TÄNA
See meenutab neid viraalseks läinud videoklippe, milles noobli kortermaja kolmekümnendates aastates saledad ja treenitud elanikud hüplevad oma rõdude klaasseinte taga harki-kokku, maailm samal ajal leekides. Aga nemad seisavad paigal, liigutavad end üksnes selleks, et vaadata alla või üle hoovi üksteise poole või tõsta kätt suu või rinna juurde. Nende näod on kahvatud, juuksed ludus, sääred paljad. Koidik on äsja saabunud, nad on just unest üles aetud. Seda ei taha filmida mitte keegi. Elanikud näevad välja, nagu oleksid nad kõik võinud ühes koolis käia, välja arvatud üks. Number neli on naabritest paarkümmend aastat vanem. Ta on korteriomanik, ülejäänud aga üürnikud. Tema esimese korruse korteri terrassil on kohvikustiilis laud ja toolid, mille ümber seisavad hoolikalt paigutatud potitaimed, teiste terrassid on enamasti kasutusel jalgrataste hoiukohana või seisavad üldse tühjalt. Eelmise laupäeva õhtul ähvardas ta number seitsmeteistkümne piiranguid rikkuvast korteripeost Gardale teada anda, kui olengut silmapilk ei lõpetata, ja kui seda ei tehtud, täitis oma lubadust. Ta on kütkestav naine, tavaliselt hästi rõivastatud ja ikka veel hästi säilinud, kuid täna hommikul on ta hoolitsemata ja meikimata, jalas 5
beebiroosad puuvillased pidžaamapüksid ja seljas vateeritud talvejope, mille hõlmad vajuvad laiali, kui ta üle hoovi tuleb. Tema on ka ainus elanik, kes teab koodi, mille abil tuletõrjealarm lõpetada. See hakkas tööle viie minuti eest – see nad üles ajaski – ja elanikud eeldavad, et peavad vaigistamise eest tänama just teda. Majas pole kordagi tulekahju olnud, aga viimase paari nädalaga on tuletõrjealarm käivitunud kolm korda – neli, kui tänane kaasa arvata. Elanikud on haldusfirmale korduvalt kaevanud, et süsteem on liiga tundlik, et see nagunii reageerib kõrbema läinud röstsaiale ja inimestele, kes suitsetavad sigaretti ilma akent paotamata, kuid haldusfirma omakorda süüdistab neid selle käivitamises. Lärm ei anna enam märku ohust, vaid segamisest, ja kui see paari minuti eest helisema hakkas, tegid nad kõik sedasama, mida nad tavaliselt teevad: läksid õue, oma rõdudele ja terrassidele, et näha, mida seal näha oli, et otsida leeke või suitsu, nende nägemist ootamata ja neid ka märkamata. Kuid seekord oli seal midagi ootamatut, midagi huvitavat: keset hoovi seisis kaks mundris politseinikku ja vaatas ringi. Nemad seisid edasi, vaatasid ja imestasid. Naine number neljast seisab politseinike juures ja hoiab nõutavat kahemeetrist vahemaad. Ta osutab ühele esimese korruse korterile – sellele seal nurgas, kortermaja U-kuju ühes otsas. Rõdude asemel on seal pisikesed terrassid, mida ääristavad kõva klaasseina asemel hõredad käsipuud. Terrassil pole kedagi. Liuguks on suletud. Kuid mõne vaatenurga alt võib läbi õhukeste hallide kardinate näha elutoa laes kumavat kera. Mis toimub? Kelle korter see on? 6
Täna
