9 1 „ Uus argipaev ehk maluniidid peas ”
kalduma. Püramiidimäestiku
Oli klaasselge pärastlõuna, mis hakkas juba õhtusse lumega kaetud tipud sädelesid Secret Silence’i ehapunas üksteise võidu ja tegelikult oleks võinud siin ju päris kena olla.
Eriti, kui sul pole lugu sellest, et rappud draakoni seljas ringi, süda saapasääres. „Lenda madalamalt!” kisendas proua Tossilo. „Ruttu, Kurmo, allapoole! Ma näen midagi! Seal vee peal ulbib Draakonkeegi!”japroua
Tossilo otsisid Jankat ja Johanni. Juba mitu päeva. Või isegi veel kauem. Kaheksanda leveli kivisammaste vahele, mille nad olid kohtumispaigaks kokku leppinud, polnud : :
Jõgi„Johaaann!”suubus piklikku järve. Nad maandusid koh makalt kaljusele kaldale. Kuid enam polnud näha ei midagi ega kedagi. „See oli jälle see peegeldus.” Draakon kaapas väikese kaljunuki eest ära. „Neetud!” turtsus proua Tossilo. „Ma tõepoolest arvasin, et näen lainetes Johanni nägu!” Kurmo vaatas hallikat vett ning vangutas siis pead. „See pidi olema peegeldus. Ja me peaksime selle üle rõõmustama, sest veest paistev nägu ei tähenda ju midagi head.”
10 õde-venda ilmunud. Proua Tossilo ja draakon olid oodanud ja oodanud ning mõne aja pärast oli neid haaranud hirm. Kuhu need lapsed küll jäid? Kas midagi on juhtunud? Nad ootasid ühe päeva ja otsisid õde-venda siis lilla tipuga mäelt. Sealt, kuhu Johann oli program meerinud mängu sissepääsu. Aga kõik, mis nad olid siit leidnud, oli paar konti. Loodetavasti ei olnud need Janka ja Johanni omad. Nüüd klammerdus proua Tossilo veelgi kõvemini draakoni kaela külge, sest Kurmo tegi kose kohal järsu allasööstu ja lendas siis edasi piki siledate mäekülgede vahel kulgevat jõge. „Edasi, rutem! Näed, seal ees? Miski ulbib lainetel. Kas see on Johann?” hüüdis proua Tossilo läbi roosa kaelaräti valju plagina.
kostis Kurmo tasa. „Aga seda me ilma Johannita ei saa. Ma arvan, et oleme täna piisavalt kaua otsinud, peame leidma endale magamiskoha!”
Proua Tossilo vaikis, kuid noogutas siis omaette pomisedes, ja Kurmo lehvitas tiibu, et taas kõrgust võtta.Nad lendasid, kuni jõudsid otsekui metsaga kae tud saarele. Selliseid leidus siin palju. Kurmo liugles üle ümara künka puudeni, millel kasvasid hiigelsuu red lehvikukujulised vanaroosad lehed, ning maandus puude vahele pehmele pinnasele. Rohututid olid juba hämarusest hallikaks tõmbunud, kuid Kurmo õhuke draakoninahk eristus neist selgesti. Talle ei olnud ikka veel uusi soomuseid kasvanud, kuid siin arvutimängumaal polnud neid ka tarvis. Siin ei olnud ju midagi ohtlikku. Isegi siinsed sääsed ei hammusta nud. Nad küll laskusid Kurmo ja proua Tossilo peale, kuid paistis, et nad ei saa ise ka aru, miks.
11
„Me peaksime rõõmustama? Rõõmu tundma? Teadmatus hävitab meie viimased närvirakud, vähemalt minul, ja nüüd peame veel rõõmustama ka?!” oli proua Tossilo nördinud. Ta vaatas tusaselt esmalt valendavat draakonikaela enda ees ja siis mägesid enda taga.„Kes selle kõik siin välja mõtles? Need müstilised värvid, vulkaanikujulised kaljud ja ulmelise hämu mägede ümber? Minul on kõrini! Ma tahan koju. Ot semaid!”„Matean,”
Tossilo ei kuulanud teda. Ta oli liiga ametis mälestustepuntraga. Kui palju aega sellest möödas oligi, kui lapsed koju läksid? Kui Johann oli nad mängust välja, Berliini tornmajja ruuminud. Kas nädal? Kuu? Aasta? Terve inimelu?
„On see hea paik?” kohises Kurmo. Proua Tossilo libistas end draakoni seljast maha, lükkas teravaninalised saapad jalast ja tõmbas jalgadega läbi rohututtide.
