks võib olla kodukootud PR-rünne nagu Kultuuritolmu juhtumis; võib olla ka püüd oma edevust PPA arvel rahuldada, nagu on teinud mõni Eesti ID-kaarti mõnitav tegelane. Põhjus ei peagi tulema väljast, selleks võib olla hooletus või ülevõimendatud intsident, mis võib juhtuda kogemata. On lihtsalt halb õnn. Kaitsetahte väline koorik on rahvusvahelised liitlassuhted. Eesti püsi-

Kõik me kehastame riiki ning iga riigiametniku teost jääv mulje saab seda riiki muuta nõrgemaks või tugevamaks.

a itses ganisatsioon ise. Organisatsiooni tegusust ning professionaalset otsusekindlust hinnatakse eri tasandite juhtide maine põhjal. Just sellepärast on jaoskonnaülemate, prefektide, piirivalve piirkonnajuhtide ja politsei juhtkonna kohta igaühe räägitav võtmetähtsusega vabatahtlike motivatsiooni ning tegeliku reageerimisvalmiduse hoidmisel. Kolmas kaitsetahte tasand on rahva kaitsetahe, soov ja valmisolek oma riiki hoida ning kaitsta, lühidalt öeldes – patriotism. See tugineb kolme arusaama omaksvõtule: Eesti on väärt hoidmist, Eestit on võimalik kaitsta, mina tahan Eestit hoida ja kaitsta. Need on emotsionaalsed seisukohad inimeste peas, mitte riskianalüüsi kuivad arvud tabelis. Praeguses keerulises julgeolekuolukorras on paradoksaalselt Eesti paremini kaitstud kui ei kunagi varem. Me pöörame oma riigi julgeolekule ise väga palju rohkem tähelepanu ja investeerime tugevasse piiri, hästi väljaõpetatud politseinikesse ning tõhusalt relvastatud oskuslikesse kaitseväeüksustesse. Samas on iga inimese isiklik kogemus inimesele määrav. Riigiametnikuga suheldes tajutud ebaviisakus või

Sellesse ei pruugita aga süüvida. Sotsioloogias on Wertheri efektina tuntud fenomen, kus enesetapujuhtumi lai kajastus meedias toob kaasa sarnaste juhtumite kasvu. Sama seaduspära kehtib liiklusõnnetuste puhul, kuigi keegi ei ole suutnud ammendavalt seletada selle põhjusi. Turvatunne on lõppude lõpuks ikkagi tunne, emotsioon. Kindlasti ei tähenda see, et PPA avatud organisatsioonina, kus tegutseb üks Eesti professionaalsemaid kommunikatsioonimeeskondi, peaks hakkama nüüd oma töös midagi salgama või varjama. Tuleb aga meeles pidada oma sõna ja pildi kasutamisel sõnumite strateegilist mõõdet ehk mõju riigi käekäigule. Üksiku ametniku näiliselt või tegelikult ülekohtune otsus või ebaväärikas tegu saab sotsiaalmeedia ajastul üldtuntuks kiiremini kui üleöö. See võib mõjutada meediasurve tingimustes PPA ja riigi poliitilise juhtkonna otsuseid olulisel määral. Igaühe roll riigi mainekujundajana on üha kaalukam, sest igaühe tegudest tehakse üldistusi kogu riigi kohta ning emotsionaalne online-meedia ja telefonidest vahendatud sõbravõrgustik suunavad kohe suhtumist kujundama. Niisugune on infoühiskonna dünaamika.

Igaühe tööst sõltub Eesti psühholoogiline kaitstus Kõrge usaldusväärsusega PPA-lt oodatakse väga palju. Kõrgelt on lihtsam ja valusam kukkuda. Selle kukkumise põhjuseks võib olla eelmainitud Pu-

valt hea maine on liitlassuhete toimimiseks rasketel aegadel möödapääsmatu. Välismaale jõuab pilt ka Eesti meediast ning Eesti inimeste taskutelefonidest. Konteksti aga teatakse seal vähem. Sestap on eriti tähtis korrektsus olukordades, kus rakendatakse sundi. Oma tegevus tuleb jäädvustada, et seda hiljem ise hinnata ja vajaduse korral avalikult põhjendada. Arreteerimisel ning konvoeerimisel kõrvaltvaatajale paistev ei tohi ühelgi hetkel välja näha nagu Süüria julgeolekuteenistuse või Venemaa politsei toimetamine. Igaühe taskust pärit kaamerasilmad mõjutavad ka politsei ja piirivalve taktikat. Teie tööst sõltub Eesti psühholoogiline kaitstus. Spikker keerulisteks olukordadeks on meie põhiseadus ja eriti selle algussätted. Kui tekib kahtlus, kas tegutseda üht- või teistviisi, tasub mõelda, milline käitumine aitaks kinnistada inimeste peades seda ideed, milleks meie riik on loodud. Kõik me kehastame riiki ning iga riigiametniku teost jääv mulje saab seda riiki muuta nõrgemaks või tugevamaks. Lõpetuseks üks lihtne psühholoogilise kaitse alane soovitus kõrvalseisjalt. Kommenteerides juhtunut avalikult, räägime me inimestest. Just inimestest, mitte ’isikutest’ kaamera ees kõneldes luuakse tõest arusaamist, et rääkija hoolib juhtunust ja selle osalistest. Uku Arold, kapten Kaitseväe Peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakonna juhataja asetäitja

ARVAMUS

Sõnumi

ILLUSTRATSIOON: SHUTTERSTOCK

okkaline teekond vastuvõtjani Politsei- ja piirivalveameti ametlikud kirjad Eesti inimestele on üks osa riigi suhtlusest kodanikega. Kuidas suhtleb riik oma inimestega ja kuidas ta peaks suhtlema? Lähtuda tuleks igasuguse suhtlemise põhieesmärgist: sõnum peab jõudma kiiresti ja täpselt vastuvõtjani.

ntud juhul on kohtuväline menetleja nii trahviteate edastamisel, selle kättetoimetatuks lugemisel kui ka tasumata hoiatustrahvi kohtutäiturile sissenõudmiseks esitamisel järginud vastavatele toimingutele kehtivates õigusaktides kehtestatud nõudeid ning kohtuvälisel menetlejal puudub alus täitemenetluse ja kohtutäituri tasu väljamõistmise lõpetamise taotlemiseks. Selles artiklis toodud näited, nagu avalausegi, on pärit politseija piirivalveameti ametikirjadest Eesti elanikele. Küllap aimas lugeja – kui ta selle lausega ikka õnnelikult lõpule jõudis – juba ära, millest juttu tuleb. Ametlikes kirjades kasutatakse teadagi ametlikku stiili, mis kuulub tarbekeele alla.

Tarbekeel peaks olema neutraalne, selge ja kindlasti normikohane kirjakeel. Näiteks toodud lauses õigekirjavigu ei ole, ka sõnastuse neutraalsuse kohta ei saa midagi kriitilist öelda. Küll aga selguse kohta, nagu järgnevateski näidetes. Palun lugejal keskenduda lausetele endile, mitte nende arvatavaile kirjapanijaile. Tegu ei ole mingite erakordsete vigadega, mille autoritele tuleks näpuga näidata, vaid üsnagi tüüpiliste juhtumitega.

Koma ikka loeb küll Alustame ehk lihtsamast, õigekirjast. Tundub, et täheortograafiaga politseil probleeme ei ole, sõnad on õigesti kirjutatud, kuid kirjavahemärkidega

käiakse ümber õige loominguliselt. Üks koma ees või taga … Kuidas see oligi: hukata, mitte armu anda või hukata mitte, armu anda. Nii saatuslikke vigu politsei saadetud kirjades õnneks ei olnud, kuid mõni kahetsusväärne ja naljakas juhtum siiski. Näiteks kirjeldatakse üht väärtegu niimoodi: Juhtis mootorsõidukit omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust, olles eelnevalt juhtimiselt kõrvaldatud. Tähendab, mootorsõidukit sel inimesel ei olnud, ometi juhtis ta seda … ei, kui tähelepanelikumalt loeme, tuleb välja, et ta juhtis hoopis vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust, olles sealjuures veel juhtimiselt kõrvaldatud. Koma ikka loeb küll, eks ole. Juhtis mootorsõidukit, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust – nii peaks välja nägema selle lause esimene pool. Keerulisem on küsimus, mida hakata peale lause lõpuga, et ei jääks muljet, nagu tegutseks siin fantoom: inimene on juhtimiselt kõrvaldatud, aga mingil müstilisel moel juhib ikka edasi. Järele mõeldes saame muidugi aru, et küllap see roolist kõrvaldamine juhtus eelmi-

ARVAMUS

sel korral (sõna eelnevalt lauset siiski kuigivõrd selgemaks ei tee) ja eks ta siis juhtimisõigusest ilma jäigi. Võib ka arvata, et kui ta juba rooli tagant minema saadeti, siis võeti temalt ära igasuguse mootorsõiduki juhtimise õigus, mitte ainult teatud kategooria sõiduki oma. Milleks siis asja nende kategooriatega kirjuks ajada? Ka kõrvaldamise võiks sinnapaika jätta – et ei tekiks kaksipidi mõistmist – ja öelda lihtsalt: Juhtis mootorsõidukit, ehkki oli juhtimisõigusest ilma jäetud ~ ehkki temalt oli juhtimisõigus ära võetud.

