Geograafia võim

Sisukord Sissejuhatus 1 Austraalia 2 Iraan 3 Saudi Araabia 4 Suurbritannia 5 Kreeka 6 Türgi 7 Sahel 8 Etioopia 9 Hispaania 10 Kosmos Tänusõnad Kasutatud kirjandus Register

7 15 41 71 99 127 151 175 203 225 253 276 277 287

L

ähis-Idas on Pärsia lahe kallastel vaenulikult vastamisi üüratu kindlus Iraan ja selle peavaenlane Saudi Araabia. Vaikse ookeani lõunaosas seisab Austraalia meie aja kahe kõige võimsama riigi USA ja Hiina vahel. Vahemere ääres rivaalitsevad Kreeka ja Türgi, mis olid vaenujalal juba antiikajal. Vägivald võib seal puhkeda kasvõi homme.

Tere tulemast 2020. aastatesse. Külma sõja ajastust, mil USA ja Nõukogude Liit valitsesid tervet maailma, on saamas kauge mälestus.

Oleme jõudnud uude suurvõimude vastasseisu ajastusse, milles peaosa pärast võitlevad paljud osapooled, ka väikesed tegijad. Geopoliitiline draama rullub lahti koguni väljaspool Maad, kuna riigid püüavad enda omaks kuulutada territooriume väljaspool meie atmosfääri, Kuul ja kaugemalgi.

Kui mitme põlvkonna vältel püsinud kindel maailmakord kõikuma lööb, võime kergesti ärevile minna. Ent seda on juhtunud varem, see kõigub praegu ja seda juhtub tulevikuski. Juba mõnda aega oleme liikunud nn multipolaarse maailma poole. Pärast teist maailmasõda nägime uut korda: bipolaarset ajastut, mil ühel pool olid Ameerika juhitud kapitalistlikud riigid ning teisel Venemaa impeeriumi ja Hiina juhitud kommunistlik süsteem. See ajajärk kestis umbes viiskümmend kuni kaheksakümmend aastat, olenevalt sellest, kuhu sa piirid tõmbad. 1990. aastaid nimetavad mõned analüütikud unipolaarseks kümnendiks. Tol dekaadil ei olnud peaaegu mitte ühestki riigist Ameerika jõule vastast. Ent ilmselgelt oleme nüüd taas olukorras, milles oleme 1

Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga.

7 tim marshall

Ei kuule enam pistrik peremeest.

Kõik vajub laiali, keskpaik ei pea …

– W. B. Yeats „Teine tulemine“1

geograafia võim

Sissejuhatus

geograafia võim tim marshall

8

olnud suurema osa inimajaloost – käes on ajastu, kus võimu nimel võistleb mitu tugevat rivaali.

Raske on täpselt öelda, millal see ajajärk algas; pole ühtainsat sündmust, mis jõuvahekordi muutis. Ent on hetki, mil näed midagi vilksamisi ja läbipaistmatu rahvusvaheline poliitika muutub klaasselgeks.

Mina kogesin seda ühel kuumniiskel suveõhtul 1999. aastal Prištinas, Kosovo hooletusse jäetud pealinnas. Jugoslaavia lagunemisele 1992. aastal oli järgnenud mitu aastat sõda ja verevalamist. NATO lennukid olid Serbia väed Kosovost välja pommitanud ja maavägi oli provintsi sisenemas lõuna poolt. Päeval kuulsime kõlakaid, et üks Vene sõjaväe kolonn oli Bosniast teele asunud, tagamaks, et Venemaa ei kaotaks oma harjumuspärast mõjuvõimu Serbias.

Vene karu – vaesunud, ebakindel ja endise jõu vilets vari – oli kümme aastat olnud mängust väljas. Venemaa oli abitult jälginud NATO „lähenemist“ oma läänepiirile, kui kunagised allutatud rahvad järgemööda valisid ametisse valitsused, mis tahtsid liituda NATO ja/või Euroopa Liiduga. Venemaa oli mõjuvõimu kaotanud ka LadinaAmeerikas ja Lähis-Idas. 1999. aastal oli Moskva seoses lääne jõududega jõudnud otsusele: mitte sammukestki kaugemale. Kosovo oli piir. President Jeltsin käskis Vene vägedel sekkuda, kuigi arvatakse, et otsustamisel mängis rolli tõusev karmi käega natsionalistist poliitik Vladimir Putin.

