Täna võin ma kinnitada, et esimese kahe abieluaasta jooksul oli mu läbisaamine naisega täiuslik. Ma pean silmas seda, et neil kahel aastal saatis meelte täielikku ja sügavat kooskõla too vaimu tuhmumine, või peaks ütlema vaikus, mis niisu guses olukorras jätab sinnapaika igasuguse otsustusvõime ja tugineb iga armastatud inimest puudutava hinnangu osas üksnes armastusele. Ühesõnaga, Emilia näis mulle ilma igasuguste puudusteta, ja ma arvan, et nii paistsin talle minagi. Või võib-olla nägin mina tema puudusi ja tema nägi minu omi, aga armastustunde tekitatud salapärase muundumise tõttu paistsid need meile mõlemale mitte üksnes andestatavad, vaid ka armastusväärsed, justkui polekski tegu puu duste, vaid heade, olgugi et iseäralikku sorti omadustega. Igatahes ei mõistnud me üksteist hukka: me armastasime tei neteist. See lugu tahab jutustada, kuidas samal ajal kui mina teda edasi armastasin ja teda hukka ei mõistnud, avastas Emi lia seevastu, või uskus avastavat, mõningad minu puudused ja hakkas mind hukka mõistma ning selle tagajärjel lakkas mind armastamast.
Õnn on seda suurem, mida vähem seda tajutakse. Tundub imelik, aga neil kahel aastal paistis mulle, et ma aeg-ajalt koguni igavlesin. Kindlasti ei taibanud ma siis, et olin õnne lik. Mulle näis, et tegin seda, mida teevad kõik: armasta sin oma naist ja olin armastatud; ning see armastus näis mulle harilik, tavaline, ehk siis mitte põrmugi väärtuslik; just nagu õhk, mida hingatakse, kui seda on palju, ja mis
muutub väärtuslikuks üksnes siis, kui sellest puudu tuleb. Kui keegi oleks mulle sel ajal öelnud, et olen õnnelik, oleksin ma koguni imestanud; oleksin suure tõenäosusega vastanud, et ma ei ole õnnelik, sest ehkki ma armastasin oma naist ja tema armastas mind, puudus mul kindlus homse ees. See oli tõsi: me suutsime vaevu ära elada minu vaevanõudvast tööst filmikriitikuna teisejärgulise tähtsusega päevalehes ja teistest sarnastest ajakirjanduslikest tegevustest; me elasime korteri peremehe juures möbleeritud toas; tihtipeale jäi meil rahast puudu üleliigse, mõnikord aga ka hädavajaliku jaoks. Kuidas oleksingi ma võinud õnnelik olla? Niisiis pole ma kunagi hädaldanud nii palju kui ajal, mil olin – nagu ma hiljem aru sain – hoopiski täielikult ja sügavalt õnnelik.
Nende kahe abieluaasta lõpul meie olud viimaks paranesid: ma tutvusin Battistaga, kes oli filmiprodutsent, ja kirjutasin talle oma esimese stsenaariumi, töö, mida ma peaasjalikult oma kõrgete kirjanduslike ambitsioonide valguses pidasin tollal ajutiseks, ent millel oli määratud saada hoopis minu ametiks. Samal ajal hakkasid aga mu suhted Emiliaga kiiva kiskuma. Minu lugu hakkab peale just stsenaristikarjääri algusega ning minu ja minu naise suhete esmase halvenemisega, mis olid peaaegu samaaegsed ja, nagu ilmneb, teineteisega otseselt seotud sündmused.
Kui ma tagasi mõtlen, saan aru, et olen meeles hoid nud üht segast mälestust vahejuhtumist, mis tollal tundus mulle ebaoluline, aga millele ma olin seevastu hiljem sunni tud omistama määrava tähtsuse. Ma seisan kõnniteel ühel kesklinna tänaval. Emilia, Battista ja mina oleme õhtus tanud restoranis ja Battista on pannud ette lõpetada õhtu
tema kodus ning me oleme tema kutse vastu võtnud. Nüüd seisame kõik kolmekesi Battista auto ees, mis on väga luksuslik punane masin, aga kitsas ja vaid kahe kohaga. Battista, kes on juba rooli taha istunud, kummardub ettepoole ja teeb ukse lahti, öeldes: „Mul on kahju, aga siin on ainult üks koht; teie, Molteni, peaksite tulema ise, omal käel ... kui te just ei eelista mind siin oodata: sellisel juhul tulen teile järele.“ Emilia on minu kõrval, seljas sügava dekolteega ja varrukateta mustast siidist õhtukleit, ainus, mis tal on, ning hoiab käsivarrel karusnahast peleriini: on oktoober ja veel soe. Ma vaatan teda ja tunnen, ma ei teagi miks, et tema harilikult tüünes ja malbes ilus on sel õhtul justkui uus rahu tus, peaaegu et häiritus. Ma ütlen rõõmsameelselt: „Emilia, sa mine pealegi koos Battistaga ... ma jõuan teile taksoga järele.“ Emilia vaatab mind ja vastab siis vastumeelse tooniga, pikkamisi: „Kas poleks parem, kui Battista sõidaks meie ees ja meie kaks läheksime koos taksoga?“ Seejärel pistab Battista autoaknast pea välja ning hüüatab naljaga: „Tore, te tahate, et ma läheksin üksi!