Jessica Knoll
Õnnesärgis sündinud tüdruk
1. PEATÜKK
M
a uurisin nuga oma käes. „See on Shun. Kas tunnete, kui kerge see Wüsthofiga võrreldes on?” Puudutasin prooviks sõrmega noa nõiduslikku tera. Käepide pidi olema märgumatu, kuid tõmbus mu haardes kiiresti niiskeks. „Minu arvates sobib see mudel teie kasvu inimesele paremini.” Ma suunasin pilgu müüjale ja valmistusin kuulma sõna, mida inimesed kasutavad alati, kui kirjeldavad lühikesi tüdrukuid, kes ihkavad, et nende kohta öeldaks „kõhn”. „Pisike.” Ta naeratas, nagu ma peaksin olema meelitatud. Sale, elegantne, graatsiline – vaat see oleks kompliment, mis võiks mind tõepoolest relvituks teha. Ilmus teine käsi, nahk mitu tooni heledam kui minu oma, ja püüdis käepidemest kinni haarata. „Kas ma võin katsuda?” Ma tõstsin pilgu ka tema poole – mu kihlatule. See sõna häiris mind vähem kui järgnev. Abikaasa. Too sõna nööris korseti kõvemini kinni, purustas elundeid, nii et paanika pitsitas mu kõri hädasignaali kiires rütmis. Ma võiksin otsustada, et ma ei lase lahti. Libistada sepistatud niklist ja roostevabast terasest tera (Shuni, otsustasin, et see meeldib mulle rohkem) hääletult talle kõhtu. Müüja ütleks ilmselt lihtsalt ja väärikalt „Oh!”. Kisa tõstaks pigem mehe selja taga seisev ema, kes hoiab ÕNNESÄRGIS SÜNDINUD TÜDRUK 5
süles oma tatise ninaga last. Oli kohe näha, et naine on ohtlik segu tüdimusest ja teatraalsusest, nii et ta kostitaks hiljem sündmuskohal parvlevaid ajakirjanikke lustlikult ja pisarsilmil jutuga rünnakust. Ma andsin noa käest enne, kui jõudsin pingesse minna ja torgata, enne kui iga lihas mu kehas, alati äärmiselt valvel, jõudis masinlikult tegutsema hakata. „Ma olen elevil,” ütles Luke, kui me Williams-Sonoma kauplusest välja 59. tänavale astusime, jättes jäise konditsioneeriõhu selja taha. „Kas sina ka?” „Mulle meeldivad need punase veini klaasid.” Ma põimisin sõrmed tema omadega kokku, et näidata, kui tõsiselt ma seda mõtlen. Mõte „komplektidest” oli see, mida ma ei suutnud taluda. Ilmtingimata oleks meil lõpuks kuus leivataldrikut, neli salatitaldrikut ja kaheksa praetaldrikut, ning ma ei leiaks kunagi aega, et selle pisikese portselanist perekonna komplekteerimistööd lõpule viia. Nad mossitaksid köögilaual, Luke muudkui pakuks, et paneb need ära, ja mina nähvaksin „Mitte veel” – kuni ühel päeval, hulk aega pärast pulmi, tabaks mind ootamatu maaniline inspiratsioonipuhang sõita number 4/5 metrooliiniga põhja suunas, tormata Williams-Sonoma kauplusesse justkui sõdalasest Martha Stewart, kus ma avastaksin, et seda Louvre’i sarja, mille me kõik need aastad tagasi välja valisime, enam ei toodetagi. „Kas läheme pitsat sööma?” Luke naeris ja pigistas mind pihast. „Kuhu see kõik sul kaob?” Mu käsi kangestus tema peos. „Ma arvan, et see on trenni pärast. Ma olen nälga suremas.” See oli vale. Lõunaks söödud priske Rubeni sändvitš, roosa ja liialt täistuubitud nagu pulmakutse, ajas mind ikka veel iiveldama. „Patsy’s?” Ma püüdsin seda öelda nii, nagu oleks see mõte mulle just nüüdsama pähe tulnud, kuigi tegelikult olin unistanud sellest, kuidas ma Patsy’se pirukast ühe lõigu lahti sikutan, kuidas valge juustu niidid venivad, kuid ei katke, nii et olen sunnitud selle näp6 JESSICA KNOLL
pude vahele pigistama ja sikutama, samal ajal kui kellegi teise viilult libiseb boonusena maha mozzarella-klombike. See märg unistus kiusas mind alates eelmisest neljapäevast, kui olime otsustanud, et pühapäeval hakkame lõpuks ometi tegelema pulmakinkide soovinimekirjaga. („Inimesed küsivad selle kohta, Tif.” – „Ma tean, ema, me võtame selle käsile.” – „Pulmad on viie kuu pärast!”) „Mul ei ole kõht tühi,” – Luke kehitas õlgu – „aga lähme, kui sa nii väga tahad.” Kui kena temast. Lexingtoni avenüüd ületades hoidsime endiselt teineteisel käest kinni, põiklesime mööda treenitud jalgadega naistest, kes kandsid lühikesi valgeid pükse ja ortopeedilisi jalatseid, tassides mingeid aardeid, mida müüdi Victoria’s Secreti 5. avenüü kaubamajas, aga mitte Minnesota omas, ja Long Islandilt pärit tüdrukute ratsaväest, kelle gladiaatorisandaalide rihmad väänlesid mööda nende