Olin parasjagu Prištinas, kui Vene relvastatud kolonn varahommikul mööda peatänavat linnaservas asuva Kosovo lennujaama poole mürises. Mulle öeldi, et president Clinton kuulis nende saabumisest enne NATO vägesid minu teleuudisloost, milles teatasin, et „venelased veeresid linna ja astusid taas maailmalavale“. Pulitzeri auhinna vääriline mu looming ei olnud, kuid ajaloolise sündmuse esimese visandina ajas asja ära küll. Venelased olid otsustanud, et aasta suursündmust nad niisama pealt vaatama ei jää, ning teatasid, et ajaloo näitelaval, kus nad seni polnud mänginud kuigi tähtsat rolli, pidid asjalood peagi muutuma. 1990. aastate lõpus ei paistnud USA-l olevat ainsatki arvestatavat rivaali ja lääs võidutses globaalpoliitikas. Ent nüüd hakati neile vastu. Venemaa ei olnud enam säärane hirmuäratav jõud nagu varem – nüüd oli see üks paljudest –, kuid venelased püüdsid end väevõimuga kehtestada kõikjal, kus võimalik. Seda tegid nad Gruusias, Ukrainas, Süürias ja mujal.

Neli aastat hiljem olin Iraagi linnas Karbalā’s, ühes šiia islami pühamas paigas. Ameeriklaste ja brittide koalitsioon oli Saddam Husseini

geograafia võim

9 tim marshall

kukutanud, kuid ülestõus oli ukse ees. Sunniidist Saddami valitsusajal olid keelustatud paljud šiiitide usutavad, muu hulgas rituaalne enesepiitsutamine. Ühel kõrvetavkuumal päeval nägin, kuidas Karbalā’sse voolas üle miljoni šiiidi, kes olid kokku tulnud kõikjalt riigist. Suur hulk mehi piitsutas oma selga ja lõikus otsaesist, kuni terve keha oli kaetud verega, mis tilkus tänavatele ja värvis teetolmu punaseks.

Teadsin, et teisel pool idapiiri üritab tugev šiiitide kants Iraan nüüd kõikvõimalike võtetega upitada Iraagis võimule valitsust, milles tooni annavad šiiidid, ja laiendada niiviisi Teherani võimu veelgi jõulisemalt lääne pool Lähis-Idas, astudes ühendusse Iraani liitlastega Süürias ja Liibanonis. Geograafia ja poliitika tõttu oli see peaaegu paratamatu.

Minu seisukoht tol päeval oli umbes niisugune: „See üritus siin paistab olevat usuline, aga ka poliitiline ning selle kire lainetust tuntakse koguni Vahemerel.“ Poliitiline tasakaal oli muutunud ja mõjuala laiendav Iraan ähvardas USA piirkonnas ülevõimust ilma jätta. Karbalā’ oli lõuend, millele võis hakata pilti maalima. Kahjuks sai domineerivaks üks värvitoon – veripunane.

Need olid kõigest kaks võtmesündmust, mis aitasid kujundada keerukat maailma, milles me elame ning milles tõmbub, tõukub ja mõnikord põrkub musttuhat jõudu. Varem nimetati seda suureks mänguks. Mõlemad sündmused andsid mulle aimu sellest, mis suunas me liigume. Pilt läks veelgi selgemaks, kui 2010. aastatel rullusid lahti sündmused Egiptuses, Liibüas ja Süürias. Egiptuse president Mubarak kõrvaldati võimult sõjaväelise riigipöördega. Sõjavägi tegutses vägivaldsete meeleavalduste varjus. Liibüas kukutati ja mõrvati kolonel Gaddafi ning Süürias pidas president Assad kuidagiviisi vastu, kuni venelased ja iraanlased ta päästsid. Kõigil kolmel juhul näitasid ameeriklased, et nad ei päästa diktaatoreid, kellega olid mitukümmend aastat äri ajanud. USA tõmbus tasapisi tagasi rahvusvaheliselt areenilt Obama kaheksal ametiaastal ja Trumpi neljal ametiaastal see suundumus jätkus. Samal ajal hakkasid maailmaareenil jõuliselt esile tõusma teised riigid, näiteks India, Hiina ja Brasiilia, mille majandus kasvas kiiresti ning mis tahtsid oma mõjuala laiendada.

