II osa: Teekond tähtedeni 117 Robotid kosmoses 119 Tähelaeva ehitamine 143 Kepler ja planeetide universum 172
Tänusõnad 9
8.
9.
7tulevikinimkonnamichiokaku
208 12.
III osa: Elu universumis 187 Surematus 189 Transhumanism ja tehnoloogia Maavälise elu otsingud Arenenud tsivilisatsioonid Universumist lahkumine
I osa: Maalt lahkumine 33
2.
225 13.
Lugemissoovitused
6. Gaasihiiud, komeedid ja kaugemad taevakehad 104
301 Register 304
11.
10.
5. Marss: aedade planeet 86
3.
285
4.
245 14.
7.
1. Ettevalmistus õhkutõusuks 35 Kosmosereiside uus kuldajastu 50 Taevane kaevandamine 66 Marss või mitte midagi
Sisukord
Proloog 19
Sissejuhatus: Mitmel planeedil elavaks liigiks saamine 25
73
Ühel
19tulevikinimkonnamichiokaku
** Kuigi ollakse ühel meelel, et Toba supervulkaani purse oli tõeliselt katastroo filine sündmus, tuleb märkida, et mitte kõik teadlased ei ole veendunud, et see
päeval umbes 75 000 aastat tagasi oleks inimkond peaaegu Indoneesiashukkunud.*hiiglasliku plahvatuse poolt üles saadetud ääretu tuha-, suitsu- ja rusutekk kattis tuhandeid kilomeetreid. Toba purse oli nii või mas, et kuulub viimase 250 miljoni aasta kõige võimsamate vulkaanipursete sekka. Plahvatus paiskas õhku kujuteldamatu koguse, 2800 kuupkilomeetrit ainet. Selle tulemusel mattusid suured alad Malaisias ja Indias ligi kümnemeetrise vulkaanituha kihi alla. Mürgised gaasid ja tuhk liikusid viimaks üle Aafrika, jättes kiiluvette surma ja hävingu raja. Kujutlegem hetkeks, millise kaose see purustav sündmus kaasa tõi. Meie esivanemaid hirmutasid kõrvetav kuumus ning päikest varjuta nud tumeda tuha pilved. Tihe tahm ja tolm lämmatasid või mürgitasid palju inimesi. Seejärel temperatuurid kukkusid, tuues kaasa „vulkaa nilise talve“. Nii kaugele, kui silm ulatus, olid taimestik ja loomastik surnud, jättes järele trööstitu, kõleda maastiku. Inimesed ja loomad pidid toidupalakesi otsima laastatud maal ning suurem osa neist suri nälga. Näis, nagu oleks kogu maakera suremas. Üksikutel ellujäänutel oli vaid üks eesmärk: põgeneda maale laskunud surmakardina eest nii kaugele, kui võimalik.
Selle kataklüsmi tugevaid jälgi on ehk võimalik leida meie verest.**
* A. R. Templeton, „Genetics and Recent Human Evolution”, International Journal of Organic Evolution 61, no. 7 (2007): 1507–1519. Vaata ka „Supervolcano: The Catastrophic Event That Changed the Course of Human History; Could Yellowstone Be Next?“ (New York: MacMillan, 2015) – Autori märkus.
Proloog
Nüüd tulevikku vaadates näeme, et 75 000 aasta tagused sündmused võivad tegelikult olla tulevaste katastroofide peaproov. Mulle meenus see aastal 1992, mil kuulsin rabavat uudist esimese kauge tähe ümber tiirleva planeedi leidmisest. Selle avastusega tõestasid astronoomid, et planeete leidub ka väljaspool meie Päikesesüsteemi. See oli oluline nihe meie arusaamises universumist. Kuid mus tekitas kurbust järgmine kuuldud uudis: see kauge planeet tiirles surnud tähe ümber, supernoovana plahvatanud pulsar tappis ilmselt kõik, mis võis planeedil elada. Ükski teadusele tuttav elusolend ei suuda üle elada tuumaenergia purustavat lööklainet, mis kaasneb lähedalasuva tähe plahvatusega
Kujutlesin sel planeedil elavat tsivilisatsiooni, kes on teadlik ematähe surelikkusest ja töötab palehigis tohutu kosmoselaevade armaada ehita mise kallal, mis võiks nad teise planeedisüsteemi viia. Sel planeedil võis valitseda täielik kaos, kui paanikas ja meeleheitel inimesed püüdsid rüse ledes tagada endale viimaseid kohti lahkuvatel alustel. Kujutlesin nende õudu, kes jäid maha, kohtudes päikese plahvatades oma saatusega.
