Esimene kohtumine
Minu esimene kohtumine Edgariga leidis aset 22. jaanuaril 2020. Enne kohtumist olin väga närvis ja kartsin kohutavalt. Mulle on alati meeldinud kokkulepitud ajal kohal olla, kuid sel päeval tuli ette mitmeid takistusi, mis tõid kaasa hilinemise. Loomulikult andsin Edgarile sellest teada.
Hundisilmal võttis mind väravas vastu Rex – suur, kuid ülimalt sõbralik Saksa lambakoer. Tallu sisse astudes kohtasin hr Edgar Savisaart isiklikult tema täies hiilguses. Ta tervitas mind soojalt ja palus mul istuda lambanahaga kaetud nahktugitooli, millest hiljem saigi aastateks minu tugitool Hundisilmal.
Vestlus Edgari ja minu vahel oli meeldiv ning pingevaba. Edgar soovis, et räägiksin endast, oma tegemistest, hobidest ja päritolust. Meie jutuajamine kestis lausa paar tundi ja polnud ainult minukeskne. Edgar jagas ka oma soove ja ootusi selle suhtes, millist inimest ta enda kõrvale soovib.
Esimese vestluse lõpetasime nii, et mõtlen tema pakkumise üle järele ning Edgar lubas pühapäeval helistada, et küsida minu otsust. 26. jaanuaril 2020 helises telefon ja helistajaks oligi Edgar. Andsin talle teada oma nõusolekust ning 5. veebruaril 2020 sai alguse meie ühine tee.
Kes ma olen
Tegin Edgarile kohe selgeks, et olen tema n-ö back office ja avalikel üritustel minust tema kaaslast ei saa. Minu soov oli kanda hoolt tema tervise, talu, heaolu eest, nii et ta võimalikult kaua vastu peaks. Ega see talle väga ei meeldinud, et keeldusin temaga kaasas käimast. Iga kord, kui tuli kutse mõnele üritusele või ta soovis minna teatrisse, kontserdile, Saaremaa ooperipäevadele või reisile, küsis ta, kas tulen. Vastasin talle, Edgar, oleme sellest rääkinud ja ma ei tule kuhugi. Aga ta ei jätnud kolme aasta jooksul jonni ja üritas järjepidevalt.
7
Minu esimene soov oli korda saada Edgari tervisenäitajad, tema toitumine, ja panna paika regulaarne trennikava. Tema suurimad mured olid kõrge veresuhkur, kõrge vererõhk ja kolesterool. Lisaks oli tal ka väike neerupuudulikkus. Kui alustasin tema juures käimist, oli tema veresuhkur eluohtlikult kõrge!
Eks ma alguses olin ikka väga tagasihoidlik ja lähtusin toiduvalmistamisel – ja kui aus olla, siis kõiges – tema soovidest. Kartsin enda arvamust kohe välja öelda, kuid hiljem ma enam nii vaoshoitud ei olnud ja mingil hetkel kadus tagasihoidlikkus täiesti ära.
Esimest korda läks mul punane tuli tema tervise osas põlema pärast esimest ühist arstilkäimist. See oli tema n-ö ihuarst Peep Põdder, keda
Edgar usaldas pimesi. Jah, vahel ta ka vihastas Peebu peale, kuid samas sai ikkagi aru, et Peep soovib talle ainult head. Peep tegi selgeks, et olulised näidud on kõrged ja tuleb toitumine korralikult üle vaadata. Eks
Edgar oli kogu elu armastanud magusat, juua magusaid jooke ja süüa n-ö käigu pealt. Koduteel arutlesime muutuste üle toitumises, aga oli selge, see teekond ei saa olema kerge. Enne minu aega tehti talle palju purgisuppe. Kuigi need ei ole halvad ja nendest saab väga hea supi, on siiski vaja rohkem vaheldust. Pakuti ka valmistoitu – saiakesi, pannkooke moosiga (tema suured lemmikud, ta võis neid korraga süüa kasvõi kümme tükki!) ja tee pealt meeldis talle alati võtta hot dog’i ja Limpa limonaadi. Pikki aastaid käis Edgari juures tütarlaps (Edgarile meeldis meid aeg-ajalt nii kutsuda) Ave, küll ainult laupäeviti, ja valmistas talle head ja paremat.
