Valgus kustus

Sisukord

Jäljendamise rahulolematus 7

I Järeleaimaja mõistus 25

II Jäljendamine kui kättemaks 80

III Jäljendamine kui ilmajäetus 138

Ühe ajastu lõpp 185

Tänuavaldused 203

Märkused 204 Register 236

Jäljendamise rahulolematus

Sünnime kõik algupärastena – miks nii paljud meist koopiatena surevad?

– Edward Young

oli tulevik parem. Varem uskusime, et 1989. aasta eraldas „tulevikku ja minevikku sama selgelt, kui Berliini müür eraldas Ida ja Läänt“.1 Meil oli raske kujutada ette maailma, mis oleks meie omast olulisest parem, või tulevikku, mis ei oleks põhiolemuslikult demokraatlik või kapitalistlik.2 Täna me nii ei mõtle. Praegu on enamikul meist isegi Läänes raskusi stabiilselt demokraatliku ja liberaalse tuleviku ette kujutamisega.

Eile

Kui külm sõda lõppes, olid lootused liberaalse ja kapitalistliku demokraatia ülemaailmseks levikuks kõrged.3 Geopoliitiline areen tundus olevat valmis etenduseks, mis ei erine suuresti George Bernard Shaw’ „Pygmalionist“ – optimistlik ja õpetlik näidend, milles fonee tikaprofessoril õnnestub lühikese aja jooksul õpetada vaest lilletüd rukut rääkima nagu kuninganna ja end viisakas seltskonnas koduselt tundma.

Mõistes, et Ida lõimumist Läänega tähistati enneaegselt, said huvitatud vaatlejad lõpuks aru, et nende silme all toimuv vaatemäng ei kulgenud ootuspäraselt.4 Tundus, justkui oleks maailm sattunud „Pygmalioni“ asemel vaatama lavastust Mary Shelley „Frankensteinist“ – pessimistlik ja õpetlik romaan, mis räägib mehest, kes otsustas Jumalat mängides luua inimeste kehaosade koopiatest humanoidi. Vigane koletis tundis, et on määratud üksindusele, nähtamatusele ja

valgus kustus ivan krastev / stephen holmes

8

ivan krastev

kõrvaleheitmisele. Ning kadestades oma looja õnne, mis talle endale kättesaamatuks jäi, pööras ta vägivaldselt mehe sõprade ja perekonna vastu, jättes endast väära eneseduplikatsiooni pärandina maha vaid kahetsuse ja südamevalu.

Selle raamatu eesmärk ongi rääkida lugu sellest, kuidas liberalism langes ohvriks edule, mida talle külmas sõjas kuulutati. Pealiskaudselt vaadatuna oli süüdi rida sügavalt destabiliseerivaid poliitilisi sünd musi: 11. septembri rünnak Maailma Kaubanduskeskusele New Yorgis, teine Iraagi sõda, 2008. aasta majanduskriis, Krimmi annek teerimine Venemaa poolt ja sekkumine Ida-Ukrainasse, Lääne abitus Süüria humanitaarkriisi ajal, 2015. aasta rändekriis, Brexiti referen dum ja Donald Trump. Liberaalse demokraatia külma sõja järgne sära tuhmus ka Hiina majandusime tõttu, mille korraldas poliitiline juhtkond, kes ilma igasuguse häbitundeta ei ole ei liberaalne ega demokraatlik. Katseid liberaalse demokraatia head nime päästa, vas tandades seda mitte-Lääne autokraatiale, õõnestasid hoolimatu liberaalsete normide rikkumine (näiteks vangide piinamine) ja ilmselged demokraatlike institutsioonide talitlushäired Läänes endas. Kõnekalt pakub küsimus, kuidas demokraatiad hääbuvad ja kaovad, täna liberaalsetele õpetlastele kõige rohkem mõtteainet.5

