A nagu aabits

AABITS

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Raamatus kasutatud aabitsad on pärit Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja Eesti Rahvusraamatukogu kogudest, digitaalarhiivist DIGAR ja erakogudest.

Tekst © Krista Kumberg Toimetanud Kadri Põdra Kujundanud Endla Toots

Illustratsioonid © autorid, autorite pärijad © Tammerraamat, 2022 ISBN 978-9916-681-18-3

Trükikoda Booksfactory www.tammerraamat.ee

Kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust.

Hando Runnel

Iga laps ja täiskasvanu mäletab oma esimest aabitsat. Milline oli aga eesti rahva esimene aabits? Seda ei tea päris täpselt mitte keegi. Kooliharidust hakati meie mail andma 13. sajandil kloostrite ja toom kirikute juures.

Sellest ajast pole lugema õppimisel kasutatud abi vahendeid alles jäänud. Ka hilisematest aastasadadest on vanu aabitsaid vähe säilinud, sest neid kasutas rohkem kui üks laps ja need kulusid sõna otseses mõttes lihtsalt ära.

Muidugi võib küsida, misjaoks eesti talulaps mitusada aastat tagasi üldse lugemist pidi õppima. Kirjatarkus oli toonasele põlluharijale niisama otstarbekas kui tutid ja kuljused künnihärja ikke otsas.

Põhjuse andis luterliku kiriku põhimõte, et iga kristlane peab jumalasõnast oma ema keeles osa saama ja seda ka ise lugeda oskama.

16. sajandil keelati seadusega neil, kes lugeda ei mõistnud, naist võtta ja mehele minna. Noored pidid läbi tegema leerikooli, kus nad oma piibli tundmist ja lugemisoskust üles näitasid ning seejärel abielukõlvulisteks arvati. Seetõttu pusis ka kõige kõvema peaga talupoiss aabitsaraamatust tähti kokku veerida. Kirus, aga veeris! Võime sellest järeldada, et iga abielu inimene oskas mingil tasemel lugeda.

Kirjutamis oskust hakati õpetama hoopis hiljem.

Säärane nõudmine tingis vajaduse õppurite tarvis välja anda ABD-raamat ehk aabits, mis koosneks tähestikust, veerimissilpidest ja katekismusest. Neid nimetatigi aabits-katekismusteks, pilte raamatutes polnud. Esimene piltidega aabits ilmus aastal 1841, esimene ilma katekismuseta aabits aga aastal 1845, kandes ABD-raamatu asemel kaanel pealkirja „Aabits”. See sõna tuli eesti keelde 1818. aastal August Wilhelm Hupeli sõnastikus, kus seisab: „abbit – das ABC – abbitse raamat”. Otto Wilhelm Masing kasutas 1821. aastal Marahwa Näddala-Lehes sõna „awits” ja tegi uue nime oma „Luggemise lehtede” kaudu laiemalt tuntuks. Lugema õppimine oli toonastel aegadel palju raskem kui praegu. Nimelt korraldasid saksa kirikuõpetajad eesti kirjakeele asju ja tegid seda saksa keele reeglitest lähtudes. Näiteks tähistab pikka vokaali saksa keeles täishäälikule lisatud h-täht. Selle reegli kohaselt kirjutati eestikeelse sõna „maa” asemel „mah”. Täpitähti ei tuntud. Kasutusel olid gooti tähed – ladina tähtedega võrreldes keerulised ja konksulised ning omavahel, eriti suured tähed, sarnased. Lugemist õpiti toona tähenimede abil, mitte häälikumeetodil nagu praegu. Veeriti valju häälega, näiteks em-u-el-de, ja seejärel tuli taibata, et loetav sõna on „muld”. Sel meetodil kulus lugema õppimiseks mitu aastat.

Carl Robert Jakobson laitis olukorda: „See on üks vana, pitk ja vaevaline tee, kelle peal sagedasti õpetaja ja õppija mõlemad äratüdinesivad, ilma et nad ette seatud märgi täitsa kätte oleksivad saanud.”

Lugema võis õppida ka kodus nn vokikoolis. Ema õpetas oma ketrus tööd katkestamata lapsele tähti ja silpe ning nende kokku veerimist. Koduõpetuse tulemuslikkust hindas kirikuõpetaja, kes käis kevaditi kodudes „lapsi katsumas” ehk nende lugemisoskust ja katekismuse tundmist kontrollimas. Tema otsustas, kes kodus õppinutest peavad sügisest kooliõpetust saama, kes aga võivad vanemate juhatuse all koduõppust jätkata.