Keegi ei tea. Crossings on üsna uus kortermaja ja elanike suhtlus piirdub enamjaolt viisakuste vahetamisega postkastide, prügikastide ja parkla kõrval. Häbelike naeratustega selles ühes ajaaknas reede- ja laupäevaõhtuti, kui paistab, et viimane kui üks läheb alla välisukse juurde toidukulleriga kohtuma. Elanikud on harjunud elama teiste inimeste elude kohal ja all ja kõrval, teeseldes samal ajal täielikku teadmatust naabrite olemasolust; kuulama üksteise telereid ja haistmas üksteise toidulõhnu, kuid mitte kunagi teada saama üksteise nimesid. Isegi paari viimase nädala jooksul, mil nad kõik on iga päev hommikust õhtuni kodus olnud, vältisid nad hoolikalt üksteise märkamist, kui nad liikusid väljas – rõdudel, terrassidel, ühishoovis –, püüdes säilitada mingisugustki illusiooni privaatsusest, selle püsimisest. Kriisist tingitud semulikkus, mida nad on näinud internetti postitatud hüplevates püstistes videokaadrites – keegi teadustamas kortermajas läbi valjuhääldi bingonumbreid; majaseinale näidatakse filmi, et terve tupiktänavatäis kodusid saaks majaesistel teedel teha ühise filmivaatamise õhtu; õhtused rituaalid lootusrikka, innuka plaksutamisega –, ei ole siin kunagi õiget hoogu sisse saanud. Nad on hoidnud distantsi rohkem kui ühes mõttes. Keegi ei taha normaalse elu naasmisel, mis nende ikka veel levinud arvamuse kohaselt juhtub õige varsti, läbi elada läheduspohmelli. Valitsuse teadaannet on oodata veel samal päeval. Üks politseinikest pöörab pead ja vaatab üles nende, uudis himulike naabrite poole. Ta tõmbab sinises kindas käega maski eest, tuues nähtavale pontsakad põsed, mis ei klapi kuidagi kõhetu kehaga. Nad ütlevad, et noorukese väljanägemisega politseinik on kindel märk sinu vananemisest, aga see siin ongi noor, kõige enam kahekümnendate keskpaigas, higiläige välgatamas juuksepiiril. CATHERINE RYAN HOWARD • 56 PÄEVA
7
„Valehäire,“ ütleb ta viibates. „Võite tagasi tuppa minna.“ Nagu oleks keegi seal seisjatest korrakski arvanud, et kuskil on näha leeke. Kui keegi ei liiguta, hüüab ta valjemal ja kindlamal häälel: „Minge sisse!“ Elanikud taanduvad ühekaupa aeglaselt oma korteritesse, sest keegi neist ei taha, et teda peetaks totakaks passijaks, isegi kui ta täpselt seda ongi. See on ainus huviäratav sündmus, mis siin nädalate jooksul toimunud on – tuletõrjehäired välja arvatud, on see üleüldse ainus asi, mis siin toimunud on. Kas nad tõesti arvavad, et nad ei vaata? Enamik neist jätab lükandukse lahti ja joob hommikukohvi teisel pool seda, et saaks näha ilma nähtav olemata. Paarid pomisevad üksteisele, et neil on ju ometi õigus teada, mis seal sünnib. Lõppude lõpuks nad ju elavad siin. Üksikud elanikud mõtlevad, kas majas on toime pandud sissemurdmine või ehk isegi midagi hullemat, näiteks kallaletung, ja kui miski juhtub nendega nüüd, mil asjalood on sellised nagu need on, siis kui kaua läheks, enne kui keegi märkaks, enne kui keegi nad leiaks? Kortermaja ei asu Dublini südalinnast kaugel. Enne kui see kõik algas, toestas seda hoonet peaaegu katkematu helitaust majaesise tiheda liiklusega tänava mootorimürast, pidurikriginast ja tuututamisest. Kuid viimase paari nädalaga oli linn aeglustunud, tühje nenud ja seiskunud, täpselt selles järjekorras, ja kui juhuslikud valehäired tuletõrjealarmilt kõrvale jätta, oli viimase aja kõige valjemaks heliks linnulaul. Lähenevate sireenide heli tundub nüüd suisa jõhker.
