ALBERT CAMUS SISYPHOSE MÜÜT
arutlus absurdist
Surematust, mu hing, ära ihka! Ammenda võimalikkuse riik! Pindaros, Püütia III
Järgnevad leheküljed käsitlevad absurditaju, mida meie sajandil sporaadiliselt võib leida, ja mitte absurdifilosoofiat, mida meie aeg tõtt-öelda ei tunne. Et aus olla, pean mõlemas suhtes kõigepealt tunnistama oma võlga mõnede kaasaja suurvaimude ees. Mul pole mingit kavatsust seda varjata: ma tsiteerin ja kommenteerin neid läbi kogu raamatu. Ühtlasi on aga kasulik märkida, et ma võtan absurdi, mida seni on käsitletud järeldusena, oma essee lähtepunktiks. Selles mõttes on mu kommentaarid provisoorsed: seisukoht, millel ma asun, on väljaspool vaidlust. Lugeja leiab siit vaid ühe hingepiina eheda kirjelduse. Sellesse pole esialgu toodud mingit metafüüsikat, ühtki uskumust. Niisugused on selle raamatu piirid ja tema ainus eelarvamus.
Absurd ja enesetapp
On üksainus tõesti tõsine filosoofiline probleem: enesetapp. Otsustada, kas elu väärib elamise vaeva või mitte, tähendab vastata filosoofia põhiküsimusele. Kõik muu – see, kas maailmal on kolm mõõdet, kas vaimul on üheksa või kaksteist kategooriat, tuleb teises järjekorras. See on lihtsalt mäng; enne tuleb vastata. Ja kui on õigus Nietzschel, kes arvab, et lugupidamisväärne filosoof peab õpetama eeskuju kaudu, siis omandab see vastus mõistetava tähtsuse, sest ta käib otsustava teo eel. Südamele on need asjad silmanähtavad, aga nende selgekstegemine vaimule nõuab süvenemist. Kui ma endalt aru pärin, mille põhjal võib ühte küsimust olulisemaks pidada kui mis tahes teist, siis ma leian, et see sõltub teost, mida vastus tingib. Ma ei tea kedagi, kes oleks surnud ontoloogilise argumendi nimel. Galilei, kes oli jõudnud tähtsa teadusliku tõeni, salgas selle silma pilgutamata maha, niipea kui see talle eluohtlikuks muutus. Teatavas mõttes oli tal õigus. See tõde polnud tuleriita väärt. Kumb kumma ümber tiirleb, kas maa päikese või päike maa ümber – see on
sisyphose müüt
13
täiesti ükskõik. Ühesõnaga, see ei ole oluline küsimus. Seevastu näen ma paljusid surevat, sest nende meelest ei vääri elu elamise vaeva. Ja, paradoksaalne küll, ma näen paljusid surma minevat ideede või illusioonide nimel, mis nende elule eesmärgi annavad (see, mida nimetatakse elu eesmärgiks, on ühtlasi ka suurepärane surma eesmärk). Sellest ma järeldan, et elu mõte on olulisem kõigist muudest küsimustest. Kuidas sellele küsimusele vastata? Kõigi põhiliste probleemide lahendamiseks – ma mõtlen siin niisuguseid, mis võivad surma saata või elukirge kümnekordistada – on lõpuks vist ikka ainult kaks mõtteviisi: La Palissei ja don Quijote mõtteviis. Üksnes silmanähtava tõe ja luule tasakaal lubab ühekorraga saavutada nii tundesügavust kui ka mõtteselgust. Aine puhul, mis on ühtaegu nii lihtsakoeline ja nii sügavalt pateetiline, peab õpetatud ja klassikaline dialektika järelikult päris arusaadavatel põhjustel loovutama koha tagasihoidlikumale vaimsele hoiakule, kus põimuvad terve mõistus ja kaastunne. Enesetappu on alati uuritud kui ühiskondlikku nähtust. Mina aga, vastupidi, tahan alustada üksikisiku mõtlemise ja enesetapu vahekorrast. Niisugune tegu küpseb südame vaikuses nagu suur kunstiteos. Inimene ise ei tea seda. Ühel õhtul ta laseb endale kuuli pähe või hüppab vette. Ühe kinnisvaraagendi kohta, kes end tappis, räägiti mulle kunagi, et ta oli viie aasta eest kaotanud tütre, et ta oli sestpeale palju muutunud ja see sündmus oli võtnud tal „pinna jalge alt“. Täpsemat väljendit ei oska soovidagi. Mõtlema hakata, see tähendab oma jalgealust õõnestama hakata. Ühiskonnal on nende lähteimpulssidega vähe tegemist. Uss uuristab inimese südame kallal. Sealt tulebki teda otsida.
