Proloog
„Mis mõttes, kurat, kell on ju alles …“
Ta vakatab ja silmitseb vaikides väljapääsu poole kaduvaid selgasid. Tal pole tegelikult aimugi, mis kell on, ei jaksa järele vaadata.
Kui nad on tõesti nii nõrgukesed, et annavad juba alla, siis polegi midagi peale hakata. Fakt on see, et viimane tekiila-shot näib olevat kusagil poolel teel alla kinni jäänud ja tundub nüüd üles tagasi kerkivat.
Ärritatult võtab ta laualt ühe pooliku õlleklaasi ja neelab sisu kahe sõõmuga alla, et iiveldust maha suruda. Töötab. Suitsuisu saabub samal hetkel, kui magu maha rahuneb, ja ta heidab pilgu tekipoolsele uksele. Vahib süngelt lumelörtsi, mis aeglaselt mööda klaasi alla libiseb. Viimati väljas käies tegi ta ainult pool suitsu.
Ta toetab selga ja röhitseb.
Nüüd on baar peaaegu tühi. Ühed istuvad ja amelevad baarileti ääres ning taamal laua ääres istub üks kutt. See tüüp on teda õhtu otsa iga natukese aja tagant vahtinud.
Pede muidugi. Eks arvab, et saab nüüd saagi endale, kui teised on uttu tõmmanud. Oleks lausa peaaegu tore, kui ta üri taks. Keegi ei heidaks talle ette, kui ta sellele väikesele pedele vastu lõugu annaks.
Kui ainult jõudu jaguks.
Pettunult silmitseb ta tühje toole laua ümber. Viis kutti ja järel on ainult tema. Ainult tema jaksas võidukalt finišisse välja
vedada, näitas, kuidas see käib. Ainult tema on valmis surema, saapad jalas.
Kuradi jänesed.
Ta õngitseb rinnataskust suitsupaki ja tõuseb püsti. Ruum käib ringi.
Vaevalt lainetus selle põhjuseks on, tunnistab ta iseendale. Okei, võib-olla peaks ka tema alla andma, üles kajutisse minema ja paariks tunniks pikali viskama. Harwichis maale minek ei tule ilmselt kõne alla.
Aga homme läheb päriselt asjaks, siis, kurat, peavad nad korralikult pidu pidama. Terve tee tagasi Dunkerisse. Korra likult tähistama.
Ikkagi kakskümmend.
Enne magamaminekut veel viimane suits.
Viimane.
1Kell pole pool viiski, park on peaaegu inimtühi, kõigest üksikud inimesed on sättinud end piirdelintide äärde seisma ja vaatavad uudishimulikult, mis tiigi juures toimub.
Karl Björken lööb autoukse kinni, noogutab mõnele vormis kolleegile ja kõnnib raskel sammul valgetes kombinesoonides tege laste juurde, kes pisut eespool aeglaselt ja süsteemselt tegutsevad.
Hollandi park. Enamiku meelest linna kõige ilusam. Linnutiik asub kõigest lühikese jalutuskäigu kaugusel tema kodust, kui ta põhjapoolsest sissepääsust otse sinnapoole suundub. Ometi võt tis ta auto ja sõitis ringiga, kuid kohal oli vähem kui pool tundi pärast seda, kui telefonihelin ta äratas. Uni on endiselt juustes selgelt näha, need on ühelt poolt pead ligi. Küllap on ka padja jäljed veel põsel.
Kurat, veel mõne aasta eest need triibud küll nii kaua ei püsinud?
Juba enne kui ta kriminalistide antud sinised kilesussid jalga sai, nägi ta vilksamisi seda, mida on õige pea sunnitud lähedalt vaatama. Teab umbkaudu, mida oodata, ta on seda varemgi näinud. Ei harju kunagi.
Ta libastub kastemärjal rohul ja saab tasakaalu tagasi samal hetkel, kui tehnilise osakonna juht Sören Larsen hõikab oma mantrat:
„Midagi ei näpi, kuuled.“
Naine lamab kõhuli linnutiigi madalal serval. Pea ja õlad puhkavad hägusas vees, pikad blondid juuksed voogavad vee pinna õrnas säbrus.
