Sisukord Illustratsioonide loetelu Eessõna Sissejuhatus
10 11 15
i osa. ameerika leiutamine 1. Ameerika riigikord ja rahutu rahvas 2. Maa – koht nimega Ameerika 3. Ameerika rahvas
23 32 61
ii osa. ameerika tsüklid 4. Mismoodi Ameerika muutub 5. Kuidas geopoliitika kujundab 2020ndaid 6. Institutsionaalsed tsüklid ja sõda 7. Sotsiaal-majanduslikud tsüklid
79 83 96 114
iii osa. kriis ja rahunemine 8. Läheneva tormi esimesed iilid 9. 2020. aastate kriis – tsüklite kokkupõrge 10. 2020. aastate kriis tehnoloogias ja hariduses 11. Pärast tormi Kokkuvõte. Ameerika ajastu
141 155 171 188 208
Tänusõnad
215
Kirjutasin selle raamatu 2020ndate ootuses. Ajalugu teejuhina kasutades ennustasin, et tulemas on äärmiselt raske ühiskondlike ja majanduslike pingete aeg, mis tipneb Ameerika toimimismudeli muutumisega. Muutus saab alguse 2030. aasta paiku ja võtab järgneval aastakümnel maad kogu ühiskonnas. Täheldasin, et umbes iga viiekümne aasta tagant läbib riik valuliku sotsiaal-majandusliku kriisi tsükli, millest viimane algas 1960. aastate lõpus ja lõppes 1980. aastatel. Tõin välja ka teise, kaheksakümne aasta pikkuse institutsionaalse tsükli, mis sai alguse Ameerika iseseisvussõjaga, järgmine kord ilmutas end Ameerika kodusõja ajal ning seejärel Teise maailmasõja ajal. 2025. aastal möödub Teise maailmasõja lõpust kaheksakümmend aastat. 2030. aastaks saab ümber viiskümmend aastat Ronald Reagani võimuletulekust. Nägin ette, et 2020. aastad kujunevad iseäranis pingeliseks, sest kunagi varem ei ole kaks nimetatud tsüklit – sotsiaal-majanduslik ja institutsionaalne – sel kombel ühe ja sama aastakümne jooksul lõpule jõudnud. Ameerika ajaloos on olnud kohutavaid hetki: institutsionaalne nihe, mille juhatas sisse kodusõda, sotsiaal-majanduslik nihe, mille tingis suur depressioon jne. Kodusõda ma tulemas ei näe ja majandussurutist arvatavasti ka ei saabu, kuid ees seisavad siiski karmid ajad. Vaieldamatult on olukord juba niigi raske, suuresti millegi seesuguse tõttu, mida ma ette ei näinud ja poleks osanud ennustada: pean silmas viirust, mis on raamatu kirjutamise ajaks tapnud kogu maailmas 1 150 961 ja Ameerikas 224 221 inimest ning selle ohvreid tuleb järjest juurde. Väljatöötamisel on mitu vaktsiini, aga seni, kuni usaldusväärne
to r m en n e va i kust
11 george rriedman
Eessõna
to r m en n e va i kust george rriedman
12
ja tõhus vaktsiin pole turule jõudnud, kaitseb meid ainult oma eluviisi põhjalik muutmine. Veidral kombel ei ole pandeemia minu prognoosi kummutanud, vaid selle tõeks osutumist hoopis kiirendanud. Ennustasin, et 2020. aastad algavad mõõduka ülemaailmse majanduslangusega, mis toob kaasa suured ühiskondlikud pinged. COVID-19 tõi selle kätte dopinguefektiga. Suurim pandeemiaga kaasnev oht on kahtlemata massiline suremus, kuid teine salakaval oht on see, et see võib kaasa tuua majandussurutise. Suur depressioon nõudis nälja, külma ja haiguste tõttu palju inimelusid. Ameerika Ühendriikides pole peaaegu terve sajandi jooksul majandussurutist olnud, mistõttu me paljutki ei mõista. Majanduslangus on äritsükli normaalne osa, finantssündmus, mis nopib nõrku ettevõtteid. Majandussurutis