Eesti rahvakool jõudis 18. sajandi viimasel kolmandikul uude arengu järku. Algas küla- ja mõisakoolide võrgu loomine ja kooliõpetuse osa kaalu suurendamine. Venemaa rahvakoolide määruse mõjul andis kindral kuberner Brown Baltimaades 1787. aastal välja uue kooli patendi. Selles nõuti, et igas kihel konna keskuses tegutseks kihelkonnakool ja igas mõisakogu konnas mõisa- või külakool. Samas rõhutati: „Kus aga seesuguseid talurahvakoole veel ei ole asutatud, olgu need mõisa poolt kohe avatud ja selleks peab olema ruumikas tuba või kamber alaliseks korda ja sisse seatud, mitte aga ei tule kooli kord ühes, kord teises paigas pidada. Peale selle tuleb vaadata, et koolitubades oleks küllaldaselt valgust ja nõutav soojus, et ka muidu oleks ruumid korras, seni mitmes kohas selleks tarvitatud pimedad ja tervisevastased suitsuhooned tulevad nii kui võimalik kõrvale jätta.” Kui seadusest kõrvale hiilitakse, „… määratakse trahv kümme rubla sellele mõisaomanikule, kes ei taha talle ette kirjutatud kohustust täita.” Sellega seoses hakati nõudma ajakohasema koolikirjanduse väljaandmist. Juba 1765. aasta koolipatendis oli lubatud kubermangu valitsuste kaudu hoolt kanda õpperaamatute eest, kuid järgneva veerandsaja aasta jooksul ikkagi ei jõutud kaasaegsemate aabitsate väljaandmiseni. Veerimismeetodi püsimise tõttu jäi aabitsa sisu ja välisilme muutumatuks 18. sajandi viimase aastakümneni. Aabitsas oli siis umbes 16 lehekülge, neli neist pühendati tähtedele ja silpidele, ülejäänud sisaldasid katekismust, palveid ja mõnd vaimulikku laulu. Pilte nendes aabitsates polnud. Vaid kukepilt ehtis esialgu tagumist, siis esimest lehe külge.

Pärisorjuse kaotamise (1816) järgne talurahvaseadus nägi ette 1000 elaniku kohta ühe kooli. Liivimaal loeti kooliealiseks kõik lapsed alates kaheksandast eluaastast leerieani (16-aastaseni). Nooremad võisid ka kodus õppida, teiste kohta ütles talurahva seadus: „Igga last, kui temmale mitte nimmelt issiärralist lubba polle antud kolist ärrajäda /…/ peab kümnemast aastast senni ajani kolis opetama, kunni kirriko õppetaja ütleb, et ta täiesti õppetud.”

Iga puudutud päeva pealt tuli vanematel trahvi maksta. Kui raha polnud, pidi lapsevanem vallamajas „puuris” seisma. Kuksema valla „koli ramatus” on kirjas: „Eva Vebel seisab puuris 24 tundi selle

eest, et tal 80 kopikat poja eest trahviraha maksta on ja mõtleb seal järele, et ta teine kord oma lapse varemalt lugema õpetab.”

Laste kooliskäimine sõltus põllutöödest ja kasutatavatest ruumidest. Õppimine algas, kui põllutööd tehtud ja kari laudas. Kus kooliruumiks rehetuba, seal alustati alles pärast rehepeksu. Enamasti käidi koolis novembrist märtsini. Oluline sündmus oli õlilambi jõudmine koolituppa. Koolipäev läks pikemaks ja õppida võis ka õhtuti. Lugema õppimise kõrval õpetati nüüd lapsed ka „pookstavisid maalima” (kirjutama) ja „rehkendama” (arvutama).

Enne 19. sajandit õpetati kirjutamist vaid poistele. Tüdrukud pusisid sel ajal käsitööd teha. Kirjutamise tähed olid ladina šriftis, aga loeti ikka endiselt gooti tähti. Sajandi lõpu poole hakati järk-järgult üle minema ladina tähtedele ka lugemis tekstides. Üleminek toimus pikkamööda koos kirjaoskuse levikuga. Paralleeltekstid ja/või üksikud palad gooti šriftis esinesid veel 20. sajandi 20. aastate aabitsates.

Võime oma esivanemate üle uhkust tunda! Veidi üle saja aasta tagasi oli Põhja-Eestis kirjaoskamatuid 3,8%. Samal ajal ei osanud Saksamaal lugeda 10%, Austrias 30% ja Itaalias koguni 60% elanikkonnast.