Esimesel ühisel külastusel Peebu juurde küsisin, mis tuleb toitumises muuta. Kohe oleks pidanud loobuma magusatest mahladest ja magusast, jälgima süsivesikuid ja muidugi trenni tegema (liikumine teatavasti alandab veresuhkrut). Selleni me muidugi kergelt ei jõudnud. Kaklesime temaga Loksa poes küll saialeti ees, küll mahlariiuli juures. Tuletasin talle aeg-ajalt meelde, et kui ta enam elada ei soovi, siis võime terve saialeti ja kõik mahlariiulid tühjaks osta. Tihti ta vastas mulle selle peale, et ta teab ikka ise, mida endale ostab, ütlesin, et lase käia. Ega ta oma tervise numbriliste näitude koha pealt esimestel aastatel väga ei muretsenud. Ütles, et tal need kogu aeg olnud ja midagi ei muutu,
8
rõhutas sageli, et tal on kuus ravimatut haigust. Kahjuks need haigused tulid kõik tema ebatervislikust eluviisist. Põhimõtteliselt läks meil aega pea kaks aastat, kuni ta sai aru, et tervise osas tuleb teha kardinaalseid muutusi. Aga kuidas sinnani jõudsime, sellest kõigest hiljem.
Paari kuuga saime siiski täiesti normi tema veresuhkru, mis lõpuks oli 6,7 mmol/L.
Tavaline päev
Kirjeldan ühte tavalist päeva koos Edgariga. Alguses olin tema juures esmaspäeval, kolmapäeval ja neljapäeval. Kell üheksa hommikul jõudsin Hundisilmale. Meil oli kokkulepe, et kui Peterburi maanteelt keeran Loksa teele, helistan talle, et ta avaks ukse. Üsna tihti ta sellisel kellaajal veel magas. Kohe alguses tal ei olnud minu vastu sellist usaldust, et saaksin endale võtmed, ja ega ma tegelikult ei saanud neid kunagi. Hundisilmal ei olnudki tagavaravõtmeid. Neid oli vaja juhuks, kui Edgar ei vasta – võis juhtuda, et voodist tooli tulles ta kukkus ja ei saanud kohe telefoni võtta, seda tuli mõned korrad ette. Muidugi oli naabrimehel Arel igaks juhuks ühe ukse võti, aga sellest sisenedes hakkas alarm tööle ja siis sai kohe Forust teavitatud. Terves talus ei tohtinud avada ühtegi esimese korruse akent, turvalisuse mõttes olid kõik valve all. Ühel palaval perioodil sai vannitoa aknalt valve maha võetud, et saaks seda päeval avada. Ühel korral Edgariga metsa jalutama minnes juhtuski nii, et uks läks lukku, võtmed seespool ukse ees. Aga õnneks oli vannitoa aken lahti, mina sain sealt sisse ronida ja meile ukse avada. Metsa jalutama minnes ei muretsenud Edgar kunagi, et majauks on lahti ja võtmed ukse ees. Tema tundis ennast Hundisilmal väga turvaliselt ja koduselt.
Aga nüüd tavaline päev Hundisilmal. Algas see 09:00 hommikul. Edgar võttis mind alati uksel vastu, mõnikord oli ta ennast täiesti riidesse pannud, mõnel korral aga oli selge, et tal oli just riietumine pooleli jäänud. Alguses oli ta tubli ja pani end alati riidesse, aga mida omasemaks talle sain, seda tihemini juhtus, et ta võttis mind hommikuti kasvõi alasti vastu. Harjusin sellega ära, ei pööranud tähelepanu.
9
Edgari hommik algas alati tassi musta kohviga, see oli enne sööki väga oluline. Ta oli väga tubli veresuhkru mõõtmisega, sai ise hakkama, aga vererõhku mõõtsin alati mina. Need testid tegime ära enne hommikusööki. Hommikusöögiks oli tavaliselt omlett spinati või juustuga või puder (vt retseptid raamatu lõpus), lisaks kohvile soovis ta juua mahla. Kuna Edgar armastas magusat, siis oli alati ka väike magusaamps. Peale hommikusööki ootas võtmist rida tablette, see oli üks korralik Mendelejevi tabel! Hommikuti võttis ta kaheksat erinevat ravimit!
