„T
a oli alati üks rõõmus väike poiss.“ Bradley ema vaatas Cassiele silma, kuid naise pupil lid olid suured ja pilk sihitu, oma mõttes viibis ta miilide kaugusel.
„Esimeses klassis kutsuti teda päikesekiireks,“ jätkas ema. Ootamatu naeratus muutis ta pisaratest ähmastunud näojooned taas teravaks.
Cassiet haaras palav lootus, et proua Appleton jääb oma poega mäletama viie- või kuueaastasena, kolmerattalise sadulas ja naer vana – ükskõik kuidas, ainult mitte sellisena, nagu igaveseks mällu salvestunud kujutis 15-aastasest Bradleyst lamamas voodil, poo leldi rippu pea kohal oleva seinalambi konksu küljes, sülearvuti juhe kõvasti ümber kaela.
Kaks naist istusid morgis hüvastijätutoas, nii lähestikku, et nende põlved puutusid kokku. „Ma lihtsalt ei saa sellest aru.“ Kim Appleton pilgutas silmi, maandudes tagasi reaalsusesse. „Ta ei
paistnud õnnetu. Ta ei rääkinud kunagi kiusamisest ega millestki. See tähendab, ta oleks ju mulle öelnud... Eks ju? Me saime alati hästi läbi.“ Naise pilk vilksas abikaasa Steve’i poole, kes luusis pastelsetes toonides ruumis hetkekski seisatamata ringi nagu mees, kes otsib kedagi, kellele virutada. „Vähemalt nii hästi nagu teismelise poisiga võib saada.“
Cassie ainsaks vastuseks oli mõistev pomin: viis aastat morgi laborandina oli talle õpetanud, et leinavad sugulased vajavad kuu lajat, mitte vestlust. Ja mida ta üldse saakski lohutuseks öelda? Mis iganes selle põhjuseks oli, lõpetas Bradley Appleton oma elu enne, kui see jõudis päriselt alata. See isekas väike jobu ... Vihahoog lahustus kiiresti haletsuseks. Kõigest kümme aastat tagasi oli Cassie sama vana kui Bradley ja suutis emotsioonide keerises suurivaevu pinnal püsida – ikka veel iseendaga pahuksis ja kangekaelselt maailmaga vaenujalal. 15-aastane suutis vaevu aduda oma tegude tagajärgi, ammugi siis ette näha toorest ja leevendamatut leina, mida ta jättis päranduseks oma vanematele – eluaegse vangistuse armuandmise võimaluseta.
Tol hommikul oli Cassie toonud Bradley külmkambrist välja ja kohendanud ta kenaks, ema ja isa visiidiks valmis. Nüüd lamas poiss silme alt eemal, teisel pool eesriietega kaetud klaasuksi, mis jagasid hüvastijätutoa pooleks. Kui vanemad on valmis, tõmbab ta eesriided eest ja toob silme ette surnukeha tumepunase teki all, mis on tõmmatud piisavalt kõrgele, et see kataks sügava õmblusjälje kaelal. Ta julgustab neid sisse astuma, poja lähedale minema, soovi korral teda puudutama – psühholoogid ütlevad, et sellest saab leinamisel tuge. Oluline oli sündmuste kulgu mitte takka kiirustada ning anda emale ja isale aega end selle hetke lõplikkuse jaoks ette valmistada. See osa sarnanes natuke kardinate avanemise ootusega teatris, ainult et võika varjundiga.
Kim Appleton rääkis oma pojast küll vähemalt kümme minutit järjest, et eemale tõrjuda kardinate taga ootavat reaalsust, et hoida poega õige natuke aega veel elus. Nüüd jäi ta vaiki.
„Olete te valmis?“ küsis Cassie, suunates hoolikalt oma küsi muse mõlemale vanemale. Noogutus Kimilt, kibe õlakehitus tema abikaasalt.