Eemalt kostab paari pardi reibast prääksumist, need võta vad taas tiigil koha sisse, enne kui kaks politseinikku jõuavad linnud minema ajada.
Üks tönts kuju kerkib vaevaliselt ühelt põlvelt üles ja ütleb lühidalt:
„Ma olen lõpetanud, võite ta nüüd üles tõsta.“
Karl Björken ei siruta tõusjale targu abikätt, kohtuarst Kneought Brodal võib küll olla teadlik, et selle kuramuse kilekombinesooni lukk ei lähe seekord kõhu pealt hästi kin nigi, aga no kurat, püstitõusmisega tal nüüd küll abi vaja pole.
„Kägistatud,“ ütleb ta. „Vaevalt me kopsudest vett leiame.“
„Veel midagi?“ küsib Björken, pilk naelutatud paljastele säärtele, mis paistavad välja poolt keha katva lina alt. Ühe jalalaba alt on näha midagi õrnalt roosakat.
„Kleit vööni üles tõmmatud ja aluspüksid maha kistud, aga … ma pole kindel, kas ta jõudis. Pead ootama, kuni olen jõudnud lähemalt vaadata.“
Karl Björken astub paar sammu kõrvale, samal ajal kui surnukeha tõstetakse musta laibakotti ja juba ootavale kande raamile. Siis pöördub ta Sören Larseni poole. Tõstab sõnatus küsimuses kulme.
„Ma võtan paari tunni pärast ühendust, aga ära liiga palju looda,“ vastab Larsen. „Sinu parim võimalus on vahest rääkida nendega, kes helistasid ja teatasid. Istuvad seal eemal.“
Brodalilt või Larsenilt praegu rohkem infot välja pres sida oleks mõttetu. Karl Björken laseb pilgul viimast korda üle tõkestatud piirkonna liikuda, siis pöörab ta ringi ja läheb tagasi, tundes üksiti kergendust ja hirmu eesootava ees.
Kaks kahekümnendates poissi istuvad ühe politseiauto
tagaistmel. Nad näivad otse enda ette vaatavat ja kummalgi on mask suu ees. Karl Björken ohkab.
Nad ei peaks istuma samas autos. Neil on küll politseinikud juures, aga suhtlemise oht on olemas.
„Lahutage nad ära ja viige jaoskonda, räägin nendega seal,“ ütleb ta mokaotsast kolleegile rooli taga.
Siis avab ta oma auto ukse, vajub juhiistmele ja tõmbab väsinult käega üle lauba.
Kõigest aasta on möödas sellest, kui mees, keda hüüti Moerbecki värdjaks, linna hirmu all hoidis. Nüüd spekuleerib meedia, et järjekordne sarimõrvar on liikvel, ning avalikkus kohutatakse uuesti ära.
Hetkeks suleb ta silmad, aga avab need taas, kui pilt roosa dest aluspükstest, mis on korralikult kokku volditud ja palja jala alla pandud, pilgu eest läbi vilksatab.
Ta ise on täpselt sama hirmul.
2Ta ärkab pissihäda peale. Täpselt nagu sel kellaajal ikka. Teeb nagu alati, ajab ennast poolunes ettevaatlikult voodis istukile, et mitte häirida teisel voodipoolel magavat meest.
Ta ei taha tuld põlema panna, ei taha meest äratada, tollel on väga raske uuesti uinuda. Selle asemel kobab ta varvastega põrandalt susse. Leiab need, pistab jalad sisse ja tõuseb püsti.
Silmad on pimedusega juba harjunud ja leidnud väikese valgusvihu, mis kardinapilu vahelt ruumi sisse tungib. Võibolla kuu, mõtleb ta end ringi pööramata, jah, varsti peakski olema täiskuu, kui ta õigesti mäletab. Sel juhul ei tohi meest mingil juhul äratada. Öelgu teadlased, mida tahavad, aga kuu võtab inimestelt nii mõistuse kui ka une.
Kollane froteehommikumantel on seal, kuhu ta selle igal õhtul paneb, pisut hooletult ukse juurde vana tugitooli käetoele visatud.