Ahjaa, esimese asjana, kui Edgar hommikul eestuppa tuli, oli vaja käima panna televiisor. Ja muidugi vaatas ta ainult venekeelseid kanaleid. Alguses oli väga harjumatu, aga hiljem juba lülitasin ennast lihtsalt välja. Suutsin teda panna vaatama isegi jalgpalli MM-i ja EM-i, muidu oli ainus spordiala, mida ta telekast vaatas, iluuisutamine, ta oli ju aastatel
2010-2018 Eesti Uisuliidu president. Eesti kanaleid ta ei vaadanud üldse, kui televiisor oli mõne sellise peal, palus kohe ära panna. Kuigi mingil ajal hakkas ta tasapisi vaatama vanu „Õnne 13“ seeriaid. Aga põhiline, mida ta vaatas, olid siiski poliitika, kontserdid ja vahel harva filmid. Tihti mängis päeval ka muusika ja siis sai teleka kinni panna. Jõulude ajal kuulasime jõulumuusikat ja tema suurimaid lemmikuid oli Dave Bentoni „Kui jaamast lahkub rong“. Talle meeldis kuulata klassikalist muusikat – Richard Claydermani, Mozartit, Bachi, ka The Beatles’i. Ta pidas väga lugu Georg Otsast ja käis igal suvel Võsul kuulamas Georg Otsa auks korraldatud kontserti. Kontserti korraldas tema hea sõber Toomas koos oma abikaasa Hannulaga. Seevastu aga, kui me sõitsime ringi Edgari autoga, lasin talle alati Power Hit Radiot. Vahelduseks ja silmaringi laiendamiseks! Talle meeldis käia teatris, ooperis, ja ta tegi seda nii tihti, kui tervis vähegi lubas.
Pärast hommikusööki tegi ta tiiru ka arvutisse, kus vaatas alati, mis toimub tema Facebookis. Ta suhtles seal hea meelega inimestega, aegajalt täiesti võõrastega, see andis talle palju juurde. Ta oli ju kogu aeg olnud suhtleja ja viibinud inimeste seltskonnas. Ja just sellest tundis ta suurt puudust.
Kui just padukat ei tulnud, siis käisime iga päev tiiru õues. Tal oli oma elektriline käru, millega oli väga hea liigelda, talvel paksu lumega jäi
10
vahel kinni, aga siis sai ta välja aidatud. Hundisilmal oli alati palju lund ja nende aastate jooksul sai seda palju lükatud. Elektrilise käru jaoks oli vaja tee puukuurini lahti hoida (niipea kui ilmad läksid külmaks, pidi kogu päeva olema kaminas tuli, samuti pidid pimedal ajal alati küünlad põlema), autoni oli vaja pääseda ja muidugi majast ja aiast välja. Kui oli suur lumeuputus, sai palutud abi.
Õueskäimine oli Edgarile alati väga meeltmööda. Eriti kevadel ja suvel, mil ta imetles Hundisilma aia ilu ja muidugi võimast rosaariumit.
11
Kevadised lilled Hundisilma aias, mida Edgar alati imetlemas käis
Ta teadis täpselt, mis taimed ja puud tema aias on. Igal kevadel said kasvuhoonesse istutatud tomati-, kurgi- ja suvikõrvitsa taimed, kasvuhoone oli tema jaoks “asi, mis peab kindlasti olema”. Samuti tema tohutud viinamarjad ühes kasvuhoones. Kui talle tulid külla sõbrad või külalised, tegi ta nendega alati alustuseks aias tiiru. Kevadel ja suvel, lillede õitsemise ajal, oli aed võrratu. Talle meeldis kevadel sirelite õitsemine ja suvel rododendronid.
