I
K
õigepealt tuleb armastus hispaania keele vastu. Ma ei ole kindel, kust see mu ellu ilmub, aga ühtäkki lihtsalt taipan, et see meeldib mulle. Teen kõik, et keel kiiresti selgeks saada. Ostan raamatu pealkirjaga „¿Qué tal?“1 ja asun sõnu õppima. Manzana, patata, zanahoria, tomate.2 Hispaania keeles kõlab kõik nii kaunilt, et tahan võimalikult ruttu sellele maale reisida. Olen just alustanud dramaturgiaõpinguid teatrikoolis, nõnda siis kiirustan välisõppe koordinaatori kabinetti ja ütlen, et mind kohe järgmisel aastal vahetusüliõpilaseks saadetaks. Välisõppe koordinaator vaatab mind umbusklikult. Mul on läbitud vaid käputäis aineid ja üleüldse ei tule välismaal õppimine nii varases etapis tavaliselt kõne alla. Kinnitan, et see oleks mu loovuse jaoks väga oluline ja et mu keeleoskus on päris korralik. Tegelikult olen oma „¿Qué tal?-i“ ainult lehitsenud, aga samas veendunud, et keel pole mingi probleem. Välisõppe koordinaator tahab saata mind Barcelonasse. Seal on teatrikool, millega minu õppekava koostööd teeb. Olen õhevil. Vaatan kaardilt järele, et Barcelona asub mere ääres, ja panen kokku kohvritäie bikiine, miniseelikuid, suvetosse ja selliseid suuri kilisevaid ehteid, mida ma kodumaal kunagi ei kanna, aga arvan millegipärast Hispaanias vaja minevat. Ma ei taipa, et sõidan Katalooniasse, autonoomsesse piirkonda, kus on oma keel. Kohale jõudes arvan ikka veel, et olen Hispaanias, ja ostan endale suveniiriputkast T-särgi, millel on Hispaania lipp. Mõnes mõttes ma ju olengi Hispaanias, aga sellegipoolest langeb kooli koridorides mu särgile kahtlustavaid pilke. Alles hiljem, kui olen koolipinki juba mitu kuud nühkinud, saan viimaks aru, et ei taipa loengutes 1 2
Kuidas läheb? (hisp). – Siin ja edaspidi tõlkija märkus. Õun, kartul, porgand, tomat (hisp)
8
Saara Turunen
pooli asjugi, sest jutt käib selles teises keeles, mis ei ole kaugeltki see, mida olen juba veidi õppida jõudnud. Olen niigi kaua vastu pidanud ilmselt tänu keelte suurele sarnasusele, mis laseb välismaalasel mõelda, et ta saab räägitust aru, kuigi tegelikult ei taipa kõige vähematki. Nõnda siis lähen katalaani keele kursustele, aga see valmistab pettumuse: sellal kui jääme seal nädalateks toppama värvide ja arvude juurde, loetakse ülikoolis Shakespeare’i sonette. Suurem osa õppejõude on nõus minuga hispaania keeles rääkima, aga siiski on õppimine raske. Puterdan ja kokutan. Soravalt oskan rääkida ainult õhtupoolikuti pärast kolme klaasi punast veini. Loovkirjutamise õppejõud ei taha mind loengutesse lasta, sest tema arvates ei ole mu keeleoskus piisav. Õppejõud on keskea ületanud mees, keda mõned kardavad, aga kes teistele jälle meeldib. Tal on vanaaegsed prillid ja auväärt perekonnanimi, nii mulle räägitakse. Ühel õhtupoolikul istub ta lõunarestoranis ja sööb. Taldrikul on kanakoib ja friikartulid, kõrval veinikarahvin. Lähen õppejõu juurde, katkestan ta lõuna ja ütlen, et tal ei tule minus pettuda. Ma oskan küll kirjutada, ma vannun, ja veel hispaania keeles, küll ta näeb. Õppejõud halastab mulle. Ja nõnda siis kirjutan ööd läbi, tõlgin tekstid õhukeselehelise sõnaraamatu abil ära ja otsin hommikuti kooli kohvikust mõne süütu ohvri ning sunnin teda oma kirjatööd üle vaatama. Ja sedaviisi ma õpin, kiiremini, kui oleksin osanud loota, sõnad jäävad meelde, kuna nad on mu enda omad. Mõnikord küsivad koolikaaslased, miks mu tekstides on alati juttu lumest ja kartulitest ja võileibadest, mille peal on kurki ja tomatit. See kõik on nende meelest väga eksootiline, ja mina ei oska vastata. Ma elan Salvà tänaval Poble Seci linnaosas koos mõne koolikaaslasega. Minu tuba on akendeta riidekunku, kuhu mahub ainult voodi. Talvel on korter nagu külmkapp, ja mul ei ole raha, et osta radiaator. Kaasa pakitud riided osutusid kasutuks. Laenan korterikaaslaselt teksad. Kirjutan Soome oma sõbrale ja palun tal saata vatijope. Magan teksades ja vatijopes ning toitun lähedalasuva baari punasest majaveinist, mida ostan pärast koolipäeva pooleteiseliitrise veepudeli täie. Ma ei ole iialgi nii palju külmetanud kui
Arulagedad asjad
