Draakonirkam ne
Kojutulek1
Berliinis oli pime. Tänavalaternad heitsid kõnniteedele kasinat valgust ning valkjashall oranžide rõdudega tornmaja seisis ja ootas. Ta ootas kõiki, kes temas elasid ja pidid varsti tagasi pöörduma. Poest, tsirkusetrennist, töölt või kus iganes nad oma päeva olidEemalveetnud.raagus forsüütiapõõsaste juures ilmus taas keegi nähtavale. See oli blondeeritud juustega naine kaheksandalt korruselt. Aga ta ei olnud üksi. Ta vedas enda järel hiiglaslikku ratastega kohvrit. Kui ta vii maks oli trepikoja neoonvalguse kätte jõudnud, tuli selgelt nähtavale ka kohvri värv. See oli roosa!
7
Liftikabiin oli umbne ja tolmune. Proua Tossilo ti-
„Ohh, Janka! Oled sa üksteist või jälle viiene? Sellise värviga on ju lõpp juba pärast esimest klassi,” sosistas Johann niisama vaikselt vastu.
„Aga minul ei ole lõpp,” kihistas Janka. „See on vä hemalt värv. Igal juhul parem kui sinu igavad mustad teksad ja veel igavamad hallid kapuutsiga dressipluusid.”
„See ka veel!” oigas proua Tossilo. Milleks siin siis teine lift on? Hüva, see jääb sageli seisma, aga ikkagi. „Tere õhtust!” ütles Johann viisakalt. Ta vajutas nuppu number üheksa, siis langes ta pilk roosale kohvrile. „Kas käisite reisil?”
8 ris kohvri sisse, ohkas ja vajutas kaheksanda korruse nuppu. Ometi jälle kodus! Lõpuks ometi!
Metalluksed libisesid kinni. Aga enne veel, kui need päris kokku läksid, lükati nende vahele lääpa tallatud tumesinine poiste tennis. Kostis kriginat, uksed avanesid uuesti ning kabiini trügisid pisike tüdruk ja pisut suurem poiss ülemiselt korruselt.
„Mis see sinu asi peaks olema?” pressis proua Tossilo läbi hammaste ja vaatas oma jääroheliste silmadega otse temast mööda. Talle ei meeldinud lapsed. Ei väikesed ega hoopiski mitte suured. Johann kehitas õlgu ja vaatas liftipõrandale.
Kui nad möödusid kolmandast korrusest, värsken das proua Tossilo huulevärvi. Janka keerutas oma peenikest pähkelpruuni juuksesalku ümber sõrme ja sosistas vennale: „Aga kohver on ilus, eks? Ma tahaksin ka sellist.”
„Ja mis siis?” hüüdis Johann. „Las ta kuuleb. Ta ei salli meid niikuinii. Hiljuti läks ta lausa üle tee, kui ma vastu tulin. Vedas, et sind polnud teisel pool, mui du oleks ta pidanud lihtsalt keset teed seisma jääma.” Janka naeris. „Kas mäletad veel, kuidas ta pärast meie sissekolimist üles tuli ja nimetas häbematuseks seda, et tema magamistoa peale on sisse seatud lastetuba? Ja et ema ja isa peavad selle ümber tõstma.”
9
„Tasa, äkki ta kuuleb meid veel!” sosistas Janka. „Ja lõpeta tuigerdamine, muidu jääb lift veel seisma!”
jälle ja proua Tossilo kuulis itsitamist, mis liftiga üles sõitis. „Kuidas ta vahtis!” Johann tegi liftipeeglile grimassi ja kõikus õe ees ringi.
„See pole igav, vaid stiil,” kostis Johann ja tõukas Jankat nalja pärast pisut proua Tossilo poole.
