Suletud suud

Sisukord

Eessõna 9

1. peatükk: Lääs Imedemaal 13

2. peatükk: Tegelikkuse ümberdefineerimine 20

3. peatükk: Kultuuriline hegemoonia 26

4. peatükk: Teooria ja praktika 40

5. peatükk: Mao Zedong läheb moodi 49

6. peatükk: Salliv vasaktiib 65

7. peatükk: Ei midagi isiklikku 78

8. peatükk: Põlgamise kool 90

9. peatükk: Kampusekoodeksid ja survestamine 105 10. peatükk: Uus külm sõda 123 11. peatükk: Kauplemine keeldudega 138 12. peatükk: Sõda jõuludega 155

13. peatükk: Sõda sugude pärast 170 14. peatükk: Rahulolematus luku taga 187

15. peatükk: Puhastused 202 Kokkuvõte: Tagasi Metuusala juurde 213 Tänusõnad 225 Lisa: Inglise-eesti poliitkorrektsuse sõnastik 226 Viidatud kirjandus 236 Märkused 284 Register 341

1. peatükk Lääs Imedemaal

„Kui mina ütlen mõne sõna,“ teatas Kuugel-Muugel üsna põlastaval toonil, „siis tähendab see täpselt seda, mida m i n a soovin, ei rohkem ega vähem.“

„Küsimus on selles,“ lausus Alice, „kas te saate sõnale nii palju erinevaid tähendusi anda.“

„Küsimus on selles,“ ütles Kuugel-Muugel, „kes on peremees –ja kogu lugu.“1

Selle lühikese kahekõnega kuulutas Lewis Carroll oma raamatus „Alice peeglitagusel maal“ ette poliitilise korrektsuse ajastut, sõda sõnade üle, mis enam kui sada aastat hiljem kujundab meie poliitika palet. Mis tähtsust sel on, kas keegi siseneb riiki kui „illegaalne võõramaalane“ või „dokumenteerimata immigrant“? Mis vahet on jõulupuul ja „pühadepuul“? Kas ülemaailmne soojenemine ei kujuta meile sama suurt ohtu sõltumata sellest, kas me nimetame – või ei nimeta –seda „kliimamuutuseks“ või, nagu hiljuti, „kliimakriisiks“? Milleks näägelda semantika üle? Erinevus võib olla semantiline, kuid semantika loeb. Kui mõni nimetab erinevust „lihtsalt semantiliseks“, siis tähendab see, et ta hei dab selle kõrvale kui tühise. Ent kui paljud üldse teavad, mida sõna „semantika“ tähendab? Selgub, et „semantika“ tähendabki tähen dust. Semantika on õpetus sõnade tähendusest, mis võimaldab meil üht asja teisest eristada. See taipamisprotsess algab juba meie esimeste

14

sõnadega. Laps hüüab „Emme!“, eristamaks emmet issist. Tänapäeval põrkub isegi see baasiline eristus kokku poliitilise korrektsusega, nagu me allpool näeme. Tõik, mida Kuugel-Muugel (Humpty Dumpty) mõistab ja Alice mitte, seisneb selles, et sõnad kujundavad meie mõtlemist; nad annavad meie maailmapildile värvid. Kuugel-Muugel oli kahtlemata lugenud Aristotelest, antiikfilosoofi, kes nimetas inimest „poliitiliseks loomaks“ , erinevalt „ühestki teisest karjaloomast“, sest inimene valdab võimet kõnelda. Teistel loomadel võib olla võime oma naudingust või valust märku anda urisemise või lõu gamisega, kuid vaid inimesele on antud kõnevõime, „kirjeldamaks sobi vat ja sobimatut ning seetõttu ka õiget ja valet“.2 Üksnes inimene suudab eristada head ja kurja. Võime neid eristusi sõnades välja öelda „sünnitab perekonna ja riigi“. Ja nii Kuugel-Muugel kui Aristoteles mõistsid, et seos ulatub kaugemale: poliitika ongi kõne. Riigivalitsemiskunstis on nii, et kui sõnad ei saa hakkama, järgneb sõda. Kui Preisi sõjateoreetiku Carl von Clausewitzi sõnutsi „on sõda poliitika jätkamine teiste meetoditega“, siis sõnad on tavaliste meetoditega aetud poliitika.3 Keel loomulikult muutub aja jooksul. Märkimisväärne värske näide on sõna literally („sõna otseses mõttes“), mis kunagi tähendas sõnade kasutamist nende põhilises tähenduses, ilma kaudse tähenduse ehk metafoorita, kuid tähendab nüüd ka metafoorset sõnakasutust, mis on otsese tähenduse vastand. Kui see pole piisavalt segadusseajav, siis teadke, et literal tähistab tähti, mis on sümbolid ja seetõttu „otsese mõtte“ vastandid, ja literal kaudses tähenduses ulatub vähemalt saja aasta taha, James Joyce’i romaanini „Ulysses“ – mis kõik on öeldud vaid osutamaks, et keele loomulik muutumine on keeruline protsess.4

