Sissejuhatus Millest see raamat?
Eesti muinasaegsetest uskumustest on kirjutatud juba paari sajandi jooksul. Neist on esitatud väga erinevaid nägemusi alates organiseeritud panteoniga kõrgreligioonist kuni eripalgeliste uskumuste süsteemitu kogumini. Lisaks akadeemilistele uurijatele on muinasaegne usund olnud oluline ka laiemale lugejaskonnale, eriti kui see on seotud eesti rahvusidentiteediga. Nii ongi muistsetest uskumustest kirjutanud väga erinevate teadusdistsipliinide esindajad, seda on hasartselt käsitlenud nii kirjanikud,
kunstnikud kui ka heliloojad ning tänapäeva arvamuste paljususes on ilmselt kõigil teemast huvitatutel oma ettekujutus, milline Eesti muinasusund oli. Selle kõige tulemusena on Eesti muinasaegne religioon laetud niivõrd erinevate arusaamadega, et nende seostamine on tihtipeale raske või isegi võimatu. Õigupoolest on keeruline juba teema ise, sest traditsiooniliselt on Eestis püütud seostada kõik näiliselt mittekristlikud usunähtused ühtse muinasusundiga. Loogika selle taga on lihtne: kui mingi fenomen ei ole kristlik, siis saab see olla pärit ainult vane mast usundikihistusest. Nii ei olegi suuremat vahet, kas räägitakse kiviaegsest, rauaaegsest või hoopis ajatust usundist – kõike tõlgendatakse peamiselt lähtuvalt lähiminevikus kirja pandud rahvapärimusest. Sellise lähenemise tõttu on kujunenud Eesti (muinas)usundist amorfne nähtus, mis iga uurija ja uurimuse puhul vormub taas uuesti ja uuesti.
Käesolev raamat põhineb minu kunagisel doktoriväitekirjal, mida kirjutades olid minu jaoks olulised kaks eesmärki: religiooniga seonduva arheoloogilise materjali ja selle põhiliste tõlgendusvõimaluste esitamine ning Eesti ala esiajaloolise religiooni põhietappide määratlemine. Mõlemad teemad on oluli sed praeguseski käsitluses, kuid vahest tähtsamgi on raamatu esimene osa, mis annab ülevaate nii allikatest kui allikakriitikast, samuti mõnest teoreetilisest ja metoodilisest aspektist, mis on vajalikud Eesti usundi mõistmiseks. Kuna teooria ja allikakriitika on mõlemad teemad, mis enamasti lugejaid peletavad, siis püüdsin neid osi kirjutades leida keskteed. Ühelt poolt üritasin vältida kinnijäämist mõnesse kitsamasse akadeemilisse arutelusse, teiselt poolt püüdsin aga neid teemasid käsitleda piisavalt põhjalikult, et need sobiks lugemiseks ka ülikooli kursustel. Ja – mis vahest teooria ja allikatutvustuse peatükkide puhul kõige olulisem – need on mõeldud lugejale kirjeldama seda, kuidas autor mõtleb ning miks ta jõuab selliste järeldusteni. Lugeja võib nende alli kaliste ja teoreetiliste lähtekohtadega nõustuda või mitte, kuid vähemalt on põhilised seisukohad lahti seletatud ja nii on lugejal kergem kaasa mõelda või edasi arutada.
