PROLOOG 1998
1. Ohtlik otsus Noormees tõusis püsti, kui buss väikese Inglise küla keskväljakule pööras. Süda tagus. Nii hullumeelne temast ... teha sellist asja – siia sõita –, ilma et kellelegi ütleks. Aga ta pidi! Tal polnud mingit võimalust seda mitte teha. Kui ta bussist väljus, hakkas päike juba loojuma. Üks vanapaar silmitses teda, nagu oleks neile teada, et ta pole siitkandist pärit. Oli see siis nii ilmne? Õhk tundus soojast bussist väljudes nii külm. Ta kandis õhukest kudumit, aga nüüd, kui päikest polnud, oleks ära kulunud korralik jope. Jahedus üksnes suurendas siiasõidu kõhedust. Nii impulsiivne, nagu sõbrad ütleksid. Ta lihtsalt ei mõtle! Aga polnud võimalustki, et ta lihtsalt istuks ja ootaks ja mõistataks. Kas kõik oli tõesti läbi? Ühel hetkel niivõrd erutav, imeline ja põnev ... ja nüüd ei midagi? *** Ta hakkas astuma. Alguses uitas ta sihitult. Mööda üht põiktänavat ja teist puiesteed, kuni seisis viimaks varjus. Ta tundis end hüljatuna. Ilm muutus külmemaks. Nii loll, et ta sooje riideid kaasa ei võtnud. Oli nii palju asju, millele tulnuks varem mõelda. Aga ühe asja ta siiski võttis, riskist hoolimata. Seljakoti väikeses küljetaskus. Väikese kilekoti. Kiire pilk lookleva kangialuse kummassegi otsa. Ta tegi tõmbluku lahti. Siis – veel üks pilk teekäänakule – pistis ta sõrme kotti. Kõigest väike mekk. Ta tõstis sõrme nina alla ja hingas sisse, kuni valge pulber sõrmeotsalt kadus. — 7 —
Seejärel magus joovastus – tal hakkas lausa soojem. Ja see hämar kangialune polnud enam kurjakuulutav. Ta nägi üsna selgelt. Ta keskendus uue innuga oma ülesandele. Selja pööranud, astus ta kangialuse varjust välja ning võttis suuna tulede ja poodide ja inimeste ja küla poole. *** Ta möödus pubist. Sildil seisis „Ingel“ ja tähtede kohal hõljus ilus inglikuju. Juba rahvast täis. Nii soe, nii kutsuv. Aga ei. Siis möödus ta ühest allakäinud hotellist. Ta silmitses värava kõrvale kinnitatud kulunud silti: „Kelluke“. Üle tee seisis teejuht küla tänavakaardiga. Ta ruttas üle peatänava. Lähedal tänavalambi valguses õnnestus tal hädavaevu luitunud kaardilt sõnu välja lugeda. Käes! Jah! See oli kindlasti õige koht! Ta pidi hinge tõmbama, süda hakkas pekslema. Sinna on kõigest mõne minuti tee. Ta hingas sügavalt sisse ja hakkas uuesti astuma – külatuledest eemale tintmusta pimedusse.
—8—
ESIMENE OSA Surnukeha
2. Täiuslik hommik „See on vast elu, mis?“ sõnas Ray Stroud, kui Tom Viningi roostetanud kaubikust välja ronis ja vaadet imetles. Tema ees laotus jõeni aas, mida kirjasid hommikupäikeses säravad punased ja sinised moonid ja rukkililled. Ja kuigi oli vaevalt kaheksa hommikul, tundus õhk juba soe. Ees ootas järgmine suurepärane juunipäev. Ja mina selle õhtuks viiekümne naela võrra rikkam, mõtles ta ning tundis juba esimese heleda Hooky õlle mekki Künnimehe pubis. Ta küünitas end kabiini tagaistmele alles sooja hommikusöögi järele, mille ta oli Cherringhami maanteeäärsest kohvikust kaasa ostnud. Ta harutas „supersoodsa“ vorsti-peekoni-topeltmunavõileiva ettevaatlikult paberist lahti ja pigistas selle rasvaste voltide vahele pakikese ketšupit. Ta võttis suure ampsu, muna ja või mööda lõuga alla valgumas, ja vaatas tagasi Tomi poole. „Täna hakkab kõrvetama,“ ütles ta. „Ära ole nii kindel,“ arvas Tom, „mu telefon ütleb, et pärastlõunal hakkab sadama.“ Ray tõstis pilgu ja pühkis varrukaga suud. Mida kuradit ka telefonid ilmast teavad? Siis jälgis ta, kuidas aasa kaugemas otsas ilmus nähtavale väike karavan sõidukeid, ja võttis ebatasasel pinnal hüpeldes suuna otse neile. „Kas see on ülemus?“ küsis ta. „Võimalik,“ vastas Tom, kes kabiinist välja ronis ja tema kõrvale seisma jäi, „aga ei pruugi. Minu teada on meil selle otsa peal kaks bossi ja mõlemad nii juhmid, et võta üks ja viska teist.“ Ray jätkas söömist ning jälgis, kuidas sõidukid põllunurka rivistusid. Kaks sõiduautot, kummaski vaid autojuht, ning minibuss täis rahvast ja pagasit. — 10 —