Hetk hiljem seisid nad teispool klaasust Bradley surnukeha kõr val, ema kummargil poja kohal, silitades juukseid, nagu püüaks teda unne äiutada. Bradley pikavõitu juuksed olid ebaloomulikult tumedad ja hakkasid näo surnukahvatuse kõrval selgelt silma ning üks kulm ja mõlemad kõrvad olid tihedalt augustatud. Gootide kõnepruugis oli Bradley „nahkhiirepojake“ – just nagu Cassie tema vanuses. Kui ta oli poisi emaga telefonis rääkides küsinud, kas ta peaks kehaehted hüvastijätu ajaks eemaldama, oli Kim kähku vas tanud jah, lisades: „Kahjuks tema isa vihkas seda kõike.“
Cassie mõistis – enne kui perekond saabus lahkunuga hüvasti jätma, võttis ta alati näoehted ära ja sättis mustaks värvitud juuksed nii, et need kataksid kinni pea paljaks pöetud osa. Kuigi ta oli pärast kooli lõpetamist teinud täisverelise gootivälimuse osas järele andmisi, teadis ta, et mõne meelest on tema välimust ikkagi raske taluda. Kindlasti ei tahtnud ta, et pärast kõike seda, mida inimesed niigi pidid läbi elama, tunneks keegi end tema tõttu häiritult.
Cassie oli Bradley näo puhastanud tema pandasilmade mustast, laiali hõõrutud silmalainerist, ja nüüd nägi poiss välja enam-vähem nagu iga teine 15-aastane: liigutavalt noor, nahk virsikuudemeis ja puhas, välja arvatud väike vistrikukobar lõual. Punased nõelatäpid silmalaugudel ja põskedel polnud siiski vistrikud, vaid nahaalused verevalumid ehk petehhiad – pisitillukesed veresooned, mis olid lõhkenud tõusnud venoosse rõhu tõttu.
Kim Appleton vaatas Cassie poole. „Enne kui ... see juhtus, õpetasin teda tassikooke küpsetama – ta oli ostnud musta toiduvärvi taigna sisse segamiseks.“ Ema naeratas seda meenutades. „Naljakas küll, aga teda huvitab küpsetamine väga,“ suutmata ikka veel oma last minevikule loovutada. „Ega ei usuks küll, et see on gootide moodi.“
„Sellepärast ta seda tegigi!“ Bradley isa lausutud esimesed sõnad purskusid temast välja raevuka sisinana, sõrm vehkimas poja suu nas. „Kõik see pealuude ja surma värk... See kuradi möga, millega tema ja ta niinimetatud sõbrad tegelevad!“
Kim langes sõna otseses mõttes näost ära – suu ja lõualuu ümbruse lihased andsid ootamatult järele, nagu oleks neid hoidvad traa did läbi lõigatud. Abikaasa silmitses naise nägu ja hingas raskelt, enne kui pilgu eemale pööras. „Anna andeks, kallis. Ma ei saa seda teha. Näeme kodus.“
„Steve!“ Kim tõstis käe, aga uks mehe selja taga juba sulgus.
Cassie vaikis hetke, enne kui asetas käe kõhklevalt Kimi käsivarrele, olles valmis seda vähimagi tõrksuse ilmingu peale tagasi tõmbama.
„Kas Bradley ja tema isa suhted olid keerulised?“
„Mõnikord küll.“ Naise hääl oli kare. „Veel paar kuud tagasi käi sid nad koos vutti vaatamas – teate küll, isa ja poja värk. Steve’il on Arsenali hooajapilet. Aga siis sukeldus Bradley üle pea sellesse gootiasjandusse ega läinud enam kaasa. Steve... Noh, temal oli väga raske sellega toime tulla.“
„Ja neil oli eile õhtul omajagu ütlemist?“
„Steve naaksus ta kallal silmalaineri pärast. Vihjas, et ta on gei.“ Nad vaatasid teineteisele otsa. „Tekkis tüli. Viimane asi, mida Bradley ütles, oli see, et ta soovib ... ta soovib, et võiks magama jääda ja enam mitte kunagi ärgata.“
Naise pilk liikus tagasi Bradley näole. „Aga see ... kõik see on minu süü. Nagu ma sellele naispolitseinikule ütlesin, me oleme viimasel ajal mures olnud, mõtlesime, et äkki ta suitsetab kanepit. Ta käitus mõnikord natuke ... häguselt? Nii et kui ta on oma toas, astun ma sisse, et näha, mis ta teeb. Aga meie vahtisime filmi ja jõime veini.“ Ta pööras vaevatud silmad Cassiele. „Kui ma oleksin ainult läinud üles kümme minutit varem, oleksin ehk saanud ta päästa...“
Kui ainult. Enesesüüdistuse litaania inimeselt, kes on kaotanud lähedase ootamatu ja varajase surma tõttu. Kui ma ainult poleks neil tol õhtul lasknud autosse istuda. Kui me ainult oleks emale rutem kiirabi kutsunud. Kui me ainult oleks perearstile nende uuringutega rohkem peale käinud. Lõputu vaimunüpeldamine, millesarnast Cassie poleks soovinud ka oma halvimale vaenlasele. Kuid selles staadiumis oli mõttetu proovida niisugust mõtlemist maha suruda; parim nõuanne, mida ta oli väljaõppe alguses leinanõustamise kursuselt saanud: ära ütle leinavale inimesele, kuidas ta peaks end tundma.