Ta ei pea midagi mõtlemagi, kõik on lihasmälus. Sama asi, igal öösel kolme paiku. Umbes tunni pärast on mehe kord; juba ammu on neil möödas see aeg elust, kui saab häirimatult terve öö järjest magada.
Kõik on nagu ikka.
Ainult õrn, ebamäärane tunne, et midagi hakkab juhtuma. Et magamistoa ukse taga toimub midagi.
Ning samal hetkel, kui ta käe lingile asetab, jõuab reaalsus kohale. Ometi vajutab Eleanor Eiken linki ja avab ukse. Suits tulvab sisse.
3Helin lõikab unekihtidesse sügava lõhe. Surub end läbi pime duse teadvusse, paneb käed lärmi allika poole sirutuma, südame peksma.
Sellisel kellaajal häid uudiseid ei tule.
Karen Eiken Hornby saab mobiili kätte ja konstateerib kolme asja korraga: kõrvaltoa avatud uksest kostab nuttu, tema kõrval lamab Leo, padi kõvasti vastu kõrva, ja mobiili näidikus liiguvad sõnad, mida ta tahaks praegu kõige vähem näha: Harry Lampard helistab.
Ta sunnib end sügavalt sisse hingama, enne kui vastab. „Tere, Harry, mis juhtus? Kas emaga on midagi?“
„Mina olen. Mu mobiil jäi sinna sisse.“
Kergendus, et teisest otsast kostab ema hääl, paneb mobiili kõrva vastas vappuma ja vahetab ärevuse fookust.
„Mis juhtus, ema? Kas Harry on okei?“
Need sõnad sunnivad Leo padja näolt ära lükkama. Karen näeb, kuidas ta ajab end püsti ja kaob üha valjeneva nutu poole kõrvaltoas.
„Jah, ta seisab siin minu kõrval, aga maja, Karen … Ma kardan, et seda ei saa päästa.“
Nõrk sireeniheli kostab taustalt kõrvu ja kasvab üha tuge vamaks, samal ajal kui Eleanor Eiken teeb enne jätkamist pausi.
„Teine tuletõrjeauto on nüüd kohal. Ma ei tea, mida teha … Saad sa siia tulla?“
Alles nüüd hakkab hääl värisema.
Karen on jõudnud end püsti ajada, haarata teksad, mis on tugitooli ja kummuti vahele maha kukkunud, ja hakata neid jalga tõmbama. Nüüd näeb ta, et Leo tuleb tagasi, Selma käsi varrel. Mees silitab vaba käega lapse selga ja vaatab Karenit murest jäiga ilmega. Karen üritab talle rahustavaid nägusid teha ja ütleb:
„Rahu, ema. Ma kohe tulen.“
Nad seisavad päris maantee juures aia ääres. Mõlemal hommikumantel seljas ja sussid jalas, mõlemal hallid juuksed magamisest salkus. Ainult sääred susside ja hommikumantli vahel helendavad öös valgelt, seljad on kanged murest ja šokist. Vanusest.
Samal ajal kui Karen pidurdab, näeb ta kaht rohelistes riietes meditsiinitöötajat, näod poolenisti maski varjus, neile termotekke õlgadele panemas ja auto poole viipamas, veendes neid kaasa tulema.
Eleanor vehib tõrjuvalt, Harry Lampard ei pööra end isegi ümber, vaid vaatab ainiti voolikuid, mis pumpavad vett paagi autost majja.
Leeke enam pole, ainult paks must suitsusammas kerkib koidutaevasse.
„Kas nad said viga?“ hõikab Karen ühele kiirabitöötajale, kui temast kiirustades möödub.
„Ei, nad jõudsid ilmselt õigel ajal välja, nii et nad pole enda väitel ka eriti palju suitsu sisse hinganud. Ja haiglasse kaasa keelduvad tulemast.“
Kaks varju, käed kramplikult aiast kinni hoidmas, vanku matus soovis klammerduda selle külge, mis aegamisi leekides olematuks hävineb.
Karen silmitseb üht neist, lähenedes samal ajal kiirel sammul. Millal ta nii väikeseks jäi?