Seevastu keele poliitkorrektne väärastamine ei ole ei loomulik ega keeruline. Poliitiline korrektsus on nagu inimene, kes püüab iseendale hüüdnime panna. Tema ürituse kunstlikkus ja läbinähtavus muudavad selle võimatuks. Hüüdnimi ei kinnistu – välja arvatud juhul, kui sel inimesel on võim sundida.

Võtkem sotsiaalteadlaste hiljaaegu leiutatud, poliitiliselt korrektse nimetuse noortele kurjategijatele. Selles pole midagi loomulikku, kui nimetame noort kurjategijat „õigusemõistmisega kokku puutunud nooreks“, ja leksika muutmise põhjust ei ole raske mõista.5 Vasakpoolsed poliitaktivistid tahtsid lihtsalt pahad poisid vangist välja päästa, niisiis nimetasid nad alaealised kurjategijad, kes definitsiooni kohaselt olid seotud õigusrikkumisega, ümber „õigusemõistmisega

seotud“ noorteks, et avalikkus nende vabastamisse soodsamalt suhtuks. Selline ebaloomulik žargoon ei ole tavakasutuses juurdunud, kuid on tunginud kõrgharidusse ja administratiivsfääri, sest need institutsioonid on aktivistide ning nende liitlaste kontrolli all.

Kuna sõnad tähendavad nii palju, peab suur tähtsus olema ka „poliitilise korrektsuse“ definitsioonil endal. Poliitkorrektsuse eri määratlused on ühel nõul, et see hõlmab teatud sõnakasutuse hülgamist, eesmärgiga paremini sobituda mingi poliitilise ortodoksiaga. Oxford Dictionary of New Words (Oxfordi uudissõnade sõnastik) näiteks defi neeris kõnealuse mõiste 1997. aastal järgmiselt: „Kohandumine libe raalsete või radikaalsete seisukohtade kogumiga sotsiaalküsimustes, mida iseloomustab heakskiidetud vaadete propageerimine ja diskri mineerivaks või ründavaks peetava keele ning käitumise taunimine.“6 Need on kõik poliitkorrektsuse vältimatud omadused, kuid loetelu pole ammendav. Poliitiline korrektsus mitte üksnes ei maskeeri karmi reaalsust, millest kõneleb selge keelekasutus, vaid läheb lausa vastuollu sõnade algse tähendusega, paisates kultuuri peeglitagusesse maailma. Enamik meist möönab, et keel mängib vasakideoloogias suurt rolli. Kuid nende seos ulatub kaugemale. Raamatus „1984“ kirjeldab George Orwell poliitiliselt korrektse nn uuskeele ja Inglismaa sotsialistliku režiimi Ingsots suhteid. „Kas te ei mõista, et kogu uuskeele siht on kitsendada mõtlemist?“ küsib totalitaarse partei liige. „Revolutsioon on saavutanud oma eesmärgi, kui keel on täiuslik. Uuskeel on Ingsots ja Ingsots on uuskeel.“7 Sama võib öelda poliitilise korrektsuse ja vasak poolsuse kohta. Meest, kes peab ennast naiseks, tuleb tingimata nime tada „transnaiseks“ või, veel parem, lihtsalt „naiseks“, sest vasakideo loogia nõuab taga nii äärmuslikku vabanemist, et mees võib lihtsalt ütlemisega naiseks saada. Keel mitte üksnes ei toeta ideoloogiat, vaid sama hästi kui moodustabki selle.