Niisama vältimatud kui füüsikaseadused on ka see asjaolu, et inimkond seisab ühel päeval silmitsi mõnd tüüpi väljasuremistasandi
muutis inimevolutsiooni kulgu. Üks teadusrühm Oxfordi Ülikoolist uuris Aafrikas asuva Malawi järve setteid, mille vanus on kümneid tuhandeid aastaid. Järve põhja puurides on võimalik kätte saada setteid, mis ladestusid kauges minevikus, ning nende abil taastada muistsed ilmaolud. Nende andmete analüüs näitab, et Toba purske ajal ei toimunud märkimisväärset kliimamuutust, ja see heidab teooriale varju. Siiski pole veel selge, kas seda tulemust saab üldistada teistele piirkondadele peale Malawi järve. Teise teooria kohaselt ei põhjustanud inimese evolutsiooni pudelikaela 75 000 aasta eest mitte kiire keskkonnakollaps, vaid pikaldased keskkonnamõjud. Selle küsimuse lõplikuks lahendamiseks on vaja rohkem uuringuid. – Autori märkus.
20tulevikinimkonnamichiokaku
Geneetikud on täheldanud huvitavat tõika, et mis tahes kahel inimesel on peaaegu identne DNA. Võrdluseks, kahe šimpansi geneetiline erinevus võib olla suurem, kui võib leida kogu inimpopulatsioonist. Matemaatiliselt on seda nähtust võimalik selgitada, kui eeldada, et vulkaanipurske ajal pühiti suur osa inimkonnast minema ja alles jäi vaid käputäis – umbes kaks tuhat hinge. Tähelepanuväärsel kombel kujunes see räpane ja närune inimsalk meie Aadamateks ja Eevadeks, kellest asustati kogu planeet. Peaaegu kõik meist on üksteise kloonid, õed ja vennad, kes põlvnevad tillukesest sitkest inimrühmast, kelle oleks saanud vabalt ära mahutada mõne tänapäeva hotelli saali.
Kui need inimesed kõndisid üle kõnnumaa, ei olnud neil aimugi, et ühel päeval valitsevad nende järeltulijad selle planeedi iga nurka.
Kui palju me ka ei hindaks vaatemängulisi romantilisi päikeseloo janguid, ookeanituule värsket hõngu või suvepäevade soojust, kaob see kõik ühel päeval ning planeet muutub inimestele elukõlbmatuks. Loodus pöördub viimaks meie vastu, nagu ta on pööranud kõigi nende väljasurnud eluvormide vastu.
21tulevikinimkonnamichiokaku sündmusega. Kuid kas on meil, nagu oli meie esivanematel, tahet ja otsusekindlust jääda ellu ja isegi õilmitseda?
Vaadeldes kõik eluvorme, mis kunagi Maal on elanud, alates mikroskoopilistest bakteritest kuni kõrguvate metsade, taaruvate dinosauruste ja ettevõtlike inimesteni, näeme, et 99,99 protsenti neist on viimaks välja surnud. See tähendab, et väljasuremine on norm, et šansid on juba suurelt meie kahjuks. Kaevates fossiile otsides maad meie jalge all, näeme tõendeid paljudest iidsetest eluvormidest. Ometi on neist tänapäeval elus vaid pisike käputäis. Enne meid on ilmunud miljoneid liike; neil oli oma tähetund, siis nad kuhtusid ja surid. Selline on elu.
Sedalaadi katastroofe on korduvalt juhtunud minevikus ja need juh tuvad vältimatult tulevikus. Maa on juba läbi teinud viis suurt väljasu remistsüklit, milles kadus kuni 90 protsenti kõigist siin eksisteerinud eluvormidest. Järgmised tulevad sama kindlalt, kui päevale järgneb öö.
