Üks ja ainus

John Marrs

ÜKS JA AINUS

Inglise keelest tõlkinud Krista Eek

JOHN MARRS töötab Londonis vabakutselise ajakirjanikuna ning on intervjueerinud aastate jooksul erinevate ajalehtede ja ajakirjade jaoks lugematuid tele-, filmi- ja muusikamaailma kuulsusi. Ta on kirjutanud artikleid paljudele meediaväljaannetele, mille hulka kuuluvad Guardian, Total Film, Huffington Post, Empire, Q, GT, Independent, S Magazine ja Company.

„Üks ja ainus“ on Johni kolmas romaan.

„Armastada või olla armastatud – sellest piisab. Ärge nõudke midagi enamat. Ei ole leida teist kalliskivi elu pimedaist urkaist.”1

– Victor Hugo „Hüljatud”

Tõlkinud I. Pau. (Tõlkija)

MatchYourDNA

Tänan, et valisite Match Your DNA®, maailma esimese TEADUSLIKULT TÕESTATUD GEENITESTI, mis leiab 100% kindlusega üles selle ühe ja ainsa inimese, kellesse olete geneetiliselt armuma loodud.

1,7 miljardit inimest on tänu meie testile juba oma Täiusliku partneri® leidnud. Tegu on täiesti lollikindla viisiga leida oma üks ja ainus.

TEIE TÄIUSLIK PARTNER®

ON VAID KOLME LIHTSA SAMMU KAUGUSEL

1 Registreeruge tasuta siin.

2 Kui olete meie tasuta geenitesti kätte saanud, saatke suu limaskestalt võetud proov kaasasolevas viaalis meile tagasi ja me kasutame teie DNA-d, et leida teile meie andmebaasist Täiuslik partner®.

3 Võtame teiega kohe ühendust, kui oleme teie Täiusliku partneri® leidnud. Aitame teil ühekordse sümboolse tasu eest (£ 9.99) teineteisega ühendust võtta. 82% meie klientidest leiab oma Täiusliku partneri® seitsme päeva jooksul.

Ärge muretsege, kui te pole praeguseks veel oma Täiuslikku partnerit® leidnud! Igal nädalal liituvad Match Your DNA-ga® tuhanded uued kliendid ja 98% Täiuslikest partneritest® leitakse kuue kuu jooksul.

Match Your DNA® ei vastuta teenuse kasutamisest tingitud otseste ja kaudsete kahjude eest, sealhulgas, kuid mitte üksnes, olemasolevate suhete purunemise, isikukahjude või surma eest, mis pole põhjustatud

Match Your DNA® hooletusest või üleastumisest. Tingimuste täistekst on leitav siit.

MANDY

Mandy hoidis hinge kinni, pilk kleepunud arvutiekraanil olevale fotole.

Palja ülakehaga mehel olid lühikesed helepruunid juuksed ja ta poseeris rannal, jalad harkis, kalipso ülaosa vöökohani alla keeratud. Mehe silmad olid erksinise taeva karva, lai naeratus paljastas kaks täiuslikult sirget rida valgeid hambaid ja Mandy võis peaaegu maitsta seda soolast vett, mis mehe rinnalt ta jalge ees lebavale surfilauale tilkus.

„Issake,” pomises ta endamisi ja hingas pahinal välja, taibates alles siis, et oli hinge kinni hoidnud. Ta tundis, kuidas sõrmeotsad suri sema hakkavad ja nägu õhetama lööb, ning mõtles, kuidas ta keha võiks mehega päriselt kohtudes reageerida, kui see ainult ühe foto peale juba nii tugevalt erutus.

Kohv vahtplasttopsis oli külm, kuid Mandy jõi selle ära. Ta tegi fotost kuvatõmmise ja lisas selle oma töölaual äsja loodud kausta, mis kandis pealkirja „Richard Taylor”. Ta vaatas kontoris ringi, et kontrollida, ega keegi ei jälgi, mida ta oma töökuubikus teeb, kuid mitte kellegi pilk polnud temale pööratud.