Pole just raske aru saada, kes neist on töölised ja kes ülemused. Ta nägi, kuidas sülearvutite ja õlakottidega autojuhid väljusid ja kohe midagi omavahel arutama hakkasid, kraamisid lagedale pabereid ja osutasid põllul siia-sinna. Vahepeal libisesid minibussi uksed lahti ja Ray nägi sõitjaid välja valgumas. Need nägid välja nagu üliõpilased. Paar kiitsakat piimahabemega, šortsides ja tuttuutes saabastes poissi, aga peamiselt T-särkides ja teksastes särasilmsed tüdrukud. Kõigil varuks seljakott, ämber ja kollane kiiver. Need silma all ringi hõljumas ... milline kena boonus! Isegi siit oli ilmselge, et kõik need käed on pehmed ja veatud. Kaks nädalat põllul rügamist, mõtles ta, ja nende nahk on sama kole kui mul. Ray uuris oma käsi: rakkus, sissesööbinud mustusega, küüned narmendavad ja värvi muutnud. Siis keeras ta tühja hommikusöögiümbrise kokku ja viskas selle Tomi kabiiniaknast sisse. Ta jälgis, kuidas tudengid vedasid telke ja kaste aasaäärse puudeviiru varju. Telkimiseks hea koht, mõtles ta. Selge see, et täna tasub lauspäikse alt eemale hoida. Kaks bossi vahetasid rühmaga mõne sõna ja suundusid siis kastiauto ja haagise poole. „Läheb lahti,“ tähendas Tom poolihääli. Mehed jõudsid kohale ja neist kahest pikem pakkus Rayle kätt. „Mister Vining?“ küsis mees. „Professor Cresswell Westerni ülikooli arheoloogia osakonnast. Me rääkisime vist telefonis.“ Ray kätt vastu ei võtnud ja noogutas selle asemel enda kõrval seisva Tomi poole. „Mina olen Vining,“ sõnas Tom ega liigutanud oimugi. Ray nägi, et mees, kelle käsi nüüd surumata õhus tolknes, näis segaduses. Tom otsustas viimaks mehele halastada ja andis ka kätt. Ray muigas endamisi. Nii kaua, kui tema Tom Viningit tundis, oli see kopajuht mihkel inimesi verest välja lööma – eriti — 11 —
kui neil inimestel võimu oli. Mitte just toimiv taktika, kui oma ametis vilets olla, aga kõik teadsid, et Tom on miilide raadiuses kopaga kõige osavam. Spetsialist. Meister. Ja alati nõutud. „Tema on Ray,“ ütles Tom omakorda tema poole noogates, „mu kaevetööde inspektor.“ Professorit paistis see sõna segadusse ajavat. „Ta kõnnib kaasas ja kontrollib, kuidas ma kaevan. Aitab labidaga kaasa. Head silma ja tugevat selga on ikka vaja.“ „Aa, jajah, tore,“ ütles Cresswell. „Rõõm teid meeskonnas näha, Ray. Kas olete varem väljakaevamistel töötanud?“ „Ei,“ vastas Ray, „aga ma olen mitu auku kaevanud.“ Ta jälgis, kuidas Cresswell prille kohendab ja ilmselt nuputab, kas Ray teeb tema kulul nalja. Siis naeratas ta ujedalt. „Hahaa, väga vaimukas,“ kohmas ta lõpuks ja noogutas oma paarimehele, kes muigas. Ray vaatas pingsalt teist meest. Teda oli ta küla peal kohanud. Just ... seesama ... Korraldas turistidele Cherringhami ajalootuure. „See on Will Goodchild. Ta juhib kohapeal minu eest väljakaevamisi. Will on meie kohalik Rooma ekspert, eks ole, Will?“ Goodchild kortsutas kulmu, justkui poleks ta tutvustusega rahul, ja naeratas siis kohmetult Rayle ja Tomile. Ajaloolane ei paistnud teda ära tundvat. Mis siin imestada, mõtles Ray, see mees pole just Künnimehe püsikunde. „Jah, noh, vastutab muidugi ülikool,“ jätkas Cresswell, „aga mis teisse puutub, siis on Will teie ... ee ... otsene ülemus. Mina juhin projekti elevandiluust tornist! Eks ole ju, Will?“ Will kehitas õlgu, tahtmata ilmselt Cresswelli nalja peale reageerida. Professor jätkas: „Nonii, ee, Tom, te olete Ray asjaga kurssi viinud, ma loodan? Tervise- ja tööohutusnõudeid tutvustanud. See on esmatähtis, kas teate, eriti väljakaevamistel, kus osalevad tudengid. Ei mingeid õnnetusi!“ „Ärge muretsege,“ sõnas Tom ja pöördus Rayle otsa vaatama. „Ta pole nii juhm, kui pealt paistab.“ — 12 —
„Rõõm kuulda,“ sõnas Cresswell ja naeris ebakindlalt. Ja siis: „Oi ei. Ray, tähendab, rõõm kuulda, et olete asjaga kursis, mitte et te ee ...“ „Pole probleemi, mister Cresswell, sain aru küll,“ rahustas Ray. Mida meest ... ei oska kaht sõnagi lauseks kokku seada ja targutab mehega, kes teeb päristööd. Ja nüüd, kui mehike kohmetult kokutas, teadis Ray, et on suurest ülemusest punkti võrra üle. „Nii, räägime asjast. Nagu ma telefonis ütlesin, mister Cresswell, olen aastate jooksul paljudel väljakaevamistel töötanud,“ võttis Tom sõna. „Tõepoolest, teil on palju soovitusi ja me oleme väga tänulikud, et saite meiega liituda. Siin on siis tänane plaan. Mul on seal esimese ja teise kursuse tudengid ning paar kogenud vabatahtlikku. Nad panevad praegu laagrit üles.“ Siis kinkis mees talle laia naeratuse, oskamata samal ajal vägesid juhatada ja lihttöölistega omamehelikult seltsida. „Neil on range korraldus tee hakkama panna. Ilma teeta pole ka kaevamist, eks ole. Pärastpoole tuuakse välikempsud ja toiduauto ka kohale. Aga nagu ma ütlesin, siis töödejuhataja on Will. Küsimusi on?“ Ray vaatas maha. „Ei?“ Cresswell ootas vastust. Isegi Goodchild ei viitsinud semutsema hakata. „Üks asi veel,“ lisas Cresswell. „Ajakava.“ „Nii?“ küsis Tom. „Meil on nende väljakaevamiste lõpetamiseks neli nädalat – ja ainult neli nädalat –, enne kui talunik põldu tagasi tahab. Mingisuguseid viivitusi ei saa lubada. Nii et kõik see mees haarab aerud pihku, eks?“ „Aerud?“ küsis Ray surmtõsiselt. „Aerusid meil pole.“ Ta jälgis, kas Cresswell otsustab vastata või mitte. Pärast põgusat pausi teatas Cresswell: „Selge pilt. Edukat kaevamist, mister Goodchild!“
