„Primum non nocere.“
hippokrates „Eelkõige, ära tee kahju …“
Hippokratese vanne tänapäeval
Anna
Neljapäev, 4. aprill 2019, 16.32 Mu kael on verine.
Üksainus tilk, mitte suurem kui tedretähn. Üksnes tibatilluke täpike suures pildis. Minu ees lamab mees, ihu lahti lõigatud ja luud paljad, mustad tõrvaplekilised kopsud kõrvale lükatud, et tuua nähtavale süda. Ja kogu selle verepulma keskel suudan ma mõelda üksnes sellest pisikesest plekikesest, mis söövitab end läbi minu naha nagu hape.
Võtan skalpelli vasakust käest paremasse ja väänan rannet, kuni tunnen naha all rahuldust pakkuvat krõmpsatust. Ruum on nii vaikne, et see heli kajab nõrgalt vastu, põrkudes tagasi külmadelt plaaditud seintelt.
Kõigi ruumis viibijate silmad püsivad minu peal, hindavad käe kindlust, eredate päevavalguslampide all läikivat skalpelli, mille ots roosatab inimese verest. Ja siiski püsivad mu peopesad uurivate pilkude all kuivad ja haare raudne. Kuid kirurgiriiete all põntsutab mu süda nii kiiresti, et ma peaaegu tunnen seda oma suus.
Peteri süda on aga jääkülm.
Härra Downingu kahe pärgarteri šunteerimine oli lihtne senikaua, kuni ootamatult enam ei olnud. Pärast rinnakorvi avamist ja saagimist šunteerisin ummistunud arterid, taastades mehe jalaveenide abil normaalse verevoolu südamesse. Kui ma eemaldan aordilt klemmi, taastan verevoolu ja loputan välja külma kaaliumilahuse, mis südamesse süstituna seda liikumatuna hoidis, peaks Peteri süda meditsiiniliselt esile kutsutud uinakust üles ärkama.
Silmitsen tema laiali tõmmatud rinnakorvi, oodates jõnksatust, krampi, esimest elu näitavat tukset.
Ei midagi.
„Kopsude ventilatsioon välja, palun.“
„Kopsude ventilatsioon välja,“ kordab doktor Burke.
„Tagasi masinale.“
„Tagasi masinale,“ vastab Karin perfusionisti toolilt. Ulatan skalpelli abilisele ja ootan kõrvulukustavas vaikuses. Kui süda on viimaks tagasi kunstlikule vereringele ühendatud, tunnen pinget ruumist lahkumas nagu kuuma liisunud ohet.
„Anname talle ühe hetke veel,“ lausun mina ja klammerdan aorti. „See vaene asjandus on arvatavasti võhmal.“
„Nagu meie kõik,“ viskab doktor Burke nalja, pilgutades üle prillide mulle toetuseks silma.
See on tähendusrikas žest, aga me mõlemad teame, et ma olen nüüd üksi. Iga lõikus on kuni selle hetkeni ühine pingutus: doktor Burke tegeleb ravimite, intubatsioonitoru ja monitoridega, Karin istub kehavälise vereringe aparaadi taga, kirurgia resident seisab jalutsis ja võtab siirdamiseks jalalt veene, igal spetsialistil on oma abiline. Minu kõrval seisab minu oma –Margot, kes ulatab mulle iga töövahendi ja tampooni. Kuid kui asi puudutab südant, lasub kogu vastutus minul.
Kuumalaine kraabib mu selga, torgib abaluude kohal.
Keskendu.
Vaatan rinnaõõne üle. Šunteerimine on hästi tehtud: siirikud on korralikud, liitekohad puhtad ja õhukindlad. Oleme andnud südamele aega kosuda, manustanud südame elektrilise aktiivsuse stimuleerimiseks ravimikokteili ning teinud analüüse ainevahetushäirete ja mis tahes probleemi kohta, mis meil võis olla kahe silma vahele jäänud. Olen oma tööd kontrollinud, üle kontrollinud ja korrastanud lootuses, et äpardus juhtus minu tehtud vea tõttu ning ma saan selle viimaks parandada. Mitte millestki polnud kasu.