„Kuulge, Kim, me ei tea veel midagi päris kindlalt,“ lausus ta ettevaatlikult. „Arvatavasti saame rohkem infot pärast laboriuuringuid ja patoloogi läbivaatust.“ Läbivaatust: tema otstarbekohane eufe mism rappimise kohta, mida nende poja surnukeha peab vastuste saamise nimel läbi tegema.
Cassie lubas endal loota, et Bradley oli end üles puues tõe poolest silmini täis või pilves – kui ta polnud seda tehes täie mõis tuse juures, võiks see tema surma muuta vanemate jaoks õige pisut talutavamaks.
Kim noogutas ebamääraselt, pilk kleepunud poja näole. Cassie oli alati arvanud, et saab hästi aru, kui tähtis on inimestel teada oma lähedase surmapõhjust, kuid kuus nädalat tagasi oli see arusaam omandanud uue ja skalpellilaadse lõikavuse.
Just tookord avastas ta midagi, mis purustas hetkega kõik, mida ta oli oma elu kohta teadnud. Cassie ema ei saanudki surma autoavariis – nagu talle nelja-aastaseks saamisest alates räägitud loos. Cassie isa mõrvas ta.
Cassie pani kempsus kulmuneedid ja huulerõnga tagasi, tõm bas juuksed pealaele sõlme ja veeretas Bradley „puhtalt alalt“ minema, tagasi lahangusaali. Hommikul valitses seal räige keemiline kloori- ja formaliinilehk, kuid paari tunni pärast pääsesid võidule vere, higi ja uriini hais.
Bradley ema oli poja kaelaõnarusse pistnud vana pehme mängu asja, päevinäinud ja luitunud pingviini, mis oli poisile ilmselt lapse põlves kallis olnud. Kui Cassie selle ära võttis, et panna lelu kind lasse kohta tallele, kuni lahkamine möödas on, tundis ta, et plüüsi karv on ema pisaratest ikka veel niiske.
Inimesed said tema tööst täitsa valesti aru – selle raske osa pol nud surnukehade lõhki lõikamine, vaid hoopis lahkunutest maha jäänud õnnetute inimeste eest hoolitsemine. Kaks või kolm traumaatilist hüvastijättu järjest võisid kojumineku ajaks temast viimasegi võhma välja väänata. Aga see oli ka privileeg. Kui ta istus koos leinava sugulasega nagu Kim, meenutas ta sageli ametliku
kõlaga sõna „kaastunne“ tähendust ja selle ladinakeelset algupära. Condolore tähendab „kannatama koos teisega“.
Uus laborant Jason Begby seisis lahkamislaua ääres ja laulis kaasa mingile läägele poplaulukesele, mis kostis raadiost liiga val jult. Taustamuusika aitas küünarnukkideni veres ja sisikonnas vee detavat vahetust kiiremini mööda saata, kuid Jason pidi olema viie kümnene, temast kaks korda vanem, ja mehe üheksakümnendate house’i lembus tegi selgeks, et neist ei saa kunagi hingesugulasi muusikas. Ega ka milleski muus, kui täpne olla.
Cassie igatses ikka veel vana kolleegi ja joomakaaslast Carli, kes kuus nädalat tagasi keskööl plaaniväliselt sääred tegi, olles end paari kohaliku gängiga jamadesse mässinud. Tundus, nagu oleks umbes samal ajal, nende paari traumaatilise nädala jooksul, mis kulminee rusid Cassie vanaema Weronika pommuudisega tema ema tegeliku surma põhjuse kohta, sitaks muutunud tegelikult kõik tema elus.
