Ärgake!

Sisukord Sissejuhatus: Maailm on hulluks läinud

9

Jaanuar: „Wuhan on sama suur kui London …“ Veebruar: Antikangelane Märts: Womxn? Hülgxmöla Aprill: PM on IROs. THTle ei jätku IKVsid.

Mai: „Aga sina ise, Paksuke?“ Juuni: „Kui algab rüüstamine, avatakse tuli“ Juuli: Ei must ega valge

27 84 133 196 236 284 327

Kokkuvõte: Aeg ärgata on käes Tänusõnad

350 371

SISSEJUHATUS Maailm on hulluks läinud

Ma ei teagi, millal mulle esimest korda kohale jõudis, et maailm on hulluks läinud.

Võib-olla juhtus see siis, kui üks Rachel Dolezali nimeline ameeriklanna kuulutas ennast üleriigilises televisioonis mustanahaliseks, ehkki tema mõlemad vanemad olid valged. See oli jabur.

Või hoopis siis, kui Inglismaal Manchesteris asuv Altrin­chami tütarlastekool palus personalil lõpetada õpilaste nimetamine „tüdrukuteks“, sest see võib solvata transsoolisi õpilasi – jättes ometi muutmata soopõhise koolinime. See oli jabur.

Aga võib-olla juhtus see siis, kui äärmusfeministid – kes, nagu kõik radikaalid, hävitavad toetuse oma üritusele sellega, et viivad asjad absurdse äärmuseni – hakkasid häälekalt nõudma, et James Bond peab olema naine. See oli jabur.

Või ehk siis, kui Google eemaldas oma salatipiktogrammist muna, et olla taimetoitlaste suhtes „kaasavam“? See oli jabur.

Kuid see võis juhtuda ka siis, kui spordiuudiste veebisait nimetas 2019. aasta naissportlaseks võimsa kehaehitusega transsoolise CeCe Taferi, kes oli purustanud nii kolledži kui osariigi naiste sprindirekordid – aasta pärast seda, kui ta märksa vähema eduga oli võistelnud meeste arvestuses. See oli jabur.

Või siis, kui California ülikooli (Berkeleys) tudengid nõudsid eksamitest vabastamist põhjusel, et nende seisund pole olnud

SISSEJUHATUS 9

„piisavalt privilegeeritud“, et olla võimeline eksamitega emotsionaalselt toime tulema. See oli jabur.

Aga viimati siis, kui Oxfordi ülikooli tudengid keelasid üliõpilasliidu üritustel plaksutamise, kuna see võib tekitada kelleski ärevust? See oli jabur.

Mõtlesin ka selle peale, kas see juhtus siis, kui Marks & Spencer hakkas müüma geivõileibu LGBT (salat, avokaadopüree, peekon ja tomat1), „tähistamaks“ homoparaadide hooaega. Isegi mu homodest sõbrad pidasid seda jaburaks.

Lõpuks osutus viimaseks piisaks karikasse ilmselt see, kui Kanada peaminister Justin Trudeau kutsus üles ära keelama sõna mankind (inimkond), kuna see pidada olema seksistlik. See, just see, oli puhtaim ja totraim näide märatsevate hullumeelsete maailmast, ning see tuli maakera ühe kõige võimsama mehe, vabandust, „isiku“ suust. (Jääme ootama, mis siis veel juhtub, kui Trudeau avastab, et man (mees) sisaldub ka sõnas woman (naine) …)

Nii et maailm oli tõepoolest hulluks läinud. Sellest oli saanud koht, kus tervet mõistust ignoreeritakse, nõrkust ülistatakse, tugevust mustatakse, läbikukkumist premeeritakse „osavõtuauhindadega“, vastutuse võtmise asemel tõtatakse teisi süüdistama, mittenõustuvad hääled summutatakse viivitamatult ennast täis pööbli karjumisega ja kõige tähtsamaks peetakse oma vaieldava vooruse kuulutamist. Miks oli maailm selliseks muutunud? Mis oli selle arulageduse põhjus?

Vastus on veelgi rabavam kui meie päästmatu kukkumine arvutimaailma põhjatusse kuristikku. Sest süüdi oleme meie, liberaalid. Kasutades sõna „meie“ tahan ma öelda, et pean iseennast liberaaliks ja need on minu kaasliberaalid, kes juhivad seda 1

Inglise keeles lettuce, guacamole, bacon, tomato – LGBT. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)

10 ÄRGAKE!

pööraselt ebaliberaalset rünnakut kahe asja vastu, mille eest me peaksime tegelikult seisma: need on vabadus ja sallivus.

Selline ebaharilik olukord tõstatab küsimuse, kes üldse on liberaal. Vastus on, et … seda on tänapäeval juba raske öelda.

Tehnilises mõttes tuleb „liberaalne“ ladinakeelsetest sõnadest liber (mis tähendab „vaba“, siit ka ingliskeelne liberty, tähenduses „olukord või omadus olla vaba“) ja liberalis („viisakas, suuremeelne, aumehelik“).

