Kui bussijuht Endel sel hommikul üle parkimisplatsi tööle astus, rõõmsalt nagu neljapäeviti ikka, ei osanud ta veel aimata, et tänane päev tuleb teistmoodi.
Endel avas bussiukse, ronis sisse ja istus rooli taha. Oma pruunid kingad võttis ta ära. Nende asemel pani ta jalga meresinised natuke karvased sussid. Endel sõitis juhikabiinis alati sussides, sest buss oli tema teine kodu. Reipalt keeras Endel süütevõtit ning bussi mootor turtsatas käima. Kui tuled armatuurlaual süttisid, ütles Endel: ”
Tere hommikust, Kati!“
Kati, Endli töökaaslane, elas seal kuskil armatuurlaua värviliste tulede taga või vahel. Ega Endel täpselt ei teadnudki, kus. Alati, kui Endel sõitma hakkas, asus Kati malbe, kuid enesekindla häälega bussi kõlaritest peatuste nimesid ette lugema. Ikka Sametmetsa, Astronoomi, Ookerkassi, Lukustiku ja nii kuni lõpp-peatuseni välja.
Kui Endel bussinina viimases peatuses ringi keeras, luges tagasiteel Kati eksimatult nimesid tagurpidi järjekorras. Kati ja Endel polnud kunagi näost näkku kohtunud. Ometi olid nad väga head sõbrad.
Endel teadis, et Katiga koos võib alati julgelt liinile minna, sest Kati ei aja kunagi peatuse nimesid segi, olgu väljas või kottpime. Katile jällegi meeldis, kui kindla käega Endel bussi juhtis.