Sa kaitsed vaid seda, mida armastad, armastad vaid seda, mida tunned. Tunned vaid seda, mida sulle on õpetatud.
Guðmundur Páll Ólafsson„Märka seda, mida sa märkad.“ Þorvaldur Þorsteinsson
Kui mulle tuleb välismaalt külalisi, sõidan nendega vahel mööda Borgartúni tänavat, mille kohta ütlen, et see on „Boulevard of Broken Dreams“. Ma osutan Höfðile, val gele puitmajale, kus 1986. aastal kohtusid Ronald Reagan ja Mihhail Gorbatšov. Maja sümboliseerib paljude jaoks kommu nismi kokkuvarisemist ja raudse eesriide langemist. Höfðist järgmine maja on must klaasist ja marmorist kast, kus kunagi asus Kaupþingi panga peakorter. Kui pank 2008. aastal kokku kukkus, oli tegemist kapitalismi ajaloo neljanda kõige suurema pankrotiga, seda mitte riigi ühe elaniku kohta arves tades, vaid puhtaid dollareid lugedes: 20 000 miljonit taala, umbes kaks tuhat miljardit Islandi krooni, kaks miljonit milli1.
Ma ei tunne teiste nurjumise üle kahjurõõmu, ometi oli vägev olla tunnistajaks kahe kolossaalse ideoloogia kokkuvarisemisele veel enne, kui olin jõudnud keskikka. Neid ideo loogiaid hoidsid ülal inimesed, kes olid roninud valitseva võimu- ja haridussüsteemi tippu ning nautisid soodustusi vastavalt oma kohale püramiidi ülaosas. Süsteemisiseselt tehti head nägu kuni viimase päevani. 19. jaanuaril 1989. aastal ütles Ida-Saksamaa liider Erich Honecker: „Müür seisab ka
veel 50 aasta pärast, isegi saja aasta pärast.“ Müür langes sama aasta novembris. Mõni aeg pärast seda, kui Kaupþing oli saanud Islandi Keskpangalt hädalaenu, ütles pangajuht intervjuus televisioonisaatele Kastljós: „Meie seis on väga hea ja Keskpank võib olla kindel, et saab selle raha tagasi […]. Võin seda punastamata öelda.“ Kolm päeva hiljem kukkus pank kokku.
Kui süsteemid varisevad, pääsevad keelepaelad kammitsaist. Sõnad, mis justkui hõlmasid tegelikkust, jäävad õhku rippu ja pole enam kohased, õpikud vananevad ühe ööga ja auastmed paiskuvad segi. Korraga on raske leida tegelikku sega sobituvaid sõnu ja mõisteid.
Höfði ja panga peakorteri vahele jääb muruga kaetud väli, mille keskel kasvab tilluke räsitud metsatukk, kuus kuuske ja väljaveninud viltjas paju. Heitsin kord majadevahelisse metsatukka pikali, vaatasin üles taeva poole ja mõtisklesin selle üle, milline süsteem võiks järgmisena kokku variseda ja milline suur idee seejärel võimust võtab.
Teadlased on juhtinud tähelepanu sellele, et elu alus, Maa ise, on hävimise äärel.
20. sajandi ideoloogiad on lubanud vaadelda Maad ja kogu selle loodust kui odavat ja ammendamatut toorainet. Inimesed on tegutsenud nii, nagu võtaks atmosfäär vastu lõpmatult heitgaase, maailmameri lõpmatult jäätmeid, nagu annaks muld väetise abil endast lõpmatult saaki ja loomalii gid tõmbuksid lõpmatult koomale, samal ajal kui inimene võtab enda alla aina rohkem eluruumi.