“ Emilia alustab: „Asi pole selles, aga ...“ ja ma märkan ühtäkki, et tema kaunis nägu, harilikult nii rahulik ja harmooniline, on nüüd pilve tõmbunud ning võiks öelda, et peaaegu moondunud valusast kimbatusest. Aga samal ajal olen ma juba öelnud: „Battistal on õigus, sa mine nüüd pealegi koos temaga, ma võtan takso.“ Seekord annab Emilia alla, või pigem kuuletub, ja istub autosse. Mulle meenub alles nüüd seda kirjutades üks uus tunne: kui ta on juba Battista kõrvale istunud, autouks veel lahti, vaatab ta mind ebaleval pilgul, milles on segamini palve ja tülgastus. Ometi ei tee ma sellest tundest välja ja
löön raske ukse otsustava liigutusega kinni, nagu suletakse seifi. Auto sõidab minema ja mina suundun õige rõõmsalt endamisi vilet lüües lähedalasuva taksopeatuse poole. Battista maja pole restoranist kaugel; harilikult oleksin ma jõudnud taksoga kohale kui mitte produtsendiga täpselt samal ajal, siis vähemalt kohe pärast teda. Aga näe, poolel teel toimub ristmikul õnnetus: takso sõidab ühele eraautole otsa ja mõlemad saavad omajagu viga, taksol on poritiib kriimustatud ja kõver, autol külg mõlkis. Otsemaid tule vad juhid välja, seisavad vastamisi, vaidlevad, sõimlevad, kohale jookseb rahvast, politseinik astub vahele, lööb nad vaevaga lahku, viimaks nõuab ta välja nimed ja aadressid. Samal ajal ootan mina taksos, mitte kärsitult, pigem isegi õnnelikult, sest olen söönud ja joonud palju ja hästi ning Battista on mulle lõunasöögi lõpus teinud ettepaneku osaleda ühe tema filmi stsenaariumi kirjutamisel. Kuid kokkupõrge ja järgnevad seletused kestavad vahest kümme või viisteist minutit ning ma jõuan produtsendi juurde hilinemisega. Kui ma elutuppa astun, näen Emiliat istumas tugitoolis, jalg üle põlve, ja Battistat seismas ühes nurgas ratastega baarikapi ees. Battista tervitab mind rõõmsameelselt; Emilia seevastu küsib minult kaeblikul, peaaegu südantlõhestaval toonil, kus ma kõik see aeg olin. Ma vastan muretult, et sattusin õnnetusse, ja märkan, et võtan kasutusele puikleva tooni, justkui oleks mul midagi varjata: tegelikult kasutab sellist tooni inimene, kes ei omista mingit tähtsust sellele, mida ta ütleb. Kuid Emilia käib peale, ikka selle oma iseäraliku häälega: „Õnnetus ... mis õnnetus siis?“; seejärel jutustan ma üllatunult ja võib-olla koguni pisut ärevalt juhtunust. Mulle
tundub aga, et seekord lähen ma üksikasjadega liiale, justkui kardaksin, et mind ei usuta; ja seega taipan, et eksisin ennist mingil moel vaoshoitusega nii nagu nüüd täpsusega. Sellest hoolimata ei käi Emilia peale; ning üleni lõbus ja sõbralik Battista asetab lauale kolm klaasi ja kutsub mind jooma. Ma istun; me lobiseme ja viskame nalja, eeskätt Battista ja mina, ning mööduvad paar tundi. Battista on niivõrd ülevoolav ja rõõmsameelne, et ma äärepealt ei märkagi, et Emilia pole seda sugugi. Teisalt on ta alati õige vaikne ja kinnine, sest ta on häbelik, seepärast ei üllatagi mind tema vaoshoitus. Pigem hämmastab mind natuke asjaolu, et ta ei osale vestluses isegi naeratuste ja pilkudega, nagu ta tavaliselt teeb: ta ei naerata, ei vaata meid ning piirdub vaikuses suitsetamise ja joomi sega, justkui ta oleks üksi. Õhtu lõpus räägib Battista mulle tõsiselt filmist, mille tegemisel ma peaksin kaasa lööma; ta jutustab mulle filmi loo, annab infot režissööri ja kaasstsena risti kohta ning kutsub mind lõpetuseks järgmisel päeval oma kontorisse, et allkirjastada leping. Emilia kasutab pärast seda kutset ära vaikushetke, et tõusta püsti ja öelda, et on väsinud ja tahaks koju minna. Me jätame Battistaga hüvasti, läheme välja, kõnnime alla esimesele korrusele, astume tänavale ja jalutame ühtki sõna vahetamata kuni taksopeatuseni. Istume taksosse, see võtab paigalt. Mina olen joovastunud rõõmust Battista ootamatu ettepaneku üle ega saa jätta Emiliale ütle mata: „See stsenaarium saabus õigel hetkel ... ma ei tea, kuidas me oleksime edaspidi toime tulnud ... ma oleksin pidanud võlgu võtma.“ Emilia ainus vastus on küsida: „Kui palju stsenaariumite eest makstakse?“ Mina ütlen summa ja lisan: „Nõndaks on meie probleemid lahendatud, vähemalt
järgmiseks talveks,“ ning sirutan samal ajal käe Emilia käe järele. Ta laseb oma kätt pigistada ega räägi rohkem, kuni me kohale jõuame.
