ja disainerrõivaid, mida ta iga kord kandis, polnud ta vaene. Ja ta mainis midagi restoranis külaliste rahulolu kontrollimiRahvusvaheline bestseller, sest. Teine loogiline teooria millest sündis menufi lm oli, et ta oli selle koha juht, kus me viibisime. Aga mida ta seal hotellis tegi? Raputasin pead, nagu tahaksin oma mõtted temast maha visata, ja sirutasin käe oma klaasi järele. Miks ma üldse hoolima peaks, mõtlesin ma lonksu võttes. See pidi ju ikkagi kokkusattumus olema. Kui pudeli lõpetasime, saabusid meie mehed, kes näisid õnnelikud. „Kuidas oleks lõunasöögiga?“ küsis Martin rahuloleva muigega. Šampanja, mida ma eelmisel õhtul ja äsja joonud olin, muutis mind võitluslikuks. Olin tema muretu suhtumise pärast maruvihane. „Mida kuradit, Martin?“ nähvasin. „Mul on sünnipäev ja sa kaod tundideks ega hooli isegi sellest, mida ma teen või kuidas ma end tunnen, ja nüüd sa lihtsalt tuled kohale ja küsid lõunasöögi kohta? Aitab sellest! Kõik keerleb alati sinu ümber. Ma teen alati seda, mida sina tahad, ja sina ütled mulle alati, mida teha. Ma pole kunagi sinu elus kõige tähtsam. Ja lõunaaeg oli tund aega tagasi!“ Mässisin oma tuunika tugevamalt enda ümber, haarasin koti ja tormasin fuajeesse. Läksin üle saali ja leidsin end tänavalt. Mu silmad hakkasid vett jooksma. Panin prillid ette ja hakkasin kõndima. Giardini tänavad nägid maalilised välja. Kõnnitee ääres kasvasid õitsvad puud, hooned olid ilusad ja hoolitsetud. Kahjuks ei osanud ma sellises meeleseisundis nautida koha ilu, kus ma viibisin. Tundsin end üksikuna. Ühel hetkel taipasin, et pisarad jooksid mööda mu põski
365 PÄEVA
BLANKA LIPIŃSKA
35
2. peatükk
Kui ma silmad avasin, oli öö. Vaatasin ringi ja mõistsin, et mul pole õrna aimugi, kus ma olen. Lamasin tohutus voodis, mida valgustas ainult tänavalaternate valgus. Mul oli peavalu ja ma tahtsin oksendada. Mis pagan juhtus, kus ma olen? Üritasin püsti tõusta, aga olin täiesti jõuetu, nagu kaaluksin tonni, isegi pea ei tõusnud padjalt. Sulgesin silmad ja jäin uuesti magama. Kui uuesti ärkasin, oli veel pime. Ma ei tea, kui kaua ma magasin, võib-olla oli see teine öö? Kella ei olnud kusagil, ei rahakotti ega telefoni. Seekord sain voodist püsti tõusta ja selle äärele istuda. Ootasin hetke, kuni mu pea pöörlemise lõpetab. Märkasin voodi kõrval öökapil lampi. Kui selle valgus tuppa tulvas, mõistsin, et koht, kus ma olen, on ilmselt üsna vana ja mulle täiesti tundmatu. Aknaraamid olid tohutult suured ja nikerdatud ning raske puust voodi kõrval oli hiiglaslik kivikamin – selline, nagu olin näinud vaid filmides. Laes olid vanad talad, 37
mis sobisid ideaalselt aknaraamide värviga. Tuba oli soe, elegantne ja väga itaaliapärane. Liikusin akna poole ja mõne aja pärast astusin välja rõdule, kust avanes vaade imelisele aiale. „Nii hea meel sind ärkvel näha.“ Tardusin neid sõnu kuuldes. Mu süda jättis vist löögi vahele. Pöörasin ümber ja nägin noort itaallast. Sain aru, et ta on kohalik, sest seda reetis tema inglise keele aktsent. Tema välimus ainult tugevdas mu oletust. Ta ei olnud pikk nagu 70 protsenti itaallastest, keda olin näinud. Tal olid pikad tumedad juuksed, mis voogasid vabalt üle õlgade, õrnad näojooned ja väga suured huuled. Ilus poiss, võiks öelda. Ta kandis laitmatult elegantset ülikonda, kuid see ei muutnud teda kuidagi täiskasvanulikumaks. Tema õlad olid laiad. „Kus ma olen? Miks ma siin olen?