selles korteris. On arusaamatu, et maal, kus olin kavatsenud ringi käia bikiinides, on niivõrd külm. Meie elutuba on alati täis inimesi: teatrikooli rahvast ja muid tuttavaid. Nad suitsetavad kanepit ja vaatavad telekast pealelõunaseid saateid, kus pikaküünelised naised analüüsivad narkootikumide lõksu langenud härjavõitlejate viimase aja vägitegusid. Samal ajal paneb keegi kokku tulevase lavakujunduse mudelit ning mõnikord astub läbi ühe vuntsidega kostüümikunstniku maal elav ema, kes toob meile üüratu kamaka kitsejuustu, kangide kaupa vinnutatud liha ja purkide viisi pasteeti, mida katab paks rasvakord. Tutvun soomlasest kujutava kunstnikuga, endavanuse tüdrukuga, kes elab väikeses üüritoas Plaça de Tetuani lähedal, joonistab mahajäetud tööstushoonetes grafiteid ja oma toanurgas õlimaale. Saame tihti nädalalõppudel kokku, joome tema juures õunalikööri Sprite’iga ning ootame, et kell kukuks üks öösel ja võiksime minna mõnda klubisse. Klubis otsime alati kellegi, kes müüks meile aineid, ja tantsime kuni koidikuni. Narkootikumid ja nendega saabuv heaolutunne hakkavad mulle meeldima. Võõras keeles rääkida pole mingi vaev ja ka kõige tavalisem rong näeb välja nagu see, mis kihutab filmis „Vaimudest viidud“ veepinnal, värvilised tuled raudtee ääres helkimas. Maailm ei tundu enam kauge, vastupidi, distants kaob ja asemele tekib võimas tunne, et olen loodusega üks, samast perekonnast, kuhu kuuluvad tähed, nokkloomad, lumeleopardid ja vahtrapuud. Mulle meeldib ka see, kuidas neil pidudel põimuvad häving ja nauding, et lõbutsemine on niivõrd kõikehõlmav, selles on midagi rituaalset, nagu muistsetes tseremooniates, kus kutsuti vaime välja ja tantsiti nii, et langeti transsi ja seeläbi puhastuti minevikust. Pärast pidu on mu riided sopased ning seljakott koos peitekreemi ja ülejäänud kuu stipiga kadunud, aga sellest pole midagi. Mu varasem elu oli igav ja tolmunud. Olen rõõmus, et lõpuks ometi tunnen end elusana. Kohtan oma meest kevadel. Ühel hommikul, kui päikese tõustes klubist väljume, ta lihtsalt on seal. Ta keelitab mind kaasa järelpeole. Teesklen ükskõikset, ehkki armun temasse hetkega
9
10
Saara Turunen
ja hüppaksin talle kasvõi kaevu järele, kui ta vaid tahaks. See on ilmselt tema naeratuse süü. Mind kütkestab, et ta naeratab pea katkematult. See on minu jaoks midagi uut. Mina ja kõik mu senised tuttavad naeratame üksnes erilistes olukordades. Lisaks on ta ilus, ja kuigi oleks mõistlik öelda, et välimus ei loe ja oluline on sisemine ilu, siis tegelikult on ilul lummav toime, samasugune nagu lambil, mis hullutab öösiti ringi lendavaid putukaid, just niimoodi sööstan ka mina oma mehe valgussõõri, ja mingil põhjusel lubab ta mul sinna jääda. Alguses püüab ta minuga rääkida inglise keeles. Ta on kogu elu seda eraõpetaja juures õppinud, aga ta keeleoskus on nii vilets, et saan sellest enesekindlust ja hakkan temaga ise hispaania keelt rääkima. Mulle tundub, et olen alateadlikult midagi sellist otsinud, inimest, kes viitsiks kuulata mu võõrkeelseid pajatusi, kuigi nende rääkimiseks kulub tunde, ja vastaks mulle siis huvitavalt, nagu oleks tegemist päris vestlusega. Mehe emakeel on katalaani keel. Ta naerab, kui näeb mu suveniiriputkast ostetud T-särki. Ta ütleb, et see on valitseva riigi särk ning et mul ei maksaks seda teatrikoolis kanda, kui ma ei taha, et inimesed mind idioodiks peavad. Mees tuleb ööseks minu juurde. Istume veidi aega rõdul päikese käes ja joome ära pool Fantat. Ta räägib, et õpib ajalugu, ja jutustab mulle muinasühiskondadest ja viikingilaevastikest. Neist, mis kunagi ammu purjetasid Vahemerre välja, pardal heledapäised metslased. Siis magame mõne tunni mu kunkus, ja juba tal ongi aeg minna. Ta küsib mu telefoninumbrit. Puiklen moe pärast vastu, aga mees on kaval ja sellisteks olukordadeks valmis, nõnda ta palubki, kas saaks korraks mu telefoni vaadata, ja helistab siis oma numbrile. Mõne päeva pärast saadab ta sõnumi ja kutsub mind välja. Ma võiksin õnnest lõhkeda, aga samas ajab see mulle ka hirmu peale. Kardan, et äkki ma ei meeldigi talle. Tema meeldib mulle nii palju, et mu süda tõmbub kokku ja pean sügavalt hingama. Enne kokkusaamist mõtlen tundide viisi, missugune peaksin olema, et talle meeldida. Kas peaksin olema jutukas või vaikne, lõbus või
Arulagedad asjad
