kogukonnatundeta
SOTSIAALMEEDIA: ÜRITADES RAHULDADA VAJADUST TUNDA END MÄRGATUNA Isikliku (mida kunagi leidis hõlpsasti kirikutes, külades ja ühe katuse all elavas suurperes) tekib aina suurenev vajadus tunda, et meid elu katsumuste ja raskuste ajal märgatakse. Praegusel ajal oleme tõenäolisemalt kodudesse sulgunud; vahel on Zoomi koosolek päeva kõige sotsiaalsem tegevus. Väga sobivalt on viimastel aastakümnetel mängu astunud sotsiaalmeedia, et võtta endale asendusküla roll. Nüüd postitame last saades, puhkusel käies või latet ostes foto üleminekuriituseks ja selleks, et tunda: meid märgatakse. Millenniumi lastel on selle kohta lausa käibefraas: „Pole pilte, polnud sündmust“.
Tehnoärevus 67
Niimoodi jagame kogemusi ja saavutusi teistega, kinnitades mitte ainult asja toimumist, vaid ka enda olulisust. Ometigi ei piisa täieli kult tundest, et meid selles mittemateriaalses külas tähele pannakse. See on nagu kunstliku magusaine jõudmine ajju: arvame, et kogeme midagi magusat, kuni järelmaitse sunnib aru saama, et aju lihtsalt triki tati keemiaga. Virtuaalsed kogukonnad pakuvad üksnes teiste toetuse kesta ja miski sügaval meie sisemuses teab, et sellest ei piisa. Sotsiaalse liigina oleme kodeeritud teistega isiklikes suhetes olema. See on seotud meie päritoluga: me ei olnud ealeski savanni kiireimad ega tugevaimad loomad. On püstitatud hüpotees, et võime üksteisega koostööd teha võimaldas meil teiste liikide üle triumfeerida. Ning see käib käsikäes vajadusega seotuse järele. Kogukond on niisugune bioloogiline imperatiiv, et ühiskondlik äralõigatus tundub ajule füüsilise valuna. Los Angelese California ülikooli sotsiaalpsühholoog Matthew Lieberman käib raamatus „Social“ („Sotsiaalne“) välja mõtte, et tegemist on evolutsioonilise kohastumusega, mis aitab püsima jääda ja paljuneda. „Sotsiaalse kaotuse valu ja see, kuidas pub liku naer võib meid mõjutada, ei ole juhuslikud,“ kirjutab Lieberman. „Kui arvestada inimese evolutsiooni kuni praeguse ajani, siis on meie
Lõppkokkuvõttes kahjustab veebielu meie võimet päriselt ühendust saada ning tekitab rahulolematust ja ärevust.
KASUTA TEHNOLOOGIAT, MITTE ÄRA LASE SELLEL ENNAST KASUTADA Väidetakse, et elame tähelepanumajanduses: meie tähelepanu on kaup, mille pärast meedia ja reklaamijad võistlevad. Ja ettevõtted, kelle kasum sõltub meie silmamunadele käskluste jagamisest, on põh jalikult kodutööd teinud. „Rakenduste ehitamisele pühendatud
ÄREVUSE ANATOOMIA 68 aju kodeeritud teistega kontakti otsima ja suhtlema. Need on aju ehi tuse omadused, mitte vead. Sotsiaalne kohandumine on kesksel kohal selles, et meist sai kõige edukam liik Maal.“71 Kuigi sotsiaalmeedia tundub tänapäevase elu isoleeritust korrigeerivat, püstitab see tegeli kult meie vahele rohkem müüre. Telefoni või arvutiga ühenduse loomisele kuluvat aega on võimalik kasutada hoopis silmast silma suhtlemiseks.