T E I N E P E A T Ü KK
Pärast seda õhtut edenes kõik, mis puudutas tööd, kõige pare mal moel. Ma läksin järgmisel hommikul Battista juurde, allkirjastasin stsenaariumi lepingu ja sain esimese avansi. Nagu ma mäletan, oli see üks vähetähtis koomilis-sentimentaalne film, žanr, mille jaoks pidasin end omas tõsiduses sobimatuks, aga mis osutus seevastu töö käigus minu etteaimamatuks kutsumuseks. Ja selsamal päeval oli mul esimene kohtumine režissööri ja teise stsenaristiga.
Ehkki mul on võimalik osutada täpselt oma stsenaristi karjääri algusele, nimelt õhtule Battista juures, on mul väga keeruline öelda samasuguse täpsusega, millal hakkasid halve nema minu suhted naisega. Loomulikult võiksin pidada halvenemise alguspunktiks sedasama õhtut; nagu öeldakse, oleks see aga tagantjärele tarkus; seda enam, et Emilia ei lasknud minuga käitumisel veel mõnda aega mitte mingil muutusel välja paista. Muutus leidis kindlasti aset kuudel, mis õhtule järgnesid, aga ma ei saaks tegelikult öelda, millal kaalukausid Emilia hinges lõplikult kaldu vajusid või mis selle vajumise esile kutsus. Nendel aegadel nägime Battistat peaaegu iga päev ja ma võiksin ohtrate üksikasjadega jutustada paljudest teistest seikadest, mis sarnanevad selle
esimese õhtuga tema kodus; ehk siis seikadest, mis tollal ei eristunud mingil moel, vähemalt mitte minu silmis, mu elu üldisest toonist, aga mis omandasid hiljem kõik rohkem või vähem mingi olulisuse või iseäraliku tähenduse. Ma tahaksin kõigest märkida üht üksikasja: kõigil kordadel, kui Battista meid kuhugi kutsus, mida juhtus nüüd juba õige tihti, ilmutas Emilia alati esiotsa teatavat vastumeelsust minuga kaasa tulemisele, ehkki tõepoolest mitte tungivalt ega väga otsus tavalt, aga oma ilmetes ja õigustustes kummaliselt püsivalt. Et mitte meiega kaasa tulla, tõi ta alati mõne ettekäände, mis ei puudutanud Battistat; nõndasama näitasin mina talle alati hõlpsalt, et see ettekääne ei pea paika, ja nõudsin, et ta ütleks, kas Battista on talle vastumeelne ja kui, siis mis põhjusel; lõpuks vastas ta sellele küsimusele alati ühtemoodi, ehkki kübeke ebalevalt, et Battista pole talle sugugi vastu meelne, et tal pole mehele midagi ette heita, ja et ta ei soovi meiega välja tulla üksnes sellepärast, et need õhtud väsitavad ja sisimas tüütavad teda. Ma ei rahuldunud nende üldiste seletustega ja andsin uuesti mõista, et miski pidi olema ometi tema ja Battista vahel juhtunud, ehkki ilma, et Battista sellest aru oleks saanud või seda tahtnuks. Aga mida rohkem ma püüdsin talle näidata, et ta ei tunne Battista vastu sümpaa tiat, seda kindlamaks paistis ta oma eituses muutuvat: lõpuks kadus ebalus täiesti, asendudes kangekaelse põik päisuse ja otsustavusega. Kui ma olin täiesti veendunud tema tunnetes Battista vastu ja Battista käitumises tema suhtes, asusin ma talle maalima põhjusi, miks ta peaks meie õhtutel osalema: ma polnud seni kunagi ilma temata välja läinud ja Battista teadis seda; Battistale tegi tema kohalolu
rõõmu, millest andis tunnistust see, et iga kord, kui ta meid kuhugi kutsus, kihutas ta takka: „Muidugi võta oma naine kaasa“; Emilia ootamatu ja raskesti õigustatav puudumine võinuks mõjuda riivavalt või, hullemgi veel, solvavalt Battis tale, kellest sõltus nüüd meie eluolu; ja kuivõrd ta ei osanud esitada ühtki mõjuvat põhjust oma kojujäämisele ning mina olin seevastu võimeline välja käima palju ja suurepäraseid põhjusi tema kaasatulekuks, oli seega eelistatud, et ta taluks väsimust ja tüdimust, mida need õhtud kaasa tõid. Emilia kuulas neid minu põhjendamisi harilikult uneleva ja peaaegu mõtliku tähelepanuga: võiks öelda, et põhjustest enam huvi tasid teda minu nägu ja žestid, kui ma neid ette kandsin; siis lõpuks ta alistus, eranditult, ja hakkas vaikides välja minekuks riietuma. Lõpuks, kui ta juba valmis oli, küsisin ma temalt viimast korda, kas talle on minuga kaasatulek tõepoolest vastumeelne, mitte niivõrd seepärast, et ma olek sin nüüd kahelnud tema vastuses, vaid selleks, et mitte jätta talle kahtlusi tema otsustusvabaduse osas. Tema vastas mulle kategooriliselt, et see pole talle vastumeelt, ja nii me läksime.