Liberaali definitsioonide hulgast võib leida selliseid nagu „isik, kes vaatleb asju avatud pilguga, olemata kinni ortodokssetes, traditsioonilistes või kindlaksmääratud vormides või viisides“, isik, kes „kes on valmis respekteerima või aktsepteerima enda omast erinevat käitumist või arvamusi“, „kes pooldab või austab individuaalseid õigusi ja vabadusi“ ning „kes hoolib üldiste teadmiste ja kogemuste laiendamisest“.

Liberaalid usuvad, et „ühiskond peab järk-järgult liikuma selles suunas, et raha, vara ja võim jaguneks võrdsemalt“.

Eelkõige peaksid liberaalid olema „sallivad“. Paraku siin nad on – rajades karjudes, kiljudes, pröögates ja ülbitsedes maailma, mis on täis uskumatut sallimatust, ning püüdes ära keelata või alla suruda meie sõnavabadust, ja seda meie kõige aktuaalsematel sotsiaalsetel teemadel.

KUIDAS see juhtus?

MIKS see juhtus?

MIS sellele lõpu teeks?

Kui ma 2019. aasta lõpus selle raamatu kirjutamist alustasin, teadsin juba ette, et niipea kui see ilmub, järgneb minu avalik „tühistamine“.2 Mind häbistatakse, laimatakse, pilgatakse, ahistatakse, kiusatakse ja mult võetakse sõnaõigus. Mu 2

Täpsem vaste oleks „kustutamine“, kuid ilmselt on inglise keelest toortõlgitud „tühistamine“ juba juurdunud.

SISSEJUHATUS 11

raamatuesitlusi saadavad protestimeeleavaldused, võib-olla ka vägivallaähvardused, ja minu esinemised meedias oma raamatu tutvustamisel hakkavad olema veidralt võitluslikud. Õieti juba teade, et kirjutan liberalismist raamatut, kutsub sotsiaalmeedias viivitamatult esile „liberaalse“ raevu puhangu ja süüdistused, et olen kõigest järjekordne paha keskealine valge tüüp – väga paljud keelduvad uskumast, et olen tegelikult samuti liberaal –, kes püüab takistada headel inimestel (nagu nemad) mind minu jäledate ja erapoolikute (nende silmis) vaadete eest paika panemast.

Lõppude lõpuks on nii läinud ju kõigiga, kes on üritanud woke-ideoloogiat vaidlustada. „Woke“3 on sõna, mida tänased liberaalid uhkusega kasutavad oma ebaliberaalsuse õigustamiseks – vaid nemad on küllalt ärkvel, et mõista, kuidas asjad peaksid olema, sellal kui meie, st ülejäänud imbetsillid, on selleks liig uimased ja rumalad.

Nii nagu paljud muudki nüüdisaegse ebaliberaalse ühiskonna poolt kaaperdatud ja kurjasti kasutatud asjad, nii tuli seegi termin kunagi käibele parimate kavatsustega ja nimelt poliitilise loosungina Abraham Lincolni presidendikampaania ajal 1860. aastal. Noored vabariiklased lõid orjuse leviku tõkestamiseks liikumise Wide Awakes (u „(täiesti) üles ärganud“).4 „Ärkvelolek“ tuli moodsasse popkultuuri 1962. aastal New York Timesis ilmunud William Melvin Kelley esseest „Kui oled ärkvel, siis jagad ära“, samuti Erykah Badu 2008. aasta laulust „Master Teacher“, milles soulilaulja kordab rida „Ma püsin ärkvel“.

3

4

Virgunud, virge, ärkvel, ärganu, ärgas, ärklev. „Ärkama“ tüvest lähtuvaid vasteid võib pidada täpsemaks seepärast, et need annavad mingil määral edasi ka algse tähendusvarjundi, mis osutab valvsusele. Vt ka Henri Kõiv: https://www.err.ee/1608172063/henri-koiv-kes-voi-mis-on-woke Termini positiivse laengu näiteks võib pidada ka umbes samaaegset eesti rahvuslikku ärkamisaega; veel varem kasutati usulise ärkamise tähenduses.

12 ÄRGAKE!

See termin oli mõeldud tähistama inimest, kellel on terav poliitiline pilk süsteemse sotsiaalse ja rassilise ülekohtu ilmingute nägemiseks, mis on täiesti kiiduväärne omadus. Kuid viimastel aastatel on „ärkvelolek“ hakanud tähendama kompromissitut sallimatust terve leegioni sageli väga tavaliste ja tühiste asjade suhtes, kusjuures „ärganute“ süüdistusnimekiri on muutunud absurdselt pikaks ja sageli äärmiselt naeruväärseks.

Selle käigus on woke’ist saanud halvustamist ja ironiseerimist esile kutsuv silt, mida parempoolsed mõnitava reklaamlausena rõõmsasti liberaalide klohmimiseks ära kasutavad ja kõik see, mille eest „ärganud“ algselt seisid, on täiesti kaotsi läinud.

Selle asemel et toimunut mõista ja taas keskenduda sellele, mida „ärkvelolek“ tähendab, on paljud liberaalid muutunud just nendeks inimesteks, keda nende oponendid pilkavad – kambaks alailma raevutsevateks ebaliberaalseteks hulludeks, kes keelduvad sallimast ükskõik keda või mida, mis ei sobitu nende keeldudest kubiseva „progressiivse“ sihiseadega.