Ka „avatud ühiskonna“ ideaal on kaotanud oma kunagise sära.6 Paljudele pettunud kodanikele annab avatus maailmale alust pigem muretsemiseks kui lootuseks. Kui Berliini müür lõhuti, oli maailmas vaid 16 piiritara. Tänaseks on kindlustatud piire, mis on valmis või ehitusjärgus. Quebeci ülikooli eksperdi Elisabeth Vallet‘ sõnul on peaaegu kolmandik maailma riikidest oma piiridele tõkketarasid püs titamas.7 1989. aastale järgnenud kolm aastakümmet osutusid „müü ridevaheliseks perioodiks“ – lühikeseks barrikaadivabaks intervalliks Berliini müürist läbimurdmise, mis tõi endaga kaasa utoopilisi fantaa siaid piirideta maailmast, ja ülemaailmse müüriehituse hulluse vahel, kus betoon- ja okastraattõkked kehastavad eksistentsiaalseid (olgugi et vahel kujuteldavaid) hirme.

Samuti usub tänapäeval enamik eurooplasi ja ameeriklasi, et nende laste elud on vähem edukad ja rahuldust pakkuvad, kui nende enda omad.8 Üldsuse usk demokraatiasse on kokku varisemas ning pikka aega tegutsenud erakonnad on lagunemas või tõrjutakse nad välja kujutute poliitiliste liikumiste ja populistlike jõumeeste poolt, mis seab kahtluse alla organiseeritud poliitiliste jõudude valmiduse võidelda kriisiajal

demokraatia püsimajäämise eest.9 Hirm laiaulatusliku rände kummituse ees tõmbab Euroopa ja Ameerika teatud piirkondade valijaskondi üha enam ksenofoobse retoorika, autoritaarsete juhtide ja sõjaväestatud piiride poole. Nad ei usu, et tulevikule annavad läike Läänest kiirgavad liberaalsed ideed, vaid kardavad, et 21. sajandi ajalugu hakkavad vaevama miljonid inimesed, kes sinna sisse voolavad.10 Varem türanniavastase kaitsevallina ülistatud inimõigusi süüdistatakse nüüd regulaarselt demokraatiate terrorismivastase võitluse tõhususe pärssimises. Hirm liberalismi kadumise ees on niivõrd suur, et viited William Butler Yeatsi luuletusele „Teine tulemine“, mis kirjutati 1919. aastal pärast ühte suu rima ohvrite arvuga konflikti inimkonna ajaloos, muutusid 2016. aastal poliitkommentaatorite jaoks peaaegu kohustuslikuks.11 Täna, sajand pärast seda, kui Yeats need sõnad kirja pani, on neist saanud murelike liberaalse demokraatia kaitsjate mantra kõikjal maailmas:

Kõik vajub laiali, keskpaik ei pea, Maailma vallandub anarhia.*

Ben Rhodes, Barack Obama lähedane nõunik ja sõber, kirjutas oma memuaarides „The World as It Is“, et päeval, mil Obama Valgest Majast lahkus, kummitas teda kõige rohkem järgnev mure: „Mis siis, kui me eksisime?“12 Ebakindlus ei seisnenud küsimustes „Mis läks valesti?“ või „Kes tegutses valesti?“. Samuti ei olnud Hillary Clintoni „Mis juh tus?“ kõige pakilisema loomuga mõistatus. Obamale tekitas rohkem muret küsimus: „Mis siis, kui me eksisime?“ See tähendab, et mis siis, kui liberaalid oli külma sõja järgse perioodi olemust valesti tõlgenda nud? „Mis siis, kui me eksisime?“ on õige küsimus, millele üritamegi selles raamatus vastata.

Meile on see ka teravalt isiklik küsimus. Meist kahest vanem, amee riklane, sündis aasta pärast külma sõja algust ja õppis keskkoolis, et äsja püsitatud müür on sallimatuse ja türannia kehastus. Noorem, bulgaarlane, sündis teisel pool Ida-Lääne lõhet umbes neli aastat pärast müüri püstitamist ja kasvas üles veendumusega, et müüride lammutamine on tee poliitilise ja individuaalse vabaduse suunas.

