Surmast ja suremisest

Eessõna

Kui minu käest küsiti, kas oleksin valmis kirjutama raa matut surmast ja suremisest, võtsin väljakutse innukalt vastu. Kui ma päriselt laua taha istusin ja hakkasin mõtlema, millega olin ennast sidunud, olukord muutus. Kust alustada? Mida kasutada? Kui palju ma saan rääkida teemat mitte valda vatele inimestele, kes seda raamatut loevad? Kui palju ma saan jagada oma kogemusi seoses surevate patsientidega? Kui palju asju antakse edasi ilma sõnadeta ja mida peab tundma, kogema, nägema ning mida on vaevu võimalik sõnadesse ümber panna? Olen viimased kaks ja pool aastat töötanud surevate patsientidega ning see raamat räägib kõigile osalejatele sisukaks ja õpetlikuks kogemuseks osutunud katse algusest. See ei ole surevate patsientidega toime tulemise õpik ega põhjalik uurimus surevate inimeste psühholoogiast. See on lihtsalt ülevaade uuest võimalusi pakkuvast variandist keskenduda patsiendile kui ini mesele, kaasata teda dialoogidesse, õppida temalt, millised on

meie haiglates patsientidega tegelemise tugevad ja nõrgad kül jed. Oleme palunud teda oma õpetajaks, et saada rohkem teada elu viimastest faasidest koos kõigi murede, hirmude ja lootus tega. Ma lihtsalt jutustan lugusid oma patsientidest, kes jagasid meiega enda kannatusi, ootusi ja pettumusi. Loodetavasti jul gustab see inimesi mitte hoidma „lootusetult“ haigetest eemale, vaid minema neile lähemale, sest nad saavad olla neile nende viimastel tundidel suureks abiks. Need vähesed, kes seda suuda vad, avastavad, et see võib olla vastastikku rõõmu pakkuv koge mus; nad õpivad palju inimmõistuse toimimise, meie eksistentsi ainulaadsete inimlike aspektide kohta ning väljuvad sellest kogemusest rikkamana ja võib-olla tundes vähem muret omaenese surelikkuse pärast.

SurmahirmuÌ

Ära lase mind paluda uluall olemist ohtude eest, vaid et oleksin kartmatu astudes neile vastu.

Ära lase mind manguda oma valu leevendamiseks, vaid südant tema alistamiseks.

Ära lase mind hageda liitlasi elu võitlusväljal, vaid oma enese jõudu.

Ära lase mind ärevas kartuses himuda päästetuks saada, vaid loota kannatlikkust, et võita oma vabadust.

Luba mulle, et ma poleks pelgur, kes tunneb su halastust üksnes oma edus, vaid lase mind leida sinu käehaare minu äparduses.

– Rabindranath Tagore, „Puuvilja kogum“ 1

Epideemiad on viimaste põlvkondade vältel nõudnud palju inimelusid. Surm imikuna ja varases lapsepõlves oli sage ning vähe leidus peresid, kes ei kaotanud mõnd pereliiget noores eas. Meditsiin on viimastel aastakümnetel palju muutunud. Laialt levinud vaktsineerimine on vähemalt Lääne-Euroopas ja Ameerika Ühendriikides paljud haigused praktiliselt välja juurinud. Keemiaravi, ja eriti antibiootikumide kasutamine on aidanud

1 Rabindranath Tagore, „Gitandžali. Aednik. Puuvilja kogum“, tõlge eesti keelde Uku Masing, Tartu, Ilmamaa, 2017, lk 401.

