Vabadus

Sisukord

Esimene raamat. Põgene 11 Teine raamat. Võitle 49 Kolmas raamat. Mõtle 81 Allikad ja viited 111

esimene raamat

Põgene

Muutus oli silmapilkne. Harrisburgist lääne pool oli maa vaba ning korraga võisime takistamatult ojadest juua ja lõket teha ning magada seal, kus ise tahtsime. Olime tulnud mööda raudteerööpaid Washingtonist Baltimore’ini ja sealt Phillyni ning pööranud pealiinilt läände ja jõudnud talve alguseks amišite maale. Pennsylvania põllud laiusid pakases paljaste ja kõledatena, kuid maad liigendasid just nagu õmblused ja vol did – metsaribad piki jõesänge, tuuletõkked maisipõldude vahel, jahipidamiseks jäetud ülesharimata metsased seljakud –, kus võis märkamatuks jäädes hõlpsasti öö mööda saata. Kord valmistasime endale õhtusööki Christiana linna kohal järsul mäenõlval ja uinusime lumetormis, kuulates alt tänavalt vankrihobuste kabja klõbinat. Koidikul läksime linna pannkooki sööma ja kohvi jooma ning seejärel jätkasime teekonda mööda raudteerööpaid, enne kui keegi, kelle ülesanne olnuks meid takistada, isegi aimas, et me olime seal olnud.

Kuid Harrisburgi taga, kus Juniata jõgi Blue Mountaini suure veelahkme juures Susquehannasse suubub, tekkis tunne, et meid on lihtsalt metsikusse loodusse lahti lastud. Esimesed uusasuni kud läksid tavaliselt piki suuremaid jõgesid ülesvoolu, kuni jõudsid esimeste koskedeni nn jugadevööndis ja nendest kohtadest sai

14

hüppelaud inimestele, kes olid teistest veel rohkem meeleheitel või seiklushimulisemad. Blue Mountaini juures langeb Susquehanna jõgi astmeliselt allapoole ja kogub rannikutasandike loopealsetel sügavust. Just siin asutas waleslasest väljarändaja John Harris 1730. aastatel üle jõe parvetamise äri. Tollal indiaanlaste maaks kutsutud alad algasid sõna otseses mõttes teisel pool jõge ja kui Harrise reisijad kaldale astusid, leidsid nad end hiigelsuurte laiale histe puude metsas, mis laius pea katkematult tuhande miili kau gusele Suure tasandikuni.

Need inimesed olid trapperid ja kaubitsejad, õigusemõistmise eest pagejad ja oma perele maad otsivad noored mehed ning lõpuks ka pered ise. Paljud tulid raske tammepuust raamil vankriga, mida tuli tüürida nagu paati ja millel veeti kõike – toitu, töö riistu, nõusid, kangaid, võib-olla perekonnareliikviast lapitekki –, mida metsast hankida ei saanud. Vankrid olid madalapõhjalised, et need paremini teel püsiksid, ning puldankattega ja kuue tolli laiuste, täiesti ilma vedrustuseta raudkodaratega ratastega. Mehed käisid jala, pika toruga tulekivi-vintpüss üle õla, ning naised sõitsid vankril, kui olid lapseootel, ja muidu käisid samuti jala, lap sed aga rändasid päevad läbi kord vankril, kord selle kõrval. Nad liikusid piki Susquehanna läänekallast ülesvoolu, läbisid Blue Mountaini veelahkme ja võtsid seejärel suuna Allegheny platoolt algavale kiirevoolulisele ja selge veega Juniata jõele. See oli terves osariigis ainus läände kulgev jõesäng ja sellest sai omamoodi lävepakk – paremasse ellu või enneaegsesse surma – tuhandetele asu nikele, kes suundusid kõnnumaale ilma mingi kavatsuseta kunagi tagasi tulla. Kolmsada aastat hiljem tulime meie trobikonna jõe ja standard rööpmelise raudtee vahel seisvate haagissuvilate vahelt läbi ning ronisime siis rööbastele. Oli kuulda, kuidas veokid teisel pool jõge maanteel nr 22 viimasel tõusul enne Harrisburgi käiku vahetavad.

Oli aprilli lõpp ning kevadisest suurveest kõrge ja kiirevooluline Juniata veeretas siin-seal oma voogudes kalda ääres maha saetud ja vette kukkunud puutüvesid. See voolas miilide kaupa noolsirgelt ronimiseks liiga järskude mäenõlvade vahel. Seal leidus puhta mageveega ojakesi ja lõkkeks sobivat ajupuitu ning mets oli nii paks, et seal võis täiesti märkamatuks jäädes ööbida, kirikutorn või politseijaoskond otse vaateväljas.