Aastakümnete mõõtkavas ootavad meid ohud, mis pole loodusli kud, vaid suuresti tekitatud meie endi rumalusest ja lühinägelikkusest. Meie ees on kliima soojenemise oht, kui Maa enda atmosfäär pöör dub meie vastu. Meie ees on tänapäevase sõja oht, kui tuumarelvad levivad maakera kõige ebastabiilsematesse piirkondadesse. Meie ees on relvadeks muudetud mikroobide oht, näiteks õhu kaudu leviv aids või ebola, mis kandub edasi pelgalt köhides või aevastades. See võib ära pühkida üle 98 protsendi inimkonnast. Enamgi veel, probleemiks saab üha suurenev rahvastik, mis tarbib ressursse raevukal tempol. Võime ühel hetkel ületada Maa kandevõime ja leida end ökoloogilisest viimsepäevast, heideldes planeedi viimaste allesjäänud varude nimel.
Lisaks meie endi loodud hädadele on veel loodusõnnetused, mille üle on meil vähe kontrolli. Tuhandete aastate mõõtkavas on meie ees
Elu ajalugu Maal näitab, et vaenuliku keskkonnaga silmitsi seistes ootab organisme vältimatult üks kolmest saatusest: nad peavad keskkonnast lahkuma, võivad sellega kohaneda või saavad surma. Kuid heites pilgu piisavalt kaugesse tulevikku, näeme viimaks nii suurt katastroofi, millega kohanemine on võimatu. Me peame Maalt lahkuma või kaome. Muud võimalust ei ole.
22tulevikinimkonnamichiokaku
Meie ees on ka võimalus, et Yellowstone’i rahvuspargi all olev supervulkaan ärkab oma pikast unest, rebestab Ameerika Ühendriigid pooleks ning matab Maa lämmatava mürgise tuha- ja rusupilve alla. Eelmised pursked toimusid 630 000, 1,3 miljoni ja 2,1 miljoni aasta eest. Kõiki purskeid lahutab ligikaudu 700 000 aastat, seega võib järg mine tohutu purse saabuda järgmise 100 000 aasta jooksul.
uue jääaja tulek. Suurema osa viimasest sajast tuhandest aastast oli suur osa Maa pinnast kaetud kuni kilomeetripaksuse jääkilbiga. See troostitu külmunud maastik viis paljud loomad väljasuremiseni. Kümme tuhat aastat tagasi saabus sulailm. See soojalaine viis tänapäeva tsivilisatsiooni äkilise tõusuni ning inimesed kasutasid seda ära levimiseks ja edenemiseks. Kuid see õitseng on leidnud aset jäävaheajal, mis tähendab, et meid ootab tõenäoliselt lähema kümne tuhande aasta jooksul ees uus jääaeg. Kui see tuleb, kaovad meie linnad lumehangedesse ja tsivilisatsioon rusutakse jää alla.
Miljonite aastate mõõtkavas on meie ees järjekordse meteoori- või komeeditabamuse oht, sarnane sellega, mis aitas 65 miljoni aasta eest hävitada hiidsisalikud. Toona kukkus Mehhiko Yucatani poolsaarele umbes kümnekilomeetrise läbimõõduga kivi, paisates taevasse tuliseid rususid, mis siis Maale tagasi sadasid. Nagu ka Toba purske puhul, ainult palju suuremana, pimendasid tuhapilved taeva ja viisid üle ilma temperatuuride kukkumiseni. Taimestiku närbumisega varisesid kokku toiduahelad. Taimtoidulised dinosaurused surid nälga, nende järel varsti ka kiskjatest sugulased. Selle katastroofi tulemusel kadus Maalt 90 protsenti kõigist eluvormidest. Aastatuhandeid oleme olnud õndsas teadmatusest tõigast, et Maa heljub potentsiaalselt surmavate taevakehade parves. Alles viimase aas takümne jooksul on teadlased asunud hindama tegelikku suure kokku põrke ohtu. Teame nüüd, et on tuhandeid maalähedasi objekte (NEO ehk near-Earth objects), mille orbiit ristub Maa omaga ja mis kujutavad ohtu elule meie planeedil. 2017. aasta juuni seisuga on kataloogitud 16 294 sellist objekti. Astronoomid hindavad, et Päikesesüsteemis on ilmselt mitu miljonit kaardistamata taevakeha, mis mööduvad Maast. Küsitlesin kunagi selle ohu asjus astronoom Carl Saganit. Ta rõhutas mulle, et „elame kosmilises lasketiirus“, olles ümbritsetud võimalikest ohtudest. On ainult aja küsimus, rääkis ta mulle, mil Maad tabab suur asteroid. Kui suudaksime mingil moel selliseid asteroide nähta vaks teha, täidaksid öötaeva tuhanded ähvardavad valgustäpid.