1. Juhtides tähelepanu asjaolule, et uurimistöös soovitakse analüüsida PPA struktuuri, on oluline silmas pidada /---/. 2. Juhime tähelepanu asjaolule, et uurimistöös soovitakse analüüsida PPA struktuuri, ja seega on oluline silmas pidada /---/. Ent sõnastusega ei saa ikka rahule jääda: lause on liiga pikk, kohmakas ja raskesti loetav. Vaatame, kas võiks midagi välja jätta. Osalaused juhime tähelepanu asjaolule ja on oluline silmas pidada väljendavad sisuliselt üht ja sedasama mõtet, niisiis võiks piirduda ainult ühega. Muide, on oluline

Kõik ei pea mahtuma ühte lausesse

Kui mõte on niigi keeruline, tuleb vähemalt püüda seda väljendada võimalikult lihtsalt, selgelt, konkreetselt. silmas pidada on tüüpiline tühifraas, mida väga armastavad näiteks poliitikud. Selle asemel, et aega ja ruumi kulutada, võiks minna kohe selle olulise asja juurde. Samuti kahtlen täpsustuse avaliku teabe seaduse tähenduses vajalikkuses: lauses viidatakse juba ühele õigusaktile, millele see väide toetub, sellest peaks piisama. Mõnes ametikirjas võib isiku, eriti minavormi vältimine olla õigustatud, kuid kõnealuses näites võiks küll rahulikult öelda, et adressaat soovib uurimistöös midagi analüüsida (pro soovitakse analüüsida), kirja saatja aga võib kõnelda enda nimel.

Lugejal läheb silme eest kirjuks Segadus on ka lühenditega. Üldiselt kirjutatakse nimed ja pealkirjad esmamainimisel välja, edaspidi võib kasutada lühendit. Siin on millegipärast vastupidi: lause algul on PPA ja tagapool Politsei- ja Piirivalveamet.. Mis peitub lühendi PPVS taga, jääbki saladuseks. Niisiis, proovime ümber sõnastada. Mida on tahetud öelda? Soovite oma uurimistöös analüüsida Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) struktuuri.

vigased – lühendeid käänatakse, kui lause seda nõuab. Peamine probleem on aga see, et lugejal läheb silme eest kirjuks. Inimesele, kel pole just juristiharidust või seljataga pikaajalist seadusrikkuja karjääri (ja politsei ei eelda kirja saajalt vast kumbagi), ei ütle need lühendid mitte midagi. Muidugi saab kõiki viidatud seadusakte veebist järele vaadata, aga püüdku kirjutaja panna end kirja saaja rolli. Kas see paragrahvide rägastik ikka on õigustatud? Ehk saab mõnegi krüptilise viite lihtsalt välja jätta, need aga, mis vältimatult vajalikud, lahti kirjutada: mis seadusest käib jutt, milles inimest süüdistatakse või mis õigused tal on. Kokkuvõtteks. Ametitekstis tuleb keskenduda peamisele, mitte teksti üle koormata. Liigne koorem on nii teisejärgulise tähtsusega info kui ka bürokraatlik tühisõnalisus. Kui infot on palju, olgu ka lauseid rohkem – kõik ei pea mahtuma ühte lausesse. Ja mis kõige tähtsam: lihtne, esimesena pähe tulev sõnastus ongi enamasti parim. Maris Jõks Postimehe keeletoimetaja Eesti Keeletoimetajate Liidu juhatuse liige

FOTO: TOOMAS TATAR (POSTIMEES)

Jõudsimegi sõnastuse juurde. Igasuguse suhtluse esmane eesmärk on, et sõnum jõuaks võimalikult täpselt vastuvõtjani. Eriti tarbekeeles tuleks vältida kõike, mis info päralejõudmist takistab. Tõsi, ametlikule stiilile on omane veidi keerukam lauseehitus, ka kipuvad ametitekstis laused olema pikemad kui muudes tarbetekstides. Kõiki mõtteid ei saagi edasi anda lihtlausetega, näiteks seoste väljendamiseks läheb tarvis põimlauseid. Ent kui mõte on niigi keeruline, tuleb vähemalt püüda seda väljendada võimalikult lihtsalt, selgelt, konkreetselt – piltlikult öeldes valida lühim tee sõnumi saatja ja vastuvõtja vahel. Lause pikkuse kohta ütleb üks reegel, et näiteks ajakirjandustekstis on piir 15 sõna – niipea, kui neid on rohkem, hakkavat lugeja mõte hajuma. Järgmises näitelauses on sõnu 42 ja siin on hajuma hakanud juba kirjutaja mõte. Juhtides tähelepanu asjaolule, et uurimistöös soovitakse analüüsida PPA struktuuri seega on oluline silmas pidada, et PPVSi järgi on Politsei- ja Piirivalveameti kriminaalpolitsei ja teabeturbe korralduse struktuur ja teenistujate koosseis asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teave avaliku teabe seaduse tähenduses ning seda infot ei väljastata. Lauset on alustatud des-lauselühendiga, jätkatud aga osalausega seega on oluline silmas pidada, mis lause algusega ei haaku. Veel segasemaks teeb asja see, et osalause ette on jäetud koma panemata. Lauseehitusvea parandamiseks on kaks võimalust.

Juhin Teie tähelepanu asjaolule, et PPVSi järgi tohib teavet PPA kriminaalpolitsei ja teabeturbe korralduse struktuuri, samuti teenistujate koosseisu kohta kasutada vaid asutuse sees. Seda infot ei väljastata. Eeldame niisiis, et kirja saaja teab, mis on PPVS. Viidetel seadusaktidele on politsei ametikirjades tähtis koht. Ikka toimub miski LS § 227 lg 1 alusel, VTMS § 544 lg 2 kohaselt, vastavalt VTMS § 541 lg 1 ja 2 ning § 5421g 1, lähtuvalt VTMS § 544 lg 1 ja kooskõlas VTMS § 543 lg 1 … Muide, need fraasid on

LIIKLUS

FOTOD: POLITSEI- JA PIIRIVAVEAMET

Inimliku hooletuse hind on ränk Novembri alguseks on suurem kaherattaliste hooaeg enamasti läbi. Võib-olla just selle pärast jäi veoautoga vasakpööret teinud Ahtile vastu tulnud mootorrattur märkamata ning mõni minut hiljem oli täisjõus mees surnud.

eisipäev, 2011. aasta 1. november. Veidi enne kella 16 õhtul alustas 21aastane Ahti Tallinnast Kalmistu teelt sõitu Kosele. Mehel oli kavas paari kilomeetri kaugusel Kangru teele pöörata, et sealt Tallinna ringteele pääseda. Veidi varem oli ilmselt tuttava juurest tsikliga tulema hakanud 37-aastane Kalle. Mees oli mootorratta soetanud vaid paar kuud tagasi peale sõiduloa saamist. Sõidukogemust oli lähedaste sõnul Kallel varasemastki ning tegemist oli pigem mõistliku ja rahuliku motomehega. Jalakäija Angela tegi õhtust jooksuringi ning oli Kangru ristis Tallinna poole üle tee minnes erakordselt hoo-

likas – varasemast kogemusest teadis ta, et parempöörde tegijad põrutavad seal üsna suure hooga ringtee poole. Seekord nägi ta vasakpööret ootavat veoautot, vaatas igaks juhuks vasakule Luige poole ning et ühtki autot sealt ei tulnud, andis juhile käega märku, et sõitku enne teda ära.