Ta sirutas end keebil välja, keeras külili ning pii
„See pole nii pehme nagu mu karvane vaip. Aga vahest saame siiski magada. Täna oli ju jälle kohuta valt pikk päev.” Ta istus oma keebile maha ja vahtis löödult halli maapinda. Need, kes mängivad arvutimänge, on võib-olla tä hele pannud, et aeg võib seejuures teistmoodi liikuda. Et mõnikord kaob see lihtsalt käest. Kes aga arvutimängu ei mängi, vaid peab äkitselt selles elama, see märkab, et aeg oskab teha ka muud. Näiteks muutub see pikslipuntraks, millest kõlguvad välja kõverad mälestusteniidid, mida tahaks aina uuesti ja uuesti sikutada.
Proua Tossilo asus oimukohti masseerima. Kurmo trampis keebi kõrvalt rohututid maha ja vajus murule pikali. Siis keeras ta saba õrnalt proua Tossilo ümber, laotas ühe tiiva tema peale ja põristas vaikselt: „Janka ja Johann tulevad tagasi. Üsna varsti. Ma tunnen.”Proua
12
sikutas järgmist mälestusevääti ja kohkus.Seeoli mälestus Black West Internationalist. Küll pisut ähmane ja laialivalguv, kuid ometi ähvardav. Ta nägi lõputu väädi otsa ilmumas kitsahuulelist meest, kes irvitas kurjalt: „Sa ei pääse mu käest, ma saan draakonit posit sioneerida! Üle kogu maailma. Peilipulbri vastu ei saa mitte miski. Mitte miski! See on draakoni nahka sisse sööbinud, seda ei saa parandada. Pea meeles!” kuulis ta mehe külma häält, nagu seisaks rääkija otse ta ees.Proua
13 lus draakoni tiiva alt pimedusse. Mööda lendas üksik jaanimardikas.ProuaTossilo
Tossilo ahmis õhku. Draakon sosistas talle taas midagi, kuid ta ei kuulanud. Kui kaua sellest möödas oli, kui Janka, Johann ja Kurmo ta kontserni käest päästsid? Hävitamatust klaaspunkrist. Või on see alles tulevikusündmus? Proua Tossilo ei teadnud ka seda. Tema peas valitses suur segadus. Ta hõõrus otsaesist ning äkki tekkis tal mõte, mille peale ta polnud varem tulnudki: Black West oli lapsed röövinud! Jaa, kontserni rahvas oli lapsi oodanud, kui need arvutimängust välja läksid. Nad ei saanudki enam tema ja Kurmo juurde tagasi tulla. Äkki on Black West nad … Proua Tossilo tõmbus kössi, nagu oleks keegi jäiste tangidega ta südant puudutanud.
14
Võib-olla peaksin mõtlema Janka pruunidele silmadele, tuli talle nüüd pähe. Kuidas need säravad, kui ma talle ukse avan. Kuidas Janka itsitab, õhukesed juuksed kõrva taha lükkab ja rõõmsalt hüüab: „Hallii-halloo, mu tsirkusetrenn jääb täna ära, nii et astun kohe läbi!”
Kurmol oli õigus. Praegu säästis tõesti jõudu see, kui mõtlesid millelegi ilusale. Vahest sellele, et siin ei ole kastet, mis ta märjaks teeks. Või peaks ta pigem mõtlema oma küünelaki kollektsioonile ja elevandiluukarva nahksohvale, mis teda kodus ootavad?
Kurmo ümises edasi. Ta hingas hulk aega proua Tossilole kuklasse, kuni naine aegamööda rahunes.
Siis ajas ta end sirgu ja põrkas laubaga vastu draakoni„Metiiba.peame koju pääsema, kohe! Me peame sellega kuidagi toime tulema!” Kurmo tõmbas tiiva tagasi ja kallutas raske pea proua Tossilo poole. „Mõtted ei ole päriselu. Ja hirmsad mõtted ei aita midagi.” Ta hakkas vaikselt ümisema, ta hääl kõlas sügavalt ja rahustavalt. „Ära mõtle enam sellele. Mõt le millelegi ilusale, muidu ei suuda sa kunagi uinuda. Ja und on meil vaja.” Ta jäi vait. „Aga kui need on ikkagi päriselu?” pomises proua Tossilo, siis võttis ta end kokku, hingas paar korda häälekalt välja ning heitis uuesti pikali.