peatükk

kaasa järjest kahanevale nakkushaigustega seotud surmajuhtumite arvule. Parem lastehoid ja haridus on toonud laste vähesema haigestumuse ja suremuse. Paljud noorte ja keskealiste seas muljetavaldavat kahju tekitanud haigused on võide tud. Vanurite arv on tõusuteel ning selle tõsiasjaga kaasneb ka pigem vanadusega seostuvate pahaloomuliste kasvajate ja kroo niliste haigustega inimeste hulk. Lastearstid ei puutu enam nii palju kokku ägedate ja eluohtlike olukordadega, samas kui nende juurde jõuab üha rohkem psühhosomaatiliste häirete ning kohanemis- ja käitumisprob leemidega patsiente. Arstide ootetubades on rohkem kui kunagi varem emotsionaalsete probleemidega inimesi, kuid neil on ka rohkem eakaid patsiente, kes ei püüa mitte ainult elada oma vähenenud füüsiliste võimete ja piirangutega, vaid kes seisavad silmitsi ka üksinduse ja eraldatuse ning nendega kaasnevate valude ja ahastusega. Enamik neist inimestest ei jõua psüh hiaatri juurde. Nende vajadusi peavad välja selgitama ja rahul dama teiste erialade inimesed, nagu näiteks kaplanid ja sotsiaaltöötajad. Just neile püüangi anda ülevaate viimastel aastakümnetel toimunud muutustest, mille tulemusena on suurenenud surmahirm, emotsionaalsete probleemide arv ning tekkinud vajadus mõista ja tulla toime surma ja suremise probleemidega.

Kui vaadata ajas tagasi ning uurida vanu kultuure ja inimesi, avaldab muljet, et surm on inimese jaoks alati olnud ebameeldiv ja arvatavasti jääbki selliseks. Psühhiaatri seisukohast on see igati mõistetav ja seda saab ehk kõige paremini seletada õpituga, et alateadvuses on meie endi surm täiesti võimatu. Meie alateadvuse jaoks on mõeldamatu kujutada ette meie enda elu tegelikku lõppu siin maa peal ja kui meie elu peabki lõppema, pannakse lõpp alati kellegi teise väljastpoolt tuleva pahatahtliku sekkumise süüks. Lihtsamalt öeldes, meie alateadlikus meeles on meid võimalik ainult tappa; on mõelda matu surra loomulikul teel või vanadusse. Seepärast on surma

seostatud mingi halva teo, hirmuäratava sündmuse või mille gagi, mis iseenesest nõuab kättemaksu ja karistust.

Neid põhifakte on mõistlik meeles pidada, kuna need on hädavajalikud mõistmaks mõnesid meie patsientide kõige oluli semaid, muudes oludes arusaamatuid ütlemisi.

Teine tõsiasi, millest peame aru saama, on see, et me ei suuda oma alateadlikus meeles teha vahet soovil ja teol. Me kõik teame mõnd ebaloogilist unenägu, kus kaks täiesti vastandlikku väidet suudavad kõrvuti eksisteerida – unenägudes on see igati vas tuvõetav, kuid ärkvelolekus mõeldamatu ja ebaloogiline. Samamoodi nagu me ei suuda oma alateadlikus meeles teha vahet soovil kedagi vihahoos tappa ja tegelikult tapmisel, nii ei suuda ka väike laps neid kahte eristada. Laps, kes soovib vihasena, et tema ema surnult maha kukuks selle eest, et ema ei rahuldanud tema vajadusi, saab väga sügava trauma, kui ema päriselt ära sureb – isegi kui sel sündmusel ei ole tema hävituslike soovidega ajaliselt lähedast seost. Ta võtab alati osa või kogu süü ema kao tuse eest enda peale. Ta ütleb alati enesele – harva teistele –: „Mina tegin seda, mina olen süüdi, ma olin halb, sellepärast ema läkski ära.“ Tasub meeles pidada, et laps reageerib samamoodi, kui kaotab oma vanema abielulahutuse, lahusoleku või hülgamise tõttu. Laps peab surma sageli millekski ajutiseks ja seetõttu ei erine see suurt abielulahutusest, mille korral tal on võimalik oma vanemat uuesti näha.

Paljud lapsevanemad mäletavad, kuidas nende lapsed on öelnud näiteks: „Ma matan oma kutsa praegu maha ja järgmisel kevadel, kui lilled jälle välja tulevad, ärkab ta üles.“ Võib-olla ajendas sama soov iidseid egiptlasi panema surnutele kaasa toitu ja asju, et nad oleksid õnnelikud, ning vanu Ameerika indiaan lasi matma omakseid koos neile kuulunud asjadega.

Kui saame vanemaks ja hakkame mõistma, et meie kõik võimsus ei ole tegelikult nii kõikvõimas, et meie palavaimad soovid ei ole piisavalt vägevad, et võimatut võimalikuks teha,

kahaneb hirm, et oleme lähedase surmale kaasa aidanud – ja sellega koos süütunne. Aga hirm püsib väiksena senikaua, kuni seda liiga kõvasti proovile ei panda. Selle jäänukeid võib näha iga päev haiglakoridorides ja lahkunutega seotud inimeste juures.