Nagu ma juba märkisin, taastasin ma kõik selle oma mälus alles hiljem, ajades kannatlikult taga mitmeid ebaolu lisi seiku, mis vähemalt tollal, hetkel, kui need aset leid sid, möödusid minu jaoks märkamatult. Sel ajal aga tajusin, kuidas Emilia hoiak minu suhtes oli vaid halvenenud, ilma et ma seda aga endale seletanud või mingil muul moel määratlenud oleksin; nõnda nagu tajutakse muutunud ja raskema õhu tõttu veel tüünes taevas lähenevat tormi. Ma hakkasin mõtlema, et ta armastab mind vähem kui varem, kuna märkasin, et ta ei kibele enam nii väga minu lähedusse
kui meie abielu algusaegadel. Tollal ütlesin ma: „Kuule, ma pean minema, olen väljas paar tundi, tulen tagasi nii ruttu kui võimalik“; tema ei vaielnud vastu, aga andis isegi alis tumises kurva pilguga mõista, et minu eemalolek on talle vastumeelt. Nii et tihtipeale ma kas loobusin välja mine mast ja sain kuidagi oma kohustusest priiks, või võtsin ta võimalusel endaga kaasa. Tema kiindumus oli tollal seda võrd tugev, et saates mind ühel päeval jaama, kust ma pidin lahkuma imelühikesele reisile Itaalia põhjaossa, nägin ma, kuidas ta lahkumishetkel näo ära pööras, et varjata minu eest pisaraid, mis täitsid tema silmi. Sel korral teesklesin, et ei märka tema kurbust; mind aga saatis terve reisi jooksul kahetsus tema häbenetud ja ohjeldamatu nutu pärast ning sellest ajast lõpetasin üldse ilma temata reisimise. Aga nüüd, kui ma teatasin talle mõnest oma eemalviibimisest, siis selle asemel, et käituda nagu ikka, kallis nägu õrnalt vastumeel susse ja kurbusse looritatud, piirdus tema sellega, et vastas rahulikult, tihtipeale isegi tõstmata silmi raamatult, mida ta luges: „Olgu nii, oleme kokku leppinud, näeme siis õhtu söögil ... tule õigel ajal.“ Mõnikord näis ta koguni ihkavat, et minu äraolek kestaks kauem, kui mul kavas oli. Ma ütle sin talle näiteks: „Ma pean välja minema ... tulen tagasi viie ajal,“ ja tema vastas: „Jää nii kauaks välja, kui tahad ... sest mul on tegemist.“ Ühel päeval märkisin ma kergel toonil, et ta näib isegi eelistavat, et mind seal pole; tema aga ei vasta nud otse ja piirdus jutuga, et kui mina olen ühel või teisel moel hõivatud peaaegu terve päeva, siis ongi parem, et me näeme teineteist alles söögiaegadel, nii saab tema rahus omi asju ajada. See oli ainult osaliselt tõsi: minu stsenaristitöö
kohustas mind kodust väljas olema üksnes pärastlõunal; ja ma olin seni alati korraldanud nii, et saaksin veeta ülejäänud päeva koos temaga. Sellest päevast alates hakkasin ma aga ka hommikuti väljas käima.
Ajal, mil Emilia lasi välja paista, et minu äraolekud talle meelehärmi valmistavad, läksin ma kodust minema kerge südamega, sisimas rahul tema meelehärmi kui veel ühe tões tusega suurest armastusest, mida ta minu vastu tunneb. Aga kohe, kui ma märkasin, et ta mitte üksnes ei näida nud enam välja mingit pettumust, aga näis ka eelistavat üksi olla, hakkasin ma tajuma ähmast ängi nagu see, kes tunneb ühtäkki maad jalge alt kadumas. Ma ei käinud nüüd väljas mitte üksnes pärastlõunal, et minna stsenaariumi kallal töötama, aga ka hommikul, nagu ma ütlesin, ja tihti mitte ühegi teise eesmärgiga, kui et järele katsuda Emilia tuliuut ja minu jaoks nõnda kibedat ükskõiksust; ning ometi ei näidanud ta enam välja mingit pettumust, pigem kiitis ta mu äraoleku heaks häirimatult kui mitte koguni, nagu mulle tundus, halvasti varjatud kergendusega. Esialgu püüdsin ma selle külmusega leppida, väites endale, et pärast kaht aastat abielu astub armastuse asemele harjumus, ehkki kiindunud harjumus, ja kindlustunne, et ollakse armastatud, kõrvaldab igasuguse kirgliku iseloomu abikaasadevahelistest suhetest. Kuid ma tajusin, et see pole tõsi: ma pigem tundsin seda, kui mõtlesin, kuivõrd mõte on isegi oma näilises täpsuses alati ekslikum hämarast ja sogasest tundmusest. Ma tundsin ühesõnaga, et Emilia ei kurvasta enam minu äraolemise üle mitte seepärast, et ta oleks pidanud seda paratamatuks või arvanud, et sellel pole tagajärgi meie suhetele, vaid seepärast,
et ta armastas mind vähem või ei armastanud mind üldse. Ja et midagi pidi olema tõesti juhtunud, et tema kunagi nii liigutav ja jäägitu tundmus oli muutunud.