Cassie vanaema oli teda kasvatanud nelja-aastasest peale uskuma, et mõlemad vanemad hukkusid autoavariis – laupkokkupõrkes purjus juhi süül. Alles siis, kui Weronika sai mikroinsuldi, rääkis ta lapselapsele tõtt: Cassie isa Callum oli peksnud tema ema Katherine’i surnuks armukadedusest sündinud raevuhoos ja istus kuriteo eest seitseteist aastat trellide taga.
Miks ei võtnud isa temaga, oma ainsa tütrega, ühendust isegi siis, kui ta neli aastat tagasi vanglast välja sai? See küsimus oli Cassiet paina nud katkematult sestpeale, kui ta tõde kuulis, ja alati järgnes sellele kiiresti teine küsimus: Miks sa üldse tahad, et ta seda teeks? Ta rapu tas pead, et see asjatult keriv mõttelõng pooleks tõmmata – teades, et sel on võimu teda tasakaalust välja viia.
Ta astus Jasoni laua juurde. „Kuidas edeneb?“ küsis ta, noogates lõuaga surnukeha suunas, mille kallal mees töötas. Kuivanud Marmite’i karva pruun laip oli põlenud jäänus vanast härrasmehest,
kes oli uinunud põleva sigaretiga käes ja teinud oma voodist matusetuleriida.
Jason lehvitas õhku surnukeha kohalt enda poole ja hingas seda suurustlevalt sisse. „Ahh! See oivaline KFC aroom.“
Cassiel õnnestus näole manada napp naeratus: tugevalt põlenud surnukehad lõhnasid tõepoolest häirivalt praekana järele ja Jasoni maitsetud naljad olid tavapärased paljudes morgides, iseäranis vanemate laborantide seas. Kuid surnukehast rääkimine sedavõrd lugupidamatul toonil ajas Cassiel siiski karva turri.
„Vabandust, et pidin härra Siddiqui sulle andma. Ma teadsin, et selle hüvastijätuga läheb pikemalt.“
Raevukas kuumus oli härra Siddiqui pikad lihased sõna otseses mõttes ära küpsetanud, neid lühendanud ja sundinud keha kokku tõmbuma „poksija asendisse“ – käsivarred küünarnukkidest kõver dunud ja keha ees, käed rusikas, jalad konksu tõmmatud. Surnukeha nägi välja nagu osalt inimene, osalt palvetajaritsikas. Tema keha oleks pärast lahkamist raske taastada: kõrbenud ihu lagunes sisselõike õmblemisel kergesti.
„Oh, mul poleks praegu midagi paari kanakrõbediku vastu,“ ütles Jason irvitades. „Aga lõunaks on mul juba isu tubli ämbritäie poolkoibade järele.“
Cassie keeras pea ära, et näoilmet varjata. Carl järgis vastu vaidlematult tema kommet kohelda surnuid, kelle eest nad hoolt kandsid, väärikalt – mis tähendas nende nimetamist alati klienti deks või surnukehadeks, aga mitte laipadeks, rümpadeks ega krõ bedikeks. Ta rääkis neist alati nimepidi, lisades eakamatele ka tiitli „proua“ või „härra“, teisisõnu kohtles neid nii, nagu oleks tegu elavate inimestega. Erinevus seisnes selles, et Carl oli äsja saanud üheksateistkümneaastaseks ja Cassie oli juhendanud tema välja õpet. Vanemlaborandina seisis ta ametiredeli pulgal teoreetiliselt
Jasonist kõrgemal, kuid ei suutnud end sundida lugema epistlit mehele, kes lahkas surnukehi juba siis, kui tema alles algkoolis käis.
Oma lahkamislaua juurde naastes lukustas ta paigale rooste vabast terasest raami, millel lebas Bradley, ja hakkas poissi lahti rõivastama. Must T-särk Nosferatu näoga oli kääridega rohma kalt puruks lõigatud, kui parameedikud paljastasid tema rinna, et südant defibrillaatori abil tuksuma sundida. Kuid Cassie teadis saa tekirjast, et poiss oli selleks ajaks juba asüstoolne – südamel puudus rütm, mida elektrišokiga taastada. Mäng läbi. Ta voltis T-särgi kokku ja pistis läbipaistvasse kilekotti. Kahtlemata on Bradley isal hea meel näha poja gootikola kadumas, aga ema hindab seda kõr gelt: lähemale kui asjadeni, mida lahkunu surma ajal seljas kandis, ei saa talle enam jõuda.