See tundus meile sedalaadi tõsise kandina, kus jälgitakse ilma ja magatakse, relv käeulatuses. Meil polnud muud relva kui matšeete, kuid pimeduse saabudes teadsid kõik, kus see asub –tavaliselt oli see kõigi silma alla puutüvesse löödud. Aeg-ajalt kajas kõrgemate nõlvade rüngastelt ja klibult tagasi põrkuvate püssilaskude kaja ning ühel hommikul müristas õhuväe A-10 meist üle nii madalalt, et võis peaaegu näha kokpitis istuvat pilooti. Vaevalt kahe päevateekonna kaugusel Harrisburgist möödusime puutü vele naelutatud sildist, mis hoiatas föderaalvalitsust, et seda valdust „kaitstakse kõigi vajalikuks peetavate vahenditega“. Mõnes linnas võis kohata narkomaane ja kõrgetel mäenõlvadel oli näha mustkarusid ning jõel vanade lüüside ja kanalite jäänuseid, mis nägid välja peaaegu nii, nagu saaks need jälle kasutusele võtta, kui selleks peaks kunagi tarvidus tekkima. Astusime hanereas mööda raudteetammi ja jõe vahel kulgevat kruusakattega teenindusteed. Ojakesed sööstsid mööda mäekülgi alla otsekui millegi eest põgenedes. Päikeselaikudes keerles sääseparvi ja all jõevoolus liugles mööda kalapaate. Seal, kus rööpad jooksid sirgelt, nägime rongi vähemalt miili kauguselt, esilaternad nagu raevukad väikesed päikesed meid puurimas, kuid ka kurvides oli tihti tunne, et meie suunas tormab mingi tohutu jõud. Rongid olid nii rasked ja kiired, et näisid raputavat tervet maailma, pannes õhu võnkuma ja tõstes rööbastelt imeliku, inimkõrvale napilt kuuldava heli. Me muutusime seal niivõrd vastuvõtlikuks, et

teadsime rongi tulekust, ilma et oleksime teadnud, kuidas me seda teadsime – me lihtsalt teadsime. Astusime metsa alla, istusime kottidele ja mõni tegi suitsu või võttis lonksu vett, oodates, et metsaline mööda läheks. Kaubarongid liikusid tuttava kiirusega ja nende möödumine võttis terve minuti, reisirongid võisid aga sõita isegi 140ga ja kihutada mööda nii äkki, et me jäime lihtsalt kuivanud lehtede ja prahi keerisesse.

vabadus sebastian junger

16

Tegime iga tunni järel kümneminutilise pausi ja kõndisime terve pärastlõuna. Aeg-ajalt nägime eemal mõne pikapi nina ülesõidukohal rööbastele ilmumas ja siis üle raudtee vupsamas. Kord nägime umbes miili kaugusel eespool keset silda peatunud autot ja võtsime binoklid veendumaks, et tegemist pole politseiga. (Raudtee territooriumil viibimine on keelatud ja kiirrongi marsruudil peetakse seda koguni riikliku julgeoleku küsimuseks.) Õhtuks jõudsime vana lubjaahju juurde Bailey Runi nimelises kohas, kus jõgi läbi mäeaheliku lõikas ja raudtee all Juniatasse suubus. Läbi kvartsi ja lubjakivi imbuv vesi oli jääkülm ja sellise maitsega, nagu jääks tsivilisatsioon kuhugi kaugesse tulevikku. Läksime ojakallast mööda ülesvoolu ja jäime laagrisse kaljuorva surutud väikesesse plaatani- ja tsuugatukka. Meie laagrituli oleks paistnud ainult öösel läbi metsa vaikselt meie juurde hiilijale, aga meil oli koer, nii et midagi niisugust ei saanud juhtuda.

Juniata tähendab selle piirkonna kunagiste põlisasukate keeltes „seisvat kivi“. Seisvad kivid olid graniidist või liivakivist sam bad, mis taoti maasse, et tähistada hõimu territooriumi kesk punkti. Seda nimetust on kõige varem mainitud 1600. aasta tel Chesapeake’i lahes käinud Hollandi kaupmeeste koostatud maakaartidel, millel kohta, kus Juniata suubub Susquehannasse, on kirjutatud „Onojutta Haga“. „Haga“ tähendab mohoogi keeles „inimesed“ ja „onojutta“ tähendab „väljaulatuv kivi“. Selle sõna