Kogu see silmakirjalik viha, mida näen ette käesoleva raamatu avaldamisest puhkevat, jätab mind täiesti külmaks, sest olen aastaid viibinud ebaliberaalse liberaalsustormi keskmes. Olen ärganute jaoks eriti vihkamisväärne, sest informeeritumad neist teavad, et ma olen tegelikult liberaal. Niisiis olen teoreetiliselt üks neist. Järelikult sisevaenlane. Näiteks pean end feministiks, kuid mil iganes ma seda ütlen, purskavad inimesed – eriti äärmusfeministid – nördinud iroonia saatel naerma. Nad peavad seda mõttetuseks, arvestades, kui sageli ja valjuhäälselt ma nöögin absurdseid sooteemasid ja veelgi naeruväärsemaid veiderdusi meestevihkajatelt, kes ennast valelikult feministideks nimetavad. Kuid olen sama valjuhäälselt kaitsnud nii naiste õigusi, kodanikuõigusi, geide õigusi kui transsooliste õigusi (kui jätta kõrvale absurdne uus trend, mis nõuab

SISSEJUHATUS 13

piirideta õigust enesemääratlemisele) ja minus ei ole grammigi eelarvamusi. Ometi pole see neid seganud mind regulaarselt ja raevukalt rassistiks, seksistiks, homofoobiks ning transfoobiks nimetamast.

Ebaliberaalse liberalismi maailmas pole kohta loogikale ega mõistusele. Oluline polegi niivõrd see, mida usud, kui see, kuidas sa oma veendumusi väljendad, millist terminoloogiat kasutad ja kas sa vastuvaidlematult ning täielikult nõustud sellega, mis on nende arvates õige käitumisviis. Muidugi pole see üksnes liberaalide probleem. Äärmusparempoolsed võivad olla täpselt sama enesekindlad, talumatud, sallimatud, näägutavad ja vastikud.

Sotsiaalmeedia plahvatus toidab kõlakodasid, kus inimesed avavad ennast vaid mingile ühesuunalisele mõttevoolule, millega nad juba nagunii nõus on, ja see on viinud meie maailma mitu tuhat aastat tagasi ning me oleme jõudnud aega, mil elasime hõimudena, kes teiste hõimudega kohtusid harva. Oma hõimu keskel riietuti, räägiti ja kõneldi ühtmoodi ning jagati ühiseid hoiakuid. Seejärel hakati ettevaatlikult oma hõimu piirest kaugemale minema ja kohtuti teiste hõimudega, kes riietusid, rääkisid ja käitusid teistmoodi ning kellel olid teistsugused hoiakud. Ja mõlemad hõimud reageerisid sellele rabavale avastusele järeldusega, et ainus viis probleemist jagu saada on rünnata ja teine hõim maha tappa.

Twitter on sellise suguharude sõja virtuaalne versioon, eriti kui asi puudutab poliitikat. Sa oled kas Trumpi pooldaja või Trumpi vastane, kuid sa ei saa olla nii ja naa. Nii nagu britid saavad olla kas tulihingelised Brexiti toetajad või vastased, kuid neil pole võimalik olla erapooletu ega õiglane. Ärganute sallimatu brigaad keeldub vankumatult vastaspoole argumente kuulamast, hoolimata sellest, et ennast uhkelt liberaalideks kuulutatakse.

14 ÄRGAKE!

Kuid kõige jahmatavam omadus nende ebaliberaalsete liberaalide juures on see, et nüüdseks käituvad nad täpselt nii nagu nood, keda nad enda väitel kõige enam vihkavad. Neist on saanud nüüdisaegsed fašistid, kes nõuavad, et meie eluviis vastaks täpselt nende ahtale maailmavaatele. Nad ei soovi olla sallivad ega toetada vabadust ja nende loomupärane ärksus põhjustab paradoksaalsel kombel ühiskonna lõhenemist.

Mul on peaaegu kõigis küsimustes kindel seisukoht. Ja mulle käivad kõvasti vastu paljud asjad, mida mõni teine võib pidada triviaalseks ja kõrvaliseks alates väikelaste kandmiseks mõeldud rihmkottidest kuni veganviineripirukateni. Kuid ma ei soovi neid ära keelata ega võtta inimestelt vabadust neid süüa või armastada. Ma soovin kõigest oma sõnavabadust – õigust öelda, et minu meelest on nad ebameeldivad plekid ühiskonnaelu palgel. Ning jah, ma tean, et rihmkoti või veganviineripiruka peale leili minek on iseenesest veidi naeruväärne, aga ma tõesti ei salli kumbagi – ja mul peaks olema õigus seda välja öelda, ilma et kogu maailm kollektiivsesse hüsteeriahoogu satuks. Eriti täiuslikult illustreeris mu mantrat „maailm on hulluks läinud“ minu pahameelepuhangust titekottide vastu sündinud kaheminutine uudislõik NBC Nightly News’is, mis on Ameerika kõige prestiižsem igapäevane uudistesaade.