tõsine, aruka olemisega või rumalavõitu? Kas riided peaksid olema sätitud või veidi lohakad, juuksed kinni või lahti? Mees tuleb mulle autoga järele. Üritan teda mõlemale põsele suudelda, aga tema küsib seepeale, kas olen millegi pärast solvunud, ja kui ma ütlen, et loomulikult mitte, siis ta uurib, miks ma siis teda põskedele suudlen. Küsin, et mis selles imelikku on, kõigi teistega ju nii tervitataksegi, ja mees selgitab, et armastajad peavad kokku saades ja lahkudes teineteist alati suule suudlema. Sest põsesuudlused tähendavad, et armastus on surnud või pole seda kunagi olnudki. Seda teevad ainult sõbrad, pereliikmed ja vanad paarid, kes petavad teineteist ja kelle abielu on üksnes fassaad. Ütlen, et ma ei tea sellistest asjadest midagi, kuna minu kodumaal on igasugune suudlemine romantiline ja argiseid suudlusi, mida vahetatakse üksnes oma vanematega, pole olemaski. Oma lapsepõlves ei näinud ma täiskasvanuid kunagi kallistamas, saati siis suudlemas. Aga mees ei usu mu juttu ja arvab, et mõtlen kõik välja, ja kahtlustab, et olen siiski millegi pärast vihane või hoopis kellestki teisest sisse võetud. Mees on saanud äsja juhiloa ja isa on andnud talle punase Jeepi, millel on katuseluuk. Minu arust näeb see välja nagu mänguauto. Meie koduhoovi liivakastis oli samasugune. Auto on viletsas korras. See sureb keset elavat liiklust välja, aga meest see ei heiduta, ta käärib käised üles, hüppab tänavale ja lükkab auto jälle liikvele. Sõidame randa, istume liival ja suudleme. Mees vaatab mind pikalt ja ütleb, et olen ilus. Ja kuigi ma rehman käega ja ütlen talle, et ärgu rääkigu rumalusi, olen siiski meelitatud ja armun temasse aina enam, sest tundub, justkui suunaks ta minu peale valguse, ja selle valguse paistel tunnen, et olen õnnega koos. Õhtul läheme klubisse pidutsema ja päikesetõusu ajal edasi reivile, mis korraldatakse skvotitud majas. Varem oli see maja uhke villa. See seisab keset teisi villasid, aga on räämas. Toanurkades vedeleb igasugust kola, jalgadeta toole ja tühje spreivärvipudeleid. DJ mängib kuskil harjakapis ja inimesed tantsivad elutoas. Aed on savine, heina kasvanud, müüri taga eristuvad kontrastina naabermajade siledaks pügatud muruplatsid ja väravasuude valvekaamerad. Me pikutame katusel päikese käes, tõmbame kanepit
11
12
Saara Turunen
ja joome punastest purkidest õlut, nii õhtupoolikuni välja. Seejärel tuigume väsinult mehe vanematekoju, mis asub Sant Gervasi linnaosas tänaval, mille nimi on Laforja. Imestan, et täiskasvanud inimene elab ikka veel vanemate juures. Kuidas keegi seda üldse suudab? Võib-olla ei ole mehel rahaliselt võimalik välja kolida, ja edaspidi panen tähele, et siinmail ei olegi see imelik, et elatakse vanematega ühe katuse all, kuigi ollakse juba paarikümne aasta vanused või isegi tükk aega pärast seda. Ema juures on kõik alati parem, kuulen neid tihti ütlemas. Tol nädalavahetusel ei ole mehe vanemaid siiski kodus. Nad on koos tema noorema õega Pariisi-reisil. Korter on ilus ja avar. Seal on kalasabaparkett ja kaunid puidust aknaluugid. Mööda esikut patseerib pere hõbehall kass ja elutoa avali akna ees hõljuvad valkjad kardinad. Uurin tuba, mis on olnud mehe ja tema venna oma sellest ajast, kui nad olid väikesed. Seinal on ikka veel nende lapsepõlvepilt. Sellel meisterdavad vennad elutoa laua taga millegi kallal ja ema on pannud nad ühtemoodi riidesse. Nad näevad välja nagu kaksikud, kuigi neil on poolteist aastat vanusevahet. Toas on alles ka narivoodi. Mees magab all, ülemisel voodil hoitakse koomikseid ja vanu karvaseid mänguasju, sest vend on endale naise leidnud ja vanemate ulu alt jalga lasknud. Vend töötab mägedes matkajuhina, aerutab kitsukese kajakiga mööda jõgesid ja laskub koskedest oma eluga riskides. Mees räägib, et kui nari aastaid tagasi majja toodi, oli vend teatanud, et tema võtab ülemise voodi, ja mees oli vastanud, et talle see sobib, kuna on alati olnud alumiste voodite fänn. Hiljem mõtlen, et see kirjeldab väga hästi tema loomust. Ta oskab olla rahul sellega, mis on, ja näha häid külgi ka seal, kus neid pole. Ise ei ole ma selles kuigi osav. Ajan alati taga paremaid palu ja mõnikord võib see mulle ka õnnetuseks olla. Mees teeb mulle kartuliomletti. Ta seletab, et see tuleb jätta seest veidi tooreks. Retsepti on ta saanud oma emalt, ja mees on selle üle uhke. Ta ütleb, et läbinisti küps omlett ei ole nende omaga isegi võrreldav. Ta teeb ka leibu, hõõrub nende pinda küüslaugu ja pooliku tomatiga ning nõristab peale oliiviõli. Taldrikud on portselanist, neil on vanaaegne lainjas serv ja sellel kuldne muster.