Mandy keris hiirega allapoole, et vaadata ka teisi pilte mehe Facebooki-albumis, mis kandis pealkirja „Pilte maailmast”. Oli selge, et mees on palju reisinud ja käinud kohtades, mida Mandy oli näinud ainult teleris või filmides. Meest oli sageli pildistatud baarides, loodusradadel ja templites ning ta poseeris vaatamisväärsuste ees,

nautis kuldseid randu ja lainesäbrulist merd. Ta oli harva üksinda. Mandyle meeldis, et mees paistis olevat seltskondlik. Mandy asus uudishimulikult mehe ajajoont uurima, kerides selle tagasi algusesse, mil mees oli keskkooli ajal endale sotsiaalmee diakonto loonud, ja vaatas üle ka tema kolm ülikooliaastat. Mees meeldis talle isegi kohmaka teismelisena. Pärast poolteist tundi kestnud nägusa võõra sotsiaalmeediakonto ajaloo läbikammimist otsis Mandy üles mehe Twitteri konto, et näha, mida mees maailmaga jagamiseks piisavalt tähtsaks peab. Selgus, et tema peamised mõtteavaldused puudutasid Arsenali jalgpalliklubi tõuse ja langusi Premium liigas, nende vahele lükitud edasisäutsud pikali kukkuvatest või erinevate asjade otsa jooksvatest loomadest.

Nende huvid ei kattunud vähimalgi määral ning Mandy imestas, kuidas nad olid kokkusobivaiks tunnistatud ja mis neil võiks ühist olla. Järgmisel hetkel asus ta end aga noomima ja tuletas meelde, et ei pea enam selle loogika alusel mõtlema, mida nõuavad kaaslase leidmiseks loodud veebisaidid ja rakendused. Match Your DNA põhineb bioloogial, geenidel ja teadusel ning ehkki kõik see oli tema jaoks täiesti arusaamatu, usaldas ta seda kogu südamest, täpselt nagu miljonid teised.

Mandy liikus edasi Richardi LinkedIni profiilile, kust selgus, et kaks aastat tagasi oli mees lõpetanud Worcesteri ülikooli ja töötab Mandyst umbes neljakümne miili kaugusel asuvas linnas personaal treenerina. Pole siis ime, et ta nii vormis on, mõtles Mandy ja püüdis ette kujutada, mis tunne oleks mehe keharaskust enda peal tunda.

Mandy polnud kordagi naasnud spordiklubisse, millega oli liitunud aasta varem, kui ta õed olid nõudnud, et ta peab lõpe tama oma nurjunud abielu taganutmise ja keskenduma iseendale. Nad olid tirinud ta lähedalasuva hotelli päevaspaasse, kus teda oli masseeritud, kitkutud, vahatatud, laavakividega soojendatud, solaa riumisse saadetud ja uuesti masseeritud, kuni tema seljal ja õlgadel leidunud sõlmedest ja igast ummistunud nahapoorist olid välja muditud ja pigistatud kõik mõtted eksmehest. Sellele oli järgnenud

spordiklubiga liitumine koos lubadusega, et ta hakkab järgima tema jaoks koostatud treeningkava. Motivatsioonipuudus polnud lasknud regulaarsel trennil veel tema iganädalase rutiini osaks saada, kuid kohusetundest tasus ta siiski klubi liikmemaksu.

Mandy hakkas unistama, millised võiksid tema ja Richardi lapsed välja näha ja kas nad pärivad oma isa sinised või ema pruunid silmad, kas neil on tumedad juuksed ja oliivikarva nahk nagu temal või heledad juuksed ja kahvatu jume nagu nende isal. Ta näole valgus naeratus.

„Kes see on?”

„Jumal hoidku!” hüüatas Mandy ja võpatas ootamatu küsimuse peale. „Sa ehmatasid mu poolsurnuks.”

„Ei noh, sa ei peaks siis tööl pornot vahtima.” Olivia muigas laialt ja pakkus talle Haribo pakist kommi. Mandy raputas pead.

„See ei ole porno, ta on lihtsalt üks vana sõber.”

„Jaajaa, muidugi on. Hoia Charlie’l silm peal, ta tahab sinult varsti mingisuguseid müüginumbreid näha.”

Mandy pööritas silmi ja heitis pilgu kellale ekraani nurgas. Kui ta varsti tööle ei hakka, peab ta töö koju kaasa võtma. Ta klõpsas brauseri nurgas väikesel punasel X-il ja kirus mõttes oma Hotmaili postkasti, mis oli Match Your DNA kinnitusmeili rämpsposti hulka paigutanud. Kiri oli viimased kuus nädalat tema rämpsposti kaustas seisnud ja ta oli selle alles samal pärastlõunal täiesti juhuslikult avastanud.