8
Täna
56 PÄEVA TAGASI
„Olge lahke,“ on kõige esimesed sõnad, mida mees talle ütleb. Nad mõlemad on võtmas end Tesco iseteeninduskassa järjekorda. On reede lõuna ja naisel sel nädalal viies kord astuda sisse järjekordse fantaasiavaese lõuna järele: värvitu võileib, kilekott õunaviiludega ja pudel vett, mis, nagu ta äsja avastas, on läila kunstliku puuviljamaitsega. See sundis teda seisatama, jääma paigale lihavõttemunade virna ette (lihavõtted? juba?) ning mõtlema, kas ta viitsib tagasi minna ja pudeli ümber vahetada, kuna ta seda nagunii peaaegu kindlasti ei joo. Just siis tõstab ta pilgu ja näeb meest, kes viisakalt ootab, et ta astuks edasi, jättes talle järjekorras vaba koha enda ees. Ta on naisest tublisti pikem. Näeb välja umbes sama vana. Ei lihaseline ega lihav, aga tugev. Tema tumedad juuksed on paksud ja sassis, kuid naisel pole kahtlustki, et mehel on kulunud terve igavik, et neid pumatiga alistada, neid korrastada. Mees kannab sinist ülikonda tumesinise lipsu ja helesinise päeva särgiga selle all, kuid pintsaku varrukad on kortsus, õlad kisuvad ja lipsu alumine osa ripub pealmisest pikemana. Särgi ülemine nööp on avatud, krae pisut viltu, lips kõrvale tõmmatud. Mees CATHERINE RYAN HOWARD • 56 PÄEVA
9
on näost kergelt punane, põsed roosatavad laigulise habemetüüka kohal. Ja mees on nii kütkestav, et naine teab silmapilk, et maailm, kus see mees elab, ei ole seesama, kus elab tema ja et mees ei saa seda ilmselt kogeda samal viisil. Selline nägu võimaldab teistlaadi eksistentsi, sellist, milles iga olukord võtab sind vastu teatava vaikimisi heakskiiduga. Aga sa ei tea seda ega taipa, et iga viimane kui päev suunatakse sind eelisjärjekorda. Naine mõtleb, mida see inimesega teeb. Mehe juures on tunda ka pingestatust, miski pulbitseb tema pinna all. Ta kujutab ette tema elu. Ta on mees, kes töötab kõvasti ja mängib veelgi kõvemini. Kellel on sõpruskond, keda ta kutsub eranditult seletamatute hüüdnimedega, kui nad istuvad pubis ümber laua, kummutades pinte ja vaadates „The Game’i“. Kes jookseb üksnes selleks, et joosta maha kasutud kalorid. Kellel on kusagil keegi, kes tunneb mehe täiesti teistsugust versiooni; keegi, kelle vastu ta näitab üles ootamatut ja pühendunud õrnust, ainus, keda ta vaatab lahkete silmadega. „Vabandust,“ vastab naine veepudeliga viibates ja hakkab eemalduma. „Ma just taipasin, et võtsin vale asja.“ Ta pöördub ja suundub tagasi külmikute poole, tajudes kaugemale astudes mehe silmi. ––– Ja omaenda südant, selle ootusärevaid tukseid. Teise asjana ütleb mees: „Kena kott.“ Ta on äsja astunud toidupoest välja, tänavale ega tea, kes räägib või kas ta räägib üldse temaga. Hääle poole pöördudes näeb ta järgmises ukseavas seisvat meest, kes vaatab otse tema poole. Äsja ostetud võileib on torgatud 10
56 päeva tagasi
kaenla alla ja surumisest lögane. Mehe näol on naeruvirve, tembitud veel millegagi, mida ta ei suuda kohe tuvastada. Naine seisatab. „Mida?“ „Teie kott,“ vastab mees osutades. Mees peab silma väikest riidest kandekotti, millesse naine oma ostud pani. Muud ei saa see olla, sest käekott on teisel pool, ripub teisel puusal, mida mees ei või näha kohast, kus ta seisab. Kandekott on sinine ja sellel on pilt kosmosesüstikust, mis lendab lennuki turjal istudes üle Manhattani pilvelõhkujate. Ta kergitab kotti, silmitseb seda, siis pöörab pilgu uuesti mehele. „Tänan,“ vastab ta. „See on Intrepidist. See on muuseum…“ „New Yorgis,“ lõpetab mees lause. „See, mis on lennukikandjal, eks ole?