RADAR 9

Nr 9 juuli-august-september 2011

Politsei- ja Piirivalveameti ajakiri

Eetikast ja eetilisest juhtimises

Eksinud Eiffeli torni valvurid Kokaiini t채is bokserid

18. novembril 2011 Tartus

POLITSEI JA PIIRIVALVE AASTAPÄEV 16.00

jumalateenistus Jaani kirikus 18.00

kontsertaktus Vanemuise kontserdimajas politsei ja piirivalve teeneteristide üleandmine Ultima Thule / NUKU koor / Politsei- ja Piirivalveorkestri Bigbänd Siim Aimla dirigeerimisel Tantsuks Ott Lepland ja Marvi Vallaste Rikkalik buffet-laud Riietus: õhtuvorm või pidulik tavavorm, frakk või tume ülikond, teenetemärgid.

Osavõtutasu ühele inimesele on 10 eurot. Piletite müük algab oktoobris.

Oled oodatud koos kaaslasega!

Jälgi infot siseveebist!

JUHTKIRI

Vabatahtlike aasta

6

14

Sisukord 4 Uudised 6 Luubi all Eksinud 10 Mõte Turvalisuse loomisel on igaühel oluline roll 12 Mõte Kriitiliselt vabatahtlikkusest 14 Persoon Häädemeeste vägilane 18 Võti Eksirännakud narkomaailmas 22 Reportaaž Eiffeli torni valvurid 26 Vestlusring Eestikast ja eetilisest juhtimisest 30 Immigratsioon Tubli töö nurjab ebaseadusliku immigratsiooni 32 Meistriklass Korrakaitsepolitseinikud võistlesid kutseoskustes 36 Vabatahtlikud Vabatahtlik tegevus – töö nagu iga teinegi 38 Operatiivinfo Kvaliteetne operatiivinfo hoiab ära kriise 40 Keskus Vastuvõtukeskus 42 Piir Piirivalve uusim abimees 44 Katsumus Meie mehed Erna retkel 46 Reisikiri Läbi raskuste ookeani poole 50 Sport

Sellest Radarist leiab nii mõnegi loo, mis jutustab vabatahtlikest inimestest, kes on politseile igapäevatöös abiks. Kaanelugu räägib vabatahtlikest reservpäästerühmlastest ja otsingukoerte klubist, kes abistavad politseid maastikuotsingutel. Kui politsei pingutused kadunud inimest leida ei kanna vilja, on just vabatahtlikud koerajuhid ja nende koerad need, kes leiavad eksinud seenelise elus ja tervena. Vabatahtlike tegevuse üle sisejulgeoleku valdkonnas arutlevad ka peadirektor Raivo Küüt ja Põhja Prefektuurist Einar Lillo, kes soovitab luua abipolitseinikele endale katusorganisatsioon. Lisaks kirjutab vabaühenduste liidu EMSL koolitusjuht Elina Kivinukk sellest, kuidas vabatahtlike kaasamine peab saama sõnakõlksust tegevuseks.

Kõik need lood ei olnud rangelt ajakirja planeeritud, vaid said alguse inimeste enda soovist vabatahtlike tegevust kajastada. Pealegi on tänavune aasta nimetatud Euroopa vabatahtliku tegevuse aastaks ning see annab tunda. Vabatahtlikest ja nende tegevusest ning panusest räägitakse üha enam, sest mida rohkem inimesi on turvalisuse tagamisse kaasa tõmmatud, seda turvalisem on riik. Politsei- ja Piirivalveameti jaoks on vabatahtlike kaasamine tähendanud pikka aega üksnes abipolitseinike tegevust, kuid abijõudude ring läheb üha laiemaks. Seetõttu ongi otsustatud, et sel sügisel luuakse prefektuuridesse ametikohad, kes hakkavad vabatahtlike tegevust koordineerima.

Nelli Pello Radari peatoimetaja Foto: Kaja Ventsel

52 Mälumäng ja ristsõna 54 Raamatud 55 Kokkuvõte inglise keeles

32 44

on viis korda aastas ilmuv Politsei- ja Piirivalveameti ajakiri.

Toimetus Peatoimetaja: Nelli Pello Keeletoimetaja: Ene Sepp Esi- ja tagakaanel: Piret Koor ja Qukara Eesti Otsingukoerte Klubist.

Fotod: Reelika Riimand Küljendus ja makett: Profimeedia Trükk: Kroonpress Tiraaž: 6000

Kolleegium Raivo Küüt, Tõnu Hunt, Raigo Haabu, Tarmo Miilits, Helen Rennel, Vilve Raik, Elmar Vaher, Aldis Alus, Tarmo Kohv, Priit Suve, Harrys Puusepp, Toomas Sildam

Kontakt Ajakiri Radar | Politsei- ja Piirivalveamet | Pärnu mnt 139, 15060 Tallinn Telefon: 612 5030, 534 39684 | E-post: radar@politsei.ee Veebis: issuu.com/ajakiri_radar

3

UUDISED

Avati Euroopa nüüdisaegseim piirijaam 3. septembril avati pidulikult Euroopa tänapäevaseim piirijaam ehk Koidula raudteepiirijaam Põlvamaal.

Piirivalvuritele tähendab uue jaama avamine kontrolli nihkumist sisemaalt otse piirile, mis sisejulgeoleku mõistes on varasemast efektiivsem lahendus.

Lõuna prefekti Tarmo Kohvi sõnul paistab vast avatud Koidula raudteepiiripunkt silma oma tehnoloogiliste lahenduste poolest. „Ehitatud on väga korralik videovalvesüsteem, mida toetavad jaama perimeetri muud valveseadmed. Mainimata ei saa jätta ka röntgenisüsteemi, mille läbib iga jaama saabuv kaubakoosseis. Reisironge mõistetavatel põhjustel läbi ei valgustata. Uued tehnoloogilised lahendused võimaldavad muuta piiri- ja tollikontrolli maksimaalselt efektiivseks, kuid tehnoloogiat peab ikkagi juhtima inimene, kelle eksimise võimalused on tänu tehnoloogiale viidud miinimumini,“ kiitis Tarmo Kohv uudset süsteemi.

Koidula maanteepiiripunkti juhtivpiiriametniku Arvi Suve väitel kaotab kontrollimine uues piirijaamas vahemaa Eesti-Vene piiri ja kontrollimise koha vahel. „Piirikontrolli tehakse nüüdsest sõna otseses mõttes Euroopa Liidu välispiiril ning julgeoleku seisukohalt on see kindlasti parem lahendus,“ selgitas Arvi Suvi. Enne piirijaama valmimist tehti rahvusvahelise rongiliikluse piirikontrolli Orava raudteejaamas, üle kümne kilomeetri kaugusel piirijoonest, ning tollikontrolli koguni Tartus. Raudteeliiklust kontrollib ja piirirežiimi tagab Koidula maanteepiiripunkt, kaupade kontroll on tollipunkti ülesanne.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi andmeil hõlmas Koidula raudteepiirijaama arendusala ligi 100 hektarit. 10 rööpapaariga jaamakompleksi kolm suuremat hoonet on kolmekorruseline jaama- ja büroohoone, kahekorruseline tolli- ja veterinaarkontrollihoone ning 1000ruutmeetrine vedurite ja vagunite tehnohooldepunkt.

Kogu infrastruktuur läks maksma ligi 70 miljonit eurot.

4

Siseminister Ken-Marti Vaher ütles, et kuritegelikult saadud tulu konfiskeerimine on oluline just organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses. „Kui lõikame ära kuritegevuse juured, siis kiduvad ka taimed,“ lausus ta. 1. septembril moodustati Politsei- ja Piirivalveametis kriminaaltulu tuvastamise keskne üksus ning seetõttu peaks kriminaaltulu konfiskeerimine lähiaastatel märgatavalt laienema.

Justiitsminister Kristen Michali sõnul on suure osa kuritegeliku tegevuse eesmärk saada tulu ebaausalt. „Justiitssüsteemi poolt vaadates on just kriminaalse tulu konfiskeerimine tõhus vahend sellise kuritegevuse vastases võitluses. Mul on hea meel,

et politsei võimekus selles vallas lähiaastatel tuntavalt tõuseb. Politseist saab tugevam partner prokuratuurile just kriminaalselt teenitud tulu äravõtmises,“ ütles ta.

Kriminaaltulu tuvastamise büroo juhi Krista Aasa väitel on kuritegeliku vara ärav õt m i n e ü k s tõhusamaid kuritegevusvastase võitluse vahendeid, mida tuleb kasutada igal võimalikul juhul. Väga suur osa kuritegudest pannakse toime varalise kasu saamiseks ning kui oodatud kasu ei saada või riik selle ära võtab, muutub ka kuriteo toimepanemine mõttetuks.

Tänavu esimesel poolaastal jõustus 69 kohtuotsust, millega konfiskeeriti kriminaaltulu enam kui 2,6 miljoni euro ulatuses. 1. septembrist alustas kriminaalpolitseiosakonnas tööd ka korruptsioonikuritegude büroo, mis liitis senised prefektuuride korruptsioonikuritegude üksused. Bürood juhib Mati Ombler.

Foto: Shutterstock

Koidula raudteepiirijaama avamine

Siseminister Ken-Marti Vaher ja justiitsminister Kristen Michal kinnitasid 9. septembril Padisel toimunud töökohtumisel, et kriminaaltulu arestimise ja konfiskeerimise võimekust tuleb suurendada.

Kodakondsus- ja migratsiooniosakonnal uus juht 1. septembrist läks senine kodakondsus- ja migratsiooniosakonna juht Margit Ratnik lapsehoolduspuhkusele ning tema asemel asus osakonda juhtima isikutuvastamise ja dokumendibüroo juhataja Helen Rennel.

Margit Ratniku sõnul on Helen Rennel koostööaldis kolleeg, kes tunneb valdkonda põhjalikult ning saab seetõttu osakonna juhi ülesannetes kindlasti hästi hakkama. Ta on kursis osakonna kitsaskohtadega ning teab, millele tuleb rohkem tähelepanu pöörata. „Helen on iseloomult väga tasakaalukas ja usun, et kolleegidel on puhas rõõm temaga koos töötada.“ Helen Rennelil on kodakondsus- ja migratsioonivaldkonHelen Rennel nas töötamise

pikaajaline kogemus, alustades klienditeeninduse juhtimisest Ida piirkonnas kuni isikut tõendavate dokumentide arendamise ja väljaandmise eest vastutamiseni. Alates 1. jaanuarist 2010 on Renneli vastutusalaks Eesti isikut tõendavate dokumentide nõuetekohane arendamine, dokumenditootmiseks vajalike lepingute ettevalmistamine ja lepingute täitmise jälgimine, samuti iga-aastase vastava eelarve planeerimine ning eelarve täitmise jälgimine.

Peadirektori asetäitja ülesannete täitmise ajaks vabastatakse Rennel oma senistest büroo juhataja ülesannetest, neid hakkas 1. septembrist täitma sama büroo menetlusnõunik Tiit Roosik.

Foto: KAJAVENTSEL

Foto: JAAN RÕÕMUS

Kriminaaltulu konfiskeerimine on üks prioriteetidest

UUDISED

LÜHIDALT

Septembrist juunini tutvustab Politsei- ja Piirivalveamet oma töövaldkonda kokku enam kui 4500 lapsele, kes osalevad kodanikuhariduse programmis „Minu riik“.

Ettekannetes on oluline osa ka süüteoennetusel.

Aastast 2012 juhitakse Euroopa Liidu sisejulgeoleku IT-süsteeme Eestist

Esimene loeng toimub septembri keskpaigas ning kohtumiste sarjas käivad PPAs või Põhja Prefektuuris iga nädal keskmiselt kahel korral umbes 30-liikmelised õpilasrühmad. Kokku võtab Politsei- ja Piirivalveamet vastu üle saja õpilasrühma Eesti koolidest.

Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor Raivo Küüt ütles, et sisejulgeolek on tavaelus üsna märkamatuna eksisteeriv nähtus ning tihti samastatakse seda üksnes politseipatrulliga. „Tegelikult ümbritseb iga inimest riigi loodud nähtamatu turvavõrk, mille kihte hakkamegi noortele tutvustama.

Räägime ka sellest, kuidas noored ise saavad turvalisuse loomisele kaasa aidata ning ennast hoida,“ lausus Küüt.

Politsei- ja Piirivalveameti poolne projekti kontaktisik Pille Luiga KKPO arendusbüroost tänab kõiki, kes on andnud

Augustis käisid korrakaitsepolitseiosakonnas kodutütred.

nõusoleku loengute pidamisel ühel või teisel viisil abiks olla. „Projektis osalevate laste arv on tavatult suur, mistõttu langeb loengute pidajatele suur koormus. Samuti palun mõistvat suhtumist inimestelt, kelle tavapärast töörütmi asutuses käiv lasterühm häirida võib,“ ütles Luiga.

2002. aastal alguse saanud üleriigiline integratsiooniprojekt „Minu riik“ hõlmab eeskätt vene õppekeelega üldhariduskoolide 9. ja 12. klassi õpilasi ning tutvustab poliitilisi institutsioone ja riigi toimemehhanisme.

Siseministeerium kuulutas välja hanke sisejulgeoleku valdkonna juhtimise analüüsimiseks ja ettepanekute saamiseks, kuidas seda parandada. Hanke eesmärk on arendada ning optimeerida sisejulgeoleku valdkonna poliitika kujundamist ja elluviimist alates Siseministeeriumist kuni PPA väikseima üksuseni.

Peadirektor Raivo Küüdi sõnul on Siseministeeriumi ja PPA ametnikud 2010. aastast peale arutanud rollijaotuse küsimusi ministeeriumi ja meie erinevate tasandite vahel.

Nüüdseks ollakse veendunud, et üldjuhtimise korrastamiseks ning täpsemaks rollide jaotamiseks Siseministeeriumiga vajaksime peale oma sisemise veendumuse ka välist pilku. Seetõttu oleme kokku leppinud, et ministeerium korraldab riigihanke, et saada sel teemal ekspertarvamus.

Raivo Küüt ütles, et paralleelselt eksperthinnanguga jätkuvad meie oma tegevused tugiteenuste vähendamisel ja üldjuhtimise (koordinatsiooni- ja arendusbüroo) korrastamisel. „Programmi JUTA (juhtimise ja tugitegevuste arendamine) raames jätkame ka PPA teenuste kirjeldamist. Administratsioon ning piirivalveosakond on oma teenuseid juba kirjeldanud, sügisel jätkame teenuste kirjeldamist teistes põhivaldkondades, sh

Foto: SCANPIX

Siseministeerium küsib ekspertarvamust

Siseministeeriumi hoone

üldjuhtimises,“ selgitas Küüt. Peadirektori väitel on tellitav eksperthinnang nende tegevuste korraldamisel kindlasti suureks abiks.

Siseministeeriumi tellitav analüüs peaks vastama küsimustele, kas PPA ja Siseministeeriumi vahelised rollid poliitika väljatöötamisel, elluviimisel ning tulemuste hindamisel on selgelt määratletud ja reguleeritud; kas PPA juhtimisahel ja -tasandid (nt tasandite rollid asutuses, konkreetsed ülesanded, vastutus ja juhtimishoovad oma ülesannete täitmiseks) on selgelt ja arusaadavalt määratletud ning kuidas on PPAs jaotatud rollid piirkondliku ja valdkondliku juhtimise vahel.

Riigihanke eest vastutab siseministeeriumi arendusnõunik Piret Lilleväli. Analüüsi lõppraporti planeeritav valmimisaeg on novembri keskel.

12. septembril võttis Euroopa Liidu üldasjade nõukogu vastu määruse, millega asutatakse amet, kes hakkab operatiivselt juhtima õiguse, vabaduse ja turvalisuse valdkonna suuremahulisi IT-süsteeme. „Praegu on kasutusel kaks süsteemi: Schengeni infosüsteem SIS ja varjupaigataotlejate sõrmejälgede andmebaas Eurodac. Varsti lisandub peagi valmiv viisainfosüsteem.

Arutluse all on aga IT-süsteemide laialdasem kasutamine sisejulgeoleku huvides, mis võib lähitulevikus tähendada veel mõne uue infosüsteemi loomist. Loodud ja veel loodavate infosüsteemide abil on võimalik kiiremini jälile jõuda piiriülesele kuritegevusele ja illegaalsele migratsioonile ELis,“ kinnitas Siseministeeriumi arendusnõunik Piret Lilleväli. Agentuuri ülesandeks on sisejulgeoleku valdkonna suuremahuliste IT-süsteemide operatiivjuhtimine ja arendamine ning sidetaristu haldamine. Praegu on kasutusel kaks suuremahulist infosüsteemi, kuid Euroopa Liidu julgeoleku vajadustest tulenevalt on lähiaastatel ootamas mitme uue süsteemi arendamine. Agentuuri peakorter hakkab asuma Tallinnas ning andmekeskused Prantsusmaal Strasbourgis ja Austrias Sankt Johann im Pongaus.

Lugeja kirjutab Karikaturisti kättemaks Paar aastat tagasi juhtus minuga ühekorraga nii õnnetu kui ka õnnelik jama. Õnnetu sellepärast, et trammiga sõites vahetas minu rahakott peremeest ehk n-ö vehiti sisse. Õnnelik seetõttu, et rahakott oli rahast ja dokumentidest peagu tühi. Aga vihane ja nördinud olin ikkagi.

Koju jõudnud, otsustasin vähemalt ühte taskuvarast ninapidi vedada. Leidsin ühe vana ja hästi suure rahakoti. Selle täitsin paksult paberitega, kuhu olin joonistanud käe, mis näitas trääsa. Trammiga sõites panin rahakoti niimoodi tasku, et osa oli väljas ja seda oleks kerge ära tõmmata. Olin trammis püsti ning jäin ootele. Ühel momendil olingi rahakotist ilma. Vaimusilmas kujutasin ette minule tundmatu meistervarga õnnelikku nägu, kui ta suure noosi kätte sai. Hetk hiljem imetles ta õnnetu näoga minu kunstitööd. Paras talle. Nüüd on minu rahakott taskus kindlalt ketiga kinni. „Parem karta, kui kahetseda,“ ütleb eesti vanasõna.

Eduard Tüür

5

KARIKATUUR: EDUARD TÜÜR

Foto: TUULI ANNAMA

Politseile tuleb külla ligi 5000 last

Fotod: Kaja Ventsel, Reelika Riimand, Jaanus-Janari Kogerman fotod

LUUBI ALL

Eksinu Igal s체gisel marjade valmimise ja seente noppimise aegu saab politsei teateid metsa eksinud inimestest. Enamik korilasi 천nnestub politseil telefoni teel metsast v채lja juhatada, kuid tuleb ette ka maastikuotsinguid, kus on t채htis roll kohalikel inimestel ning vabatahtlikel.

6

LUUBI ALL

E

ud 10. septembril leidis Päästekoerte Ühingu koer Tessa koos koerajuht Svetlana Gorkunovaga Koluvere kandis päev varem metsa eksinud 70aastase Heino.

simesed teated metsa eksinud inimesest saab politsei juba juulikuus. Nii juhtus selgi aastal – 5. juulil eksis Lääne-Virumaal Vinni vallas sohu läinud 53aastane naine.

Kuna päike ei paistnud, kaotas naine orientiiri ja liikus mitu tundi sihitult ringi. Muret tegi asjaolu, et mobiiltelefoni aku oli tühjaks saamas. Politsei positsioneeris mobiiltelefoni ning selgitas välja naise võimaliku asukoha.

Politseiauto sireenid andsid hädasolijale märku, kuhupoole liikuda, ning eksinu tuli ise soost välja. „Enamik marjulisi ja seenelisi õnnestubki politseil telefoni teel n-ö metsast välja rääkida,“ tõdeb korrakaitsepolitseiosakonna kriisireguleerimise büroo juht Marti Magnus.

Kui inimesel on mobiil kaasas, saab operaator kaardi järgi inimese õiges suunas juhatada. „Maa-ameti kaardid, mida võib vaadata internetis, on nii täpsed, et nendega saab teha vahet leht- ja okasmetsal,“ kiidab Magnus.

Kui vaja, sõidab metsatuka juurde politseiauto ja paneb sireenid tööle, et inimene saaks hääle järgi õige suuna leida. Üsna tihti leitakse eksinu üles mobiili positsioneerimisega, mis annab eksinu asukoha mõnesaja meetri täpsusega. „Hea uudis on see, et möödunud aasta sügisest saame positsioneerida kõiki Eesti operaatoreid,“ lisab Magnus.

Ahelikotsing ja tualettpaber Kui metsa eksinul telefoni kaasas ei ole või on aku tühjaks saanud ning ta on metsas viibinud juba pikemat aega, alustatakse maastikuotsingut.

Selleks kutsutakse kokku kohalikud jõud: inimesed kohalikust konstaablijaoskonnast, abipolitseinikud, kaitseliitlased, Punase Risti liikmed, reservpäästerühm ja kohalikud elanikud, kes tunnevad piirkonda kõige paremini. Maastikuotsinguks moodustatakse inimestest teatud vahemaa tagant ahelik, mis liigub metsatuka kaupa nii, et säilib mõtteline sirgjoon.

Kui tegu on männimetsaga, võib panna inimesed ahelikku lausa 30 meetri kaupa, sest mets on alt tühi ning nähtavus on hea. Tihedas lepavõsas tuleb aga liikuda üksteisest pelgalt kahe-kolme meetri kaugusel. Liini peal peab olema vähemalt üks inimene,

Metsamineja meelespea • Annan oma metsaminekust teada lähedastele või naabritele ning ütlen neile, kuhu kavatsen minna ja millal tagasi jõuan.

• Võimaluse korral ei lähe ma metsa üksinda, vaid koos kaaslastega; liigume üksteisest nägemis- või kuulmiskaugusel.

• Võtan kaasa laetud mobiiltelefoni.

• Riietun erksavärviliselt ja vastavalt ilmastikuoludele.

• Võtan kaasa veidi süüa ja juua.

• Kui põen mõnda haigust, võtan kaasa ravimid.

• Võtan kaasa tuletegemisvahendid.

• Võtan kaasa päevaseks ajaks peegli ja öiseks ajaks taskulambi, millega saab oma asukohast märku anda. Samuti võin kaasa võtta vile.

• Võtan kaasa kompassi ja panen orienteerumiseks paika ilmakaared.

• Metsas liikudes jätan meelde olulised märgid – mõne erilise puu, tee, sihi, kraavi, oja, kivi jms.

• Metsast hakkan välja tulema tükk aega enne pimeduse saabumist.

• Kui olen eksinud, säilitan rahu ning mõtlen läbi tuldud teekonna ja meeldejäetud olulised märgid.

• Kuulan ümbruskonna hääli – koerad, koduloomad ning sõidukid annavad märku, et läheduses on inimtegevus, kust võib abi saada.

• Kui see ei aita, siis helistan politsei lühinumbril 110. Kirjeldan võimalikult täpselt metsamineku kohta ja aega.

• Otsin looduslikke märke, mis võiksid otsijatele anda aimu minu asukohast.

• Kui jõuan välja teele, siis ei pööra ma enam metsa, vaid liigun edasi mööda teed.

Heinot otsisid nii politseinikud, kaitseliitlased, reservpäästerühmlased kui ka kohalikud, kuid täistabamuse tegi päästekoer Tessa.

7

LUUBI ALL

Päästekoer trennis – metsa peidetud figurant on leitud. Fotol on MTÜ Eesti Otsingukoerte Klubi liige Pille Kask ja Cella.

kellel on raadiosidevahend ja kaart.

Kui üks metsatukk on läbi käidud, jäädakse seisma ning liigutakse uude kohta. Et teised otsijad saaksid aru, kust eelmisel on juba otsinud, seovad aheliku ääres kõndijad puude külge tualettpaberit. Nii jäävad orientiirid metsa maha ja on välistatud olukord, et ühe ning sellesama ala otsivad läbi erinevad rühmad. „Töötame praegu selle kallal, et maastikuotsingul läbikäidud rajad salvestuksid meie kaardirakendusse, mis on seotud meie Ester raadioside Sepura jaamadega, sest siis saab hiljem otsingut analüüsida,“ ütleb Magnus.

Kõige raskem on otsida inimesi tihedas võsas ja soisel alal. „Kui inimene saab märjaks, on tema vastupidavus väiksem,“ selgitab Magnus.

Ekstreemsed ilmastikuolud teevad maastikuotsingud veelgi raskemaks ning võivad panna ohtu ka otsijate elu või, mis veel hullem, lõppeda eksinu surmaga. Eelmise aasta detsembris läks lumetormi ajal Järvamaal Roosna-Allikul kaduma 51aastane mees, kes käis Vedruka külas sõbra juures ja oli hakanud õhtul sealt kolme või nelja kilomeetri kaugusele jäävasse koju minema. Tugeva tuisu tõttu olid aga teed kinni tuisanud ning mees eksis. Politsei alustas mehe otsinguid, kuid varahommikul tuli suurotsing lumetuisu tõttu lõpetada, sest lumi oli nii sügav, et ahelikus ei olnud võima-

8

lik käia. Kadunud mehe surnukeha leiti märtsis.

Õppusel mängitakse meelega üle Sel aastal korraldavad kõik prefektuurid oma piirkonnas otsingu- ja merepäästeõppuse, mille üks komponent on maastikuotsing. Niisuguste õppustega saab harjutada korrakaitse ja piirivalve koostööd. Õppustele kaasatakse ka vastava piirkonna vabatahtlikud – merel vabatahtlikud merepäästjad ning maismaal kas abipolitseinikud, kaitseliitlased või reservpäästerühmlased. Otsingutele vabatahtlike võtmine sõltub konkreetsest juhtumist. Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo juhtimiskeskuse juht Olev Naarits on alates 2005. aastast korraldanud peagu igal aastal ühe maastikuotsingu õppuse.

Kui tavaliselt käivad inimesed metsas marjul üksi või kahekesi, siis õppusel „kaotatakse“ metsa mitu korda rohkem inimesi, et anda otsijatele rohkem tööd. „Õppusel mängime meelega üle,“ nendib Naarits. Maastikuotsingu õppused toimuvad tavaliselt augustis või septembris ning õppusest võtab osa 30–60 inimest. Õppusel osalejad peavad kindlaks tegema, kust „eksinud“ metsa sisenesid, ning valima maastiku põhjal kõige sobivama otsingumeetodi.

Järgmisel aastal on plaanis korraldada õppused juba aprilli lõpus või mais, et

enne hooaega valmisolekut tõhustada.