Proua Tossilo vajutas stoppnuppu. Ta pidi sellest liftist kohe välja saama. Nad olid küll alles kuuendale korrusele jõudnud, aga pigem läheb ta teise lifti, kui veel nende tobedate jõmpsikatega jageleb. Ta pressis end vaevaliselt Janka ja Johanni vahelt läbi ja astus Metalluksedvälja.sulgusid
„Jah, aga hea, et paps tegi talle kohe selgeks, et ei tee seda mingil juhul. Muidu elaksime praegu kolikambris.” Johann naeris nüüd samuti. „Kas sa kujutaksid seda „Kolikambris?ette?”Hea mõte!” hüüdis Janka õhinal.
„Nalja teed? Sa võid ise sinna kolida ja kõik oma raamatud kaasa võtta!”
kolksusid vastu kulunud astmeid nii et trepikoda kajas, ja proua Tossilo ähkis. Kui ta vii
„Kuidas oleks, kui sa tänasest alates elaksidki seal? Arvutiga mängimine ei võta nagunii eriti ruumi.”
Uks nende taga langes kinni ja edasi kostis vaid tuhmi kõnekõminat. Proua Tossilo seisis ikka veel all kuuendal korrusel ja ootas. Teist lifti ei tulnud ega tulnud. Laste naeru polnud koridoris enam kuulda, kuid proua Tossilo oli endiselt pahane. Kõige rohkem selle pärast, et oli lif tist välja Punaneastunud.noolliftiuste kõrval mustal ekraanil näitas, et mõlemad liftid on endiselt teel ülespoole. Nüüd pidi ta kas siin kuuendal korrusel ööbima või viimased kaks korrust jala minema. Ta vinnas tusaselt oma roosat kohvrit astmekaupa ülespoole. Nüüd kahetses ta pisut, et oli Mehhiko kirbuturult nõnda palju igasugust kraami kaasa ostnud.Kohvrirattad
10
Johann tõukas õe nördimust teeseldes kabiinist välja, sest lift oli üheksandal korrusel peatunud. Nende korteriuks avanes enne, kui nad jõudsid võtme välja otsida. Ema oli neid juba tulemas kuulnud. „Tere, mu suured lapsed!” tervitas ta naeratades. „Tere, emps!” hüüdsid Janka ja Johann rõõmsalt ja astusid sisse. „Tead, keda …”
11 maks korteriukseni jõudis, oli ta omadega üsna läbi. Tema tavaliselt kahvatud palged olid õhetama löönud. Ta tegi ukse lahti, jättis Roosa Printsi – nagu ta oma kohvrit salamisi kutsus – esikusse seisma, vankus magamistuppa ja vajus voodile. Ta oli lausa nii läbi, et ei mõelnud erandkorras mitte millelegi. Seda juhtus tõepoolest harva. Ta vajus kergesse unne. Unes libisesid tal silme eest mööda reisipildid. Mere kohal kummuv leebe õh tutaevas. Väsimatult randa veerevad ja seal vaibuvad lained. Küünelakimüügišõu, milles ta oli korralikult kaasa löönud, sülearvutišõu, kus ta oli samuti ühe arvuti saanud, ja muidugi tekimüügifirma, mille müüja oli talle iseäranis meeldinud. Too oli end Teki-Peteriks nimetanud. Tore mees see Teki-Peter, tõesti tore mees, ning kummaline kraapimine, tumedad mütsud ja mingi krabin. Nonoh? Mis see veel oli? Kerge uni lahtus. Proua Tossilo ajas end ropsakuga istuli. Krats, krats. Tümps, tümps. See hääl ei tulnud ülemiselt korruselt. See tuli kuskilt siitsamast. See kostis ju päris ligidalt. Kas keegi on tunginud tema korterisse? Proua Tossilo süda hakkas kloppima ja käed higistama. Ta pühkis need lilla satiinvoodilina vastu kuivaks ja sundis end jalgele. Ta hiilis ettevaatlikult magamistoa ukse juurde ja piilus välja. Kuid korter oli tühi. Kõik oli vaikne.