Arulagedad asjad
Aga laua katab mees kohutavalt hooletult, heidab noad-kahvlid lihtsalt risti-rästi taldrikute kõrvale. Minu arust on see kogu eelneva vaevanägemise juures imelik, nii et paigutan söögiriistad korralikumalt, kahvli vasakule ja noa paremale poole. Minu lapsepõlvekodus järgiti seda kommet alati, ma ei tea, kas oskasin seda siis hinnata, aga omaette elama kolides oli see harjumus mulle külge jäänud, sest minu arust on selles midagi väärikat. Mees ei mõista mu kinnisideed ega paranda oma kombeid ka edaspidi, kuigi tuletan talle seda mitmel korral meelde. Ja kõige imelikum kogu asja juures on see, et ta sööb oma leivad just noa ja kahvliga, peenelt nagu aadlik. Ta ütleb, et nii õpetas teda vanaema, sest vanaemal on väärikas päritolu ja aristokraatlikud žestid ning vanaemaga ühes lauas tuleb nuge-kahvleid alati väga hoolikalt käsitseda. Järgmisel hommikul ärkan selle peale, et kass lesib mu rinnal ja vahib mulle otse silma. Mees on duši all. Hiilin kööki, leian sealt pisukese kannu ja panen kohvivee keema. Istun elutoa laua ääres ja vaatan vastasmajade katustelt lendu tõusvaid tuvisid, samuti rõdusid, mille raudlippide vahelt vonkleb tähtjate õitega sukulentide varsi. Taimed näivad vanad ning mulle tundub, justkui pesitseks neis linna vaim. Veidi aja pärast kostab ukselt kolinat. See on koristaja, väike ja sõbralik naine, keda mees nüüd koduselt tervitab. Naine pühib vanaaegse harjaga põrandaid ja tõmbab need siis üle mopiga, mille on kastnud mingisse vängesse puhastusvahendisse. Imestan, et ta ei kasuta tolmuimejat, aga saan hiljem teada, et majapidamises polegi seda. Lõpuks triigib ta riided ja lappab need voodiservadele korralikesse virnadesse, mehe aluspüksid kaasa arvatud. Küsin mehelt, mis plaanid tal õhtuks on, aga ta satub seepeale kimbatusse ja ütleb, et kust ta seda peaks teadma. Küllap midagi ikka toimub. Mind on kasvatatud nii, et alati peab olema selge pilt, mis järgmiseks kavas on, tuleb teha midagi kasulikku, uurida inimestelt selle kohta, kus nad töötavad, mida nad plaanivad puhkuse ajal teha või järgmisel päeval ette võtta. Mulle tundub, et kui sa ei tea, mismoodi elu edasi läheb, siis pääseb valla kaos, aeg läheb raisku ning kõik on sassis ja segane. Ma tahan, et kõik läheb nii, nagu mina olen plaaninud. Aga mees ütleb, et temale meeldib
13
14
Saara Turunen
vaadata, mis elu ette veeretab, ja minna lihtsalt sündmuste käigus vooluga kaasa. Kiirustame päikese kätte ja kõnnime metroojaama poole. Laforja tänava nurgal möödume esmalt pitsipoest, mille akna taga istub keset üüratuid pitsimägesid väike mutike, paksud prilliklaasid ninal, ja niplab midagi, ning seejärel baarist, mis on täis vanamehi ja mida kutsutakse ätibaariks. Ätibaaris on tavaks visata suitsukonid ja salvrätikud põrandale, kust koristaja need siis päeva lõpus laia harjaga kokku lükkab. Ätibaari kõrval on kanamunapood, mille tagaosas on omaniku kodu, ja kodu taga siseõu, kus kanad oma kuutides konutavad. Mees räägib, et käis kanamunapoodniku pojaga ühes klassis ja et nad tulid tihtipeale pärast kooli siia siseõuele ja toitsid kanu teradega. Veel möödume apteegist ja mänguasjade poest ning peatume seejuures hetkeks vaateakna ees, kus vurab mööda rööbasteed väike mängurong. Ka apteeker ja mänguasjapoodnik on mehe tuttavad. Apteeker hoiab pöialt Madridi vutimeeskonnale ja õrritab meest iga kord, kui Barcelona omad kaotavad, mänguasjapoodnikku tunneb mees aga tänu sellele, et käis lapsena koos vennaga tema juurest mudelautosid näppamas ja jäi alati vahele; siiski paistab, et poodnik ei pea viha, sest ta tervitab meid sõbralikult. Jaamas jätame hüvasti ja läheme kumbki oma teed. Mees sõidab metrooga loengutesse ja mina jalutan läbi sumiseva linna teatrikooli, kus harjutame etüüde ja lööme, suitsud suus, kooli ees aega surnuks. Päevad lähevad, aga mees hoiab eemale. Ta ütleb, et tal pole aega. Et peab eksamiteks õppima. Ja teisel korral jälle sugulastega koos vanatädi surma-aastapäeva tähistama. Ei tea, kas peaksin teda uskuma, ta annab endast nii harva märku. Elan tema kõnede nimel. Hommikust õhtuni ootan, et ta tahaks minuga kokku saada ja mind kuhugi viia. On palju päevi, mil ma ei suuda õppimisele keskenduda. Stseenid saan küll valmis kirjutatud, aga kunstiajaloo loengus vajub mu pea norgu nagu närbunud tulp. Pikki päevi unistan mehe seltskonnast. Pärast kooli uitan linna peal ja laristan oma õppelaenu odavmoe rõivastele, ehetele ja lõhnavetele, millega plaanin end üles lüüa, kui teda jälle näen. Minu kujutlustes