Niikaugele on moodne ebaliberaalne liberalism maailma viinud: igaühel on õigus arvata, senikaua kuni tema arvamus ei erine üldiselt omaksvõetud „sobivast“ arvamusest, mida dikteerivad enesekindlad moodsad liberaalid, kes mitte ei arva, et nende arvamus on õige, nad kohe teavad seda. Ja häda sellele, kes julgeb neile vastu vaielda.

Siinkohal on asjakohane minna ajas tagasi, maailma, mis oli sõna otseses mõttes liberaalsem, ja uurida, miks on liberalismi nii hullusti diskrediteeritud. Inglise filosoof John Locke, kes

SISSEJUHATUS 15

kirjutas oma peateosed 17. sajandi lõpus, teenis ära hüüdnime „liberalismi isa“. Tema teeneks loetakse nüüdisaegsete identiteedi- ja mina-kontseptsioonide väljaarendamist teadvuse pidevuse kaudu. Lihtsamalt öeldes arvas Locke, et me alustame sündides kõik valge lehena ja kujundame oma teadmised taju abiga kogemustest. Seda tuntakse tänapäeval empirismi nime all.

Locke selgitas: „Mida ma ka ei kirjutaks, niipea kui avastan, et see pole tõsi, on mu käsi esimene, mis selle tulle heidab.“ Siin ei peaks midagi vastu vaielda olema, eks? Pean silmas seda, et tegemist on hariduse alustalaga: me õpime, me areneme.

Ometi juhtub seda sotsiaalmeedia kõlakodade kuminast saadetud nüüdismaailmas harva. Selle asemel sunnitakse meid omaks võtma aina kategoorilisemaid arvamusi, mille teaduslik alus on sageli nõrk, ja selle asemel et lasta end veenda neid arvamusi vastupidiste tõendite ilmnedes muutma, klammerdume oma halvasti põhjendatud tõe külge ja oleme selles veel enam kinni. See on kahtlemata liberalismi antitees, kas pole?

Igatahes on see kindlasti kõige selle antitees, mida uskus Locke. Tema ideoloogia tugines eeldusele, et mistahes formuleeritud arvamust tuleb testida korduvalt ja kõike peab olema õigus kummutada. Locke oli ka põhjalik enesevaatleja, pidades äärmiselt oluliseks jälgida ning hoolikalt teadvustada iseenda emotsioone ja käitumist, iseäranis arvamuste kujundamise juures.

Locke’i kõikehõlmav filosoofiline printsiip oli, et oma loomulikus olekus on kõik inimesed võrdsed ja iseseisvad ning igaühel on põhiõigus kaitsta oma „elu, tervist, vabadust ja omandit“.

(Paljud uurijad viivad Ameerika iseseisvusdeklaratsiooni sõnad „elule, vabadusele ja õnne püüdlemisele“ tagasi Locke’i õiguste teooriani.) Kuid Locke ei tuletanud oma liberalismist mingit

16 ÄRGAKE!

poliitikat. See juhtus tükk aega pärast tema surma 1704. aastal.

Tegelikult teame täpselt, kunas see kõik algas.

Meie vastsel internetijõulisel maailmal on palju halbu külgi, kuid üheks suuremaks plussiks on võime töödelda ajaloolisi andmeid. Google on skaneerinud miljoneid sajandite jooksul avaldatud raamatuid ja selle tulemusel on selgelt näha sõna „liberaalne“ ja selle kasutamise ajalugu. Mitusada aastat kõlas see – ja seda ka mõisteti – rangelt mittepoliitilisena, ning sellega tähistati suuremeelsust ja sallivust. Kuid Google’i Ngram Viewer’i andmeil – interneti otsingumootor, mis kaardistab mingite sõnade kasutussagedust minevikus – muutus kõik 1769. aastal. Äkitselt hakkasid esinema sõnaühendid nagu „liberaalne kava“, „liberaalsed vaated“ ja „liberaalsed põhimõtted“. Ameerika juhtiv ajakiri The Atlantic on tuvastanud, et selle taga olid peaasjalikult kaks šotlast, ajaloolane William Robertson ja filosoof ning majandusteadlane Adam Smith, kes mõlemad umbes sel ajal hakkasid ikka ja jälle kasutama sõna „liberaalne“ poliitilises tähenduses.

Smith kirjeldab, millised on tema arusaamist mööda liberaalsed põhimõtted: „Järelikult, kui eemaldada täielikult nii motiveerivad kui tõkestavad süsteemid, kehtestub iseenesest loomuliku vabaduse ilmne ja lihtne süsteem. Igale inimesele, kuni ta ei riku seadust, jääb täielik vabadus püüelda oma eesmärkide poole nii, nagu ta ise soovib, ja minna oma tööstuse või kapitaliga võistlema teise inimese või teiste inimeste omadega.“ Ühesõnaga, liberalism kinnitab inimeste õigust elada seaduse piiresse jäädes nii, nagu neile meeldib. Tundub olevat päris hea mõõdupuu mu enda arusaamale, mida liberaaliks olemine tähendab.