Tavalisena näiv eksimine vasakpöördel Samal hetkel, kui veoauto vastassuunda jõudis, tuli kõigile osalistele ootamatult ei tea kust mootorratas. Jalakäija nägi, kuidas külili paiskunud ratas veoauto esiosa alla libises. Veoautojuht märkas tsiklil lähenenud Kallet vahetult enne

kokkupõrget, kui rattur pidurdas ja tsikli tagaratas veidi õhku tõusis. Kohale saabunud kiirabi püüdis meest 18 minutit tulutult elustada. „Alguses ta laud liikusid ja ta hingas, siis ta aga suri. Sain silmadest aru,“ ütles pealtnägija hiljem antud ütlustes. Põhja prefektuuri liiklusmenetlustalituse eriasjade uurija Mare Sirkas nimetab seda esmapilgul tavalisena näivat vasakpöördel eksimist üheks viimaste aastate toiminguterohkemaks menetluseks. „Selle juhtumi asjaolusid selgitades pidime erinevate versioonide ümberlükkamiseks mitu ekspertiisi määrama ning poolteist aastat hiljem õnnetuspaigas mõneks ajaks ka liikluse sulgema. Lõppkokkuvõttes jõudsime ikkagi sinna, kus

LIIKLUS

Samal hetkel, kui veoauto vastassuunda jõudis, tuli kõigile osalistele ootamatult ei tea kust mootorratas.

peitub suurema osa õnnetuste põhjus: inimliku, ent äärmiselt ränga hinnaga hooletuseni,“ lausub uurija.

Ekspertiis leiab õnnetuse põhjused Esimene abimees liiklusõnnetuste uurijatele on sündmuskohal tehtud liiklusõnnetuse skeem. Sündmuskohal antud ütluste, fikseeritud jälgede ja sõidukite paiknemise järgi paneb vilunud silm kokku info, mis saab esimese uurimisversiooni aluseks. „Kuna mõlema sündmust näinud inimese sõnade kohaselt ilmus mootorratas ootamatult, siis oli esimene küsimus kahtlemata sõidukite liiku-

miskiirus. Selle, kui suur on õnnetusse sattunud sõidukite kiirus, saame teada liiklustehnilise ekspertiisiga. Kogenud avariipolitseinikud oskavad teel olevate jälgede ja kahjustuste järgi kiirust küll oletada, ent see on kõik pigem kõhutunne. Samuti kiputakse rahvasuus ületähtsustama kokkupõrkel kinni kiilunud spidomeetri näitu, mis võib peatuda õigel kiirusel, aga näidata ka n-ö aiateibaid,“ selgitab uurija. Määratud ekspertiis andis vastuseks, et kokkupõrke hetkel liikus veoauto kiirusega 15 km/h, mootorratturi kiirus oli pidurdamise alguses 70–80 km/h ning kokkupõrke hetkeks vähenes see 60 kilomeetrini tunnis. Seega liikus rattur lubatust tõesti veidi kiire-

mini. Samas nentisid eksperdid, et ka piirkiirusel liikumise korral oleks kokkupõrke vältimine olnud ratturi jaoks võimatu. Niisiis oli mootorratturi suur kiirus õnnetuse põhjusena välistatud, samuti lükkas ekspertiis ümber veokijuhi ütluse, et ta liikus ainult 5 km/h. Teise asjaoluna kontrolliti, kas mootorrattur võis veokijuhile märkamatuks jääda seetõttu, et täitmata oli lähitule kasutamise nõue. Klassikuid tsiteerides on novembriks „pime aeg juba tublisti päeva poole tulnud“ ning ilma tuleta ratturit oleks tõesti keerulisem märgata. Paar kuud hiljem saabunud ekspertiisivastus oli aga ühene: „Lähitulede hõõgniidi osal täheldati kõrgel temperatuuril tekkiva volframoksiidi olemasolu, kaug-

LIIKLUS

Sellega oli peagu poolteist aastat väldanud eeluurimine lõppenud. Uurija pani materjali kokku ning saatis prokuratuuri. Veokijuht loobus kohtus ütluste andmisest, tunnistas end süüdi ja kahetses tehtut. Veidi enam kui kaks aastat pärast õnnetust mõisteti kaasliikleja surma põhjustanud veokijuht süüdi ning karistati teda 10kuulise tingimisi vangistuse ja juhtimisõiguse peatamisega kuueks kuuks.

Inimesed otsivad õnnetuste põhjuseid väljastpoolt iseendid

tulede hõõgniidil oksiidi olemasolu ei täheldatud. Purunemise hetkel on lähitulede hõõgniit olnud kõrgetemperatuurilises olekus.“ Ehk lihtsamini öeldult – lähituli põles.

Kõike, mida suudavad kaitsjad, suudavad ka politseiuurijad Veidi enam kui aasta pärast õnnetust saatis veokijuhi kaitsja uurijaile video õnnetuspaigas tehtud eksperimendist. Salvestuselt on selgelt näha, kuidas Tallinna suunduv mootorrattur jääb vasakpööret ootava juhi jaoks vähemalt hetkeks kahe märgi varju, mis osutavad ümbersõidu suunda. Ehk sai just see asjaolu mootorratturile saatuslikuks? Samuti vajab kaitsja hinnangul lisakontrolli veokijuhi kiirus kokkupõrke hetkel, kuna spetsialistid näivad olevat unustanud, et veok alustas sõitu peatumisest, mistõttu see ei läbinud vahemaad ühtlase kiirusega. Kõike, mida suudavad kaitsjad,

Suuremas osas õnnetustest on peapõhjus kõige lihtsam hooletus. suudavad ka politseiuurijad ja sageli eepilisemates mastaapides. Nii võeti ette liiklusõnnetuste uurimises üsna tavapäratu ütluste seostamine olustikuga ehk kriminaaljuttude keeli ettenäitamine. Teelõigul suleti liiklus, kutsuti kohale õnnetust pealt näinud tunnistaja ning Ahtil tuli sama veoautoga samale ristmikule uuesti läheneda, samamoodi vasakpöördeks peatuda ning rääkida detailselt, mida ta tegi ja mida nägi. Nii saigi selgeks, et kuigi puhtteoreetiliselt võis rattur sekundi murdosaks märgi taha peitu jääda, ei võtnud see veokijuhilt võimalust pöörde ohutuses veenduda. Lisaekspertiis tõendas ka seda, et veok liikus kiiremini kui 5 km/h ning ka väiksema veoki kiiruse puhul ei saanud mootorrattur kokkupõrget vältida.

Kogenud uurijana ei heida Sirkas süüdistatavale ette, et õnnetuse põhjuseid nii mitmest asjaolust otsiti. „On täiesti loomulik ja ootuspärane, et inimesed otsivad õnnetuste põhjuseid väljastpoolt iseendid. See ei ole omane ainult vahetult õnnetuses osalejaile. Samamoodi otsivad selgitusi ja põhjendusi enda süül hukkunud jalakäija või juhi lähedased. Väliskeskkonnast tingitud põhjustega on palju lihtsam leppida ja traagilise tagajärjega kaasnevast šokist üle saada. Suuremas osas õnnetustest on peapõhjus kõige lihtsam hooletus, mistõttu mina soovitan liigeldes tõesti 100% liiklemisele keskenduda. Tean oma praktikast ainult kahte juhtumit, kus inimesed andsid endast õnnetuse ärahoidmiseks tõesti kõik, aga ikkagi juhtus. Paraku eksivad liikluses kõik inimesed, võib isegi öelda, et iga päev ja iga tund tehakse mingeid suuremaid või väiksemaid vigu. Enamasti meil lihtsalt veab – teised juhid on samal hetkel keskendunud või ei ole neid üldse, ristmik on ehitatud nii, et saab teisest ohutult mööda põigata, jõutakse veel pidurdada jne. Kõik need tagajärjeta jäänud eksimused loovad inimeses enesekindlust, et õnnetust nendega ei juhtu, ja nii on ka järgmine hooletus kergem tulema. Ühel hetkel võivad sellel olla äärmiselt rasked tagajärjed,“ ütleb ta. Kangru tee õnnetusega seotud kohtuasja arutades lahendati ka menetluses esitatud tsiviilhagi, kus erinevate osaliste varalise ja mittevaralise kahju nõue ulatus kokku ligi 75 000 euroni. Kohus rahuldas tsiviilhagi osaliselt ning õnnetuse põhjustajalt ja tema tööandjalt mõisteti välja veidi alla 10 000 euro. Tuuli Härson kommunikatsioonibüroo