Proua Tossilot ajas haigutama. Või, arutas ta, mõtlen ma sellele, kuidas me kõik karvasel vaibal istusime ja roosat kohvrit lahti pakkisime ja kuidas Johann hakkas kokutama, kui talle sülearvuti kinkisin. Taevake, kuidas ta rõõmustas. Ta tundis rinnus kerkimas soojust ning tajus Kur mo hingeõhku kuklas. Ta rõõmustas, et suudab taas midagi tunda. Esimestel päevadel ei tajunud ta nimelt peaaegu midagi, ei külma ega sooja ega karedust sõrmeotstel, kui ta nendega üle puukoore silitas. Aga aegamisi olid need võimed taastunud. Mitte veel päriselt, kuid siiski. Aga kas see aitab meil Jankat ja Johanni üles leida? Vaevalt küll, oleks ta peaaegu pomisenud, kuid siis oligi ta äkitselt uinunud.
15
16
Jarelmojud2
Arvutimängu sisse pääseda oli olnud lihtne, kuid mängust välja tulla hoopis midagi muud. Janka ja Johann olid sattunud hirmsasse pöörisesse. Neil oli hakanud pea niimoodi ringi käima, et Johann oleks peaaegu arvuti käest pillanud. Kui tormitsev pööris oli viimaks aeglustunud, oli neil hallituse maitse suus ja kõrvetav kõhuvalu haaranud terve nen de keha. Nad oksendasid aina uuesti ja uuesti. Nad ei mäletanud, kuidas olid koju tornmajja jõud nud. Nad mäletasid ainult, et vanemaid ei olnud veel kodus. Järgnevaid päevi mäletasid nad ähmaselt. Emast või isast, kes neid kempsu või voodisse talutasid, nägid nad ainult ähmaseid piirjooni. : -
Isa pidurdas liivasel teel täie hoo pealt.
17
Neile kutsuti arst. Rohud olid kibedad. Palavik. „Millised te välja näete,” oli ema aina murelikult sosistanud. „Et gripp võib ka nii hirmus olla.” Võttis terve nädala, kuni kuumus nende kehast kadus, ja veel ühe nädala, kuni Janka ja Johann suutsid voodist tõusta. Liiga hilja. Liiga hilja. Liiga hilja. Me saime terveks liiga hilja. Päev, mil pidime Kurmo ja proua Tossiloga Secret Silence’i kivisammaste vahel kohtuma, on ammu möödas. Oli pühapäev. Janka ja Johann istusid hommikusöögilauas, pead norus. „Teate, kullakesed? Teeme täna ühe väljasõidu!” pani ema rõõmsalt ette. „Pärast nii pikka haigust peab värske õhu kätte saama, et jõud korralikult taastuks.” „Okei,” noogutasid õde-venda pisut tujutult, kuid olid emale ta pingutuse eest tänulikud. Nii sõitis perekond ratastega Spree jõe äärde. Väljas oli väga soe ning jõgi kubises kirevatest lõbusõidulaevadest. Kalda ääres õõtsusid laisalt luiged ja pardid ning ootasid leiba. Janka, Johann, ema ja isa väntasid higistades rattapraamile ning teisel pool läks sõit edasi üle nõmmede, kuni viimaks jõudis kät te lõuna.„Paus!”
18
„Siin kaskede vahel?” rõõmustas Janka.
„Mis meil mugimist on?” tahtis Johann teada. Ema viskas talle piknikuteki, klõpsas rattakottide lukud lahti ja õngitses välja ühe võileivakarbi teise järel, ladudes need isale sülle.
„Miks mitte?” naeratas isa. „See vari on lihtsalt liiga kutsuv, et mööda kihutada.”
Johann ei osanud millegi üle nuriseda. Vanemad polnud kaasa võtnud ainult tavapärast kartulisalatit ja võileibu, vaid ka maasikaid ja arbuusi, lõhnava šokolaadikoogi, neli kirjuks võõbatud minisõõrikut, kirsi- ja karamellkomme, kummikarukesi, juustukreekereid, kartulikrõpse ja külmakastis jäätist. Termoses oli kohv, lisaks värskelt pressitud mahl ja jahe kokakoola. Leidus ka konservoliive, dolmasid ja väikesi seeni. Kaasas olid salvrätid ja hambatikud ning kõige tipuks veel igaühele üks õnneküpsis. „Tähistame seda, et olete taas terved. Laske hea maitsta!” hüüdis ema rõõmsalt, ja seda nad siis kohe tegidki. Kui kõigil oli kõht kurguni täis, kõmistas isa: „Nii, lapsed, nüüd hakake rääkima! Mis teie nädalavahetusel õieti juhtus? Ja mis on lahti proua Tossiloga? Ta toob teid puruhaigena koju. Kõike võib ju juhtuda, aga ta pole kordagi meil käinud, midagi selgitanud ega teie seisukorra kohta sõnagi poetanud. Lihtsalt uskumatu! Ma helistasin, aga ei saa teda kät te. Ma käisin mitu korda all tema juures, kuid ta ei tee ust lahti.”