Abikaasad võisid aastaid teineteisega tülitseda, aga kui üks partner sureb, kitkub ellujääja juukseid peast, halab ja nutab valjusti, taob kahetsusest, hirmust ja ahastusest vastu rinda ning kardab seetõttu oma surma rohkem kui varem, sest usub ikka veel samaväärse karistuse seadust – silm silma, hammas hamba vastu –: „Mina vastutan tema surma eest, ma pean karistuseks haletsusväärset surma surema.“

Võib-olla aitavad need teadmised mõista paljusid vanu kombeid ja rituaale, mis on kestnud üle sajandite ja mille eesmärk on vähendada jumalate või inimeste viha, leevendades seeläbi eeldatavat karistust. Ma mõtlen tuhale, lõhki rebitud rõivastele, loorile, vanaaja nutunaistele – need kõik on vahendid, millega paluda kaastunnet leinajatele, ning väljendavad kurbust, leina ja häbi. Kui keegi kurvastab, taob vastu rinda, kitkub juukseid või keeldub söömast, on see katse iseennast karistada, et vältida või leevendada oodatavat karistust süü eest, mille ta lähedase surma eest enda peale võtab.

See lein, häbi ja süütunne ei ole väga kaugel viha- ja raevu tundest. Leinaprotsess sisaldab alati mõningaid viha omadusi. Kuna kellelegi meist ei meeldi tunnistada viha surnud inimese vastu, on need emotsioonid sageli peidetud või allasurutud ning pikendavad leinaperioodi või ilmnevad muul moel. Tasub meeles pidada, et meie asi ei ole hinnata selliseid tundeid halvaks või häbiväärseks, vaid mõista nende tegelikku tähendust ja algu pära millegi väga inimlikuna. Selle illustreerimiseks toon taas näiteks lapse – ja lapse meis endis. Ema kaotanud viieaastane süüdistab end ema kadumises ja on tema peale vihane selle eest, et ema jättis ta maha ega rahulda enam tema vajadusi. Surnud

inimene muutub seejärel millekski, mida laps väga armastab ja tahab, kuid ühtlasi vihkab sama jõuliselt selle valusa ilmajätmise pärast.

Vanad heebrealased pidasid surnud inimese keha ebapuh taks ja seda ei tohtinud puudutada. Varased Ameerika indiaan lased rääkisid kurjadest vaimudest ja lasid nooli õhku, et vaime minema peletada. Paljudes teistes kultuurides on rituaalid „halva“ surnu eest hoolitsemiseks ja need kõik tulenevad viha tundest, mis on meis kõigis endiselt olemas, ehkki meile ei meeldi seda tunnistada. Hauakivi traditsioon võis saada alguse soovist hoida kurje vaime sügaval maa all ning kivikesed, mida paljud leinajad hauale panevad, on sama soovi jäänuksümbolid. Kuigi me nimetame sõjaväelistel matustel relvadest õhku tulistamist viimaseks auavalduseks, on see tegelikult seesama sümboolne rituaal, mida indiaanlased kasutasid, kui pildusid taevasse odasid ja nooli.

Ma toon need näited rõhutamaks, et inimene ei ole põhi mõtteliselt muutunud. Surm on endiselt kohutav, hirmuäratav sündmus ja surmahirm on universaalne hirm, isegi kui arvame, et oleme sellest mitmel tasandil jagu saanud.

Küll on aga muutunud meie viis, kuidas surma ja suremise ning surevate patsientidega toime tulla ja tegeleda.

Mina kasvasin üles Euroopa riigis, kus teadus ei ole veel nii arenenud, kus uudsed tehnikad on alles hakanud leidma teed meditsiini ja kus inimesed elavad endiselt nii, nagu elati pool sajandit tagasi. Tänu oma tööle olen saanud lühema aja jooksul näha, mismoodi on muutunud inimeste suhtumine surma. 2

2 Elisabeth Kübler-Ross sündis 8. juulil 1926 Šveitsis Zürichis. 1958. aastal kolis ta Ameerika Ühendriikidesse, kus elas ja töötas elu lõpuni 24. augustil 2004. aastal. Raamat „Surmast ja suremisest“ ilmus esimest korda 1969. aastal USA-s. (Tõlkija märkus.)