Päevane tegevus oli ka habeme ajamine. Ütlen ausalt, mul võttis ikka veidi aega, et see selgeks saada ja kartsin natuke ka. Aga suhteliselt ruttu sain hirmust üle ja lõpuks olin väga osav. Alguses oli ta tubli ja püüdis ka ise habet ajada, aga lõpuks ta seda enam ei teinud. Aga lõug pidi ju alati sile olema! Enne teda polnud ma kunagi kellelgi habet ajanud, aga YouTube tõttas appi ja sealt sai selgeks õpitud.
Peale pesu ta alati puhkas ja luges voodis raamatut. Lemmikuid oli tal seinast seina. Luges ajalooraamatuid, elulooraamatuid, bestsellereid, romaane, isegi lasteraamatuid, ta oli suur lugeja.
12
Hundisilma rosaarium
Hundisilmal
Kevad
Peale viimast insulti ta ise enam lugeda ei soovinud – siis lugesin talle ette, ja viimane, mida talle Hundisilmal 19.12.22 (viimane öö, mil olime Hundisilmal koos) lugesin, oli „Viimane, kes hüljati“. Viimased raamatud voodiserval, mida ta ise luges (ja mis olid tal juba läbi loetud), olid Kaur Kenderi kirjutatud. Küsisin Edgarilt, kas need meeldivad talle, ta vastas, jah, mulle meeldib Kauri käekiri ja ma pean temast lugu.
Süüa sai talle tehtud kolm korda päevas ja minuga tal vedas, kuna naudin söögitegemist. Tema suured lemmikud olid erinevad supid, eriti püreesupid, kukeseened, praekartulid sibulaga, muidugi pannkoogid moosiga, ja ta jumaldas jäätist. Marjadest olid tema suurimad lemmikud vaarikad ja mustikad. Üldiselt oli temaga lihtne, ta oli kõigesööja. Peale lõunasööki võttis ta kõigest kahte rohtu. Enne kui kell viis sai ja ma lahkusin, panin talle väiksesse külmkappi valmis õhtusöögi (selle sai ta sealt ise kätte ja mikrolaineahjus soojaks teha), samuti said talle valmis pandud õhtused rohud. Kui saabus aeg, et hakkan koju minema, muutus ta alati kurvaks ja abituks – manipuleerida oskas ta suurepäraselt. Vahel olin jõudnud sõita 10 minutit, kui ta helistas ja küsis, kust ta saab seda või teist. Eks meil tuli ette ka olukordi, kui ma ikka sain kurjaks ta peale ja ütlesin, et tänaseks lähen ära ja homme näeme. Aga temas oli nii palju inimlikkust, et ta õhtul helistas ja küsis, kas ikka homme tulen, ja ta oskas väga inimlikult ja siiralt vabandust paluda.
Üks asi mida Edgar hindas, oli täpsus. Olin alati kokkulepitud ajal kohal. Jah, vahel mängis ilm vingerpussi (nt ootamatu lumi), aga kui ka hilinesin, andsin alati talle sellest jooksvalt teada. Kord juhtus isegi, et suure tormiga oli Hundisilma taluteel puu risti ees ja oli vaja ots ringi keerata ja ringiga minna. Kui Edgaril oli SOS-olukord ja tal oli vaja, et keegi tema juurde tuleks, siis organiseerisime nii, et keegi sai ikka minna.
Aga selline rahulikum elu Edgari juures kestis kõigest pool aastat.
Selle aasta alguses jõudis lõpuni kurikuulus Savisaare protsess, millest Edgar oli kehva tervise tõttu vabastatud. Kohtuotsuse tulemusena pidi riik vabastama arestist talle kuuluva raha ja korvama õigusabikulud. Kummaline oli see, et riik esitas talle nõude, et ta peab vabastatud raha deklareerima ja tasuma sellelt tulumaksu! Edgar sellega muidugi ei nõustunud, pöördus oma murega enda juristi poole, ja pikk lugu lühidalt: jurist sai kõik kenasti lahendatud.
2020. aasta veebruari alguses sai ta kutse presidendi vastuvõtule. Neid sai ta igal aastal, aga seni ta seal käinud ei olnud. Muidugi küsis ta kohe minult, kas tulen kaasa, vastasin, et ei. Siis helistas ta Juliale, Julia oli kutsest liigutatud ja nõus temaga minema. Küsisin Edgarilt, miks ta pole varem käinud, ta vastas, et eelmised presidendid teda ei kõnetanud.