LIIKLUS

Teadlikkus kahjude hüvitamisest on vähene

FOTO: ERR

Kangru tee õnnetusega seotud kohtuasja arutades lahendati ka esitatud tsiviilhagi, kus varalise ja mittevaralise kahju nõue ulatus kokku ligi 75 000 euroni. Kohus rahuldas tsiviilhagi osaliselt ning õnnetuse põhjustajalt ja tema tööandjalt mõisteti välja veidi alla 10 000 euro.

n mõistlik ja üha levinum, et nii kriminaalasi kui ka tsiviilhagi leiab lahenduse just kriminaalmenetluses. Esindaja puudumise korral saab uurija või prokurör aidata inimesel tsiviilhagi kokku panna ning ideaalis saavad ühe kohtuotsusega lahenduse kõik asjaga seotud vaidlused. Tsiviilhagi varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks saab esitada ainult konkreetse kriminaalasja kannatanu. Kui näiteks liiklusõnnetusse satub kolm inimest, kellest saab raskelt vigastada ainult üks, siis on kahju nõude esitamise õigus ainult temal. Erandina on mittevaralise kahju hüvitise õigus ka kuriteo läbi kannatada või surma saanud isiku lähedastel. Hüvitatava mittevaralise kahju suurus sõltub eelkõige inimese vigastustest – võlaõigusseaduse kohaselt on tegemist mõistliku rahasummaga valu ja kannatuste eest. Selle ulatuse otsustab kohtunik vigastuste raskuse ja tagajärgede, süüdlase ja kannatanu enda käitumise, ühiskonna heaolutaseme ning väljakujunenud kohtupraktika põhjal. Varaline kahju tuleb tõendada konkreetsete kuludokumentide või muude tõenditega viimase sendini ning summat n-ö sisetunde pealt kujundada pole võimalik. Kogu liiklusõnnetustega põhjustatud kahju peaks üldjuhul hüvitama kindlustusseltsi kaudu. Seejuures ei pea ootama süüteoasja lahendit ning uurijad võiksid julgemalt väljastada kannatanutele ja kindlustusseltsidele neid tõendeid, mille

avaldamine ei kahjusta edasist menetlust. Isegi kui kohtus on kahju välja nõutud õnnetuste põhjustajalt, on kannatanul, ent ka kindlustusega kaetud sõiduki omanikul või juhil õigus pöörduda kindlustusandja poole ning nõuda kahju hüvitamist seltsilt. Kui autojuht põhjustab liiklusõnnetuse tööülesandeid täites, siis vastutab kannatanu ees tema tööandja.

Hagi esitamise vajadus tuleb varakult selgeks teha

Inimeste üldine teadlikkus liiklusõnnetusega kaasnevate kahjude hüvitamisest on üsna tagasihoidlik. Konkreetse menetluse osalistele selgitavad tsiviilhagi esitamise võimalust uurijad või prokurör. Neilt saavad inimesed oma õigusest hüvitist nõuda vähemalt kõige elementaarsema info. Paraku näen, et inimesel, kes varem tsiviilõigusega kokku puutunud ei ole, ei käi hagi esitamise tingimustest jõud üle. Uurija kokku pandud tsiviilhagide peamine kitsaskoht on varalise kahju tõendamine. Mittevaralise kahju kohta lisatõendeid esitama ei pea, kuna tervisekahjustus on tõendatud juba kriminaalasja materjalidega, summa on aga kohtu otsustada. Varalise kahju puhul võtab tõendite kogumine omajagu aega ja tähelepanu. Seepärast on mõistlik tsiviilhagi kaaluvale kannatanule soovitada võtta endale esindaja või vähemalt esmane konsultatsioon juristilt. Soovitan uurijail hoiduda hinnangute andmisest ja ennustamisest, mis võiks

Vandeadvokaat Indrek Sirk

olla hüvitatav summa. Põhjus selleks on väga lihtne: need summad on nii erinevad. Ei ole mõtet tekitada olukorda, kus inimene on pettunud või vihane või kohandab oma hinnangu valule ja kannatustele uurija kõhutunde järgi. Ärgem unustagem, et ka pealtnäha sarnaste juhtumite puhul on hüvitised väga erinevad. Need otsused peaks inimene tegema sõltumatult. Kannatanul on hagi esitamise õigus eeluurimise ajal, kuid soovitav on seda siiski teha pärast prokuröri juures kriminaaltoimiku materjalide tutvustamist. Hagi saab esitada kümne päeva jooksul toimiku materjalide tutvustamisest kannatanule või tema esindajale. Sestap tuleks hagi esitamise vajadus siiski varem selgeks teha ning tekkinud kahju kohta ka tõendid juba varakult koguda. Kriminaalmenetluses on kannatanu esindajakulud menetluskulu, mille hüvitab süüdimõistva otsuse korral süüdimõistetu, erandjuhul riik. Taotleda võib ka riigi õigusabi. Igasuguse kahju hüvitamise vaidluse juures tuleb arvestada sedagi, et kuigi kohus mõistab hüvitise ja menetluskulud välja, siis tuleb raha ikkagi saada süüdimõistetult või tsiviilkostjalt. Eelkontroll selleks, et hinnata nende isikute maksejõulisust, on mõistlik, kuna muidu võib kogu tegevus olla kasutu. Kohus mõistab õigust, kuid raha kohtumaja kassast välja ei anta.

Indrek Sirk vandeadvokaat

KOOLITUS

Koera abiga tehti kurjategija kahjutuks.

KOOLITUS

Tegutsemine

ohtliku FOTOD: RAIGO PAJULA

ründe korral Ilma häbenemata võin öelda, et kui jutuks tuleb TORK-koolitus, läheb veel tänagi omajagu aega, et saada peast välja mõte akudrelli otsa käivatest torxotsikutest. T20 on ju üks levinumaid terrassikruvi päid ja võrreldes tavalise ristpeakruviga on neid võrratult lihtsam rakendada. Tegutsemine ohtliku ründe korral (TORK) on turvataktikaline komplekstreening, mis koosneb tavaliselt kolmest moodulist: matisaal, tiir ja kaasuste lahendamine.

raegu kasutatakse sellist treeningmeetodit juba kolmandat aastat. Esimesel aastal õpiti rünnaku tõrjumist üksikvõitleja tasandil, järgmisel aastal tõrjuti rünnakut koostöös patrullpaarilisega ning sel aasta püütakse rakendada juba mitme patrulli koostööd, sealhulgas koerajuhte. Ei, mitte torx ... Kui ma koos Oliver Purikuga ühel tuulisevõitu hommikul Rakvere poole teele asusin, et ise see koolitus läbi teha, olin endiselt varustatud üksnes Hollywoodis vändatud märulifilmide vaatamisest tekkinud väärarusaamadega politseilistest tegevustest. Olin politsei ridades kommunikatsiooni viljelnud kõigest ühe kuu ning minu senine kokkupuude politseiliste tegevustega piirdus alkomeetrisse puhumisega ning paaril korral kergemate liiklusrikkumiste kaudu riigieelarve kosutamisega. Mõlemad on säärased olukorrad, kus erinevaid käsklusi ei hüüta, koera ei rakendata ega relvaga ei sihita. Elevust tekitas Oliveri soovitus panna selga vähe mugavamad riided ning olla valmis higistama. Ärevust lisas see, et seal kasutatakse mittetap-

vaid relvi. Ja sel korral osalevad ka koerad. Nii kujutasingi ette, kuidas koolitusel vähemalt Brad Pitti moodi eriagendilaadselt nõtkeid liigutusi tegema hakkan. Jõudsime Rakvere politseijaoskonna juurde, mille keldrist leiab üllatavalt suure treeningukeskuse. Lasketiiru sisse astudes lõi ninna vineeri, metalli ja raske töö tegemise lõhn. Meid võttis vastu asjalik ja muhe instruktor Martin Piksar, kes sealset kompleksi käsutab. Vaatasin siniseid treeningpüstoleid ning nende sisse käivaid värvikuule. Jälgisin, kuidas teised politseinikud, kes sel korral olid peamiselt isikukaitsebüroost, oma relvad tühjendasid ja pulga ohutuseks selle torusse pistsid. Sel hetkel hakkas selgeks saama, et eriagendilaadselt mina vist ikka mööda põrandaid rulluma ei hakka, sest ma ei oska isegi relva õigesti käes hoida.