Positsioneeritud ärevust tundma Ekraanide põrnitsemine võib ajule öelda, et oleme ärevil. Kaela- ja õlaasend, milles pikki tunde arvuti ees ja telefoni puurides püsime, mõjutab aju vere varustust72 ning pingestab olulisi selja ülaosa, kaela- ja lõualihaseid, mis kõik on seotud sümpaatilise närvisüsteemiga. Ekraanile fikseerunud silmade asend ning lõualihaste ja trapetslihase pingutamine annab ajule signaali, et oleme stressirohkes olukorras, ükskõik, kas tegelikult oleme selles või ei. Seega võib igati meeldiv videokõnelus olla füsioloogiliselt rohkem ärevust tekitav, kui arugi saame. Ekraanile keskendumise ajal laienevad pupillid aeg-ajalt samamoodi kui hirmuseisundis olles. Teadvusta endale kaela asendit ja pilgu pehmust, kui arvu tiga töötad või telefoni vaatad. Kas tunned kaela ette painutades lihaspinget kasvamas? Kas silmad on kurnatud? Kui jah, siis on mõtet töökoht ergonoomse malt sisse seada, silmade puhkamiseks regulaarselt pause teha ja vahel tehno loogia kõrvale lükata, et kõigest eemal viibides mõni minut õues veeta.
Tarbitav meedia mõjutab tõsiselt paljusid minu patsiente. Nad on kleebitud 24tunnise uudistsükli külge või võrdlevad hävituslike tule mustega enda päriselu Instagramis nähtavate hoolega modereeritud kõrghetkede väljavõtetega, annavad ära üha suurema osa tähelepanu ja vastutasuks kannatavad jalust löövate ärevustorgete tõttu. Üks selline patsient, 36aastane ajakirjatoimetajana töötav Aisha, pühendas mitu visiiti sellest kõnelemisele, kui äärmusesse viiduna ta end Twitterit ja Instagrami kasutades tundis. „Üritan asjadega kursis olla ja hoolin
Tehnoärevus 69
mõtteprotsess ... keerles küsimuse ümber, kuidas saada endale võimalikult palju teie aega ja teadlikku tähelepanu,“ tunnistas Face booki esimene president Sean Parker 2017. aastal ühel Axiose üritu sel.73 Uudiste ja sotsiaalmeediaga seotud ettevõtted on kõik vägagi kur sis neuroteaduse ja käitumispsühholoogiaga, millele nad tänu võlgne vad; nad teavad, kuidas ära kasutada hirmureaktsiooni, samuti seda, kuidas ahvatleda aju premeerimissüsteemi, mis vähimagi vihje peale tunnustusest täiskäigul tööle lülitub. Nad teavad, et laigi saamine Ins tagramis vallandab preemiatundega seotud virgatsaine dopamiini sünteesimise ennustamatute vaheaegade järel, suuresti nii, nagu tun neme end mänguautomaadis täistabamust saades, ja see paneb meid lisa tahtma.
74 Meediaettevõtted teavad sedagi, et lugedes pealkirju, mis õhutavad hirmu ja ärevust, ebakindlust ja kahtlust või sellist tun net, nagu ei oleks me piisavalt head, läheme samale lainele. Ei tarvitse mainidagi, et poleemika paneb meid huviga selle suunas küünitama. Oluline on, et kui meediaettevõtete tulu kasvab, halveneb juhusliku ohvrina meie vaimne tervis. Minu parim soovitus sellele süngele tõele vastu astuda tuleb üsnagi ootamatust allikast, Sean Parkerilt endalt. Ta on kord öelnud: „Mina kasutan neid platvorme, mitte ei lase neil ennast kasutada.“75 Psühholoogilise heaolu kaitsmiseks peame tegema väga teadlikke valikuid, millal ja kuidas uudistele ja sotsiaalmeediale tähelepanu pöörame.
Aishat ka informatsioonimaastikul liigeldes teadlikke valikuid tegema, läbimõeldult otsustama, kes ja kui sageli saab talle uudiseid edastada. On selge, et vastutustundlik ajakirjandus ei ole inimeste vaenlane. Praegu on meil rohkem kui kunagi varem vaja, et professionaalsed uurivad tõekõnelejad leiaksid ja avaldaksid õiget infot. Kahjuks tingib selles niinimetatud infoajastus vaid ühe kliki kaugusel olev lugu sageli tasakaalutust ja hirmu, käivitab stressireaktsiooni ja õhutab ärevusleeke. Aisha katsetas tööks tarbetute rakenduste kustutamist ning uudiste tarbimise piiramist üksikute usaldusväärsete allikate ja vähese vaatamiste arvuga päevas. Ta nõustus ka tehnoloogilise komandanditunniga, * Eesti keeles: “Siin ja praegu. Kohaloleku jõud.” Tõlkinud Kadre Vaik. Pilgrim, 2004, 2005 ja 2012.