„Noh, sa võid ju neile öelda, et ma pole pakutava majutusega ligi lähedaseltki rahul.“
Doktor Curzon. Tuttava, eneseteadliku hääle kõla lennutas Cassie vererõhu lakke. Philip Curzon oli uus patoloog, kes asendas tema sõpra ja mentorit professor Arculust, kel oli võetud vaheaasta jooksul plaanis kirjutada valmis raamat Somme’i lahingust. See vahetus oli sama hea, nagu asendada Poola kvaliteetviin odava Asda viinaga.
„Ma hakkan oma sõnade kordamisest väsima…“ jätkas Curzon. „Mulle sobib Hyatt või Hilton, mitte alla selle. Kas see on aru saadav? Tore. Siis nii tehkegi.“
Telefoni käest pannes pööras ta alalõpmata ärritunud pilgu Cassie poole, leidmata midagi, mis oleks tema tuju parandanud. „On alles inimesed. Nuiavad nädalate kaupa, et ma saadaksin nende kallile konverentsile oma artikli ja nüüd püüavad mulle Radissoni pähe määrida
Tema pilk liikus alla Bradleyle. Silmitsedes süsimusta juukselakka ja piimjale käsivarrele amatöörlikult tätoveeritud kolpa, mees turtsatas. „Veel üks narkar või mis?“
„Arvatavasti enesetapp, doktor.“ Cassie pööras Bradley lõuga, et näidata poomisjälge poisi kaela paremal küljel, pruunikaspunast joont, mis lõppes kõrva taga. Cassie märkas Curzoni lõualihast kokku tõmbumas, mehe nägu kõverdus hetkeks grimassis, mis sarna nes vihaga, siis pööras ta end, et kaamelivillane mantel seljast võtta. Sellal kui patoloog alustas Bradley surnukeha välist ülevaatust, lasi Cassie pilgul üle Curzoni käia. Tema särk oli kallis, tihedast puuvillakangast, mansetinööbid nimetähtedega personaliseeritud, kuid ühel mansetil paistis tilluke plekk, arvatavasti ketšup. Ei, tema polnud küll ketšupisööja tüüp. Tõenäoliselt pigem tomatikaste Marks&Spenceri pitsalt. Ta oli raseeritud kiirustades, ühe kõrva ääres paistis viiepennisesuurune puutumatu laik, ja mehest peale tükkivalt õhkuv suuvee lõhn ei summutanud täielikult eelmise õhtu punaveini hapukat lehka.
Mis seis selle Curzoniga küll on? Plaatinast abielusõrmus paistis sõrmes ebamugavalt väike, seda ümbritses end üles krookinud nahavolt. Tema staatuses ja vanuses mees, pohmellis, mingisuguse sisemise raevu küüsis ja seljas eilne särk? Kõik ütles: hiljuti lahku läinud. Vahest polnud ta leidnud aega, et lasta sõrmus katki lõi gata – või ehk oli ta ikka veel eitamise etapis.
„Leidub märke enesevigastamisest, doktor,“ lausus Cassie, pöö rates Bradley käsivart, et näidata selle pehmet alumist külge roosa horisontaalse armiredeliga, mis oli lõigatud kohta, kus neid pole kerge märgata. „Žiletilõiked, pakuksin, aga mitte hiljutised – arvatavasti kolm või neli kuud vanad.“
Curzon vakatas ja heitis talle pilgu. „Nojah, ma jään eksperthinnangu eest võlgu.“ Ta häälest nõrgus peenekoeliselt viisakat
sarkasmi. Igasugune sümpaatia, mida Cassie oli lubanud endas mehe vastu tekkida, haihtus.
Professor Arculus oli oma eriala absoluutne tipp ja peenutsevam kui kuninganna, kuid viie koos temaga töötatud aasta jooksul pol nud professor kordagi unustanud küsida laborandi arvamust – ja põhjus polnud lihtsalt heades kommetes.