Naaritsa sõnul on otsingutel kohalike elanike kaasamine äärmiselt oluline, sest nemad tunnevad kohalikke olusid kõige paremini. Naaritsale meenub üks juhtum eelmise aasta talvest, kus Raplamaal läks rabas kaduma meesterahvas. Mehe asukoht oli enam-vähem teada, kuid kuna rabalaukad ei olnud lume all kinni külmunud, oli meheni jõudmine riskantne. Kohalikud jahimehed oskasid minna ringiga ja leidsid mehe üles. „Ühel augustiööl läks Pärnu külje all Kõrsa rabas vanem naine metsa ja eksis ära. Naise poeg helistas politseisse ning andis meile koha kätte, kust ema oli metsa läinud. Ajasime pundi kokku, aga väljas läks pimedaks. Kutsusime kohale kopteri, aga soojuskaameraga ei õnnestunud naist leida. Tuli välja, et naine oli heitnud ööseks männi alla magama, ning soojuskaameral ei õnnestunud naise kehatemperatuuril ja männi temperatuuril vahet teha. Hommikul nägi naine Sindi tulesid ning tuli ise rabast välja,“ meenutab Naarits.

Koerad, kes töötavad, nina üleval Peale lennusalga kopterite on metsa kaduma läinud inimeste leidmisel väga tähtsad politsei teenistuskoerad ja vabatahtlike päästekoerad. „Koertega saab inimesi metsas otsida kahel

LUUBI ALL

6. septembril korraldas Põhja Prefektuur merepäästeõppuse Kolga lahel, kus harjutati ka maastikuotsingut. Õppusest võtsid teiste seas osa lennusalga kopter ning Salmistu ja Juminda poolsaare vabatahtlikud merepäästjad.

moel,“ selgitab politsei- ja piirivalvekolledži teenistuskoerte koolituskeskuse juhataja Jüri Pajusoo. „Kui on teada, kust inimene oma teed alustas, või on leitud metsast inimese riideese või korv, saab kasutada politsei jäljekoera, kes võtab inimese jälje üles. Kui inimese lõhna ei ole võimalik maast üles võtta, aga on teada umbkaudu territoorium, kus ta võib olla, kasutatakse teistsuguse väljaõppega otsingu- ehk päästekoeri. Päästekoer otsib inimesest tulevat lõhna, mitte maha jäänud lõhna. Nad töötavad, nina üleval.“ Kadunud inimesi aitab maastikul otsida MTÜ Vabatahtlik Reservpäästerühm, kuhu kuulub 18 koerajuhti koos päästekoertega. Päästekoerad on olnud reservpäästerühmlaste ridades juba aastast 2004. Algul oli rühmas kaheksa koera, nüüdseks on nende arv 18. Kõik rühma päästekoerad kuuluvad koerajuhtidele. Päästekoer peab olema hea närvisüsteemiga, mänguhimuline, ei tohi karta erinevaid situatsioone, helisid ja kõrgusi, ta ei tohi olla inimeste vastu agressiivne ning peab olema heas vormis ja vastupidav.

Vabatahtliku Reservpäästerühma koerajuhtide rühmast on kasvanud välja Eesti Otsingukoerte Klubi, kus koolitatakse otsingukoeri. Üks klubi liikmetest on Õie Soovik, kes võttis alles hiljuti osa Põhja Prefektuuri merepäästeõppusest Kolga lahel, kuhu oli planeeritud ka otsingukoerte kasutamine. Õie Soovik

Päästekoer peab olema hea närvisüsteemiga, mänguhimuline, ei tohi karta erinevaid situatsioone, helisid ja kõrgusi. käib koos oma koera ja klubikaaslastega paar korda nädalas metsas treenimas. Üks harjutus näeb välja järgmine – aluseks võetakse üks metsarada, millest mõlemale poole pannakse umbes 50–70 meetri kaugusele kükitama üks inimene ehk figurant. Siis liigub treener veidike mööda metsarada edasi ning peidab mõlemale poole rada uuesti kaks figuranti.

Niiviisi võib mööda rada edasi liikuda 200–300 meetrit. Seejärel tuuakse välja koer, koerajuht annab koerale käskluse „Päästa!“ ning koer jookseb lõhna järgi figurandini ja hakkab haukuma – üks inimene on leitud. Preemiaks saab koer figurandi käest midagi head, näiteks viineritüki. Seejärel jookseb koer koerajuhi juurde ning saab käskluse päästa uus inimene. Kui kõik inimesed on leitud, on harjutus läbi ja koer saab preemiaks mängu koerajuhi või figurandiga.

Mängulisus ongi see, mis otsingukoera motiveerib. „Koerale tuleb selgeks teha, et inimesed on jube lahedad,“ ütleb Soovik. Üldjuhul kasutatakse reaalsel otsingul koeri sõltuvalt ilmastikust ja

„Päästa!“ annab Eesti Otsingukoerte Klubi liige Margot Luukas oma koerale Alfixile käskluse.

maastikust kuni neli tundi, mille jooksul tehakse pause. Otsingu tulemused sõltuvad sellest, kui hästi juhatab tuul inimese lõhna koera ninani. Soodsate tingimuste korral võib koer tunda lõhna mitme kilomeetri kauguselt.

Kõrghooaeg on alles poole peal Selle aasta septembrikuu alguse seisuga on otsingukoerte abi läinud vaja kahel korral. Laupäeval, 3. septembril läks Pärnumaal Halinga vallas Enge külas kaduma 68aastane naine, kes oli läinud seenele. Samal päeval hakkasid kohalikud naist otsima, aga kuna otsingud tulemusi ei andnud, teatati seenelise kadumisest politseile. Kadunud naist asus peale politsei otsima appi palutud Vabatahtlik Reservpäästerühm koos koertega. Otsingud kestsid öö läbi ning neljajalgsete otsijate abiga leiti naine esmaspäeva varahommikul kella 6 paiku.

Naisel polnud kaasas mobiiltelefoni ja ta anti alajahtumise tõttu üle meedikutele. Nädal hiljem, 10. septembril leidis Päästekoerte Ühingu otsingukoer Koluvere kandis päev varem metsa eksinud 70aastase Heino. Tänavu septembrikuu alguse seisuga on metsa eksinud ligi 50 marjulist/seenelist, kes kõik on eluga pääsenud. Kuid eksimiste kõrghooaeg on alles poole peal.

Nelli Pello Radari peatoimetaja

9

MÕTE

Foto: Kaupo Kikkas

Turvalisuse loomisel on igaühel oluline roll Kodanik peab ennast tundma meie ühiskonna turvatunde eest kaasvastutavana ka kaugemalt kui ainult tema enda nägemisulatus. Soovin, et mõtleksime sel teemal rohkem, sest mõtlemisest saab kaasamõtlemine, kaasamõtlemisest hea nõu, heast nõust panustamine ning panustamisest konkreetne jõud ja abi meie töösse.

M

inu tuttavalt õpetajalt juhtus üks noorukite seltskond tund enne südaööd Tallinna kesklinnas suitsu küsima. Kuigi esimene soovitus sellises olukorras on vastasta „Ma ei suitseta“, küsis tuttav vastutustundliku kodanikuna noortelt hoopis seda, kas vanus üldse suitsu teha lubab. Kaaslaste toest puhevile aetud noored küsimust õigustatuks ei pidanud, kuid õnneks päästis ärevaks kiskuva olukorra lähenenud turistide rühm, mispeale noored lahkusid. Küll ei kadunud kõhedus, mis pani õpetaja kuni koduni pidevalt üle õla kiikama ning oma turvalisuse pärast muretsema. Seda lugu kuuldes jäin pikalt mõtlema, kus on tasakaal mõistliku konflikti vältimise ehk n-ö oma naha hoidmise ning igati tunnustusvääriva kodanikuvastutuse vahel.

Igaüks tunnetab turvalisust eri-

10

nevalt, aga kui veel tükk aega hiljem vahejuhtum tuttaval meeles mõlgub ning ta soovitusi otsib, kuidas järgmisel korral sarnases olukorras käituda, on selge, et juhtum on inimest tõsiselt riivanud. Küllap ei teadvusta paljud, et kogu sisejulgeoleku valdkonda ja turvalisust Eestis laiemalt kujundame oma igapäevase tegevusega kõik, kuigi me sellele iga päev ei mõtle. Küllap oleme politseinikena oma töös kohanud tihti suhtumist, et meie turvatunnet tagab riik ja ametkonnad. Kuid kes see riik on? Kas iga inimene pole samamoodi selle riigi osa ning selles mõttes ka meie, turvalisuse eest palka saavate ametnike koostööpartner ja kaasvastutaja? Inimesed seostavad siseturvalisuse valdkonda peamiselt tänaval kohatud politseipatrulliga või teadmisega, et tulekahju puhkedes saab helistada hädaabinumbrile ning kutsuda kohale pritsimehed, kuid ei taju, et tegelikult ümbritseb iga inimest justkui nähtamatu turvavõrk, mille erinevaid kihte tagavad väga erinevad organisatsioonid ja nähtused ühiskonnas ning mille peamise kihistuse kujundab inimene peamiselt ise.

Selge vastutustunne Meie tegevuses on palju niisugust, mis meile ehk enestelegi teadmata seda turvavõrku aitab luua või vastupidi, paraku, ka lõhkuda. Näiteks koorus viimati ETV „Pealtnägija“ saates kajastatud politsei tegevusest, kus inimesed olid sügavalt pettunud ametnike võimetuses aidata neil otsida linnas kadunud inimest, meie organisatsiooni probleem, et igas olukorras ei osata või taheta ladusalt infot vahetada ning leida inimeste abipalvele lahendus.

Kui midagi, mis paneb inimesi politseisse pöörduma ja abi paluma, ei ole

reguleeritud kellegi ametijuhendis või ei ole selle kohta täpset õigusakti, siis peab igaüks meist, kõik Politsei- ja Piirivalveameti töötajad, endale meelde tuletama neid väärtusi ja ootusi, mis on meie tegevuse aluseks. Säärastes asjades ootan kõigilt meie töötajatelt selget vastutustunnet ja mõtteviisi, et just minust, konkreetselt igaühest, sõltub see, et meie tegevuse või sel juhtumil ka tegevusetuse korral ei antaks alust näpuga näidata.

Just niisugustest juhtumitest peab saama kõigile meile õppetund ja ka ohumärguanne. Kriminaalstatistikale otsa vaadates peaksime endilt küsima, kas varavastaste kuritegude arvu märgatav kahanemine on ikka tingitud sellest, et neid toimub vähem, või on inimesed hakanud käega lööma ega teata enam väiksematest vargustest politseile. Meie ametnike suhtumisest ja suhtlemisoskusest sõltub väga palju. Me ei saa mitte kunagi inimestele öelda, et näiteks sellega me niikuinii tegelema ei hakka, ärge parem üldse pöörduge. Ka neis asjades, mis esialgu ei tundugi politsei vastutusvaldkonda kuuluvat, tuleb meil inimesed ära kuulata ja neile vastata, sest politsei saab oma koostöövõrgustike kaudu teavitada vastutavat ametkonda. Panen meie ametnikele südamele, et mitte keegi meist ei tohi inimesi jooksutada.

Olen meie töötajatele juba kõnelnud sellest, et meie ülesanne on iga päev oma tegudega tagada, et meid ei võetaks ühiskonnas mitte ainult kui reageerivat jõudu, et meisse ei suhtutaks eelarvamusega, et ega nad seal niikuinii midagi teha ei suuda.

On selge, et meie prioriteedid on endiselt alaealised ning nende toimepandud kuritegude avastamine ja nende ennetamine, organiseeritud kuritegevus, narkootikumide levi-

MÕTE

ku, kriminaaltulu teenimise ning rahapesu tõkestamine. Ehk on ka piiratud ressursside juures paratamatu see, et mõni tegevus peab ootama oma järjekorda või võtab rohkem aega, kuid me ei saa ennast niisuguse positsiooniga avalikkuse ees õigustada.

Paljud meie projektid, näiteks äsja käivitatud „Minu riik“, on samuti üks osa sellest, et oleksime inimestele kuuldavad ja nähtavad. Pea terve aasta jooksul tutvustab politsei projekti raames oma tööd tuhandetele koolilastele, kes osalevad selles kodanikuhariduse programmis.

Koostöös vabatahtlikega peitub edu pant Hiljutine 1. september ja koolialgus andsid meile taas võimaluse osaleda niisuguses ettevõtmises, kus mõtestasime oma rolli pisut teisiti ja saime paljudega väljastpoolt meie organisatsiooni koostööd tehes tunda, kui oluline on igaühe koht turvatundes. Olgu need siis vanavanemate

ühendus, eraettevõtete töötajad, kaitseliitlased, naiskodukaitsjad jt, kõigi panus koolialguse sujuvaks ja turvaliseks laabumiseks oli tähtis. Rääkimata abipolitseinikest, kelle igapäevane töö politseinikega külg külje kõrval on meile äärmiselt vajalik. Pean väga lugu inimestest, kes vabatahtlikena turvalisuse tagamisel kaasa löövad, sellest koostööst on mul palju positiivseid kogemusi. Sestap olen veendunud, et koostöös vabatahtlikega peitub ka meie edu pant, sest nii on meie organisatsiooni seos kogukonna ja laiemalt kogu ühiskonnaga palju tihedam.

Oleme harjunud politseitöös vabatahtlikena käsitlema peamiselt abipolitseinikke, aga meie laialdasi ülesandeid silmas pidades peab ka see mõttelaad avarduma – meil peaks vabatahtlikke olema teisteski valdkondades, mis on seotud süüteoennetuse, korra tagamise või päästeja otsingutöödega.

Eks see toimib tegelikkuses juba praegugi. Vajame aga mõttelaadi muutust ning loomulikult seaduste

kohendamist, et vabatahtlikke paremini ja sujuvamalt kaasa tõmmata.

Vabatahtlikud on need, kes on meie tegevusse hõlmatud rohkem süvitsi, sealhulgas läbivad koolitusi ning on valmis vajaduse korral reageerima ja meid kohe abistama. Teisedki ühiskonnaliikmed, olgu siis õpetajad, naabrid, sõbrad, internetikommentaatorid, ajakirjanikud – ükskõik, mis rollis inimesed parasjagu on –, peavad igal juhul tundma vastutust ja kohustust, sest turvalisus on meie ühine looming. Loodan siiralt, et ükski inimene ei pea oma elus läbi elama mõnda ohtlikku olukorda oma elule või turvatundele, et alles siis sellele teemale tõsisemalt mõtlema hakata.

Igaüks saab pakkuda lahendusi Lõpetuseks kordan mõtet, et kui teie käest pimedal tänaval suitsu küsitakse, siis teadke, et selles olukorras on kõige õigem vastata „Ma ei suitseta!“ ning minna kindlalt oma teed. Olukorda tuleb aga hinnata ja jälgida sügavamalt, märgates ning pannes tähele, kas samamoodi pääseb ka järgmine inimene, keda tülitatakse; kas sellel tänaval ja kellaajal on niisugune tülitamine korduv ning kuidas meelde jätta tülitajate tundemärgid. Vahest organiseerida piirkonda hoopis naabrivalve, teavitada kohe juhtumist politseid või muuta oma rutiine või marsruute nii, et selliseid olukordi üldse vältida? Kodanik peab ennast tundma meie ühiskonna turvatunde eest kaasvastutavana ka kaugemalt, kui on tema enda nägemisulatus. Soovin, et me mõtleksime sel teemal iga päev ning igaüks meist saab neil teemadel oma sõprade, tuttavate ja perekonnaringiga arutleda ning lahendusi pakkuda. Meie mõtetel on suur jõud, sest mõtlemisest saab kaasamõtlemine, kaasamõtlemisest hea nõu, heast nõust panustamine ning panustamisest, miks mitte, ka konkreetne jõud ja abi meie töösse.

Raivo Küüt Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor

11

MÕTE

Kriitiliselt vabatahtlikkusest Et organiseeruda ning olla võrdväärne partner riigile, on abipolitseinikel otstarbekas luua endale katusorganisatsioon. Nimetagem seda tinglikult Eesti abipolitseinike koguks. Selgelt struktureeritud ja sõltumatu organisatsiooni olemasolu on haldusvõimeka ning jätkusuutliku ühenduse eelduseks ja aluseks.

A

lustan oma mõtteringi Itaalia ajakirjaniku Franca Magnani tsitaadiga: „Mida enam on riigis kodanikujulgeid inimesi, seda vähem sangareid vajab see tulevikus.“ Eestis võime järjest tihedamini kuulda inimeste vestlustes ning lugeda riigi toimimist kritiseerivates kirjutistes tõdemust, et mina kui maksumaksja soovin seda ja seda. Piltlikult võime öelda, et elanikud ostavad maksude tasumise kaudu riigilt julgeoleku ning turvalisuse teenust. Õhukese või isegi läbipaistva riigi loomisel tekib aga õigustatud küsimus: kui tasume korrektselt makse, siis mis vägi paneb maksumaksjat toimivas riigis vabatahtlikuna korda tagama ning oma elu ja tervist ohtu seadma? Millised on need võimalused ning ohud inimestel osaleda korra ja turvalisuse tagamises? Ideaalis ehk unistuste riigis on kogu elanikkond õiguskuulekas ning vajadus aktiivseks korrakaitseks puudub.

Vaatleme vabatahtlikku tegevust riigi julgeoleku ja turvalisuse seisukohast. Siin võib esile tuua kolm peamist vabatahtliku tegevuse suunda, kuhu on riigi ja organisatsioonide kaudu kaasatud laiem elanikkond: sõjalises kaitses reservohvitserid ja Kaitseliit koos oma allorganisatsioonidega, riigisisese turvalisuse mõttes abipolitseinikud ning päästevaldkonnas vabatahtlikud päästjad.

Kahekordne kodanik Üks parimaid näiteid vabatahtlikkuse eksisteerimise kohta jõustruktuurides on läbi aegade olnud riigikaitses osa-

12

levad reservohvitserid. Sir Winston Churchill on öelnud, et reservohvitser on kahekordne kodanik. Tänases Eestis on reservohvitserid oma ühendusega osa riigikaitsestruktuuridest – nad on osaliselt riigi poolt eelarvestatud, neil on selge väljaõppe- ja motivatsioonisüsteem, samuti kuuluvad nad sõja ajal üksuste koosseisu. Lisaks on seadusega kehtestatud kord reservõppekogunemistel osalemiseks ning sellega seonduvad tööandja kohustused.

Seda toimivat praktikat on mõistlik rakendada ka riigisisese turvalisuse tagamise korraldamisel vabatahtliku tegevuse kaudu.

Et organiseeruda ja olla võrdväärne partner riigile, on abipolitseinikel otstarbekas luua endale katusorganisatsioon. Nimetagem seda tinglikult Eesti abipolitseinike koguks. Selgelt struktureeritud ja sõltumatu organisatsiooni olemasolu on haldusvõimeka ning jätkusuutliku ühenduse eelduseks ja aluseks. Kogu üheks olulisemaks sõnumikandjaks võiks olla ka politseiorganisatsiooni ajakirja Radar vahel olev regulaarne sõnumikandja.

Idee iseenesest ei ole uus, vaid pärineb Kaitse Kodu vahel ilmunud omaaegse reservohvitseride häälekandjast Tagavaravägi.

Omal vabal tahtel ja oma sõnumit kandva ühenduse kaudu on võimalik leida turvalisuse tagamise laiem identiteet ning suunata ühiskonnas turvalisusega seonduvaid protsesse.

Tunnustades ja andes au tänastele abipolitseinikele, on nad kahjuks riigi politsei satelliit ja ripats, kes sõltuvad nii organisatoorselt kui ka majandus-

likult riigi võimalustest ning tujudest.

Riigi kohus on luua seadusandlik alus tegutsemiseks, kuid organisatoorsed ja struktuurilised lahendused peavad tulema ühenduse enda seest. Siin võiks olla ja peaks olema teenäitajaks eelkõige tunnustatud ühiskonnategelased või endised politseinikud, kellel on tahe ning oskus muuta Eesti elu julgemaks.

Praegu oleme tänulikud neile aktiivsetele meestele ja naistele, kes lapivad riigi suutmatusest tulenevaid auke patrullitoimkondades. Säärane viis on lühinägelik ja sõltuvust tekitav kokkuhoid. Tegelikkuses on turvalisusel märksa laiem tähendus kui väljakutset teenindaval, liikluse järele valvaval või tänaval patrullival politseinikul. Turvalisus on tunnetuslik ja organiseerunud. Isamaaline, kõrgelt haritud ning motiveeritud abipolitseinik saab oma panuse anda eelkõige teenäitajana ja arvamusliidrina ühiskonnas.

Otsene sõltuvusahel Tänapäeval toimiv abipolitseinike kaasamise kord loob otsese ja vahetu sõltuvusahela, kus ühes otsas on üha õhenev riik ning teises otsas turvatunnet vajav kodanik. Aga kas ühiskonna ja riigi liigne omavaheline seotus muudab meid tugevamaks või hoopis nõrgestab meie niigi noort demokraatiat? Milline on seos julgeolekupoliitika ja kodanikuühiskonna vahel? Kas kodanike liigne omavaheline seotus muudab nad vaesemaks ning üksteisest sõltuvamaks, vaesemaks nii vaimses kui ka materiaalses mõttes? Marju

MÕTE

Siin võiks olla ja peaks olema teenäitajaks eelkõige tunnustatud ühiskonnategelased või endised politseinikud, kellel on tahe ning oskus muuta Eesti elu julgemaks.

Foto: Anno Proosvelt

Lauristin on viidanud sotsiaalse kapitali teooria rajaja Robert D. Putnami uurimusele, kus ta on võrrelnud Põhja- ja Lõuna-Itaalia kodanikuühiskonda. Putnam näitas, kuidas kogukondlik ning korporatiivne Lõuna-Itaalia, kus inimesed on omavahel tihedalt seotud, on tegelikult sotsiaalse kapitali poolest vaene just inimeste omavahelise liigse seotuse ja isikliku sõltuvuse tõttu. Sama seos võib kehtida ka riigiametniku ning temast sõltuva kodaniku vahel.

Näiteks on üks vaba tahte vorme põhiseaduslik õigus osaleda valimistel. Eestis on selle kõnekamaks ilmestajaks kohalike omavalitsuste valimiste keskmine valimisaktiivsuse protsent 53, kuid kodanike teadvuse tõusu enda vabast tahtest ja kaasarääkimisest on ilmekalt peegeldanud 2009. aasta valimisaktiivsuse tõus, kus aktiivsusnäitaja oli 60%. President Lennart Meri on oma 1998.–1999. aasta uusaastatervituses öelnud, et valimised on demokraatia ning iseseisvuse eksam; ka iseseisva mõtlemise, iseseisva tahte kullaproov, mille abil saab igaüks meist ühiskonda kujundada, liituvaid huve sõnastada ja valitsusele ülesandeid anda. See suurepärane mõtteavaldus võiks kujundada ka vabatahtlikkusel põhineva korrakaitse aluseid. Need arvud näitavad, et tegelikkuses on meil potentsiaali leida vastukaja ning sellest tulenev turvalisem ühiskond meie ümber.

Isegi riigi piiratud ressursi puhul ei ole võimalik turvalisuse tagamisega seonduvaid vahetuid protsesse demonopoliseerida ehk täita riigile pandud ülesandeid vabatahtlike tegevuse ja kolmanda sektori

kaudu. See ei ole mitte innovaatilisus ega paindlikkus, vaid riigi fundamentaalsete ja ajalooliste kohustuste delegeerimine teadmatusesse.

Tagasitee keskaega Üks suurimaid ohte on nn vabaühenduste teke. Sellesuvised sündmused Inglismaal tõid seda laadi ohu kujukalt esile. Piirkondlikud elanikud ja ühendused (loe: jalgpallihuligaanid) võtsid kogu riigis ülesande korda tagada ning kutsusid üles vastu astuma vandaalitsejatele. Üks asi on täita seaduskuuleka kodaniku kohust, hoopis teine aga seada ennast riigi asemele oma oletatavate õigustega. Siit ei ole enam kaugel tagasitee keskaega ning sellega kaasnev veritasu ja omakohus.

Sääraste alternatiivsete „korrakaitsejõudude“ tekkimine ja lähenemine vabatahtlikkusele on võtmeks vägivalla pikaajalisusele ning selle laienemisele. Niisuguse olukorra võimaldamine muudab riigi koos oma institutsioonidega ebausaldusväärseks, kahandab oluliselt turvatunnet ning võib pikemas perspektiivis kaasa tuua sotsiaalsel ebavõrdsusel põhineva klassivõitluse.

Me ei vaja turvalisuse tagamisel sangareid, vaid stabiilset politseiorganisatsiooni ja seda toetavat ühiskonda koos vabal tahtel põhinevate ühendustega, olgu need kaasatud siis lahendama sotsiaalseid probleeme või tagama korda.

Einar Lillo Põhja Prefektuuri koordinatsioonibüroo planeerimisteenistuse juht

13

PERSOON

Fotod: Tiit Ilus ja erakogu

Häädemeeste vägilane Häädemeeste konstaablijaoskonna piirkonnavanem Rauno Lensment on vägilasekasvu mees, kellel pikkust kaks meetrit ja kaks sentimeetrit. Politseitöös läheb pikk kasv igati asja ette, sest on olukordi, kus suuremat kasvu korrakaitsjat nähes tarduvad käed iseenesest paigale ning suu läheb lukku.

R

auno Lensment pole nende killast, kes juba lapsena politseinikuks saada ihkasid. Mitte et tal selle ameti vastu midagi olnuks, aga see ei tulnud pähegi. Pärnumaal Tali vallas sündinud noormees läks hoopis kutsekooli mööblitisleriks õppima. Asja pani selle koha pealt paika ajateenistus kaitseväes. Nimelt teenis ta aega sisekaitse operatiivrügemendis (SOR) ja käis muu tegevuse kõrval ka Tallinna südalinnas patrullis. Igati politseilisele tegevusele poleks saanudki muud järgneda, kui et pärast 1995. aasta algust, kui ajateenistus selja taha jäi, sai ta kohe politseisse tööle. „Istusin SORi personaliosakonnas, tegin avaldust. Seal oli Kilingi-Nõmme politseijaoskonna tolleaegne pealik Arvo Miilits, ütles, et võtame,“ meenutab Rauno Lensment. Nii sai temast juba 1. veebruarist 1995 politseinik. Paikusele politseikooli minekut tollal kohe ei nõutud, selle tegi ta läbi politseiteenistuse kõrvalt.

Kilingi-Nõmmel ja sealsamas lähedal oma kodukohas Tali vallas möödusid Lensmendi seitse tööaastat. 2002. aastal, kui loodi märulipolitsei, kutsuti vägilasekasvu mees sinna. Järgnesid taas Tallinnas töötamise aastad, kuni 2005. aastal avanes võimalus Pärnusse liikluspolitseinikuks tulla. Selle võimaluse kasutas Lensment kohe ära, sest märulipolitsei graafik, kus tuli nädal aega järjest kodust eemal olla, polnud eriti meele järele. Häädemeeste konstaablijaoskonda jõudis Lensment aga

14

juba järgmisel aastal ja sinna on ta jäänudki.

