Johan Hävitatud elu Laidoner
Hüvasti, Eesti!
19. juulil 1940 valmistuti Eesti siseministeeriumis hommikust peale valitsuse vastutusrikka ülesande täitmiseks: liigse kärata tuli maalt välja toimetada Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner. Mõtlesin, kas välja toimetada Eesti Vabariigist või Eesti NSVst, ent kumbki väljend ei sobi. Eesti Vabariigi oli Nõukogude Liit juba kuu aega varem ultimatiivselt alistanud, kuid Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi „juriidilise“ vor mistamiseni oli aega jäänud veel pisut üle kahe nädala.
Riigihümn oli aga seni jäänud endiseks. Tõeline, Eesti oma. See oli pooleldi ebaseaduslikult kasutusel veel aastat viis pärast 1940. aasta juunipööret, isegi Eesti (Nõukogude) Laskurkorpuse võitlejad laulsid seda rindel, ent ei eriosakond ega Smerš näinud selles mingit riigivastasust. Uut, „õiget“, nõukogude hümni (Johannes Semperi sõnade ja tollal veel par teitu Gustav Ernesaksa viisiga) hakati laulma alles 1945. aastal. Sealtmaalt muutus vana hümn täiesti „kodanlikuks“, läbinisti nõukogudevastaseks, ja selle laulmise eest hakati pokri pistma. Kuid see on lihtsalt väike kõrvalepõige, möödaminnes, nende jaoks, keda huvitavad ammuste aegade lood.
Kohalikele seltsimeestele saabus aktsiooni organiseerimi seks Moskvast appi NSVL-i siseasjade rahvakomissariaadi
(NKVD) operatiivgrupp julgeolekukapten* Vladimirovi juhtimisel.
Eesti siseministeeriumil olid kontrollitud andmed, et presi dent Päts ega sõjavägede ülemjuhataja Laidoner ei kavatsenud pärast Nõukogude vägede sissetoomist riigist lahkuda, kuid kindluse mõttes võeti nad siiski kohe, kui Nõukogude väed 17. juunil 1940 kutsumata sisenesid, välisjälituse alla. Eesti õhu ruum ja merepiir suleti juba mõni päev enne vägede sissetoomist.
Eesti siseministeeriumis käis nõupidamine. Välisjälitus kandis siseministri asetäitjale julgeoleku vanemleitnant Aleksei Škurinile korrapäraselt ette: „Laidoner asub oma linnalähe dases mõisas ega kavatse esialgu kuhugi minna.“ Pärast ope ratsiooni viimaste detailide läbitöötamist sõitsid siseminister Maksim Unt ja Škurin kindrali juurde. Laidoner, nähes, et saa busid tähtsad tegelased, tuli neile välja vastu. Juttu alustas veri värske minister: meil on vaja rääkida ilma kõrvaliste isikuteta. „Hästi,“ vastas kindral ja kutsus „külalised“ oma töökabinetti.
Vanja, ma tulen sinuga!
Kui Laidoner poole tunni pärast kabinetist väljus, mõistis abi kaasa Maria mehe erutatud olekust: midagi head lõppenud „läbirääkimistest“ neil oodata ei ole. Laidoner teatas naisele ärevalt: „Mašake, mind saadetakse Eestist välja!“ Maria ei
* Ohvitseride ja kindralite auastmed NKVD-s ei vastanud armee aukraadidele, need olid kaks astet madalamad: näiteks julgeoleku vanemleitnant vastas armee majorile, julgeolekukapten – armee alampolkovnikule, julgeolekumajor vasta valt polkovnikule, vanemmajor kindralmajorile. Siin ja edaspidi autori märku sed, kui ei ole mainitud teisiti.
tundnud huvi, kuhu. Selle, säärases olukorras loomulikuna näiva küsimuse asemel päris ta: „Aga mina?“ Mees vastas: „Sinul lubatakse siia jääda.“ – „Ei, Vanja, ma tulen sinuga.“ Maria viskus Undi poole: „Ma ei taha, et mind mu mehest lahutataks, ma tulen koos temaga.“ Škurin sekkus: „Maria Antonovna, jääge siia ja valvake oma vara, teie kohta ei ole valitsuse luba.“ – „Ma ei ole valvur, vaid kindral Laidoneri sea duslik abikaasa ja sõidan koos temaga. Aga kui teil ei ole minu kohta valitsuse luba, siis hankige see,“ ei andnud ülemjuhataja abikaasa järele.