Kohtuarstlikus ekspertiisis, mis viidi läbi juhul, kui tõendid vii tasid kuriteole, pruukis patoloog kulutada suurema osa päevast surnukeha lahkamisele ja uurimisele, kuid igapäevasel „rutiinsel“ lahkamisel nagu Bradley puhul kulutasid nad surnukeha peale tavaliselt mitte rohkem kui nelikümmend minutit. Neil kordadel lõikas surnukeha lahti, kaalus elundeid ja võttis suure hulga analüüse just patoanatoomia laborant. Erinevalt patoloogist suhtles tema ka lah kunu lähedastega. See kõik võis anda nii kogenud laborandile nagu Cassie vihjeid tõenäolise surmapõhjuse kohta.
Kui tema kõrval oleks seisnud professor, oleks Cassie osutanud Bradley vahajale surnukahvatusele ja näos puuduvale verepaisule ning küsinud, kas tema meelest võiks surma tekkemehhanismis rolli mängida uitnärv.
Kuid Philip Curzon ei olnud professor. Ta tegi Cassiele algusest peale täiesti selgeks, et tal puudub madalama astme töötaja seisu kohtade suhtes igasugune huvi – või ehk ei sallinud ta teda isiklikel põhjustel. Ilmselgelt ei kiitnud mees heaks tema alternatiivset väli must ning Cassie kahtlustas, et mehe pikkus – napilt 1,67 meetrit, paar sentimeetrit temast vähem – ei tulnud samuti asjale kasuks. Mitte palju aega pärast Curzoni tööle asumist morgis kuulis ta pealt, kuidas patoloog kirjeldas teda morgi juhatajale Dougile kui „riiakat naist“.
Dinosaurus.
Kui Curzon oli valmis Bradleyt selja poolt uurima, keeras ta poisi ükskõikselt ümber, nagu oleks too tükk loomaliha, mitte kellegi
palavalt armastatud laps. Cassie vahutas sisimas ikka veel, kui mees lahkus Jasoni laua poole ruumi teises otsas.
„Ja mis meil siin siis on, sõbrake?“ Curzoni hääletoon muutus iiveldamaajavalt semulikuks.
„Kas ma võiksin teid ahvatleda grillroaga, doktor Curzon?“ vas tas Jason. Labane nali teenis ära Curzoni naeruturtsatuse. Jason ei upitanud end kunagi arvamuse avaldamisega, vaid teatas üksnes peamised faktid, vürtsitades neid rea pugejalike märkustega.
End meeste vestlusest välja lülitades kummardus Cassie Bradley kõrva äärde.
„Me peame välja uurima, kuidas sa täpselt surid, Bradley, sinu ema ja isa pärast,“ lausus ta vaikse pominaga.
Hoolealustest surnutega rääkimine oli talle alati tundunud loo mulik. Cassie jaoks oli morg variilm, kus tema hoolealused viibi sid omamoodi limbos elu ja surma vahel. Objektiivselt polnud tal mingit kalduvust üleloomulikkusele ja ikkagi oli temas üks irratsio naalne nurgakene, mis uskus, et surnud võivad tema sõnu kuulda. Ja et aeg-ajalt nad isegi vastavad talle.
„Mina olin sinuvanuselt samamoodi meeleheitel. Viieteistaastane on tõeliselt nõme olla, eks ju?“ Ta uuris Bradley näo peh meid kontuure, tema täiskasvanulik lõuajoon oli lapseliku polstri alt veel ilmumata.
Kas Bradley on üks neist, kes „räägivad“? Kas ta võiks öelda talle midagi, mida ta oma viimastel minutitel tundis, miks ta tegi seda, mida tegi? Kuid Bradley noortelt huultelt ei kostnud sõnagi ja Cassie ei tundnud vähimatki sellest unenäolisest nihestatusest, mis tavaliselt eelnes tema ühendushetkele lahkunuga.
Tal polnud sellist kogemust olnud nüüdseks juba nädalaid –tegelikult, kui ta sellele mõtlema hakkas, olid need lõppenud päe val, mil ta kuulis tõde oma ema surma kohta. Teda tabas kohutav
mõte: mis siis, kui see teadasaamine oli igaveseks lõpetanud selle, mida tema pidas oma pühalikuks andeks – selleks, mis andis tema tööle mõtte?
