Mõrv puuviljaaias by Apollo Raamatud

Melissa

Craigi

müsteeriumid

PUUVILJAAIAS Inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti

EESTI RAAMAT TALLINN

Originaali tiitel: Murder in the Orchard Betty Rowlands Bookouture

Keeletoimetaja Mari Tuuling Kujundanud Piia Stranberg Kaanefotod: Shutterstock Copyright © Betty Rowlands, 1995, 2018 First published by Bookouture, Storyfire Ltd., in 2018 Originally published as Malice Poetic by Hodder & Stoughton Ltd, 1995 Autoriõigus tõlkele: Piret Lemetti ja OÜ Eesti Raamat, 2022 ISBN 978-9916-12-375-1 ISBN 978-9916-12-376-8 (epub) www.eestiraamat.ee Trükitud Euroopa Liidus

ESIMENE PEATÜKK

Stewart Miles Haughan (kõlab natuke nagu sõna „kohver“), kes koos oma naise Verityga Gloucestershire’is Uphangeris koolituskeskust pidas, luges läbi viimase sissetulevate materjalide alusel olnud kirja. Teisel pool kirjutuslauda istus ta sekretär Peggy Drage, pilk märkmikus kinni ja pliiats ootavalt peos. Kui Stewart dikteerima hakkas, ei saanud keegi end lõdvaks lasta. Mehel oli kombeks napsata kiri, pilk sellest põgusalt üle libistada, võib-olla naisele paar küsimust esitada (ja kui vastuseid kohe ei tulnud, temaga õiendama hakata) ning seejärel tuli vastus nagu püstolkuulipildujast ja selle sõna-sõnalt kirjasaamine oli võimatu. Ehkki sellestki polnud tegelikult lugu, kui mõni jupp siin-seal kaotsi läks. Stewarti mälu oli teatud mõttes sama hüplik kui ta tujud; seni, kuni ta jutu peamine sõnum sai edasi antud, ei olnud tegelikult sõnastusel erilist tähtsust. Ja üleüldse, korraliku kirja koostamine oli ju üks neist asjust, mille eest ta oma sekretärile maksis! Märkusi tegi ta üksnes siis, kui miski temas pahameelt tekitas. Nagu praegu. „Mis pagana asi see veel on?“ Mees kargas püsti ja kummardus paberilehte Peggy nina alla toppides üle laua. Viimane tõstis kohkunult pilgu ja põrkus mehe ilmest peegelduvat raevu nähes pisut tagasi, see oli ülemuse tavalistest pahameelehoogudest midagi enamat. Mehe hääl paisus möirgeks. „Oled sa kurt või loll või mis? Enda meelest ma hoiatasin sind, et sa seda jama mulle enam ei näitaks.“

B E T T Y R OW L A N D S

Peggy võttis mehaaniliselt paberilehe vastu ja silmitses sinna trükitud kolme rida. Oh issand, veel üks! Kuidas see ometi sissetuleva posti hulka oli sattunud? „Mina seda sinna ei pannud,“ ütles ta ja püüdis mehe ründavast hoiakust hoolimata rahulikuks jääda. „Olen kindel, et postiga see küll ei saabunud.“ Otse loomulikult ei uskunud mees teda. Naise valetajaks ja käpardlikuks lollpeaks tembeldamine oli lihtsam kui igati mõistlik katse nende vastikute väikeste torgete saatja välja selgitada. „Siis uuri, kurat võtaks, välja, kust need tulevad,“ jauras Stewart edasi. Ta sooritas Peggy suunas viskeliigutuse; kui ta käes olnuks naise sülle lauelnud paberilehe asemel mõni raskem ese, tabanuks see teda näkku. „Kui ma peaksin nägema veel ühte sellist käkerdist, mis kõlbab üksnes tagumiku pühkimiseks, siis lasen su lahti!“ Peggy tõusis, korjas kirjad kokku ja pani tagasi tühjaks saanud alusele. „Stewart, mul pole vähimatki aimu, kuidas see su posti hulka sattus,“ sõnas ta kindlalt. „Täpselt samamoodi nagu mul pole mingi seost nendega, mis saabusid posti teel.“ „Sa vist üritad mulle mõista anda, et neid saadavad haldjad. Küllap on nende väikeste luuletuste kirjutajaks pisirahvas!“ Mees muigas ootamatult, heameel omaenese teravmeelsuse üle oli ta hea tuju hetkeks taastanud. „Aga ole tubli tüdruk ja vaata, et ma enam ühtki neist ei näeks, eks ole.“ Ta küünitas käe telefonitoru järele. „Ühenda mind väljaminevate kõnede liiniga.“ Torm oli selleks korraks möödas. Peggy lipsas tänulikult kantseleisse ja ühendas Stewarti kommutaatoriga. Vaid mõni sekund hiljem oli kuulda, kuidas mees sarjas üht teist õnnetut, kes polnud suutnud ta ootustele vastata. Samal ajal pöördus Peggy suunas vaatama mitu küsiva ilmega nägu. „Kas veel üks?“ küsis Sadie Warner, nooremadministraator ja kõigi käsualune. „See oli ta kirjade seas. Kes teist selle sinna sokutas? Keegi ju pidi