Arulagedad asjad
on mees täiuslik ja mulle tundub, et temaga koos olen ka ise teistsugune. Argipäev saab maagilise sära ja me hõljume, ilma et jalad maad puudutaksid. Aga kui ta siis lõpuks ühendust võtab, olen vihane ja mossitan, ja kui ta uurib, mis mind vaevab, ei oska ma kuidagi vastata. Ma ei ole õppinud oma tunnetest rääkima ega ütlema, mida ma tahan. Ma tean, et võiksin talle ju ka ise helistada ja teda kuhugi kutsuda, aga ei taha seda teha, sest mul on liiga palju kaalul. Olen armunud ega taha teda sellega eemale peletada, et jõlgun tal kannul. Olen varem nii teinud ja märganud, et see ei toimi.
15
S
uve tulles läheb mees Menorcale, et seal hotelli köögis töötades raha teenida. Ma taotlen teatrikoolist õpinguteks pikendust. Ma ei taha kodumaale tagasi minna, tahan oodata sügist ja mehe tulekut, ma ei või kõike nüüd pooleli jätta. Käin tal korra külas. Sõidan üle türkiissinise mere saarele, kus ta elab koos teiste noorte meestega majas, millel on kaks korrust ja väike tagahoov, seal lapike päikesest kõrvetatud muru, riidenagist kokku klopsitud pesukuivatusraam ja väike kampa löönud kass. Päeviti on mees tööl. Mina istun koos kassiga hoovis ja vaatan, kuidas vähkpunaseks põlenud saksa turistid velomobiilidel mööda sõidavad. Teinekord vahin „Simpsoneid“ ja kaalutlen, mitu kalorit võiks sisaldada lauale unustatud saiake. Kas võiksin selle ära süüa, ilma et läheksin nii paksuks, et ei meeldi enam mehele? Õhtul suundume pittu, oleme hilja ööni väljas, ja hommikul jookseb mees tööle, ruudulised püksid jalas ja kokamüts peas. Kord takerdub ta pikavõitu püksisäärtesse, kukub asfaldile ja ruudulisse põlve tuleb auk. Ühel õhtul kuulen, kuidas ta helistab oma emale ja räägib, et mina olen külas, ja ta ema küsib, kas ma olen ilus, ja mees vastab, et jaa, väga ilus. Ja ma olen nii õnnelik, kuigi hakkan vägisi mõtlema, et mees lihtsalt eksib, et varsti ta silmad avanevad ja ta näeb, missugune ma tegelikult olen: üldsegi mitte ilus. Minu kodus ei peetud välimust millekski. Välimusest ei räägitud kunagi, justkui saaks vaikimisega selle olematuks teha. Ema lõpetas meikimise pärast seda, kui mu vend värvis tema huulepulkadega maast laeni ära hoovis oleva mängumaja ja kastis lõhnaõlidega toataimi. Nii vähemalt räägiti. Ema rõhutas oma lihtsust. Ta kandis kulunud vatijopesid ja päevinäinud kingi. Hiljem õppisin tema tagasihoidlikkust hindama, aga nooremana nägin maailma enda ümber ja seda, kui tulihingeliselt seal ilu kummardati. Ja ma ise
Arulagedad asjad
tahtsin samuti ilus välja näha, ainult et ei teadnud, kuidas see võiks võimalik olla. Lapsena ei tohtinud ma end meikida, sest vanemate jaoks ei olnud see vastuvõetav. Kui ma üheteistaastasena kogusin raha ja ostsin huuleläike, muretses isa, et olen nii tühine. Raha minevat raisku ja koos sellega varsti ka kõik muu, kui see jama jätkuma peaks. Meikimisega kaasnes iseäralik häbitunne. See oli midagi, mis tegi inimesest rumala. Kuigi samal ajal kehtis kõikjal nõue, et peab tüdruku moodi välja nägema, ainult et teatud piirini. Naiselikud ja tütarlapselikud jooned pidid tulema iseenesest, koos Tokmanni soodukate korvist välja õngitsetud pusaga. Hiljem lugesin üht psühholoogiaraamatut, kus oli juttu ema ja beebi suhtest. Seal räägiti, et imikule meeldib oma hoidjat vaadata. Ta jälgib tolle huuli, silmi ja rindu ning armastab neid tingimusteta, need on tema jaoks maailma kauneimad. Aga kui nende kandja alahindab oma ihurikkusi, hakkab ka imik neid alahindama. Raamatus öeldi, et täiskasvanud seostavad ehteid ja kauneid rõivaid alateadlikult ikka veel emaga ja tema keha teatud kohtadega, ning et meikides ja riietudes püüavad