Toimetaja: Krista Leppikson Kujundaja: Liis Karu Projektijuht: Merit Kask
Autoriõigus: tekst, Amrion OÜ ja Postimehe Kirjastus OÜ, 2022
Autoriõigus: illustratsioonid, Eili Lepik-Kannelmäe ja Postimehe Kirjastus OÜ, 2022
Kõik õigused on kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata. kirjastus.postimees.ee
Täname Eesti Kultuurkapitali toetuse eest.
ISBN: 978-9916-712-20-7
Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda
Geeniustele ja lihtsameelsetele, erakutele ja kambajõmmidele, aga ennekõike sõprusele
Väikekodanlikud sissetungijad
Erik näeb välja nagu tavaline üheteistaastane poiss. Aga ta ei ole päris tavaline. Kui ta oleks tavaline poiss, siis teda häiriks, et ema ja isa ta pidevalt ära unustavad. Et nad kaovad igal võimalikul hetkel tööle, trenni, juustukoolitusele, veinimaitsmisele, õhtusöögile, ettevõtte suvepäevadele, maalikursustele ja mõnikord isegi teatrisse. Või et tal pole ühtegi sõpra ja paar vanema klassi poissi kutsuvad teda koolis igas vahetunnis tatikollipoisiks. Kui Erik oleks
tavaline poiss, siis oleks ta täiesti endast väljas, et peab kolima vanatädi Brunhildalt päranduseks saadud kum mituslossi linnalähedasel üksikul saarel, ja et mitte keegi isegi ei küsinud temalt, kas ta tahab sinna elama minna.
Aga Erik pole tavaline poiss. Tal on kivist süda. See pärast ei karda ta haiget saada ega hooli teiste arvamusest, tema süda on purunematu ja haavamatu. Pealegi nägi ta kord muuseumis purgis hulpivat tavalist inimese südant: see oli ebameeldivalt kollakashall ja vormitu. Tegu oli ilmselgelt täiesti ebausaldusväärse organiga. Erikul oli väga raske mõista, miks polnud universum või jumal või tulnukrobotid (kes iganes elu planeedil Maa lõid) kõigile kivist südant andnud.
Asju täis tuubitud Volvo tagaistmele surutud Erik vaatas aknast välja ja silmitses oma vana kodumaja ning kinnitas endale, et tal on täiesti ükskõik, et ta seda enam kunagi ei näe, et tema vana tuba oli asjadest tühjaks tassitud ja nägi nüüd välja nagu mälestus, mis oli juba ununema hakanud. Erik tundis, kuidas tema kõrval istuv toataim talle peale hakkas vajuma, ja tõmbus veel rohkem kössi.
See kõik oli alguse saanud vaevalt kahe nädala eest. Erik oli kooli viimasel päeval koju kiirustanud, et veeta enne vanemate koju jõudmist kolm segamatut tundi oma tahvelarvutil mänge mängides. Või isegi rohkem, kui emal-
isal õhtul mingi „oluline asi“ juhtus olema. Erikul ja tema vanematel oli sõnatu kokkulepe, et poiss ei tee etteheiteid nende pideva äraoleku kohta (mitte et Erik oleks sellest üldse hoolinud!) ja nemad ei küsi, kui kaua ta seekord on „ekraani passinud“(vanemad ikkagi tegid mõnikord nägu, et nad sellest hoolisid).
Erik hakkas juba koduteel pöidlaid üles soojendama, tehes pöidlakükke, pöidlakeerutusi ning pöidlasirutusi. Aga kui ta oli kodumaja kolmandale korrusele jõudnud ja ukse taga taskust võtit urgitses, läks uks korraga lahti ja Erikule vaatasid vastu õnneliku näoga ema ja isa. Nad olid teda ilmselt juba tükk aega oodanud. Erik oli avanenud vaatepildist nii jahmunud – tema vanemad ei jõudnud mitte kunagi kusagilt varem koju –, et kahtles korraks, kas ta on vale ukse taha sattunud ja talle vaatasid vastu ema ja isa teisikud. Aga ei, uksel oli kirjas number 34 ja selle all messingist koputi, mille ema oli hankinud, sest tema sõnutsi lisas see kodule väärikust.
Erik vaatas vanemaid kahtlustavalt. „Miks te nii rõõmsad olete?“
„Vanatädi Brunhilda on surnud!“
Samal hetkel sai ema aru, et tema rõõmus toon ei läi nud päris hästi kokku sõnumi traagilise sisuga, ja ta surus oma suunurgad kiiresti allapoole ning kallutas pea natuke küljele. Isa järgis tema eeskuju. Nad nägid välja nagu kaks naeratavat klouni, kes olid endale nutunäod pähe maalinud.