Töö pole tüütavaks muutunud Viis aastat politseitööd väikses Häädemeeste vallas, kus kõik tunnevad kõiki ning politseinikel tuleb tõenäoliselt maid jagada ühtede ja samade inimestega, pole huvitaval kombel kaugeltki tüütav. „Piirkond on selline, et tegelda ei tule kaugeltki üksnes kohalikega, rahvast käib sealt palju läbi. Suvine põhiprobleem nagu kõikides randades on, et puhkajad ei pea end korralikult üleval. Asi pole mitte selles, et nad kohalikke segavad. Põhimure on hoopis see, et osa tuleb puhkama selles mõttes, et tahab vaikust ja rahu nautida, teised aga vastupidi, lärmavad, lõhuvad autosid, nii et ühed puhkajad, kellel puhkusest hoopis omamoodi arusaam, segavad teiste puhkust,“ kirjeldab Lensment Häädemeeste elu, kus on just suviti käed-jalad tööd täis.

Ainult igapäevase tööga Lensmendi tegevus Häädemeestel ei piirdu. Tema initsiatiivil ja korraldamisel toimuvad seal juba aastaid laskevõistlused, kus rekordina on osalenud 15 neljaliikmelist võistkonda ning lapsedki saavad õhkrelvast tulistades võistelda. Võistlusega tehti algust 2002. aastal, peale Lensmendi on selle korraldamise juures äsja Kaitseliidu Pärnumaa maleva Kikepera malevkonna pealikuks saanud Aldo Avaste ja Madis Teder, Lensmen-

di jahimehest sõber Kilingi-Nõmmelt. „Võistluste mõte oli, et laskma tuleksid kõik, kel on olemas seaduslik relv: politseinikud, jahimehed, kaitseliitlased.

Nii see läinud ongi. Lastel on muidugi õhupüss,“ räägib Lensment.

Politseitöös pole Lensmendil relva kabuurist vaja välja võtta tulnudki, seda on ta vaid tiirus teinud. Aga lööginuiaga on vahel mõnele väikse sähvaka pidanud andma, „et mees maa peale tagasi tuua. Tavaliselt mõjub juba nuia väljavõtmine, lüüa pole vajagi,“ muigab mees.

Solvamist hinge ei võta Piirkonnavanem Lensmendile helistati varasematel aastatel igal juhtumil, kui politsei abi vaja läks. Seda tehti kas või südaöösel, sest just piirkonnavanema telefoninumber oli kõikjal kirjas. Nüüd on inimesteni jõudnud teave, et helistada tuleb operatiivnumbril 110, ning seda enamasti kasutataksegi. Nii on vähemalt öösiti rahulik, väga harva, kui keegi helistab.

Sügisel, talvel ja kevadel, kui suvitajaid pole, ongi Häädemeestel elu üsna rahulik. Muidugi tuleb silm peal hoida, et suvilates sees ei käidaks. Nendel talvedel, kui on paks lumi ning suvilapiirkondadesse teed lahti ajamata, juhtub seda väga harva, sest vargad ei viitsi lumes sumbata ega saa ilma autota pihta pandud kraami ära viia. Nii on lumest lahti lükkamata teed varaste tõrjeks väga hea abinõu.

PERSOON

Kui Häädemeeste konstaablijaoskonna piirkonnavanem Rauno Lensment majast möödub, läheb tuba pimedaks.

Ka teisel korrusel.

Rauno Lensment Sündinud 22.02.1975 Tali vallas Pärnumaal Pere: abielus, peres neli last Haridus: Tali põhikooli, Pärnu Kutsekeskkool (mööblitisleri eriala), 1997 Paikuse Politseikooli politsei nooremametniku eriala, 1999 Paikuse Politseikooli vanempolitseiametniku õppekava Töö: 1994–1995 ajateenistus Sisekaitse Operatiivrügemendis, 1995–2002 Pärnu Politseiprefektuuri kordnik, nooreminspektor ja konstaabel, 2002–2005 Julgestuspolitsei korrakaitseosakonna kiirreageerimistalituse politseiinspektor, 2005–2006 Lääne Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna preventsiooni- ja patrullitalituse vanemkonstaabel, alates 2006 Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonna Häädemeeste konstaablijaoskonna juhtivkonstaabel

15

PERSOON kaitsepäev Sõprade ja kolleegidega tänavusel kaitsepäeva üritusel Lauri karjääris.

Lääne Prefektuuri regionaalse tugiüksuse liikmena teab Rauno väga hästi, kui oluline on koostöö.

Rauno koos tütre Liisiga 2008. aasta laskevõistlusel

16

Rauno koos tütre Liisiga motoretkel Peipsi äärde.

Küsimusele, kas maakohas peetakse korrakaitsjaist lugu ja solvama ei kiputa, vastab Lensment, et inimesi on igasuguseid. Seda, et keegi just kätega kallale tulema kipuks, pole väga palju olnud, aga mees tunnistab, et sedagi on ette tulnud, kui „mõistus ikka päris ära joodud on“. Kellegi purjuspäi öeldud solvavaid sõnu tema südamesse ei võta, muidu polekski võimalik selles ametis töötada. „Purjuspäi kaob mõistus ära, mõni on järgmisel päeval vabandust

paluma ka tulnud, aga üldiselt jätan mina need asjad sinnapaika,“ räägib ta. Nii pole tema initsiatiivil alustatud ühtki kriminaalmenetlust karistusseadustiku nende paragrahvide alusel, kus räägitakse vägivallast võimuesindaja või avalikku korda kaitsva muu isiku suhtes, niisamuti võimuesindaja laimamisest ja solvamisest või tema seadusliku korralduse eiramisest.

Tööasjad peavad valdavalt tööle jääma „Koju kaasa ei tohi ka kõiki asju võtta, muidu kaob enda elu üldse ära,“ rõhutab Lensment. Seda enda elu on tal aga päris palju: peres on nimelt neli last, kelle jaoks isal peab samuti aega jätkuma. Kõige väiksem tütar on viiekuune, järgmised kolmeaastane ja kolmeteistaastane, poeg on viisteist aastat vana.

Pojaga pole seda juttu veel olnud, et ta just politseinikuks saada tahab. Otsust ongi veel vara teha, sest põhikooli lõpetamine seisab poisil alles ees. „Eks keskkool tuleb ikka ära käia, siis vaatame,“ räägib isa oma ainsast pojast.

Lensmendi pere elab Audrus. See paik valiti varasema Kilingi-Nõmme asemel elamiseks naise töö tõttu. Nii tuleb pereisal iga päev tööle minnes Pärnust läbi sõita. Kõigepealt võtab ta prefektuuri garaažist tööauto ning sõidab linnast välja Ikla poole. Kuna tööpiirkond algabki kohe pärast linnapiiri, on see paras võimalus hommikul kõigele pilk peale visata.

Küsimus, mis Lensmenti maal häirib, võtab mehe natukeseks mõtlema. „Joomist on palju,“ ütleb ta siis. „Joovad need, kes on seda elupäevad teinud. Ise ma elasin noorena Talil, ja kui praegu seal külapoest mööda sõi-

PERSOON

Poja Joosepiga Hiiumaal kiikumas

Hiiumaal sai Rauno eriti hästi tunda, mis tähendab olla pikka kasvu.

Rauno oma tollase kolleegi ja nüüdse hea sõbra Krahviga

Õppida pole raske, võib-olla sellepärast, et ma tean, mida õpin.

kaugemad plaanid. „Iseenesest pole Häädemeestel ju viga midagi, aga päris õige poleks öelda, et olen täiesti rahul.

Kui päris rahul olla, pole arengut ega edasiminekut,“ arutleb ta. Lensment rõhutab, et tema töö ja õpingud ei saaks laabuda ilma pere toetuseta. „Abikaasa peab sageli toime tulema kodu ja lastega, kui olen koolis või tööl.“ Muude tegevuste kõrvalt leiab Lensment aega tegeleda ka mitmete hobidega. Neist esmane on jahipidamine.

Organisaatoritalendiga mees, kes ise kuulub Tali jahiseltsi, on prefektuurist töökaaslasigi jahile kutsunud. Nimelt neid, kel jahipüssi pole, aga kes on seltskonnas nii-öelda ajajatena. Sel aastal on ühine jahilkäik kavas juba viiendat korda. Pärast toredat looduses veedetud päeva on ühine õhtusöök isegi juhul, kui põdrale pihta ei saada. „Jah, me oleme varemgi poest maksa ostnud,“ naerab mees. Suvel tegeleb Lensment mootorrattasõiduga. Lääne Prefektuuri motopundi koosseisus on reisitud nii mitmessegi Eesti kohta, kuhu tavaliselt ei satu.

Küsin lõpetuseks, kas Lensment on kunagi kahetsenud, et SORi järel niiöelda kergekäeliselt politseinikuameti kasuks otsustas. Kas ta pole kunagi mõelnud, et maailmas on palju teisi, politseinikuametist tasuvamaid ja võibolla huvitavamaidki töökohti? „Olen alati oma kolleegidele öelnud, et lähen veel siiamaani rõõmsa tujuga tööle,“ järgneb kiire vastus. „Minu elu on olnud üsna vaheldusrikas, ma pole pidanud ainult ühe koha peal ametis olema, olen saanud kõiki asju näha ja on huvitav olnud.“

Teised Raunost

ta, siis on ikka needsamad näod kohal.

Kes pole ära surnud, see joob. Kurb on, et ka noori tuleb juurde. Isegi enda klassivendi olen näinud, lähevadki niimoodi.“ Lensmendi töö ei muutunud kuigivõrd pärast seda, kui politsei ja piirivalve ühinesid. Häädemeeste on ju piiriäärne vald, seal hakkasid piirivalvega ühispatrullid pihta juba siis, kui Eesti liitus Schengeni viisaruumiga. Kas ametite liitmine oli õige samm, selle koha pealt Lensment arutlusse ei lasku. Seda kaalusid asjatundjad ju pikalt, ju siis peab õige olema, tõdeb ta.

Akadeemia saab kohe läbi Lensmendilt ei sobigi küsida, mida ta vabal ajal teeb, sest aega, mis otsesest tööst vabaks jääb, on sisustada väga paljuga. Näiteks hakkab pihta viimane aasta Sisekaitseakadeemias. Politseikooli Paikusel lõpetas ta töö kõrvalt ning nüüd käib ta kaks korda kuus nädalavahetustel Tallinnas. „Õppida pole raske, võib-olla sellepärast, et ma tean, mida õpin,“ põhjendab ta. See on töö kõrvalt õppija suur eelis nende ees, kes asuvad õppima koolipingist tulnuna ja pole igapäevast politseitööd nuusutanudki. Kuna kõrgharidus veel käes pole, ei lasku Lensment ka pikematesse aruteludesse teemal, kas ta kavatsebki kogu eluks Häädemeeste konstaablijaoskonda jääda või mõlguvad meeles

Ester Vilgats Eesti Rahvusringhääling

Mul on olnud suurepärane võimalus töötada koos Raunoga üle 15 aasta. 90ndate teises pooles olime kõrvuti piirkondades politseinikud: mina Häädemeeste konstaablijaoskonna juhina, Rauno Tali valla konstaablina. Kiirreageerimise üksuses Tallinnas töötasime samuti ühes meeskonnas. Sellele järgnes loogilise valikuna Rauno tööle kutsumine lääne regiooni politseisse esialgu liiklusjärelevalvesse ja edasi konstaablijaoskonna juhiks. Rauno on osalenud regionaalse tugiüksuse koosseisus tavapärasest keerukamate ülesannete lahendamisel. Regionaalse tugiüksuse liikmeks on ta olnud selle loomisest alates.

Samuti on Rauno juhendada olnud teenistuskoer. Nüüdseks on neljajalgne sõber Krahv pensionil. Rauno valiti 2009. aastal kriminaalpolitsei ettepanekul parimaks korrakaitsepolitseinikuks. See iseloomustab väga hästi tema koostöövõimeid ja -oskusi.

Rauno on tasakaalukas ja inimlik. Temaga koos töötatud aastate jooksul ei ole minul õnnestunud näha ühtegi nii järjekindlat inimest, kes oleks suutnud Rauno endast välja viia. Enda kehtestamiseks on tavaliselt piisanud selja sirgu löömisest ja tavapärasemast karmimast korraldusest. Tema iseloomustamiseks sobib naljaga pooleks öeldes: kui Rauno läheb majast mööda, siis läheb tuba pimedaks. Nali on selles, et pimedaks läheb tuba ka teisel korrusel! Oma füüsilisest üleolekust hoolimata oskab ta näha kolleegide rõõmu ja muret ning sellele õigel ajal ning õiges vormis tähelepanu pöörata. Oma juhikogemused on Rauno saanud igapäevasest praktikast. Heameel on selle üle, et igapäevase töö kõrval on ta ette võtnud kõrghariduse omandamise. Haridus annab hea eelduse oma parimate oskuste ja omaduste esiletoomiseks. Rauno on kolleeg, kellele võib julgelt toetuda.

Kalvi Almosen Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo juht

17

VÕTI

Eksirännakud narkomaailmas ja

kokaiini täis bokserid Selle narkootikumi hind on üsna kõrge; mida puhtam, seda kallim. Eksperdi arvates piisab kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks keskmiselt ühest grammist ainest. Kahjuks ei aima paksu rahakotiga ostjad sageli, mis teed on läbinud kallis kraam enne neile ninna sattumist. Jutt on kokaiinist ning selle jõudmisest Eestisse.

18

Foto: SHUTTERSTOCK

VÕTI

K

õik sai alguse 2008. aasta jaanuaris, kui Lõuna Prefektuuri narkopolitseinikud asusid püüdma olemasoleva info kohaselt Tartus kokaiini levitanud meest nimega Silver. Mitu kuud möödus tulemusteta, kuni 25. aprillil saadi teada, et mees läheb Viljandisse narkoainet viima. „Hakkasime teda jälitama, et tabada isik narkootikumide üleandmise hetkel,“ räägib narkokuritegude talituse juht Jarek Pavlihhin.

Kui tollal 29aastane Silver võttis suuna Viljandi asemel Elvasse, tundus asi politseinikele kahtlane – milleks teha jänesehaake, kui saab ka otse? Kõige tõenäolisem oli, et Elvasse minnakse ainele järele. Intuitsioon ei petnud, Elvas laste mänguväljakul pistetigi Silveriga ühes autos olnud mehele midagi pihku. Nähtu andis aluse pidada kolme isikuga Viljandi poole sõitma hakanud auto Elva-Rannu teel kinni. Sõiduki tagaistmelt leiti kolm kapslikest kokku 30 g kokaiiniga. Jarek Pavlihhini sõnul tekkis kapsleid uurides kahtlus, et tegemist on väga puhta ainega, mida tänavamüügiks üldjuhul lahjemaks segatakse ning minigrip-kotikestesse pakendatakse.

Kriminaalpolitseinike peas pendeldas küsimus kapslite päritolu kohta, kuivõrd sellisel kujul narkootikumid on toodud kindlasti otse välisriigist – üle piiri ulatuva narkoketiga ei olnud aga Tartu narkopolitseinikud varem kokku puutunud, see oli rohkem Tallinna kolleegide pärusmaa.

Kadunud nagu tina tuhka Kui Silver oma pundiga politseimajja trellide taha paigutati, võtsid politseinikud sihikule Elvast tuttavad üleandjad, kes olid sabas olnud seadusesilmadest haisu ninna saanud ning püüdnud igaks juhuks enda käes olnud kokaiinist vabaneda. Noormehed tabati samal õhtul Elvas, samuti tuli neil ette näidata metsaalune, kuhu oli narkolaadung peidetud. Puude alt saadi kätte 18 kokaiinipakikest – kokku 170 grammi. Lisaks pinniti tabatutelt välja kahe noormehe nimed, kes müüsid Tartus samalt vahendajalt ostetud uimasteid, ning suunduti neid otsima. „Teadsime, et Egert ja Raul turustavad kokaiini ööklubis, kuid meie jälitamise ajal oli Egert läinud just koju uut kogust tooma, seega peatusime tema

maja ees,“ räägib Pavlihhin. 19aastane Egert koos ühe kaaslasega tabatigi hetkel, mil nad olid teel keldrist autosse. Ööpimedus ei suutnud varjata politseinike eest auto juurde maha visatud kapslit, lisaks leiti keldrist läbiotsimise ajal 185 grammi kokaiini.

Nagu tina tuhka oli aga kadunud üks otsitav, ilma püsiva töö- ja elukohata 21aastane Raul, kes oli teadaolevalt narkoketi niiditõmbaja. Staažika seiklejana oli ta seekordki politseinike eest pagedes riigipiiri ületanud ning Euroopa avarustesse sukeldunud. Ärasõidukulude katmiseks oli ta realiseerinud 75 grammi kokaiini. Temast anti teada väliskolleegidele ning samal ajal jätkati Eestis tabatute ülekuulamist ja muid uurimistoiminguid. Politseinikud said pidevalt uut infot ning kahtlustatavate ring aina suurenes. Toimus hulgaliselt läbiotsimisi.

Narkokuritegude talituse vanemerimenetleja Guido Kaldmaa sõnul oli politsei eesmärgiks välja uurida narkoketi isikute vahelised seosed, aine päritolu ning narkootikumide leviku ulatus. Samm-sammult kujunes väikestest infokildudest välja tervikpilt. „Saime selgeks, et Egert ja Raul olid kursusevennad. Peale seda töötas Raul mõnda aega välismaal ning mõneks nädalaks läks sinna raha teenima ka Egert. Töö lõppedes oli vaja välja mõelda edasine plaan äraelamiseks,“ räägib Guido Kaldmaa. Ettepanek minna narkokullerina raha teenima tuligi Raulilt, kelle vastavad kontaktid pärinesid just samasugustest juhuotstest Aafrikast ja Ladina-Ameerikast Euroopasse.

Äripartner MSNist Egert ei näinud paremat võimalust oma SMS-laenu võlgade ja suure liiklustrahvi tasumiseks ning nõustus. 2008. aasta aprilli alguses maanduti Hispaanias Madridis, kus Raul tutvustas teda mustanahalise mehega, keda kutsuti Jimmyks. Kuna Raulil polnud sihtkohta Argentinasse minekuks vajalikku passi, tuli Egertil leida n-ö äripartner. Tehnikasajand oli selleks loonud lihtsad võimalused – mõni minut MSNis ning kaaslane oli leitud! Tööpakkumisega nõustus samuti võlgades vaevlev tuttav, 23aastane Kaivo, kes end paari päevaga kohale organiseeris. Kaalul oli 4000 eurot kilo kokaiini eest.

19

Foto: LÕUNA PREFEKTUUR

VÕTI

Läbiotsimisel leitud narkootikumid.

Noormehed elasid Jimmy ja Rauli kulul nädal aega hotellis laia elu, presenteerides oma uhkeid pidusid ka internetis, kuni ühel päeval lennati Argentinasse Buenos Airesesse. Ka sealne nädal möödus esialgu puhkuse tähe all.

Viimase päeva õhtul viis kontaktisik noormehed väikesesse muldonni moodi agulimajakesse, tagastas neile varem ära võetud passid, asetas lauale kotitäie kokaiinikapsleid ning käskis hakata neid alla neelama.

Kapslite manustamiseks oli aega hommikuse lennuni. Seda ööd on tõenäoliselt keeruline unustada – kui kapslid ei tahtnud enam alla minna, lõõgastati söögitoru alkoholiga. Kolme tunniga suudeti alla neelata vaid umbes pooled etteantutest – 113 kapslit. Rohkemat keeldus organism vastu võtmast ning nendegi kõhtujäämiseks oli vaja tablettide abi.

Lõpuks jõudsid noormehed, kõhud punnis, lennujaama. Kui enne oli tükk tegemist kapslite allaneelamisega, siis nüüd tuli pingutada nende kõhus

20

hoidmiseks. Kuus kapslit jõudsid lennujaama WC kaudu Argentina kanalisatsiooni. Tollikontrolli läbides tundus noormeestele, et tollitöötajate vaist käskis neid eriti hoolikalt kontrollida, kuid reisikottidest ei leitud siiski midagi ebaseaduslikku.

Ilmnenud rahalise puudujäägi tõttu ei jõudnud noormehed planeeritud lennule ning saabusid Madridi tagasi alles ööpäev hiljem. Ka Madridi lennujaama tollitöötajatel tekkis kahtlus ja Egert saadeti kontrolli. Taas saatis noormeest õnn.

Jätame Jimmy kõrvale!

Hilisema maandumise tõttu oli lennujaamas vastas ainult Raul. Noormeestel hakkas idanema mõte jagada aine kolme vahel ning jätta Jimmy üldse kõrvale. Säärane rahasüst lahendaks kõik võlad. Mõeldud-tehtud!

Noormehed seadsid end sisse ühes Madridi hotellis. Kolm järgmist päeva tuli Egertil ja Kaivol peamiselt WCs veeta, kuid eesmärgi nimel

pingutada ju võib. Järgmiseks sihtkohaks seati Berliin, kust saab bussiga koju Eestisse.

Kogenud narkomüüjana teenis Raul Madridi hotelli ja Berliini lennupileti eest tasumiseks raha ning Berliini kaudu jõuti 16. aprillil Eestisse. Seekord otsustati ennast kapslite neelamisega mitte piinata ja narkootikume transporditi aluspesus. Peale aine sõbralikku jagamist mindi lahku, igaüks oma kogust müüma.

Kokaiinimüük toimis Tartumaal kenasti ning müüjad said pidevalt sõnumeid ja kõnesid stiilis: „Tšauka, oleme kahekesi ja Tartus! Tahame ainult kahte jutti! Palju tahad selle eest?“ Üks edasimüüjaid oligi Silver, kellest eespool kirjeldatud sündmused alguse said.

Soovitud rikkus jäi aga tulemata, sest juba 27. aprillil rahuldas kohus Lõuna Ringkonnaprokuratuuri taotluse vahistada mehed, kelle Tartu narkopolitsei oli 25. aprillil kinni pidanud.

Puudu oli aga kogu narkoäriplaani algataja Raul, kes varjas end politsei eest

VÕTI

välismaal. „Uurijad suhtlesid pidevalt eri riikide kolleegidega ning ühel päeval saime info, et Raul oli kinni peetud Pariisi raudteejaamas,“ räägib Lõuna Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Marju Persidskaja.

Guido Kaldmaa sõnul oli kriminaalasjas eeluurimise lõpuks seda Argentinast pärit narkootikumi käeshoidmises ja/või edasimüümises kahtlustatavaid 12.

Kohus arutas kriminaalasja kokkuleppemenetluse korras 2010. aasta detsembris. Kõik 12 süüdistatavat tunnistas kohus süüdi. Kaheksale süüdistatavale määrati karistuseks reaalne vangistus.

Kokaiinivedajad Raul ja Egert saadeti trellide taha viieks aastaks ning Kaivole mõistis kohus liitkaristuseks viis aastat, kolm kuud ja 22 päeva vangistust. Tollal 29aastane Silver, kes üritas 30 grammi kokaiini osta, oli vahepeal taotlenud vahistamise asendamist kautsjoniga, pakkudes vabaduse eest 300 000 krooni. Kohus ei uskunud tema head kavatsust ning jättis

Eestis narkokaubitsemisega siiski rikkaks ei saa, kuna teenitud kasum läheb enamasti müüjale endale kopsu või veeni. taotluse rahuldamata. Lõpuks sai Silver kohtus liitkaristusena neli aastat vangistust.

Suurim kokaiinikogus läbi aegade See juhtum on ere näide tulemuse kohta, milleni võib viia mõtlematu SMSlaenude võtmine. Säärane laenamine on tegelikult sõelaga vee kandmine – kanna, palju tahad, vajadus vee järele säilib. Jarek Pavlihhini sõnul olid enamik narkoketis osalenutest noored kahekümnendates aastates ja politsei silmis n-ö puhtad, korralikest peredest pärit inimesed, kuni elu neid ahvatle-

vate ebaseaduslike võimalustega kokku viis.

Jarek Pavlihhini ja Guido Kaldmaa Tartus töötatud aja jooksul on tegemist esimese nn narkomuulade juhtumiga.

Kokku kahtlustati isikuid 1 kg kokaiini salakaubaveos ja umbes 1 kg kokaiini ning 200 g marihuaana suures koguses käitlemises ja salakaubaveos. Reaalselt võeti kriminaalasja raames ära 408 g 92–96% kokaiini, mille eest oleks tänavamüügis saanud umbes 100 000 eurot. „Eestis narkokaubitsemisega siiski rikkaks ei saa, kuna teenitud kasum läheb enamasti müüjale endale kopsu või veeni,“ selgitab Pavlihhin. Nende enamikus algajate narkokaubitsejate käest said aga Lõuna Prefektuuri narkopolitseinikud oma läbi aegade suurima kokaiinikoguse.

Liina Pissarev Lõuna Prefektuuri pressiesindaja Kristina Kostina Lõuna Ringkonnaprokuratuuri pressinõunik

21

REPORTAAĹ˝

Ruhnu kordoni juht Rainer Sosi tervitab kĂźlalisi.

Ruhnu kordoni teenistushobune 90ndatel

22

Kordoni piirivalvurid 90ndatel puude varumisel

REPORTAAŽ

Maailmakuulsa inseneri projekteeritud majaka vahimajas teeb oma igapäevatööd Ruhnu kordon, kelle peamine ülesanne on kaitsta Eesti Vabariigi piiri, kuid mitte ainult.

P

ärnu sadamast viie tunni ja 96 kilomeetri kaugusel maabume Ringsu sadamas, kuhu on mandrilt saabunuid tervitama tulnud Ruhnu kordoni juht Rainer Sosi.

Alustame kahe maastikuautoga sõitu kordoni poole mööda hiljuti valminud saare ainukest kõvakattelist teed, mis lookleb sadamast saare keskuseni.

Mäemõõtu luite jalamil kõrgub massiivne puitmaja ning kõrgendiku tipul paiknevad majakas ja radaritorn.

Ruhnu kordoni eellaseks peetakse 1. mail 1993 Ruhnu saarele loodud piirivalve vaatlusposti, mille isikkoosseisu kuulus kaks inimest. Esialgu saarele saabunud piirivalvuritel töö- ja eluruume ei olnud. Nii elas vaatluspunkti koosseis ühe kohaliku saareelaniku eramus ning vaatluskohana kasutati Ruhnu tuletorni. Tänapäevani hoonete kompleksi kõrval kõrgudes on see üks Ruhnu peamisi vaatamisväärsusi ja seetõttu on kordoni juures turistid sagedad külalised. 1877. aastal püstitatud tuletorni detailid on valminud Prantsusmaal ning selle on projekteerinud maailmakuulus Prantsuse insener Alexandre Gustave Eiffel. 65 meetri kõrgusel merepinnast kõrguv Ruhnu enda nn Eiffeli torn on omasugustest ainuke, mis on Läänemere piirkonnas säilinud. Majaka juurde kuuluv majakavahi elamukompleks anti piirivalve

valdusesse 1. jaanuaril 1995. 1860. aastal valminud hooned koos majakaga on muinsuskaitse all. Aasta pärast hoonete piirivalve valdusesse andmist valmis kordonit ümbritsevale Haubjerre kõrgendikule vaatlustorn. Kordonihooned renoveeriti 1997. aastal.