inimesed tihti rõhutada just neid kehaosi, muuta need veelgi kutsuvamaks. Pärast kõike seda mõtlesin, et lastel tuleks lubada meikida ja ennast ehtida nii palju, kui nad vähegi tahavad, sest muidu juhtub nendega sama mis minuga: neid kimbutavad sundmõtted ja nad kerjavad kogu ülejäänud elu iga komplimenti, mis pole väärt punast krossigi. Mees soovib, et seksiksime, ja muidugi tahan ka mina seda, aga samas arvan, et see pole hea mõte, mitte enne, kui olen saanud jälile, kas ta armastab mind. Kujutan end teadvat, missugused need lõunamaa mehed on. Nende ja nende valede eest on kodumaal hoiatatud nii kaua, kui ennast mäletan. Pealegi olen õhtuti, kui joome kollaseks kõrbenud tagahoovis rummikoolat, kuulnud, mismoodi mehe sõbrad naistest räägivad. Nad imetlevad naisi ja jumaldavad neid, aga mulle tundub, et nad ei pea naisi samasugusteks inimesteks, nagu nad ise on. Justkui oleksid naised mingisugused müstilised olendid, kes on laskunud teiselt planeedilt maamunale üksnes selleks, et neid võrgutataks ja vallutataks.
17
18
Saara Turunen
Ja neis lugudes on loomulikult oluline mainida, kas vallutus viidi ikka lõpule, kas ikka kepiti, löödi mõõk võõrasse maapinda. Ja seda rõõmu ma mehele küll pakkuda ei taha. Ei taha olla üks neid vallutusi. Tahan olla inimene, keda armastatakse üle kõige. Ma ei või saarele elama jääda, eelkõige vast seepärast, et tahan teeselda raskesti kättesaadavat. Mäletan, kuidas mu korterikaaslane, too vuntsidega kostüümikunstnik, ütles, et naine peab igasugused pealekäimised sada korda tagasi lükkama, enne kui võib nõustuda, kõik muu on labane. Nõnda siis loobun kiusatustest, pakin oma kohvri, astun laevale ja vaatan, kuidas mees mulle kai pealt õhusuudlusi saadab. Põrnitsen türkiissiniseid laineid ja soovin südamest, et minu keeldumisest oleks ka midagi kasu. Laev sõidab tagasi linna, ja seal ootan, et päevad mööduksid kiiresti ja mees tuleks koju. On palav, aeg justkui seisaks ja ma ei tea, mida teha. Vuntsidega kostüümikunstnik sahmib esikus. Ta sätib minema Rooma oma armsama juurde, aga pass on kadunud. Ta läheb alla tänavale, ulatab seal kerjusele kümneeurose ja soovib, et too paluks mõnd sellist pühakut, kes on spetsialiseerunud kadunud asjade juhtumitele. Kerjus on raha eest tänulik ja lubab anda endast parima. Seejärel tuleb kostüümikunstnik tuppa tagasi, takerdub vaiba taha ning juhtub seda siunates vaatama vaiba serva alla, kust leiabki passi. Kostüümikunstnik lööb risti ette ja ütleb, et õnneks ema õpetas talle, kuidas sellistes olukordades käituda, ning läheb rahulolevana reisile. Korteris on vaikne, kõik teised on samuti suveks maale või mere äärde läinud, aga minul pole enam raha, et kuhugi sõita. Nõnda pikutan oma riidekunkus ja kuulan väljast kostvat peomelu. Mõnikord lähen allkorrusel asuvasse poodi, ostan tomateid ja sulatatud juustu. Kord tuleb mehelt kiri. Ta on mu perekonnanime valesti kirjutanud, aga saadetis jõuab siiski kohale. Kiri räägib kokatööst ja sellest, et ta lõikas sügavalt sõrme ja kukkus köögipõrandale kokku. Ta ütleb ka seda, et kiri on esimene, mille ta üldse on kellelegi kirjutanud. Igatsen sinu järele, seisab kirja lõpus.
T
uleb sügis. Kohtume mehega vihmasel päeval vana kiriku trepil. Ta on just selline, nagu ma mäletasin, ja isegi parem. Ma ise olen niivõrd kohmetu, et söandan vaevu talle otsa vaadata, ja äkitselt on mu kõnevõime kadunud. Ootan, et mees ütleks midagi, ja muudkui noogutan peaga. Samal ajal sõiman iseennast. Ma ei ole sugugi vaimukas ega tark. Olen kinnine ja igav. Miks ma peaksin üldse kellelegi meeldima? Aga ma ei saa sinna midagi parata, et ei oska olukorrast välja murda. Vihm tugevneb ja ma lähen puu alla piiskade eest varju. Mees küsib, kas mulle ei meeldi vihm. Meeldib ikka, aga ma ei taha märjaks saada, saan kuidagi öeldud. Mees viib mind keeglit mängima. Rüüpame kitsastest klaasidest drinke ja veeretame palle. Mul on võidust ükskõik, üritan lihtsalt veetlev välja näha, kuigi oskan palli visata vaid kahe käega, nagu kivikamakat. Ime küll, aga kõik kurikad kukuvad. Sul on vist õnne, ütleb mees ja naeratab.