meekarva sääri ülespoole justkui puu külge kinnituvad nahksed ronitaimed. Nad vaatasid Luke’i. Nad vaatasid mind. Asi ei äratanud neis mingit kahtlust. Ma olin kõvasti vaeva näinud, et olla vääriline vastane, just nagu Carolyn oma JFK juuniorile. Me pöörasime vasakule ja kõndisime 60. tänavale, enne kui uuesti paremale läksime. Kell oli vaid viis õhtupoolikul, kui me üle 3. avenüü jalutasime ning leidsime, et restoranide lauad on kaetud ja üksildased. Lõbusad newyorklased olid alles brantšil. Ka mina olin varem selline. „Istute väljas?” küsis administraator. Noogutasime ja tema korjas ühelt tühjalt laualt kaks menüüd ning andis märku, et me talle järgneksime. „Kas ma saaksin klaasi Montepulcianot?” Administraator kergitas nördinult kulme ja ma võisin oletada, mida ta mõtleb – see on kelneri töö –, aga mina lihtsalt naeratasin talle armsalt. Kas näed, kui tore ma olen? Kas mõistad, kui ebaõiglaselt sa käitud? Sul peaks häbi olema. Ta pöördus ohates Luke’i poole. „Mida teile?” „Ainult vett.” Kui administraator minema kõndis, ütles Luke: „Ma ei saa aru, kuidas sa saad nii palava ilmaga punast veini juua.” ÕNNESÄRGIS SÜNDINUD TÜDRUK 7
Ma kehitasin õlgu. „Valge vein lihtsalt ei sobi pitsa juurde.” Valge vein oli reserveeritud õhtuteks, kui ma tundsin end rõõmsana, ilusana. Kui suutsin ignoreerida menüüsse märgitud pastaroogi. Ma kirjutasin kunagi The Women’s Magazine’i nõuande: „Ühe uuringu tulemused näitavad, et kui sa oled otsustanud, mida tellida, ja sulged pärast seda menüü, võib see suurendada rahulolekut tehtud valikuga. Seega võta pannil praetud merikeel ja laksa menüü kinni, enne kui hakkad silmadega penne alla vodka’t õgima.” Minu ülemus LoLo joonis sõnad „silmadega õgima” alla ja kirjutas: „Väga humoorikas”. Issand, kuidas ma praetud merikeelt vihkan. „Mis meil siis veel teha on jäänud?” Luke nõjatus tooli seljatoele, käed kuklal, nagu hakkaks istesse tõusu tegema, täiesti sinisilmselt, teadmata, et need sõnad õhutavad tüli. Mu pruunides silmades läigatas viha ja ma püüdsin sellest ruttu vabaneda. „Palju.” Ma loetlesin sõrmedel: „Kogu paberimajandus – see tähendab siis kutsed, menüüd, kavad, kohakaardid, kõik see. Ma pean leidma kellegi soengut ja meiki tegema ning Nellile ja teistele pruutneitsitele kleidid otsima. Me peame ka reisikorraldajaga uuesti ühendust võtma – ma tõesti ei taha Dubaisse minna. Ma tean,” – ma tõstsin käed üles, enne kui Luke jõudis midagi vastata – „me ei saa kogu puhkust Maldiividel veeta. Rannas vedelemine ajab ühel hetkel hulluks. Aga kas me ei võiks pärast seda minna mõneks päevaks Londonisse või Pariisi?” Luke noogutas keskendunult. Tema nina katsid aasta läbi tedretähnid, aga mai keskpaigaks levisid need meelekohtadesse ja jäid sinna tänupühadeni. See oli meie neljas ühine suvi ning ma jälgisin igal aastal, kuidas kõik need kasulikud ja tervislikud tegevused vabas õhus – jooksmine, surfamine, golfimäng, lohesurf – panid kuldsed täpid ta ninal vähirakkudena vohama. Mõneks ajaks suutis ta mindki kaasa haarata, nakatada mind vastiku pühendumisega liikumisele, endorfiinidele, päeva püüdmisele. Isegi pohmell ei suutnud seda tervislikku tarmu vähendada. Varem panin ma laupäeviti äratuskella 8 JESSICA KNOLL
helisema kella üheks pärastlõunal ja Luke pidas seda armsaks. „Sa oled nii väike ja sa vajad nii palju und,” ütles ta, kui mind pärastlõunal kallistusega üles ajas. Väike – veel üks põlgustäratav viis mu keha kirjeldada. Mida ma pean tegema, et keegi nimetaks mind kõhnaks? Lõpuks tunnistasin ma üles. Ma ei vaja ebatavaliselt palju und, vaid ma lihtsalt ei maga siis, kui sina arvad, et ma magan. Ma ei suudaks iialgi kujutleda, et alistun teadvusetusele samal ajal, kui kõik teised unne vajuvad. Ma saan magada – ma mõtlen päriselt magamist, mitte teeseldud puhkamist, millega olen õppinud nädala sees läbi tulema – vaid siis, kui päikesevalgus Vabaduse tornilt plahvatusena tagasi peegeldub ja mind voodi teise otsa sunnib, kui kuulen, kuidas Luke köögis askeldab ja munavalgetest omletti teeb ning naabrid kõrvalkorteris selle üle vaidlevad, kes viimati prügi välja viis. Banaalsed, igapäevased