— 13 —
Ta laksas Willile vastu selga ning hakkas siis üle heinamaa tagasi auto poole rühkima. Ülejäänud kolm vaatasid talle järele. Lõpuks tegi ka Goodchild suu lahti: „Teil kahel pole mõtet teed ootama jääda. Laske aga käia ja ajage kopale hääled sisse. Ükskaks šurfi võib kohe valmis kaevata. On ju hea plaan?“ „Peab vist olema,“ möönis Tom. Ray jälgis tähelepanelikult Goodchildi ilmet. Võimalik, et see kutt ei lase endast nii kergelt üle sõita. Goodchild osutas taamale jõe poole: „Aerofotod ja geofüüsika andmed näitavad kõikjal niidul ülihuvitavaid kujundeid kuni metsani seal karjapiirde taga. Aa, ja enne kui ma unustan, siis allesjäänud puud tuleb kõigepealt maha võtta. Te võtsite ikka mootorsaed kaasa, ma eeldan?“ Ray noogutas ja vaatas kallakust alla, kus metsanurk tükati aasale kippus. Aastaid tagasi kuulusid need ilmselt mõisale ja mets hõrenes sujuvalt karjamaaks. Seejärel müüdi maa tõenäoliselt maha ja see karjatara, mis veeni välja kulges, veeti otse läbi salu. Jõekaldal nägi Ray puidukoormaid, kus suuremad puud – arvatavasti tammed ja kastanid – olid juba langetatud. Isegi siit võis näha, et puit on korralik. Endale kuluks ka paar tihu ära, mõtles ta. „Tubli on. Mõte on siis välja uurida, kas selle põllu või tolle metsatuka all peitub mõni Rooma-aegne ehitis. Seda teame kindlalt, et tee siin oli. Ja kõige huvitavam on see, et Rooma tee võis viia Thamesi koolmekohani või lausa antiikaja sillani. Kui viib, siis on see paganama tähtis leid ja teie kindlasti sama põnevil kui mina!“ Tegelikult oli Rayl sellest kama kaks – teda huvitas vaid palk. Ja lubatud toiduauto. Aga ta tegi katse vähemalt põnevil paista. Mõnikord tõotasid taolised tööotsad korralikku palka ja lõpuks ehk isegi kopsakat jootraha.
— 14 —
Ta nägi, et Goodchild ootab väheke suuremat entusiasmi, aga kes mingi silla pärast õhevile läheks? Kas kogu see sagimine toimus tõesti ainult silla nimel? Omaette oli ta lootnud, et läheb aardejahile. Kaevab suure Rooma-aegse kullapaja välja. Peitaare – nii seda vist nimetatakse? Mõni aasta tagasi olid paar Ray semu välja kaevanud Rooma taldriku, mis maksis terve varanduse. See muutis nende elu, see taldrik ... Aga sild? Pole võimalik, et ta saaks mingi iidse sillanäkatsi leidmisega rikkaks. „Aga alustame õige algusest. Selleks, et maastikust sotti saada, nagu öeldakse, oleks vaja mõned prooviaugud kaevata. Kas sobib?“ „Nagu rusikas silmaauku,“ vastas Tom. „Tore. Kohe, kui olete need viimased puud maha võtnud, lasen sinna vaiadega mõned nöörid vedada ja teile esimese šurfi maha märkida. Tulge aga kopaga järele, kui valmis olete, eks?“ „Saab tehtud,“ lubas Tom, kuigi ei tema ega Ray liigutanud oimugi. „Hakkab siis astuma,“ kamandas Goodchild neile otsa vahtides. „Neli nädalat, jäi meelde?“ Ray jõllitas vastu, kuni Goodchild taandus ja põllukallakust oma auto poole tõusis. „Meile polegi teed ette nähtud,“ kaebles Tom. „Aardekirste ka mitte, raisk,“ lisas Ray. „Parem maksku sulas või on see puhta mahavisatud aeg.“ „Seda too Cresswell telefonis lubas,“ ütles Tom ja hakkas kopa kinnituskette lõdvendama. „Õhtuks saad oma nutsu kätte.“ „Ainult et ma ei tahaks maksuameti jaoks oma isikukoodi anda või muud taolist.“ Tom kehitas õlgu. „Ma ju ütlesin. Kõik on kombes.“ Ray vaatas teist kahtlustavalt. See poleks esimene kord, kui Tom talle tööotsa hangib, aga raha jalutab saladuslikult vasakule ära. „Kui oled oma õlle- ja kanepiarved kokku löönud,“ jätkas Tom, „võid aidata mul kopa maha tõsta.“ — 15 —
Ray noogutas. Tema tegelik ülemus oli siin Tom. „Ära unusta, et oled mulle hommikusöögi eest kolm naela võlgu, sa ju ütlesid, et ...“ „Vaheta juba plaati, Ray Stroud.“ Seepeale läks Tom haagise juurde ja langetas rambi. Neli nädalat sellist jama, mõtles Ray. Aga kui tudengid on kohal, peab lobi korralik olema. Äkki annab neile isegi pisut savu müüa ... Aga teest ilmajätmine oli küll häbilugu.