Heidan pilgu seinakellale. Neljatunnise akna lõpp läheneb kiiresti, pärast seda on südamekahjustus vältimatu. Kui see aeg saab läbi, on iga tiksuv sekund sama hästi kui nael, mida lüüakse patsiendi kirstukaande.
Ülahuulel kirvendab tekkiv higi. Võitlen sooviga seda tupsutada ja kordan omaette kunagi juhendajalt saadud nõuannet.
Ära kunagi näita välja närvilisust. Kui sina paanitsed, siis paanitsevad ka nemad. Sa ei saa tuua laeva sadamasse, kui sinu meeskond on üle parda karanud.
Pigistan patsiendi südant rusikasse, surun kokku ja lasen lahti samas rütmis, nagu see on varem ise liigutanud nii palju kordi, ja asetan südame õrnalt rinnaõõnde. Kude on minu haardest muutunud punakasroosaks. Kummalisel moel paistab see peaaegu kaunis, nagu külmaõhetuses põsed.
„Anname talle veel ühe võimaluse,“ ütlen ma, tagajärjed sõnade tagant aimumas.
Sirutan aeglaselt käe, pikendades patsiendi elu nii kaua kui võimalik, ja vabastan aordiklemmi. Verejõgi voolab südamesse.
Ikka veel ei juhtu mitte midagi.
Pigistan südant mitu korda, kuid isegi pärast kaaliumilahuse välja loputamist tundub see kummaliselt külm; see on märg ja libe nagu seakärss.
Võta end kokku, Peter.
Õlad on pingul, kui ma kummardun laua kohale ja pumpan südant käsitsi kogu oma jõuga. Higi koguneb näole. Margot astub vaikselt ligi ja tupsutab iga tilga kuivaks.
Ma ei tea, kui palju aega on mööda läinud – minut, kümme –, aga kui tõstan pilgu rinnaõõnelt, ise maski taga higist läikides ja hingeldades, taipan, et kogu meeskond vaatab mind üksisilmi, pilgud täis haletsust. Viimaks jõuab mulle kohale.
See süda ei tuksu enam kunagi. Stressivalu pulseerib silmade taga, hellad õlalihased tõmbuvad krampi. Pööran pilgu oma kätele, mis valutavad ja värisevad südame täie jõuga pigistamisest, ja ohkan vaiksemast vaiksemalt.
„Kunstlik vereringe, palun.“
Karin noogutab korraks ja keerab pilgu eemale. Täna sureb üks mees ja meie orkestreerime seda. Mina käsku andes. Tema lülitit vajutades.
„Kunstlik vereringe välja,“ kordab ta. „Kopsude ventilatsioon välja, palun.“
„Kopsude ventilatsioon välja,“ vastab doktor Burke.
Ja siis me ootame.
Kehavälise vereringe masin seiskub. Voolikud tühjenevad verest, mis naaseb patsiendi vereringesse. Ja siis juhtub vältimatu: liikumatu südame sirge joon monitoril. Masina heli lõikab meist kõigist läbi, kulgedes operatsioonisaalis kimeda kajana, mis põrkub tagasi igalt aparaadilt ja roostevabast terasest instrumendilt.
Heidan pilgu seinakellale.
„Surmaaeg: 16.53.“
Anna
Neljapäev, 4. aprill 2019, 17.10 „Tunnen kaasa.“
Nõrgem kirurg võiks sel hetkel oma varbaid vahtida. Liigne isekus ei luba vaadata silma surnud patsiendi lähedasele sel hetkel, mil ta süda murdub. Aga mina hoian pilgu proua Downingul ja näen kõike seda pealt: peaaegu hääletut hingetõmmet, kui hoop teda tabab, silmis läikivaid pisaraid. Õde Val kardioloogia osakonnast niheleb närviliselt minu kõrval.
Kohtusin proua Downinguga esimest korda tema abikaasa esimesel konsultatsioonil ja jälgisin teda lootusrikkalt kergel sammul minu kabinetist lahkumas. Protseduur oli standardne ja oht, et Peter enam koju ei tule, väga väike. Minu maine ja kogemus aitasid tal öösel sõba silmale saada; just nende toel õhutas ta abikaasat enne operatsiooni andma allkirja punktiirjoone kohale dokumendis. Kui šokk ükskord üle läheb, hakkab ta mind selle pärast vihkama.