Paljudele ei meeldi USA n-ö maailmapolitseiniku roll, mille riik endale haaras pärast teist maailmasõda. USA tegusid võib näha nii paremas kui halvemas valguses. Ent politseiniku puudumisel püüavad oma ümbruskonnas korda luua paljud rühmitused. Kui kildkonnad omavahel võistlevad, suureneb ebastabiilsuse oht.

geograafia võim tim marshall

10

Impeeriumid tõusevad ja langevad. Liidud tekivad ja lagunevad.

Napoleoni sõdade järgne kord Euroopas kestis umbes kuuskümmend aastat; „tuhandeaastane Reich“ pidas vastu veidi üle kümne aasta. Me ei tea täpselt, kuidas võimutasakaal tulevatel aastatel muutub. Kahtlemata panevad end maailmas edaspidigi maksma majandus- ja geopoliitilised hiiud: mõistagi USA ja Hiina, aga ka Venemaa, Euroopa Liidu riigid ühiselt ja kiiresti kasvav majandusjõud India. Ent unustada ei tohiks ka väiksemaid riike. Geopoliitikas sõlmitakse liite ja kuna maailmakord on praegu pidevas muutumises, vajavad suured jõud enda kõrvale väikseid ja vastupidi. Säärases olukorras avaneb neil riikidel, näiteks Türgil, Saudi Araabial ja Suurbritannial, võimalus liikuda soodsale positsioonile. Hetkel kaleidoskoopi alles raputatakse ja tükid pole veel oma kohale langenud.

Tõenäoliselt elame selle sajandi lõpuks taas kahepooluselises maailmas, kus seekord on ühel pool Hiina ja teisel USA. Uus bipolaarne ajastu ei saa olema samasugune nagu eelmine ning vastasseisu tagajärg ei ole ajaloos tuntud külm sõda, ent maailmakorda, mille poole me liigume, aitavad need mõisted iseloomustada küll.

Uuel kahepooluselisel ajastul on „lääs“ iganenud mõiste.

Sedakorda hakkab ameeriklaste juhitud demokraatlike tööstusriikide mitteametlik koalitsioon võistlema lõdvalt seotud autoritaarsete riikide liiduga, milles mängu dikteerib Hiina. Suurbritannia, 2021. aasta suvel peetud G7 tippkohtumise eesistujamaa, kutsus külalisriikidena osalema Lõuna-Korea, India ja Austraalia. See oli läbimõeldud otsus. Neis kümnes demokraatlikus riigis elab 85 protsenti kogu maailma arenenud demokraatlike maade rahvastikust.

Kutsed ühtisid tasapisi kuju võtva Bideni doktriiniga, mis peaks virgutama demokraatiat ja pakkuma ülemaailmset majandusalternatiivi Hiina „Vöö ja tee“ algatusele.

2015. aastal kirjutasin raamatu „Geograafia vangid“, milles tahtsin näidata, kuidas geograafia kujundab ülemaailmset poliitikat ning mõjutab riikide ja nende juhtide otsuseid. Kirjutasin Venemaa, Hiina, USA, Euroopa, Lähis-Ida, Aafrika, India ja Pakistani, Jaapani ja Korea, LadinaAmeerika ja Arktika geopoliitikast. Tahtsin keskenduda suurimatele mängijatele, suurtele geopoliitilistele blokkidele või regioonidele, ja anda ülevaate kogu maailma võimusuhetest. Ent öelda on veel paljugi. Kuigi USA on siiamaani ainus riik, mis on võimeline näitama oma mereväe suurt jõudu korraga kahel ookeanil, India ja Hiina vahel kõrgub ikka

„Mängi karmilt, lõpuni. Tee nad pihuks ja põrmuks.“ – Don Bradman, kriketimängija

A

ustraaliat peeti kunagi pärapõrguks, ent nüüd seisab see keset lava, rambivalguses. Kuidas see juhtus?

Austraalia on saar, kuid ühegi teise saarega see ei sarnane. Austraalia on hiigelsuur – see on ühtlasi manner, kust leiame lopsakad subtroopilised vihmametsad, kõrvetavkuumad kõrbed, tuules lainetavad savannid ja lumega kaetud mäed. Brisbane’ist Perthi sõites liigud ühe riigi ühest otsast teise, kuid umbes sama pikk tee oleks Londonist Beirutisse Prantsusmaa, Belgia, Saksamaa, Austria, Ungari, Serbia, Bulgaaria, Türgi ja Süüria kaudu.