Vanimatest aabitsatest vaid kaudsed andmed Meie esimestest aabitsatest teame tänu ammu elanud tublidele arve pidajatele ja protokollide koostajaile. Tallinna raekirjutaja tähendas 1575. aastal arveraamatusse üles, et eestlasest koolipoisile Michael Slachterile osteti linna kulul 18 killingi eest laudne aabits. Võrdluseks olgu öeldud, et 23 killingi eest oleks saanud koormatäie peergusid, millega raekoda ja selle kantseleid pimedal ajal valgustada. (Vahaja rasvaküünlad olid argiseks tarvitamiseks liiga kallid.)

Tegelikult pole teada, kas too aabits oli paberile trükitud raamat laudkaante vahel või oli see „laudne aabits” hoopis käepidemega lauatükk, millele kleebitud paberilehel võis näha tähestikku, silpe veerimiseks, mõnd palvet. Enne trükikunsti leiutamist olid tähed ja tekst puutahvlile põletatud. Laua tükist aabits võistles aabitsa raamatuga veel tükk aega, sest oli hinna poolest odavam. Ja pole ka teada, kas Slachterile ostetu oli üldse eesti(keelne) aabits.

Muuseas, Tallina rae tehtud kulutus läks asja ette. Michaelist sai hinge karjane. Aastal 1598 kurjustas Koluvere lossipealik Tönnis Maydell, et Kullamaa pastor Salomon ei mõista kogudusele eesti keeles jutlust pidada, kasutavat juba neliteist aastat tõlgi abi. Talu poegade usuasjad jäävat seeläbi lohakile. Säärane vaimulik tuleks kohemaid vallandada ja asendada Koluvere koduvaimuliku Michael Slachteriga, kes mõistab nii eesti kui ka saksa keelt!

Esimese eestikeelse trükitud aabitsa olevat välja andnud piiskop Joachim Jhering aastal 1641. Piiskop käis Eestimaa kogudusi külastamas, talurahva kirjaoskust ning piiblitundmist ja kiriku õpetajate-köstrite

tööd kontrollimas. Nendel käikudel juhtunu ja kõneldu pandi hoolsasti kirja. Niisiis saab lugeda visitatsiooni protokollist, et piiskop soovitas talu poegade lugema õpetamiseks kasutada seda „head ja tululikku aabitsaraamatut”, mille Jhering ise rootsi aabitsa eeskujul oli välja andnud. Mainitakse ka, et selle abil on hõlpsam õppida kui Stahli manuaali (Heinrich Stahl „Käsi- ja koduraamat”, 1632–38) järgi. Üles tähendustes seisab, et piiskop kinkis Haljala ja Viru-Nigula kogudusi külastades neile oma raamatu.

Tallinna gümnaasiumi trükkal Adolph Simon tegi oma kaubale aastal 1672 reklaami ja andis kataloogis teada, et muude trükiste hulgas müüb ta hulgi ka eestikeelset aabitsat. Ta küsis saja raamatu eest ühe riigitaalri ja 13 valget rundstükki. Ühe taalri eest sai tol ajal 122 liitrit rukist.

Niisugustele kaudsetele tõenditele tuginedes võime oma aabitsa ajalugu umbes neljasaja aasta vanuseks lugeda. Tundub, et vanus on soliidne, aga ümberkaudsete maade seas on meie aabits noorem veli. Taani esimene aabits ilmus 1529., Saksamaal 1531., Soomes 1543., Leedus 1547., Venemaal 1574. aastal, ainult lätlaste aabits on noorem, trükitud aastal 1680. Kuid mine tea, mida juhus veel aegade hämarusest esile toob.

Esimene piltidega aabits ilmus Eestis aastal 1841. Esialgu oli illustratsioone vähe, need nopiti trükikoja „pildipangast” ehk klišeedekogust. Mida aeg edasi, seda suuremaks muutus aabitsais piltide roll. 19. sajandi lõpus traditsiooniliselt kokku pandud aabitsaraamatutesse laste huvi äratamiseks pandud piltide arv, suurus ja kunstipära kasvasid üha, kuni hakkasid teksti üle domineerima. Tekkisid pildiaabitsad –tähtedega hakati tegema tutvust tähekuju ja sellega algava sõna pildi abil juba enne kooliminekut. Piltide autorid jäid veel mõneks ajaks enamjaolt anonüümseteks. Esimese iseseisvusaja aabitsais näeb juba mitmete eesti kunstnike joonistusi, ka illustraatori nimi on tiitellehe pöördel enamasti olemas. 1930-ndatel tegid Eesti aabitsatesse pilte meie tippillustraatorid.