„Kas tal oli valus?“ küsib naine murduval häälel.
„Ei. Ta ei tundnud mitte kui midagi.“
Ta võib mind pidada külmaks, sest vaatan talle silmi pilgutamata otsa, aga ma olen ka tublisti harjutanud. Aja jooksul olen õppinud vaatama patsiendi lähedasi liigse kaastundeta, muidu peaksid nad mind patroneerivaks, aga ka liigse kurbuseta, mida nad võiksid pidada süütundeks. Kui oleksin lähemale astudes liiga laialt naeratanud, oleksin võinud anda proua Downingule valelootust. Südame- ja rindkerekirurg ei tegele üksnes südamete parandamisega, vaid teab ka seda, kuidas on neid kõige parem murda.
„Proua Downing,“ lausun ma rahulikult, ettevaatlikult tema šokki eirates. „Minu kolleeg Val aitab teil nüüd asju ajada ja vastab kõigile küsimustele, mis teil võivad tekkida. Kui teil on midagi vaja, palun ärge häbenege seda öelda.“
Val haarab proua Downingu käe ja juhatab teda õrnalt tooli poole. Naisel õnnestub nuukseid vaos hoida seni, kuni ma enda järel ukse sulgen, siis, suletud uste taga, lubab kange Briti ülahuul endal viimaks alla anda.
Sulgen silmad ja hingan sügavalt sisse, et end kokku võtta, enne kui suundun mööda koridori riietusruumi poole. Enne tänast pole ma kaua aega patsienti kaotanud ja mul tekib äkiline hirm, et ehk on see esimene juhtum ees ootavas kaotuste rodus, kuid lükkan selle mõtte kiiresti eemale.
See on üks ebaõnnestumine pikas õnnestumiste reas. Vaata suurt pilti.
Ent tingimuste või harjumuse tõttu tean, et ei saa tänaseid sündmusi enam peast välja.
Astun riietusruumi ja sikutan kapi poole minnes seljast tööpluusi ja ekslen riideid vahetades omaenda mõtetes.
„On teiega kõik hästi?“
Margot seisab naaberkapi kõrval ja tõmbab juukseid hobusesabasse. Tema juuksejuured vajavad värvimist.
kahju
„Kõik on korras.“
Tegin kogu protseduuri mõttes uuesti läbi, uurides ja puurides iga pisiasja, otsides hetke, mil härra Downingu süda hakkas üles ütlema. Ilmselgelt ei varjanud ma oma mõtteid sama hästi kui tavaliselt. Läbikukkumine mõjub sageli niimoodi: see raputab su soomusrüüd, andes võimaluse heita pilk selle all olevale pehmele ihule.
„Midagi rohkemat polekski te teha saanud.“
„Ma tean,“ valetan. „Aitäh.“
Tunnen, et tema silmad püsivad minu näol pisut liiga pikalt. Minu hääletoon oli ilmetu ja otsekohene. Emotsioonitu. Ta peab mind kindlasti kalgiks. Ehk on tal õigus. Surma aja fikseerimiseni olen ma ebainimlikult külm. Tunnen rinnaõõnes sorides samasugust emotsionaalset lähedust nagu juhtmeid paigaldav elektrik. Ma ei mõtle inimesele, kes on peidetud kirurgiliste linade alla, ega pühenda ainsatki mõtet pereliikmetele, kes istuvad teisel pool ust, oodates teadet, kas nende maailm jätkab pöörlemist või variseb kokku. Kui ma seda teeksin, läheksin hulluks.
Alles pärast operatsioonisaalist lahkumist langeb järelmõjude raskus mu turjale ja ülejäänud õhtu veedan ma protseduuri mõttes üha uuesti ja uuesti üle korrates.
„Olete laupäevaks valmis?“ küsib ta eblakalt.
Olin selle täiesti unustanud. Härra Downingu operatsioon viis mu mõtted mujale. Stress imbub hetkega tagasi.
