Charles Darwini nuivähk ja David Bowie ämblik

Stephen B. Heard

CHARLES DARWINI NUIVÄHK JA DAVID BOWIE ÄMBLIK

Kuidas teaduslikud nimed pühitsevad seiklejaid, kangelasi ja isegi mõnd kaabakat

Emily S. Damstra illustratsioonidega

Originaali tiitel

Stephen B. Heard

Charles Darwin’s Barnacle and David Bowie’s Spider.

How Scientific Names Celebrate Adventurers, Heroes, and Even a Few Scoundrels

Copyright © 2020 by Stephen B. Heard

Illustrations © Emily S. Damstra, except as noted

All rights reserved

Tõlkija Lauri Laanisto

Toimetaja Triin Olvet

Keeletoimetaja Katrin Ringo

Illustraator Emily S. Damstra

Kujundaja Jan Garshnek

Küljendaja Erje Hakman

Tõlge eesti keelde © Lauri Laanisto ja kirjastus Argo, 2023

Kõik õigused kaitstud

www.argokirjastus.ee

ISBN 978-9916-704-19-6

Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

12

Eessõna 7

Sissejuhatus. Leemur ja tema nimi 11

1 Vajadus nimede järele 15

2 Kuidas teaduslik nimetamine käib? 25

3 Forsythia, Magnolia ja nimed nimede sees 37

4 Gary Larsoni täi 45

5 Maria Sibylla Merian ja loodusloo metamorfoos 53

6 David Bowie ämblik, Beyoncé parm ja Frank Zappa meduus 65

7 Spurlingia: unustusse vajunute teod 75

8 Kurja nimi 83

9 Richard Spruce ja armastus helviksammalde vastu 93

10 Egonimed 105

11 Untsu läinud eponüümid?

Robert von Beringe gorilla ja Dian Fossey kandlane 115

Lugupidamatusavaldus: kiusatus panna solvavat nime 125

13 Charles Darwini tihnikusse kasvanud kallas 137

14 Armastus ladinakeelses liiginimes 151

15 Pärismaine pimetähn 163

16 „Harry Potter“ ja liigi nimi 175

17 Marjorie Courtenay-Latimer ja ajasügavikest pärit kala 185

18 Nimed müügiks 195

19 Kärbes Mabel Alexanderi auks 207

Järellugu. Madam Berthe hiirleemur 219

Tänusõnad 227

Allikad ja lugemissoovitused 229

Märkused 246

Register 251

SISSEJUHATUS

LEEMUR JA TEMA NIMI

Nii sina kui mina oleme primaadid ehk esikloomalised. Meie põlvnemisliin imetajate seas sai alguse 75 miljonit aastat tagasi. Mõnes mõttes pole see sugugi nii edukas liin. Teadusele on teada üksnes 504 liiki esikloomalisi, samas kui (näiteks) käsitiivalisi on teada 1240 liiki, orhideesid 26 000 liiki, kärsakaid 60 000 liiki. Samal ajal on meie põlvnemisliin – tänu liigile, kuhu me isegi kuulume – muutnud planeeti rohkem kui ühegi teise elusolendi oma. Me saame selle üle tunda ühtaegu nii uhkust kui häbi. On tõsi, et mitte ükski teine liik pole saastanud nii paljusid järvi, hävitanud nii paljusid metsi ja suretanud välja või viinud väljasuremise äärele nii paljusid teisi liike; samas on tõsi, et ükski teine liik peale inimese pole kirjutanud sümfooniaid, ehitanud raamatukogusid ega kunstigaleriisid. Veelgi enam: ükski teine liik pole niivõrd meeletult janunenud ümbritseva maailma

mõistmise järele ega ka selles ligilähedaselt edu saavutanud. Nagu iga teise liigi puhul, on inimese huvid eelkõige seotud meid vahetult

ümbritsevaga – territooriumi, toidu ja paarilistega. Meie huvid on siiski

tõusnud kõrgemale ja kaugemale – oleme uurinud kive, taimi, loomi, pinnavorme, isegi teisi planeete ja tähti.

Inimestena kipume olema väga huvitatud oma lähedastest, seda nii genealoogilises kui geograafilises mõttes: me kanname südames perekonda ja kohalikku kogukonda. See vastab tõele ka evolutsioonilises mõttes. 19. sajandi avastus, et oleme teiste inimahvidega lähisugulased,

tekitas suurt avalikku poleemikat, mis pole teatud ringkondades tänini vaibunud. Primaadid on iga loomaaia tõmbenumber, me loeme ja vaatame huviga artikleid ja dokumentaalfilme šimpansidest, gorilladest ja lähematest sugulastest. Kui ma viin tudengeid välikursuse raames troopikasse, ei eruta neid miski rohkem, kui võimalus kasvõi korrakski näha ahvi kõrgel puuvõras okste vahel vilksatamas.