K O L M A S P E A T Ü KK Ajal, kui ma esimest korda Battistat kohtasin, leidsin end äärmiselt raskest, et mitte öelda meeleheitlikust olukorrast ega teadnud, kuidas sellest välja tulla. Raskus seisnes nii siis korteriostus, millega ma neil päevil tegelesin, olgugi et mul polnud raha, et kõike ära maksta ja ma ei teadnud, millisel moel oleksin saanud seda endale hankida. Esimese kahe aasta jooksul olime elanud Emiliaga suures möblee ritud toas korteriperemehe juures. Mõni teine naine peale Emilia poleks seda ajutist elukorraldust võib-olla kannata nud; ma aga arvan, et Emilia puhul oli sellega leppimine suu rim armastuse tõend, mida üks ustav naine võib abikaasale anda. Emilia oli õigupoolest see, keda kutsutakse kodupe renaiseks; tema armastuses kodu vastu oli aga midagi roh kemat kõigile naistele ühisest loomulikust kalduvusest; ma pean silmas, et seal oli midagi sarnast kadeduse ja sügava kirega, peaaegu et näljaga, mis oli suurem tema isikust ja paistis pärinevat mingist põlisest olekust. Ta oli vaesest pere konnast; kui ma temaga tutvusin, töötas ta masinakirjuta jana; ma arvan, et koduarmastuses väljendas ta alateadlikult neid nurjunud püüdlusi, mis olid omased puudustkannatavale rahvale, kes polnud iial võimeline rajama endale kui tahes
tagasihoidlikku elupaika. Ma ei tea, kas ta oli pannud ennast uskuma, et rahuldab oma kodused unistused meie abieluga; ent ma mäletan, et üks neist vähestest kordadest, kui teda nutmas nägin, oli siis, kui ma pidin talle mõni aeg pärast kihlust tunnistama, et ma polnud veel võimeline talle oma kodu, isegi mitte üürikodu, hankima ja et esimestel aastatel pidime me rahulduma möbleeritud toaga. Mulle tundus, et selles nutus, mille ta pealegi kohe alla surus, ei väljendunud mitte üksnes kibe pettumus, nähes, kuidas ta kallis unistus tulevikku tõrjutakse, vaid ka talle rohkem elamise põhjuseks kui unistuseks oleva unelma jõud.
Nõnda elasime need kaks esimest aastat möbleeritud toas, kuid millises põhjalikus korras, säras ja puhtuses Emilia seda pidevalt hoidis! Võis aru saada, et niivõrd kui see võimalik oli, ja möbleeritud toas on see võimalik üksnes piiratud määral, tahtis ta end uskuma panna, et tal on tema oma kodu; ja enda mööbli puudumisel püüdis ta vähemasti anda oma kodust ja hubast hingust korteriperemehe kulunud toakraamile. Minu kirjutuslaual vaasis olid alati lilled; minu paberid olid alati seatud armastavasse ja kutsuvasse korda, justkui selleks, et innustada mind tööd tegema ja tagada mulle suurim õdusus ja vaikus; lauakese peal seisval teeser viisil ei puudunud kunagi salvrätikud ja karbitäis küpsiseid; ühtki riideeset või muud intiimset asja polnud seal, kus seda ei tohtinud olla, põrandal või tooli peal, nagu juhtub tihti peale sarnastes kitsastes ja ajutistes eluasemetes. Koduabilise esimese rutaka koristuse järel viis Emilia läbi teise ja üksikasjalikuma isikliku koristuse nii, et kõik, mis võis särada ja peegeldada, säras ja peegeldas, isegi kui see oli kõige väiksem
messingist aknanupp või kõige peidetum puust põrandaliist; öösel tahtis ta ise voodi valmis sättida, ilma teenija abita, tema siidine öösärk laotatud ühele ja minu pidžaama teisele poole ning teki serv korralikult tagasi keeratud ja ühesugused padjad ilusti paika sätitud; hommikul ärkas ta enne mind, läks korteriperemehe kööki, valmistas hommikusöögi ja tõi selle ise kandikul mulle. Ta tegi kõiki neid asju vaikides, diskreetselt, enesele tähelepanu tõmbamata, aga intensiivsu sega, keskendumisega, ahne ja süvenenud hoolega, mis lasid märgata kirge, mis oli liiga sügav, et seda kuulutada. Hoolimata neist tema haletsusväärsetest pingutustest jäi möblee ritud tuba ometi möbleeritud toaks; ning illusioon, mida ta püüdis iseendale ja mulle luua, ei olnud kunagi täielik. Nii et suurima väsimuse või loobumuse hetkedel ta aeg-ajalt kurtis, õrnalt, see on tõsi, ja peaaegu malbelt, endale iseloomulikult, aga ka ilmse kibedusega, uurides, kaua see ajutine ja alam eluviis veel kestab. Ma taipasin, et isegi niivõrd tagasihoid likus väljenduses oli see tõeline valu; ning mind piinas mõte, et varem või hiljem pidin ma teda mingil moel rahuldama. Nagu öeldud, otsustasin ma viimaks hankida korteri; mitte seepärast, et mul oleks olnud selleks vahendeid, mis mul senini puudusid, vaid pigem seepärast, et ma sain aru, et Emilia kannatas ja et see kannatus ületab võib-olla ühel päeval tema kannatlikkuse. Ma olin nendel kahel aastal säästnud väikese rahasumma; lisasin sellele summale veel raha, mille ma sain laenuks; ja nii võisin ma tasuda esimese osamakse. Ent ma ei tundnud seda tehes rõõmu, mis on omane mehele, kes naisele kodu korraldab; ma olin hoopis rahutu ja puhuti koguni rusutud, sest ma ei teadnud sugugi,
kuidas saada hakkama mõne kuu pärast, kui pidi tulema aeg tasuda teine osamakse. Neil päevil olin ma õigupoolest nii meeleheitel, et tundsin peaaegu viha Emilia vastu, kes oma järjekindla kirega oli mind kuidagi sundinud astuma niivõrd ettevaatamatut ja ohtlikku sammu.