Kahe päeva pärast sooritan ühe oma karjääri suurima operatsiooni: šunteerin kolm ummistunud pärgarterit Ahmed Shabiril, Redwoodi parlamendisaadikul ja kui kuulujutud vastavad tõele, siis ka leiboristide tulevasel parteijuhil. Need, kes on asjaga kursis, räägivad temast kui patsient X-ist, sest on vandunud hoida saladust, et avalikkus ei saaks teada
protseduurist, mis võiks mõjutada tema šansse järgmistel valimistel. Mitte miski ei saa ligilähedalegi tundele, et sinu skalpelliga vehkivas käes on hoiul võimaliku peaministri saatus.
„Muidugi.“
Margot’ telefon heliseb. Ta heidab pilgu ekraanile ja torkab telefoni käekotti edasi helisema. Enne kui see kaob tema kappi, märkan nime Nick. Võtan kotist oma telefoni ja loen üle sõnumid, mida me Zackiga enne vahetasime.
Zack Palun ära sunni mind minema. Sa lubasid tulla
Ta oli selle saatnud lõuna paiku. Samal ajal kui mu poeg oleks pidanud mängima, saatis ta mulle murelikke tekstisõnumeid. Vastasin kiiresti lõikuste vahepeal, ise süütundest nii tugevasti iiveldades, et jätsin lõuna söömata.
Mina
Rohkem kui midagi muud tahan ma sinuga puhkusele sõita, aga mul on väga halva tervisega patsiendid, kes minu abita terveks ei saa. Me sõidame suvel reisile, ainult meie kahekesi. Hakka mõtlema, kuhu sa tahad minna, ja ma korraldan selle ära xxx
Zack Nemad on alati sulle tähtsamad
Selle peale ei osanud ma midagi vastata. „Midagi täna õhtuks plaanis?“
Margot keerab sigaretti, tõmbab keeleotsaga üle paberiserva, siis surub paberi kokku ja torkab sigareti kõrva taha.
tee kahju
Ta on nüüdseks paar korda jõuliselt püüdnud meie vahele sõprust tekitada, nagu oleks see mõni proovikivi, mille ta ise on endale välja mõelnud. Aga mina hoian töised suhted isiklikest meeldimistest lahus. Kui kolleegid muutuvad liiga familiaarseks, järgnevad paratamatult vead. Operatsioonisaal pole koht, kus end lõdvaks lasta. Palju kindlam on, kui kõik püsivad seal kikivarvul.
Võtan kapist jope ja tõmban selga.
„Ei, mitte midagi erilist. Vend viib mu poja koos oma tütrega lihavõteteks Cornwalli ja mina veedan õhtu kodus koos pojaga, enne kui ta ära sõidab.“
Ta teab NHSi töötaja elu piisavalt hästi, et mitte küsida, miks ma kaasa ei lähe. Olen talle sellegi eest tänulik.
„Kuidas muidu läheb?“
Mu käsi tardub jopeluku külge. „Vabandust?“
Ootamatust teravusest minu hääles lähevad tal silmad suureks. Ta langetab pilgu minu käele.
„Noh, te ei kanna ju sõrmuseid.“
Mu põsed lõõmavad äkilises vihapalangus. Võtan kapist koti ja löön ukse kinni.
„See on eraasi,“ nähvan ja pöördun ukse poole. „Kohtumiseni hommikul.“
„Jajah,“ vastab ta tuimalt ja pomiseb midagi poolihääli. Mõrd.
Seisatan lävel, sõnavalang keelele kogunemas, ja sulen ukse enda järel pehme klõpsatusega.
Jõuan autoni ja tardun.
Aknaklaasi moonutatud kumerpinnal paistab mu nägu peaaegu nagu kolp: tumedad varjus silmakoopad, teravad põsesarnad ja etteulatuv lõug.
Kes kurat võiks veel sinusugust tahta?
Ronin sisse ja viskan koti kõrvalistmele. Auto läheb väsinud mürinaga käima ja õhuavadest puhub leiget tuult, mis puhastab tuuleklaasi udust. Nõjatun vastu seljatuge ja sulen silmad.