Kuigi meie taustad on erinevad, elasime mõlemad aastaid müüri varjus ja vapustav ülekanne selle lammutamisest osutus määravaks

* William Butler Yeats „Teine tulemine“, tõlkinud Märt Väljataga.

valgus kustus ivan krastev / stephen holmes

9

hetkeks meie poliitilises ja intellektuaalses elus. Alguses Berliini müür ja seejärel selle puudumine on jätnud meie poliitilisele mõtlemisele kustumatu märgi. Ka meid peibutas illusioon, et külma sõja lõpp tähistab liberalismi ja demokraatia ajastu algust.

Käesolev raamat kujutab endast meie katset mõista mitte ainult seda, miks me olime kunagi valmis seda illusiooni omaks võtma, vaid ka seda, kuidas mõelda maailmast, milles on nii kurjakuulutavalt valla pääsenud demokraatiavastane ja antiliberaalne „anarhia“.

valgus kustus ivan krastev / stephen holmes

10

Lõpu lähedus Kolm aastakümmet tagasi, 1989. aastal, võttis USA välisministeeriumi ametnik lühidalt ja tabavalt sõnades kokku ajastu vaimu. Paar kuud enne seda, kui sakslased rõõmsalt Berliini müüri tükkideks vasarda tud varemetel tantsisid, kuulutas ta külma sõja põhimõtteliselt lõppe nuks. Liberalismi veenva võidu kommunismi üle kinnitasid pitsatiga kümne aasta jooksul läbi viidud majanduslikud ja poliitilised reformid Deng Xiaopingi Hiinas ja Mihhail Gorbatšovi Nõukogude Liidus. „Marksismi-leninismi kui demokraatia alternatiivi välistamine“ andis Francis Fukuyama sõnul märku „Lääne liberalismi elujõuliste süstemaatiliste alternatiivide täielikust ammendumisest“. Marksistide poolt hegeliaanlikus mõttes „ajaloo“ kulminatsiooniks kuulutatud kommunism langes järsult ameerikaliku „ajaloo“ tähendusse – kui midagi tühist ja tähtsusetut. Nendes tingimustes võib nn „Lääne liberaal set demokraatiat“ nimetada „inimkonna ideoloogilise evolutsiooni lõpp-punktiks“. Pärast „fašistlike ja kommunistlike diktatuuride lange mist on liberaalne demokraatia ainuke, mis puutumatuna 20. sajandi lõpuni vastu pidas“. Kuna „liberaaldemokraatliku riigi aluspõhimõt ted“ olid „absoluutsed ja neid polnud võimalik edasi arendada“, siis jäi liberaalsete reformijate ainukeseks ülesandeks „nende põhimõtete levitamine ruumis nii, et inimtsivilisatsiooni mitmesugused provint sid tõuseksid selle kõige arenenumate punktide tasemele“. Fukuyama väitis, et liberalismi „saadab lõpuks edu kõikjal maailmas“. Kuid tema tegelik mõte oli, et edaspidi ei saa tekkida „ideoloogiaid, mis väidavad end olevat liberalismist arenenumad“.13

Mida tähendas kapitalistliku demokraatia tunnustamine inimkonna poliitilise arengu viimase etapina praktikas? Fukuyama hiilis sellest küsimusest pisut kõrvale. Kuid tema väide viitas kahtlemata sellele, et läänelik liberaalne demokraatia on ainus elujõuline ideaal,

mille poole reformijad kõikjal peaksid püüdlema. Kui ta kirjutas, et Hiina ja Nõukogude Liidu reformijad olid kustutanud viimase „mitteliberaalsete jõudude majaka“, tahtis ta öelda, et Ameerika liberaalne majakas valgustab üksi inimkonna teed tulevikku.14