MÕRV PUUVILJAAIAS

seda tegema,“ lisas ta, kui nii Sadie kui arveametnik Pam Sinclair talle tühja pilguga otsa vaatasid ja pead raputasid. „George?“ Nurgas istuv pensionil pangaametnik, kes tegeles kolm korda nädalas keskuse õppematerjalidest ja kassettidest koosneva koguga, vaatas üle õla ja ütles rõhutatult: „Mina mitte.“ Sadie nihkus ettepoole, ümar nägu innust ja uudishimust õhevil. „Mis selles kirjas oli?“ Kõik kogunesid Peggy ümber ja üle ta õla kiikav Pam luges valjusti ette: Kevad sai otsa. Kui suve ei tulegi, tali on käre. Aednik ja töömees Martin Morris, kes oli läbi astunud, et kantseleist autovõtmed võtta, ja oli samuti nende tööandja viimast hullunud raevupurset kuulama jäänud, vilistas vaikselt. „Täitsa kõhe,“ tähendas ta. „Kas keegi teab, mida see tähendada võiks?“ „Pole aimugi,“ ütles Peggy. „Kui just ... äkki on see vihje tuumatalvele.“ „Või vihmametsade hävitamisele?“ pakkus Sadie, keda huvitasid keskkonnaprobleemid ja kes oli hiljuti kaasa löönud troopilist päritolu väärispuidu keelustamist nõudval demonstratsioonil. „Mis mõte on neid Stewartile saata?“ küsis Pam. „Ta on viimane inimene, kes mingitele salapärastele hoiatustele tähelepanu pööraks.“ „Ehk on ta tualettruumis mahagonist prill-laud,“ sõnas George ringi pööramata kuivalt. Peggy raputas pead. „Kui selle taga ongi niisugused asjad,“ ta heitis kahele pööraselt kõkutavale tüdrukule pahakspaneva pilgu, „siis ei tunne saatja ilmselgelt Stewartit. Teda keskkond ei huvita.“

B E T T Y R OW L A N D S

Ega üldse mingid asjad, mis teda otseselt ei puuduta, mõtles naine tagasi oma laua taha minema asutades. Ta oli vallandamisähvarduse pärast endiselt solvunud. Ülemus muidugi ei mõelnud seda tõsiselt, kuid vihje sellele, et teda oleks väga lihtne asendada, tegi siiski haiget. „Ma arvan, et küllap tal ikka on pisut aimu, milles asi,“ ütles Martin, osutades peaga Stewarti kabineti ukse suunas, mille taga sai üks järjekordne õnnetu hing verbaalse karistuse osaliseks, „sest muidu poleks ta nii marru läinud.“ „Ma kahtlen selles,“ arvas Peggy õlgu kehitades. „Ta vaevu vaatas seda, enne kui selle minu pihta viskas.“ Ta kägardas paberilehe kokku ja pillas laua kõrval olevasse prügikasti. „Ega ta teistestki eriliselt huvitunud.“ „Kui palju ta neid juba kokku saanud on?“ küsis Martin. „Mõned ikka on, vähemalt viis või kuus tükki. Kõik on olnud ühtviisi melanhoolse noodiga, aga samal ajal pentsikud ja ebareaalsed.“ Naine naeratas. „Ehk seepärast ta pakkuski, et nende kirjutajaks on haldjad. Oh, mis seal ikka, lähen ja teen tööd edasi. See käib ka teie kohta,“ lisas ta. Pam ja Sadie sibasid tagasi oma laudade taha, sellal kui Martin lehvitades lahkus, et jätkata tegelemist oma sellehommikuste toimetustega. Kirjutusmasinat klõbistades – Stewart oli hoolimata korduvatest palvetest tuimalt keeldunud talle tekstitöötlusprogrammiga arvutit ostmast – küsis Peggy endalt umbes sajandat korda, miks ta oli üldse Uphangerisse tulnud. Vastus oli lihtne: hoolimata mehe matslikust käitumisest, mis oli talle aastate jooksul osaks saanud, armastas ta teda ikka veel. Naine oli õppinud oma tundeid varjama, tegelikult tuli ette hetki, mil ta suutis nii neid kui ka talle nii palju kurbust toonud armulugu koguni täielikult mõtetest tõrjuda. Tal polnud Stewarti suhtumise osas mingeid illusioone: mehe jaoks oli tegemist asjaga, mida polnud kunagi juhtunud. Kõrvale heidetud armukesed ja ebameeldivad lubadused