Usundiga seonduvate allikate valik on kindlasti subjektiivne. Lähtuvalt uurijate eelistustest on Eestis kasutatud väga erinevaid allikaliike. Põhjustel, millest tuleb lähemalt juttu allpool, on selles käsitluses esmatähtis allikate seos uuritava perioodiga ning seetõttu tugineb see raamat valdavas osas arheoloogilisele allikmaterjalile. Sõltuvalt kontekstidest, tõlgendustest ja uurijate fantaasiast on võimalik ilmselt enamikku arheoloogilistest allikatest seostada religiooniga ning selle kohta leidub kindlasti palju anekdootlikke näiteid. Olen püüdnud jääda selliste allikate juurde, mille seos religiooniga on otsesem – nii käsitletud esemed (ripatsid, ehted) kui muistised (matusepaigad ja pühakohad) on loodud või kasutatud kontekstis, kus religioon mängib määravamat rolli. Kergema loetavuse
huvides on välja jäetud enamik allikmaterjali detailsest kirjeldusest ning esitatud on pigem kokkuvõtted. Hoolimata veidi naiivsevõitu soovist koondada esiajalooliste religioonide kohta käiv arheoloogiline allikmaterjal juba doktoritöösse, on selge, et ühtegi sedasorti lõplikku kogumit ei olegi võimalik luua. Mõned usundialased allikaliigid on läbi uuritud väga põhjalikult, teiste üksikasjalikum läbitöötamine seisab veel ees ning sõltuvalt uurimisküsimuse asetusest võib religiooni uurimiseks kasutada ka selliseid allikaid, mida siin pole mainitudki. Näiteks on raamatust enamasti välja jäetud viimase aastakümne jooksul arvu kalt Muinsuskaitseametile üle antud metallidetektoristide kogutud juhuleiud. Muidugi mõista on nende leidude hulgas selliseid, mis täiendavad meie arusaama kunagistest religioonidest, kuid nende põhjalikum analüüs seisab veel ees. On selge, et nii mahukas valdkond ei saa olla ühe üksikuurija töö, sestap on ka selles raamatus refereeritud paljude kolleegide uurimusi, mis kõik lisavad uusi värve ja erinevaid vaatenurki mõistmaks kui mitte Eesti usundi tervikpilti, siis vähemasti seda, kui mitmekülgselt on võimalik seda tõlgendada.
Selle raamatu eesmärgiks on keskenduda ennekõike Eesti usundiloo olu lisematele perioodidele ja neis toimunud protsessidele. Ehkki enamik uurijaid on näinud religiooni ajas muutuvana, ei ole religiooni kujunemine olnud tra ditsiooniliselt uurimisteemaks. Usundiperioode, mida olen püüdnud eristada, ei tohiks võtta omavahel selgelt erinevate religioonidena. Küll aga peegeldavad need ajaliselt ja arengulooliselt seotud, kuid siiski erinevaid maailmavaatelisi komplekse neile omase religiooni ja ideoloogiaga. Käesoleva uurimuse olulisimaks metodoloogiliseks lähtekohaks ongi käsitlus religioonist kui tervikust, mis muutub ajas koos ümbritseva kontekstiga. Siit tuleneb ka raamatu põhiline tees: Eesti muinasusund on vaid akadeemiline abstraktsioon, mille all tuleks mõista muinasaja jooksul (9600 eKr – 1250 pKr) esinenud erinevaid usundivorme, mille omavaheline erinevus on niivõrd suur, et võime rääkida ka erinevatest religioonidest. Sellest ka raamatu ebaharilik mitmuse vormis pealkiri „Eesti muinasusundid“.
Rääkides Eesti muinasusunditest, tõusetub küsimus: mis on Eesti? Selles raamatus on Eesti ennekõike geograafiline mõiste ja nii keskendun pigem abstraktsele inimesele praeguse Eesti territooriumil, seostamata uuritavat religiooni ühegi rahvusega või n-ö eestlaste muinasusundiga. Selline on küll olnud tavaline viis ning mineviku religiooni uurides on tihti rõhutatud tänapäeva eestlaste keele-, meele- ja hingesugulust mineviku usundi kandjatega. Säärased identiteediomistamised mineviku inimestele on aga nii probleemsed, et tekitaksid käsitluses täiesti uue kihi, viies ka fookuse teistele teemadele. Seda enam, et arheogeneetika viimaste arusaamade kohaselt on eestlased mitme eraldi saabunud immigratsioonilaine tulemus, kusjuures meie jaoks olulisima tunnusega – läänemeresoome
algkeelega – sisserändajad saabusid siia vaid mõni tuhat aastat tagasi (Lang 2018; EA I). Niisiis tuleb mõistet „Eesti muinasusundid“ selles raamatus mõista ennekõike kui geograafiliselt tänapäevase Eesti territooriumil kunagi esinenud usundivorme, mitte aga mingile Eesti etnosele iseloomulikku usundit.