Pildid üksnes ei visualiseeri aabitsajutte. Need annavad edasi oma ajastu väärtushoiakuid, mentaliteeti, on ajakajalised ja kõnelevad meile mõndagi läinud aegade olme, perekonnaelu, soorollide, elu keskkonna ja ühiskondlike olude kohta. Aabitsajuttudest ja -piltidelt saame teda, milline oli suhtumine lapsesse, mida temalt oodati. Väga kaua püsib kodune (maa)laps tuttavas ja turvalises keskkonnas. Suheldakse teiste laste, ema-isa-onu-tädiga ja muidugi loomadega. Lapsed mängivad ja teevad vahel üleannetusi ning saavad ühel või teisel viisil oma karistuse ja/või õppetunni. Juttudesse ja ühtlasi piltidele lisanduvad kodu ja looduse kõrvale kool, pood, linnaolustik, tehnika, nõukogude ajal tööstusettevõtted, kolhoos, taasiseseisvumisajal kauged maad. Laps läheb kodust kaugemale, käib linnas, teatris, huvireisidel, saab palju uut teada.

Peale kirjatarkuse õpitakse aabitsast muudki. Alates esimestest välja annetest püüdis aabits noore lugeja hingeni tuua jumalasõnaga seonduvat. Ilmalikud jutukesed pani esimest korda 200 aastat tagasi oma aabitsasse Otto Wilhelm Masing. Kuid vaimuliku sisuga lugudel oli aabitsas veel pikka aega tähtis koht.

Eesti iseseisvusajal seostati aabitsajuttude teemasid inimeseõpetusega. Ikka põhimõttel „mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas”. Eesmärgiks oli õpetada esimeste lugemispalade abiga lahket meelt, viisakaid kombeid, teistega arvestamist, tervise hoidmist, kodumaa-armastust ja kujundada muidki väärtushoiakuid. Aabitsate lehekülgedel kõneldi meie väikesest sünnimaast, mis igal aastaajal on ilus ja armas. Koduarmastus kasvas üle kodumaa-armastuseks. Lapse kodu kujutati nii sõnas kui ka pildis idüllilise ja turvalise paigana, kus vanemate range rahu pakkus lohutust ja turva tunnet ka halbadel hetkedel. Läbi koduvärava algas teekond laia maailma, aga esialgu oli lapsel koduvälisega üpris vähe tegemist.

Siis saabusid meie rahvale rasked ajad. Esmalt okupeeris Nõukogude Liit 1940. aastal Eesti Vabariigi, siis jõudis II maailmasõda meie maile ja Eesti sattus Saksa vallutajate võimu alla, mille vahetas 1944. aastal välja taas Nõukogude okupatsioon. Muutused riigikorras mõjutasid olulisel määral niisuguse „pisikese laste asja” nagu aabits sisulist külge.

Võõrvõim käitus kavalalt. Polnud ju lootust, et kõik täiskasvanud, kes iseseisvus aega meeles kandsid, nõukogude korda pooldama hakkaksid. Teine lugu oli lastega. Kui neile maast madalast selgeks teha, kui tore on kehtiv kord, kui hea on elada kolhoosis, kui tublid ja targad on riigi juhid ning kuidas nad veel lapsi armastavad, siis jääb väike inimene seda juttu uskuma. Taolised tekstid ja pildid said nõukogude aja aabitsate kohustuslikuks osaks. Kui varem oli kasutusel mitu erinevat aabitsat, siis Vene ajale oli iseloomulik „üks aabits korraga”.

Selles raamatus kõnnitakse läbi eesti aabitsa ajaloo just nimelt piltepidi, jutud ja luuletused ning lugemispalade ümberjutustused on pelgalt pildi saatja rollis. Koolis kasutusel olnud õpperaamatute kõrval näeb ka koolieelikutele tähtede õpetamiseks mõeldud kirjavara, kus pilt on esiplaanil.

Kaugeltki mitte kõik piltidega aabitsad pole raamatus oma lehekülge saanud. Valikut mõjutas aabitsa olulisus ja erilisus või jällegi tüüpilisus, ka puht dekoratiivne külg. Piltide esitamisel on lähtutud sellest, kuidas illustratsioonid peegeldavad lapse elu (kodu, kool, avarduv maailm tema ümber) ja mil moel valmistati last ette ühiskonnaliikmeks saama. Seetõttu näeb raamatus aabitsatega kaasnenud ideoloogilise mõjutamise vankri ette rakendatud palasid ja pilte, ehkki ainuüksi säärastest ei koosnenud ükski aabits.