„Ta, ta … Ta ei saagi sulle ust lahti teha, sest ta ei ela enam seal,” alustas Janka.
„Armas aeg, kui hirmus lugu,” sõnas ema kaastundlikult. Ja isa lausus nüüd päris leebelt: „Kui me seda oleksime teadnud … Aga kuidas see Eugen teid täitsa üksi korterisse jättis? Kas ta ei saanud meid ära oodata? Kas teil on tema number? Ärge muretsege, ma ei kavatse pahandada, tahaksin teda tänada ja üht lasi proua Tossilo tervise kohta küsida.”
„Kuidas palun?” naeris isa üllatunult. „Mida see peaks„Notähendama?”taelabseal küll,” seletas Johann kärmelt. „Proua Tossilo jäi ju samamoodi haigeks nagu meie. Isegi veel haigemaks. Ta ei saanud meid kojugi tuua, seda tegi see … Eugen, tema õemees. Proua Tossilo pidi õe juurde jääma, tal pole siin ju kedagi, kes tema eest hoolitseks. Eugen arvas, et ta peaks lausa haiglasse minema. Ei teagi, kas ta läks või mitte.”
„Meil ei ole kahjuks tema numbrit.” Johann heitis Jankale veel ühe pilgu. Mõlemad tundsid end üpris ebamugavalt. Niiviisi valetada ei olnud tegelikult nende moodi. Aga see, et neil ei olnud väljamõeldud õemehe numbrit, oli ju isegi tõsi. Ja nüüd ei olnud vanemad enam proua Tossilo peale pahased. Pärast kõike, mida naabrinaine oli läbi elanud, polnud ta seda tõesti ära teeninud.
Janka vaatas Johanni poole, kes hammustas endale nagu segaduses huulde.
19
Sa pead meid homme pärast lõu nat mängu tagasi saama,” vastas Janka, istus oma voodi servale ja tõmbas põlved lõua alla.
20
tõi kuuldavale ohke ning Janka seisis valge männipuust kapi lahtise ukse ees ja vahtis sisse. „Kas sa ei suuda sobivat unerüüd välja valida?” pomises Johann. Ta oli tahtnud nalja teha, kuid see ei kukkunud välja ning Janka vangutas selle peale vaid äraolevalt pead. Varsti pani ta kapi kinni, keeras end ringi ja vaatas vennale kaua otsa. „Me peame ikkagi proovima,” sosistas ta. „Kohe homme pärast kooli.”
„Sisseruumimist.„Mida?”
„Loodame siis lihtsalt, et proua Tossilol läheb varsti paremini ja ta saab koju tulla,” lõpetas isa jutu. „Kas lennutame taldrikut?” Seda nad tegid. Pere jooksis väikesele aasale ja hakkas mängima, kuni kõik olid veel higisemad kui enne.Siis mängiti puhkamiseks – kuigi Johannile tundus see algul üsna lapsik – ka veel peitust kõikvõimalikes variantides. Kokkuvõttes oli see imeilus päev. Kui saabus aeg magama minna, jäid õde-venda jälle omavahele. Aga alles siis, kui Johann oli juba voodis ja pani lugemislambi põlema ning Janka valis puhast öösärki, sugenes nende ühisesse tuppa rõhuv meeleolu.Johann
„Kas sul on kruvid lahti?” ägestus Johann. „Me alles saime terveks. Mina nii ruttu küll ruumima ei hakka. Pealegi võiksime samahästi Kasahstani lennata. Võimalus kohata seal Kurmot ja proua Tossilot on sama„Sedasuur.”ma küll ei usu,” sõnas Janka. „Ega nad ru malad ole. Kuhu minnakse näiteks siis, kui ollakse rahvasummas üksteist silmist kaotanud?” „Pole aimugi,” porises Johann. „Siis saadetakse lihtsalt sõnum ja kõik.” „Aga kui sõnumit saata pole võimalik, siis minnakse ju tagasi sinna kohta, kus üksteist viimati nähti. Seda teab igaüks.” „Minu pärast teadku. Aga mina tean ka midagi! Nimelt seda, et praegu kohe ei ole mul vaja uuesti seda õudust läbi teha. Kas sinul on?” Muidugi ei tahtnud Janka uuesti hirmsasse pööri sesse sattuda. Rääkimata hallituse maitsest ja haige olemisest.Aganad pidid Kurmo ja proua Tossiloga ühendust saama. Muidu arvavad nood, et lastega on midagi juhtunud.Janad pidid ka nõu pidama, mida edasi teha. Igaveseks ei saanud Kurmo ja proua Tossilo ju arvutimängu jääda. „Aga kui me kõigepealt mängiksime,” mõtles Jan ka „Mida?”valjusti.