MÕRV PUUVILJAAIAS

kuulusid tema jaoks samasse kategooriasse: ta lihtsalt unustas need. Ennekõike oli ta ärimees, pealetükkiv, armutu ja ambitsioonikas. Ta vajas tõhusalt tegutsevat sekretäri, kes aitaks Uphangeri koolituskeskusel ülimalt konkurentsitihedal turul kanda kinnitada, ja ta oli naise sellele töökohale meelitamiseks mängu pannud kogu oma sarmi, mida kunagi oli ta võrgutamiseks kasutanud. Peggy oli hoolimata omaenese mõistuse häälest ja lähedaste soovitustest nõustunud, tundes rõõmu selle üle, et mees teda vajab. Kogemuste põhjal teadis ta sedagi, et Stewarti alluvuses töötamine on kohutav, aga kui väga tolle kapriisid talle ka haiget ei teinuks, elu ilma temata olnuks veelgi valusam. Niisiis talus ta lõikavaid märkusi, sarkasmi ja väärkohtlemist, teades, et need on sama üürikesed kui ta lubadusedki. Naeruväärne, talumatu, marruajav mees. Naine küll armastas teda, kuid ette tuli hetki, mil ta võinuks ta tappa. Kella poole viieks olid tunnid läbi. Järgnesid tavapärased visiidid õpilastelt, kes soovisid laenutada raamatuid või linte, kontrollida tunniplaani või neile saabunud teateid kätte saada, aga nüüdseks oli viimane auto hiiglaslikult kruusakattega parkimisplatsilt lahkunud ja kantseleis võttis maad ajutine rahu. Pam ja Sadie olid läinud naiste tualettruumi nina puuderdama ja õhtuseid plaane arutama, George oli tagasi toodud raamatud ja kassetid korda teinud ja ära koju läinud. Peggy sai päeva viimase kirjaga ühele poole, kontrollis selle üle ja pani koos muude paberitega allkirjastamisele kuuluvatele dokumentidele mõeldud kaante vahele. Esimese vaba koha leidmiseks vahelehti lapates tardus ta käsi korraga õhus. „Oi ei, no ei ole võimalik!“ pomises ta. Kahe viimase lehe vahel oli paberileht, mida tema polnud sinna pannud. Kaks ühe päevaga. See ei olnud enam naljakas. Kui Stewart seda näeks, lööks tal kaane pealt. Ta arvaks ...

B E T T Y R OW L A N D S

Kabinetiuks lendas lahti ja välja purjetas pealtnäha heas tujus Stewart. „Said mu kirjad valmis? Ole õige tubli tüdruk ja ... mis sul seal on?“ Peggy esimene mõte oli kiri ära peita, kuid Stewarti pilk oli terav ja iga salamisi tehtud liigutus oleks silmapilk temas kahtlusi äratanud. Ta kägardas lehe kokku ja viskas paberikorvi. „Järjekordne tobe luuletus,“ ütles ta rahulikult. „Sul pole tarvis selle pärast muretseda.“ „Ahaa, selge.“ Ta hääletoon oli küll rahulik, kuid endine reipus oli kadunud. Ta võttis mapi allkirjastamisele minevate kirjadega ja läks ust enda järel sulgedes kabinetti tagasi. Tüdrukud tulid tagasi, värsked ja kenasti lõhnastatud ning minekuvalmis. Martin astus läbi, et võtmed ära tuua ja vahetada paar sõbralikku sõna Pamiga, kellele ta kõigi arvates silma heitis. Stewart ilmus taas lagedale, andis allkirjastatud kirjad midagi ütlemata üle ning seisis, käed taskus, ja vaatas pealt, kuidas kolm naist, keda Martin varmalt abistas, kirjad kokku voltisid, ümbrikusse panid ja markeerisid. Päevatöö oli tehtud ja kõik neli suundusid välja, päikeselisse septembri pärastlõunasse, jätsid omavahel hüvasti ja läksid oma teed. Kellelgi ei tulnud pähegi mõtet heita üle õla pilk tagasi, kantselei akende suunas. Seda tehes oleksid nad üllatusega näinud, kuidas Stewart Peggy prügikorvis tuhnis.