Mõned poliitilise korrektsuse toetajad on tunnistanud, et kasutavad keelt tegelikkuse kujundamiseks, kuid kinnitavad, et nende konservatiivsed oponendid teevad sedasama. Oxfordi keeleteadlane Deborah Cameron käis selle süüdistuse välja 1990ndail ülikoolis poliitkorrektsuse üle toimunud käredate vaidluste käigus. Cameroni väidete kohaselt osutasid liberaalsed „keelehügieenikud“ poliitilise korrektsuse sissetoomisega vaid sellele, et „illusioon tavakeelest põhineb tõigal, et üldsust sunnitakse nõustuma definitsioonidega, mida esitletakse neutraalsete ja universaalsetena, kuid mis tegelikult esindavad kõige

16

eesõigustatumatesse ühiskondlikesse klassidesse kuuluvate heteroseksuaalsete valgete meeste spetsiifilisi arusaamu“.8 Teisisõnu kuulutasid nad väärtusneutraalse keele valetamiseks, mille eesmärgiks on tagada patriarhaalsus ja valgevõim.

Umbes samal ajal avaldas kirjandusteadlane Stanley Fish raamatu „Sõnavabadust ei ole olemas“ (There’s No Such Thing as Free Speech), milles ta kuulutab „kallutamata tõeotsingu“ võimatuks ja väidab, et traditsiooniline sõnakasutus „ei ole poliitiliselt vähem laetud“ kui poliitkorrektne žargoon.9 Isegi konservatiivne kolumnist Robert Kelner heitis 1990ndate algul seoses uue keelega tekkinud mured kõrvale ja nimetas neid „meie libasõjaks poliitilise korrektsusega“. Ka konservatiivid manipuleerivad keele ja kultuuriga, tunnistas ta, ning see sõda kujutab endast meie endi poliitkorrektsuse avaldust. Kriitikute jutus on tõetera. Vasakpoolsed pole ainsad, kes keelega poliitilistel eesmärkidel manipuleerivad. Kuulsaks on saanud ajakirja nik Edward R. Murrow poolt tsiteeritud kiidusõnad president John F. Kennedylt, kes tunnustas Winston Churchilli selle eest, et viimane II maailmasõja ajal „mobiliseeris lahingusse inglise keele“, ja nagu leedi Astor kinnitada võiks,* ei ole keegi iial Churchilli poliitilises korrektsuses süüdistanud.10 Riigi- ja kõnemehed Periklesest Donald Trumpini on kasutanud keelt oma eesmärkide saavutamiseks. Ka Donald Trumpi ei pea keegi poliitiliselt korrektseks. Kuid kriitikud jätavad märkamata, et viis, kuidas kumbki pool keelega manipuleerib, on erinev.

Parempoolsed kalduvad keelt ära kasutama jõuliste sõnade abil, mis tekitavad selgeid kujutluspilte. Churchill lubas: „Me hakkame võitlema rannikul, me hakkame võitlema maabumispaikades, me hakkame võit lema põldudel ja tänavatel, me hakkame võitlema mägedes; me ei anna kunagi alla.“11 Ta ei rääkinud „meretagustest erakorralistest operatsioo nidest“, nagu Barack Obama palju aastakümneid hiljem. Tema kasutas sõna „võitlus“ (fight), mis on selge ja täpne saksi sõna. Seejärel kirjeldas Churchill täpselt, kus ta kavatseb võidelda, ning lõpuks, kui te pole siiani taibanud, ütleb ta teile, et ei kavatse kunagi alla anda.