Bengt Gottfried Forseliusele omistatud aabitsad

1694

Aastanumbriks kirjutati siis 1928. Läti keeleteadlane Ja¯nis Ze¯vers oli kaevunud Lundi ülikooli raamatukogu vanematesse raamatu köidetesse. Küllap oli tal tähtsa uurimistöö jaoks materjali vaja, mida kodumaa raamatukogudest leida polnud. Äkki märkas ta igivanu köitmata raamatu poognaid, millel väljaandmiskohaks oli märgitud Riia. Lähemal uurimisel nägi ta raamatutes kukepilti ning selgus, et tekst on eesti keeles. Tegemist oli kõige vanemate meie päevadeni säilinud eesti aabitsatega. Nendest tehti koopiad ja toodi Tartu ülikooli raamatukokku, kus teadlased esialgu pika uurimise ja vaidlemise peale arvasid, et tegu võib olla koolimehe Bengt Gottfried Forseliuse (1660–1688) tehtud aabitsate kordustrükkidega, mis ilmusid aastatel 1694 ja 1698, seega pärast arvatava autori surma. Kuid neis puuduvad Forseliusele palju pahandust toonud uuendused, seega saab neid nimetada Forseliuse-aegseteks aabitsateks.

„Vana hea rootsi aeg” (1629–1721) oli hea aeg ka eesti haridusele. Just siis laoti rahvakoolide võrgu näol praeguse Eesti infoühiskonna alusmüür. Rootsi aja alguses oli rahvas praktiliselt kirjaoskamatu, lõpus aga leidus peaaegu igas kihelkonnas kool. Mõisnikud, eriti Põhja-Eestis, sõdisid rahvaharidusele jõngalt vastu. Nad pelgasid, ja võib-olla õigusega, et haritud talupoeg pole enam nii allaheitlik. Rootsi kuningas Karl XI kohtus 1686. aastal kahe Bengt Gottfried Forseliuse õpilase, Ignatsi Jaagu ja Pakri Hansu Jüriga, ning nende lugemisoskus avaldas talle muljet. Kuningas andis kummalegi kuldtukati ja eesti rahvakoolidele rohelise tee.

Forselius hukkus 1688. aastal oma teiselt Rootsi käigult tulles. Ignatsi Jaak elas üle katku, kaotas perekonna ja abiellus 1715. aastal uuesti. Ta kasvatas üles seitse last, vanem poeg käis Tallinna toomkoolis. Aastaks 1719 oli Ignatsi Jaak Kambjas 600 last lugema õpetanud. Kõrvalepõike korras olgu öeldud, et vana kombe kohaselt toodi koolmeistrile lapse lugema õpetamise eest peerge, puid ja vaat õlut. 1736. aasta visitatsiooni ajaks oli Ignatsi Jaak juba 50 aastat Forseliuse viisil lapsi õpetanud.

Forseliuse-aegsetes aabitsates oli tagumisel leheküljel kukepilt. Kolm paela linnu kaelas meenutavad kõnelust Jeesuse ja Peetruse vahel, kus esimene ütleb, et enne kui kukk laulda jõuab, salgad sa mind kolm korda ära.

Bengt Gottfried Forseliuse tehtust on säilinud kaudsed andmed. Villem Reiman kritiseerib oma uurimuses (1895) Forseliuse-eelset aabitsat: „Juba Väikese-Maarja praosk Bender ja Keila praosk Heidrich olivad ühe eesti keelse aabitsa välja annud. Raamatu keel ja kirjaviis oli aga Liivimaa meeste meelest nii vilets ja veider, et naerukõla läbi maa käis.” Ja kiidab Forseliuse oma: „Siis muretses jällegi meie Forselius abi. Tema andis uue aabitsa välja, parandatud keeles ja kirjaviisis, umbes aastal 1685.”

Eesti keel oli kirjasõnas saksa grammatika pakule painutatud. Forselius pidas õigemaks kohandada ortograafia keelega, mida talupojad kõnelevad.