Zack on praeguseks juba õhtust söönud ja laiutab teleka ees diivanil, Paula koristab mu kööki ja teeb kõiki teisi kodutöid, mis selle käigus ette tulevad. Kui mõni mu endistest kesklinna naabritest oleks pakkunud, et toob mu lapse koolist koju ja paneb taldrikud nõudepesumasinasse, oleks ma talle ukse vastu nina löönud ja keti ette pannud. Hämmastav, mida paar miili ja puhas meeleheide teha suudavad.
See on mul kuue tunni jooksul esimene kord istuda ja ma tunnen, kuidas keha tardub liigestest. Mõte koeraga õhtusele jalutuskäigule minekust täidab mind õudusega, ent siis mõtlen Karu väikesele näokesele ja mu süda heldib. Kui ma võtsin Zackile koera, keda ta oli alati igatsenud, lootsin, et see muudab minu äraoleku vähem märgatavaks. Paraku lisas see ainult ühe nime loetellu, keda ma ilmselt olen alt vedanud.
Mõtlen oma peegeldusele autoaknal, oma kurnatud välimusele, ja tõmban päikesesirmi alla, et end peeglist lähemalt uurida. Nahk õhukese meigikihi all paistab kahvatu ja hoolitsemata, silmade ümber on tumedad varjud. Silmavalged on verd täis valgunud ja roosad, seevastu huultel pole enam peaaegu üldse värvi. Tõmban naha sõrmeotstega pingule, et aega tagasi pöörata, ja tardun, kui näen seda.
Vereplekk on ikka veel mu kaelal.
Kummardun paanikas ettepoole ja kraabin küüntega nahka, kuni see on tulipunane, pulss vemmeldab vaimustunult
tee kahju
sõrmeotste all. Plekk on krõbedaks kuivanud ja koorub helvestena maha. Kui see on viimaks kadunud, jäävad kaelale pikad sakilised kriimustused. Sulen silmad ja vajun uuesti vastu istet. Impulss on tagasi.
See on mind närinud sestpeale, kui süda keeldus kunstliku vereringeta töötamast. Nagu ussike ajus, mis vingerdab lakkamatult ja uuristab minu keskendumist. Kangutan silmad pärani. Peeglist vahib mulle vastu väsinud naine.
Kisun lahti parema silma võltsripsmete riba, mille alt paljastub peaaegu paljas silmalaug. Sinna on jäänud vaid mõni üksik ripsmekarv.
Viimasest korrast, kui ma kihule järele andsin, on möödas nädalaid. Olen kitkunud lõngu, kui ma istun õhtul diivanil, nokkinud küünenahku verele, mida iganes, et hoida end tegemast ainsat asja, mis mind rahustab: see sundus on mind kummitanud sestpeale, kui end üldse mäletan.
Sõrmeotsad kirvendavad, kui kujutlen end neid laugude poole kergitamas. Surun käed rusikasse, et iha alla suruda, ja tahtmatult purustan võltsripsmed peopesas. Vannun poolihääli ja püüan riba uuesti sirgeks sikutada, kuid sellest pole kasu: ripsmed on kägardunud nagu oma võrku surnud ämbliku kangestunud jalad. Eemaldan ülejäänud riba, veeretan kuulikeseks ja viskan kõrvalistuja istme ette põrandale.
Impulss on alles. Kerin jopevarruka üles ja uurin karvakesi käsivarrel. Heledad haprad udemed, mõned imeliku nurga all, teised lõhenenud pooleks pärast aastatepikkust juurtega välja kitkumist. Kui ma kavatsen seda teha, siis peaksin kasutama käsivart, veenan ennast. Lihtsam varjata. Vähem piinlik. Aga see pole ikkagi päris sama asi.
Kergitan käe kõhklevalt oma silma ette, nagu suudaksin ise ennast üle kavaldada, ja tunnen sõrmede vahel ripsmekarva.