Liiguta ennast! käsutas Cassie iseend, sirutades käe alusele rivis tatud tööriistade poole, kus ootas usaldusväärne PM40 nuga, mille külge ta oli kruvinud uhiuue skalpellitera. Tema ülesanne, mida ta pidi olema täitnud viimase viie aasta jooksul küll mitu tuhat korda, oli avada Bradley surnukeha ja eemaldada elundid neid rikkumata. Bradley surmajuhtumi eripära tõttu tegi ta kõrgelt algava Y-kujulise sisselõike, mille ülemised harud algasid kaela mõlemal küljel kõrvade juurest. Nii ei kahjusta lahkamine kaela eesosa struktuure, iseäranis keeleluud, mis poomisel sageli mõraneb.
Kui Cassie noatera puudutas Bradley täiuslikult siidist nahka, oli ta teadlik oma vaatenurga muutumisest, mida ta koges sellisel het kel iga kord – vaimse lüliti klõpsatus oli sedavõrd tuntav, et ta pea aegu kuulis seda. Nüüd ei olnud tema silme ees enam armastatud poeg ja probleemne viieteistaastane Bradley Appleton, vaid noore mehe surnukeha, mis tuli lahti lõigata, et leida elavatele vajalikke vastuseid.
Kui Y ülemise harud Bradley kõri alaosas kokku said, alustas Cassie kesklõiget, tõmmates skalpelliga üle rinna ja kõhu, õrn nahk tera all kergesti lahknemas. Selle alt paistis rasvkoe kuldne kiht, mis kattis täpselt veisesteigi värvi ja tekstuuriga kudet – võõras tav sarnasus, mis viis aastat tagasi, kohe pärast esimese lahkamise nägemist, ta liha söömisest võõrutas. Üle rinnaku jõudes vähen das ta automaatselt survet skalpellile, et mitte vigastada kõhuõõne elundeid, seejärel tegi sisseharjunud põike ümber naba ja lõpetas häbemeluu kohal.
Cassie kasutas Letulle’i meetodit, mille puhul sisikond eemal datakse ühe tükina, alates keelest kuni pärakuni, ja jäetakse ootama
patoloogi, kes selle lahkab. See käis kähku – Cassiel kulus kogu protsessi peale umbes kümme minutit.
Bradley noorus tegi ülesande lihtsaks: luutangid krõmpsutasid läbi roidekõhre, roiete pehmeima osa rinnakuga liitumise kohas, ilma et oleks vaja läinud pingutust nagu siis, kui roided olid aastate jooksul luustunud. Poisi süda ja kopsud olid niisked ja roosad ega olnud liitunud rinnaõõnega; ta eraldas need kahe kiire lõikega.
Tagasi kaela juurde pöördudes keeras ta Y-kujulise nahalapi Bradley kõrilt üle näo, paljastades kaela struktuurid. Kui ta lõikas läbi keeleluud toestavad lihased, pomises ta lauset, mille talle oli õpetanud professor Arculus nimetuste meeldejätmiseks: „TOSS on väljas, kullake“. Tegelikult oli meelde vaja jätta vaid TOSS: türeohüoid, omohüoid, sternotüreoid ja sternohüoid.
Bradley kaela vasakul küljel asuvat õla-keeleluu lihast uurides leidis ta lihasel verevalumi, mis kattus silmusest põhjustatud väliste jälgedega. Osa verevalumist paistis tumedam kui värske vigastus oleks lubanud arvata, kuid tumepunase lihaskoe taustal oli seda raske eristada.
Ajaks, mil Curzon tööriietes tagasi tuli, ootasid Bradley sisikond ja aju teda lahkamislaual. Patoloog eraldas elundid lahkamiseks, siis viis Cassie need kaalumisele.
Jälgides arsti kaela luustruktuure lahkamas, küsis Cassie: „Kas me peaksime tegema preparaadi kaelalihaste vigastustest, dok tor Curzon?“ – teades oma kogemusest, et kui ta kasutab lihaste anatoomilist nimetust, saab ta patoloogilt ilmselt nähvaka vastu. Ta tahtis, et Bradley lahkamisaruanne oleks võimalik ammendav ja poisi vanemad teaksid, et ühtki kivi ei jäetud ümber pööramata.
„Ajaraisk,“ nähvas Curzon ilma end isegi ümber pööramata.