14
albert camus
Seda tapvat mängu, mis algab eksistentsi läbinägemisest ja viib valguse käest põgenemiseni, tuleb tähelepanelikult jälgida ja mõista. Enesetapul võib palju põhjusi olla ja üldiselt pole kõige ilmsemad sugugi kõige mõjuvamad. Harva tapetakse end kaalutlusest (kuigi niisugust oletust ei saa pikema jututa kõrvale heita). Asjaolu, mis kriisi vallandab, on peaaegu alati kontrollimatu. Ajalehes kirjutatakse tihti „varjatud muredest“ või „ravimatust haigusest“. Need seletused on usutavad. Aga peab ka teadma, kas mõni sõber samal päeval õnnetuga ükskõiksel toonil ei rääkinud. Sel juhul on sõber süüdi. Sest sageli piisab sellest, et keskendada seni hajuvas olekus püsinud tuska ja tülpimust.1 Raske on tabada täpset hetke, äratõukemomenti, kus vaim teeb oma panuse surma peale; kergem on teost endast tema eelduste kohta järeldusi teha. Ennast tappa tähendab teatavas mõttes – nagu melodraamas – midagi üles tunnistada. See tähendab tunnistada, et elule on alla jäädud või et teda pole mõistetud. Aga ei maksa selle analoogiaga liiga kaugele minna. Tuleme tagasi käibeväljendite juurde. See tähendab lihtsalt tunnistada, et „elu ei vääri elamise vaeva“. Elada pole muidugi üldse kerge. Me jätkame tegevusi, mida eksistents nõuab, paljudel põhjustel, millest peamine on harjumus. Vabatahtlik surm eeldab, et inimene on kas või intuitiivseltki mõistnud sellise harjumuse naeruväärsust, igasuguse
1 Kasutagem võimalust rõhutada selle essee relatiivset iseloomu. Muidugi võib
enesetapp seostuda palju auväärsemate lähtekohtadega. Näide: poliitilised, nii nimetatud protestienesetapud Hiina revolutsiooni ajal. Autor
sisyphose müüt
15
sügavama elueesmärgi puudumist, argipäevarähklemise tühisust ja kannatuste mõttetust. Missugune on siis see ootamatu tunne, mis äratab vaimu elamiseks vajalikust unest? Maailm, mida kas või viletsategi põhjendustega seletada saab, on kodune maailm. Seevastu universumis, mis on äkki ilmajäetud illusioonidest ja kirgastustest, tunneb inimene end võõrana. Ta on maapaos, kust ei ole tagasiteed, sest puudub kaotatud isamaa mälestus ja tõotatud maa lootus. See ületamatu lõhe inimese ja tema elu, näitleja ja dekoratsioonide vahel tekitabki absurdsusetunde. Kuna kõik normaalsed inimesed on enesetapule mõelnud, siis võib ilma pikemate seletusteta öelda, et see tunne on otseselt seotud olematuseihaga. Käesoleva essee aine ongi just see absurdi ja enesetapu seos: küsimus, kuivõrd enesetapp on absurdi lahendus. Inimese kohta, kes ei vigurda, võib põhimõtteliselt väita, et tema teod on määratud tema tõekspidamistega. Veendumus eksistentsi absurdsuses peab järelikult tingima inimese käitumise. Õigustatud uudishimu sunnib meid otsekoheselt ja ilma võltsi pateetikata küsima, kas seda laadi veendumus ei nõua, et me nii ruttu kui võimalik sellisest käsitamatust olukorrast pääseda püüaksime. Ma räägin muidugi inimestest, kes on otsustanud iseendas selgusele jõuda. Selgelt asetatuna võib see probleem näida ühtaegu lihtne ja lahendamatu. Kuid on ekslik arvata, et lihtsad küsimused toovad kaasa niisama lihtsa vastuse ja et silmanähtavuse taga on silmanähtavus. A priori ja probleemi ümber pöörates – ükskõik, kas inimene tapab end või mitte, näib,
16
albert camus