Donald Trump kasutas umbes samasugust otseütlemist, ehkki võibolla halastamatumal viisil, kui ta 2015. aastal teatas oma kavatsusest

* Leedi Astor oli Inglise parlamendi liige, kellega Churchill korduvalt teravusi vahetas. Üks kuulsamaid neist kulges järgmiselt. Leedi Astor teatas Churchillile, et kui too oleks tema mees, siis valaks ta tema tee sisse mürki. Churchill vastas: „Ja kui teie oleksite mu naine, siis ma jooksin selle ära.“ – Tlk.

presidendiks kandideerida, mõistes hukka illegaalsed võõramaalased, keda ta süüdistas „uimastite sisseveos“, „kuritegevuse impordis“ ja „vägistamises“. Isegi tema reservatsioon – et mõned neist, arvab ta, on „head inimesed“ – toetus mõtte edasiandmiseks jõulisele ja lihtsale keelekasutusele.12 Ükskõik, kas Trumpi jutt teile meeldis või mitte, te vähemalt saite aru, mida ta mõtleb. Poliitkorrektsus toetub eufemismidele, pehmetele väljendustele, mis peavad kinni katma karmi reaalsuse. Heade kommete raames kasutame me kõik mõnikord sel eesmärgil eufemisme. Nimetame vana naist „teatud eas naiseks“. Leiname neid, kes on „lahkunud“, mitte neid, kes on surnud. Vajalikul ajal käis daam „nina puuderdamas“ ja kasutab tänini pigem „vannituba“ või „puhketuba“ kui tualetti.13 Me kasutame eufemisme – mille algtähendus on „hea kõne“ või „heaende lised sõnad“ –, et olla viisakas.14

Kõigil neil juhtudel pehmendab viisakas eufemism kirjeldatavat tegelikkust, kuid ei lähe tegelikkusega vastuollu. Vana naine on tõepoolest teatud eas naine. Poeetiline „lahkumine“ kirjeldab surma spirituaalset tõelust. Naised võivad tõesti nina puuderdada, kui nad on ära teinud muu, mida tehakse neis ruumes, kus sageli leidub ka vann ja kus igaüks võib puhata. Viisakuseufemismid pehmendavad tegelikkust, kuid ei valeta.

Vasakpoolsed seevastu kipuvad uduste terminite ja žargooni abil keelega manipuleerides tegelikkust mitte pehmendama, vaid seda varjama ja isegi musta valgeks rääkima. Loote tapmisest emakas saab „naiste tervishoid“ ja „reproduktiivõigused“, ehkki abordi tulemus on tervisele ja soojätkamisele täpselt vastupidine. Pärast islamistide terrorirünnakut ühele kirikule Sri Lankas säutsus Hillary Clinton oma toetusest „ülestõusmise pühitsejatele“, mis on veider vassimine, varjamaks tõika, et ohvrid olid kristlased. Ainus kord, kus Hillary 2016. aastal midagi otsesõnu välja ütles, oli siis, kui ta nimetas tema poolt hääletamast keeldunud ameeriklasi haletsusväärseteks ja nende käitumist andestamatuks, ja see osutus tegelikult kogu tema kampaania kõige suuremaks läbikukkumiseks. Clinton oli teinud radikaalse poliitiku jaoks parandamatu vea: ta ütles inimestele, mida ta mõtleb. Poliitkorrektsus valetab. Juba fraas „poliitiline korrektsus“ näitlikustab seda olemuslikku ebaausust, kuna „poliitiliselt korrektne“ kõne ei ole poliitilisem kui ükskõik milline muu kõne, ja see pole ka kor rektne. Termin võeti kasutusele vahendina, et kuidagi kategoriseerida