variantidena on kirja pandud veel „Chenegaide“, „Yuchniada“ ja „Choniate“; eurooplastel oli väga raske põlisrahvakeelseid sõnu üles kirjutada, sest need keeled kõlasid nii võõrapäraselt. Onojutta-hagasid peetakse senekate kõrvalharuks, aga kuna nad juba õige varakult hävitati, ei tea keegi seda kindlalt. Veel üks seisev kivi oli New Yorgi osariigi põhjaosas ja mitu loodus likku Ohios; need on haruldased asjad. Üks onojutta-hagade küla asus kõigest paari miili kaugusel Juniata jõe lisajõe Frankstown Branchi ja Väikese Juniata liitumiskohast, kus need tänapäeva Huntingdoni linna kohal suureks Juniataks ühinevad. See oli strateegiliselt tähtis paik: üks indiaanlaste sissetallatud rada jooksis ida-läänesuunaliselt piki Juniata kallast Chesapeake’ist Ohioni ja teine põhja-lõunasuunaliselt New Yorgi osariigist Carolinadeni. Viimast, mida tuntakse ka Sõdalaste teena, kasutas enamik koha likke hõime, kui mindi rüüstama põlisvaenlaste alasid sadu miile lõuna pool.

Kunagi enne eurooplaste saabumist – arvatavasti ammu enne – püstitasid onojutta-hagad sellele tähtsale ristteele neljateistkümne jala kõrguse seisva kivi. Sellesse raiuti hõimu märgid ja sümbolid, mis võisid kujutada uskumust, et nende esivanemad kunagi just selles kohas maa seest välja ilmusid. Esimeste euroop laste kohale jõudes olid onojutta-hagad aga juba kadunud, 17. sajandil irokeeside vallutusretkede käigus hävitatud. Hollandi karusnahakaupmeestelt saadud püsside abil üritas viit indiaanirahvast ühendanud Irokeesi Liit üsna edukalt vallutada endale kõiki Mississippist itta ja Carolinadest põhja jäävaid alasid. Nad võitlesid Ohio kassirahva – teise nimega eiride – vastu ja lõpuks hävitasid nad, jättes endast maha „üksnes karjade kaupa hunte“. Nad käisid maha viissada miili, et teha lõpp Carolina tšerokiidele ja tšoktodele. Nad saatsid tuhat meest Ontariosse, et alistada huroonid. Nad sundisid šoonid, delavaarid ja mingod omamoodi

vasalliorjusse. Ja nad tegid kerge vaevaga lõpu peale Pennsylvania idaosa väiksematele hõimudele: Wyomingi oru ümbruses elanud tasandikurahvastele, nagu irokeesid neid nimetasid, West Branchi koopakuraditele ning onojutta-hagadele. Neist ei jäänud muud kui jõe nimi ja nende kivi.

vabadus sebastian junger

18

18. sajandi alguses Juniata jõge mööda ülesvoolu liikunud asuni kud sattusid kõnnumaale, kus elasid ühed kõige sõjakamad inimesed maamunal. Põliselanikud olid paremas toitumuses kui eurooplased ning üldiselt ka pikemat kasvu ja tugevamad. Mõned olid riietatud karu- või hundinahka ja pähe pannud vastava looma pea, nagu oleksid nad ise need loomad. Kapten John Smith sattus kokku ühe suskehannoki hõimu mehega, kellel rippus kaelas hundikolju nagu ilmatu suur ehteasi. Lahingu ajal kandsid nad musketikuule suus, et püssi kiiremini uuesti laadida, ja läbi metsa liikusid nad nii kiiresti ja vaik selt, et koloniaalväed arvasid sageli, et võitlevad viis või kümme korda arvukama vastasega kui tegelikult.

18. sajandi alguseks olid irokeesid oma liitu kaasanud juba kuuenda rahva, taskaroorad, ning jõudnud oma võimu tippu. Nad kuulutasid koloniaalühiskonna piiriks „lõputud mäed“ – Allegheny mäestiku idapoolseimad ahelikud –, mis jooksid läbi Pennsylvania kirdeosa edasi Tennesseesse. Paljudes kohtades koosnes esimene ahelik ühestainsast järsust mäeseljakust, mida irokeesid nimetasid Kittatinnyks ja mis ulatus New Yorgi osariigis asuvast New Paltzist kuni Knoxville’i äärelinnadeni. See on nii vankumatult sirge, et kaarti vaadates tundub peaaegu joonlauaga tõmmatuna. Hõlpsasti üle roni miseks liiga järsul ja ümbert minemiseks liiga pikal Kittatinnyl oli terve oma 250-miilise pikkuse kohta ainult käputäis läbipääsukohti, nende hulgas suur kuru Harrisburgi juures. Mõni miil ülesvoolu sööstab Juniata välja oma viimastest orgudest ja kanjonitest. Juniata suudmest ei alanud mitte üksnes põliselanike autonoomia, vaid teatud mõttes ka valgete oma. Sellest kohast kaugemal