Vastuvõtuvõime lõppeb esimese harjutuse juures Meid jagati kahte rühma. Rühm, kuhu mina kuulusin, liikus kõigepealt tegema harjutusi koeraga ehk siis harju-

tati seda, millal ja kuidas rakendada koera päti kinnipidamiseks. Faabula kohaselt satuvad politseinikud vastamisi relvastatud, ohtliku ja ka natukene tõrksa kurjategijaga. Talle tuleb õigesti läheneda, anda õigeid käsklusi ning teha õigel ajal otsus koera kasutada, pätt raudu panna ja ära viia. Kõlab lihtsalt? See võiks lihtsam olla, kui vastas oleks nukk. Aga kui pätti mängib päris inimene, kes võib suvalisel hetkel otsustada relva haarata, võib ka kogenum politseinik jänni jääda. Et seda päriselt tänaval sündmustele reageerides ei juhtuks, TORK-koolitusi korraldataksegi. Harjutused muutusid järk-järgult keerulisemaks. Minu jaoks sai vastuvõtuvõime ja tegutsemisvõime otsa juba esimese harjutuse juures. Kui kilp ja relv kätte anti ning tegutsema saadeti, hakkas mul korraga külm ja palav. Olin virk ja unine. Peas valitses tühjus. Tuled põlesid, aga kedagi ei olnud kodus. Korraga peab tegema nii paljusid asju: kilpi tuleb hoida õigesti, relva tuleb hoida õigesti, asend peab olema õige, jälgima peab selja taga olevaid kolleege, pätile peab andma käskluse

KOOLITUS

Kui kokkulepitud tegutsemisviiside ja võtete rakendamisel lähtutakse turvataktika põhireeglitest (6K+1E)*, siis on tegevus eesmärgipärane ja turvaline: • Kolmnurkasend – politseinike paiknemine kinnipeetava suhtes • Kaugus (õige distants) – kaugus loob turvalisust, annab aega tegutsemisviise valida • Koostöö patrullpaariliste vahel • Kommunikatsioon patrullpaariliste, korrapidaja, kinnipeetava vahel • 360 kraadi jälgimine – ohutuse tagamine 360 kraadi • Käed! – kinnipeetava käte jälgimine • +1 – arvesta alati, et on veel üks vastane, veel üks relv • Esimesel on alati õigus – kui mingi kokkulepitud tegutsemisviisi või taktikalise võtte tegemisel muudab esimesena tegutsev politseinik mingil põhjusel oma tegevust/rolli, siis peab teine politseinik olema võimeline üle võtma paarimehe tegevuse/rolli. * Valem on Oliver Puriku väljamõeldis ja ei esine sellisel kujul erialakirjanduses.

ja esimese reaktsioonina tema mahalaskmine ei ole okei … Otsustama peab edasise tegevuse ja koera kasutamise, pätile tuleb rauad peale panna ... Kilbimees tiimi juhina peab tegema nii palju otsuseid! Tunnen piinlikkust ja häbi. Nägu on pikaks vajunud ja jõllitan üle kilbi serva pätiks kehastunud instruktorit. Oleks vist pidanud enne siia tulekut läbi lugema mõne politseikooli baaskursuse materjali, mõtlesin omaette, kui seal kilbi taha varjuda üritasin. Pärast selgus, et varjusin nii hästi, et ülejäänud tiim ei olnudki kilbiga kaitstud. Aga kuhu see käsi koos relvaga veel mahtuma peaks? Instruktori abiga sain ka relva üle kilbi serva piiluma, kuigi tundub, et käel võiks üks liiges veel juures olla. Tundsin selja peal paarimehe patsutust – tagumised on valmis minema! Asusime sibama pahalase poole ...

Ka vaatamine toob higimulli otsa ette Mida pätile hõigata, mõtlesin. Hõikasin igaks juhuks „seis, politsei" ja „viska relv maha". Esiteks kõlas see kõik nii naljakalt, sest pole harjunud kuulma enda häält sääraseid tõsiseid asju ütlemas. Teiseks tuli välja, et se-

Kurjategija on kahjutuks tehtud ja pannakse äraviimiseks raudu.

Ilma harjutamiseta ja ilma koolitusteta oskab tavaline inimene pingelises olukorras ainult jõllitada ning higistada. dagi on võimalik liiga aeglaselt teha. Esialgu tundus küll kõik hästi toimivat ja tundsin ennast nagu eriagent mõnes filmis (sest pätt ju heitis maha pikali ning viskas ka relva eemale), aga kuni mina silma pilgutasin, oli pahalane taas relvamaketi haaranud. Olnuks tegemist päris relvaga, siis läinuks meil kõigil tuju ära. Selle umbes poole minuti jooksul higistasin enda seest välja kogu selle liitrise pudeli vett, mille ära olin joonud. Vähemalt. Ja sel hetkel otsustasin, et jään vaatleja rolli ning teen pilte. Endiselt oli häbi, sest ma ei osanud seal tõesti mitte kui midagi teha. Tootsin sooja õhku ja seisin. Siinkohal saadan tervitused kõigile oma kolleegidele, kes peavad tänaval päriselt ja päris tööd tegema, tõrksate tegelastega mürama ning neid endale ja teistele ohutult kahjutuks tegema. See ei ole lihtne töö, isegi kui vastumängija on oma kolleeg. Harjutused jätkusid ilma minuta ning muutusid järk-järgult intensiivsemaks. Üsna pea kasutati kurjategija

kinnipidamiseks teenistuskoera, kellel suukorv peas. Paar korda mängiti seda läbi ja siis lasti koer meest kinni pidama juba ilma suukorvita. Enne selle harjutuse algust kirjutasin omale kõrva taha tarkusetera, et koera ja tema sihtmärgi vahele ei tohi mingil juhul jääda, sest miski ei peata eesmärgistatult tegutsevat koera. Ühel hetkel nii armas ja sõbralik, isegi paimaias koer muutub relvamaketti või pätti nähes erivahendiks – vahendiks, kellel on registreerimisnumber ning kelle ainus eesmärk on pätt kahjutuks teha. Ja ta teeb seda hetkega. See osa koolitusest kulmineerus pimedast toast päti väljatoomisega. Tiim sisenes pimedasse tuppa, sealt kostis hõikeid, kisa, müdinat ning haukumist. Ja välja tuli kinni peetud pätt. Meenub, kuidas Jeremy Clarkson selgitas televaatajaile „Top Geari“ saates seda, kuidas auto edasi liigub: „I press gas, magic happens and car moves." Taban ennast taas higistamast. Kogu see mürgel on nii intensiivne, et isegi vaatamine ajab higistama. See, mida

KOOLITUS

"Korteris“ kohtuti kurjategijaga. Meeles tuleb pidada, et kõik see toimus kottpimedas, välk lihtsalt valgustas.

politseinikud seal teevad, on kõrvaltvaatajale midagi maagilist. Antakse käske, tehakse midagi ja toimub igasuguseid asju, mis kulmineerub sellega, et toast väljuvad lohutamatult hingeldav koer ning raudus instruktor-pätt.