Üllataval kombel ei tea me oma lähisugulastest, primaatidest, sugugi kõike. Meil on omajagu teadmisi šimpanside, bonobode, gorillade ja orangutanide kohta, kes on kõige suuremad esikloomalised ja ka meie kõige lähedasemad sugulased. Kuid ülejäänud primaatide kohta ei tea me kaugeltki nii palju. Vaid mõned üksikud liigid on ühtaegu nii põhja likult läbi uuritud kui ka massikultuuris kinnistunud – mõelgem näiteks jaapani makaagile, kellest on tehtud ohtralt paeluvaid fotosid, kui nad talvisel ajal soojaveeallikates kümblevad. Teadmised teiste primaatide kohta on parimal juhul pealiskaudsed. Näiteks sügaval

Madagaskar i metsades leidub primaadiliike, kes avastati alles väga hiljaaegu ja kelle kohta ei tea me sisuliselt veel mitte kui midagi.

Hiirleemurid on ühed meie kõige salapärasemad sugulased.

Madagaskaril leidub 24 liiki hiirleemureid, kuigi veerand sajandit tagasi olid neist kõik peale kahe teadusele veel tundmatud. Üks neist võrdlemisi hiljuti avastatud liikidest on teadaolevalt kõige väiksem elus primaat: madam Berthe järgi nimetatud hiirleemur Microcebus berthae. Selle liigi täiskasvanud isend mahub kenasti ära peopesale, kaaludes ligikaudu 30 grammi, mis on enam-vähem sama palju kui üks saiaviil.

Madam Berthe hiirleemurid asustavad üht väikest maalappi

Madagaskar i lääneosas paiknevas Kirindy metsas. See on troopiline heitlehine mets – hõre ja vaikne kuivaperioodil, mil puud langetavad

oma lehed ja suur osa loomastikust kügeleb maapinna lähedal varjus, oodates põuaperioodi lõppu. Kui vihmad naasevad, muutub mets elust

kihavaks tihedaks roheliseks rägastikuks. Vihmahooaja alguses

Kirindy metsa külastades tunned kergendust hämaruse saabudes, mil päevane lõõsk taandub ja õhtune briis toob merelt jahedamat õhku, samal ajal kui läänetaevas mööduva päeva mälestuseks roosakalt

kumab. Kui püsida veidike

aega vagusi paigal, võid kuulda

krabinat puuokstes, ja ehk ka

tasast kirinat: seda teevad hiirleemurid , kes on ööseks välja tulnud puuõõnsustest, kuhu nad päevaajaks varjuvad. Nad ronivad maapinnale, et otsida alustaimestiku vahelt mahakukkunud puuvilju, samuti toituvad nad taimemahladest ja putuktekkelisest mesikastest. Taskulambi hästi sihitud valguskiires võib korraks vilgatada oranžikat kuma peegeldav uudishimulik silmapaar. Kõige väiksem silmapaar kuulub meie kõige väiksemale sugulasliigile.

Juba pikka aega on olnud teada, et Kirindy metsas elavad hiirleemur id. Kuid alles 1990. aastate keskel mõistsid teadlased, et sealsed hiirleemurid kuuluvad kahte liiki, mitte ühte.

Suurem neist, Microcebus murinus, oli teadusele tuntud juba 18. sajandist saati, ent väiksem – madam Berthe hiirleemur – kirjeldati ja tunnistati seeläbi formaalselt eraldiseisvaks liigiks alles 2001. aastal. Selle käigus anti talle ka ametlik liiginimi (ehk siis nii-öelda teaduslik nimetus või ladinakeelne nimi) Microcebus berthae. Ilmneb, et see nimi pandi ühe naise, Berthe Rakotosamimanana auks. Kes oli see Berthe Rakotosamimanana? Ja kuidas juhtus, et just tema nimi anti maailma kõige väiksemale primaadiliigile? Mida ta tegi, teenimaks välja sellist austusavaldust? Või noh, paljudele ehk tundub see õite kummaline viis,

Madam Berthe hiirleemur (Microcebus berthae)

DARWINI NUIVÄHK JA DAVID BOWIE ÄMBLIK

kuidas kellegi vastu lugupidamist üles näidata, kuid kõnealusel juhul on tegemist tõepoolest siira austusavaldusega.