TEINE PEATÜKK

Melissa Craig istus puust pingil paarismaja ees ja võttis oma naabrilt Iris Ashilt vastu talle ulatatud teetassi. „Täpselt see, mida hetkel vaja,“ ütles ta tänulikult naeratades. „Aiatöö tekitab janu.“ Iris, pruun nagu küps sarapuupähkel ning sale ja nõtke nagu pajuvitsake, võttis Melissa kõrval istet ja muljus lusikaseljaga teetassis ulpivat sidrunilõiku. „Ideaalne ilm,“ tähendas ta. Tõepoolest, parasjagu oli ideaalne septembrikuine pärastlõuna, küps, kuldne ja rahuküllane. Väike kivimüüride vahel asuv sisehoov, kus naised istusid, oli lilledest tulvil; iga taime valikul oli arvestatud nii lõhna kui õieiluga. Siin sirgusid vanillilõhnalised floksid, aromaatsed bergamotid, vanamoodsad teeroosid ja mõrkja hõnguga nelgid. Lillepeenra taga asus Irise köögiviljaaed, kust ta sai igal aastal uskumatus koguses puu- ja köögivilju, mis moodustasid suure osa ta toidusedelist. Just suuresti tema mõjutusel oli ka Melissa, kes end enne kõrvalmajja kolimist eriliseks aednikuks ei pidanud, hakanud tegelema aiatööga, millest ta rohkelt rõõmu ja rahulolu ammutas – ehkki tema aialapilt ei õnnestunud kunagi samavõrra uhket saaki koristada. Iris jõi tee lõpuni ja asetas tassi koos alustassiga madalale lauale, mis oli pidevast Cotswoldi päikese, vihma ja tuule käest seismisest valgeks pleekinud nagu pingidki. Ta sirutas käsi ja põimis seejärel sõrmed kukla taga kokku, ise oma väikest kuningriiki ülima rahuloluga silmitsedes.

B E T T Y R OW L A N D S

„Jälle reede,“ tähendas ta. „On sul nädalavahetuseks mingeid plaane?“ Melissa kõhkles hetke, et seejärel võimalikult ükskõikselt vastata: „Ma söön homme koos Ken Harrisega õhtust.“ Iris heitis talle terase pilgu. „Sa kohtud selle politseinikuga liiga palju,“ tähendas ta. „Ära unusta, ta on ikka veel abielus. Mis siis, kui ta naine tagasi tuleb?“ „Naine tahab lahutust. Kas ma ei maininud seda sulle?“ „Veel keerulisem olukord. Sa ei saa arugi, kui ta tahab juba sinu juurde sisse kolida.“ „Tegelikult ta juba tegi mulle ettepaneku tema juurde kolida,“ tunnistas Melissa. „Mel! Sa ju ei tee seda?“ Irise teravates näojoontes peegeldusid šokk ja nördimus ning ta hääles oli ärevust, mis tekitas Melissas heameelt, tegelikult lausa liigutas teda. Ta asetas käe sõbra õlale. „Kas sa hakkaksid minust puudust tundma?“ „Muidugi hakkaksin.“ Iris raputas käe ärritatult maha. „Aga asi pole selles. Selle mehega koos elades läheksid sa kuu ajaga hulluks. Üldse ükskõik millise mehega.“ „Ma julgen arvata, et sul on õigus.“ Melissa pani enda tühja tassi Irise oma kõrvale ja võttis Irise küpsetatud küpsise. „Tegelikult lausa tean, et on. Ma peaksin kohanema tema rutiiniga – või pigem selle puudumisega – ja olen kindel, et mu kirjatöö hakkaks selle all kannatama. Ja ma ei usu, et suudaksin taluda mõtet kõigest sellest loobumisest.“ Ta tegi liigutuse, mis hõlmas mõlemat majakest, aedu ja eraldatud orgu, kus need asusid. Otsekui ta seisukoha rõhutamiseks lõi punarind Irise majale nime andnud leedripõõsas ootamatult laulu lahti. „No näed siis,“ tõdes Iris, nagu oleks asi sellega otsustatud. „Häda on selles, et ta on nii pagana järjepidev,“ kurtis Melissa. „Räägib, et võin majas teha, mida tahan, kõik oma käe järgi ümber korraldada, vabasse tuppa kabineti teha ...“