Sellel aastal toimus vastuvõtt 24.02.20 Viljandis, Ugala teatris. Meie president oli siis Kersti Kaljulaid ja suurpoliitik Edgar Savisaare esmakordne osavõtt sellest oli kõigile suureks üllatuseks.
27.02.20 oli ka vastlapäev, seda tähistasime vahukoorekuklite söömisega, mis talle väga maitsesid. Võimalusel oleks ta kukleid aasta ringi söönud.
2019. aasta lõpus hakkas metsiku kiirusega levima koroonaviirus ja oli aja küsimus, millal see jõuab Eestisse. Esimene juhtum leidis Eestis aset 27.02.2020, peale seda hakkas nakatunute arv järjest tõusma ja pisikene Saaremaa pandi üldse lukku. 12.03.20 kuulutati koroona tõttu
Eestis välja eriolukord ja vaikselt hakati kehtestama igasugu piiranguid.
Edgarile tegi olukord muret juba sellepärast, et temaga pidime olema ääretult ettevaatlikud ja hoidma nakatumise temast eemal. Kuna
Edgar Eesti uudiseid ei vaadanud, siis meie nakatumiste kohta luges ta
15
2020 Talv
internetist või küsis minu käest. Ta mõtiskles pidevalt, miks selline olukord tekkis ja kas sellest ka välja tullakse. Isegi tema ütles, et uskumatu, milline võim on inimeste üle, et kõik pannakse hetkega lukku ja me ei saa sinna midagi teha.
Meil oli muidugi hea rahulik ja vaikne, saime Hundisilma metsa vahel vabalt värsket õhku hingamas käia ja linnulaulu kuulata. Ta tundis linde nende siristamise järgi väga hästi. Küsis ikka minult, kas ma tean, kes laulab, ja mina pidin talle vastama, et ei tea. Et ma ei ole nii hea lindude tundja. Et talle meeldis suhelda ja kohtuda inimestega, siis oli tema jaoks
16
Edgar esimest korda presidendi vastuvõtul
see periood raske. Edgar oli veel sellel ajal ka Tallinna Linnavolikogus, kus toimusid istungid üle kahe nädala neljapäeviti, seal kohal käimine oli tema jaoks oluline. Nendel neljapäevadel viisin ta istungile ja tal oli alati vaja organiseerida keegi, kes ta sealt ka tagasi toob, see ei olnud üldse lihtne ülesanne. Vahel tuli tema endine pikaajaline nõunik Liina lausa Hundisilmale ja läksid koos istungile ja pärast tõi Liina ta ka tagasi. Juba nendel hetkedel mõtlesin, et nii kurb, kuidas suursuguse legendi elust kaovad inimesed, kui ta ei saa enam neile ise kasulik olla.
Kevad
Jõudis kätte 2020 aasta kevad, koroonakriis süvenes. Kevad oli aastaaeg, mis Edgarile väga meeldis. Ta imetles looduse tärkamist, sõitis aias oma elektrilise käruga ringi, otsides esimesi lumikellukesi; arutlesime, mis tuleb aias korda teha, kui ilmad veelgi soojemaks lähevad. Eks tal seal vaikselt asjad ka lagunesid, iga aed ja kodu nõuavad hoolt ja tegelemist.
Koroonakriis tekitas temas suurt muret veel sellepärast, et mis saab temast, kui ta vajab arstiabi? Meil Eestis ei olnud alguses ka maskikandmise kohustust. Õnneks hoidsime teda hästi ja sel kevadel ei olnud tal vaja arste külastada. Põhiliselt käisime ainult Loksa poes, sest ta soovis ise kaupa valida. Päris hämmastav oli see, kuidas inimesed poes tulid ja soovisid vestelda.