et on ainult kaks filosoofilist lahendust: jaatav ja eitav. See oleks aga liiga lihtne. Tuleb aru saada ka neist, kes järeldustest hoidudes siiski küsimuse esitavad. Vaevalt on siin põhjust irooniaks – niisugused küsijad moodustavad enamiku. Samuti tean ma paljusid, kes vastavad „ei“, käituvad aga nii, nagu mõtleksid nad „jah“. Nietzsche kriteeriumi järgi otsustades peab möönma, et tegelikult mõtlevad nad pigem „jah“. Seevastu tuleb enesetapjate hulgas tihtilugu ette ka selliseid, kes on elu mõttekuses veendunud. Seda laadi vastu rääkivused ei kao iial. Võib koguni öelda, et nad pole kuskil silmatorkavamad kui selles küsimuses, kus loogika näib ometi nii soovitav olevat. Tavaliselt kõrvutatakse filosoofilisi teooriaid nende inimeste käitumisega, kes neid teooriaid jutlustavad. Ja tuleb tunnistada, et mõtlejate hulgas, kes elu mõtet eitavad, pole peale Kirillovi, kes kuulub kirjandusse, Peregrinose, kes on sündinud legendist2, ja Jules Lequier’, kes on hüpoteetiline, mitte kedagi, kes oleks vastavalt oma loogikale elust loobunud. Sageli naerdakse Schopenhaueri üle, kes rikkalikult kaetud laua taga enesetappu ülistas. Aga mingit nalja siin ei ole. Komme traagikat mitte tõsiselt võtta pole küll veel eriline süü, aga ta ei kõnele ka kellegi kasuks. Kas need vasturääkivused ja ebamäärasused sunnivad meid järeldama, et meie elukäsitus pole üldse seoses teoga, mille läbi elust lahkutakse? Ei maksa siiski äärmustesse kalduda. Jõud, mis inimest elu küljes kinni hoiab, kätkeb midagi, mis on tugevam kõigist maailma hädadest. Keha otsustused
2 Ma olen kuulnud ühest Peregrinose matkijast, sõjajärgsest kirjanikust, kes oma
esimese raamatu valmides lõpetas elu enesetapuga, lootuses sellega oma teosele tähelepanu tõmmata. Tal õnnestuski avalikkuse tähelepanu köita, aga raamat tunnistati sellegipoolest kehvaks. Autor
sisyphose müüt
17
väärivad vaimu omi, ja keha kohkub tagasi olematuse ees. Me omandame elamise harjumuse enne kui mõtlemise harjumuse. Võidujooksus, mis meid päev-päevalt surmale ligemale viib, säilitab keha tasandamatu edumaa. Ühesõnaga, selle vasturääkivuse tuum on miski, mida võiks nimetada mahavaikimiseks ja mis on ühtaegu vähem ja rohkem kui peibutis Pascali mõttes. See surma mahavaikimine, mille ma võtan siinse essee kolmandaks teemaks, on lootus. Lootus uuele elule, mis tuleb „ära teenida“, või nende enesepettus, kes ei ela mitte elu enda pärast, vaid mingi suure idee pärast, mis on elust kõrgem, õilistab teda, annab talle mõtte ja toob ta ohvriks. Kõik asjaolud aitavad kaartide segamiseks kaasa. Mitte ilmaaegu pole siiani sõnadega mängitud ja püütud muljet jätta, nagu tuleneks elu mõtte eitamisest paratamatult järeldus, et elu ei vääri elamise vaeva. Tegelikult pole nende kahe otsustuse vahel mingit otsest sõltuvust. Ei tohi end eespool mainitud ebaselgusest, ületamatust lõhest ja ebajärjekindlusest eksitada lasta. Tuleb kõik muu kõrvale jätta ja otse probleemi enda juurde minna. Inimene tapab end, sest elu ei vääri elamise vaeva – see on kahtlematu tõde, kuigi viljatu, sest ta on truism. Aga kas see solvav etteheide eksistentsile, tema eitamine on tingitud sellest, et elul puudub mõte? Kas elu absurdsus sunnib meid tema eest lootusse või enesetappu põgenema – see on küsimus, mida tuleb valgustada, silmas pidada ja illustreerida, vältides kõike kõrvalist. Kas absurd tõukab meid surma? Sellele probleemile tuleb kõigi teistega võrreldes eesõigus anda, sõltumata mõtteviisist ja era pooletu vaimu mängudest.