Ta pani ette:

– kõrvaldada võõrtähed c, f, q, x, y, z;

– märkida pikki vokaale kirjas kahekordse kirjutamise teel ja jätta selle tarbeks varem kasutatud h-täht ära;

– kõrvaldada suured tähed, sest gooti kirjas on need keerukad ja lähevad segamini. Väiketähed võiks tarviduse korral suurelt ja/või rasvaselt kirjutada;

– muuta tähenimesid, nt ell, emm, enn võiksid kanda nime le, me, ne, et hõlbustada lugema õppimist. See pole küll päriselt häälikumeetodi rakendamine, aga samm sinnapoole küll;

– oma aabitsasse pani Forselius rootsi ja soome tähestike eeskujul täpitähed ä, ö, ü, mis pälvis saksa soost pastorite kriitika „vastikute tähtede” aadressil. Õ-tähe märkimiseni kulus veel üle saja aasta. Alles siis olid kõik eesti keeles kõlavad tähed tähestikus sees.

Forseliuse keeleuuenduste ainus allikas on Eestimaa Konsistooriumi kriitika 1687. aasta protokollides. Ettepanekud lükati tagasi, sest mõeldamatu oli talupoegade „lohaka hääldamise” alusel koostatud „inetut kirjaviisi” kasutama hakata. See võivat võõrutada rahva seni trükitud jumalasõnast. Kas tahab 27-aastane studiosus targem olla, kui saksa pastoritest keelemehed! Forselius jättis keeleuuendamise ja pühendus rahvakoolide loomisele. Oma aabitsas aga rakendas põhimõtteid, mida õigemaks pidas.

Forseliuse esimene aabitsatrükk (1685) pole säilinud. Uus trükk aastast 1687 konfiskeeriti, pastorid pidid loovutama koguni oma isiklikud eksemplarid. Eestimaal oli see aabits keelustatud, küll aga tarvitati õpikut Liivimaal.

Forselius täiendas oma aabitsas tähestikku täpitähtede ä, ö ja ü-ga.

Karu-aabits

HELJO MÄND, HELLE RAIGNA, MEETA TERRI Illustreerinud VIVE TOLLI 1971

Heljo Männi „Karu-aabits” erineb varasematest selle poolest, et mudilane õpib tähti läbiva tegelase – Mõmmi, tema pere ning sõprade abil. On varasemateski aabitsates ja lugemikes jälgitud pisteliselt ühe pere või läbivate tegelaste toimetamisi, kuid järjekindlalt rakendatakse seda praktikat kooliaabitsates taasiseseisvumise ajal: Luige-Kokamäe aabitsas Johannese pere, Müürsepa-Viisimaa hiir Huberti aabitsas hiirepojad, Kivi-Rooslehe-Lilleoru aabitsas Palli ja Mulli, Tungla-Hiiepuu-Valteri aabitsas Anna ja Aadam ning terve Päkakool, Vaiksoo-Toomla-Ilvese aabitsas Jaagupi pere, PõldmaaErnitsa aabitsas terve Leiutajateküla, Lottest rääkimata. Lapse võtavad meie aja aabitsates käekõrvale Aabi ja Bibi, Juku ja Juta, Kertu ja Siim ja hulk teisi fantaasiaolendeid või lapsi.

„Karu-aabitsa” metoodilised lisad sisaldavad pikemaid ettelugemistekste ja näpunäiteid täiskasvanule, kuidas peaks last õpetama. Paarislehekülje vasakpoolne osa on juhendajale, parempoolne lapsele. Kunstnik Vive Tolli tegi uute trükkide tarbeks ka uusi pilte.

Mõmmi täheõppimine jõudis aastal 1973 lavastaja Kaarel Kilveti käe all aabitsast ekraanile. Teles sai Mõmmist poiss, varasemad kõrvaltegelased (rebane, jänes) muutusid olulisemateks, autor lisas lavastusse veelgi loomalapsi ja peresõpru. Mitme aastakümne jooksul õppisid mudilased tähti koos tele-Mõmmiga.„Karu-Aabits” oli kaheksa kümnendatel lühikest aega kooliraamatuna käibel. Nimelt sel perioodil, kui hakati 6-aastaselt kooli minema ja tekkis nn 0 klass.

Kuna tähti õpitakse koos karulapsega, siis on aabitsajuttude tegevuspaigaks mets ja tegelasteks metsaelanikud. Kusagil on ka kool, sest vanemad loomalapsed käivad seal õppimas ja Mõmmi tahaks ka kooli minna. Seni avastab ta üksi oma koduümbrust, kust leiab uusi sõpru. Vive Tolli joonistustel tegutseb karutüdruk. Heljo Männi kirjutatud tekstist ei selgu, kas Mõmmi on poiss või tüdruk.

Rebaselapsel on kibe nägu ees, sest ta korjas tee pealt palli pähe herilasepesa üles. See pole tõepoolest nali! Ka rebane näib olevat tüdruk, sest temalgi on seljas seelik, ehkki juhendaja leheküljel kõneldakse Rebase-Reinust.