Terminid
Enne kui hakkame täpsemalt vaatama, kuidas ja mille põhjal mineviku usundeid uurida, tuleb kokku leppida põhilises terminoloogias, et nii autor kui lugejad mõistaksid, mida mingite mõistetega tähistatakse. Eesti usundite uurijad ei ole terminoloogiat tavaliselt oluliseks pidanud. Nad on kasutanud oma töödes erinevaid mõisteid ning tähistanud samade või sarnaste sõnadega erinevaid nähtusi. See on tekitanud aga hulga segadust, nii et alati ei olegi võimalik aru saada, mida õigupoolest mõeldakse rahvausundi või muinasusundi all või kuidas need mõis ted on seotud näiteks hoopis tänapäevasema maausuga.
Nüüdisaegsele usundiuurimisele aluse pannud folkloristid Matthias Johann Eisen ja Oskar Loorits kirjutasid mõlemad vanast usust, esivanemate usust, eesti rahvausust. Mida täpselt nad selle all mõistsid, pole kumbki neist seletanud. Konteksti järgi võib aga arvata, et nii nende kui teiste toonaste uurijate jaoks ei olnud küsimuseks mitte eristada eelkristlikku ning kristlikku rahvausundit ajalises mõttes, vaid hoopis rahvapärimuses esinevate kristlike nähtuste eristamist mittekristlikest fenomenoloogilises mõttes. Sooviti näidata rahvausundi pagan likke elemente, eeldades, et kõik need on pärit kaugest minevikust ja kristlikke fenomene välja filtreerides on võimalik jõuda muistse religioonini. Selline ajaliselt ebamäärane probleemiasetus viis olukorrani, kus uurijad tegid nende käsutuses olnud vaevalt mõnikümmend aastat kogutud rahvapärimuse ja soome-ugri keelte lingvistika põhjal oletusi mitte ainult sadade, vaid ka tuhandete aastate taha (vt näiteks Loorits 1949, 1–6).
Nii nagu terminite lahtimõtestamine ei olnud 20. sajandi esimese poole uurijatele oluline, ei tähtsustatud seda ka sajandi teisel poolel ja nii säilis juba juurdunud termin „rahvausund“. Selle all mõisteti jätkuvalt ametliku kristluse kõrval eksisteerivat usundit, mille algust nähakse 13. sajandile eelnenud perioodis ja mille iseloomulikemaks tunnuseks on eelkristlikust usundist säilinud fenomenid ning mis on seotud ennekõike maal elava talurahvaga – „Rahvausund. Hariduseta rahvakihtide (pms talurahva) usuline maailmakäsitlus, väljendub eeskätt rahvaluuleomastes vormides“ (Eesti Entsüklopeedia 1994). Nii ongi terminiga „rahvausund“ tähistatud kõiki uskumusi alates inimasustuse algusest Eesti alal kuni 19.–20. sajandini välja (Paulson 1997 [1966]), kasutades seda muu hulgas
muinasusundi sünonüümina (Vassar 1992, 114–116). Sellises käsitluses on ajaloolise aja rahvausundit nähtud kui jäänukit mingist varasemast religioonist, rõhutades selle päritolu eelkristlikust kultuurist. Arheoloogias sai aga rahvausund märksa kitsama tähenduse, märkides kesk- ja uusaegset rahvalikku religiooni (Valk 1998, 2001). Ka selles raamatus mõistan rahvausundit eelnimetatud tähen duses ning see tähistab doktriinse, kristliku religiooni rahvalikku tõlgendust, mis allikatest tulenevalt käib ennekõike uusaegse rahvaliku usundi kohta.