Sajandi lõpupoole sai „liberaal“ hoo sisse, levis üle Euroopa ja jõudis äsjaloodud Ameerika Ühendriikidesse, ning Google

SISSEJUHATUS 17

registreerib 1820ndatel lisasõna „liberalism“ ilmumise. Kauaks jäi selle mõistmise üldtunnustatud aluseks Adam Smithi interpreteering. Kuid tänapäevaks on liberalismist saanud tema arusaamade peaaegu täielik vastand. See tähendab nüüd vabaduse puudumist elada oma elu seaduse piires nii, nagu ise tahad.

John Stuart Milli 1859. aastal ilmunud teos „Vabadusest“ (On Liberty) on paljude arvates kõige lähemal liberalismi tüviteksti staatusele. Selles teoses selgitab Mill, miks on ühiskonna huvides anda üksikisikule võimalikult suur vabadus oma tahtmist mööda rääkida ja tegutseda, teades seda vabadust andes, et mitte keegi meist pole täiuslik. Mill uskus nagu John Locke’ki, et kuulates vaid neid, kellega me teravalt eriarvamusel oleme, ja oma kindlaid veendumusi sama kindlate, kuid vastandlike veendumustega mõõtes võib meil olla lootust tõeni jõuda.

Kui heidate pilgu praegusaja Vikipeediasse, siis defineerib see liberalismi endiselt järgmiselt: „Poliitiline ja moraalne filosoofia, mis põhineb vabadusel, valitsetavate nõusolekul ja võrdsusel seaduse ees. Sõltuvalt sellest, kuidas keegi neid printsiipe mõistab, pooldavad liberaalid väga erinevaid seisukohti, kuid üldjuhul toetavad nad vabaturumajandust, vabakaubandust, õhukest riiki, isikuvabadusi (sealhulgas kodaniku- ja inimõigusi), kapitalismi, demokraatiat, ilmalikkust, sugude ja rasside võrdõiguslikkust, internatsionalismi ning sõna-, trüki- ja usuvabadust.“5 Sisuliselt võib liberalismi seega defineerida laias laastus kolmel viisil: majanduslik liberalism, mis tähendab vaba konkurentsi ja valitsuse minimaalset sekkumist majandusellu; poliitiline liberalism, mis tähendab indiviidi sõltumatust ja tema poliitiliste ning kodanikuõiguste kaitsmist; ja sotsiaalne liberalism, mis propageerib kõigi vähemuste võrdõiguslikkust ja nende 5

Eestikeelne artikkel seevastu rõhutab, et tegemist on just ja ainult poliitilise ning mitte elufilosoofiaga: https://et.wikipedia.org/wiki/Liberalism

18 ÄRGAKE!

kaitset. Nende liberalismi tahkude ühisjõud sundis Financial Timesi nimetama liberalismi „Lääne valitsevaks ideoloogiaks II maailmasõjast saati“.

Paraku on Donald Trumpi ja Boris Johnsoni tüüpi lausaliste populistide ilmumine, samuti Brexiti taolised sündmused tekitanud inimestes arvamuse, et liberalismi päevad on lõpukorral.

Vene president Vladimir Putin on läinud koguni nii kaugele, et kuulutada liberalism „iganenuks“. Teda toetas Ungari president Viktor Orbán, kes teatas, et soovib luua „ebaliberaalset riiki“, sest tema arvates toimivad autoritaarsed režiimid nagu Venemaa ja Hiina tõhusamalt kui liberaalsed demokraatiad.

Populismi kui liberalismi „vastumürgi“ edukäigu üks põhjus oli 2008. aasta ülemaailmne finantskriis. Londoni Majanduskooli rahvusvaheliste suhete professor Michael Cox ütles BBC’le: „On selge, et 2008. aastani valitsenud liberaalne elukorraldus on hätta sattunud.“ Ta lisas, et üleilmastumine ja tõsiasi, et „kõike lubati otsustada turul“, viisid „hoopis suuremate identiteedija kultuuriprobleemideni, kuna inimesed tundsid, et nende kodumaa ei kuulu enam neile“.

Ma lisaksin sellesse kokteili ka ebaliberaalse poliitilise korrektsuse plahvatusliku leviku. Kui on üks asi, mis inimesed surmkindlalt populistide embusse tõukab, siis on see ärganutebrigaad, kes neile päevast päeva kõrva karjub, mida mõelda, öelda, süüa ja juua ning mille üle naerda. Kuid need kõrvakarjujad on tegelikult vaid väike vähemus. USA ja Kanada täiskasvanud elanikest kasutab Twitterit 20% ja hiljuti Ameerikas tehtud uuring näitas, et neist omakorda 10% postitab 80% säutsudest. Tegemist on enamasti kõige valjuhäälsemate ja agressiivsematega, kelle hääl on seetõttu kõige kõvem ja kes pälvivad kõige enam tähelepanu. Enamasti on tegu poliitiliselt väga teadlike ebaliberaalidega.