18
albert camus
Nüanssidel, vasturääkivustel, psühholoogial, mida „objektiivne“ vaim alati kõigisse probleemidesse oskab poetada, ärgu olgu selles uuringus ja selles kires kohta. Pole vaja muud teha kui mõelda ülekohtuselt, see tähendab loogiliselt. See pole kerge. Loogiline olla on küllalt lihtne. Aga peaaegu võimatu on lõpuni loogiline olla. Inimesed, kes endalt elu võtavad, lähevad oma tunnete kallakat rada pidi lõpuni välja. Juurdlemine enesetapu üle annab mulle niisiis võimaluse keskenduda probleemile, mis mind huvitab: kas on olemas loogikat, mis viib surmani? Ainus viis, kuidas ma seda teada saan, on ilma heitliku kirglikkuseta ja ainult silmanähtavuse valguses jätkata arutlust, mille lähtepunktile ma siin osutasin. Seda ma nimetangi arutluseks absurdist. Paljud on seda alustanud. Aga ma ei tea veel, kas nad on suutnud sellele lõpuni truuks jääda. Kui Karl Jaspers hüüab, leides, et võimatu on ühtset maailma konstrueerida: „See piiratus viib mind iseendasse, sinna, kus ma ei saa enam jääda objektiivse vaatepunkti varju, mida ma ainult esindan, sinna, kus ei mina ise ega teiste eksistents ei saa mulle enam vaatlusobjekt olla“, siis viitab ta, nagu paljud teised enne teda, neile kõrbelistele ja veetutele paikadele, kus mõte oma piirideni jõuab. Jah, muidugi, nagu paljud teised enne teda, ja kui kiire oli neil kõigil sealt pääseda! Viimasele teekäänule, kus mõte vabisedes peatub, on jõudnud ka paljud hoopis lihtsakoelisemad inimesed. Nad loovutasid seal kõige kallima, mis neil oli: oma elu. Teised, vaimuvürstid, loovutasid ka midagi, kuid see oli mõtte enesetapp, kõige puhtakujulisem mõtte mäss, mille nad toime panid. Tõelist pingutust nõuab aga hoopis seal kõrbes püsimajäämine, kuivõrd see üldse
sisyphose müüt
19
võimalik on, et lähemalt uurida nende kaugete alade kummalist taimestikku. Selles ebainimlikus ja absurdses mängus, kus lootus ja surm repliike vahetavad, on visadus ja läbinägelikkus eelistatud pealtvaatajad. Kui vaim seda suudab, siis võib ta analüüsida selle ühtaegu lihtsa ja rafineeritud tantsu figuure, enne kui ta neid illustreerima ja ise läbi elama hakkab.
20
albert camus
ALBERT CAMUS SISYPHOSE MÜÜT
Alžeerias sündinud prantsuse kirjanik, mõtleja ja Nobeli kirjanduspreemia laureaat Albert Camus (1913–1960) vaatleb teise maailmasõja päevil ilmunud filosoofilises essees „Sisyphose müüt“ absurdi loomust. Camus’ sõnul sünnib absurd inimlike ootuste ja maailma meeletu vaikimise vastandusest. Inimeses on sügav soov õnne ja mõistmise järele, ent maailm on meie soovide suhtes ükskõikne, isegi vaenulik. Nii saab inimene toetuda vaid iseendale. Inimsaatuse võrdpildiks on lugu Vana-Kreeka mütoloogiast tuntud Sisyphosest, kelle jumalad määrasid kivirahnu mäetippu veeretama. Niipea kui Sisyphos pingutamast lakkas, veeres kivi orgu tagasi. See kõik näib ja ongi mõttetu, aga see on saatus, millest meil ei ole pääsu. Olukorra lahendus ei ole Camus’ meelest aga elust loobumine, vaid mäss, sest heitlus on ainus, mis võib inimese õnnelikuks teha.