“ Ta lausub seda mitte rahuloleva targutamise, vaid relvituks tegeva innukusega. „Olete seal käinud?“ „Jah.“ Ta ei taha kõlada nii, nagu imetleks ta iseend ja seetõttu lisab: „Korra.“ „Oli hea?“ Naine kõhkleb, sest nüüd on see hetk käes. Nüüd on koht, kus tuleb teha valik. Inimesed arvavad, et otsused, mida sa langetad ja mis muudavad sinu elu, on suuremat sorti. Abieluettepanek. Kolimine. Töökoha vahetus. Aga tema teab, et need, mis tõeliselt elus kurssi muudavad, on hoopis väikesed valikud, tillukesed liigutused. Hetked nagu praegu. Tema valikud: ütle midagi lühidat ja kerglast, mine edasi, tee sellele kohe lõpp või ütle midagi, mis hetke pikendab, jää kauemaks, meelita lisa, ava uks. CATHERINE RYAN HOWARD • 56 PÄEVA
11
Naine hoiab telefonis ekraanikuva tsitaadiga, mis kõigi eelduste kohaselt kuulub Abraham Lincolnile: Distsipliin tähendab valikut selle vahel, mida sa tahad praegu ja mida sa tahad kõige rohkem. Vahest on see tõsi, aga distsipliin pole kunagi talle probleeme tekitanud. See, mis talle raskusi valmistab, on hirm. Ta arvab, et valimine selle vahel, mida sa tahad praegu ja mida sa tahad kõige rohkem, võiks olla vaprus, sest praegu tahab ta ainult ära minna, sellega lõpu teha, ukse sulgeda. Taganeda. Püsida kohas, kus ta tunneb end kaitstult ja kindlalt. Aga kõige rohkem tahab ta suuta elada täisväärtuslikku elu, isegi kui areng tuleb vaeva, ohu ja hirmuga, isegi kui see tähendab kõigepealt miinivälja ületamist. Võib-olla just selle miinivälja. Ciara haardub õlakoti sangadesse ja kujutleb oma tulevast mina seismas selja taga, surumas käsi vastu tema selga, lükkamas, sosistamas: hakka peale. Lase tulla. Tee ära. Ta eirab endas kerkivat kuumust, keha häiresignaali. Ta tuletab endale meelde, et see pole teab mis eriline asi, kõigest vestlemine, nagu seda teevad mehed ja naised kogu päeva, iga päev, igal pool maailmas… „Jah,“ vastab ta. „Aga mitte nii hea nagu Kennedy kosmosekeskus.“ Mees pilgutab üllatunult silmi. Ta ajab end sirgu ja tuleb lähemale. Astudes kõrvale, et kaksikute käru lükkav naine mööda pääseks, teeb ka naine samu mehele lähemale. „Teate,“ ütleb mees, „Ma pole kunagi kohanud inimest, kes suudaks nimetada kõiki viit kosmosesüstikut.“ „Ja mina pole siiani kohanud inimest, kes teaks, et neid on kuus.“ 12
56 päeva tagasi
Ta hammustab huulde, kui iga verelible tema kehas sööstab tema põskedesse. Põrgu pärast, milleks tal oli nüüd vaja seda öelda? Mida ta õige mõtles? „Kuus?“ küsib mees. Ta jõudis juba kõik ära rikkuda. Nüüd võib ta seda sama hästi juba kinnitada. „Kõigepealt oli Challenger,“ lausub ta praole kõnnitees oma parema jala kõrval, „mis hukkus 28. jaanuaril 1986 stardi ajal. Columbia hukkus 1. veebruaril 2003 atmosfääri sisenedes. Atlantis, Endeavour ja Discovery on kõik väljapanekus – Atlantis Kennedy kosmosekeskuses. Aga oli ka Enterprise, testsüstik. See tõusis õhku, aga kosmosesse ei lennanudki. Sellel polnud kuumuskaitset ega mootoreid, aga see oli esimene satelliit. Tegelikult. Seda inimesed tavaliselt mõtlevadki, kui nad räägivad kosmosesüstikust. Nad peavad silmas satelliiti. Ülejäänu on ainult raketid. Ja Enter prise on see, mis on Intrepidis välja pandud.“ Möödub hetk piinavat vaikust. Naine sunnib end pead tõstma ja vaatab mehele silma, huuled avanemas, et pomiseda mõni vale vajaduse kohta tagasi tööle minna, jalg kerkimas valmisolekus tõtata kaugemale sellest täielikust katastroofist, aga siis ütleb mees… „Ma tahtsin minna kohvi jooma. Kas ma võin teile pakkuda ühe tassi?“ ––– Sel tänaval võib nii mõneski kohas korralikku kohvi saada, aga enamasti tuleb selle nimel midagi alla neelata. Üks kohvik röstib ise ube, aga sunnib viis minutit ootama lihtsat filtrikohvi, mida pakutakse ainult ühe suurusega tassis ja leigelt. Kohe selle kõrval CATHERINE RYAN HOWARD • 56 PÄEVA