Kaunis Eesti kodu Ruhnu kordoni ees autodest väljudes satume saare ainukesse kütusetanklasse, kus varem sai ka külarahvas oma sõidukitesse kütust varuda. Saarel on praegu umbes 20 sõiduautot, 13 veoautot ja kaubikut, kümmekond traktorit, neli rollerit ja viis mootorratast.

Sõidukeid tohivad Ruhnu tuua üksnes selle alalised elanikud, sestap on liiklus saarel üsna rahulik, kui välja jätta meedias tänavu laineid löönud õnnetus valla bussiga ning hiljem asendusbussi roolist tabatud joobes juht.

Nüüd teenindab tankla ainult Ruhnu kordonit. Kohe tankla kõrval pargib ka kordoni kasutuses olev kiirabibuss, millel ilutseb üllatuslikult Tallinna lastehaigla kiri. Kordoni juhi Rainer Sosi sõnul on tegemist 2009. aastal Tallinna Lastehaigla ja Tallinna Lastehaigla Toetusfondi kingitusega Ruhnu vallale, sest kuni selle ajani puudus saarel haigete transpordi võimalus. Seda tehti seni kordoni maastikuautodega,

23

Fotod: Jaan Rõõmus, Heiko Leesment, Ruhnu kordoni arhiiv

Eiffeli torni valvurid

REPORTAAŽ

Ruhnu radaritorn

aga nendega oli abivajajate vedu üsna keeruline – jalad kippusid autost välja jääma.

Rainer Sosi viib meid väikesele ekskursioonile kordoni territooriumil, vaatame üle kordoni abihooned. Õhkkond erineb traditsioonilisest kordoni kuvandist tuntavalt. Kordoni töökeskkonna kaunistamise ja kujundamisega on vaeva nähtud. Pole ime, et 2006. aastal märgiti Ruhnu kordonit üleriigilisel konkursil „Kaunis Eesti kodu“.

Kordonihoone koos sauna ja muude abihoonetega on koduks Ruhnu piirivalvuritele terveks vahetuseks, mille pikkus on kaks nädalat, kuid mis sõltub suuresti ilmastikuoludest. Nii on juhtunud, et üks vahetus on saarel kestnud ka kaks kuud, sest ühendus mandriga oli katkenud. Kordoni isikkoosseisus on praegu üheksa inimest, kes on Saaremaalt ja mandrilt Ruhnu piiri kaitsma tulnud.

Mäenõlvale rajatud kordonisse viib kõrge puittrepp. Läbides klaasist veranda, jõuame kõrgete lagedega avaratesse ruumidesse. Majas on selgelt tunda aastate lõhna. Ajaloolises õhkkonnas avaldub kontrast arhailise ja moodsa vahel, mille ilmekas näide on korrapidaja ruumis – radarvaatlust tehakse nüüdisaegsete seadmetega, aga taamal on seinal päevinäinud kaart, mida katavad luitunud kile ja märkmed valvatava ala kohta. Sealsamas teen juttu valves oleva kordoni korrapidaja Taavi Kleiniga, et teada saada eluolust Ruhnus.

Luud ukse ees

Ruhnu • Saare maakonda kuuluv Ruhnu saar kerkis teadlaste arvates merest üle 11 000 aasta tagasi. Arheoloogiliste tõendite järgi asustasid esimesed inimesed saare juba muinasajal.

• Saare pindala on umbes 11,5 km², millest 36% katab mets ning haritavat maad on 86 hektarit.

• Elanikeregistrisse on 2010. aasta seisuga kantud 139 inimest, kellest saarel elab alaliselt umbes 60.

• Ruhnu vallavalitsuse andmetel vallas registreeritud töötuid ei ole.

Saareelanike peamised tegevusalad on haridus, eraettevõtlus, riigiteenistus ja kultuur.

• Ruhnu põhikoolis õppis eelmisel õppeaastal kuus õpilast.

24

Selgub, et ruhnlaste jaoks on piirivalvuritest kujunenud aja jooksul üsna suur abi väga erinevates situatsioonides. Kui muidu on elu valdavalt rahulik, siis suvine turismihooaeg toob rohkem tööd ka piirivalvuritele. Väljakutsed ongi enamasti seotud turistidega, kes ei arvesta kohalikke olusid ega elanikke. Nii on kohalikud enamasti hädas vales kohas telkijatega, kuid esineb marginaalsemaidki juhtumeid.

Neist märkimisväärseim on aastate eest saarel suvitanud kunstnik Meelis, kes Marsile sõnumeid saatis ja sellega kohalike kasutatavaid sõiduteid blokeeris. Talvega saabuvad saarele aga teistsugused mured. Siis tuleb piirivalvuritel rinda pista tegevusetusest omavahel tülli pööravate kohalikega.

Aastate taha jääb muidugi kurioosne juhtum, kui piirivalvurid napsilembelist perearsti valvama olid sunnitud, et tagada saare elanikele vajalik arstiabi.

Nüüdseks on tipsutades töökohustused ära unustanud perearst Ruhnust lahkunud ning arstiabi osutamine täielikult piirivalvurite ülesandeks jäänud.

Märkimisväärset kuritegevust saarel ei ole ja sellest räägib kõnekalt fakt, et väikesele kogukonnale tagab elanike vara ohutust siiani ukse ette pandud luud.

Kuritegevusest rääkides mainib Taavi Klein, et suur puudus on saarel just korrakaitsjatest. Kuigi kordoni piirivalvurid on saanud vastavasisulise koolituse, saaksid korrakaitsebüroo ametnikud igapäevaste menetlustoimingutega ilmselgelt hõlpsamini hakkama. Samas pole aga politseinikke selle sõna otseses mõttes Ruhnus kunagi olnud. Seetõttu kujunes juba enne ühendameti loomist nii, et saarel tagavad korra seal alaliselt viibivad piirivalvurid. Kuid kiirabi ja korrakaitse pole piirivalvurite ainukesed ülesanded, peale selle on neil eraldi kokkulepe valla ja metskonnaga, et nad tagavad vajaduse korral saarel ka tuleohutust. Nii ongi aja jooksul kujunenud, et saarel elava kogukonna jaoks on piirivalvurid väga mitmes ja erinevas plaanis ainus tugi hädaolukordades.

Kordoni argipäev Taavi Klein räägib, kuidas Ruhnu kordoni argipäev välja näeb. Selgub, et nii toidu kui ka puud varuvad piirivalvurid ise. Nii on neil välja arvutatud päevarahasüsteem, mille alusel ühiselt süüa valmistatakse. Parematel päevadel küpseb kordoni köögis isegi omatehtud leib. Sügisel ootab mehi taas talvekartulite ja -puude varumine.

Võttes arvesse, et vahetus võib ilma tõttu teadmata ajani pikeneda, on vaja suuremaid toiduvarusid. Talvel on saarel liikumine omaette kunst, sest teed, mis meenutavad niigi pigem radasid, kattuvad paksu lumega ning piirivalvuritel tuleb neid lumest puhastada.

Liikumist hõlbustab eelmise põlvkonna mootorsaan, mis väga pikka sõitu siiski kannatama ei pidavat.

Piirivalvurite peamine ülesanne (teiste aja jooksul tekkinud kohustuste kõrval) Ruhnus on valvata 101,69

REPORTAAŽ

kilomeetrit Eesti-Läti merepiiri ning lisaks 16,5 kilomeetrit rannajoont. Kordoni vaatlustorni kõrgus merepinnast on 75 meetrit ja selle tipus on radar EADS. Suurt peavalu teevad peamiselt Läti kalalaevad, kes aeg-ajalt meie vetesse püüdma eksivad. Kuna läbisõit võõra riigi laevadele on lubatud, siis peab salatraalimiste avastamiseks oskama tähelepanu pöörata detailidele.

Nii suudavadki mehed puhtalt radarvaatluse põhjal paljastada läbisõitvate traallaevade ebaseadusliku püügi, mille reedab püügilaevade kahtlaselt aeglane liikumine. Juhul kui laevas kiiruse suurendamisest keeldutakse, on vägagi tõenäoline, et käimas on röövpüük.

Nende olukordade lahendamiseks toimib aktiivselt infovahetus Läti rannavalve Kolka radarijaamaga.

Taamal kõrgub Ruhnu enda Eiffeli torn.

Mida toob tulevik?

Sel ajal, kui vestlen korrapidajaga, on oma kokkusaamise korraldanud Ruhnu valla esindaja ning Lääne Prefektuuri piirivalvebüroo juht Margus Toomsalu. Lisaks kohtus piirivalvebüroo juht Ruhnu kordoni isikkoosseisuga, et arutleda Ruhnu kordoni tuleviku üle. Peale Eesti liitumist Schengeni õigusruumiga kaotati Ruhnust piiripunkt ja sellest tulenevalt on piirivalveülesandeid kordoni valvataval merepiiril minimaalselt. Praegu kontrollitakse teistest Schengeni õigusruumi kuuluvate riikide sadamatest tulnud aluseid pisteliselt, toetudes eelnevale infole või riskianalüüsile. Kolmandatest riikidest saabuvad veesõidukid on kohustatud piirikontrolli läbima mõnes teises rahvusvaheliseks liikluseks avatud piiripunktis. Merepäästesündmusi on Ruhnu kordoni valvataval merealal olnud üsna vähe – viimane oli 2008. aastal. Arutluse all oli ka radarvaatlus, sest sama pilti saab jälgida Kuressaare merevalvekeskusest. Seepärast on Ruhnu kordoni teenistus plaanis reorganiseerida nii, et Ruhnu saar ning Ruhnu kordoni valvatav merepiir jääks Kuressaare kordoni vastutusalasse. See ei tähenda, et Ruhnust piirivalve kaob, kuid ilmselt ei ole neid seal tulevikus teenistuses nii palju kui praegu.

Korrapidaja Taavi Klein räägib Ruhnu kordoni tööst.

Kordoni tankla, kiirabibuss ja kütusemahutina kasutatav MAZ

Heiko Leesment Lääne Prefektuuri kommunikatsioonispetsialist

25

VESTLUSRING

Philippe Jourdan

Erkki Raasuke

Eetikast ja eetilis Fotod: Reelika Riimand

Septembris toimuva eetikakonverentsi valguses kutsusime eetika üle mõtisklema katoliku kiriku piiskopi Philippe Jourdani, Swedbanki endise finantsjuhi Erkki Raasukese ja Lääne prefekti Priit Suve. Vestlust juhtis administratsiooni juht Vilve Raik.

26

Vilve Raik: Kas eetika ja moraal on ühiskonnas tähtsust kasvatamas või vastupidi, marginaliseerumas?

Kuidas saab eetika meid igapäevaelus aidata?

Philippe Jourdan: Praegu on huvi eetika vastu ühiskonnas suur. Eetikat on elus alati vähe, me tahaksime, et seda oleks rohkem. Filosoofilisel tasandil uurib eetika inimeste käitumist selleks, et täiendada inimloomust. Eetika rikastab meid voorustega, nagu enesetalitsemine, õiglus, vaprus, kaastunne. Eetika teeb inimesest parema inimese. See juhtub ainult siis, kui inimene ise seda soovib, mitte siis, kui keegi seda temalt nõuab.

Erkki Raasuke: Siia on raske midagi lisada, aga lihtsustatult on eetika minu jaoks tunnetus, mis ütleb, mis on õige, mis on vale. On küll seadused, mis ütlevad meile, kuidas peaksime teatud olukorras käituma. Kuid on ka olukordi, kus ettekirjutusi käitumiseks pole ning siis on oluline tunnetus. Vahel ei ole oma tunnetust võimalik põhjendada, see lihtsalt tundub nii.

VESTLUSRING

Priit Suve

sest juhtimisest Priit Suve: Politsei on seaduse ja tunnetuse vahepeal. Meil peaks justkui olema lihtne, meil on Euroopa Nõukogu vastuvõetud eetikakoodeks. Reaalne elu on aga midagi muud. Just sellepärast on vaja eetikast rääkida, seda rohkem enda jaoks mõtestada, et see omakorda meie käitumises väljenduks.

V. Raik: Kas majanduslikult raskel ajal on eetikast rääkimine üldse asjakohane? Praegu on inimese põhitähelepanu pööratud pigem ellujäämisele ja leivateenimisele.

E. Raasuke: Ma küsin vastu: kas on olemas üldse aegu, kus eetilises plaanis on tagasikäik õigustatud? Valitsegu ühiskonnas mis tahes olukord, ma ei näe ühtegi õigustust, et eetilises plaanis tagasi langeda. Eetilisus ei saa sõltuda mugavusest.

P. Jourdan: Eetikavajadus on püsiv ja praegu on õige aeg seda rõhutada.

Inimesed tunnetavad nüüd suuremat vastutust ühiskonna ees. Ei saa ainult oma eesmärkidest lähtuda, tuleb järgida laiemat huvi. Tuntud rehvifirma

Sageli me ei oska sõnastada, mis on eetika, kuid me teame täpselt, kui seda ei ole.

Priit Suve Michelin juht ütles kord, et äri seisneb ühiskonna ja teiste teenimises. Tema arvates on kaks võimalust: kas teenida raha selleks, et teisi teenida, või teenida teisi, et raha saada. Ta ise pooldas esimest varianti. Politseis on teiste teenimise aspekt veelgi selgem.

P. Suve: Küünikud väidavad, et moraal on majanduslik mõiste, kuna ühiskonna jõukus ja demokraatia on omavahel seotud. Näiteks suureneb rasketel aegadel ümbrikupalga maksmine. Usun, et ei maksja ega saaja seda sisimas heaks ei kiida, küsimus on hetkevalikutes, mille tagajärg ulatub kahjuks kaugele.

P. Jourdan: Kui eetiline käitumine ei teeks meid õnnelikuks, ei tahaks inimesed ilmselt eetiliselt elada.

V. Raik: Rasked ajad teevad meid avatumaks ning panevad rohkem mõtlema vaimsetele väärtustele ka organisatsioonide juhtimises. Milline näeb välja eetiline juhtimine?

P. Suve: Minu meelest ei toimi ühiskonnas mehhanismid üldiselt hierarhiliselt. Eetika jääb sellise mõttekäigu juures risti jalgu, sest eetika edukus seisneb just hierarhias – kui juht ise ei käitu eetiliselt, siis on alluvatelt seda raske oodata.

E. Raasuke: Olen selle mõttega väga nõus. Ebaeetilise käitumisega juht on nagu viirus, mis mürgitab. Selle juhi alluvad peavad olema väga tugevad, et nad ise mürgitust ei saaks. Liiga palju on soovida, et samal ajal nende enda eetilisus veel kasvaks.

V. Raik: Kas see tähendab, et tippjuht peab olema ennekõike hea inimene?

P. Jourdan: Eetiline juht tekitab usaldust ja ühtekuuluvustunnet, mis on iga organisatsiooni puhul väga tähtis. Inimene võib teha vigu ja eksida, kuid eetilise juhi puhul on sellega kergem leppi-

27

VESTLUSRING

Kas on olemas üldse aegu, kus eetilises plaanis on tagasikäik õigustatud?

Erkki Raasuke da. Üks Ameerika sotsioloog on öelnud, et iseloom on see, mille kaudu inimene saab olla teistele juhiks. Iseloom ei tähenda karismat, karisma tekitab pigem imetlust. See on võime usaldust tekitada, mis on palju sügavam.

P. Suve: Juht peab tekitama kindlust, sest ebakindluses hakatakse ennast kõige vastu kindlustama, mis lõpeb kõikide sõjaga kõikide vastu. Arvan, et politseijuhid peavad tootma rohkem vaimseid, mitte materiaalseid väärtusi.

Juhi töö sisuks ei tohiks muutuda lobby tegemine uute hoonete või autode soetamiseks. Juhi roll on luua usaldust oma meeskonnas ja ühiskonnas.

E. Raasuke: Tulen korraks tagasi ühe olulise küsimuse juurde. Mis on juhi mandaat, juhi missioon? Erinevad juhid suhtuvad juhiks saamisesse erinevalt.

Osa näeb seda kui kinnitust mingisugusele varasemale käitumisele. See on levinud, aga vale suhtumine. Juhiks saamist ei tohiks võtta kui tasu. Minu arusaama järgi on juhi mandaat teenida oma meeskonda. Sellise positsiooniga kahandab ta paljusid riske, nagu käsutamine, võimu kuritarvitamine. Kui me räägime juhtimisest, siis algab kõik missioonist.

V. Raik: Kui juhi missioon on teenida oma meeskonda, siis kuidas avaldub see igapäevases käitumises?

P. Suve: Immanuel Kanti väitel peab käituma nii, et selle järgi võiks kirjutada seaduse, ning filosoof John Rawlsi järgi ei tohi teiste õigusi ega vabadusi piirata. Juht peab tekitama vaba ja loovat mõtlemist toetava keskkonna. Kõige hirmsam on elada pidevalt vaimselt ahistatud olukorras.

P. Jourdan: Väljend, mida me hakkasime siin kasutama – juhi missioon –, on väga oluline. Juht on see, kellel on tugev missioonitunne. Kui on tugev missioonitunne, saavad inimesed suurema tähenduse. Siis ei teeni juht enam ennast.

E. Raasuke: Juhtimise puhul tuleb küsida, kas see, mida tehakse, on kooskõlas missiooniga. Missioon on midagi suuremat kui juhi isiklik heaolu. Eesmärk on luua heaolu ja õnnelikkust

28

laiemas mõttes. See toimub meeskonna kaudu. Lihtsustatult, juht seab sihi ning käib ringi ja ütleb aitäh! Juhi töö on kaitsta väärtusi.

P. Suve: Sageli me ei oska sõnastada, mis on eetika, kuid me teame täpselt, kui seda ei ole …

E. Raasuke: … ja see kraabib.

P. Suve: Politseijuhtidena peaksime iga päev mõtlema, kuidas tuua inimestes esile hea. Politseinikud saavad ju väga hästi aru, miks nad töötavad, mis on eesmärk. Nad teavad, et nad peavad turvalisust looma. Meie juhtidena peame tegema kõik selleks, et nad iga päev oleksid motiveeritud mõtlema selle peale, kuidas turvalisusele rohkem kasu tuua.

V. Raik: Olen oma praktikas kuulnud palju lauset „Inimene on meie kõige suurem vara“. Tundub, et seda on lihtsam öelda kui selle järgi käituda.

P. Suve: Juba 17. sajandil ütles Descartes: mõtlen, järelikult olen. Sellest ajast on eristatud subjekte objektidest selle järgi, kas nad mõtlevad või mitte.

Kakskümmend ja enam aastat tagasi ei pääsenud väärtused esile, sest oli ainult üks tõde. Tänase organisatsiooni eesmärk on toota mõtlevaid inimesi. Meie organisatsiooni üle poole isikkoosseisust on kõrgharidusega. See on suur potentsiaal. Juhtide ülesanne on mõelda, kuidas see ressurss valla päästa.

P. Jourdan: Teadmised üksi ei tee inimest eetilisemaks. Organisatsiooni vastutus on anda inimesele ruumi kasvamiseks ja arenemiseks. Hingehoidmine ning vaimsete väärtuste kasvatamine on

tähtis ka organisatsioonides, eriti nendes, kus on kõrged eesmärgid ja kõrge missioon, nagu näiteks politseis. Hinge hoidmine on vajalik isiklikuks kasvamiseks. Pihiisa rollis võib olla ka juht.

V. Raik: Juhile on suurim tunnustus, kui oma inimesed teda usaldavad. Kas organisatsioon peaks tegelema headuse ja kurjuse teemaga? Näiteks sellise emotsiooniga nagu viha, mille väljenduseks on küüniline hoiak, teiste halvustamine, tagarääkimine.

P. Suve: Kindlasti peab. Kas siin saab just mingit metoodikat pakkuda, aga seda peab märkama ja sellest rääkima. Väärtused on justkui riided, ilma milleta võib külm hakata. Inimesele peab näitama, et ta käitub mingil taunitaval viisil. Kui ma eksin, on normaalne, et hea kolleeg juhib sellele tähelepanu. Kiida inimest, laida tegu.

E. Raasuke: Juhtide valiku puhul saaks ehk metoodilisem olla. Väärtushoiakutel peaks olema proportsionaalselt suurem kaal, kui seda siiani on olnud. Me pöörame rohkem tähelepanu käelistele oskustele. Mida kõrgemal on juht, seda tähtsam on küsimus, millised on tema väärtushoiakud. Me saaksime teadlikult hoiduda reprodutseerimast halba käitumist selle kaudu, et hakkame juba varakult juhtide edutamisel seda jälgima.

V. Raik: Aga valik tuleb ju valija kaudu, peegeldades valija enda väärtushinnanguid. Kuidas valida õigete väärtustega juhte? Võib-

VESTLUSRING

eluhoiak? Kas materialistlik maailmavaade on oma aja ära elanud?

olla peaksime juhtimises rääkima pigem partnerlusest?

E. Raasuke: Jah, olen nõus. Hierarhiat on ju tegelikult vaja tööjaotuseks.

Hierarhia ei peaks väljendama ei võimu ega üleolekut.

P. Suve: Avatuse mehhanism on siin samuti abiks. Vähese moraaliga juhtimine saab olla ainult suletud organisatsioonis, kus ei pea selgitama. Juhid peavad selgitama pidevalt, mitte ainult siis, kui küsitakse. Siis on oht, et võimule pääseb autokraat, märksa väiksem.

V. Raik: Me kasutame tihti sõna „efektiivsus“. Kas efektiivne juhtimine ja eetiline juhtimine on omavahel vastuolus? Inimesed ju lahkuvad, töökoormus kasvab. Mis on muutuste ajal juhtimises eetiline põhiküsimus?

E. Raasuke: Eetilisus aitab kindlasti efektiivsusele kaasa. Eetilisuse juurde kuuluvad koostöö, tagasiside, avatus, selge ja aus kommunikatsioon. Lihtsustatult: tell the truth, less to remember!

Juht peab efektiivsuse teemal olema professionaalne. Ta peab olema vaadanud iga kivi alla, et öelda, enam ei ole kusagilt võtta. Tal peab olema julgust öelda, et nüüd on kõik.

P. Jourdan: On loomulik, et rasketel aegadel pinged kasvavad. Tähtis on, et organisatsioon ei kaotaks oma hinge. Võib kaotada oma teenuseid, kuid mitte hinge. See on just juhtidele tõsine katsumus, sest siin on võib-olla lihtsam teha ebamoraalseid otsuseid, ajada onupojapoliitikat. On väga ohtlik, kui organisatsioon eitab inimelu pühadust.

Tähtis on, et organisatsioon ei kaotaks oma hinge. Võib kaotada oma teenuseid, kuid mitte hinge.

Philippe Jourdan V. Raik: See tähendab ju, et ka inimese tervis on püha. Efektiivsuse nimel ei saa töökoormust lõputult kasvatada. Säärane soov tõusetub paratamatult.

P. Jourdan: Kunagi öeldi mulle, et sa ei ole tõsiselt võetav insener, kui sa ei tööta 100 tundi nädalas. Nüüd ma ei ole midagi sellist enam kuulnud. Inimest ei saa survestada, ei saa kahjustada tema eraelu ning tervist.

E. Raasuke: Kust ei ole võtta, sealt ei ole võtta. See on nagu negatiivne spiraal, kuhu sa lähed sisse. Ükski juht ei tohi seada oma inimestele ebarealistlikke nõudmisi. Efektiivsuse kõige suurem komistuskivi on sageli juht ise.

P. Suve: Me ajame vahel segamini efektiivsuse ja tõhususe mõiste. Riik võib ju muutuda efektiivsemaks, kuid kaotada oma tõhususe. Inglismaal taheti politseid vähendada 25%, nüüd rahutusi vaadates tundub kõigile, et see oli rumal mõte.

V. Raik: Elame maailmas, kus senised põhitõed on löönud kõikuma, kus edasiminekuks vajame teistsuguseid lahendusi. Kas inimkonnal on lootust võtta omaks optimaalne

E. Raasuke: Ma olen selles mõttes optimist. See võtab aega. Kunagi oli tähtis märkide keel. Atribuutika, millega ennast tähistasime, oli oluline. Tänapäeval on see muutunud vähemaks ning kaalukam on see, mis meil kahe kõrva vahel on. Ma arvan, et see on positiivne ühesuunaline tee.

P. Jourdan: Mul on hea meel, et siin ollakse optimistid. Kirikuõpetajana on raske olla optimistlik, sest ka veel kahekümne aasta pärast peame tegelema inimlike nõrkustega. Täielikku harmooniat ei saabu. Inimese nõrkused jäävad ning ühiskondlik kord on alati ohus, nagu ka demokraatia ja vabadus.

Seda peab kaitsma, see on igaühe ülesanne ja töö. Kuid sellisel ühiskonnamudelil, kus inimesed teevad oma tööd armastusega ning ühiskonnas on usaldus, on tugevam alus. Nii on see valdavalt Euroopas. Kui see nõnda jääb, siis olen ma optimist. See on ülesanne, mille nimel peab kogu aeg pingutama.

P. Suve: Toetan mõlemat eeskõnelejat. On selge, et rikkamad riigid on individualistlikumad. Usun ka, et helgem tulevik tuleb siiski. Vaadates kas või rahva tervist ja seda, kuidas me toidulaua taga käitume, usun, et meil läheb paremaks.

Tänapäeval on vähem neid, kes söövad oma kõhu täis, ning rohkem neid, kes söövad nii palju, et kõht ei oleks tühi.

V. Raik: Juhtimine on raske töö.

Palun andke meie juhtidele nõu, mida teha siis, kui elu tundub hall ja kannatus lõputu. Kust leida üles rõõm?

P. Jourdan: Me vajame teid, isegi kui meie ühiskond seda ei ütle. Hoidke seda kurssi. Kui on rasked ajad, siis mõelge, et on palju inimesi, kes teie tööd hindavad. Kui vahel on taevas pilvine, siis mõelge, et pilvede taga on alati päike!

Turvalisus on eeldus selleks, et inimesed kasvaksid paremateks inimesteks.

E. Raasuke: Ühiskond vaatab teie töö peale alt üles. Tihti ei ütle me seda.

Pane oma eesmärk homse peale ja ela selle nimel. Peab uskuma, et homne on parem kui täna.

P. Suve: Ma sooviksin rohkem julgust arutada ning tahet mõelda väärtuste peale.

Helin Vaher Politsei- ja Piirivalveameti sisekommunikatsiooni juht

29

IMMIGRATSIOON

Foto: matti kämärä

Tubli töö piiril nurjab ebaseadusliku immigratsiooni Sel aastal on oluliselt suurenenud immigrantide katsed siseneda valedokumentidega Narva piiripunkti kaudu Eestisse.

N

arva piirivalvepunkti juhi piirivalvemajor Jaanus Lumiste sõnul on illegaalne immigratsioon just Narva piirilõigus selle aasta kaheksa kuu jooksul plahvatuslikult kasvanud. Kui mullu esitati põhiliselt valeandmeid, et taotleda viisa, ning mõni võltsitud dokument, peamiselt Schengeni viisad, siis tänavu on kasvanud just võltsdokumentide osakaal.

