Proloog
Ühes eemalolevas võlvialuses kaigub tornikell kuus korda ja vaikib siis. Noor mees on kössis oma kirjutuslaua kohal. Ta on tulnud kontorisse koidikul pärast järjekordset murran gut. Ta juuksed on kammimata ja püksid liiga suured. Ta hoiab käes kahtekümmet kortsus lehte, oma uut ajateooriat, mille ta kavatseb saata täna Saksa füüsikaajakirjale. Linna tasased helid kanduvad läbi ruumi. Piimapudel kolksatab kivil. Ühes poes Marktgassel keritakse lahti varikatus. Köögiviljakäru liigub aeglaselt mööda tänavat. Mees ja naine räägivad summutatud häälel läheduses ole vas korteris. Läbi toa voogavas hämaras valguses tunduvad lauad varjudesse mattunute ja pehmetena, nagu suured magavad loomad. Kui välja arvata noore mehe laud, millel on kuhjas –7–
pooleldi avatud raamatud, on ülejäänud kaksteist tamme puidust lauda kõik korrapäraselt kaetud dokumentidega, mis jäeti sinna eelmisel päeval. Kui ametnikud kahe tunni pärast saabuvad, teab igaüks neist täpselt, kust peale hakata. Kuid praegu, selles hämaras valguses, ei paista laudadel ole vad dokumendid rohkem välja kui kell nurgas või sekretäri tool ukse lähedal. Praegu on näha vaid laudade varjudesse mattunud siluetid ja noore mehe küürus kuju. Nähtamatu kell seinal näitab kuus läbi kümme minu tit. Iga minutiga ilmuvad nähtavale uued esemed. Siin üks messingist prügikast. Seal kalender seinal. Siin üks perepilt, karp kirjaklambreid, tindipott, pliiats. Seal üks kirjutusmasin, toolil kokku volditud pintsak. Aegamisi ilmuvad seinu katvast ööhämarusest välja kõikjale ulatu vad raamaturiiulid. Need on täis patendikirjeldusi. Üks neist käsitleb puurimisseadet, mille hambad asetsevad kaardus nii, et vähendada hõõrdumist. Teises kirjelda takse elektritransformaatorit, mis suudab hoida kons tantset pinget voolu varieerumisel. Kolmandas kirjelda takse müra kõrvaldava aeglaselt töötava trükkimisvardaga kirjutusmasinat. See on praktilisi ideid täis ruum. Väljas hakkavad Alpide tipud päikeses õhetama. On juuni lõpp. Paadimees seob Aare jõel lahti oma lootsiku –8–
ja annab otsad, lastes voolul kanda end piki Aarstrasset Gerberngasse poole, kuhu viib suvised õunad ja marjad. Pagar saabub oma poodi Marktgassel, paneb tööle söeahju ning hakkab segama jahu ja pärmi. Kaks armunut kallis tavad Nydeggi sillal ja silmitsevad igatsevalt allpool voola vat jõge. Üks mees seisab oma rõdul Schifflaubel ja uurib roosat taevast. Naine, kes ei saa magada, jalutab aeglaselt Kramgassel, piiludes igasse pimedasse võlvi alusesse ja lugedes hämarikus reklaamplakateid. Pikas kitsas kontoris Speichergassel, praktilisi ideid täis ruumis, lösutab ikka veel oma toolil noor patendi ametnik, pea laual. Viimased paar kuud alates aprilli keskpaigast on ta näinud palju unenägusid ajast. Tema unenäod on vallutanud ta uurimistöö. Tema unenäod on ta ära kurnanud, väsitanud ta ära nii, et mõnikord ei suuda ta aru saada, kas on ärkvel või unes. Aga nüüd on unenägudega kõik. Paljudest võimalikest aja loomustest, mida ta paljudel öödel on ette kujutanud, tundub haarav üks. Mitte et teised oleksid võimatud. Teised võivad eksis teerida teistes maailmades. Noor mees nihutab end toolil, oodates masinakirju taja saabumist, ja ümiseb vaikselt Beethoveni „Kuupaiste sonaati“. –9–
14. aprill 1905
Oletame, et aeg on ring, mis pöördub tagasi alguspunkti. Maailm kordab ennast, täpselt, lõputult. Tavaliselt inimesed ei tea, et nad elavad oma elu aina uuesti. Kaupmehed ei tea, et nad teevad sama tehingu aina uuesti ja uuesti. Poliitikud ei tea, et nad võtavad samas kõnepuldis ajatsüklite jooksul sõna lõpmatu arv kordi. Vanemad peavad kalliks oma lapse esimest naeru, justkui ei kuuleks nad seda enam iialgi. Esimest korda armatsev paar riietub lahti häbenedes, üllatudes painduva reie, hapra rinnanibu üle. Kuidas peaksid nad teadma, et iga salamisi heidetud pilku, iga puudutust korratakse uuesti ja uuesti ja uuesti täpselt nii, nagu varem? Marktgassel on see samamoodi. Kuidas saaksid poe pidajad teada, et iga käsitsi kootud kampsun, iga – 10 –