Unt helistas kuskile ja mõne aja pärast luba saadigi. Laido neridele öeldi, et teeleseadmiseks antakse neile kaks tundi, nad võivad kaasa võtta nii palju rõivaid, tarbeesemeid ja toitu, kui süda ihkab. Kuid tuli välja, et enamik vajalikke asju asus ülemjuhataja linnakorteris Õllepruuli 6.
Laidonerist maha jäänud Viimsi mõisa nõukogude võim riigistas, andis selle sõjaväele ja sinna paigutati NSV Liidu õhukaitse 14. õhutõrjedivisjoni staap. Enne sissekolimist kont rollisid õhutõrjeväelased põhjalikult miiniotsijate abil üle kõik toad, abiruumid ja ümbruse: „vaenlase“ jäetud lõhkeseadmeid ei leitud, kuid Punalipulise Balti laevastiku sõjaväe vastuluure avastas ülemjuhataja Laidoneri kabinetis tema isikliku suletud seifi, millest, minnes mööda kohaliku siseministeeriumi juh tidest, kandis šifreeritud telegrammiga ette otse Moskvasse. Vastuseks tuli NSV Liidu NKVD-st Škurinile range järelepä rimine: „Kes tegi vea? Miks õigel ajal ei kontrollitud seifi sisu? Viivitamata kontrollida ja ette kanda.“ Moskva süüdistused riivasid Škurinit tugevasti: talle hõõrutakse juhtunut nina alla nagu kogenematule operatiivtöötajale, hoopis Unt pole profes sionaal, pole üldse teadagi, mil moel ta sai siseministeeriumi juhiks Eesti uues valitsuses. Aga tema, Škurin, on jälitus tegevuses spets, ning ta vastas Moskvale kahjurõõmsalt: „Eesti
sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoneri seifi avasin ja kont rollisin ma isiklikult enne tema mõisa Punaarmee käsutusse andmist. Mingeid riikliku tähtsusega dokumente seifis ei lei dunud, seal olid ainult kindral Laidoneri tuludeklaratsioonid paljude aastate kohta ja tema mõisa ehitusprojektid.“
Viimsist viidi ülemjuhataja koos abikaasaga nende linna korterisse, mis asus Õllepruuli tänaval majas nr 6, peaaegu Tallinna südalinnas. Laidoneride kohalejõudmise ajaks oli hoone sisevägede sõduritest ümbritsetud. Kahekorruselises majas elasid Laidonerid esimesel korrusel, nende peal 3. diviisi ja Tallinna garnisoni ülema kindralmajor Herbert Brede* perekond.
Laidoneridel lubati võtta kaasa kõik, mida nad soovivad, kuid neil ei jätkunud kohvreid ja seetõttu jätsid nad maha suu remahulised talverõivad ja palju raamatuid. Neile öeldi, et nad toimetatakse minema lühemaks ajaks, las Eestis olukord rahu neb ja lõpeb sõda Euroopas – siis nad võivadki koju naasta.