meeldetuletused, et elu on nii igav, et see ei saa kedagi ähvardada. See tuhm sumin mu kõrvus – siis ma magan. „Me võiksime eesmärgiks seada, et teeme iga päev ühe asja ära,” leidis Luke. „Luke, ma teen iga päev kolm asja ära.” Mu häälest kostis teravust, mida ei oleks tohtinud seal olla. Mul ei olnud selleks ka õigust. Ma küll peaksin iga päev kolm asja ära tegema, aga istun hoopis halvatuna arvuti taga ning süüdistan ennast, sest ma ei tee iga päev kolme asja ära, kuigi seda endale lubasin. Olen kindel, et see on palju aeganõudvam ja stressirohkem kui päriselt need neetud kolm asja päevas ära teha, ning seetõttu on mul õigus vihastuda. Ma mõtlesin ainukesele asjale, mis mul tõepoolest kontrolli all oli. „Kas sa üldse tead, kui palju ma olen suhelnud kutsete-inimesega?” Olin kirjatarvete müüjat – õblukest Aasia naist, kelle närviline loomus ajas mind raevu – tülitanud nii paljude küsimustega: kas see näeb odav välja, kui teha kõrgtrükis küll pulmakutsed, aga mitte R.S.V.P.-kaardid; kas hakkab silma, kui laseme ümbrikutele aadressid kirjutada kalligraafil, aga kutsetele valime sobiva kirjatüübi arvutist? Kartsin hirmsasti teha otsust, mis mind paljastaks. Ma olen ÕNNESÄRGIS SÜNDINUD TÜDRUK 9
elanud New Yorgis kuus aastat ja see on olnud justkui pikendatud magistriõpe, mille eesmärk on saada selgeks, kuidas näha välja nii, nagu oleksidki rikkana sündinud – ainult et nüüd südalinlikul moel. Esimesel semestril õppisin, et Jack Rogersi sandaalid, mida kolledžis nii väga austati, kisendavad: „Minu väike vabade kunstide kool jääb alatiseks maailma nabaks!” Olin leidnud elus uue telje, seega lendasid mu kuldsed, hõbedased ja valged jalatsipaarid prügikasti. Niisamuti ka väike Coachi käekott (jube). Seejärel taipasin, et Kleinfeldi salong, mis tundus niivõrd glamuurse ja klassikalise New Yorgi asutusena, on tegelikult maitsetu pruutkleidivabrik, mida külastavad vaid Manhattanile pendeldajad (sain ühtlasi teada, mida see sõna tähendab). Mina valisin Meatpacking Districti linnaosas pisikese butiigi, mille riiulid olid hoolikalt täidetud Marchesa, Reem Acra ja Carolina Herrera toodetega. Ja kõik need hämarad rahvast täis klubid, kus sissepääsu takistavad lihaselised uksehoidjad ja punased köied ning kus inimesed Tiësto saatel raevukalt puusi nõksutavad? Niiviisi endast lugupidavad linlased oma reedeõhtuid ei veeda. Ei, selle asemel maksame me kuusteist dollarit taldrikutäie friseesalati eest, loputame selle mõnes East Village’i piirkonna baaris viinast ja soodaveest koosnevate kokteilidega alla ning kanname odava väljanägemisega 495-dollarisi Rag & Bone’i poolsaapaid. Kulus kuus pikka aastat, enne kui jõudsin eluga sinna, kus ma olen praegu: finantsvaldkonnas töötav kihlatu, Locanda Verde restorani administraatoriga sina peal, uusim Chloé käekott käevangus (mitte küll Céline’i kott, aga siiski parem, kui uhkeldada koletu Louis Vuittoniga, nagu oleks see kaheksas maailmaime). Piisavalt aega, et oma oskusi lihvida. Aga pulmade planeerimine, vaat selle puhul on õpiaeg palju lühem. Sa kihlud novembris ja siis on sul materjalidega tutvumiseks aega üks kuu, avastamiseks, et Blue Hilli magasinihoone – kus sa uskusid end abielluvat – on out ning nüüd rokivad hoopis ümber sisustatud vanad pangahooned, kus küsitakse 20 000 dollarit broneerimistasu. Sul on aega kaks kuud, et uurida 10 JESSICA KNOLL
pulmaajakirju ja -blogisid, konsulteerida The Women’s Magazine’is oma geidest kolleegidega, saada teada, et õlapaelteta pulmakleidid on vastikult keskpärased. Nüüd oled sa kõigega tegelenud kolm kuud ja pead veel leidma fotograafi, kelle portfoolios ei ole ühtki suud prunditavat pruuti (see on arvatust keerulisem), otsima pruutneitsitele sellised kleidid, mis ei näe üldse pruutneitsikleidi moodi välja, ning lilleseadja, kes suudab sulle hooajaväliselt hankida ülaseid, sest no pojengid … Mis see siis nüüd on, mingi amatööride paraad? Üks vale liigutus ja kõik näevad sind läbi, taipavad, et su maitsekat tooni spreipäevituse all on väärtusetu tibi, kes ei taipa soola ja pipart koos ulatada. Ma arvasin, et kahekümne kaheksa