heegeldisega kaunistatud taskurätt, iga šokolaadikomm, iga keeruline kompass ja kell tuleb tagasi nende müügi lettidele? Videvikus lähevad poepidajad koju oma pere juurde või joovad kõrtsides õlut, hõikudes rõõmsalt sõp radele võlvkaarte all asuvatesse põiktänavatesse, hellitades iga hetke kui peagi käest antavat smaragdi. Kuidas nad võiksidki teada, et miski pole ajutine, et kõik kordub taas? Neil pole sellest aimugi, just nagu kristall-lühtri veerel komberdaval sipelgal pole aimu, et ta jõuab tagasi algusesse. Gerberngassel asuvas haiglas jätab naine hüvasti oma abikaasaga. Mees lebab voodis ja vaatab naist tühja pil guga. Viimase kahe kuuga on vähk levinud mehe kõrist maksa, kõhunäärmesse, ajju. Ta kaks väikest last istuvad ühel toolil ruumi nurgas, kartes heita pilku isale, ta aukus põskedele, vana mehe närbunud nahale. Naine tuleb voodi juurde ja suudleb meest õrnalt laubale, sosistab hüvasti jätusõnad ja lahkub lastega kiiresti. Naine on kindel, et see oli viimane suudlus. Kuidas ta võikski teada, et aeg algab otsast peale, et ta sünnib uuesti, õpib taas gümnaa siumis, näitab oma maale Zürichis ühes galeriis, kohtab taas oma abikaasat väikeses raamatukogus Fri bourgis, läheb temaga ühel soojal juulipäeval jälle purjetama Thuni järvele, sünnitab taas, et ta abikaasa töötab jälle kaheksa – 11 –
aastat farmatseudina ja tuleb ühel õhtul koju tükiga kur gus, oksendab taas ning jääb nõrgaks ja satub lõpuks siia haiglasse, sellesse ruumi, sellesse voodisse, sellesse hetke. Kuidas ta võiks seda teada? Maailmas, kus aeg on ringikujuline, kordub iga käepigis tus, iga suudlus, iga sünd, iga sõna täpselt ühtemoodi. Nagu ka iga hetk, mil lõpeb kahe sõbra sõprus, iga kord, kui pere laguneb raha pärast, iga õel märkus abikaasade vaheli ses vaidluses, iga võimalus, millest jäädakse ilma ülemuse armukadeduse pärast, iga lubadus, millest ei peeta kinni. Ja just nagu kõik asjad korduvad tulevikus, on ka praegu aset leidvad sündmused juba miljon korda varem toimunud. Mõned üksikud inimesed igas linnas on oma unenägudes ähmaselt teadlikud, et kõik on minevikus aset leidnud. Need on inimesed, kelle elu on õnnetu ning nad tunnevad, et nende vääriti mõistmine ja eksimused ja eba õnn on juba aset leidnud eelmises ajatsüklis. Ööpimedu ses maadlevad need neetud kodanikud oma voodilinadega, suutmata puhata, rabatud teadmisest, et nad ei saa muuta ühtki tegu, ühtki liigutust. Nende vigu korratakse selles elus täpselt nii, nagu eelmiseski. Ja just need topeltõnnetud on ainus märk sellest, et aeg on ringikujuline. Sest igas lin nas täituvad tühjad tänavad ja rõdud öösiti nende oietega. – 12 –
16. aprill 1905
Selles maailmas on aeg nagu veevool, mida aeg-ajalt segab tükike prahti, mööduv tuulehoog. Aeg-ajalt tekitab mingi kosmiline müra selle, et aeg pöördub eemale peavoolust, et ühineda vastuvooluga. Kui see juhtub, leiavad haru jõkke haaratud linnud, maapind, inimesed end järsku minevikku kantuna. Inimesi, keda on ajas tagasi viidud, on lihtne ära tunda. Nad kannavad tumedaid silmapaistmatuid rõivaid ja kõnnivad kikivarvul, püüdes mitte tekitada ainsatki heli, mitte painutada ühtki rohuliblet. Sest nad kardavad, et mis tahes muutus, mille nad põhjustavad minevikus, võib avaldada drastilist mõju tulevikule. Näiteks just praegu on üks selline isik kössis varjulise võlvkaare all Kramgassel maja nr 19 juures. Kummaline – 13 –