Hilja õhtul viidi Laidoner abikaasaga Tallinna Balti vaksalisse, kus neid ootas Eesti sõjavägede ülemjuhataja ameti-salongvagun. Vaksal oli inimtühi, ümberringi valvepostid. Vaksalihoones töö tavatel raudteelastel oli keelatud perroonile väljuda, telegrafistid olid ajutiselt oma tööruumidesse suletud. Perroonile oli neljas reas rivistatud „auvalve“, nende vahele oli jäetud ruumi „au külalistele“ – Laidoneridele – vagunisse sisenemiseks. Pilt oli müstiline, toimunuks nagu mingi paganlik teelesaatmisrituaal: kaks välimist rivi hoiab käes põlevaid tõrvikuid, sisemiste rivide sõduritel on käes üles tõstetud mõõgad ...**
* Eesti sõjaväe kindral Herbert Brede viidi pärast Eesti sovetiseerimist teenistusse Punaarmeesse 22. territoriaal-laskurkorpuse suurtükiväe ülemana. 28. juunil 1941 arreteeriti ta osalemise eest 1. detsembri 1924 bolševistliku riigipöörde katse mahasurumises Tallinnas. Kaks kuud hiljem lasti Brede maha.
** Huviäratav ja esmapilgul uskumatu jutt Laidoneride ärasaatmisest Venemaale Balti jaamas tema ametivaguniga, olles eelnevalt läbinud Nõukogude sõjameeste
Vagunis võttis „reisijaid“ vastu Moskvast saabunud NSV Liidu NKVD operatiivgrupp eesotsas eespool mainitud julgeolekukapten Vladimiroviga. Viimane esitles end kind ralile armastusväärselt ja teatas, et talle on ülesandeks teh tud kindlustada Laidoneri ohutus teel sihtpunkti. „Ja kus siis asub see sihtpunkt?“ tundis ülemjuhataja huvi. Kapten vastas: „Moskvas selgitatakse teile kõik.“ Vladimirov ei teadnud veel ise ka, kuhu tal tuleb administratiivkorras väljasaadetud Eesti kindral toimetada.
Minister Undi saatus Maksim Unt mängis nõukogude võimu algusaja Eestis (1940–1941) üsnagi tähtsat rolli, samuti on meie peategelase kindral Laidoneri saatuses tema jäetud jälg märgatav, sestap jutustan temast lühidalt käesolevas alapeatükis.
Juunis 1941 Eesti NSV NKVDd veel olemas ei olnud, ametlikult tegutses siseministeerium minister Undi juhtimise all. NKVD moodustati pärast Eesti „astumist NSV Liidu koosseisu“ sama aasta augustis. Sellest ajast ristiti siseministeerium nõukogude eeskujul ümber Eesti NSV siseasjade rahvakomissariaadiks
välimise rivi (või neljas viirus spaleeri) koos kesksuvise 19. juuli hilisõhtul põle vate tõrvikutega on ilmunud paaris mälestusartiklis või -raamatus. Siinkirjutaja kuulis sellest esimest korda märtsis 1987 viimsilasest harrastusajaloolase ja hil jem kindral Laidoneri muuseumi asutajate hulka kuulunud Rein Randveerilt, kes oma ealt oli Laidoneri kaasaegne. Laidoneride väljasaatmise selline jutt pärineb Maria Laidonerilt. Vt Kaupo Deemant, „Marie Laidoneri mälestused“, Vikerkaar, 1988, nr 8, lk 73. Neis mälestustes avaldatud detaile saab kontrollida ja võrrelda ning need on osutunud täpseks, nii ei tohiks kahelda ka sellises kum malises ärasaatmises. Toim
(NKVD), mida hakkas juhtima poliitsunnitööline Boris Kumm. Kuid mõne aja pärast leidis Undi ootamatu karjäär armetu lõpu.
Juunis 1940 pandi Eesti valitsuse uus koosseis kokku Tallinnas nõukogude saatkonnas ja ÜK(b)P keskkomitee sekretär Ždanov nõudis Pätsilt ultimatiivselt talle esitatud uute nõu kogude ministrite nimekirja kinnitamist. Unt oli Eestis vähe tuntud tegelane, siseministri mõõtu välja ei andnud, kuid oli rahva üldiseks hämmastuseks arvatud Ždanovi nimekirja. Saatus tegi selle inimesega kurja nalja.