Selle aasta septembrikuu alguse seisuga on Narva ruumis 33 korral tõkestatud ebaseadusliku immigratsiooni katseid ning on kinni peetud 44 inimest. Lumiste väitel arvestavad teatud Aafrika riikide kodanikud, et võltsing avastatakse ja kohe järgneb asüülitaotlus.

Riskiriigid, millega on kokku puututud valeandmete esitamise tõttu, on endise Nõukogude Liidu Kaukaasia ja Kesk-Aasia vabariigid, nagu Aserbaidžaan, Kasahstan, samuti Vene Föderatsiooni Tšetšeenia piirkonna elanikud.

Asüülitaotlustes domineerivad Kongo RV, Kamerun ja Angola. Küsitlustest on selgunud tavaliselt, et immigrantide lõppsiht ei ole Eesti, vaid pigem Skandinaavia riigid või Prantsusmaa, kus on väga suur kogukond Araabiast ning Aafrikast ees.

Suure illegaalide surve tõttu on tõhustatud koostööd Vene piiriesindajatega – korraldatakse näiteks dokumen-

30

tide ühisuuringuid Eesti ekspertide ja andmebaaside toel. Kui ühisuuringute tulemusena tuvastatakse dokumendi võltsing teise astme kontrollis, siis ei luba Vene Föderatsiooni piirivalvurid isikut Eesti Vabariiki. Niisuguseid ühisuuringuid on tänavu tehtud kaheksal korral.

Narva piiripunkti igati nüüdisaegsete vahenditega varustatud teise astme dokumentide kontrolli osakonda on sel aastal saadetud 1600 dokumenti ning avastatud on 37 võltsitud dokumenti. Tuvastatud võltsingute kohta koostatakse kirjeldused, mida jagatakse kohe ka naaberriikide talitustega. Teatavasti on tuhandeid Schengeni viisaplanke kaduma läinud Kreekas, samuti on seda juhtunud Saksamaal, Tšehhis ja Taanis.

Venemaal karmid karistused Küsitlusruum, kus kahtlusalust intervjueeritakse, on varustatud moodsa tehnikaga. Seal saab võtta sõrmejälgi ja kontrollida neid rahvusvaheliste andmebaaside järgi ning pildistada kahtlusalust. Eksootilisemate külaliste puhul tuleb Narvas enim kasutada prantsuse keelt.

Paljud rikkujad on Lumiste sõnul n-ö heausksed, kellele dokumentide müüjad on kinnitanud, et need on ehtsad. „Dokumendi ostjat saab heauskseks nimetada, sest teistsuguse kultuuriga maades on säärane eksiarvamus võimalik,“ ütleb Lumiste. Pärast menetlustoiminguid saadetakse illegaal üldjuhul Venemaale tagasi. Võltsdokumendi esitaja suhtes alustatakse kriminaalmenetlust ning pärast seda saadetakse ta Venemaale tagasi. Kui

Narva piirivalvepunkti juht Jaanus Lumiste (vasakul) ja vanemkonstaabel Arnold Vaino demonstreerivad Narva piiripunktis tabatud võltsdokumente.

isik on võltsdokumendiga Vene Föderatsiooni piiri ennegi läbinud, kannab ta seal tavaliselt reaalse vanglakaristuse, mis on kuni kaks aastat.

Libaturistid Viisa saamiseks valeandmete esitajate peamine argument on, et tullakse Eestisse puhkama, mainitakse mõnd spaad või hotelli, aga põhjalikumalt usutledes selgub, et sõidu eesmärk on tegelikult jõuda hoopis mõnda KeskEuroopa riiki, kus on oma kogukond ees ootamas. Markantsematest juhtumitest meenub Lumistele üks, kui kolmepäevasele spaapuhkusele tuli rase naine, kes oli kaasa võtnud kõik väikelapsele vajalikud riideesemed.

Samuti on tuvastatud nn turiste, kel on kaasas kõik elu jooksul omandatud atestaadid ja perefotod. Ühel kodanikul, kes väitis, et peatub Tallinna lukshotellis, oli pagasis lahustuva kohvi pakikesi, kiirnuudleid ja kartuliputru; samuti olid tal kaasas kasutatud kardinad, mille kohta ta väitis, et need on kingituseks. Valeandmeid esitanud on kasutanud turismifirmade teenust ning sageli on selgunud, et inimesed ei oska nimetada oma töö- ja elukohta, mille nad on varem esitanud viisat taotledes. Lumiste väitel on illegaalid viimasel ajal üha

IMMIGRATSIOON

Fakte Narva piiripunktist • Selle aasta esimese 8 kuu jooksul on Narva piiripunkti läbinud 2 200 000 isikut.

• Ööpäevas läbib piiripunkti keskmiselt 10 000 isikut.

• Piiri on ületanud 268 000 sõiduautot, 45 000 veoautot ning rohkem kui 21 000 bussi.

• Välismaalaste seaduse rikkumisi on registreeritud 162, tagaotsitavaid isikuid on tuvastatud 35, varastatud sõidukeid 5, muudetud identiteediga sõidukeid 10 korral.

• Tagasi Vene Föderatsiooni on isikuid saadetud 231 korral – peamiselt viisade tõttu, mis on aegunud või juba kasutatud.

• Kehtetuid dokumente on tuvastatud 29 ning piirirežiimi eeskirja on rikutud 38 korral.

sagedamini adunud, et piiripunktist ei õnnestu võltsdokumentidega riiki siseneda, ning nii on illegaalne immigratsioon üle kolinud n-ö rohelisele piirile, mis Narva puhul tähendab katset ebaseaduslikult jõge ületada.

Hea töö Jaanus Lumiste kiidab koostööd Soome kolleegidega ja ütleb, et praegused katsed Soomes ületada ebaseaduslikult piiri korduvad pea meie piiril ja vastupidi. „Sestap on väga tähtis andmete vahetus. Soome kolleegidega vahetame andmeid iga päev ning neli korda aastas kohtuvad eksperdid kas Soomes

või Eestis. Sama on Läti ja Leeduga, meie ülesanded on sarnased,“ ütleb major.

Ida Prefektuuri piirivalvebüroo juht kolonel Aimar Köss nimetab ebaseadusliku sisserände aktiviseerumise poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid põhjuseid. Eraldi toonitab ta ühe põhjusena nn Araabia Kevade sündmusi. „Eestisse tulemiseks on proovitud luua kanal, kuid menetlustoimingutes on nende kanalite organiseerijad ning ka illegaalsete immigrantide liikumismarsruudid nii lähte- kui ka sihtriikides tuvastatud.

On hea meel, et oleme kõik katsed suutnud nurjata. Peame tegutsema

professionaalselt, valdama head informatsiooni, olema võimelised hindama riske ja neist tulenevalt planeerima ressursse, et olla õige ajal õiges kohas,“ lausub Köss. „Hoolimata eri moodustest ja katsetest, mida kasutavad illegaalsed immigrandid, on piirivalvebüroo ametnikud suutnud võtta efektiivseid piirikontrolli ja -valve meetmeid, et tõkestada illegaalset immigratsiooni. Niiviisi on tagatud stabiilne ja kontrollitav olukord Schengeni välispiiril.“ Teet Korsten Põhjarannik

Ebaseaduslik sisseränne (isikud) 9.00

9

8

7

6.75 4

4.50 2.25 0

1

2

2

4

3 11

0

jaanuar  2011

6

11

märts  2010

 2009

4 2

5

50.0

5

4

25.0

2

43

12.5 0

mai

37.5

6

juuli

0

24 11

0 2011

2010

2009

Ida Prefektuuri piirivalvebüroo andmed

31

MEISTRIKLASS

Võidumeeskond – liiklusjärelevalve talituse politseinikud Margus Gross (vasakult), Indrek Tibar, Kati Luht ja Mirjam Männamaa

Korrakaitsepolitseinikud Fotod: Nelli Pello

võtsid mõõtu kutseoskustes 16.–18. augustil peeti korrakaitsepolitsei kümnendad kutsemeisterlikkuse võistlused, mille võitis korrakaitsepolitseiosakonna I võistkond – liiklusjärelevalve talituse politseinikud Mirjam Männamaa, Kati Luht, Indrek Tibar ja Margus Gross.

T

änavusi korrakaitsepolitsei kutsemeisterlikkuse võistlusi iseloomustas mitu uuendust. Esiteks toimusid võistlused uues kohas – Paikuse politseikool andis ülesande üle Muraste politsei- ja piirivalvekolledžile ning võistlusaladki olid läbinud värskenduskuuri. Võistlused avas uus võistlusala, milleks oli kodus varem ette valmistatud süüteoennetusprojekti esitlemine kohtunikele. Võistkonnad käsitlesid näiteks noorte öiseid kogunemisi, autosõidu ajal telefoniga rääkimist, illegaalset grafitit ning erinevate piirkondade turvali-

32

suse suurendamist. Enamik võistkondi nägi erinevate probleemide lahendustena tõhusat koostööd kohalike elanike, vabatahtlike, kohalike omavalitsuste ja meediaga. Ennetusülesande võitjaks osutus korrakaitsepolitseiosakonna (KKPO) I võistkond, kellele järgnesid Lõuna II ning Lääne I võistkond. KKPO I võistkonna projekt „Seisame elude eest“ nägi ette plakatite ja väljapaistvate riietega varustatud vabatahtlike abiga tähelepanu tõmbamist kohtadele, kus on viimase viie aasta jooksul juhtunud hukkunutega liiklusõnnetusi. Kohtunike

väitel oli esimene võistlusala tasavägine, kuid KKPO I võistkonna projekt paistis silma konkreetse sihtrühmaga. „KKPO I meeskonna projekt oli väga realistlik ja kenasti läbi mõeldud,“ lausus ala kohtunik Pille Luiga.

Küsimused kergemad kui mullu Päev jätkus teise võistlusala – õigusaktide tundmisega. Igal võistlejal oli 30 minutit aega, et vastata arvuti taga 39 küsimusele. Enamik küsimusi käsitles

MEISTRIKLASS

Võistluste kolmandal päeval võtsid politseinikud mõõtu kombineeritud teatevõistluses, kus tuli näidata jõudu, kiirust, meeskonnatööoskust ja laskmisosavust.

Liiklusõnnetuse sündmuskohal tuli osutada vigastatuile esmaabi ning vormistada liiklusõnnetus.

sel aastal jõustunud abipolitseiniku seadust ja liiklusseadust, kuid küsimusi oli ka väärteomenetluse seadustikust ning politsei- ja piirivalveseadusest. „Võistlejate sõnul olid küsimused sel aastal kergemad kui mullu. Riuklikke küsimusi ei olnud, vaideid ei esitatud,“ ütles ala kohtunik Siiri Pars.

Individuaalses arvestuses tuli ala võitjaks Aleksandr Urb Ida I võistkonnast.

Meeskondlikus arvestuses oli paremusjärjestus Ida I, Lõuna II ja Põhja I võistkond.

Esimese võistluspäeva kokkuvõttes läks võistlusi juhtima Lõuna II võistkond koosseisus Kirly Kadastik, Maarja Punak, Alar Sadam ja Mikk Tehvan. Neile järgnesid KKPO I võistkond ja Põhja I võistkond. Võistluste peakohtunik Margus Kotter lausus, et võistlused algasid pingeliselt, sest esikolmik mahtus kõigest kolme punkti sisse. „Võistlema on tulnud hakkamist täis politseinikud, kes ei taha olla teistest kehvemad. Loodame, et põnevust jätkub viimase alani,“ sõnas Kotter.

Teine võistluspäev algas vigursõiduga, mis erinevalt möödunud aastate võistlustest tuli läbi teha mitte autoga, vaid jalgrattal. „Täiesti hullumaja!“ oli võistlejate esimene reaktsioon pärast vigursõiduraja tutvustamist. Nii mõnelgi võttis raja keerukus põlved nõrgaks.

Koonuste, klotside ja muude vahendi-

tega märgistatud rajal tuli sooritada rattaga erinevaid ülesandeid, nagu „kaheksa“ ja „uss“, sõita mäest üles-alla ning seda kohati libedal murul. Võistlejate väitel oli rada raske, aga huvitav. „Enamikule oli kitsaskohaks järsk mäkketõus ja tagasipööre, mis oli paras tasakaaluharjutus. Päris puhtalt ilma ühegi veata ei läbinud rada keegi,“ sõnas ala kohtunik Vello Petmanson. Vigursõit õnnestus kõige paremini KKPO I meeskonnal. Neile järgnesid KKPO II ja Ida II võistkond. Individuaalarvestuses oli parim vigursõitja Martin Runno KKPO II võistkonnast.

Väljakutselt väljakutsele Päev jätkus patrullmarsruudiga, kus tuli lahendada neli ülesannet. Esiteks said võistkonnad väljakutse kolledži läheduses asuvale lõkkeplatsile, kus viibisid kahtlased võõrkeelt kõnelevad isikud.

Küsitlusega tegid võistkonnad selgeks, et isikutel olid võltsimistunnustega dokumendid, ühel inimesel oli kehtetu viisa ning üks soovis taotleda varjupaika.

Ebaseaduslikult riigis viibinud isik otsustati toimetada politseijaoskonda.

Järgmisena liikusid võistkonnad kahe auto ja jalgratta vahel toimunud liiklusõnnetuse sündmuskohale, kus tuli osutada vigastatuile esmaabi ning vormistada liiklusõnnetus. Ala kohtu-

niku Riho Tänaku sõnul oli võistlejate tase erinev. „Paljud unustasid vaadata kapoti alla ja jalgratast püstiselt pildistada,“ märkis Tänak.

Kolmas väljakutse oli peretüli lahendamine. Puhkuseks kämpingusse tulnud purjus pereisa oli löönud oma naist ja ähvardas ka last. Naine ei soovinud avaldust kirjutada, kuid palus politseinikel mehe jaoskonda kainenema toimetada. Lisaks oli majja peidetud käsigranaat ning 400 g trotüüli, mille politseinikud avastama pidid. Ala kohtuniku Einar Arro sõnul libastusid paljud sellega, et viisid majast küsitlemiseks välja naise ja lapse, kuid jätsid purjakil mehe tillukesse hämarasse tuppa istuma, kus ta oleks võinud ootamatult käituda. Samuti jäi mitu võistkonda hiljaks inimeste evakueerimisega majast. „Väga hea mulje jättis ülesande lahendamisel Leedu võistkond,“ kiitis kohtunik.

Üllatajad Leedust Neljas proovikivi oli turvataktikaülesanne. Võistkonnad said väljakutse kolledžile kuuluvate mereäärsete puhkemajade juurde, kuhu olid omavoliliselt tunginud inimesed, kes tarvitasid alkoholi ja kuulasid valju muusikat.

Sündmuskohal ootas võistkondi kaks ülemeelikus tujus noormeest, kellele

33

MEISTRIKLASS

lisandus äkitselt võsa vahelt kolmas mees, kes kandis käes kirvest ja oda.

Hiljem selgus, et tegu oli tagaotsitavaga. „Jälgime, kuidas võistkonnad üksteist julgestavad, kuidas nad olukorda kontrollivad ja kui hästi korraldusi jagavad. Silmad peavad lahti olema,“ ütles ala kohtunik Andres Kutser. Päeva viimane ala oli tähelepanuülesanne, kus võistkonnad pidid meelde tuletama erinevaid detaile patrullmarsruudilt.

Teise võistluspäeva õhtuks oli võistlust juhtima läinud KKPO I võistkond, kuhu kuulusid liiklusjärelevalve talituse politseinikud Mirjam Männamaa, Kati Luht, Indrek Tibar ja Margus Gross. Teist kohta hoidis Lõuna II ja kolmandat Põhja I võistkond. Päeva üllatajaks osutus Leedu meeskond, kes võitis peretüli lahendamise ülesande, jäi turvataktikaülesandes teisele kohale ning jagas tähelepanelikkuse testis

koos Lätiga 3.–4. kohta. „Võistlused on võtnud tõeliselt rahvusvahelise mõõtme,“ võttis teise võistluspäeva kokku peakohtunik Margus Kotter.

Jõud, kiirus, osavus Võistluste kolmandal päeval võtsid politseinikud mõõtu kombineeritud teatevõistluses, kus tuli näidata jõudu, kiirust, meeskonnatööoskust ja laskmisosavust. Võistlejad pidid läbima 300 meetri pikkuse takistusraja, kandma raskusi ja sooritama 16 lasku erinevatelt positsioonidelt. Tegelikult ei olnud kolmanda päeva tulemustel võistluste lõpptulemuse määramisel enam suurt rolli, sest KKPO I võistkonnal oli punktide ülekaaluga võit juba taskus. Teisele kohale tuli Lõuna Prefektuuri II võistkond koosseisus Kirly Kadastik, Maarja Punak, Alar Sadam

ja Mikk Tehvan. Kolmanda koha võitles välja Põhja Prefektuuri I võistkond koosseisus Nurmely Mitrahovitš, Anu Asu, Paul Pihelgas ja Raul Tamm.

Peadirektori asetäitja korrakaitsepolitsei alal Tarmo Miilits sõnas, et võistlused kulgesid igati edukalt. „Võistlejate tase tõuseb iga aastaga,“ lausus ta. „Hea meel on selle üle, et meeskonnad vaatasid pärast igat ülesannet oma edusammud ja eksimised läbi ning õppisid teistelt võistkondadelt. Parim praktika võeti üksteiselt üle.“ Miilitsa sõnul olid paljud võistluste ülesanded võetud elust enesest.

Näiteks põhines peretüli stsenaarium eelmisel aastal Tallinnas Kuldnoka tänaval toimunud plahvatusel, kus hukkus kaks ja sai vigastada mitu inimest.

Nelli Pello Radari peatoimetaja

Esimese päeva teiseks võistlusalaks oli õigusaktide tundmine.

Võistluste esimene ülesanne oli kodus ette valmistatud süüteoennetusprojekti esitlemine kohtunikele.

Vigursõit jalgrattal pani paljud proovile.

34

MEISTRIKLASS

Tulemused 1. KKPO I 2. Lõuna II 3. Põhja I 4. KKPO II 5. Põhja II 6. Lõuna I 7. Lääne I 8. Ida II 9. Ida I 10. Lääne II 11. Leedu 12. Põhja III 13. Läti

106 punkti 93 punkti 91 punkti 80 punkti 79 punkti 71 punkti 71 punkti 62 punkti 60 punkti 58 punkti 53,5 punkti 50 punkti 29,5 punkti

1. koht Võidu tõi ühtsus, meeskonnatöö ja ettevalmistus Võidumeeskonna liikme liikluspolitseinik Mirjam Männamaa sõnul tõi nende meeskonnale võidu ühtsus, meeskonnatöö ja ettevalmistus. „Hakkasime võistkonda kokku panema juba juunis.

Tõsisemat trenni tegime kaks viimast nädalat,“ ütles Männamaa. Kõige keerulisemaks alaks pidas ta peretüli lahendamist, kus politseinikel tuli avastada käsigranaat ja lõhkeainet. „Kuna meie igapäevatöö on liiklusjärelevalve, siis jäi see ala meile natuke kaugeks,“ lausus Männamaa. Kõige kergemaks

osutus aga võidumeeskonnale jalgratta vigursõit. „Jalgratastega oleme teinud tööd terve suve,“ lisas Männamaa. Ka võistkonnakaaslase Margus Grossi sõnul oli tähtis enne võistlusi palju harjutada ja seadusi korrata. „Mulle meeldis patrullmarsruudi põhimõte, kus tuli liikuda väljakutselt väljakutsele,“ lisas Indrek Tibar. Võistkonna neljanda liikme Kati Luha väitel võimaldasid kutsemeisterlikkuse võistlused end proovile panna ning oskusi ja teadmisi tõestada. „Võistlused teevad meid tugevaks,“ tõdes Luht.

2. koht

3. koht

Võistlustel võtsid mõõtu ka Läti ja Leedu politseinikud.

35

VABATAHTLIKUD

Fotod: HEIKO LEESMENT

Vabatahtlik tegevus – töö nagu iga teinegi Politsei- ja piirivalvesüsteemis on hakatud aru saama, et üksi ei ole võimalik probleeme tõhusalt lahendada. Avalikku korda tagades on hädavajalik vaadata oma õuest kaugemale.

T

egelen iga päev vabaühenduste, vabatahtlikkuse ning kaasamise koolitustega. Politsei- ja Piirivalveameti korrakaitseosakonna X kutsemeisterlikkuse võistluste ennetusülesande kohtunikuks olles panin tähele mõndagi huvitavat, millest sündiski see artikkel. Ennetusülesandes oli vaja välja valida kogukonnas aktuaalne probleem, pakkuda sellele lahendusi, kaasates kohalikku kogukonda või organisatsioonidest vähemalt kümmet vabatahtlikku, mõelda välja nende värbamis- ja motiveerimissüsteem ning esitleda soovitud tulemust.

Avalikku korda tagades on hädavajalik vaadata oma õuest kaugemale ning kaasata kas või pahategijaid endid, et probleemi leevendada. Positiivne on see, et politsei- ja piirivalvesüsteemis on hakatud aru saama, et üksi ei ole võimalik probleeme tõhusalt lahendada.

Vaja on näiteks koolialguse liikluskorra ajal rakendada vabatahtlikena lapsevanemaid, grafiti vastu võitlemisel teha koostööd kooliga, kohaliku ranna turvalisuse tagamiseks aga kaasa tõmmata kohalikke elanikke. On väga oluline, et seejuures oleks vabatahtlike kaasamine ning nende roll põhjalikult läbi mõeldud.

36

Kes on vabatahtlik?

Mida võiks vabatahtlikkus politsei ennetustöös tähendada? Vabatahtliku tegevuse määratlus on Eestis juba mõni aasta tagasi kokku lepitud. See on oma aja, energia või oskuste pakkumine vabast tahtest ning tasu saamata.

Vabatahtlikud tegutsevad peamiselt avalikes huvides ja ühiskonna heaks.

Oma pereliikmete abistamist ei peeta vabatahtlikuks tegevuseks.

Vabatahtlikku tegevust võib liigitada initsiatiivi põhjal omaalgatuslikuks ning organisatsioonide juhitud vabatahtlikuks tegevuseks. Omaalgatuslik vabatahtlik tegevus on vabatahtlikuna tegutsemine omal algatusel ja iseseisvalt. See võib olla mõne algatuse käivitamine või kohaliku ürituse korraldamine ning selles osalevad inimesed ei pruugi olla kuidagi juriidiliselt organiseeritud. Näiteks võivad lapsevanemad septembri alguses üks kord hoida liikluskorda, kuid nad ei pea looma selleks eraldi juriidilist seltsi. Organisatsioonide korraldatud vabatahtlik tegevus on vabatahtlikuna osalemine mõne organisatsiooni algatatud ja korraldatud tegevustes, näiteks turvalisusvaldkonnas tegutsev mittetulundusühing Naabrivalve.

Organisatsiooni korraldatud va-

batahtlikku tegevust ei tohi segamini ajada ettevõtete sotsiaalse vastutusega.

Vastutustundlik ettevõtlus tähendab majandusliku, keskkonna ja sotsiaalse mõõtme integreerimist ettevõtte juhtimises ning tegevuses, arvestades erinevaid huvilisi ning luues lisaväärtust kõigile asjaosalistele. Siin võib vabatahtlik tegevus olla üks ettevõtte võimalus ühiskonda panustada, näiteks lubades oma töötajatele vaba päeva vabatahtlikuks tegevuseks.

Kaasamine – sõnakõlksust tegevusteni Teine suurem küsimus on konkreetse tegevusplaani koostamine. Tegevused ei tohi jääda sõna koostöö taha või piirduda mitmesuguste mittetulundusühingute ja erinevate asjaga kokkupuutuvate huvirühmade nimetamisega. Koostöö pole tegevus omaette. Et

VABATAHTLIKUD

Vabatahtlike kaasamine Politsei- ja Piirivalveametis

1. september tõi Lääne Prefektuuri ametnikele lisaks tänavale ka vabatahtlikud liiklusreguleerijad. Fotol abiturient Joonas Järv vabatahtlikuna liiklust reguleerimas.

kuhugi jõuda, tuleb selgelt sõnastada, mis laadi tegevusi koos tehakse – on see infovahetus mingi probleemi lahendamisel, koolitus vabatahtlike abiliste väljaõpetamisel või meediakampaania teadlikkuse suurendamisel.

Mida selgemalt on tegevusi kirjeldatud, seda kasulikumaks koostööleping ja ka ülesanded muutuvad.

Kaasamine ei tohi olla omaette eesmärk ega keeruliseks tehtud lisaülesanne. Kaasamine tähendabki probleemi lahendamist teistega koos – koos tehakse otsus ning koos viiakse kokkulepitud tegevusi ellu. Kaasamine hõlmab nii sihtrühmani jõudmist, probleemi selgitamist ja nende lahendusse kaasatõmbamist kui ka töö käigus motiveerimist ja koostöösuhtes lõpuks tänamist. Olulised põhimõtted, mida siin silmas pidada, on selgus ja ausus. Kui osalised on oma tegevustes arusaadavad ning annavad ausalt

teada oma kavatsustest, tegevustest ja võimalustest, on heaks koostööks loodud tugev alus ning astutud suur samm lähemale probleemi lahendamisele.

Tuleb mõista, et kui probleemi lahendamiseks lisaraha ei vajata, ei tähenda see, et ülesande lahendamiseks mingeid kulusid ei ole. Tegelikus elus on mõistlik isegi n-ö nullpanus rahaks ümber arvestada, et selgemalt oma tegevuse mõju mõõta ning aru saada, et koostöö võtab igaühelt midagi. Ega asjata öelda, et vabatahtliku töö eest ei saada tasu mitte seetõttu, et sellel pole väärtust, vaid seetõttu, et see on hindamatu.

Elina Kivinukk Vabaühenduste liidu EMSL koolitusjuht, Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskuse Nõukoja liige

2011. aastat on nimetatud Euroopa vabatahtliku tegevuse aastaks, millest november on pühendatud siseturvalisusele. Siseministeerium ning Politsei- ja Piirivalveamet on vabatahtliku tegevuse edendamise seadnud prioriteediks. Arusaadavalt oleme aastaid pidanud meie organisatsioonis peamiseks või ka ainukeseks vabatahtlikuks väljundiks abipolitseiniku staatust.

Kahtlemata on nende osa kaalukas.

Samas teame, et meil on kasutamata võimalusi või ei ole me teistele abilistele piisavalt tähelepanu pööranud.

Seda, et me võime abijõudu kaasata ülesandeid täitma ka peale abipolitseinike, näitasid viimasel kutsemeisterlikkuse võistlusel süüteoennetuse ülesande lahendajad.

Viimasel aastal on üle vaadatud organisatsiooni töökorraldus vabatahtlike kaasamisel. Seni täideti vabatahtliku tegevuse koordineerija ülesandeid valdavalt põhitöö kõrvalt. Prefektuuride erinev praktika näitas, et selle ülesande täitmine kõrvaltööna on raske ning valdavalt on rakendatud abipolitseinikke. Et arendada ja edendada vabatahtlike kaasamist organisatsioonis, luuakse alates septembrist prefektuuridesse põhikohaga ametikoht vabatahtlike tegevuse koordineerija ülesannetega.