on midagi hoopis muud. See hävitab terveid majandussektoreid, viies pankrotti ettevõtteid ja kaotades töökohti, mis enam ei taastugi. See on pikaajaline haigus. Ameerika Ühendriike on juba laastamas füüsiliste poodide häving ning COVID-19 on põhjustanud lennunduse järsu kokkukuivamise. Kuid e-kaubandus oli jaemüüki hävitama asunud juba enne ning lennufirmad omavad ikka veel lennukeid ja lennujaamad on endiselt olemas. Need võivad taastuda. Seega ei ole meil veel majandussurutist ja esialgu minu prognoos kehtib. Meil on hullem majanduse madalseis, kui ma ennustasin, kuid see ei ole veel surutis. Pandeemia on aga juhtinud tähelepanu institutsionaalsele kriisile. Probleem, mida ma selles raamatus lahkan, on üldsuse usalduse kadumine ekspertide vastu. Meditsiinitöötajad keskenduvad nakkuse leviku piiramisele. Nende kompetentsist väljapoole jäävad aga meditsiiniliste lahenduste majanduslikud tagajärjed. Lahendus on sotsiaalne distantseerumine, mis omakorda kõrvaldab töölt suure hulga inimesi ja tekitab uusi majanduslikke probleeme nendele, kes on töövõimetud. Ka ei ole meditsiinieksperdid ja majandusteadlased võrdväärselt arvesse võtnud ühiskondlikke mõjusid. Lapsed teevad peale õppimise koolis veel palju muudki. Nad astuvad maailma, kus nende soovid ei ole esiplaanil, maailma, kus tuleb õppida teiste lastega koostööd tegema. Lapsi viirus kuigivõrd ei puuduta ja majanduslik kahju neid otseselt ei mõjuta, aga kui viieaastased lapsed teistest lastest aastaks-paariks eraldatakse, siis kuidas see mõjutab nende sotsiaalset arengut? Asi on selles, et viimases institutsionaalses tsüklis domineerinud ekspertide, s.t tehnokraatide võim sünnitab otsuseid, mis tihtilugu
Ameerika Ühendriikidel on praegu rasked ajad. Ameeriklaste tähelepanu on koondunud Donald Trumpi presidentuurile. Vaenlased on veendunud, et ta on korrumpeerunud ja ebapädev. Toetajate jaoks on ta etableerunud ja teda hävitada sooviva eliidi ohver. Pinged keerlevad suuresti Trumpi ümber, justkui oleks ainuüksi temas probleem või lahendus. Selles pole midagi uut. Seda laadi vastastikune viha ja lõhestumine, mida on näha tänapäeva Ameerikas, kahvatab teiste aegade kõrval Ameerika ajaloos, nagu kodusõda, kus hukkus 650 000 inimest, või 1960. aastad, kui 82. õhudessantdiviis saadeti Detroiti snaiprite vastu. Abraham Lincolni nimetati kirjaoskamatuks ahviks. Richard Nixonit nimetati kurjategijaks, milleks ta ka osutus, ehkki ta ajas kõik ajakirjanike kaela. On presidente, nagu Lincoln, Nixon ja Trump, keda ühed jälestavad ja teised armastavad, kuid tegelikkuses pole neil küllalt võimu probleemide põhjustamiseks ega suuda nad ka ohjata neid hoovusi, mis neid kannavad. Ameeriklaste jaoks on president äärmiselt oluline ja nii juba Washingtonist, Jacksonist või Lincolnist saadik. Selles on oma iroonia, sest Ameerika presidendil on võrreldes Euroopa riikide peaministritega vähe võimu. Asutajad-isad lõid sellise korra sihilikult ja see on ajaproovile vastu pidanud. Presidendi vastas on kaks parlamenti, lugematul hulgal föderaalkohtunikke ja viiskümmend suveräänset osariiki. Harva suudab ta midagi läbi suruda, kuid ta koondab endale rahva tähelepanu. Kui riik on jõudnud järjekordsesse korrapäraselt saabuvasse ja prognoositavasse kriisi, siis ameeriklased, selle asemel