aastaselt ei pea ma ennast enam tõestama ja võin vabalt võtta. Aga see võitlus muutub aastatega hoopis verisemaks. „Ja sa pole mulle ikka veel kalligraafi jaoks aadresse andnud,” ütlesin ma, kuigi tundsin salamisi kergendust, et mul on rohkem aega närvilist kirjatarvete müüjat piinata. „Ma tegelen sellega,” ohkas Luke. „Neid ei saadeta muidu sel ajal välja, kui me tahame, kui sa neid sel nädalal ei anna. Ma olen juba kuu aega palunud.” „Mul on kiire olnud!” „Ja sa arvad, et mul ei ole?” Nääklemine. See on palju hullem kui äge, nõusid lõhkuv tüli, eks ole? Pärast seda te vähemalt seksite köögipõrandal, nii et Louvre’i sarja mustriga killud su seljale jälje jätavad. Ükski mees ei tunne erilist soovi sul riideid seljast rebida, kui oled teda õelalt teavitanud, et ta jättis ühe üksildase junni WC-potti hulpima. Ma surusin käed rusikasse ja ajasin seejärel sõrmed niimoodi harali, nagu saaksin raevu Ämblikmehe võrguna välja visata. Lihtsalt ütle seda. „Palun vabandust.” Ma pakkusin tagatiseks oma kõige haletsusväärsema ohke. „Ma olen lihtsalt väga väsinud.” Üks nähtamatu käsi libises üle Luke’i näo ja pühkis minema pettumuse, mida olin talle valmistanud. „Äkki võiksid lihtsalt arsti ÕNNESÄRGIS SÜNDINUD TÜDRUK 11
juures ära käia. Sa peaksid tõesti Ambieni või mõnda muud unerohtu võtma.” Ma noogutasin ja teesklesin, et kaalun seda võimalust, aga unetabletid on lihtsalt haavatavus, millel on nööbi kuju. Tegelikult vajasin ma hoopis seda, et saaksin tagasi suhte kaks esimest aastat, üürikese hingetõmbeaja, kui Luke’i jäsemed olid minu ümber põimitud ja öö sai minu käest plehku ning mina ei tundnud vajadust järele joosta. Neil üksikutel kordadel, mil ma unest üles ehmusin, nägin, et Luke’i suunurgad koolduvad ülespoole isegi siis, kui ta magab. Luke’i heasüdamlikkus oli justkui putukamürk, mida me tema vanemate Nantucketi suvekodus pihustasime, nii tõhus, et see tõrjus eemale kartuse, et varsti juhtub midagi halba, selle tunde, mille pidev jahe kohalolek mind ärevile ajas. Aga ühel hetkel – kui nüüd täiesti aus olla, siis umbes kaheksa kuud tagasi, kui me kihlusime – tuli unetus tagasi. Ma hakkasin Luke’i minema ajama, kui ta püüdis mind äratada, et laupäeva hommikul üle Brooklyni silla joosta, mida olime teinud viimasel kolmel aastal peaaegu igal laupäeval. Luke ei ole mingi tunnetest pimestatud kutsikas: ta küll näeb tagasiminekut, aga hämmastaval kombel suurendab see vaid tema kiindumust minusse. Just nagu oleks ta valmis vastu võtma katsumust mind endiseks muuta. Ma ei ole mingi südi kangelanna, kes väidab, et ei ole teadlik oma leebest ilust ja veidrast veetlusest, kuid oli aeg, mil ma tõepoolest imestasin, mida Luke minus näeb. Ma olen ilus; pean selle nimel küll vaeva nägema, aga toormaterjal on olemas. Olen Luke’ist neli aastat noorem, mis pole küll sama hea kui kaheksa, aga on siiski midagi. Peale selle meeldib mulle voodis „veidraid” asju teha. Kuigi Luke’il ja minul on „veidrusest” väga erinev arusaam (tema: koerapoos ja juustest sikutamine; mina: elektrilöögid vastu tussi ja pall tropina suus, et summutada mu karjeid), on meil tema vaatenurgast pöörane, rahuldust pakkuv seksuaalelu. Seega jah, ma olen piisavalt eneseteadlik, et mõista, mida Luke minus näeb, aga südalinna baarid on täis täpselt 12 JESSICA KNOLL
samasuguseid tüdrukuid kui mina, kubisedes armsatest loomulikult blondidest Kate’idest, kes laskuksid pikemalt mõtlemata käpuli ja viibutaksid Luke’ile oma hobusesaba. Kate kasvas tõenäoliselt üles punastest tellistest ehitatud valgete aknaluukidega majas, kodus, mis ei tüssa kedagi maja tagakülge löödud maitsetu välisvoodriga, nagu minu maja. Aga ükski Kate ei suudaks Luke’ile kunagi pakkuda seda, mida annan talle mina, ja see on vürts. Mina olen roostes ja pisikuid täis tera, mis täkestab Luke’i ideaalse elu täiuslikult palistatud õmbluseid, ähvardades seda puruks rebida. Ja talle meeldib selline ähvardus, see, et ma võin olla ohtlik. Aga ta ei taha tegelikult näha, mida ma teha suudan, narmendavaid auke, mida ma võin lahti rebida. Suurema osa temaga suhtes olemise ajast olen ma kraapinud