Ometi panid mind mõneks ajaks oma ängi unustama Emilia sügav õnn korteriostust kuuldes ning hiljem ebaharilikud ja minu jaoks oma olemuselt ja tugevuselt veidrad tundmused, millel ta lasi välja paista päeval, mil me esimest korda veel möbleerimata korterisse sisse astusime. Ma ütlesin, et koduarmastusel olid Emilias kõik kire tunnu sed; ma lisan, et tol päeval avaldus see kirg mulle seoses ja segamini sensuaalsusega, justkui oleks asjaolu, et ma talle viimaks korteri hankisin, muutnud mind tema silmis mitte üksnes armastusväärsemaks, aga ka täiesti füüsilises mõttes lähedasemaks ja intiimsemaks. Me olime läinud korterit külastama ja esiotsa piirdus Emilia sellega, et kõndis minuga mööda külmi ja tühje tube, samal ajal kui ma seletasin talle iga toa otstarvet ja seda, mismoodi ma mõtlesin mööb lit paigutada. Kuid külaskäigu lõpuks, kui ma läksin akna juurde kavatsusega see lahti teha ja näidata talle vaadet, mida sealt nautida võis, tuli ta minu juurde ja, surudes end kogu kehaga minu vastu, palus mul tasakesi end suudelda. See oli midagi täiesti uut temas, kes ta oli harilikult armusuhetes diskreetne ja peaaegu et häbelik. Erutatud sellest uudsu sest ja hääletoonist, ma suudlesingi teda, nagu ta tahtis; aga samal ajal, kui kestis suudlus, kindlasti üks metsikumaid ja ennastunustavamaid, mida me kunagi vahetasime, tund sin ma, et ta lähenes oma kehaga veelgi minu omale, nagu
kutsuks mind suuremale intiimsusele; ning siis rebis ta iharalt seljast seeliku, nööpis lahti pluusi, surus oma kõhu minu oma vastu. Siis kui suudlus lõppenud oli, sosistas ta mulle kõrva ääretult madalal häälel, peaaegu arusaamatul, ehkki selgelt meloodilisel ja sulaval ohkel, vähemalt nii mulle tundus, et ma võtaksin teda; ja tõmbas mind samas kogu oma keharaskusega alla, põranda poole. Me armatsesime maas, tolmu sel tellispõrandal, aknalaua all, mille kohal olevat akent olin ma tahtnud avada. Ent selle niivõrd pidurdamatu ja niivõrd ebahariliku embuse lõõmas ei tajunud ma üksnes armastust, mida ta sel hetkel minu vastu tundis, vaid eeskätt seda, kuidas paiskus valla tema allasurutud kirg kodu vastu, see väljendus temas vägagi loomulikult ennenägematu sensuaal suse kanali kaudu. Nii et sellel räpasel põrandal, veel tühja korteri jäises hämaruses pühitsetud embuses andis ta end, nii mulle tundus, kodukinkijale, mitte abikaasale. Ja need alasti ja kõlavad, veel värske värvi ja lubja järele lõhnavad toad olid tema kõige sügavamas sisemuses liigutanud midagi, mida ükski minu hellitus polnud seni kunagi äratada suutnud.
Pärast veel tühja korteri külastamist ja enne päeva, mil me sisse kolisime, möödus paar kuud, mille jooksul me koosta sime ostulepingud, kõik Emilia nimele, sest ma teadsin, et see tegi talle rõõmu, ja kogusime kokku selle vähese mööbli, mida minu piiratud vahendid lubasid mul osta. Nagu ma juba märkisin, tundsin ma end samal ajal, kui esmane rahul olu korteri ostmisest möödas oli, tuleviku osas õige rahutult ja mõnedel hetkedel koguni meeleheitlikult. Tõsi on see, et ma teenisin nüüd piisavalt, et elada tagasihoidlikult ja panna kõrvale ka natuke raha; aga need säästud polnud kindlasti
piisavad, et tasuda korteri järgmine osamakse. See meele heitlikkus oli sellevõrra teravam, et ma ei saanud sellest Emiliale rääkides isegi tröösti otsida: ma ei tahtnud tema rõõmu rikkuda. Ent ma meenutan seda aega kui perioodi, mil ma tundsin suurt ärevust ja mingil moel vähem armastust Emilia vastu. Õigupoolest mõtlesin ma paratamatult, et teda ei huvitanud mitte üks raas teada saada, kuidas ma kavatse sin nii palju raha hankida, ehkki ta teadis suurepäraselt meie tegelikke olusid. See mõte rabas mind oma hämaral moel ja teatud hetkedel äratas minus peaaegu ärrituse tema vastu, kes ta ei mõelnud nüüd üdini hõivatult ja rõõmsameelselt muust kui mööda poode ringi käimisest, et otsida asju, millega kodu sisustada, ja iga päev teatas ta mulle oma kõige häirimatumal toonil mõnest uuest ostust. Ma küsisin endalt, kuidas küll tema, kes ta mind nii väga armastas, ei aimanud julmi mure sid, mis mind vaevasid; aga ma sain aru, et ilmselt mõtles ta, et kui ma olin korteri ostnud, olin ma kindlasti ka hoolt kandnud vajaliku raha hankimise eest. Ometi tundus mulle, et tema häirimatus ja rahulolu, vastandina minu õnnetutele vaevadele, olid märk egoismist või vähemalt hoolimatusest.