— 16 —
3. Suvetorm Kaks tundi hiljem oli Ray juba higist läbimärg. Kõigepealt tõmbas ta mootorsae käima ja langetas puud kuni piirdetarani välja. Siis vedas ta laasitud palgid veepiirile, kus neid oleks hõlbus virna laduda. Pärast käskis Goodchild tal ülejäänud võsa aasaservalt maha võtta, et kopa jaoks saaks nöörid maha tõmmata. Polnudki nii leebe boss, see sell. Ja kogu aja, mis tema end tööga rebestas, püsis Tom põlluotsas varjus, jõi teed ja lobises tudengitega. Häbematu jobu, mõtles Ray, kui nägi kopajuhti järgmist sigaretti tõmbamas. Ja mina pean siin kõrbema. Päike lõõskas selges sinitaevas lagipähe. Nüüd, kui kõik puud olid maha võetud, polnud siin sõrmelaiustki varju. Ray silmitses sünkmusta laant teisel pool aedikut. Pikad puud täies lehes, tihedad põõsad ja vaid üksikud päikselaigud. Seal on kindlasti mõnusalt jahe, mõtles ta. Aga Ray teadis, et ülemus märkaks kohe, kui ta hiiliks sinna jalga puhkama ja pläru keerama. Ta võttis raske trimmerirakendi seljast ja asetas masina maapinnale. Siis kergitas ta kiivrit ja kaitseprille ning pühkis laubalt higi. Vähemalt liikus siin jõe ääres õhkki. Mööda popsutas kena väike lõbusõidulaev, turistidest triiki. Mõned neist viipasid ja tegid temast pilti. Tema jõllitas vastu. Taas vaikus. Ta silmitses ümbrust. Sarnane vaade avanes ta enda mitte just ilusast paadist, mis seisis Cherringhamis mõni miil allavoolu. Jahe tume vesi mööda liuglemas. Üksik luik üles- ja allavoolu. Pooluimased lehmad teisel pool jõge mäletsemas ja palavuses ammumas. Siis kuulis ta tihnikust praksu. Nagu oleks keegi vana oksa pooleks astunud. — 17 —
Ray pööras end metsapimedusse kissitama. Ta märkas liigatust. Mõni loom? Vahest metssiga? Ei. Kindlasti oli see ... keegi nagu vaatas ... Kõigest üks vilksatus sügavas vaikses metsas, aga jah, see oli nägu. Ray pilgutas silmi, pühkis uuesti higi, vidutas päiksevalguses silmi ja vahtis ainiti pimedusse ... Jälle see liikumine! Ja hetkeks nägi ta üht kuju puude vahel liikumas. Mehekuju. Kindla peale. Meest, kes end varjas. Aga miks? Kes? Mõni napakas linnuvaatleja? Päev pole just linnuvaatluseks ideaalne, kui nii palju rahvast on liikvel. Ja siis turgatas talle üks judisemapanev mõte. Kas see keegi jälgis ... teda? Ta loetles mõttes kiiresti inimesi, keda pimedas metsas kohata ei ihkaks. Neid, kellele ta võlgu oli. Neid, kes talle võlgu olid. Neid, kellel võib olla pikk mälu. Eip, nemad pööravad sellel kellaajal alles teist külge. Rahune maha, sisendas ta endale. Äkki on mul maksukoguja kannul? Ta vaatas kallakust üles sõidukite ja kopa poole. Kõik üliõpilased olid seal pundis, panid laudu ja telke üles ja laotasid tööriistu välja. Goodchild põrnitses laua ääres pabereid. Ray vaatas uuesti metsa poole. Saladuslik mees oli kadunud. Aga Ray jäi temast enam kui kõhevile. Ta tundis, et midagi oli nihu. *** „Ma ju ütlesin, et kisub sajule,“ ütles Tom kabiinist. Ray kühveldas järgmise koorma paksu märga musta mulda käsikärru ja tõstis pilgu kõrges kabiinis istuva kopajuhi poole.
— 18 —
Tomil oli suu kõrvuni. Seal oli ta kuiv kui tubakas. „Sind ja su kuradi telefoni,“ ühmas Ray. Tom lisas pöördeid, suskas kopa maasse, kergitas ekskavaatorit roomikutel tagaratastele ja sooritas nutika pöörde, mis näis peaaegu võimatuna. Kutt oskas masinat kasutada, polnud kahtlustki. Kuradi eputis, mõtles Ray. Aga ta teadis, et Tomi leivanumber – mitte pinnast sonkida – oligi põhjus, miks ta selle tööotsa sai. Ray lõi labida püsti maasse, haaras käru käepidemed pihku ja hakkas seda kallakust üles mullakuhja poole tõukama. Ta oli täna juba kolmkümmend kärutäit kühveldanud ja rampväsinud. Jändrike puujuurte vahelt. Tüma maad. Ja läbimärjana. Paistis, et kõigil teistel oli veekindel varustus. Tudengid ja vabatahtlikud olid varikatuse alla kobarasse kogunenud, lürpisid teed ja ootasid vihma lakkamist. Patustele rahu ei anta, mõtles ta, vedas käru kiirelt üle plangu ja oleks sellelt peaaegu alla libisenud, kui käru hunniku otsa kummutas. Siis pööras ta selle kiire nõksuga jälle ümber ja asus tagasiteele kallakust alla. Tema ja Tom olid kolme erinevasse põlluossa rajanud kolm madalat kaevekraavi, kogu aeg Goodchildi ja teiste valvsa pilgu all, kühvlid ja ämbrid käes. Nokk kinni, saba lahti. Kraabid natuke pinnast, ootad, millal nad maa ära songivad ja jumal teab mida otsivad. Siis kraabid veel, ootad nende järel ja nii edasi. Ja veel see kuradi sild! Goodchild oli kopale lähemale astunud ja käe üles tõstnud, nagu kuulutaks ta oma tähtsat teadaannet orkaani ja mitte paduvihma keskel: „Aeg veel üks kraav kaevata, kutid, enne kui otsad kokku tõmbame!“ Ray oli lootnud, et otsad on ammuilma koos!