Pimedas on pime ja kuulid teevad inimeste sisse auke Väikese pausi järel liikusime lasketiiru, kus tehti erinevaid harjutusi korterimaketis. Sedakorda treeningrelvadega ning värvikuulidega. Faabula oli ikka see, et korter tuleb üle kontrollida ja võimalikud pahalased kinni pidada. Samas tuleb erinevatele ohtudele korteris adekvaatselt reageerida ja kõike seda pimedas. Viimane ülesanne, loomulikult kõige keerulisem, algas juba eemalt: politseinikud pidid lähenema korterile ja sealt inimesed välja tooma. Pinge oli suur – pime oli (ei näe), korteris üürgas väga valjusti teler (ei kuule) ning esimene üllatus tabas politseinikke juba enne korterimaketini jõudmist: nurga tagant ründas neid relvastatud kurjategija. Tema poole lasti mitu värvikuuli, üks lendas rikošetiga ka turvaalal olevate pealtvaatajateni ning jättis minu pükstele pisikese oranži täpi. See pisike vahejuhtum aitab mõista, kui

ohtlik kõik olla võib, päris kuul oleks minu jala sisse koleda augu teinud. Korterisse sisenemisel ootas politseinikke taas nurga taga üks vastupanu osutav mees. Korter oli nagu labürint, mille nurkade taga paljastus erinevaid intrigeerivaid pilte: relvaga ähvardav „pilt" tuli maha lasta ja passi ulatav „pilt" tuli ellu jätta. Olukorra pingelisust näitab see, et ka passiga mehe pilt sai nii mõnegi kuuli. Kirsiks tordil olid instruktorid iga relva salvedesse peitnud ka tühje kesti ehk tõrkeid, mille kõrvaldamine võttis oma aja. Samal ajal kestis ikka veel pinev olukord. Teler möirgas endiselt ning korteri viimases toas pesitses eriti tõrges naisterahvas, kes politseinike saabumisel televiisorist vaata et kõveminigi kisas ning kaine mõistuse kuhugi maha oli jätnud. Aga kõik see pidigi nii olema, sest ohtliku ründe olukorrad päriselus on sama ootamatud, sama tüütud ja sama ohtlikud. Ma ei ole kindlasti õige inimene ühtegi politseinikku käsutama, aga vaadelnud pool päeva TORK-koolitust ning näinud, mida kolleegid seal teevad, julgen kutsuda kõiki üles niisugustes koolitustes osalema. Kogu selle koolituse peamine eesmärk on harjutada tiimitööd, harjutada teiste ametnikega koos töötama. Kuigi harjutusi tegid juba mõnda aega politseitööd

teinud inimesed, jagus instruktoritel pidevalt näpunäiteid, kuidas midagi paremini teha, eriti just koostöös. Kuigi nii ekstreemseid olukordi nagu seal harjutustes iga päev tavatöös ette ei tule, on alati parem reageerida olukorrale, kus on juba oldud ja mis on mõnes lõigus tuttav. Kui selliseid olukordi rohkelt läbi mängida, on keerulisem üllatuda. Nagu öeldakse – raske harjutustel, kerge lahingus. Päris elu ja politseiniku töö ei ole Hollywoodi film. Kuulid teevad inimestesse auke ning pimedas on tõeliselt pime. Ilma harjutamiseta ja ilma koolitusteta oskab tavaline inimene pingelises olukorras ainult jõllitada ning higistada. Täpselt nagu mina seda tegin. Lõppkokkuvõttes oli päev põnev ning ma usun, et minust sai selle kogemuse kaudu grammi võrra parem pressiesindaja. On väärtus omaette olla näinud ja üritanud kogeda seda, kuidas päriselt politseilisi tegevusi tehakse. Tähtis on meeles pidada, et ükski sündmus ei ole teisega täiesti sarnane ning igasse olukorda sobivat taktikalist võtet ei ole. Taktikalisi võtteid tuleb rakendada loovalt, lähtudes konkreetsest olukorrast. Uku Tampere kommunikatsioonibüroo

lugudes ja piltides

„Kas teid kutsuti kodakondsustseremooniale? See on ju ainult väljavalituile!“ imestas ukrainlasest uue kodaniku Olga Pikalo sõbranna, kui kuulis, et Olga on lastega Tartu raekotta minemas. Väljavalitud on tegelikult kõik naturalisatsiooni korras kodanikeks saanud inimesed. 2014. aastast on PPA-l rõõm korraldada kodakondsuse tunnistuste üleandmise tseremooniaid, teha seda päeva uutele kodanikele ja nende peredele eriliseks ja meeldejäävaks ning tervitada neid sinimustvalge lipu all. Pole kunagi hilja: 84aastane proua Elfrida Kardach on üks eakamaid viimasel ajal Eesti kodakondsuse saanuist. Oma Eesti kodaniku tunnistuse sai ta mullusel kodanikupäeval Tallinna Lillepaviljonis, sellest kujunes ka viimase aja üks rahvarohkemaid tseremooniaid. Austuse märgiks paluti proua Elfrida esimesena rahva aplausi saatel tunnistuse järele, mille ta sai koos lipu ja kauni roosiga peaminister Taavi Rõivase, siseminister Hanno Pevkuri ning PPA peadirektori asetäitja Joosep Kaasiku käest.

FOTO: JASSU HERTSMANN

16. jaanuaril tervitasid Tartu raekojas Lõuna-Eestis elavaid kodanikke Hanno Pevkur ja Lõuna prefekt Tarmo Kohv. Kõige esinduslikum oli üritusel perekond Pikalo: nelja lapse ema Olga sai kodaniku tunnistuse koos oma noorimate lastega – Ruslani (paremal) ja Aleksandriga. „Kodus tähistasime seda siis, kui poisid tegid eksamid ära,“ rääkis Olga. „Minu jaoks ei olnud eksamid rasked. Ma õppisin keele ära, kui elasin Jõgeva maakonna ühes külas. Seal olid suurepärased inimesed, aitasid mind palju. Ja see, et saime tunnistused kõik koos ja nii pidulikult, oli imeline.“

FOTO: RENE RIISALU

Meie kodanikud

FOTO: JELENA RUDI

FOTO: IRINA VASSILJEVA

Kõige kõrgemal tasemel toimus 21. oktoobril kõige väiksemate kodanike tseremoonia Narva Hermani linnuses. Noorim oli pooleaastane Kohtla-Järve elanik Marjana. Üritusest kujunes tõeline perepidu, sest vaatama, kuidas noorimad kodanikud Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese ja Ida prefekti Vallo Koppeli käest tunnistusi saavad, tulid vanemad, vanavanemad, õed-vennad ning peresõbrad.

„Eesti on küll väike, ent võib-olla just selle pärast pakub täiesti uskumatuid võimalusi ja lugusid. Igast andest võib siin suure tõenäosusega saada üldrahvalik, mõnest koguni ülemaailmne kuulsus,“ ütles president oma kõnes Narva tseremoonial. Nagu näha, ongi mõni staariks sündinud ja oskab väga hästi fotograafi tähelepanu köita. Laste tseremooniad on kõige meeleolukamad ning ajavad nunnumeetri lakke.

FOTO: JASSU HERTSMANN

FOTO: SERGEI STEPANOV

Kuna soovime järgida põhimõtet „Toome riiki inimesele lähemale“, siis peeti viimane tseremoonia 24. märtsil Jõhvi kontserdimajas. Narva politseijaoskonna juht Sergei Andrejev, kes on ise Jõhvi elanik, nentis oma tervituskõnes, et ta tunneb isegi pisikest kadedust: „Kui mina eksamid ära tegin ja 90ndate alguses kodanikuks sain, siis selliseid ilusaid tseremooniaid polnud. Aga tänu sellele, et ma sain Eesti kodanikuks, sain ma politseinikuks ja olen seda ametit pidanud juba üle 20 aasta.“

Sadu käepigistusi ja õnnitlusi, koos hümni laulmist, uhkustunnet ja tänusõnu – paljude inimeste jaoks on see esimene ja võibolla ka viimane kord olla nii tähtsal üritusel peakangelane ning kõige oodatum külaline. Ühele PPA töötajale läks kõige rohkem hinge kohtumine eaka paariga, kes tuli Tartusse Jõgevalt. Kui pidu oli läbi saamas, tuli proua soojalt üht korraldajaist kallistama ja tänama hüvastijätuks. Kuna see oli mõnevõrra ootamatu, ei osanud kallistatav kurku jäänud pisarate tõttu muud kui vastu kallistada, noogutada ning tänada, et nad tulla said. Siis võtsid abikaasad käest kinni ja sammusid üle Raekoja platsi, väike sinimustvalge lipp rõõmsalt lehvimas. Selliseid ilusaid ja õnnelikke inimesi, sinimustvalge käes, läks üle platsi tol õhtul õige mitu. Just sellepärast me seda teemegi. Ja ilus traditsioon jätkub kindlasti.