Märtsikuusse jääb ka naistepäev ja see oli hommik, kui Edgar palus hakata enda naissoost sõpradele õnnitlussõnumeid saatma, liialdamata võib öelda, et neid oli ikka sinna saja kanti. Ta pidas oma sõpru ja tuttavaid tähtpäevadel alati meeles, kas neile helistades või sõnumit saates. Sel esimesel kevadel nägin ka, kui olulised on tema jaoks ülestõusmispühad. Oli vaja tuppa tuua pajuurvad, panna lauale jänkukesed, kevadlilled (õitsvad lilled pidid alati laual olema), pühadeteemaline laudlina ja muidugi vastavad toidud (pasha, mune oli vaja värvida ja koksida, samuti jumaldas ta täidetud mune, neidki oli vaja teha). Munadepüha oli meie esimene suurem ühine püha, kui mitte arvestada Vabariigi aastapäeva.
17
Pühadeks ootas ta alati külalisi, ja neid käis väga palju. Kuid päris kurb oli vaadata, et aastatega jäi külalisi aina vähemaks ja vähemaks. Muidugi, osa neist inimestest oli siit ilmast juba lahkunud, arusaadav. Aga teised?
Maikuus, emadepäeval, ei unustanud ta kunagi oma laste emasid. Saatsime neile heade soovidega sõnumid. Edgar hindas ja austas neid, pidas nendest väga lugu.
Kevadesse jääb ka Edgari sünnipäev – ta on sündinud 31.05.1950 ja selle aasta kevadel ootas teda ees 70. sünnipäev. Eriolukorra tõttu ei olnud võimalik õigel päeval suurt pidu korraldada, kuid see plaan tal oli, et pidu tuleb kindlasti teha. Pidusid talle korraldada meeldis, ja kui juba pidu, siis ikka eriti suurejooneliselt. Ettevalmistused hakkasid pihta varakult, ühiselt koduerakonnaga. Üks suurimaid korraldajaid oli Siret Kotka.
Koostati meeletult pikk külaliste nimekiri, mille temaga koos üle vaatasime ja tegime vastavalt tema soovidele korrektuurid. Ühel kevadpäeval sadas Hundisilmale kohale suur seltskond (Oleg Gross, Lauri Laasi, Siret Kotka, Oleg Harlamov), kellega hakati arutama detailseid plaane. Mis vajab aias korrastamist, kes on esinejad, kes toitlustab, kes juhib õhtut ja kõik muud vajalikud tegemised. Mida nad täpselt kokku leppisid, ma ei tea – kui talle tulid külalised, võtsin Rexi ja läksin metsa jalutama.
Edgari juures nautisin meeletult seda, et sain väga palju viibida looduses. Kuigi kevadel esimeste soojadega ilmutasid end Hundisilma metsades isegi ussid, kes mulle ei meeldinud. Kahjuks neid seal mõnel korral siiski kohtasin.
Pärast külaliste lahkumist muidugi Edgar rääkis mulle, milles nad kokku leppisid. Kuna õigel päeval suurt pidu korraldada ei saanud, otsustati see kohe edasi lükata juulikuu algusesse (05.07.20). Peale aias tehtud tiiru leppisid külalised kokku, et osa aiast vajab parandamist. Selle töö organiseeris ära Oleg ja suureks peoks oli uus aed olemas. Paar päeva enne õiget sünnipäeva võttis minuga ühendust Elmar Geine ja tundis huvi, kas olen 31.05.20 Hundisilmal olemas. Kuna tegemist oli pühapäevaga, siis teatasin, et mind ei ole. Õigel päeval korraldas Urmas
(Sõõrumaa) talle üllatuspeo, mille oli ise organiseerinud ja külalised kutsunud.
18
Edgari lahkumise päeval võtsid nii mõnedki sõna, et plaanisid teda külastada, aga kahjuks plaanid ei täitunud.
See oli esimene suurem pidu Hundisilmal. Edgari jaoks oli sünnipäevapidu väga oluline, aga ka väga väsitav. Paljud tema tuttavad kahjuks ei teadvustanud endale, et Edgar on haige ja teda ülearu koormata ei tohi.
Terve nädala jooksul vooris talus sisse ja välja inimesi, kes soovisid teda
õnnitleda ja meeles pidada. Kõiki ta isegi ei teadnud ja paljud andsid enda soovid ja meened edasi aia tagant.