pealispinda, eksperimenteerinud survega: kui palju on liiga palju, enne kui veri voolama hakkab? Ma hakkan ära väsima. Armastusväärne administraator asetas veiniklaasi lohaka otsusekindlusega kolksti minu ette. Rubiinpunane vedelik loksus üle ääre, moodustas klaasi jala ümber loigu, nagu oleks tegu kuulihaavaga. „Aga palun!” sädistas ta ja kostitas mind oma kahtlemata kõige õelama naeratusega, mida ei anna minu omaga võrreldagi. Ja korraga eesriie kerkis, prožektorite valgusvihud kõrvetasid: läheb lahti. „Oh ei,” ohhetasin ma. Toksasin sõrmega oma kahe esihamba vahet. „Suur tükk spinatit. Täpselt siin.” Administraator pani käe laksti suu ette ja ta nägu lõi kaelast saati hõõguma. „Aitäh,” pomises ta ning hiilis minema. Luke’i silmad olid laisa õhtupäikese kumas kui hämmeldunud sinised kerad. „Tal ei olnud ju hammaste vahel mitte midagi.” Ma kummardusin kiirustamata laua kohale, lürpisin klaasiservast veini, et säästa oma valgeid teksasid. Ära iialgi jama rikka valge eide ja tema valgete teksadega. „Ei olnud jah. Hammaste vahel mitte. Küll aga perses …” Luke’i naer mõjus nii, nagu oleks mulle püsti seistes aplodeeritud. Ta raputas rabatult pead. „Sa võid üsna julm olla, kas tead.” ÕNNESÄRGIS SÜNDINUD TÜDRUK 13
3. PEATÜKK
„K
akskümmend viis, kakskümmend kuus – tõstke lõuad üles! – kakskümmend kaheksa – veel kaks, tehke neist oma parimad! – kakskümmend üheksa, kolmkümmend.” Ma naaldusin taha, toetasin tagumiku kandadele ja sirutasin käed enda ette välja, proovides neid pärast „tõhusat rasvapõletust” pikemaks venitada – kergekäeline lubadus, mille kuulmiseks maksin 325 dollarit kuus. Tõenäoliselt saaksin ma endale ka pikema, sihvakama keha, kui mul poleks koju jõudes seesugust vastupandamatut soovi süüa, et mõnikord ei võta ma mantlitki seljast, enne kui kööki rüüstama asun. „Viige raskused kasti tagasi ja pange ennast varbseina ääres päkkadele tõusudeks valmis.” See osa trennist tekitab minus alati suurimat ärevust, sest ma pean raskused ära panema ja jõudma varbseina äärde oma lemmikkohta ühtaegu kiiresti ja viisakalt, kuigi tegelikult tahan vaid aeglaselt liikujaid tee pealt eest ära nügida: „Mind hakatakse telekast näitama ja ma ei ole siin oma tervise pärast, eided!” Valin juhusliku müksamise, sellise, millega ma muidu kostitan Lauljaid. Teate küll neid inimesi, kellel on lihtsalt nii kuradima hea meel elus olla ning kes kekslevad mööda tänavat, nööpkuularid kõrvas, ilme naudingust jäle, ise mõnda vastikut Motowni hitti kaasa laulda lõuates. Ma olen läinud jultunuks ja möödudes müksan neid oma ÕNNESÄRGIS SÜNDINUD TÜDRUK 45
hiigelsuure kotiga, nautides selja tagant kostvat raevunud hüüet „Kuule!”. Mitte kellelgi pole õigust nii õnnelik olla. Trennis olen ma pisut õrnem. Ma ei taha rikkuda muljet, mis treeneritel minust on jäänud, seda, mis on hoolikalt välja töötatud, et neid võluda ja olla nende silmis hinnatud: armas, aga pisut jahe tüdruk, kes valib alati kõige edasijõudnumatele mõeldud reite treenimise harjutused, kui väga ta jalad ka ei väriseks. Kui ma olin raskused kastidesse pannud ja end ringi keeranud, nägin, et mu lemmikkoht on õnneks täiesti vaba. Ma sõlmisin rätiku varbseina külge, asetasin veepudeli maha, hüplesin päkkadel üles-alla ning tõmbasin terve selle aja kõhtu sisse ja pigistasin abaluid kokku. Treener ütles: „Sa oled heas vormis, Ani.” Tund aega ma muudkui surusin, tõmbasin sisse, pressisin, tõstsin ja tegin rütmilisi liigutusi. Viimase sirutuse ajal tundusid mu jäsemed pad thai nuudlitena, mida ma alati himustan, ja ma kaalusin mõtet loobuda kahe miili pikkusest jooksust tagasi oma korterisse. Aga kui ma seisatasin, et võimlemismatt ruumi eesosas asuvasse panipaika tagasi panna, nägin ennast peeglist ja ennekõike jäi mulle silma rasvarull, mis punnitas välja mu särgiku seljaosast, ning ma otsustasin ümber. Üks tüdruk, kes tegi kõik kolm kõhulihaste harjutuste seeriat pealiskaudselt, ütles mulle pärast trenni riietusruumis: „Sa olid nii tubli!” „Vabandust?” Tegelikult ma muidugi kuulsin teda. „Kõhulihaste ajal. See viimane asend, ma püüdsin jalgadest lahti lasta, aga ma ei suutnud ennast kordagi üleval hoida.” „Noh, sealt kohast on mul seda kõige rohkem vaja, seega ma pingutan võimalikult kõvasti.” Patsutasin oma kõhtu, mis pungitas mu XS-suuruses Adidas by Stella McCartney joogapükstes. Pulmade planeerimisest saati on mu söömishood muutunud sama intensiivseks kui keskkoolis. Viimased paar aastat suutsin neid pühapäevade ja mõne üksiku kolmapäevaõhtuni tagasi hoida. Liigse treenimise 46 JESSICA KNOLL