Mees tutvustab mind oma perele. Sööme koos õhtust ja ta isa küsib, kuidas mu katalaani keele õpingud lähevad. Vastan, et hästi, kuigi see pole tõsi. Olen õppinud teesklema, et saan kõigest aru, ja kui minult midagi küsitakse, vastan alati hispaania keeles. Olen märganud, et katalaanid annavad välismaalastele selle andeks, aga siiski on mul tihti kehv enesetunne, kuna tean, et inimesed soovivad, et õpiksin ära nende keele. Jälgin suure vaevaga pere vestlust, mis keerleb peamiselt poliitika ja spordi ümber. Panen tähele, et mehe ema juttu on kergem mõista kui teiste oma, ta räägib aeglasemalt ja kasutab lihtsaid sõnu. Tuleb välja, et ta on pärit Hispaania põhjaosast ning on kehval järjel rekajuhi tütar. Katalaani keelt hakkas ta rääkima alles siis, kui tuli Barcelonasse õppima ja abiellus siin. Mehe õde vaatab mind teisest lauaotsast. Tal on prillid ja breketid ning ta käib juba gümnaasiumis, kuigi näib palju noorem.
20
Saara Turunen
Kui ma teda jälgin, lähevad mõtted vägisi sellele, milline olin ise samas vanuses. Olin kodust välja kolinud, elasin võõras linnas ja tegin tulevikuplaane. Õel aga ei tule endale isegi võileiba teha, ja teda ei tohi ka üksi koju jätta. Nõnda peab mees siis, kui vanemaid kodus pole, tema eest hoolitsema, tegema süüa ja pakkuma seltsi. Õde on lihtne hoolealune, nendib mees, alati heas tujus ega ütle millegi kohta ühtki paha sõna. Ajaviiteks loeb mees õele ette vormelite kvalifikatsioonisõitude tulemusi ja jalgpallimeeskondade algrivistusi, kõike, mis puutub sporditulemustesse ja -tehnikatesse. Õde imetleb oma suurt venda ja kuulab huviga. Tal on kaks vaikset sõpra. Mõnikord tulevad nad Laforja tänavale külla, et panna koos kokku hiiglaslikku puslet, mis kujutab antiloope. Aga õde ei tundu vabaduse järele igatsevat. Koduvälisest elust võtab ta kõige meelsamini osa koos isaga. Oma toas on ta kinnitanud tahvlile fotosid, kus nad jalutavad isaga ühesugustes aaskinnisega mantlites tuulisel tänaval ja istuvad jalgpallistaadionil, fännisärgid seljas. Mees ütleb, et jätab ülikooli pooleli. Ma ei tea, mille kõigega see seotud on. Aga arvan, et ta hing on rahutu, ta on suve jooksul saanud maitsta iseseisvust ega ole enam nõus vana elu juurde tagasi pöörduma. Pealegi maksab ülikool roppu raha ja kuigi isa kannab kõik kulud, ei näe mees, et õpingud oleksid kuidagi päriseluga seotud. Nii hakkabki ta tööd otsima ja leiab kinnisvarafirma, kus on pakkuda koht väljaõppeta noormehele, kes oskab naeratada ja rääkida. Õige pea alustab ta firma harukontoris, mis asub halva mainega piirkonnas, seal, kus korterid ei ole tavaliselt teab mis kallid, aga nüüd on buumist köetud linnas hinnad pilvedesse tõusnud ja maaklerid ratsutavad laineharjal, müües väsinud väljanägemisega kuute summade eest, mida varem maksti vaid parimates linnaosades. Hommikuti paneb mees selga musta ülikonna ning jalga lakknahast kingad ja läheb tööle. Talle meeldib end peegli ees keerutada ja riidesse sättida. Tal on vähemalt sada paari sokke, need ei mahu sahtlisse õieti äragi. Ma ütlen, et tal ei pruugi kolm korda päevas ümber riietuda ja puhtaid särke iga kord pesukorvi visata, sest see pole kuigi mõistlik. Tuleb kanda üht särki, kuni see on must, ja alles siis liikuda edasi järgmise juurde. Sul on õigus, ütleb mees,
Arulagedad asjad
aga unustab kohe mu nõuande, viskab üks kord seljas olnud särgi põrandale koristajale üles korjata ja piserdab end üle sellise koguse odekolonniga, et vürtsine aroom hõljub toas veel kaua pärast seda, kui ta ise välja on läinud. Mehel tuleb päevade viisi ajada linna vaesemale elanikkonnale kärbseid pähe, et nood ostaksid enda jaoks liigkalleid kortereid. Ta peab ringi kõndima käestlastud kvartalis, kinnisvarafirma brošüür kaasas, ning helistama seal uksekelli ja küsima, ega uksele tulnu soovi juhuslikult oma korterit müüki panna, ja isegi kui ei soovi, siis kas kinnisvarafirma ei võiks korterit vähemalt ära