Sundus tugevneb, kuni ma ei suuda mõelda enam millestki muust: üks kompulsiivne mõte nagu kamakas ajus. Mudin ripsmekarva sõrmeotste vahel, et hetke nautida, pea hakkab kolju sisemuses toimuvast köieveost pööritama, viimaks annan alla – ja tõmban. Tilluke plõks, millele järgneb silmapilkne vabanemine. Kergendustunne uhkab minust üle. Lõpetan rituaali, asetades karvakese keelele.
Võpatan telefonihelinat kuuldes ja viskan korraks pilgu oma näole peeglis. Põsed on ärritusest roosaks tõmbunud ja mul on nii häbi, et ma ei suuda iseendale otsa vaadata. Ma olen väärakas. Haige, perversne väärakas. Neelan ripsme alla ja haaran kotist telefoni, ekraanil vilgub Adami nimi. Võtan käed-vabad-kõne vastu ja hakkan sõitma. Mine ometi koju.
„Tere,“ ütlen ma segaduses.
„Tere, on sinuga kõik hästi?“
„Ikka. Ja sinuga?“
„Kõik on korras. Maandusin just Amsterdamis, mul on koosolek tulekul, mõtlesin, et võtan korraks ühendust.“
Pikk pingeline vaikus. Oleme vahetanud vaid paar sõna ja juba ma tunnen, kuidas suled turri tõusevad. Jõuan parklaserva ja keeran tee peale. Paar ristmikku veel ja olengi kodus.
„Oled sa roolis?“ küsib ta.
„Just tulin töölt. Helistasid sa asja pärast?“
Peatun sebra ees, Adam kõhkleb teises liini otsas. Üks naine komberdab üle tee, küürus oma kõnniraami kohal, nägu pööratud vastu jahedat tuult.
See oled sina, ütleb hääl mu peas. Närbunud ja üksinda. Surun hambaid kokku, kuni kuulen neid krigisemas.
„Minu advokaat tahab raha üle uuesti läbi rääkida,“ ütleb Adam viimaks.
Rool kraabib mu haardes. Surun jala gaasile. Mootor möiratab nii ootamatult, et vana naine võpatab teisele poole teed jõudes.
„Ei, sina tahad uuesti läbi rääkida.“
„Vabandust, Anna.“
„Kui sa oma osa suurendad, olen ma sunnitud maja maha müüma. Sa tead seda. Zackil on juba niigi raske kõigi nende muutustega toime tulla.“
„Ma olen pankrotis.“
Turtsatan. „Me kõik oleme.“
„Ei, ma tahtsin öelda, et ma olengi pankrotis.“
Pööran peatänavalt kõrvale ja sõidan mööda Avenüüd, pikka kurvilist tänavat, mida ääristavad suured eramajad. Minu maja on kohe kurvi taga, ülejäänud tänavast eemal ja eratee ääres, naabruses üksnes Paula maja ja väike metsatukk, mis eraldab meid haiglakrundi tagumisest osast. Mõelda vaid, et sõitsime Adamiga siia kahekesi esimest korda vaid veidi rohkem kui aasta eest, uskudes, et Londonist äärelinna kolimine võiks meid päästa. Olles lummatud pikkadest aiarajakestest ja meie oma pisikesest peidupaigast linnakärast eemal.
„Põhjus, miks me oma advokaatidele terve varanduse maksame, on see, et nad suhtleksid meie asemel,“ lausun ma erateele keerates. „Sa lubasid, et jätame lahutuse nende hooleks ja pühendame omavahelise suhtluse Zackile.“
Kruusakivikesed plõnnivad vastu auto kõhualust. Minust vasakul on hekid, paremal väike metsasalu. Kauguses hakkab puude vahelt aeglaselt paistma kodukatus.
„Minu advokaat on võtnud ühendust, Anna. Sina ei ole meile vastanud.“
„Jumal hoidku, ma püüan tasakaalustada täiskohaga tööd ja üksikemaks olemist. Anna mulle natukenegi hõlpu.“ Jõuan sissesõidutee lõppu ja vajutan pidurile.
Adam jätkab muudkui seletamist, aga see on pelgalt taustamüra. Kogu mu tähelepanu köidab sissesõiduteele pargitud kolimiskaubikute rivi. Maja välisuks on pärani, lengerdab tuuletõmbuses ja kui ma terasemalt vaatan, märkan akende taga vehklevaid varje.