— 19 —
Aga siis märkis Goodchild neile metsaserval järgmise ruudu maha ja kadus mööda kallakut üles. Mis tal viga autos istuda ja neetud raadiot kuulata, mõtles Ray. Sellel ajal kui mina pean siin kuradi paduka käes vettima, läbimärg, saapad vett täis, üleni porine ja päev otsa pole tassikest teedki saanud ... Ray nihkus ettevaatlikult ümber kopa, et Tom tema asukohta näeks, seadis siis käru paika ja jälgis, kuidas suur kopp kooris järgmiselt märgistatud alalt kuus tolli pinnast. Siis aga ... Mingi kõhutunne sundis teda uuesti metsa poole kiikama. Jälle valge vilksatus. Kas keegi liigutas? Pagana pihta – kes seal end peitis ja peale passis? Ta otsustas, et peab paremini nägema, ja astus mõne sammu metsatuka suunas. „Ray!“ Tom oli pea ekskavaatoriaknast välja pistnud ja viipas talle. Ta läks tagasi masina juurde. „Ray, vaata korraks sinna, eks?“ palus Tom ja nookas kaeveaugu poole. Ray astuski ettevaatlikult mööda nööri lähemale. Šurf oli ligi kakskümmend jalga pikk ja neli jalga lai ning tuli tunnistada, et ligi jala sügavuselt kaunilt ühtlane. Serv oli sile ja kopast kumer – ühel pool roheline rohi, teisel aga ümberpööratud kamara alune must muld. Kena töö, eriti kõigi nende juurte kiuste. Aga kaeviku keskel nägi Ray teist värvi mulda: pruuni ja halli, kruusapudemed sees. Ta pöördus Tomi poole. „Keegi on siit juba kaevanud,“ teatas ta. Tom noogutas, pea endiselt aknast välja turritamas, nii et vihm seda piitsutas. „Seda arvasin minagi,“ ütles Tom, jättis ekskavaatori seisma ja ronis kabiinist välja. Ray vaatas põllul ringi.
— 20 —
„Veider koht, kuhu auku kaevata,“ tähendas ta. „Kas see võib aare olla?“ Sellisel juhul teeks ta kõik, mis vaja, et see Goodchildi ja tema sillaküttide silme alla ei satuks! „Kunagi ei või teada,“ arvas Tom ja uuris mulda. „Ainult üks viis välja uurida.“ „Ülemusele pole vaja öelda, ega?“ tõttas Ray ütlema. Tom kiikas läbi vihma kopast mööda kallakul seisvate arheoloogide poole. Muie. „Oleks kahju neid vihma kätte ajada, kui siin ei pruugi midagi olla,“ arvas Tom. Ray teadis täpselt, mida Tom mõtleb. Kopp oli ees ja Goodchild neid ei näinud. „Toon labida,“ ütles Ray, läks tagasi käru juurde ja tuli labidaga tagasi. Et kopp seisis ees, olid tema ja Tom pilkude eest varjatud. Ray võttis labida ja lõi selle värvi muutnud mulda. Siin läbistas labidatera pinnast takistusteta, palju kergemini kui teistes juurtest läbi kasvanud kohtades, ning haukas maast tubli lahmaka. Ta vaatas Tomile otsa. Kopajuht vaatas vastu, kulm kergitatud. Mis meil siin siis on? Ray kaevas veel ühe labidatäie ja veel ühe ning kukutas iga laadungi kärru. Kobe maa. Kobedam kui vaja. „Imelik,“ sõnas Ray. „Kui see kaevati roomlaste ajal, peaks muld olema kokku pressitud nagu ülejäänud põllul.“ „Aga see ei pruugi Rooma-aegne olla, ega?“ ütles Tom vastu. „Varandus on varandus, peaasi et vana.“ Ray tõmbas korraks hinge ja vaatas maha. Ta oli korraliku augu kaevanud. Vähemalt kolme jala sügavuse. Ja muld oli ikka veel sõmer. „Kes seda ka ei teinud, kaevas ikka paganama sügava augu. Paistab, et nad ei tahtnud, et keegi aarde üles leiaks.“ „Täpselt,“ kinnitas Tom ja irvitas. — 21 —
Ray haaras uuesti labida ja lõi selle pehmesse kleepjasse mulda. Raks. Midagi kõva. „Ahaa!“ rõõmustas Ray, kukutas labida enda kõrvale maha ja vaatas Tomi poole. Tom naeratas vastu. „Ulata kühvel,“ palus Ray ja nookas ämbritäie tööriistade poole, mille üks üliõpilastest oli kopa juurde jätnud. Ray ootas, kuni Tom talle kühvli tõi, laskus siis käpuli maha ja hakkas augupõhja kraapima. Vaat see on juba põnev. „Mis seal on?“ küsis Tom. „Kes kannatab, see kaua elab,“ vastas Ray. Ta silmitses tumedat auku, mille õhk oli niiske ja magus, muld nii tume ja rammus, aga kruusaste ja pruunide soontega läbi põimitud. Kühvel kraapis millegi kõva vastu. Oli see puit? Metall? Aardekirst? Ta kraapis kiiremini mööda selle serva ja tundis esilekerkivat kontuuri. Midagi kahvatut. Ta pani kühvli käest ja võttis käed appi – kraapis muda kõrvale ja libistas kätt mööda eseme piirjooni, mis tundusid nüüd kuidagi ... tuttavlikud. Sõrmed libisesid pilusse piki eset, mis oli sile ja siis krobeline. Järsku ta taipas ... ja põrkas eemale. „Luu,“ ütles Ray. „Misasja?“ küsis Tom. „Persse.“ Ray lõpetas kaevamise. „Arvatavasti mõni vana lammas. Või lehm.“ Ta tõusis püsti ja rapsis teksastelt pori maha. „Kuradi mõttetu vaev,“ kahetses Ray. „Meil ikka ei vea.“ „Paistab, et sul tuleb kogu see sopp sinna tagasi ajada, semu,“ käsutas Tom. Korraga oli kogu supp Ray helpida, nüüd kus nende varanduselootused olid haihtunud.