Ma olin niivõrd murelik, et sel ajal oli minus muutunud isegi ettekujutus, mille ma endast seni loonud olin. Siiani olin ma end pidanud intellektuaaliks, kultuuriinimeseks ja teatrikirjanikuks, teater oli see kunstižanr, mille vastu olin alati hellitanud suurt kirge ja mille poole paistis mind tõmba vat sünnipärane kutsumus. See, ütleme moraalne, ettekuju tus mõjutas ka füüsilist: ma nägin end kui noorukit, kelle kõhnus, lühinägelikkus, närvilisus, kahvatus ja korratu riie tus andsid aegsasti tunnistust kirjanduslikust kuulsusest,
milleks ma määratud olin. Aga tol ajal loovutas see nõnda paljulubav ja meelitav ettekujutus nende julmade murede surve all oma koha ühele täiesti teistsugusele ettekujutu sele haletsusväärsest ja hädisesse lõksu püütud sandist, kes polnud osanud vastu panna armastusele oma naise vastu ja oli hammustanud liiga suure suutäie ning, kes teab kui kaua veel, oli sunnitud vaevlema rahanappuse alandavate hädade käes. Ka füüsilises aspektis nägin ma end muutunult: ma polnud enam see noor veel tundmatu teatrigeenius, ma olin hoopis nälginud ajakirjanik, klantsajakirjade ja teisejärguliste ajalehtede kaastööline või vahest, veel hullem, mõne erafirma või riigikontori kiitsakas kontoritöötaja. See mees peitis naise eest oma ärevust, et teda mitte segada; ta jooksis terve päeva mööda linna tööd otsides ja tihtipeale seda leidmata; ta ärkas öösel võpatusega, mõeldes maksmist vajavatele võlgadele; ning kokkuvõttes ei mõelnud ega näinud ta midagi muud kui raha. See on vahest liigutav, aga sära ja väärikuseta, õnnetu ja klassikaline ettekujutus, mis on pärit kirjandusest, ja ma vihkasin seda, kuivõrd ma arvasin, et aastatega, aeglaselt ja märkamatult, oleksin ma tahes-tahtmata lõpetanud nendega sarnanedes. Aga nii see oli: ma polnud abiellunud naisega, kes jagas ja mõistis minu ideid, minu maitseid ja minu ambit sioone; selle asemel olin ma tema ilu pärast abiellunud harimata ja lihtsa masinakirjutajaga, kes, nagu mulle tundus, oli tulvil kõiki neid eelarvamusi ja ambitsioone, mis on omased klassile, millest ta pärit oli. Esimesega oleksin ma võinud vastu astuda vaese ja korratu elu hädale ühetoalises korteris või möbleeritud toas, oodates möödapääsmatuid õnnestu misi teatris; aga teisele pidin ma selle asemel hankima tema
unistuste kodu. Oma kallitest kirjanduslikest ambitsioonidest võib-olla igaveseks pealesurutud loobumise hinnaga, nagu ma meeleheitega mõtlesin. Tol ajal aitas veel üks asjaolu kaasa minu ängistus- ja võimetustunde kasvamisele aineliste raskuste ees. Nii nagu raudkang, mida järjekindel leek pehmendab ja painutab, tundsin ma tollal, et minu hinge metalli pehmendasid ja painutasid järk-järgult hädad, mis seda rõhusid. Tahestahtmatult sain ma aru, et kadestasin neid, kes ei kannata nud nende hädade all, rikkaid ja eesõigustatuid; ja ma panin tähele, et kadedusega kaasnes, ikka tahes-tahtmatult, nende vastane vimm, mis omakorda ei piirdunud üksikute isikute või olude naeruvääristamisega, vaid kippus otsekui võitmatu kalduvuse tõttu omandama elukäsituse üldist ja abstraktset olemust. Ühesõnaga, ma tundsin, et nende raskete päevadega muutusid minu ärritus ja minu sallimatus vaesuse suhtes tasa pisi mässuks ebaõigluse vastu ja mitte üksnes selle ebaõigluse vastu, mis tabas minu isikut, vaid ka selle vastu, mille käes kannatasid paljud teised minusugused. Seda, et minu kõige isekamatest kibestumistest said märkamatult hingeseisundid ja isetud mõtisklused, märkasin ma selle järgi, kuhu kaldu sid minu mõtted, mis võtsid alati ja vastupandamatult sama suuna; oma vestluste järgi, mis, ilma et ma seda tahtnud oleksin, ketrasid alati sedasama teemat. Samal ajal panin tähele, et tundsin kasvavat sümpaatiat nende poliitiliste parteide vastu, mis väitsid võitlevat pahede ja moonutustega selles samas ühiskonnas, millele ma olin lõpuks omistanud hädad, mille all kannatasin: see oli ühiskond, mis lasi närtsida oma parimatel poegadel ja kaitses halvimaid, nagu ma mõtlesin