hinnata ja öelda, kui palju oldaks selle eest valmis maksma. Selle viimasega nõustuvad üllatavalt paljud, ent siis tuleb neid veel müüma keelitada, ja see ei ole lihtne. Inimestel on ju kodu vaja, ja kui neil see juba olemas on, siis mis hea pärast peaksid nad selle maha müüma? Kõigest hoolimata tuleb iga avatud ust näha kui võimalust ning end sealt sisse kiiluda, kui mitte muuks, siis vähemalt vihjete kogumiseks. Vanurid on tavaliselt kursis kogu trepikoja tegemistega ning kannavad lahkelt ette kõigi tulekutest ja minekutest. Nende ülevaade saab kaustikusse kirja ja selle põhjal orienteerutakse juba järgmisel ringkäigul. Mehe ülemus ei anna armu. Ta ütleb, et mees ei tohi enne kontorisse tagasi tulla, kui vähemalt üks korter on müüdud või hindamisega nõustutud. Inimestele tuleb valetada. Mees näeb ja kuuleb, kuidas ta töökaaslased seda kogu aeg teevad. Nad peavad läbirääkimisi peruu peredega, kes on tulnud Hispaaniasse paremat elu otsima. Ütlevad neile, et võtke laenu, tagasimaksmiseks kulub kõige rohkem aasta või paar, aga ise teavad, et need inimesed ei saa kunagi oma võlgu makstud, olgu või kogu suguvõsa kuni Limani välja käendajateks kokku aetud. Mees ei taha end millegi sellisega siduda, ja ka tehingud jäävad tegemata. Nii võbiseb ta kinnisvarafirma ees oma mustas ülikonnas nagu räsitud lind ning kogub julgust, et minna sisse ja ülemusele oma kehvast saagist aru anda. Mõnikord mangub ta mõnd sõbralikku vanurit, et too laseks oma korterit hinnata, lihtsalt selleks, et tal oleks kontorisse tagasi minnes midagi ette näidata. Vastutasuks lubab ta ära vahetada vanuri elutoas läbi põlenud pirni, milleni too ise ei ole ulatunud.
21
22
Saara Turunen
Aga loomulikult on ka selliseid päevi, kui kontoris sõlmitakse lepinguid ja ülemus on heas tujus. Ta lükkab paberivirnad ja mapirivid kõrvale, puistab lauale kokaiinipulbrit, hakib seda veidi pangakaardiga ja pakub lahkelt alluvatele. Ülemusel on uimastiprobleem. On tavaline vaatepilt näha teda ninakülge pigistamas ja tatti sisse luristamas, et tibakestki pulbrit raisku ei läheks, ja siis prügikorvi sülitamas või tolmuimeja kombel õhku vedamas, igasugu totrusi suust välja ajamas ja närviliselt oma nägu näppimas. Et siis veidi hiljem süngeks tõmbuda, lillad varjud silme all kliendilisti jõllitada ja õhukesi reklaambuklette ribadeks rebida. Ühel laupäevahommikul ärkan mehe kõrval alumisel naril. Läbi aknaluugipragude immitseb tuppa valgust ja põrandal keset päikesesõõri sirutab kass oma käppi. Mees hüppab püsti ja hakkab asju spordikotti korjama. Ta pakub, et läheksin kaasa tema jalgpallimängu vaatama, ning ma mõtlen, et miks ka mitte, võin ju päikese käes raamatut lugeda. Unustan raamatu siiski esikulauale ja istun uniselt platsiserval, kuulan hõiskeid, vilepuhumist ja pallipõrkeid vastu võrkpiiret. Mu hajevilolek ei tähenda, et ma ei oleks tahtnud kaasa tulla. On isegi tore, et mees mind publikuks võttis. Aga mulle lihtsalt ei meeldi jalgpall, ega üldse sport. Sport meenutab põhiolemuselt sõda ja selles on midagi eemaletõukavat, paljas spordikommentaatorite häälgi ajab mulle masenduse peale. See toob meelde pühapäeva pärastlõunad kodus, kui isa ja vend vaatasid vormelisõite või jäähokit, ja ma pidin olema vaikselt ja päike langes aknast just nii, et aeg tundus seisvat. Mängu jooksul lööb mees sisse kolm väravat. Mina vahin lähedal puul hüplevaid papagoisid ega tee taipama, kui teised mängijad ütlevad, et ma toon ilmselgelt õnne. Mees on löödud, ta ei mõista, kuidas ma saan nii ükskõikne olla. Miks ma mängu ei jälginud, kuigi olin just nimelt vaatama toodud. Nõnda siis ütlen, et jälgisin parema meelega papagoisid, et põnev oli, kui suured pesad neil palmilatvades on, ja kuidas nad laskusid alla madalamate puude peale ja sõid sealt punase-valgekirjuid õisi, hoidsid neid küüniste vahel ja järasid nagu maisitõlvikuid. Mees teeb ahastava näo ja ohkab, aga sellega meie nagin ka lõpeb.