ja söömise piiramise tõttu ülejäänud nädala jooksul oli mu kehakaal püsivalt 120 naela* (sihvakas, kui su pikkus on 5 jalga ja 10 tolli, jässakas, kui su pikkus on 5 jalga ja 3 tolli**). Minu eesmärk oli jõuda pulmadeks ja ennekõike dokumentaalfilmi tegemise ajaks 105 naelani*** ning teadmine, mida ma selle saavutamiseks tegema pean – ja seda varsti –, näis viimasel ajal mu himusid suurendavat. Ma tundsin end hullunud karuna, kes anoreksiaks valmistudes varusid talletab. „Ei ole võimalik!” kinnitas tüdruk. „Sa näed suurepärane välja.” „Aitäh!” Mu silmad jälgisid ta keha tagantpoolt, kui ta ennast kapi avamiseks ringi oli pööranud. Tal oli pikk ja kitsas kere ning sellele vastukaaluks laiad puusad ja suur lame tagumik. Ma ei suutnud otsustada, kumb on hullem: triivida aeglaselt vanaemalike vormitute teksade kandmise poole või võidelda selle vastu igal sammul, olles näljane ja Botoxit täis. Rühkisin kodu poole, jalad mööda West Side’i maanteed lohisemas. Kahe miili jooksmiseks kulus mul kakskümmend viis minutit, mis on hale isegi siis, kui arvestada peatusi, mida tuli teha foori taga oodates, et mõni auto mind alla ei ajaks. „Hei, tibu!” Luke ei vaevunud oma süles olevalt iPadilt pilku tõstma. Kui me Luke’iga käima hakkasime, tõmbus mu kõht sõna „tibu” peale krampi, hoides sellest kinni, nagu hoitakse mängusaali kraanamängus väikest pehmet mängulooma – ime, et kraana üldse midagi kätte sai, kõik ju teavad, et see on petukaup. Keskkoolis ja kolledžis ei tahtnud ma aga muud, kui et mõni laiaõlgne kahvpallimängija mu selja taha sörgiks, mulle käe õlale heidaks ja ütleks: „Hei, tibu!” „Kuidas sul trennis läks?”
* Umbes 54 kg ** Vastavalt 178 cm ja 160 cm *** Umbes 47 kg ÕNNESÄRGIS SÜNDINUD TÜDRUK 47
„Läks kah.” Koorisin seljast oma higise särgiku, värisesin, kui märjad juuksed kleepusid palja turja külge, mida ei katnud enam Lululemoni topp. Ma läksin kapi juurde, otsisin välja purgi mahetoodetud maapähklivõid ja pistsin lusika sinna sisse. „Mis kell sa nendega kohtuma pididki?” Ma heitsin pilgu kellale. „Kell üks. Ma pean minema hakkama.” Enne duši alla minekut lubasin endale üheainsa lusikatäie maapähklivõid ja klaasi vett. Mul kulus enda valmis sättimiseks tund aega, mida on palju rohkem kui siis, kui ma ennast Luke’iga õhtusöögile minekuks üles mukin. Lõin end üles väga paljude naiste pärast. Turistid tänaval (nii see käibki), müüjanna, kes poeb mulle vaid siis, kui ta märkab mu nahkkoti tepingutel Miu Miu firmamärki. Täna eelkõige selle arstiteaduskonda sisseastumiseks valmistuva pruutneitsi pärast, kes teatas kahekümne kolme aastasena julgelt, et kui tal kolmekümneseks saades lapsi ei ole, laseb ta oma munarakud külmutada. „Ema kõrge vanuse ja autismi vahel on otsene seos.” Ta imes oma viina ja soodavee kokteili nii jõuliselt, et jook sülgas välja ühe õhumulli. „Kõik need naised, kes kolmekümnendates aastates lapsi saavad. See on nii isekas. Kui sul ei õnnestu enne seda tanu alla saada, siis lapsenda.” Mõistagi oli Monica Dalton alias Moni kindel, et tema saab tanu alla enne, kui on sunnitud dušiotsikuga leppima. Ta pole „Seksi ja linna” viimasest osast saati söönud ühtegi rafineeritud süsivesikut ja ta kõht näeb välja nagu töödeldud foto. Aga kolme kuu pärast on Moni meist esimene, kes kahekümne üheksa aastaseks saab, ja tema kõrval voodis pole meest, kes teda sünnipäevaseksiga ärataks. Tema paanika lõhna võib lausa tunda. Moni juhtub olema ka see, kelle pärast on kõige lõbusam end üles lüüa. Mulle meeldib vaadata, kuidas ta uurib sandaalide peenikesi rihmu mu pahkluude ümber, kuidas ta pilk liigub piki mu smaragdi. Barneysi pood ei ole tallegi võõras, aga sealsed arved lähevad ta vanematele. Mitte kuigi lahe, kui oled valel pool kahekümne viiendat eluaastat. Sinnani jõudes on ainus, kes neid arveid tasuma kõlbab, 48 JESSICA KNOLL