“ ütlesin raevukalt mehe poole kõndides. „Palun värskendage ennast. Ma tulen varsti teie juurde tagasi, siis saate teada,“ ütles ta ja kadus, sulgedes enda järel ukse. Näis, nagu oleks ta minu eest ära jooksnud, samal ajal olin mina kogu olukorrast meeletult hirmul. Üritasin ust avada, kuid see oli kas lukus või oli mehel võti ja ta kasutas seda. Ma kirusin teda hingepõhjast. Tundsin end abituna. Kamina juures oli veel üks uks. Panin tule põlema ja mu silme ees avanes suurejooneline vannituba. Keskel oli hiiglaslik vann, ühes nurgas tualettlaud, kõrval suur kraanikauss koos peegliga ja teises otsas nägin dušinurka, kuhu ka jalgpallimeeskond lihtsalt ära mahtunuks. Sellel polnud 38
dušikabiini ega seinu – ainult suur klaaspaneel ja põrand, mis oli valmistatud väikestest mosaiikplaatidest. Vannituba oli ilmselt sama suur kui kogu Martini korter. Martin ... peab olema mures. Või äkki mitte, võib-olla on tal hea meel, et lõpuks ometi keegi teda oma kohalolekuga ei sega. Mind valdas taas viha, seekord segatuna koos hirmuga olukorra ees, millesse sattunud olin. Seisin peegli ees. Nägin erakordselt hea välja, olin päevitunud ja tundusin hästi puhanud. Kotid mu silmade alt olid kadunud. Mul oli ikka veel seljas sama tuunika ja ujumiskostüüm, mis mul sünnipäeval seljas oli, kui hotellist välja jooksin. Kuidas ma pidin end ilma asjadeta värskendama? Viskasin riided maha ja läksin duši alla, haarates riidepuult koheva valge hommikumantli. Kui kõndisin toas ringi, kus ärganud olin ja otsisin vihjeid oma asukoha kohta, avanes uks. Noor itaallane oli jälle kohal. Laia viipega juhatas ta mind välja. Kõndisime mööda pikka lillepottidega kaunistatud koridori. Maja oli sukeldunud pimedusse, seda valgustasid ainult väljas olevad tänavavalgustid, mis paistsid läbi arvukate akende. Ekslesime läbi koridoride rägastiku, kuni mees peatus ühe ukse juures ja avas selle. Ta sulges selle minu selja taga, jäädes ise välja. See tuba pidi olema raamatukogu – seinad olid vooderdatud rasketes tumedates raamides raamaturiiulite ja maalidega. Keskel oli veel üks ilus kivikamin, milles leegitses ere tuli. Selle ümber seisid pehmed tumerohelised diivanid, mis olid kaetud kümnete erinevate kullavarjundites patjadega. Ühe diivani kõrval oli väike laud, mille peal oli 39
šampanjaküüler. Ma värisesin. Alkohol oli viimane asi, mida ma praegu vajasin. „Palun istu. Sa ei reageerinud unerohule hästi. Ma ei teadnud, et sul on südameprobleemid,“ kuulsin mehehäält ja märkasin rõdul siluetti, mis seisis minust eemal. Ma isegi ei võpatanud. „Istu, Laura! Kui sa nõuet ei täida, pean kasutama jõudu. Ma rohkem ei palu.“ Veri peksles mu peas. Ma kuulsin omaenda südame tuksumist. Hakkasin minestama ja nägin silmade ees hõljumas tumedaid laike. „Pagan, miks sa mind ei kuula!?“ Kuju hüppas rõdult tuppa ja püüdis mu kinni enne, kui jõudsin põrandale vajuda. Pilgutasin silmi, et keskenduda. Tundsin, kuidas ta mind tugitooli istutas ja jääkuubiku suhu pistis. „Ime seda. Oled peaaegu kaks päeva maganud. Arst pani sulle vedelikupuuduse vältimiseks tilguti, kuid sul võib olla janu ja võid tunda peapööritust.“ Ma teadsin seda häält, seda aktsenti, ja mis kõige tähtsam, seda meest. Avasin silmad ja kohtasin taas seda külma loomalikku pilku. Minu ees põlvitas mees, keda nägin restoranis, hotellis ja ... Heldus, lennujaamas. Ta oli riides samamoodi nagu päeval, mil ma Sitsiilias maandusin ja tema turske ihukaitsja juurde astusin. Ta kandis musta ülikonda ja rinnani avatud musta särki. Ta oli elegantne ja väga jõuline. Vihasena sülitasin talle jääkuubiku otse näkku.