to r m en n e va i kust
15 george rriedman
Sissejuhatus
to r m en n e va i kust george rriedman
16
et mõista sündmusi esile kutsuvaid ebaisikulisi jõude, süüdistavad või ülistavad oma presidenti. See raamat käsitleb põhjapanevaid protsesse Ameerika ajaloos, selgitades praegust hetke meie laiema ajaloo taustal ning asetades praegused kired konteksti. Raamat valgustab ka vägagi tõelist, peagi kätte jõudvat 2020.‒2030. aastate kriisi ning näitab lõpuks, kuidas Ameerika Ühendriigid selle valu ja segadusega toime tulevad ning sellest tugevama ja dünaamilisemana väljuvad. Praegu on Ameerika Ühendriikides käimas mitu põhjalikku struktuurimuutust, mis toovad kaasa sügavaid pingeid. Föderaalvalitsuses on toimumas perioodiline nihe, mille käigus muutuvad selle toimimismeetodid ja väljakujunenud suhted ühiskonnaga. Nihke põhjuseks on süsteemi järjest süvenev ummik. Samal ajal käib majandussüsteemi põhjalik muutumine, mille on osaliselt tinginud liigne rahahulk ja piiratud investeerimisvõimalused. See toob omakorda kaasa tootlikkuse kasvu hiigellanguse, mis on tingitud innovatsiooni peatumisest. Need kaks pingeallikat üheskoos ja lisaks surve, mille on tekitanud Ameerika Ühendriikide katsed leida globaalses süsteemis oma tasakaal, on murendanud Ameerika ühiskonda koos hoidvat sideainet ja 2020. aastatel see murenemine jätkub. Ning olenemata sellest, kes on president, jäävad hirm ja jälestus seda maad painama veel terveks aastakümneks. Mitte mingil juhul ei saa öelda, et see on esimene kord, kui nii juhtub. Kui astuda samm tagasi ja vaadata eemalt, ilmneb Ameerika ajaloos kaks peamist tsüklit, mille mõistmine aitab mõista Ameerika Ühendriikide praegust olukorda. Üks on „institutsionaalne tsükkel“, mis on kordunud umbkaudu iga kaheksakümne aasta järel. Esimene institutsionaalne tsükkel algas iseseisvussõja lõpuga ja põhiseaduse koostamisega 1870. aastate keskel ning lõppes 1865. aastal kodusõja lõpuga. Teine institutsionaalne tsükkel lõppes kaheksakümmend aastat hiljem Teise maailmasõja lõpuga. Järgmise tsüklivahetuse pinged hakkavad ilmsiks tulema praegu ja muutus leiab aset 2025. aasta paiku. Teine peamine tsükkel on sotsiaal-majanduslik ja see on kordunud umbes iga viiekümne aasta järel. Viimati vahetus tsükkel 1980. aasta paiku, kui 1960. aastate lõpus alanud tõrked majandus- ja ühiskondlike süsteemide toimimises tipnesid põhjaliku muutusega nende süsteemide toimimises. Nagu ma järgmistes peatükkides üksikasjalikumalt
P
õhiseaduskogu viimasel päeval, vahetult pärast põhiseaduse vastuvõtmist, küsis üks Pennsylvania vana raekoja ees oodanud naine Benjamin Franklinilt, kas loodav riik on monarhia või vabariik. Franklin vastas: „Vabariik. Kui te seda hoida suudate.