SISSEJUHATUS 19

See on loonud kummalise kahe maailmaga planeedi – nende oma, kes on Twitteris, ja nende oma, kes ei ole. Esimesed, eriti selle 80% säutse tootva 10% hulka kuuluvad „ärganud“, sünnitavad iseendi ja end toetavate säutsujate koostöös hullunud enesekindluse, mis üritab kõigile õpetada, kuidas elada, ning häbistavad, solvavad ja alavääristavad neid, kes ei järgi poliitkorrektsuspolitsei kehtestatud täpseid reegleid. Teistel, kes Twitteris ei ole, pole aga aimugi, mis toimub, ja veel vähem läheb see neile korda, aga kui neile (tavaliselt peavoolumeedia kaudu) öeldakse, et mingi kamp meelsusvalvureid tahab neil keelata sobimatul hetkel naermast, siis nad saavad vihaseks. Väga, väga vihaseks. Ja see viha vormub Trumpile või Brexitile antud hääleks. Kogu moodsa hüsteerilise ebaliberaalsuse väärastunud iroonia seisneb selles, et see tõukab inimesed, kes muidu võiks ennast pidada liberaalideks, natsionalistide ja autoritaarlaste embusse, kes omakorda soovivad kehtestada inimeste üle ebaliberaalset kontrolli.

Liberaalina mõistan ma täielikult seda pahameelt, mis tekib, kui kellelegi tullakse käitumist õpetama, liiati kui seda teevad need, kelle enda käitumine ja eluviis on nii rõõmutu ning üksluine. Mina tahan lihtsalt oma elu elada, tunda rõõmu sellest, mis mulle seaduse piires rõõmu teeb, ja kasutada oma sõnavabadust, ilma et mingi huilgav kamp lillajuukselisi ja ninarõngaga Trumpi jälestajaid, lihavihkajaid, mehi põlgavaid hulle käsiks mind olla nagu nemad, või muidu riskin oma elu hävitamisega.

Mind ei häiriks need ärganud nii väga, kui nad oleks valmis astuma minuga korralikku tsiviliseeritud debatti – kuid nad ei ole. Nad ei näe vajadust kellegagi debateerida, sest nad on surmkindlad, et neil on kõigis küsimustes 100% õigus, ja nad keelduvad silmakirjalikult tunnistamast arutelu tähtsust liberaalses

20 ÄRGAKE!

ühiskonnas. Kui me kõik järgime nende eeskuju, siis on demokraatia surm kindel.

Poliitika on nüüdisajal nii mürgine ja lahutab inimesi, jätmata ruumi kellelegi, kes pole äärmuslane, kõige vähem vanamoodsatele liberaalidele, kes usuvad sõnavabadusse. Ja see pole üksnes Vladimir Putin, kes arvab, et see tähendab liberalismi surmatundi. Stephen Fry ütles Ohtlike Ideede festivalil Sydneys sedasama. „Meie maailma on tekkinud tohutu kanjon,“ sõnas ta, „ja lõhed süvenevad iga päevaga. Sedamööda kuidas kanjon süveneb, karjuvad kummalgi kaldal seisvad armeed aina kõvemini oma kujuteldava vaenlase peale teisel pool sügavikku, žestid ja solvangud muutuvad aina hoogsamaks, tooremaks ja valjemaks. Klassikaline liberalism ja selle sõjajärgne sotsiaaldemokraatlik laps on surnud. Kõik, selle päevad on läbi. Oleme ärganud ja leidnud end juurtetute ning kodututena. Me peame ennast kössi tõmbama, kui vaenuväed meie pea kohal kokku põrkavad. Kedagi ei huvita, mida me arvame.“ Fry tahtis rõhutada, et ehkki tema enda sümpaatiad kalduvad pigem vasakule kui paremale, on selles raevukas kultuurisõjas süüdi mõlemad pooled. „Kas see ongi see, mida nimetatakse kauniks eriarvamusele jäämise kunstiks?“ küsis ta. „Katk mõlemas majas.“ Ning lõpetas järgmise nõuandega: „Kui keegi käitub nagu mölakas, siis selle vastu ei aita kui käituda samuti nagu sitapea. Ole parem. Mitte parem kui nemad. Vaid parem kui sa ise. Karjumine, sõimamine, söövitav viha, dogmaatiline umbusk – kõik see peab lõppema.“ Muidugi on tal õigus. Ja mina olen siin sama suur süüdlane kui kes tahes teine, kes ma nii sageli lähen Twitteris närvi ei tea mille peale alates oma lemmikmeeskonnast Arsenalist kuni Ameerika seletamatu armastuseni tulirelvade vastu. Kuid üht asja olen oma kibedatest kogemustest õppinud – mida kõvemini

SISSEJUHATUS 21

sa maha karjud neid, kellega ei nõustu, seda vähem on sul võimalust vaidlust võita. See on õppetund, mida enamik inimesi ei taha isegi kuulda, rääkimata selle arvesse võtmisest.

Sestpeale kui Fry oma kõne pidas, on asjad mõõtmatult palju halvemaks läinud. Inimesed on kapseldunumad, hüsteerilisemad, solvangualtimad kui kunagi varem – ja solvajatest on konkurentsitumalt kõige hullemad wokie’d oma kompromissitu ebaliberaalse liberalismiga. Nad kisavad ja karjuvad teiste inimeste sallimatuse, oma õiguste rikkumise, oma igapäevaelu piinava raskuse üle. Nad on vahetpidamata „vinnas“ asjade peale, mis neid solvavad ja häirivad. Irooniline on asja juures see, et leidub küllaga põhjusi uskumaks, et see jääb igavesti meie kõige paremaks ajaks selsinasel maamunal.