tal iseendaga jõhkralt aus olla selle osas, kui palju sot siaalmeediaaktiivsust
temalt töö jaoks oodatakse. Kahtlustasin, et ta veenis end hoopis suuremas kohustuses, kui tegelikult vaja. „Mis iseloomustab sõltuvust? Lihtsalt öeldes: sa ei tunne enam, et saaksid valida lõpetamise,“ nagu tabavalt märgib spirituaalne õpetaja ja autor Eckhart Tolle raamatus „Siin ja praegu: kohaloleku jõud“ („The Power of Now“)*. „See annab ka võltsi naudingutunde, naudingu, millest vältimatult saab valu.“76 Soovitasin Aishal enne Twitteri avamist ja sellesse uppumist kinni pidada ja teo võimalikele tagajärgedele mõelda.Julgustasin
ÄREVUSE ANATOOMIA 70 neist teemadest väga, aga muretsen, ega ma äkki uudistest sõltuvuses ole. Vahel ei suuda ma millestki muust mõelda ja kontrollin pidevalt telefoni.“ Ta lisas, et kui teeb sotsiaalmeediasse postitusi asjade kohta, millest hoolib, tekitavad kommentaarid temas valestimõistmise ja rünnaku tunnet. Aisha muret süvendas asjaolu, et aktiivselt sotsiaal meedias osalemine annab tema tegevusvaldkonnas edukas olemiseks eelise.Soovitasin
Kui iga päev tundide viisi telefonis sotsiaalmeedias kerime, tähendab tühistamiskultuur, et kümbleme kriitikas ja suhestusagressioonis. Arvestades asjaoluga, et oleme kodeeritud tundma end kogukonna toe tusel turvaliselt, tekitab see meis ärevust ja paneb vaikselt kahtlema baasturvatundes. Kuigi veebis toimub diskussioone, mis on olulised ja oleksid pidanud juba ammu aset leidma, tuleb leida tasakaal teadlik kuse ja sõna võtmise ning omaenese vaimse tervise vahel; lõppude lõpuks saame maailma paremaks paigaks muutmise nimel hästi võidelda siis, kui tunneme end tugevalt ja hästi. Aktivist ja Campaign Zero kaasasutaja Brittany N. Packett Cunningham on öelnud: „Vajame väljapuhanud sõdalasi.“77 Kui täheldad, et tehnoloogia tekitab tunde, otsekui oleksid välja väänatud, võib vaimse heaolu seisukohast olla õige astuda samm tagasi ja teha paus.
Veel üks kõikjale tungiv viis, kuidas tehnoloogia meis ärevust tekitab, on tühistamise õhkkond, mis sotsiaalmeedias valitseb. Kuigi tühistamiskultuur põhineb vastutuse võtmisel, pöörates hädavajalikku tähelepanu halvale käitumisele, ning aitab meil seega ühiskonnana kasvada ja paremaks saada, võib see samas muutuda ka kahjustavaks.
Need muudatused võimaldasid veidi kaugemalt ja teise nurga alt vaadates uurida, mis tunded valdavad teda selle riiaka tooni suhtes, mis valit seb suurt osa sotsiaalmeediast.
lülitades kõik seadmed tund enne uneaega välja ja – mis eriti oluline –mitte hoides telefoni öösel magamistoas. Nüüd kasutab ta õhtust lisaaega hoopis selleks, et vannis käia või raamatut lugeda. Aisha ärevus leevenes ja tuli välja, et ta sai töö ikkagi tulemuslikult tehtud (võib väita, et isegi tulemuslikumalt), kuigi ei jälginud katkematult uudiseid.
TÜHISTAMISKULTUUR
Tehnoärevus 71
ÄREVUSE ANATOOMIA 72 Üldiselt soovitan kõigil patsientidel liigelda infopuhvetis nõnda, et saadav teave hästi toidaks, mitte ei ajaks iiveldama. Täpselt nagu kehasse viidav toit võib enesetunnet mõjutada, võib ka see, mida vaatame, loeme ja kuuleme, muuta närvisüsteemi seisukorda ning tekitada kahtluse ja ebakindluse lõksu aetuse tunde, teisisõnu võltsärevuse. Seega on tehnoloogia välditava ärevuse allikas, mis peidab end kõigi silme all.