18

neid valesid, mida ideoloogide arvates tuli poliitilistel eesmärkidel tõeks pidada. Suur osa poliitkorrektsest žargoonist on moodustatud valemi järgi, mille kohaselt liidetakse nimi- või omadussõnale mõni ebaharilik määr- või omadussõna. Kadunud Valge Maja kõnekirjutaja William Safire nimetas selliseid tuletisi „omadussõnaliselt modifitseeritud adjektiivseteks leksilisteks ühikuteks“, mis on ise mäng PK žargooniga.15 Umbes samal ajal, kui Safire oma selgituse andis, pilkasid seda žargooni alatihti ka koomikud, tõlkides näiteks ära sõna „lühike“ ja saades poliitkorrektselt kõlava „vertikaalsuunas komplitseeritud“. Selle tehnika juures on määr- või omadussõna tavaliseks ülesandeks muuta vastupidiseks selle nimi- või omadussõna tähendus, mida ta täien dab. Ka sõnaühend „poliitiliselt korrektne“ ise järgib seda poliitiliselt korrektset mustrit, kasutades määrsõna järgneva omadussõna tähenduse ümbermuutmiseks. See tähendab, „korrektne“ on tõene. Kuid „poliiti liselt korrektne“ on ebatõene. „Õiglus“ tähendab, et keegi saab, mida ta on ära teeninud, mitte soosinguna. Poliitkorrektne „sotsiaalne õiglus“ aga on ebaõigluse vorm, sest tähendab, et keegi saab midagi, mida ta ei ole ära teeninud, kuna teda soositakse. „Abielu“ on kõigis kultuurides läbi ajaloo tähendanud meeste ja naiste liitu. „Samasooliste abielu“, ükskõik kui kiiduväärseks keegi seda ideed ei peaks, ei ole abielu. „Samasooliste abielu“ ajalugu pakub meile paljuütleva võimaluse heita pilk poliitkorrektsuse sügavamale mõttele: saavutada poliitilised eesmärgid ilma valijaid asjasse segamata. Ameerika Ühendriikides pole võimalik rääkida arutelust samasooliste abielu üle, sest mingit arutelu pole kunagi olnudki. Enne kui selline debatt alata võinuks, olid polii tiliselt korrektsed sõnasepad juba abielu ümber defineerinud, nii et see hõlmaks ka samasoolisi monogaamseid paare, ja seda tehes nihutanud keskse vaidlusküsimuse asja olemuselt õigustele. Küsimusest „Mis on abielu?“ sai kiirelt „Kellel on õigus abielluda“, eeldades, et esimene probleem on juba lahendatud radikaalide soovi kohaselt.

Kõikjal, kõikides ühiskondades ja läbi kogu ajaloo on oldud seisukohal, et abielu hõlmab seksuaalselt erinevaid. Mõnes ühiskonnas lubatakse polügaamiat, mõnes lahutust, kuid kõik kultuurid on mõistnud abielu eri soost abikaasade ühendusena, mis on orienteeritud – ehkki mitte tingimata kohustatud – järglasi saama ja neid harima. Ausameelses vaidluses abielu ümberdefineerimise üle tuleks kõigepealt arutada, mis abielu on ja miks kõik teised läbi kogu aja loo on asjast nii valesti aru saanud. Kuid selline arutelu oleks võinud

poliitilist „progressi“ segada. Kultuurirevolutsionäärid pidasid lihtsamaks defineerida terminid ümber vastavalt tulemustele, milleni nad lootsid jõuda. Kui konservatiivid sellise sõnadeväänamisega vaikides nõustusid, olid radikaalid vaidluse võitnud enne, kui see alatagi sai.