40
„Mida kuradit ma siin teen? Kes sa oled ja mis õigusega sa mind siin vangis hoiad?“ Ta pühkis näolt jääst järele jäänud vee, võttis paksult vaibalt külma läbipaistva kuubiku ja viskas selle põlevasse kaminasse. „Vasta mulle, kurat!“ karjusin raevukalt, unustades, kui kohutavalt ma end hetk tagasi tundsin. Kui ma üritasin toolilt tõusta, haaras ta mu õlgadest tugevalt kinni ja surus mu tugitooli tagasi. „Ma käskisin sul istuda. Ma ei salli allumatust,“ urises ta käetugedele toetatud kätega minu kohale kummardudes. Raevunult tõstsin käe ja lõin teda näkku. Ta silmad sähvisid metsikust raevust ja ma vajusin hirmunult oma kohale. Ta tõusis aeglaselt püsti, ajas end sirgu ja hingas valjult läbi nina. Olin tehtu pärast nii hirmul, et otsustasin mitte tema piire proovile panna. Ta suundus kamina poole, peatus seljaga minu poole ja pani käed kamina kohal asuvale seinale, toetudes sellele tugevalt. Aeg möödus ja ta seisis seal sõna lausumata. Kui poleks olnud fakti, et ta hoidis mind seal vastu tahtmist, oleksin praeguseks ilmselt tundnud südametunnistuspiinu ja asunud ülevoolavalt vabandama, kuid praeguses olukorras oli mul raske tunda midagi muud peale viha. „Sa oled nii sõnakuulmatu, Laura, et mul on raske uskuda, et sa pole itaallane.“ Ta pöördus, silmad ikka veel leegitsemas. Ma otsustasin mitte rääkida, lootes teada saada, mida ma siin teen ja kui kaua see aega võtab. Järsku avanes uks ja tuppa astus seesama noor itaallane, kes mind oli siia toonud. 41
„Don Massimo …“ kogeles ta. AHVATLEV SEKSIKAS JA ROMANTIKAT TULVIL LUGU Laura sõidab koos elukaaslasega unistuste puhkusele imelisse Mr.Biel Must heitis talle hoiatava pilgu ja noormees tardus. Sitsiiliasse, kuid reisi teisel päeval, naise 29. sünnipäeval, Ta astus noore itaallase juurde ja seisis nii, et põsed peaaegu ta röövitakse. Vangistaja on ei keegi muu kui võimsa kuritegeliku kokkuperekonna puutusid. pea, Ta pidi kindlastinägus kummardama, sest tema ja uskumatult Don Massimo Toricelli. Mees on otsustanud naise igavõi hinna eestrohkem endale saada ja tal on selleks noormehe vahele jäi tosin kõige paarkümmend oma põhjused. Mõni aeg tagasi elas ta üle rünnaku oma elule ning koomas sentimeetrit vahet. olles nägi ta ilmutust: kaunitari, kes on täpselt selline nagu Laura. Ärgates Vestlus oli itaalia keeles, oli pingevaba, mees, andis ta vande naine üles leidasee ja enda omaks teha,jasaagu miskes saab.
oli mind vangistanud, seisis ja kuulas. Ta vastas ühe lausega Massimo lubab Laurale, et hoiab teda vangistuses 365 päeva. ningnaine noor itaallane kadus, sulgedes enda laseb järel mees ukse.talMr. Kui selle aja jooksul ise temasse ei armu, minna. Must kõndis toasLaura ringipeaks ja läks siis rõdule. Ta toetas mõlema Juhul kui põgeneda proovima, ähvardab meesjata üles leida ningsosinal. hävitada kogu ta pere. käega piirdele kordas midagi „Don…“ mulle pöördusid sel viisil Laura on varsti omameenus, nägusastetjainimesed võimsast vangistajast lummatud. Ent kohe, kui neil tekib habras ja riskirohke suhe, ähvardavad Marlon Brando poole filmis „Ristiisa“. Kuid ta oli maffiakontrollimatud jõud nad teineteisest lahku viia... perekonna pea. Järsku hakkas kõik paika loksuma: turvamehed, BLANKA LIPIŃSKA on rahvusvaheliste esimustade akendega autod, see maja, autor. vastupanu. Arvasin, et kohamenukite Triloogiat, mille esimene „365 päeva“, on tõlgitud ligivili, 30 keelde, Cosa Nostra on Francisraamat Fordon Coppola kujutlusvõime müüdud enam kui 100 riigis ning trükitud miljoaga siin ma olin, keset tõelist Sitsiilia elu. neid eksemplare. Ta on autor pigem soovist kui „Massimo?“ küsisinvajadusest vaikselt. ja „Kas ma raha peaksin sind niipärast. kirjutab asemel lõbu Ta armastab tätoveeringuid, hindab ehedust kutsuma? Või Don?“ Mees pöördus ümber ja kõndis eneseja väärtustab altruismi. Nördinud seksuaalse kindla sammuga minu juurde Mõtete virvarr mu peas avatusetagasi. puudumise pärast, otsustas ta alustada arutelu kire erinevate külgede üle. Ta ütleb pani mind õhku ahmima. Hirm oli halvav. meelsasti, et seksist rääkida on sama lihtne kui „Kas arvad, et saad nüüd kõigest aru?“ küsis ta diivanile õhtusööki valmistada. istudes. „Ma arvan,romaan et nüüd„365 tean, mis su on.“ Tema enimmüüdud päeva“ on nimi aluseks ühele 2020. aasta maailma edukaimale Netflixikergelt, filmile. Film püsis 10 päeva mis on„Ma edetabeli Ta naeratas muutudes pisut esikohal, lõdvemaks. ajaloo kõrgeim koht. Netflixi film „365 Days: This Day“ linastus 27. aprillil 2022 kujutan ette,nädalaga et sa tahaksid mingit selgitust. Sellegipoolest ja tõusis esimese ligi 90 riigis esikohale. ma ei tea, kuidas sa reageerid sellele, mida ma sulle ütlen. Parem võta enne juua.“ Ta tõusis püsti ja valas meile kaks 42