„Mandy Taylor, Richard Taylori naine, meeldiv teiega kohtuda,” sosistas ta ja märkas, et oli hakanud hajameelselt nähtamatut abielu sõrmust oma sõrme ümber keerutama.

CHRISTOPHER

Christopher niheles tugitoolil, kuni oli leidnud mugava asendi.

Ta toetas täisnurkselt kõverdatud käed tugitooli käetugedele ja hingas sügavalt sisse, et nautida selle nahkse katte lõhna. Ta järeldas, et naine polnud kvaliteedis koonerdanud, kuna nii tugitooli lõhn kui ka pehme pind kinnitasid, et see polnud ostetud mõnest tavalisest mööblikauplusest.

Naine oli kööki jäänud ja Christopher kasutas hetke, et korteris ringi vaadata. Naine elas täiuslikult restaureeritud viktoriaanliku hoone esimesel korrusel, kusjuures hoone välisukse kohal asuva vitraaži kohaselt oli selles kunagi klooster tegutsenud. Mees imetles naise head maitset keraamiliste kaunistuste valikul, mis olid paigu tatud kaminat ümbritsevate seinte sisse ehitatud riiulitele. Naise kirjanduslik maitse jättis aga soovida. Christopher kirtsutas James Pattersoni, Jackie Collinsi ja J. K. Rowlingi pehmekaaneliste köidete peale nina.

Eemal seisis toekas diivanilaud, mille keskele oli paigutatud seemisnahaga kaetud ruudukujuline kandik, millel kaks telekapulti. Kandiku ümber oli korrapäraselt laotatud neli sama tooni alusmatti. Naise kodu sümmeetriline sisekujundus rahustas teda.

Christopher tõmbas keelega üle hammaste ning keeleots peatus lõikehamba ja silmahamba vahele jäänud pistaatsiapähklikillul. Tal ei õnnestunud pähklit keelega lahti saada ja ta proovis seda küünega kangutada, kuid pähkel ei kavatsenudki oma kohalt nihkuda. Ta

märkis mõttes, et peab enne lahkumist naise vannitoakapist hamba niiti otsima. Oli vähe asju, mis ärritasid teda rohkem kui hammaste vahele jäänud toit. Ta oli ükskord keset kohtingut restoranist minema kõndinud, kuna ta kaaslasel oli tükike lehtkapsast hammaste vahele jäänud.

Telefon Christopheri püksitaskus hakkas vibreerima – see polnud sugugi ebameeldiv tunne. Tavaliselt lülitas ta telefoni tundlikel hetkedel alati välja ja jälestas inimesi, kes tema vastu sama viisakust üles ei näidanud, kuid täna oli ta erandi teinud.

Ta võttis telefoni välja ja luges ekraanile ilmunud teadet saabunud meili kohta Match Your DNA-lt. Talle meenus, et oli neile paar kuud varem hetke ajendil suu limaskestalt võetud proovi saatnud, kuid nad polnud talle veel täiuslikku partnerit leidnud. Kuni praeguseni. Kas ta soovib kaaslase kontaktandmete teadasaamise eest maksta, küsiti meilis. Kas ma tahan? küsis ta endalt. Kas tõesti tahan? Ta pani telefoni tagasi taskusse ja juurdles viivu, milline võiks tema täiuslik partner välja näha, enne kui otsustas, et tal ei sobi ühe naise seltsis olles juba järgmise peale mõelda.

Christopher tõusis ja naasis kööki, kuhu oli naise mõne minuti eest jätnud. Naine lebas selili külmal kiltkiviplaatidest põrandal, traat ikka veel kaela soonimas. Verejooks oli nüüdseks peatunud ja viimased tilgad olid ta pluusikrae äärde valgunud.

Christopher võttis pintsakutaskust digitaalse polaroidkaamera ja tegi naise näost kaks ühesugust fotot, oodates seejärel kannatlikult, et pildid paberile ilmuksid. Ta torkas mõlemad fotod A5 formaadis kõvade kaantega ümbrikusse ja torkas selle pintsakutaskusse.

Siis pakkis ta oma töövahendid seljakotti ja lahkus, võttes kile sussid, maski ja suusamütsi ära alles siis, kui oli aia pimeduse varju jõudnud.