Patoloog salvestas oma diagnoosi telefoni, mis oli asetatud verest ja soolikatest turvalisse kaugusesse. „Minimaalsed kahjustused
keeleluul ja kõhrelistel struktuuridel. Puuduvad märgid venoossest paisust. Näol surnukahvatus. Uitnärvi inhibitsiooni õpikunäide.“
Seda oli Cassie kahtlustanud esimesel hetkel, kui ta Bradleyle pilgu heitis. Inimesed kippusid arvama, et poomine on üsna lihtne asi – sulge hingamisteed ja sa jätad kopsud hapnikust ilma. Tegelikult tingis surma tavaliselt kaelaveenide ja karotiidarterite pitsumine, mis katkestas verevarustuse ajus ning muutis näo sinna kogunenud verest tumepunaseks.
Kuid Bradley surnukahvatus oli selge märk uitnärvi inhibitsioonist – palju vähem tuntud surmapõhjusest.
Lapsena, nina raamatus „Gray’s Anatomy“, oli Cassie imetlenud uitnärvi kummalist ja imelist kulgemist – see algas ajust ja käis läbi pika tee kuni kõhuni välja, harunedes tee peal mitmesse elundisse. Hiljem, kui ta õppis klassikalise kirjanduse eksamiks, avastas ta vai mustusega, et uitnärvi ladinakeelses nimetuses nervus vagus sisalduv sõna tähendab ladina keeles rändamist ja sellel on ühised lingvistili sed juured sõnadega vagrant ehk hulkur ja vagabund. Üks uitnärvi peamisi ülesandeid on vererõhu reguleerimine – vagaalrefleks paneb mõne inimese vere nägemisest minestama.
Kui Bradley tõmbas juhtme oma kaela ümber pingule, pigis tas see kokku karotiidsiinuse, elutähtsa närvikimbu unearteri hargnemiskohas kaelal. Pitsumine saatis ajusse signaali, mispeale andis aju uitnärvile käsu alandada vererõhku. Surve püsimine lan getas Bradley vererõhku kiiresti ja katastroofiliselt ning seiskas südame juba kahe minutiga.
Cassiele meenus, kuidas Kim piinas end kujutluspildiga Bradleyst, kes samal ajal kui tema ja Steve allkorrusel veini jõid, end aeglaselt surnuks kägistas.
Ta lausus Curzoni seljale: „Nojah, vähemalt saame tema emale ja isale öelda, et surm tuli kiiresti – et neil polnudki aega teda päästa.“
Mees keeras end kannal ringi ja vaatas talle otsa, silmad välkumas ja vihased. „See isekas idioot ei väärinud kiiret surma.“
Curzoni vaenulikkuse välgatusest hämmeldunud Cassie kogus Bradley elundid sinisesse kilekotti ja läks tagasi sinna, kus poiss lebas. Kott kehaõõnsusesse tõstetud, hakkas ta selle sisu omaniku sisse tagasi paigutama, umbes nii, nagu topiks magamiskotti ümb risesse. Lahkamine näis sisikonna mõõtmeid alati kahekordistavat.
Tööga valmis saanud, asetas ta verises kindas käe Bradley õlale. „Ma pean sind veel kinni õmblema ja puhtaks pesema, siis oled sa sama hea kui uus.“
Cassie sirutas parasjagu kätt ühe suure kõvera nõela poole, mis ta oli valmis seadnud, tugev valge niit juba taga, kui miski sundis teda peatuma. Bradley pea pöördus aeglaselt ja vaatas tema poole, silmad pooleldi avatud.
Ta teadis, et tegu oli üksnes kaelatoel lebava pea raskuse mõjuga, kuid ikkagi tekitas see temas kõhedust.
Kui Cassie sirutas käe poisi silmade sulgemiseks välja, tundis ta sõrmeotstes staatilise elektri sähvatust, mis pani kogu keha surisema ning sellele järgnes tuttav tunne. Ta libises muundunud olekusse, päevavalguslambid pea kohal kõrvetasid võrkkesta, vere raualaastude lõhn kraapis kurku.
Nägemine tuhmus, nägemisväli tumenes servadest, koos pea pööritusega oli see peaaegu nauditav. Natuke nagu skungileha pahvak otse näkku. Õhk pragises elektrist ja ähma keskelt kuulis ta noore mehe häält.
„Ma lendan!“