Lääne mudeli globaalselt ahvatleva alternatiivi olemasolu eitamine selgitab, miks Fukuyama seisukoht oli meeltmööda mitte ainult Ameerika enesearmastusele, vaid iseenesestmõistetav ka raudse ees riide taga elavatele dissidentidele ja reformijatele.15 Aasta varem, 1988. aastal, olid mõned Nõukogude Liidu kõige tulisemad demokraatliku pluralismi toetajad avaldanud artiklite kogumiku pealkirjaga „Иного не дано“,16 mille võiks eesti keelde umbkaudu tõlkida kui „Muud või malust ei ole“. Nõukogude Liidu reformismi piibel väitis samuti, et Lääne kapitalistlikule demokraatiale ei ole jätkusuutlikke alternatiive. Meie mõistetes sõnastatuna kuulutas 1989. aasta 30 aastat kestnud Jäljendamisajastu algust. Lääne domineeritud ühepoolne maailma korraldus muutis liberalismi moraalsete ideaalide vallas puutumatuks. Pärast Lääne poliitilise ja majandusliku mudeli eksportimisele algselt seatud suurte lootuste tuhmumist hakkas järk-järgult levima vastumeelsus jäljendamispoliitika suhtes. Antiliberaalne vastureaktsioon oli arvatavasti vältimatu maailmas, mida iseloomustas poliitiliste ja ideoloogiliste alternatiivide puudumine. Me väidame, et see alternatiivide puudumine seletab kõige paremini, isegi paremini kui auto ritaarse mineviku tõmbejõud või ajalooliselt juurdunud vaenulikkus liberalismi suhtes, seda Lääne-vastast eetost, mis valitseb tänapäeva postkommunistlikes ühiskondades.17 Just upsakas eeldus, et „muud võimalust ei ole“, andis iseseisva motiivi populistliku ksenofoobia ja tagurliku nativismi lainele, mis sai alguse Kesk- ja Ida-Euroopas ning levib nüüd üle kogu maailma. Usutava alternatiivi puudumine liberaalsele demokraatiale muutus mässu ajendiks, sest mingil ürgsel tasandil „vajavad inimesed valikut, isegi kui see on vaid illusioon“.18

Populistid mässavad mitte ainult konkreetse (liberaalse) poliitika vastu, vaid ka kommunistliku ortodoksia liberaalse ortodoksiaga asendamise vastu. Nii vasak- kui ka parempoolsete mässuliste liikumiste sõnum on tegelikult see, et võta-või-jäta stiilis lähenemine on vale ning et asjad võivad olla teisiti, sealjuures ka tuttavamad ning tõelisemad. Ilmselgelt ei saa 21. sajandi teisel kümnendil toimunud autoritaarse antiliberalismi samaaegset esilekerkimist nii paljudes erinevates maa ilma nurkades seletada üheainsa teguriga. Ent liberaalse demokraatia

valgus kustus ivan krastev / stephen holmes

11

valgus kustus ivan krastev / stephen holmes

12

kanooniline staatus ja jäljenduspoliitika on meie arvates mänginud otsustavat rolli mitte ainult Kesk-Euroopas, vaid ka Venemaal ja Ameerika Ühendriikides. Et alustada selle väite tõestamist, kutsume tunnistajateks Kesk-Euroopa kaks kõige teravamat liberalismikriitikut. Poola filosoof ja Euroopa Parlamendi konservatiivne liige Ryzard Legutko on vihane, et „liberaalsel demokraatial ei ole alternatiivi“, et see on muutunud „ainsaks aktsepteeritud viisiks ja meetodiks kollek tiivse elu korraldamisel“ ning et „liberaalid ja liberaaldemokraadid on suutnud vaigistada ja marginaliseerida peaaegu kõik alternatiivid ja kõik mitteliberaalsed vaated poliitilisele korrale“.19 Mõjukas Ungari ajaloolane nõustub. „Me ei taha kopeerida seda, mida teevad sakslased või mida teevad prantslased,“ kuulutas Maria Schmidt, Viktor Orbáni ülemintellektuaal. „Tahame jätkata omaenda eluviisiga.“20 Mõlemad seisukohad viitavad sellele, et kangekaelne soovimatus aktsepteerida „Lääne liberalismi elujõuliste süstemaatiliste alternatiivide täielikku ammendumist” aitas muuta Lääne pehme jõu, mis innustab jäljendama, nõrkuseks ja haavatavuseks, mitte tugevuseks ja mõjuvõimuks. Keeldumine lömitamast liberaalse Lääne ees on muutunud mitteliberaalse vasturevolutsiooni tunnusjooneks terves postkommunistlikus maailmas ja mujalgi. Sellist reaktsiooni ei saa kergekäeliselt kõrvale heita labase märkusega, et „Lääne süüdistamine“ on mitte-Lääne juhtide odav viis vältida vastutuse võtmist omaenda ebaõnnestunud poliitika eest. Tegelik lugu on palju keerulisem ja köitvam. See on muu hulgas lugu sellest, kuidas liberalism loobub hegemoonia nimel pluralismist.