Mäletan lapsepõlvest ühe talumehe surma. Ta kukkus puu otsast alla ja talle ei antud elulootust. Ta palus lihtsalt, et tal lastaks kodus surra – see soov täideti küsimusi esitamata. Ta kutsus oma tütred magamistuppa ja rääkis neist igaühega paar minutit omavahel. Ta korraldas oma asju vaikselt, kuigi oli suurtes valudes, ning jagas laiali oma asjad ja maa, millest ei eraldata ühtki tükki enne, kui tema naine temaga surma järel ühineb. Samuti palus ta kõigil oma lastel jagada omavahel ära tööd, kohustused ja ülesanded, mida tema oli kuni õnnetuseni täitnud. Ta kutsus sõbrad endale veel kord külla, et nendega hüvasti jätta. Kuigi mina olin tol ajal väike laps, ei jätnud ta ka mind ega mu õdesidvendi välja. Meil lubati osaleda pere ettevalmistustes, nii nagu meil lubati koos nendega leinata kuni tema surmani. Kui ta suri, jäeti ta koju, tema enda armastatud koju, mille ta oli ehitanud, oma sõprade ja naabrite keskele, kes käisid teda viimast korda vaatamas seal, kus ta lamas lillede keskel, paigas, kus ta oli elanud ja mida nii väga armastanud. Sellel maal ei leia veel tänapäevalgi mängumagamistuba, palsameerimist ega võltsmeiki, mis jätab mulje magamisest. Üksnes väga moonutavate haiguste tunnused kaetakse sidemetega ja üksnes nakkusohtlikud juhtumid viiakse enne matuseid kodust ära.

Miks ma niisuguseid „vanaaegseid“ kombeid kirjeldan? Minu arvates osutavad need fataalsete tagajärgede aktseptee rimisele, ning aitavad nii sureval patsiendil kui ka tema pere konnal lähedase kaotusega leppida. Kui patsiendil lastakse veeta oma elu lõpp tuttavas ja armastatud keskkonnas, nõuab see temalt vähem kohanemist. Tema pere tunneb teda piisavalt hästi, et asendada rahusti klaasikese lemmikveiniga, või suudab koduse supi lõhn tekitada isu võtta mõni lusikatäis vedelikku, mis on minu meelest alati mõnusam kui mingi infusioon. Ma ei alahinda rahustite ja infusioonide vajadust ning mõistan oma maa-arsti kogemusest väga hästi, et need päästavad mõnikord elu ja on sageli vältimatud. Kuid ma tean sedagi, et kannatlikkus

ning tuttavad inimesed ja toidud suudavad asendada nii mõnegi pudelitäie intravenoosset vedelikku sel lihtsal põhjusel, et see täidab füsioloogilise vajaduse ilma, et nõuaks liiga paljude inimeste ja/või individuaalse hooldusravi kaasamist.

Asjaolu, et lastel lubatakse jääda koju, mida on külastanud surm, ja neid kaasatakse juttudesse, aruteludesse ja hirmudesse, tekitab neis tunde, et nad ei ole leinaga üksi, ning pakub neile jagatud kohustuste ja ühise leinaga tröösti. See valmistab neid järk-järgult ette ja aitab näha surma elu osana, see kogemus võib aidata neil kasvada suureks ja saada küpseks.

See on suures vastuolus ühiskonnaga, kus surma peetakse tabuks, selle üle arutlemist morbiidseks ning lapsed jäetakse kõrvale eelduse ja ettekäändega, et see käiks neile „üle jõu“. Seejärel saadetakse laps sugulaste juurde, sageli mõne ebaveenva valega, nagu „Ema läks pikale reisile“, või mõne muu uskumatu looga. Laps tajub, et midagi on valesti ja tema umbusk täiskasvanute suhtes üksnes kasvab, kui teised sugulased lisavad loole uusi variante, väldivad küsimusi või kahtlusi, külvavad ta üle kingitustega, et korvata kaotust, millega tal ei ole lubatud tegeleda. Varem või hiljem saab laps perekonnas toimunud muutusest teadlikuks ning olenevalt lapse vanusest ja isikupä rast jääb teda saatma lahendamata lein ning ta peab seda vahe juhtumit hirmuäratavaks, salapäraseks, ebausaldusväärsete täis kasvanutega ümbritsetud, igal juhul väga traumeerivaks koge museks, millega tal ei ole mingit võimalust toime tulla.