Pärast siseministeeriumi juhi ametit töötas Maksim Unt veel Eesti NSV tööministrina*. 1941. aasta alguses, olles juba uues ametis, esines ta Moskva raadios ja tema kõnet kuulis üks ukrainlanna, kes tundis temas hääle järgi ära oma lapse hukkunuks peetud isa. Undi endine naine sõitis Moskvasse ja hakkas otsima oma kodusõjas kaotsi läinud abikaasat. Peagi selgus, et Eesti sise- ja tööminister Maksim Unt ongi too sama „Volk“ (Unt vene keelde tõlgituna on Volk), kes oli üle liiduliselt tagaotsitav. Kontrollimisel tehti kindlaks järgmist: Maksim Unt töötas 1919. aastal Saratovi oblastis maakonna täitevkomitee riigikontrolli osakonna juhatajana ja põge nes valgekaardi kindrali Denikini juurde suure summa riigi rahaga, mis oli eraldatud Punaarmee väeosadele toidumoona ostmiseks. Pärast seda, kui punased Denikini armee purusta sid, siirdus Volk Balkani maade kaudu Eestisse, kus temast sai töölisliikumise aktivist, mis tõigi talle ministrikoha.
Sõja eel Unt kadus ootamatult. Tollal räägiti, et ta olevat tape tud kättemaksuks oma veriste tegude eest. Olen isegi lugenud,
* Maksim Unt oli Eesti NSV valitsuses töö rahvakomissar. Toim
et tapja olnud üks kindral Laidoneri ihukaitsjatest. Kuid need on vaid kuulujutud. Unt arreteeriti ja NSV Liidu Ülemkohtu sõjakolleegium mõistis talle 7. juunil 1941 kõrgeima karis tusmäära. Sama aasta 30. juulil lasti ta tuntud Kommunarka hukkamispaigas Moskva oblastis maha.
Laidoneri kirjad Moskvast
21. juulil 1940 jõudsid kindral Laidoner ja tema abikaasa Maria Moskvasse ning nad paigutati ajutiselt NSV Liidu siseasjade rahvakomissariaadi linnalähedasse suvilasse. Eelmainitud rahvakomissariaadi riikliku julgeoleku peavalitsuse (GUGB*)
3. osakonna ülema asetäitja julgeolekumajor Vlodzimirski lubas Laidoneridel Eestisse kirjutada. Maria Moskvast kirju kodumaale ei saatnud. Ta kogus muljeid, et juba alalisest elu kohast teavitada sugulasi, tuttavaid ja Tallinna jäänud teenijas konda eluolust uues kohas. Kindralil oli hädasti vaja lahendada pakilisi küsimusi, mis ei kannatanud edasilükkamist: anda korraldusi rahaasjades, juhtida majapidamist Viimsi mõisas. Järgmisel päeval teatas ta telegrammitsi Aleksei Kruszewskile** Moskvasse saabumisest ja kirjutas kaks kirja: ühe äripart nerile, heale sõbrale August Meritsale, teise juba mainitud Kruszewskile. Kirjad asetas Laidoner ümbrikusse ja andis kinni kleepimata üle NKVD töötajale. Mõlemaid kirju ja ümbrikke kontrolliti salakirja olemasolu suhtes, pärast seda saadeti need NSV Liidu NKVD kanalite kaudu Eesti siseministeeriumile
* GUGB, vn Главное управление государственной безопасности (ГУГБ), riik liku julgeoleku peavalitsus.
** Laidoneride kasupoeg, Maria Laidoneri vennapoeg, „igavene üliõpilane“.
adressaatidele toimetamiseks. Kõik kirjad, välja arvatud Eduard Kalkunile, kirjutas Laidoner vene keeles, lootes, et niiviisi jõua vad need kiiremini ja kindlamini adressaatideni.
Pole aega logelda. Ajad on kõikjal rasked
Kirjadest tehti fotokoopiad, millega autoril oli õnne tutvuda. Niisiis, loeme kirja Aleksei Kruszewskile.* „Kallis Aleksei. Eile, 21. juulil meie jõudsime Moskvasse ja meid paigutati ühte suvilasse Moskva lähidal, öeldi, see olevat ajutine, kuni meile valmistatakse korter elamiseks määratud asu kohas. Sõit Tallinnast Moskvasse möödus rahuldavalt, meie mõlemad oleme seni hea tervise juures: ma väga kartsin tädi tervise pärast, aga ta pole isegi oma seljavalu üle kurtnud. Suvila asub suure tee lähedal metsas, see tõttu õhk väga hea, toidetakse meid hoolikalt, nähtavasti tuuakse kõik Moskvast. See on kõik meie kohta.