“ Põhiseaduskogu leiutas Ameerika valitsemismudeli. Leiutis oli see kahes mõttes. Esiteks loodi valitsus tühjale kohale. Teiseks loodi masin, valitsuse masinavärk, mis oli tekkinud asutajate peas. Erinevalt teistest valitsustest ei olnud sellel minevikku. See valitsus sündis projekteerimise, konstrueerimise ja ehitamise tulemusena. Masinavärk rajanes kahel põhimõttel. Esiteks: asutajad pelgasid valitsust, sest valitsustel oli tavaks võim enda kätte koondada ja türanniaks muutuda. Teiseks ei usaldanud nad rahvast, sest rahvas võis oma erahuve järgides valitsuse ühise hüve taotlemise teelt eksitada. Valitsust oli vaja, nagu muidugi ka kodanikke, kuid mõlemat oli vaja niimoodi vaos hoida, et valitsuse masinavärk piiraks nende võimalusi võimu koondada. Asutajad olid niisuguse masinavärgi loonud. Asutajate eesmärk oli leiutada masinavärk, mis ennast ise piirab, ja nii tekkisid Ameerika elus terved suured valdkonnad, mida valitsemine ega poliitika ei puudutanud. Nad tahtsid luua eraelu sfääri, kus kodanikud saaksid püüelda õnne, nagu iseseisvusdeklaratsioonis lubatud. Eraelu sfääri pidid kuuluma kaubandus, tööstus, religioon ja lõputud eraelu juurde kuuluvad naudingud. Asutajate välja mõeldud masinavärgi puhul oli kõige olulisem see, kuivõrd suurel määral oli piiratud selle sekkumine asjadesse, mida nad pidasid kõige olulisemaks ja mis ei puutunud poliitikasse.
23 george rriedman
Ameerika riigikord ja rahutu rahvas
to r m en n e va i kust
1.
to r m en n e va i kust george rriedman
24
Üks asi on masinavärk välja mõelda, hoopis teine asi see ulatuslike ülalpidamiskuludeta tööle panna. Lahendus oli luua ebatõhus masinavärk. Ellu kutsutud võimude tasakaaluga saavutati kolm tähtsat eesmärki: esiteks muutus seaduste vastuvõtmine tohutult raskeks, teiseks ei saanud president muutuda türanniks ja kolmandaks pidid kongressi tegevusvabadust piirama kohtud. Asutajate tähelepanuväärselt ebatõhus valitsemissüsteem toimis just nii, nagu oligi mõeldud: tegi vähe ja see vähenegi tehti halvasti. Valitsus pidi riiki kaitsma ja hoidma alal teatud tasemel riigisisest kaubavahetust. Kuid just eraelusfääris tekkis loovusetsükkel, mis lubas ühiskonnal, majandusel ja institutsioonidel areneda erakordse kiirusega, riiki sealjuures ometi lõhestamata, kui mõned napid pääsemised välja arvata. Sellepärast lahkuski Benjamin Franklin Pennsylvania riigimajast Philadelphias ühtaegu enesekindla ja ettevaatlikuna. Ta teadis, et valitsemissüsteem on kavandatud nii, et võimsad ja ohtlikud jõud on tasakaalus, ja ta teadis ka, et tegemist on uue ja järele proovimata valitsemisvormiga. Küsimus ei olnud üksnes põhiseadusesse sisse kirjutatud juriidilistes fraasides. Veelgi rohkem oli küsimus selles, et sedastati ja tõsteti aukohale moraalipõhimõtted, mõned neist üksnes vihjamisi ja teised selgelt välja öelduna. Ühiskonnale saab nii avalikus kui ka eraelusfääris piire seada mitte poliitilise käsu korras ja dokumentide abil, vaid nii, et erakordne moraalne nägemus muutub ühiskonna terve mõistuse hääleks. Moraalipõhimõtted olid keerukad ja kohati omavahel vastuolus, kuid tuum oli neil üks: igal ameeriklasel pidi olema vabadus oma ettevõtmistes edu saavutada või läbi kukkuda. Seda tähendaski õigus püüelda õnne. Riik ei tee kellelegi takistusi. Inimese saatuse määravad üksnes tema iseloom ja anded. Asutajad läksid riigi ja eraelu lahutamisest veel kaugemale. Nad lõid nende kahe vahele pideva