New York Timesi kolumnist Nick Kristof kuulutas eelmise kümnendi lõpus, et „kui maailmas valitsev olukord teid masendab, siis ma poetaksin mõtte: inimkonna ajaloo suurel foonil on 2019. aasta kõigi aegade parim.“ Tõestuseks tõi ta rekordmadalad andmed laste suremuse kohta (kui 1950. aastal suri enne 15. eluaastat 27% lastest, oli 2019. aastal see näitaja 4%) ja rekordkõrged täiskasvanud elanikkonna kirjaoskuse kohta (nüüdseks on see tõusnud 90%-ni). Ta lisas: „Viimastel aastatel on iga päev elekter jõudnud 350 000 inimeseni, kellel seda varem polnud, puhas kraanivesi 200 000 inimeseni ja 650 000 on esmakordselt sisenenud internetti.“ Kristofi järeldus kõlas: „Kui mina 1959. aastal sündisin, oli enamik maailma elanikkonnast olnud alati kirjaoskamatu ja elas äärmises vaesuses. Selleks ajaks kui ma suren, on kirjaoskamatus ja äärmine vaesus võib-olla peaaegu kadunud – ja on raske ette kujutada, et meie silmad võiksid näha humanismi veel suuremat triumfi kui see.“ Sellega head uudised ei piirdu. Osalt tänu sellele, et ära on võidetud rohkem haigusi kui kunagi varem ajaloos, elavad

22 ÄRGAKE!

inimesed kauem, kui iial nähtud. Maailma keskmine eeldatav eluiga on 71 aastat, arenenud maades 80. Võrdluseks – suurem osa inimkonna 200 000 aastasest ajaloost on möödunud keskmiselt 30 eluaastaga ja nii oli see veel 20. sajandi alguseski. Sõdu on vähem ja vägivaldsete surmade arv on langenud.

Kanada-Ameerika tunnetuspsühholoog Steven Pinker on kirjutanud palju sellest, miks praegu on parim aeg elada, kui arvatakse, et eelajaloolisel ajal tapsid inimesed ise igal aastal 100 000 inimesest umbes 500. Tema arvestuse kohaselt on see näitaja praeguseks langenud vaid 6-8 inimeseni 100 000 kohta, arenenud maades veelgi madalamale. Ka muus mõttes on meie elu tunduvalt turvalisem – tänu nõuetele ja signalisatsioonisüsteemidele tuleb märksa vähem ette juhuslikke surmi tule, vee või kõrgelt kukkumise läbi.

Vaesust on vähem kui kunagi varem – ülemaailmne äärmine vaesus on langenud alla 10%; 200 aasta eest vireles maakera elanikest selle käes 90%. Me oleme paremini haritud; üle 90% maailma elanikkonnast vanuses 15 kuni 23 oskab lugeda ja kirjutada, sellal kui suurema osa meie varasemast ajaloost, mille kohta on olemas andmed, on see näitaja olnud 15%. Hüppeliselt on tõusnud nii lugeda kui kirjutada oskavate tüdrukute osakaal.

Tänapäeva noorte IQ on tunduvalt kõrgem kui nende vanavanemate oma ja ülemaailmne keskmine tõuseb kiirusega kolm punkti kümnendis. Demokraatia on levinud plahvatuslikult.

1850. aastal olid vaid 7% riikidest „demokraatlikud“ ja nende kodanikud vabad. Tänapäeval 70%. Me teeme koduseid töid vähem kui iial varem (1920. aastal kulutas Ameerika perekond pesu pesemisele 11,5 tundi nädalas, tänapäeval kõigest 1,5) ja inimestele kättesaadava toidu hulk on mitmekordistunud.

Teisisõnu, käes on neetult hea aeg olla inimene – ohutum, tervislikum, jõukam, toiduküllasem ja rahumeelsem kui kunagi

SISSEJUHATUS 23

varem. Ometi mingil seletamatul põhjusel on paljud noored veendunud, et meie aeg on elamiseks halvem, pelutavam ja jõhkram kui ükski teine, nagu tõendavad nende naeruväärselt üle vindi keeratud veiderdused internetis. Rabav on see, et nende kõrval tunduvad isegi parempoolsed suhteliselt sallivad.

Niisiis alustasin 2020. aastat sellega, et istusin oma töölaua taga, pannes mõttes kokku raamatut, mille iva oli põletav soov veenda oma kaasliberaale, et nad lõpetaksid persevesti mängimise, isegi kui nad ise peavad persevestideks kõiki teisi, ja hakkaksid jälle käituma nagu liberaalid. Et nad oleksid jälle liberaalsed. Et nad uuesti mõistaksid, kui tähtis on vabadus, eriti seoses õigusega vabalt rääkida. Et nad omandaksid taas normaalse eluvaate. Ja teha seda mitte nagu saatan, kelleks paljud ärganud mind peavad, vaid kui nende võimalik päästja.