— 22 —
„Ja eluga, enne kui ülemus näeb, mis me siin kokku keerasime.“ Ray pühkis näolt vihmavett ja higi ja jõllitas Tomile otsa. Sitapea, mõtles ta. Siis püüdis miski helkiv augus ta pilku. Ta piidles uuesti sügavikku. Jah, seal ... „Oota,“ ütles ta ja laskus uuesti käpukile. „Võib-olla meil ikkagi veab.“ Ta pistis käed auku ja kraapis mulda eemale. Lahti tuli vanu riidetükke, mis mullakänkraid kaasa tõmbasid. Siis nägi ta, et seal oligi midagi läikivat. Midagi metallist, sõrmede vahel nii kõva. Ta hakkas kiiruga mulda kõrvale kraapima. Jess! See pidi olema mingit sorti ehe, lihtsalt pidi! Teemandid! Kuld! Ta kummardus ja krahmas millestki kinni ja hakkas seda välja sikutama, aga kui see paksust mullast välja vupsas, haaras see kaasa pika jupi vana luud – lehmaluud või sealuud või lambaluud või mis iganes. Valge luu, mis nüüd tumedast lämmatavast maapinnast vabanes, kerkis kiiresti sopa haardest välja, aga takerdus siis. Ja siis tardus Ray paigale, taipamata ega uskumata, mida silmad talle kinnitasid. Ta vahtis aina seda ... asja ... oma käes, asja, mida ta sõrmed olid äsja käes hoidnud, kaapinud ja katsunud, ja tundis selle ära ... Pole kahtlustki. Inimese käsi, katkine, paljas ja valge, otsas laiali sirutatud sõrmed. Ja luutükkide küljes tilpnes säravat helkivat metalli ja üks klaasiga käekell. Nüüd oli see mullas selgelt näha. Pealuu, luuvalge, räbaldunud suririide varjus, silmakoopad pori täis, hambad paljad ja pruunid, justkui tahaks pealuu Rayle hõigata, tänada teda enda vabastamise eest pärast kõiki neid aastaid.
— 23 —
„Oi perse,“ ühmas Ray, astus laiba juurest eemale, seisis halastamatus paduvihmas ja vahtis omaenda poriseid värisevaid käsi. „Vaata nüüd, mille sa kokku keerasid.“
— 24 —
4. Karnevalikomisjon Jack Brennan toetas end puust tooli seljatoele. See tool oli mõeldud palju väiksemale inimesele. Kui ta kitsal istmel niheles, protestis see rea valjude kriiksatustega. Sellel maal on kõik nii vana, mõtles Jack. Ühendriikides peeti saja-aastast asja juba reliikviaks. Aardeks! Siin aga suvaliseks mööbliks. Ta silmitses raekoja ülerahvastatud koosolekusaali. Eelmiste linnapeade portreede ja kõrgete kivisse tahutud akendega meenutas see midagi keskaegse lossi eeskoja ja kiriku vahepealset. Kui ta Brooklynis lapsepõlve veetis, oli ta selliseid kohti telerist näinud: puudus vaid Mariani päästma tõtanud Robin Hood, kes kroonlühtri küljes kiiguks, mõõk õieli. Aga sel õhtul ei näinud mitte kõik nii välja, nagu pärineks ajalootunnist. Nende ette kõrgele seinale oli üles seatud suur projektori ekraan. Ekraanialuse pika laua taga istus tosinkond auväärset Cherringhami karnevalikomisjoni liiget, kõik oma sülearvutite ja dokumendimappide ja nutitelefonide ja laser-tahvlikeppidega asised. Ta tundis enamikku nägusid küla pealt ära. Tegelikult tundis ta neist üht-kaht päris hästi: vana sõpra ja kohalikku advokaati Tony Standishit, kirikuõpetajat Simon Hewitti ja kohalikku torumeest Pete Bulli. Mõnda neist polnud ta varem näinud. Eriti jäi silma üks vaevatud olemisega mees väsinud ülikonnas. Ta istus laua otsas ja küürutas mobiili kohal. Publik koosnes ustavate vabatahtlike ridadest, kes olid viimseni kohal, nagu ta teadis, et iga-aastase karnevali lõplik plaan paika panna. Selleni oli kõigest nädal aega. Suve tippsündmuseni. Ja Jack pidi tunnistama, et see oli üks ta lemmikhetki kogu aasta jooksul. — 25 —
Karnevalil sai tunda ehedat Inglise külaelu kogu selle ekstsentrilisel, isevärki ja mõnikord õllest ülevoolaval moel. Ta oli nüüd Cherringhamis juba mõne aasta elanud, aga see oli esimene kord, kui teda kutsuti piiluma „kulisside taha“ ja nägema, kuidas seda üritust korraldatakse. Nüüd tuleb vaid oodata ja kuulata, miks mulle selline privileeg osaks sai, mõtles ta. Ta vaatas saali tagaossa. Ta oli lootnud, et Sarah – ta hea sõber ja puhutises detektiivitöös ka partner – on samuti kohal. Lisaks veebidisaini firma juhtimisele külakeskuses toimetas Sarah ka küla internetiajalehte Newswire ning Jack teadis, et täna õhtul on tema ainuke võimalus näha karnevalikava, enne kui see trükki läheb. Aga Sarah oli sõnumi saatnud, et tal lihtsalt ei jätku aega – ja mina arvasin, et suuremate lastega on lihtsam – ning kas Jack oleks nii pai ja teeks mõned märkmed. Kahju, et ta siin pole, mõtles Jack. Sellistes olukordades tundis ta Sarah’st puudust. „Tahad istekohti vahetada, Jack?“ tuli kõrvalt hääl. See oli Josh Robinson – Cherringhami elektrijaama eakas omanik –, kes talle suurte prillide tagant küsivalt otsa vaatas. „Vabandust, Josh,“ vastas Jack, „see pagana asjandus ei lõpeta kriiksumist.“ „Pole vist sinu kasvu sellile mõeldud,“ arvas Josh. Siis tiba valjemalt: „Mida rutem see koosolek pihta hakkab, seda parem.“ Ja nagu oleks komisjon Joshi nõu kuulda võtnud, kuulis Jack pikast lauast kellukesetilinat ja saalis jäi vaikseks. Laua keskel istuv naine toksis mikrofoni. Neljakümnendates ja sellise inimese terava pilguga, kes on harjunud juhirolli pidama, juuksed laitmatus krunnis, nõjatus ta kõnelemiseks ettepoole. Siis näis ta märkavat laua otsas istuvat ülikonnas meest, kes oli sügavalt telefoni süvenenud. „Mister Simpson?“ kõnetas naine teda korralekutsuvalt. „Kui te vastu pole?“ — 26 —