Minu majas on inimesed.
Anna
Neljapäev, 4. aprill 2019, 18.02
Hingan sisse nii järsult, et hakkan peaaegu läkastama. Minu kurgust kostvad helid sunnivad Adami poole lause pealt vaikima.
„Mida?“
„Majas on kohtutäiturid!“
„Mida?“
„Kohtutäiturid! Kaubikud on kohal. Majas on inimesed …“
„Oled sa kindel? Kuidas nad sisse said?“
„On see oluline? Kui pankrotis sa täpselt oled?“
„Kuule, ära pabista, kõik läheb hästi. Ma ajan asjad korda. Ma teen nii, et kõik…“
Katkestan kõne, tõmban käsipiduri peale, koperdan uimasena autost välja. Automootor selja taga töötab ikka veel ja juhiuks on pärani, taustaks vaikne piiksumine armatuurlaualt. Aga mina suudan mõelda üksnes Zackile, kes vaatab pealt, kuidas võõrad rüüstavad meie kodu, endal silmad pisaraid täis, kui meie asju ükshaaval eesuksest välja tassitakse.
Oh jumal küll. Paula on nad sisse lasknud. Ta on liiga hea inimene. Nii see käibki, eks ole? Kui nad ükskord sisse pääsevad, on kõik seaduslik ja nad viivad ära kõik väärtusliku. Neile ei lähe korda, millised asjad on Adami ja millised minu omad.
Kaks mustades tunkedes meest astuvad sissesõiduteele ja lähevad ühe kaubiku juurde. „Stopp!“
Nad kõnnivad teisele poole kaubikut, jätkates vestlust keeles, mida ma ei mõista. Marsin nende juurde ja koputan lähemal seisvale mehele vastu õlga.
„Vabandust!“
Võõras keerab ümber. Ta on noor ja hea välimusega, kuldpruunide silmade ja põski katva tumeda habemeorasega. Mees pomiseb midagi mürgiselt, siis keerab uuesti mulle selja. Väike süljepiisk maandus tema kõne ajal minu põsele. Pühin selle ära ja nühin kätt vastu püksisäärt.
„Kuulge, mis iganes siin toimub, pole minul sellega midagi pistmist. Me lahutame parasjagu abielu. Ta ei ela enam siin ja kõik, mis talle kuulus, viidi ära, kui ta… Kas te üldse kuulate?“ Mehed räägivad ikka veel omavahel, naeravad, seljaga minu poole. Isegi kui nad ei saa inglise keelest aru, kindlasti nad lihtsalt ei ignoreeriks mind. Kavatsen hakata karjuma, kuid võpatan elektritrelli heli peale ja keeran kannal ringi.
See kostab minu majast.
Torman ukse poole, süda kurgus, ja märkan, et vaip on kinni kaetud. Kile krabiseb võõraste saabaste all, mis lohisevad sisse-välja, minu kööki ja söögituppa, möödudes üksteisest trepil. Kõikjal, kuhu pilk ulatub, on näha nudipeaga lihaselisi mehi, krae alt paistmas tätoveeringud ja käes mustad kindad. Mõte nendest meie asjade seas tuhlamas on nii
jõhker, et püüan viimasel hetkel kinni sügaval kõris tekkinud nuuksatuse.
Astun sisse ja võpatan, nähes silmanurgast midagi enda kohal rippumas. Üks mees jõllitab mind ülevalt lae alt redelilt, elektritrell käes.
Ta paigaldab seinale midagi, mis näeb välja nagu väike kaamera.
Avan suu, et rääkida, kui seinalt sajab paksu hoogsat kipsiudu. Komberdan koridori, köhin ja sülitan pihku, trell undab selja taga.
„Zack? Zack?“
Mul on silmas liivatera, mis iga silmapilgutusega kraabib. Pisarate tagant märkan kerekat meest trepist alla tulemas, iga aste kriiksatab tema kaalu all.
Kui palju neid seal on?