Kuidas hoida draakonit, teine jagu
Oma tuppa jõudnud, lükkas Johann sülearvuti, kaustad ja pliiatsisegadiku kirjutuslaua servale ja tõstis koti lauale. Ta tegi luku lahti. Lae poole kerkis hallikasroheline pilv.
„Ei, ma tunnen, et süda lööb.” Johann puhus ette vaatlikult draakonile peale.
„Hei, väike draakon, liiguta ometi,” sosistas Janka murelikult. „Hei, Kurd…”
50 11
Janka vahtis kohkunult auravat elukat, kelle Johann kahe kontsakinga vahelt välja õngitses. Loomake lamas poisi süles nagu märg kalts.
„Kas ta on surnud?”
„Palun ära nimeta teda nii, mitte mingil juhul!”
„Mina ei usu, et ta aurab nime pärast,” kostis Janka. Kuid Johann ei kuulanud enam. Ta oli süvenenud oma telefoni ja näppis seda hoolega. Janka tegi akna lahti. Tuppa tungis värske õhk ja tornmaja ümber kasvavate paplite viimaste lehtede plagin. Janka jäi mõttesse. Johannil oli omast kohast õigus. Kurdike ei sobinud tõepoolest. „Kui me hüüaksime teda Kurmoks?” mõtles ta poolhääli ja pöördus jälle venna poole. Tema meelest oli Kurmo väga ilus nimi. Ta pomises seda paar korda prooviks omaette. Kurmo,SeeKurmo.kõlas pehmelt, aga jõuliselt. See kõlas maalähedaselt, kuid ka pisut salapäraselt. See kõlas öösiniselt ja kuldselt. See sobis. „Kurmo oleks ju suurepärane, eks?” „Nõme internet,” kirus Johann. „Iga asja jaoks on kaheksakümmend miljardit linki, aga kuidas ravida liikumatut aurudraakonit, seda pole kuskil kirjas.”
„Kuidas ma pean teda siis hüüdma? Proua Tossilo pani sellise nime! Eile, kui draakon magama jäi, ta ju ütles, et ristib ta Kurdikeseks. Ja kui keegi on teadvuseta, tuleb teda kutsuda tema nimega, et ta üles ärkaks, seda teab ju igaüks.”
51
„Suurepärane! Selle nime pärast ta ei saagi end lii gutada ja tossab meil terve toa täis!” Johann hoidis ühe käega draakonit ja õngitses teisega püksitaskust telefoni. „Sa vahest ei usu, milline jõud võib olla nimel. Kui minu nimi oleks Kurdike, siis ajaksin ka mina auru välja.”
Johann istus liikumatu draakoniga voodiservale. Eluka käsi käis ilmselt üsna halvasti, kuid ikkagi oli ilus ja rahustav teda nii enese ligidal hoida. Johann si litas ta siidjat selga ja sosistas: „Kurmo, kas sa kuuled mind?” Ta ootas. „Hei, Kurmo Silfur! See olen mina, Johann, kas kuuled?” Draakon küll ei liigutanud, ent Johannil oli siiski tunne, et ta sõnad ei läinud tühja.
Janka naasis klaasitäie rohelise vahutava ollusega. Ta istus Johanni kõrvale voodile. Ta imes smuuti joogikõrde, hoidis seda kinni ja lükkas selle siis ettevaatlikult suit seva draakoni lõugade vahele. Ühe korra. Kaks korda. Kümme korda. Auramine vähenes tõepoolest! Ja lõpuks jäi täiesti järele. Nüüd oli kuulda vaikset nohinat. Siis hakkas draakon himukalt oma koonu lakkuma.
Janka hoidis hinge kinni. „Ma arvan, et sellest piisab,” naeratas Johann kergendusega. „Tood äkki midagi tahedat ka.”
52
„Ma teen talle ühe lehtkapsasmuuti! Mis sa arvad?” hüüdis Janka tegutsemishimuliselt. „Tilgutame talle seda suhu. Äkki on tal lihtsalt veresuhkur madal. Ilmselt pole ta täna veel üldse süüa saanud.” Venna arvamust ootamata tormas ta kööki.