„Ema.“
Hääl sunnib Eleanor Eikenit pilku suitsevalt majalt ära rebima ja pead keerama. Nägu näeb nõgiste triipude all välja kahvatu nagu kuu, käed hoiavad ikka veel nii kõvasti aiast kinni, et tundub, nagu oleks lahti lasta lausa valus. Lühikest kasvu laiaõlgne mees tema kõrval ei oleks nagu märganudki, et keegi nende juurde tuli.
Eleanor Eikeni pilk on tühi.
Samal hetkel kui Karen talle käed ümber paneb, näib kogu jõud temast kaduvat. Ta hoiab õblukest keha püsti, sili tab froteehommikumantlis selga, rabistab kõik lohutavad ja rahustavad sõnad ette, mis pähe tulevad. Õrna vägivalda tar vitusele võttes pöörab ta Eleanori pea ära, vaadates samal ajal ise pärani silmi, kuidas ülemise korruse lagi sisse langeb. Magamistoa lagi.
„Siin ei või te seista,“ ütleb Karen ja paneb käe Harry Lam pardi seljale.
Mees võpatab ja Eleanor, kes näib olevat taas pisut jõudu saanud, teeb liigutuse, nagu tahaks end uuesti maja poole pöö rata. Kindlalt, peaaegu jõhkralt hakkab Karen teda tee poole talutama.
„Harry, tule kaasa,“ lisab ta nõudlikult viibates.
Tundub, et hääles peegeldub mõningane autoriteet. Vähe masti nendib Karen, et härja moodi mees lontsib kuulekalt nende kannul, ise üle õla vaadates.
„Jah, ega me ei saa ju teid sundida Thystedi kaasa tulema,“ ütleb hetk hiljem üks kiirabitöötaja, võttes vererõhumõõtjat lahti. „Paistab, et teil mõlemal vedas, aga teie vanuses oleks minu meelest …“
Ärritunud turtsatus kõlab Kareni kõrvus ühtviisi tuttavli kult ja lohutavalt; ilmselgelt on vaja rohkem kui tulekahju, et Eleanor Eiken lollustega kaasa läheks.
„Meie vanusel pole häda midagi,“ vastab ta teravalt. „Ja mis meil seal haiglas teha? Seal on ju pigem oht see … jubedus külge saada.“
„See jubedus.“
Karen mõtleb, kas ta on üldse kunagi kuulnud oma ema suust sõnu „koroona“ või „COVID-19“. Samamoodi nagu ta ei nimeta kunagi jumalat ega kuradit õige nimega, paistab Eleanor Eiken – olgugi et ta pole kuigi usklik ega ebausklik –pigem kindla peale välja minevat ja piirduvat kirjeldustega, nagu „tema seal üleval“ või „vanakuri“.
Või „see jubedus“.
„Me võime mu tütre juures elada,“ lisab ta. „Ta elab siin samas külas.“
Mõtted tormavad ringi, kuni sõnad settivad. Karenil on see vältimatu samm kuklas tiksunud sestsaadik, kui ta nägi eemalt lähenedes musta suitsusammast üha kõrgemale ker kimas. Ta mõistis, et see on ainus lahendus, vähemalt lühi ajaliselt, või – kui ta nägi katust sisse langemas – ka mitte nii väga lühiajaliselt.
Alles nüüd saab ta aru, mida see tähendab.
Samas majas neli täiskasvanut, kellest kaks veidi üle seitsmekümne, lisaks kaheksakuune laps. Pööning on küll välja ehitatud, maja on suurem kui iial varem, aga siiski mitte küllalt, et turvalist vahemaad hoida. Väike maja oleks ehk olnud alternatiiv, kui sealt poleks uute paigaldamise ootuses just hiljuti välja lõhutud nii köök kui ka tualett.
Töö, mille katkestas „see jubedus“.
Ta ei leia vastuseid. Teab ainult, et just praegu, kell neli hommikul, ei jää muud üle kui lasta Eleanoril ja Harryl koht tema rohelise Ford Rangeri tagaistmel sisse võtta ja sõidutada nad Langeviki teises otsas asuvasse koju.
Ning loota kõige paremat.