su mees või sa ise. Olgu öeldud, et mina maksangi oma poodlemise arved ise (tasun kõige eest peale ehete). Aga ilma Luke’ita ei saaks ma seda teha. Kui tema kõige muu eest hoolt ei kannaks. „Sa näed kena välja.” Luke surus teel kööki mu kuklale suudluse. „Aitäh!” Sikutasin oma valge bleiseri varrukaid. Ma ei osanud kätiseid kunagi mõne moeblogi vääriliselt üles käärida. „Te lähete pärast brantšile?” „Jah.” Ma toppisin kotti meigitarbed, päikeseprillid, ajakirja New York – mille jätsin meelega kotist pooleldi välja ulatuma, et kõik teaksid, et ma seda ajakirja loen –, nätsud ja pulmakutse mustandi, mille meie uje kirjatarvete müüja oli valmis teinud. „Kuule, sel nädalal – üks mu klientidest tahab väga, et me tema ja ta abikaasaga välja sööma läheksime.” „Kes?” Ma käärisin bleiseri kätised alla ja siis jälle üles. „Üks tüüp, Andrew. Goldmanist.” „Võib-olla Nell tunneb teda.” Ma irvitasin. „Oh issand.” Luke puhus põsed murelikult punni. „Ma loodan, et mitte.” Nell ajab Luke’i ärevile. Ma naeratasin. Suudlesin teda huultele. Tundsin ta hingeõhku, mis lõhnas liisunud kohvi järele. Püüdsin mitte judiseda. Püüdsin meenutada esimest korda, mil ma teda nägin, päris esimest korda: ühel peol, kui ma olin kolledžis esmakursuslane, kõik teised kandsid Seveni teksasid ja mind ahistas mu beežide pükste värvel. Luke oli Hamiltoni viimasel kursusel, aga ta internaatkooliaegne parim sõber käis Wesleyanis. Aastate jooksul külastasid nad teineteist tihti, aga kuna mina olin alles rebane, nägin ma teda sellel sügissemestril toimunud peol esimest korda. Luke jahtis tol ajal Nelli. See oli siis, kui ta veel ei teadnud, milline kohitsev alfaemane (tema väljend) Nell võib olla. Õnneks või õnnetuseks sebis Nell Luke’i parima sõbraga, niisiis ei saanud neist asja. Kui ma tol õhtul Luke’i formaalsest teretusest häirituna koju jõudsin, panin paika strateegia. Mees, keda tahtsin mina, tahtis Nelli, seega ma jälgisin Nelli tähelepanelikult. Ma sõin ÕNNESÄRGIS SÜNDINUD TÜDRUK 49
samamoodi nagu tema, jättes taldrikul puutumata peaaegu kolmveerandi toidust (Nellil oli varuks suur hulk siniseid tablette, mis tekitasid ükskõiksust isegi kõige vapustavamate süsivesikute suhtes), ja kui ma tänupühadeks koju läksin, lasin emal endale sellised riided osta, nagu kandis Nell. Nell õpetas mulle, et olin lähenenud asjale täiesti valesti: ilusad tüdrukud peavad käituma nii, nagu nad ei üritaks olla ilusad – saatuslik viga, mille ma tegin Bradleys. Mõnikord läks Nell välja ilma meigita, seljas isa polosärk ning jalas jõledad vanad Uggi saapad ja dressipüksid, seda lihtsalt selleks, et naissoole oma lojaalsust tõestada. Ilusatel tüdrukutel peaks olema ka ennast alavääristav huumorimeel, nad peaksid juhtima tähelepanu oma pakitsevale vistrikule ja rääkima oma kohutavast kõhulahtisusest, veenmaks teisi tüdrukuid, et nad ei taha olla meesteõgijast võrgutajad. Sest kui teised tunnetaksid mingitki tahtlikku meisterlikkust, teeksid nad sulle lõpu peale ja sul tuleks ihaldatud kutt ära unustada. Lõriseva tüdrukutekamba jõud suudab lämmatada ka kõige kangema kihu. Rebaseaasta lõpuks sain ma neidsamu heledaid pükse jalga ja jalast ära tõmmata nii, et ei pidanud neid üldse lahtigi nööpima. Ma ei olnud veel päris kõhn, kaotasin järgmised kümme naela* alles pärast kolledži lõpetamist, aga kolledži normid ei olnud nii karmid kui New Yorgi omad. Ühel õrritavalt soojal märtsikuupäeval läksin ma loengusse, seljas maitsetu särgik. Päike ristis justkui kuuma käega mu pead, kui möödusin Matt Codyst, jäähokimängijast, kes Nelli nii kõvasti reite vahele kargas, et ta peenis jättis Nelli nahale punase vorbi, mis püsis seal lillasid, siniseid ja rohelisi toone võttes peaaegu nädala. Ta jäi järsku seisma, imetles seda, kuidas valgus mu juustes ja silmades särama lõi, ning tõepoolest ahhetas: „Vau!” Aga ma pidin olema ettevaatlik. Kolledž oli mu esimene katse ennast uueks luua ja ma ei võinud seda järjekordselt halva mainega ohtu seada. Nell ütles, et ma olevat kõige litsakam õrritaja, keda ta kunagi näinud on; ma amelesin palju, võtsin tihti rinnadki paljaks, * Umbes 4 kg 50 JESSICA KNOLL