Kõik teavad, et teadus võib olla vanamoeliselt nüri ja igav ning taimedele ja loomadele antud ladinakeelsed nimed on ehk teaduse kõige vanamoelisem ja igavam osa. Need on pikad, raskesti meeldejäetavad ja hääldamatud. Heal juhul on tegu möödapääsmatu nuhtlusega – millegagi, mida bioloogiatudengid peavad teatud sorti repsimisrituaalina pähe tuupima. Kõik teavad seda. Kuid kõik nad eksivad. Selge see, et mõned ladinakeelsed nimed on keerulised ja imelikud, kuid teised on jällegi imelised. Järgnevatel lehekülgedel jutustangi lugusid ladinakeelsetest liiginimedest, mis on pandud inimeste järgi – maadeavastajate, loodusteadlaste, seiklejate, isegi poliitikute, kunstnike ja poplauljate järgi. Need lood on sissevaated teaduskultuuri ja teadlaste olemusse ning neist ilmnevad lummavad seosed nimesid andvate teadlaste, nimesid kandvate organismide ja nende vahel, kelle järgi on nimed antud. Naaseme Berthe Rakotosamimanana ja tema järgi nime saanud hiirleemuri juurde järelloos, aga senikaua jutustan teile paljudest teistest nimedest.

GARY LARSONI TÄI

Mõned meie planeeti asustavad elusolendid on majesteetlikud, näiteks ranniksekvoia või harpüiakotkas. Mõned on ahhetama panevalt kaunid nagu paradiisilinnud või kuldkingad. On ka hirmuäratavaid elukaid nagu mõrtsukhai. Ja on ka selliseid, kes on kõike seda ühekorraga –näiteks jääkaru. Kui mõnele niisugusele liigile pannakse sinu järgi ladinakeelne liiginimi, peaks see kohe kindlasti olema suur au ja elamus.

Gary Larsoni nimi anti ühele täile.

Gary Larson on karikaturist, kes avaldas aastail 1980–1995 erinevates ajalehtedes koomiksiriba „The Far Side“* (eesti k tagumine külg). Üsna võimatu on seletada „The Far Side’i“ inimesele, kes pole seda kunagi lugenud – öelda selle kohta „veider“ alahindaks koomiksit täielikult. Kõige sagedamini esinevad tegelased selles olid loodus ja seda uurivad teadlased. Koomiksis kajastati nälkjate pidusööminguid, mänguväljaku liumäe ümber võrku kuduvaid ämblikke („Kui me sellega hakkama saame, siis sööme nagu kuningad!“), punkariharjadega okassigu ja imetillukesi nimesilte kandvate amööbide konverentse. Gary Larsoni karikatuurid olid sageli absurdsed, ent see absurdsus tulenes vaimustusest looduse veidruste suhtes – nende

* 7. juulil 2020 avaldas Larson oma veebilehel www.thefarside.com esimest korda 25 aasta jooksul uued koomiksiribad.

samade veidruste, mis on paljusid biolooge sellele erialale meelitanud.

Seetõttu armastasid bioloogid seda koomiksit väga ning selle paljundatud koopiaid leidub tänini ülikoolide laborite, muuseumite ja uurimisinstituutide ustel kõikjal üle maailma. Varem või hiljem pidi keegi paratamatult mõne uue liigi Larsoni auks nimetama. Esimesena tegi seda linnusulgedel nugivaid täisid* uuriv entomoloog Dale Clayton.

Me kõik teame (mõned lausa murettekitavalt hästi) täisid, kes nugivad inimestel. Meid ahistavad kolm liiki täisid: peatäi, riidetäi ja kubemetäi. Paraku on need kolm liiki pelgalt täimäe tipp. Maailmas on kokku teada ligikaudu 5000 liiki täisid, ja arvatavasti leidub veel vähemalt tuhandeid liike, mida pole seni veel kirjeldatud. Täid on mitmekesine rühm, arvatavasti seetõttu, et nad kipuvad spetsialiseeruma kindlale toiduallikale: inimese peatäi ei parasiteeri reesusahvi peal ja reesusahvil nugiv täi ei parasiteeri inimese peas. Selline toiduga pipardamine on viinud täide evolutsioonilise radiatsioonini, mis hõlmab peremeesorganismidena nii erinevaid imetajaid kui ka linde, ning muu hulgas leidub selles elurikkuses ka nii mõnigi mitmekesine liin, mis sisaldab näiteks üksnes linnusulgedel parasiteerivaid täisid. Võiks ju arvata, et küllap on linnusuled üsna ühesugused, ent tegelikult on neil nugivad täid sageli spetsialiseerunud konkreetselt ühe või ehk paari linnuliigi sulgedele.

Dale Clayton uuris magistritöö raames üht täide perekonda, mis on spetsialiseerunud parasiteerimisele öökullide sulgedel: Strigiphilus (see on väga kohane nimi, kuna tähendab ladina keeles „öökullilembet“).