Kui teadlaste ennustused maailmamere, atmosfääri ja ilmastikusüsteemide tuleviku kohta, samuti liustike ja Maa rannikualade kohta peaksid osutuma tõeks, võiks endalt küsida, milline sõna suudaks hõlmata sellise kaliibriga
- 8 -
probleemi. Milline ideoloogia suudaks seda hõlmata? Milliseid autoreid ma peaksin lugema? Milton Friedmani, Konfutsiust, Karl Marxi, Ilmutuste raamatut, Koraani või Veedasid? Kuidas taltsutada meie tahtmisi, tarbimist ja kogumismaaniat, mis kõigi arvutuste kohaselt näib Maa biosüsteemi põlvili suruvat.
Võib öelda, et käesolev raamat on „ajast ja veest“. Järgmise saja aasta jooksul toimuvad Maal leiduva vee olemuses kardinaalsed muutused. Maakera poolustest eemal asuvad liustikud suures osas sulavad, merepinna tase tõuseb, Maa temperatuur kerkib ja toob endaga kaasa põuad ja üle ujutused ning merevee happelisus on muutunud rohkem kui viimase 50 miljoni aasta jooksul. Kõik see toimub täna sündinud lapse eluajal, kui ta peaks elama minu vanaema vanuseks – 95aastaseks.
Maa kõige võimsamad jõud on hüljanud oma loomuliku kiiruse ja muutuvad nüüd inimliku skaala järgi. Muutused, mis varem toimusid saja tuhande aasta jooksul, toimuvad nüüd saja aasta jooksul. Taoline kiirus on mütoloogiline ja puudutab kogu maakera elu ja kõige selle alust, millest mõt leme, mida valime, toodame ja millesse usume. See puudu tab kõiki, keda tunneme, ja kõiki, keda armastame. Seisame muutuste ees, mis on keerulisemad kui enamik sellest, millega meie mõte on harjunud tegelema. Need on suuremad kui kogu meie varasem kogemus, suuremad kui inimkeel ja enamik metafoore, mida me reaalsuse mõistmiseks kasutame. Seda võib võrrelda katsega lindistada tuhka purskava vulkaani tekitatavat põrgulärmi. Kui helitugevus ületab teatava piiri, püüab enamik salvestusmasinaid kinni ja toob kuuldavale vaid kahina. Paljude jaoks ongi sõna „ilmastiku muutus“ täis kahinat.
- 9 -
Lihtsam on kujundada arvamust kitsapiirilisemate küsi muste kohta. Me saame aru, kui rikutakse ära midagi, mis maksab miljoni, kui lastakse maha loom või mõni ettevõtmine osutub liiga kalliks. Aga kui tegemist on millegi lõpmatult suure ja pühaga, mis pealegi on meie elu alus, ei reageeri inimene sellele vastavalt. Nagu ei suudaks aju kogu seda suurust tajuda.
Kahin petab meid ära. Me näeme pealkirju ja arvame, et saame aru sõnadest nagu „liustike sulamine“, „kuumarekord“, „merevee happesus“, „üha suurenev heitgaaside hulk“. Kui teadlastel on õigus, on nende mõistete sisu murettekitavam kui kõik siiamaani inimkonna ajaloos toimunu kokku. Kui me seda täielikult mõistaksime, peaks see meie käitumist ja otsuseid vahetult mõjutama. Kuid tõenäoliselt kaob 99 protsenti nende muutuste tähendusest kahina sisse ära.
Ehk polegi kahin see õige metafoor, sest fenomen sarna neb pigem musta auguga.
Ükski teadlane ei ole musta auku näinud, selle mass võib võrduda miljoni päikesega ja kogu valguse endasse neelata. Ainus võimalus musta auku analüüsida on sellest mööda vaa data, vaadelda selle läheduses asuvaid udukogusid ja tähti. Kui kõne all on küsimused, mis puudutavad kogu vett Maal, kogu maakamarat ja kogu ilmaruumi, on see nii laiahaardeline, et imeb endasse kogu tähenduse. Ainuke võimalus sellel teemal kirjutada on läheneda tagantpoolt, külje pealt, altpoolt, sööstes ajas edasi ja tagasi, olla isiklik ja teaduslik, kasutada mütoloogilist keelt. Nendest asjadest tuleb mul kirjutada neist kirjutamata. Et pääseksin edasi, tuleb mul minna tagasi.