Janka kihutas uuesti kööki ja tuli tagasi kolme paki sügavkülmutatud spinatiga. Ta pani kaks pakki tekile ja tahtis kolmanda just lahti teha, kui draakon kar gas Johanni sülest välkkiirelt voodile. Ta ajas lõuad laiali nagu madu, sööstis ettepoole ja neelas külmu nud leheklombid koos pakendiga alla. Ilma närimata
draakon ja hõõrus oma pead tüdruku jala vastu. „Burtl.” „Hea küll,” sosistas Janka. „Aga järgmisel korral palun vähem burtlit.” „Kruks.” Draakon surus end tema vastu ja kurises vaikselt.Janka hingas sügavalt sisse ja püüdis naeratada, kuigi see ei tulnud tal hästi välja. Kurin valjenes ja muutus jubedaks piiksumiseks. „Hea küll, Kurmo. Rahune nüüd maha. Janka käsi on veel alles ja järgmisel korral oled ettevaatlikum!” hüüdis Johann hoogsalt. Janka võttis end kokku ja silitas piiksuva draakoni pead. Loomake rahunes silmapilk. Kahjuks mitte kauaks, sest kui ta korraks Johanni poole vaatas, näis ta märkavat, et miski siin toas ei ole üldse tema maitse järele. Ta jooksis küüniste klõbinal üle laminaatpõranda ukse poole, pea kuklas.„Ee, jääme parem siia,” ütles Johann kähku. Ta oli
53 ja hinge tõmbamata. Ta sõõrmetest kerkis aurupilvekesi, siis ta sirutas end ja jäi vahtima Jankat – või õigemini allesjäänud spinatipakki ta käes. „Lase lahti!” jõudis Johann veel õigel ajal karjatada, sest hetk hiljem sulgusid nõelteravad hambad seal, kus oli just olnud Janka parem käsi. Draakon potsatas neelates ja värisevate tiibadega põrandale. Janka värises samuti. Ta tundis, et ta jalad on nõrgad, ja pidi „Burtl,”istuma.pomises
54 kohe märganud, et draakon sihib ukselinki. „Ma võin sulle kohe veel süüa tuua.” Aga draakon ei tahtnud veel süüa. Tal oli kõht täis. Ta tahtis proua Tossilo juurde. Silmapilk. Otsemaid. Ta urises igatsevalt ja üritas ukselingini hüpata.
„Niinimetatud ema on poes,” seletas Johann ja su rus jala kähku vastu ust. „Hangib sulle mugimist.”
Seda kuuldes lõpetas draakon hüppamise ja tõi kuuldavale midagi ohkesarnast. Ta jäi ukse kõrvale istuma ja tundus järele mõtlevat. Ka Johann mõtles järele. Nimelt selle üle, mida peaks tegema draakoniga, kui ta kord juba korteris on. Tema arvutimängudes oli mitu võimalust. Draakoni võis maha lüüa või ta strateegiliselt välja õpetada. Siis sai temaga kui võrdse partneriga vaenlase kõi gist soppidest ja varemetest välja meelitada ja vastase klanni draakoni tule abil hävitada. Teist sorti mängu des võis draakonitega sõbraks saada. Neid võis toita, taltsutada ja nendega lennata. See olevus, kes toaukse kõrval kükitas, ei jätnud küll muljet, et temaga võiks kunagi lendu tõusta. Ja teisi asju ei tahtnud Johann tegelikult ettegi kujutada. Äkki meenus talle, et tal on ju veel üks ülesanne. Ta peab draakonit kaitsma eluaegse teotuse eest. „Kurmo,” ütles ta kindlalt. Draakon tõstis pea ja keeras selle pisut viltu. „Kurmo Silfur! Tule minuga meie rohelisele vaibale. Ma tahaksin sinu kohta ühtteist teada saada!”