Nüüd sinust ja meie isiklikkudest asjadest Tallinnas. Kõigepealt ma arvan, et sa pead teenima: ülikoolis sa niikuinii eriti töötama ei hakka, aga praegu pole aeg laisklemiseks, peale selle sa tead ise, et teenistus mõjub hästi, hoiad ennast asjalikus vormis. Kui sa ei saa
* 1940. aasta 22. juuliga dateeritud kiri on varem avaldatud Eesti sõjaväeluure ülema kolonel Villem Leopold Saarseni koostatud raamatus „Johan Laidoner“ (Stockholm, 1953, lk 253–254). See kiri, küll mõnevõrra lühendatuna, avaldati esimest korda 3. ja 10. juulil 1949 Rootsis ilmunud ajalehes Välis-Eesti (lk 8, lk 10). Toim
teenistust ministeeriumis, katsu saada Vildti ja Meritsa* kaudu Kiviõlisse. Meeritsale ma katsun kirjutada, et ta sind aitaks järelevalves linnamaja ja Viimsi järele ja et ka vaataks sinu järele.
Viimsis on kõik usaldatud Kalkunile** ja tema kor raldab seal majapidamist saadud juhiste kohaselt. Ütle temale, et ta maksaks palka Madlile ja samuti Benitale.*** Mis puutub linnamajja, siis tahaksin mina väga, et meie korter jääks meie päralt, meie mööbel ja asjad jääksid kohale, kuni me siit kirjutame, mida meile järele saata.
Muidugi oleme kiiruga kaasa võtnud palju üleliigset, aga veelgi rohkem oleme jätnud kaasa võtmata seda, mis tuleb vaja. Aga see selgub alles meie uues asukohas ja korteris. Seni meie ei taha meie asju lahti pakkida. See nõukogude võimu esindaja, kes oli juures meie asjade pakkimisel, lubas minule aidata, et meie majas jääb kõik nõnda, nagu oli.
Minu eriline korraldus Maali (koduabiline) ja Liisi**** suhtes. Nad võivad elada meie juures linnamajas või Viimsis niikaua, kui soovivad, seda ütle neile ja mina kir jutan, ka palka maksan ma neile edasi. Kui aga ometi linna korteri peab vabastama, siis ole hea ja vii kõik inventar Viimsi. Siseminister Unt lubas selles kaasa aidata.
Ma kirjutan kõike seda sulle eeldusega, et teil on kõik endiselt, aga nüüd võivad ka seal tulla muudatused, endastmõistetavalt ei saa ma sel juhul midagi ette näha.
* Tööstur August Merits (snd 1887) töötas 1930. aastate lõpul ASi Eesti Põlevkivi peadirektorina, oli samal ajal ühtlasi Poola peaaukonsul Tallinnas. Suri 11. jaa nuaril 1942 NSV Liidus, Gorki oblasti Unšlagi vangilaagris. Toim
** Laidoneride mõisa valitseja Eduard Kalkun (snd 1891), arreteeritud Viimsis 11. jaanuaril 1941. Kalkun mõisteti süüdi nõukogudevastases agitatsioonis ja ta suri 14. novembril 1941 Kirovi vanglas. Toim
*** Viimsi mõisa töölised. Toim
**** Maali oli Viimsis perekonna koduabiline, Liisi aga kokk. Ta oli varem töötanud Pariisis Eesti saatkonnas kokana. Toim
Ühte aga ma ütlen sulle, ole mehine mees. Hoia end peos ja tööta, ajad on kõikjal tõsised, elus lööb rasketes oludes läbi ainult see, kes töötab ja hoiab ennast peos. Pea seda meeles. Sa tunned oma nõrkusi ja ka enesekriitikat on sul küllaldaselt. Aga kui midagi ei lähe elus sinu ideaa lide kohaselt, siis ära lase oma tuju langeda ja tööta edasi.“
Paljutki elus ei oota
ega oska ette näha
„Ma loen sulle õpetusi, aga meie enda olukord on ka küllalt selguseta. Aga mis parata, elus juhtub palju, mida ei oota ega mõista ette näha. Nagu Sa tead, pärast lahkumist ülemjuhataja kohalt loobusin mina igasugu seltskondlikust ja riiklikust tegevusest ja elasin kodus ja Viimsis. Selles olukorras olid mulle väga lähidased meie koerad ja nendest tunneme siin samuti puudust, aga kaasa võtta meie neid ei saanud. Hoidke neid seal.