Me elame ajastul, mil mõte ja keel on vabanemas ideoloogia köidikuist. Elame sajatussõnade ajal, mida on ehk eksli kult peetud hiina vanasõnaks: „Et sa elaksid huvitaval ajal.“
- 10 -
Lõpetasin Islandi Ülikooli 1997. aastal ja töötasin sama aasta suvel Árni Magnússoni Instituudi keldrikorrusel. Instituut asus lukustatud ukse taga Suðurgata tänava Árnagarðuri ülikoolihoones. Hoolimata sellest, et õppisin samas hoones, ei astunud ma millegipärast kogu oma õpiaja jooksul kor dagi sellest uksest sisse. See oli üks salapärane koht, just kui mõni haldjakalju. Olin kuulnud lugusid inimestest, kes sellesse maailma ära kadusid ega pääsenud sealt enam kunagi tulema. Teispool ust hoiti islandlaste käsikirjade pärandit, seal töötasid teadlased, kes vajasid rahu ja aega nende vaimuaarete uurimiseks. Juba uksekell iseenesest oli eemalepeletav ja meenutas mulle pigem tuletõrje häire nuppu. Julgesin sellele vajutada alles siis, kui ühel päeval põlesin soovist näha, mis seal ukse taga ikkagi peitub. Nii ma siis vajutasingi kellanupule ja mind kutsuti sisse.
Sees oli vaikne ja rahulik, poolhämarus ja vanade raama tute tihke lõhn – ühe noore mehe jaoks valitses seal lausa peadpööritav rahu ja ma tundsin end pisut kohmetult. Olin käsikirjauurijate hulgas, kellest nii mõnigi oli minu vanaisa ja vanaema põlvkonnast. Adusin selgelt oma küündimatust,
kui arutelu kohvitoas keerles küsimuse ümber, kas Þorvaldur oli 86. aasta suvel tõepoolest Skagafjörðuris olnud. Ma ei teadnud, kas nad rääkisid aastast 1186, 1586 või 1986 ja nii lisandus kartusele, et mind peetakse rumalaks, kel käändelõpud logisevad, ka hirm, et olen nende meelest vähese lugemusega.
Suviti olin ikka välitöid teinud, paigaldanud tänava plaate, töötanud aias ja tavaliselt haletsesin kontoriinimesi, kes elasid kui vangis. Seepärast heitsin nüüd vahetevahel pilgu aknast välja õhukeselt riides eakaaslaste poole, kes ülikooli ümbruses muru niitsid, ent mõtetes olin tegelikult hoopis kaugemal. Mu emapoolne onu John Thorbjarnarson oli bioloog. Kord kutsus ta mind endaga kaasa uurima Venezuela lamminiitudel elavaid anakondasid, seejärel oli tal kavas töötada koos teise teadlaste rühmaga Amazonase ürgmetsas ja loendada Brasiilias Mamiraá looduskaitsealal krokodillimune. Onu juhtida olid teadlased, kelle eesmärk oli päästa tõmmukaiman Melanosuchus niger, LõunaAmeerika suurim röövloom2. Lammimetsa veetase kõigub aastas umbes kümme meetrit ja sellepärast oli meil kavas elada ujuvmajades. John kirjeldas sealseid elutingimusi nii:
„Milline õnnetunne, kui ärkad hommikul selle peale, et kuuled, kuidas delfiinid ukse taga kala püüavad.“
Umbes samal ajal sain teada, et me Maggaga ootame oma esimest last ja minu seiklemaminek oleks olnud vastutus tundetu. Seepärast võib öelda, et see oli mu elus pöörme aeg. Rong kihutas Venezuelasse ja Amazonase ürgmetsa ilma minuta, mina jäin perroonile maha, teadmati õieti, kas mulle raske teadlaseelu või üksildane kirjanikuelu üldse sobivadki.
- 12 -