– Larry Niven
Lapsena
Aastate eest kutsusin dr Asimovi meie ülikooli kõnelema. Tema sügavmõttelisi sõnu kuulates üllatas mind tema teadmiste ulatus. Siis küsisin talt küsimuse, mis oli mulle huvi pakkunud alates lapsepõlvest:
25tulevikinimkonnamichiokaku
Dinosaurused surid välja, sest neil polnud kosmoseprogrammi. Ja kui meie sureme välja, sest meil pole kosmoseprogrammi, oleme selle ära teeninud.
lugesin Isaac Asimovi Asumi-sarja, mida peetakse üheks ulmeajaloo suurtest saagadest. Mind rabas, et Asimov, selmet kirjutada lahingutest laserrelvadega või kosmosesõdadest tulnukatega, esitas lihtsa, ent sügava küsimuse: kus on inimtsivilisatsioon 50 000 aasta pärast? Mis on meie ülim saatus? Oma teedrajavas triloogias maalis Asimov pildi inimkonnast, kes on levinud üle Linnutee ja miljoneid asustatud planeete hoiab koos ääretu Galaktikaimpeerium. Oleme rännanud nii kaugele, et suure tsi vilisatsiooni sünnitanud algse kodumaa asukoht on kadunud eelajaloo uttu. Ja üle galaktika oli nii palju arenenud ühiskondi, nii palju inimesi oli keerukate majanduslike sidemetega ühte seotud, et suur valim tegi võimalikuks matemaatika kasutamise tulevikusündmuste ennustami seks, just nagu ennustades molekulide liikumist.
Kui kaalul on meie pikaajaline kestmine, on meil enda liigi ees elementaarne vastutus rännata teiste maailmadeni.– Carl Sagan
Mitmel planeedil elavaks liigiks saamine
Sissejuhatus:
Paljud Stapledoni romaanis esinenud pöördelistest kontseptsioonidest hõlmati hilisemasse ulmekirjandusse. Näiteks avastab meie kangelane, et paljud üliarenenud tsivilisatsioonid hoiavad enda olemasolu alamate tsivilisatsioonide eest teadlikult saladuses, et neid mitte kogemata arenenud tehnoloogiaga rikkuda. See sarnaneb direktiiviga, mis on „Star Treki“ sarjas Föderatsiooni üks peamisi põhimõtteid.
Mitmeid Asimovi töödes esinevaid teemasid käsitleti varemgi, Olaf Stapledoni teedrajavas romaanis „Star Maker“ („Tähelooja“). Romaanis unistab peategelane, et tõuseb kuidagiviisi kosmosesse, kuni jõuab kaugete planeetideni. Puhta teadvuse kujul galaktikate vahel tuhisedes, ühest planeedisüsteemist teise rännates näeb ta imepäraseid impeeriume. Mõned neist kerkivad võimsateks, juhatades sisse rahu ja külluse ajastu, mõned rajavad kosmoselaevadega isegi tähedevahelise impeeriumi. Teised vajuvad rusudesse, hävitatuna kibestumusest, võimuvõitlusest ja sõjast.
Ta kohtab rassi, kelle liikmed on omavahel pidevas telepaatilises ühenduses. Iga indiviid teab teiste intiimseid mõtteid. See idee on varasem kui „Star Treki“ borgid, mille indiviidid on vaimses ühendu ses ja alluvad Sülemi tahtele.
Ja romaani lõpus kohtab ta Täheloojat ennast, taevast olendit, kes loob ja timmib terveid universume, igaühel omad füüsikaseadused. Meie universum on vaid üks paljude seas. Suu lahti vaatleb ta Täheloojat töötamas, uusi ja põnevaid maailmu loomas ning kõrvale heitmas neid, mis talle ei meeldi.