21
„Secret Silence’it muidugi.”
„Need ei ole kujukesed,” torises Johann. „Need on avatarid ehk mängutegelased.” Johann tegi arvuti lah ti, kuid Janka nägi venna näost, et too ei ole päriselt aru saanud, mida õde temast tahab. „Kui me jõuame kaheksanda levelini, siis on ju lihtne järele vaadata, kas Kurmo ja proua Tossilo on meie kohtumispaigas kivisammaste vahel. Või kas nad istuvad lilla tipuga mäel.”
„Janka, sa oled geniaalne!” hüüatas Johann ja alustas mängu.
22
„Miks?” Johann kortsutas laupa. „Miks?” Janka tõusis, võttis Johanni kirjutuslaualt sülearvuti ja pani venna voodile. „See on ju ilmselge! Kui me ise sisse ei saa, siis võib-olla võtab mõni kujuke selle töö enda peale!”
23 3
Secret Silence K aheksanda levelini jõuda ei olnud Johannile muidugi mingi probleem. Ta teadis kõiki nippe ja otseteid. Pisut hiljem marssis tema „kujuke”, nagu Janka seda nimetas, seljas pruun vorm ja üll punane keep, püramiidimäestiku poole. Ta rändas peatumata üle küngaste. Ühe vana puu tüve sisse oli lõigatud süm bol. Johann ei raisanud selle peale aega. Tal ei olnud selle mõistatuse eest saadavaid punkte vaja. Ta kiirus tasÄkkiedasi.läks mägede kohal pimedaks. Miski laperdas üle mäeaheliku. Johann peatus ja võttis käed klahvidelt. Midagi sellist polnud ta varem näinud. Järgmisel hetkel ilmus horisondil miski nähtavale. Midagi val -
„Siis vähemalt lehvita.” Janka istus nagu sipelgapesas. Kõik ta kehaosad liikusid korraga. Ta oleks äärepealt Johanni voodist maha tõuganud. „Pane ta keerlema ja lehvitama korraga! See torkab neile kind lasti„Äkkisilma.”tahad ise mängida?” päris Johann naljaga pooleks. Kuid selle asemel, et öelda „Ei, parem mit te”, rabas Janka vennal arvuti kohe sülest ja hakkas innukalt klahve taguma.
24 get, mis liugles üle mäetippude ja mille seljal oli väike roosa„Johann!täpp.
Need on nemad, need on nemad, vaata!” Janka kallistas arvutit ja kõigutas seda, otsekui tahaks sõbrad ekraani kaudu välja raputada. „Võta end kokku!” pahandas Johann. „Lõhud veel midagi ära.” Kuid ka tema säras ning liigutas pruunis vormis mehikest suurte sammudega valge lendava ob jekti„Hüüasuunas.neid!” piiksatas Janka. „Ma ei saa ju. Seda saab ainult siis, kui oled päriselt sees. Pealegi on nad liiga kaugel.”
Ta oleks tahtnud kogu aeg lehvitada ja hüpata, kuid Johann soovitas: „Võta see köis kaasa, hiljem tuleb veel üks ilma sillata jõgi. Siis on sul ülesaamiseks seda köit vaja.”
„Mitte nii ägedalt!” hüüdis Johann. „Vabandust!” Janka nägi vaeva, et suunata energia sõrmedest mujale.
Janka järgis kuulekalt ta nõuannet. Siis juhtus midagi, mida Johann polnud ette näinud. Valge olend muutis„Vaata,suunda.Johann!”
25
Johann luksatas samuti ning surus end tihedalt õe vastu. Nüüd polnud enam mingit kahtlust. Kurmo ja proua Tossilo olid neid märganud! Ja vahest isegi aru saanud, et „Ettevaatust,… auk!!!”