aga sellest kaugemale ei läinud, kui tegu polnud mu oma poisiga. Ja kuidas oma poissi hankida, sain ka selgeks tänu Nellile ja sellele, mida tema nimetas Hemingway teooriaks. Hemingwayl oli kombeks kirjutada oma romaanile lõpp ainult selleks, et see siis ära kustutada, väites, et see muudab loo toekamaks, sest lugeja olla alati võimeline viimase, olematu tekstiosa vaimu tajuma. Nell arvas, et kui sulle meeldib üks kutt, pead kohe leidma teise, näiteks tüübi, keda märkad end alati vahtimas Ameerika nüüdisaegsete klassikute loengus, selle, kelle juustes on liiga palju geeli ja kes kannab koledaid teksaseid. Naerata talle lõpuks, lase tal ennast välja kutsuda, joo tema ühikatoas kehva viskit, samal ajal kui ta muutub Dave Eggersist rääkides luuleliseks, Phoenix taustal kiunumas. Põika ta suudluse eest kõrvale või ära põika ning tee seda seni, kuni kutt, kes sulle päriselt meeldib, temast – sellest teisest tüübist, kes su ümber tiirleb – haisu ninna saab. Ta tunneb seda lõhna sinu juures ja ta pupillid laienevad nagu hail, kes haistab vees verd. Pärast lõpetamist kohtasin ma Luke’i uuesti südalinnas ühel teisel peol. Ajastus juhtus olema ideaalne, sest mul oli kallim, ja issand, selle jobu lõhn oleks võinud täita terve jalgpallistaadioni. Ta oli ühe Mayfloweri perekonna äärmiselt vastandlik järeltulija, kellega ma suhtlesin sellepärast, et ta oli ainus mees, kes ei kartnud voodis teha seda, mida ma endaga teha palusin. Anna mulle laks vastu nägu. „Lihtsalt ütle mulle, kui see pole piisavalt tugev,” sosistas ta, enne kui hoogu võttis ja mulle tagantkäelöögiga nii tugeva hoobi andis, et närvid mu peas praksudes neoonvärve välja lõid ning pimedus hägustus ja keerles musta tekina ikka uuesti ja uuesti mu silme ees, kuni ma liialdatud oigega orgasmini jõudsin. Luke oleks tundnud tülgastust, kui oleksin kunagi palunud temal minuga midagi sellist teha, aga ma olin valmis vahetama selle tuikava vajaduse lasta endaga jõhkrutseda, mille puhul ma ei suutnud kunagi välja mõelda, kas see on tingitud minu olemusest või kasvatusest, sellise perekonnanime vastu nagu Luke’il, nime vastu, mille ette lühendi „Mrs” panemise ÕNNESÄRGIS SÜNDINUD TÜDRUK 51
nimel võiksin tappa. Kui ma lõpuks oma poisist Luke’i „pärast” lahku läksin, oli meile osaks saanud ootamatu vabadus – minna koos välja sööma ja koos koju nagu päris paar – joovastav. See kandis meid kiiresti ja kaugele justkui käre mõõnavool, ning aasta pärast kolisime kokku. Luke muidugi teab, et ma õppisin Wesleyanis. Ta märgib alati, kui naljakas see on, et meie teed kõigil neil kordadel, kui ta külas käis, mitte kunagi ei ristunud. „See siin on Emile, see on roosiveekarva.” Müüjanna võttis kleidi riidepuult ja kiigutas seda oma keha ees, hoides seelikuosa üleval ning pigistades riiet pöidla ja nimetissõrme vahel. „Nagu näete, on sellel kerge läige.” Ma kiikasin Nelli poole. Nelli, kes oli isegi pärast kõiki neid aastaid „atraktiivne” (ema väljend). Tema ei pea kunagi abielluma, et iseendaga rahul olla, nii nagu peame meie, ülejäänud. Ta töötas kunagi finantsvaldkonnas, oli oma korrusel üks kahest naisest ning kui ta meestest mööda kõndis, pöörasid nood end toolil ringi, et Panga-Barbiele pilku heita. Kaks aastat tagasi toimunud jõulupeol tõstis üks jõmmist kolleeg – mõistagi abielus ja lastega – Nelli üles, viskas ta õlale, nii et ta kleit tõusis üles ning paljastus ta täiuslik tagumik, ja jooksis siis ahvihäälitsusi tehes toas ringi, samal ajal kui kõik hõiskasid ja karjusid. „Miks ahvihäälitsusi?” küsisin ma. „Ju see oli tema viis Tarzanit jäljendada.” Nelli õlad kerkisid kõrvadeni. „Ta polnud just kõige helgem pea.” Nell nõudis firmalt kohtu kaudu sisse teadmata summa ja nüüd magab ta igal hommikul kella üheksani, käib pärast spinningutrenni joogas ning kahmab brantšiarve laualt enne, kui keegi teine meist selleni jõuab. Nell pigistas ühe suupoole kokku. „Seda värvi riietuses paistaksin ma paljana.”
52 JESSICA KNOLL