Sama viisil ei viinud probleem, kas „transsoolised“ peaksid tohtima valida tualettruumi omal äranägemisel, mitte vaidluseni, vaid terminite defineerimise ja ümberdefineerimiseni. See pealtnäha frivoolne küsimus oli Ameerika poliitilises diskursuses 2010. aastate keskpaigas valitsev ja debatt jätkus veel järgmiselgi kümnendil hoolimata sellest, et oma bioloogilise soo üle segadust tundvate inimeste arv on kaduv väike; enne kui radikaalid häire normaalsuseks kuulutasid, tunti sellist seisundit „soodüsfooriana“.

Ühest küljest kinnitasid poliitkorrektsed, et meestel, kes peavad ennast naiseks, tuleb lubada kasutada naiste tualettruume. Need õnne tud hinged pole ju lõpuks päriselt mehed, vaid pigem „transnaised“, kellel on õigus kasutada asju, mis on lubatud iga tüüpi naistele. Teisest küljest märkasid tundlikud inimesed, et need mehed ei ole ikka tegelikult naised ja kui tualette üldse sugude järgi eristada, siis tuleb naiste tualettruumid meestele keelata. Sellise kuju võtnud vaidlusel oli vähe pistmist tualettide või väheste seksuaalselt ebamäärases olukorras inimeste endiga. Pigem oli jõutud Alice’i küsimuseni „kas saab sõnale nii palju erinevaid tähendusi anda?“ ning Kuugel-Muugli poliitikani: „Kes on peremees?“

Poliitkorrektsus ei piirdu truudusvande nõudmisega teatud seisu kohtade kogumile. Poliitkorrektsus lubab maailma põhjalikult muuta. Ta väänab keelt, üritades kujundada tegelikkust vastavalt vasakpool setele printsiipidele. Washington Times kirjeldas seda kui „idealismi destruktiivset moonutamist, et see sobiks totalitaarsete eesmärki dega“.16 Poliitilise korrektsuse põhimõtete järgi võib mehest saada naine niipea, kui me kõik nõustume teda naiseks nimetama. Laps lak kab olemast laps, kui me kõik nõustume teda nimetama „looteks“ või mis veel parem – sest „loode“ tähistab „järeltulijat“* – „rakukobaraks“ või „raseduse produktiks“. Nagu Hamlet hullumeelsust teeseldes kuulutas, pole tegelikkus muud kui „sõnad, sõnad, sõnad“ ja „miski pole ei hea ega kuri, kuid mõtlemine teeb ta selliseks“.17 Poliitilise korrektsuse reeglite järgi ei kirjelda sõnad tegelikkust, vaid loovad seda.

* Nii on see inglise keeles ladinakeelse laensõna fetus puhul. – Tlk.

2. peatükk

Tegelikkuse ümberdefineerimine

Radikaalne

skeptitsism, millele poliitiline korrektsus toetub, vari seb kokku isegi kõige nõrgema uurimise peale. Iga verisulis filo soof, kes kuulutab: „Objektiivset tõde pole olemas“, on kohustatud selgitama, miks ta seda oma avaldust objektiivseks tõeks peab. Ent kui asi puudutab poliitilist korrektsust, siis pole loogilisest täpsusest ega järjekindlusest lugu, sest poliitkorrektsus eitab juba olemuslikult mõlema võimalikkust. Isegi kui radikaalset skeptitsismi võtta järje kordse heade kavatsustega esitatud valena – oletades näiteks, et poliit korrektlased teavad südamepõhjas ise ka, et ennast naiseks pidav mees ei ole tegelikult naine, kuid nad peavad heateoks nii indiviidile kui ühiskonnale teeselda, et on –, siis tähendab see veelgi äärmuslikuma eelduse tuvastamist otse poliitkorrektsuse südames: et tõde on kuri ja valed on head.