Viktoria Korpan, kommunikatsioonibüroo

FOTOD: REELIKA RIIMAND

SPORT

Suusabaasis oli tantsupidu V eebruarikuu alguses kogunesid aktiivsemad ja tublimad politseisportlased Kääriku suusabaasi, et retrohõngulises atmosfääris tunnustada Eesti politsei parimaid sportlasi. 2014. aasta parimateks politseisportlasteks kuulutati Vladimir Latin Ida prefektuurist ning Kelly Nevolihhin Sisekaitseakadeemiast. Meeste arvestuses olid esikolmikus veel Erik Koitla kaitsepolitseist ja Janek Ardon Põhja prefektuurist. Naiste arvestuses pääsesid esikolmikusse Annika Tikk ja Kaisa Kukk Põhja prefek-

tuurist. Visaduse tiitliga pärjati aastaid politseispordis kaasa löönud Sisekaitseakadeemia lektorit Andres Kutserit. Aktiivseim politseiasutus on endiselt Lääne prefektuur ning sportlike tulemuste põhjal oli paremusjärjestus järgmine: võitis Lõuna, teine oli Põhja ja kolmas Ida prefektuur. Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor tunnustas parimaid sportlasi rahalise preemiaga ning spordiliit tänas kõiki abilisi ja koostööpartnereid, kes möödunud aastal Eesti Politsei Spordiliidu võistluskalendrisse panustasid.

SPORT

FOTO: TOIVO VINOGRADOV

Viimane lumi Õhus on üha enam kevadehõngu, kuid Jõulumäe oli märtsikuu alguses veel lumine ning tänavused politsei meistrid suusatamises seal selgusidki. Kõige pikem ring oli küll ainult 2,5 km ja seegi kunstlumest.

Esimesel võistluspäeval selgitati sprindi kiireimad, kus naiste arvestuses tuli võitjaks Jelena Všivtseva, kellele järgnesid Mirja Virve ja Janne Lindepuu, kõik Lõuna prefektuurist. Meeste arvestuses oli nobedaim Alar Ridamäe Politsei- ja Piirivalveameti teabehaldusja menetlusosakonnast, teiseks jäi Meelis Saarepuu Lõuna prefektuurist ning kolmandaks Jan Poznjak Ida prefektuurist. Päeva teisel poolel peeti teatevõistlus, kus naissuusataja pidi läbima 1,2 km raja ning kolm meessuusatajat igaüks 2,5 km. Sellise distantsi läbimisega sai kõige kiiremini hakkama Lõuna prefektuuri I võistkond, kes sõitis koosseisus Jelena Všivtseva, Ilmar Vähi, Kaupo Sirel ja Meelis Saarepuu. Neile järgnesid Ida prefektuuri I ning Politsei- ja Piirivalevameti I võistkond. Teisel võistluspäeval sõitsid 30–39aastased naised 5 km rada, kus võitjaks tuli Mirja Virve Lõuna prefektuurist, teine oli Natalja Skvortsova Ida prefektuurist ja kolmas Kadrin Kupp Põhja prefektuurist. Samal distantsil, kuid nooremate naiste hulgas tuli võitjaks Jaanika Jalast, kellele järgnes Gerli Salvet, mõlemad Ida prefektuurist. 40–49aastastest naistest oli kiireim Jelena Všivtseva, teiseks jäi Eve Jaeski, mõlemad suusatajad Lõuna prefektuurist. Kolmas oli Siiri Kukk Lääne prefektuurist. Naistest 50+ oli edukaim Urve Punga Ida prefektuurist ning teine koht kuulus Aino Koserile Lõuna prefektuurist. Meeste vanuseklassis 30–39 tuli läbida 10 km rada. Võit läks õige napilt, vaid sekundiga Lõuna prefektuuri Ilmar Vähile (aeg 27.21), kellele järgnesid Vladimir Latin ning Jan Poznjak Ida prefektuurist. Nooremate meeste vanuseklassis ja samal distantsil oli võitja Alar Sadam, teine Kaupo Sirel, mõlemad Lõuna prefektuurist, ning kolmas Tarvo Leesik Ida prefektuurist. Traditsiooniliselt kõige osavõturohkemas vanuseklassis sai 5 km distantsil võidurõõmu maitsta Aivar Ridamäe Põhja prefektuurist (aeg 12.08), teiseks jäi Alar Ridamäe Politsei- ja Piirivalveametist ning kolmandaks Meelis Saarepuu Lõuna prefektuurist. Meeste 50+ vanuseklassis võitis Jevgeni Vološin Ida prefektuurist. Talle järgnesid Tõnu Tänav ning Heldur-Valdek Seeder Politsei- ja Piirivalveametist.

Ida prefektuuri jalgpalli meeskond

Igipõlised rivaalid jalgpallis kohtusid taas finaalis Tartus peeti 25.-26. veebruaril politsei sisejalgpalli meistrivõistlused. Meeskondi kogunes kümme, kuid naiskondi ainult kolm. Seetõttu peeti naistele auhinnaturniir.

Meeskonnad mängisid esimesel võistluspäeval kahes alagrupis. Tuliselt võidelnute seast pääses teisele võistluspäevale ja poolfinaalmängudele ainult neli meeskonda. Turniiril osalesid Kuressaare politseijaoskond, Lõuna piirivalvebüroo, Põhja prefektuur I, Ida prefektuur I, Põhja prefektuuri liiklusjärelevalvekeskus, Sisekaitseakadeemia politseija piirivalvekolledž, Politsei- ja Piirivalveamet, Lõuna prefektuur, Ida prefektuuri piirivalve ning Lääne prefektuur. Teisele võistluspäevale ning poolfinaalidesse pääsesid Põhja prefektuuri I ja Sisekaitseakadeemia meeskond ning Ida prefektuur I ja Lõuna piirivalvebüroo meeskond. Tulisem võitlus käis esimeses poolfinaalis, kus Põhja prefektuur suutis välja tulla kaheväravalisest kaotusseisust ning alistas pärast normaalaja lõppu penaltitega 2 : 0 Sisekaitseakadeemia meeskonna. Teises poolfinaalis sai kindla võidu Ida prefektuur ning finaalmängus kohtusid

taas mullused finalistid. Kui möödunud aastal võitis Põhja prefektuur 3 : 1, siis tänavu sai meistrimedali kaela Ida prefektuuri meeskond tulemusega 3 : 2. 3.-4. koha mängust väljus võitjana Sisekaitseakadeemia politseija piirivalvekolledži meeskond, kes alistas Lõuna piirivalvebüroo 2 : 0. Ida prefektuuri meeskond mängis koosseisus Andrei Bolonenkov, Roman Treial, Andrei Kisseljov, Jevgeni Malahhov, Stanislav Kovalenko, Vadim Raužin, Oleg Konorev, Igor Kübarsepp ja Jüri Belõi. Kohtunike otsusega oli turniiri parim mängija Artur Bõstrov Põhja prefektuurist. Naiste auhinnaturniiril peeti kolm mängu ning edukaim oli Põhja prefektuuri naiskond, kes tegi viigi Lõuna prefektuuriga, kuid alistas suure skooriga 5 : 1 Ida prefektuuri naiskonna. Ida ja Lõuna vahelise mängu võitsid viimased 1 : 0 ning seega kuulus neile teise koha au ja kuulsus. Põhja prefektuuri naiskond mängis koosseisus Kätlin Murre, Tiiu Kull, Liisa Lilleste, Eneli Kauber, Ruth Kotov, Raili Purga, Merilin Maarits, Maianžely Uutar, Jekaterina Paškevitš ning Annika Tikk.

RAAMAT

Uudiskirjandus raamatukogudes Tulistamine Viljandi koolis: miks, kelle traagika, kes vastutab, mida teha? Jakob Saks Integraloogia Instituut, 2015 Asukoht: SKA raamatukogu

Paalalinna koolis toimunud traagiline sündmus puudutas otseselt või kaudselt meid kõiki. Meil on nüüd kohustus analüüsida toimunut, püüda selgusele jõuda selle tegelikes põhjustes, et tulevikus ära hoida selle kordumist veel mõnes koolis. Raamatus on autor selgitanud koolivägivalla ja koolis tulistamiste süvapõhjusi ning otsinud vastust küsimusele, mida teha, et koolides lõppeks vägivald ja tulistamine.

Täie rauaga Margus Pikhof Tallinn: Tammerraamat, 2014 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK Paikuse kooli raamatukogu

Raamatu autor Margus Pikhof kannab praegu juveeliröövi eest karistust Soomes. Autobiograafilises teoses on kirjeldatud maailma kurjategija silme läbi.