Kui proua Tossilo viimaks lõuna paiku üles ärkas, ei uskunud ta oma silmi. Hetkeks mõtles ta isegi, et korteris on veel mõni draakon. Sest ta voodi kõrval istuv olend, kes uhkelt kaela sirutas, oli ju palju suurem kui Kurmo. Ta oli peaaegu lehmasuurune ning kiiskas hõbehallilt, mitte enam sinikuldselt. Ilusad tumedad silmad olid nüüd mandlikujulised ja piklike pupilli dega. Aga kui need niimoodi otse tema sisse vaatasid, ei saanud nad kuuluda ühelegi teisele draakonile. „Armas aeg!” Naine tõusis istuli ja hõõrus tursunud nägu. „Mis nüüd siis lahti on, Kurmo? Kuidas sa välja näed! Fantastiline muidugi. Imeilus. Aga kuidas sa …” Kurmo pani pea tekile proua Tossilo väljasirutatud
112
Muutused24
113 jalgade peale. Naine silitas õrnalt üle hõbehalli naha. See meeldis talle väga. Ent üleöö polnud muutunud ju mitte ainult nahk. Proua Tossilo märkas ka draakonist kiirgavat tohutut jõudu ja selle kohta ei saanud ta just öelda, et see oleks talle meeldinud. Pigem tundis ta, et see jõud kaitseb teda suurepäraselt.
„Ma tahan Jankale ja Johannile oma uut nahka näidata.”„Mhmh,”
tegi proua Tossilo, kuid istus liikumatult edasi. Ta silmad olid kergelt klaasistunud.
„Oma uut nahka. Ma tahaksin neile seda näidata,”
„Kui tugevaks sa oled muutunud! Enam ei saa tõesti keegi sind minult ära võtta.” lausus ta ja pani põse draakoni kaela vastu. „Mitte keegi!” sahises Kurmo soojalt. Nii olid nad mõnda aega, kuni proua Tossilo hakkas järele mõtlema. Ta mõtles, mida teha, kui Kurmo edaspidigi niimoodi kasvab. Korter polnud ju ometi draakonikoobas. Kuhu nad peaksid siis minema? Ja kas ta on Kurmo jõudu arvestades üldse veel sobilik perenaine? Kas ta suudab anda draakonile kõik, mida too vajab? Looma energia tundus proua Tossilole ammendama tu. Ja see tähendas ju, et energiat oli väga palju. Nii palju, et see tundus mõistetamatu. Kuidas ta peaks Kurmole … kui ta … mida ta peaks …?
Proua Tossilo silme ette ilmus Kurmo sabaotsa küljes olev telefon.
„Tõesti suur!” noogutas Johann veel kord. „Nüüd võivad need Black Westi tüübid tulla. Sinu vastu suu davad nad vaevalt veel midagi ette võtta.”
„Sa räägid hoopis teistmoodi!” ütles Janka üllatunult.
teistmoodi.
„Ja kui suur sa oled!” tähendas Johann. Et oma suurust veelgi paremini näidata, ajas Kurmo ettevaatlikult tiivad laiali. Jälgides seejuures ülima hoolega, et ta riiulilt midagi maha ei ajaks.
Samuti ei tulnud talle pähe, et ta juuksed on nagu varesepesa ja et ta peaks oma roosa pidžaama ehk millegi muu vastu vahetama. Aga kui õde ja vend hetk hiljem elutoas seisid, ei olnud neil aega vaadata tema sassis juukseid ega ööriideid, neil jagus silmi vaid draakoni nahale. „Vau!” Janka vahtis imetlevalt Kurmo uusi soomuseid. „Sa näed lahe välja, Kurmo! Nii peen!”
114 kordas Kurmo nüüd valjemini ja pistis proua Tossilole telefoni otse nina alla. Viimaks võttis naine selle vastu. Ta toksis hajameelselt numbrid sisse. Ta ei märganudki õieti, et Kurmo kõneles nüüd hoopis
„Ta ei ole ometi mõni poni!” pahandas proua Tossilo, kuid Kurmo oli mõttest vaimustatud.