koht tulevikust tulnud ränduri jaoks, aga seal see naine nüüd on. Jalakäijad mööduvad, vaatavad ja kõnnivad edasi. Naine kössitab nurgas, hiilib siis kiiresti üle tänava ja tõmbub kössi teises pimendatud kohas maja nr 22 juures. Ta on kabuhirmul, et keerutab üles tolmu, kui samal ajal on Peter Klausen sel 1905. aasta 16. aprilli pärastlõunal teel apteeki Spitalgassel. Klausen on natuke peenutseja ning talle ei meeldi, kui ta riideid määritakse. Kui tolm ta riided rikub, siis ta peatub ja pühib need hoolikalt puh taks, olenemata eesolevatest kohtumistest. Kui Klausenit piisavalt kaua kinni pidada, siis ta ehk ei osta salvi oma naisele, kes on nädalaid kaevanud jalavalu. Sel juhul võib Klauseni halvas tujus naine otsustada mitte reisida Genfi järve äärde. Ning kui ta ei lähe Genfi järve äärde 23. juu nil 1905, ei kohta ta seal Catherine d’Épinay’d , kes jalu tab idakalda muulil, ega tutvusta preili d’Épinay’d oma poeg Richardile. Sellest tulenevalt ei abiellu Richard ja Catherine 17. detsembril 1908, neile ei sünni poeg Fried richit 8. juulil 1912. Friedrich Klausenist ei saa 22. augus til 1938 Hans Klauseni isa ning Hans Klausenita ei teki iialgi 1979. aasta Euroopa Liitu. Naine tulevikust, tõugatud hoiatuseta sellesse aega ja sellesse kohta, üritades olla nähtamatu oma varjulises – 14 –
kohas Kramgassel maja nr 22 juures, teab Klauseni lugu ja tuhandeid teisigi veel alles ilmsiks tulevaid lugusid, mis sõltuvad laste sünnist, inimeste liikumisest tänavatel, lin dude laulust kindlal hetkel, toolide täpsest asetusest, tuu lest. Ta kükitab varjus ega vasta inimeste pilkudele. Ta kükitab ja ootab, et ajavoog kannaks ta tagasi oma aega. Kui tulevikust tulnud rändur peab rääkima, siis ta ei räägi, vaid ägiseb. Ta laseb sosinal välja piinatud helisid. Ta on agoonias. Sest kui ta muudab midagi karvavõrdki, võib ta hävitada tuleviku. Samal ajal on ta sunnitud jäl gima sündmusi neis osalemata, neid muutmata. Ta kades tab inimesi, kes elavad oma ajas, kes võivad tegutseda oma soovidest lähtuvalt, olles teadmatuses tulevikust, teadma tuses oma tegude mõjust. Aga rändur ei saa tegutseda. Ta on inertgaas, kummitus, hingetu paberileht. Ta on kaota nud oma isiksuse. Ta on pagendatud ajast. Selliseid armetuid inimesi tulevikust võib leida igas külas ja igas linnas, nad peituvad hoonete räästa alla, keld ritesse, sildade alla, hüljatud väljadele. Neilt ei küsita tule vaste sündmuste, eesseisvate abielude, sündide, rahaasjade, leiutiste, teenitava kasumi kohta. Nad jäetakse hoopis rahule ja neid haletsetakse.
– 15 –
1905. aastal Šveitsi patendiametis töötav Albert Einstein näeb unenägusid. Relatiivsusteooria – täiesti uudse ajakäsitluse – loomisele pühendunud noorele geeniusele kangastuvad kõikmõeldavad ulmelised maailmad. Tsirkulaarselt kulgeva ajasüsteemiga maailmas elatakse igavesti läbi samu ebaõnnestumisi ja rõõmuhetki. Seisva ajaga maailma külastavad üksnes laste külge klammerduvad vanemad ja armastajad. Maailmas, kus aeg on ööbik, vangistatakse see puhuti klaaskupli alla. Tänapäeva kirjandusklassikasse kuuluv rahvusvaheline menuk „Einsteini unenäod“ on kollaaž 30 unenäolisest loost, milles on põimunud tõsiteadus ja fantaasia. See on mõtisklus ajatunnetuse suhtelisusest, relatiivsusteooria paikapidavust tõestavatest eluhetkist ning ennekõike inimeseks olemise haprusest.
„Hoolikalt vaadeldud üksikasjad avanevad justkui advendi kalender, paljastades maagilisi, metafüüsilisi dimensioone.“ Michiko Kakutani, kirjanduskriitik
Alan Paige Lightman (snd 1948) on USA astrofüüsik ja kirjanik. Ta on omandanud bakalaureusekraadi Princetoni ülikoolist ja doktorikraadi California tehnoloogiainstituudist. Tema 1992. aastal ilmunud debüütromaani „Einsteini unenäod“ on praeguseks tõlgitud enam kui 30 keelde. postimehekirjastus.ee
9
789916
698136