Tummad tunnistajad: kriminalistika ajalugu Nigel McCrery Tallinn: Äripäev, 2015 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK Paikuse kooli raamatukogu, SKA PPK raamatukogu

Raamatus on kajastatud kõiki põhilisi kriminalistikavaldkondi, nt identiteet, ballistika, veri, mürgid, jälje-, DNA- ja surnukeha ekspertiis. Juttu on sellest, kuidas püüti kindlaks teha džinnipurgis säilitatava pea omanikku või kuidas esimest korda lahendati mõrv kuriteopaigalt leitud sõrmejälgede

põhjal. Selgub, et ka juba ammu siitilmast lahkunuil on alati oma lugu rääkida. Nigel McCrery töötas politseinikuna Nottinghamshire’i politseis, kus uuris oma pika karjääri jooksul paljusid mõrvasid ja muid raskeid kuritegusid.

European Police Science and Research Bulletin, 11, 2014/2015 Luxembourg: Publications Office of the European Union, European Police College (CEPOL), 2014 Asukoht: SKA raamatukogu

Politseiteemaliste teadusuuringute bülletäänis on oma uuringuid tutvustanud Portugali, Rumeenia, Kanada, Saksamaa, Ungari, Austria ning Slovakkia teadurid. Artiklites on juttu turvalisusest, julgeolekupoliitikast, kohtumeditsiinist, süütamistest, pornograafiast, ent ka stressist ja õiguskaitsest.

Vana advokaadi jutud Sulev Raudsepp Tallinn: Faatum, 2014 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK Paikuse kooli raamatukogu

Raamatus on kümme põnevat kohtulugu korruptsioonist mõrvadeni. Neis lugudes on kõik tõepäraselt toimunud, autor ei ole muutnud sündmusi ega asja õiguslikku lahendust, küll aga on lisanud kommentaare, kirjeldanud protsesside õhkkonda ja taastanud mälu järgi ka tegelastevahelise suhtlemise. Paljudes lugudes on muudetud tegelaste nimed, et kaitsta nende privaatsust.

Vaata uudiskirjandust:

varsti surema. Paar tundi hiljem lamas kümneaastane tüdruk tekki mässituna ühe individuaalmaja keldri külmal põrandal. Siin, napilt viie ruutmeetri suuruses kongis, tuli Natascha Kampuschil elada kaheksa ja pool aastat. Autor on avameelselt ja halastamatult jutustanud oma keerukast lapsepõlvest, vangistusest, kehalisest ja vaimsest väärkohtlemisest. Kuid ta on kirjeldanud sedagi, kuidas ta õppis väljapääsmatus olukorras kurjategijat vaos hoidma.

Siberi haridus: lapsepõlv kriminaalide maailmas Nicolai Lilin Tallinn: Tänapäev, 2014 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK Paikuse kooli raamatukogu

Nicolai Lilin oli kuueaastane, kui sai oma esimese piigi, Siberi kriminaali sümboolse noa. Kaheteistkümneaastaselt oli ta juba mõrvakatse eest süüdi mõistetud. Oma „hariduse" sai ta Siberis ausate kriminaalide tihedasti kokkuhoidvas kogukonnas. „Siberi haridus" on jahmatamapanev lugu Nicolai eksootilisest, vägivaldsest ja täiesti ainulaadsest lapsepõlvest.

Sisekaitseakadeemia raamatukogu

3096 päeva

•

Natascha Kampusch Tallinn: Ersen, c2011 Asukoht: SKA raamatukogu

•

Kui üks mees ta 1998. aasta 2. märtsi varahommikul teel kooli valgesse kaubikusse tõmbas, uskus Natascha, et peab

• •

kodulehekülg: sisekaitse.ee/raamatukogu uudiskirjandus: riksweb.sisekaitse.ee e-raamatud: sisekaitse.ee/e-raamatukogu müügil olevad trükised: sisekaitse.ee/muugil-olevadtrukised

MÄLUMÄNG

Mälumäng

Kes on pildil? Tegemist on sedavõrd kuulsa mehega, et juba eluajal pandi tema pilt Uus-Meremaa 5-dollarilisele rahatähele. Suure osa oma elust veetis ta värskes õhus.

Eelmises Radaris küsisime, mis Eesti asutuse teenetemedal on pildil. Õige vastus on Teabeameti teenetemedal. Õigesti vastanute hulgast võitsid Radari saunalinad Katre Mägi Jõgeva politseijaoskonnast ja Pille Säälik Tartust. Ristsõna vastuseid ootame samuti aadressile radar@politsei.ee märgusõnaga „Ristsõna“ (vastuseid saab saata kuni 1. oktoobrini 2015). Õigesti vastanute vahel loosime välja kaks Radari logoga kruusi. Kui soovid saata mälumängu ja ristsõna vastused koos, kirjuta märgusõnaks „Vastused“. Eelmise Radari ristsõna õige vastus oli „teil siin seakatku pole“. Õigesti vastanute hulgast võitsid Radari logoga kruusid Raul Jürimaa Tallinna kordonist ja Tõnu Oro arendusosakonnast. Radar soovib võitjatele palju õnne ning võtab nendega auhindade kättesaamiseks ühendust!

Tartu Ülikooli kliinikumi närvikliiniku vanemarst-õppejõud analüüsis ühe tuntud kirjandustegelase terviseseisundit ning jõudis järeldusele, et teda võis vaevata paroksüsmaalne hemikraania. Samas ta möönab, et mõni autor on pakkunud ka sklerodermiat. Mis kirjandustegelasest on jutt?

Mis teoses koos osaledes tegid pildil olevad näitlejad oma kõige tuntuma rolli?

Õhk kõnnib tänaval, sa tuled, su kannul lompides lööb helendama vesi. Öö rohelises meres puhkeb õis, õrn habras kordumatu õrn, kui naeratus, mis püüab maiseks saada, ...

Selle Jääääre ühe tuntuma laulu viisi on loonud Jaan Sööt. Kes on aga sõnade autor? Ta kandideeris tänavustel valimistel esimest korda Riigikokku, kuid valituks ei osutunud.

2015 on Eestis teatavasti kuulutatud muusika-aastaks, et innustada muu hulgas muusikahuvi ja suurendada muusika rolli Eesti inimeste elus. Kuidas kõlab muusika-aasta tunnuslause?

Rahatähtedel ei kujutata konkreetseid lapsi just üleliia sageli. Juuresolev rahatäht on harv erand. Kellega on tegu?

Viieteistkümne Eesti maakonna vappidest on elusolendeid kujutatud neljal. Lääne ja Viljandi maakonna omal ilutseb kotkas. Peale selle on Eesti maakondadel kaks vapilooma. Kes need on ja mis maakondi nad esindavad?

Eestis, Lätis, Leedus ja veel 10 riigis on kõnelejate arvult teiseks emakeeleks vene keel, Soomes rootsi keel, Rootsis ja veel 54 riigis inglise keel. Mis keel on aga emakeelena teisel kohal Suurbritannias?

Kes on see lähiajal tihti Eesti ja maailma meedias figureerinud mees?

Küsimused panid kokku PPA õigusbüroo juristid Aare Hõbe ja Tiina Vellet

1. Sir Edmund Hillary, Mount Everesti vallutaja. 2. Harry Potter ja teda vaevanud peavalud. 3. Piltidel on Klara Rumjanova ja Anatoli Papanov, kes osalesid multifilmis „Oota sa!“ hundi ja jänesena. 4. Toonane printsess Elizabeth, praegune kuninganna Elizabeth II. 5. Pärnumaa karu ja Põlvamaa kobras. 6. Poola keel. 7. E. L. James; pildil on „Fifty Shades of Grey“ filmi peaosaline Dakota Johnson. 8. Kalle Muuli. 9. Kõlab hästi!

Kui tead vastust mälumängu viimasele küsimusele, saada see aadressile radar@politsei.ee märgusõnaga „Mälumäng“ (vastuseid saab saata kuni 1. oktoobrini 2015). Õigesti vastanute vahel loosime välja kaks Radari logoga saunalina.

Küsitav kirjanik ei ole avaldanud just ülemäära palju teoseid, kuid 2012. aastal tõusis ta müügitabelite tippu ning on seal kuni tänaseni. Kes? Pildil ei ole kirjanik ise, kuid see peaks andma olulise vihje.