Traditsiooniliselt on meie ühiskond valetamist pahaks pannud. Oleme uskunud, et „tõde teeb su vabaks“. Poliitkorrektlased pööravad selle arusaama pea peale. Nad usuvad, et tõde mehest, kes peab ennast naiseks, teeb talle raskelt kahju. Tõde lapsest kahjustab ema, kes tahab temast lahti saada. Nad peavad tõtt hävitavaks ja valet osavõtlikuks. Poliitkorrektlane arvab, et vale, nagu oleks mees naine, vabastab selle mehe bioloogia ahelatest. Vale, et laps ei ole inim- või elusolend, vabastab tema ema soovimatust nabanöörist, mis paneb talle vastutuse. Kui keel tõesti loob tegelikkust, siis pole sellise valetamise juures midagi valesti. Kui sõnad võivad reaalsust muuta, siis polegi see üldse valetamine.

Nii ambitsioonikas eesmärk kui tegelikkuse ümberdefineeri mine nõuab poliitika laiendamist kaugelt üle seniste piiride. Võtkem

näiteks puudega inimesed.* Kuni 1970ndateni mõisteti poliitika all avalikke asju. Kehalisi ja vaimseid puudeid tähistavad eufemismid jäid poliitika vaateväljast välja. Ent poliitkorrektsus ajab avalike ja isiklike asjade piiri segaseks. Nüüdseks „on isiklikud asjad poliitilised“, nagu 1970ndate feministid nõudsid. Poliitilise korrektsuse reeglite järgi ei tohi miski enam puhtalt isiklik olla. Kõik peab saama poliitiliseks, välja arvatud üks asi: poliitika. Paneb muigama, et kui poliitkorrektsus politiseerib kõike alates kodutöödest ja lõpetades jooksukingadega, siis traditsioonilist vali jale suunatud poliitikat muudab ta ahtamaks. Poliitkorrektlaste aru saamist mööda võime ja tegelikult lausa peame läbi sõeluma pealt näha tavaliste eraeluliste otsuste tähenduse avalikule elule, kuid mitte keegi ärgu julgegu vaidlustada – ammugi hääletusele panna – meeste õigust naiste tualetile, mille uued standardid on kuulutanud pühaks põhiõiguseks, ja see põhiõigus ei kuulu arutamisele. See, mis algas semantilise nääklusena, viib lõpuks välja kogu poliitilise korralduse ümbertegemiseni. Enamik poliitilist korrektsust uurivaid ajaloolasi paigutab selle sünni 1990ndate esimesse poolde, kui New York Magazine sellest nähtusest esiküljeloo avaldas. Kirjanikud nagu Dinash D’Souza ja Roger Kimball tuvastasid õitsva poliitkorrektsuse juba 1980ndail ülikoolilinnakuis toimunud vaidlustes ja Lääne kaanoni üle käinud sõnalahin guis. William Safire ja vasakpoolne kirjandusteadlane Ruth Perry näe vad poliitkorrektsuse algust aga Hiina kommunistliku revolutsionääri Mao Zedongi ja tema Ameerika kaasakiitjate juures 1960ndail.1 Tegelikult ulatub progressivistide ebaloomulik keeleväänamine veel palju kaugemale minevikku. 20. sajandi alguse keelereformijad püüdsid ühiskonna marssi progressi suunas kiirendada ebatõhusate ilustuste ja traditsioonijäänuste kustutamisega keelest. 19. sajandi lõpu esperantistid üritasid ülemaailmset suhtlust ja identiteeti takista vad tõkked kõrvaldada universaalse „teise keele“ loomisega, mis iroonilisel kombel langes just sellele ajale, mil maailma traditsiooniline

* Originaalis handicapable, mis on edasiarendus enamlevinud sõnast handicapped. See sõna pärineb ühest keskaegsest mängust, mille juures kahe erineva väärtuse võrdsusta miseks kasutati lisasummat. Siit kandus nimetus edasi võiduajamistele, kus parematele hobustele kinnitati lisaraskused, et võistlejad oleksid võrdsemad ja võistlus põnevam. Puudega inimeste puhul peab nimetus handicapped märku andma, et need inimesed kannavad oma puude näol „lisaraskust“ (niisiis tähendusvarjund vastupidine eestikeel sele „puudele“), mis nad teistega võrdseks, mitte alaväärseks muudab. – Tlk.