13
kirjutab üks kohvik oma nime valesti ja seletamatul kombel kaldkriipsuga: Kaph/A. Kõige populaarsem paik näib olevat pisike vana renoveeritud kaubik bensiinijaama hoovis, mille päraluugile kriidiga kirjutatud menüüs ei ole kirjas kohvisegud, vaid ärkveloleku ammendumise tase: Kustuv, Unine, Norskav. Ciara tunneb kergendust, kui mees juhatab ta neist kõigist mööda, hingetusse ketikohvikusse. „Kas see sobib?“ pärib ta, hoides naise ees ust lahti. „Suurepäraselt.“ Ta astub sisse ja pöördub, et mehele üle õla öelda: „Mulle meeldib, kui kohvi serveeritakse ämbrist ja soodsa hinnaga, seega…“ „Ma läbisin esimese katse, tahtsid sa vist öelda.“ Mees teeb talle silma ja tema naerab, lootes, et see ei kosta närvilisena, kuigi ta on närviline. Kuna sõnas esimese peitub vihje. Kuna tema peab samuti selle testi läbima. Kuna ta juba seisab ühe jalaga miiniväljal ja tal pole õrnematki aimu, kui suur see on, kui palju tal läheb aega selle ületamiseks, kui palju aega tal läheb, enne kui ta tunneb end taas kord kaitstuna, turvalisena ja mugavalt. Minuti jooksul, mis neil kulus siia jalutamiseks, ütles mees talle, et ta nimi on Oliver ja ta töötab arhitektide firmas, millele kuulub ülemine korrus suures kontorihoones teisel pool tänavat. Ta ei ole küll arhitekt, vaid midagi tehnilise projekteerija sarnast. Ta seletas seda nii, et arhitektid kavandavad hoone ja seejärel mõtleb tehniline projekteerija välja, kuidas seda tegelikult ehitada tuleb. Ta püüdis hajutada naise kujutelma, et tema töös peitub midagigi samavõrd huvitavat nagu selle nimetus, ja kinnitas, et 14
56 päeva tagasi
tegelikkuses koosneb see peamiselt tabelitest ja e-kirjadest. Kui naine küsis, kas see ongi see, mida ta on alati tahtnud teha, vastas ta, et jah, siis kui ta ükskord lepib asjaoluga, et temast ei saa kunagi astronauti. Seejärel küsis ta Ciaralt, millega too tegeleb. Ta seletas, et pärast seda kui tema astronaudi-unistus ära langes, sattus ta tööle tehnoloogiaettevõttesse, mille üks Euroopa keskustest juhtus asuma säravas klaasist ja terasest kontorihoonete kompleksis, mis laiutas paari minuti kaugusel kohast, kus nad seisid. Ta kergitas oma erksinist kaelapaela, mees luges tema nime ja lausus: „Meeldiv tutvuda, Ciara!“ ja tema vastas: „Meeldiv ka sinuga tuttavaks saada.“ Nüüd, kohvikuleti ääres, ütleb naine, et võtab cappuccino. Mees tellib neid kaks, mõlemad suured. „Kaasa?“ küsib mees. „Me võime otsida kanali ääres koha, kus istuda.“ „Mulle sobib.“ Ta püüab mitte välja näidata oma heameelt, et mees tahab pikendada seda, mis iganes see peaks olema, ka nende kohvijoomisesse. Ta ootab leti otsas, vaadates, kuidas mees maksab kassas uue sileda kümneeurosega. Ta näeb, kuidas barista – teismeline, see tüdruk ei saa olla rohkem kui seitseteist või kaheksateist – viskab pilgu mehele iga kord, kui ta arvab, et mees mujale vaatab. Naine mõtleb, kas mees on sellest teadlik ja kui on, kuidas see tundub. (Heakskiit või ülevaatus?) Ta mõõdab pilguga mehe keha kontuuri, nagu seda lasevad aimata tema rõivad, ja mõtleb, kuidas võiks tunduda teadmine nahast nende all, kui ta ükskord seda teada saab, kui see tõesti on millegi algus või siis kõigest anomaalia. CATHERINE RYAN HOWARD • 56 PÄEVA