iseendaga seoses. Kõik see leiab harilikult lihtsamates ja hari mata inimestes aset märkamatult, selles teadvuse hämaras sügavuses, kus teatud sorti salapärase alkeemia teel muutub egoism altruismiks, viha armastuseks, hirm julguseks; aga mulle, kes ma olen harjunud end vaatlema ja uurima, oli see protsess selge ja nähtav, justkui ma oleksin seda jälginud kelleski teises; ja ometi sain ma kogu aeg aru, et kuuletu sin materiaalsetele ja isekatele otsustele, et muutsin univer saalseteks põhjusteks kõigest isiklikud motiivid. Ma ei olnud kunagi tahtnud end mõnda erakonda kirja panna, nagu tegid peaaegu kõik sellel sõjajärgsel rahutul ajal, just seetõttu, et mulle näis, et ma ei suuda teha poliitikat isiklikel põhjustel, nagu paljud teised, vaid pigem üksnes mõistusliku veendu muse ajel, mis oli mul ometi senini puudunud; ja seepärast ärritas mind väga see, et ma tundsin, kuidas mu ideed, mu vestlused, mu käitumine hakkasid märkamatult triivima minu huvide hoovuses, muutma vähehaaval värvi vastavalt hetkeraskustele. „Ma olen seega loodud kõigi teistega sama moodi,“ mõtlesin ma vihaga. „Mulle, nagu paljudele teistele, piisab sellest, kui mul on tühi rahakott, et unistada inim konna ümbersünnist.“ Aga see viha oli jõuetu; ja lõpuks, ühel päeval, kui ma tundsin end tavapärasest meeleheitli kumalt või ebakindlamalt, lasin ma end veenda ühel sõbral, kes oli juba tükk aega minu ümber tiirelnud, ja panin end kirja kommunistlikusse parteisse. Kohe pärast seda mõtlesin ma, et järjekordselt olin ma käitunud mitte nagu veel tund matu noor geenius, vaid nagu nälginud ajakirjanik või nagu kiitsakas kontoritöötaja, kelleks ma kartsin väga aja jook sul muutuda. Aga nüüd oli see tehtud, ma olin erakonnas
ega võinud enam taganeda. Seejuures oli iseloomulik, kuidas võttis vastu uudise minu parteisse astumisest Emilia: „Nüüd võtavad vaid üksnes kommunistid sind tööle ... teised boiko teerivad sind.“ Mul polnud julgust talle öelda, mida ma mõtlesin, ja nimelt seda, et üsna tõenäoliselt poleks ma end kunagi kirja pannud, kui ma poleks ostnud seda liiga kallist korterit, et talle rõõmu teha. Ja asi lõppes seal.
Viimaks kolisime sisse; ja juhuse tahtel, mis tundus mulle taevaliku ettemääratusena, kohtasin ma päev pärast meie sissekolimist Battistat ja, nagu ma juba jutustasin, sain talt kohe kutse töötada ühe tema filmi stsenaariumi kallal. Mõnda aega tundsin ma end kergendunult ja rõõmsameel selt, nagu ma polnud enam tükk aega olnud: ma mõtlesin, et teen neli või viis stsenaariumit, et tasuda korteri eest ja siis pühendun uuesti ajakirjandusele ja oma kallile teatrile. Samal ajal oli tagasi tulnud, veel tugevamalt kui varem, minu armastus Emilia vastu ja mõnikord süüdistasin ma terava kahetsusega koguni iseennast, et olin võinud temast halba mõelda, pidades teda isekaks ja kalgiks. See üürike kergen dus kestis see-eest väga põgusalt. Peaaegu kohe hakkas minu elutaevas taas pilve tõmbuma. Kuid esialgu oli see vaid üks imepisike, ehkki kahtlemata sünget karva pilv.
N E L J A S P E A T Ü KK Kohtumine Battistaga leidis aset oktoobri esimesel esmas päeval. Nädala pärast kolisime me nüüdseks juba üleni
möbleeritud korterisse. See korter, paljude minu murede põh jus, polnud õigupoolest ei suur ega luksuslik, seal oli kõigest kaks tuba: avar elutuba, rohkem pikk kui lai, ja magamis tuba, seegi kenade proportsioonidega. Vannituba, köök ja koduabilise kamber olid kõik kolm väga väikesed, taandatud vähima hädavajalikuni, nagu juhtub kaasaegsetes majades. Lisaks oli seal ilma akendeta toake, millest Emilia tahtis teha oma garderoobi. Korter asus viimasel korrusel hiljuti ehitatud majas, mis oli sile ja valge, nagu olnuks see tehtud kipsist, ning paiknes kergelt laugel põiktänaval. Tänava ühe terve külje hõivas rida maju, mis sarnanesid meie omaga, mööda teist külge jooksis eravilla parki piirav müür, mille tagant turritasid välja suurte lehtedes puude oksad. See oli imeilus vaade, nagu ma Emiliale märkisin, ja me võisime end peaaegu uskuma panna, et seda parki, milles siin ja seal, kus puud hõrenesid, võisime seletada väänlevaid alleid, purskkaeve ja lagedikke, ei eraldanud meist tänav ja müür, ning me võisime alla minna ja seal jalutada iga kord, kui me seda soovisime.
Me kolisime korterisse pärastlõunal, mul oli terve päev tegemist olnud ja ma ei mäletagi, kus ja kellega koos me õhtustasime; ma mäletan üksnes seda, et kesköö paiku seisin ma sirgelt magamistoa keskel kolme tiivaga peegli ees, vaata sin ennast ja sõlmisin pikkamööda lipsu lahti. Ühtäkki nägin ma peeglist, kuidas Emilia võttis abieluvoodist padja ja suun dus elutoa ukse poole. Ma küsisin üllatunult: „Mida sa teed?“
Ma olin kõnelenud ennast liigutamata. Ma nägin, endiselt peeglist, kuidas ta lävel seisma jäi ja minu poole pöördus, küsides argisel toonil: „Ega sa väga ei solvu, kui ma magan teises toas diivanvoodil?“