Meile öeldi, et minule määratud uues asupaigas ma võin vabalt töötada, aga selle jaoks vajan ma oma raa matuid, milliseid hiljem palun mulle saata, aga sellest ma kirjutan, kui selgub, mida ja kus kohas ma võin teha. Mäletad, nõukogude esindajad ütlesid, et hiljem võib meile saata järele koduseid asju, aga nähtavasti seda polegi tarvis. Meile öeldi, et saame korteri koos vajaliku mööbliga ja paljuks meile kahele ongi tarvis.
Ühte palun – korralda meie asjadega, nagu olen näi danud ja kui on võimalik, ja jäta kõik kohale.
Praegu just kuulsin raadios, et Tallinnas on eile aset
leidnud suure riikliku tähtsusega muudatusi. Ma loodan, et kõik möödus rahulikult, minu arvates on see asjade loo mulik käik ja mida rahulikumalt see sünnib, seda parem. Tervita kõiki meie koduseid, silita ka koeri, nendest tunneme puudust, aga pole midagi parata. Tervitusi sulle, ole tubli!
Sinu onu J. Laidoner.“* Laidoner pani peale oma kirja ümbrikusse ka abikaasa kirja kese. Selle sisu on järgmine: „Armas Aljoša! Onu juba kirjutas sulle kõigest. Mul jääb üle ainult paluda sul tema soovid täita. Elutingimused näitavad sulle, mida teha korteriga, võib-olla tuleb kõik tõsta kokku ühte tuppa ja elada seal. Minu soov on, et Maali ja Liisi jääksid korterisse. Mõlemad on juba vana poolsed, minna pole neil kuhugi ja nad on meie sõbrad olnud kaua aastaid. Sa tead hästi kõiki meie asju ja seetõttu on sul lihtne saata meile üht-teist, kui meil tekib nende järele vajadus ja sul on võimalust. Tervisi kõigile. – Tädi.“
Laidoneri kiri äripartner Meritsale „Kallis Merits! Nagu Te arvatavasti juba teate, sõitsin koos abikaasaga 19. juulil NSV Liitu ja me elame praegu Moskva lähistel suvilas. Ent meile öeldi, et oleme siin ajutiselt ning uues elukohas eraldatakse meile korter. Elame, näeme, aga seni ärge meie pärast muretsege. Kuid ma kirjutan Teile hoopis teisel põhjusel ...
* Siin avaldatud kirja tekst pärineb Saarseni koostatud koguteosest „Johan Laidoner“, Stockholm, 1953, lk 253–254. Toim
Dokumentaalne kirjeldus Eesti ühe väljapaistvama ühis konna- ja riigitegelase Johan Laidoneri ja tema abikaasa Maria elu raskeimast perioodist räägib nende asumisele saatmisest ja sellele järgnenud vangla-aastatest Nõukogude Liidu erinevates kinnipidamisasutustes.
Raamat toetub autentsetele dokumentidele, ülekuulamisprotokollidele ja kontrollitud faktidele. Dokumentide hulgast on valitud kõige iseloomulikumad ja olulisemad, mis kirjeldavad halastamatu selgusega Nõukogude poliit vangidele osaks saanud kannatusi.