Erik jõllitas neid. Kes on vanatädi Brunhilda?
„Kes on vanatädi Brunhilda?“
Nähtavasti keegi, kelle surma Eriku vanemad juba pike mat aega olid oodanud, sest vanatädi Brunhildal polnud ühtegi teist sugulast kui tema vanatädi õepoja tütre mehe tütar ehk Eriku ema, küll aga oli tal suurepärane vana villa, kuhu Eriku ema oli lapsena paaril suvel viidud.
„Ah, mu pumperniklike, me teeme seal sellise remondi, et... et... ükski sisustusajakiri pole meie täiusliku ühepere elamu jaoks piisavalt hea!“ õhkas ema.
„Kas me kolime sinna?“
„Aga muidugi! See on meie unistuste maja!“
„Kuidas... aga me elame ju siin?“
Ema ja isa vahetasid mureliku pilgu.
„Sa saad seal omale suurema toa, kas pole tore?“ sõnas isa. „Sa ju tahad endale ägedat tuba?“
Ema ja isa silmitsesid oma poega ootusärevalt. Erik teadis, et see küsimus pole tegelikult küsimus. Et nad ju tege likult ei küsi temalt luba. Kui ta eitavalt vastaks, veenaksid vanemad ta lihtsalt ümber. Sest tegelikult pole ühelgi lapsel õigust kaasa rääkida sellistes tähtsates perekondlikes asjades nagu kinnisvara, auto ja suuremate mööbliesemete ost ja müük, remont ning kolimine. Isegi kui vanemad küsi vad, on neil ju vastus endal olemas. Erik kujutas korraks ette, et ta teatab, et suurem tuba pole sugugi tore ning nad ei koli kuhugi. Talle näis, et ema oleks justkui ta mõt teid lugenud: ema alahuul hakkas tõmblema, sellal kui ta silme eest jooksid mööda pildid unistuste majast, unis tuste elust... aina kaugemale ja kaugemale... ja nad jäävad
igaveseks elama siia paneelikasse, siia kolmetoalisesse kor terisse, ega pääse kunagi mitte ühtegi Auhinnatud Kodu erinumbrisse.
„Ma saan aru, et sul on raske oma vana toaga hüvasti jätta.“
„Miks raske?“ Erikule ei meeldinud, kuhu see jutt tüüris.
„See on ju sünnist saati sinu tuba olnud.“
Erik lasi kuuldavale põlgliku muhatuse.
„Siin pole midagi rasket. Mul on täiesti ükskõik.“
Ema näole tuli naeratus tagasi.
„Nii tore!“
Isa sasis veel isalikult Eriku juukseid ja ema suudles teda emalikult põsele ja sellega oli asi otsustatud.
Erik läks oma tuppa, võttis välja oma tahvelarvuti, viskus voodile ning alustas oma päeva kõige lemmikumat osa. Üle kõige meeldisid talle mängud, kus tuli lahendada mõistatusi. Kasutada oma mõistust, et lahendada täiesti võimatuna näivaid ülesandeid, leida esmapilgul tabamatuks jäävaid seoseid. Kivist süda andis talle seejuures suure eelise, ta ei läinud närvi, ei pettunud, ei vihastanud. Ta lihtsalt ühendas ühe mõtte järgmisega ja siis järgmisega ning jõudis loogilise järelduseni. Erik polnud kohanud veel mitte ühtegi kaheksa- kuni neljateistaastast, keda ta tahvelarvutis interneti teel alistada polnud suutnud. Tema ainus mure oli, et ta lahendab kõik mõistatused liiga kii resti ja need saavad maailmast otsa.
Aga tol õhtul ei suutnud ta endast mingil põhjusel täie likult sada protsenti anda ning nii mõnelgi korral vaatas
ERIK on 11-aastane poiss, keda ei häiri miski, sest tal on kivist süda. Talle ei lähe korda, et vanematel pole tema jaoks aega ja et tal pole sõpru. Aga kui ta elu päevapealt muutub ja nad uhkesse tondilossi meenuta vasse majja kolivad, tunneb Erik, et tedagi võib miski häirida. Näiteks oma kummalise isaga samas majas elav Maria, kes on otsus tanud Eriku pere sealt välja ajada. Kui poiss kuuleb, et tüdrukul on selleks sala plaan välja mõeldud, lööb Erik vaenlasega kampa – tema ei unista muust kui vanasse paneelikasse tagasi kolimisest. Koos võtavad lapsed ette ohtliku merereisi ja leiavad end salapärasest maailmast, mis õõtsub needuste taktis ja kubiseb piraatidest. Raamat põhineb Livia Ulmani ja Andris Feldmanise samanimelise lastefilmi stsenaariumil.
postimehekirjastus.ee