Tiit Teng Politsei- ja Piirivalveameti korrakaitsepolitseiosakonna koordinatsioonitalituse juhtivkorrakaitseametnik, vabatahtliku tegevuse koordineerija PPAs

Kasulikud materjalid Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskuse materjalid; www.vabatahtlikud.ee.

Lagerspetz, M. (2007).

Kodanikuühiskonna lühisõnastik; www.ngo.ee/sonastik.

Hinsberg, H., Kübar, U. (2009).

Kaasamise käsiraamat ametnikele ja vabaühendustele; www.ngo.ee/trykised.

Vastutustundliku ettevõtluse foorum; www.csr.ee.

37

OPERATIIVINFO

Kvaliteetne operatiivinfo hoiab ära kriise Olgu sündmus planeeritud või planeerimata, on olulisel kohal infovahetus. Nii on Siseministeeriumis kui ka Politsei- ja Piirivalveametis kehtestatud teabe edastamiseks operatiivinfo kord.

T

änapäeva nimetatakse infoajastuks, teavet on võimalik töödelda viisil ja ulatuses, mis polnud varem võimalik. Aastakümnete jooksul on selleks pidevalt arendatud ka vajalikku riist- ja tarkvara. Uus ajastu on aga senisest teravamalt toonud esile teabe kvaliteedi. Enam ammu ei ole tähtis pelgalt teabe valdamine. Teatud piirist hakkab info kvaliteet mõjutama lahendatavaid sündmusi ning seda mitte alati just kõige paremas suunas.

Sündmus võib teabe nappusest tingitud vigade tõttu eskaleeruda kriisiks. Et seda ära hoida, on ellu kutsutud Siseministeeriumi teabe- ja analüüsiosakond (TAO) ning Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) korrapidaja.

Kriis (kreeka keeles κρίσις) võib esineda isiklikul või sotsiaalsel tasandil.

See võib olla traumaatiline või pingeline muutus inimese elus või ebastabiilne ja ohtlik sotsiaalne situatsioon poliitilises, sotsiaalses, majanduslikus ning sõjategevuses või oluline looduskeskkonna nähtus, millega kaasneb ähvardavalt järsk muutus. Üldiselt tõlgendatakse kriisi kui millegi puudust või nappust

38

(nt ressursi puudus), mille tõttu tekib või on tekkinud ebatavaline olukord, mis on tavapärasest erinev ja millegi stabiilsus on kõikuma löönud.

Info puudus vs üleküllus Kriis võib tekkida äkki ning selgelt äratuntavana, kuid võib olla ka pikaajalisem protsess, sündmuste ahel, mille algust ja lõppu on väga raske fikseerida.

Kriisi dünaamikat iseloomustavad ajanappus, informatsiooni puudus või üleküllus, vead detailides, stress, frustratsioon, otsuste langetamise keerukus jm.

Hea näide sellisest dünaamikast oli lumetorm Monika ja Padaoru sündmused 2010. aasta detsembris. Kriis eskaleerus pidevalt. Ühel hetkel puudus TAOl info järelduste tegemiseks – kas toimumas on tavapäraste päästesündmuste jada ning vaja on teha intensiivsemalt päästetöid või on see elutähtsa teenuse tõrge, hädaolukord, mille lahendamiseks on vaja mitme asutuse kiiret kooskõlastatud tegevust? Lisateabe iseseisev hankimine röövis niigi nappi ajaressurssi.

Kas Padaoru sündmusi oleks pidanud käsitlema hädaolukorrana, tõrkena elutähtsa teenuse toimepidevuses?

Millisel hetkel ning mis järjestuses need sündmused toimusid? Politsei- ja Piirivalveamet on kriisi (hädaolukorra) mõiste sisustanud praktilisemalt – see on sündmus, mis vajab politseilistes tegevustes tavapärasest märksa rohkem ressurssi.

Olgu sündmus planeeritud (on ette teada, et toimub) või planeerimata (tekib ootamatult), on tähtsal kohal infovahetus. Nii on Siseministeeriu-

mis kui ka Politsei- ja Piirivalveametis kehtestatud teabe edastamiseks operatiivinfo kord. Kõik PPA ametnikud on eelduslikult operatiivinfo valdajad (operatiivinfo nimekiri on kehtestatud käskkirjade lisas 1). Nimetatud teabe on nad kohustatud edastama teabekorraldajale, viimane omakorda TAOle, kus infot täpsustab vajaduse korral ka PPA korrapidaja.

Sõltuvalt teabe iseloomust võib teabe valdajal tekkida küsimus, kas info, mida ta TAOle edastab, on turvaliselt kaitstud ja kellele seda sealt omakorda saadetakse. Teabe adressaate on laias laastus kolm.

1. TAO edastab täpsustatud teabe Siseministeeriumi valitsemisala asutustele. Selleks kasutatakse leviloendeid, mida haldab iga asutus ise. Näiteks koostab PPA oma leviloendi ise ja kontrollib samas ka adressaatide teadmisvajadust.

2. Siseministrile, kantslerile, sisejulgeoleku asekantslerile ja valdkondade osakonnajuhatajatele edastab TAO laia üldistusastmega sisejulgeolekualast juhtimisinfot.

3. Teistele riigiasutustele tohib TAO operatiivinfot edastada üksnes siseministri, Siseministeeriumi kantsleri või sisejulgeoleku asekantsleri korraldusel või riigiasutusega sõlmitud kokkuleppe alusel, mille on Siseministeeriumi kantsler või sisejulgeoleku asekantsler kooskõlastanud.

Näiteks informeeritakse Kaitseministeeriumi sõjahaudadega seonduvatest intsidentidest.

Kolmandatele osalistele edastatav info ei ole kunagi politseilisest aspektist n-ö

OPERATIIVINFO

VV kriisikomisjon, SiM juhtkond Teised ministeeriumid

Teabe- ja analüüsiosakond

sms@ametite leviloend PPA korrapidaja

@ Päästeamet 112

Korrakaitse 110

@

Piirivalve

KaPo

ch16

SÜNDMUS

SIM TAO operatiivinfo liikumise üldistatud skeem (punktiiriga on tähistatud info liikumine operatiivraadioside kaudu, pideva joonega elektronposti ja telefoni kaudu ning halli noolega info edastamine või päringu võimalus infosüsteemidest).

sensitiivne. Infot töötlevad TAO peaspetsialistid on pikaajalise politseitöö taustaga ning oskavad säärase teabe sealt vajaduse korral filtreerida.

90% riigi operatiivteabest TAO funktsioonid ei piirdu üksnes valitsemisala asutuste teabe töötlemisega. Infot laekub ka teistest ministeeriumidest, nt Kaitseministeeriumist, Välisministeeriumist, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist, või asutustest, nt Terviseametist.

Ametkondadeülese uuringu kohaselt töötleb TAO riigi operatiivteabest hinnanguliselt (kogumahult) 90%.

2009. aasta märtsis valmis ametkondadevaheline raport „Venemaa Gruusia-vastase agressiooni julgeolekupoliitilised järelmid Eestile“. Sellele järgnes operatiivinfo juhtimise kontseptsiooni väljatöötamine Riigikantselei julgeoleku koordinatsioonidirektori büroo eestvedamisel. Kandvaks ideeks oli riikliku situatsioonikeskuse loomi-

ne. Nimelt on paljudel ametkondadel kiireloomulise teabe vajadus, puudub aga võimekus seda infot ise juhtida.

Tookord jäi projekt rahastuseta, kuid Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjon märkis, et vastavat võimekust tuleb TAO raames tõhustada. Hiljutised sündmused Norras ja ka Eestis on seda kinnitanud – üleriigiline võimekus operatiivinfo kiireks ning kvaliteetseks edastamiseks on tähtis.

Tulles aga tagasi operatiivinfo valdaja juurde, peab märkima iga töötaja olulist rolli sündmuse lahendamise eelduste loomisel. Tavaolukorras laekub teave tavaliselt tõrgeteta. Kriisis kipuvad aga reeglid ununema, TAO ja temast sõltuvad ametkonnad jäävad õigeaegse infota.

PPA ja TAO sõnum on eelnevat kokku võttes järgmine: olgu tegemist kriisi, hädaolukorra, toimepidevuse tõrke või kuriteoga, info peab liikuma! Meeles peab pidama, et info on hulk andmeid, millele tuleb anda ka sisu. Muuda oma sõnum teistele mõis-

tetavaks! Tasub ehk korrata PPA kriisireguleerijate, Sisekaitseakadeemia ja TAO koostöös valminud taktikalise tegutsemisjuhise OHJA! (http://ppasiseveeb.polsise/dotAsset/197255.pdf) lõpuosa: Juhtimist kui üle annad, asja kohta ette kanna seda, mis ja millal juhtus, kellega ja kus see juhtus.

Mis on põhjus, et nii juhtus?

Ja kui tead, siis kuidas juhtus.

Siis veel lisa lõpetuseks, mis on tehtud lahenduseks!

Luuletuse autor: Kert Kotkas, 12.02.2009 Tartus Rene Berting Siseministeeriumi teabe- ja analüüsiosakonna juhataja Toomas Malva Politsei- ja Piirivalveameti korrakaitsepolitseiosakonna kriisireguleerimise büroo operatiivtalituse juht

39

KESKUS

Aega aitavad veeta keskuses arvutid.

Fotod: Nelli Pello

Vastuvõtu ke s 50 kilomeetri kaugusel Jõhvist lõhnava männimetsa serval on maja, mida keskmine eestlane peaks atmosfääri poolest spaaks. Tegelikult on see vastuvõtukeskus, kus peatuvad inimesed, kes soovivad Eesti riigilt varjupaika.

K

ui muidu soovivad Eestis varjupaika põhiliselt Venemaa, Afganistani ja Iraagi kodanikud, siis viimaste kuude jooksul on Illukal asuvasse vastuvõtukeskusesse saabunud 13 meest Kongost, Kamerunist ning Nigeeriast. Peale nende elab seal veel kaks prouat Gruusiast ja üks Ukrainast. Loo kirjutamise ajal peatub keskuses 15 inimest, kuid majas on ruumi 35 inimesele. Tänavu juulikuus löödi keskuse rekord – majas viibis 34 inimest. Keskuse juhataja Ilor Teeväli räägib, et kui varjupaigataotlejad Illukale jõuavad, on nad tihti šokeeritud, sest keskus asub väikese Jaama küla servas, ümberringi mets ja vaikus. Mehed küsivad kohale jõudes ikka, kus on linn, baar ning tüdrukud. „Varjupaik ja rahvusvaheline kaitse on mõeldud neile, kes ei saa näiteks tagakiusamise tõttu oma kodumaale tagasi pöörduda.

Kui inimese kodumaal käib sõda, siis peaks igavus olema viimane, mida ta siin keskuses elades tunneb. Nemad tahavad aga linnamelu ja baare, nii vaikset keskkonda ei oska nad oo-

40

Selline näeb välja Illuka varjupaigataotlejate vastuvõtukeskus.

datagi,“ kirjeldab Teeväli saabujate ehmatust.

Ööseks peab tagasi tulema Varjupaigataotluse läbivaatamise menetlus kestab keskmiselt kuus kuud, nii kaua tuleb taotlejatel Sotsiaalministeeriumi haldusalasse kuuluvas Illuka keskuses elada. Kinni neid seal ei hoita, soovi korral võivad nad va-

balt ringi liikuda, sõita bussiga linna või kuhu hing ihkab, mõistagi Eesti piires. Ainuke tingimus on, et ööseks peavad nad keskusesse tagasi tulema. Üldiselt peetakse sellest tingimusest kinni, sest kui menetlus lõpeb positiivse otsusega, siis saab inimene rahvusvahelise kaitse ja Eesti elamisloa.

Kui ta aga omavoliliselt keskusest lahkub, siis lõpetatakse varjupaigamenetlus, mis tähendab, et inimene

KESKUS

Varjupaigataotleja Gruusiast näitab keskuses omavalmistatud lapitekki.

skus viibib riigis ebaseaduslikult. Säärasel juhul hakkavad tegutsema Politsei- ja Piirivalveameti migratsioonijärelevalve ametnikud, kellel on õigus teha illegaalselt riigis viibivale isikule lahkumisettekirjutus või ta kohe Eestist välja saata. Viimase kartuses järgibki enamik varjupaigataotlejaid neile ettekirjutatud kohustusi.

Keskuse perenaine sotsiaaltöötaja Tiina Kuznetsova suhtleb kõigi varjupaigataotlejatega ühtemoodi sõbralikult, olenemata nende vanusest või rahvusest. Nii käsutab ta Kongo poisse intervjuud andma ja Gruusia prouat omatehtud lapitekiga poseerima, ise terve aeg rõõmsalt sädistades. Kongolased jäävad meiega napisõnaliseks, kuid lapitekist ja selle meisterdajast saame palju häid kaadreid.

Tiina on keskuses töötanud kümmekond aastat, kohe algusest peale.

Tema kõrval on siin veel juhataja ning öösiti ja nädalavahetuseti valvur.

Kuigi töötajaid on keskuses ainult kaks (valvurid on turvafirma töötajad), saavad nad kõige vajalikuga hakkama ning rõõmsameelsust jääb ülegi. „Kõik saavad siin omavahel väga hästi läbi, koos käivad poes ja teevad süüa. Prouad küpsetavad ise leiba, sest kohalikust külapoest on liiga kallis osta. Vald ja külarahvas toetavad neid, toovad aeg-ajalt rii-

deid ning omatehtud moosi,“ kiidab Kuznetsova kohalike suhtumist välismaalastesse.

Igale üksikule varjupaigataotlejale on ette nähtud toimetulekutoetus 84,37 eurot kuus. Kuna keskus toitlustamist ei korralda, peab igaüks selle eest muretsema nii söögikraami kui ka vajalikud esmatarbekaubad. Kui linnas ning poes käivad Kongo ja Kameruni mehed hea meelega, siis keskuse kõrvale männimetsa ei sunni neid miski minema. See on arusaadav, sest nii, nagu põhjamaalane ei lähe naljalt jalgsi Aafrika kõrbe ületama, ei meelita ka neid meie okkalised metsad, kus elavad tundmatud loomad, linnud ja putukad.

Abistajad Johannes Mihkelsoni Keskusest Kui saabub aeg, mil varjupaigamenetlus on lõppenud, positiivne otsus ja elamisluba käes, võib kaitse saanud inimene keskuses edasi elada või kolida mujale, et leida endale töö- ja elukoht.

Kuigi tegelikult peaks teda abistama Sotsiaalministeerium, tulevad appi hoopis MTÜ Johannes Mihkelsoni Keskuse töötajad, kes on varjupaigataotlejatele ka keskuses viibimise ajal toeks. Terapeut Kene Truve käib nendega vestlemas ühe korra kuus. Ta selgitab, et kui inimene on üle elanud sõja või saanud tunda vägivalda, siis tahab ta teraapia ajal enamasti oma valulikke tundeid väljendada. Põhiliselt vajavad nad inimlikku motiveerimist, sest pikk keskuses elatud aeg ja ootamine mõjuvad nüristavalt. Tugiisik Piret Peters abistab varjupaigataotlejaid peagu igal

Varjupaigataotlejad teevad keskuses ise süüa ja küpsetavad isegi leiba.

elualal, juriidilise abi leidmisest kuni arstidega suhtlemiseni. Kui vaja, sõidutab ta välismaalasi ka poodi ja tagasi, ent tihti algab raske aeg alles siis, kui inimesel on elamisluba käes ning vaja on iseseisvalt elama hakata. Kuna teisest kultuuriruumist tulnud inimesel on Eesti ühiskonnas väga keeruline toime tulla, siis toetab tugiisik teda ka peale Illuka keskusest lahkumist, aidates tal leida nii töö- kui ka elukohta.

Arenguruumi on veel küllaga Varem korraldati varjupaigataotlejatele nii-öelda kohanemiskursusi: neid viidi Eesti erinevatesse paikadesse ja tutvustati meie kultuuri. Nüüd toimuvad kord kuus huvitegevused, näiteks spordivõistlused või eesti keelt, kultuuri ja ajalugu tutvustavad üritused, kuid väljasõite ressursipuuduse tõttu enam ei korraldata.

Johannes Mihkelsoni Keskuse töötajate sõnul on Eestil võrreldes naaberriikide varjupaigasüsteemidega veel küllaga arenguruumi, nende hinnangul peaks keskuses kindlasti olema tagatud nii võõrkeeli valdava terapeudi, sotsiaaltöötaja kui ka psühholoogi pidev olemasolu, samuti peaks olema elementaarne esmane keeleõpe.

Keskuse juhataja lisab, et Illuka keskuse reorganiseerimine on küll plaanis ja ministeeriumis on nõupidamisigi peetud, kuid täpsemalt on praegu veel vara rääkida.

Ene Vihtla Politsei- ja Piirivalveameti pressiesindaja

41

PIIR

Pildid salasigarettidest, mis avastati tänu Smartdeci kaameratele.

Fotod: piirivalveosakond

Piirivalve uusim abimees Selle aasta alguses võeti piirivalves kasutusele Eestis välja arendatud ja toodetud vaatlussüsteem Smartdec, mis annab hea ülevaate kaugelasuvates piirkondades toimuvast ilma patrulli välja saatmata ning aitab koguda infot ka sealt piirkonnast, kus muidu on keeruline iga päev liikuda.

P

iirivalvamisest rääkides kujutleb suurem osa inimestest ette vormis meest koeraga, taustaks rehitsetud valge liivaga kaetud piiririba. Nõnda valvati minevikus, valvatakse praegu ning valvatakse kindlasti lähitulevikuski piiri nii meil kui ka mujal maailmas. Kahjuks on inimene ja koer ühed kallimad vahendid piirivalvamiseks ja nii on piirivalve püüdnud neid asendada vähem kallite vahenditega. Siia kuuluvad radarid, statsionaarsed ja mobiilsed vaatlusvahendid jne. Peamine eesmärk on saada pilt piiril toimuvast võimalikult väikeste kulutustega.

2008. aastal pöördus meie poole Eestis loodud firma Smartdec OÜ (nüüdne Defendec OÜ), et neil on idee ja tehnoloogia tootmaks ööpäevaringset pilti piirilt. 2009. aasta juulis allkirjastati koostöökokkulepe, kus piirivalve huvi oli leida piirivalvetegevuse jaoks sobiv valvesüsteem, mille

42

märksõnadeks oleks odavus, mobiilsus, suur autonoomsus ja sobivus meie kliimale.

Koostöö tulemusena jõudsid esimesed testseadmed piirile 2010. aasta jaanuaris ning esimene tabamus oli 2010. aasta augustis. Jaanuaris 2011 hangiti Riigi Infosüsteemide Arenduskeskuse toetusel ja võeti kasutusele piiri valvavates üksustes esimesed mõnikümmend seadet.

Neli põhilist osa Eesti ettevõtte Defendec OÜ arendatud ja toodetud traadita sensorvõrkude tehnoloogial põhinev vaatlussüsteem Smartdec koosneb neljast põhilisest osast: detektoritest (anduritest), baasist, tarkvarast ning käsiseadmest.

Tegemist on väikeste arvutitega, mis registreerivad ööpäeva ringi liikumist, temperatuuri, õhuniiskust, kellaaega ja kuupäeva ning palju muud vajalik-

ku informatsiooni ja saadavad toimunud liikumisest pildi vaatluskeskuses olevasse arvutisse.

Väikeste anduritega on võimalik katta ristmikke või suuremaid metsaalasid. Jälgimist vajavatele aladele saab andurite paigaldamisega hakkama üks mees ning need mahuvad vajaduse korral ka seljakotti. Pärast paigaldamist on andurid valmis töötama autonoomselt mitu kuud, vajamata inimese sekkumist. Selline funktsionaalsus vähendab oluliselt maastikul inimeste töötamise aega, võimaldades taktikaliselt tähtsad kohad võtta vaatluse alla minimaalse riskiga, sest süsteemi kogutud andmeid saab töödelda ning analüüsida staabis. Sõltuvalt anduri tüübist võib nende paigaldus nõuda erineval tasemel tähelepanu – teatud tüüpi andurite komplekte on võimalik tegutsemispiirkonda paigaldada ka mehitamata lennukilt, samuti saab neid niisama metsa alla pilduda.

PIIR

Tegemist on väikeste arvutitega, mis registreerivad ööpäeva ringi liikumist, temperatuuri, õhuniiskust, kellaaega ja kuupäeva ning saadavad toimunud liikumisest pildi vaatluskeskusse arvutisse. Üks sellise süsteemi võimalikke rakendusstsenaariume on patrullis oleva üksuse jaoks marsruudil toimuva jälgimine. Samuti saab keskkonda paigaldatud andurite abil jälgida, mis toimub patrullitavates piirkondades perioodidel, kui patrulle piirkonnas ei ole. Väikesed autonoomsed andurid hoiavad kokku inimjõudu ning võimaldavad saada infot objektide ja

ohukolde kohta kilomeetreid (vahel isegi sadu kilomeetreid) eemal olles.

Süsteemi eelised on selgelt teistest turulolevatest erinevad: mõõtmetelt väikesed, kerged, portatiivsed, juhtmeteta ja kauakestva akuga seadmed, mida on lihtne hooldada, sest akude vahetamine on ainuke vajaminev hooldus ning sedagi sõltuvalt ilmaoludest u 400 päeva järel.

Smartdeci juhtmevabad seadmed annavad hea ülevaate kaugelasuvates piirkondades toimuvast ilma patrulli välja saatmata ning aitavad koguda infot ka sealt piirkonnast, kus muidu on keeruline iga päev liikuda. Süsteemi peamine kasutegur piirivalvuritele on seadmete mobiilsus ja portatiivsus, sest pidevalt seadmete asukohti ümber vahetades on juhtmeteta ja väikeste sensorite kasutamine äärmiselt vajalik,“ kommenteerib Smartdeci sensorite kasutamist Politsei- ja Piirivalveameti logistikabüroo tehnikakeskuse eritehnikatalituse peaspetsialist Margus Plado. Tublist koostööst ja

üksteisemõistmisest kasvas välja seade, millest on saanud kõrgtehnoloogia lipulaev Eestis ning mida on hinnatud ka välisriikides ja rahvusvahelistel võistlustel ja millele on andnud kõrge hinnangu igapäevased kasutajad piirivalvurid.

Kalev Sarapu Politsei- ja Piirivalveameti piirivalveosakonna arendusbüroo infovarade talituse juht Raili Somelar OÜ Defendec

Vaatlussüsteemi Smartdec toimimise skeem 30-100 meetrit

piiramatu kaugus

Põhiseade

Põhiseade toetab piiramatu arvu andureid - GSM-võrk - Liitium-ioon aku

Juhtimiskeskus

piir

Detektor

Detektor on autonoomne akuga varustatud seade, mis avastab liikumise perimeetris ja edastab sellest info juhtimiskeskusele.

Juhtimiskeskus kogub ja talletab põhiseadmelt ja detektoritelt saadud teabe. Juhtimiskeskuses on kasutusel veebipõhine kasutajaliides alarmide haldamiseks.

Päeva- ja öökaamera objektiivi horisontaalnurk on vastavalt 42 ja 52 kraadi.

päevakaamera

öökaamera

43

Fotod: jaan rõõmus

KATSUMUS

3. august 2011, kell on 9.00. Jüriöö pargis on võistkonnad rivistatud, kõlab ingliskeelne käsklus „Valvel!”. Nii algas selle aasta Erna retk.

K

ui kevadel teatati, et selle aasta Erna retk toimub senise nime ja formaadiga viimast korda, tuli meil mõte panna võistkond kokku viimaste aastate osalejate hulgast. Paar nädalat enne võistlust oli võistkond koos. Tõsi küll, kokku saime alles 31. juuli õhtul Männiku lasketiirus, kus oleme ka varasematel aastatel viimaseid ettevalmistusi teinud. Võistkonnas olid politseikapten Tanel Järvet Sisekaitseakadeemiast, piirivalveülemkonstaabel Olar Petersell ja konstaabel Sergei Platonov Ida Prefektuurist ning komissar Indrek Raats Põhja Prefektuurist. Peale Sergei oli kõigil Erna kogemus eelmistest aastatest ning Tanelil ka teistelt sellelaadsetelt võistlustelt. Sergei oli aga osa võtnud selle aasta Utria dessandist ja Eel-Ernast. Võistkonna esindajatena olid Ida Prefektuurist juba staažikad tugiisikud piirivalveleitnant Rain Lääne ning piirivalvevanemkonstaabel Tarmo Hütt.

Peale avarivistust siirduti Miinisadamasse, kus kontrolliti varustust ja mindi dessantlaevadele. Dessandialale sõitsime piirivalvelaevaga Kõu.

Kuna laevasõit kestis neli tundi, saime piisavalt puhata ning eelseisvaks kolmeks ööpäevaks end vaimselt ette valmistada.

Korralik näidislahing Dessant Salmistu lahes, mis algas kell 16.45, kulges nii nagu alati – korraliku näidislahinguga, mida iga aasta on vaatama tulnud suur hulk inimesi.

Meie võistkonna stardinumber oli 30, viimane võistkond ehk start trassile oli 22.50, mis andis meile ka peale dessanti juba maismaal piisavalt aega puhata. Stardikoht oli dessandialast paari kilomeetri kaugusel, seega liikusime rahulikult stardi lähedusse ja magasime veel mõne tunni.

Stardist saime luureala koordinaadid, mis olid teisel pool Soodla vee-

44

PPA meeskonda kuulusid: Tanel Järvet Sisekaitseakadeemiast (vasakult), Indrek Raats Põhja Perfektuurist, Olar Petersell ja Sergei Platonov Ida Prefektuurist.

Meie mehed hoidlat. Ülesande sooritamiseks oli meil aega reede hommikuni, kell 9.40 pidime luureraporti kohtunikele üle andma. Lisaks saime kaasa tankimiini, mille pidime toimetama luurealale, kus paiknes tähistatud telk, mille pidime mineerima. Distants alale oli pikk ja langes pimedale ajale ning lisaks asus teisel pool Soodla veehoidlat, millest väljavoolav Soodla jõgi on veehoidla lähedal soine. Samuti oli oht sattuda vastutegevuse patrullide küüsi, seega otsustasime minna natuke lääne poolt ringiga ja läheneda luurealale lõunast.

Neljapäeva varahommikul jõudsime valgenedes kohale. Kuna kogu pimeda aja marssisime ning läbisime umbes 21 km, puhkasime natuke.

Kui päike juba soojendas, alustasime luuret. Luureala asus meie peatuskohast paar kilomeetrit põhjas, seega

läksid luurele kolm meest ilma raskema varustuseta, mina jäin laagrisse valvama. Tanel läks üksi tankimiiniga, et toimetada see telgi juurde, ning Sergei ja Indrek lahkusid koos. Luureala ümbrus oli tihedalt vastutegevuse patrullidega kaetud. Kahjuks jäid Sergei ja Indrek seal vastase patrullile vahele ning pidid loovutama trahvitalongid, kokku 24 trahvipunkti.