271

Tekst pildi all on lapsele iseseisvaks lugemiseks. Kõrvalleheküljelt, kus jagatakse metoodilisi soovitusi lapsevanemale, leiab pikema variandi loost, kuidas magusad mugulad Mõmmi kiigele aitasid.

„Karu-aabitsas” minnakse tavapärast rada: esmalt tähed, siis silbid ja sõnad, mille järel tulevad laused.

Viisistatult on „Karumõmmi unelaul” teada ka neile, kes „Karu-aabitsaga” tuttavad pole. Mõmmi ema ja isa on marjule läinud ja pole kedagi, kes lapsele unelaulu laulaks. Tragi mesilane soovitab, et Mõmmi võiks ise endale laulda.

Naljapildiaabits

PRIIT PÄRN 1983

Priit Pärna tähepiltidega aabits, mis adresseeritud justkui eelkooliealisele lapsele, jätkab Gori traditsiooni. Õpiabist olulisem on vallatu ja leidlik, absurdimekiline pildimaailm, mis nauditav täiskasvanulegi. Sellisest vaimust on kantud terve rida nüüdsel ajal ilmunud ja kooli eelikutele mõeldud tähepildiaabitsatest. Oma aabitsa on kahasse teinud luuletaja ja kunstnik, näiteks tandemid Peeter Volkonski ja Piret Raud, Jürgen Rooste ja Kirke Kangro, Contra ja Urmas Nemvalts, Leelo Tungal ja Navitrolla jne.

Tavapärasest erineva formaadiga aabitsa pildid Priit Pärnalt on täis ootamatuid vaatenurki, allteksti ja tagamõtet, nalja niikuinii.

Pärna pildiline huumor haagib end tihti sõna kõla mitmetähenduslikkusega. D-tähte esindab sõna „dušš”. Tähelepanelik märkab, et tušipoti sildil on vale algustäht.

Aabitsas rakendab autor ootamatuid seoseid ja absurdi. Kui tähepildid on seni olnud pigem ootuspärased ja põhinevad lapse aktiivsesse kõnesse kuuluvatele sõnadele, siis Priit Pärn toob sisse ootamatuid sõnu, nagu näiteks „huligaan”.

Priit Pärn on „Naljapildiaabitsasse” kaasanud tegelasi oma joonisfilmidest ja kasutanud varem ilmunud karikatuure ning sidunud need nüüd tähtedega.

Näib, et sõnad tähtede juures lähtuvad pigem heast pildiideest kui sobilikust tüüpsõnast. I-tähe juures pole mitte „ilves”, vaid linnuparv ja sõna ise, „istuvad” kõlksub iroonilisel kombel kokku eelnenud H-tähe sõnaga „huligaan”, kelle militsionäär võis vabalt istuma panna.

Priit Pärna pildid teevad puust ja punaseks meetodil selgeks, mis on raamist välja mõtlemine. Õpetaja klassiruumis ei eeldaks õpilastelt nii erinevaid arusaamu ...

Aabits

LILIAN KIVI, MILVI ROOSLEHT Illustreerinud ÜLLE MEISTER

1985

1980. aastate keskel ilmub Lilian Kivi ja Milvi Rooslehe aabits, mis erineb endisest uudse õigekirja õpetamise meetodi poolest ja selle iseärasuse tõttu ei tõrju eelmist, Eiseni aabitsat, täielikult välja. Õpetajad hindavad Eiseni aabitsa metoodikat, kõrvale pole lükatud ka Alttoa-Raigna aabitsat. Neid kasutatakse lisamaterjalina. Uut –noobi meetodit, mille järgi laps õpib kõigepealt häälikuid ja nende pikkusi tundma, seda ilma tähemärke õppimata – ollakse visa omaks võtma. Esimest korda näeb 128-leheküljelises aabitsas tähti leheküljel 66. Aabits jagunebki kahte ossa: „Häälikupere” ja „Tähemaa”.

Aabits alustas nõukogude ajal, selle järgi õpiti ka taasiseseisvumisaja (1991) algusaastatel. Viimane, üheksas trükk ilmus aastal 1996. Teksti vähesus ja ideoloogiliste teemade vältimine tegid kohandamise lihtsaks, näiteks nääridest said jälle jõulud. Muutused on märgatavad eeskätt pilte silmitsedes. Oktoobripühade paraadi vahetab välja Balti riikide trikolooridest kirendav pilt lauluväljakult ja Pika Hermanni torni jalamilt. Aja möödudes asendatakse need lõbusa mardijooksu rongkäiguga. Aabits on maaelu, looduse-loomade keskne, linlikku leidub vähem. Ehkki nõukogudeaegne aabits sobis ka iseseisva Eesti õppe raamatuks, eeldasid muutused ühiskonnas uute aabitsate koostamist.