„Kas mööda tuba või üle linna?” Ta astus paar sammu rõduukse poole ja vaatas ehitusplatsi, kus valitses pühade tõttu vaikus. „Täna öösel ma lendan. Kui kõik läheb hästi, võtan teid järgmisel korral kaasa.”
„Kas sa jaksad meid nüüd kanda?” tahtis Janka teada ja ta silmad hakkasid lootusrikkalt särama.
115 „Kuidas palun?” Proua Tossilo hääl muutus kiledaks. „Lendama? Öösel? See ei tule kõne allagi! Kohe, kui keegi sind näeb, on põrgu lahti.” „Väljas on ju pime. Ja pealegi udune. Kes mind nägema peaks?” küsis Kurmo. „Kust mina tean? Keegi ikka. Tänavavalgustus ei lase ju väljas päris pimedaks minna. Õhus lennata on midagi muud kui varjulistes parkides ringi jalutada. Piisab vaid kellelgi üles vaadata ja, klõpsti oledki sa juba videole võetud ja internetti riputatud. Ning mitte ainult Berliin, vaid kogu maailm saab teada, et sa oled„Kurmoolemas.”ei
jää ju üldse pildile,” sekkus Johann. „Mida see peaks tähendama?” hüüatas proua Tossilo. „Kas te pole seda veel märganud? Teda ei ole või malik filmida. Temast ei saa videot teha ega tema häält lindistada ega muud sellist. Näete!” Johann tõmbas püksitaskust telefoni ja suunas selle draakoni poole. Kurmo ajas suu pärani, urises kumedalt ja ähvardavalt, lehvitas tiibu ja liikus Johanni poole. Johann näitas proua Tossilole põnevat klippi narmasvaibast ja rõduuksest.„Kassaikka nuppu vajutasid?” küsis naabrinaine kahtlevalt. „Kas sul heli on peal?” Johann pööritas silmi. „Sind ei ole üldse näha, Kurmo. Kuulda ka ei ole. Uskumatu, lihtsalt uskumatu,” pomises proua Tossi lo ja silmitses veel mõnda aega Johanni telefoni. Siis aga ajas ta end sirgu. „Aga ikkagi! Minu meelest ei
Draakoni silmad lõid leegitsema. Janka astus tema kõrvale ja tahtis midagi öelda, kuid proua Tossilo oli nüüd
„Tehniliselt,” sõnas Janka kuivalt, „kaob Kurmo eikusagile …” „ … ja ilmub siin sees lihtsalt jälle välja,” lõpetas Johann. Viimaks sai ta aru, mis õel plaanis on. „Ah, nüüd saan aru! Te võlute ta taevast alla!” torkas proua Tossilo. „Ei võlu, proua Tossilo.” Nüüd hakkasid Johanni silmad välkuma. „Võluda me ei oska, aga me oskame midagi muud. Me oskame ruumida.”
„Ennesõiduvees.kuisa arugi saad, saadab politsei kopteri meeskonna välja, hakkab sind jahtima ja …”
käe draakoni siidisele kaelale ja kallutas pea kergelt viltu. Ta silmad välgatasid. „Teda ei nähta ju ka sisse ja välja lendamas! Ta lihtsalt ilmub. Ja kaob eikusagile.”
116 ole hea, kui sa ringi lendad. Keegi võib sind ju niisama ka näha ja võimudele teatada.”
Proua Tossilo nägu tõmbus päris murelikuks, ta hõõrus jalaga karvast vaipa. „Ja mida see veel peaks tähendama? See on …”
„Kurmo on kadunud enne, kui politsei tuleb!” hüü dis nüüd Janka. „Isegi kui ta on kiirem – tarvitseb kellelgi teda vaid näha, kui ta siit sisse või välja lendab, ja olemegi jama Jankasees.”pani