Nimetamine ja vajadus Külma sõja ajal jooksis kõige olulisem poliitiline lõhe läbi kommu nistide ja demokraatide vahelt. Planeet oli ära jagatud totalitaarse Ida ja Lääne vaba maailma vahel ning põhikonflikti äärealadel paiknevail ühiskondadel oli (või kujutasid nad ette, et neil on) õigus ja võim pooli valida. Pärast müüri langemist poliitiline tähtede seis muutus. Edaspidi eraldas geopoliitilise taevalaotuse kõige olulisem lõhe jäljendajaid ja jäljendatuid, s.t väljakujunenud demokraatiaid riikidest, kellel oli raskusi viia lõpule üleminek demokraatiale. Ida-Lääne suhted muutusid külma sõja ajal valitsenud kahe vaenuliku süsteemi vastasseisust pingeliseks eeskujude ja matkijate vahekorraks üksiku ühepoolse süsteemi sees.

Endiste kommunistlike riikide püüdlustele jäljendada Läänt on antud mitmeid nimetusi: amerikaniseerumine, euroopastumine, demokratiseerumine, liberaliseerumine, laienemine, integreerumine, ühtlustamine, globaliseerumine jne, kuid see on alati tähendanud moderniseerumist jäljendamise ja integreerumist assimileerimise teel. Pärast kommunismi kokkuvarisemist sai Kesk-Euroopa populistide sõnul liberaalne demokraatia uueks ja vältimatuks poliitiliseks orto doksiaks. Nad kurdavad pidevalt, et Lääne väärtuste, hoiakute, insti tutsioonide ja tavade jäljendamine muutus pealesunnituks ja kohus tuslikuks. Nagu on kirjutanud ka eespool viidatud poola filosoof, kes naeruvääristas paljude kaasmaalaste mõtteviisi pärast 1989. aastat:

Sügavam tarkus oli kopeerida ja jäljendada. Mida rohkem me kopeerisime ja jäljendasime, seda rohkem rõõmu me enda üle tund sime. Institutsioonid, haridus, tavad, õigus, meedia, keel – peaaegu kõik muutus järsku ebatäiuslikuks koopiaks originaalidest, mis olid progressirajal meist eespool.21

Ärev asümmeetria nende vahel, kes on moraalselt ees, ja nende vahel, kes on moraalselt taga, s.t jäljendatute ja jäljendajate vahel, sai pärast 1989. aastat Ida ja Lääne vaheliste suhete määravaks ja valusaks tunnuseks.

Pärast müüri langemist aktsepteeriti laialdaselt igakülgset läänerii kide jäljendamist kui kõige tõhusamat viisi mittedemokraatlike riikide demokratiseerimiseks. Peamiselt sellega kaasneva moraalse asümmeet ria tõttu on sellest upsakusest saanud nüüdseks populistliku raevu peamine sihtmärk.

Jäljendamisvalud

On ütlematagi selge, et jäljendamine on ühiskondlikus elus üldlevinud nähtus. Tuntud 19. sajandi ühiskonnateoreetik Gabriel Tarde väitis isegi, et „ühiskond ongi imitatsioon“.22 Ta nimetas „nakkavat jäljendamist“ omamoodi „kuutõbisuseks“, mis tähendab, et inimesed kopeerivad üksteist vaistlikult, ilma igasuguse strateegilise eesmärgi või plaanita (mis kehtib ka kuritegude jäljendamise puhul) ja ilma et neid selleks kuidagi sunnitaks või kohustataks.23

Kui Kesk-Euroopa populistid kritiseerivad nii-öelda jäljendamis kohustust, mis on nende jaoks 1989. aastale järgnenud liberalismihegemoonia kõige väljakannatamatum tunnus, mõtlevad nad

valgus kustus ivan krastev / stephen holmes

13