Rahvausundi kõrval on vähem kasutatud terminit eelkristlik usund. Kuna termin vastandub kristlusele, on selle kasutamine kõige põhjendatum vahetult kristianiseerimise eelse perioodi ehk 11.–13. sajandi kohta. Maailma mastaabis kasutatakse aga mõistet „eelkristlik usund“ hoopis laiemalt kogu ajaperioodi kohta, mis eelneb kristlikule ajaarvamisele. Nii kätkeb see mõiste kaks sisu poolest väga erinevat arusaama, mille eristamiseks tuleb alati jälgida konteksti, kus see termin esineb. Muinasusundit on mõistetud kui rahvausundi kitsamat osa, kui „n-ö esiajaloolist substraati, mida on võimalik liigendada vaid arheoloogilistest perioodidest ja soome-ugri keelkonna ajaloo kronoloogiast lähtudes“ (Kulmar 1998, 38). Nii seondubki muinasusund mõistega „muinasaeg“ ja on kasutatav ajastu kohta alates inimasustuse algusest umbes 9600 eKr kuni keskaja alguseni umbes 1220 pKr. Selliselt on muinasusund, mille põhiallikaks on arheoloogiline materjal, kasutusel ka selles raamatus.
Viimase paari kümnendi jooksul on Eesti usundi uurimisse haaratud uue mõistena maausk. See nüüdisaegse paganluse suund sai alguse 1960.–1970. aastail, kuid oli kuni 1980. aastate lõpuni laiema mõjuta intellektuaalne liiku mine. Rahvuslike meeleolude toel tõusis maausk ka avalikkusesse, ent jäi kuni 2000. aastateni ennekõike nüüdisaegset paganlust esindavaks usuvooluks. Pärast seda on aga usuühenduse avalik kuvand muutunud ja ennast on populariseeritud pigem Eesti kultuuri, rahvuse ja looduse kaitsjate ja hoidjatena. See muutis kogu liikumise vastuvõetavaks märksa laiemale auditooriumile ning maausu põhimõtteid hakkasid jagama ka inimesed, kes ise end sellisena ei identifitseerinud. Nii kujunes sõnast „maausk“ märkamatult justkui teaduslik termin, mis on läinud nii laialt käibele, et on asendanud juba sajandivanuse mõiste „rahvausk“. Praeguseks on mõiste „maausk“ kodunenud niivõrd, et seda kasutatakse isegi ametliku terminina Eesti usundi kohta ning suur osa inimesi peabki nüüdisaegset maausku Eesti tõeliseks usuks. Selles raamatus jään siiski selle mõiste algse tähenduse juurde, kus „maausk“ tähendab 20. sajandi teisel poolel kujunenud nüüdisaegset paganlust, ehkki usuvoolu enda retoorika järgi on tegemist maailmavaatega, mida siinmail on kasutatud aegade algusest peale. Selline kasutusviis aitab ühelt poolt paremini Eesti usundi arengut periodiseerida, teiselt poolt pakub aga hea ja iseloomuliku termini nüüdisaegsete traditsioonide uurimiseks.
KÜTTIDE USUND
UUED IDEOLOOGIAD
OLULISED ESIVANEMAD
ÜHISHINGED KALMES
EELROOMA RAUAAEG
postimehekirjastus.ee
Traditsiooniliselt on Eestis püütud kõik kristluse-eelsed ja näiliselt mittekristlikud usunähtused seostada ühtse muinasusundiga, ammutades teadmisi rahvapärimusest, mis on kirja pandud lähiminevikus. Tõnno Jonuksi põhjapanev, teadustöö taustaga käsitlus on koostatud hoopis teistsugustel alustel, tuginedes põhiliselt arheoloogilistele leidudele ja uurimistöödele.
Aastatuhandete jooksul vormivad inimeste uskumusi ühiskonna ja elulaadi muutused. Seda arvesse võttes ning arheoloogide avastusi vaadeldes püstitab autor teesi: Eesti aladel esinesid muinasaja jooksul – 9600 eKr kuni 1220 pKr – sedavõrd erinevad usundivormid, et võib rääkida suisa erinevatest religioonidest.
Rikkalikult illustreeritud teos viib mõtterännule muistsete inimeste asualadele tänapäeva Eesti territooriumil, tutvustades põnevaid hüpoteese meie esiisade tõenäolistest usundivormidest, nende põhietappidest ja variatsioonidest.