Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Kujundanud Angelika Schneider ja Maris Kaskmann Küljendanud Maris Kaskmann
Kõik õigused kaitstud Autoriõigus © autorid, Doris Kareva ja Rahva Raamat, 2022
Trükkinud Printon ISBN 978-9916-14-181-6
Kirjastus on teinud kõik endast oleneva, et paluda luba luuletuste avaldamiseks. Lisainfo saamiseks palume ühendust võtta väljaandjaga.
Rahva Raamat Tallinn, 2022 www.rahvaraamat.ee
rmastuse planeet“ on iseäralik tunnistäht, plahvatav pimekohting. See raamat ei sea eesmärgiks koondada kõigi aegade kauneimaid armastuslaule, kuigi välgatab neidki.
Iga hetk sünnib maailma äraarvamatu hulk luuletusi. Paljud neist kõnelevad armastusest, igatsusest, pettumusest, läheduse ja vabaduse lõpmatuist ja igimuutuvaist vormidest, hinge lõhestavast üksildusest kosmilise ühtsusetajuni. Mõnes mõttes on kõik luuletused ju omalaadsed sünapsid, saatmas närvirakkude signaale teistele närvirakkudele.
Mõni hääl või intonatsioon, mõni lause äratab järsku äratundmise, loob ühenduse. Äratundmine ongi selle raamatu salajane märksõna; selle sisemisi jõujooni järgides võib leida ehk mõne enda jaoks üllatavagi toiteallika.
„Armastuse planeet“ kõneleb sellest, mis on õhus. Mis toimub inimeste vahel tänases maailmas, 21. sajandil. Kõik luuletused on avaldatud viimase kahekümne kahe aasta jooksul ja kirjutatud eesti keeles. Koostaja
Võibolla ainult mina, võibolla kõik. Üksikud üksteise kõrval, otsides igavest elu.
Sa tulid nagu hommik. Astusid kergelt, justkui polekski metsad täis suuri tumedaid öid, milles magasid mu tunded.
Sa kõndisid otse südamesse, kuid see, kes tõeliselt armastab, ei tee oma südamest vangikongi.
Oleksin võinud sind röövida. Pakkuda ahelaid sõrmuse asemel. Täita su klaasi liiga julgete lootustega. Mitte miski ei juhtu kiiresti.
Ja nüüd oled endiselt hommik. Paistad kardinate vahelt nagu lootus päriselt koju jõuda. Paistad hoolimata ööst, kuhu lubasin sul pageda.
Nii raske on lasta lahti ärkavast maailmast. Nii raske on mitte uskuda, et su isemoodi valgus võiks olla vaid põletav mälestus.
Kuupaistesonaat klaverilt, mida meil polnud. Klaverilt, millele veel hiljuti mõõtsin elutuppa koha. Isegi see ei suuda mind uinutada.
Sa jäid nagu hommik. Su jäljed on kõikjal ja enam ei oska ma magada.
Nii raske on lasta lahti, kui pole kunagi arvanud, et hommikut võiks aheldada, päeva võiks püüda, õhtut võiks teha lõpuni enese omaks.
Ehk ei saagi ma teada, mis ma sinu jaoks olin, aga ikkagi olen sinu jaoks, olen kusagil olemas, igas hommikus, kui keegi paitab su pead ja päike paistab su silmisse.
Sa tulid nagu hommik ja kuigi mul pole õigust hoida sust kinni, pole sa ometi päriselt läinud. Oled igavene ärkamine. Olen su peegeldus aegade öös.
Vale jalaga astusin ämbrisse. Jahedas vaikuses kutsusid kellad. Sügise loendamatud lehed meenutasid kirsiõisi.
Esimese armastuse kavalad valud tulid hüpeldes tagasi. Julgelt üle lompide –otsekui võiks neisse uppuda.
Vana kiriku kellad kutsusid matustele. Mul polnud leinatuju.
Sõrmed kudusid sõrmi –silmad jooksid su säärtel. Eksisin, kuni elasin. Elasin igavesti.
Sina, tema, mina ja sinul keegi veel –armastuse kolmnurk kasvab nelinurgaks, ja kui hoolega meenutada, siis üks on minusse natuke armunud. Aasta aega otsib lähedust –saime pentagrammi kokku. Lisame siia selle, kelles rääkis tema, kui teda jätma hakkasin –Taaveti täht. Taaveti armastus. Hakkame otsima Koljatit ja Saalomoni. Juuditi teenijanna ei mäleta, kas Olovernese pea on sügavkülmas või ununes kööki. Heptagoonid, nonagoonid, dekagoonid. Aina rohkem nurki – armastuse ring. Aga võibolla ruumiline? Jah, nõnda see ongi, meie planeet on üks ilus lopergune armastus.
Ma armun augustis, sest mul ei ole kombeid, kuid hing on kerge ja hõõguv kui meduus.
Nüüd luusin laidudel, mu silmades on endeid. Ma magan dokkides ja ärkan tõusuvees.
Kord sõitsin merd –ja mul ei olnud hambaid, siis tuukriks hakkasin ja suu sai pärleid täis.
Kas tead, mu arm, sind olen aastaid valvand –vist täna öösel saabki tuhat täis.