Mis puudutab pärapõrgut, noh, Brisbane’ist üle Vaikse ookeani kirdesse vaadates on USA-sse 11 500 kilomeetrit. Idas on 13 000 kilomeetri kaugusel Lõuna-Ameerika ja läänes Perthist üle India ookeani sõites jõuad 8000 kilomeetri pärast Aafrikasse. Koguni Austraalia „naaber“ Uus-Meremaa on 2000 kilomeetri kaugusel kagus ja sealt Antarktikasse on veel 5000 kilomeetrit. Austraalia tõelist geopoliitilist asukohta näeme vaid siis, kui vaatame põhja poole. Seal see laiutab, territooriumilt üüratu lääne poole vaatav arenenud demokraatlik riik, ja põhjas selle kohal on maailma kõige võimsam majandus- ja sõjajõud – diktatuuririik Hiina.

Kui kõik selle kokku paneme, näeme täpselt India ja Vaikse ookeani regiooni keskel paiknevat riiki/mandrit – 21. sajandi majandushiidu.

Lugu algab, kui britid otsustasid oma vangid maalt välja saata. Nad taheti pagendada nii kaugele kui võimalik ja nendega ei soovitud enam

15 tim marshall

Austraalia

geograafia võim

1. peatükk

MALAISIA MALAISIA

Ma lak a v SINGAPUR äin

in vä da n Su

I

N

Sulawesi

D

O

N

Jaava

E

Banda meri

E

IDA-TIMOR

Lo mb ok i vä in

Sumatra

120°

Borneo

T i m o r i m e r i

Darwin

te

I N D I A

A U S T

20°

Lääne-Austraalia

rijoon apöö Lõun

O O K E A N Perth

500 km

500 miili

100°

40°

120°

E

V A I K N E 140°

S

I

O O K E A N Ekvaator

160°

A Uus-Guinea

PAAPUA UUS-GUINEA

Arafura meri SAALOMONI SAARED

K o r a l l i m e r i

Põhjaerritoorium Queensland

20°

T R A A L I A LõunaAustraalia

Brisbane

Uus-LõunaWales Sydney

Adelaide

Victoria

Austraalia pealinna ala

CANBERRA

Melbourne

Tasmaania 140°

T a s m a n i m e r i 160°

geograafia võim tim marshall

18

mingit tegemist teha. Kõige mõistlikum oleks ju saata nad kaugele lõunasse, paika, kust nad kunagi tagasi tulla ei saa? Nad pandi luku taha ja võti visati minema. Ent viimaks muutus ka see kauge maailm, geograafia vanglatrellid väänati kõveraks ja Austraaliast sai globaalpoliitika näitelaval tähtis mängija. Pikka aega oli see üks põrgulikult raske rännak.

Selle peatüki alguses esitatud tsitaadis võis Don Bradman rääkida kriketivõistlusest Inglismaaga, kuid tema sõnad tulevad Austraalia hingelaadist, mida on vorminud riigi geograafiline asend. Võrdsust pooldav, otsekohene, asjalik, alistumatu austraallane võib olla klišee, kuid ta on ühtlasi tõeline. Säärane mõtte- ja tundelaad on välja kujunenud määratul kõrvetavkuumal maal, millest suur osa on elamiskõlbmatu. Sellel maal on tekkinud õitsev moodne ühiskond, mis alguses oli sisuliselt ühekultuuriline, ent on nüüdseks üks kõige mitmekultuursemaid maailmas.

Nüüd vaatab Austraalia ümbruskonnas ringi ja murrab pead selle üle, millist rolli ja kellega riik peaks mängima.

Mis puudutab välis- ja kaitsepoliitikat, siis ei saa riik teha kõike, mida sooviks. Alustada tuleb hoopis sellest, milleks ollakse võimeline, ja see oleneb sageli riigi geograafilisest asendist. Austraalia suurus ja asukoht on korraga tugevus ja nõrkus. Need kaitsevad riiki vägivaldse sissetungi eest, ent on ühtlasi takistanud selle poliitilist arengut. Nende tõttu vajab Austraalia määratu pikki kaubateid ja tugevat mereväge, mis hoiaks veeteid avatuna. Ja suured vahemaad lahutavad Austraaliat peamistest liitlastest.