MÕRV PUUVILJAAIAS

„Hm!“ turtsatas Iris. „Nagu mehed ikka. Muudkui meelitavad ja keelitavad, kuni on oma tahtmist saanud, ja siis ootavad, et sina hakkaks nende pilli järgi tantsima.“ See oli tema kohta ebatavaliselt pikk tiraad ja andis märku ta tunnete sügavusest. „Ära tule mulle rääkima, et sul on Jack Hammondiga samad probleemid?“ Irisel oli tekkinud ühe Somersetis elava kunstnikuga suhe, mille sügavust ja lähedust ta hoolega varjas. Ta käis mehel aeg-ajalt külas, kuid Melissa teada polnud Jacki veel naabermajja külla kutsutud. Irise erksates hallides silmades oli ulakas sära, mis andis talle sõbraliku nõia välimuse. „Probleemid? Mida veel. Tema teab täpselt oma kohta. Jack on hea semu,“ lisas ta malbema moega. Melissa noogutas mõistvalt. Iris oli minevikus enam kui korra haiget saanud, keegi ei võinud ettevaatlikkust talle pahaks panna. Ta isegi oleks võinud sellest õppust võtta. „Muide,“ tähendas ta aegamisi, „ma olen pidanud plaani paariks päevaks mõnda vaiksesse kohta minna, et asju läbi mõelda.“ Iris katkestas oma lühikesi kartulikoorekarva juukseid kõrva taga hoidvate kilpkonnaluust kammide sättimise ja jäi teda huviga silmitsema. „Vaiksemasse kui Ülem-Benbury? Lähed mõnda eraklasse või?“ „Umbes nii. Aga mitte mõnda usulisse asutusse. Kirjanike puhkekodusse. Mäletad, kui mul paluti ühes Stowbridge’i lähedal asuvas kohas nädalane krimikirjandusealane koolitus korraldada?“ „Mäletan. Nad olid vist kole kitsid ega tahtnud korralikult maksta? Mingi imeliku nimega koht.“ „Uphangeri koolituskeskus. Raha koha pealt on sul õigus. Nad pakkusid üksnes kommiraha ja Joe Martin soovitas mul keelduda. Hiljem kuulsin kohaliku kobrulehe vahendusel, et neil õnnestus kursust läbi viima meelitada ajakirjanik, kes Gazette’i jaoks krimiülevaateid kirjutab. See ei osutunud vististi teab mis edukaks.“

B E T T Y R OW L A N D S

„Igati paras nende kitsiduse eest. Ja neil on siis mingi puhkekodu ka?“ „Nad ehitasid vanad tallid ümber tubadeks, kuhu äravaevatud kirjanikud saavad ilmakära eest peitu pugeda ja taieste kallal tööd teha. Leia rahu ja värsket inspiratsiooni Uphangeri maalähedasest idüllist – selline on nende reklaamlause.“ „Sa arvad, et see aitaks sul Ken Harrise osas selgusele jõuda?“ „Mõneks ajaks peitupugemine ei pruugigi nii halb mõte olla.“ „Lased jalga nagu Agatha Christie?“ muigas Iris mõnuga. „Päris hea reklaam oleks, su agent kindlasti rõõmustaks.“ „Joele ma sellest ei räägi,“ teatas Melissa kindlalt. „Tema on samuti põhjus, miks mõned päevad kohas, kuhu keegi mulle helistada ei tea, taevalikuna tunduvad. Ta on mulle kaks korda nädalas helistanud ja küsinud, millal ma järgmise raamatu valmis saan.“ Iris tõusis ja tõmbas aiatöökindad kätte. „Täna on esikohal sibulad. Teeme töö lõpuni.“ „Just. Mina lähen tagasi oma kartulite juurde. Mul on ainult üks vagu üles võtta jäänud.“ Melissa korjas teenõud kokku ja asetas kandikule. „Kas ma viin need sinu kööki ära?“ „Tänan.“ Iris suundus aeda. Poole raja peale jõudes jäi ta seisma. „Anna mulle siis teada, millal sa sinna Upsakate juurde lähed, eks?“ „Uphangerisse,“ parandas Melissa teda naerdes. „Sina kuuled sellest esimesena. Tegelikult lausa ainsana.“