15
Ta kujutleb käsivarsi enda ümber, nende tugevust, mehe süleluse tunnet. Siis püüab ta seda mitte teha. Ta ei pane oma cappuccino’sse suhkrut, kuigi ta tavaliselt seda teeb, ja mõtleb omaette: kui sellest areneb midagi, ei saa ma enam ealeski kohvi sisse suhkrut panna. Päike on kogu päeva vaheldumisi välja tulnud ja peitu läinud; kui nad lähevad tagasi õue, ootab neid ees peaaegu üleni sinine taevas. Kanalikallas on täis lõunastavaid kontoritöötajaid, kuid nad leiavad koha müüril bensiinijaama kõrval, lüüsi lähedal. Nad seavad end sisse. Mees rebib oma cappuccino’lt kaane, et võtta üks lonks. Tema paneb vastu kihule öelda, et see jahutab kohvi kiiremini maha, kuid mainib, et tal on õnnestunud ülahuulele koguda vahukaareke. „Niisiis,“ ütleb ta, „Kennedy kosmosekeskus.“ „Mis sellega on?“ „Räägi mulle asjadest, mis tekitavad minus suurt kadedust, et sina oled seal saanud käia.“ Ta kirjeldab bussiekskursiooni, mis viib sind ümber stardi platvormide, kosmosesõidukite koostehoone ja kuulsa sinise kella, mida sa näed stardieelse mahalugemise ajal telekast. Räägib talle IMAXi kinost ja „raketiaiast“. „Sõidust“, mille jooksul sinus tekitatakse tunne, nagu oleksid sa startivas kosmosesüstikus, kuidas nad kallutavad selle otse üles, nii et sa lamad selili, ja siis natuke ettepoole, et sa hakkad oma istmelt välja libisema, nutikas jäljen dus nullgravitatsioonile. Apollo keskusest, kus sa näed ehtsat Saturn V raketti, mis lebab külili kõrgel põranda kohal. Süstikust 16
56 päeva tagasi
Atlantis, kosmoselaevast, mis päriselt on olnud kosmoses, võrratul väljapanekul. „See avaneb sinu silme ees,“ ütleb naine. „Ootamatult. Üllatavalt. Sind aetakse suurde pimedasse ruumi vaatama videot süstikuprogrammist ja siis, kõige lõpus, libiseb ekraan üles ja toob nähtavale süstiku, lihtsalt … lihtsalt sealsamas, kogu selle hiilguses, otse sinu nina all. Kaubalaadimisluugid pärani ja sellise nurga all, et paistab, nagu lendaks ta läbi kosmose. See on uskumatu. Inimesed täiega ahhetasid. Kui ma olin kõndinud selle ümber, teinud ära pildid ja lugenud läbi näitusetekstid ja värgid, läksin tagasi sinna, kustkaudu olin sisse tulnud ja ootasin, et ekraan kerkiks üles ja ma saaksin näha teiste inimeste nägusid, et ma näeksin nende reaktsioone ja see oli…“ Ta näeb mehe näol midagi, mis paistab talle hämminguna, ja satub paanikasse. „Ma lihtsalt olin igatsenud sinna minna nii kaua – sestpeale, kui ma olin laps, päriselt – ja see oli nagu, ma ei tea … nagu kõnniks unenäos.“ Möödub pikk hetk. Siis ütleb mees: „Ma tõesti tahan sinna minna.“ Kergendus. „Sa peaksidki,“ vastab ta. „Asi on selles, et ma vihkan palavust.“ „Ära lase sellel end segada. Igal pool on jääkülm konditsioneeritud õhk ja udumasinad. Pealegi pole Floridas pidevalt palav ja aurune. Mina käisin märtsis ja siis oli seal päris mõnus.“ „Oli see tüdrukute reis või…“ Ta teeskleb, et ei märganud mehe infoõngitsemist ja mees teeskleb, et ei märganud, et ta märkas, aga teeskleb mittemärkamist. CATHERINE RYAN HOWARD • 56 PÄEVA
17