pinge. Igal kohaliku riigikooli nõukogu koosolekul põrkuvad valitsemise realiteedid ja inimeste vajadused. Ühelt poolt ei taheta maksude tõstmist – kuid soovitakse paremaid teenuseid – ja teiselt poolt püüab valitsus pidevalt leida võimalusi oma võimu ja rahastust suurendada, ilma et ta oleks kohustatud midagi paremaks muutma. Koolinõukogu demokraatlikult valitud liikmed satuvad järjest suurema surve alla ja jäävad kahe tule vahele. See on kohalikult tasandilt Washingtonini ulatuvate pingete mikromaailm. Põhimõtteliselt ei olnud vabariik seotud ühegi konkreetse koha ega rahvaga. Asutajad nägid selles kõige loomulikumat ja kõlbelisemat
to r m en n e va i kust
25 george rriedman
valitsemisvormi ja ühiskonnakorraldust. Selline oleks võinud olla ideaalne valitsemisvorm ükskõik kus. Vabariik võinuks Ameerika Ühendriikides läbi kukkuda, kuid olenemata sellest, kas see oleks eksisteerinud kuskil mujal või mitte kuskil, oleks see asutajate silmis ikkagi jäänud kõige õiglasemaks poliitiliseks korraks. Seega oli tegemist ainulaadse riigikorraga. See ei olnud seotud üksnes Ameerikas elavate inimestega. Nad võisid selle endale jätta, kui tahtsid, aga see oli ka teiste päralt, kes sellise riigikorra kasuks otsustavad. See muutis Ameerika Ühendriigid täiesti erinevaks muudest riikidest, kellel on ühised juured ajaloos, keeles, kultuuris ja asukohas. Näiteks Prantsusmaa ja Jaapan on kõvasti oma mineviku lõa otsas. Ameerika juured on leiutises, kõlbelistel ja praktilistel eesmärkidel loodud valitsemisvormis, kuid põhimõtteliselt mitte Ameerika rahvas. Sellest siis ka Franklini hoiatus. Ameerika vabariigi kontseptsioon on tervenisti kunstlik, sellel puuduvad sidemed minevikuga. Valitsussüsteemi nimi on Ameerika Ühendriigid. Maad kutsutakse Ameerikaks. Valitsussüsteemi ja maad seob see, et maa võtab omaks süsteemi põhimõtted. Seda ei ole tarvis teha selleks, et Ameerika, st maa, saaks eksisteerida. Ameeriklased oleksid võinud otsustada mõne muu valitsemisvormi – näiteks monarhia – kasuks ja maa oleks ikkagi jäänud Ameerikaks. Ent sel juhul ei oleks enam tegemist Ameerika Ühendriikidega selle mõiste täies institutsionaalses ja kõlbelises tähenduses. Ameerika Ühendriigid on koht, kus maad valitsevad valitsussüsteemi põhimõtted. See on hoopis teistsugune arusaam kui enamikus teistes riikides ja sellel on sügavad tagajärjed, millest vahetevahel aru ei saada. Enda kohta saab öelda „Ma olen Ameerika Ühendriikide kodanik“, mitte aga „Ma olen ameerikaühendriiklane“. Inglise keel ei lase seda teha. Loomulik side on Ameerika, oma kodumaaga. Lihtne on öelda, et ollakse ameeriklane. Armastus maa ja rahva vastu ning suhted Ameerika Ühendriikidega on aga kaks ise asja. Üks meie vabariigi püsivaid katsumusi on nende kahe ühitamine, sest loomuldasa armastame kõik oma kodu, armastus vabariigi vastu on aga mõtteharjutus. Need kaks ei pruugi ühtida, kuid Ameerika alused on loodud nii, et mingeid ületamatuid vahesid ei tekiks. Enamjaolt see toimib. Kui mitte, siis tekivad pinged. Peatselt pärast iseseisvusdeklaratsiooni allkirjastamist moodustasid Thomas Jefferson, John Adams ja Benjamin Franklin komitee,