Noobid tähistavad häälikuid, sestap on neljatähelise sõna „tass” juures kolm ringidega ruutu – kahele s-tähele üks. Reaalselt hakkab tähti nägema alles pooles raamatus. Seda suurem roll saab osaks kunstnikule. Ülle Meistri pildid on valdavalt kodukesksed ja tõsielulised, nende järgi on hea jutustada.

Pildid peegeldavad oma aega – esmakordselt tehakse aabitsas sisseoste selvepoes.

Pisipiltidel näeb levinumaid elukutseid – kokk, ehitaja, õpetaja, traktorist, müüja jne. Omal süütul kombel toetavad need kinnisarusaamu meestele ja naistele sobilikest elukutsetest.

Pildirida lapse päevaplaanist on muutunud aabitsates tavapäraseks. Muide, selle „näidispoisi” uneaeg saabub juba kell kaheksa õhtul.

Aabitsas jõutakse juttude ja luuletustega aastalõpu pühadeni, kuid raamatut ei lõpeta mitte pidukära ja reipad luuletused, mida kingituse eest lugeda, vaid vaiksed südamlikud ja alltekstirikkad salmid Ellen Niidult ning Viivi Luigelt.

Enne Eesti taasiseseisvumist oodati aabitsas näärivana ja näidatakse NSV Liidu rahvaste rahvarõivailu.

Kõige apoliitilisem nõukogudeaegne aabits sobis hästi ka taasiseseisvunud Eesti kooli. Punalipuline oktoobriparaadi pilt asendati esmalt laulva revolutsiooni teemalise illustratsiooniga ...

...

mõne aasta pärast vahetati trikolooridest kirendav vaade lauluväljakule välja mardisantide lõbusa trobikonnaga.

Kivi ja Rooslehe aabitsa sisu polnud põhjust Eesti vabanemise järgselt muuta, küll aga tähistavad pildid uute aegade saabumist.

Aabitsa taasiseseisvumise ajal ilmunud kordustrükkide jaoks on Ülle Meister joonistanud uusi pilte ja asendanud nendega okupatsiooniaja ideoloogiast kantud illustratsioonid. Kui raamatu keskel paiknenud laulva revolutsiooni pilt 1994. aastal välja vahetati, siis tagalehel asuv vaade lipuehtes Pika Hermanni tornile jäi püsima.

Aabitsa kahe osa, „Häälikupere” ja „Tähemaa” piiril asuv paarislehekülg on aegade muutudes mitmel korral uue pildi saanud. Kõige viimane kujutab mardi- ja kadrisante. Mitte igale kunstnikule pole osaks saanud võimalus illustreerida aabitsat mitu korda. Nõukogude ajal ei ilmunud neid just tihti ja kui, siis uue kunstniku piltidega. Ülle Meistril õnnestus see kolmel korral: aastal 1973, 1985 ja 2020, kui ilmus Ana Kontori „Aabits”, mis tehtud neile, kes õpivad lihtsustatud õppekava alusel.

Kasutatud kirjandus

Aarma, Liivi. Kukk kirikutornis ja aabitsas. Horisont 1991, nr 12, lk 30–32.

Andresen, Lembit. Eesti aabits reformatsioonist iseseisvusajani. 1993. Andresen, Lembit. Eesti kooli ajalugu algusest kuni 1940. aastani. 2. tr. 2003.

Andresen, Lembit. Eesti vanemad aabitsad. Horisont 1983, nr 4, lk 23–25.

Andresen, Lembit. Eesti kooli ajalugu. 1. köide. 1989.

Andresen, Lembit. Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu I–IV. 1997–2007. Jaaksoo, Andres. Eesti aabitsaid 6. Päevaleht, 1992, 7. november.

Laherand, Meri-Liis. Mäng, töö ja õppimine eesti aabitsates. Kooliuuenduslane, 1996, nr 2, 51–56; nr 3, lk 35–42.

Laherand, Meri-Liis. Õppimiskäsitlusi eesti aabitsates. Haridus, 1997, nr 2, lk 31–34.

Liivaku, Uno. Eesti raamatu lugu. 1955.

Viira, Aigi. Leninist ja Stalinist karupoiss Mõmmini. SL Õhtuleht, 2006, 31. august.