„Töö, enamjaolt,“ vastab ta. „Tehnoloogiakonverents Orlandos. Mul tekkis võimalus minema lipsata ja ringi vaadata, õnneks ilma seltskonnata.“ Ciara pöördub ja silmitseb kanalit. Lähedalt vaadates on see kaunis, tõepoolest. Vesi on vaikne, peegeldused klaarid. Ilm on piisavalt ilus, et inimesed saavad istuda pinkidel, mantlid seljas, kuid mitte piisavalt selleks, et end paljaks kiskuda ja murule pikali sirutada. Kontoritöötajate ja lõunapausil sörkijate pidev nire kulgeb edasi-tagasi mööda lüüsi kitsaid planke kohe selle märgi kõrval, mis hoiatab sügava vee eest. Nende vaatamine teeb ta närvi liseks ja ta keerab pilgu selle asemel oma kohvitopsile. Ta tunneb endal mehe silmi. „Cork, eks ju?“ küsib ta. „Alguses küll. Me kolisime Mani saarele, kui ma olin seitsmene.“ „Mani saarele? Ma vist ei olegi näinud kedagi, kes seal elab.“ Ta naeratab. „Nojah, ma kinnitan, et neid on tuhandeid. Minu isa kasvas seal üles ja arvas, et ka mina tahan seda teha.“ „Tahtsid siis?“ „Ei, mitte tollal. Aga kokkuvõttes oli see täitsa tore. Kust sina oled?“ „Kilkennyst,“ vastab mees, „aga me kolisime sageli.“ „Kaua sa oled Dublinis olnud?“ „Praeguseks teeb see…“ – mees teeb järelemõtlemisest terve etenduse – „… kuus nädalat?“ „Kuus nädalat?“ „Noh, kuus ja pool. Ma saabusin teisipäeval.“ „Kus sa seitse nädalat tagasi olid?“ „Londonis,“ vastab ta. „Ja sina?“ 18
56 päeva tagasi
„Kui kaua mina Dublinis olen?“ Ta teeskleb järelemõtlemist, jäljendades meest ennast hetk tagasi. „Noh, järgmisel nädalal saab … ee … seitse päeva.“ „Seitse päeva? Ja mina mõtlesin, et mina olen siin uustulnuk.“ Naine naerab. „Ei, selle mängu võidan mina.“ „Kus sa enne elasid?“ „Pärast kolledži lõpetamist Corkis. Käisin Swanseas. Üldse mitte väljapaistev vilistlane 2017. aasta lennust.“ Mehe nägu ei suuda varjata fakti, et ta püüab arvutada. Ciara peaaegu et aitab teda: „Ma olen kakskümmend viis,“ aga niimoodi see mäng ei käi. Ta ei tea küll paljut, aga seda teab ta kohe kindlasti. „Aga sina?“ küsib ta. „Kus sina õppisid?“ „Newcastle’is,“ vastab mees emotsioonitult. Midagi on muutunud, tajub ta; mingil hetkel on mees eemale libisenud. Mis selle põhjustas? Tal pole aimugi, kuid teab, et teda ootab pimedas ärkvel lamamine ja mõtlemine ees ootavatele päevadele, analüüsides kohtueksperdilikult kõike, mida ta ütles, ja siis seda üle analüüsides, püüdes tabada vale asja, viga, kahetsust. „Hakkan minema, muidu jään hiljaks.“ Mees ütleb seda murdosa sekundi enne kui rannet raputab ja käekella vaatab. Siis tõuseb ta püsti ja teadmata, mida teha, tõuseb ka naine. „Jah, ma hakkan samuti minema,“ valetab ta. „Nojah siis … aitäh kohvi eest.“ Mees närib alahuult, nagu püüaks midagi otsustada. „Kuule,“ alustab ta, „mul on plaanis minna seda uut Apollo dokki vaatama. Esmapäeval. Õhtul. Seda näidatakse väikeses CATHERINE RYAN HOWARD • 56 PÄEVA
19
kohalikus kinos. Äkki – kui sa tahad – võiksime … ee … äkki me võiksime koos minna?“ Naine avab suu, et vastata, kuid on kutsest nii rabatud, et viivitab, kuni aju püüab kursimuutusele järele jõuda ja pausi lõikab pooleks mees, kes lausub piinlikkustundega: „Jumal küll, olen mina selles alles saamatu.“ Selles. Ta tahab mehele öelda, et ei, ei ole, ja ta ei usu sekundikski, et mees peab ennast saamatuks, aga ennekõike ei taha ta, et peaks vastates viitama sellele kui sellele, sest mis siis, kui mees ei mõelnudki selle all seda, mida tema loodab, et ta mõtles? „Kõlab hästi.“ Naine naeratab oma kõige julgustavamat naeratust. „Muidugi. Jah.“ Mees lubab osta piletid. Nad lepivad kokku, et kohtuvad esmaspäeva õhtul kell pool kuus selle maja ees, kus mees töötab. Juhuks, kui viimasel hetkel peaks tekkima mõni probleem, annab ta naisele oma telefoninumbri ja naine saadab talle tekstisõnumi, et ka mehel oleks tema number olemas. Nad kõnnivad koos mehe kontorihooneni ja lehvitavad hüvastijätuks. Naine ei hinga sügavalt sisse enne, kui on talle selja pööranud. Ja nii see algab.
20