„Paula?“ hüüan ma. Trell summutab mu hääle. „PAULA?“
Hõõrun silmi ja krimpsutan nägu, kui liivatera end sügavamale kaevab. Pisarad voolavad mööda põski ja tilguvad lõualt alla, kui ma pimesi koridori pööran. Karu peaks haukuma. Miks ta ei haugu?
„Zack?“ hüüan kohe, kui trell vait jääb. Mu hääl kajab läbi koridori ja trepist üles mademele. Hirm hääles on paks ja püdel, seda kostab isegi kajast.
Paula on Zacki ilmselt enda juurde viinud. Vähemalt ei pea poiss pealt nägema…
„Doktor Jones.“
Pöördun õhku ahmides elutoa ukse poole.
„Tulge meie juurde,“ lausub hääl sealt seest.
Kerglasel toonil esitatud kutsest minu enda elutuppa piisab, et aurustada minust igasugune südamevalu. Nüüd tuksleb kogu mu keha raevust, mürgine kuumus täidab rinda, kuni
tunnen higi jope all voolamas. Pühin kiire liigutusega silmi ja astun elutuppa.
Ukse peale jõudes vahib mind kolm meest: kaks diivanilt ja üks tugitoolist, igaühel käes minu kruus.
„Võtke istet,“ lausub mees tugitoolist samasuguse rahuliku häälega nagu varem. Teised kaks meest vahivad mind üksisilmi diivanilt.
„Kellega te oma arvates räägite? Kaduge mu majast!“ „Võtke. Istet.“
Mees jõllitab mind nii raevuka enesekindlusega, et ma võpatan, kui meie pilgud kohtuvad. Olen nii maruvihane, et värisen, kuid siiski kuuletun ja vajun tühja tugitooli kamina kõrval.
Mees tugitoolis on neljakümnendates aastates, tema tumedates juustes on halli, seljas kannab ta ülikonda ja särki, mis on tema lihaselise keha ümber liiga pingul. Mehed diivanil on pisut nooremad ja kaetud tätoveeringutega. Ühel on paljaks pöetud pea ja võimsad lõualuud, teisel lühikeseks lõigatud heledad juuksed ja aknearmid põskedes. Nende peade kohal toanurgast vaatab mind tilluke kaamera. Kui poleks akna taga loojuvat päikest, mis läätselt vastu peegeldub, poleks ma pruukinud seda isegi märgata.
Pöördun oma toolis, otsin teisigi ja märkan toa teises otsas veel üht. See on sama väike kui minu sõrmeots ja üleni valge, sulandudes seinte ja lae taustaga kokku nii hästi, et seda oleks raske märgata, kui ma juba ei tunneks maja sama hästi nagu oma vestitaskut.
Need inimesed pole kohtutäiturid.
„Te leiate neid igas selle maja toas,“ lausub mees tugitoolis.
Ainuüksi tema sealolek on ülemuslik, mehe sügavast karedast häälest kuni lihaselise keskkohani, mis tooli peaaegu
laiali lükkab. Kõige domineerivamad on siiski tema silmad. Need on külmad, läbitorkavalt sinised, nii selged ja kurjad, et tunnen end toolil kahanemas.
„Mis siin toimub?“ küsin ma mannetumalt kui varem. „Kus mu poeg on?“
Mees kummardub ettepoole ja asetab kruusi diivanilauale. Selle kruusi, millest ma igal hommikul joon. Zack ise maalis selle mulle kaks aastat tagasi sünnipäevaks. Kõige paremale emmele, allkirja ja kuupäevaga põhjal, kollaste tähtede ja värisevate südamekestega. Kõrisse kerkib klomp.
„See, mida ma nüüd teile ütlen, on väga oluline. Ma ei korda oma juttu ja seepärast kuulake iga sõna, mida ma teile ütlen.“ Avan suu, et protesteerida. „Teie naaber on surnud.“
Ta ütleb seda sellise kergusega, et ma peaaegu ei tunneta selle lause kaalu. Ent kui see pärale jõuab, tabab uudis mind nagu hoop meelekohta. Ajusse kostab kõrgetoonilise sireeni kriiskamine.
„… ja teie poeg on meie käes.“