Samavõrd ebamõistlik on öelda väikesele lapsele, kes kaotas oma venna, et Jumal armastab nii väga pisikesi poisse, et võttis väikese Johnny taevasse. Kui see väike tüdruk sirgub naiseks ja kaotab 30 aastat hiljem oma väikese poja, tabab teda psühhootiline depressioon, sest tema viha Jumala vastu ei ole leidnud lahendust.

Me võime arvata, et meie suur vabanemine, meie tead mised teadusest ja inimestest on andnud meile paremad viisid

ja vahendid, kuidas iseennast ja oma perekonda selleks vältima tuks sündmuseks ette valmistada. Kuid selle asemel on möödas ajad, mil inimesel lasti rahus ja väärikalt oma kodus surra. Näib, et mida suuremaid edusamme teaduses teeme, seda rohkem me surma tegelikkust kardame ja eitame. Kuidas on see võimalik?

Me kasutame eufemisme, anname surnutele välimuse, mis jätab mulje, justkui nad magaksid. Me saadame lapsed eemale, et kaitsta neid majas valitseva ärevuse ja rahutuse eest, juhul kui patsiendil on olnud piisavalt õnne, et surra kodus. Me ei luba lastel külastada oma surevaid vanemaid haiglas. Me vaidleme pikalt selle üle, kas patsiendile peaks rääkima tõtt – niisugune küsimus kerkib harva, kui surija eest hoolitseb perearst, kes on tundnud teda sünnist saati kuni surmani välja, ja tunneb iga pereliikme nõrkusi ja tugevusi.

Ma arvan, et surmaga rahulikult silmitsi seismise eest põgene misel on palju põhjuseid. Üks olulisemaid on fakt, et suremine on tänapäeval mitmes mõttes jubedam, nimelt üksildasem, mehaanilisem ja dehumaniseeritum. Kohati on lausa raske teha tehniliselt kindlaks, millal surmahetk saabus.

Suremine muutub üksildaseks ja umbisikuliseks, sest patsient võetakse sageli oma tuttavast keskkonnast ära ja viiakse kähku kiirabisse. Kes iganes on olnud väga haige ning vajanud puhkust ja lohutust, mäletab, kui teda asetati kanderaamile ning ta pidi taluma kiirabisireeni lärmi ja meeletut tormamist, kuni avanesid haigla väravad. Ainult need, kes on selle läbi elanud, suudavad mõista niisuguse transportimise ebamugavust ja külma paratamatust, mis on alles pika katsumuse algus – seda on raske taluda isegi siis, kui oled terve, ja on keeruline end sõnadega väljendada, kui ümberringi on talumatult palju müra, valgust, rappumist ja hääli. Võib vabalt olla, et teeksime linade ja tekkide all olevale patsiendile rohkem head, kui lõpetaksime

oma headest kavatsustest ajendatud efektiivsuse ja kiirusta mise, et hoida patsiendil käest kinni, naeratada või kuulata tema küsimusi. Ma pean haiglareisi suremise esimeseks episoodiks, mida see paljude jaoks ongi. Ma liialdan, et luua vastandus olukorraga, kus haige inimene jäetakse koju – ma ei taha sellega öelda, et elusid ei peaks päästma, kui see on haiglaraviabil võimalik, kuid tahan hoida tähelepanu keskmes patsiendi koge musi, vajadusi ja reaktsioone.

Kui patsient on raskelt haige, koheldakse teda sageli inime sena, kel ei ole õigust oma arvamusele. Sageli otsustab keegi teine, kas, millal ja kuhu patsient haiglaravile viia. Seda ei ole ju üldse liiga palju nõutud pidada meeles, et ka haigel on tunded, soovid ja arvamused ning – mis kõige tähtsam – õigus olla ära kuulatud.