Nüüd tagantjärele vaadates tundub see esimene aasta lausa igavavõitu. Eks me alles õppisime teineteist tundma ja olime ehk mõlemad
19
Juubilar Edgar 31.05.2020 toimunud üllatuspeole toodud lilledega
tagasihoidlikud. Mulle just meenus, et esimesel aastal ei käinud me isegi eriti koos poes, vaid ma tõin Tallinnast tulles ise, mis vaja – või kas hakkasime ikkagi aasta lõpus koos Loksal käima? Ega seal suurt vahet pole.
Kevadel tuli muidugi kasvuhoone ette valmistada ja sellega tegeles tütarlaps Irena. Edgar arvas, et ma ei saa selliste asjadega hakkama.
Tema üllatuseks teadsin kasvuhoonest ja lilledest üpris palju, aga siiski
jäi see Irena pärusmaaks. 2020. aasta kevadel pandi esimest korda
20
Sünnipäevakook
kasvuhoonesse ka suvikõrvitsad, millest said Edgari suured lemmikud, neid tuli talle praadida ja ta võis neid süüa taldrikutäite kaupa. Lisaks suvikõrvitsale pidid kasvuhoones olema tomatid, kurgid (need talle väga tegelikult ei meeldinud, pidavat kõvad olema) ja maitseroheline. Aga kurgid tundusid talle kõvad hammaste pärast. Tal olid lapsepõlves ebameeldivad kogemused hambaarstiga ja ta ei suutnud sellest hirmust kunagi päriselt üle saada. Hambad tegid talle aeg-ajalt valu, aga tema jaoks oli lihtsam võtta põletikurohtu kui minna arsti juurde. Ja kahjuks mul ei õnnestunud hambaarstide osas tema seisukohta muuta.
Kevadel tuli aeda pottidesse istutada ka õitsvaid kevadlilli ja tuua amplid. Need andsid aiale väga palju juurde. Hundisilma aed oligi ilus, see nõudis palju hoolt, aga oli seda ka väärt. Edgari suured lemmikud oli sirelid ja ta ootas alati nende õitsemahakkamist. Selle aasta kevadel ja suvel kandis aias muruniitmise eest hoolt naabrimees Are. Are oli üldse teadlik kõikidest tehnilistest asjadest talus.
Meie esimene riid või erimeelsus Edgariga jääb 2020. aasta juunikuu algusesse. Oli esmaspäev, jalutasime metsade vahel, ja korraga ta hakkas pihta. Mul on nii paha olla, ma ei saa üksi hakkama, kas sa saad ööseks jääda, küsis ta minult. Alustas selle jutuga vahetult enne minu päeva lõppu. Vastasin, et ei saa nii äkki, mind ootab kodus koer ja homme, teisipäeval, on mul enda tegemised. Siis hakkas ta kõigile helistama ja kurtma, et ta on üksi, tal on paha olla ja ta sureb ära, kui keegi tule. Loomulikult nii ootamatult ta kedagi ei saanud ja siis kurtis mulle edasi. Ütlesin, et ei sure sa midagi, kõik on hästi. Tagantjärele ma isegi ei tea, kas tal sellel hetkel tõesti oli kehv olla või ta manipuleeris, selles oli ta suurepärane. Mida aeg edasi, seda rohkem sain sellest aru ja mõistsin, millal tal tõsi taga on ja millal ta manipuleerib.
Ööseks ma ei jäänud ja temaga midagi ei juhtunud, kui kolmapäeval hommikul sinna jõudsin, oli kõik suurepärane ja kehvast olemisest ei olnud juttugi. Eks ma muretsema jäin, kui ära läksin, õhtul helistasin ja küsisin, kas kõik on hästi, oligi. Muidugi oli tal vahel komme mitte vastata ja panna mind taas tundma, et midagi ongi pahasti või juhtunud. Kui teda ei õnnestunud kätte saada, helistasin naabrimehele ja palusin tal vaatama minna, üldiselt tuli ikka vastus, et kõik on hästi.
21
Edgar, Dora ja Rex kevadises metsas