Luureülesanne läks kokkuvõttes hästi eriti tänu Tanelile, kelle kogemuse ja oskuse tõttu saime vastase tugipunktist täieliku ülevaate. Seega jäi õhtusel ajal enne pimedat koostada ainult ingliskeelne raport. Et aega oli, tegime luureala kohta skeeme ja raportit hoolega, tasuks 0 trahvipunkti. Öö jäi puhkamiseks. Varahommikul liikusime postkasti, kus korrigeerisime raportit. Kui olime selle kohtunikele

KATSUMUS

ronida, kuna selle olid eelmised võistkonnad poriga libedaks tehtud.

Edasi liikusime kontrollpunkti E, kuhu jõudsime laupäeval kell 2.10. Pimedas tuli meelde jätta 20 militaarset eset (mõne eseme vanus ulatus I maailmasõja aegadesse) ja hiljem need valikvastustega lehel ära märkida. Sealt jätkus teekond tähistatud rada mööda laskmisülesannet täitma. Igatahes kulges marsruut sinka-vonka üle küngaste ja läbi märgalade vaevaliselt. Nimelt olid öised marsruudid kiired ning pikad ja jalad hakkasid märku andma, et on juba päris palju käidud.

Lasud hommikuvalguses

Erna retkel üle andnud, saime uued koordinaadid edasiliikumiseks.

Komplekspunkt Järgmise postkasti kaudu liikusime komplekskontrollpunkti, kus oli viis ülesannet. Komplekspunkt oli avatud kõigile huvilistele. Seal saime oma tugiisikutega kokku, kes meid puhta vee ja motivatsiooniga varustasid. Ülesanded läksid meil hästi, mõni paremini, mõni veidi halvemini. Esimese ülesandena tuli meil laserrelvadega vallutada kuulipildujapesa ja hävitada veel kaks vastast ning seejärel evakueerida lahinguväljalt kannatanud ja valmistada nad ette transpordiks. Teiseks proovikiviks oli maastikuauto lükkamine ühest boksist teise ning roolis oleva haavatu väljatõstmine, mis läks

meil päris kiiresti. Kolmandaks oli relvakompott: kümme erinevat relva oli lahti võetud ja presendile laiali laotatud. Niisuguse ülesandega olime kokku puutunud varasematel aastatel ning taktika oli lihtne: kiiresti relvad, mida oskame, kokku ja aeg kinni. Varasematel võistlustel olime üritanud ka teisi kokku sobitada, kuid kaotasime alati ajas. Neljas ülesanne oli lihtne, aga põrusime natuke. Oli vaja edastada ja kirja panna kümme käemärki.

Mina jäin näitama ning teised kolm 20 meetri kaugusel arvama ja kirja panema inglise keeles; saime üksteisest aru ainult neljal puhul. Viimaseks ülesandeks oli takistusriba, mis nõudis nii füüsilist pingutust kui ka osavust. Rajal oli veetakistusi, muda, roomamist okastraadi all ning turnimist erinevatel takistustel. Eriti raske oli köiest üles

Laskmises oli kompleksharjutus automaadist ja püstolist. Kuna kell oli 4 hommikul, tegi valgustatud sihtmärkide ala koos hommikuvalgusega märkide avastamise natuke raskemaks ja tulemus polnud päris see, mida me oleks tahtnud, kuigi läks päris hästi. Et selle harjutuse korral oli korraldajatel olnud tehnilisi probleeme elektriga, lükkus meie ülesande täitmise aeg 20 minutit edasi, mis tekitas meie soorituses natuke ebakindlust.

Laskealalt liikusime edasi kolme postkasti kaudu juba KP G poole, milleks kulus kokku umbes 7 tundi.

Postkastide eesmärk oligi tekitada meile kilometraaži, kuna Gs anti start viimasele pingutusele – lõpujooksule.

Läbisime selle maa kiirelt ja säästvalt ning saime enne ülesandele asumist jalgu hooldada ja puhata.

Lõpujooksu (umbes 4,5 km) läbisime kordagi peatumata, sest teadsime, et see on viimane pingutus; motivatsiooni andsid ka varem öeldud vahekokkuvõtte tulemused. 25,22 minutit peale kolme ööpäeva vintsutusi pole just halb aeg. Kokku läbisime koos 101 kilomeetrit, millele lisandub luurealal tegutsenud meeste kilometraaž.

Kolmekümne võistkonna seas viies koht on hea tulemus. Esimesel neljal võistkonnal polnud ühtegi vastutegevuse trahvi, meil kaks (24 trahvipunkti), seega väga hea tulemus. Suur tänu kogu meeskonnale ja ka tugiisikutele ning kogu PPA-le, kes meile toeks olid.

Olar Petersell Ida Prefektuuri piirivalvebüroo valmidusüksuse vaneminstruktor-juhtivpiirivalvur

45

REISIKIRI

Fotod: erakogu

Läbi raskuste ookeani poole 900 km läbimine jalgsi ei ole raske, avastasid sel kevadel Põhja Prefektuuri ametnikud Sirle Pai ja Helen Kommussar. 33 päevaga läbisid nad Hispaania kuulsa palverännakutee Santiago de Compostela.

V

Öömaja ootel – eestlaste seljakotid on esimesed!

46

iis aastat tagasi juhtusin lugema Tiina Ristimetsa artiklit palverännakust Hispaaniasse Santiago de Compostelasse. Siit hakkas Santiago mind kutsuma. Edasi viis tee Paulo Coelho raamatuni „Palverännak. Maagi päevik“ ning 2009. aasta juulis Hispaaniasse, kus käisin läbi 1/3 Prantsuse teest Leonist kuni Santiagoni. Esimese päeva õhtuks oli selge, et ühel päeval tulen tagasi ja käin läbi kogu tee Prantsusmaalt kuni ookeanini. Mulle poolikud asjad lihtsalt ei sobi.

Enne minekut küsiti palju, milleks. Ilmselt on sellega nii, et kui igaüks peaks ehitama maja, jooksma läbi maratoni ja kirjutama raamatu, siis on Camino de Santiago vundament minu majale, maratonile ja raamatule.

Eelmisel korral sai rännak minu elu murdepunktiks, tagasi tulles hindasin paljud asjad ümber, saabus vaimne rahuolu iseenda ja oma eluga, aga i täpp jäi puudu. Sel korral läksingi seda täppi panema, kinnistama kõike seda, mida eelmisel korral olin õppinud ning kogenud – kinnistama oma positiivsuse usku. Kindlasti ei läinud ma sinna kellelegi tõestama, et suudan. See on katse ainult iseendale. Tean, et minu elaval ja keevalisel loomusel on tihti raske olla tolerantne, ning usun, et säärased rännakud on tolerantsuse

REISIKIRI

Kui enam kuidagi ei jaksa edasi minna, tuleb südamest naerda. Vasakul Helen Kommussar, paremal Sirle Pai.

Kollased nooled näitavad teed Santiagosse.

Kollased nooled näitavad teed Santiagosse.

õppimiseks parimad. Eelkõige on see võimalus mõelda ainult seljaajuga, nautida loodust, elu ja suurepärast seltskonda ning kohata unustamatuid inimesi.

Camino sõltuvus Usun, et niisama palju, kui seal käib inimesi, on põhjusi, milleks see tee jalge alla võetakse. On neid, kes käivad usulistel kaalutlustel; on neid, kes tulevad otsima iseennast ja rahu endaga; on neid, kes käivad seda teed kellegi mälestuseks, kellegi nimel; on neid, kes tulevad juba kolmandat-neljandat korda, sest on saanud Camino sõltuvuse. Näiteks on üks hispaanlane käinud Caminol 25 korda ja saanud täielikuks legendiks. On isegi inimesi, kes on jätnud kogu oma elu ning käivadki edasi-tagasi, edasi-tagasi juba aastaid, elavad teiste annetustest ja teenivad sel viisil jumalat. Teel on mõlemat pidi nooled maha märgitud: kollased nooled näitavad teed Santiagosse ja sinised teed tagasi St. Jean Pied de Porti. Meie heaks sõbraks sai UNICEFi Tom, inglasest baarmen, kes jättis oma töö ja läbis Camino de Santiago, et teenida UNICEFi jaoks raha. Valdav osa on siiski meiesuguseid inimesi, kes tulevad teed ja elu nautima.

Teed saab läbida jalgsi, jalgrattaga,

47

REISIKIRI

eesli või hobusega. Kõik, kes viimased 100 km läbivad jalgsi või viimased 200 km jalgrattaga, saavad kohale jõudes compostella (sertifikaadi, et palverännak on läbitud). Üsna palju on neid, kes tulevad ainult compostella’t jahtima, n-ö bussi- ja taksopalverändurid.

Paljud firmad organiseerivad Hispaaniasse reise, kus turiste veetakse bussiga ühest alberque’st (palverändurite öömajast) teise, päevas käiakse mõni kilomeeter ilma seljakotita. Soovi korral võivad kõik saata seljakoti transpordiga ühest öömajast teise. Tõelised palverändurid kutsuvad sääraseid rändureid turistideks ja valdavalt visatakse nende üle sarkastilist nalja.

Kindlasti on nemad ühed parimad tolerantsuse õpetajad. Kõndinud 8 tundi järgemööda külmas, tuules ja vihmas, üheksakilone seljakott seljas, ajab ikka vihale, kui öömajale jõudes ootab ees soojast bussist väljunud ning puhanud seltskond, kes hõivab sinu magamisja söögikoha, ning sinul ei jää muud üle kui seljakott selga ajada, veenda ennast, et jaksad küll veel minna, ja järgmisse külasse kõndida.

Nii see tee kulgebki – üle mägede ja põldude, läbi külade ja linnade, sageli koos lehmade ja lammastega.

Ühiselt tehtud õhtusöögi nautimine

Elupäästjad – muscle relax, vaseliin ja kindad Oma rännaku ettevalmistusi alustasime koos avariipolitseinik Helen Kommussarega 2010. aasta detsembris, ostes ära lennupiletid. Kõik piletid ja hotellid (sinna minnes ööbisime ühe öö Prantsusmaal Biarritzis ning tagasi tulles kaks ööd Barcelonas) ostsin/broneerisin internetis. Tagantjärele kinnitan, et kõik toimis tõrgeteta. Uurisin välja, kuidas Prantsusmaal sihtpunkti St. Jean Pied de Porti saame, ning hankisin John Brierley raamatu „Way of St. James“, kus oli kirjas marsruut.

Muretsesime varustuse. Kõike tuleb seljas tassida ja igaks juhuks ühtegi asja kaasa ei võeta. Proovisime valida universaalsed, vastupidavad ning kaalult kerged asjad ja nii vähe kui võimalik. Kotti kokku pannes selgus, et riideid on kõige vähem, enamik varustusest koosnes hügieeni- ja esmaabitarvetest. Ühtegi sellist asja kaasas polnud, mis oleks üleliigseks osutunud. Elupäästjateks osutusid muscle relax, vaseliin ja kindad. Puudus oli talvejopest, aga kaasa seda vedada poleks nagunii jaksanud.

19. mai hommikul asusime Tal-

48

Palveränduri magamiskoht.

Vahel tuli magada 120 inimesega ühes toas, parimatel päevadel ööbis toas neli inimest.

REISIKIRI

linna lennujaamast teele. Alustuseks lendasime Pariisi ja sealt samal päeval edasi Biarritzi, kust järgmise päeva varahommikul jõudsime kahe rongiga St. Jean Pied de Porti. Esialgne plaan oli jõuda 35 päevaga Finsterresse (900 km). Tegelikult jõudsime kohale 33 päevaga. Kõige lühem päev oli 20 kilomeetrit ja pikim 42,3 kilomeetrit. Päevateekonna pikkuse dikteerivad öömajade asukohad, kuna valdavalt kulgeb tee 500–1000 meetri kõrgusel merepinnast. Oli väga sooje päevi, kus temperatuur tõusis üle 30 kraadi, ent oli ka päevi, kus ei saanud kindaid käest. Hommikul ärkasime tavaliselt 5.30. Varasemate ärkajate nahistamine viis une ning lõpuks polnud enam mõtet magamist teeselda. Esimestel päevadel olin mina ainuke, kes hommikul enne teele asumist midagigi sõi, tavaliselt oli selleks müslibatoon või väike saiake. Ärkamisest teele asumiseni kulus maksimaalselt pool tundi. Lõpuks kasvas hommikusöök aga tõeliseks söömapeoks, mida nautisime kõik koos, ja hommikused toimetused võtsid pooleteise tunni jagu aega. Esimesed poolteist nädalat käisime keskmiselt 25 kilomeetrit päevas, kuni ühel päeval tuli arusaam, et 25 kilomeetrit pole enam probleem (kohale jõudes puudus magus valu), ja hakkasime pikemaid vahemaid läbima. Lõpuks kujunes välja väljend „Homme on lühike päev – 30 kilomeetrit!“.

Rahvaste paabel Peale sissekirjutust alberque’sse järgnes värskendav dušš. Normaalse survega dušši, kust tuleb sooja vett, õppisime väga hindama, samamoodi nagu privaatsust. Vahel tuli ennast pesta külma veega, mõnikord oli surve nii nõrk, et juuste pesemine oli tõeline katsumus.

Mõnes kohas polnud dušikabiinil kardinat, uksest rääkimata. Samuti harjusime riideid vahetama maantee ääres või linnaväljakul. Üksiolemine oli kindlasti üks neid asju, millest puudust tundsin, sest kogu aeg oli ümberringi inimesi. Ainus koht, kus sai üksi olla, oli tualett ja siis teadsin ka, et keegi ootab ukse taga oma korda. Oma toast või vaikusest polnud mõtet unistada.

Söömisega on teel nii, et igaüks ise vaatab, kust, mida ja kuidas sööb.

Mõnes alberque’s on olemas köök ja vajalikud vahendid söögitegemiseks,

See on uskumatu kogemus ja kõik see, mida õpid ning koged, muudab su elu ainult paremaks. paljud söögikohad pakuvad menu del dia’t ehk päevamenüüd palveränduritele, mille hinnad varieeruvad 7–15 euro vahel. Meie tegime igal võimalusel süüa ise. Alberque köök oli tõeline rahvusvaheline paabel, panime raha kokku ja tegime koos õhtusööki. Parimatel päevadel istus 23 inimest ühe pika laua taga, kõik erinevatest riikidest.

On selge, et on raskemaid ja kergemaid päevi. Teine nädal kujunes meie jaoks raskeimaks. Keha hakkas igal sammul karjuma – lõpeta, villid tegid valu ning külm laastas organismi. Tagantjärele väidan kindlalt, et 900 kilomeetri jalgsi läbimine ei ole raske, kõik sõltub mõtlemisest. Kui tead, et tuleb minna 20 kilomeetrit, saabub väsimus 18ndal, ja kui tead, et minna tuleb 42, saabub väsimus 40. kilomeetril. Ainus, mis on oluline, et pead tahtma minna ja pead oskama seda nautida, sest valu teeb asja ainult paremaks. Teel olles ei lugenud me kilomeetreid ega päevi, aeg kaotas täielikult tähtsuse. Keskendudes meeleheitlikult ainult finišile, on tee piin. Kui oskad teelolemisest rõõmu tunda, on need kindlasti elu ühed ilusamad päevad.

Käsikäes ja rõõmust kisades Kolm esimest nädalat läksime eufoorias ja uskudes, et kohale jõudes nutame viimased kilomeetrid, sest peab tagasi koju minema. 18. juunil kell 14.25 jõudsime Santiago de Compostela katedraali juures olevale Praza do Obradoiro väljakule käsikäes ning rõõmust kisades. Sel päeval kõndisime 42 kilomeetrit, neist viimased 10 kordasime nagu mantrat, et kui Santiago paistma hakkab, läheb kergemaks. Minul oli selleks ajaks üks varvas saanud põletikulise haava ning tervitas mind saapa seest igal sammul, öeldes, et talle ei meeldi pimedas ja kitsas kohas reisimine. Kahel päeval kõndisingi, ühes jalas saabas ja teises plätu, kuna valu tõttu polnud võimalik muul viisil astuda. Viimasel päeval enne ookeanini jõudmist oli varvas küll nii halvas seisus, et ainus

koht, kuhu pidanuks kõndima, oleks olnud lähim haigla. Aga mulle poolikud asjad ei meeldi, pealegi oli Helen arstiabis tubli, teipis mu varba kinni ja jõudsimegi ilusasti lõpuni. Paar päeva oli küll oht, et halvemal juhul tulen nelja varbaga tagasi, aga õnneks suutsime halvimat vältida.

22. juunil kella 15 paiku jõudsime Finisterresse (hispaania keeles tähendab see maailmalõppu). Jõudnud kilomeetripostini, kus seisab 0.0 km, tõusid käed ja kisa taevani. Seisad kaljunukil, kolmes küljes laiub Atlandi ookean ja minna pole enam kuhugi – see on tehtud, tee on käidud… Seda tunnet pole võimalik sõnadesse panna, see on midagi säärast, mida saab ainult kogeda. Kogu valu ja raskused on hetkega pühitud. On vaid meeletu kergus, uhkus iseenda üle ning ilusad ja kustumatud mälestused.

Mida sellelt teelt siis õppisime? Ennekõike tolerantsust, kuidas toime tulla kitsastes oludes, kuidas leppida ebameeldivate asjade ja olukordadega. Kui vähe on eluks ja õnnelikuks olemiseks asju vaja, kui tähtsad on sõbrad, kui oluline on hea sõna ning oskus märgata teist inimest.

Ja mis kõige olulisem – Caminol olles tunned, et kõik see, mille sa endast välja annad teistele, saad teistelt tagasi. Kõik see kokku on kustumatu positiivne emotsioon, mida kannad endas ja mäletad terve ülejäänud elu. Kel veel seda emotsiooni pole, minge poodi, ostke seljakott, uskuge endasse ja asuge teele.

Sirle Pai Põhja Prefektuuri liiklusjärelevalve talituse liiklusteenistuse vanem

Rännaku lõpp.

Minna pole enam kuhugi.

49

SPORT

Kergejõustiklased panid end proovile.

FotoD: ANNIKA TIKK

Rakvere võõrustas kergejõustiklasi 26. augustil võõrustas Rakvere taas politsei kergejõustiklasi.

Erinevalt eelmistest aastatest, kus on tulnud rinda pista nii rahe kui ka kõva tuulega, pidid osalejad sel aastal võistlema üksnes enda ja konkurentidega, sest ilm oli lausa suurepärane.

Võistlejaid võinuks küll rohkem olla, kuid need, kes kohal olid, võtsid päevast viimast ning paljud osalesid peaaegu kõigil aladel, mõni isegi parima kostüümi auhinnale, mis sel aastal küll ametlike alade hulka ei kuulunud.

Neljakordseks politsei meistriks tuli Olev Laak, kes saavutas meeste 50+ vanuseklassis esikoha 100 m jooksus, kaugus- ja kõrgushüppes ning kuulitõukes.

Kolmekordseteks meistriteks tulid naistest Rita Liiva ja Marika Kasak (mõlemad Põhja Prefektuurist), Marian Muuga, Triinu Laos, Serle Lindre (kõik Lääne Prefektuurist) ning Epp Jalakas (SKAst).

Meestest said samaga hakkama Ivo Kolk ja Arvi Lepp (mõlemad PPAst). Meistritiitli üle võis uhkust tunda kokku 50 võistlejat.

Võistluste protokoll on Eesti Politsei Spordiliidu kodulehel www.politsei.ee/eps.

50

Kolmekordseteks meistriteks tulid naistest Marika Kasak (vasakul) ja Rita Liiva, mõlemad Põhja Prefektuurist.

Riigiametnike tenniseturniir 2. septembril peeti riigiametnike karikavõistluste raames riigiametnike tenniseturniir, kus PPA saavutas kokkuvõttes esimese koha. Võistkonda kuulusid Margarita Grinenko, Ivo Kolk ja Ahti Kallas.

Individuaalselt sai Ivo Kolk esimese koha ning Margarita Grinenko kolmanda koha; koos saavutasid nad segapaaris kolmanda koha.

SPORT

Mõedakul võeti mõõtu laskejooksus 8.–9. septembril peeti Mõedakul Eesti politsei laskejooksu auhinnavõistlus, mis avas tiheda spordikalendriga septembrikuu.

Võistlemas oli veidi üle 30 sportlase, nende seas kolm külalisvõistlejat Vangalateenistusest. Võistlused olid pingelised ning ilmataatki ei teinud asja kergemaks. Üsna libedal rajal ja kohati vihmasajuses lasketiirus olid kõige kiiremad naistest Anastassia Gerassimova PPAst ning meestest Sergei Platonov Ida Prefektuurist. Teatejooksus võidutsesid nii naiskondade kui ka meeskondade arvestuses Ida Prefektuuri võistkonnad.

Laskejooksu tulemused Puhas aeg

Trahviminutid

Lõppaeg

Puhas aeg

1. Sergei Platonov

Ida P

36,02

4

40,02

2. Taavi Selder

Vanglateenistus

30,4

13

43,4

3. Steven Rehelem

Põhja P

34,22

17

51,22

Lõppaeg

Naised kuni 29 1. Anastassia Gerassimova PPA

41,51

5

46,51

2. Reet Truverk

Ida P

44,42

13

57,42

3. Anneli Villemson

PPA

41,52

18

59,52

Naised 30–39 1. Jelena Všivtseva

Ida P

40,3

11

51,3

2. Viia Kaldam

Lõuna P

41,35

13

54,35

3. Natalja Skvortsova

Ida P

48

11

59

Naised 40–49 1. Annika Pang

Lõuna P

43,15

13

56,15

2. Velve Põldoja

PPA

47,11

15

62,11

3. Tiina Ainsoo

Vanglateenistus

51,16

13

64,16

Lõuna P

61,35

15

76,35

Naised 50 ja vanemad 1. Aino Koser

Mehed kuni 29

Trahviminutid

Võistkonnad Mehed

Mehed 30–39

1. Sergei Platonov, Jevgeni Vološin, Vjatšeslav Všivtsev Ida I

1.07,12

2. Mairold Kingsepp, Einar Lillo, Steven Rehelem

1.16,15

Põhja Tuli

1. Vjatseslav Všivtsev

Ida P

35,29

9

44,29

3. Heldur-Valdek Seeder, Agur Tehver, Jüri Serman PPA/Põhja 1.17,30

2. Jüri Serman

PPA

41,31

12

53,31

4. Toomas Uibokand, Raivo Võip, Jaagup Nõmmeloo Ida II

3. Mairold Kingsepp

Põhja P

39,36

15

54,36

Segavõistkonnad

1. Tõnu Tänav

PPA

39,5

8

47,5

2. Raivo Võip

Ida P

35,35

14

49,35

3. Toomas Uibokand

Ida P

40,31

11

51,31

1. Jevgeni Vološin

Ida P

39,22

9

48,22

1. Natalja Skvortsova, Reet Truverk, Jelena Všivtseva Ida P

2. Heldur-Valdek Seeder

PPA

36,08

18

54,08

2. Annika Pang, Viia Kaldam, Marika Ossimova

Lõuna P

1.31,40

3. Heino Tanijärv

Ida P

48,27

18

66,27

3. Krista Jõesaar, Aive Rappu, Maret Naagel

Põhja P

1.47,26

Mehed 40–49

1.21,50

1. Janar Saarniit, Tiina Ainsoo, Taavi Selder

Vanglatee- 1.24,07 nistus

2. Heino Tanijärv, Anneli Villemson, Anastassia Gerassimova

PPA/Ida

1.29,02

Naised

Mehed 50 ja vanemad

1.26,29

51

MÄLUMÄNG

Mälumäng 1 2

Mis nime kannab kõrgeim teadaolev mägi?

Kindlasti silmate aeg-ajalt pildil olevat logo.

Millise Rootsi algupäraga, omas valdkonnas t e e d r a j av a suurfirma logoga on tegu? Nende moto kõlab „Protects what’s good“ („Kaitseme head“). Firma nimi on rahva hulgas muutunud sarnaste toodete üldnimetuseks.

8 9

Millisel olümpia individuaalalal ei võistle mehed ja naised eraldi arvestuses, vaid otse üksteise vastu?

Pildil on Austria mereväeohvitser Georg Ludwig von ***. Lahinguteenete eest I maailmasõjas pälvis ta kõrge autasu. Peale Austria okupeerimist 1938. aastal soovis ka Saksamaa armee näha teda enda ridades võitlemas. Kuna küsitav ei pidanud seda endale vastuvõetavaks, põgenes ta koos oma suure perega natside eest USAsse. Kuidas kõlab nende perekonnanimi?

3

Selles Eesti linnas alustas esimene elektrijaam tööd 1907. aastal. Juba järgmisel aastal paigaldati esimesed elektrilised tänavavalgustuspostid, mida oli esialgu 87. Selle teoga saadi väidetavalt esimeseks linnaks kogu Vene impeeriumis, kus võeti kasutusele elektriline tänavavalgustus. Mis linn see on?

4 5

6

Jättes kõrvale riigipäid näitavad mündid (Holland, Belgia, Luksemburg ja Vatikan), on peale Eesti veel vaid ühe riigi euromüntidel ühesugused (ühte ja sama eset kujutavad) tagaküljed. Mis riik see on?

7

Mis nime all on tuntud hindu prints Dakkar, iseseisva Bundelkundi riigi radža poeg ja India rahvuskangelase Tippu Sahibi vennapoeg? See kirjandustegelane leidis oma igavese rahupaiga merepõhjas.

10

Aastal 1700 suri paavst Innocentius XII. Temaga lõppes üks üle 160 aasta katkematult kestnud paavstide komme. Ükski järeltulev paavst ei ole siiani selle kombe juurde tagasi pöördunud. Millisest kombest (õieti küll moeasjast) on jutt?

Küsimused panid kokku PPA õigusbüroo juristid Aare Hõbe ja Tiina Vellet

1. Olympic Mons, asub Marsil. Kõrgus üle 22 kilomeetri. 2. Tetra Pak. 3. Pärnu. 4. Norra. 5. Väidetavalt ei sobinud Saksamaal valmistatud masinale Eesti õhk. 6. Iirimaa kõigil müntidel on kelti harf.

7. Kapten Nemo. 8. Bowling. 9. Trapp. Tegemist on perekonnaga, kelle lugu on aluseks muusikalile „Helisev muusika“.

52

Eelmises Radaris küsisime, mille poolest oli eriline Tartus Supilinnas 1915. aasta 10. märtsi üleujutus. Õige vastus kõlab: A le Coqi õlletehas valas kogemata mahutist välja 250 000 l õlut. Õigesti vastanute vahel võitsid Radari saunalinad Aimar Loeg ja Meelis Taniel sisekontrollibüroost.

Ristsõna vastuseid ootame samuti aadressile radar@politsei.ee märgusõnaga „Ristsõna“. Õigesti vastanute vahel loosime välja kaks Radari logoga järjehoidjat. Kui soovid saata mälumängu ja ristsõna vastused koos, kirjuta märgusõnaks „Vastused“.