Mees tõstis pilgu, noogutas kohmetult ja pani telefoni ära. Nagu Hillary Clintoni miitingul, mõtles Jack. Temaga ei maksa tülli minna. Siis pöördus naine kannatliku naeratusega uuesti publiku poole: „Suur aitäh, et tulla saite. Ma luban, et ei hoia teid kauem kinni kui hädavajalik. Täna jutlust ei peeta – eks ole, härra pastor?“ Seejuures pöördus naine õpetaja Hewitti poole teises laua otsas, too noogutas närviliselt ja üle saali sillerdas viisakas naer. „Neile, kes ei tea, siis mina olen Amanda Tyler, komisjoni tänavune eesistuja. Sellisena on mu ülesanne korraldada Cherringhami tublile rahvale aegade parim karneval, mõistagi parima võimaliku hinnaga! Aga kas meid õnnistatakse ka parima võimaliku ilmaga ... noh, selle pean jätma õpetaja Hewitti hoolde, kes lubas kõigevägevamale sõna saata.“ Veel naeru. Järgmine ettevaatlik noogutus pastorilt. Jack naeratas kombekohaselt kaasa. „Täna õhtul võtame läbi karnevalinädala lõpliku kava ja plaanid,“ jätkas Amanda. „Meil on paljutki arutada, nii et rääkige ainult äärmisel vajadusel. Muidugi välja arvatud teie, mister Brennan. Kindlasti tahavad kõik teie arvamust kuulda. On ju nii?“ Amanda kummardus istmel ettepoole ja noogutas elavalt Jacki suunas. Kuigi nad olid mineva aasta karnevalil kõigest põgusalt kokku puutunud, paistis naine teda mäletavat. Jack kuulis saalist mõminaid vastuseks ja pöördus tõrksalt publikule viipama. Seejuures kriiksatas tool näotult, nii et seda oli üle saali kuulda. „Hahaa, hästi öeldud, Jack,“ ütles Josh ja laksas talle reiele. „Hästi öeldud!“ „Hmm, jah. Noh, pikemalt viivitamata, daamid ja härrad, annan sõna meie aseesimehele, kes jagab – kuidas te, ameeriklased, seda nimetategi, Jack? – siseinfot tänavuse Cherringhami suvekarnevali ja selle intrigeeriva teema kohta!“ Aplausi järel tõusis Tony Standish püsti ja pöördus publiku poole: — 27 —
„Aitäh, Amanda. Nii, esiteks tuleb üks vabandus protokollida. Ee, selle saatis Will Goodchild, kes ei saa kahjuks täna meie seltsis viibida. Arvatavasti on asi tolles ebameeldivas vahejuhtumis ülesjõge. Khm ...“ Komisjoniliikmed reageerisid, pomisesid midagi lauanaabritega. Pole ilmselt rahul. Nädalatagune surnukeha avastamine Rooma-aegsete varemete väljakaevamistelt näis endiselt poolte Cherringhami elanike kujutlusvõimet köitvat. Jack oli samuti pettunud, et täna õhtul Willi ei näe. See oli Cherringhami kohalik ajaloolane ja mitme kodulooraamatu autor. Aastate jooksul oli ta Jacki ja Sarah’t erinevate juhtumite juures aidanud ja soovis siiralt Jacki Inglismaa ajaloo teemal „harida“. Kuigi Will läks mõnikord liiga hoogu, pidas Jack tema ametialasest kirest lugu. Tony koputas pastakat vastu veekannu ja saalis jäi taas vaiksemaks. „Nonii, meenutame kõigepealt teemat, mille järgi me kõik toimetame.“ Ta vajutas sülearvuti klaviatuuril paari klahvi ja ta selja taha ekraanile ilmus kujutis USA ja Ühendkuningriigi läbipõimunud riigilippudest, mille all väänlesid paksus kirjas sõnad: „Eriline suhe“. Jack taipas, et kõigi pilgud on temal, niisiis tegi ta hilinenult paar käteplaksu. Peaaegu täpselt aasta tagasi, eelmisel karnevalipeol – ja tõttöelda pärast rohkem kui mõnda õlut – oli ta naljatanud, et ameerikateemaline karneval oleks päris pagana lahe. Seda ta küll ei arvanud, et seda tõsiselt võetaks. Ma tegin ju nalja, kutid. Aga võeti. Ja nüüd oligi käes. Kõik vaatasid talle otsa, nagu oleks see tema idee olnud. Kuigi eks vist oligi, mõtles Jack. „Meil on terve nädalajagu põnevaid sündmusi üle vaadata, nii et hakkame parem pihta. Kõigepealt räägime laadast, mis toimub — 28 —