Austraaliast sai saar alles umbes 35 miljoni aasta eest, kui see eraldus Antarktikast ja triivis põhja poole. Saar suundub praegu Indoneesia poole, kuid kummagi riigi elanikel pole põhjust liialt muretseda, kuna see liigub aastas seitse sentimeetrit ja kokkupõrkeks tuleb valmistuma hakata alles mitmesaja miljoni aasta pärast.

Austraalia on pindalalt (7,5 miljonit ruutkilomeetrit) kuues riik maailmas. Tänapäeva Austraalia koosneb kuuest osariigist; suurim neist on Lääne-Austraalia, mis hõlmab kolmandiku mandrist ja on suurem kui kõik Lääne-Euroopa riigid kokku. Suuruselt järgmised on Queensland, Lõuna-Austraalia, Uus-Lõuna-Wales, Victoria ja Tasmaania. Suuremaid välisalasid on kaks, Põhjaterritoorium ja Austraalia pealinna ala, neile lisandub hulgaliselt väiksemaid territooriume, sealhulgas Kookossaared ja Jõulusaar.

geograafia võim

19 tim marshall

Elu Austraalias on keeruline mitmel moel. Pärast Antarktikast eraldumist ja enne inimeste saabumist (umbes 60 000 aastat tagasi) oli Austraalia ainulaadsel loomastikul küllalt kujunemisaega. Kuna suur osa sealsest faunast tahab inimest hammustada, nõelata, nokkida või mürgiga tappa, on suisa ime, et 30 000 aasta jooksul pärast saarele saabumist olid inimesed üle kogu mandri levinud.

Pinnamoodi ja kliimat on märksa keerulisem vältida kui ohtlikku loomastikku. Suurema osa Austraaliast võtavad enda alla üüratud kõrbelised tasandikud ja kõigest 6 protsenti mandrist on merepinnast kõrgemal kui 600 meetrit. Mandri kliima ja topograafia on ääretult mitmekesine, kõrbetest troopiliste metsade ja lumiste tippudega mägedeni. Ent enamiku Austraaliast võtab enda alla sisemaa, mis hõlmab ligikaudu 70 protsenti mandrist. Suur osa sisemaast on elamiskõlbmatu. Sisemaa otsatutel tasandikel ja kõrbetes, kus õhutemperatuur suviti tõuseb harilikult 38 oC-ni ja vett on väga vähe, pole kõrvetava päikese eest kuhugi varju minna ja kui seal hätta satud, ei tule sulle mitte keegi appi.

1848. aastal ebaõnnestus katse kõndida läbi terve mandri idast läände. Brisbane’ist suunduti tühjale sisemaale ja taheti jõuda Perthi.

Ekspeditsiooni juht Ludwig Leichhardt ja tema meeskond – seitse meest, sealhulgas kaks aborigeenist teejuhti viiekümne härja, kahekümne muula, seitsme hobuse ja suure varustusehunnikuga – jäid teadmata kadunuks. Üüratu sisemaa varjab nii mõndagi, muu hulgas Leichhardti saatust. Meest otsitakse tänaseni.

Austraalia geograafilisest keskkonnast on üle tuhande aasta olenenud see, kus inimene võib tegutseda. Aborigeenid korraldasid sisemaal rituaalseid rännakuid, ent eurooplastest asunikud jäid harilikult rannikualadele. Nii on see ka praegu. Asustatud ala on poolkuukujuline, see algab idaranniku keskelt Brisbane’ist ning kaardub läbi Sydney, Canberra, Melbourne’i ja Adelaide’i lõunarannikul. Lääne poole kõverduva poolkuu ääres paiknevad ees- ja satelliitlinnad, mis ulatuvad umbes 320 kaugusele sisemaale. Kui ületad mäed ja suundud kaugemale, lõpevad ka linnad. Teises otsas läänerannikul on Perth ja üleval põhjas Darwin, ent sealgi elatakse vaid rannikualadel. Nii see ilmselt jääbki.

Sada aastat tagasi vallandus protestikisa, kui Sydney ülikooli geograafiateaduskonna esimene juht Griffith Taylor väitis, et Austraalia topograafia tõttu elab riigis aastaks 2000 üksnes umbes 20 miljonit