Millises Euroopa riigis on riigikirik?

Seaduse kohaselt peavad vähemalt pooled valitsusliikmed olema selle kiriku liikmed.

Esimene avalik hoone Eestis, kuhu rajati sundventilatsioon, on 1938. aastal valminud Vabariigi Presidendi kantselei Kadriorus. Süsteemi ei saadud aga kuidagi tööle, mistõttu kutsuti kohale meistrid Saksamaalt. Meistrid uurisid olukorda põhjalikult ning jõudsid lõpuks probleemi põhjuses otsusele. Mis otsuse nad tegid?

Kui tead vastust mälumängu viimasele küsimusele, saada see aadressile radar@politsei.ee märgusõnaga „Mälumäng“. Õigesti vastanute vahel loosime välja kaks Radari logoga saunalina.

Eelmise Radari ristsõna õige vastus oli „… meil majanduspolitsei“. Õigesti vastanute hulgast võitsid Radari logoga järjehoidjad Nelly Ruuge personalibüroo koolitus- ja arendustalitusest ning Ants Kooli NarvaJõesuu kordonist.

Radar soovib võitjatele palju õnne ning võtab nendega auhindade kättesaamiseks ühendust!

RISTSÕNA

53

RAAMATUD

Uudiskirjandus raamatukogudes Eesti rände- ja varjupaigapoliitika aruanne 2010 Maasing, Helina Tallinn: Sisekaitseakadeemia, 2011 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK raamatukogu, SKA PPK Paikuse kooli raamatukogu, SKA päästekolledži päästekooli raamatukogu

Raamatus on ülevaade Eesti poliitilise ja õigussüsteemi struktuurist, varjupaiga ja rändega seotud arengusuundadest, legaalsest sisserändest ja integratsioonist, tagasipöördumistest, rahvusvahelisest kaitsest (sh varjupaigast), piirikontrollist, saatjateta alaealistest ning rände globaalsest käsitlusest.

International Security: politics, policy, prospects Smith, Michael Eugene Basingstoke; New York: Palgrave, 2010 Asukoht: SKA raamatukogu

Raamatus on käsitletud põhjalikult 21. sajandi rahvusvahelist julgeolekut ja suhteid rahvusvahelisel tasandil. Autor analüüsib, kuidas lahendavad rahvusvahelised julgeolekujõud konkreetseid juhtumeid.

Criminology: a sociological approach Beirne, Piers New York: Owford University Press, 2011 Asukoht: SKA raamatukogu

Raamatus on vaadeldud kriminoloogiat sotsioloogilisest vaatevinklist ning näidatud, kuidas on kuritegevus seotud soo, ühiskonnaklassi, rassi ja vanusega. On käsitletud küsimusi, mis on kuritegu ja kuidas saab kuritegevust mõõta. Tähelepanu on pööratud nüüdisaegse kriminalistika teooriale, ent ka selle ajaloolisele arengule ning vaadeldud on kuritegevuse erinevaid tüüpe.

54

Reliable Face Recognition Methods: system design, implementation and evaluation United States: Springer-Verlag New York Inc., 2010 Asukoht: SKA PPK raamatukogu

Raamatus on käsitletud isikute näo tuvastuse meetodites seniseid ja uusi arengusuundumusi.

Teemadest on esindatud inimese nägu, näo modelleerimine, andmete kogumine, näo kujutamine, näo tuvastamine, 3D jm.

Police Work: principes and practice Colin, Rogers; Lewis, Rhobert; John, Tim; Read, Tim Cullompton: Willan, 2009 Asukoht: SKA PPK raamatukogu

Raamatus on põhjalikult ja mitmekülgselt tutvustatud politseitöö printsiipe ning igapäevatööd. Käsitletud on politseitööga kokkupuutuvaid teemasid: kogukond, uurimine, intelligentsus jm.

Policing And Young People Toimetajad Colin Rogers, Tim Read Exeter: Learning Matters, 2011 Asukoht: SKA PPK raamatukogu

Raamatus on käsitletud politsei tööd noortega.

Teemad: noored kui õigusrikkujad, noored ohvritena/kannatanutena, hälbiv käitumine, noored ja kriminaalsüsteem, noored tunnistajatena, noorte õiguste kaitsmine jm

Police Reform: forces for change Savage, Stephen P Oxford: Oxford University Press, 2007 Asukoht: SKA raamatukogu

Politseireform Suurbritannias – on vaadeldud järgmiseid teemasid: süsteemi

Sisekaitseakadeemia raamatukogu kodulehekülg www.sisekaitse.ee/raamatukogu uudiskirjandus riksweb.sisekaitse.ee e-raamatud www.sisekaitse.ee/e-raamatukogu müügil olevad trükised www.sisekaitse.ee/raamatukogu/ kirjastamine/muugil-olevad-trukised

ümberstruktureerimine, avalik kord, rahvusvahelised mõjud, majandusküsimused, organisatsioonikultuur, töötajate värbamine ja koolitamine jpm.

Advances In Biometric Person Authentication: international wokshop on biometric recognition systems, IWBRS 2005, Beijing, China, October 22-23, 2005, proceedings Berlin; [Great Britain]: Springer, 2005 Asukoht: SKA PPK raamatukogu

Väljaandes on edastatud Hiinas 2005. aastal toimunud rahvusvahelise konverentsi töötubade arutelud ja ettekanded, kus on käsitletud uusi suundi isikute biomeetrilises tuvastamises.

International Police Cooperation: emerging issues, theory and practice Toimetaja Frédéric Lemieux Cullompton, Devon; Portland, Or.: Willan Pub., c2010 Asukoht: SKA PPK raamatukogu

Raamatus on 16 uurimistööd, mis käsitlevad rahvusvahelise politseikoostöö erinevusi ja sarnasusi. Teemadest on esindatud kriminoloogia, kuritegevus, kuritege- v u s v a s t a n e võitlus, õigusalane koostöö, ametkondadevaheline suhtlemine, rahvusvaheline koostöö jm.

SUMMARY

Summary

IMMIGRATSIOON

LUUBI ALL LUUBI ALL

Eksinud saab politsei teaIgal sügisel marjade valmimise ja seente noppimise aegu politseil telefoni teid metsa eksinud inimestest. Enamik korilasi õnnestub guid, kus on teel metsast välja juhatada, kuid tuleb ette ka maastikuotsin l. tähtis roll kohalikel inimestel ning vabatahtlike

10. septembril leidis Päästekoerte Ühingu koer Tessa koos koerajuht Svetlana Gorkunovaga Koluvere Erkki Raasuke kandis päev varem metsa eksinud 70aastase Heino.

Metsamineja meelespea Annan oma metsaminekust teada lähedastele või naabritele ning ütlen neile, kuhu kavatsen minna ja millal tagasi jõuan.

Võimaluse korral ei lähe ma metsa üksinda, vaid koos kaaslastega; liigume üksteisest nägemis- või

•

Ahelikotsing ja tualettpaber

•

kuulmiskaugusel.

Võtan kaasa laetud mobiiltelefoni.

Riietun erksavärviliselt ja vastavalt ilmastikuoludele.

• Võtan kaasa veidi süüa ja juua.

• Kui põen mõnda haigust, võtan kaasa ravimid.

• Võtan kaasa tuletegemisvahendid.

• Võtan kaasa päevaseks ajaks peegli ja öiseks ajaks taskulambi, millega saab oma asukohast märku anda. Samuti võin kaasa võtta vile.

• Võtan kaasa kompassi ja panen orienteerumiseks paika ilmakaared.

• Metsas liikudes jätan meelde olulised märgid – mõne erilise puu, tee, sihi, kraavi, oja, kivi jms.

• Metsast hakkan välja tulema tükk aega enne pimeduse saabumist.

• Kui olen eksinud, säilitan rahu ning mõtlen läbi tuldud teekonna ja meeldejäetud olulised märgid.

• Kuulan ümbruskonna hääli – koerad, koduloomad ning sõidukid annavad märku, et läheduses on inimtegevus, kust võib abi saada.

• Kui see ei aita, siis helistan politsei lühinumbril 110. Kirjeldan võimalikult täpselt metsamineku kohta ja aega.

• Otsin looduslikke märke, mis võiksid otsijatele anda aimu minu

Sel aastal on oluliselt suurenenud immigrantide katsed siseneda valedokumentideg a Narva piiripunkti kaudu Eestisse.

• •

•

asukohast.

Kui jõuan välja teele, siis ei pööra

ma enam metsa, vaid liigun edasi Kui metsa eksinul telefoni kaasas ei mööda teed. ole või on aku tühjaks saanud ning ta on metsas viibinud juba pikemat aega, alustatakse maastikuotsingut.

Selleks kutsutakse kokku kohalikud jõud: inimesed kohalikust konsabipolitseinikud, taablijaoskonnast, kaitseliitlased, Punase Risti liikmed, reservpäästerühm ja kohalikud elanikud, kes tunnevad piirkonda kõige paremini. Maastikuotsinguks moodustatakse inimestest teatud vahemaa tagant ahelik, mis liigub metsatuka kaupa nii, et säilib mõtteline sirgjoon.

Kui tegu on männimetsaga, võib panna inimesed ahelikku lausa 30 meetri kaupa, sest mets on alt tühi ning nähtavus on hea. Tihedas lepavõsas tuHeinot otsisid nii politseinikud, kaleb aga liikuda üksteisest pelgalt Philippe Jourdan kaitseliitlased, reservpäästerühmhe-kolme meetri kaugusel. Liini peal lased kui ka kohalikud, kuid täistabamuse tegi päästekoer Tessa. peab olema vähemalt üks inimene,

N

Priit Suve

arva piirivalvepunkti juhi piirivalvemajor Jaanus Lumiste sõnul on illegaalne immigratsioon just Narva piirilõig us selle aasta kaheksa kuu jooksul plahvatuslikult kasvanud. Kui mullu esitati valeandmeid, et taotleda põhiliselt viisa, ning mõni võltsitud dokume nt, peamiselt Schengeni viisad, siis tänavu on kasvanud just võltsdok umentide osakaal.

Selle aasta septemb rikuu alguse seisuga on Narva ruumis 33 korral tõkestatud ebaseadusliku immigratsiooni katseid ning on kinni peetud 44 inimest. Lumiste väitel arvestavad teatud Aafrika riikide kodanik ud, et võltsing avastatakse ja kohe järgneb asüülitaotlus.

Riskiriigid, millega on kokku puututud valeandmete esitamise tõttu, on endise Nõukogude Liidu Kaukaasia ja Kesk-Aasia vabariig id, nagu Aserbaidžaan, Kasahstan, samuti Vene siooni Tšetšeenia piirkonn Föderata elanikud.

Asüülitaotlustes dominee rivad Kongo RV, Kamerun ja Angola.

Küsitlustest on selgunud tavalisel t, et immigrantide lõppsiht ei ole Eesti, vaid pigem Skandinaavia riigid või Prantsusmaa, kus on väga suur kogukon d Araabiast ning Aafrikast ees.

Suure illegaalide surve tõttu on tõhustatud koostööd Vene piiriesindajatega – korraldatakse näiteks dokumen-

tide ühisuuringuid Eesti ekspertide ja andmebaaside toel.

Kui ühisuuringute tulemusena tuvastat akse dokumendi võltsing teise astme kontrollis, siis ei luba Vene Föderats iooni piirivalvurid isikut Eesti Vabariik i. Niisuguseid ühisuuringuid on tänavu tehtud kaheksal korral.

Narva piiripunkti igati nüüdisaegsete vahenditega varustat ud me dokumentide kontroll teise asti osakonda on sel aastal saadetud 1600 dokumenti ning avastatud on 37 võltsitud dokumenti. Tuvastatud võltsingute kohta koostatakse kirjeldus ed, mida jagatakse kohe ka naaberri ikide talitustega. Teatavasti on tuhande id Schengeni viisaplanke kaduma läinud Kreekas, samuti on seda juhtunu d Saksamaal, Tšehhis ja Taanis.

Venemaal karmi d karistused

• Selle aasta esimese 8 ku Narva piiripunkti läbinud isikut.

• Ööpäevas läbib piiripun selt 10 000 isikut.

• Piiri on ületanud 268 00 tot, 45 000 veoautot ni kui 21 000 bussi.

• Välismaalaste seaduse ri registreeritud 162, tag isikuid on tuvastatu d 35, sõidukeid 5, muudetu d id ga sõidukeid 10 korral.

• Tagasi Vene Föderats ioo kuid saadetud 231 korral selt viisade tõttu, mis on või juba kasutatud.

• Kehtetuid dokumen te on tu 29 ning piirirežiimi eeskirja tud 38 korral.

Narva piirivalvepunkti juht Jaanus Lumiste (vasaku l) ja vanemkonstaabel Arnold Vaino demonstreerivad Narva piiripun ktis tabatud võltsdokumente .

isik on võltsdokumendig a Vene Föderatsiooni piiri ennegi läbinud, kannab ta seal tavaliselt reaalse vanglakaristuse, mis on kuni kaks aastat.

Libaturistid Viisa saamiseks valeandm ete esitajate peamine argumen t on, et tullakse Eestisse puhkama, mainitakse mõnd spaad või hotelli, aga põhjalik

umalt VESTLUSRING usutledes selgub, et sõidu eesmärk on

Küsitlusruum, kus kahtlusalust intervjueeritakse, on varustatud moodsa tehnikaga. Seal saab võtta sõrmejälgi ja kontrollida neid rahvusvaheliste andmebaaside järgi ning pildistada kahtlusalust. Eksootil isemate külaliste puhul tuleb Narvas enim kasutada prantsuse keelt.

Paljud rikkujad on Lumiste sõnul n-ö heausksed, kellele dokumentide müüjad on kinnitan ud, et need on ehtsad. „Dokumendi ostjat saab heauskseks nimetada, sest teistsuguse kultuuriga maades on säärane eksiarvamus võimalik,“ ütleb Lumiste . Pärast menetlustoiminguid saadetak se illegaal üldjuhul Venemaale tagasi. Võltsdokumendi esitaja suhtes alustatakse kriminaalmenetlust ning pärast seda saadetakse ta Venema ale tagasi. Kui

30

IMMIGR

Fakte Narv piiripunkti

tegelikult jõuda hoopis mõnda KeskEuroopa riiki, kus on oma kogukond ees ootamas. Markan tsematest juhtumitest meenub Lumiste le kolmepäevasele spaapuh üks, kui kusele tuli rase naine, kes oli kaasa võtnud kõik väikelapsele vajaliku d riideesemed.

Samuti on tuvastat ud nn turiste, kel on kaasas kõik elu jooksul omandatud atestaadid ja perefoto d. Ühel kodanikul, kes väitis, et peatub Tallinna lukshote llis, oli pagasis lahustuva kohvi pakikesi , kiirnuudleid ja kartuliputru; samuti olid tal kaasas kasutatud kardinad , mille kohta ta väitis, et need on kingituseks. Valeandmeid esitanud on kasutanud turismifirmade teenust ning sageli on selgunud, et inimesed ei oska nimetada oma töö- ja elukohta , mille nad on varem esitanud viisat taotledes. Lumiste väitel on illegaalid viimasel ajal üha

sagedamini adunud, et piiripunktist ei õnnestu võltsdokumentid ega neda, ning nii on illegaaln riiki sisee immigratsioon üle kolinud n-ö rohelisele piirile, mis Narva puhul tähenda b katset ebaseaduslikult jõge ületada.

Hea töö Jaanus Lumiste kiidab koostööd Soome kolleegidega ja ütleb, et praegused katsed Soomes ületada ebaseaduslikult piiri korduvad pea meie piiril ja vastupidi. „Sestap on väga tähtis andmete vahetus. Soome kolleegid ega vahetame andmeid iga päev ning neli korda aastas kohtuvad eksperdi d kas Soomes

või Eestis. Sama on Läti ja Leeduga, professionaalselt, meie ülesanded on valdama he sarnased,“ ütleb formatsiooni, olema major. võimelise dama riske ja neist Ida Prefektuuri tulenevalt p piirivalvebüroo rima ressursse, et olla juht kolonel Aimar õige aja Köss nimetab kohas,“ lausub Köss. ebaseadusliku sisserän „Hoolim de aktiviseemoodustest ja katsetes rumise poliitilisi, t, mida k majanduslikke ja vad illegaalsed immigra sotsiaalseid põhjuse ndid, on id. Eraldi toonivalvebüroo ametnik tab ta ühe põhjuse ud suutnud na nn Araabia Keefektiivseid piirikon vade sündmusi. „Eestiss trolli ja e tulemiseks meetmeid, et tõkestad on proovitud luua a illeg kanal, kuid meimmigratsiooni. Niiviisi netlustoimingutes on nende kanalite on ta stabiilne ja kontroll organiseerijad ning itav olukor ka illegaalsete hengeni välispiiril.“ immigrantide liikumis marsruudid nii lähte- kui ka sihtriiki des tuvastatud.

On hea meel, et oleme Teet Kor kõik katsed suutnud nurjata.

Põhjara Peame tegutsema

Ebaseaduslik sisser änne (isikud) 9.00

8

6.75 4.50 2.25 0

4 1

2

2

 2011

6 4

3 11

0

jaanuar

9 7

märts

 2010

 2009

11

4 2

5

50.0

5

4

43 12.5 0

juuli

nSeptembris toimuva eetikako verentsi valguses kutsusime eetika üle mõtisklema katoliku kiriku piiskopi Philippe Jourdani, Swedbanki endise finantsjuhi Erkki Raasukese ja Lääne prefekti Priit Suve. Vestlust juhtis administratsiooni juht Vilve Raik.

Cover story of this Radar “The Lost” tells how the Police look for people who have lost their way in the woods and forests. Every year, starting from ripening of the first berries and picking of mushrooms, the Police receive reports on people who have lost their way in the woods. Most of the gatherers can be led out of the woods by the Police by means of mobile phones, but also landscape searches of big capacity are carried out. „The Police manage to ‘speak’ most of the berry- and mushroom pickers out of the woods by means of mobile phones,” asserts Marti Magnus, Head of Crisis Management Bureau of the Public Order Police Department. If the person has a mobile phone along, the operator is able to guide the person by means of the map into the right direction. If necessary, the Police car drives to the spinney and switches on the audio alarms to assist the person to find the right direction by means of voice. Quite often, the lost person is found by positioning of the mobile number that enables to establish location of the person with precision of a couple of hundred metres.

But if the lost person does not have a mobile phone along or its battery is discharged, then landscape searches are be initialised. To this end local resources are called together – constable station, assistant police officials, members of the National Defence League and of the Red Cross and local inhabitants who know the area best.

elus aidata?

Philippe Jourdan: Praegu on huvi eetika vastu ühiskonnas suur. Eetikat et on elus alati vähe, me tahaksime, taseda oleks rohkem. Filosoofilisel sandil uurib eetika inimeste käitumist Eeselleks, et täiendada inimloomust. nagu tika rikastab meid voorustega, kaasenesetalitsemine, õiglus, vaprus, tunne. Eetika teeb inimesest parema kui inimese. See juhtub ainult siis, kui inimene ise seda soovib, mitte siis, keegi seda temalt nõuab.

Erkki Raasuke: Siia on raske midagi lisada, aga lihtsustatult on eetika on mis ütleb, mis tunnetus, jaoks minu õige, mis on vale. On küll seadused, mis ütlevad meile, kuidas peaksime ka teatud olukorras käituma. Kuid on olukordi, kus ettekirjutusi käitumiseks Vapole ning siis on oluline tunnetus. põhhel ei ole oma tunnetust võimalik jendada, see lihtsalt tundub nii.

Priit Suve: Politsei on seaduse ja tunnetuse vahepeal. Meil peaks justkui olema lihtne, meil on Euroopa Nõukogu vastuvõetud eetikakoodeks. Reaalne elu on aga midagi muud. Just sellepärohrast on vaja eetikast rääkida, seda kem enda jaoks mõtestada, et see omakorda meie käitumises väljenduks.

V. Raik: Kas majanduslikult raskel ajal on eetikast rääkimine üldse asjakohane? Praegu on inimese põhitähelepanu pööratud pigem le. ellujäämisele ja leivateenimise

E. Raasuke: Ma küsin vastu: kas on olemas üldse aegu, kus eetilises plaanis on tagasikäik õigustatud? Valitsegu ei ühiskonnas mis tahes olukord, ma näe ühtegi õigustust, et eetilises plaanis tagasi langeda. Eetilisus ei saa sõltuda mugavusest.

P. Jourdan: Eetikavajadus on püsiv ja praegu on õige aeg seda rõhutada.

Inimesed tunnetavad nüüd suuremat vastutust ühiskonna ees. Ei saa ainult järoma eesmärkidest lähtuda, tuleb gida laiemat huvi. Tuntud rehvifirma

Sageli me ei oska sõnastada, mis on eetika, kuid me teame täpselt, kui seda ei ole.

Priit Suve Michelin juht ütles kord, et äri seisneb ühiskonna ja teiste teenimises. Tema arvates on kaks võimalust: kas teenida raha selleks, et teisi teenida, või teenida esiteisi, et raha saada. Ta ise pooldas mest varianti. Politseis on teiste teenimise aspekt veelgi selgem.

P. Suve: Küünikud väidavad, et kuna moraal on majanduslik mõiste, on ühiskonna jõukus ja demokraatia omavahel seotud. Näiteks suureneb rasketel aegadel ümbrikupalga maksseda mine. Usun, et ei maksja ega saaja hetsisimas heaks ei kiida, küsimus on kahkevalikutes, mille tagajärg ulatub juks kaugele.

P. Jourdan: Kui eetiline käitumine ei teeks meid õnnelikuks, ei tahaks inimesed ilmselt eetiliselt elada.

26

In September, the Police and Border Guard Board organises traditional conference on ethics. In the light of this year conference, we asked to cogitate about the ethics and ethical management Philippe Jourdan - Bishop of the Catholic Church, Erkki Raasuke - former financial manager of Swedbank and Priit Suve - the West Prefect. Discussion was led by the Ms Vilve Raik, Head of Administration. „Interest in relation to ethics is great in society at present. There is always lack of ethics in life; we would like to have it more. At philosophical level, ethics studies behaviour of people in order to perfect the human nature. Ethics enriches us with virtues like selfrepression, fairness, bravery, compassion.

Ethics makes a human being a better one.

This would happen only in case a person is wishing this himself or herself, not in case this is required from him or her,“ tells Philippe Jourdan in the article „On Ethics and Ethical Management“. „The Police are between the law and cognition. It should be easy as though, we’ve got an Ethics Code approved by the Council of Europe.

Alas, the real life is something different.

This is the reason we have to speak about ethics, to interpret it for ourselves more that it would be reflected in our behaviour in turn, “ finds Priit Suve.

24 11

0 2011

2010

2009

Ida Prefektuuri piirivalve

büroo andmed

31

7

on Vilve Raik: Kas eetika ja moraal ühiskonnas tähtsust kasvatamas mas? või vastupidi, marginaliseeru Kuidas saab eetika meid igapäeva-

37.5 25.0

2 0

mai

6

isest Eetikast ja eetilisest juhtim

6

Fotod: Reelika Riimand

FOTOD FOTOD: KAJA VENTSEL, REELIKA RIIMAND, JAANUS-JANARI

KOGERMAN

VESTLUSRING

simesed teated metsa eksinud inimesest saab politsei juba juulikuus. Nii juhtus selgi aastal – 5. juulil eksis Lääne-Virumaal Vinni vallas sohu läinud 53aastane naine.

Kuna päike ei paistnud, kaotas naine orientiiri ja liikus mitu tundi sihitult ringi. Muret tegi asjaolu, et mobiiltelefoni aku oli tühjaks saamas. Politsei positsioneeris mobiiltelefoni ning selgitas välja naise võimaliku asukoha.

Politseiauto sireenid andsid hädasolijale märku, kuhupoole liikuda, ning eksinu tuli ise soost välja. „Enamik marjulisi ja seenelisi õnnestubki politseil telefoni teel n-ö metsast välja rääkida,“ tõdeb korrakaitsepolitseiosakonna kriisireguleerimise büroo juht Marti Magnus.

Kui inimesel on mobiil kaasas, saab operaator kaardi järgi inimese õiges suunas juhatada. „Maa-ameti kaardid, mida võib vaadata internetis, on nii täpsed, et nendega saab teha vahet leht- ja okasmetsal,“ kiidab Magnus.

Kui vaja, sõidab metsatuka juurde politseiauto ja paneb sireenid tööle, et inimene saaks hääle järgi õige suuna leida. Üsna tihti leitakse eksinu üles mobiili positsioneerimisega, mis annab eksinu asukoha mõnesaja meetri täpsusega. „Hea uudis on see, et möödunud aasta sügisest saame positsioneerida kõiki Eesti operaatoreid,“ lisab Magnus.

FOTO: MATTI KÄMÄRÄ

E

Tubli töö piiril nurjab ebaseadusliku immigratsiooni

V. Raik: Rasked ajad teevad meid avatumaks ning panevad rohkem ka mõtlema vaimsetele väärtustele Milliorganisatsioonide juhtimises. ne näeb välja eetiline juhtimine?

P. Suve: Minu meelest ei toimi ühiskonnas mehhanismid üldiselt hierarhiliselt. Eetika jääb sellise mõttekäigu juures just risti jalgu, sest eetika edukus seisneb hierarhias – kui juht ise ei käitu eetiliselt, siis on alluvatelt seda raske oodata.

E. Raasuke: Olen selle mõttega juht väga nõus. Ebaeetilise käitumisega juhi on nagu viirus, mis mürgitab. Selle et alluvad peavad olema väga tugevad, palju nad ise mürgitust ei saaks. Liiga enda on soovida, et samal ajal nende eetilisus veel kasvaks.

Attempts to enter Estonia illegally via Narva border crossing point by means of forged documents have risen remarkably this year.

By words of Border Guard Mayor Jaanus Lumiste, Head of Narva border guard control point, namely in Narva border section the illegal immigration has risen explosively within eight months of this year. If last year, mainly false data were submitted and some forged documents – primely the Schengen visas, then in this year, just proportion of forged documents has grown. As of beginning of September this year, attempts of illegal immigration in Narva space have been prevented in 33 cases and 44 persons have been detained. By Lumiste’s assertion, citizens of certain African countries count that the forgery would be detected and the application for asylum would follow immediately. Which are the risk countries, what happens to a submitter of a forged document, etc., can be read in the story „Good work at borders counters illegal immigration“.

tippV. Raik: Kas see tähendab, et juht peab olema ennekõike hea inimene?

P. Jourdan: Eetiline juht tekitab usaliga dust ja ühtekuuluvustunnet, mis on Iniorganisatsiooni puhul väga tähtis. eetimene võib teha vigu ja eksida, kuid lise juhi puhul on sellega kergem leppi-

27

These are only a few topics from the present Police and Boarder Guard Board magazine Radar. If you notice any article, which you would wish to learn more about, please do not hesitate to contact us by e-mail radar@politsei.ee. Have a nice reading!

55