tänu eesistuja missis Tyleri lahkusele Todwell House’i uhkete müüride vahel!“ Seepeale kallutas Amanda Tyler kergelt pead ja noogutas kombekalt. Tony jätkas: „Avalaada komisjon on lettide kallal kõvasti vaeva näinud, aga sellest räägivad meile lähemalt Jen ja Joan Buckland. Palun.“ Raekoja saalis kustutati mõned tuled ja õed Bucklandid – krimifännidest kaksikud, kes pidasid Cherringhami väikseimat tasulise ülesõiduga silda (ei kellegi vähema kui kuningas Charles I ediktiga) – tõusid esimesest pingireast püsti ja alustasid ettekannet. See saab huvitav olema, mõtles Jack. Ja vähemalt ei nähta hämaras enam ta reaktsioone. Kuigi neid võidakse kuulda, kui tool kriiksatab. Üks Bucklandidest – Jen, arvas Jack, sest tema kogemust mööda oli see õde neist kahest võimukam – võttis sõna. Ja siis klõpsisid nad läbi kujutiste, mis tähistasid vähemalt nende jaoks suve ja lõbustusi endises koloonias nimega Ameerika. „Nagu ikka, on plaanis hulgaliselt müügilette ja laadamänge, mille ameerikalik päritolu on korralikult järele uuritud. See näiteks ... kui saad ujuva pardi kätte, võidad auhinna. Jacki ajas see muigama. Pardipüüdmine oli karnevalidel tavaline asi. Aga mis sellel Ameerikaga pistmist oli? Mööda sähvis veel mõni pilt karnevalimängudest: ühe vanamoodsate koolapudelitega mängu eesmärk oli puust rõngas pudelikaela ümber visata. Edu sellega ... „Nonii. Räägime toidust. See on ka põhjalikult järele uuritud ja Jack Brennan kindlasti nõustub, et ehtne ja hea!“ Järgmine klõps ja ekraanile ilmus tedretähnilise näoga poisike, kes haukas ilmvõimatult suurt hot dog’i, täidis saiapoolte vahelt purskumas. Järgmisel pildil nosis aga üks pere võist nõretavaid maisitõlvikuid. Kandikutäied burgereid ja kartulikrõpse. — 29 —
Ee ... krõpsud burgeri kõrvale? „Kas kõik on õige, Jack?“ Jack tunnetas, et ülejäänud kohalviibijad olid oma näod, mis helendasid projektori poolvalguses nagu täiskuud, tema poole pööranud. „Täiega,“ vastas Jack, „ei jõua ära oodata.“ Tema otsus pälvis noogutuste mere ja heakskiidumõmina. „Ja viimaks,“ jätkas Jen selle teadmise üle rõõmsana, „konsulteerisime mister Jeffriesega, kes on keskkooli puhkpilliorkestri dirigent. Häärberi maadel kõlab terve pärastlõuna Gershwini, Bernsteini ja Sondheimi looming. Ja muidugi juhib orkester viimasel õhtul karnevaliparaadi läbi küla, milliseks puhuks lubasid nad ette kanda John Philip Sousa võimsa marsi „Tähed ja triibud igavesti“!“ Kui ettekanne lõppes ja tuled jälle süttisid, tänati õdesid Bucklande suisa aplausiga. Jack plaksutas kõige elavamalt. Tony astus nüüd uuesti ette, olles PowerPointi esitluse lõpetanud. „Suurepärane uudis, Joan. Ee, tähendab ... Jen,“ ütles ta. „Aga meenutan ülejäänud päevakorda: lõbujooks, küla aaretejaht, õhtune murukeegel, Todwelli kriketi karikavõistlus – alati pööraselt lõbus üritus, nagu me kõik teame! –, Cherringhami pillimehed ja nende ainukordne versioon Broadway muusikalide parimatest paladest ...“ Tony pidas pausi ja tõstis küsimusi oodates pilgu, aga jätkas siis juttu: „Ee, siis tuleb regatt. Ja muidugi karnevalirongkäik, mida juhatab seekord Cherringhami vanaautode ühing. Ja Jacki vahva idee: välikinoseanss Todwell House’i maadel. Meie oma autokino! Mis film see oligi, Jack?“ „„Ameerika grafiti“,“ vastas Jack. „Suurepärase filmimuusikaga. Sellest tuleb mõnus õhtu, ma luban.“ „Kindlasti tuleb,“ kinnitas Tony. „Ja viimaks laupäeval suur grillimine ja auhindade üleandmine!“
— 30 —
Järgmine tugev aplaus. „Aga nagu alati, peitub saatan detailides. Meil on vist kõigi erinevate ürituste korraldusmeeskonnad kohal, seega jätkame ülejäänud ettekannetega! Kes kõigepealt esineb? Kuidas oleks karnevaliparaadi meeskonnaga? Sobib?“ Gary Scott, üks pritsimaja noormeestest, kelle Jack ühest paari aasta tagusest juhtumist ära tundis, astus ekraani ette ja avas sülearvuti. Siis nihutas ta end toolil, mis seepeale valjult kaebles. Ekraanile ilmus Cherringhami kaart, Gary võttis laserkaardikepi pihku ja hakkas üksikasjalikult rongkäigu ajakava selgitama. Õhtu tõotas pikale venida ... *** Tund aega hiljem olid viimased vabatahtlikud oma kõned pidanud ja viimaks tõusis Amanda püsti, et uuesti saali poole pöörduda. „Ja ongi kõik. Lahedad üritused! Te peaksite enda üle väga uhked olema. Palju edu teile ja kingime õige Cherringhamile võimsa karnevalinädala!“ Jack plaksutas kaasa ja tõusis püsti, tundes toolist pääsemise üle kergendust, misjärel Tony poodiumilt alla astus ja temale lähenes. „Aitäh täna õhtul tulemast, Jack. Mis sa sündmuste valikust arvad? Toidust ja lettidest? Päris autentne, mis?“ „Nagu oleks kodusele karnevalile sattunud,“ valetas Jack, andes endast parima, et vanaldane advokaat rahule jääks. „Imeline!“ Mees viivles kohmetult paigal. Hmm. Eks kuulame siis, miks sa mind tegelikult täna siia kutsusid, mõtles Jack. „Ega sul viit minutit aega pole, Jack?“ „Ikka.“
— 31 —
„Hiilgav! Meil on üks asi, millega sa võiksid ehk abiks olla. Arvan, et oled selle töö peale just õige mees. Olen kohe tagasi!“ Jack jälgis, kuidas advokaat eemaldus, ja nuputas, millisesse jamasse ta on end seekord mässinud ...
— 32 —