1990. aastal avaldatud artiklis kirjeldas Clayton kolme uut Strigiphiluse liiki, andes ühele neist nime oma juhendaja (Strigiphilus schemskei), ühele oma teadlasest kolleegi (Strigiphilus petersoni) ja ühele Larsoni järgi (Strigiphilus garylarsoni). Clayton oli toona (ja on siiani) suur „The Far Side’i“ austaja ja ütleb, et peab Larsonist lugu kahel põhjusel: esiteks seepärast, et Larson i karikatuurid on väga läbinägelikud looduse

* Eesti keeles nimetatakse täideks vaid imetajatel nugijaid, lindudel nugijad on hoopis väid. Ingliskeelne mõiste louse hõlmab aga neid kõiki. Edaspidi on kasutatud läbivalt „täid“, kuna mainitud taksonitel eestikeelseid nimesid nagunii ei ole.

toimimise suhtes, ja teiseks seepärast, et „The Far Side“ on teinud nii palju ära loodushuvi levitamisel – sest „huumorist paremat õpetajat ei ole“.1

S. garylarsoni on tilluke putukas, mitte rohkem kui kaks millimeetrit pikk, keda on leitud üksnes ühe Aafrikas elava väikese kakulise (lõuna­savannipäll i) sulgedelt. Lähisugulastest erineb ta mõningate vaevu hoomatavate tunnuste poolest, mis võivad tunduda olulised üksnes täiuurijatele või täidele endile: teatud karvade pikkus peas ja isaste välissuguelundite ühe osa kuju. See liik pole kirkavärviline ega elegantse kehakujuga. Ta ei suuda laulda ega ole ka nurgakivi, mis hoiaks tervet ökosüsteemi koos. Ent ta kuulub Gary Larson ile, ühes Claytoni pühendusega: „Tunnustamaks seda eriomast valgust, mida ta on heitnud looduse toimimise saladustele.“2

Võib muidugi mõelda, kuidas võttis niivõrd ebatavalise austusavalduse vastu selle pälvinu. Mõne jaoks ei pruugi olla sugugi olla tähistamist väärt, kui tema nimi tehakse surematuks seeläbi, et see

Gary Larsoni järgi nime saanud täi (Strigiphilus garylarsoni)

antakse tundmatule tillukesele parasiidile. Ka Clayton mõtles selle peale ja enne liigikirjelduse avaldamist kirjutas Larsonile, andis oma kavatsusest teada ja uuris, kas ta nõustub „selle mõnevõrra kummalise auavaldusega“. Larson nõustus. Õigupoolest lisas ta Claytoni kirja oma 1989. aastal ilmunud raamatusse „The Prehistory of The Far Side“ (eesti k tagumise külje eelajalugu) ühes S. garylarsoni foto ja kommentaariga: „Ma pidasin seda väga suureks auks. Pealegi oli ilmne, et mitte keegi ei kirjuta mulle kavatsusest anda minu järgi nimi mõnele vastavastatud luigeliigile. Kui sellised võimalused avanevad, tuleb need otsemaid ära kasutada.“3 Larson lisas raamatusse ka S. garylarsoni joonise, mille ta reprodutseeris raamatu sisekaantel vähemalt 500 ­pealise täikolonnina. Kuna seda raamatut on müüdud rohkem kui kaks miljonit eksemplari, on Clayton ühtaegu nii hämmastunud kui ka (arusaadavalt) pisut uhke, et tema tehtud täijoonis võib olla kõige enam reprodutseeritud teaduslik joonis ajaloos. Clayton ja Larson on omavahel ühendust pidanud nüüdseks ligikaudu 30 aastat, Claytoni esimesest kirjast alates. Nad saadavad üksteisele jõulukaarte ja käivad aeg­ajalt koos söömas. Larson lausa kirjutas tagakaane­tutvustuse Claytoni viimasele raamatule, mis on erialane teos parasiitide ja nende peremeesorganismide koevolutsioonist – on üsna kindel, et see teeb Clayton ist ainsa evolutsioonibioloogi, kelle raamatu tutvustusteksti autor on karikaturist.

Niisiis on Strigiphilus garylarsoni lugu õnnelik, olgugi et mängus pole ühtki luike. Mis on hea, sest Larsoni teine kogemus eponüümidega osutus palju üürikesemaks. 1990. aastal avaldas Kurt Johnson neotroopikas leiduva siniliblikaliste sugukonda kuuluva liblikaperekonna Calycopis (ja mõne tema sugulase) revideeritud süstemaatika. Johnson tegi selle rühma põhjalikult ümber, lõi selle laiali kahekümneks uueks perekonnaks ning seega sai enamik sellesse rühma kuulunud 235 liigist uue nime. Üheks Johnsoni välja pakutud uueks perekonnaks oli

Serratoterga , kuhu kuulus uue klassifikatsiooni järgi ka uus liik

Serratoterga larsoni. Niisiis sai Gary Larson lisaks täile oma nimele ka

ühe kauni liblika. Või vähemalt mõneks ajaks. Neliteist aastat hiljem