Meie kangelane kohtub ka arenenud tsivilisatsiooniga, mille liik med on enda ematähe ümbritsenud hiiglasliku keraga, et kogu selle energia ära kasutada. See kontseptsioon, mis sai hiljem Dysoni sfääri nime, on nüüd ulmes tavapärane.
26tulevikinimkonnamichiokaku
mis oli teda inspireerinud Asumi-sarja kirjutama? Kuidas oli ta jõudnud nii laia teemani, mis hõlmas kogu galaktikat? Kõhklusteta vastas ta, et teda inspireeris Rooma impeeriumi tõus ja langus. Impeeriumi loost võib näha roomlaste saatuse kulgemist nende tormilise ajaloo vältel.Hakkasin mõtlema, kas ka inimkonna ajalool on saatus. Võib-olla on meie saatus viimaks luua kogu Linnutee galaktikat hõlmav tsivili satsioon. Võib-olla on meie saatus tõesti tähtedes.
Stapledoni suunda näitav romaan tuli šokina maailmale, kus raa diot peeti ikka veel tehnoloogia imeks. 1930. aastatel näis mõte
27tulevikinimkonnamichiokaku kosmoses rändavast tsivilisatsioonist ennekuulmatu. Toonane tipptase oli propellerlennukid, mis suutsid vaevalt pilvede kohale kerkida, nii et võimalus tähtedeni reisida näis lootusetult kauge.
„Tähelooja“ sai kohe edukaks. Arthur C. Clarke nimetas seda üheks parimaks iial ilmunud ulmeraamatuks. See sütitas terve sõjajärgse ajastu ulmekirjanike põlvkonna kujutlusvõimet. Kuid tavalugejate seas vajus romaan Teise maailmasõja kaose ja metsikuse keskel kiirelt unustusse.Uute
planeetide leidmine Nüüd, kui Kepleri kosmoseteleskoop ning astronoomide rühmad Maal on avastanud Linnutee galaktikas umbes neli tuhat teiste täh tede ümber tiirlevat planeeti, tekib kindlasti küsimus, kas Stapledoni kirjeldatud tsivilisatsioonid ka tegelikult eksisteerivad.
Umbes samal ajal tegid astronoomid veel ühe pöördelise avastuse, Maa-suuruse planeedi nimega Proxima Centauri b, mis tiirleb meist vaid 4,2 valgusaasta kaugusel asuva Päikesele lähima tähe Proxima Centauri ümber. Teadlased on ammu oletanud, et see on üks esimesi tähti, mida asume avastama.
2017. aastal leidsid NASA teadlased lähedalasuva tähe ümbert, pelgalt 39 valgusaasta kauguselt, lausa seitse Maa-suurust planeeti. Neist seitsmest on kolm ematähele piisavalt lähedal, et neil võiks olla vedelat vett. Õige varsti suudavad astronoomid kindlaks teha, kas nende ja teiste planeetide atmosfäärid sisaldavad veeauru. Kuna vesi on „universaalne lahusti“ ja suudab pakkuda segunemise võimalust DNA molekuli koostisosadeks olevatele orgaanilistele ühenditele, võivad teadlased suuta näidata, et tingimused elu tekkeks on univer sumis tavalised. Me võime olla lähedal planetaarastronoomia Pühale Graalile, kosmoses asuva Maa kaksiku leidmisele.
Need planeedid on vaid mõned hiljutised sissekanded hiiglasli kus kataloogis Extrasolar Planets Encyclopaedia (Päikesesüsteemi väliste planeetide entsüklopeedia), mida tuleb täiendada peaaegu iga nädal. Selles leiab kummalisi, ebatavalisi planeedisüsteeme, millest Stapledon oleks võinud vaid unistada – teiste seas süsteemid, kus neli või rohkem tähte tiirutavad omakeskis. Paljud astronoomid usuvad, et mis tahes kummalist planeetide formatsiooni suudate ette kujutada, kusagil galaktikas see eksisteerib, kui see just ei ole vastuolus mõne füüsikaseadusega.