Kuid Johanni hoiatus jäi hiljaks. Pruunides riietes mehike kukkus otse pimedusse. Kostis kohinat ja vili nat. Kõik punktid olid kadunud. Ekraan läks mustaks. GAME OVER . „Sa oled tõesti opakas!” Johann võttis Jankalt arvuti ja pani mängu uuesti käima. „Vabandust,” sosistas Janka. Kuid Johann valis jälle otsetee ning tormas pisut hiljem mööda kaheksanda leveli künkaid, nagu poleks seal auku olnudki. Kur mot ei olnud enam näha. Taevas ei paistnud midagi
Janka hääl katkes õnnest. „Kurmo tuleb. Ta lendab minu poole.” Jah, Kurmo tuli tõepoolest tema suunas. Varsti pol nud ta enam ebamäärane valge laik, vaid täiesti selgelt draakon. Ja pisut hiljem nägid Janka ja Johann, et kuju ta seljas kannab keepi ja kaelarätti. Muidugi roosasid. Janka luksatas. Ta lasi pruunis vormis mehikesel lehvitada ja nendel kohtadel õhku karata, kus polnud tegelikult vaja millestki üle hüpata.
Uksel seisis ema, silmad vidukil ja pidžaama kortsus. „Kell on kaksteist läbi, lapsed!” „Me …” alustas Janka, püüdes mitte ekraani poole piiluda.„Me saame kohe valmis. Ainult natukene, emps, eks?” pomises Johann. Ühe samba tagant paistis tõesti Kurmo valge sa baots. Ta pidi ainult pisut ligemale minema.
26 valget. Ei ühtki lendavat objekti. Ka siis, kui pruun mehike lilla tipuga sinise mäe juurde jõudis, ei paistnud draakonit kusagil. Äkki kerkis silmapiiri hämust välja kõrge torn nagu hoiatav
„Kustsõrm.seeveel pärit on?” imestas Johann ja tõmbas käega läbi sassis juuste. Ta polnud siin mängus kunagi varem säärast ehitist näinud. See oli sünge ja kuida gi pahaendeline. Secret Silence oli ilus mäng, küll põnev, kuid kindlasti mitte jube. Muidugi kui augud välja„Ükskõik,arvata. see pole tähtis. Mängi lihtsalt edasi. Võib-olla nad ootavad meid sammaste juures,” nõudis Janka. Niisiis lahkus Johann mägedest ning kiirustas üle punaka vöödilise välja, mis laius mäestiku taga. See võttis tublisti aega, sest sel lõigul ei saanud vali da otseteed. See-eest oli seal hulk auke. Kuid viimaks jõudis ta pärale. Pruunis riides mehike sammus esime se suure samba poole, mis oli hiiglasliku lagunenud ehitise„Uskumatu!”küljes.
„Vähemalt teame nüüd, et Kurmo ja proua Tossiloga on kõik korras,” ümises veel Janka ning Johann kostis: „Jah, ja homme mängime edasi ja saame nendega kokku ja võib-olla on mul siis juba mingi mõte, kuidas „kujuke” saaks neile teate edasi anda.” Ja juba nad olidki uinunud.
27
„Kuulake nüüd hoolega!” Ema oli paari sammuga nende juures. „Ma olen teie eest kaks nädalat hoolitsenud. Kaks pikka nädalat! Kas te arvate, et see oli tore? Terve päeva haigepõetajat mängida! Ja mida teie praegu teete? Te lihtsalt raiskate oma uneaega. Homme on kool, pane see asi kinni, või ma ei vastuta enda eest!” Johann ei suutnud liigutada. Ta ei tahtnud, et ema kontrolli kaotaks, ta ei tahtnud teda ka pahandada ega kurvastada. Ta tahtis ainult korraks ümber samba min na ning proua Tossilole ja Kurmole märku anda. Ema vajutas arvuti kinni. „Kui sa selle asjaga ümber käia ei oska, siis võtan ta ära. Selge?” ütles ta väga vaikselt. Ja see oli hullem kui riidlemine. „Jah,” pomises Johann. Arvuti äravõtmine on viimane asi, mida neil praegu vaja läheb. Arvuti on ju ainus võimalus proua Tossilo ja Kurmoga ühendust saada. Janka lisas kärmelt: „Vabandust, emps. Me jää me nüüd kohe magama.” Ema soovis neile veel kord tusaselt head ööd, väl jus toast ning Janka ja Johann ei söandanud mängu uuesti avada. Lisaks olid nad tõesti uskumatult väsinud. Nõnda ronisid nad teki alla.