Niisiis, meie oletatav patsient jõudis nüüd kiirabiosakonda. Teda ümbritsevad toimekad õed, hooldajad, internid, residendid, laborant, kes võtab võib-olla vereprooviks verd, elektrokardio grammi tehnik, kes teeb kardiogrammi. Võib-olla viiakse ta röntgenisse ja ta kuuleb pealt tema seisundi kohta käivaid arva musi ja arutelusid ning küsimusi pereliikmetele. Aegamisi, kuid järjekindlalt hakatakse temasse suhtuma kui asjasse. Ta ei ole enam inimene. Otsused langetatakse sageli ilma tema arvamust küsimata. Kui ta üritab mässu tõsta, antakse talle rahustit ning pärast tundidepikkust ootamist ja uurimist, kui palju tal veel jõudu on, sõidutatakse ta operatsioonituppa või intensiivraviosakonda ning temast saab suure hoole ja rahalise investeeringu objekt.

Võib-olla vajab ta tungivalt puhkust, rahu ja väärikust, kuid saab selle asemel infusioone, vereülekandeid, südameaparaadi või vajadusel trahheostoomi. Ta võib soovida, et üksainuski inimene peatuks üheksainsakski minutiks, et ta saaks esitada üheainsa küsimuse – kuid selle asemel toimetab tema ümber ööpäev läbi kümmekond inimest, kes kõik on hõivatud tema

südame löögisageduse, pulsi, elektrokardiogrammi või kopsu funktsioonide, sekretsioonide või väljaheidetega, ent mitte tema kui inimesega. Tal võib tekkida soov selle kõige vastu võidelda, kuid see oleks kasutu võitlus, kuna seda kõike tehakse selleks, et võidelda tema elu eest ja kui nad suudavad tema elu päästa, võivad nad hiljem tema kui inimesega arvestada. Need, kes arvestavad kõigepealt inimesega, võivad kaotada elu päästes väärtuslikku aega! Vähemalt niisugune näib olevat kõige selle põhjendus või õigustus – või kas on? Kas selle üha mehaanilisema, deperso naliseerituma lähenemise põhjuseks on meie enesekaitse? Kas selline lähenemine on meie enda viis tulla toime ja suruda maha ärevust, mida parandamatult või väga raskelt haige patsient meis esile kutsub? Kas keskendumine seadmetele ja vererõhule on meie meeleheitlik katse eitada eesseisvat surma, mis on meie jaoks nii hirmuäratav ja ebamugav, et paigutame kõik oma teadmised ümber masinatesse, kuna need ei ole meile nii lähedased kui teise inimese kannatav nägu, mis tuletab meile veel kord meelde, et me ei ole kõikvõimsad, meie enda piire ja ebaõnnes tumisi ning lõpuks ka meie enda surelikkust?

Võib-olla tuleks tõstatada küsimus: kas me oleme muutumas vähem või rohkem inimlikuks? Ehkki selle raamatu mõte ei ole mingil juhul anda hinnanguid, on selge, et sõltumata vastusest patsient kannatab rohkem – võib-olla mitte füüsiliselt, kuid emotsionaalselt. Ja tema vajadused ei ole sajandite jooksul muutunud, muutunud on vaid meie võime neid rahuldada.

Surmast ja suremisest on raske mõelda, veel enam rääkida – see nõuab suurt hingejõudu ja julgust. Ent ometi tuleb igaühel maailmaga hüvasti jätta. Kuidas valmistuda teekonna viimasteks meetriteks, et südamerahus maailmast lahti lasta? XX sajandi üks olulisemaid psühholoogiaalaseid uurimusi kasvas välja dr Elisabeth Kübler-Rossi interdistsiplinaarsest surma ja suremise seminarist. Autor annab oma maailmakuulsas teoses ülevaate, kuidas teadmine eesootavast surmast mõjutab inimest, teda abistavat ja hooldavat personali ning perekonda, pakkudes lootust, praktilisi nõuandeid ja abi kõigile asjaosalistele. Autor käsitleb oma raamatus viit etappi – eitamine ja isolatsioon, viha, kauplemine, depressioon ja leppimine –, mille enamik inimesi läbi teeb.

„See raamat jaatab elu, jaatab surma elu osana, kinnitades, et kriisid, haigused ja kannatused on elu osa, nii nagu ka tervis, rõõm, edu ja õnn. See julgustab meid elama täie rinnaga, hoidma üksteist, kasutama meile kingitud aega targalt. Ka kõige raskematel eluhetkedel on alati midagi, millele loota, mille üle tänulik olla, mille üle rõõmu tunda.“

Katri Aaslav-Tepandi Põhja-Eesti Regionaalhaigla hingehoidja ja sotsiaalministeeriumi peakaplan