Siis tuli koroonaviirus ja kõik muutus. Maailma tabas miski, mida ta ei soovinud, kuid mida võib-olla oli mingis kummalises, väändunud mõttes talle vaja – võimas globaalne kriis, mis pani meid kõiki revideerima oma arvamisi elust. Raevukas torm, mis pühkis minema suure osa sellest, mis meid lahutab, ja pakkus meile uue ning selge perspektiivi, otsustamaks, mis on tegelikult oluline ja mis mitte, ning millest, mulle tundus, suures osas ühiskonnast nii suur puudus valitses. Või vähemalt tegi viirus seda mõneks ajaks.

Suletuna koju, võimaluseta nautida oma tavalisi vabadusi, taastasime oma suhted pereliikmete, sõprade, kohalike kogukondade ja loodusega. Kuulsuste kultuuri asemel hakati lugu pidama teenekamatest, üldse mitte kuulsatest tähtedest – tervishoiu- ja sotsiaaltöötajatest. Woke kadus ajutiselt lavalt, sest olukorras, kus meile oli kaela sadanud ikka tõeline jama, ei leidunud kellelgi selleks tõtt-öelda energiat.

24 ÄRGAKE!

Kuid siis tuli ta mu õuduseks aeglaselt roomates tagasi ja lahvatas lõpuks hullumeelseks suveks pärast seda, kui Ameerikas oli politseiniku põlvega häbiväärsel kombel tapetud George Floyd. Maailm minetas terve mõistuse ja ebaliberaalne liberalism tuli tagasi veel innukama ning raevukamana kui enne pandeemiat, kiskudes maha – kujude puhul sõna otseses mõttes – suurte rahvaste kogu kultuuri ja ajaloo. Tundus, nagu poleks me sellest elu pahupidi pööravast kogemusest midagi õppinud.

Mulle meenus film „Ärkamised“ (Awakenings), milles geniaalne arst oma imerohuga toob grupi zombilaadseid patsiente tagasi nende endise tuksleva elu juurde, kuid siis saab imerohi paraku otsa ja patsiendid langevad tagasi koomalähedasse seisundisse.

Ajal, kui viirus oma hävitustööd tegi, loobusin raamatu esialgsest ideest, milleks oli temaatiline sari laiendatud esseid, milles uuritakse, kuidas äratamiskultuur on maailma lolliks ajanud.

Kriis on mind muutnud – nagu, ma arvan, meid kõiki – nii heas kui halvas mõttes. See on sundinud mind uuesti läbi kaaluma paljusid oma mõtteid, vaagima, kuidas ma näen noid põhjusi, mis kõiki peast segi ajavad, ja kuidas mu enda käitumine võib olla probleemile kaasa aidanud. Iroonilisel kombel hakkasid mõned, kes mind viimastel aastatel olid siunanud, nüüd hoopis kiitma, ja teised, kes mind varem Twitteri katuseharjadelt tervitasid, asusid mind nahutama.

Mulle oli see muundumine veider, kuid ütles palju selle kohta, kuidas koroonaviirus kui hilisajaloo üks kõige erakordsem, dramaatilisem, hirmutavam ja haaravam episood on kogu planeedi üles äratanud. Inimesena, kes on 25 aastat päevikut pidanud, otsustasin, et parim viis selgitada toimunut on jälgida reaalajas, kuidas see juhtus.

SISSEJUHATUS 25

Nõnda siis on teie ees aruanne, kuidas me tänu laastavale pandeemiale oleme saanud oma elu virgumishetke ja miks me ei või, ei tohi uuesti magama jääda.

26 ÄRGAKE!

PIERS MORGAN (sündinud 1965) on Briti ajakirjanik ja meedia­ tegelane, kes kõmulehtede toimetajana tekitas poleemikat oma agressiivse stiiliga ja hiljem saavutas telenäona rahvusvahelise kuulsuse.

Tähelepanu pälvis tema viis lõhkuda ajakirjanduslikke standardeid.

Morganit on sageli kritiseeritud tema teravuse ja näiliselt isiklike rünnakute pärast. Vaadetelt on Morgan pigem mõõdukas liberaal, kuid tema kirglik väitlusstiil on korduvalt kaasa toonud skandaale. Eriti halastamatu on Morgan Lääne poliitilise ja kultuurieliidi silmakirjatsemise suhtes n-ö poliitiliselt tundlikes küsimustes.

Kindlasti on hulk lugejaid, keda Piers Morgani „Ärgake!“ ärritab.

Kuid paljudele toob see raamat hoopis äratundmisrõõmu, isegi kergendust, sest autor ütleb selge sõnaga välja olulisi asju, mille ümber on tavaks vaid ebamääraselt keerutada. Tegemist on nn ärganute (wokies), nende hüüdlausete ja tegevuse halastamatu kriitikaga, kusjuures kriitikuks on inimene, kes loeb ennast ise liberaaliks.

Morgani põhiline väide on, et ennast liberaalidena reklaamivad ärganud – või ka lumehelbekesed – on ise liberalismi reetnud ja nõudlevad oma eesmärke kõige sallimatumal kombel. Morgan ei ole küll lõpuni järjekindel, ta räägib kohati endale vastu, kuid põhi­ sõnum on esitatud jõuliselt ja argumenteeritult. Väärt lugemine kõigile, nii pooldajatele kui ka vastastele.

postimehekirjastus.ee